Eesti energeetika
1OO aastat TOOMAS VAIMANN ENDEL RISTHEIN
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 11 15 26 37 50 60 65 76 86
Eessõna Enne elektrit Elektri-wäggi Pruun kuld Rabade rikkus Vee vääramatu jõud Petrooleumipuudust ei tunta talus… Haridus ja haritus Plaanitud areng Nõukogude võim
90 97 109 125 134 154 164
Kolmanda Riigi koosseisus Taastamise aastad Kuuendik maailma Viimane kümnend NSV Liidus Eesti on uuesti vaba Tänapäev Tulevikuväljavaated
167 171
Kirjandus Isikunimede loend
Eessõna
Energeetikat võib defineerida ning sellest mõistest aru saada mitmeti. „Eesti entsüklopeedia“ määratleb energeetikat eeskätt kui teadust energiavarudest ja nende hõlvamisest, energia muundamisest, edastamisest ja tarbimisest, kuid teises tähenduses ka kui tehnikaharu, mis hõlmab energia tootmist ja jaotamist rahvamajanduses. Käesoleva raamatu autorid lähtuvadki teisest määratlusest, käsitledes energeetikat kui tehnika- ja majandusharu. Lugeja käes olev raamat annab ülevaate Eesti energeetikast viimase saja aasta jooksul, vaadates põgusalt ka kaugemale minevikku, kuid piiludes lähitulevikkugi. Teemadest ja alavaldkondadest käsitletakse kõigepealt kütuste tootmist, aga ka hüdro-, tuule- ja päikeseenergia kasutamist, elektrijaamade rajamist ning Eesti elektrifitseerimist. Üle ega ümber ei saa tehnikaharidusest, eriti selle algaastatest noores Eestis, ning isikutest, kelle töö ja vaev on loonud võimaluse energeetika ning sellega lähedalt seotud tööstus- ja teadusharude arenemiseks meie maal. Juttu tuleb ka kavatsustest ja plaanidest, millest mitte kõik ei ole ajaloo keerdkäikude tõttu teoks saanud. 9
Energeetika ajalugu ei koosne õnneks ainult raskustest ja kannatustest. Ajaloohämarusest leiab ka lustakaid lugusid ning kurioosumeidki, mida uue ja vähetuntud elektriväe kasutuselevõtt elanike ning riigi teele ette on sättinud. Toetudes varem koostatud ülevaadetele ning ajakirjanduses ilmunud artiklitele on autorid proovinud kokku seada kogumiku, kus kohtuvad ajaloolised faktid ning nende juures olnud inimeste arvamused ja kogemused. Raamat on koostatud lähiajaloo laiapõhjalise ülevaatena, mitte sukeldudes süvitsi tehnilistesse üksikasjadesse, nii et ka ilma põhjalike energeetikaalaste teadmisteta võib lugeja käesolevast teosest uut ja huvitavat leida. Paslik oleks edastada siin autorite tänusõnad Tallinna Tehnikaülikooli emeriitdotsendile Tiit Metusalale, kelle aastatepikkusest huvist energeetika ajaloo vastu kogutud teadmised olid väga väärtuslikud paljude faktide esitamisel ja juhtumite kirjeldamisel. Loodame, et see raamat viib lugeja põnevale, aga ka harivale rännakule Eesti viimase saja aasta energeetika radadel. Tallinnas 22. detsembril 2016 Toomas Vaimann Endel Risthein
10
Enne elektrit
