Ajakiri Vegan #3 2022

Pühadetunne algab Selverist!

ARMSAD LUGEJAD!

Viimased kuud on toonud muutusi ajakirja Vegan ellu ning olen Anettilt üle võtnud peatoimetaja rolli. Olen aastaid jälginud Vegani tegemisi ja õhinaga oodanud järgmist numbrit, et lugeda inspireerivatest veganitest, saada uusi teadmisi ning avastada põnevaid retsepte, millega nii enda kui ka sõprade-tuttavate maitsemeeli hellitada ja tõestada, et vegantoit on tõepoolest imeline.

Nüüd olen mina see, kes peab detektiivina üles leidma vahvad veganid, kellest ajakirjas veel juttu pole olnud, ja lugejateni tooma teemad, mis äratavad huvi nii möödaminnes sirvijas, taimetoiduhuvilises kui ka pikaajalises veganis. Seejuures on oluline meeles pidada, et veganlus ei tähenda vaid toitumist, vaid see maailm on palju laiem. Niisiis leiab edaspidigi ajakirjast lisaks toiduteemadele artikleid loomaõiguslusest, keskkonnast ja inspireerivatest inimestest.

Olen väga tänulik eelmisele toimetusele, et nad on pannud aluse millelegi nii imelisele nagu ajakiri Vegan ning usaldanud selle nüüd minu hoolde. Luban nende mulda pandud seemet kasta, väetada ja päikesega hellitada, et ajakiri saaks kasvada ning lugejatele rõõmu pakkuda veel pikalt.

Head lugejad, soovin teile imelist jõuluaega ning säravat uut aastat!

Annaliisa Post peatoimetaja

4 4 6 8 10 14 18 20 22 24 30 36 38 40 42 44

SISUSKORD

UUDISED

Ajakiri sai uue peatoimetaja Ajakirja Vegan retseptikogumik sai kaante vahele Tänavuse keskkonnanoore tiitli pälvis 15-aastane vegan Emma Sofia Meri Sevil Šukjurova avas Tallinnas Eesti esimese veganilusalongi KOSMEETIKA Ole ilus loomasõbralikult! ÜRITUS

Aasta oodatuim veganüritus rõõmustas meid taas! ARVAMUS

Ühiskondlik muutus aegluubis Loomasõbralik mina uuel aastal PÜHAD

Jõululauake, kata end! PERSOON

Eesti tüürimees Martti Muttik laeval Sea Shepherd: vabastatud haikalad ning 60 orjatöölist REISIKIRI

Reisides üksi: sügavaid ja mitte nii sügavaid mõtisklusi Taimaalt TERVIS

Terves kehas terve vaim! Kuidas pimedal ajal oma heaolu hoida? ETTEVÕTE

Lihaalternatiivide tootja: kõige raskem on arendada lihale sarnast tekstuuri! TOITUMINE Kartul – eestlase lemmik. Kas ideaalne toiduaine? RAAMAT Ilmus raamat, mille keskmeks meie toidupärimusse kuuluvad taimsed toidud RETSEPTID

PEATOIMETAJA

Annaliisa Post annaliisa@ajakirivegan.ee (+372) 5693 8651

REKLAAM JA SISUTURUNDUS

annaliisa@ajakirivegan.ee (+372) 5693 8651

TELLIMINE JA INFO www.ajakirivegan.ee info@ajakirivegan.ee

KÜLJENDUS

Marimai Kesküla

KEELETOIMETAJA

Laura Salumets-Tutt

AUTORID

Anett Rannamets

Eliis Salm

Farištamo Eller

Grete Millner

Kadri Taperson

Laura Välik

Rain Vainik

Sirli Spelman

KAANEFOTO

Maria Veski-Raudkivi

Paljud suured terviseorganisatsioonid (nt Academy of Nutrition and Diet-etics, Dietitians of Canada, British Dietetic Association, Harvard School of Public Health), aga ka mitmete Lääneriikide (USA, Kanada, Suurbritannia, Austraalia) riiklikud toitumissoovitused on hästi kavandatud taimse toitumise tunnistanud sobilikuks ja tervislikuks inimestele igas eluetapis.

Toimetus ei vastuta reklaami sisu ega keelekasutuse eest.

AjakiriVegan ajakirivegan

AJAKIRI SAI UUE PEATOIMETAJA

Peaaegu Vegani sünnist alates on ajakirja peatoimetaja olnud Anett Rannamets, kes nüüd andis teatepulga üle Annaliisa Postile.

Annaliisa on õppinud ajakirjandust ja kommunikatsiooni ning vabakutselise ajakirjanikuna kirjutanud kaastöid erinevatele meediaväljaannetele. Lisaks oli ta aastatel 2020–2021 loomade eestkoste organisatsiooni Loomus kommunikatsioonijuht.

„Olen olnud Vegani lugeja algusest alates ja mul on suur au, et mu lemmikajakiri on nüüd minu kätes,“ rõõmustas Annaliisa. „Praegu on küll sees suur ärevus ja tööd palju, kuid olen väga põnevil ja juba ootan, et saaksin hakata oma ideid ellu viima.“

Endine peatoimetaja Anett ütles, et saab igasuguste liialdusteta öelda, et Vegan on olnud tema senise elu üks olulisem peatuspunkt. „Tegin Veganit kire, armastuse ja usuga sellesse, et

maailm vajab parandamist. Lahkun heas usus, et mõned katkised praod selles maailmas ka täidetud said. Ja ehkki viimased aastad on maailmas toimuva ning meid kõiki puudutava tõttu olnud teinekord ka mahamurdvad, jätab Vegan minu mõtteisse alati teadmise, et päike tõuseb taas,“ lisas ta.

Vegani toimetus tänab Anetti südamega tehtud töö eest ning soovib talle uutel seiklustel palju rõõmu ja edu! *

AJAKIRJA VEGAN RETSEPTIKOGUMIK SAI KAANTE VAHELE

Eelmisel aastal tähistas ajakiri Vegan viiendat sünnipäeva. Selle auks otsustas meeskond aastate jooksul ajakirjas ilmunud retseptide seast välja valida oma lemmikud ning koostada retseptikogumiku.

Veebis on kogumik olnud kättesaadav juba ligi aasta, kuid nüüd sai uuendatud versioon kaante vahele ja kõik soovijad saavad paberkandjal kogumiku endale pakiautomaati tellida.

Retseptikogumikus on üle 200 täistaimse retsepti. Nende seas on nii kergeid eineid, toekamaid toite kui ka magusaid ampse. Lisaks sisaldab raamat vegantoitumise põhitõdesid ning näidismenüüsid. Retseptikogumikust leiavad endale midagi nii kogenud veganid kui ka taimetoiduhuvilised, kes alles teevad esimese samme taimetoidumaailma suunas.

Retseptikogumiku saab soetada Vegani kodulehelt (www.ajakirivegan.ee/pood/).

Kogumik maksab 25 €. *

Uus This Is Not M*lk on kaerast tehtud taimne jook, mis disainitud spetsiaalselt piimasõpradele. Kaerajooki naudi nii, kuidas hing ihaldab. Võid rüübata seda niisama, kallata kohvile, valada toidu sisse või lisada küpsetistele. Joogile annavad iseloomu kreemjas ja sametine tekstuur ning rikkalik, ent samal ajal mahe ja pehme maitse. Ja mis kõige hämmastavam – see on valmistatud südamelähedasest ning võimsast kaerast!

Sarnaselt sojale on kaer jätkusuutlik teravili, mille ökoloogiline jalajälg on võrdlemisi väike. Kaerast on saanud mitmekülgne ja laia haardega toiduaine, mis on pudrukausist liikunud oi-kui-kaugele! Õnneks ei ole kaer aga pidanud pikka teed ette võtma, et jõuda meie toidulauale. Jätkusuutlikkuse eesmärgil ning vähemate

toidukilomeetrite tagamiseks kasvab Alpro kaerajoogi tooraine just Euroopas. Muidugi maitseb see kaer ka suurepäraselt – seega ei kavatsegi me seda asendada.

Alpro uues kaerajoogis on lisaks kaeralegi veel palju headust! Loomulikult on see laktoosivaba ning 100% taimne. Looduslikult on joogis vähe küllastunud rasvhappeid ja mitte terakestki lisatud suhkrut. Alpro This Is Not M*lk kaerajook on hea kaltsiumiallikas. See sisaldab organismile olulist D-vitamiini, kuna aitab kaasa immuunsüsteemi normaalsele talitlusele.

TÄNAVUSE KESKKONNANOORE TIITLI PÄLVIS

15-AASTANE

VEGAN EMMA SOFIA MERI

Detsembri alguses õnnitles keskkonnaminister Madis Kallas galaõhtul keskkonnatunnustuste konkursi laureaate. 2022. aasta keskkonnanooreks valiti Võrumaalt pärit 15-aastane vegan Emma Sofia Meri.

Auhinnagalal kõneles Emma sellest, kuidas tal oli nädal tagasi väga kõrge palavik ja väga halb olla, mistõttu kutsuti talle kiirabi. Seepeale hakkas ta mõtlema, et planeedil on ju ka väga halb praegu, aga planeedile ei kutsu keegi kiirabi, isegi kui lisaks temperatuurile on näha veel teised väga konkreetsed sümptomid, näiteks sureb iga päev välja kuni 150 liiki.

Keskkonnaminister Madis Kallas tõstis keskkonnatunnustuste konkursi laureaate eeskujuks kõigile. „Need on inimesed, kes mõistavad, et meie kõigi heaolu saab alguse meid ümbritseva keskkonna heaolust,“ rääkis ta. „Väga levinud on mõttelaad „minust ei sõltu ju midagi“. Samal ajal unustame, et kõik me kokku moodustamegi selle muutuseks vajaliku olulise massi. Igaühe väike panus teeb kogu rahvastiku peale kokku hiiglasliku teene keskkonnale. Saame vastavalt oma võimalustele ja rollile seda panust anda – olla säästvad tarbijad, aktiivsed meelsuse näitajad või keskkonnategude tegijad. Ja miks mitte ka tublid nügijad teiste keskkonnahoidlikumale käitumisele.“

Oma viimaste aastate aktivisti tegevustega on Emma pööranud enda kogukonna tähelepanu keskkonnale ning just vabatahtliku tegevusega ka teiste keskkonnateadlikkust nüginud. Ta tegeles kuni selle aasta oktoobrini projekti „Kliimamuutused minu taldrikul“ juhtimisega. Tänaseks on

sellest välja kasvanud töötoad ning temaatiliste harivate roll-up stendide väljarentimine.

Emma avaldas oma kõnes imestust selle üle, et noori julgustatakse õppima, et kellekski saada. Aga mille jaoks, kui meil tulevikku ei ole? „Pole õiglane anda lastele toitu, mis nende tulevikku hävitab,“ kirjeldas Emma. „Täiskasvanutel pole õiglane öelda, et nad hoolivad lastest, kui samaaegselt söövad laste tulevikku oma taldrikutelt, sest loomse toiduga tekitab igaüks kuni 73% oma kahjustusest loodusele. Taimne toit igapäevaelus ja koolides ja lasteaedades on vajalik samm edasi. On eriti ebaõiglane kohustada lapsi koolis õppima tuleviku nimel ja samas söögivahetunnil mäluma oma tuleviku katki, süües liha, muna ja piimatooteid sisaldavat toitu. Oxfordi Ülikooli teadlane Joseph Poore on öelnud selgelt, et me päästame oma elud vaid vegantoiduga.“

Emma on looduskaitsja, kes on

sünnist saati vegan. Ta viljeleb perega nullkulu elu oma tegudes juba üle viie aasta ja peab oluliseks toiduraiskamise vähendamist. Nende peres ostetakse võimalikult palju kaupa teiselt ringilt ning fookuses on pakendivaba ja ökoloogiline tarbimine.

Neiu eesmärk on teavitada inimesi, eelkõige noori, toidu mõjust keskkonnale ja täistaimse toitumise vajalikkusest. Siinkohal on arenguruumi ka keskkonnateemalistel üritustel, sest näiteks galaõhtul polnud vegantoidud märgistatud ning pelgalt nimede järgi hinnates saab öelda, et menüü koosnes suures osas loomsetest toiduainetest.

Emma on nii loomade eestkoste organisatsiooni Loomus kui ka Fridays for Future Eesti vabatahtlik ning seisab seeläbi nii loomade kui ka keskkonna eest.

Emmaga oli pikemalt juttu ka Vegani suvises numbris, kus ta tutvustas projekti „Kliimamuutused minu taldrikul“. *

Farištamo Eller

SEVIL ŠUKJUROVA AVAS TALLINNAS EESTI ESIMESE VEGANILUSALONGI

Sevil Šukjurova on vegankogukonnale tuntud juba ammu ning just selle ilutegijana, kes alati loomasõbralikke tooteid kasutab. Nüüdseks on täitunud tema kauaaegne unistus oma stuudiost, mida saab südamekergusega nimetada vegansalongiks.

Sevil, see idee vegansalongist võis ilmselt su peas juba ammu küpseda. Millal selle peale tulid? Miks sa seda teed? Siis, kui alustasin jumestusega aastal 2016. Tol hetkel oli soov avada jumestuskoolituste jaoks stuudio. Põhjused, miks sellised unistused venivad või

Anett Rannamets

aega võtavad, on klassikalised. Hirm, kas saan hakkama, kogenematus, soov õppida juurde ja näha, kuidas mujal asjad töötavad.

Nii ehitasin hoopis endale koju jumestusnurgakese. Iga jumestaja teab, kui armas tunne – ja alguseks piisav –on omada kasvõi lauakest lampidega, kus saad päris oma kliente vastu võtta.

Mingi hetk lõin ka veganjumestuse koolitused gruppidele, need olid väga edukad. Sain tuttavaks paljude uute inimestega ning sealhulgas ka veganitega Eestis. Päris kiiresti sain aga aru, et jumestusest on vähe, et oma igapäevatöölt ära tulla ja end ainult sellele laua ja lampidega nurgakesele pühendada …

Nii avastasin kolm aastat hiljem enda jaoks kosmeetiku ja massööri eriala. See oli nii loogiline, et mulle ei mahtunud pähe, kuidas ma selleni varem ei jõudnud. Olen alati olnud inimeste inimene. Nende eest hoolitsemine kosutab mu hinge. Kui keegi tänu mulle end hästi tunneb, on see minu jaoks alati südant täitev – ma lausa toitun sellest tundest!

Olen ekstravert ja inimeste energia

on see, mis mind elus hoiab. Ja mul on ka väga palju tagasi anda. Kuigi olen väga zen ja spirituaalne, nagu öeldakse, on minus ka suur äripisik sees. See on küll pisut aeglane, aga see on olemas.

Oma salongi järele janunesin, sest ei suutnud ega tahtnud enam kellegi teise jaoks töötada. Olgem ausad – endale tehes oled ka kõige rikkam, mis iganes kujul.

Muidugi on minu nišiks alati olnud veganlus. Eesmärk ilumaailmas on näidata, kui palju on võimalik veganelustiiliga ära teha. Alates 2016. aastast olen töötanud vegantoodetega ning olin ka esimene veganjumestaja Eestis. Nüüd, 2022. aastal on siis see aeg, kus saan öelda, et oman ka Eesti esimest veganilusalongi. Muidugi tahtsin ka selles esimene olla.

Seega, Eestis ei olegi ühtegi teist vegansalongi?

Eestis on salonge, mis pakuvad veganiluteenuseid, kuid ei ole teist salongi, kus kõik pakutavad teenused oleks vegan.

„Hoolitsust ja armastust vajame me kõik. Näitame, et seda kõike saab teha loomade vastu hea olles ja toetades omamoodi ka veganliikumist.“

Oma äri loomine tundub pikk protsess. Kui kaua läks, et see idee päriselt teoks saaks?

