2. Täida potid , millesse soovid taimi pikeerida, niiske mullaga.
50 Tea maasikate haigusi ja kahjureid
Seemikutele on niiskus väga vajalik. toidukilega või asetada nad minikasvuhoonesse kotti – see tagab vajaliku niiskuse säilimise. oluline eriti valgusidanejate puhul.
Kui seemikud on tärganud ja meenutavad
niiskust hoidev kate järk-järgult eemaldada. teha ühekorraga, kuna liiga järsult
Kuiva õhu puhul võid noortaimi
3. Muretse väike oks või pikeerimiskepp ja tee potti pandud mulda taime jaoks auguke.
54 Paljunda ise!
6 sammuga uued maasikataimed
56 Maitsev saak oma rõdult
5. Aseta taim ettevalmistatud potti. Suru muld õrnalt juurte ümber.
62 Suvelilli amplitesse
74 Nii saad kurgipeenralt hea saagi
Kahjurid armastavad sooja ja kuiva,
VÄETAMINE
133 Väetada või mitte?
näiteks paju-võrsetäi (Tuberolachnus lise maitse tõttu paljudele kasuritele
136 18 haigust-kahjurit roosiaias
4. Eemalda pikeeritavad taimed ettevaatlikult külvinõust ja haruta lahti.
SÜGIS-TALV
6. Kasta värskelt pikeeritud taimede potid läbi, nii et vesi hakkaks poti põhja all olevatest avadest välja nõrguma.
80 Suvikõrvits, hõrk aiavili
84 Muld on taimede toit
7. Aseta pikeeritud taimed varju. juurekavaga taimed kiirelt kuivatada.
88 Tunne oma aia umbrohtusid
92 Milliseid suvelilli külvata otse peenrale, kes ei talu külma?
94 Väikesel aialapil leia nutikaid lahendusi
Esimestel nädalatel ei vaja tärganud väetamist, seda eriti juhul, kui oled turvast või komposti sisaldavaid külvimuldasid. on olemas toitainete varu esimeseks
140 Koduaia kaunid okastaimed
144 Viinapuu kasvatusnipid
Kaunid ronitaimed –aiakujunduse viimistlejad
8. Jälgi taimi! Kui taimed on paari päeva möödudes ilusad ja püsti, on aeg tuua nad päikese kätte ning alustada regulaarset kastmist ja väetamist.
100 Hernes – roheline maiuspala
102 Hea tomatisaak oma koduaiast
Et taimed nõrgaks ei jääks, on neid aja möödudes tarvis pikeerida.
106 Vali aeda rohelisemad tõrjevahendid
Südajas aktiniidia (Actinidia kolomikta) (1)
101 Kõige paremad ja rohelisemad kahjurite tõrjevahendid
110 Pikaealised murtudsüdamed
Suurepärane taim pergolate, võrestike, kõrgemate võrkaedade katteks. Kasvukohana eelistab head väetatud niiskemapoolset mulda, kuid ei talu kõrget põhjavett ega kuivi väheviljakaid muldi. Edeneb nii päikese käes (siis vajab rohkem niiskust), poolvarjus ja ka varjus, sest looduses kasvab alusmetsas.
Edaspidi tuleb arvestada, et väetada ainult hea väetamine tagab tugevad
Viinapuu sügislõikus: millal on kõige
Lõika marjapõõsad saagikaks
Lõika aedhortensiad uhkelt õitsema
Aed ootab sügisväetist
Valmistu sügis-talviseks hooajaks
Külve ei tohi pimedalt aknalaualt viia kohe ka kasvuhoonesse päikese kätte. Nii võivad seemikud saada päiksepõletuse ja hukkuda. Päike võib nad ka lihtsalt ära kuivatada.
114 Kaunid ronitaimed –aiakujunduse viimistlejad
SOOJUS
Need mõjuvad kiiresti ja on taimedele vad, lisa neid kord nädalas kastmisveele. tada taimi ökoloogiliselt puhtalt, kauplustest bioväetisi: näiteks merevetikaekstrakti, biohuumust jne.
Igas aias saab liaanide ehk ronitaimedega luua tiheda ja muljetavaldava leheseina. Nad ei vaja hooldust, nendega saab hõlpsasti sulgeda inetuid vaateid ja kujundada hubaseid istumisnurki. Paljud neist rõõmustavad meid veel maitsvate viljadega ja/või omavad ravitoimet.
