Asumi äär

TEINE ASUM

1. NÕUNIK 1 „Loomulikult ei usu ma seda,” ütles Golan Trevize, seistes Seldoni Halli laiadel astmetel ja vaadates päikesepaistes sädelevat linna.

Terminus oli pehme kliimaga ja kõrge vee/maa suhtega planeet.

Kliimakontrolli kasutuselevõtt oli planeedi veelgi mugavamaks ja Trevize’i arvates ka oluliselt igavamaks teinud. „Ma ei usu seda üldse,” kordas ta ja naeratas. Ühtlased valged hambad särasid ta nooruslikus näos.

Tema kaaslane, Munn Li Compor, samuti nõunik, kes oli Terminuse traditsioonidest hoolimata võtnud endale keskmise nime, raputas murelikult pead. „Mida sa ei usu? Et päästsime linna?” „Ei, seda ma usun. Me ju päästsime linna? Ja Seldon ennustas, et me linna päästame; ta ütles, et me talitame õigesti, kui linna päästame, ja et tema nägi seda kõike viissada aastat ette.”

Compor tasandas häält ja ütles poolsosinal: „Kuule, mul on ükskõik, kui sa minuga sellest räägid, kuna minu arvates on see ainult jutt, aga kui sa seda laialt kuulutama hakkad, ei taha mina sinu lähedal seista, kui välk sisse lööb. Ma pole kindel, kui täpselt see on sihitud.”

Trevize’i naeratus ei kadunud. „Mis on selles halba, kui öelda, et linn on päästetud? Ja et see saavutati ilma sõjata?” „Polnud ju kellegagi sõdida,” ütles Compor. Ta juuksed olid võikollased ja silmad taevassinised ning ta oli alati suutnud vastu seista kiusatusele neid ebamoodsaid toone muuta. „Oled sa kunagi kuulnud kodusõjast, Compor?” küsis Trevize. Ta oli pikk ja tal olid mustad, veidi lainjad juuksed ning käies oli tal kombeks torgata pöidlad pehme õlavöö vahele, mida ta alati kandis.

13

ISAAC ASIMOV

„Kodusõda pealinna asukoha pärast?” „Vastuolu oli küllalt tõsine, et põhjustada Seldoni kriisi. See hävitas Hannise poliitilise karjääri ning aitas meid sinuga viimastel valimistel Nõukokku. Küsimus jäi rippuma ...” Trevize kõigutas kätt aeglaselt edasi-tagasi, kujutades tasakaalu otsivat kaalu.

Ta peatus trepil, ignoreerides teisi valitsuse liikmeid, meediat ja kõrgseltskonna tegelasi, kes olid endale muretsenud kutsed, et näha Seldoni tagasitulekut (või vähemalt tema kujutise tagasitulekut).

Nad läksid Seldoni heakskiidu paistel trepist alla, rääkides, naerdes ja võidurõõmutsedes, et kõik oli osutunud õigeks.

Trevize seisis paigal ja laskis rahvahulgal endast mööduda. Paar sammu edasi astunud, peatus ka Compor. Nende vahel oleks nagu nähtamatu nöör pingule tõmbunud. „Kas sa ei tulegi?” küsis ta. „Pole ju kiiret. Nõukogu istung ei hakka enne, kui linnapea Branno on olukorrast oma tavalisel kindlal viisil, silphaaval kokku­ võtte teinud. Mul pole mingit kiiret järjekordset kaalukat kõnet kuulata. Vaata parem linna!” „Ma näen seda. Ma nägin seda ka eile.” „Jah, aga kas sa nägid seda ka viissada aastat tagasi, kui linn asutati?” „Nelisada üheksakümmend kaheksa,” parandas Compor automaatselt. „Kahe aasta pärast peetakse viiesajandat juubelit ning linna­pea Branno on ikka veel oma ametis, kui ei juhtu just midagi ettenägematut, mis loodetavasti on ebatõenäoline.” „Loodetavasti,” ütles Trevize kuivalt. „Kuid mismoodi oli viissada aastat tagasi, kui linn asutati? Üks linn! Üks väike linn, kus elas vaid rühm inimesi, kes koostasid Entsüklopeediat, mis kunagi valmis ei saanud.” „Sai küll.” „Sa mõtled seda Galaktikaentsüklopeediat, mis meil praegu on?

See pole sama, mida nemad koostasid. Meie entsüklopeedia on arvutis ja seda uuendatakse iga päev. Oled sa kunagi näinud lõpetamata originaali?” „Sa mõtled Hardini muuseumis?”

14

NÕUNIK

„Salvor Hardini Alglätete Muuseumis. Räägime siis ka täisnimedega, kui sulle juba täpsed kuupäevad nii olulised on. Oled sa seda vaadanud?” „Ei. Kas ma peaksin?” „Ei, see pole seda väärt. Niisiis oli rühm entsüklopediste. Nad moodustasid linna tuuma, väikese linna planeedil, kus peaaegu puudusid metallid; see tiirles ümber päikese, mis oli ülejäänud Galaktikast isoleeritud, asus selle äärel, päris äärel. Ja nüüd, viissada aastat hiljem, oleme nagu aedlinn. Kogu planeet on üks suur park, ning metalli on nii palju, kui ainult tahame. Oleme kõige keskmes!” „Mitte päriselt,” ütles Compor. „Me tiirleme endiselt ümber päikese, mis on muust Galaktikast isoleeritud. Oleme ikka veel täiesti Galaktika äärel.” „Ah, sa ei mõtle, mida sa räägid. See oligi kogu Seldoni kriisi olemus. Me oleme rohkem kui vaid Terminuse planeet. Oleme Asum, meie haarmed ulatuvad üle kogu Galaktika, me valitseme Galaktikat selle äärelt. Me saame seda teha, kuna me oleme isoleeritud ainult asendilt, aga see ei lähe arvesse.” „Hea küll. Olen nõus.” Compor oli ilmselt kaotanud huvi ja astus sammu allapoole. Nähtamatu nöör nende vahel pingestus veelgi.