Oma salongi tegemine käis päris kiiresti. Otsustamine võtab kaua aega, kuid asjade ärategemine on kiire protsess. Kui mu peas käis see klõps, oli vaid paari päevaga koht leitud. Salongi ehitamine võttis reaalsuses aega paar nädalat. Aga asjad venivad, sest need ei olene tihti sinust. Kokku läks kuskil kuu aega.

Jumestus, massaaž, kosmeetikuteenused … Mida veel sinu salongist leida võib?

Jah, pakume oma salongis jumestust ja kergemaid soenguid, jumestuskoolitusi, epilatsiooniteenust ning näo- ja kehahoolitsusi, mis on mõeldud naistele, meestele ning ka teismelistele.

Kasutame näohoolitsustes kolme brändi. Evolve Beauty on Inglismaalt pärit ning valmistatud käsitööna. Kõik tooted on vegan ning julmusevabad. Samuti The Organic Pharmacy on samuti Inglismaalt pärit looduslik bränd, mis on juba pisut luksuslikum. Ning kolmandaks Ameerikast pärit Esthemax Professional, mille pinguldavaid ning rahustavaid kummimaske me kasutame.

Salongis pakume ka massööriteenuseid. Klassikaline massaaž, kus on kasutusel ka erinevad abivahendid ja erinevate massažiliikide võtted. Vajadusel kasutatakse kuppe ning blade-tööriista. Lisaks klassikalisele massaažile pakume ka aroomimassaaži ning antistressmassaaži.

Meie juures on võimalik ka ripsmeid ning kulme keemiliselt värvida ning modelleerida. Samuti on teenuste seas kulmude lamineerimine ning Lash Lift. Viimane on ripsmete keemiline koolutamine.

Sevil, kes on see inimene, keda sa oma salongi ootad?

Salongi ootan ma absoluutselt kõiki, kes tahavad täiel rinnal puhata. Neid, kes väärtustavad teenuste kvaliteeti, siirast ja armsat teenindust. Kõiki, kelle jaoks on hubasus ja soe tunne oluline.

Muidugi on kõik maailma veganid meile oodatud, sest nende jaoks on elu eriti lihtsaks tehtud. Sest kogu teenustevalik on vegan ning julmusevaba – ei pea näpuga järge ajama.

Hoolitsust ja armastust vajame me kõik. Näitame, et seda kõike saab teha loomade vastu hea olles ja toetades omamoodi ka veganliikumist.*

Ole ilus LOOMASÕBRALIKULT !

Tänavusel veganmessil astus esimest korda avalikkuse ette Loomuse loomasõbraliku ilu töörühm LILU, juhtides arutelu „Ole ilus loomasõbralikult!“. Lisaks sai esimest korda ajaloos teha messil tätoveeringuid.

Tunniajase diskussiooni ajal olid laval Eesti esimese veganilusalongi omanik ja massöör-kosmeetik Sevil Šukjurova, veganjumestaja-ilukonsultant Birgit Org, veganjuuksur Carolyn Pajula ja tätoveerija Ilja Samöwar. Paneeli juhtis Loomuse juhatuse ja LILU töörühma liige Sirli Spelman.

Eelmise aasta alguses otsustas töörühm oma tegevuste jaoks sisendi kogumiseks läbi viia uurimuse, et kaardistada tarbijate ostukäitumist ilu- ja nahahooldustoodete valdkonnas. Just seda uurimust veganmessil analüüsiti ning ilutegijad jagasid seejuures oma kogemusi.

LILU uurimusest tuli välja, et 55% vastanute jaoks on poest raske leida vegantooted. Vestluse käigus küsiti ka ilutegijatelt, kuidas nemad vegan ja julmusevabu tooteid poodidest leiavad. Kõigi vastustest jäi kõlama, et soovituslik on eelnevalt ise eeltöö ära teha. Eeltöö all mõeldi meie kaubanduses pakutavate vegan ja julmusevabade brändide ja nende toodetega tutvumist. Eraldi teema on vegan ja julmusevabade toodete märgistamine kaubanduses, mis hetkel ei ole veel tarbijasõbralikul tasemel. Häid näiteid leiab küll näiteks

Grete Millner ja Sirli Spelman, MTÜ Loomus

Carolyn:

Birgit:

Sevil: Minu lemmik on Mesauda, mille tooteid kasutan igapäevaselt oma töös. Jumestuses soovitan kasutada brändide NYX Professional Make Up ja Catrice tooteid. Näohoolduses on mu lemmikud Evolve Beauty ja The Ordinary ning kehahoolduses MoKeha ja Joiki tooted.

e-poodidest, kuid kahjuks ei märgistata poelettidel vegan ja julmusevabu ilutooteid piisavalt.

Mitmed uurimusele vastanud tõid välja, et vegantoodete ja -teenuste kättesaadavus on regiooniti ebaühtlane. Milline on ilutegijate arvates olukord väljaspool suuremaid linnu – kui kerge on leida endale poest kosmeetikat ning vegansõbralikke iluteenuste pakkujaid? Kõik vestlusringis osalejad nõustusid, et väljaspool Tallinnat ja Tartut ei ole väga vegan ilutegijaid leida, kuid soovitasid julgelt enda teenusepakkuja käest küsida, kas nad on mõelnud oma tooted loomasõbralike vastu vahetada.

Teenusepakkujate teema juures tuli jutuks ka uute ilutegijate koolitamine ning selleski valdkonnas on veel palju arenguruumi – hetkel ei kasutata koolitustel vegan ja julmusevabu tooteid, aga kuna valik on tänapäeval piisavalt lai, siis olid ilutegijad seisukohal, et kindlasti on võimalik ka selliseid tooteid koolitusprogrammidesse sisse tuua.

Meie uuringus osalejad ei nõustunud seisukohaga, et kallim toode on alati parema kvaliteediga. Samal seisukohal olid ka meie ilutegijad – kvaliteetseid tooteid leiab nii odavamate kui kallimate brändide hulgast. Pigem rõhutasid nad taaskord eeltöö tegemise vajalikkust ning endale sobivaimate toodete väljasõelumist läbi katsetamise. Lisaks soovitas Sevil omavahel kombineerida erinevas hinnaklassis tooteid.

Tunni viimased 15 minutit kulgesid tätoveeringute teemal. Ilja Samöwar salongist Tallinn Electric Tattooing jagas mõtteid vegantätoveerimise kohta. Tema silmis sõltub vegantätoveerimine väga palju inimesest endast ehk kust jookseb tema jaoks piir veganluse mõistes. Temagi sõnum oli teha eeltööd erinevate

Millised on sinu lemmikbrändid?

Minu lemmikud on Olaplex, Four Reasons, Hermans Amazing, T-Lab Professional, Love, Beauty & Planet, Invisibobble ja The Vintage Cosmetic Company.

Mulle meeldivad KVD Beauty (endine Kat Von D Makeup), Hourglass, Rare Beauty, VIEVE, Kylie Cosmetics ja e.l.f. Head julmusevabad brändid, kellel on veganvalikuid, on NYX Professional Make Up, Anastassia Beverly Hills ja Morphe.

tätoveerijate kohta ning leida enda jaoks sobivaim. Rääkides tätoveeringute järelhooldusest, tõi Samöwar välja, et kõige levinum on Bepantheni kasutamine, ent see pole vegan. Kui salongist kohapealt vegankreemi osta ei saa, leiab mitmekülgse valiku veebist.

Tätoveerimise teema ei piirdunud veganmessil vaid 15minutilise aruteluga, vaid esimest korda oli messil võimalik endale teha vegantätoveering. Üldiselt on enamik tätoveerimises kasutusel olevaid värve ja tarvikuid vegan, kuid seekord kontrollisime koos tätoveerijate endiga kõik nende tooted üle.

Tätoveerijad Anna (Instagram: @liktattoo) ja Pavel (Instagram: @the_pavelivanov) olid ette valmistanud palju armsaid taimeja loomateemalisi visandeid, mida oli võimalik lasta oma nahale jäädvustada. Huvi tätoveerimise ja tätoveerijate vastu oli suur. Väga paljud külastajad tulid tätoveerijaid lihtsalt uudistama, nende pilte vaatama ning nendega juttu ajama. Neist mitmed jõudsid ka tätoveerijate nõela alla ning lahkusid messilt uue igavese veganteemalise kehakaunistusega. Tegu oli heategevusliku tätoveerimisega ehk 30% tulust läks LILU-le.*

Millised on must-have tooted, mida igapäevaselt kasutad?

Carolyn: Olaplex no. 9 juukseseerum, The Vintage Cosmetic Company turbanrätik ja Invisibobble pehmed sprunchie’d

Birgit: Ingli Pai roosivesi ja Sukin Signature’i öökreem

Sevil: Essence ripsmetušš ning Mesauda jumestuskreem, puuder ja huulepulk

Aasta oodatuim veganüritus rõõmustas meid taas!

Anett Rannamets Annaliisa Post

Igal aastal ootavad veganid, taimetoitlased ning taimetoiduhuvilised pikisilmi veganmessi. Ikka selleks, et saaks mõtteid vahetada, kaasteelisi kohata ja mis seal salata – kõhule taimse hea ja paremaga pai teha. Eelmisel aastal jäi koroonapandeemiast tingitud põhjustel aasta suurim veganüritus ära, ent sel aastal rõõmustas mess taas publikut. Annika Lepp, üks veganmessi korraldajatest, jagas vahetult pärast suursündmust oma värskeid muljeid.

Annika, 2021. aastal jäi mess ära. Kui raske seda otsust oli vastu võtta?

Väga raske. Oli meil ju kõik oluline tehtud ja korraldatud. Osalejad kinnitatud ja välja kuulutatud, toredate sponsoritega käed löödud, piletid müüdud, kujundused valmis ja reklaamid ostetud, armsad vabatahtlikud üles rivistatud… Kahjuks me ei saanud riskida olukorras, kus pandeemia võttis päev-päevalt enneolematuid tuure üles ning milles iga uus päev tõi muudatusi piirangutes ja suurürituste korraldamises.

Võtsime raske otsuse vastu veelgi raskema südamega, kuid olime kõik ühel meelel, et tol hetkel oli tegemist ainuõige ja kohusetundliku otsusega. Kõik piletid ja osalustasud maksime tagasi, väljaostetud reklaampinnad annetasime Loomusele.

Tänavune mess oli mitmeski mõttes eriline ja uudne. Kultuurikatla asemel sai ringi käia Noblessneri valukojas ning uudistamiseks oli ainult üks päev. Kuidas külastajad need

Fotod: Ken Mürk

muutused vastu võtsid?

Piirdusime pärast aastast pausi igaks juhuks ühe päevaga. Selleks oli mitu põhjust. Üheks neist uus pesa Noblessneris. Meil oli üsna keeruline ennustada, kui paljud leiavad tee Noblessnerisse. Õnneks leiti kenasti ja meid oli kohapeal üle 2700! See on ühe päeva kohta väga suur number ning annab meile kindlust, et veganmess on jätkuvalt aasta hittsündmus ja huvilised leiavad meid kenasti üles.

Lõviosa külastajatest ja osalejatest kiitis Noblessneri valukoda. Noblessner on muidugi piirkonnana ka ääretult põnev ja seal tasub niisamagi ringi uidata. Ainus „probleem“ oli tänavu asjaolu, et inimesi oli toredalt palju ja saalides läks kohati päris kitsaks. Järgmisel aastal kindlasti arvestame sellega ja teeme kõik endast oleneva, et nii külastajatel kui ka kauplejatel oleks messil mugav.

Võrreldes varasemate aastatega oli messil palju uusi osalejaid ja avastamisrõõmu jätkus ka neile, kes kauplustes olevate vegantoodetega hästi kursis on. Kuidas vahvad ettevõtted ja veganmess üksteist üles leiavad?

Mitmel erineval viisil. Kõigepealt saadame ise kutsed neile, kes on varasemalt osalenud või kes on avalda -

nud soovi seda teha. Kui algab laiem turundustöö, hakkavad ettevõtted meie poole ise pöörduma. See on põnev osa, kuna siis selguvad turu uued või muul moel üllatuslikud tegijad. Edasi hakkab info messi kohta levima ka välismaal ja sel perioodil jõuavad meieni naaberriikide ettevõtted. Omajagu on messil ka n-ö viimase-minuti-liitujaid ja paraku on nende seas ka palju neid, kes ruumipuuduse tõttu kauplema ei mahu ja jäävad n-ö varupingile juhuks, kui mõni eesolijatest ära ütleb. Seega tasub kindlasti osalemine varakult kinnitada, et muretult messikoht garanteerida.

Sotsiaalmeedias on külastajad vaimustunult rääkinud kalaalternatiividest ja lätlaste sojašašlõkist. Mis oli sinu selle aasta meeldejäävamad leiud?

Maitsvaid ja väga populaarseid kalaalternatiive pakkus tänavu Sushi Plaza. Läti ettevõtte NAVA sojašašlõkk viis tõesti keele alla! Beiki maiustused olid suisa kriminaalsed. Runolandi vürtsikas kimchi on üks paremaid, mida saanud olen. Fermentfuli „keefir“ oli nämma. Pärnu poiste paljukiidetud ja auhinnatud umbrohupestot ja Tokumaru onigiri’sid ma kahjuks ei saanudki maitsta, need läksid kuuldavasti nagu soojad saiad. Nick’si tooted on ühed mu lemmikud.

Oo, ja Eesti oma tempeh – kollastest hernestest!

Veganmess on Eesti inimeste seas pälvinud tõesti sooja vastuvõttu. Mis sa arvad, miks veganmess inimestele oluline on?

Lisaks sellele, et mess on juba 12 aastat toonud veganlust inimestele lähemale, tekitanud aastate jooksul ohtralt kõneainet massimeedias ning viinud kokku ja inspireerinud taimse toidu ja vegantoodete tootjaid ning kliente, täidab mess edukalt ka sarnaselt mõtlevate inimeste kohtumispaiga rolli.

Veganite ja veganlusest huvitatud inimeste jaoks on mess justkui pidupäev. Ja pidupäev tähendab ka head tuju ja rõõmsat meelt. Just sellisest heatahtlikust messimelust sünnibki veganmessi eriline vaim. Sellist messivaimu ei saa jäljendada või üle võtta, see on loomulik ja sundimatu. Selle taga ei ole kunstlikku pingutust, vaid siiras soov maailma paremaks muuta ja usk sellesse, et iga üksiku inimese panus loeb.

Kaheteistkümnes mess ei saa jääda ka kolmeteistkümnendata. Kas kogute juba ideid järgmiseks aastaks?

Ikka! Tegutseme! Kõik, kes kampa tahavad lüüa, andke aga endast julgesti märku! *

Täna on toit loomulik osa R-Kioski olemusest, ent see pole alati nii olnud. Meie toidu lugu sai kümneaastaseks ning selle aja sisse mahub suisa 300 erinevat toodet.

Töötame selle nimel, et kiire toit oleks ka hea toit – naturaalsetest koostisosadest ning maitseks hästi. Meie soov on, et inimesed, kes tulevad spetsiaalselt meie juurde mingi konkreetse toote järele, selle ka leiaks. Just sellele suuname oma tähelepanu.

Püüame alati olla kaasas turutrendidega ja tuua valikusse midagi uut. Oleme R-Kioskis müünud sušit, pressinud ise värsket apelsinimahla ja teinud leti taga smuutisid. Täna on toiduvalik igas poes mõnevõrra erinev, aga kokku on müügil enam kui 130 erinevat toodet.

Paljudele tuleb üllatuseks, et uute toodete planeerimine ja nende testimine algab pea pool aastat enne müüki jõudmist. Võtab kaks-kolm kuud, et kõik vajalik alates maitsetest kuni pakenditeni paika saada – see on väga pikk ja põnev protsess.

Viimasesse kümnendisse mahub palju põnevat õp-

R-KIOSKI PEAKOKK RIHO AUNROOS: MEIL ON RÕÕMUSÕNUM TAIMSE TOIDU AUSTAJATELE!

pimist ning katsetamist, aga ka koostöid Eesti parimate kokkadega. Ühe esimese R-Kioski signature hot dog’i retsepti töötas välja Eesti üks parimaid kokkasid Indrek Kivisalu, kes on muuhulgas olnud ka president Arnold Rüütli peakokk.