Sügisese istutamise plussid ja
Millal kasutada pakasekangast?
Kaitse viljapuude tüvesid
sobib soe ja valgusrikas kasvukoht. Istuta taimed ämbritesse lehekuus, aga külmade ilmadega kata taimed kattelooriga. ja väeta korrapäraselt. Eemalda tüvitomatitelt vesiPane tomativartele toekepid või riputa need nööridega ning suve lõpul eemalda vartelt alumised lehed. Amplites kasvavad ja põõsastomatid võivad vohada. Tomat on tuultolmleja, seega raputa taimi õitseajal, kui klaaspiirdega rõdul õhk piisavalt ei liigu.
Talle meeldib „ronida“ ka väiksemate varju taluvate puude (toompihlakas, pihlakas) võrades ning keskmist kasvu okaspuude vormidel. Kevadel mahlajooksu ajal tuleb ümber juurekaela panna võrk kasside peletamiseks, sest nood armastavad aktiniidiamahla nagu palderjani. ajalt piiramist, kuid seda ei tohi teha kevadel mahlajooksu ajal. Kuna ta on kaheko jaline taim, võib 4–5 emastaime kohta istutada ühe
Viljapuude sügisesed hooldusnipid Kes kardab külma, kes mitte?
Saagikas maasikapeenar. Tea maasikate haigusi ja kahjureid
Kui valgust on vähe, ei maksa väetamisega na, kuna liigne väetamine paneb taimed museks on nõrgad ja välja veninud et väetist ei lisataks ülearu, kuna vale võib põhjustada noortaimedele kahjustusi. juhul kõrvetatakse noortaimed lihtsalt
Viljakande ikka jõuab põõsas 3–4aastaselt. 3–4 cm oliivrohelised maitsvad ja vitamiinirikkad viljad meenutavad piklikke tammetõrusid, kuid valmivad ebaühtlaselt.
Roosid valmistuvad talveks
Enamik tärkavaid seemneid vajab soojust. Osad on temperatuuri suhtes vähenõudlikud, osad aga vajavad edukaks idanemiseks kõrgemat temperatuuri. Temperatuuri tuleks võimaluse korral hoida ühtlasel tasemel, vältima peab väga järske muutusi. Toatemperatuur (18–25 °C) on üldiselt optimaalne enamiku seemnete idanemiseks. Kui elade ahiküttega majas, on üks võimalus asetada soojalembesed külvid ahju või truubi peale, kortermajas ka radiaatoritele. Sel juhul peate aga jälgima, et külvid üle ei kuumeneks. Kütta tuleb nii, et tagada piisav soojus. Alt tulev soojus äratab külvid lausa
Tüvi- ja roniroosid talveks valmis
Maasikad on hinnatuimad suvemarjad – nad on maitsvad, neid on kerge hooldada ja neid saab kasvatada ka terrassil või rõdul ning korjata sealtki hea saagi. Kahjuks kimbutavad vahel maasikaid neile omased haigused ja kahjurid.
Ürdid on taimed, mis taluvad nii valgust kui varju ja panevad rõdu lõhnama. Paljudel ürtidel on ka kaunid õied. Rõdul kasvavaid ürte on mõnus ja käepärane söögiks lauale panna. Üks ürditaim annab päris palju saaki, sest ürditaime võsude noppimine annab taimele vaid kasvujõudu juurde. Rõdutaimedeks kõlbavad nii taimeaiast saadud taimed kui ka toidupoes taimeletist valitud potitaimed, mis tuleb suurematesse pottidesse ümber istutada kohe koju jõudes.
Isastaimedel värvuvad südamekujulised terava tipuga tumerohelised lehed õitsemise algul valge siis roosa ja sügiseks tumepunasekirjuks. Ka emaseksemplaride lehed värvuvad kohati.
