Eesti linnad by Apollo Raamatud

Eesti linnad

Teie käes on raamat Eesti linnadest. Siin on lugemist kõigile, ka pere noorematele liikmetele. Viimasel ajal on Eestis toimunud palju muutusi. Seetõttu on paras aeg uuendada tutvust ka Eesti linnadega. Kõne alla tuleb nii linnade minevik kui tänapäev. Haldusreform muutis paljude linnade staatust. Praegu on meil 15 omavalitsuslikku ja 32 vallasisest linna. Vaatamata sellele on linnad kui hoonete ja tänavate kogumid ikkagi säilinud. Neid on Eestis 47 ning nendele keskendumegi (jättes kõrvale pealinn Tallinna). Raamatus on ligi 900 fotot.

Eesti linnad tiiu viirand eve kork

harjumaa

hiiumaa

läänemaa

lääne- idavirumaa virumaa raplamaa

j ä rva m a a

jõgevamaa

saaremaa

pä r n u m a a

v i l j a n d i m a a ta r t u m a a

valgamaa

põ lva m a a võrumaa

Tartu

Viljandi

Eesti linnad tiiu viirand eve kork

Eesti linnad. Kogupereraamat Tekst: Tiiu Viirand Fotod: Eve Kork ja kirjastus KARRUP; Tarmo Annus: õhufotod kaane lakkadel; Krista Saare: Kärdla 1–23; Põltsamaa 1–6, 8–10; Türi 15, 21; Haapsalu 13–17, 22; Pärnu 9; Tartu 69, 70; Sven Arbet/Ekspress Meedia/Maaleht: Sindi 14; ERM Fk 283:10: Tartu 8; ERM Fk 2058:71, foto Harry Duglas: Tartu 60; Internet: Rakvere 24; Tiina Kõrtsini/Õhtuleht: Kunda 7; Janno Loide/Wikimedia Commons: Tartu 66; Anna Markova: Narva 32; Ave Maria Mõistlik/Wikimedia Commons: Kuressaare 1, 3; Evald Piirisild/WikimediaCommons: Keila 11; Tartu Linnamuuseum, foto V. Šuras: Tartu 67; Ülle Toots: Suure-Jaani 5; Meeli Tuulik/Leon Fotostuudio/Võhma Valguse Vabrik: Võhma 23, 26; Wikimedia Commons: Kuressaare 2. Kujundus: Krista Saare © Kirjastus Karrup ja Tiiu Viirand, 2019. Esikaanel: Suurtükitorn Kuressaare linnuse põhjabastionil. ISBN-978-9949-625-15-4 Tallinna Raamatutrükikoda

Viljandi

Viimasel ajal on Eestis toimunud palju muutusi. Seetõttu on paras aeg uuendada tutvust ka Eesti linnadega. Kõne alla tuleb nii linnade minevik kui tänapäev: asutamisaeg, olulised muutused ajaloos, vaatamisväärsused, staatus antud hetkel, tähelepanu äratavad uusehitised, elanike arv (valla- ja linnasiseste linnade puhul on see antud seisuga 1. jaanuar 2017, sest hiljem pole seda kas eraldi mõõdetud või avaldatud). Teie ees on kogupereraamat Eesti linnadest. Siin on lugemist kõigile, ka pere noorematele liikmetele – näiteks mõne linnuse või kirikuga seotud muistendeid, samuti on mõne lausega esile toodud midagi olulist iga linna kohta. Mugavama leidmise huvides on lasteosa trükitud värvilises kirjas. Linnad on esitatud maakondade kaupa ning tähestiku järjekorras. Täiesti välja on jäetud Tallinna linn, mille kohta on ohtralt eri liiki kirjandust, ka lasteraamatuid. Haldusreform muutis paljude linnade staatust. Praegu on meil 15 omavalitsuslikku ja 32 vallasisest linna. Vaatamata sellele on linnad kui hoonete ja tänavate kogumid (asustusüksused) ikkagi säilinud. Neid on Eestis 47 ning nendele keskendumegi. Nähtavaid muutusi on toonud ka teised reformid ning Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamine (valminud on esimesed uued riigigümnaasiumihooned, tervisekeskused, linnade keskväljakud, EV100 tammikud jne).