Kümme aastat tagasi poleks me ehk tulnud selle pealegi, et tuua tootevalikusse ka vegantooteid, aga täna on see suisa kohustuslik.

Just kümnendat juubeliaastat tähistav hot dog on läbi kõikide aastate olnud R-Kioski kõige popim toode. Tegelikkuses on meie toiduvaliku koguni kuus kõige populaarsemat toodet erinevad hot dog’id ning tänavu novembrist lisandus valikusse ka taimse vorstiga hot dog New Dog. Loodan väga, et ka see uudistoode võetakse armastusega vastu!

Meie äritegevuse eesmärk on muuta mugavuskaubandus kestlikuks ja kestlikkus mugavaks. Toiduvalikul tähendab see muuhulgas võimaluste leidmist, et leida maitsvaid alternatiive liha tarbimise vähendamiseks. New Dog on Veggy Crushi taimse vorsti ja valge või terasaiaga hot dog, millele saab valida kastmeks ketšupi, salsa, sinepi või veganmajoneesi. Taimsele vorstile on grillil eraldatud ka oma rullik, millele lihaga vorste ei panda.

Lõpuks müügile jõudnud valikule eelnes paar-kolm aastat erinevate taimsete vorstide ja teiste toodete proovimist. Kui ma New Dog’i taimset vorsti esimest korda maitsesin, siis olin meeldivalt üllatunud ning teadsin, et see on nüüd see õige!

R-Kioski veganvalikus on Friendly Viking’si kaerajook, rebitud kaeraga baguette, farfalle pasta kikerherneste ja tomatiga ning nuudlikauss Sichuan seente ja köögiviljadega. Lähiajal lisandub teisigi taimseid tooteid. Kõik vegantooted on R-Kioskis vastavalt märgistatud.

ÜHISKONDLIK MUUTUS AEGLUUBIS

Pole täpselt teada, mis pani Loomuse aktiivi tänavusele arvamusfestivalile vestlusteemat pakkuma, aga küsimusena see kõlas. Pooleteiseks tunniks pandi lavale istuma inimesed, kes pidid otsima vastust küsimusele, kas loomaõiguslus on radikaalne.

Grete Arro, Mihkel Kanguri ja Tiit Marani väljaöeldut on juba refereeritud ja analüüsitud mitmes meediakanalis, näiteks Loomuse podcast’is Loomade Hääl ja Loomuse Akadeemias, aga ka peavoolumeedias. Lisaks saab kogu jutuajamist Loomuse Facebooki lehelt järele vaadata. Selge on, et ühe paneelvestlusega maailma ei muudeta. Tõstetakse teemasid, tegeletak-

Kadri Taperson

se mõttemängudega ja kombitakse üksteise maailmapilti ja haritust.

Jättes sõna „radikaalne“ etümoloogia mõneks teiseks korraks lahata, peatun seletusel, mis on teiste hulgas kirjas ka võõrsõnade leksikonis. Radikaalne – põhjalikke ümberkorraldusi pooldav. Muide, okupatsiooniaegses võõrsõnade leksikonis seda osa selgitusest ei olnudki. Seal on kirjas, et radi-

kaalne on põhjalik, juurteni tungiv, käremeelne ning äärmusse kalduv.

Nagu ikka, sõltub sõnade tähendus ju nende kasutajast ja vastuvõtjast. Ja kontekstist. Loomaõiguslased ise jõuavad üsna lihtsat teed pidi tõdemuseni, et radikaalne ei ole mitte nende maailmavaade, mis sisaldab endas päris tihti ka isiklikke praktikaid, vaid hoopis see, mida loomadega tehakse.

Loomade kohtlemine on äärmuslikult vale, õõvastav, ebaõiglane ja kirjeldamatuid kannatusi põhjustav ja loomade kohtlemise alus – õigus neid tarbida, on meie antropotsentristlikus ühiskonnas norm ja kokkulepe ühekorraga.

Ja just see peab muutuma. Just „põhjalikke ümberkorraldusi ühiskonnas“ meil vaja ongi ja kuna loomaõiguslikus filosoofias ja ka sellega seotud tegevuses leidub see konkreetne ootus, siis ta on kahtlemata radikaalne. Loomaõiguslus ei kraabi ühiskonna pindmist kihti, vaid otsib põhjuseid, miks meie kokkuklopsitud ühiskond pooldab igapäevast terrorit tundlike olendite vastu ja mida peaks selle lõpetamiseks tegema.

Samamoodi nagu on oluline aru saada, mida ühe mõistega tegelikult silmas peetakse, oleks hea ka teada, mis raamistikus me millelegi vastuseid otsime. On see filosoofia või poliitikakujundamine või ainult eetika või ikkagi õigused või hoopis psühholoogia?

Grete Arro rääkis arvamusfestivalil loomade iseväärtusest, nähtusest, mida psühholoogias uuritud ei olevatki. Ja aktivist minus rõõmustas ja kurvastas korraga – filosoofias ju ometi on. Kas kannatuste vähendamine ei võiks olla valdkondade ülene?

Sama oluline oleks mõelda, kellele me tegelikult seal laval räägime. Kes on sihtgrupp või kas kriitilise massi tekkimiseks on üldse vaja sihtgruppi kuidagi määratleda? Muutuste tekkimiseks on massi ju tarvis ja on selge, et ainult aktivistidest ei piisa enam.

Ühiskonna muutmiseks võiksime olla jõudnud uuele tasemele ja seda ei ole veel juhtunud. Pean silmas, et kriitilise massi tekkimiseks on muutjatel eestkõnelejaid vaja ja vähemalt Eestis ei vea aktivistid selle rolliga välja.

Arvan jälle, et inimesel on oma baasärevusega toimetulemiseks vaja mingisugust raamistikku, ja selles kobamist on tunda ka laval. Ikka jõutakse selleni, milline on meie kultuur. Et meie juriidiline süsteem on loodud inimesele ja et meil on palju õppida põlisrahvastelt ja et meie käitumist suunavad kultuuris valitsev kristlik taust ja kapitalism muidugi ka. Ja ma tunnen, et midagi on justkui puudu –mis asi see ometi on, mis kammitseb kaugemale mõtlemist?

Julgen arvata, et natuke jõulisemalt ja lahenduskesksemalt mõtlevad näiteks kriitiliste loomauuringutega tegelejad. Räägitakse liikideülesest õiglusest ja otsitakse võimalusi juriidiline raamistik ümber vaadata. Kriitilised loomauuringud on jõudnud erinevatesse valdkondadesse ja poliitikaplatvormidele.

ne kujutlusvõime ongi midagi sellist, mida ma kriitilistes mõtlejates otsin? Kriitiliste loomauuringutega tegelejad rõhutavad ikka, et nende utoopiad on võimalikud, need ei ole fantaasiamaailmad või füüsikaseadustega vastuolus.

Oma raamatu „Radical Imagination“ tutvustuses kirjutab Max Haivel, et radikaalne ettekujutus kerkib tihtipeale kõige paremini üles seal, kus on suurim rõhumine ja ekspluateerimine ja seda kärbitakse ja lahjendatakse eelkõige nende poolt, kes naudivad suurimaid privileege. Süvenenumalt järele mõtlemata tõlgendan loomaõiguslasi rõhututeks või vähemalt rõhutute eest kõnelejateks ja mõtlen, et privileeg on sama mis mugavus – mugavusega saavad arvestada need, kellel on privileeg mitte sekkuda.

„Loomaõiguslased ise jõuavad üsna lihtsat teed pidi tõdemuseni, et radikaalne ei ole mitte nende maailmavaade, mis sisaldab endas päris tihti ka isiklikke praktikaid, vaid hoopis see, mida loomadega tehakse.“

Jõuliste mõtlejate sõnakasutus muidugi kõikidele ei sobi. Näiteks ütleb Austraalia sotsiaal- ja poliitikateoreetik Dinesh Wadivel, et „nagu ma olen varemgi väitnud, meie loomade suhtlemise alus on endiselt iseloomustatav kui vaenulikkus ja agressioon, teisisõnu – sõda“. Wadivel on arvanud sedagi, et posthumanistlik eetika ei ole sätestatud ainult filosoofilises ulatuses, vaid nõuab radikaalset sotsiaalset ja poliitilist üleminekut – transformatsiooni.

Kanada ühiskonnakriitik Max Haivel räägib radikaalsest kujutlusvõimest, mis võimaldab radikaalset ettekujutust utoopiast, muutunud ühiskonnast. Võibolla see radikaal-

Raamatututvustuses tuletab Max Haivel meelde ka Patrick Reinsbourough mõistet „aegluubis apokalüpsis“ (slow-motion apocalypse), mis koosneb kriiside kaskaadist – sotsiaalne ebaõiglus, keskkonnakriisid, sõjad, energia, joogivee ja toidu vähenemine jne. Arvan, et see kolossaalne kriis annab põhjuse radikaalseteks praktikateks, tarbimise vähendamiseks, paiksuseks, aga ka kohati ohvrimeelseks aktivismiks.

Pärast arvamusfestivali arutelu loen läbi ka Loomuse selgituse küsimuse esitamisel. „Kutsume üles inimesi mõtlema ühiskonnas kehtivate normide üle – millisteks muutusteks oleme ühiskonna ja üksikisikute tasemel valmis.“ Tuleb meelde, mida loomaaia direktor Tiit Maran paneelis ütles – „Kogu seadusandlus on ehitatud üles subjektile inimene. Subjektsust tuleb muuta, selleks on aeg.“ – ja saan aru, et aeglane muutus on jälle sammukese edasi astunud. *

Animal Utopia: Liberal, Communitarian, Libertarian Or…? Wayne Gabardi, 2018

The Next Social Contract: Animals, the Anthropocene, and Biopolitics. Dinesh Wadiwel, University of Sydney, 2018

The Radical Imagination. Max Haiven, Alex Khasnabish, Zed book, 2014

LOOMASÕBRALIK MINA UUEL AASTAL

Farištamo Eller, MTÜ Loomus

ükski meie otsus ei ole vaba seni, kuni otsus tehakse puuduliku või pooliku informatsiooni põhjal. Mis oleks, kui kingiks uuel aastal iseendile ja teistele vabaduse?

Kui inimesed peaksid võimalikuks elada maailmas teiste liikidega koos ning nõustuksid, et maailm, planeet ja loomad elavad iseenda, mitte aga inimeste jaoks, oleks elu ja elukorraldus kindlasti teistsugune. Ehk oleksid ka unistused ja uusaastalubadused teistsugused…

Jõulude ja uusaasta paiku on kombeks vaadata tagasi, aga sealsamas suunata silmad ka uude aastasse. Tihti soovitakse olla parem mina, näiteks hakata regulaarselt trenni tegema, tervislikult toituma, lõpetada öine näksimine, võtta aega sõpradele ja mitte võtta tööd koju kaasa… Milline võiks aga olla vegani ja loomasõbra uusaastalubadus?

Kõige lihtsam on minna mõnda organisatsiooni vabatahtlikuks, abistada mõnes varjupaigas, annetada, pakkuda hoiukodu, jätkata taimsete valikute tegemist ning julgustada teisigi valima loomasõbralikke ehk taimsed tooteid – seda riietest toidu, kosmeetika ja reisipakettideni välja. Mida aga võiksid teha need, kellele kõik eelnev on eilne päev ja tavaline elukorraldus nagunii?

Riigikogu valimistega seoses rõhutame Loomuses vajadust poliitilistes otsustes arvestada looduse ja loomadega. Vaja on hoida elurikkust kõikjal meie ümber, et tagada nii inimeste kui ka loomade elu ja heaolu. Usun, et on neid, kes tahavad, et poliitikud arvestaksidki päriselt elukeskkonna, looduse, elurikkuse hoidmise ja loomadega ning läbi selle tegelikult inimestega.

Samas kõlab veel ilmselt paljudele utoopilisena vegantoidu kättesaadavus riigiasutustes, veelgi enam lihaja piimamaks. Samas – miks mitte? Me teame, mis on keskkonnale, loodusele ja inimesele parim. Mis oleks, kui julgustaks poliitikuid seda läbirääkimistel ja oma otsustes arvestama ning ajakirjanikke ja valijaid julgelt neid teemasid tõstatama?

„Kui inimesed peaksid võimalikuks elada maailmas teiste liikidega koos ning nõustuksid, et maailm, planeet ja loomad elavad iseenda, mitte aga inimeste jaoks, oleks elu ja elukorraldus kindlasti teistsugune. Ehk oleksid ka unistused ja uusaastalubadused teistsugused…“

Muidugi on kõigi igapäevaelus sarnaseid aspekte – kodu, töö, lapsed, lemmikloomad, riided, asjad, sõbrad, hobid, toit, energiakasutus, autod, lennukid, vajadused, soovid… Keskkonnajalajälg on saanud peavoolu teemaks. Selle puhul aga arvutatakse süsinikku, räägitakse ja mõeldakse, kuidas päästa kliima. Selle taustal unustatakse ära elu, elu hoidmine. Kogu loomakasvatus, loomse toidu ja toodete tootmine on üles ehitatud teiste liikide ärakasutamisele ja vägivallale nende suhtes. Kas meil õnnestuks tuua tähelepanu keskpunkti elu hoidmine ja inimühiskonnas jõuda kokkuleppele, et elude hävitamine ei ole arvestatud jätkusuutlikuks? Täpselt niisamuti nagu ei ole võimalik ega jätkusuutlik biomassi põletamine süsinikuneutraalsuse saavutamiseks.

Paljud ilmselt ei teagi, et Eestis käivad jahituristid linde tulistamas, et kaitsealuseid liike saab maha kõmmutada lausa kaitsealadel, et jahitrofeedele tehakse lausa näituseid (neid hinnatakse ja nende eest antakse punkte), et intensiivne liha- ja piimatööstus toimub ka Eestis, et silmusid soolatakse elusalt, et angerjad on kriitiliselt ohustatud ehk väljasurev liik, et Eesti metsad enam ei seo süsinikku, vaid emiteerivad, et koolides jagatakse tasuta lehmapiima… Aga miks ei tea? Mis oleks, kui uusaastalubadus oleks hoopis rääkida, rääkida, rääkida. Mitte

Ehk prooviks uuel aastal teisiti, sest tegelikult on tüdimus rääkida sellest, kuidas teha veelgi rohkem, veelgi paremini ja veelgi efektiivsemalt aega kasutada, kuidas tuleb muudkui muutuda paremaks, unistada, unistada, unistada... See, kuhu ühiskonnana keskkonna- ja kliimakriisis jõudnud oleme, on inimeste väga suurte unistuste tulemus. Need unistused on saavutatud väga paljude elude – teiste elude ja enda elu – hinnaga. Mis oleks, kui uuel aastal hoiaksime elu, nii enda kui teiste – ja mitte ainult teiste inimeste – elu? *

True

on leitav: Selver Rimi Stockmann Coop Olerex R-Kiosk Kaubamaja, Caffeine

Jõululauake, kata end!

Annaliisa Post

SOOLANE

MAGUS

Pühad on ukse ees ning see tähendab, et tuleb mõelda, mida panna jõululauale. Selleks, et toidu pärast muretsemise asemel saaks jõulurõõmu nautida, panime kirja mõned ideed, kuidas peolaud katta.

Ajakirja lõpust leiad nii kookide kui ka magustoitude retsepte. Poelettidel on samuti erinevaid koogikesi, kuid tootevalik varieerub poodides väga palju. Aga mis oleksid jõulud ilma piparkookideta?! Õnneks on piparkookide seas mitmeid veganvalikuid ja sellelgi aastal on lettidel uusi tooteid, näiteks piparkoogimaitselise täidisega Domino küpsised. Kui soovid ise küpsetada, siis vegantaina saab ise valmistada või osta poest. Piparkoogitainast ja magusaid roogasid pakuvad ka mitmed söögikohad.

