Eesti eluolu
1OO aastat ANU KANNIKE LAURI VAHTRE
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 9 11 20 26 35 36 41 49 49 61 67 74 80 83 91 91 94 103 109 113
Puulusikas ja Lorupi klaas. 1918–1940 Eellugu ja ajastu üldjooned Elukeskkond ja kodud Riietus ja välimus Vaba aeg ja meelelahutus Perekondlikud ja riiklikud tähtpäevad Liiklus ja kommunikatsioon Söök ja jook Patšokid ja puskarimasin. 1940–1956 Sovetiseerimine ja sõda Sõjajärgse aastakümne üldjooned Elukeskkond ja kodud Riietus ja välimus Toit ja toidukaubad Liiklus, kommunikatsioon, meelelahutus, sport Mässumeelne elektrikitarr. 1956–1972 Sulaaeg Elukeskkond ja kodud Riietus ja välimus Toidulaud Liiklemisvahendid, meedia, mitmesugused uudisasjad
122 125 131 131 131 136 141 148 155 160 169 169 178 185 189 194 199 203 207 217 219
Usuelu ja tähtpäevad Meelelahutus, sport Defitsiit ja tutvus. 1972–1988 Stagnatsioon Defitsiit ja tutvus Kodud Riietus ja mood Toit ja toidukaubad Liiklemis- ja sidevahendid, raadio, TV, uudisasjad Meelelahutus, sport, meeleolud Tetrapakk, pitsa ja mobla. 1988 – tänapäev Murrang ja ühepäevaliblikad Eluase, koduriistad, elukeskkond Maaelu Riietus, mood Toit ja sellega seonduv Liiklemisvahendid, meedia, tööriistad Infotehnoloogia Perekond, meelelahutus, sport Kokkuvõte Isikunimede loend
JĂľulud perekond Vilde kodus 1953. aastal. AM
Puulusikas ja Lorupi klaas 1918–1940
Eellugu ja ajastu üldjooned Poliitiline ajalugu ja argielu muutused on omavahel tihedalt seotud, kuid need ei kulge siiski samas rütmis. Oma riigi rajamine oli Eesti jaoks pöördeline sündmus, aga eluolus toimus areng pikaldasemal moel. Linliku olme sissetung taluellu algas juba 19. sajandi lõpupoolel. Talupojad said oma talu pärisomanikeks, kasvas nende jõukus ja elukvaliteet, aga ka eneseteadvus. 20. sajandi algul tugevnes põllumajanduse seotus turuga veelgi ning koos sellega hakkasid muutuma ka mõtteviis ja hoiakud. Elurütm kiirenes, tähtsaks said distsipliin ja täpne aja ning raha arvestamine. 1870. aastail toimus suur hüpe tööstuse arengus: Esimesele maailmasõjale eelneva poole sajandi jooksul kuuekordistus tööstustööliste arv. Tänu raudtee arengule liikusid inimesed rohkem ja nende maailmapilt avardus. Toimus kiire linnastumine ja 20. sajandi alguseks oli kujunenud heal järjel ning korraliku haridusega eesti soost linnakodanlus. Kasvavad linnad oma tööstusettevõtete ja agulitega, samuti raudteealevid ja laienenud kirikukülad hakkasid maastikupildile mõju avaldama, külale ja linnale iseloomulik elulaad osaliselt põimusid. Inimesed olid liikuvamad ja suhtlesid rohkem, käisid seltside kokkutulekutel ja pidudel. Lugemisharjumus muutus üldiseks, 20. sajandi kahe esimese aastakümnega anti välja niisama palju raamatuid kui varem sajandi jooksul. Esimese maailmasõja alguseks ilmus juba poolsada ajalehte ja ajakirja ning nende kaudu levinud ideed kiirendasid moderniseerumist. Üha olulisemaks muutuski soov olla moodne nii käitumises, riietuses, toitumisharjumustes kui ka muudes 9
Lähtepunkt. Moodsad noored 1910. aastal. Õllekannu asemel pudeliõlu ja piibu asemel pabeross. PV kogu
valdkondades. Seltsiliikumine oli pannud aluse tugevale kodanikuühiskonnale, millele iseseisev riik argielu korraldades suuresti toetus. Eesti Vabariigis said igapäevane elukeskkond, inimeste väljanägemine, toitumine, käitumine jne uue tähenduse: neid käsitleti nüüd mitte lihtsalt kui kultuuri, vaid kui osa iseseisvast rahvuskultuurist. Õige eestlane pidi oskama elada kultuurselt – moodsalt ja tervislikult, sest sellest sõltus ka rahvuse ja riigi elujõud. Riiklikud ametkonnad reguleerisid ja kontrollisid paljusid argielu valdkondi, näiteks kehtestades ehituseeskirju, puhtusenõudeid või toitumisjuhiseid. Samas mõjutas olmevalda ka tugev kodanikuühiskond – arvukad seltsid ja ühingud, mis tegelesid samuti inimeste harimisega ja mille kaudu levisid uued moed ja kombed. 10
