1OO aastat
luuret ja vastuluuret Eestis IVO JUURVEE
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 15 25 39 81 99 109 121 196 198 200 202
Millega tegelevad luure ja vastuluure? Eellugu kuni Vabadussõjani Vabadussõjas (1918–1920) Vabal maal (1920–1939) Nõukogude Liidu ja Saksamaa eriteenistuste tegevus okupeeritud Eestis Teise maailmasõja ajal (1940–1944) Okupatsioonivõim kehtestab ennast jõuga – massirepressioonid ja raadiomängud (1944–1954) KGB haardes (1954–1991) Jälle vabal maal (alates aastast 1991) Kokkuvõtteks Lisalugemist Tänusõnad Isikunimede loend
Tänapäeval on klassikalise inimluure kõrval üha suurem roll küberluurel, muu hulgas vastase arvutisüsteemidesse tungimisel. Sümboolne pilt on tehtud aastal 2016 Vene küberturvalisuse ettevõtte Kaspersky Lab peakorteris, kus koodisümbolitega klaasseina tagant paistavad inimesed kui varjud, nagu tegutsevad meist enamikule nähtamatult ka küberspioonid. Foto: Kirill Kudrjavtsev, AFP, Scanpix
Millega tegelevad luure ja vastuluure?
Sõna „luure” oli eesti keeles praegusega umbes samas tähenduses kasutusel juba sada aastat tagasi. Põhimõtteliselt on luure eesmärgiks otsusetegijatele otsuste langetamiseks vajaliku informatsiooni varjatud kogumine ja selle analüüsimine. See võib toimuda nii poliitilisel tasandil (nt riigijuhtidel on vaja infot strateegilise otsuse tegemiseks) kui ka väga piiratud taktikalisel tasandil (nt rühmaülemal on lahinguolukorras enne liikuma hakkamist vaja teada, kas tema teele jäävas metsatukas on vastase üksusi). Oluline luure funktsioon on eelseisvatest ohtudest, eriti sõjalisest rünnakust õigeaegse eelhoiatuse andmine. Kuigi kõrgem eesmärk on otsusetegijatele vajaliku info pakkumine, tuleb selle saavutamiseks koguda suur hulk muud informatsiooni, mis esmapilgul ei pruugi oluline paista. Näiteks ei ole valitsejatel eriti midagi peale hakata teadmisega, kus konkreetne vaenulik sõjalaev mingil hetkel täpselt oli, kuid jälgides ja analüüsides vastase laevade tegevust paljude aastate jooksul, saab luureteenistus pakkuda ka strateegilisele tasandile olulisi analüüse. Luure all võidakse kõnekeeles mõelda ka sellega tegelevat asutust ehk luureteenistust. Kuidas eriteenistused infot koguvad? Eesti Välisluureameti peadirektori Mikk Marrani sõnul on tema asutuse infokogumisviisideks HUMINT, SIGINT, IMINT, OSINT, SOCMINT jt luuredistsipliinid. Need on lühendid ingliskeelsetest sõnadest ja mainitud viiest meetodist on uus ainult sotsiaalmeedia luure (social media intelligence – SOCMINT) ehk vajaliku informatsiooni kogumine sotsiaalmeediast – ülejäänud neli olid Eesti territooriumil kasutusel juba rohkem kui sada aastat tagasi ning küllap on seda ka saja aasta pärast, kuigi nende kasutamise osatähtsus on ajas muutunud ja muutub edaspidigi. 9
Inimluure ehk agentuurluure ehk spionaaž (human intelligence – HUMINT) seisneb inimeste kasutamises luuretegevuseks, sealhulgas allikate värbamises võõrriigi kodanike hulgast. See on ühtlasi enim avalikkuse huvi köitev ja kõige tuntum luureandmete kogumise viis. Just spionaažile keskendub valdav osa luuret käsitlevast ilukirjandusest ja filmidest, aga ka suur osa teaduskirjandusest. Selline huvi on inimlik ja valdavalt seonduvad luureskandaalidki selle valdkonnaga. Signaalluure (signals intelligence – SIGINT) seisneb võõrriigi sidevõrkude kaardistamises ja pealtkuulamises. Nagu edaspidi näeme, on Eesti territooriumil üpris oluline tähtsus signaalluure võidukäigus maailma mastaabis. Tegu oli eelisarendatava valdkonnaga ka 1930. aastatel ning uue hoo sai signaalluure sisse pärast Teist maailmasõda, kui lisaks sidevõrkudele ilmusid eetrisse ka radarijaamade signaalid. Visuaalne luure ehk piltluure (imagery intelligence – IMINT) seisneb huvipakkuvate objektide pildistamises või vaatluses ja hilisemas kirjeldamises, see sobib eelkõige sõjaliste rajatiste või sõjamasinate kohta teabe kogumiseks. Seda võib teha ka laevadelt või lennukitelt, alates 1960. aastatest ka luuresatelliitidelt. Avalike allikate luure (open source intelligence – OSINT) seisneb võõrriigi ajakirjanduse, kirjanduse, sh ka ametlike väljaannete ja seadusloome pidevas jälgimises ja analüüsis. 