Linnaks saamise aastad (v/s – sai vallasiseseks linnaks; l/s – linnasisene linn) 1248 – Tallinn 1262 – Tartu 2017 l/s 1279 – Haapsalu 2017 l/s 1283 mainitud linnana – Viljandi 1292 ja uuesti 1783 – Paide 2017 l/s 1302 ja uuesti 1783 – Rakvere 1318 – Pärnu 2017 l/s 1345 – Narva 1563 – Kuressaare 2017 v/s 1584 – Valga 2017 v/s 1783 – Paldiski 2017 v/s – Võru

1926 – Põltsamaa 2017 v/s 2017 v/s – Tapa 2017 v/s – Tõrva 2005 v/s – Türi 1936 – Otepää 1999 v/s 1938 – Elva 2017 v/s 2005 v/s – Jõhvi – Kallaste 2017 v/s – Keila – Kilingi-Nõmme 2005 v/s – Kunda – Kärdla

Narva

2017 v/s 2013 v/s

1938 – Mõisaküla 2017 v/s 2017 v/s – Sindi – Suure-Jaani 2005 v/s 1946 – Kiviõli 2017 v/s – Kohtla-Järve

1957 – Sillamäe 1980 – Maardu 1993 – Abja-Paluoja 1998 v/s – Antsla 1999 v/s – Jõgeva 2017 v/s – Karksi-Nuia 1999 v/s – Kehra 2017 v/s – Lihula 1999 v/s – Loksa – Mustvee 2017 v/s – Narva-Jõesuu 2017 l/s – Põlva 2013 v/s – Püssi 2013 v/s – Rapla 2002 v/s – Räpina 2002 v/s – Saue 2017 v/s – Võhma 2017 v/s 1996 – Tamsalu 2005 v/s

Linn on „kompaktse hoonestusega asula, millel on oma haldusorganid ja juriidilised õigused. Linn on oma ümbruskonda ... teenindav keskus, kus peale tööstus-, ehitus- ja veondusettevõtete on kaubandus-, teenindus-, teadus-, kultuuri- jm asutusi ... ” (Eesti Entsüklopeedia, 5, lk 578). Linnaks ei saa ise hakata, linna õigused on andnud ikka kas riigi valitsus või valitseja. Linnu võib jagada mitut moodi. On suurlinnad ja väikelinnad, pealinnad ja provintsilinnad, sadamalinnad, kuurortlinnad, ülikoolilinnad, tööstuslinnad jne. Nüüd pärast haldusreformi on meil ka vallasisesed või linnasisesed linnad (olenevalt sellest, kas naabervaldadega liitumisel saadi vallaks või linnaks). Eri maadel on linna nime ja õiguste saamiseks vajalikud tingimused (nt elanike arv, asustuse tihedus, elanike tegevusalad) erinevad. Linnaõigustest võib ka ilma jääda, kui linn hävib täielikult sõdades, elanike arv kahaneb väga väikeseks, suured murrangud majanduses põhjustavad linna allakäigu vms. Samas on võimalik olude muutudes ka linnaõigused tagasi saada. Nii juhtus kunagi näiteks Paide ja Rakverega. Möödunud sajandil oli vaid 40 aastat (1939–1979) linna staatus praegusel Mustla alevikul. Eestis on tänapäeval linna seadusandlik organ linnavolikogu ja täitevorgan linnavalitsus. Esimesed linnad tekkisid IV–I aastatuhandel eKr Egiptuses ja mitmel pool Aasias (Mesopotaamias, Süürias, Väike-Aasias, Indias ja Hiinas). Antiikaja suurim linn oli Rooma, 2000 a tagasi oli seal üle miljoni elaniku. Eestis hakkasid linna tüüpi asulad tekkima keskajal, tavaliselt kas sadamakoha või mõne linnuse ümber. 13. saj said linnaõigused Tallinn, Tartu, Haapsalu, Paide, Viljandi, 14. saj Rakvere, Pärnu, Narva, 16. saj Kuressaare ja Valga, 18. saj Paldiski ja Võru. 20. saj on suured linnakssaamise aastad olnud 1926 (Põltsamaa, Tapa, Tõrva, Türi) ning 1938, mil Eesti Vabariigi 20. aastapäeva auks sai linnaks koguni 10 asulat korraga. Pärast sõda said ükshaaval uue staatuse tööstusasulad Kiviõli, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Maardu. 1993. a tehti linnaks lausa 15 asulat, kuid võibolla ennatlikult, sest enamik neist on saanud vallasiseseks linnaks, mis ka midagi näitab. 35-st eelmise sajandi jooksul linnaks saanust ongi praegu omavalitsuslikud haldusüksused vaid Keila, Kohtla-Järve, Sillamäe, Maardu ja Loksa, ülejäänud on vallasisesed linnad. Kui võrrelda näiteks Lõuna-Euroopa linnadega, iseloomustab paljusid Eesti provintsilinnu suhteliselt hõre hoonestus. Eriti puudutab see uuemaid, alles 19. saj mõne raudteejaama, vabriku, kõrtsi, laadakoha või kiriku ümber tekkima hakanud linnu. Küllap olenes see eestlase individualismist ja talupoeglikust päritolust, vahel ehk ka saada olevate kruntide suurusest. Mõne linnakeskuse hõredust põhjustavad ikka veel viimase sõja purustused, samuti on nende tagajärjeks teatud eklektika, tekkinud lünkadesse ehitatud mittemastaapsed hooned. Samas aga on silmapaistev Eesti linnade rohke rohelus.

