Eesti seltside
1OO aastat JÃœRI ULJAS
1 1 1 1 1 1
0 1 0 1 1 1
0 1 1 0 0 0
0 0 0 0 1 0
1 1 1 0 0 0
0 0 1 0 0 1
1 0 0 1 1
1 1 1 1 1 1 1
1 1 1 1 1 0
0 0 0 1 0 0
0 1 0 0 1 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 1
1 1 1 0 1 1 1
1 1 1 1 1 0
1 0 1 1 0 0
1 0 0 0 0 0
0 0 0 1 0 0
0 0 0 0 0
1 1 0 1 0 0 1 0
Sisukord
9
Saateks
13
Seltsiliikumise algus Eesti- ja Liivimaal
13
Valgustusaeg ja Baltimaad
19
Eestlaste seltsiliikumise eelkäijad
23
Baltisaksa ja vene seltsid
28
Eestlaste muusika- ja kultuuriseltsid
37
Põllumeeste seltsid
43
Tuletõrjeseltsid
45
Karskusseltsid
49
Spordiseltsid
55
Haridusseltsid
65
Eestlaste seltsitegevus välismaal
71
Seltsid ja kujunev Eesti ühiskond
75
Seltsitegevus omariikluse ajal 1918–1940
75
Seltsid ja oma riik
77
Põllumeeste seltsid
77
Tuletõrjeseltsid
81
Spordiseltsid
88
Karskusseltsid
91
Seltside vabahariduslik tegevus
110
Noorsoo- ja naisseltsid
114
Teadusseltsid ja üliõpilasorganisatsioonid
117
Vähemusrahvuste organiseerumine Eestis
130
Eestlaste seltsid välismaal
133
Kokkuvõtteks
135
Seltsid okupeeritud Eestis
135
Esimene Nõukogude okupatsioon
141
Saksa okupatsioon
144
Nõukogude okupatsioon: stalinistlik Eesti 1944–1959
154
Nõukogude okupatsioon: mitmepalgeline Eesti 1960–1987
159
Taassünd
159
Seltsiliikumise taastamine
169
Eestlased välismaal
175
Järelsõna
177
Kirjandus
187
Isikunimede loend
Saateks
Veel 1857. aastal puudus eesti keeles sõna „selts” selle praeguses tähenduses (Tuglas 1958: 77). Puudusid traditsioonid, puudus ka kogemus. Tänapäevaks on seltsitegevusel vägagi soliidne ajalugu. Pilt on nii kirju, et on isegi raske määratleda, mida liigitada seltside alla. Käesoleva raamatu autor lähtub seisukohast, et selts on riigist sõltumatult tegutsev ja kasumit mittetaotlev vabatahtlik ühendus, sellel on tegevusele vastav organiseeritus (põhikiri, juhatus jne) ja see on moodustatud liikmete vaba valiku alusel ühiste huvide edendamiseks. See definitsioon välistab terve hulga ühendusi. Nii ei saa olla seltsi peamine eesmärk sissetuleku (palga) või kasumi (tulu, võidu) saamisele suunatus, nagu on ühistutel, ametiühingutel ja kutseühendustel. Kuid ka osade seltside tegevuses on aeg-ajalt märgata püüdlust kasu saada, näiteks põllumeeste seltsidel ajal, mil arendati intensiivselt ühistutegevust. Välistatud on sellised kodanikuühiskonna ilmingud nagu fondid ja sihtasutused, kuna nende liikmed saavad palka. Eraldi tuleb rõhutada vabatahtlikkust. See aga eeldab täiskasvanud isiku teadlikku otsust. Seetõttu ei saa seltsidena käsitada kogudusi, kuna nende liikmed kujunevad ristimise käigus. Küll aga saame seltsideks pidada koguduste baasil moodustatud ühendusi (nt Valga Püha Jaani koguduse naiskomitee). Vabatahtliku organisatsiooni alla ei mahu ka koolinoorte ühendused, kuna selgi puhul pole tegemist täiskasvanud isikute teadliku otsusega. Ülevaate andmisel seltside sajast aastast ei saa kuidagi mööda minna sellele eelnenud enam kui sajast aastast. Kujunemisperioodi vaatlemine võimaldab paremini mõista ka omariikluse ajaks juba välja kujunenud seltside tegevussuundade jätkumist ja arengut. Baltisaksa ja eesti 9