21. sajandil on loomulikult kandev roll selles internetil. Tegu on suhteliselt odava ja samas tõhusa võimalusega luureinfo kogumiseks. Mitte vähe oluline pole asjaolu, et puudub piinlike skandaalide oht. Kirjeldatud nelja valdkonnaga infokorje ehk kasutades praegu Eestis käibivat juriidilist terminit – teabehanke – moodused muidugi ei piirdu. Oluliseks infoallikaks on vastaspoole ülejooksikute ja sõja ajal sõjavangide küsitlemine ning trofeedokumentide uurimine – needki meetodid on Eesti territooriumil viimase sajandi jooksul ohtrat kasutamist leidnud. Võimalustele seab piirid vaid fantaasia ja info kogumiseks kasutatavate meetodite kohta ammendavat loetelu anda pole võimalik. Eeltoodud meetodeid on võimalik kasutada ka kombineeritult. Näiteks võib inimluure abil hankida võõrriigi koodiraamatu, mille tulemusel saab signaalluure oluliselt edukamalt tegutseda, või avalikest allikatest
10
saadud andmete alusel sõjaliste objektide olemasolu kohta mingis piirkonnas võib sinna suunata luurelennukid. Oluline on mõista, et luure ei tähenda ainult infokogumist, vaid tegu on tsüklilise protsessiga, mille hulgas kogumine on vaid üks etappe. Luuretsükli võib jagada mitut moodi erinevateks osadeks, kuid põhimõttelisi erinevusi tsükli osade erinev arv kaasa ei too. Tsükli alguseks peetakse seda, kui otsusetegijal (olgu ta siis kõrgem või madalam poliitiline või sõjaline juht) on otsuste langetamiseks vaja infot ja ta annab alluvatele korralduse seda hankida. Tsükkel on läbi, kui vajalik teave on olemas ja sellest on teavitatud neid, kellel seda infot oma ülesannete täitmiseks on vaja. Uue tsükli puhul on võimalik ülesandepüstitust täpsustada vastavalt saadud uuele teabele või muutunud olukorra tõttu. Luuretsükkel võib olla perioodiline (näiteks riigi poliitiline juhtkond määrab mingiks ajavahemikuks luureteenistustele prioriteetsed valdkonnad) ja komplitseeritud (näiteks peab luureteenistus ennustama spetsiifilisi trende terrorivõrgustike arengus) või tulenevalt mingist konkreetsest situatsioonist väga lühiajaline (näiteks juba mainitud hüpoteetiline rühmaülem, kes vajab infot vastase olemasolu kohta metsatukas).
Luuretsükkel. Etappide järjestus on ühesugune, sõltumata kasutatavatest vahenditest või riigikorrast.
11
Ideaalis peaks luuretsükkel toimima järgmiselt (kusjuures etappide järjestus on ühesugune, sõltumata kasutatavatest vahenditest või riigikorrast):
•
Suunamine ehk luureülesande püstitamine. Otsusetegija vajab oma edasise tegevuse planeerimiseks mingisugust informatsiooni. Ta peab sõnadesse panema, mida tal on vaja teada, ja andma selle info hankimise kellelegi ülesandeks.
•
Kogumine. Vastavalt saadud ülesandele hakatakse andmeid koguma. Allikad ja meetodid võivad olla kõige erinevamad, alates vaatlusest ja lõpetades spionaažiga (sellest tuleb täpsemalt juttu edaspidi).
•
Hindamine. Saadud andmete usaldusväärsust tuleb hinnata, see etapp on luuretsüklis mõnikord ühendatud analüüsiga.
•
Analüüs. Erinevatel viisidel kogutud ja erineva usaldusväärsusega teavet tuleb süstematiseerida, omavahel kõrvutada ning lõpuks teha sellest järeldused, mis omakorda tuleb arusaadavas vormis esitada.
