„Alustame pangajuhatajast,“ nilpsas kass keelt. „Ei mitte,“ säutsus Silps ja põgenes elektritraadile. „Enne ikka deebet ja kreedit!“ sirtsus ta sealt. Mis asjad need seesugused on, Silps ei teadnud, kuid panga juurde nad käisid, seda oli ta kuulnud. Kui turulinnud järgmisel hommikul tulid hoiuseid üle vaatama, puhus tuul läbi tühja pangamaja. „Kus meie pekk?“ nõudsid tihased. „Kus meie terad ja tangud?“ Silps laiutas traadi peal tiibu. Klient kass oli kõik endale hoiustanud. „Tema käest võib neid ainult sõjaga kätte saada.“ Kassile sõda kuulutada varblased, tihased ja tuvid ei tahtnud. Sõjata oli rahulikum elada. „Mida siis nüüd aktsiatega teha?“ soovisid tihased enne laialiminekut teada. Silps osutas nokaga lettidevahelisele käigurajale, kus turutädi ajas koltunud lehti luuaga kokku. Silpsil endal aktsiaid ei olnud. Silpsil oli muud turuputkade pragude vahele peidetud. Silps oma edasise elu pärast ei muretsenud.
22
23
KILGI KÄSUL Mart mängis lendava propelleriga. Vurr! tegi propeller õhku tõustes, joonistas toas kõrge kaare ja maandus siis ahju peal. Mart lükkas tooli ahju vastu ja ronis oma lennuriista ära tooma. Propeller lebas ahjupealse kaugemas servas. Aga tema kõrval sirutas koibi naksakas kollakaspruun putukas. Kraps! haaras Mart putuka pihku. „Sind mul just oligi vaja. Tuled mulle propelleri peale piloodiks.“ Putuka vuntsid hakkasid värisema. „Ei taha piloodiks. Mul vana pea, ei kannata kõrgust. Pane mind tagasi sinna, kust võtsid. Kui teed nii, tarvitseb sul ainult midagi soovida, öelda: kilgi käsul, minu soovil, ja küll sa siis näed, mis juhtub.“ Minu käsul, sinu soovil... See oli kuidagi tuttav jutt. Niisugusest soovimisest oli Mart kuskilt kuulnud või lugenud. Ta pani kilgi ahju peale tagasi. See vudis sedamaid seinaprakku. Mida siis soovida? Mart tundis kanget kommiisu. Ta patsutas ahju siledat külge. „Kilgi käsul, minu soovil, sõiduta mind Korkna poe juurde!“ Järgmisel hetkel oli ta juba õues. Ahi oli müratult läbi seina tulnud ja kihutas nüüd aiaväravast välja metsateele. Et mitte alla kukkuda, hoidis Mart siibrikonksust kahe käega kinni. Kõrgelt oli kaugele näha. Kurvi tagant tulid vastu Teele ja Mari-Liis, Mardi klassiõed. „Kilgi käsul, minu soovil, ruttu põõsa varju!“ sosistas Mart. Mari-Liisi isa sõitis Mersuga. Mart ei tahtnud, et Mari-Liis tema sõiduriista isa omaga võrdlema hakkaks. Tüdrukud tulid lähemale. „Selle kuusetuka taga ongi Mardi kodu,“ tõstis Teele näpu ja hakkas kihistama. „Ma tean, sa meeldid talle.“
24
25
tuisus ja pakases kodumetsa valvama. Jäägu nüüd kord ka kuldnokad kodu hoidma, meie tiibleme lõunamaale.“ Ei hakanud kuldnokaisa vastu vaidlema. Varese jutus oli ju omajagu õigust ka. Hakkas siis varesepere end pikale teele seadma. „Algajate asi,“ palus vares Vaak kuldnokka, „eks sa anna veidi teejuhatust.“ „Esimesed kaks lennupäeva pole karta midagi,“ õpetas kuldnokk. „Siis tulevad mäed, mille kaljuseintel kotkad ja kullid saaki luuramas. Mägede taga on mereäärne maa. Seal lastakse sind püssist, kui vähegi madalamale laskud. Kes nüüd veel elus, sel tuleb üle suure mere lennata. Selleks uurige ilma. Kui tormi kätte jääd, siis märja haua leiad. Kes siiski üle mere jõudnud, peab jälle püssimehi pelgama. Teispool merd võib neid igas põõsas peituda. Kui ka seal hing sisse jääb..“ „Vaak!“ kraaksatas vares. „Oota! Pea kinni! Me vaatame selle talve siiski veel ise kodukuusiku järele.“
HARAKA AJALEHT Harakas otsustas hakata ajalehte välja andma. Kui kaua sa ikka aiateibas kädistad ja uudiseid nokast poetad, aeg oli ajaga kaasas käia. Pealegi võis ettevõtmisest kasu tõusta. Harakas kavatses osa oma lehest kuulutusi täis panna.