Eesti Vabariigi ajal toetasid moodsa elu ideaalid kodanliku maailmavaate alustalasid – korda, puhtust ja tagasihoidlikkust. Hea maitse polnud ainult ilumeele küsimus, selles väljendus ka õige moraal. Korralik ja praktiline elulaad toetas ratsionaalset ja harmoonilist vaimu. Eestiaegne ühiskond pürgis „Euroopale järele”, tuli tunda nii uusi moevoolusid kui ka teadusavastusi. Läbimurre eluolu moderniseerumises toimus 1930. aastatel. Siis muutus argielus üha mõjukamaks argumendiks teadus, võtmesõnadeks said planeerimine ja edumeelne tehnoloogia. Majanduskasv tõi kaasa taristu arengu, kiire elukvaliteedi tõus oli nähtav peaaegu igas valdkonnas. Kõrvuti linliku ja muutuva olme ning uute väärtushinnangutega säilis aga talupoeglik ja konservatiivne miljöö ning elas edasi tollane mentaliteet.
Elukeskkond ja kodud 1920.–1930. aastate Eestis elas kaks kolmandikku rahvast maal, kuid jätkus sajandivahetusel alanud kiire linnastumine. Palju oli esimese põlve linlasi ja agulielanikke. Pärast Vabadussõda algas linnades riigi ehituslaenu toel vilgas elamuehitus. Üürimajade kõrvale hakkasid kerkima eramajad ja kooperatiivelamud. Peamine ehitustegevus toimus eeslinnades, kuhu (eelkõige Tallinnas) rajati palju kivitrepikojaga paarikorruselisi puust korterelamuid. Nii linnades kui ka alevites kujunesid aedlinlikud rajoonid, nagu Tallinnas Nõmme ja Merivälja, Tartus Tammelinn, samuti väikelinnades, nagu Otepää ja Elva. Maal loodi riigistatud mõisamaadel uusi talusid. 1940. aastani ehitati umbes 70 000 uut talumaja, samal ajal ehitati palju uusi rehest eraldi asuvaid elamuid ka põlistaludes. Riigilt laenu saamiseks pidi olema projekt, et maja vastaks ehitustehnilistele ja tervishoiu nõuetele. Sageli kohandati plaane küll oma äranägemisel, aga sellegipoolest oli tegu suure muutusega maamiljöös. 1930. aastatel rajati sadakond uusasundust, nagu Peressaare, Pillapalu ja Mustamäe. Samal ajal elati mõnel pool edasi 19. sajandi moodi, näiteks Lääne-Eestis oli eluruumina veel 1920. aastail levinud rehetuba. 1930. aastatel tõusis elatustase kiiresti ning majade ja korterite kvaliteet paranes. Nii maal kui ka linnas hakati ehitama kõrgemate ruumide 11
Uuetoa talu elutuba Rebala külas Harjumaal, 1938. RA
ja suuremate akendega valgusküllasemaid hooneid. Samas olid üürihinnad Euroopa keskmisega võrreldes kõrged. Asustus tihenes ja laienes eriti kiiresti majanduslikult kindlamatel aegadel – 1920. ja 1930. aastate teisel poolel. Linnades hakati rajama asfaltteid, tänavaid valgustasid peamiselt gaasilaternad, vähehaaval võeti kasutusele elektrilambid. Tõelist suurlinnamiljööd meil ei tekkinud, Lääne-Euroopas moodi tulnud funktsionalistlik arhitektuur jõudis Eestisse üsna mahedal ja looduslähedasel kujul. Maal valitses traditsiooniline maitse, ka uued majad ehitati ikka viilkatusega ja tihti romantilise verandaga. Kolmekümnendate aastate teisel poolel kerkisid küll ka juba esinduslikud kortermajad ja uhked villad. 12
