F. Scott Fitzgerald
Ilus ja neetu
1 Anthony Patch
1913. aastal, kui Anthony Patch oli kahekümne viiene ja saa tuse pilkest oli möödunud juba kaks aastat, langes nimetatud päeva Püha Vaim – vähemalt teoreetiliselt – tema peale. See pilge oli kinga lõplik läikimalöömine, riideharja viimne puu dutus, otsekui mingi intellektuaalne „Ennäe!“ – ja ometigi pole ta selle loo murdekohas jõudnud kaugemale teadvusta tud tegutsemise etapist. See tema, keda te kõige esmalt näete, kratsib sageli mõttes kukalt küsimuse üle, kas pole ta ehk autu ja kergelt hull, kas pole ta ehk üks puhtal tiigil hõljuva õlikihi kombel maailma pealispinnal kiiskav häbitu ja nilbe tühipaljus, kusjuures need puhud vahelduvad muidugi olukordadega, kus ta peab end üsnagi erandlikuks, läbinisti elukogenuks, ümbru sega hästi kohanenud ja kõigist talle tuttavatest inimestest just nagu mingil määral tähelepanuväärsemaks noormeheks. 7
Selline oli tema terve seisund, mis muutis ta rõõmsaks, meeldivaks ja intelligentsetele meestele ning kõikidele naistele vägagi kütkestavaks. Selles seisundis olles arvas ta, et ühel heal päeval saab ta hakkama millegi vaikse, teravmeelse, äravalitute silmis kõrgelt hinnatuga ning kuulub sealtpeale mingisuguse surma ja surematuse vahel paikneva ebamäärase, udukogu taolise taeva tuhmimate tähtede hulka. Kuni selle jõupingu tuseni on ta Anthony Patch – mitte mingi meheportree, vaid silmatorkav ja dünaamiline, raudselt enesekindel, üleolev, seestpoolt väljapoole toimiv isiksus; mees, kes teab, et mingit au ei saagi olemas olla, ent kellel on sellegipoolest autunne; mees, kes teab julguse sisulist põhjendamatust, aga kes on sellegipoolest vapper.
Auväärne mees ja tema andekas poeg Adam J. Patchi pojapojaks olemisest ammutas Anthony sama palju seltskondlikku turvatunnet, kui võinuks talle pakkuda mingi teisele poole lompi, ristisõdijateni välja ulatuva pärimis liini ülestuhnimine. Teisiti ei saanudki olla; vastupidi üldi sele arvamusele peavad kõik peale bostonlaste ja virginialaste jõukust pelgalt raha omamisel põhinevasse aristokraatiasse kuulumise vältimatuks eeltingimuseks. No nii, kuuekümne esimese aasta hakul lahkus tuttavlike mais ringkonnis Tige-Patchi nime all tuntud Adam J. Patch oma isa Tarrytownis asuvast farmist ja alustas teenistust ühes 8
New Yorgi ratsarügemendis. Ta naasis sõjast majorina, tungis tormijooksuga Wall Streetile ning kraapis ohtrate sekelduste, vihaturtsatuste, kiiduavalduste ja pahutsemiste saatel kokku ligi seitsekümmend viis miljonit dollarit. Sellele tegevusele kulutas ta oma tarmu kuni viiekümne seitsme aastaseks saamiseni. Siis jõudis ta aga pärast paari rasket skleroosihoogu otsusele pühendada oma ülejäänud elu maa ilma kõlbelise uuestisünni edendamisele. Temast sai reformaa torite reformaator. Anthony Comstocki – kellelt pärineski tema pojapoja eesnimi – suurejoonelisi jõupingutusi matkides andis ta mitmekesise valiku lõuahaake ja kehasselööke nii kangete jookide, kirjanduse, ebavooruslikkuse, kunsti, patentravimite kui ka pühapäevaste teatrietenduste pihta. Tema salakavala hal lituse – mis viimaks peaaegu eranditult kõikidel inimestel moo dustub – mõju all olev aju võttis raevukalt tuld igast sellele eale omasest nördimuspuhangust. Oma Tarrytowni maja kabineti tugitoolist juhtis ta viisteist aastat kestnud kampaaniat mää ratu suure hüpoteetilise vaenlase – ebaõigluse – vastu; selle aja jooksul demonstreeris ta end märatseva monomaani, asjatund matu närvidele käija ja talumatu kõigesse sekkujana. Siinse loo algusaasta leidis mehe eest väsimuse tundemärke ilmutavana, tema kampaania oli hootiseks muutunud, 1895. aastasse hiilis aegamisi sisse 1861. aasta; ta mõttemaailm tegeles väga palju kodusõja, veidike ka surnud naise ja poja ning kaduvväikesel määral pojapoja Anthonyga. Karjääri alguses oli Adam Patch abiellunud kellegi kolme kümneaastase aneemilise daami Alicia Withersiga, kes tõi 9
