***** Tobias ärkas liiga vara. Ta tõusis voodist ja astus väikesele rõdule, et peletada meelest luupainaja jäljed. Allpool laiuv surnuaed pesitses hämaruses, kuid kaugemal, vanalinna tornide taga kerkisid juba esimesed päikesekiired. Maikuu alguse kohta oli tuul küllaltki soe, aga ainult aluspükste väel väljas seistes hakkas siiski kiiresti jahe. Seadnud sammud kööki, lülitas Tobias veekeetja sisse ja vaatas kraanikausi kohal asuvast aknast harjumuspäraselt välja. Varahommikuses vaikuses tundusid kõik veel magavat, ühegi akna taga ei paistnud liikumist. Õhtuti heitis ta nõusid pestes tihti pilgu sisehoovi ümbritsevate majade köökidesse ja elutubadesse, kus elanikud töölt koju jõudnuna süüa tegid ja televiisorit vaatasid. Kuna Tobiase kitsas köögiaken asus kõige kõrgemal, tundis ta end teiste eludesse kiigates piisavalt varjatuna. Ta ei tahtnud, et nad teda näeksid. Vanaema pärandatud katusealune korter oli tema vaikne pelgupaik keset sumisevat linna. See oli väike, kuid rohkemat polekski tal vaja läinud. Ema oli korterisse toonud pisikesi lambikesi ja suuri teetasse ning riputanud seintele pildid, mis kujutasid budistlikke sümboleid ja meditatiivseid värvilaike. Tobias valmistas endale tassi kanget musta teed, röstis saia ja naasis siis elutuppa. Ta avas arvuti, sõi aeglaselt ja rahulikult ning käis duši all. Vaiksed hommikutunnid möödusid kiiresti. Kell kaheksa astus ta majast välja ning võttis oma ratta. Linna tavapärasesse rütmi sukeldumine mõjus alati hästi. 5
Kõik oli nii nagu ikka. Ülikondades mehed, kõrgekontsaliste kingadega naised, väljapeetult boheemlaslikud üliõpilased ja suurte rattakärudega noored lapsevanemad kiirustasid kitsastel jalgrattateedel. Ümberringi välkusid sarvraamidega prillid ja hooletult elegantsed juuksekrunnid, roostetanud rattakorvides loksusid maailma uusimad sülearvutid. Turbani ja habemega meesterahvas avas nurgapoe uksed ning väikestest pagarikodadest hoovas Tobiase ninna kohvi- ja kaneelisaiade lõhna. Üle kuninganna Louise silla sõites vaatas ta nagu ikka alla, heleroheliselt helkivale järvele. Läbi vee võis näha üksikuid rattaid järve põhjas roostetamas kui märki öise Kopenhaageni õllest läbi imbunud sündmustest. Muretult liuglesid rattarusude kohal suured valged luiged ja siblisid väikeste poegadega pardipered. Kõikjal valitses töökas energia ja igikestev rahulolu. Kontori juurde jõudes lukustas Tobias ratta, võttis kiivri peast ja avas ukse kaardiga. Sisse astudes noogutas ta administraatorile, sõitis liftiga kaks korrust üles ja jalutas mööda pikka koridori eelviimase ukseni. Hüüdnud paarile nägemis ulatusse jäänud kolleegile poolreipalt „Hommikust!”, sisenes Tobias oma väiksesse meeldivalt kõrvalisse kabinetti. Ta lülitas vilunud liigutusega sisse laualambi ja arvuti ning istus pehmele mustale toolile. Seda kõike tegi ta juba täpselt seitsmesaja kahekümne viiendat korda, kui ta järjepidamises mõnd viga polnud – ta ei mäletanudki enam täpselt, miks ta oli töötatud päevi loendama hakanud, kuid nüüd oli see muutunud harjumuseks. Jah, lugematutest selle laia maailma pakutavatest võimalustest tegi ta juba seitsmesaja kahekümne viiendat korda täpselt üht ja sedasama. Ja veetis oma päevad umbes kaheksal ruutmeetril kogu planeedi pinnast. Vähemalt pakkus see võimalust soojendavaks künismiks.