seltsiliikumine oli paralleelne, eestlased olid enamasti jäljendaja rollis. Samas on ka selgeid erandeid, näiteks karskusseltse asutasid pigem eestlased. Eestlaste kultuuriruumi ülesehitamisel oli baltisakslastel väga suur roll: enam kui saja aasta jooksul aidati korraldada, juhendati, toetati poliitiliselt ja majanduslikult erinevaid ettevõtmisi jms. Oma rahvuslikus vaimustuses ei ole me sellele piisavalt tähelepanu pööranud, kuid need seosed vajavad põhjalikumat analüüsi. Kohati jäävad ka abistamise motiivid ebaselgeks. Õnneks on nüüdseks siiski tasapisi hakatud paremini nägema nende kultuuriruumide tihedat seotust ja koostööd. Sellele on tähelepanu juhtinud Toomas Siitan (2007: 11). Eksisteeris kolmaski, vene kultuuriruum. See oli tihedalt võimuga põimunud, seetõttu ei suudetud ka siinmail terviklikku kultuuriruumi luua. Kõiki kolme kultuuriruumi ühendas vaid muusikaga seotud tegevus. Baltisakslaste laulu- ja muusikaseltside repertuaari võtsid omaks nii eestlased kui venelased. Laulupidude korraldamine mõjutas eestlasi, kelle eeskujul hakkasid ka venelased laulupidusid organiseerima. Seltsidel (ja laulupidudel) oli tähtis roll kollektiivse identiteedi loomisel. Baltisakslaste rahvustunde puhangud ilmnesid eriti 1866. ja 1870. aasta laulupidudel. Kuid eestlaste ja baltisakslaste seltsitegevusel on ka kvalitatiivsed erinevused. Baltisaksa seltsidel oli enamasti nimetus ja tegevus väga täpselt määratletud. Kui laienes tegevus, muutus ka seltsi nimi (nt Eesti Saksa Seltsi nimevahetused). Eestlaste seltsid tegelesid aga kõige sellega, mida oli vaja kultuuriliseks ja sotsiaalseks edenemiseks. Väga hästi on see täheldatav Kuressaare Eesti Seltsi tegevuses. Tuleks rõhutada meie talgutraditsiooni, kahjuks ei ole selle ja seltsitegevuse seostele senini tähelepanu pööratud. Tehti ju talgute korras ühiselt ära paljud vajalikud tööd. Paljud rahvamajadki rajati talgutöö abil. Sarnane mõttelaad ilmnes ka seltside töös. Seltside tegevus oli paljuski suunatud majandusliku kapitali kogumisele. See omakorda võimaldas asutada koole, raamatukogusid ja tegeleda kõige olulisega, mis aitas rahva kultuurilist kapitali edendada. Selline suundumus valitses ka kogu omariikluse ajal. Siiani ei ole suudetud anda seltside tegevusest terviklikku ülevaadet. Tänuväärse töö on ära teinud Ellen Karu, kelle aastakümnete jooksul ilmunud rohketes artiklites on ülevaade seltside tegevusest 19. sajandil ja 10
20. sajandi alguses. Sama perioodi on üritanud mõtestada ka Ea Jansen (1993; 1998; 2000). Temalt ilmus koos Jaanus Arukaevuga ka kogumik (1995), kus jäi ikkagi tervikpilt andmata ja paljud küsimused vastuseta, samuti vajab baltisakslaste roll põhjalikumat käsitlust. Haridusseltside tegevust on põhjalikult kajastanud Feliks Kinkar oma raamatutes (1993; 1996; 2000). Seltside uurimise alal väljaantavate publikatsioonide mõttes oli tähtis 1993. aasta. Lisaks Kinkari teosele ilmus siis Aili Aarelaid-Tarti juhtimisel tegutsenud uurimisgrupilt Eesti Teaduste Akadeemia Toimetiste erinumber ning koostöös käesolevate ridade autoriga korraldati konverents „Seltsiliikumine Eestis: eilsest tänaseni”. Samal aastal valmis siinkirjutajal jätkuks publikatsioonidele (eelkõige 1990 ja 1993) ka magistritöö, lisandus osalus vabahariduskonverentsi korraldamisel (1994). Taassündivat kodanikuühiskonda kirjeldati 1996. aastal ilmunud Aili Aarelaid-Tarti eestvedamisel koostatud kogumikus, kuid sellestki ei saa tervikpilti seltsitegevusest, sest paljude seltside tööst polnud tollal veel ülevaadet ega eristatud seltse täpselt teistest organisatsioonidest (fondidest, sihtasutustest, kasu taotlevatest ühendustest). Loodetavasti aitab käesolev töö anda esmase põgusa ülevaate seltside osast meie kultuuriruumi ja oma riigi ülesehitamisel ning nende rollist iseseisvuse taastanud Eestis.