Trevize sirutas käe välja, nagu üritaks ta kaaslast uuesti trepist üles tõmmata. „Kas sa siis ei mõista selle tähtsust, Compor? See on tohutu muutus, aga me ei ole sellega nõus. Oma südames tahame väikest Asumit, üheplaneedilist süsteemi nagu vanasti – raudsete kangelaste ja üllaste pühakute aegadel, mis on igaveseks kadunud.” „Tule mõistusele!” „Ma mõtlen seda tõsiselt. Vaata Seldoni Halli. Alguses, esimese kriisi ajal, Salvor Hardini päevil, oli selle asemel Aja Kamber, väike saal, kuhu ilmus Seldoni holograafiline kujutis. See oli kõik. Nüüd on siin hiiglaslik mausoleum, kuid kus on siin jõuväljaga ramp?

Kaldtee? Gravilift? – Ei midagi, ainult need astmed, mida mööda me üles-alla käime, nagu seda oleks pidanud tegema Hardin. Kummalisel ja ootamatul kombel ripume me hirmunult mineviku küljes.”

15

ISAAC ASIMOV

Ta tegi käega laia žesti. „Kas kuskil on näha mõnda metallstruktuuri? Mitte ühtegi. See ei sobikski siia, kuna Salvor Hardini ajal polnud planeedil peaaegu üldse metalli ja ka import oli tühine. Me kasutasime selle värgi ehitamiseks vanadusest roosat plastmassi, nii et külalised teistelt planeetidelt võiksid seda näha ja öelda: „Galaktika!

Milline armas vana plastik!” Ma räägin sulle, Compor, see kõik on pettus.” „Seda sa siis ei usu? Seldoni Halli?” „Ega ka seda, mis seal sees on,” sosistas Trevize ärritatult. „Ma ei arva, et oleks vaja siin universumi äärel redutada üksnes sellepärast, et nii tegid meie esivanemad. Ma arvan, et peaksime minema mujale, kõige toimuva keskele.” „Kuid Seldon ütleb, et sa eksid. Seldoni Projekt töötab, nagu peab.” „Ma tean, ma tean. Ja iga Terminuse last kasvatatakse uskuma, et Hari Seldon töötas välja Projekti ja nägi kõike viis sajandit ette, ta rajas Asumi, suutes ette näha teatud kriise, ja kriiside saabumisel ilmub tema holograafiline kujutis ning räägib meile niipalju kui vaja, et elada järgmise kriisini, juhatades meid nii läbi tuhande aasta, kuni me lõpuks võime ehitada Teise ja Suurema Galaktikaimpeeriumi selle jõuetu struktuuri varemetele, mis viis sajandit tagasi lagunema hakkas ja kaks sajandit tagasi lõplikult hävis.” „Miks sa seda kõike mulle räägid, Golan?” „Sest ma tahan öelda, et see on pettus. See kõik on pettus. Või kui see alguses ei olnud, siis on ta seda nüüd. Me ei ole iseenda pere­ mehed. Mitte meie pole need, kes Projekti järgivad.”

Compor vaatas Golanit uurivalt. „Sa oled seda ennegi rääkinud, kuid ma olen alati mõelnud, et sa räägid selliseid naeruväärseid asju ainult selleks, et mind ärritada. Aga Galaktika nimel, mulle tundub, et sa mõtled seda tõsiselt.” „Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt!” „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Sa kas teed minu kulul nalja või oled aru kaotanud.”

16

NÕUNIK

„Ei kumbagi. Mitte kumbagi,” ütles Trevize vaiksemalt, pistes pöidlad vöö vahele, justkui poleks tal enam oma veendumuste väljendamiseks vaja kätega vehkida. „Möönan, et kahtlesin selles varemgi, kuid see oli üksnes intuitsioon. Tänahommikune farss tegi mulle äkki kõik väga selgeks, ja mina omakorda kavatsen selle selgeks teha Nõukogule.” „Sa oledki hull!” ütles Compor. „Hea küll, tule minuga kaasa ja kuula.”

Nad läksid koos trepist alla. Nad olid viimased – kõik teised olid juba läinud. Ja kui Trevize oli veidi ettepoole jõudnud, heitis ­Compor tema poole hääletult: „Loll!”

2 Linnapea Harla Branno avas Täidesaatva Nõukogu istungi. Ta silmad olid justkui huvitult üle kokkutulnute libisenud. Kuid keegi asjaosalistest ei kahelnud, et need registreerisid, kes oli kohal ja keda veel polnud.

Ta hallid juuksed olid hoolega kammitud soengusse, mis polnud ei silmatorkavalt naiselik ega ka taotluslikult mehelik. Ta lihtsalt kandis neid nii. Tema asjalik nägu ei paistnud silma iluga, kuid miski­ pärast ei olnudki see ilu, mida sealt tavaliselt otsiti.