JOOGID

Klassikaline jõulujook on glögi, kuid tasub uurida koostisosade nimekirja, sest vahel kasutatakse magustajana mett. Mõnusa jõulutunde loob Oddlygoodi kaneeli- ja kardemonimaitseline kaerajook, mis sobib niisama joomiseks või kohvile lisamaitse andmiseks. Veekannule võid lisada apelsiniviile või piparmünti, et anda veele mõnus maitse.

Internetist leiab erinevaid norivorstide ehk taimsete verivorstide ja pikkpoisi retsepte. Leheküljelt 50 leiad seene wellington’i retsept, mis samuti imeliselt jõuluale sobib. Kes eelistab poest müüdavaid tooteid, saab lauale panna näiteks Thormi talvevorstid või Marta Pagari norivorstid. Kõik need sobivad imehästi kartulite ja praekapsa kõrvale. Kui otsustad jõulukapsa valmista ise, katseta lk 53 olevat retsepti. Poetoodete puhul jälgi, et koostises poleks searasva ega teisi loomseid koostisosi. Paljudel praekapsastel on ka juba veganmärk peal.

KERGEMAD AMPSUD

Laual võiks olla ka midagi kergemat, mida on mõnus enne või pärast suuremat einet ampsata. Soolasele snäkivaagnale saab panna juurvilju, hummust, veganpallikesi ja erinevaid veganjuuste. Magusaks ampsuks sobivad pähklite ja marjade segud ning isevalmistatud vürtsised jõulumandlid. Kausike mandariinidega toob tuppa mõnusa mandariinilõhna.

KAUNISTUSED

Selleks, et lauale ilu juurde anda, pole vaja poodi tormata.

Äkki on sul juba kaunistusi olemas või saad ise vähese vaevaga silmailu juurde luua? Looduslähedase kaunistusena saab kasutada näiteks käbisid. Kui tood tuppa päris kuuse, siis kärpimisel tekkinud oksakesi saab samuti kaunistamiseks kasutada. Kui otsustad siiski sammud poe poole seada, mõtle, kas kaunistusi saab ka hiljem kasutada. Meeleolu aitavad luua ka küünlad.

Õnneks on mitmed tootjad pakendile lisanud märkme, et kõik nende koostisosad on vegansõbralikud.

Hõrk šokolaaditort värskete marjadega (eritellimus)

Eritellimustort datli-kookose põhjal šokolaadikreemiga vegan tort, pealt kaetud värskete marjadega. Gluteenivaba

Hõrk šokolaaditort 590 g Datli-kookose põhjal šokolaadikreemiga vegan tort, pealt kaunistatud mustikate ja goji marjadega. Gluteenivaba

Pirni-jõhvika tosca Vegan tosca, jõhvika-pirni ja mandlilaastudega kattega

Martti Muttik (36) on eesti tüürimees, kellel kogemust merel rohkem kui paljudel teistel temavanustel meremeestel. Hea sõna, seiklushimu ning konkreetsete põhimõtetega mees armastab merd ning loodust väga. Ilmselt saatsidki need omadused Marttit teel, mis viis ta Sea Shepherdini. Organisatsioonini, mis proosaliselt öeldes kaitseb ookeani.

Martti, sa oled palju õppinud ja kogenud – räägi, kuidas tänasesse oled jõudnud.

Olen seiklushimuline ja mässumeelne inimene. Peale 9. klassi Elvas otsustasin minna Tallinnasse Merekooli, sealt algas minu seiklus. Juba teisel aastal sain merel käe valgeks, praktikant-madrusena. Kooli lõpetades oli mul juba töökoht Põhja-Iirimaal. Omandasin kiirelt head madruseoskused ja töötasin kuni 2010. aastani erinevatel laevadel.

Olin teinud otsuse, et astun ka Mereakadeemiasse, et omandada piiramatu laevajuhi diplom. Töötasin sel ajal Omaanis maailma kiireima katamaraani peal. Otsustasin võtta meresõidust pausi, et pühenduda õpingutele. Aga ei suutnud seda kaua teha, sest teisel kursusel läksin Inglismaale laeva peale tööle. Töötasin ja õppisin paralleelselt, peamiselt kaks nädalat koolis ning kaks merel. Minu seiklus viis mind edasi Aafrikasse, töötasin seal tüürimehena, peamiselt Angoolas.

Merel töötades avastasin, et mõningaid asju saaks sujuvamalt teha. Otsustasin minna õppima IT-d. IT Kolledžis programmeerimist õppides mõistsin, et minust programmeerijat ilmselt ei saa, aga vajalikud teadmised oma ideede elluviimiseks on olemas.

Asutasin start-up’i, kiirendamaks värbamisprotsesse merenduses. Jõudsin sellega välja Ajujahi parima 30 hulka ja saime ka väikese investeeringu, et äpp raha panna teenima. Selle raames sattusin taaskord Aafrikasse, seekord Namiibiasse. Koju naastes olin jõudnud järeldusele, et merenduses on teatud protsesse raske automatiseerida. Järgmisel aastal Namiibias

esindasin juba teist ettevõtet, mille olin asutanud – Nordcrewing. See läks hästi käima ja praegu töötab meie ridades ligikaudu 100 meremeest, peamiselt Soomes, Norras ja Saksamaal.

Tänu sellele jõudsin punkti, kus merel töötamine polnud minu jaoks enam rahateenimine ja „ellujäämine“. Viimased kolm aastat Kanada Arktikas jäämurdja Botnicaga olid imelised, aga sellel aastal ma enam kaasa ei läinud. Plaanis oli jääda pikemaks ajaks koju… Aga plaanid muutusid.

Eelmisel aastal Kanadasse sõites ja üksi sillas vahis olles oleksin äärepealt heeringavaalale otsa sõitnud. Heeringavaal on sinivaala järel isendi suuruselt teine loom… Hakkasin uurima, kui palju vaalasid reaalselt sureb laevaga kokkupõrke tagajärjel, ja see muutis mind kurvaks.

Otsustasin end tutvustada Sea Shepherdi organisatsioonile. Mul ei olnud plaanis kohe võimalusest haarata – ei osanud arvata, et nad kohe minust huvituvad. Aga järgmisel päeval kirjutati, kui liigutatud nad minu lugudest on, ja tahtsid mind tüürimeheks Aafrikasse. Raske oli ära öelda. Sellel aastal kutsusid nad aga uuesti ja seekord teadsin, et keelduda ei saa. Namiibia ootas jälle ja esimest korda elus asusin tööle mitte raha pärast.

Millised on mõned sinu peamised väärtused või põhimõtted, mille järgi oma elu kujundad?

Meest sõnast, härga sarvist! Pean väga oluliseks, et kui midagi välja hõigata, tuleb seda ka tõestada. Enda elu olen nii elanud. Varem või hiljem olen enda välja hõigatud lubadused teostanud, nagu näiteks Sea Shepher-

dis kaasa löömine.

Kes Sea Shepherd üldse on?

Sea Shepherd on tegelikult Paul Watson. Watson oli esmalt Greenpeace’i üks asutajatest, kust ta mingi hetk välja arvati, sest ta oli väga julge. Näiteks ronis ta ise kalavõrkudesse, mida kalalaev välja üritas tõmmata… Või peatas vaalapüügi, seistes jääl, mis jäi laeva sõiduteele. Laev peatus paar meetrit eemal. Watson ei kavatsenudki liikuda.

Mis kõnetas sind Sea Shepherdis nõnda, et otsustasid vabatahtlikuks minna?

Igaüks leiab üles selle, mida otsib. Juba Mereakadeemias kuulsin sõbralt, et selline organisatsioon on olemas.

Väiksena elasin vanaisa ja vanaemaga Soomes. Vanaisa võttis vaevaks, et panna mind loodust armastama. Kuigi olen teinud palju muud, siis armastus looduse vastu on mind terve elu kandnud. Inimene liigina on paljuski enda teadmata kasvanud liiga suureks ja see pole enam loodusega tasakaalus. Me tarbime liiga palju, peame koomale tõmbama, kui soovime, et tasakaal püsiks.

Sea Shepherd ei päästa ainult vaalasid, vaid tegeleb ka illegaalse kalapüügi tõkestamisega. Umbes 40% kalast toidulaual on illegaalselt püütud. See tundus mulle ulmeline, aga veendusin selles oma silmaga.

M/Y Ocean Warrior – millised olid su peamised ülesanded sellel Sea Shepherdi laeval?

Vanemtüürimees on laeval kaptenist järgmine auaste. Minu peamine ülesanne oli koos kapteniga sõita ja manööverdada. Olukorras, kus arestisime kalalaeva, oli minu ülesanne vajadusel võtta üle arestitud laeva juhtimine. Näiteks, kui ei soovitud koostööd teha. Nii ka juhtus.

Mis seal täpsemalt juhtus? Räägi lähemalt.

Peale kahte kuud treeningut tegime oma esimese kalalaeva inspektsiooni.

Tegemist polnud illegaalse kalalaevaga, aga kuna käed sügelesid, võtsime ette Hiina kalalaeva, kel Namiibia vetes kalapüügiks luba olemas. Legaalsete laevade inspektsioon on enamjaolt eesmärgiga välja selgitada, kas kõik on nii, nagu litsents sätestab.

Alguses tundus kõik olevat korrektne – nii me ka eeldasime, laeval ju litsents olemas! Siis hakkas aga juhtuma… Esmalt ei olnud kalalaeva kapten nõus trappi alla laskma, et meie inimesed peale saaksid. Õnneks olime just selliseks olukorraks pikalt treeninud ja tegime forced boarding’u. Laeva inspekteerides selgus, et tegemist polnud tavalise kalapüügiga, vaid haiuimede kogumisega – selline asi on rangelt keelatud.

Meid informeeris Namiibiast pärit laevameeskond. Öeldi: „Aidake meid ja me aitame teid.“ Tuli välja, et nad olid aasta tagasi tööle võetud ja orjastatud. Enda sõnul töötasid nad päevas 20 tundi ja rohkemgi. Ei jäänud muud

üle, kui koguda piisavalt asitõendeid, võtta laev aresti ja toimetada sadamasse.

Esmalt aga pidime välja võtma 30 meremiili jagu õngejadasid. Paari ööpäeva jooksul tõmbasime nendega välja suurel hulgal haikalu ja ka muid kalu – paljud nendest kahjuks surnud. Haiuimeäri puhul peale uimede muu ei huvita. Tihtipeale visatakse uimedeta elus kalad vette… Selleks pole aega, et tegeleda kala piinade lõpetamisega. Kõige nukram on, et selliseid kalalaevu on palju.

Õnneks saime selle laeva sadamasse, vabastades orjadena töötanud meeskonna ja tehes ka väikese heateo… Mis siis, et neid laevu on tuhandeid veel.

Mis osutub nendel laevadel kõige suuremaks väljakutseks?

Olen loomult seiklusjanuline ja otsin väljakutseid. Aga paljud Sea Shepherdis töötavad vabatahtlikud

pole merd varem sõitnud ja nende jaoks on suurim väljakutse merehaigusega toimetulek. Minu jaoks olid just kõige nauditavamad need päevad, kui meri tormas. A smooth sea never made a skilled sailor.

Veganlus, Sea Shepherd ja sina – kuidas need kolm on seotud?

Sea Shepherdi kõik laevad on rangelt taimetoidu peal. Töölepingusse on sisse kirjutatud lause „The vegan diet choice is not questioned“. Selle muudatuse viis sisse üks kokk Laura, kes oli Sea Shepherdis 16 aastat. Esmalt laevade peal ja hiljem Sea Shepherd Australia direktorina.

Tema raamat „Cookin’ up a Storm“ on vinge lugu sellest, milline väljakutse on töötada tormisel merel kokana – seda enam, et vegantoiduained ei ole igal pool just lihtsasti kättesaadavad. See raamat on Sea Shepherdi kokkade jaoks piibel.

Oleme liigina kasvanud liiga suu-

reks ja sellega kaasneb tohutu jalajälg. Nii edasi ei saa. Taimetoitlus pakub tänapäeval alternatiivi, millega saame väga hästi hakkama. Minu naine on vegan juba kuus aastat ja meie poeg, kes sai septembris üheaastaseks, on täielikult taimetoidu peal.

Mis sa arvad, milliseid kangelasi maailm praegu vajab?

Sea Shepherdis oli minu esimesel reisil kokaks Tiziano, Šveitsist pärit muusik. Suure südamega mees seisis vastu raskustele. Ta läks lahku oma eluarmastusest, kellega nad üritasid ühist last saada. Naine leidis aga teise, kellega sai ka lapse. Nii otsustas Tiziano minna rändama, müües kogu oma vara.

Ta rändas mitu aastat maailmas ringi ja avastas taimetoidu, hakkas hoopis kokkama ning hiljem avastas Sea Shepherdi. Kokaamet Sea Shepherdil on tõeline kangelasamet. Kokata tu-

leb tervele meeskonnale, mille suurus võib olenevalt laevast olla lausa 50 ringis. Lisaks sellele tuleb valmistada maitsvat taimetoitu – standard on väga kõrgele aetud.

Mainimata ei saa jätta ka seda, et enamiku ajast tuleb köögis süüa teha pottidest ja pannidest ühe käega kinni hoides ning teisega tegutseda. Tiziano on kindlasti üks hea näide kangelasest, keda praegune maailm vajab.

Mis sa arvad, millised on inimese ja eluslooduse suhted 10 aasta pärast? Millist tulevikku sina praegu lood?

Väga raske ennustada. Eks inimkonna kasvamine seab lõpuks teatud piirid ja ehk suudab lõpuks suurem osa hakata mõtlema sellele, kuidas olla jätkusuutlik. Siiski, Rakvere viiner on siiani „täiesti normaalne“ söök laste toidulaual. Meie ülesanne on oma lastele edasi anda teistmoodi mõtlemist.*

MIS ON SEA SHEPHERD?

Sea Shepherd on 1977. aastal asutatud rahvusvaheline mittetulunduslik merekaitseühing. Selle eesmärk on otsese mittevägivaldse tegutsemisega kaitsta maailma ookeane ebaseadusliku ekspluateerimise eest.

Maa peal korraldab Sea Shepherd erinevaid kampaaniaid vaalapüügi, salaküttimise, ebaseadusliku kalapüügi ja plastikureostuse vastu. Põhiliselt seilavad nad aga rahvusvahelistel vetel, otsides röövpüüdjaid ja tehes koostööd paljude regioonide ja riikidega.

Sea Shepherdi laevadel töötavad kirglikud vabatahtlikud. Oma tööd finantseeritakse peamiselt eraisikute toetuste ning ettevõtete annetuste abil. Sea Shepherdit on toetanud paljud tuntud inimesed, nende seas näiteks Brigitte Bardot, Dalai Lama, Pierce Brosnan, Sean Connery ning Red Hot Chili Peppers.

Anett Rannamets

Üksinda reisimisel on omad võlud ja valud. Olgem ausad – kes üksi varem reisinud, teab, kui mõnus on olla see üks ja ainus, kellega arvestama peab. Vastukaaluks kisendab aga kuklas teadmine, et saad rasketel hetkedel toetuda ainult endale.

VÕLUD, VALUD JA VASTUOLUD

Alustasin oma reisi kuu pärast Ukraina sõja algust. Hirmul ning raske südamega pakkisin oma seljakoti ja alustasin 24-tunnist reisi Aasia poole. Kuigi Tais tervitas mind troopiliselt niiske ja soe õhk, mis mind truult reisi lõpuni saatis, muutus südame alt tihti külmaks. Teadsin ju juba 24. veebruaril, et mind see soolotuur ees ootab. Ent plaan muutus meie vabariigi aastapäeval minu jaoks mõrumagusaks.