harjumaa

hiiumaa

läänemaa

lääne- idavirumaa virumaa raplamaa

järvamaa jõgevamaa

saaremaa

pä r n u m a a

v i l j a n d i m a a ta r t u m a a

valgamaa

põ lva m a a võrumaa

Elanike arv Eesti linnades 2017. a Alla 1000 elaniku – 3 linna (Kallaste, Mõisaküla, Püssi)

1000–5000 elanikku – 20 linna 5000–10 000 elanikku – 10 linna 10 000–20 000 elanikku – 9 linna 20 000–50 000 elanikku – 2 linna (Kohtla-Järve ja Pärnu) 50 000–100 000 elanikku – 2 linna (Narva ja Tartu) 100 000–500 000 elanikku – 1 linn (Tallinn 426 538 elanikuga 1. 01. 2017)

harjumaa Kehra Keila Loksa Maardu Paldiski Saue

PÕLVAMAA 10 14 20 26 30 34

hIIumaa Kärdla

Jõhvi 46 Kiviõli 52 Kohtla-Järve 56 Narva 64 Narva-Jõesuu 76 Püssi 80 Sillamäe 84

Jõgevamaa Jõgeva 90 Mustvee 94 Põltsamaa 98

JÄRVAmaa Paide 104 Türi 110

LÄÄNEmaa 116

LÄÄNE-VIRUMAA Kunda Rakvere Tamsalu Tapa

144 148

PärnuMAA

Kilingi-Nõmme 152 Lihula 156 Pärnu 160 Sindi 172

RaplaMAA

IDA-VIRUmaa

Haapsalu

Põlva Räpina

124 128 136 140

Rapla

176

SaareMAA Kuressaare 182

TARTUMAA Elva 192 Kallaste 198 Tartu 202

VALGAMAA Otepää Tõrva Valga

238 246 252

VILJANDIMAA Abja-Paluoja 258 Karksi-Nuia 262 Mõisaküla 268 Suure-Jaani 272 Viljandi 276 Võhma 284

VÕRUMAA Antsla Võru

290 294

harjumaa kärdla

1. Kärdla – kohvilähkrite linn. 2. Vana tuletõrjemaja. 3. Nn Kivi-Jüri. 4. Kesklinna vaade. 5. Kärdla gümnaasiumi uuem osa. 6. Kohvikute päev gümnaasiumi õuel. 7. Kalevivabriku makett Hiiumaa Muuseumis.

harjumaa HIIUmaa

Kärdla Linnaks 1938. Ühines 2013 Kõrgessaare vallaga Hiiu vallaks, see omakorda 2017 Käina, Emmaste ja Pühalepa vallaga Hiiumaa vallaks. Elanikke linnas – 3281.