6
Sellised mõtted tabasid Tobiast eelkõige hommikuti, siis kui maailm tundus kuidagi toores ja külm. Õhtul, kui võis tunda rahuldust selja taha jäänud tööpäevast ning keskenduda õhtusöögile ja interneti võludele, tundus kõik oluliselt põhjendatum. Iga kuu laekus ta pangaarvele kindel rahasumma, millest vaid osa ära kulus. Isegi töö kaotamise korral võiks ta säästudest mõnda aega ära elada. See teadmine oli juba iseenesest palju väärt, nagu isa alati rõhutas. Esimese töötunni jooksul luges Tobias peamiselt ajalehti. Varsti pidi toimuma iganädalane koosolek, mistõttu polnud mõttekas veel töösse süüvida. Akna taga paistis taevas endiselt helehall. See värv, armutu ja tuhm, sisendas vajadust toolil istuda, keskenduda ning kasvõi näiliselt midagi kasulikku teha. Koosolekuruum oli kitsas ja klaasist seintega. Välisseina moodustas suur aken, millest võis vaadata kõrvalhoones asuva panga töötajaid oma laudade taga istumas. Nurgas seisis valge tahvel, mida kunagi ei kasutatud, ning keset piklikku lauda oli keegi asetanud küpsisekausi. Kõik algas tavapäraselt. Kolleegid venisid laua äärde, kohvitassid käes ja viisakad naeratused näol. Kas sul oli meeldiv nädalavahetus? Jah, Trine oli käinud elukaaslasega Pariisis, Torsten pidanud koera sünnipäeva – külas oli neli koera ja üks minisiga – ja Karen jooksnud maratoni. Paar kolleegi olid Indias lähetuses. Täpselt täistunnil jõudis kohale ülemus, käes suurem tass kui teistel. Kohvist pruunikaks tõmbunud kruusile oli silmatorkavalt punaste tähtedega maalitud nimi Søren ning see tass oli mehel alati käeulatuses, vähemalt nii kaua kui Tobias tema juures oli töötanud. „Head esmaspäeva kõigile!” ütles Søren kõvahäälselt, näol veidi irooniline ilme. Mees nägi väsinud välja ja Tobias märkas ta halli särgi varrukal ebamääraseid helekollaseid plekke.
7
Sørenil olid kodus kolmekuused kaksikud ning alates nende sünnist oli ta tavapärane terav olek mõnevõrra tuhmunud. Alustuseks andis ülemus ülevaate ettevõtte olulisematest siseuudistest ja osakonna nädala tegevuskavast. Nagu ikka, oli juhtkond otsustanud mõnel turul esindatust suurendada ja teisel kokku tõmmata, mõni ravim oli saanud müügiloa ning teisega ilmnenud probleeme. Tobias kuulas küllaltki tähelepanelikult. Mõni osa jutust võis ka teda puudutada. Tema peamine ülesanne oli andmebaaside täitmine ja korrastamine. See oli üksluine ja rahulik töö, mis kulges ilma oluliste tõusude või mõõnadeta. Tobias jälgis, et ravimeid, nende välja töötamist ja müügilubasid käsitlev info oleks ajakohane ning et midagi ei puuduks. Iga päev saadeti talle eri projektidest pärit korrapäratu andmemass, mis tuli töödelda ja nõuetele vastavalt sisse kanda. Talle meeldis mõelda, et on korralooja. See, kes vaikselt ja lakkamatult tegutseb suure süsteemi niidistikus, hoolitsedes selle eest, et seal ei tekiks umbsõlmesid ega märkamatuid rebestusi. „... ja veel meie filiaalidest,” ütles Søren valjusti, „Stuttgartis läks hästi – hea töö, Karen. Praegu on Peter jälle Ahmedabadis, peaks mõne nädala pärast Kopenhaagenisse jõudma. Sealt kuuleb kindlasti nii mõndagi põnevat ...” Nende sõnade peale täitis koosolekuruumi üldine ümin ja mõned naeruturtsatused. Oli teada, et India filiaalist tuleb tihti üllatusi. Firma oli aasta tagasi sinna laienenud, tehes suure investeeringu, et rajada laborid Ahmedabadi linna Gujarati osariigis. See oli esimene filiaal nii kaugel Euroopast väljas. Juhtkond põhjendas otsust sellega, et Indias on palju heal tasemel teadlasi ja laboritöötajaid ning kiiresti kasvav turg. Kuid laienemine kulges väga konarlikult. Laboritöid takistasid elektrikatkestused ning meeskonnatöö ei tahtnud kuidagi
8
vedu võtta. Peter, üks projektijuhtidest, oli Indias nüüdseks viibinud suure osa aastast, kuigi algul pidi ta sinna jääma vaid kolmeks kuuks. Tobias oli kuulnud jutte, et Indiasse laienemise taga olid tegelikult hoopis varjatumad põhjused. Mitu ravimifirmat oli viimastel aastatel oma arendustegevuse sinna kolinud selleks, et kasutada ära odavaid ja lihtsaid võimalusi inimkatsete läbiviimiseks. Väidetavalt võis inimesi, kes elasid äärmuslikus vaesuses ega osanud lugeda, saja dollari abil veenda paljuski. Tobias eelistas sellele mitte põhjalikumalt mõelda. Ta ei uskunud seda päriselt. Søren rääkis edasi firma uuest sisekorraeeskirjast. Samuti võtsid sõna mõned osakonna töötajad, rääkides päevakajalistest teemadest ning eelmise nädala tegemistest. Koosoleku olulisem osa oli läbi ja vestlus võttis vabama vormi. Tobias kiikas aknast välja ega tundnud endas mingit motivatsiooni nädalaga alustada. Ta pööras pilgu tagasi ja taipas, et Søren vaatab otse tema poole. „Nii, siis on praeguseks kõik räägitud,” sõnas ülemus viimaks endist viisi kõvahäälselt, „aga Tobias, soovin sinuga omavahel üht asja arutada. Kas saad veel paariks minutiks siia jääda?” Teised tõusid laua tagant ja jalutasid laisalt sumisedes ruumist välja, suundudes oma tööruumide poole. Tobias jäi istuma. Enne kui ta suutis end peatada, väljus ta suust sügav ohe. Søreni viimaste sõnade peale oli ebameeldiv eelaimus täitnud ta kõhuõõne. Sellised olukorrad panid Tobiase end tundma nõrga ja aeglasena. Ootamatusteks on võimatu valmistuda, need teevad ärevaks. Søren ootas, kuni kõik olid väljunud, ja sulges siis klaasukse. Ta istus uuesti laua taha ja vaatas Tobiasele otsa.