endaga kaasa sada tuhat dollarit ja vaieldamatu sissepääsuõiguse New Yorgi pangandusringkondadesse. Naine sünnitas talle silmapilk ja üsnagi tragilt poja ning taandus seepeale lastetoa varjulisusesse, otsekui oleks selle saavutuse suurejoonelisus ta elujõust täiesti tühjaks imenud. Poisist, Adam U lysses Patchist, sai paadunud klubidesse astuja, heade kommete asjatundja ja ridarakendiga kaarikutel kihutaja – kuni alustas üllatavas vanu ses, kahekümne kuue aastaselt pealkirja „New Yorgi kõrgem seltskond nähtuna läbi minu silmade“ kandvate memuaaride kirjutamist. Kuulujutud mälestuste kontseptsiooni kohta sun disid New Yorgi kirjastajaid innukalt kirjatüki eelisavaldamis õigust taotlema, aga kuna pärast tema surma selgus, et teos on mõõdutundetult sõnaohter ja hingematvalt igav, ei läinud see ealeski trükki isegi ärihuvita eraettevõtmise kujul. Kahekümne kahe aastaselt võttis see Viienda avenüü Ches terfield endale naise. Tema abikaasa oli Henrietta Lebrune, Bostoni kõrgema seltskonna kontraalt, ning abieluühenduse ainus laps ristiti vanaisa palvel Anthony Comstock Patchiks. Kui ta Harvardisse läks, kukutati nimi Comstock unustuse pärapõrgu alumisele tasandile ja siitpeale ei jõudnud see enam ealeski kellegi kõrvu. Noorel Anthonyl oli üksainus pilt, millel olid koos nii ta isa kui ka ema – lapsepõlves seisis see nii sageli ta silme ees, et omandas mööblieseme ebaisikulisuse; aga kõik teised ta magamistuppa astujad vaatlesid pilti huviga. Pildil oli kõhn ja kaunis üheksakümnendate aastate keigar, kelle kõrval seisis pikakasvuline, tõmmuvereline, muhvi ja aimatava turnüüriga 10
daam. Nende vahel oli pikkade pruunide lokkidega, sametist lord Fauntleroy kostüümi rõivastatud poisikene. See oli viie aastane Anthony oma ema surma-aastal. Tema mälestused Bos toni kõrgema seltskonna kontraaldist olid udused ja täis muusi kat. Ema oli keegi daam, kes muudkui laulis-laulis-laulis nende Washingtoni väljaku maja muusikatoas; mõnikord siis, kui teda ümbritsesid igast suunast siin-seal paiknevad külalised – hinge kinni ja käsi rinnal risti hoides sohvaservadel balansseerivad mehed ning sülle asetatud kätega naised, kes läkitasid aeg-ajalt meestele mingeid sosinakesi ja plaksutasid alati väga valjusti ning tõid pärast iga laulu kuuldavale imetlevaid-kudrutavaid hüüatusi; tihti laulis ta aga ainuüksi Anthonyle – kas itaalia või prantsuse keeles või siis mingisuguses kummalises ja kohuta vas murrakus, mis pidi tema ettekujutust mööda olema lõuna neegrite keelekasutus. Ta meenutused galantsest Ulyssesest, esimesena Ameerikas kuuekäänised pahempidi keeranud mehest, olid palju elava mad. Pärast seda, kui Henrietta Lebrune Patch oli „astunud ühe teise laulukoori liikmeks“, nagu lesk aeg-ajalt kähiseval häälel täheldas, elasid isa ja poeg Tarrytownis vanaissi majas ning Ulysses tuli iga päev lastetuppa ja tõi mõnikord isegi terve tunni vältel kuuldavale kole tarku sõnu. Ta lubas Anthonyle pidevalt jahiretki ja kalaretki ja väljasõite Atlantic Citysse – „Oh, nüüd juba õige pea“; aga teoks ei saanud need kunagi. Ühe reisi võtsid nad küll ette: kui Anthony oli üheteistkümnene, sõitsid nad välismaale (Inglismaale ja Šveitsi) ning seal, Luzerni parimas hotellis, surigi ta isa ohtrasti higi eritades, mõmisedes 11
ja valjuhäälselt õhu järele karjudes. Meeleheitekabuhirmu ja jubedust tundev Anthony toodi Ameerikasse tagasi ning ta sai endale lahutamatuks kaaslaseks ebamäärase kurvameelsuse, mis oli määratud jääma ta kõrvale kogu tema ülejäänud eluks.