Kärdla asub Kirde-Hiiumaal Tareste lahe ääres. Linnale annavad ilmet rikkalik haljastus, aedaderohkus ja valdav väikehoonestus. Linnas on jahisadam ja paadisadam supelranna juures. Piiri- ja tollipunktiga lennujaam asub linnast idas Hiiesaares. 1564. a on mainitud siinset rootsi küla (Kärr Dale). 1810 lahkus enamik Kärdla rootslasi saarelt, põhjuseks vastuolud mõisaga. Mäletamatutest aegadest vabad mehed olnud rootslased ei tahtnud alluda mõisa üha kasvavatele nõudmistele ning asusid ümber Vormsile, Noarootsi või Haapsallu. Vabaks jäänud maadele rajasid kohalikud mõisnikud, vennad Ungern-Sternbergid nüüd karjamõisa (saksa k Kertel või Kertelhof). 1830 tõid nad Suuremõisast Kärdlasse üle kalevivabriku. Seda meenutab Vabriku väljakul (endisel vabrikuõuel) seisev mälestusmärk kangrutele (1982, skulptor Mati Karmin). Peagi valmisid ka sadamasild ja sadamaait. Mõnda aega töötas peale kalevivabriku Kärdlas ka masinatehas, mis valmistas põllutööriistu, vankritelgesid, ahjuuksi jm majapidamises vajalikku, ka hauariste.

1873 valmis kalevivabriku uus hoone, muljetavaldav tohutu rajatis – 4-korruseline, igal korrusel reas u 40 akent, nagu võib näha vanadelt fotodelt. See oli tolle aja silma paistvamaid tööstusehitisi Eestis. 1941. a põletasid Nõukogude väed kalevivabriku maha ning 1944 pommitasid puruks sadama. Kuid säilinud on vabrikuametnike ja tööliste elamuid. Vabrikuasula väljaehitamisel võeti eeskuju aedlinna põhimõttel rajatud Inglise töölisasulatest. Alles on ka Vabriku väljaku ääres seisev nn Pikk maja, mis ongi nüüd pikim maja linnas – u 60 m, aga see pole midagi võrreldes kunagise vabrikuhoonega. Pikas majas elas vabriku juhtkond ning peatusid linnas käies vabriku omanikud UngernSternbergid. Praegu on majas avatud Hiiumaa Muuseum.

harjumaa kärdla

8. Endine elektrijaam (ehituse algus 1954). 9. Mälestusmärk kangrutele. 10. Pikk maja – tänapäeval Hiiumaa Muuseum. 11. Kärdla vanim maja. 12. Endise kalevivabriku hooned. 13, 14. Nn trummid – sillad Kärdla jõgedel-ojadel.

