Eesti muusika 100 aastat

Eesti muusika

1OO aastat MART JAANSON

1 1 1 1 1 1

0 1 0 1 1 1

0 1 1 0 0 0

0 0 0 0 1 0

1 1 1 0 0 0

0 0 1 0 0 1

1 0 0 1 1

1 1 1 1 1 1 1

1 1 1 1 1 0

0 0 0 1 0 0

0 1 0 0 1 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 1

1 1 1 0 1 1 1

1 1 1 1 1 0

1 0 1 1 0 0

1 0 0 0 0 0

0 0 0 1 0 0

0 0 0 0 0

1 1 0 1 0 0 1 0

Sisukord

9 20 21 22 26 29 35 42 43 49 59 59 64 79 79 93 103

Sissejuhatus Vaimulik muusika Kirikumuusika Muusika luterlikus kirikus Muusika õigeusu kirikus Muusika vabakirikuis Kristlik muusika Koorimuusika Üldlaulupeod Eesti heliloojate koorilooming Sümfooniline muusika Eesti sümfooniaorkestrid Eesti heliloojate sümfooniline looming Lavamuusika Ooper Operett, laulumäng, muusikal ja rokkooper Ballett

110 110 111 114 120 128 135 136 142 148 162 163 167 171 175 181

Kammermuusika Instrumentaalkammermuusika Muusika keelpillikvartetile Muud kammeransamblid Klaveri- ja orelimuusika Soololaul Levimuusika Popmuusika D탑채ssmuusika Rokkmuusika ja p채rimusmuusika Muusikateadus S체stemaatiline muusikateadus Ajalooline muusikateadus Etnomusikoloogia Kirjandust Isikunimede loend

Sissejuhatus

Kui 1990. aastail hakati otsima tunnust, mille poolest Eesti võiks muule maailmale eriliselt silma paista, siis leiti tihti, et selleks sobiks hästi muusika. Tõepoolest, maailmas tuntakse Eesti koorikultuuri ja üldlaulupidu. Pärast helilooja Arvo Pärdi ja dirigent Neeme Järvi läbilööki maailmas 1980. aastail on järjest kasvanud rahvusvaheliselt tuntud eesti süvamuusikaloojate ja -interpreetide, viimastel aastatel ka levimuusikute arv.

Mis on väikese Eesti võrdlemisi kõrgetasemelise muusikakultuuri põhjus? Pärast mõtterännakut läbi viimase saja aasta eesti muusika näib mulle, et tähtsamaid põhjusi on kaks. Esiteks suurepärane riiklik muusikaharidussüsteem, teiseks Eesti kultuuriline rikkus. Mõlemad põhjused on seotud Eesti geopoliitilise asendiga ida ja lääne piiril.

Eestlaste muusikaharidus sai alguse Lääne-Euroopa mõjul koos talurahvakoolide rajamisega 17. sajandil ning jätkus 19. sajandil kihelkonnakoolides ja õpetajate seminarides. Alates 19. sajandi teisest poolest aga hakkasid eestlased professionaalset muusikaharidust omandama ida pool, Peterburi konservatooriumis. See kõrgkool mõjutas otseselt ka Eesti Vabariigi 1919. aastal rajatud esimeste kõrgemate muusikaõppeasutuste 9

Tartu Kõrgema Muusikakooli (TKMK; 1919. aastal asutatud Vabakunstnik August Nieländeri Esimene Eesti Muusikakool ja Eesti Helikunsti Seltsi Tartu Kõrgem Muusikakool liideti 1921. aastal üheks kooliks) ja Tallinna Kõrgema Muusikakooli (aastast 1923 Tallinna Konservatoorium, TK) õppekorraldust. 9–10-aastane õppeaeg jagunes kolmeastmeliseks: alg-, kesk- ja kõrgemaks kursuseks. Lapsena kooli astudes oli nende kursuste läbimisel võimalik saada professionaaliks.

Eesti iseseisvuse esimese kahekümne aasta jooksul kujunes Tartu ja Tallinna koolide tase sedavõrd kõrgeks, et näiteks vaid Tartu koolis hariduse saanud Eduard Tubinast sai rahvusvaheliselt tuntud sümfonist ning tema kaasõpilasest Olav Rootsist Lõuna-Ameerika üks tähtsamaid dirigente ja muusikaelu suunajaid.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal algas eesti rahva jaoks raske aeg. Teiste hulgas kannatasid ka muusikud.