Kasvukottides kasvatatavad kartulid tunnevad end hästi ka varjulisemal rõdul. Idanda seemnekartulid siseruumides ja
Enamik liike talvitub peremeestaimedel külmakindla munana. Sügisene suguline põlvkond asetab viljastatud munad puu de-põõsaste okste koorele, pungasoomustele või isegi korbal kasvavatele samblikele. Seal võib neid näha ka palja silmaga, kui oskame neid algul punakaid või hiljem musti pikliku kuju ga läikivaid pärlikesi eristada. Nii võib viljapuude talvise lõiku se käigus suurema munade arvukusega oksad eemaldada, et
üle Eesti ja Horticomi e-poes
Tänapäeval on ka kortermajade radiaatoritel reguleerimisvõimalus. Võib ka muretseda spetsiaalsed küttematid, mis asetatakse külvipottide alla. Ideaalsed on põrandaküttega ruumid, näiteks vannituba. Eriti hea, kui
Herne erinevad liigid kasvavad hästi ka rõdupottides. Saadaval on valge- ja roosaõielisi hernetaimi, mis on võrreldavad dekoratiivliaanidega.
ämbrisse
Tubastes tingimustes ja kui õue seni on veel palju aega, tuleks valida sema lämmastikusisaldusega väetisi. (N)paneb taime rohelise osa vohama.
Lehetäid on head suhtlejad, kuid liste signaalide abil. Taimelehestikus vaenlased lepatriinude, kiilassilmade, röövtoiduliste putukate näol. Vaenlase seks kasutavad lehetäid kavalat strateegiat: eritab seljatorukeste kaudu häireferomooni, jätavad teised lehetäid toitumise ning vad end taimelehelt maha. Pikkade püüavad enne surma oma tagakeha keha lõhnaainega kokku määrib. Kui röövel taimel edasi liigub, teavad lehetäid Lehetäide alarmiferomoon on eluslooduses lus, et mõned orhideeliigid on õppinud tolmeldamiseks sirelasi kohale meelitada. maha pudenenud lehetäid võivad hea sama peremeestaime teistele osadele langenud isendid aga on tõenäoliselt nad pistetakse nahka enne, kui nad ronida. Selle eest hoolitsevad aplad kõrvahargid, sadajalgsed ja teised röövtoidulised. Lootusetuna näivas olukorras, kus de mass, tuleb rakendada radikaalseid legendi järgi on isegi Coca-Cola või Pepsi Mõistagi pärsib kleepuv suhkruvedelik liikumisvõimet ning häirib füsioloogilisi Kindlasti ei sobi Coca-Cola kasutamine nide rahastamine kokku loodushoidliku eelistada tuleks vaieldamatult kodumaiseid lahendusi. Näiteks roosipungade alusele saame maha uhtuda tugeva veejoaga viduaalselt – pöidlaküüne meetodiga. Adelges nordmannianae tab pritsimine kerge söögisoodalahusega. on osutunud surmavaks isevalmistatud sioon. Koduste tõrjepreparaatide retsepte Proovida igal juhul tasub – mis tahes rikoloonia rahumeelsesse elurütmi kallutab jagava õnnejumalanna kaalukausid
Suurelehine tobiväät (Aristolochia durior) (2) See aedu ilmestav nii kõrgusesse (kuni 20 m) kui ka laiusesse (kuni 15 m) pürgiv uhke, alles mai keskel leh tiv ronitaim on üleni mürgine. Tema noored lehed on alt oos lehevarrega üleni hõbedaselt siidikarvased, suured täiskasvanud lehed ererohelised ja südajasmunajad, läbimõõt 20–25 cm.
Külva herneseemned lehekuus 8-liitrisesse mullaga täidetud
Iga ettekasvatuse juurde kuulub varem rimine. Lihtsamalt öeldes on see taimede külvinõust ümberistutamine üksikutesse Pikeerimine on vajalik, sest liiga tihedalt jäävad nõrgaks. Just seepärast on vaja Õige aeg on selleks siis, kui seemikutel noortaime ilme – see tähendab, et kuni mitu pärislehte. Väga väikeseid pikeerida, kuna see on raske nii aednikule hoolealusele. Tillukesed juured saavad pruugi enam taastuda. Nii võivad
Juunis puhkevad õied on selle suure liaani kohta väga väikesed ning neid on lehtede varjust raske märgata. Piibukujulised õied (sellest nimigi – tobiväät) on kirj pruuni või beežikaspunase südamikuga. Sügiseks muutuvad taime lehed kuldkollaseks. Langevate lehtede ahelt ilmuvad lõpuks välja rippuvad lihavad kurgikujulised 6–8 cm pikkused ja 3–4 cm laiused viljad. Need on algul tume , seejärel kollakasrohelised. Just siis
NB! Pikeeri varjulises kohas või varjulise
Tooted on saadaval kõikides hästi varustatud kauplustes
Kevadised tegemised viljapuu- ja marjaaias
Märtsi lõpus ja aprillis käivad viljapuu- ja marjaaias täie hooga lõikus-, taimekaitse- ja istutustööd.