harjumaa HIIUmaa 1850. aastate lõpul hukkus Kärdla lähedal karidel Taani laev ja kohalikud päästsid meeskonna. Siis annetas kapteni abikaasa, kes oli laeval kaasa sõitnud, tänutäheks raha kiriku ehituseks. Ettevõtmist toetasid rahaliselt ka kalevivabriku töölised ja ümbruskonna mõisnikud ning 1860. aastail Ristija Johannese kirik ehitatigi (varem oli sellel kohal väike puitkabel). Kirik oli mõeldud kalevivabriku tööliste jaoks. Sel on madal, eriti lameda viilkatusega kivist pikihoone, polügonaalne kooriosa ja neljatahuline puidust läänetorn (1929, varjab esialgse puidust viilutorni). Interjööri jagavad mõtteliselt kolmeks lööviks kolm paari puidust sambaid. Tundmatu baltisaksa kunstniku altarimaal „Kristus ristil” on aastast 1889. Kiriku vastu on paigutatud eriti mõjukas mälestusmärk II maailmasõjas langenud hiidlastele (2012, skulptor Elo Liiv, arhitekt Maris Kerge). Kiviplokil istub Eesti mundris Hiiumaa noormees, kõrval Soome kiiver, ning mõtleb 684-le hiidlasele, kes andsid selles sõjas oma elu ning kelle nimed on kantud kiviplokkidele. Teisteks huviväärsusteks on linna vanim hoone Kalda tn 3, 1930. aastail valminud Pritsumaja, kus praegu on turismiinfokeskus, suvekohvik Rannapaargu (1971, arhitekt Taavi Stomma), pargid, puuskulptuurid ja mälestusmärgid siin-seal. Muuseumi taga asuvat Rannaparki nimetati varem ka Paruniaiaks, sest parun Robert Eginhard von Ungern-Stern berg laskis selle rajada vana rootsi kalmistu asemele (veel on püsti raudrist mölder Karel

Tarningile). Linnapargis võib näha laululava ja laulupidude mälestuskivi (esimene Hiiumaa laulupidu oli 1867 Leigri külas, Kärdlas esimest korda aga 1926). Maanteede ristil seisab kivialusel hiiglaslik sõduripea (1966, skulptor Endel Taniloo, arhitekt Ülo Sirp), mälestusmärk kõikidele sõjas langenutele – nn KiviJüri. Loodusobjektidest väärivad tähelepanu linnast itta jäävad Helmerseni kivikülv ja Kärdla meteoriidikraater. Setete ja settekivimite alla mattunud üle 500 m sügavune kraater läbimõõduga 4 km tekkis umbes 450 miljonit aastat tagasi, avastati aga 1970. aastatel. Kärdla asub niiskes kohas, siin on arteesiakaeve, siit voolavad läbi Nuutri jõgi ning mitu väiksemat oja ja kraavi. Seetõttu on linnas arvukalt sildu ja sillakesi, mida nimetatakse trummideks (rannarootsi sõna trumma järgi). Need on kenasti hooldatud, nt valgendatud sillapostide ja punaseks värvitud käsipuudega, mõnel trummil koguni katus peal. Igaühel on nimi ja nimel oma põhjus. Kas oli see pandud läheduses elava inimese või

harjumaa kärdla

15, 17. Mälestusmärk II maailmasõjas langenud hiidlastele. 16. Ristija Johannese kirik. 18. Laululava. 19. Üks Nuutri jõe trumme. 20. Kohvik Rannapaargu. 21, 22. Jahisadam ja sadamahoone (2015). 23. Skulptuur „Vanamees ja kits” (2016, Aivar Simson ja Paul Mänd). 24. Puuskulptuurid Kärdla sadamas.

harjumaa HIIUmaa mingi ehitise või oja enda järgi (Mardi trumm, Vabrikutrumm ja Kabelitrumm, Liivaojal Liiva trumm jne). Ainult Hõbetrummiga on asi segasem. Mõned siiski väidavad, et sillaehituse venimisest ja kulukusest pahane parunihärra öelnud, et kui ta oleks lasknud silla teha puhtast hõbedast, aga palju kiiremini, oleks hind tulnud sama. Siit siis Hõbetrumm.

❂ Üht Kärdla veekogu, 1960. aastail kaevatud kraavi hakkas rahvas nimetama Lumumba jõeks Kongo esimese pea ministri, 1961. a mõrvatud Patrice Lumumba järgi, kellest ajalehed rääkisid palju neil aegadel. Kas nii ehk avaldus hiidlaste omapärane huumorimeel?