9
„Tobias, ma teen lühidalt. Mul on sulle pakkumine. Oled teinud head tööd ning näidanud oma võimekust.” „Tänan,” pomises Tobias. Ta kõhus pöörles midagi rasket. „Paari kuu pärast avaneb koht müügiosakonnas – üks projektijuht läheb lapsepuhkusele. See oleks sulle suurepärane võimalus. Saad kasutada oma loovust, suhelda klientide ja kolleegidega, olla rohkem elu keskel. Muidugi saad seal muu hulgas ka andmetega tööd teha, nagu sulle ju meeldib. Oled juba liiga pikalt siin vaikses nurgas istunud. Palk oleks ka muidugi kõrgem.” Søreni pilk püsis pingsalt Tobiase näol. Kas ta aimas, mis Tobiase sees toimub? Et mõte uuest ametikohast – eriti, kui selle märksõnad olid „loovus” ja „suhtlemine” – tekitas temas paanikalaadse tundmuse. Et ta oleks tahtnud lihtsalt püsti tõusta ja ära joosta. Et Tobiase jaoks tähendas see kõik tema väljarebimist vaiksest pelgupaigast ning lükkamist halastamatu päevavalguse kätte, kõigi vaatevälja. Kas Søren nägi temast läbi, haistis arglikkust ja tühjust seal, kus oleks pidanud vohama nooruslik teotahe ja ambitsioon? „Khm,” ütles Tobias. „Ma ei tea ... ma ...” „Sa saad kindlasti hästi hakkama,” katkestas ülemus tema kogelemise. „Eks nad õpetavad su välja ja ma olen kuulnud, et neil on mõned väga põnevad uued projektid tulemas. Saad kindlasti ka rohkem reisida, messidel meid esindamas käia ja muud taolist.” Tobias vaikis. Ta püüdis end kokku võtta, leida mingi vabanduse, põhjenduse äraütlemiseks. Kuid miski ei paistnud sobivat. Mõtted oli justkui halvatud, need valgusid kohmakalt siia-sinna, kuhugi välja jõudmata. Søren ootas viivu. Ta silmis peegeldus vaevu tajutav kaastunne selle kohmetu, ujeda noormehe vastu, kes istus ta vastas
10
ega suutnud sõnagi suust välja saada. Søreni sõrmed trummeldasid kannatamatult vastu lauda. „Reisimisest rääkides,” jätkas ülemus lõpuks, nähes, et Tobias ei vasta, „sul on võimalus anda oma tubli töö tulemused ja kogemus edasi neile, kes selle üle võtavad. Andmesisestus hakkab nüüdsest toimuma meie Tallinna kontoris – nii on juhtkond otsustanud. Kulude optimeerimine või nii ... See on siis Eestis, Baltikumis. Sinna kolitakse ka mõned teised ettevõtte funktsioonid, aga need meid nii otseselt ei puuduta. Igal juhul, oled meil andmesisestuses kõige pikemaaegsem töötaja ja just õige inimene, kes neile koolituse võiks teha. Tutvustad programme ja töökorraldust, näitad, kuidas süsteem töötab. Mis sa arvad, Tobias?” Tobias pilgutas silmi. Ta hakkas mõistma, et tegu polnud niivõrd ametikõrgenduse kui paratamatusega. See polnud valik, vaid ultimaatum. Tema ametikoht kaob ja ta peab töö uutele üle andma. „Jah, Søren,” ütles ta end kokku võttes, „ma saan aru.” Søren noogutas. „Tobias, see on hea võimalus,” ütles ta julgustaval toonil. „Mul on kahju sind meie osakonnast minema lasta, kuid praegu ei jää muud üle. Kui kõiki muudatusi arvesse võtta, siis kes teab, kas osakond sellisel kujul enam üldse alles jääb. Kõigele lisaks veel see finantskriis ka.” Søreni sõnades oli tõtt. Tobias mäletas veel eelmist muudatuste lainet, mille korraldas toona ametisse astunud uus firmajuht. Nüüd, kaks aastat hiljem, oli kord järgmise juhi käes. Ning ka tema pidi kõigile näitama oma uuendusmeelsust. Eriti praegustes majandustingimustes. „See on siis otsustatud. Juuni alguses sõidad Eestisse. Ilmselt läheb umbkaudu kuu aega, et neile kõik selgeks õpetada. Augustis saad juba uuel kohal alustada. Siis jääbki juulis
11
