Hamnet

Page 1

repiastmetest astub alla üks poiss. Käik on ahtake ja kulgeb käänuna. Ta mõõdab igat sammu, hoides end seina ligi, maandudes mütsatusega igal järgmisel astmel. Jalami lähedal peatub ta viivuks, heites pilgu tuldud teele. Seejärel võtab äkilise otsustavusega kolm viimast astet ­korraga, nagu tal kombeks on. Põrandat puutudes poiss komistab, ­langedes kiviplaadile põlvili. On lämmatavalt tuuletu hilissuvine päev ja üle ruumi visku­ vad pikad valgusviirud. Päike puurib poisile silma, jaotades akna krohvseinale kollaseks võrestikuks. Poiss ajab end jalgu hõõrudes püsti. Vaatab ühele poole, ­astmetest üles, vaatab teisale, teadmata, kuhu tal minna tuleks. Tuba on tühi, tuleasemel mäletsevad vaikselt leegid, ere­ kollased tukid pehme suitsukeeru all peidus. Katkised põlve­ nukid tuikavad poisi südamega ühes rütmis. Ta seisab, käsi trepile viiva ukse käepidemel, kulunud nahksaapa nina õhus, valmis liikuma, edasi sööstma. Poisi heledad, pea kuldsed juuk­ sed kerkivad kulmu kohal kahludena üles. Mitte ainsatki hingelist. Poiss ohkab, hingates sisse sõõmu lämbet tolmust õhku, ja läheb üle toa, eesuksest välja tänavale. Ta justkui ei märkakski kärude, hobuste ja kaubasakste hääli, inimesi hõikumas, ärkli­ korralt kotti alla vinnavat meest. Ta vantsib piki majaesist, kuni jõuab naabermaja ukseavasse. Vanavanemate kodus lehkab alati ühtmoodi: koldesuitsu, rasva, naha ja villa järele. Sarnane ja ometi seletamatult teine kui kõrvalasuvas kahe magamistoaga elamises, mille vanaisa oli ehi­ tanud kitsukesse tühimikku suurema maja vastas ning kus tema 13


Hamnet

koos ema ja õdedega elab. Ta ei saa õieti aru, miks see nii on. Neid kahte eluaset eraldab vaid õhuke vitstest punutud sein, ent õhk on kummaski ise sorti, ise lõhnaga, ise soojusega. See maja siin helab tuule tõugetest ja tõmmetest, vanaisa töö­ toast kostvast kopsimisest ja haamrilöökidest, aknale kloppivate kundede hõigetest, tagahoovi melust ja mäsust, uste kolksatus­ test onude tulles ja minnes. Kuid täna mitte. Poiss seisatab vahekäigus, kuulatades elu­ märke. Ta näeb, et töökoda paremat kätt on tühi, järid tööpingi taga täitmata, tööriistad laokil, kandik hüljatud kinnaste kui käejälgedega kõigile vaatamiseks jäetud. Müügiaken on kinni tõmmatud ja tihkelt riivis. Ka söögitoas pahemat kätt ei paista kedagi. Pikal laual paistab posu suurätte, üks süütamata küünal, hunnik linnusulgi. Ongi kõik. Poiss teeb häält, tuues kuuldavale tervitushüüu, küsiva huike. Hõikab korra, hõikab teise. Kallutab vastust oodates pead. Ei miskit. Vaid päikeses vargsi paisuvate palkide nagin, tuule vihin uste alt sisse ja üle tubade, linaste seinakatete kahin, tule­ asemel praksuvad puud – need seletamatud hääled, mis ütlevad, et maja on inimtühi, tõmbab hinge. Ta sõrmed klammerduvad ukse rauast käepideme külge. Hiline päevasoe pressib higipiisad kulmu alt nahale, paneb selja leemendama. Valu põlves teravneb, torgib, siis vaibub. Poiss avab suu. Ta hüüab nimesid, ühe teise järel, kõigi nende nimesid, kes elavad siin, selles majas. Vanaema. Teenijapiiga. Onud. Tädi. Õpipoiss. Vanaisa. Poiss proovib neid kõiki korda­ mööda. Viivuks torkab talle pähe kutsuda isa, hüüda tema järele, ent isa on miilide, tundide ja päevade kaugusel Londonis, kus poiss ei ole eales käinud. Kuskohas, tahaks ta küsida, on tema ema, vanem õde, vana­ ema ja onud? Kuhu on saanud teenijapiiga? Ja vanaisa, kes ­päeval jalgagi majast välja ei tõsta, kelle harilikult leiab töökojas 14


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

õ­ pipoissi kiusamas või arveraamatu lehtedel numbreid kokku löömas. Kuhu nad kõik jäid? Miks on mõlemad majad tühjad? Ta kõnnib piki vahekäiku edasi. Töökoja ukseni jõudes poiss peatub. Viskab kiire pilgu üle õla, veendumaks, et keegi ei näe, ja astub sisse. Vanaisa kindakoda on koht, kuhu teda naljalt ei lasta. Isegi uksel seisatamine on keelatud. Misasja sa kõõlud seal, möirgaks vanaisa kohe vastu. Ei saa enam ausa inimese kombel töödki teha, ilma et keegi pulkas silmadega pealt ei vahiks. Miskit muud sul teha ei ole, kui looderdada ja keelega kärbseid püüda? Hamneti mõistus on erk: koolitükid ei valmista talle põrmugi peavalu. Ta haarab õpitu loogika ja tähenduse otsekui õhust ning jätab asjad kärmelt meelde. Vastused verbide, grammatika, aja­ vormide, numbrite ja arvutuskäikude kohta on tal nii varmalt valmis, et teised poisid kadedakski kisuvad. Ent sealsamas võib ta meel ekslema minna. Kreeka keele tunni ajal tänaval mööduv vanker viib ta kirjatahvli juurest mõtisklema, kuhu vanker teel võiks olla, mis tal koormaks on, ja meenutama korda, kui onu teda koos õdedega heinavankrile sõitma võttis, kui imetabane see oli: värskelt niidetud heina lõhn ja torkivad kõrred, roiu mära kabjasammuga ühes taktis jõnksuvad rattad. Viimastel nädalatel on ta mõnedki korrad koolis hajameelsuse pärast nuuti saanud (vanaema lubas isale sõna saata, peaks seda üksainus kord veel juhtuma). Õpetajahärrad ei saa selles kuidagi selgust. Hamnet õpib kiiresti, loeb pikad leheküljed peast ette, kuid mõtteid kooli­töö küljes hoida ei malda. Laotuses lõõritav lind võib poisi poolelt sõnalt vakatama panna, nagu oleks taevane välgunool ta kurdiks ja tummaks teinud. Nähes silmanurgast kedagi ruumi sisenemas, võib ta sinnapaika jätta kõik käsiloleva – söömise, lugemise, koolitüki kirjutuse – ja puurida pilgu tulijasse, otsekui oleks sel tähtis teade edasi anda. Tal on kombeks ajalise maailma piiridest üle lipsata 15