❂ Mida võiks teada Kärdlast: – Kärdla on Hiiumaa ainus linn. – Kärdla linn sai alguse kalevivabriku juures olnud töölisasulast. ❂ Toredaks ja oodatud sündmuseks Kärdlas on kohvikute päev. See toimub augusti alguses ning on Kärdla rahva leiutis, kuigi ühepäevakohvikute avamise komme on hiljem levinud ka mujale. Esimene kohvikute päev oli 2007. aastal. Kord oli kohvikute päeval väljas ka näitus erinevatest eri ajal tehtud kohvikannudest. Neid oli 700. Oli seal alles mitmekesisust! Et kohvikute mõte just Kärdlas tekkis, on täiesti loomulik, hüütakse ju kärdlalasi kohvilähkriteks (lähker on vanaaegne puunõu, millega põllule ja heinamaale juua kaasa võeti). Nemad olid suured kohvijoojad, sest olid Kärdla kalevivabrikus töötades saanud kohvijoomisest varem teada kui külarahvas, nii umbes 150 aastat tagasi, ehk enamgi. Võibolla said nad mõnikord ka päris kohvi, kuid enamasti jõid nad tollal ikka viljakohvi, kuhu oli lisatud sigureid. Hiidlastel on üldse kombeks jagada inimesed niinimetatud seltsideks elukoha, ameti või muu järgi. Nii elavad peale kohvilähkrite Hiiumaa eri nurkades veel odratolgused, vandiraiujad, läätserokamehed, vesihiidlased, tõrvakõplased, märahiidlased ja teised.

harjumaa kĂ¤rdla

harjumaa HIIUmaa

❂ Vanamees kitsega. Vanasti, kui Hiiumaa sadamatesse jõudsid esimesed raudlaevad, olevat üks naljasoonega Hiiu taat arvanud, et peaks seda imeasja näitama ka oma kitsele. Nii ta ka tegi, jõudes sadamasse siis, kui laev oli juba kaist eemaldunud. Nähes hilinenud reisijat, pööras kapten laeva tagasi, mispeale vanamees andis teada, et ta tahtis vaid kitsele raudelukat näidata… Seda lugu ei unustatud. Neist kahest laevade uudistajast on nüüdseks pronkskujud saanud. Need ei asu aga mitte Kärdlas, vaid Heltermaa sadamas. Kuid kaugel see Heltermaagi...

harjumaa jõhvi

1. Kindral Aleksander Tõnissoni kuju. 2. Administratiivhoone Keskväljakul. 3. Punane jõhvikas on Jõhvi sümbol. 4. Hoone Jaama tn 32. 5. Siil-liikluspiiraja. 6. Tüüpiline Jõhvi tänavavaade.

IDA-VIRUmaa harjumaa

Jõhvi Linnaks 1938. Ühines 2005 Jõhvi vallaga Jõhvi vallaks. Elanikke linnas – 10 051.

Jõhvi on Ida-Virumaa piirkondlik keskus ja oluline teedesõlm. Ta asub Kirde-Eestis põlevkivimaardla alal, kuid suurtööstust tänapäeval linnas ei ole, küll aga on väiksemaid ettevõtteid ning paljude riigi keskasutuste allüksused ja filiaalid. Vaatamata sellele on linna elanikkond, kellest eestlasi on praegu alla poole, vähenenud. Vanimad teated Jõhvi küla kohta toob „Taani hindamisraamat” (1241). Seal on küll kirjapilt Gevi, kuid alamsaksa keeles kirjutatigi häälik „j” tähega „g”. Ordumõisat on mainitud 1491. aastal. 14. sajandi keskel ehitati Jõhvi Mihkli kirik. See suur tugev ühelööviline kirik (485 m2) ehitati kaitsevajadusi silmas pidades. Algul polnud sel võlve ega torni, oli vaid lääneseina ülaosas sissepääsu kaitsev sakmelise rinnatisega võitlusplatvorm. 16. sajandil ehitati kirik ümber ja kohandati tulirelvadele. Siis püstitati kõrge läänetorn ning ümbritseti kirik vallikraaviga. Koos lähedal asunud Edise vasallilinnusega moodustas see ühtse kaitse- kompleksi ning legendi järgi olevat neid ühendanud maa-alune käik. Kiriku sisustusest on

