Eesti metsanduse
1OO aastat TOIVO MEIKAR
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9 17 18 26 29 35 42 57 70 81 82 87 95 96 105 107 111 117
Asjade algusest ehk millest alustati Fragmente metsandusest omariikluse aastail (1918–1940) Metsafond ja metsaomand Seadusandlus ja arengukavad Maareform ja erakorralised raied Metsakasutus Riiklik metsamajandus Metsaharidus ja -teadus Metsanduslikud seltsid ja kirjasõna Okupatsioonide pöörises (1940–1944) Esimene nõukogulik aasta (1940–1941) Pettumuste aeg (1941–1944) Aastakümned raudses haardes (1944–1988) Organisatsioon Seadusandlus ja arengukavad Eesti metsafond Metsakasutus Tööd metsa heaks
122 129 137 138 140 145 147 151 152 155 162 164 169 172 183 185 189
Metsaharidus ja -teadus Metsanduslikud seltsid ja kirjasõna Muutuste aeg (1988–1998) Seadlusandlus ja arengukavad Ümberkorraldused Metsaharidus ja -teadus Metsanduslikud seltsid ja kirjasõna Küpsemise aeg (alates 1999) Seadusandlus ja arengukavad Metsafond ja selle kasutamine Metsaomand Metsandusorganisatsioon Raied ja metsakultuurid Metsanduslikud seltsid ja kirjasõna Lõpetuseks Kasutatud ja soovitatav kirjandus Isikunimede loend
Palgivedu 20. saj algul. AM Riigi metsavaht Viljandimaalt, ametimärk rinnas, 1906. Foto: Jaan Riet. RA
Asjade algusest ehk millest alustati
Metsamajanduse eraldumine põllumajandusest ja sünd iseseisva majandusharuna jääb Eestis 18. ja 19. sajandi vahetusse. Pööret näitavad mitmed muutused: - metsade algeline korraldamine, millega algas reeglipärasem metsade majandamine ja metsakasvatuslike meetmete rakendamine; - metsade valitsemist ja majandamist reguleeriva seadusandluse sünd; - metsandusliku organisatsiooni kujunemise ja erialaspetsialistide kasutamise algus; - metsandusliku kirjasõna teke; - metsade ja nende majandamise saamine ka uurimisobjektiks. Vähemalt 19. sajandi esimesel poolel oli Balti kubermangude metsamajanduse arengus saavutatu paljuski teedrajav ja pakkus eeskuju ka ülejäänud Venemaale. Kõik, mis metsade majandamises toimus hiljem, vaid süvendas positiivset arengut, seda küll juba uutes majanduspoliitilistes oludes. 19. sajandi teisel poolel suurenes oluliselt vajadus puidu järele, põhjuseks suurtootmiseni jõudnud metsa- ja puidutööstus, täiesti uue tööstusharuna alustas sajandi lõpul kiiret võidukäiku tselluloosi- ja paberitööstus. Palju puitu vajas raudteede ehitamine, samas võimaldas see kaugemate metsamassiivide kasutuselevõttu ja suureneva puiduvajaduse juures toormepiirkonna ühtlasemat jaotumist. Suurenes nii metsamaterjali kohapealne tarbimine kui selle väljavedu. Varem domineerisid tarbepuiduna küttepuit ja ümarmaterjalid, aga nüüd oli toodang palju mitmekesisem. 9
10
20. sajandi algul ei suutnud kohalik metsaressurss esmakordselt enam kõiki nõudmisi täita, eeskätt tselluloositööstusele vajaliku paberipuidu osas. Talude päriseksostmisega jõudis uue tarbijana puiduturule maarahvas, samas hakkasid välja kujunema tegelikud talumetsad. Metsad olid kaasatud turumajandusse, mille kohatine laastav mõju metsadele hakkas riiklikust seisukohast vaadatuna muutuma ohtlikuks. Mitmel pool Lääne-Euroopas rakendatud metsahoiuseaduste eeskujul võeti Venemaalgi 1888. aasta seadusega esimest korda riigi järelevalve alla ka erametsad ja nende majandamine. Eesti Vabariigi eelne katastrikokkuvõte andis siin katastrimetsade pindalaks 841 000 ha ja metsasuseks umbes 19%. Tegu on väga Omaaegne metsakäsitus: Saaremaa näide Fragment Balti kubermangude metsade 1903. aasta üldplaanist. Hiiumaa on sellel praegusest oluliselt metsavaesem, Muhumaa peaaegu metsata ja väga palju parem pole olukord ka Saaremaal. Ametlike andmete alusel hinnati I maailmasõja eel Saaremaa maakonna metsasuseks 5%. Pea samasugune oli siin ametlik metsasus ka 19. sajandi keskpaiku, mil saarel töötanud Vene sõjaväetopograafid hindasid maakonna metsasuseks ometi umbes 40%. Küsimus ongi selles, mida metsana käsitada. Saaremaal mingite ajakohasemate kriteeriumide järgi määratletavaid metsamaid ei olnud, metsade eraldamise reeglid olid siin üldjoontes paika pandud juba 1760. aastail. See tähendas, et sisuliselt käsitati metsamaid ka heina- ja karjamaadena. Tegelikele oludele mittevastavat metsamaade suuruse ja osakaalu hindamist oli mujalgi, kuid mitte sellisel määral. Saaremaa metsade ametlik pindala ja metsasus võeti kriitikavabalt kubermangu, hiljem Eesti Vabariigi metsastatistikasse. 1929. aastaks oli Saaremaa katastrimetsade osakaal tõusnud 7%ni, 1939. aastaks 10%ni. Arvestades kogu metsa kasvatavat maad praeguste kriteeriumide järgi, saaksime Saaremaa selleaegseks metsasuseks hoopis 30%. I maailmasõja eel hinnati Saaremaa metsade pindalaks umbes 14 200 hektarit ja 1939. aastal 26 300 hektarit, aga arvestades kogu metsa kasvatavat maad, oli see 82 300 ha. Täna saab Saare maakonna metsasuseks hinnata umbes 54%.