Eestlaste esivanemad asusid oma praegusele elamisalale teatavasti kohe, kui pärast viimast jääaega oli tekkinud taime- ja loomariik, s.o umbes 10 000 aastat enne Kristust. Tule kasutamise oskuse tõid meie eelkäijad Volga ja Uurali vahelt kaasa, sest ilma selleta ei olnud elu meie kliimaoludes mõeldav. Kütteks ja toidu valmistamiseks saadi tuld puidu põletamise teel. Puitu tulebki seega pidada esimeseks energiavaruks, mis sellel otstarbel kasutusele võeti. Ligikaudu aastal 4900 eKr levis Eesti alale savinõude valmistamise oskus (keraamika) ja puitu hakati kasutama ka tehnoloogilise kütusena – savianumate põletamise ahjudes. Kui umbes aastast 3500 eKr hakkas arenema maaviljelus ja karjakasvatus, õpiti oskuslikult kasutama päikeseenergiat, näiteks niidetud loo kuivatamiseks. Vedudel ja põllutöödel rakendati tööloomi (härgi ja hobuseid), vilja kuivatati reheahjude abil, mis soojust vajalikul viisil suurepäraselt salvestasid. Mõni sajand enne Kristust osati Eesti alal soomaagist ka rauda toota, mis tähendas puidu kui kütuse kasutamist metallurgilistes protsessides. 8. sajandil algasid ja 11. sajandil lõppesid sõjakate Norra, Rootsi ja Taani viikingite sõja- ja rüüsteretked Lääne-Euroopasse ja isegi Bütsantsini. 11
Läänemerest sai suur läbisõiduhoov, kust algas jõetee Neeva, Olhava ja Dnepri kaudu Ida-Rooma riiki. Viikingite tugipunktid olid ka Saaremaal ja praeguses Tallinnas ning tõenäoliselt viikingilaevade järgi õppisid ka saarlased purjekaid valmistama ja seega tuuleenergiat kasutama. Sellel, et saarlased laevaga Lennuk maailma lõppu otsides 10. sajandil Islandil ära käisid, paistab tõepõhi all olevat. Skandinaavlaste eeskujul algas Eestis ka veejõu kasutamine vesiveskites. Arheoloogiliste uuringute järgi oli vesiveski 1162. aastal töös näiteks Jägala jõel. On võimalik, et veejõudu hakati rakendama ligikaudu samal ajal ka teistel Eesti jõgedel. Esimesed dokumentaalsed andmed vesiveskite kohta Eestis pärinevad „Taani hindamisraamatust“ („Liber Census Daniae“), milles mainitakse 1220. aastal Kogael’i veskit (Kogael ibi est molendinum) Jägala jõe lähedal. Praegu ollakse arvamusel, et arvestades tollaste külanimede kuju ja muid tunnuseid, võis tegu olla Koila Väljavõte Samuel Waxelbergi koostatud Tallinna kaardist 1688. aastast. Muu hulgas on kujutatud Härjapea jõge ja selle ääres asuvaid veskeid. RR/DIGAR
12
Härjapea jõgi ja Jõe tänav 1909. aasta paiku. Foto: Parikas. AM
külas asuva veskiga Jõelähtme jõel. Esimesed teated tuuleveskite kasutamisest Eesti- ja Liivimaal leiab 14. sajandist, mil Lääne-Eesti rannarootslaste aladel hakati Lääne-Euroopa eeskujul pukktuulikuid püstitama. Eesti energeetika ja tööstuse hälliks võib õigustatult pidada Härjapea jõge. Igatahes oli selle Ülemiste järvest merre voolanud jõe jõud keskajal ilmselt päris suurel määral kasutusel. Härjapea jõel olid 13. sajandi algul olemas Jaani seegi veski (mida esimest korda mainitakse 1279. aastal kui veskit, „mis juba ammustest aegadest on seegile kuulunud“) ja Ülemiste ehk kuninga veski. Neist esimene jahvatas leivavilja Püha Johannese seegi haigetele, teine Toompea linnuse garnisonile. 1688. aastal Samuel Waxelbergi koostatud Tallinna plaanil, kus praeguseks maa alla juhitud 13
Kreenholmi vabriku esimene hüdroturbiin. Repro: Hilja Alak, Roomet Hausmann. Eesti elektrifitseerimise lugu. Tallinn, 2015.