Paradoksaalsel kombel muutus aga muusikahariduse olukord veelgi paremaks. Kui Tallinna Konservatoorium hakkas Eesti Vabariigilt toetust saama alles 1935. aastal ja Tartu Kõrgem Muusikakool jäi vabariigi ajal erakooliks, siis Eesti NSVs sai kogu muusikaharidus riikliku rahastuse. Üleliiduliste normide alusel oli võimalik konservatooriumi õppetöö mahtu suurendada ja õppejõude juurde palgata. 1940. aastal koondati Eesti parimad muusikud ja muusikapedagoogid Tallinna Riiklikku Konservatooriumi (TRK). Konservatooriumi keskastmest kujunes keskeriõppeasutus, hiljem nimetusega Georg Otsa nim Tallinna Muusikakool.

Algastmest kasvas välja Tallinna Muusikakool (nn Narva maantee lastemuusikakool).

Tartu muusikakool kaotas nõukoguliku tsentraliseerimispoliitika käigus küll kõrgema kursuse ja enamiku endisi tippõppejõude, kuid sai riigi toel madalseisust üle, võis tööle võtta endisest rohkem õpetajaid ja kujunes juba 1960. aastateks kõrge tasemega muusikaliseks keskeriõppeasutuseks. 1971. aastal anti Tartu Muusikakoolile Heino Elleri nimi.

Kõrgema muusikakooli algastmest tekkis Tartu I Muusikakool (nn Tähe tänava lastemuusikakool), mis jäi samuti riigi rahastada.

Kui Eesti esimesel iseseisvusajal olid Tartu ja Tallinna kõrgkoolide kõrval madalama astme muusikakoolid vaid Valgas ja Narvas, siis 10

Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 2017. aasta aprillis. Foto: Mart Jaanson 11

nõukogude ajal asutati lastemuusikakoole üle Eesti. Nõnda tekkis Eesti NSVs eelnenud n-ö kahe samba süsteemi asemele kolmeastmelise püramiidi süsteem, kusjuures püramiidi alus oli rohkete lastemuusikakoolide tõttu väga kindel. Peale selle võimaldas nõukogude süsteem asutada 1961. aastal konservatooriumi juurde eriti andekate laste kooli, Tallinna Muusikakeskkooli, millest on teiste muusikakoolide kõrval tänapäevaks kujunenud tõeline tippmuusikute taimelava.

Nõnda võib öelda, et eestlased said hästi doteeritud nõukogude süsteemis nautida iseseisvusaja suhteliselt kitsastes oludes kujunenud, kuid heatasemelise muusikaharidussüsteemi vilju. Oli võimalik ära kasutada ka Moskva ja Leningradi kõrgetasemelist muusikakultuuri, kutsudes sealseid maailmanimega interpreete Eestisse ja suunates Eesti muusikuid sinna edasi õppima.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 2017. aasta aprillis. Foto: Mart Jaanson

12

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist Venemaa toetus kadus, kuid nn ühe püramiidi süsteem säilis. Ja kui õnnestuks kuidagi vältida endise riikliku, ent iseseisvas Eestis kohalike omavalitsuste alluvusse läinud lastemuusikakoolide võrgu kahanemist, jätkuks Eesti muusikakultuuri senine edu veel pikka aega.

Eesti kõrge muusikakultuuri teine põhjus on, nagu öeldud, Eesti kultuuriline rikkus. Mõtlen selle all eelkõige lääne ja ida mõtteviisi põimumist eestlaste vaimulaadis. Õigeusklikud setud ja vanausulised Peipsi rannaelanikud on pikka aega elanud kõrvuti läänekristlastest, põhiliselt luterlastest eestlastega. Pärast II maailmasõda kuni tänapäevani elavad eestlased oma maal aga kõrvuti etniliste venelaste ja teiste endise NSV Liidu rahvastega. Sellest ida ja lääne mõttelaadi – vahel ka konfliktsest, kuid enamasti rahumeelsest – kooseksisteerimisest on pärit palju väärtuslikku, mida me igapäevaelus ei tajugi, kuid mis võib järsku kunstiloomingu kaudu avalduda. Usun, et Arvo Pärdi fenomen on just ida ja lääne mõtteviisi õnneliku koostoime vili.