uhkamiseks ka aega – seda pole sa ju ammu teinud ... Mõtle p sellele kõigele. Ma saan aru, et see on suur muutus. Aga nii on kõige parem, usu mind.” Tobias noogutas aeglaselt. Puhkamas polnud ta tõesti ammu käinud – oli meeldiv, et Søren seda märkas. Hetkeks kaalus ta aus olemist. Võib-olla mõistaks ülemus tema eba mugavust suurte muutuste suhtes ja ääretut vastumeelsust minna tööle müügiosakonda. Kuid enne kui ta jõudis oma mõtteid avama hakata, heitis Søren demonstratiivselt pilgu käekellale ja tõusis püsti. „Räägime siis varsti uuesti,” ütles ta energiliselt naeratades. „Jah,” ka Tobias ajas end toolilt üles, julgus taas kadunud, „räägime varsti.” Søren lahkus ruumist, uks vajus tema järel kinni. Tobias seisis liikumatuna laua ja tooli vahel. Siis taipas ta, et läbi klaasist vaheseinte on tema tardumus kõigile näha. Ta köhatas ning jalutas koosolekutoast välja. Jalad võtsid iseenesest suuna vaikse nurgakabineti poole. Sinna jõudes istus Tobias oma laua taha ja vaatas aknast välja. Kõrge halli taeva taustal lendlesid tumehallid linnud, tehes õhus eesmärgitult ringe. Tobias needis ennast jõuetu vihaga. Seal ta istus, arem ja armetum kui ükskõik milline neist varestest.
***** See oli kõige külmem hommik, mida ta eales oli kogenud. Maailmas polnud alles kübetki soojust. Ta lamas tekkide all vanemate voodis. Ta ei tõuse siit enam iial. Värinad olid nüüdseks kadunud. Jäänud oli vaid tuimus, mis halvas nii keha kui ka vaimu. Läbi katkiste akende hoovas tuppa jäist suitsu. Teda ei olnud
12
enam olemas. Keha oli külmast kangestunud. Ta pidi jooksma, kuid ei suutnud. Tobias ärkas ja tõusis silmapilkselt istuli. See oli harjumuspärane liigutus. Luupainaja küüsist välja jõudes täitis teda alati halvav kartus, et ta rebitakse unevalda tagasi. Seetõttu ei julgenud ta enam voodisse lamama jääda, vaid alustas päevaga – isegi kui väljas oli pime ja kell näitas alles öötunde. Mõnikord luges ta siis paar tundi või istus arvuti taga ning tegi seejärel uuesti põgusa uinaku. Vahel aga pani ta väikese espressokannu tulele ja hakkas tegelema tööasjadega ehk sorteerima kümneid uusi e-kirju, mis igal hommikul postkastis ootasid. Täna otsustas Tobias arvutimängude kasuks. Oli varajane pühapäevahommik ning tal polnud kohustusi. Juunikuule omaselt oli õues juba valge ning äsja tõusnud päikese kiired värvisid taeva roosakashalliks. Varasuvi oli alati olnud Tobiase lemmikaastaaeg. Arvuti taha istunud, kaotas ta mängu süvenedes peagi ajataju. See siin oli ühe tema lemmikmängu uusversioon. Globaalse tuumasõja järgses tumedas maailmas uidates möödusid tunnid märkamatult. Kui Tobias lõpuks pilgu ekraanilt lahti rebis, oli kell saanud kümme. Ta kõht valutas tühjusest ning silmad kipitasid häirivalt. Tänavalt kostis melu, mis viitas, et väljaspool seda vaikset pööningut nautis linn päikeselist pühapäeva täiel rinnal. See oli mõneks ajaks tema viimane pühapäev Kopenhaagenis. Esmaspäeva hommikul pidi ta sõitma Tallinnasse. Eelmisel õhtul oli Tobias tühjendanud külmkapi ja pakkinud kohvri, mis seisis nüüd esikus välisukse juures. Eesti – see esmapilgul võõras ja mittemidagiütlev riik oli hägusalt Tobiase mällu juurdunud. Tema vanaisa Johannes
13
oli olnud eestlane. Teise maailmasõja ajal üle mere pagenuna oli ta lapseohtu noore mehena sattunud Kopenhaagenisse ja abiellunud taanlannaga. Tobias ei teadnud vanaisast kuigi palju. Vanaema Marie oli vahel rääkinud nende kohtumisest K.B. Hallenis, kus sel ajal oli ajutiselt majutatud Balti põgenikke. K.B. Halleni spordikompleks oli avatud vahetult enne sõja algust. Vanaema oli seal tihti ujumas ning tennist mängimas käinud, kuni hoones oli plahvatanud pomm, mis sisustuse rikkus. Mõne aja pärast oli suur hall jälle korda tehtud ja seal hakatud pakkuma peavarju sõja eest põgenenud lätlastele, leedukatele, eestlastele, poolakatele ja teistele. Marie oli otsustanud end vabatahtlikuna appi pakkuda ning aidanud põgenikele sooja toitu jagada. Nii ta Johannesega kohtunud oligi. Vanaema sõnul armunud ta kohe noormehe salapäraselt vaiksesse olekusse ja suurtesse sinistesse silmadesse. Marie vanemad olid olnud selle suhte vastu – jõukate ja väljapeetud kopenhaagenlastena olid nad verinoore Eesti põgeniku suhtes umbusklikud – ning see oli andnud neiule vaid indu juurde. Peatselt olidki Marie ja Johannes pulmi pidanud. Ent kuigi Marie seda tol ajal ei tunnistanud, oli vanematel teatud mõttes õigus