Kaart: Max von Sivers. Die forstlichen Verhältnisse der Baltischen Provinzen. Riga: Häcker, 1903.
11
ligikaudse arvestusega, kuna metsamaa mõiste määratlus oli kubermanguti erinev ja andmed ise kohati vananenud, suur osa metsailmelisi maid oli esitatud hoopis põllumajanduslike kõlvikute all. Katastrimetsade arvestuses jäi riigi osaks 11%, talumetsade osa oli selleks ajaks tõusnud juba 12%ni. Metsadest 2% kuulus pankadele, 1% linnadele, kiriku osa jäi alla 1%. Ligi kolmveerand metsadest oli valdavalt eramõisate käes, vähemal määral oli metsi tööstusettevõtetel ja teistel omanikel. Eesti riigimetsad jagunesid sel ajal 11 riigimetskonna vahel, oma metsaadministratsioon oli ka suuremates linna- ja erametsades. Vene metsaseadusest tulenevalt jagati metsad tulundus- ja kaitsemetsadeks. Esimeste majandamine toimus lähtudes ametlikest metsahoiureeglitest, mille järgi kasutus ei tohtinud ületada metsade juurdekasvu. Vastavate arvutuste aluseks võeti aga väga lühikesed raieringid – okaspuudel 60 ja lehtpuudel valdavalt 30 aastat. Tuli tagada raiestike taasmetsastumine, vajadusel ka metsakultuure rajades. Keelatud oli metsamaid põhjendamatult raadata. Majanduskavade koostamise sundkohustust ei olnud, kuid asjaajamise kergendamiseks olid need metsaomanikele kasulikud ja metsahoiuseaduse rikkumise korral edasise metsakasutuse jätkamiseks lausa vajalikud. Kuigi paljud erametsad olid varustatud ajakohaste majanduskavadega, kehtestati ka lihtsustatud kava vorm, milles toodud põhimõtted (nt lühikesed raieringid) olid vajadusel metsakasutuse suuruse hindamise ametlikuks aluseks. Riiklikku järelevalvet erametsade kasutamise üle pidas kubermangu metsahoiukomitee, mis sai metsahoiurikkumiste korral rakendada lisaks rahatrahvidele ja sundmetsastamisele ka ajutisi raiekeelde. Talumetsade majandamisse metsahoiukomitee nende väiksuse tõttu tavaliselt ei sekkunud. Riigimetsade majandamine toimus üleriigiliste reeglite järgi ja seda oma aja kohta heal tasemel. Erametsade osas valitses kirev paljusus, kus heaperemeheliku majandamise kõrval leidus arvukalt laastava ja metsahoiukomitee sekkumist nõudva majandamise juhtumeid. Riigimetsades tehti lageraiet ja vajadusel raiestikud ka metsastati. Erametsades kohtas metsahoiuseaduses soositud lageraie kõrval veel teisigi, tänapäeval looduslähedasena käsitletavaid raieviise. See tähendas 12
Metsatööd Vasulas 1913. aastal. Foto: Johannes Pääsuke. ERM
sageli juba teadlikku erivanuseliste segapuistute kujundamist, mida hiljem on valitsevate lageraiete positsioonilt ka teravalt taunitud. Rannikuäärsete liivikute kinnistamiseks mõeldud pinnasekaitsemetsade pindalaks kujunes Eesti alal umbes 8300 ha. Omandivormist olenemata toimus nende majandamine kehtestatud kaitsekavade alusel, mis nägid vajadusel ette liivikute metsastamise, välistasid lageraie, pinnase lõhkumise jms tegevuse, mis võis kaitsemetsa seisukorda rikkuda. Metsade majandamise viisi määras omanik, s.o riik, eraomanik, omavalitsus vms, praktiline metsamajandus käis vähemalt suuremates metsades metsandusspetsialistide juhtimisel. Riigimetsades töötavad metsaülemad olid oma erihariduse omandanud valdavalt Venemaal, erametsade spetsialistid aga Saksamaal. 19. sajandi teisel poolel siirdusid ka esimesed 13