Ta oli planeedi kõige võimekam haldur. Keegi ei süüdistanud ega saanudki süüdistada teda sellises hiilguses, mis oli ümbritsenud ­Salvor Hardineid ja Hober Mallow’sid, kelle elukäik oli valgustanud Asumi olemasolu esimest kahte sajandit, kuid keegi ei saanud teda seostada ka nende rumalustega, milles olid süüdi Indburid, kes olid Asumit valitsenud vahetult enne Muula aega.

Ta kõned ei erutanud inimeste meeli, ka polnud tal dramaatilise žesti annet, kuid tal oli võime teha vaikseid otsuseid ja jääda nende juurde senikauaks, kui oli veendunud nende õigsuses. Kuigi tal puudus ilmne karisma, suutis ta valijaid veenda, et tema otsused on õiged.

17

ISAAC ASIMOV

Kuna Seldoni doktriini järgi on ajalooliste muutuste kulgu üldjuhul raske kõrvale kallutada (välja arvatud ettenägematud juhud – asjaolu, mille enamik seldoniste unustab, vaatamata valusale Muulaintsidendile), oleks Asumi pealinn võinud igal juhul Terminusele jääda. Just nimelt „oleks”. Seldon oli oma äsjalõppenud esinemises viie sajandi vanuse kujutisena pakkunud Terminusele jäämise tõenäosuseks 87,2%.

Nii said isegi seldonistid aru, et järelikult oli olemas 12,8% tõenäosust, et aset oleks võinud leida ka nihkumine Asumi Föderatsiooni keskpunkti poole koos kõigi nende kohutavate tagajärgedega, mida Seldon kirjeldas. Oli kindlasti linnapea Branno teene, et see üks- kaheksast-võimalus ei teostunud.

Oli kindel, et ta ei oleks sellel juhtuda lasknud. Ka suure ebapopulaarsuse aegadel oli ta jäänud oma otsuse juurde, et Terminus on Asumi traditsiooniline keskus ja selleks ka jääb. Poliitilised vastased olid tema tahtejõulist lõuga karikatuuridel kujutanud (tuleb möönda, et teatava eduga) kui rippuvat graniitrahnu.

Nüüd oli aga Seldon tema seisukohta toetanud ja vähemalt mõneks ajaks andis see talle tohutu poliitilise eelise. Väidetavalt oli ta aasta varem öelnud, et kui Seldon teda toetab, loeb ta oma ülesande täidetuks. Ta läheb pensionile ja võtab endale vana riigitegelase rolli, selle asemel et riskida tulevaste poliitiliste sõdade ebakindlate tulemustega.

Keegi ei uskunud seda eriti. Ta oli poliitilistes lahingutes rohkem kodus kui enamik enne teda, ja nüüd, kui Seldoni kujutis oli tulnud ja läinud, polnud pensionileminekust märkigi.

Ta rääkis puhta ja selge häälega ning häbenemata oma Asumi dialekti (ta oli kunagi olnud Mandressi saadikuks, kuid siiski suutnud vältida imperialistlikku kõnepruuki, mis oli moodi läinud – osana siseprovintsidesse liikumise poolimperialistlikust kampaaniast).

Ta ütles: „Seldoni kriis on möödas ja on saanud traditsiooniks – arukaks traditsiooniks –, et nende vastu, kes toetasid vale poolt, ei kasutata survet, ei sõna ega teoga. Paljud ausad inimesed pidasid 18

NÕUNIK

ihaldatavaks seda, mida Seldon ei tahtnud. Pole põhjust neid inimesi sel moel alandada, et nad oma eneseväärikuse tagasivõitmiseks peaksid hukka mõistma Seldoni Projekti. Teisalt aga on tavaks, et eksinud pool võtab kaotuse vastu väärikalt ja edasise aruteluta. See on minevik, mõlemale poolele.”

Ta vaikis, vaatas hetke kokkutulnute nägusid ja jätkas siis: „Nõukogu liikmed, on möödas pool Impeeriumide-vahelisest aastatuhandest. On olnud raskeid aegu, kuid oleme ära käinud pika tee.

Oleme juba praegu peaaegu Galaktikaimpeerium ja meil puuduvad arvestatavad välisvaenlased.

Ilma Seldoni Projektita oleks interregnum kestnud kolm­kümmend tuhat aastat. Pärast nii pikka allakäiku poleks meil võibolla enam olnud jõudu Impeeriumi uuesti luua. Järele oleksid jäänud vaid isoleeritud ja surevad maailmad.

Kõik, mis meil on, võlgneme me Hari Seldonile, ning tema ammulahkunud mõistusele tuleb loota ka ülejäänus. Nüüd ja edaspidi on ainus oht meis endis, Nõukogu liikmeis, nii et praegusest hetkest alates ei tohi Projektis olla mingit ametlikku kahtlust. Leppigem kohe kokku, vaikselt ja kindlalt, et ametlikult enam Projektis ei kahelda, seda ei arvustata ega mõisteta hukka. Seda tuleb tingimusteta toetada. Projekt on ennast viie sajandi jooksul tõestanud.

See on inimkonna turvalisuse tagatis ja sellesse ei tohi sekkuda. Kas oleme kokku leppinud?”

Kostis vaikset pominat. Linnapea peaaegu ei vaadanudki üles, et heakskiidu märke otsida. Ta tundis nõukogu iga liiget ning seda, kuidas igaüks neist reageerib. Tänu äsjasele võidule ei olnud praegu protesti oodata. Võibolla järgmisel aastal. Kuid mitte praegu. Järgmise aasta probleemidega tegeleb ta järgmisel aastal.