olnud: Johannes oli rahutu hing. Ta ei olnud Taani kauaks pidama jäänud. Varsti pärast abiellumist oli ta asunud tööle meremehena, seilates pikki aastaid mööda maailma ookeane, ja külastanud Kopenhaagenit vaid korra või paar aastas. Ta oli käinud jäistest Põhjamere voogudest kala püüdmas ja kaubalaevadel sõitnud leemendavatesse Aafrika sadamalinnadesse. Aafrikas olid Johannese seiklused ka lõppenud. Seitse aastat pärast pulmi, kui Tobiase ema oli vaid paariaastane, oli Marie saanud teate, et ta abikaasa on surnud dengepalavikku. See oli juhtunud Nigeri jõe deltas. Lapsena oli see teadmine tekitanud Tobiases kujutluse sügavrohelisest
14
džunglist, mis kubiseb krokodillidest, ahvidest ja välismaa kaupmeestega vahetuskaupa tegevatest müstilistest päris maalastest. Suuremaks saades oli Tobias uudiste vahendusel saanud teistsuguse pildi paigast, kus Johannes oli veetnud oma viimased elupäevad. Kui algul oli nafta leidmine sütitanud Nigeeria elanikes unistusi paremast tulevikust, siis peagi oli see lootus asendunud reaalsusega, milles naftajoad voolasid igaveste tulede valguses ja räpased dollarid haihtusid taskute hämarusse. Seal tantsisid halastamatut tantsu suurkorporatsioonide näota kujud ja Nigeeria valitsusliikmete suguvõsad. Õigupoolest oligi see kõik alanud umbes siis, kui Tobiase vanaisa seal käinud oli. Tobias küsis endalt, kas ehk Johanneski oli selles kauges, palavas, ligedaid putukaid täis paigas viibinud just musta kullaga seotud asjaoludel. Kuid seda polnud enam kelleltki järele uurida. Pärast teadet Johannese õnnetust lõpust oli vanaema Marie aasta aega leinanud ning siis eluga edasi läinud. Ta oli Kopenhaageni kesklinnas menukat baari pidanud ja tihti mööda Euroopat ringi sõitnud, degusteerides baari tarbeks veine, likööre ja sigareid ning leides umbkaudu iga kümne aasta järel uue ja üha noorema abikaasa. Iga korraga olid pulmapeod aina lõbusamaks muutunud ning tänu teatud regulaarsusele olid need ajapikku omandanud ka suguvõsa kokkutuleku funktsiooni. Tema viimane abikaasa, nüüdseks keskikka jõudnud mustasilmne itaallane Paolo, hoidis baari endiselt käigus. Tõsi küll, suurte ööklubide, trendikate kokteilibaaride ja lärmakate lokaalide pealetungis oli Kuldne Faasan jäänud linna nooruslikest rütmidest kaugele eemale. Aastakümnetepikkuse kogemusega püsikundede kõrval, kes samadel baaripukkidel päevast päeva istudes suitsetasid või nurgas vilkuval mängu automaadil oma pensionit kulutasid, eksis sinna mõnel
15
pärastlõunal tudengeid, kes pärast eksamit vabadust rohke õllega tähistasid. Teinekord ka turiste, kes seikluslikul meelel otsisid „tõelise” Kopenhaageni hõngu. Vahel sõitis Tobias pärast tööd mööda järvekallast Gammel Kongevej’ tänavale ning astus Kuldsesse Faasanisse sisse. Umbne suitsupahvak, mis teda uksel tervitas, oli jäänud samaks kui tema vanaema aegadel. Mujal Kopenhaagenis seda enam naljalt ei kohanud, kuid Paolo keeldus nii enda kui ka püsi klientide huvides baari suitsuvabaks tegemast. Tobias oli sellega rahul, sest vanaema Marie ei oleks tahtnud loobuda suure vaevaga hangitud Kuuba sigarite kollektsioonist, mis leti tagaseinas valgustatud riiulil säras. Oma sünnipäevadel oli ta sigareid alati lahkelt jaganud ka sõpradele ja kundedele, et üheskoos enne nende süütamist hingata sisse õrna mee, Kariibi päikese, kuivanud heina ja troopilise kõdu mõrkjat hõngu. Kange suitsu ja kuldse rummi kütkes võisid nad siis unustada vihmase sügispäeva, mis teisel pool baariakent tavapäraselt kulges. Kuigi Tobias polnud vanaisa Johannest kunagi näinud ning ka vanaema Marie oli juba lahkunud, olid nad kahtlemata olnud värvikaimad kujud tema muidu suhteliselt ontlikus sugu võsas. Lapsena olid vanaemaga baaris veedetud õhtud ja vähesed vanaisa elust kuuldud killud temasse süstinud lootust, et ka teda ootab suureks saades midagi salapärast ja seikluslikku. Lootust, mis nüüdseks oli koolipingis, loengusaalis ja kontorilaua taga veedetud aja jooksul vormunud eemalolevaks muigeks. Vanaema oli rääkinud, et Johannesel olevat lapsena olnud sõbraks hüljes. Tobiase jaoks, kel endal lemmikloomi polnud, oli see tundunud lausa uskumatu õnnena. Väikeses Eesti rannakülas üles kasvades oli Johannes veetnud palju aega mere ääres. Ühel päeval, kui poiss selges ja jahedas Läänemeres ujus, oli noor hüljes tema kõrval oma peanupu rohekashallidest