11
Tartumaa Väägvere pasunakoor 1867. aastal. RA
12
Seltsiliikumise algus Eesti- ja Liivimaal
Valgustusaeg ja Baltimaad Valgustus muutus Baltimaades tähtsaimaks kultuuriliseks vooluks 18. sajandi teisel poolel. Juhtivale kohale tõusid Liivimaa provints ja Riia, Eestimaal valgustuse läbimurre nii intensiivne ei olnud. Samas kestis valgustus siinmail kaua, kogu 19. sajandi esimese poole. Valgustusega sarnaseid eesmärke kandis ka vabamüürlus oma salaloožidega. Esimene neist rajati 1750. aastal Riias (kokku oli neid kuus). Tallinna loož „Isis” rajati 1773. aastal, selle juurde asutati ka vendade tarbeks väike raamatukogu (1779), mis ilmselt koosnes peamiselt vabamüürlikust kirjandusest. Tartu „Pollux” rajati 1778. aastal. Ajapikku laienes valgustuse kandepind suuremaks sotsiokultuuriliseks liikumiseks, mis haaras ühiskonna kõrg- ja keskkihte, neid, keda koondasid valgustuslikud ideaalid ja ühised eesmärgid. 1770. aastatel alguse saanud lugemisrevolutsiooniga kaasnes lugemisseltside ja -ringide asutamine. Saksamaal levinud lugemisseltsid olid ka Venemaal valdavalt saksakeelsed, esimene neist rajati aastaks 1777. Lugemisseltside ja raamatukogude tekke ning ajakirjanduse ühistellimise peamiseks põhjuseks oli lugemisvara kõrge hind. Uute raamatute hea kättesaadavuse tagasid raamatukaupmehed, kes said raamatute laenutamisest lisasissetuleku. Liivimaal on raamatukaupluste asutamine seotud Johann Friedrich Hartknochiga, enne tema tulekut ei olnud seal ühtki raamatupoodi, Eestimaal oli vaid üks. Tema tegevus on otseselt seotud ka Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli rajatud lugemisseltsiga, mis tellis raamatuid ainult Hartknochi käest. Raamatukaupmehed 13
Pastor August Wilhelm Hupel. Graafika autor: Joseph Friedrich August Darbes. EKM
asutasid ka kommertsraamatukogusid. Näiteks tegutses Johann Jacob Illigi kommertsraamatukogu (asutati 1772) üsna pikalt, veel 1777. aastal teatati 200 uue raamatu laekumisest. Samale ajale langeb ka Johann Christoph Allee kogu, mille raamatuist enamik ilmus 1770. aastail. Üks suuremaid oli Peter Gottlieb Bornwasseri raamatukogu (1629 köidet), mille avamise aeg kahjuks teada ei ole. Kogude teoste nimekirjad koostati 1799. aastal, mil tsensuuri tõttu suleti ja pitseeriti kaheks aastaks kõik raamatukogud. Aktiivsed oldi ka Saaremaal. Kuressaares loodi 1785. aastal lugemisring ja 1791. aastal raamatukogu, raamatuid telliti Hamburgist. Tartus asutati kommertsraamatukogu 1786. aastal ning lugemisselts 1793. aastal. Raamatukogud tegutsesid ka Pärnus, Haapsalus ja Rakveres. Lugemisseltsidest nii selget teavet ei ole. Maal asutasid neid pastorid, koduõpetajad ja mõisaomanikud. Esimeste seas oli arvatavasti 1771. aastal Põltsamaa pastori August Wilhelm Hupeli asutatud lugemisselts, mille kasutuses oli pidevalt 500–600 köidet. Sageli olid lugemisseltsi liikmeteks mõisnike sugulased ja tuttavad, kellele raamatuid ette loeti. 14