Härjapea jõgi esimest korda on kujutatud, on jõe kallastel juba kaheksa vesiveskit. Veskites ei jahvatatud mitte üksnes jahu. Härjapea jõe äärest võis leida ka püssirohuveski, saeveski, paberiveski, aga ka vasepaja ja katelsepatöökoja, kus töö tegemiseks kasutati veejõudu. Eestis kasutatud veejõud on olnud silmapaistva tähendusega ka maailma tehnikaajaloos. 1819. aastal rajati Narva jõe kose juures paiknevale Kreenholmi saarele kalevivabrik ja 1857. aastal Kreenholmi manufaktuur, mille ketrusmasinate jõuallikana kasutati Narva koske. Selleks otstarbeks paigaldati kaks ligi kümnemeetrise läbimõõdu ja sajatonnise massiga 500-hobujõulist vesiratast. Need jäid kogu tehnikaajaloo kõige võimsamateks vesiratasteks maailmas, kuni nad 1868. aastal asendati 1300-hobujõulise Jonvali turbiiniga. See uudne turbiin osutus samuti maailma võimsaimaks ning kaotas trooni alles 1895. aastal Niagara jõe ülemise hüdroelektrijaama käikulaskmisega. 14
Elektri-wäggi
Elektrinähtuste teadusliku uurimise algusaastatega on seotud ka Eestist pärit mehi. Kuulsaimaks nendest tuleb ilmselt pidada Georg Wilhelm Richmanni (1711–1753). See Pärnus sündinud mees sai hariduse Tallinna Keiserlikus Gümnaasiumis ning Saksamaal Halle ja Jena ülikoolis ning võeti 1735. aastal Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia liikmeks. Peterburis uuris Richmann koos Mihhail Lomonossoviga loodusteadusi ning järgides akadeemik Leonhard Euleri üleskutset alustas atmosfääriliste elektrinähtuste uurimist. Samal ajal Ameerikas tegutsenud Benjamin Frankliniga püüdis ta tõestada välguelektri ja muude elektrinähtuste samasust, milleks ta muu hulgas konstrueeris äikese ajal antenni kaudu laetava kondensaatori. 6. augustil 1753 osutus
Georg Wilhelm Richmanni hukkumine välgulöögist. Repro: Louis Figuier. Les grandes inventions. Paris, 1863. Wikimedia Commons 15
antenn aga piksevardaks ja välgulöögi tagajärjel teadlane hukkus, sattudes ajalooannaalidesse kui teadaolevalt esimene piksenähtuste uurimisel hukkunud inimene. Teine ka Eestis tegutsenud kuulus elektrotehnikateadlane on Moritz Hermann Jacobi (1801–1874). Ta oli saksa päritolu Vene teadlane, kes aastatel 1835–1840 oli Tartu ülikooli professor ja 1835–1837 ühtlasi Tartu ülikooli arhitekt. Jacobi arhitektuurikavandi alusel sai 1836. aastal praeguse kuju paljudele tuttav Tartus Toomemäel asuv Inglisild. Eriti huvitas Jacobit tegelikuks rakendamiseks sobiva pöörleva elektrimootori väljatöötamine, mis valmiski (esiMoritz Hermann Jacobi. Wikimedia Commons mesena maailmas) 1834. aastal. 1839. aastal esitles Jacobi Neeva jõel galvaanielementide patareist toidetavat elektrimootorpaati, mis suutis sõita vastuvoolu kiirusega 5 km/h, pardal 14 inimest. Peale selle leiutas ta galvanoplastika ja arendas telegraafitehnikat: 1843. aastal valmis Jacobi juhtimisel Peterburi ja Tsarskoje Selo vahel maakaabel-telegraafiliin. Maailma kuulsaimate elektrotehnikateadlaste hulka kuulub Tartus sündinud ja Tartu ülikooli lõpetanud akadeemik Emil Lenz (1804–1865), kelle järgi on valitud elektrilise induktiivsuse tähiseks L ning kes on valmistanud maailma esimese elektrilise küttekeha ja sõnastanud elektrimootori pööratavuse printsiibi. Heinrich Friedrich Emil Unustada ei tohiks ka Thomas Johann Seebecki Lenz. Wikimedia Commons (1770–1831), kes olles sündinud Tallinna kaupmehe perekonnas, siirdus Saksamaale arstiteadust õppima. Ta oli Johann Wolfgang von Goethe nõuandja füüsika alal ning avastas termoelektrilise efekti. Eesti kooliõpilasteni jõudsid esimesed elektrialased teadmised 1855. aastal ilmunud eestikeelsest õpikusarjast „Koli-ramat“, mille kuues jagu kannab pealkirja „Wisika, ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest“ 16