Hamnet

ja siseneda ühte teise ilma. Ehkki keha viibib siinsamas, on ta mõtetes kuskil mujal, keegi teine, kohas, mida teab tema üksi. Ärka üles, laps, kamandab vanaema ja nipsutab sõrmedega. Tule tagasi, kähvab vanem õde Susanna teda kõrvast napsates. Kuula nüüd ometi, sõitleb teda koolihärra. Kus sa kadusid, sosistab Judith, kui ta viimaks naaseb, teadvusele tuleb, uudistab ümb­ rust ja näeb, et on taas kodus, tuttava laua ääres, ümber koda­ kondsed ja ema, kes teda naerukil ilmel piidleb, otsekui teaks täpselt, kus poiss oli käinud. Ka nüüd, seades sammud töötoa keelatud valdustesse, on Hamnetil peast pühitud, miks ta tuli. Silmapilguks triivib ta eemale murekoormast, sellest, et Judith on haige ja vajab hoolit­ sust, et tuleb minna ema või vanaema või kellegi teise järele, kes teaks, mida teha. Varbadel ripuvad loomanahad. Hamnet jagab niipalju asja, et tunda ära roostekarva tähnidega hirverüü, pehme ja nõtke talle­ nahk, orava tilluke karvik, metskuldi kare ja turris kuub. Lige­ male minnes löövad nahad kahisema ja liigatavad, justkui leiduks neis veel elu, nii imeraasuke, et kuulda poisi tulekut. Hamnet lükkab näpu ette ja katsub kitsenahka. See tundub võrratult õrn, nagu jõevetikate silitus pahkluudel suvekuuma supluse ajal. Nahk õõtsub edasi ja tagasi, jalad laiali, üleni välja sirutatud nagu lennuhoos lind või surmahaldjas. Hamnet keerab ringi, uurib kahte istet tööpingi taga: pehmet nahkpolstriga kohta, mille vanaisa põlvpüksid läikima on trii­ kinud, ja õpipoiss Nedi kõva puuistet. Ta silmitseb pingi kohal ­seinale riputatud tööriistu. Poiss oskab eristada neid, millega nahka lõigatakse, millega venitatakse, millega nahatükid kokku köidetakse ja millega pisted tikitakse. Ta märkab, et kitsam sõrme­venitaja, naisekinda jaoks, on vales kohas, ununud sinna, kus töötab Ned, pea kumeras ja õlad köötsus, vilkad sõrmed kibedasti töös. Hamnet teab, et vanaisa võib tühja asja pärast 16


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

Nedi peale kärkida või hullematki teha, sestap haarab ta töö­ riista, mõõtes pihus puidu sooja raskust, ja tõstab selle konksu otsa tagasi. Poiss asub lahti sikutama sahtlit, kus hoitakse niidirulle ja nööbitopse – tasakesi-tasakesi, sest teab, et sahtel kriiksub –, kui ta kõrva kostab mingi hääl, kerge nihutus või kraaps. Mõne hetkega on Hamnet toast väljas, vahekäigust läbi ja tagahoovis. Talle meenub miski. Mida imet ta ometi sahkerdab siin töökojas? Õde on ju haige – ta peab otsima kedagi, kes aitaks. Hamnet lajatab ükshaaval lahti keedukoja ukse, pruuli­ koja ukse, pesukoja ukse. Kõik nad on tühjad, ruumid pime­ dad ja vilud. Ta hõikab taas, sedakorda pisut kähedamalt, kurk ­karjumisest kare. Ta nõjatub vastu keedukoja seina ja virutab saapaninaga pähklikoore pihta, saates selle kõrinaga üle hoovi. Seesugune üksiolek teeb teda üdini nõutuks. Keegi peab ju siin olema, on alati olnud. Kuhu nad võisid minna? Mis ta tegema peab? Kuidas said kõik korraga kaduda? Miks ei ole ema ja vana­ ema kodus nagu harilikult, ahjuuksi lahti võtmas, koldetulel leent segamas? Poiss seisab hoovil, heites pilke ümberringi: vahe­ käigu uksele, keedukoja uksele, koduuksele. Kuhu küll minna? Keda appi kutsuda? Kuskohas nad kõik ometi on? Igal elul on oma tuum, südamik, keskpunkt, kust kõik laiali hargneb, kuhu kõik naaseb. See on hetk, kui ema ei olnud: oli vaid poiss, tühi maja, hüljatud hoovipealne, kuulmatu hüüd. Seal ta maja varjus seisab, hõigates appi neid, kes on teda toitnud ja katnud ja unele kiigutanud, hoidnud käest, kui ta esimesed sammud astus, õpetanud lusikaga sööma ja kuumale leemele peale puhuma, üle tee minnes silmi teritama, herilasepesa torki­ mata jätma, joomakruusi puhtaks loputama, jõesügavast eemale hoidma. See hetk jääb ema südamepõhja tema elupäevade lõpuni. 17