Kui just mitte ... „Mõttekontroll, linnapea Branno?” küsis Golan Trevize piki vahekäiku ligemale astudes ja valjusti kõneldes, justkui vastukaaluks teiste vaikimisele. Ta ei hakanud istuma oma kohale, mis oli kõige tagumises reas, kuna ta oli Nõukogu uus liige.

19

ISAAC ASIMOV

Branno ei vaadanud ikka veel üles. „Teie arvamus, nõunik ­Trevize?” küsis ta. „Ma arvan, et valitsus ei saa ära keelata sõnavabadust; ma arvan, et kõigil inimestel – kindlasti aga Nõukogu liikmetel, kes on just sellel eesmärgil valitud – on õigus diskuteerida poliitilistel päevateemadel; ma arvan, et ühtegi poliitilist probleemi ei saa vaadelda lahus Seldoni Projektist.”

Branno ristas käed ja vaatas üles. Tema nägu oli ilmetu. Ta sõnas: „Nõunik Trevize, te sekkusite arutellu korravastaselt ja rikkusite protseduurireegleid. Siiski, ma palusin teil oma arvamust avaldada ja nüüd ma vastan teile.

Seldoni Projekti kontekstis pole sõnavabadus piiratud. Projekt ise seab loomulikud piirid. Seni, kuni kujutis pole oma otsust öelnud, on sündmuste tõlgendamiseks mitmeid viise, pärast seda aga pole võimalik otsust Nõukogus kahtluse alla seada. Samuti ei saa otsuses ette kahelda ja näiteks öelda: „Kui Hari Seldon väidaks nii ja nii, eksiks ta.” „Aga kui keegi oleks selles täiesti veendunud, proua linnapea?” „Siis võiks ta sellest rääkida eraisikuna, eravestluses.” „Te siis väidate, et sõnavabaduse piiramine, mida te ette panete, puudutab ainult valitsusametnikke?” „Täpselt. See pole Asumi õiguses uus printsiip. Seda on enne rakendanud ka teised linnapead teistest parteidest. Eraisiku arvamus ei tähenda midagi, ametlik arvamusavaldus on aga kaalukas ja võib osutuda ohtlikuks. Me pole nii kaugele tulnud selleks, et nüüd kõigega riskida.” „Kui tohib, proua linnapea, juhiksin teie tähelepanu sellele, et teie nimetatud printsiipi on varem rakendatud harva ja üksnes konkreetsete Nõukogu otsuste puhul, mitte aga millegi nii ulatusliku ja raskesti määratletava suhtes nagu Seldoni Projekt.” „Seldoni Projekt vajab kõige enam kaitset, kuna just selles kahtlemine võib olla kõige saatuslikum.” „Kas te ei arva, linnapea Branno ...” Trevize keeras end, kõneldes nüüd istuvate Nõukogu liikmete poole, kes hoidsid hinge kinni, 20

NÕUNIK

nagu ootaksid nad kahevõitluse lõpplahendust. „Kas teie, Nõukogu liikmed, ei arva, et on põhjust oletada, nagu polekski mingit Seldoni Projekti olemas?” „Seldoni Projekti olemasolus võisime kõik täna veenduda,” ütles linnapea Branno vaikselt, seda vaiksemalt, mida valjemaks ja oraator­ likumaks muutus Trevize’i kõne. „Just sellest, et täna seda toimimas nägime, Nõukogu liikmed, võime järeldada, et Seldoni Projekti sellisel kujul, nagu meid on temasse uskuma pandud, ei saa olemas olla.” „Nõunik Trevize, te rikute korda ja te ei tohi enam niimoodi jätkata.” „Minu ametikoht annab mulle selle õiguse, linnapea.” „See õigus on teilt võetud, nõunik.” „Teie ei saa seda õigust minult võtta. Teie sõnavabadust piiravatel avaldustel ei saa iseenesest olla seaduse jõudu. Nõukogu pole ametlikult hääletanud, ja isegi kui oleks, oleks minul õigus kahelda selle seaduslikkuses.” „Teilt õiguste võtmine ei ole seotud minu ettepanekuga kaitsta Seldoni Projekti.” „Millega te seda siis põhjendate?” „Teid süüdistatakse reetmises, nõunik. Ma ei sooviks Nõukogu solvata, lastes teid Nõukogu saalis vahi alla võtta, kuid ukse taga ootavad turvateenistuse töötajad, kes teid lahkumisel vahistavad. Ma palun teid nüüd vaikselt väljuda. Iga teiepoolset mõtlematut liigutust loetakse mõistagi arvestatavaks ohuks ning turvateenistus siseneb saali. Ma loodan, et seda pole vaja.”

Trevize vaatas vihaselt ringi. Saalis valitses täielik vaikus. (Kas tõesti nägid kõik peale tema ja Compori toimuvat ette?) Ta vaatas väljapääsu poole. Ta ei näinud seal midagi, kuid oli kindel, et linna­ pea Branno ei bluffinud.

Ta kogeles raevunult: „Ma esi-esindan tähtsat valimisringkonda, linnapea Branno ...” „Kindlasti on valijad teis pettunud.”

21

ISAAC ASIMOV

„Millega te oma mõtlematut süüdistust põhjendate?” „Tõendid esitatakse vastavalt vajadusele, kuid kinnitan, et meil on need olemas. Te olete äärmiselt ebadiskreetne noormees ja peaksite aru saama, et keegi võib olla teie sõber, soovimata siiski osaleda reetmises.”