46
Hakkas harakas plaani pidama, mis laadi uudiseid peaks ajalehes trükkima. Poliitikat ei tohtinud unustada. Vareste vägi ihus hammast Kivimäe kuusikule. See oli selge sissetung võõrale territooriumile. Kus varesed kohal, ei sinna pääse harakas laululindude pesi tühjendama. ÄRKA, AVALIKKUS! otsustas harakas poliitikakülje pealkirjaks panna. Lugejahuvi silmas pidades ei tohtinud ka röövlitöid ja pisikuritegusid unustada. REBANE MURDIS VALGEJÄNESE POJAD VARESEL HÕBELUSIKAS PESAST ÄRA AETUD, oli harakal kaks sündmust nokast võtta. Mis veel? Näe, mille oleks maha maganud. Eriti lahedad on lugejale lood, kuidas teistel viltu veab. KULDNOKAL MUNAD MÄDAD SINIRAAG SATIKATEGA KIMPUS lõi harakas trükimasinasse ja kädistas heastmeelest. Ei jää metsas midagi saladuseks, liiatigi veel asi, kus harakas osaline. Varsti olid kuulutajad kohal. JOOKSEN KÕIGIST KIIREMINI - soovis edev jänes kuulutada. KES TULEB, SEE SUREB! tahtsid puuriidas pesitsevad herilased teada anda. VAHETAME VARISEMISOHUS PESAKASTI KUIVA PUUÕÕNSUSE VASTU, tulid tihased kuulutuse kaudu abi otsima. PAKUN ABI PESA SISUSTAMISEL, oli kukulinnul teatada. Käo järel tormasid kuusetukka hallrästad. Ent neil polnud kuulutust nokas. Nende nokad olid vopsu andmiseks valmis. Hädakisaga jättis harakas ajaleheasjad sinnapaika ja katsus, et võserikku peitu sai. Eks harakas oli hommikul hallrästa pesa üles leidnud ja munadel hea lasknud maitsta. Kus tegijaid, seal nägijaid. Lehetrükkimise asemel tuli harakal nüüd pikaks ajaks varjule pugeda.
47
KÕVERA TÜVEGA ÕUNAPUU Harakas lendas üle aasa, õunasüda nokas. Ei saanud tema parata, et sealt seemneid alla pudenes. Esimene langes suure kivi serva varju, teine laiale lagedale. Seemnetest said elualguse kaks õunapuukest. „Vaeseke,“ tundis lagedal jõudsasti sirguv õunapuu kaasa kivi alt väljasirutuvale vennale. „Oleksid sa seemnepõlves veel veidi kukkumisega oodanud, võiksid nüüd minu kombel täie rinnaga hingata.“ Kuid kiviäärne õunapuuke ei muretsenud. „Kitsavõitu ju praegu on, aga see-eest pole ma üksi. Kui tuul mind sakutama kipub, saan sõbra õlalt tuge leida.“ „Päh!“ ütles lagedal sirguv puukene. „Minul on jaksu küll, et tuulele vastu seista. Ja mis sõber see kivikolakas ka on? Ainult varjab su eest päikest.“ „See-eest soojendab ta mind öösiti,“ sosistas kõver õunapuuke. „Pole halba ilma heata.“ Tuli talv. Jänes kalpsas mööda lagendikku, märkas lumest välja ulatuvaid õunapuuoksi, näksas need viimseni maha. Tuisk oli kivi äärde hange kokku kandnud, kõvera tüvega puuke oli selle peidus. Kui kevad tuli, võis tema tervena päikesele vastu vaadata. Kõveral puul oli suurest sõbrast suvelgi kasu. Kõvera puu juured ulatusid kaugele rändrahnu alla. Seal püsis pinnas alati niiskena. Kõver puuke hakkas jõudsasti kasvama. Varsti võis ta oma krooni juba kivi kohal laiali laotada. Ja siis saabus kevad, mil mõlemad puud õide läksid. Vaevalt jõudsid aga mesilased kohale lennata, kui põhja poolt külm hoovus tuli. „Suru end minu vastu,“ sosistas rändrahn oma sõbrale. Kivi suur kogu oli päeva jooksul rohkesti sooja talletanud. Sellest jätkus nüüd mõlemale.
48
49