Muidugi tuleb Eesti kultuurilist rikkust meenutades rääkida ka rahvalaulust, mis näib jäävat lääne ja ida vahele ning seostuvat millegi ürgeestilikuga. Ma pole siiski kindel, kas seda ürgeestilikkust õnnestub rahvalaulu kaudu tabada, sest ka rahvalaul on ju II aastatuhandel kujunenud lääne ja ida pingeväljas. Siiski pole kahtlust, et eesti rahvalaul on viimase saja aasta eesti muusikakultuurile mõjunud tugeva stiimulina, aidates eestlasi poliitiliselt keerulistel aegadel oma identiteedi poole püüelda. Just selline püüdlus on kaasa toonud näiteks Veljo Tormise fenomeni.

Selles raamatus püüan anda ülevaate Eesti muusikakultuurist viimase saja aasta jooksul. Metoodiliselt olen valinud pigem žanripõhise kui kronoloogilise lähenemise. Selles on mulle eeskujuks olnud 1938. aastal ilmunud Eesti Akadeemilise Helikunsti Seltsi (EAHS) koguteos „Kakskümmend aastat eesti muusikat: 1918–1938“. Viimane oli mulle eeskujuks ka sisulises mõttes: avaldavad ju koguteoses arvamust tollased parimad Eesti muusikud, kelle valiku on kogumiku koostajana teinud üks parimaid Eesti muusikateadlasi Karl Leichter.

13

Selle koguteose taustal saab aga selgeks ka minu käsitluse puudulikkus. Kui artiklikogumikus räägivad paljud autorid 20 aasta Eesti muusikaloomingust, siis mina olen püüdnud rääkida üksi 100 aasta muusikaloomingust ja teemaderingi koguni laiendada. See aga on põhjustanud palju väljajätteid, näiteks polnud mul võimalik kuigi üksikasjalikult kajastada muusikaelu. Leevendagu neid puudusi Eesti muusika teised käsitlused, mille loetelu leidub raamatu lõpus kirjanduse nimistus.

Enne aga, kui lähen Eesti muusika viimase saja aasta vaatluse juurde, Eduard Tubin vanemas eas. ETMM tahaksin lühidalt puudutada Eesti muusika koolkondade rajajaid. On ju nemad loonud sisu sellesse muusikaharidussüsteemi vormi, mida ennist tänulikult kirjeldasin.

Heliloomingu alal on lihtne välja tuua kaks meest: Artur Kapp (1878– 1952) ja Heino Eller (1887–1970). Eesti Vabariigi ajal õpetas esimene kompositsiooni Tallinna Konservatooriumis, teine Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Kui Kapp siirdus 1944. aastal pensionile, siis Eller jätkas aastail 1940–70 tööd konservatooriumis ja teda võib pidada Eesti kõige teenekamaks heliloojate õpetajaks. Selle väite tõestuseks piisab meenutada, et kaks suurimat eesti heliloojat Eduard Tubin (1905–1982) ja Arvo Pärt (s 1935) on Elleri õpilased.

Muusikateaduse alal võib järgnevate põlvkondade õpetajaiks pidada muusikaajaloolast Karl Leichterit (1902–1987) ja folklorist Herbert Tamperet (1909–1975), kes mõlemad töötasid konservatooriumi õppejõududena. Kui püüda leida Eesti levimuusikute isa, siis oleks õige nimetada kahte nime: Uno Naissoo ja Heino Eller. Uno Naissoo (1928–1980) oli Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis 1977. aastal avatud 14

levimuusikaosakonna eestvedajaid. Sellelt pinnalt avati hiljem levimuusikaõpe ka Viljandi Kultuurikolledžis (praegu T Ü Viljandi Kultuuriakadeemia), Eesti Muusikaakadeemias (EMA; hiljem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, EMTA) ja teistes Eesti muusikakoolides.

Heino Eller oli TRKs aga kompositsiooniõpetajaks Eesti teenekamaile levimuusikaheliloojaile, kelle hulka peale Uno Naissoo tuleb arvata ka Valter Ojakäär (1923–2016) ja Arne Oit (1928–1975).