Trevize pöördus välkkiirelt Compori poole. Compori sinistes silmades oli külm pilk.

Linnapea Branno ütles rahulikult: „Palun kõigil olla tunnistajaks, et minu viimase lause peale pöördus nõunik Trevize ja vaatas nõunik Compori poole. Kas te lahkute nüüd, nõunik, või olen ma sunnitud teid häbiväärselt Nõukogu saalis vahistada laskma?”

Golan Trevize pöördus ja läks trepist uuesti üles; ukse taga astusid talle mõlemalt poolt ligi vormirõivastuses ja hästi relvastatud mehed.

Harla Branno, kes talle ükskõikselt järele vaatas, sosistas vaevu huuli paotades: „Loll!”

3 Liono Kodell oli olnud turvateenistuse ülem kogu linnapea Branno ametiaja. Tal oli kombeks öelda, et tema töö pole just kaelamurdev, kuid kas ta ka tõtt rääkis, polnud võimalik aru saada. Ta ei näinud valetaja moodi välja, kuid see ei pruukinud midagi tähendada.

Ta nägi välja muretu ja sõbralik, mis võis tema töö jaoks päris sobiv olla. Ta oli keskmisest tublisti lühem ja tüsedam ning tal olid tihedad vuntsid (Terminuse kodanike hulgas väga haruldane), mis olid pigem valged kui hallid; säravad pruunid silmad ja iseloomulik värviline rinnatasku ühetoonilisel kombinesoonil.

Ta ütles: „Istuge, Trevize. Säilitagem sõbralikkus, kui vähegi võimalik.” „Sõbralikkus? Reeturiga?” Trevize surus pöidlad vöö vahele ja jäi seisma.

22

NÕUNIK

„Väidetava reeturiga. Me pole veel jõudnud nii kaugele, et süüdistus – isegi kui selle esitab linnapea – võrduks süüdimõistmisega. Ma loodan, et seda ka kunagi ei juhtu. Minu ülesanne on teie süütust tõestada, kui ma seda suudan. Ma teeksin seda hea meelega praegu, enne kui keegi on märgatavat kahju kandnud – välja arvatud ehk teie uhkus –, selle asemel et viia läbi avalikku kohtuistungit. Ma loodan, et te nõustute minuga.”

Trevize ei andnud järele. Ta lausus: „Jätkem meelitused. Teie ülesandeks on mind kohelda, nagu oleksin ma reetur. Kuid ma ei ole ja mulle on vastumeelt seda teie meeleheaks tõendada. Miks ei peaks hoopis teie minu soovil oma lojaalsust tõestama?” „Põhimõtteliselt küll. Kurb tõde on aga selline, et võim on minu, mitte teie poolel. Seetõttu on küsimuste esitamine minu, mitte teie eesõigus. Kui minu suhtes tekiks kahtlus ebalojaalsuses või reetmises, asendataks mind ilmselt, ja mulle esitaks küsimusi keegi teine, kes loodetavasti ei kohtleks mind sugugi halvemini, kui mina kavatsen kohelda teid.” „Ja kuidas te kavatsete mind kohelda?” „Nagu sõpra ja endaga võrdset, kui teie minusse samuti suhtute.” „Kas teen teile ka joogi välja?” küsis Trevize mõrult. „Võibolla hiljem, kuid praegu palun istuge. Ma palun seda kui sõber.”

Trevize kõhkles hetke ja istus siis. Igasugune edasine vastupanu tundus talle äkki mõttetu. „Mis nüüd?” küsis ta. „Nüüd palun ma, et vastaksite minu küsimustele ausalt ja põiklemata.” „Ja kui ma seda ei tee? Mille ähvardusel ma seda tegema peaksin?

Kas psühhosondi?” „Ma loodan, et ei.” „Mina samuti. Eriti Nõukogu liikme puhul. Te ei leia reetmisest mingeid tõendeid, ja kui mind õigeks mõistetakse, teen ma teid ja võibolla ka linnapea maatasa. Ehk tuleks teil tõesti Psühhosondi proovida.”

23

ISAAC ASIMOV

Kodell kortsutas kulmu ja raputas kergelt pead. „Oh ei. Ei. Ajukahjustuse risk on liiga suur. See paraneks aeglaselt ega oleks teie vaeva väärt. Mitte mingil juhul. Teate, mõnikord, kui sondi kasutatakse keerulistel juhtudel ...” „Kas see on ähvardus, Kodell?” „See on fakt, Trevize. Ärge saage minust valesti aru. Kui ma pean sondi kasutama, siis teen seda, ja isegi kui te olete süütu, pole teil sellest pääsu.” „Mida te siis teada tahate?”

Kodell vajutas laual lülitile. Ta ütles: „Minu küsimused ja teie vastused salvestatakse, nii helis kui ka pildis. Ma ei taha mingeid vabatahtlikke avaldusi ega ka vastamisest keeldumist. Praegu. Usun, et mõistate.” „Ma tean, et salvestate ainult seda, mida tahate,” sõnas Trevize põlglikult. „Tõsi, kuid saage aru, me ei moonuta midagi, mida te ütlete. Ma üksnes kas kasutan seda või ei, see on kõik. Kuid te ju teate, mida ma kasutama ei hakka, ja hoiate ehk kokku meie mõlema aega.” „Eks näis.” „Meil on põhjust arvata, Nõunik Trevize,” – juba tema häälde ilmunud ametlik toon kinnitas, et ta jäädvustab nende vestluse – „et te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu.”