1920. aastate algul olid kaks kolmandikku linnakorteritest kööktoad ja ühetoalised korterid. Veel kümnendi keskel elati linnades üsna tihedalt koos, näiteks Tallinnas elas viiendikus kuni veerandis ühe- ja kahetoalistes korterites mitu leibkonda, lisaks veel üksikud toanurga üürijad. Teise maailmasõja eelõhtul oli tavaliseks kujunenud kahe toa ja köögiga korter. See oli esimene tõeline eesti (linna)kodu rajamise aeg, mil paljudel inimestel tekkis esmakordselt võimalus elada omaette. Töölistest elasid paljud siiski veel kööktubades, kus küll säärvante hakati üha sagedamini asendama laeni ulatuva vaheseinaga. Moodsatest mugavustest jõudis kodudesse kõigepealt elekter: kolmekümnendate aastate keskpaigaks oli see olemas enamikus linnakorteritest. Kuna eestlased olid asunud maalt linna elama rohkel arvul alles 19. sajandi lõpukümnenditel, jäi elulaad eeslinnades ja agulites esialgu üsna talupoeglikuks ja kogukondlikuks: naabrite suhtlus oli tihe, tegeleti põllundusega ja peeti loomi, talveks varuti tünni kapsaid ja liha jne. Kolmekümnendatel muutus elulaad linlikumaks. Eraelu jäi võõraste eest rohkem varjule, toitu ja tarbekaupa osteti pigem poest ning suuri talvevarusid enam ei soetatud. Ajakirjanduses jagati ohtralt näpunäiteid, kuidas rajada ning sisustada ajakohaseid kodusid. Elamu pidi olema praktiliselt ja odavalt kujundatud, eelkõige aga puhas. Üldiseks sai seinte krohvimine ja värvimine, linnas ka tapetseerimine, samuti põrandate, akende ja uste värvimine. Igal nädalal hakati põrandaid pesema ja tolmu pühkima. Maainimestele oli siiski esialgu olulisem talumajandus, ideed korrast ja kodukaunistamisest polnud nii tähtsad. Arusaamu moodsast kodust aitasid levitada nii ajakirjandus kui ka kodumajanduskoolid ja -kursused. Kodukultuuri loosungiteks olid planeerimine ja otstarbekus, mis hõlmas sisustust, riietust, toitu ja üldse kogu eluviisi. Tolle aja kunsti- ja kodumajandusspetsialistide sõnul pidi kodu olema mugav, praktiline ja tagasihoidlik. Hinnati valgusküllasust ja siledaid pindu ning soovitati vabaneda vanamoodsast tolmu koguvast mööblist. Soositi heledaid tapeete ja tekstiile. Erilist tähelepanu pöörati köögi sisustusele ja korrashoiule, see pidi olema ainult toidu valmistamise ja nõude pesemise paik. Loomulikuks muutus väljakäigu olemasolu, uutesse majadesse ehitati ka vannituba. 13
Viimane asus küll sageli keldris ja oli üürnikele ühine. 1937. aastaks olid sanitaarolud sedavõrd paranenud, et omaette tualettruum oli 87%-l ja omaette vannituba 42%-l uutest korteritest. Siiski oli viimane pigem jõukate perede luksus: see oli küll pooltes kolme- ja enamatoalistes, kuid vaid üksikutes väiksemates korterites. Jõukaid inimesi kutsuti üles loobuma eraldi saalist, söögitoast ja kabinetist kui tarbetust luksusest. Leiti, et pigem on vajalikud mitmeotstarbeline elutuba ja lastetoad. Moodne lastetuba pidi olema sisustatud teistest tubadest erinevalt, lastele sobivas mõõdusuhtes mööbliga. Magamistoad pidid olema hästi õhutatud ja korrastatud, sisseseade lihtne, ülearuste nikerdusteta. Uudne ja moodne sisustus oli kerge ja kohandatav-kombineeritav. Nõuandekirjanduses rõhutati, et otstarbekas on odav mööbel, seevastu kallis ja liigselt ruumi võttev antiiksisustus on ajast ja arust. Nii kirjutas Aleksander Klein 1932. aastal:
See endise aja korter punase või rohelise plüüsmööbliga ning -eesriietega, igasuguste postamentide ja lahtiste riiulitega, millel ilutsevad maitsetud kännukesed, torbikud ja kipsist elevandid ning inglid, seintel postkaartidelt kopeeritud õlivärvipildid või õlitrükitooted … ei või enam olla inimväärseks tagaseinaks meie elamiskultuurile ning kultuursele isikule.