Hamnet

Hamnet veab saapaninaga mööda hoovitolmu. Ta märkab poo­ leli jäänud mängu, mis neil Judithiga hilja aja eest käsil oli: nööri­ juppidega männikäbid, mida sai keedukoja kassi vänderdiste ees eemale sikutada ja õhus kiigutada. Tibatillukesed olevused on nad, silmnäod kui kannikesed, pehmed padjad talla all. Emakass peitis end panipaigas tünni, et pojad ilmale tuua, ja redutas seal nädalaid. Vanaema otsis pesakonda siit ja sealt, kindla kavatsu­ sega kõik vette pista nagu tal kombeks, kuid kassimamma ajas plaani nurja, hoidis maimukesi vaikselt varjus, kuni need silmad pähe said, lasid juba ringiratast traavi, kribisid mööda viljakotte üles, jahtisid linnusulgi ja villatutte ja langevaid lehti. Judith ei raatsi kassidest kaua lahus olla. Üks neist on tal tihtilugu vöö­ paunas paos, ent reetlik mügar ja kikkis kõrvaotsad annavad ta ära, pannes vanaema sajatades veevaadile näitama. Ema seevastu sosistab neile, et kassipojad on uputamiseks liiga suured. „Ei ta enam julge,“ kinnitab ta lastega omavahel olles, kuivatades Judithi hirmunud näolt pisaraid. „Tal ei oleks selleks südant – nad paneksid ju vastu, nad võitleksid elu eest.“ Poiss kõnnib mahajäetud käbide juurde. Nööriotsad on kõvaks tambitud mulda soonitud, kiisusid ei paista aga kuskil. Ta äsab käbile saapaninaga ja see veereb tast hüpliku kaarega eemale. Hamnet sihib vaate elumajale, suurema maja arvukatesse akendesse ja kodumaja mustavasse ukseavasse. Harilikult tun­ neksid nad Judithiga üksiolekust head meelt. Niisugusel hetkel katsuks ta keelitada õde keedukoja katusele ronima, et küüni­ tada käed ploomipuu oksteni naabri aia taga. Oksad on viljadest ­pungil, lookas, ploomide punakuldsed kuued küpsusest pakata­ mas; Hamnet on neid vanavanemate maja ülemisest aknast sil­ manud. Oleks täna harilik päev, aitaks ta Judithil end katusele upitada, et tüdruk saaks täita taskud näpatud viljadega, hooli­ mata kõhelusest ja vastuseisust. Ta ei söanda teha midagi autut 18


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

või keelatut, ta loomus on liig siiras, ometi õnnestub Hamnetil õde paari sõnaga ümber veenda. Ent täna, keset mänguhoogu varasest surmaunest pääsenud kiisudega, kaebas Judith peavalu, kipitust kurgus, tal hakkas külm, siis jälle kuum, kuni ta läks tuppa ja heitis pikali. Hamnet sammub tagauksest majja ning astub vahekäiku. Ta on juba tänavale suundumas, kui kuuleb mingit häält. Klõpsa­ tust või nihutust, imetasast heli, mis on siiski kindel märk teisest hingelisest. „Uu?“ hüüab Hamnet. Ootab. Ei midagi. Söögitoast ja võõraste­ kambrist kajab vastu vaikus. „On siin keegi?“ Hetkeks, kõigest silmapilgu pikkuseks viivuks, kujutleb poiss, et see võib olla isa, kes on Londonist tagasi ja tahab neid üllatada – nii on ennegi juhtunud. See on isa, siinsamas ukse taga, peidab end ehk nalja pärast, teeb neile vigurit. Kui Hamnet tuppa astub, hüppab isa peidust välja, ta reisikott ja paun on täis kingitusi, ta lõhnab hobuste ja heina ja pika reisi järele, ta võtab pojal ümbert kinni ja Hamnet surub põse isa vammuse karedate kinnituste vastu, mis panevad naha kirvendama. Hamnet teab, et isa see olla ei saa. Ta teab, päris kindlasti. Isa teeks mitme hõikamise peale häält, ta ei varjaks end tühjas majas. Sellegipärast tunneb poiss võõrastekambrisse astudes äki­ list üdini tungivat pettumust, nähes madala laua kõrval vanaisa. Ruum on hämarusse mattunud, aknad kinni kaetud. Mees seisab tulija poole seljaga, ta on kergelt küürus ja kohmitseb mil­ legi kallal: poiss märkab pabereid, riidest kotti, mündihunnikut. Laual on kann ja peeker. Vanaisa käsi jonksab asjade vahelt läbi käia, ta pea on kumeras, suust lahmab kähisevat hingeõhku. Hamnet köhatab kombekalt. Vanaisa pöörab hooga ümber, ilme metsik, raevunud, käsi rapsab läbi õhu, justkui vaenlast peletades. „Kes on?“ hüüatab ta. „Kes tuli?“ 19


Hamnet

„See olen mina.“ „Kes?“ „Mina.“ Poiss astub aknapraost viiliti langeva kitsa valgus­ triibu poole. „Hamnet.“ Vanaisa vajub mütsatusega toolile. „Pidid mind peaaegu ­kangeks ehmatama,“ kurjustab ta. „Misasja sa ometi piirad siin?“ „Ega ma meelega,“ sõnab poiss. „Ma muudkui hõikusin teid, aga keegi ei vastanud. Judith on …“ „Välja läksid kõik,“ seletab vanaisa poisi jutule vahele, ähma­ tes napilt randmega. „Mis sa neist taga ajad, ei tea?“ Mees haarab kannul kaelast ja sihib selle peekri suunas. Jook, vististi õlu, läi­ gatab äkiliselt välja, muist peekrisse ja muist paberitele, pannes vanaisa vanduma ja siis varrukaservaga lauda kuivatama. Ham­ netile tuleb esimest korda pähe, et vanaisa võib olla purjus. „Tead sa, kuhu nad läksid?” pärib Hamnet. „Mis?” ühmab vanaisa pabereid kuivaks patsutades. Viha määritud paberite pärast näib rapiirina mõõgatupest välja välga­ tavat. Hamnet tunneb, kuidas mõõgaots vastast otsides ruumis ringi uitab, ja talle meenub ema sarapuust ritv, see, kuidas oksa­ kest alati vee poole tõmbab, ehkki Hamnet ei ole sugugi salajane allikas ja vanaisa raev ei ole habisev nõiavits. Tema raev on lõikav, vahe, ettearvamatu. Hamnetil ei ole aimugi, mis järgmisena juh­ tub või mida ta tegema peaks. „Mis sa jõllitad seal,” sisistab mees. „Aita mind.” Hamnet venib ühe sammu lähemale, siis teise. Pelglikult, sest peas keerlevad isa sõnad: kui vanaisa on kurjas tujus, siis hoia temast heaga eemale. Kohe kaugele hoia. Ära mine mitte ligigi, kas kuuled? Isa oli seda talle südamele pannud viimase külaskäigu ajal, kui nad pargitud nahkasid vankrilt maha laadisid. Vanaisa John oli nahasületäie mutta pillanud ja virutanud äkkvihas noa hoovi­ planku kinni. Isa oli tõmmanud sedamaid Hamneti oma selja 20