Trevize lausus aeglaselt: „Kui ma olen seda öelnud avalikult ja mitu korda, mida teil siis veel vaja läheb?” „Ärgem raisakem keerutamisega aega, nõunik. Te ju mõistate, et mul on vaja avameelset ülestunnistust – teie oma häälega, teile ainuomase hääletekstuuriga, olukorras, kus olete selgelt võimeline oma tegusid juhtima.” „Arvatavasti seepärast, et igasugune hüpnoefekt, ka keemiline, muudaks hääletekstuuri?” „Üsna oluliselt.” „Ja teie tahate näidata, et te pole nõuniku ülekuulamisel mingeid seadusevastaseid võtteid kasutanud? Ma ei süüdista teid.”

24

NÕUNIK

„Väga meeldiv, et te mind ei süüdista, nõunik. Jätkakem siis. Te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu. Kas te möönate seda?”

Trevize ütles aeglaselt, sõnu valides: „Ma ei usu, et Seldoni Projektil on nii suur tähtsus, nagu me sellele tavaliselt omistame.” „Väga üldsõnaline avaldus. Ehk täpsustaksite?” „Minu arvates on üldine arusaam, nagu oleks Hari Seldon psühho­ajaloo matemaatikat rakendades viissada aastat tagasi välja arvestanud sündmuste kulu viimase kui üksikasjani ja et meie järgime tema plaani, mis peab meid maksimaalse tõenäosusega Esimesest G ­ alaktikaimpeeriumist Teise Galaktikaimpeeriumi viima, naiivne. See ei saa nii olla.” „Kas te väidate, et teie arvates polnud Hari Seldonit olemas?” „Mitte sugugi. Loomulikult oli.” „Kas te väidate, et ta ei töötanud välja psühhoajalugu?” „Muidugi mitte. Vaadake, Kodell, ma oleksin kõike Nõukogule selgitanud, kui mul oleks lastud seda teha, aga nüüd selgitan seda teile. Kõik on väga ilmne ...”

Turvateenistuse ülem oli vaikselt, kuid selgelt salvestamise katkestanud.

Trevize vaikis ja kortsutas kulmu. „Miks te seda tegite?” „Te raiskate mu aega, nõunik. Ma ei palunud teilt kõnesid.” „Te ju tahate, et ma oma seisukohti selgitaksin, või kuidas?” „Üldsegi mitte. Ma tahan, et te vastaksite küsimustele – lihtsalt, otseselt ja ausalt. Vastake ainult küsimustele ja ärge rääkige seda, mida ma ei küsi. Siis ei võta see kaua aega.” „Te tahate öelda, et soovite minult kuulda ainult seda, mis kinnitab ametlikku versiooni sellest, mida ma olevat teinud.” „Meid huvitab ainult tõde, ning ma kinnitan, et me ei moonuta seda. Palun, proovime uuesti. Me rääkisime Hari Seldonist.” Salvestus oli uuesti sisse lülitatud ja Kodell kordas rahulikult: „Et ta ei töötanud välja psühhoajalugu?”

25

ISAAC ASIMOV

„Loomulikult töötas ta välja teaduse, mida me psühhoajalooks nimetame,” ütles Trevize ägedalt žestikuleerides, võimetuna oma kannatamatust varjama. „Mida te defineeriksite kui ...?” „Galaktika! Tavaliselt defineeritakse seda kui matemaatika haru, mis tegeleb suurte inimhulkade reaktsiooniga kindlatele mõjutustele teatud tingimustes. Teisisõnu peaks see teadus ennustama sotsiaalseid ja ajaloolisi muutusi.” „Te ütlete „peaks”. Kas te kahtlete selles matemaatilisest vaatepunktist?” „Ei,” vastas Trevize. „Ma pole psühhoajaloolane. Seda ei ole ka ükski Asumi valitsusametnik ega ükski Terminuse kodanik, ega ...”

Kodell tõstis käe ja ütles vaikselt: „Nõunik, palun!” – ja Trevize vaikis.

Kodell küsis: „On teil põhjust oletada, et Hari Seldon ei teostanud vajalikku analüüsi, mis oleks võimalikult efektiivselt sidunud kõige tõenäolisemad faktorid, et jõuda lühima ajaga Asumi abil Esimesest Impeeriumist Teise?” „Ma ei viibinud selle juures,” kostis Trevize irooniliselt. „Kust ma tean?” „Kas võite kindlalt öelda, et ta ei teinud seda?” „Ei.” „Võibolla te eitate, et Hari Seldoni holograafiline kujutis, mis on ilmunud viimase viiesaja aasta jooksul iga ajaloolise kriisi korral, on Hari Seldoni kujutis, mille ta ise on salvestanud oma viimasel eluaastal, veidi enne Asumi loomist?” „Ma arvan, et ma ei saa seda eitada.” „Te „arvate”. Äkki väidate ka, et see on pettus, mille keegi on mingil eesmärgil sepitsenud?”

Trevize ohkas. „Ei, seda ma ei väida.” „Kas olete valmis väitma, et keegi on kuidagi manipuleerinud sõnumitega, mida Seldoni kujutis edastab?” „Ei. Mul pole põhjust arvata, et see oleks võimalik või kasulik.”

26

NÕUNIK

„Nii. Te olite tunnistajaks Seldoni viimasele ilmumisele. Kas leidsite, et tema viiesaja aasta tagune ennustus ei vasta täpselt tänasele tegelikule olukorrale?” „Vastupidi,” ütles Trevize äkilise rõõmuga. „Vastavus oli täielik.”