•
Jagamine. Analüüsi põhjal tehtud järeldus tuleb otsusetegijatele teatavaks teha, sest informatsiooni kogumine ei ole asi iseeneses.
Neljast nimetatud etapist on kasu ainult siis, kui nende tulemusi saavad kasutada ja võtavad kuulda isikud, kellel on seda informatsiooni vaja edaspidise tegevuse kohta otsuse langetamiseks (st riigi tippjuhtkonnal ei pruugi olla midagi peale hakata väikest vaenulikku üksust või terrorigruppi puudutava infoga, küll aga võib see olla äärmiselt vajalik sõjaväe või politsei kesk- või alamastme juhtidele). Ka kõige suurepärasemast infost ei ole mingit kasu, kui see ei jõua õige otsusetegijani õigel ajal või kui otsusetegija seda infot ei usu. Usalduse saab eriteenistus aga võita vaid pikaajalise hea tööga. Edukaks riigi või sõjaväe juhtimiseks on hädavajalik ka mündi teine pool – vastuluure. See tegeleb peamiselt vastaspoole inimluure tõkestamisega. Teiste luuredistsipliinide takistamiseks on muud vahendid: visuaalse vaatluse eest kaitseb moondamine, avalike allikate luure eest riigisaladuse õiguslik kaitse või sõja ajal tsensuur, küberkaitse ja krüpteerimine peaksid 12
tagama side turvalisuse jne. Vastuluurega on tihedalt seotud terrorismivastane võitlus ja põhiseadusliku korra kaitse, mis peab tagama selle vägivaldse või ebaseadusliku muutmise katsete ennetamise. Totalitaarsete riikide puhul ei saa kehtiva režiimi võimul püsimise kindlustamist küll samamoodi nimetada, see aga ei vähenda eriteenistuste olulisust nende riikide juhtkondade jaoks. USA poliitikateadlase Samuel Huntingtoni järgi ühtib Eesti idapiir Lääne tsivilisatsiooni piiriga. Kas teisel pool Narva jõge laiuvat just teiseks tsivilisatsiooniks kutsuda, on maitse asi, kuid kindlasti võib nõustuda, et asjad käivad seal teistmoodi. Soov seda piiri nihutada on sajandite vältel põhjustanud üksjagu taplusi, sõjaks valmisolek on siinmail olnud pigem norm kui erand. Viimasest sajast aastast umbes poole on Eesti olnud okupeeritud, olles sel ajal üks militariseeritumaid alasid Euroopas ja ehk isegi maailmas. Külma sõja ajal paiknesid siin muu hulgas ballistilised tuumaraketid ja strateegilised pommitajad, mis olid ohuks suuremale osale Euroopast ja seepärast kutsusid loomulikult esile lääneriikide luureteenistuste huvi. Okupatsioonivõimude eriteenistused pidasid kogu selle perioodi jooksul võitlust ka kohaliku elanikkonna rahulolematuse vastu, kuigi selle vormid muutusid. Iseseisval Eesti Vabariigil ei ole olnud – kui Vabadussõja periood välja arvata – ressursse riigi oluliseks militariseerimiseks, kuid riik on alati pidanud julgeolekut oma prioriteediks. Eriteenistused on olnud riigikaitse loomulik osa, mida asuti arendama nii iseseisvumisel kui ka iseseisvuse taastamise järel, ja sugugi mitte halbade tulemustega. Mis on tulemuslikkuse põhjus? Loomulikult on eriteenistuste arendamiseks olulised mitmesugused ressursid – ühelt poolt raha ja tehnoloogia ning teiselt poolt inimesed oma motivatsiooni, hariduse ja eriväljaõppega. Kuid ainult sellest ei piisa, on midagi võib-olla veelgi olulisemat. Eduks, eriti inimluure valdkonnas, on vaja ka kogemusi. Nende omandamiseks on vaja sparringupartnereid. Neid on idanaaber siinsetele teenistustele alati küllaga võimaldanud. Kuigi käesolev raamat käsitleb eriteenistusi Eesti territooriumil 1918–2018 (või õigemini kuni 2017, kui käsikiri valmis), on rohkem tähelepanu ja ruumi pühendatud ajale, mil Eesti on olnud iseseisev mitte 13
ainult de iure, vaid ka de facto, st aastatele 1918–1940 ja iseseisvuse taastamise järgsele ajale alates aastast 1991. Eriti viimane periood on intrigeeriv ja siiani väga vähe uuritud. Et raamatu maht on piiratud, on tulnud teha valikuid – ei ole üksipulgi üles loetud kõiki struktuurimuutusi, mis Eestis tegutsenud eriteenistused saja aasta jooksul läbi on teinud. Sellest saaks oluliselt põhjalikuma raamatu kui käesolev, mis oleks aga laiale lugejaskonnale oma detailsuses ehk koormav. Kõrvale on jäänud ka praeguse Kaitsepolitseiameti korruptsioonivastane võitlus, mis on oluline ja ressursimahukas. Teiste ajaloolaste läbikirjutatud teemade puhul on üritatud leida uusi rakursse või lisatud varem publitseerimata infot, et raamatut oleks huvitav lugeda ka varasemate teemakohaste kirjutistega kursis olevatel inimestel. Ja ei tee paha veel kord meenutada – luure ei ole ainult spionaaž.