eriti väärtuslik barokkstiilis kantsel (1728, Johann Valentin Rabe). 2002. a avati kiriku keldris muuseum. 1782 nihutati lõuna poole seni piki ranna äärt kulgenud Peterburi–Tallinna postimaantee. Loodi ka Jõhvi postijaam (hooned lammutati 1975), kust hargnes Tartu ja Riia kaudu Peterburist Lääne-Euroopasse viiv postimaantee. Kiriku ja postijaama juurde tekkinud alevik hakkas kasvama pärast raudtee valmimist 1870. aastal. 19. saj lõpul venestamisperioodil püsti tati Jõhvis ka õigeusu Issanda Ristimise kirik (nimetatud ka Jumalailmumise kirikuks, 1895). Kuberner Sergei Šahhovskoil oli plaan teha siinsest piirkonnast õigeusu kants Eestis (läheduses rajati ka Kuremäe klooster). 1950. aastail teenis Jõhvis 7 aastat koguduse esipreestrina hilisem Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II. 1943. aasta 3. augusti suurtulekahjus hävis kolmandik Jõhvist. Tuli sai alguse leerimajas olnud Saksa sõjaväe köögist, levis Mihkli kiriku torni ning selle põleva pilbaskatuse tükid kandis tugev tuul valdavalt puidust ja kergesti

harjumaa jõhvi

7. Jõhvi Kontserdimaja. 8. Kaljo Kiisa mälestusmärk. 9. Uus kohtumaja. 10. Riigigümnaasiumi hoone. 11. Bussijaam. 12. Kooli tänaval asuva koolituskeskuse hoone (arhitektid Ra Luhse ja Tanel Tuhal). 13. Promenaadilõik raudteetunneli juures.

IDA-VIRUmaa harjumaa süttiva linna peale laiali. (Uue tornikiivri sai kirik alles 1984). Uus suur hävitustöö järgnes 18. septembril 1944, kui taganevad sakslased õhkisid jaamahoone, keskkooli ja mõisa ning süütasid maju. Pärast sõda rajati linna vahetus naabruses kaevandus nr 2 (suleti 1973). Selle käigud ulatuvad linna alla ning aherainemäed kõrguvad linna läänepiiril. Kiiresti kasvavale, suures osas Venemaalt tulnud elanikkonnale ehitati tüüpelamuid, algul väiksemaid 2-korruselisi, 1960. aastaist alates aga 5- või 9-korruselisi, eriti linna lõunaosas. Siiski jäi valdavaks väike hoonestus. Aastast 1950 oli Jõhvi samanimelise rajooni keskus ja siis ehitati ka avalikke hooneid nagu Keskväljakul olev nõukogude klassitsismi esindav administratiivhoone (1954). 1960. a allutati Jõhvi Kohtla-Järve linnale. Üldmulje linnast on mitmekesine: kõigest üle Mihkli kiriku torn, Keskväljaku ümbrus kaubanduskeskuste haardes, kvartalite viisi 2-korruselisi stalinistlikke kortermaju, mil korduvateks motiivideks kolmnurkviilud katuseservades, rõdud, ümarkaarsed aknad; laiad tänavad pügatud puudega, lõunas ja kagus avarad pargid; pikad garaažibokside read; loodepiiril suured kalmistud – luteriusuliste, Saksa sõdurite, õigeusklike omad. Viimaste uusim osa, alles kurvalt lage, ulatub lausa aherainemägede jalamile. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991 ja Jõhvi linnaõiguste taastamist on kerkinud mitmeid moodsaid ehitisi, näiteks Jõhvi Kontserdimaja (2005, arhitektid Ra Luhse ja Tanel