Sellised lugemisringid tegutsesid näiteks 19. sajandi esimesel kolmandikul Teenusel, Vinnis ja Haljalas. Võimalik, et leidus ka talupoegadele mõeldud valgustuslikke lugemisseltse. See sõltus pastorite soovist tutvustada talupoegadele rahvavalgustuslikku kirjandust. Samuti tegutsesid erialased lugemisseltsid, näiteks Võrus teoloogiline lugemisselts (1802). Rajati ka Eestimaa pastorite lugemisühing, mis käis koos kuni 1847. aastani. Munalaskme mõisa omanik Carl Ferdinand von Hueck katsetas põllumajandusliku lugemisseltsiga, kuid lugejate vähesuse tõttu oli sunnitud oma tegevuse lõpetama. Lisaks lugemisseltsidele pakkusid lugemisvõimalust ka klubid. Tallinna vanimaks klubiks peetakse 1781. aastal asutatud Bürgerliche Klubbet (hilisem „Erholung”). Paljud liikmed laenasid klubi raamatukogule välja oma isiklikke raamatuid, ajakirju ja ajalehti. Ka Tallinna Mustpeade vennaskonna juurde asutati klubi (1782), hiljem lisandus raamatukogu. Selle baasil loodi klubi „Einigkeit” (Clubb der Einigkeit in Reval) (1792). Hooajaliselt tegutses 1780. aastail Tallinnas aadliklubi (Adliche Clubb), millest 1788. aastal arenes välja klubi Toompeal (Societät auf dem Dom). See omakorda reorganiseeriti 19. sajandi alguses Tallinna Aktsiaklubiks (Aktienklub), millega sulandus kokku ka 1784. aastal August von Kotzebue asutatud Tallinna harrastusteater. Kutseline teater, mis tegutses praeguse NUKU teatri hoones, asutati aastal 1809. Kuressaares rajati 1785. aastal meesteklubi (Männerklubbe), mis käis koos kaks korda nädalas, 1786. aastal lisandus tantsuklubi (Tanzklubbe). Pärnus tegutses juba enne 1790. aastat meesteklubi (Männerclub, hiljem Musse). Kuna see oli mõeldud vaid meestele, tekkis 1805. aastal Pärnus kodanike organisatsioon (Bürger-gesellschaft), kuhu võisid kuuluda kõik linnakodanikud. Tartus asutati 1792. aastal kodanike ja literaatide klubi Gesellschaft der Musse (Bürgermusse), aadlike klubi „Ressource” (Ressource Gesellschaft, 1791) ja ülikoolirahva akadeemiline ühing Akademische Mussengesellschaft (1802). Hiljem tekkisid klubid ka väiksemates linnades, varaseim teade on Haapsalust 1793. aastast. Lugemise kõrval pakkusid meeldivat ajaviidet dineed, kaardimängud, piljard, kontserdid ja ballid. Ehkki klubide liikmed olid statuudi kohaselt võrdsed, said liikmeteks vaid sobivate seisuste esindajad. Võrdsus teatud piirides tähendas seda, et seltsi tulles tuli auastmed koju jätta või vähemasti ukse taha tõlda. 15
Bürgermusse seltsimaja Tartus Uueturu tänaval 1940. aastal (hävis 1941. a juulis). RA
Tallinna klubides käsitöölisi ei aktsepteeritud, küll tehti seda aga väikelinnade klubides. Näiteks lubati Paides alates 1826. aastast klubisse isegi tsunftis õppinud selle. Klubiliikmete enamuse moodustasid sakslased, ka venelasi ei tõrjutud. Eestlasi leiab vaid klubiteenijate seast. Näiteks otsustas Bürgerliche Klubbe üldkoosolek häälteenamusega klubiteener Maddis, lisaks tema võla kustutamisele, senisest pärussõltuvusest vabastada ja talle vabadus anda. Maddis oli abiellumiseks palunud end vabaks lasta. Seisuslikult kõige vabam oli klubi „Einigkeit” asemele 1820. aastal moodustatud Mustpeade Klubi. Tänu avatusele oli sellel ka palju liikmeid (300–400). Seega muutusid klubid ajapikku seisulikult vabamaks, kaasates järjest suuremaid elanikkonna kihte. Samas ei võetud klubidesse naisi. Enamik 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses asutatud klubisid jäi püsima kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. 16