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

taha, tee pealt eest, ent John oli neist mööda trüginud ja sõna­ lausumata majja läinud. Isa võttis Hamneti näo oma pihkude vahele, sõrmeotsad poisi kaela pitsitamas, pilk vankumatu ja läbitungiv. Su õdesid ta ei puutu, aga sinu pärast olen mures, oli ta kulmu kibrutades pomisenud. Sa tead ju, mis ma selle kurja tujuga mõtlen? Hamnet oli noogutanud, tahtes, et see hetk veel kestaks, et isa hoiaks ta pead nõnda oma sõrmede vahel: ta tundis kergust ja kindlust, tundis, et teda hinnatakse ja kalliks peetakse. Samas tundis ta sisimas tarretavat rahutust, justkui kõhutäit, mis soolikates ära ei seedi. Ta mõtles sõnade pliks-plaksudele, mis isa ja vanaisa vahel õhus vihisesid, meenutas, kuidas isa sõrmed küü­ nitasid alailma kraed lõdvemale laskma, juhtus ta vanematega ühes lauas istuma. Luba mulle, oli isa kähedal häälel nõudnud, kui nad tookord õuel seisid. Vannu. Ma pean teadma, et sind miski ei ähvarda, kui ma ise olen kaugel. Hamnet usub, et peab oma sõna. Ta on ohutus kauguses. Kolde teises servas. Siit vanaisa teda kätte ei saa, isegi kui tahaks. John kummutab ühe käega peekrit ja raputab teisega paberilt piisku. „Säh, võta,“ kamandab ta lehte poisile ulatades. Hamnet kummardub jalgu liigutamata ettepoole ja haarab pakutust sõrmeotstega kinni. Vanaisa silmad on pilukil, valv­ sad, keel suunurgast väljas. Ta köögutab toolil nagu vana armetu padakonn kivi otsas. „Ja see ka.“ Vanaisa sirutab käe järgmise lehega. Hamnet kummardub taas, hoides hädavajalikku vahemaad. Ta mõtleb isale: isa on tema üle uhke, isa on temaga rahul. Kiirelt kui rebane teeb vanaisa korraga äkksööstu. Kõik sün­ nib nii ruttu, et hiljem ei tea Hamnet, mis järjekorras asjad juh­ tusid: paberileht lendleb põrandale, vanaisa sõrmed kahmavad tal randmest, seejärel küünarnukist, rebides teda enda poole, jalatäiele maale nende vahel, millest isa manitses eemale hoidma, ning teine käsi, mis endiselt peekrit hoiab, tuleb kiiresti l­ ähemale. 21


Hamnet

Poiss aistib oma silmavaates vööte – verev, kollakas­punane, tule­ karva värvid, mis silmanurgast sisse voogavad –, enne kui tal valus hakkab. See on terav, raske, läbistav valu. Peekriserv on tabanud teda otse kulmujoone alla. „Olgu see sulle õpetuseks,“ lausub vanaisa häirimatult, „et sa ei käiks ega luuraks teiste järel.“ Hamneti palgeile purskuvad pisarad, mitte ainult viga saanud silmast, vaid mõlemast. „Ja ongi pill lahti? Nagu mingil plikakesel. Sa oled sama hale kui su isa,“ teatab vanaisa poisist lahti lastes vastikusega. Hamnet kargab tagasi, lüües sääre plaksaki vastu voodiserva. „Muudkui tönnib ja viriseb ja vingub,“ rohmab vanaisa. „Selgroogu tal ei ole. Aru ei ole. See on see asi temaga. Miskit ta tehtud ei saa.“ Hamnet jookseb majast välja tänavale, pühkides kiiruga nägu, tupsutades varrukaga verd. Ta teeb koduukse lahti ja läheb trepist üles kambrisse, kus isa-ema suure eesriietega sängi kõrval kitsal asemel lebab väike kogu. Magaja on riides – pruun kleit, valge tanu, mille paelad on lahtiselt kaelale vajunud – ning lamab teki peal. Jalast heidetud kingad vedelevad tagurpidi ta kõrval justkui tühjad hernekaunad. „Judith,“ sõnab poiss ja puudutab tüdruku kätt. „On sul parem?“ Tüdruku laud kerkivad. Ta vaatab paar hetke venda, ise kuskil kaugel viibides, ning suleb uuesti silmad. „Ma magan,“ sosistab ta. Judithi nägu on sama südajas kui vennal, tal on sama kõr­ ged kulmud, mille kohal turritavad sama heledad juuksed. Sil­ mad, mis nii põgusalt poisi näol peatusid, on sama tooni – soe merevaiguvärv kuldsete tähnidega –, samasugune silmapaar nagu Hamnetil. Sellel on oma põhjus: nende sünnipäev on samal päe­ val, nad on pärit ühest emaüsast. Poiss ja tüdruk on kaksikud, sündinud põgusa vahe järel. Lapsed on nii sarnased, justkui oleks nad kasvanud samas lootekestas. 22