16
l ainetest välja pistnud ja talle mõistatuslike tumedate silmadega otsa vaadanud. Sellest ajast saati olid nad tihti kohtunud – kuni meri jäävaba oli, käis Johannes iga päev ujumas. Hüljes oli tihti roninud rannale ja lamanud mõtlikult merd vaadates Johannese kõrval liival. Vahel oli ta tulnud küla vahele loivama, et siis Johannese maja ees vurrusid liigutades poissi ootama jääda. See oli õigupoolest ainus, mida Tobias oma vanaisa Eestis veedetud nooruspõlve kohta teadis. Esikus seisvat kohvrit silmitsedes meenus Tobiasele, et ta peaks helistama oma vanematele ja teatama, et sõidab pikemaks ajaks ära. Ta oleks võinud seda neile juba mitu nädalat tagasi öelda, kuid viimasel ajal oli ta ema ja isaga harva rääkinud. Umbes aasta tagasi olid nood müünud maha oma maja Kopenhaageni eeslinnas ja kolinud Tai rannikule varajast pensionipõlve veetma. Ostnud korteri peamiselt saksa pensionäridega asustatud kortermajas, harrastasid nad nüüd igal hommikul liivarannal joogat ja õhtupoolikul tervisekõndi. Päevitunute ja hajameelsetena kulgesid nad läbi palavate päevade ja sumedate ööde, nautides magusaid puuvilju ja külluslikke mereande. Tihtipeale ei saanud Tobias neid telefoni teel kätte. Enamasti olid nad kas randa minnes mobiiltelefoni koju jätnud või siis helistas Tobias ajavahe tõttu valel ajal. Kuna kõneaeg oli kallis, vestlesid nad tavaliselt lühidalt ja kiiresti – internetiühendust polnud vanemad vaevunud oma korterisse hankima. „Milleks meile see,” küsis ema, „ega meil pole siin aega arvutis istuda.” Telefonikõnede ajal rääkiski peamiselt ema, kuid Tobias kuulis taustal ka isa häält, mis talle tervitusi saatis. Ta kujutas ette, kuidas isa seisab ema kõrval ja üritab püüdlikult kuulda, mida poeg räägib. Ta tundis neist puudust. Kuid sellised telefonikõned pigem süvendasid eemalolekutunnet, mitte vastupidi.
17
Seekord võttis telefoni vastu isa. Ta oli Tobiase häält kuuldes rõõmus ning teatas, et kuumusele vaatamata on neil plaanitud paadimatk lähedalasuvale saarele. Tobias oli helistanud just õigel ajal, natuke hiljem oleksid nad juba merel olnud. „Connie,” hüüdis isa kõva häälega, „Tobias helistab!” Juba haaraski ema toru, selgitas, et oli just duši all olnud, ning uuris Tobiase käekäigu kohta. Kuuldes eesootavast reisist, uuris ta elavalt: „Eestisse? Kui kauaks sa sinna jääd?” „Ilmselt umbes kuuks ajaks või nii, terve juunikuu vähemalt,” vastas Tobias. „Pean tegema neile koolituse. Ja siis on veel puhkus. Võib-olla läheb kauemgi, kui ...” „Tead mis,” ütles ema, enne kui Tobias lause lõpetada jõudis, „sinu vanaisa Johannes oli ju sealt pärit. Kui sul aega jääb, siis võiksid vanaisa sünnikoha üles otsida. Oleks huvitav!” „Hm,” kostis Tobias. Ema oli mõttest ilmselgelt haaratud ‒ nagu ta uute ideede puhul ikka olema kippus. „Ema ju ikka rääkis, et isa tuli ilusast mereäärsest külast,” jätkas ta energilisel toonil, „aga küla nime ma küll praegu ei mäleta. Tore, kui saaksid seal pilte teha ja meile ka näidata. Ja võib-olla seal veel mäletab keegi Johannest … Tead, äkki sa võiksid isegi minna Paolo juurest läbi ja vanaema asjade seast natuke otsida. Kummutis on tal igasugu vanu pabereid. Äkki on seal Johannese sünnitunnistus või mingid muud dokumendid? Kui Paolo neid muidugi ära pole visanud ...” „Jah, ma vaatan, kui aega jääb,” ütles Tobias erilist entusiasmi üles näitamata. Seda võis ju mõelda, kuid ta ei tahtnud lubadusi anda. Võib-olla ei jää tal Tallinnas töötades aega ega viitsimist sellist retke ette võtta.