Aadelkond asutas 1792. aastal Riias Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi, mille eesmärk oli edendada ratsionaalset põllupidamist ning vahendada kogemusi ja teadustulemusi. Alates 1830. aastaist hakkas sotsieteet rajama tütarseltse ja mitmesuguseid erialaseltse. Valgustuspüüdluste tippsaavutuseks oli Tartu Ülikooli taasasutamine 1802. aastal, mis võimaldas ligipääsu kõrgharidusele ka vähem jõukatele. Vaimuelu aitas elavdada noorte õpetatud meeste saabumine Saksamaalt, tuues kaasa lausa kultuurilise põimumise Saksamaaga. Tänu sellele osutus Baltikum euroopalikele ideedele ja vaimuvooludele senisest avatumaks. 19. sajandi esimestel kümnenditel tegutsesid ka mitmed estofiilide seltsid. Neist tähtsaima asutamine on seotud Johann Wilhelm Ludwig von Lucega, kes 1815. aastal tegi ettepaneku rajada eesti keele uurimise ja edendamise selts, mille kaugem eesmärk oli ühtse kirjakeele loomine. Põhikiri kinnitati 1817. aastal, seltsi liikmeskond kasvas 40-ni. Kuni likvideerimiseni (1842) oli selts eeskujuks nii Tartu Eesti Õpetatud Seltsi (1819) kui ka Õpetatud Eesti Seltsi (1838) rajamisel. 1818. aastal läks Lucel korda asutada Kuressaare ökonoomiline akadeemia, et koordineerida toimekate peremeeste tegevust, vahetada kogemusi ja ideid ning soodustada majanduslikke uuendusi. Arvukalt asutati teadusseltse, mis sarnanesid ülesehituselt akadeemiaga. Ehkki need olid oma tegevuse tõttu elitaarsed, ei mänginud liikmete seisuslik päritolu rolli. Seetõttu võib neid pidada tolle aja kõige demokraatlikumateks ja moodsamateks organisatsioonideks. Eestis oli üks olulisemaid Tartus loodud Õpetatud Eesti Selts (1838), mis seadis algselt eesmärgiks eesti keele, kirjanduse ja rahvakultuuri edendamise ning uurimise, hiljem aga muutus baltisaksa teadusseltsiks. Seltsi
Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi medal. EPM
Johann Wilhelm Ludwig Luce – estofiil, pastor ja kirjanik. RA
17
Ferdinand Johann Wiedemann. Vello Paluoja joonistus, 2009. PäMu
asutajaliikmete hulka kuulus ka selle pikaajaline esimees Friedrich Robert Faehlmann. 19. sajandi teisel poolel ületas ÕES-i liikmete arv juba 300 piiri. Järjest enam osales seltsi tegevuses eestlasi (Jakob Hurt, Karl August Hermann, Jaan Tõnisson jt). Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes ilmus koos saksakeelse paralleeltrükiga esmakordselt meie rahvuseepos „Kalevipoeg” (20 lugu aastatel 1857–1861). Tallinnas asutati Eestimaa Kirjanduse Ühing (1842), millel oli 1850. aastal tegevliikmeid 145, neist 45 aadliseisusest. Ühing kasvas välja Tallinna koolide õppejõududest moodustunud mõttekaaslaste grupist. 1913. aastaks oli liikmete arv tõusnud 760-ni, nendest 293 olid naised, enamik kas meesliikmete abikaasad või naissoost kodakondsed. Ühingu raamatukogust kujunes selleks ajaks Eestimaa kubermangu ülekaalukalt suurim teaduslik raamatukogu. Seltsi sekretäriametis oli keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann, kes oli väga aktiivne ja jõudis aastatel 1842–1858 ise pidada 50 ettekannet. Ajalooseltse asutati ka väiksemates linnades – neist esimestena Narva Muinsusselts (1864) ja Saaremaa Uurimise Selts (1865). Oluline teadusselts oli ka Eesti Loodusuurijate Selts (1853). 18