Hetkega tundus kohatu seigelda, minna otsima ja leidma, et samal ajal ära anda või maha jätta. Esimesel paaril päeval leidsin end Tais tühjusse vaatamast. Mõtlemast, et kuidagi eriti raske on päriselt ja vabana seal hingata. Samal ajal, kui kuskil vägistatakse naisi ja lapsi, tapetakse inimesi ja lastakse perede silme all maha.

Sõjal pole ühtegi head külge. Aga nii üksi reisimisel kui elus eneses tuleb osata endale meelde tuletada – mündil on kaks külge. Nii ma siis utsitasin end tagant, et iga päev kasvõi üürikeseks tänulik olla, et mu lähedased hoitud on ning mina tervena kohale jõudsin. See ei tähenda, et oleksin ignorantne – seda sõda unustada pole minul võimalik mitte kunagi. Nii ma harjutasingi tänulikkust, muidu oleksin selles raskes meeleolus lihtsalt hullunud.

Usun, et üksi reisimine ongi üks lihtsamaid viise, kuidas oma mustreid murda. Inimesed manifesteerivad tihti muutust, kuid jäävad siis imet ootama sinna, kus on püsivalt sama keskkond, rutiin ja harjumused. Mitte midagi head ei kuku meile lihtsalt sülle, kui ise midagi ühest kohast teise ei liiguta. Visates end tundmatusse, uude kultuuri ja võõrasse riiki, tulevad iseenesest

teistsugused ideed, uued inimesed ja värsked mõtted.

„Üksinda reisimises peitub võlujõud. Mida see sulle on õpetanud?“ küsis üks tuttav. Esiteks, et suhteid –ükskõik milliseid – ei ole mõtet suruda. Reisi teisel nädalal sai täis mu järjekordne ring ümber päikese. Ehkki tundsin end üksinda mugavalt, tajusin ühtäkki ebamugavat üksindust. Reisides on võrdlemisi lihtne uusi tutvusi leida, ent ma peatusin esimese seltskonna juures, kellega mul tegelikult midagi ühist ei olnud. Et tundsin end üksikuna, hoidsin suhtlusest pingsalt kinni, endal sõrmenukid valged. Andsin inimestele aina uusi võimalusi, kuni mõistsin, et tunnen end nende seltskonnas veelgi üksikumana kui enne. Seega lasin nendest lahti, liikusin veidi targemana edasi. Mõned inimesed ei ole mulle loodud ja mina neile ammugi mitte.

Veidi hiljem, oma sooloreisi lõpu poole sain aga suurima õppetunni. Korrutasin endale pidevalt, et üksinda on minu mugavustsoon. Elu kuulis, naeris ja sokutas mu toidu või joogi sisse ühe mõnusa Aasia bakteri, mis mu neljaks päevaks jalust niitis. Kõik valutas – palavik, higi, pisarad, veepuudus, kõhulahtisus ja iiveldus. Agoonia! Ühel hetkel jõudis kätte hetk, mil puhas joogivesi otsa lõppes. Loomulikult olin eelnevalt kokku pandud koti ravimitega kodumaale unustanud. Mitte kedagi polnud lähedal, et mulle saia röstida, keeta riisi või tuua poest joogivett ja ravimeid. Mul oli kaks varianti. Kas minna ja koputada naabri uksele ja paluda tal minu eest poes ja apteegis käia või võtta kõik oma jõuvarud kokku ning ise ära käia. Uhke eestlasena on üsna selge, millise tee ma valisin. Nägin täiesti teist perspektiivi üksinda ole-

mises. Ei, see ei ole alati mugav. Ja lõppude lõpuks – me ei ole loodud üksinda olema.

TAIMETOIDUENTUSIAST IMEDEMAAL

Sattusin Taimaale siis, kui kohalikud uut aastat vastu võtsid. Tähistatakse head tahet, armastust, kirge ja tänulikkust. Selle kõige väljendamiseks kasutatakse vett. Sümboolselt –vesi peseb eelmise aasta maha, saadab ära ja teeb uuele ruumi.

Pidustuste ajal võib igal pool – ka tänaval – näha veepüstolite, ämbrite ja igasuguste teiste veeanumatega inimesi. Lastest täiskasvanuteni. Ja nii mängitaksegi üksteisega veesõda. Usutakse, et traditsioon sai alguse sellest, kui vanasti koguti vett, et puhastusrituaalis üle Buddha kujude valada. Sellest kasvas välja komme pritsida vett õlgadele ka neile, kellest väga lugu peeti. Tänapäeval jätkub see traditsioon ja vett valatakse austuse märgiks oma vanemate kätele.

Loomulikult käib peoga kaasas hea toit. Nende seas muidugi Tai klassikud nagu pad thai, massaman karri ja mango sticky rice. Aga hea toit ei ole pidupäeva märgiks, vaid sellel on oma kindel koht seitsmel päeval nädalas. Taimaalaste tšillitolerants on meeletult kõrge, mis tähendab, et kui turist palub nõrgalt vürtsikat toitu,

põletab see ikkagi su maitsemeeled maatasa.

Oma õppetunni sain kätte juba teisel päeval. Leidsin veidi vaiksemas piirkonnas ühe toidukioski, kust vitriini alt pakuti terve päeva kohalikku täistaimset toitu. Rat khao tähendab riisiga serveeritud erinevaid kastmeid, hautisi ja salateid, mis on väga tava-

NÕUANDEID ÜKSINDA REISIMISEKS

• Eelista hosteleid hotellidele. Hostelites on suurem võimalus kohata sarnaste fundamentaalsete põhimõtetega inimesi. Hostelites on võimalik jagada ka tube teiste reisijatega. Naisena on tihti mugavam valida just naiste ühistuba. Soovi korral on enamikes hostelites võimalik broneerida ka üksikuid tube. Pluss, hostelid on peaaegu alati rahakotisõbralikumad. Enne kui broneerid, loe aga arvustusi!

• Broneeri teisele korrusele. Troopilistes sihtkohtades on väga populaarsed bangalod ning rannahütid. Kui ööbid üksinda, otsi majutus, mis asuks kõrgemal ega oleks samal tasemel kõnniteega. Usu, kõrgemal on turvalisem.

• Paki võimalikult vähe asju. Eriti riideid. Lõpuks kannad nii või naa enamikul päevadest ühtesid ja samu rõivaid – neid, mis on sinu jaoks kõige mugavamad.

• Paki kaasa ravimid. Valuvaigistid, midagi kõhulahtisuse vastu ning allergiarohi. Kindlasti võta kaasa ka (villi)plaastrid – neid läheb kindlasti tarvis.

• Ära planeeri liiga palju ette. Ole kannatlik ning võta päevi ka lihtsalt selleks, et oma naabruskonnas „ringi uidata“.

• Usalda oma sisetunnet! Kui miski tundub kummaline, eemaldu KOHE sellest olukorrast ning leia koht, kus tunned end turvaliselt.

• Väldi pimedat. Eriti naisena. Vali õhtused liikumised ainult siis, kui tunned end selles ümbruskonnas 100% turvaliselt. Suurtes Aasia linnades töötavad taksorakendused, mis ei ole sugugi kallid. Naisena on tihti võimalik kasutada ka naistelt-naistele taksoteenust (nt Grab äpis ja Boltis).

• Ära karda kohalikelt abi küsida. Mitte kunagi!

• Kogu enne lendu veidi tagavararaha.

• Tee reisikindlustus.

line Tai tänavatoidus. Suhtlesin tädiga leti tagant kehakeeles ning maksin terve taldriku eest umbes kaks eurot. Olin paar minutit asja kallal, kui tädi lõbusalt, aga samas veidi kaastundlikult mulle tagatoast jääkülma vett tooma läks. Ilmselgelt nägi ta minu näos higipisaraid ja punetavaid põski. Kõik oli väga maitsev, ent ootamatult vürtsikas.

Edaspidi tellisin endale vaid toitu, mis oli „tolerable for tourists“ ehk turistile sobiv. Sain oma tšillitolerantsi ka nii tõstetud. Siiski, toiduelamustes pettuma ei pidanud ma kordagi. Esindatud olid pad thai, Tai praetud riis, papaiasalat, mango sticky rice ja tom kha. Samuti massaman, kollane, punane ja penang-karrid. Paljud nendest roogadest ei ole originaalis vegansõbralikud, seega tasub igas restoranis üle kinnitada, et need ei sisaldaks muna ega näiteks kalakastet. Väljas süüa oli odavam kui ise valmistada. Ning meeletutes kogustes puuvilju (papaia, ananass, arbuus, draakonivili) hommikuks süüa väga tavaline. Vikerkaarevärvid taldrikul on Tais igatahes garanteeritud.

Tai inimesed ei võta elu iseenesestmõistetavalt. Ühendus kõigi nelja elemendiga on usus ja kultuuris väga tugev. Ehkki seda oli ilus vaadata ning sooviksin seda rohkem kohata ka siinpool, nägin selles kõiges ka paraku paradoksaalsust. Sest loodushoid on Tais kehv. Ja kuigi tihti nii räägitakse, leian, et asi ei ole vaid turismis. Pigem tekivad jäätmejõed ja prügipõllud harimatusest, ressursipuudusest ja paraku ka ignorantsusest.

Ehkki nautisin Taid väga, leidsin end ühel hetkel igatsemas rahulikumat kulgemist. Tais on kohalik elu kuidagi närvilisem, kiirem – kui just joogakülas ei ela. Siiski jätsin sinna palju maha. Tasakaaluks võtsin muidugi palju ka kaasa. Olin õnnelik, kuid kohtasin ka kurbust, üksindust, hirmu ja igatsust. Aga kõik need tunded olid minu jaoks kibemagusad. Usun, et privileeg oli neid tunda. Mina soovitan –reisige võimalusel üksi! *

NATURAALNE

VÄRSKENDAV

SPLÄSH on gaseeritud vesi looduslike maitseekstraktidega on värskendav janukustutaja, mis ei sisalda säilitusaineid, suhkrut ja magustajaid. Tegelikult ei sisalda üldse midagi muud peale puhta Eesti vee, mida rikastab vaid törts naturaalset maitsespläshi, värskust lisavad mullid.

SPLÄSH on leitav: Selver, Prisma, COOP, Stockmann, Kaubamaja, WOLT market, BOLT market.

Miks valida Kombucha?

Captain Kombucha leiad oma lähimast Selverist, Prismast, Rimist, Stockmannist, Kaubamajast, Coopist, Circle K'st, Olerexist jpt.

Kõige tervislikum toitumine on peamiselt töötlemata taimsetel toiduainetel põhinev, sisaldab rohkelt erivärvilisi puu- ja köögivilju ning marju, täisteravilju, kaunvilju ning pähkleid ja seemneid.

Eraldi väärib rõhutamist kaunviljade osakaal toidus, sest neid kipub meie toidulaual väheks jääma. Ühtlasi on uuringud näidanud, et kaunviljadel on märkimisväärne seos pikaealisuse ja aeglasema vananemisega.

TALDRIKUREEGEL AITAB TOIDULAUDA MITMEKESISTADA

TERVES KEHAS TERVE VAIM! KUIDAS PIMEDAL AJAL OMA HEAOLU HOIDA?

Lisaks aina lühematele päevadele toob sügistalvine periood paljudele kaasa vähem puhkust, rohkem aega tööl või koolis ning seeläbi kindlasti ka suurenenud stressi. Rohkem kulub aega tegutsemiseks ja vähem enese eest hoolitsemiseks. Teame ju küll, et terve inimene on efektiivsem, produktiivsem ja õnnelikum, kuid unustame, mida terve olemiseks tegema peaks.

Maailma Terviseorganisatsioon ehk (WHO) on tervise defineerinud heaolutundena. See tähendab, et haiguse puudumine ei võrdu terve olemisega. Lisaks üsna tuntud füüsilisele ja vaimsele heaolule toob WHO välja ka sotsiaalse heaolu. Kõiki neid on meil võimalik ka ise suurel määral mõjutada. Hinnanguliselt on indiviidil võimalik kontrollida koguni 50% oma tervisest elustiilivali-

Eliis Salm

toitumis- ja tervisenõustaja

kute kaudu. Esimeseks sammuks paremate valikute tegemise teel võiks olla teadlikkus, mis tervist toetab ning mis mitte.

OLED SEE, MIDA SÖÖD

Olulisim tervisemõjur on kahtlemata toit. Öeldakse, et halba toitumist ei ole võimalik treeninguga kompenseerida ja loogiline see ka on – paarisajagrammise šokolaadi suudame „ära nautida“ paarikümne minutiga, aga 70 kg kaaluv inimene peab selle „naudingu“ kulutamiseks jalutama viis tundi.

Et iga teine täiskasvanu ja iga kolmas laps Eestis on ülemäärase kehakaaluga, siis tasuks energiatihedate toiduainete (enamasti rasvarohked või vähese veesisaldusega tooted) menüüsse kaasamise juures mõelda, kas saadav energia ka kulutatud saab.

Eesti toitumissoovitused näevad ette vähemalt viie portsjoni puu- ja köögiviljade tarbimist päevas, Ühendkuningriigis soovitatakse koguni kümmet. Portsjoni suurus on umbes peotäis, suuremal inimesel rohkem, väiksemal vähem. Meeles tasub pidada ka taldrikureeglit: pool sellest olgu kaetud köögiviljadega, veerandil tärkliserikkad toiduained ning järelejäänud neljandikul valgurohked tooted. Taldrikureegli järgimine meenutab kõikide oluliste toidugruppide olemasolu, võimaldab tuua menüüsse teadlikult ka kaunvilju ning meenutab töötlemata toidu olulisust.

Mida enam on toitumises oma algsele koostisele lähedasi toiduaineid, seda vähem jääb (kõhus) ruumi vähemtervislikule. Kõrgelt töödeldud toit on pea alati energiatihe, kuid toitainevaene, andes küll energiat (kilokaloreid), kuid mitte toitaineid. Lisaks on töödeldud toidu puhul keeruline pidada silmas selle rasva, küllastunud rasvhapete, soola ja suhkru sisaldust. Kõiki neid saab keskmine eestimaalane toidust liiga palju. Ise soola lisades tuleks samuti pidada piiri ning eelistada tuleks jodeeritud soola. Meenutuseks on siinkohal hea välja tuua ka teised joodi allikad: vetikad ja toidulisand kelp.

Sügisesest pööripäevast kevadiseni peaksid kõik eestimaalased võtma D-vitamiini toidulisandit. Päike käib talvisel hooajal madalalt ning meie keha ei ole ka päikesevalguses viibides võimeline piisavas koguses D-vitamiini tootma. Kui suvi sai

peamiselt toas (nt kontoris) veedetud, siis on tänaseks ilmselt D-vitamiini varud niigi vähenenud.

Iga täistaimselt toituja peaks regulaarselt võtma ka B12-vitamiini toidulisandit. Mõistlik on see ka siis, kui tarbitakse regulaarselt rikastatud toiduaineid (taimsed piimaalternatiivid jm) või pärmihelbeid, sest vajalikke koguseid võib olla keeruline kindlaks teha. Ka segatoidulised 50+ vanusegrupi inimesed võiksid vitamiin B12 preparaadi oma toidulauale tuua, sest uuringud näitavad, et vanuse kasvades kahaneb selle vitamiini imendumine soolestikus. Veganid pidagu lisaks silmas oomega-3-rasvhapete allikaid (purustatud lina-, tšiia- või kanepiseemned, Kreeka pähklid, mikrovetikaõli) ning seleeni allikana parapähklit.

ÄRA UNUSTA JUUA, KUID ÄRA JOO KALOREID!

Meie kehad koosnevad peamiselt veest. Vedelik on üks neljast põhitoitainest (lisaks rasvale, süsivesikutele, valkudele) ning joomata lakkab meie keha üsna kiiresti funktsioneerimast.

Meie vedelikuvajadus sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas füüsilisest aktiivsusest ja temperatuurist (higistamine) ja söödava toidu koostisest (veerikkad või -vaesed toiduained), kuid üldistavalt saab öelda, et peaksime tarbima umbes kaks liitrit vedelikku päevas. Kindlasti peaks eelistama kraanivett ja vältima magustatud jooke (sh mahlajoogid, nektarid).