TEKST VÄINO ESKLA FOTOD SHUTTERSTOCK
Tarbeaed
Hernes –roheline maiuspala
Peenralt oma käega võetud värsked herned on aedviljad, millest keegi ära ei ütle. Need on lihtsalt nii maitsvad.
Enamasti pole herneid aias kunagi liiga palju. Kui peres on lapsed, siis pannakse magusad noored terad sageli juba enne valmimist nahka. Ja kui maha on pandud suhkruherned, siis kaovad ka kaunad. Kui herneid juhtubki söömisest üle jääma, siis saab neid kotiga sügavkülma panna, et ka talvel võtta oleks.
MILLAL KÜLVATA?
Herned on just paraja suurusega, nii et ka väikesed näpud oskavad neid osavasti mulla sisse tippida, seetõttu kaasa hernemaiad lapsed juba varakult aiatööle.
Hernepeenra tegemine on aedviljamaal üks üsna varajane töö, sest siis on kahjurite oht väiksem ning mulla niiskusesisaldus idanemiseks paras. Tavaliselt külvatakse herned aprilli lõpul või mai algul, seemned hakkavad idanema juba paari soojakraadi juures. Ka hernevõrsed ei ole väga õrnad, taluvad lühiajaliselt isegi seitsmekraadist külma.
Õitsemise ajal kahjustab taime alla –3 langev temperatuur.
Varase külvi ja varaste sortide korral saab saaki juba juuni lõpul. Külvata võib ka hiljem, kuid siis peab jälgima, et pinnases oleks piisavalt niiskust. Hea oleks külvata erineva valmimisajaga sorte, et saaki jaguks kauemaks.
KUHU KÜLVATA?
Vali herneste kasvatamiseks valge ja võimalusel suurte tuulte eest varjatud kasvukoht. Kindlasti arvesta sellega, et samal kohal ei tohiks herneid kasvatada enne nelja aasta möödumist. Üldse on hea teha oma peenramaa kohta viljavahelduse graafik, kus on näha, mida oled eelmisel aastal peenardes kasvatanud, ja siis vastavalt sellele aedviljade asukohta muuta.
Kasvades jäävad taimedest mulda haigustekitajad, mis järgmisel aastal samas kohas võivad hakata noori taimi kimbutama. Taimed kasutavad mulda erinevalt, seega ei väsi muld viljavahelduse korral ära. Kolmandaks õpetati juba kooli bioloogiatunnis, et liblikõielised rikastavad oma juurtel asuvate mügarbakterite abil mulda lämmastikuühenditega ning seetõttu on peenar, kus eelmisel aastal kasvasid oad või herned, igati hea pinnas näiteks salati, porgandi, sibula jm kasvatamiseks.
Mulla suhtes pole hernes eriti nõudlik, parim on muidugi kobe huumusrikas ja parajalt niiske muld. Mulda võib rikastada kompostiga, värske sõnnik hernele ei sobi.
Seemned külvatakse kas eelnevalt leotatult või kuivalt 2–3 cm sügavusele mulda. Tasub aga teada, et leotatud seemned võivad kevadiste külmade ilmadega ka mädanema minna. Seemnete vahele jäetakse 5–8 cm, reavaheks 15–120 cm.
Külvi võiks katta kattelooriga, sest idanevad herned ja noored võrsed on ka vareste maiuspalaks. Hernekülvi võib katta ka kergete okstega ning eemaldada need siis, kui võrsed on u 5 cm pikkused.
KUIDAS HOOLDADA?