Kangelase minevik ja isik Üheteistkümneselt sai ta tunda surma jubedust. Kuue mulje tele vastuvõtliku eluaasta jooksul olid surnud ta vanemad ning ta vanaema oli peaaegu märkamatult hääbunud, kuni saavu taski esimest korda pärast abiellumist omaenda salongis üheks päevaks vastuvaieldamatult kõige tähtsama isiku positsiooni. Seega tähendas elu Anthony jaoks heitlust iga nurga taga ootava surmaga. Just nimelt mööndusena tema hüpohondrili sele kujutlusvõimele kujunes tal kombeks voodis lugeda – see rahustas ta närve. Ta luges seni, kuni väsis, ja tihti vajus ta tule sid põlema jättes une rüppe. Kuni neljateistkümneseks saamiseni oli ta lemmikmeele lahu tus tegeleda margikoguga; kogu oli päratu suur, pea aegu nii ammendav, kui ühe poisi kollektsioon üldse saabki olla – vanaisa arvas albil moel, et see õpetab talle geograafiat. Nii vahetaski Anthony kirju poole tosina margid-ja-mündid- firmaga ning ainult harvadel puhkudel ei toonud post talle uusi margiraamatuid või läikivaid marginäidiste poognaid – oman datud vara lõputult ühest albumist teise tõstmises peitus mingi müstiline veetlus. Tema margid olid ta suurim õnn ja ta kinkis 12
kannatamatuid kulmukortsutusi ükskõik kellele, kes segas teda nendega mängimise ajal; margid panid nahka ta igakuise taskuraha ja õhtuti lebas ta ärkvel olles voodis ning mõtiskles väsimatult nende mitmekesisuse ja kireva toreduse üle. Kuueteistkümneselt elas ta, sõnaaher, läbinisti ebaamee rikalik ja oma kaasaegsete üle viisakat hämmeldust tundev poiss, peaaegu täielikult iseeneses. Kaks eelnenud aastat oli ta veetnud Euroopas koos eraõpetajaga, kes veenis teda visalt, et just nimelt Harvard on see õige koht; Harvard „avaks uksed“, tõstaks tohutul määral toonust, kingiks talle arvutul hulgal ennastohverdavaid ja andunud sõpru. Nii ta siis läkski Harvar disse – mis oligi ainus loogiline asi, mida ta sai ette võtta. Sotsiaalset süsteemi eirates elas ta – sale, tõmmuvereline, keskmist kasvu ja ujeda meelelise suuga poiss – mõnda aega üksi ning mitte kellestki tagaotsituna ühes Beck Halli kõrge laega toas. Tema taskuraha oli rohkem kui külluslik. Kelleltki rändbibliofiililt Swinburne’i, Meredithi ja Hardy esmavälja andeid ning Keatsi enda käega paberile pandud kolletanud kirja ostes – ja leides hiljem, et temalt nõutud hind oli hämmastavalt ülepakutud – rajas ta oma raamatukogu alusmüüre. Temast sai peen dändi, ta kuhjas kokku üsnagi liigutava siidpidžaamade, mustrilisest brokaadist hommikumantlite ja kandmiseks liiga silmipimestavate lipsude kollektsiooni; ta paradeeris selles sala toreduses omaenda toas peegli ees või lebaskles satääni riietu nult aknaalusel istmel, vaatas alla õuele ning adus ähmaselt seda hingeldavat ja vahenditut lärmamist, mille osaks ei paistnud tema küll kunagi saavat. 13
„Kaotsi läinud asjad on veel armsamad. Mina tean – sest kunagi ma tahtsin midagi ja saingi selle. Ja kui ma ta sain, siis muutus ta minu käes põrmuks.“ Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohe-kohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde ... Autobiograafilise alatooniga lüüriline romaan on pilguheit 1920ndate New Yorgi ööellu ja džässipõlvkonna ellusuhtumisse nii töösse kui ka teistesse ühiskonnakihtidesse, portreteerides meisterlikult abielu, armukadedust ja kahe inimese seletamatut sõltuvust teineteisest.
kirjastus.postimees.ee
14