Samuti suurendavad veevajadust diureetikumid, näiteks kofeiini sisaldavad joogid (sh tee) ning alkohol. Kraanivesi on parim janukustutaja. Lisaks on see soodne ja ei tekita jäät-

meid (pakendite tõttu). Sõltuvusained kofeiin ja alkohol mõjutavad lisaks veetasakaalule kehas ka meie ärevuse taset ning une kvaliteeti.

HOMMIKUSÖÖK SÖÖ ISE, LÕUNA JAGA SÕBRAGA, ÕHTUSÖÖK ANNA VAENLASELE

Kuigi vahelduvpaast on populaarne ning aitab vähenenud söömisakna tõttu tõenäoliselt tarbida vähem kilokaloreid, ära jäta söömata hommikusööki. Mitmekülgne hommikueine aktiveerib seedeprotsessi, varustab keha päevaks vajaliku energia ja toitainetega ning aitab vältida planeerimatuid (sageli ebatervislikke) näksimisi.

12-tunnine „puhkus“ seedimisele võiks tuleneda pigem õhtul söömise vähendamise arvelt ning õhtusöök olgu pigem kerge. Väiksem seedimiskoormus toob ka kvaliteetsema une. Magades taastub nii keha kui ka puhkab vaim.

Halb uni põhjustab sageli nii füüsilisi kui vaimseid probleeme. Täiskasvanud inimene peaks magama 7–8 tundi ööpäevas. Kvaliteetse une jaoks oleks mõistlik luua unerutiin. See tähendab, et magamiseks valmistumine algab juba enne voodisse minekut. Pärastlõunal võiks vältida kofeiini sisaldavaid jooke, alkoholi ja nikotiini. Enne magamaminekut võiks vältida intensiivset treeningut, samas sport päeva jooksul enamasti parandab une kvaliteeti. Paar tundi enne uinumist võiks vältida ka elektroonikat, ekraane (sinist valgust) ja suuri toiduportsjone. Magamistuba on magamiseks – see peaks olema vaikne, pime ja jahe. Meditatsioon, lugemine ja teised meelt rahustavad praktikat soodustavad uinumist.

ISTUMINE ON UUS SUITSETAMINE

Kõik teavad, et tagumikutunde koguneb rohkem kui peaks ning et diivanilt autoni, kontoritoolini ja poekassani kõndimine pole ligilähedaseltki sarnane sellele, kuidas meie kehad evolutsiooniliselt arenenud on. Soovituslik oleks liikuda nädalas vähemalt 150 minutit keskmise intensiivsusega või 75 minutit kõrge intensiivsusega.

Niisama jalutamine (eriti looduses) on küll tore ning pakub võimalust leevendada stressi, kuid südame-veresoonkond vajab suurenenud koormust: kõrgenenud pulssi, kiirenenud hingamist, higistamist. Tõsi, et n-ö sammud saab lonkides (nt diivanilt autoni, kaubanduskeskuses) küll täis, aga tervisekasusid sellega ei kaasne. Treening on treening ning seda oleks mõistlik oma nädalasse teadlikult planeerida. Lihasmassi ja -toonuse ning luude tervise tagamiseks on oluline lisaks aeroobsele liikumisele ka vähemalt kaks jõutreeningut nädalas, näiteks treening jõusaalis.

Inimene on tervik ning mured füüsilises, vaimses või sotsiaalses sfääris avaldavad kõik mõju tervisele. Märka oma mõttemustreid, ärevust ja muretsemist. Räägi sellest spetsialisti või hea sõbraga. Leia meelt rahustavaid praktikaid, mida naudid. Olgu selleks lihtsalt looduses kulgemine, jooga, mindfulness, teetseremoonia või miski muu. Leia võimalusi teha head, luua sotsiaalseid suhteid, olla osa kogukonnast. Märka ilusaid hetki ning ole rohkem siin ja praegu. *

Eliisil on kõrgharidus terviseedenduses Tallinna Ülikoolist spetsialiseerumisega toitumisnõustamisele ning turundusalane magistrikraad Tallinna Tehnikaülikoolist fookusega tarbijakäitumisele ja kommunikatsioonile. Eliis pakub Eesti Vegan Seltsis toitumisnõustamise teenust, mis on mõeldud kõikidele taimsest toitumisest huvitatutele, kes teevad alles esimesi samme veganluse teel või kes on juba pikaajalised taimetoitlased, kuid mingil põhjusel mures, kas menüü on piisavalt täisväärtuslik.

LIHAALTERNATIIVIDE TOOTJA: KÕIGE RASKEM ON ARENDADA LIHALE SARNAST TEKSTUURI!

Anett Rannamets

Taimsed pihvid, pelmeenid, vorstid… Thormi on vaikselt, kuid kindlalt veganite ja taimetoiduarmastajate südametesse pugemas. Kui suur väljakutse on muutusi ootavas maailmas, ent kitsal turul oma alternatiivse ideega kanda kinnitada? Ajakirja Vegan küsimustele vastab ettevõtte juht ja asutaja Peeter Tava.

Kust sündis idee sellise ettevõtmisega alustada ja kaua läks aega, et mõtte mõlgutamisest tänapäeva jõuda?

Lugesin umbes kolm aastat tagasi ühte sisukat artiklit, kus oli kirjeldatud tööstusliku loomapidamise mõjusid planeedi ökosüsteemile. Ja mõni aeg hiljem sattus kätte üks teadustöö, mis käsitles lihasöömise mõjusid inimese tervisele. Neid teemasid edasi uurides avanes juba laiem pilt – muuhulgas loomade heaolu vaatenurgast.

Kuna materjalides oli kaasneva teemana toodud välja taimetoidu olulisus nende probleemide lahendamisel, läksime nende mõtetega teaduspartneri Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse juurde, kellel oli samuti taimsete valkude teema juba fookusesse võetud. Saime kiiresti aru, et meil on sama liikumissuund. Meie koostöö alguseks võib pidada 2020. aasta märtsi. Esimeste valmistoodete prototüübid valmisid aasta hiljem.

müügil kõikides suuremates jaekettides ning isegi mitmed mainekad restoranid on meie tooraine oma köökidesse võtnud. Teisest küljest on müüginumbrid võrreldes liha müügiga väga väikesed.

Euroopa Liidus süüakse keskmiselt iga 100 kg liha kohta vaid kilo taimset lihaalternatiivi. Kui Eestis tarbiti 2021. aastal ära umbes 100 tuhat tonni lihatooteid, siis võiks arvata, et Eesti lihaalternatiivide turg võiks olla suurusjärgus tuhat tonni aastas. Kuna see on Eesti tarbijate jaoks väga uus tootekategooria, siis arvame, et reaalne tarbimine on oluliselt väiksem.

„Kohati on meievastastes sõnavõttudes varjatult tajutavad ka lihatootjate sõnumid. Aga ka see on mõistetav, kuna taimsete valkude areng võtab paratamatult ära tüki nende ärist.“

Oleme kohanud ka päris tugevat vastuseisu. On neid, kes on veendunud seisukohal, et kliimasoojenemist pole olemas. Ja inimese keha ei saa toimida ilma loomse valguta. Inimlikult on vastuseis mõistetav. Kui inimene on harjunud lapsest saati liha ja lihatooteid mitu korda päevas tarbima, siis üleöö mõtlemist muuta on keeruline. Viimane Greenpeace’i küsitlus näitas, et mida haritum on inimene, seda teadlikum on ta liha mõjust nii keskkonnale kui tervisele. Kohati on meievastastes sõnavõttudes varjatult tajutavad ka lihatootjate sõnumid. Aga ka see on mõistetav, kuna taimsete valkude areng võtab paratamatult ära tüki nende ärist. Eks nad isegi vaatavad taimsete alternatiivide

Thormi on täistaimne, ent selle välimus on väga autentne. Mis oli kõige suurem väljakutse lihaalternatiivi loomisel?

Kõige suurem väljakutse ongi tootele lihasarnase tekstuuri loomine. See on võtnud meilt ka kõige suurema osa ajalisest ja rahalisest ressursist.

Kuidas Thormi endale nime sai?

Kuna meie lähtekoht oli teha põhjamaise olemusega toode, kus põhitoorainetena kasutame herne- ja kaeravalku – välistasime näiteks soja –, siis püüdsime leida sinna juurde ka põhjamaise olemusega kaubamärki. Bränd on inspireeritud vanast Skandinaavia jumalusest Thorist.

Eesti on aga väike ning selle turg samuti. Kuidas tarbijad on teie tooted vastu võtnud? Kas on olnud ka keerukamaid hetki?

Vastuvõtt on olnud suuresti positiivne. Thormi tooted on

Seega, teie tooteid söövad nii taimetoitlased kui omnivoorid. Aga kellele Thormi tooted suunatud on?

Tooted on suunatud kõikidele, kes lihasöömise naudingut soovivad lihavabalt saada. Turunduses oleme fookuse pannud eelkõige kõigesööjatele. Põhjus on lihtne – neid inimesi on meie seas kõige rohkem. Nende toitumisharjumuste muutmine aitab kõige suuremat tulemust luua.

„Kuna tööstusliku loomakasvatuse negatiivsed küljed jõuavad rohkem ja rohkem inimeste teadvusse, usume, et juba lähitulevikus hakkab ka seadusandlik võim seda protsessi suunama.“

Millised eelised Thormil teiste lihavabade toodete ees on?

Sõltub, kellega võrrelda … Kui vaadata teisi lihaalternatiive, mitte lihtsalt lihavabu tooteid, siis peame välismaiste konkurentide ees oma eeliseks põhjamaist toorainet ja maitsekooslust, mis kohalikule inimesele peaks hästi sobima.

Lisaks on paljude konkurentide ees eeliseks ka tervislikud aspektid. Herne- ja kaeravalgu kombineerimisel saame kätte inimorganismile vajalikud asendamatud aminohapped. Tihti heidetakse taimetoidulistele ette, et neil jääb menüüst puudu rauda ja B-rühma vitamiine. Need on meie tootele lisatud ja see teeb toodetest täisväärtusliku asenduse lihale.

Mis on Thormi üldiseks eesmärgiks ja missiooniks – kas lihasöömist vähendada, keskkonda kaitsta, tervistki?

Meil ongi laiem eesmärk – pakkuda maitsvat lihaalternatiivi, et inimesed hea meelega vähendaksid lihatarbimist. Põhjus, miks keegi seda teha otsustab, võib olla väga erinev, alustades keskkonna säästmisest ja lõpetades loomade või oma tervise hoidmisega.

Mis tooted Thormil praegu turul on? Ja mida võiks tulevikus oodata?

Praegu leiab turult Thormi pihvid, grillvorstid ja erinevad pelmeenid. Talviseks perioodiks oleme turule toonud talvevorstid, mis on alternatiiv verivorstile. Samuti on meil viimases tootearendusjärgus taimne viiner, mille tekstuur võiks ka tõelisele viinerisõbrale alternatiivseks toiduks sobida.

Horeca-sektorile pakume ka hakkmassi, millest ise erinevaid tooteid valmistada saab. Tarbijate soovil loodame peagi turule tuua ka oliiviõliga pihvid, mida praegu oleme vaid eritellimusel valmistanud.

turule… Aga iseasi on, kas keskkonna- ja loomasõber hakkab ostma tooteid, mida valmistab firma, kes toodab loomset.

Tore on, et saame ka palju tagasisidet lihasööjatelt, et meie tooted on maitsvad. Kindlasti on liha eelistamise üks põhjuseid see, et erinevalt mõnest teisest kultuurist – näiteks India – on meie toitude seas vähe taimseid toite ja paljud ei oska neid valmistada.

Kuna meie missioon on vähendada lihatarbimist kvaliteetsete alternatiivide pakkumisega, siis jätkame seda teekonda. Plaanime juba lähitulevikus oluliselt suuremas mahus panustada nii tootearendusse kui ka turundusse ning inimeste teavitamisse.

Kuna tööstusliku loomakasvatuse negatiivsed küljed jõuavad rohkem ja rohkem inimeste teadvusse, usume, et juba lähitulevikus hakkab ka seadusandlik võim seda protsessi suunama. *

MIDA ANNAB KARTULI SÖÖMINE?

Mida värvilisem on kartuli sisu, seda rohkem sisaldab see kasulikke aineid. Valguse käes roheliseks värvunud kartuleid aga süüa ei tohi –need sisaldavad hoopis mürgiseid ühendeid. Üsna kõlbmatud on ka külmaga või pikaajalisest seismisest sinakaks tõmbunud kartulid.

Mida kollasem-oranžim on kartuli sisu, seda parem. Eriti kasulikud on aga loomult sinise ja lilla sisuga kartulid – mõned neist võivad olla lausa antioksüdantide pommid. Ka maguskartul ehk bataat, mis botaanilises mõttes tegelikult kartul ei olegi, sisaldab mõnevõrra rohkem kasulikku kui tavaline kartul. Lisaks on kasulikum süüa kartulit koos koorega.

Tavaline kollane kartul sisaldab 100 grammi toore kartuli kohta

Energia 72 kcal Süsivesikud 17 g Kiudained 1,4 g Rasvad 0 g Valgud 1,9 g Vesi 80 g Kaalium 359 mg Kaltsium 5,6 mg Magneesium 20 mg Vitamiin B1 0,16 mg Vitamiin C 14 mg

Tavaline kartul ei sisalda (või sisaldab väga vähe): vitamiin D, vitamiin B12, vitamiin B6, vitamiin B2, niatsiin (B3), vitamiin A, beeta-karoteen, sool (naatrium), jood, seleen, raud, folaat.

KARTUL –EESTLASE LEMMIK. KAS IDEAALNE TOIDUAINE?

„Sööge rohkem puu- ja köögivilju,“ kõlab terviseloosungitel. Eriti peaks rõhutama, et rohkem köögivilju, mida tõesti kiputakse liiga vähe tarbima. Aga kas ka kartulit – on see meie sõber või vaenlane?

Kartul ja tomat kipuvad olema tänase lääne inimese põhilised köögiviljad, näiteks friikad ja ketšup. USAs tarbitakse suisa üle 90% kartulist friikartulite ja krõpsudena. Eestiski ei ole olukord palju parem, kuigi meile meeldib ka praekartul ning tavalist keedukartulitki leiab veel taldrikutelt.

Miks on aga oluline neil vahet

Rain Vainik toitumisnõustaja

teha? Eelkõige ikka kalorite pärast. Kui tavaline aurutatud või keedetud kartul sisaldab vaid u 72 kcal 100 g kohta (ilma rasvu lisamata), siis tüüpiline praekartul annab juba 130–200 kcal (olenevalt valmistamise ja serveerimise viisist). 100 grammi friikartuleid on 200–300 kcal. Kartulikrõpsud kuuluvad üldse oma liigasse, sisaldades koguni 450–550 kcal 100 grammi kohta.

Kas 72 kcal 100 g kohta on palju või vähe? Seda võiks pidada isegi ideaalseks, mis teeb keedetud kartulist mõnes mõttes lausa etalontoidu. Teine sarnane ideaaltoit on näiteks

banaan, mis annab umbes 80 kcal 100 grammi kohta. Neid mõlemat võib süüa suhteliselt muretult – kõht saab täis enne, kui kaloreid liiga palju koguneb. Seega lugema neid kaloreid ei peagi.

Imeline kaloritiheduse vahemik ongi 70–130 kcal 100 grammi kohta. Seda kogu taldriku kohta keskmiselt –kui lisada näiteks õli või majoneesi, muutub pilt kohe oluliselt.

Sobivast kaloritiheduse vahemikust leiame lisaks kartulile ja banaanile veel näiteks suurema osa teraviljasid (valmistoiduna), läätsed, oad ning sojatooted. Levinumatest köögiviljadest on ideaalvahemikus ka bataat. Madal kaloritihedus ongi põhjus, miks vaid puu- ja köögiviljadest kõhtu päris täis ei saa – tuleb juurde lisada midagi tõhusamat, näiteks pähkleid ja seemneid.