Kodell ei paistnud ta emotsioonidest välja tegevat. Sellegipoolest, nõunik, väidate ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.” „Just nii. Ma väidan, et Projekti pole olemas just sellepärast, et analüüs oli nii täpne ...”

Kodell oli salvestuse taas peatanud. „Nõunik,” ütles ta pead raputades, „ma olen jälle sunnitud kustutama. Ma küsisin, kas te jääte oma kummalise väite juurde, ja teie hakkate seda hoopis põhjendama. Las ma kordan küsimust.”

Ning ta küsis: „Sellegipoolest, nõunik, väidate te ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.” „Kust te seda teate? Keegi ei rääkinud ju pärast kujutise ilmumist minu pealekaebajast sõbra Comporiga.” „Võib öelda, et me arvasime seda, nõunik. Ning oletagem, et te juba vastasite: „Just nii.” Kui te seda veel kord ütleksite, ilma seletusi lisamata, võiksime edasi minna.” „Just nii,” lausus Trevize irooniliselt. „Hea küll,” ütles Kodell. „Ma valin selle „just nii”, mis kõlab loomulikumalt. Tänan teid, nõunik.” Ja salvestus oli läbi. „Kas see ongi kõik?” küsis Trevize. „Jah, see on kõik, mida ma vajan.” „On ütlematagi selge, et vajate neid küsimusi ja vastuseid, mida saaks esitada Terminusele ja kogu Asumi Föderatsioonile, näitamaks, et tegelikult nõustun ma Seldoni Projekti legendiga täielikult. Igasugune hilisem vastupidine avaldus tunduks imelik või isegi hullumeelne.” „Või isegi reeturlik ärritatud rahvahulga silmis, kes peab Seldoni Projekti Asumi nurgakiviks. Võibolla pole teie ütluste avaldamine tarvilik, kui me mingisugusele kokkuleppele jõuame, kuid vajadusel saab Föderatsioon sellest kindlasti teada.”

27

ISAAC ASIMOV

„Kas te olete tõesti nii juhm, härra,” küsis Trevize ärritatult, „et ei tunne vähimatki huvi selle vastu, mis mul öelda on?” „Inimesena olen ma sellest vägagi huvitatud, ja kui tuleb sobiv aeg, kuulan teid huvi ja mõningase skepsisega. Kuid turvateenistuse ülemana on mul hetkel kõik, mida vajan.” „Ma loodan, et teil ja linnapeal pole sellest mingit kasu.” „Kummaline küll, aga mina arvan teisiti. Te lahkute nüüd. Valve all, mõistagi.” „Kuhu mind viiakse?”

Kodell ainult naeratas. „Head aega, nõunik. Te polnud just laitmatult koostöövalmis, aga seda ei saanudki loota.”

Ta sirutas käe.

Trevize tõusis püsti ja ignoreeris seda. Ta silus oma õlavööd ja ütles: „Te vaid lükkate paratamatut edasi. On ka teisi, kes niimoodi mõtlevad või mõtlema hakkavad. Minu vangistamine või hukkamine tekitab ainult imestust ja soodustab sellist mõtlemist. Lõpuks võidab ikka tõde ja võidan mina.”

Kodell tõmbas käe tagasi ja raputas aeglaselt pead. „Tõesti, ­Trevize,” lausus ta, „te olete loll.”

4 Alles keskööl tulid Trevize’ile järele kaks valvurit, et viia ta ära sellest Turvateenistuse peakorteri toast, mis – nagu Trevize möönma pidi – oli luksuslik. Luksuslik, kuid lukustatud. Vangikong.

Trevize’il oli olnud neli tundi aega endas kahtlemiseks, enamiku sellest veetis ta rahutult edasi-tagasi sammudes.

Miks ta oli Comporit usaldanud?

Kuid miks ei? Compor oli kõigega nii ilmselt nõus olnud. – Ei, seda mitte. Teda oli olnud nii kerge väideldes veenda. – Ei, ka seda mitte. Ta tundus nii rumal, nii kergesti mõjutatav, nii selgelt puudusid tal oma mõistus ja arvamus, et Trevize oli heameelega teda 28

NÕUNIK

peeglina kasutanud. Compori abil oli Trevize oma mõtetes täiust ja korda loonud. Compor oli olnud kasulik ning Trevize oli teda usaldanud vaid seetõttu, et nii oli talle mugav.

Kuid praegu oli mõttetu arutleda, kas ta oleks pidanud Comporit läbi nägema. Ta oleks pidanud juhinduma lihtsast üldistusest: ära usalda mitte kedagi.

Kuid kas sai elada terve elu kedagi usaldamata?

Ilmselt ei jäänud muud üle.

Ja kes oleks arvanud, et Brannol on jultumust nõunik Nõukogust välja heita – ja et keegi teistest nõunikest ei üritagi kolleegi kaitseks välja astuda? Kuigi nad olid Trevize’i seisukohtadele vastu; kuigi nad oleksid nõustunud viimse verepiisa peale kihla vedama, et Brannol on õigus, oleksid nad siiski pidanud juba põhimõtte pärast oma õiguste säärasesse rikkumisse sekkuma. Pronks-Branno, nagu teda vahel kutsuti, oli tõesti tegutsenud metalse järjekindlusega ...

Kui ainult Branno ise polnud juba haardes ...

Ei! See on ju paranoia!

Kuid siiski ...