Eellugu kuni Vabadussõjani
Vastase kohta info kogumises ei ole midagi uut ka Eesti territooriumil. Nagu eespool kirjas, on sõja ajal selleks üks oluline meetod vangide ülekuulamine. Sellega seoses tasub meenutada, et teadaolevalt varaseimad eesti keeles kirja pandud sõnad pärinevad Henriku Liivimaa kroonikast – „Laula! Laula! Pappi”. Sellised sõnad olla krooniku järgi lausutud 1215. aastal saarlaste röövitud kristlikule misjonärile, tsistertslaste ordu preestrile Fredericile. Tegu ei olnud eestlaste kui tulevase laulurahva varase huviga muusika vastu – preester Frederici ja tema kaaslasi piinati samal ajal jõhkralt ja küllap nõuti temalt ka sõjalise iseloomuga teateid. Viimase sajandi jooksul muidugi sõjavange niimoodi üle kuulata ei tohi, aga selline keeld pärineb alles seitse sajandit hilisemast ajast, 1907. aasta Haagi konventsioonist. Sõjategevuse käigus luuramisest on ohtralt näiteid nii Henriku kroonikas kui ka hilisematest sajanditest, neist üks on huvitaval kombel arhitektuuri vormitud ja vaadeldav ka tänapäeval. Eesti idapoolseim kindlustatud punkt on sajandeid olnud Hermanni linnus Narvas, selle imposantsest peatornist on ilusa ilmaga nähtav isegi Soome laht, lähiümbrus on nagu peopesal. Eelhoiatuse andmise seisukohalt huvipakkuvaim võis sajandeid olla teisel pool jõge Jaanilinna kindluse siseõuel toimuv – kas seatakse seal valmis vaenuvägesid või käib tavapärane elu? Nagu igaüks tänagi torni ronides veenduda võib, siis seda Hermanni linnuse tornist näha ei ole – Jaanilinna kindluse kõrgeim müür ei asu mitte selle servas, vaid keskel. Ja see on ehitatud täpselt nii kõrgeks, et varjata vaadet siseõuele. Tegu on sajanditevanuse näitega luuremeetmete ja vastumeetmete pidevast võidujooksust. 15
16
Narva Hermanni linnuse tornist ei ole näha, mis üle jõe Jaanilinna kindluse siseõues toimub, sest kindluse kõrgeim müür ei asu mitte selle servas, vaid keskel ja on ehitatud just nii kõrgeks, et varjata vaadet siseõuele. Tegu on sajanditevanuse näitega luuremeetmete ja vastumeetmete pidevast võidujooksust. Foto on tehtud 1930. aastatel. RA 17
Kuigi infot on kogutud alati, siis eriteenistustest tänapäevases mõistes saab rääkida alates 19. või isegi alles 20. sajandist. Siis hakati infot koguma ja analüüsima metoodiliselt, teenistused arenesid jätkusuutlikeks asutusteks, mitte ei olnud seotud mõne väljapaistva luurejuhi või valitseja isikuga. Ühena esimestest, kui mitte esimesena, jõudis sellise süsteemse käsitluseni Venemaa ja selles oli oluline roll Eestis Tallinnas (toona Reval) sündinud mehel. Baltisakslasest krahv Alexander von Benckendorff, meil tuntud kui Keila-Joa mõisnik (tal oli siinmail veel mõisaid), on ülemaailmselt kuulus kui mees, kes lõi pärast 1825. aasta dekabristide mässu Üksiku Sandarmikorpuse ja Tema Keiserliku Kõrguse Isikliku Kantselei kolmanda osakonna (mida ise juhtis 1826. aasta algusest kuni surmani 1844. aastal). Need kaks asutust üheskoos on hiljem tuntud Ohranka nime all, mis tuleneb tsaari eriteenistuse regionaalsete asutuste nimetusest
Eestiga seostub varaseim teadaolev dokumentaalselt tõestatud raadioluure kasutamine. 1902. aasta juulis kohtusid Tallinna reidil Saksamaa keiser Wilhelm II ja Vene keiser Nikolai II. Kummagi keisri laevastik võttis vahelt teise poole raadiosidet. Fotol on hetk, kui keisrite jahtlaevad Štandart (esiplaanil) ja Hohenzollern lahkuvad Tallinna reidilt. Foto: August Vannas. RA 18