AGA GLÜKEEMILINE INDEKS!

Jah, keedetud kartuli glükeemiline indeks (GI) on väidetavalt suhteliselt kõrge, mistõttu on seda peetud isegi diabeetikutele mittesobivaks toiduaineks. See viimane väide vääriks muidugi omaette artiklit, kuid piirdume siinkohal vaid sellega, et mõistliku ja väherasvase vegantoitumise korral ei oma GI järgimine erilist tähtsust, ka diabeetikute puhul. Kartulit võib seega süüa julgesti. Kes siiski eelistab madalama indeksiga toitu, sellele võib kasu olla teadmisest, et keedetud ja korra maha jahutatud kartuleid uuesti soojendades on tulemuseks oluliselt madalam GI. Sama kehtib ka lihtsalt külmade kartulite söömise kohta, näiteks kartulisalatis. Mõnevõrra madalam GI on ka värvilise sisuga kartulitel.

AGA KARTUL ON JU SÜSIVESIK!

Jällegi teema, mis vajaks tänaseks juba eraldi raamatut, sest süsivesikute ümber on õhku klopitud suur tolmupilv. Väga oluline on vahet teha komplekssetel ja lihtsatel süsivesikutel. Kõik puu- ja köögiviljad, marjad, täisteraviljad jms on komplekssed süsivesikud. Nende söömisele mingit

piiri panna ei ole vaja, ka mitte kartulile. Väga üksikuid erandeid ja individuaalseid eriolukordi võib esineda, kuid üldsoovitus on alati üks: palju ja julgesti!

Kuid ikkagi võib internetist leida sadu artikleid, mis panevad kartuli ühte või teistpidi halba valgusesse. Esiteks, levinud on seletamatu ja liigne süsivesikute hirm. Teiseks, läänemaailmas on levinud komme tarbida kartuleid eelkõige kiirtoiduna – friikartulite ja krõpsudena. Need kindlasti ei ole head valikud ja võivad kartulile erinevates rahvastiku uurimise statistikates halva varju heita.

KAS VÕIKS JA MIS JUHTUKS, KUI SÜÜA AINULT KARTULEID?

Kahjuks ei ole veel tehtud ühtegi korralikku selleteemalist teadustööd, aga positiivseid näiteid leidub palju. Kartul on ju kuulunud mitmete maailma rahvaste toidulauale ja moodustab olulise osa ka kõige tervislikumalt elavate inimeste ajaloolisest toiduva-

likust.

Näiteks on kartul paljude kõrgeealiste rahvaste põhitoit Lõuna-Ameerikas ja ka nn sinise tsooni alla kuuluval Okinawa saarel Jaapanis. Bataat moodustab üle 60% okinawalaste poolt tarvitatavatest kaloritest.

Kõige esimene korralikumalt dokumenteeritud vaid kartuli söömise katse tehti juba 1925. aastal, kui kaks Poola teadustöötajat proovisid seda enda peal ja avaldasid artiklina. Kogu katse kestis 167 päeva ning tulemused olid igati positiivsed. Järgmised sellised katsed on tehtud juba kaasajal, kusjuures proovitud on ka kuude kaupa rangelt vaid kartuleid süüa. Kõik need on olnud edukad.

Kui möödunud sajandi alguses ei olnud Poolas kaalu langetamine ilmselt eesmärgiks, siis kõik uuema aja proovijad on lisaks tervisenäitajate parenemisele kogenud ka märgatavat ja lihtsat kaalu langetamist vaid kartulist toitumise tulemusena. *

Kartuli-tangupuder ehk mulgipuder

VAJA LÄHEB

• 1 kg kooritud kartuleid

• 1,5 dl odrakruupe

• 2 sl taimeõli

• 1–2 sibulat

• soola

• pipart

• soovi korral suitsutofut

VALMISTAMINE:

Tükelda kartulid kuubikuteks ja pane koos eelnevalt (paar tundi) leotatud odrakruupidega keema. Keeda, kuni mõlemad on pehmed. Kurna ja tambi nuiaga pudruks. Prae sibul vähese õliga ja lisa pudrule. Lisa maitse järgi soola ja pipart. Sega läbi. Serveeri näiteks koos suitsutofuga.

„TAIMSED PÄRIMUSTOIDUD“

Avastusretk vanade taimetoitude juurde toob välja põnevaid fakte rahva toitumisest läbi ajaloo. Kas teadsite, et taimsed piimad on iidvana leiutis? Soomes ja Eestis on joodud kaera- ja kanepipiima juba sadu aastaid ning rukkijahust on valmistatud hapurokka. Meie toidupärimuses on olemas ka kaerakile, kodune vaste kaerajogurtile. Lõuna-Eestis on hinnatud kõrgelt kanepiseemneid ja nendest valmistatud kanepitempi.

Lisaks korilaste ürgsetele toitudele ja siinsele talupoja köögile tõstab raamat uhkelt lauale ka välismaised toidud, millel on kindel koht meie toidupärimuses, nagu riisipuder kuivatatud puuviljadega, piparkoogid eksootiliste maitseainetega ja mandlipüreesupp safraniga.

Retseptide kõrval pakub raamat ka põnevat lugemist toidukultuurist ja selle kujunemisest Eestis ja lähiümbruses. Olulise osa raamatust moodustavad Tuuli Mathiseni fotod, mis äratavad ellu tänaseks juba unustuse hõlma vajunud toidud.

ILMUS RAAMAT, MILLE KESKMEKS MEIE TOIDUPÄRIMUSSE KUULUVAD TAIMSED TOIDUD

Anett Rannamets

Raamat „Taimsed pärimustoidud“ kirjeldab läänemeresoomlaste toiduajalugu korilaste kiviajast kuni tänapäevani. Esile on

tõstetud aga taimsed toidud, mis kuuluvad meie toidupärimusse. Raamat on tänaseks juba pälvinud ka Soome riigipreemia.

Raamatu autoriteks on Anniina Ljokkoi ning Liisa Kaski. Anniina selgitab ajakirjale Vegan, et ehkki mõlemal autoril on suur huvi lääneme-

resoome rahvaste ajaloo ja pärimuse vastu, oli enne raamatu koostamist toiduteema varju jäänud. Huvi toidukultuuri vastu utsitas neid aga rohkem uurima – ja just veganite perspektiivist. „Üllatus oli suur, kui uurimise käigus avastasime, et vanu taimetoite on meeletult palju,“ sõnab ta ning lisab, et vanade taimetoitude toomine ajaloost tänapäeva on väga oluline just meie tuleviku jaoks.

„Tulevikus peab inimkond nagunii ehitama oma toidutootmise taimse toidu põhjale. Kui tahame säilitada enda kohalikku toidupärimust, siis on viimane hetk päästa need vanad taimetoidud, mida siin on söödud sadu aastaid,“ räägib ta.

Raamatu idee sündis juba kolm aastat tagasi, kui Anniina ja Liisa juhtusid rääkima Karjala piruka küpsetamisest. „Soomes on olnud palju vaidlust, milline peaks olema õige ja ehtne Karjala pirukas. Vaidlused on naljakad, kuna pirukaid on küpsetatud nii Karjalas kui ka teistes piirkondades sadu aastaid ning väga erineva kuju ja täidisega,“ toob ta välja ning märgib, et toidupärimus, mida tänapäeval esitletakse nii Soomes kui Eestis, on sageli kinni viimase sajandi toitudes ja ideaalides.

Kui minna vanemasse toiduajalukku, siis leiab sealt Anniina sõnul palju rohkem variante ja väga palju taimset. „Peale tuhnimist vanades raamatutes ja arhiivides asusime kaks aastat tagasi raamatut kirjutama ja pildistama.“

Anniina märgib, et raamatu kirjutamise protsess sujus kahekesi ideaalselt, sest mõlemad keskendusid oma teemadele. „Olime vaimustuses sellest, mida teine avastanud ja kirjutanud on. Liisale oli minu kirja pandud Eesti toiduajalugu väga huvitav koos kõikide keskaegsete gurmeetoitudega,“ on ta rahul. Näitena toob ta välja avastuse, et Tallinnas tehti juba keskajal mandlipiima ning paastuaegadel valmistati täistaimseid, safraniga maitsestatud roogasid.

„Ei väsi imestamast, kui laiad teadmised on Liisal rahvapärimusest, ajaloost, loodusest ning vanaaja inimeste

maailmavaatest ja uskumustest. Folkloristina oskab ta tõlgendada vanu rahvalaule ning väljendada oma mõtteid rikkas ja luulelises keeles,“ kiidab Anniina oma kaasautorit väga ning annab väikeseid vihjeid, mida raamatust oodata võib.

Lisaks vihjab ta, et raamatust saab uue vaatenurga Põhjala inimeste toidupärimusele ning see purustab müüte. Teos annab kindlasti inspiratsiooni metsikute taimede, seente ja marjade korjamiseks ning toidu kas-

vatamiseks.

„Loodan, et inimesed avastavad selle raamatuga, et meie enda kultuuripärimuse hoidmine ja säilitamine ei ole sugugi vastuolus keskkonnateadlike ja loomasõbralike tarbimisvalikutega. Tuhandete ja sadade aastate jooksul on söödud nii palju erinevaid toite, et igaüks leiab sealt midagi. Me saame ise valida, milliseid toite ja tavasid me ajaloost tulevikku kaasa viime,“ lõpetab Anniina kaunilt. *

Kreemine brokolipasta

g 4-6

KOOSTIS

• 250 g pastat

• 1 sibulat

Elys Limbak Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

• 150 g brokoliõisikuid

• 1 dl vett

• 250 ml kaerakoort

• 50 g päikesekuivatatud tomatit

• 0,5–0,75 tl Himaalaja soola

• 100 g kirss-ploomtomatit

• õli praadimiseks

• maitserohelist

VALMISTAMINE

Keeda pasta vastavalt juhendile. Pese brokoli ja eemalda vars. Purusta brokoli köögikombainis peeneks puruks. Haki sibul ja prae kergelt õlis. Lisa purustatud brokoli ja 1 dl vett ning hauta 5 minutit. Blenderda kaerakoor, päikesekuivatatud tomat ja sool ühtlaseks kastmeks ning lisa pannile brokoli ja sibula sekka. Lase keema ning lisa keedetud pasta. Serveeri tomati ja maitserohelisega.

Aedviljasupp

4-5

KOOSTIS

Angelina Sorgina Instagram: @gelchikcooks

• 1200 g aedviljapuljongit

• 3 keskmist kartulit

• 1 suur porgand

• 250 g valgeid konservube

• 130 g kookospiima purgist

• 120 g rohelisi herneid

• soola ja pipart

VALMISTAMINE

Keeda puljong. Haki kartulid ja porgand kuubikuteks ning viska potti. Lisa maitse järgi soola ja pipart. Keeda köögiviljad pehmeks, selleks kulub 8–10 minutit. Nõruta oad ja lisa koos kookospiimaga supile, seejärel vala pool kogusest eraldi nõusse ja püreesta. Vala püreestatud supp tagasi potti, lisa herned ja keeda veel 3–5 minutit. Lase kaane all veidi tõmmata.

g

KOOSTIS

• 500 g metsaseeni

• 4 kartulit

• porgand

• 1 porru (valge osa)

• 1 l puljongit

• 2 spl õli

• soola, pipart

• 200 ml kaerakoort

• 20 g tilli

Faux gras

KOOSTIS

• 0,5 suuremat porgandit

• 0,5 suuremat sibulat

• 2 küüslauguküünt

• 125 g šampinjone

• 20 g brändit

• 30 g Kreeka pähkleid

• 50 g keedetud põldube

• vesi

• mõni leheke rosmariini

• sojakastet

• maitsepärmi

• soola ja pipart

Metsaseenesupp

VALMISTAMINE

Kui kasutad soolaseeni, siis leota seeni leiges vees 30 min enne praadimist, et liigne sool välja saada. Puhasta seened ja haki väikesteks kuubikuteks. Lõika porru pikuti pooleks ja pese jooksva vee all mustus lehtede vahelt välja. Haki porru peeneks. Pane pannile õli ja prae õlis seened ja porru. Maitsesta soola,

pipraga.

Koori kartulid ja porgand ning haki väikesteks kuubikuteks. Aja puljong keema, lisa kartul ja porgand ning keeda, kuni juurviljad on poolpehmed. Lisa seenesegu ja kaerakoor ning keeda, kuni juurviljad on pehmed. Maitsesta soola ja pipraga ning lisa hakitud till.

VALMISTAMINE

Kuumuta poti põhjas hakitud sibul, küüslauk ja porgand. Lisa potti šampinjonid ning prae veidi. Lisa potti brändi ning lase alkoholil välja keeda. Vala sinna ka vesi nii, et kõik koostisosad oleksid kaetud. Vähenda pliidil kuumust ning hauta

kõik pehmeks.

Samal ajal rösti ahjus Kreeka pähklid. Blenderda kõik koostisosad ühtlaseks massiks ja maitsesta.

g 5

Eleonore Susi (Taimsed Valikud )

Eleonore Susi (Taimsed Valikud )

Kõrvitsamääre

g 4-5 Angelina Sorgina Instagram: @gelchikcooks

KOOSTIS

• 220 g kõrvitsapüreed

• 230 g valgeid konservube

• 30 g röstitud kõrvitsaseemneid

• 0,5–1 tl soola

• 1 tl jahvatatud paprikat

• 1 tl küüslaugupulbrit

• 0,25 tl Cayenne’i pipart

• 2 sl linaseemneõli

• 1 tl Dijoni sinepit

• 1 sl sidrunimahla

VALMISTAMINE

Nõruta oad. Kaalu kõik koostisosad blenderi anumasse ja püreesta ühtlaseks massiks. Tarbi kohe või hoia kaanega karbis külmkapis.

Seene wellington

g 6-8 Angelina Sorgina Instagram: @gelchikcooks

KOOSTIS

• 500 g täistaimset lehttainast

• 500 g šampinjone + 5 tk (u 120 g) täidise sisse

• 90 g Kreeka pähkleid

• 1 keskmise suurusega porgand

• 1 varselleri vars

• 3 küüslaugu küünt

• 2 oksa värsket rosmariini

• 1 purk konserveeritud võiubasid

• 10 g trühvliõli

• 1 sl sojakastet

• 1 tl soola

• maitse järgi pipart

• praadimiseks õli

• määrimiseks taimset piima või vett

VALMISTAMINE

Sulata lehttainas. Eelsoojenda ahi 200-210 kraadini. Rösti Kreeka pähkleid kuumal pannil või ahjus (200 °C) 7-10 minutit. Vaata, et need ära ei kõrbeks.

Täidise jaoks haki peeneks rosmariin, porgand, seller, küüslauk ja 500 g šampinjone. Prae õlisel pannil rosmariini paar minutit. Lisa porgand ja seller. Prae 3-4 minutit ja lisa küüslauk. Sega läbi ja prae veel mõned minutid. Nüüd lisa šampinjonid ja prae, kuni vedelik aurustunud. Lõpus maitsesta soola ja pipraga.

Purusta röstitud Kreeka pähklid köögikombainis, lisa võioad ja lase täielikult seguneda. Seejärel lisa pool praetud täidisest, sojakaste ja trühvliõli. Töötle uuesti, kuni mass saavutab pasteedilaadse konsistentsi. Tõsta „pasteet“ kaussi ning lisa seened ja köögiviljad. Sega lusikaga.

Tõsta lehttainas küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Jaga see silma järgi pikkupidi pooleks. Ühe poole peale tõsta täidis, jättes äärtest 1-2 cm vabaks. Määri ääred piima või veega. Vormi kätega pikk „kotlet“ ja uputa 5 šampinjoni selle sisse. Tõsta teine pool tainast täidise peale ja kleebi ääred kokku. Tee noaga peale triibud ja pintselda piimaga.