Hernetaim on iseloomult lamanduva, olenevalt sordist 25–250 cm pikkuse varrega. Sordi kõrguse järgi (vaata seemnepakilt) tuleb taimi toestada kas pikemate või madalamate tugedega. Need pannakse paika, kui taimed hakkavad nii 10–15 cm kõrgustena kasvatama köitraage ja nendega kinnitust otsima. Kõrgemad sordid nõuavad ka toekamaid tugesid, et taim püsti püsiks, oleks mugavam saaki korjata ning et lamanduvate taimede vahel ei hakkaks arenema haigused. Aedniku ülesanne on panna paika tublid toikad, oksad, traadid või nöörid. Tugedele, ja kui nende panemisega hilja-
TEKST TIINA TAMMET FOTOD SHUTTERSTOCK
On oluline teada, et hernes ei talu mitu suve järjest ühel kasvukohal kasvamist. Üks ja sama kasvukoht vähendab saaki, eelkõige just kahjurite ja juurepõletiku tõttu.
peale jääda, siis ka naabertaimedele kinnitub hernes ise osavasti köitraagudega.
Hooldamiseks tuleb herneid rohida, mulda kobestada ja suure kuivaga ka kasta, eriti õitsemise ja viljumise ajal.
HERNE VILI ON KAUN
Üdiherneid korjatakse siis, kui kaun on herneid täis kasvanud – näpu vahel vajutades tundub kaun kõva, on roheline, sile ja läikiv. Tuhmiks ja hiljem ka krobeliseks muutub kaun ülekasvamisel, siis kaotavad ka terad oma parimad maitseomadused.
Allikas: Tiina Tammet
JÄLGI, MIDA KÜLVAD!
Aedherne sordid jagunevad suhkruhernesteks ja üdihernesteks .
Suhkruherned süüakse kas toorelt või kulinaarselt töödeldult noore kaunana , sest kaunal puudub sisemine „kile”. Täiskasvanud suhkruherne kaun võib sisaldada üsna maitsetuid herneterasid.
Üdihernestel on kauna sees pärgamentjas kiht, mistõttu süüakse peamiselt herneterasid , mis on sorditi rohkem või vähem magusad.
Kes kardab külma, kes mitte?
Aiaomanikku varitsevad aiapoodides varakevaditi mitmed ahvatlused. Vaevalt on ta silmad jõudnud harjuda seemneriiulite kirevusega, kui müügile saabuvad igat sorti lillejuurikad, -sibulad ja -mugulad, aga ka mitmed köögiviljajuurikad ja huvitavad mugulad.
Kevadel müüdavad lillejuurikad jagunevad külmakindlateks ja külmahelladeks.
Hostad. Gladioolisibulad.
KÜLMAKINDLAD LILLEJUURIKAD JA SIBULAD
Külmakindlad on tavaliselt normaalselt talvituvate püsilillede juurikad, näiteks hostad, idamagunad, lupiinid, aediirised, kipslilled, ogaputked, aed-leeklilled, liiliad, tokkroosid, maikellukesed, astilbed jpt. Neid ei pea sügisel enam peenrast üles kaevama ega kuhugi talvituma viima. Võimalik, et mõned uuemad sordid vajaksid lihtsalt veidi talvekatet. Niiviisi juurikana taimi ostes saab juba varakevadel endale uusi liike või sorte hankida, pealegi on see odavam kui taimi osta. Külmakindlaid lillejuurikaid on säilitatud spetsiaalsetes külmikutes madala, umbes 0–5 ºC temperatuuri juures. Kodus võib neid kuni kasvukohale istutamiseni säilitada samuti näiteks külmkapis. Kui talv ei taha järele anda ja säilitusaeg pikale venib, võiks juurikad, eriti peenejuurelised, enne väljaviimist potti istutada ning hoida ilmade soojenemiseni jahedas valges kohas.
PANE TÄHELE!
MUGULAD OLGU TERVED
Istuta potti kindlasti kõik peenejuurelised ja ettekasvatamist vajavate lillede juurikad.
Istutamisel jälgi, et juureotsad asetseksid suunaga allapoole ja kasvupungad suunaga ülespoole.
Kõiki taimi ei saa ühtemoodi peenrasse istutada –pojengijuurikad tuleb istutada 3–5 cm sügavusele, aediiriste risoomid peavad jälle poolest saadik päikesevalguse kätte jääma.
Ostmisel veendu, et mugulad ja sibulad oleksid terved, ilma haigustunnuste ja vigastusteta.
Liiliasibulate ostmisel jälgi, et sibulad oleksid n-ö värsked, mitte kuivanud. Selleks, et kevadel ostetud sibulad kasvama hakkaks, võiks neid enne istutamist u 12 tundi toasoojas vees leotada.
NIPP
Lillejuurikaid võib kodus kuni kasvukohale istutamiseni säilitada külmkapis.