„Охранное отделение ” (kaitseosakond). Ohranka oli loodud tsaarivõimu poliitiliste vastaste mahasurumiseks ja loomulikult oli sellega kurbi kogemusi ka poliitiliselt aktiivsematel eestlastel – teiste hulgas tuli nii vangipõlve kui ka eksiilielu tunda saada tulevasel riigijuhil Konstantin Pätsil. Kogu 20. sajandi jooksul on jõudsalt arenenud signaalluure. Üldise tunnustuse poliitiliste ja sõjaliste juhtide silmis pälvis see luuredistsipliin Esimese maailmasõja (1914–1918) ajal, mingil määral kasutati seda juba Vene-Jaapani sõjas (1904–1905). Eestiga seostub aga ka varaseim dokumentaalselt tõestatud raadioluure kasutamine. 1902. aasta juulis saabus Saksamaa keiser Wilhelm II oma jahil Hohenzollern Tallinna reidile, et kohtuda siin Venemaa keisri Nikolai IIga. Saksa keiserlikku jahti saatsid ristlejad Prinz Heinrich ja Nymphe ning hävitaja Sleipner. Raadiojaamade olemasolu ei olnud toona tavaline isegi mitte sõjalaevadel, aga nii jahil kui ka ristlejatel oli see toonase tehnika viimane sõna kasutuses. Loomulikult huvitas venelasi laevade omavaheline side ja selle vaheltvõtmist juhtis matemaatika, füüsika ja elektrotehnika professor Aleksandr Popov – seesama mees, kes nõukogude ajalookirjutuses figureerib raadio leiutajana. Saksa raadiogramme suudetigi kenasti vastu võtta. Mõnevõrra ebameeldiva üllatusena õnnestus peagi vahelt võtta järgmine vestlus kahe Saksa ristleja raadiojaama vahel: Prinz Heinrich: „Kas saate lugeda neid venekeelseid raadiogramme, mis siin kogu aeg tulevad?” Nymphe: „Jah.” Prinz Heinrich: „Mina saan lugeda ainult Štandarti [Nikolai II jahtlaev] ja Mininit [Vene ristleja].” Nymphe: „Mina saan mõnevõrra rohkem.”
Kuigi loomulikult oli teada, et raadiosidet on võimalik pealt kuulata, oli see õpetlikuks meeldetuletuseks, et seda ka tehakse ja sidet tuleb turvalisuse huvides krüpteerida. Kuigi Eesti ei kuulunud Esimese maailmasõja ajal tähtsamate sõjatandrite hulka, läks ta siiski maailma luureajalukku. Päris sõja alguses, 26. augustil 1914 jooksis Osmussaare juures karile Saksa kergeristleja 19
Esimese maailmasõja alguses 26. augustil 1914 Osmussaare juures karile sõitnud Saksa kergeristleja Magdeburg suitsev vrakk. Laevalt leitud koodiraamatuid kasutades ehitati üles nii Suurbritannia admiraliteedi krüptoloogiateenistus kui ka Venemaa raadioluure. Foto on tehtud aluselt, millega evakueerusid Magdeburgi meeskonna liikmed. Taamal paistab Osmussaare tuletorn. Bundesarchiv / Bild 134-B2501
Magdeburg – tegu oli sõja käiku enim mõjutanud laevahukuga. Nähes, et laeval vabaneda ei õnnestu, asus meeskond laeva kasutuskõlbmatuks muutma. See õnnestus, kuid närvitsedes ja võib-olla ka osalt liiga vara plahvatanud lõhkeseadeldiste tõttu lahkuti ummisjalu ning jäeti maha mitu koodiraamatut ja muud krüptograafiaalast materjali. Venelased korjasid need kokku ja see osutus sõja olulisimaks signaalluure alaseks leiuks, kuigi erinevaid koodiraamatuid said Antandi riigid (Venemaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Itaalia) hiljem kätte väga erinevatest kohtadest. 20