Nimetagem partituurijärjekorras ka teiste erialade alusepanijaid. Eesti flöödikoolkonna isaks peetakse Anton Schutinskit (1890–1976), kes töötas aastail 1919–35 TK flöödiõppejõuna. Tema õpilane oli Elmar Peäske (1907–1995), kes töötas pärast II maailmasõda omakorda TRK õppejõuna ja pani aluse sõjajärgsele flöödikunstile. Oboemängijate isa on Mihhail Prokofjev (1884–1958), kelle õpilased on Eesti sõjajärgsed oboeõpetajad Hartvig Juksar (1910–1985) Tallinnas ja Jaan Hargel

Arvo Pärt 1978. aastal. Foto: Kalju Suur. ETMM

15

Tartus (1912–1966, õpetas ka flööti ja fagotti). Klarnetiste õpetas TKs 1919–47 Bernhard Lukk (1886–1947). Luki õpilane oli teenekaim II maailmasõja järgne Tartu klarnetipedagoog Oskar Eomõis (1898– 1979), samuti Tallinna sõjajärgsete klarnetistide õpetaja Juhan Kaljaspoolik (1909–1979), kes õpetas ka saksofoni. Kaljaspooliku saksofoniõpilane on Olavi Kasemaa (s 1943), kes asutas 1980. aastal TRKs saksofoniklassi. Fagotti õpetas II maailmasõja eelses TKs Andrei Mihailov-Meri. Tema õpilane oli Sergei Prohhorov (1909–1985), kelle õpilased või õpilaste õpilased on paljud Eesti viimaste aastakümnete fagotistid, sh rahvusvaheliselt tuntud Martin Kuuskmann (s 1971).

Eesti metsasarvekoolkonna alusepanijaks peetakse üksmeelselt TK direktorit 1923–33 ja metsasarveprofessorit Jaan Tamme (1875–1933), trompetiõppe rajajaks aga TK esimest trompetiõpetajat, 1937. aastast professorit Julius Vaksi (1893–1952). Trombooni õpetas TKs 1929–41 tuntud dirigent ja Peterburi konservatooriumi kasvandik trombooni alal Raimund Kull (1882–1942). Tema õpilane oli Paul Karp (1905–1981), kelle juures õppis teiste hulgas TK trombooniprofessor Heiki Kalaus (1950–2007). Paul Karp on TRKs õpetanud ka tuubamängijaid. Georg Otsa nim Tallinna Muusikakoolis on tuntuim trombonistide ja tuubamängijate õpetaja Tõnu Soosõrv (s 1946). Tartu trompeti- ja metsasarvekoolkonna rajaja on aga August Metsa (1914–1977), kelle õpilane Kaupo Antzon (1936–1994) õpetas 1961. aastast kuni surmani Heino Elleri nim Tartu Muusikakoolis kõiki vaskpille.

TRK löökpilliklassile pani 1972. aastal aluse Kalju Terasmaa (s 1934).

Harfimängu õpetas TKs 1935–1969 Rudolf Tobiase tütar Silvia Tobias (1908–1985), 1964. aastast TRKs ja teistes Tallinna muusikakoolides Zvenislava Sillamaa (1932–2006). Pärast Eesti iseseisvuse taastamist alanud klassikalise kitarri õppe käimapanija on Heiki Mätlik (s 1955).

Eesti professionaalsele kandleõppele pani aluse Els Roode (s 1934). Esimene TK klaveriprofessor (1920) oli küll Artur Lemba (1985–1963), kuid Eestile kuulsust toonud klaverimängu põhimõtted juurutas siiski TRK professor alates 1945. aastast Bruno Lukk (1909–1991). Eesti organistide isaks tuleb pidada TK professorit alates 1925. aastast August Topmanit (1982–1968), kes rajas TKs oreliõppe ja kirikumuusika osakonna. Topmani õpilane on 16

ka Eesti orelimängu suurkuju Hugo Lepnurm (1914–1999), kelle õpilased on enamik praeguseid Eesti organiste.