18
„Okei,” ütles ema ja rääkis seejärel ühest taani abielu paarist, kes nende majja hiljuti korteri ostnud oli. Nad olevat tulnud Odensest ning olid Tobiase vanematest eakamad, kuid tundusid meeldivad. Ema lootis nendega peatselt koos õhtusöögile minna. Siis soovisid ema ja isa Tobiasele edukat reisi ning lõpetasid kõne, et paadimatkale tõtata. Tobias istus diivanile ja hõõrus nägu. Parema meelega oleks ta uuesti voodisse heitnud ja paar tundi maganud. Idee vanaisa kodukohta otsida oli tal endalgi peast läbi käinud, kuid ta polnud sel pikemalt peatunud. Nüüd aga äratas ema elevus temaski veidi huvi. Vahest polegi Eestis vabadel päevadel midagi muud peale hakata kui esivanemate jälgi ajada. Vähemalt oleks pärast midagi emale rääkida. Hetkeks tundis Tobias lapselikku seiklushimu. See oleks harv võimalus midagi avastada. Korra käia samu radu, mida oli käinud vanaisa, kes oli alati tundunud pigem müstilise tegelasena. Näha, kuidas lapse põlvekujutlused kohtuvad reaalsusega, omandavad ruumi ja lõhna ning rebivad end minevikust lahti. Võib-olla peesitavad seal tõesti hülged rannaliival? Või on külast nüüdseks saanud kortermajasid täis linn, mis kõik mälestused ammu asfaldiga katnud? Pärast vanaema Marie surma ei olnudki enam kedagi, kes Johannesest midagi täpsemat teaks, seega oli Paolo juurde minek tõenäoliselt ainus viis vanaisa sünnipaiga kohta midagi välja uurida. Praegu tundus Paolole helistamine tüütu ülesandena, kuid ilmselt peaks ta seda siiski tegema. Otsusele jõudes haaras Tobias telefoni uuesti kätte. Tuli küllaltki kiiresti tegutseda, sest pärastlõunal seisis ees kohtumine Andersi ja Henrikuga. Nad pidid kokku saama kell kaks Christianshavnis. Tobias helistas Paolo numbril ning kuulas kannatlikult kutsuvat signaali.
19
„Halloo, Paolo kuuleb ...” vastas unine pehme aktsendiga hääl lõpuks. Ilmselt oli mees alles maganud. Paolo töötas tavaliselt varahommikuni baaris ning magas siis lõunani. Tobias palus vabandust ja uuris, kas võib korraks läbi astuda. „No kuidas ma siis oma lapselapsele ära saaksin öelda!” Tobias kujutles Paolot silma pilgutamas. Ta polnud esimene vanaema abikaasadest, kes end naljatledes Tobiase vanaisaks nimetas. Tobias pani päevariided selga, võttis suure lonksu kohvi ning ronis mööda maja kitsast ja keerduvat tagatreppi alla sisehoovi, kus seisid jalgrattad. Õhk oli suviselt soe ja üle surnuaia müüri kumas pakatav rohelus. Tobias viis ratta tänavale ja sõitis mööda rahulikke linnatänavaid Gammel Kongevej’le. Vanaema Marie korter, kus nüüd elas ainult Paolo, asus samas hoones kui tema baar. See oli ornamentidega kaunistatud väärikas linnamaja. Tobias avas raske välisukse, ronis kolmandale korrusele ja koputas uksele. Väsinud moega Paolo avas ukse ja kutsus ta sõbraliku liigutusega sisse. Kõrgete lagedega vanamoodsas korteris oli hämar. Nad surusid tervituste saatel kätt ja patsutasid teineteist seljale. Itaallane kandis lillakat värvi ja pisut kulunud hommikumantlit. Esimest korda märkas Tobias ta tihedates mustades juustes natuke halli. Tundus, et Paolo polnud ammu juuksuris käinud, ta lopsakad lokid olid omandanud küllaltki metsiku välimuse. „Tobias, kuidas sul siis läheb?” küsis Paolo talle iseloomulikul laulval toonil. Mees tundus siiralt rõõmus, et tema kasulapselaps oli sel pühapäevahommikul läbi otsustanud astuda. Samas, Paolo näis vist alati heatujuline. Ainult ühe korra – vanaema matustel – oli Tobias teda näinud kurva ja üksildasena, pisarad üle habetunud põskede voolamas.