KÜLMAHELLAD LILLEJUURIKAD JA MUGULAD
Külmahelladeks nimetatakse nende taimede juurikaid ja mugulaid, mis meil väljas ei talvitu. Neid tuleb igal sügisel maast välja kaevata ning kuivas jahedas pimedas ruumis ületalve säilitada. Omakorda jagunevad need ettekasvatamist vajavateks ja mittevajavateks püsi- ja sibullilledeks.
Kaeralilled, gladioolid, tulikad ja linnupiim ei vaja ettekasvatust. Nende mugulaid ja juurikaid tuleb kuni kasvukohale istutamiseni säilitada kuivas jahedas ruumis.
Pika kasvuperioodiga eksootilisemate taimede, nagu kanna, kalla, begoonia, daalia, tiigerlill, tuttliilia ja freesia juurikad tuleks märtsis-aprillis pottidesse istutada, sest muidu ei pruugi nad meie lühikese suve jooksul õitsema minna. Välja võib sellised taimed viia pärast püsivate öökülmade möödumist.
KÖÖGIVILJAD
Lisaks lilledele saab juurika või mugula kujul endale koju viia ka köögivilju. Nende hulgaski on nii külmakindlaid püsikuid, näiteks rabarber ja aspar, kui ka külmahelli sorte ja liike, nagu artišokk, kartul ja sibul. Neist tahaks pisukest ettekasvatamist saada artišokk, kuid ka kartulisaagi saab varem kätte, kui mugulaid enne soojenenud mulda istutamist idutada ning seejärel vaod kattelooriga katta. Küüslaugud, mis kevadel müüki tulevad, on tavaliselt suviküüslaugud. Need ei erine maitseomadustelt taliküüslaugust, neis on vaid veidi vähem eeterlikke õlisid, mis annavad küüslaugule iseloomuliku aroomi. Rabarber.
Daalia ja kanna juurikad tuleks märtsis-aprillis pottidesse istutada, sest muidu ei pruugi nad meie lühikese suve jooksul õitsema minna.
Kurikaval talvepäike!
Uuel aastal hakkab päike end juba tihedamini ilmutama ning saabunud on paras aeg varuda ja üles sättida varjutuskangad. Kui sulalumekahjudele lisanduvad ka päikesepõletusest tekitatud, võib kevadel aias avanev pilt päris kurb olla.
TEKST INGRID SEMBACH-HÕBEMÄGI FOTOD SHUTTERSTOCK
Päikesekahjustustele on kõige altimad igihaljad taimed. Nende hulka kuuluvad ka viimastel aastatel istutatud noored elupuud ja elupuuhekid, kanada kuused, ebaküpressid, kadakad ja nende roomavad vormid, pukspuud, jugapuud, läiklehine mahoonia jpt liigid. Samuti vajavad varjutamist need okaspuud, mille olete aias ümber istutanud, ning mitmed kiviktaimlataimed, eriti lumevaestel talvedel (näiteks liivatee).
Kaitset päikese kuivatava mõju eest vajavad igihaljad rododendronid, mis erinevalt levinud arvamusest külma eest katmist ei vaja, kuid mille lehtedelt soojematel päevadel aurustuv niiskus võib viia taime kuivamiseni. Varjutada tuleb ka neid okaspuid, mis muidu kasvavad lehtpuude varjus, ent talvel jäävad päikese meelevalda.
Okaspuude hulgas on üks erand ja see on mikrobioota, kes talvel täiesti pruuniks tõmbub, jättes petlikult elutu mulje. Tegelikult on see taime loomulik reaktsioon ja maikuus muutub ta jälle kenasti roheliseks.
TALVINE PÕUD
Päikesepõletuse nime all tuntud nähtus on taime jaoks füsioloogiline põud. Päeval soojendav päike äratab taimede maapealse osa elutegevuse, taim avab lehtedel olevad õhulõhed, kust hakkab vesi aurustuma, ent juured on veel täiesti külmunud pinnases ega suuda maapealset osa veega varustada. Nii hukkubki puu või põõsas veepuuduse tõttu. Igihaljaste okaspuude varjutamine pidurdab oluliselt päikesevalguse ja -soojuse jõudmist taimeni, mistõttu ei ole tagajärjed nii hullud. Varjutuskangad on õhulised ja lasevad õhul vabalt liikuda.