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

Hamnet pigistab näpud ümber õe omade – needsamad küü­ ned, sama kujuga sõrmenukid, kuigi poisi omad on suuremad, laiemad ja mustemad –, tõrjudes mõtet, et teise käed on niisked ja kuumad. „Kuidas sul on?“ tahab poiss teada. „Kas parem?“ Judith liigatab end. Sõrmed haaravad venna sõrmedest. Ta lõug liigub padjal ülespoole, siis jälle alla. Poiss märkab lamaja kurgu all paiset. Ja teist kohas, kus õlg ja kael kokku saavad. Ta põrnitseb neid. Nagu kaks vutimuna otse Judithi naha all. Kah­ vatud ja pikergused, ilusasti varjul, otsekui koorumist oodates. Üks kaelal, teine õlal. Piiga lausub midagi, ta huuled on avali, keel liigub suus. „Mis sa ütlesid?“ pärib Hamnet ligemale kummardudes. „Su nägu,“ pomiseb Judith. „Mis su näoga juhtus?“ Poiss tõstab peo kulmule, tundes sõrmede all paistetust ja värskelt immitsenud verepiisku. „Ei midagi,“ vastab ta. „See on tühiasi. Tead mis,“ jätkab ta rutakalt, „ma lähen tohtrit otsima. Tulen varsti tagasi.“ Tüdruk ütleb veel midagi. „Ema?“ kordab Hamnet. „Ta ... ta tuleb. Ta ei ole kaugel.“ Õigupoolest on ema enam kui miili kaugusel. Agnesel on Hewlandsis vennalt renditud maalapp, mis asub tema sünnimaja valdustes metsaservas. Siin peab ta mesilasi kõrtest punutud korvides, mis kihavad usinast ja pühendunud elust; ümber laiuvad peenrad täis maarohte, lilleõisi, taimi, vitsa­ rao najal üles ronivaid vääte. Agnese nõiaaed, nagu ütleb tema võõras­ema silmi taeva poole tõstes. Pea iga nädal võib naist silmata peenarde vahel jalutamas, et kitkuda umbrohtu, hoida peopesi mesitaru keerdudel, näpsata siin-seal varsi tagasi, peita mõned õied, lehed, kaunad, kroon­ lehed või seemned puusal rippuvasse nahkpauna. 23


Hamnet

Täna tuli ta venna kutsel – karjasepoiss käis teatamas, et mesi­ lindudega olla midagi lahti, et nad on taru maha jätnud ja kogu­ nevad puude latva. Agnes kõnnib tarude ümber, kuulatades mesilaste juttu. Ta seirab viljapuuaias sumisevat sülemit, puuvõrades mustendavat pilve, mis pahameelest tuikab ja võbiseb. Miski on neid häiri­ nud. Ehk ilm, muutuv õhusoojus, või on keegi koguni taru kallal käinud? Mõni põngerjas, ära eksinud lammas, võõrasema? Agnes libistab käega mööda taruseina üles ja alla, pistab näpud sügavale sisse, järelejäänud asukate keskele. Tal hakkab oma ker­ ges kleidis jahe, seistes puude hämaras veesinises varjus, paksud kuklale kinnitatud palmikud valge tanu all peidus. Naise nägu ei kata võrk, ta ei kanna seda kunagi. Lähedalt vaadates võib näha, kuidas ta huuled liiguvad, tuues kuuldavale vaikseid helisid ja naksatusi tiivulistele, kes keerlevad ta pea ümber, maanduvad varrukal, ekslevad näol. Ta võtab tarust välja kärje ja kükitab seda uurima. Kärg on viimseni kaetud millegagi, mis paistab üheainsa sibava summana: see on pruun, kuldsete juttidega, tiivakesed pisikeste südamete sarnased. Sajad mesimummud üksteises kinni, klammerdunud oma kärje külge, oma sihi ja töö külge. Agnes tõstab tossava rosmariinioksa ja lehvitab sellega kergelt kärje kohal, heites tüünesse augustiõhku tiheda suitsujoa. Mesi­ lased kogunevad otsekui kokkulepitult tema pea kohale parve, nagu pilveudu, õhus hõljuv võrk, mis ühtejärge uue kuju võtab. Hele vaha kraabitakse tasa ja targu korvikesse; mesi lahkub kärjepesast pelgliku, pea vastumeelse joana. Aegamisi nagu kevadine mahlajooks langeb punakaskuldne, liivatee tummise ­teravuse ja lavendli õiehõrkuse järele lehkav nektar savipotti. Meelõim langeb kärjest alla, teel paisudes ja keerdudes. Korraga on tunda mingit muutust, miski kandub läbi õhu, otse­ kui lennanuks lind hääletult üle pea. Töö kohale k­ ummardunud 24


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

Agnes vaatab üles. See liigutus paneb käe väratama ja mesi tilgub randmele, joostes üle sõrmede ja mööda potikülge maha. Agnese kulm tõmbub kipra, ta paneb kärje käest ja ajab end sõrmeotsi lakkudes sirgu. Ta silmitseb elumaja katuseräästaid hüvakätt, valgeid pilve­­ räbalaid ülal, rahutult viipavaid puuoksi pahemal metsas, mesi­ laste sülemit õunapuuaias. Kaugemal ajab Agnese vanuselt teine vend, vits käes, ratsateel lambaid, koer edasi-tagasi sõelumas. Kõik on nii, kuis peab. Agnes jälgib viivu jõnklikult edasi vooga­ vat karja, koibade kiiret jooksu, lohmakaid porikoorikuga kasu­ kaid. Naise põsel maandub mesilane, ta pühib selle eemale. Hiljem, ja kogu ülejäänud elu, mõtleb ta aina, et oleks ta otsemaid lahkunud, korjanud kokku oma kotid, taimed ja mee­ potsikud ning võtnud jalge alla kodutee, kui ta oleks toiminud oma äkilise nimetu rahutuse sunnil, võinuks ta muuta seda, mis juhtus järgmisena. Jätnuks ta kihiseva mesilassülemi sinnapaika, omapäi, selle asemel et putukaid tarudesse tagasi meelitada, saa­ nuks ta ära hoida, mis oli tulemas. Kuid Agnes ei liigu paigalt. Ta kuivatab higipiisku kulmul ja kaelal, manitsedes end arukusele. Paneb ääreni täis meepotile kaane peale, mähib kärje kobrulehe sisse, surub peod järgmisele tarule, et sees toimuvat tabada. Naine nõjatub vastu taruseina, tajudes selle kõmisevat, võnkuvat sisemust, tundes sama väge ja võimist, mis on tärkaval tormituulel. Hamnet traavib piki tänavat, pöörab ümber nurga, põigates kõr­ vale vankriaiste vahel kannatlikult seisvast hobusest, möödudes gildihoone ette kogunenud meestest, kes end tõsiste nägudega üksteise poole kallutavad. Ta jätab selja taha naise, kes hoiab kätel sülelast, anudes suuremat põngerjat nobedamini astuma, emaga sammu pidama; rühib mööda eesli kintse nüpeldavast mehest ja krantsist, kes tõstab oma kõhutäielt pilgu, et tulistvalu 25