Tuhal). Samal kohal oli varem Jõhvi mõisa härrastemaja ning aastast 1978 kultuuri palee Oktoober. Uus uhke maja mahutab suurepärase akustikaga kontserdisaali, kino, kunstigalerii, muusikakooli jm. Siin toimuvad ka Jõhvile kuulsust toonud rahvusvahelised balletifestivalid. Samad arhitektid projekteerisid Jõhvi Kohtumaja (2011) ning omapärase ümmarguse põhiplaaniga Pillerkaare lasteaia. Ümmargune on ka uus riigigümnaasiumi hoone (2015, arhitekt Maarja Nummert). Eriti pimedal ajal üllatab Keskväljakult kontserdimaja poole viiv Promenaad oma punaste jõhvikakujuliste valgustite, jõhvika istmete ja suurte valgete valguspallidega. Jõhvi on hakanud hoolima oma väljanägemisest. Ka mitmed vanad majad on saanud värske näo. Vallavalitsuse hoone on ümber ehitatud endisest algkoolihoonest (1929), hea näeb välja kaarakende ja mustrilise stukkfriisiga raamatukogu maja. Üha vähem näeb nõukogude ajast pärit murenenud roostepruune fassaade. Kahjuks seisab aga tühjalt

harjumaa jõhvi

14. Mihkli kirik. 15. Vallavalitsuse hoone (endine koolimaja). 16. Hüljatud jaamahoone. 17. Issanda Ristimise kirik. 18. „Alutaguse hirv”. 19. Õigeusu koguduse uus kalmistu.

IDA-VIRUmaa harjumaa lammutamishirmus nõukogudeaegne klassitsistlik jaamahoone oma pilastrite ja frontoonidega. Jaama lähedal on küüditatute mälestusmärk ning pargis kontserdimajast kagus sõjaväehaiglates surnud Saksa ohvitseride mälestusmärk. Jõhvis ongi ohtralt mälestusmärke ja skulptuure. Nende seas on ka Vabadussõja mälestussammas, tegelikult küll koopia (avatud 1935, hävitati 1940 ja 1945, taastati 1942

ja 1993). On skulptorite hoogtööpäevadel valminud kujud, metallsiil keskraamatukogu juures, Vabadussõja väejuhi kindral Aleksander Tõnissoni kuju (2005, skulptor Jaan Vares), Jõhvi lähedalt pärit näitleja Kaljo Kiisa kuju (2013, skulptor Aivar Simson) jt. Ning Jõhvi vapiloom Alutaguse hirv, kes tervitab Tallinna poolt linna saabujaid. Selle kauni pronkskuju (2010) loomise eest seisid hea Jõhvist pärit Aivar Simson ja Jõhvi vallakunstnik Kalev Prits.

❂ Mida võiks teada Jõhvist: – Jõhvi asub Kirde-Eestis Ida-Virumaa maakonnas, kus leidub põlevkivi. Varem siin lähedal olnud kaevandusest on jäänud suured kaevandamise jääkide mäed, mis kõrguvad linna servas. – Jõhvi vanim ehitis on Mihkli kirik. See oli ehitatud nii, et sõdade ajal sai seda kasutada ka kindluse ja pelgupaigana. – Jõhvis on uus uhke kontserdimaja ning muid moodsaid ehitisi. ❂ Jõhvi legende. Jõhvi Mihkli kiriku kohta rääkis rahvas vanasti mitut erinevat lugu. Küll olevat kirik ehitatud kohta, kuhu kivikoormat vedavad härjad seisma jäid, või olevat Mihkli-nimeline mees kirikusse sisse müüritud. Aga selliseid lugusid räägitakse mitme kiriku kohta. Üks lugu on jällegi selline. Elanud kord kaks suurtsugu ja jõukat venda. Sõtta minnes andnud vanem vend nooremale käsu ehitada talle uhke kants. Noorem ehitaski, aga sõjast naasnud vennale ei meeldinud see sugugi. Seepeale läinud vennad riidu ja vihahoos löönud vanem vend teise maha. Kohe hakanud ta oma hirmsat tegu kahetsema, aga teha polnud enam midagi. Nüüd lasknud ta kantsi maha kiskuda ja venna vere lepituseks selle asemele kiriku ehitada. Ennast lasknud aga kahetsev mees pärast surma otse kiriku ette maha matta, et terve kogudus nagu karistuseks tema hauast üle käiks. Seal teepinnas olnudki ristiga kivi.