Hanno Kompus aga maalis samal aastal pildi sellest, kuidas uus vaimulaad peab kajastuma ka elukeskkonnas:
…me avame laialt kõik aknad ning valgustame iga nurka ja nurgatagust teadvuse ja teadmiste helgiheitjaga; me armastame heledat ega lase end ei võluda ega kohutada tumedast. See tendents selgusele ja kainusele, keskpäevasele ärkvelolekule paratamatult peab kajastuma ka meie tänapäevases elamus, kus on aland – suurpuhastus, tuulutus ja ülearuse kolu kõrvaleheit.
14
Mööblitehase Massoprodukt väljapanek Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi 50. aasta juubelinäitusel, 1930. aastad. Foto: Elmar Kald. RA
Tegelikult eelistas rahvas ikkagi pigem massiivset ja tumedatoonilist mööblit. Kahekümnendatel aastatel olid nõutud firma Massoprodukt rasked ja soliidsed mustad söögitoad ning valged magamistoad. Ka kõige modernsemates hoonetes oli tihti ajaloohõnguline sisekujundus. Eestiaegne eliit eelistas traditsioonilises stiilis – ampiir, biidermeier, rokokoo – sisustatud uhkeid saale. Ka söögituba püsis visalt, 1930. aastatel muutus küll populaarseks väiksem, elutoast lükandustega eraldatud söögiruum. Maal jäi kodude teadlik kujundamine samuti rahvale kaunis võõraks, näiteks uudseid nõudeid taluköögile järgisid vaid mõned näidis- ja õppetalud või kodumajanduskoolid. Rahva ostujõu kasvades suurenes mööblit tootvate firmade arv. Keskklass sai endale lubada üsna kalleid mööbli täiskomplekte (näiteks Lutheri 15
vabriku söögitoa sisustus maksis 400–500 krooni). Kodudesse tulid täiesti uued mööbliesemed: diivanvoodid, raamaturiiulid ja -kapid, trümoopeeglid, puhvet- ja baarikapid. Elutuppa ilmusid moodsad väikesed ümmargused kohvi- ja teelauad. Söögitubades läksid kolmekümnendatel moodi ümmargused söögilauad ja kunstnahast polsterpõhjaga toolid. Kolmekümnendate algupoolel tuli tigudiivan koos tugitoolidega, kuigi rohkem propageeriti lihtsavormilisi kušette. Ajakirjade, raamatute ja albumite jaoks muretseti raamaturiiul, kuhu paigutati ka nipsasju ja perefotosid. Jõukamates peredes olid suured raamatukapid. Perepilte riputati ka seinale, kuid siiski varasemast vähem. 1930. aastate keskel hakkas läbi lööma funktsionaalsem (tollase mõiste järgi uusasjalik) mööbel. Lutheri vabriku pakutav uudne kombinatsioonmööbel võimaldas kodusisustust järk-järgult täiendada. Eestiaegse magamistoa sisustusse kuulusid tavaliselt öökapid, kahevõi kolmeukseline riidekapp või kummut, peegliga tualettlaud koos istmega. 1930. aastate keskpaigani hinnati valgeid või elevandiluukarva ornamendiga magamistoakomplekte, seejärel sai populaarseks Lutheri vabriku sileda pinnaga puidu tooni mööbel. Kahe poolega kappidel tehti üks pool pisut laiem, sinna paigutati pealisrõivad, kleidid, ülikonnad, kitsam pool jäi ihu- ja voodipesule. Sageli oli kapi keskmise ukse sisse kinnitatud peegel. Varasema kummuti kohale paigutati nüüd riidekapp. 1920. aastate algupoolel tuli moodi trümoo, peaaegu maast laeni ulatuv seinapeegel madala kitsa peeglilauakesega. Pisut hiljem muutus moekaks tualettlaud. Linnade tööliskodude mööbel pärines sageli veel tsaariajast, sest pererahvas kasutas abiellumise järel muretsetud mööblit surmani. Magati nii raudvoodites kui ka vedrumadratsiga puuvoodites. 1920. aastate esimesel poolel moodi tulnud kolme seljatoepadja ja kahe otsarulliga türgi diivan leidis tee paljudesse lihtrahva kodudesse, kus see öösel täitis magamisaseme otstarvet. Palju tehti mööblit ise, ajakirjades ilmusid odava ning praktilise mööbli valmistamise juhised. Taluinterjöörid muutusid sajandi algusega võrreldes palju mitmekesisemaks: linnade ümbruses hangiti uut mööblit kiiremini, maareformiga kaotatud mõisatest jõudis taludesse endiste sakste diivaneid ja toole. Mõnevõrra levis Lutheri vabriku ja Massoprodukti lihtsam mööbel. 16