Hamnet

kiirustavat poissi seirata. Loom haugatab korra valju hoiatuse ja jätkab järamist. Viimaks jõuab Hamnet tohtri maja ette – ta küsis lastega emandalt juhatust – ning klopib uksele. Hetkeks on ta silme ees omaenda sõrmed, neid nähes meenub kohemaid Judith ja käed saavad uut hoogu. Ta klõmmib, ta prõmmutab, ta hõigub. Uks tõmmatakse lahti ja nähtavale ilmub kitsas kuri naise­ nägu. „Mis sa ometi teed?“ hüüatab naine rätiga tulija poole rahmates, justkui tahtes teist putuka kombel eemale peletada. „Säärane mürgel ajaks surnud ka üles. Kasi minema.“ Ta hakkab juba ust kinni lükkama, kui Hamnet ettepoole sööstab. „Ei,“ ütleb poiss. „Palun teid. Andestust, proua. Mul on tohtrit vaja. Meil on vaja, mu õde on haige. Kas ta saab meile tulla? Saab ta otsemaid tulla?“ Naine peab ust oma punakate sõrmede raudses haardes, ent heidab Hamnetile mureliku valvsa pilgu, otsekui tabades poisi näojoontes asja tõsidust. „Teda pole siin,“ teatab ta viimaks. „Läks haiget vaatama.“ Hamnet peab neelatama, tugevalt. „Millal ta võiks tagasi tulla?“ Surve uksele annab järele. Hamnet pistab ühe jala majja, ­jättes teise trepile. „Ma ei oska ütelda.“ Naine mõõdab pika pilguga poissi ja sissetungijast saapanina oma esikus. „Mis su õde vaevab?“ „Ei tea.“ Hamnet katsub meenutada Judithit, kuidas too oli teki peal lebanud, silmad kinni, põsed punetavad ja samas kaa­ med. „Tal on palavik. Ta on voodis pikali.“ Naine tõmbab kulmu kortsu. „Palavik? On tal buboonid?“ „Buboonid?“ „Muhud. Naha all. Kaelal või kaenlaaukudes.“ Hamnet põrnitseb naist, tillukest kurdu kulmude vahel, tanuserva, mis on kõrva äärde punase randi vajutanud, seljale tükkivaid traatjaid juukselokke. Ta mõtleb sõnale „buboon“, 26


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

selle kummaliselt ümarale kujule, kuidas sõna aimab oma pun­ nis kõlaga järele asja, mida kujutab. Poisi rinnust käib läbi külm hirmuvärin, mis kiirelt ja praginal südame ümber jäätub. Kurd naise kulmude vahel süveneb. Ta paneb käe Hamneti kuueesisele ja surub poisi uksest välja. „Mine,“ ütleb ta pinevil ilmel. „Mine koju. Kohe. Hakka astuma.“ Naine on juba ust sulgemas, kui kitsukesest uksepraost kõlab mitte just lahkuseta öeldud: „Ma palun tohtril teile tulla. Ma tean, kes sa oled. Sa oled kindameistri poiss, lapselaps? Hen­ ley Streetilt. Räägin tohtriga, kui ta tagasi jõuab. Sina aga mine. Ära sa kuskil kinni pea.“ Järele mõelnud, lisab naine: „Jumal kaitsku sind.“ Hamnet jookseb kodu poole. Maailm näib ümberringi viravat, inimesed on lärmakamad, tänavad pikemad, taevasina ähvardavalt kiiskav. Ratsu püsib endistviisi aiste vahel, peni on end ukselävel kerra tõmmanud. Buboonid, käib Hamnetil peast läbi. Seda sõna on ta kuulnud. Teab, mida see tähendab, mis on selle sisu. Ega see ometi tõsi ole, mõtleb poiss kodutänavasse käänates. Ei saa ju olla. Ei saa. Seda – ta ei mõtle sellele, ei lase isegi oma peas sõnal kuju võtta – ei ole siin linnas enam aastaid nähtud. Keegi on kodus, usub Hamnet, selleks ajaks, kui ta ukseni jõuab. Kui ta selle lahti lükkab. Kui ta üle läve astub. Kui ta hõikab kedagi, ükspuha keda. Talle vastatakse. Keegi on seal ees. Ise seda teadmata möödus Hamnet tohtri järele minnes vanaisast ja vanaemast ning vanemast õest. Vanaema Mary oli kõndinud piki jõeäärset põiktänavat ja kundedele kindaid koju toimetanud. Kepp käes, et üht riiakat kukepoega peletada, Susanna tema kannul. Tüdruk sai kaasa võetud, et ta kannaks korvi kindakraamiga: hirvenahast, kitse­ nahast, vooderdatud kas oravakarva või villaga, tikanditega ja 27