Trevize’i mõtted keerlesid ettevaatlikult selle võimaluse ümber ning ta ei olnud sellest kasutult korduvast mõttest veel vabanenud, kui sisse astus kaks valvurit. „Te tulete meiega, nõunik,” ütles valvuritest vanem tundetu tõsidusega. Aumärkide järgi oli ta leitnant. Tema paremal põsel oli väike arm ning ta paistis väsinud, nagu oleks ta seda tööd juba liiga kaua teinud, aga vähe saavutanud – mida oli ka oodata sõdurist, kelle rahvas pole üle sajandi sõdinud.

Trevize ei liigutanud. „Teie nimi, leitnant?” „Olen leitnant Evander Sopellor, nõunik.” „Te mõistate, et rikute seadust, leitnant Sopellor. Te ei saa ­nõunikku arreteerida.” „Meil on otsene käsk, härra,” ütles leitnant. „See ei tähenda midagi. Teile ei saa anda käsku nõuniku vahistamiseks. Peaksite mõistma, et lähete selle eest sõjakohtu alla.”

29

ISAAC ASIMOV

„Teid ei vahistata, nõunik,” sõnas leitnant. „Järelikult ei pea ma teiega kaasa tulema?” „Meil on käsk teid koju saata.” „Oskan sinna ka ise minna.” „Ja teid teel kaitsta.” „Mille eest? – Või kelle eest?” „Rahvahulga eest, mis võib koguneda.” „Keskööl?” „Sellepärast keskööni ootasimegi, härra. – Ja nüüd, teie enda huvides, härra, peame paluma, et te meiega kaasa tuleksite. Lubage tähendada, mitte ähvardusena, vaid lihtsalt teadmiseks, et vajadusel on meil volitus kasutada jõudu.”

Trevize oli teadlik neuropiitsadest, millega mehed olid relvastatud. Ta tõusis, üritades väärikust säilitada. „Mingem siis koju. – Või selgub, et viite mind hoopis vanglasse?” „Me pole saanud käsku teile valetada, härra,” vastas leitnant omakorda uhkusega. Trevize’ile sai selgeks, et tema ees on professionaal, kes valetaks üksnes otsese käsu korral, ja ka siis reedaksid seda ta ilme ja hääletoon. „Palun teilt vabandust, leitnant,” ütles Trevize. „Ma ei soovinud mõista anda, et kahtlen teie sõnas.”

Väljas ootas neid pinnasõiduk. Tänav oli tühi ning ühestki inimesest – rääkimata rahvahulgast – polnud jälgegi, kuid leitnant polnud valetanud. Ta polnud öelnud, et väljas on rahvahulk, või et see sinna koguneb. Ta ütles „rahvahulk, mis võib koguneda”. Ta ütles „võib”.

Leitnant oli hoolega jälginud, et Trevize jääks tema ja sõiduki vahele. Trevize ei oleks saanud lahti rabelda ja põgeneda. Leitnant astus tema järel sõidukisse ning istus tema kõrvale tagaistmele.

Sõiduk hakkas liikuma. „Ja kodus võin ma juba teha, mida ise soovin, näiteks lahkuda?” küsis Trevize. „Meil pole käsku teid kuidagi takistada, Nõunik, välja arvatud sedavõrd, kuivõrd on vajalik teie kaitsmiseks.”

30

NÕUNIK

„Sedavõrd? Mida see tähendab?” „Olen saanud käsu teile öelda, et kui olete koju jõudnud, ei tohi te sealt lahkuda. Tänavad pole teile turvalised ning mina vastutan teie julgeoleku eest.” „See tähendab, et ma olen koduarestis.” „Ma pole jurist, nõunik. Ma ei tea, mida te silmas peate.”

Leitnant vaatas otse ette, kuid tema küünarnukk oli Trevize’i vastas. Trevize ei oleks saanud liigutada, ilma et leitnant oleks seda märganud.

Sõiduk peatus Trevize’i väikse maja ees Flexneri eeslinnas. Hetkel polnud tal elukaaslast – Flavella oli tüdinud korrapäratust elust, mida Trevize’i nõuniku-staatus põhjustas –, seega ei arvanud ta, et keegi võiks teda oodata. „Kas astun nüüd välja?” küsis Trevize. „Kõigepealt väljun mina, nõunik. Siis saadame teid sisse.” „Minu julgeoleku huvides?” „Jah, härra.”

Majaukse juures ootas kaks valvurit. Öövalgustus põles, kuid aknad olid läbipaistmatuks lülitatud ning välja polnud valgust näha.

Hetkeks oli ta säärase sissetungi üle nördinud, kuid vabanes tundest mõttelise õlakehitusega. Kui Nõukogu ei suutnud teda kaitsta Nõukogu Saalis, polnud ka ta kodu tema kindlus. „Palju teid siin kokku on?” küsis Trevize, „Terve rügement?” „Ei, nõunik,” kostis vali ja kindel hääl. „Vaid üks inimene peale nende, keda te näete, ja ma olen teid kaua oodanud.”

Harla Branno, Terminuse linnapea, seisis elutoa uksel. „Kas te ei arva, et meil oleks aeg vestelda?”

Trevize vaatas teda ainiti. „Kõik see mõttetu ...”

Kuid Branno ütles vaikse jõulise häälega: „Tasa, nõunik. – Ja teie neli, välja. Välja! – Siin on kõik korras.”

Neli valvurit andsid au ja pöördusid kannal ringi. Trevize ja Branno jäid kahekesi.

31