Küpseta 200-210 kraadi juures 22-27 minutit. Pirukas peab pealt kuldpruun olema. Lase pirukal pärast küpsemist seista 20 minutit, seejärel serveeri.

Iiri pirukas

KOOSTIS

• 800 g lehttainast

• 225 g tempehit

• 220 g hakitud kapsast

• 140 g hakitud porgandit

• 210 g hakitud kartulit

• pool hakitud sibulat

• 2 küüslauguküünt

• 1 tl kuivatatud tüümiani

• 1 tl kuivatatud rosmariini

• 0,5 tl köömneid

• 30 g värsket peterselli

• 200 g tomatikastet

• 1 tl õuna- või punase veini äädikat

• 1 tl suhkrut

• soola-pipart

• oliiviõli

16 tk

VALMISTAMINE

Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Võta lehttainas sügavkülmast ja lase 20–30 minutit sulada. Keeda tempehit vees või köögiviljapuljongis vähemalt 10 minutit. Pane hakitud porgand, sibul ja küüslauk suurele pannile ja kuumuta keskmisel kuumusel koos vähese vee või puljongiga umbes 5 minutit. Lisa hakitud kapsas, kartulid ja tempeh (haki peeneks või jäta suuremad tükid) ja kuumuta veel, kuni kartulid on pehmed (5–10 minutit). Lisa ürdid, sool, pipar, tomatikaste, koriander ja äädikas ning kuumuta veel paar minutit, kuni segu muutub kleepuvaks.

Rulli lehttainas õhemaks. Lõika lehttainast umbes 10 cm läbimõõduga ringid. Kui sul jääb tainajääke, siis mudi need ühtseks palliks kokku ja rulli uuesti õhemaks. Pane poolte tainaringide keskele paar supilusikatäit täidist ja aseta peale teine ring tainast. Vajuta ääred kahvliga kinni. Lõika piruka keskele ristike ja soovi korral pintselda oliiviõliga, mis teeb pirukad krõbedamaks.

Küpseta umbes 20 minutit, kuni pirukad on pealt krõbedad. Lase enne serveerimist jahtuda.

Lillkapsas juustukastmes

g 4

Angelina Sorgina Instagram: @gelchikcooks

KOOSTIS

• 1 keskmine lillkapsas

• 1 pakk siidist tofut

• 150 g taimset piima (1,5–3%)

• 30 g maitsepärmi

• 90 g valgeid konservube

• 10 g soola

• 1 peotäis värsket peterselli

• pipart

VALMISTAMINE

Eelsoojenda ahi 190–200 kraadini. Pese ja haki lillkapsas suuremateks tükkideks. Kõik ülejäänud komponendid kaalu blenderisse ja püreesta ühtlaseks siidiseks massiks. Tõsta lillkapsas ahjuvormi, vala peale juustukaste. Sega läbi ja küpseta 25–30 minutit.

Jõulukapsas

KOOSTIS

• 1,5 kg värsket hapukapsast

• 850 ml 100% apelsinimahla

• 5 g peenelt riivitud ingverit

• 1 spl Felixi malbet sinepit

• 2 spl sinepiseemneid

• 1,5 tl jahvatatud kaneeli

• 7-8 nelgitera

• 7-8 vürtsitera

• 1,5 spl vahtrasiirupit

• 2 spl veganvõid

VALMISTAMINE

Sulata suuremas paksupõhjalises potis veganvõi. Lisa hapukapsas, toasoe apelsinimahl, peenelt riivitud ingver ja kõik muud komponendid. Hauta tasaselt kaane all 1,5-2 tundi.

��

Maria Veski (Miaspiration) Instagram: @miaspiration www.miaspiration.com

Tervise-shot astelpajuga

KOOSTIS

• 50 g astelpajumarju

• 1 suurema apelsini mahl

• 7 g ingverit

• 1 tl agaavi- või suhkrusiirupit

• 0,2 tl Cayenne’i pipart

• 0,25 tl kurkumit

VALMISTAMINE

Rulli apelsini tasapinnal, et sellest mahl paremini välja tuleks. Puhasta ingver ning blenderda kõik shot’i komponendid. Serveeri kohe ja tunneta, kuidas keha tänab sind selle tervisepai eest.

SOOVITAME

Peedikakao

��

KOOSTIS

Elys Limbak Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

• 300 ml Friendly Viking’si šokolaadimaitselist kaerajooki

• 50 g aurutatud peeti

• taimset vahukoort serveerimiseks

VALMISTAMINE

Blenderda kaerjook ja peet. Kui kasutad nõrgemat blenderit, siis või enne serveerimist joogi läbi peene sõela kurnata. Kuumuta potis tasasel kuumusel ning serveeri taimse vahukoorega.

Siidine kohvikreem tofuga

Datli-Snickers

KOOSTIS

• pehmeid (medjool)datleid

• (maa)pähklivõid

• röstitud maapähkleid

• tumedat veganšokolaadi

VALMISTAMINE

Sulata šokolaad veevannil. Eemalda datlitelt kivid ning määri avatud datlile veidi pähklivõid. Lisa paar pähklit ja sulge dattel. Seejärel kasta šokolaadi sisse ja aseta külmkappi tahenema.

��

Elys Limbak

Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

��

Elys Limbak

Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

Banaani-Snickers

KOOSTIS

• banaane

• (maa)pähklivõid

• röstitud maapähkleid

• tumedat veganšokolaadi

VALMISTAMINE

Viiluta banaan pikkupidi. Määri pähklivõiga ja lisa pähklid. Uputa šokolaadi sisse või kata šokolaadiga vaid ühelt poolt. Lase šokolaadil külmkapis taheneda.

Magus kinoa õunaga

g 1-2

KOOSTIS

Elys Limbak Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

• 2 dl Friendly Viking’si kaerajooki

• 1 dl valget kinoat

• 2 datlit (kivid eemaldatud)

• näpuotsaga soola

• 1 dl õunapüreed

• 0,5 tl kaneeli

• 1 õun

VALMISTAMINE

Vala potti kaerajook ning lase keema. Pese voolava vee all peenel sõelal kinoa, et eemaldada kibe maitse. Lisa kaerapiimale kinoa, datlid ja sool. Keeda, kuni kinoa on pehme. Selleks kulub 15-20 minutit.

Samal ajal viiluta õun. Kui kinoa on pehme, serveeri seda õunapüree, viilutatud õuna ning kaneeliga.

SOOVITAM

Virsikukrõbedik

g 4 Elys Limbak Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

SISU

• 3 virsikut

• 2 datlit

• 1 dl kookospiima

KRÕBETIK

• 130 g täistera kaerahelbed

• 2 datlit

• 40 g kookosõli

LISANDID

• värskeid marju

• taimset jogurtit

• taimset piima

VALMISTAMINE

Pese virsikud, eemalda kivid ja koor ning lõika sektoriteks ja need omakorda kolmeks.

Eemalda datlitelt kivid ning pane koos kookospiimaga kõrgemasse nõusse. Püreesta datlid ja kookospiim saumikseriga ühtlaseks kreemiks. Vala virsikukuubikud potti koos kookospiima-datlikreemiga ning keeda madalal kuumusel pidevalt segades, kuni virsikud on pehmed. Selleks kulub umbes 15 minutit. Samal ajal valmista krõbedik.

Pane köögikombaini puhastatud datlid, kaerahelbed ja kookosõli. Töötle pulsee-

riva režiimiga, kuni datlid on purustatud ja õli segunenud. Mina eelistan veidi suuremaid kaerahelbetükke ja jälgin, et krõbediku segu liialt peeneks ei purustaks. Pane ahi 200 kraadi juurde soojenema.

Kui virsikud on pehmed, vala need väiksemasse ahjuvormi ning pudista peale krõbediku segu. Küpseta ahjus, kuni krõbedik hakkab kuldseks muutuma. Selleks kulub umbes 20 minutit, kuid jälgi, et datlitükid kõrbema ei läheks. Serveeri taimse jogurti, marjade või taimse piimaga.

Maapähklivõi puding

KOOSTIS

• 120 g maapähklivõid

• 1 purk kookospiima

• 40–60 g vahtrasiirupit

• 15 g maisitärklist

• 1–2 peotäit külmutatud vaarikaid

VALMISTAMINE

Kaalu kõik koostisosad potti ja pane keskmise kuumusega pliidile. Lase pakseneda pudingu konsistentsini. Sega pidevalt, et vältida tükke. Kontrolli valmidust – kasta lusikas massi ja tõmba sõrmega lusika tagumisele otsale joon.

g 4

Angelina Sorgina Instagram: @gelchikcooks

Kui see jääb alles, siis on puding valmis. Vala kohe klaasidesse – pool kogusest põhja, sellele külmutatud vaarikad ja peale ülejäänud puding. Lase veidike jahtuda, seejärel tõsta külmkappi vähemalt 4 tunniks. Kaunista värskete marjadega.

Toor-brownie avokaadokreemiga

g 6

PÕHI

• 12 datlit

Elys Limbak Instagram: @elyslimbak www.taimselt.ee

• 1 dl Kreeka pähkleid

• 1 dl kõrvitsaseemneid

• 1 dl kookoshelbeid

• 3 sl kakaod

• 1 sl kookosõli

AVOKAADOKREEM

• 1 avokaado

• 1 tl kookosõli

• 1–2 datlit

• kakaopulbrit

VALMISTAMINE

Töötle kõik põhja koostisained köögikombainis puruks, kuni segu jääb näppude vahel pigistades kokku. Suru küpsetuspaberiga kaetud väiksesse vormi.

Valmista avokaadokreem. Selleks haki dattel väiksemateks tükkideks ning töötle koos teiste koostisainetega ühtlaseks kreemiks. Silu põhja peale ning hoia külmkapis vähemalt 4 tundi.

Tiramisu kook

Lene Otenurm (Taimsed Valikud )

KOOSTIS

• 250 g nisujahu

• 100 g tuhksuhkrut

• 1 tl küpsetuspulbrit

• 75 g toiduõli

• 20 g taimset piima

• 1 kikerhernekonservi vedelik

• näpuotsatäis soola

• 100 g India pähkleid

• 250 ml taimset vahukoort

• 30 g suhkrut

• 2 sl kakaod

• 200 ml espressot või kanget kohvi

VALMISTAMINE

Leota India pähkleid üle öö. Järgmisel päeval vala kikerhernevedelik potti ja kuumuta keskmisel kuumusel. Kui vedelik hakkab mullitama, keeda 5 minutit ja seejärel vala kaussi jahtuma. Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Vala India pähklitelt ära vesi ning lisa blenderisse koos 125 ml vahukoorega. Mikserda blenderis, kuni segu on kreemjas ja ilma tükkideta. Kui kikerhernevedelik on jahtunud, sega mikseriga kergelt vahtu. Lisa järk-järgult segades juurde tuhksuhkur. Vahusta veel umbes 5 minutit, kuni saad kausi tagurpidi keerata, ilma et vaht välja kukuks.

Vala teise kaussi jahu, küpsetuspulber, sool, õli ja taimne piim. Sega lusikaga

paar korda, seejärel lisa juurde pool kikerhernevahust. Voldi aeglaselt tainast kokku, kuni jahu pole enam väga näha. Seejärel lisa juurde ülejäänud vaht ja sega samamoodi edasi, kuni tainas on ühtlane. Ole ettevaatlik, et mitte üle segada.

Pane 16 cm lahtikäiva koogivormi põhja küpsetuspaber ja määri vormi ääred rasvainega. Pane kolmandik tainast vormi ja silu ühtlaseks. Võid vahepeal lusika natuke märjaks teha, et oleks lihtsam siluda.

Raputa peale õrn kiht tuhksuhkrut ja küpseta igat kihti eraldi 15–18 minutit. Kui küpsisekihid on valmis ja jahtunud, vahusta ülejäänud 125 ml vahukoort

koos suhkruga tugevaks vahuks. Lisa juurde India pähkli kreem ja vahusta kokku.

Pane valmis espressod (vaja läheb umbes 7 shot’i) või kohv, soovi korral võib juurde lisada tilga rummi. Aseta taldrikule lahtikäiva koogivormi ümbris ja pane põhjale esimene küpsisekiht. Koogivorm peab olema tihkelt küpsise vastas, et kreem välja ei voolaks. Vala küpsisekihi peale lusikaga espressot, seejärel pane kiht vahukoort. Jätka samamoodi teiste kihtidega, kata kook ära ja pane ööks külmkappi seisma.

Kook on parim, kui on seisnud vähemalt 24 tundi. Enne serveerimist sõelu peale kakao ja eemalda vorm.

g 6

Pidulikud safranipirnid valge šokolaadi kreemiga

g 5

Maria Veski (Miaspiration) Instagram: @miaspiration www.miaspiration.com

KOOSTIS

• 5 kõvemat pirni

• 1 l naturaalset õunamahla

• 1 vaniljekaun

• 3 kaneelipulka

• 8 kardemonikuppu

• u 15 safraniniiti

• u 3 cm jupp ingverit

• 0,25 mahedat apelsini

• 500 g paksemat maitsestamata taimset jogurti

• 150 g valget veganšokolaadi

• soovi korral mandlilaaste

VALMISTAMINE

Koori pirnid ja pane potti. Vala peale õunamahl ning vajadusel nii palju vett, et pirnid oleksid vedelikuga kaetud. Poolita pikkupidi vaniljekaun ning kraabi sellest noaga seemned ja pane kaussi, milles hakkad hiljem kreemi valmistama. Kaunad lisa pirnide hulka. Purusta uhmris või noaseljaga kardemonikupud ning lisa koos safrani, kaneeli, ingveri ja apelsinisektoriga pirnide hulka. Aja pirnid keema, alanda kuumust ning seejärel keeda neid tasaselt kaane all umbes 25 minutit, kuni pirnid on kahvliga katsudes pehmed.

Samal ajal sega vaniljeseemnete hulka maitsestamata jogurt ning sulatatud valge šokolaad. Lase kreemil seni külmas seista, kuni pirnid on valmis.

Serveeri pirne koos kreemiga ning soovi korral ka pannil kergelt röstitud mandlilaastudega. Pirnid maitsevad imeliselt nii soojalt kui külmalt ka järgmistel päevadel.

Pohlakreem jõuluvürtsise mandlipuruga

KOOSTIS

• 600 g paksemat maitsestamata taimset jogurti

• 130 g (sulatatud) pohlasid

• 150 g valget veganšokolaadi

• 1 tl jahvatatud vaniljet

• 140 g mandleid

• 1 tl Tseiloni kaneeli

• 0,5 tl jahvatatud kardemoni

• 1/3 tl jahvatatud ingverit

• poole ökoapelsini riivitud koor

VALMISTAMINE

Sulata valge šokolaad ning sega, vispelda või püreesta see koos jogurti, jahvatatud vanilje ja pohladega. Kreemi võib teha täiesti ühtlase, kuid minu meelest on parem, kui mõned marjad jäävad terveks, sest need annavad maiusele juurde mõnusat tekstuuri ja hapukust.

Purukatte jaoks rösti kuumal pannil mandlid, kaneel, ingver ja kardemon. Sega neid umbes 3 minutit, kuni aroomid on eraldunud. Lisa juurde poole apelsini riivitud koor ning töötle segu köögikombaini või blenderiga ühtlaseks puruks. Puru võib serveerida nii maiuse põhjas kui peal, kuid soovitan kasutada seda vahekihina pohlakreemi vahel.

Lase enne serveerimist vähemalt pool tunnikest külmas seista ning serveeri pohlade ja armastusega.

TRÜKISOE RETSEPTIKOGUMIK JÕUAB PEAGI TELLIJATENI

Kauaoodatud retseptikogumikus on üle 200 täistaimse retsepti. Nende seas on nii kergeid eineid, toekamaid toite kui ka magusaid ampse. Lisaks sisaldab raamat vegantoitumise põhitõdesid ning näidismenüüsid.