Vastemõisa riigimetskonna töötajad, ilmselt 19. sajandi lõpul. Metskonna koosseisu kuulusid sel ajal metsaülem, abimetsaülem, metsnik ja arvukalt erineva staatusega metsavahte. Metskonnas töötas ka kantseleiametnik, hiljem metsakooliharidusega kultuuride järelevaatajad, kelle ülesandeks olid eeskätt metsakultuuritööd, metsataimlamajandus jms. VM
eestlased nii Venemaale kui Lääne-Euroopasse metsanduslikku kõrgharidust saama, kuid kodumaal leidis neist erialast rakendust mõni üksik. Era- ja omavalitsusmetsade keskastme metsaametnike (metsnik, Förster) koolitamine toimus enamasti mõneaastase praktilise õppusena tunnustatud metsaülemate juures, 20. sajandi algul ka Liivimaa rüütelkonna metsakoolis. Riigimetskonnad said oma kaadri Venemaa 14
Karl Eduard Aun Karl Eduard Aun (1861–1945) lõpetas 1885. aastal Peetri maaviljeluse ja metsanduse akadeemia Moskvas. Töötas algul Riias abimetsaülemana, kuid siis sai ainsa eestlasena võimaluse töötada riigiteenistuses metsaülemana kodumaal. Oli 1888–1894 Võtikvere metsaülem, seejärel lühikest aega metsarevident Riias. Aastal 1897 alustas pikemaajalist teenistust Pärnumaa metsarevidendina ja Kilingi metsaülemana. Eesti Vabariigis jätkas Kilingi metsaülemana, olles samal ajal ka Pärnu maakonna metsaülem. Aastail 1925–1926 oli Mõisaküla ringkonna metsarevident ja siirdus siis pensionile. Seejärel tegutses harrastusdendroloogina ja lahkus 1940. aastal Saksamaale.
Karl Aun, esimene kõrgharidusega eestlasest metsaülem. Autori kogu
metsakoolidest. Just metsnike seas oli juba arvukalt eestlasi, kes võisid töötada ka väiksemate mõisametsade metsaülemaina. Metsavahiamet oli sageli praktilise õpetuse kaudu isalt pojale üleantav, 20. sajandi algul hakati aga kohati siingi nõudma kutsetunnistust, mis tõendaks praktilist õpetust mõne metsaülema juures. Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi filiaalina tegutsenud Balti metsaselts (Verein baltischer Forstwirte) koondas peamiselt eramõisate metsaametnikke, metsaomanikke ja -huvilisi ning tegeles praktiliste metsamajanduslike teemade kõrval ka metsateadusega. Siin pälviti rahvusvahelist tähelepanu nt metsakorralduses ja metsamajanduse ökonoomikas, dendroloogias, metsaselektsioonis ja mitmes metsakasvatuslikus küsimuses. Ühingu peamiseks väljundiks sai sotsieteedi väljaanne Baltische Wochenschrift koos oma lisadega, ilmus ka üksikuid raamatuid. Eestikeelne metsanduslik kirjasõna oli tagasihoidlik, piirdudes puhtpraktiliste väljaannete ja õpikutega. Sotsieteedi filiaalina tegutsenud Liivi- ja Eestimaa maakultuuri büroo oli muu kõrval metsamajanduse abiteenistus – sedakaudu tehti metsaparanduslikke töid, 15
koostati metsamajanduskavasid, tehti metsahindamisi, osutati konsultatsiooniteenust jne. Senine süsteem varises kokku 1914. aastal alanud maailmasõjaga. Küttedefitsiidi tõttu allutati metsad riiklike küttekomiteede kontsentreeritud, suurepinnalistele ja metsahoiureegleid eiravatele raietele. Et sel ajal metsamajanduslikud tööd seiskusid, olid tulemuseks ulatuslikud metsata alad, võsastikud ja harvikud, mille taasmetsastamisega tegeldi alles järgmisel kümnendil. Hääbus metsanduslike organisatsioonide tegevus, suur osa metsaametkonnast pillutati laiali.
16