Hamnet

päris lihtsad. „No mitte ei mõista,“ oli Mary kaevelnud, kui Hamnet põiktänava otsast märkamatult mööda vuhas, „mis­ pärast ei võiks sa inimesele vähemasti silma vaadata, kui sind ter­ vitatakse. Nad tasuvad su vanaisale enam kui heldelt ja kübeke kombekust sul mööda külgi maha ei jookse. Niipalju kui mina aru saan …“ Susanna oli liikunud vanaema kiiluvees, pööritades silmi ja tassides kindakorvitäit. Nagu otsast raiutud käed, mõtles neiu, varjates vanaema hääle kuulmatuks omaenda ohkamise ja katuseservade vahelt paistva taevavaatega. Vanaisa John oli olnud üks neist gildihoone ees seisnud mees­ test. Sellal kui Hamnet Judithiga rääkis, oli ta lahkunud kambrist oma rehkenduste juurest ja seisis nüüd seljaga abi otsiva poisi poole. Oleks Hamnet pead pööranud, näinuks ta vanaisa endale teiste sekka teed tegemas, kuulatamas nende juttu, kahmamas eemale põiklevatest käsivartest, kehutades, õrritades, keelitades neid oma seltsis kõrtsi. Ehkki Johni sellele kokkusaamisele ei kutsutud, oli ta sest kuulda saanud ja mesti tulnud, lootes tabada neid enne, kui laiali minnakse. Üle kõige igatseb ta olla jällegi tähtis ja mõjukas mees, võita tagasi kaotatud seis. Ta tuleb sellega toime, teab, et tuleb. Ei ole vaja muud kui nende meeste märkamist, keda ta tunneb palju aastaid, kes võiks kinnitada tema usinust ja ustavust lin­ nale. Või kui see on liiast, võiksid gild ja linnasaksad vähemasti armu anda või ühe silma kinni pigistada. Endisel ajal oli John kohtuisand, seejärel tähtis oldermann, ta istus kirikus esimeses pingis ja kandis purpurpunast rüüd. On nad selle siis unusta­ nud? Kuidas nad võisid teda enda kampa kutsumata jätta? Kord oli tal mõjuvõimu, kord valitses ta nende kõigi üle. Oli austatud mees. Nüüd tuleb tal hakkama saada selle piskuga, mis vanim poeg Londonist saata suvatseb (ja määrane tühja täis nooruk ta oli olnud, tölberdas muudkui turuplatsil, lõi aega surnuks, kes võinuks arvata, et tast mingit nahka saab). 28


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

Johni leivaamet edeneb aga omasoodu, kuidagipidi ikka, ini­ mestel kulub alati kindapaar ära, ja kui need mehed teavadki ta salasehvtidest villakauplemises, pealekaebustest kirikupelguse pärast ja trahvidest prahi tänavale kuhjamise eest, olgu siis pea­ legi. John talub ka nende põlguse, trahvirahad ja nõudmised, salvavad jutud kodakondsete allakäigust, väljapuksimise gildi­ istungeilt. Temal on üle linna häärber, seda ei võta talt keegi. Mis Johnile nii vastukarva käib, on see, et keegi ei tihka temaga klaasi tõsta ega söömaaega jagada ega soojendada end tema koldetule paistel. Gildiplatsil välditakse tema silmavaadet, jätkatakse ise­ keskis juttu. Keegi ei võta kuulata Johni valmispandud sõnu tulutoovast kauplemisest, kordaminekutest ja võitudest ega kut­ seid kõrtsilauda või kodumajja õhtust sööma. Nad noogutavad jahedalt, nad pöörduvad temast ära. Mõni patsutab käsivarrele, pomisedes noneh, John, noneh. Nii ta kõmbibki üksi kõrtsi. Kõigest väheks ajaks. Mis ta enda seltsilgi viga. Ta istub poolhämaras, justkui videvikku pidades, küünal nina ees, ja vahib valgussõõris ringi tiirutavat kärbest. Judith lebab oma voodikeses, seinad ta ümber näivad kokku tõm­ buvat ja siis taganevat. Sisse-välja, sisse-välja. Postid vanemate sänginurkades vingerdavad ja väänlevad kui maod, lagi väreleb järveveena, käed tunduvad järsku liiga lähedal ja siis hirmus kau­ gel. Joon, kus valge krohv läheb üle tumedaks aam­palgiks, helen­ dab ja hajub. Ta nägu ja rind on kuumad, hõõguvad, vesimärjad, varbad aga jääkülmad. Vappekülm käib järjest üle kere, kambri­ seinad kummarduvad ta pea kohale ja tõmbuvad taas eemale. Et saada rahu piiravatest seintest, maona siuglevatest postidest ja liikuvast laest, surub tüdruk silmad kinni. Sedamaid satub ta hoopis mujale. On korraga mitmes kohas. Ta kõnnib üle niidu, hoides kõvasti kellegi käest. Käsi kuulub tema õele Susannale. Näpud on pikad, nimetissõrme nukil 29


Hamnet

sünnimärk. Käsi on Judithi peos vastumeeli, pihk ei hoia tema omast kinni, sõrmed on jäigad ja sirged. Piigal on tükk tegemist, et need peost välja ei pudeneks. Susanna kahlab pikkade sam­ mudega läbi kõrge rohu ja iga jalaastega teeb käsi Judithi peos jõnksu. Kui ta käest lahti laseb, võib ta vajuda rohusügavusse. Võib jääda igavesti kadunuks. Seepärast on tähtis, eluliselt tähtis, käest kinni hoida. Mitte ealeski alla anda. Ta teab, et kaugel ees on nende vend. Hamneti pea vupsatab kõrte vahelt välja, siis kaob. Poisi juukselakk on küpse nisu karva. Ta hopsab taamal läbi rohu justkui jänes, justkui sabaga täht. Ühekorraga on Judith keset rahvamurdu. On õhtune aeg, ilm käre, laternaläige jäist pimedust murdmas. Vist küünlapäeva melu. Ta on suures rahvasummas, teiste peade kohal kellegi tuge­ vatel õlgadel. See on isa. Tüdruku kintsud pitsitavad isa kaela, teda hoitakse jalanukkidest kinni ja ta sõrmed on isa juukse­pahmakas peidus. Paksud tumedad juuksed nagu Susannalgi. Judith siru­ tab väikese sõrme välja, et toksata hõbedast rõngast isa vasakus kõrvas. See ajab mehe naerma – tüdruk tunneb naerukõminat kõuena isa kerest temale veeremas – ja ta raputab pead, et rõn­ gake piiga küüne vastu kõriseks. Emagi on siin, koos Hamneti, Susanna ja vanaemaga. Kuid Judith on see, kelle isa välja valis ja oma õlgadele tõstis, tema üksi. Siis näeb ta lõõskavaid tuleleeke. Söepannid põlevad ereda ja raevuka leegiga ümber puidust aluse, mis on sama kõrgel kui tema isa kukil istudes. Laval seisab kaks meest tupsukeste ja lintidega kaetud punakuldses riietuses, neil on peas kõrged mütsid ja nende näod on kriitvalged, kulmud mustaks võõbatud, huuled punased. Üks neist toob kuuldavale heleda ulguva hüüatuse ja heidab teisele kuldse palli, too viskub aga kätele ja püüab palli jalgade vahele. Isa laseb Judithi pahk­ luud peost, et plaksutada, ja tüdruk haarab ta peast kinni. Kar­ tes, et võib kukkuda, paiskuda õlgadelt maha kärsitult sagivasse inimsumma, mis haiseb kartulikoorte, märja koerakarva, higi ja 30