20
„Hästi,” vastas Tobias, „käin ikka tööl ja ... vanematel läheb ka hästi.” Vestlused inimestega, keda ta ammu näinud polnud, olid Tobiase jaoks alati mõnevõrra ebamugavad. Tihtipeale keskendus ta liigselt sellele, et enda kohta käivatele küsimustele kõige viisakamal moel vastata, ja mõistis piinlikkustundega alles tagantjärele, et oleks pidanud ka teise kohta uurima. Seekord oli see tal siiski meeles ning ta päris ka Paolo käekäigu kohta. „Ka hästi läheb,” vastas mees veidi tüdinud ilmel naeratades. „Lõpuks on suvi käes ja baaris ikka kundesid käib. Ei saa kurta.” „Ahah, siis on hästi ...” Tobias noogutas ja otsustas, et asub asja juurde. „Tulin tegelikult sellepärast läbi, et pean vanaema paberite seast midagi otsima.” Paolo kergitas kulme: „Jah, jah, muidugi ... ole lahke. Seal peaks kõik olema nii, nagu temast jäi.” Ta viipas käega elutoa poole. „Ei ole ikka veel remondini jõudnud,” lisas mees v aikselt. Silmapilguks sigines Tobiase meeltesse ähmane kohmetus tunne, justkui oleks selles olukorras midagi valesti, midagi piinlikku. Ei, meenutas ta endale, nad olid selle perekeskis ammu selgeks rääkinud. Selline oli olnud vanaema Marie otsus. Ta testamendis oli otsesõnu märgitud, et Kuldse Faasani baar ja samas majas asuv korter jäävad Paolole ning väike katusekorter Nørrebro serval, millest vanaema igakuist üüritulu oli saanud, Tobiasele. Oma ainsale tütrele, Tobiase emale, oli ta jätnud raha ja korraliku väärtpaberiportfelli, mis sisaldas mitme Taani suurfirma osakuid. Vanaema siitilmast lahkudes oli Tobias alles noor olnud, kuid juba siis oli ta tajunud, et asjade taoline käik oli tema vanematele teatud määral pettumuseks. Gammel Kongevej’l asuvas uhkes korteris olid kunagi elanud juba Marie vanemad ning see oli teatud viisil saanud nende suguvõsa väärikaks maamärgiks Kopenhaagenis. Pealegi
21
oli selle rahaline väärtus tõenäoliselt üpris suur. Siiski olid Tobiase vanemad säilitanud rahu ja jäänud Paologa sõbralikku läbisaamisse. Hiljem oli Tobias nendega kord sel teemal arutlenud. „Ta armastas Paolot. Eks me saame niigi hakkama,” oli ema napilt öelnud. Tobias arvas üldjoontes sama. Kuid nüüd, võõrana vanaema korterisse sisenedes, küsis ta endalt ikkagi, kas see kõik ka Paolo peast läbi vilksas. Itaallane aga naeratas oma säravvalget naeratust ja uuris, kas Tobias soovib kohvi. Tobias pühkis äsjased mõtted oma meelest, noogutas Paolole vastuseks ja astus pimedavõitu elutuppa. Ta selgitas lühidalt plaani Eestisse sõites vanaisa sünnikohta külastada. „Ahaa, väga huvitav idee,” ütles itaallane viisaka entusiasmiga. Siis astus ta elutoa akna juurde, haigutas ja tõmbas kardinad eest ära, lastes eredal hommikupäikesel tuppa tungida. „Minu teada on kõik Marie vanad paberid ja mälestusesemed nendes sahtlites siin. Olen mõelnud need su emale anda, aga nüüd on ta Taimaal ...” lausus ta tumepruuni kummuti poole viibates. Tobias lasi pilgul rännata üle raamaturiiulite, väikse kroonlühtri, klaveri ja teiste asjade, mille ümber ikka veel hõljus vanaema parfüümi vaevu aimatav hõng. Teda üllatas, et aastaid pärast Marie ootamatut lahkumist polnud Paolo ikka veel eriti midagi ringi tõstnud ega ära visanud. Tundus, et umbes sama kaua polnud ta ka riiulitelt tolmu pühkinud. Raskete kardinate nihutamine oli pannud ruumis õhu liikuma – päikesekiirte vihus hõljusid ringi lugematud säravad tolmukübemed. Paolo tegi akna lahti ning kohe oli toas kergem hingata. Seejärel läks ta teise tuppa ja jättis Tobiase omaette vanaema suurt kummutit läbi otsima. Õige pea kostis köögist rõõmsameelset itaaliakeelset laulu ning aegamisi hakkas levima värske kohvi lõhn.
22