Eesti viiulikoolkonna rajajaks peetakse üksmeelselt Johannes Paulsenit (1879–1945, TK professor aastast 1925). Vioolamängijate õpetajaist tõuseb esile alates 1935. aastast kuni surmani konservatooriumis töötanud Herbert Laan (1907–1988). Esimene TK tšelloprofessor (1925) oli Raymond Bööcke (1871–1940), tema õpilaste August Karjuse (1906– 1970) ja Laine Leichteri (s 1919) pedagoogikunst on aga vorminud paljusid hilisemaid Eesti tšelliste.

Ehkki esimene konservatooriumi kontrabassiõppejõud oli rahvusvaheliselt tuntuim eesti kontrabassist Ludvig Juht (1894–1957), lahkus ta koolist juba 1920. aastal ja tähtsaimaks TK kontrabassiõppejõuks sai heliloojana tuntud Adolf Vedro (1890–1944). Vedro kontrabassiklassis õppis Johannes Kuusemets (1900–1968), Kuusemetsa juures Vladimir

Hugo Lepnurm professor August Topmani juures orelitunnis 1931. aastal. ETMM

17

Olav Roots ja Ludvig Juht esinemas 1947. aastal. ETMM

Luht (1912–1969), Luhti juures aga Kaupo Olt (s 1946), kelle õpilaste hulgas on praegusi kontrabassikunstnikke.

Eesti mõjukaimaks lauluõpetajaks võib nimetada TRK professorit (1951) Aleksander Arderit (1894–1966). Koorijuhte (tollal koolimuusika erialal) hakkas konservatooriumis koolitama kooli direktor ja dirigent Juhan Aavik (1884–1982, professor alates 1928. aastast). Tema õpilased on nt Tuudur Vettik (1898–1982) ja Gustav Ernesaks (1908–1993).

Eesti orkestridirigendid on küll enamasti algul õppinud koorijuhtimist, kuid siiski võib meie orkestridirigeerimise kõrge taseme üheks alusepanijaks pidada Roman Matsovit (1917–2001), kes töötas 1944–2001 EMAs dirigeerimisõppejõuna, 1977. aastast professorina. Matsovi õpilased on nt Peeter Lilje (1950–1993), Tõnu Kaljuste (s 1953), Jüri Alperten (s 1957), 18

Vello Pähn (s 1958), Arvo Volmer (s 1962), Toomas Vavilov (s 1969) ja Olari Elts (s 1971). Matsovi õpilase Toomas Kapteni (s 1957) õpilased on omakorda Eesti edukaimad naisdirigendid Anu Tali (s 1972) ja Kristiina Poska (s 1978). Väga suure mõjuga Eesti dirigentidele on olnud vist maailma tuntuima Eesti dirigendi Neeme Järvi (s 1937) kunst. Näiteks üks noorema põlvkonna esiletõusvamaid dirigente Risto Joost (s 1980) on oma sõnul temalt palju õppinud. Dirigendid on saanud ka Neeme Järvi mõlemast pojast Paavost (s 1962) ja Kristjanist (s 1972), kellest esimene kuulub maailma tippdirigentide hulka.

Vaimulik muusika

Rääkides vaimulikust muusikast, pean esmalt täpsustama, mida ma selle all silmas pean. Religioone on maailmas palju, samuti on neid palju Eestis.

Kui mõista vaimuliku muusika all igasugust religiooniga seostuvat muusikat, siis võib hätta jääda, sest piiri religioosse ja ilmaliku muusika vahele on raske tõmmata. Kas eesti folkloorist toituv muusika on religioosne või mitte? Kas kultushelilooja või -bändi muusika on tema austajate jaoks religioosne või mitte? Kas Eesti üldlaulupidu on religioosne sündmus või mitte? Et neid ja teisi selliseid küsimusi vältida, käsitan vaimuliku muusikana sellist muusikat, mis on seotud kristliku religiooniga.

Siiski ei tulene selline piirang ainuüksi lihtsustamisvajadusest, vaid ka meie ajaloost. Eesti on sajandeid olnud kristliku kultuuriga maa. Eestlaste maailmavaadet on Piibel mõjutanud alates 17. sajandil ilmunud esimestest maakeelsetest piiblitõlgetest. Eesti kirjakeele arengus on saanud määravaks luterlikud lauluraamatud. Eesti muusikakultuurgi on sündinud kiriku rüpest.

20