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

kastanite järele. Mehe hüüatus on ta südame värisema pannud. Ei meeldi talle põrmugi need söepannid ega meeste sakris kul­ mud ega ülepea mitte miski. Ta hakkab tasakesi nuuksuma, pisa­ rad jooksevad isa juustele ja jäävad sinna pärlitena pidama. Susanna ja vanaema ei ole veel koju jõudnud. Mary pidas teel kinni, et ühe siitkandi prouaga juttu puhuda: nad lausuvad vas­ tastikku kiidusõnu ja veeretavad jutulõnga, patsutavad teine­ teisele käsivarrele, kuid Susanna ei lase end petta. Ta teab, et vanaema on prouale vastukarva, too kiikab aina üle õla, muret­ sedes, kas keegi ehk näeb teda jutlemas Maryga, põlatud kinda­ meistri kaasaga. Susanna teab, et linnas leidub küllalt inimesi, kes kunagi neile lahkust näitasid, nüüd aga pagevad üle tänava. Nõnda on see kestnud aastaid ja sestsaati kui vanaisale kirikust kõrvalehoidmise eest trahv väänati, on mõnedki linnaasukad vii­ sakuse teesklemise katki jätnud ja kõnnivad neist kõrgilt mööda. Näitsik näeb, kuidas vanaema end teise tee peale istutab, et see liikvele ei pääseks, jutuotsast mööda ei hiiliks. Ta näeb kõik. See teadmine suisa põletab tal hinges, jättes maha mustad söejäljed. Judith lebab üksi voodis, avab laud ja surub need kinni. Ta ei taipa, mis tänase päevaga küll lahti on. Nad olid Hamnetiga kassipoegadele nöörijuppe visanud, piiludes silmanurgast, ega vanaema juhtu nägema, sest Judithile oli antud käsk tulehakatust raiuda ja söögilaud läikima lüüa, sellal kui Hamnet pidi tegema koolitükke, kui ta ühtäkki tundis nõrkust käsivartes, valupistet seljas, kipitust kurgus. Mul hakkas paha, oli ta vennale seletanud, ning tolle pilk rändas kassidelt õele, käies uurivalt üle terve näo­ lapi. Nüüd külitab ta sängis ja tal ei ole aimugi, mismoodi ta siia sai või kuhu kadus Hamnet või millal ema tagasi tuleb või miks on ta ihuüksi.

31


Hamnet

Teenijatüdrukul on tuhandest aega, et valida turuplatsil pärast­ lõunasest lüpsist kõige rammusam noos, kudrutades ise piima­ poisiga juttu. Egas midagi, sõnab poiss ämbrisanga peost lask­ mata. Heldus küll, kaebab tüdruk sangast sikutades. Anna juba kätte. Mis ma sulle kätte annan? pärib piimapoiss kulme püsti ajades. Agnes on meekogumise lõpetanud, võtnud ühte kätte koti ja teise tossava rosmariinikimbu ning seab sammud mesilaste sihis. Tal on nõuks mesilinnud kotti püüda ja tarusse toimetada, kuid hiljukesi, hellalt. Pereisa on kahepäevase ratsatee kaugusel Londonis ja sammub selsamal hetkel linnamüüri väravast välja jõe poole, kavatsedes osta odrakooki, mida seal müügilettidel pakutakse. Ärkamisest saati vaevab teda kole näljapitsitus, hommikune pudrukõhutäis koos õllega ning keskpäevane pirukas ei ole seda vaigistanud. Oma kõlisevaga on mees hoolas, hoiab seda ihu ligi ega raiska kunagi rohkem kui tarvis. Ametivendadelt saab ta selle pärast aina nöökida. Räägitakse, et ta peitvat põrandalaudade all kulla­ kotte; see jutt oli mehe suu muigele kiskunud. Endastki mõista ei ole see tõsi, kogu teenistuse saadab ta Stratfordi kodustele või viib korralikult nahkpauna mähituna sadulakotis kohale, peaks ta ise reisitee ette võtma. Ta ei kuluta pennigi, kui just hädasti vaja ei ole. Ent sel südapäevasel tunnil on üks koogitükk just säärane hädatarviline asi. Hamneti isa kõrval rühib noormees, tema majaisanda väi­ mees, kes on terve tee lakkamatult jutustanud. Ta kuulab teise vatramist vaid puhuti – jutt käib vimmast äia vastu, sest too ole­ vat kaasavaraga koonerdanud ja sõna murdnud. Ta mõtleb hoo­ pis päikesekiirtele, mis majade vahelt siksakis alla langevad, lüües vihmamärjad tänavad helendama; koogile, mis teda jõe ääres 32


M a g g i e O ’ Fa r r e l l

ootab; pea kohal võnklevate pesude lehale; siis põgusalt oma kaasale: kuidas naise abaluud kõrvuti kokku ja lahku käivad, kui ta rasked kiharad pealaele kinnitab; pitsitusele saapaninas, mis paistab olevat lahti hargnenud, ja sellele, et nüüd tuleb tal vististi kingseppa külastada, vahest kohe pärast koogisöömist, niipea kui ta on majaisanda väimehest ja tolle hädaldamisest prii. Ja Hamnet? Tema astub parasjagu sisse kitsukesse kodumajja, mis leidis aastate eest endale koha kahe müüri vahel tühimikus. Ta usub kindlasti, et majarahvas on tagasi. Tema ja Judith ei ole enam üksi. Siin on keegi, kes teab, mida teha, kes ohjad enda kätte võtab, kinnitab, et kõik saab korda. Ta läheb üle läve, lastes uksel selja taga kinni vajuda. Ta hõikab, et öelda: ma olen tagasi, ma olen kodus. Ta kuulatab, oodates vastust. Ei ainsatki heli, ainult vaikus.

33


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.