1 Pappkastid seisid riidekapi põhjas. Neid oli kolm. Wisting tõmbas välja neist suurima. Kuna kasti üks nurkadest oli rebenenud, tuli seda elutuppa tassides ettevaatlik olla. Kasti papist klappkaaned olid korralikult kinni lapitud. Wisting avas kasti ja tõstis välja pealmise mapi. See oli musta värvi, mapi seljal pleekinud silt kirjaga: Katharina Haugen. Ta tõstis selle kõrvale ja võttis järgmisena välja punase mapi märgistusega Tunnistajad I ning siis veel kaks sama värvi mappi kirjaga Tunnistajad II ja Tunnistajad III. Lõpuks leidis ta selle, mida oli otsinud – mapi nimega Kleiverveieni tee. Pappkastides sisaldus kogu info, millest moodustus Katharina juhtum. Tegelikult ei oleks ta juhtumi materjale tohtinud kodus hoida, kuid need ei olnud arhiivi lukustamist nõudnud. Nii need riidekapi põhjas seisid, tuletades end meelde iga kord, kui ta kapist puhast pluusi võttis. Ta otsis välja lugemisprillid ja tõstis mapi põlvedele. Viimasest lehitsemist oli möödunud tervelt aasta. Katharina oli elanud Kleiverveieni teel. Nende lihtsat eramaja oli pildistatud erinevate nurkade alt. Seda ümbritses igast küljest mets. Ühel fotol helkis taustal Kleivertjerni järv. Maja asus kõrgemal kohal, ligi sada meetrit maanteest. See oli pruun, valgete aknapiitade, rohelise ukse ja aknaaluste tühjade lillekastidega. Pildimapi lehitsemine oli kui kummitustemajas liikumine. Katharinat küll enam polnud, kuid tuulekoja põrandal olid tema jalanõud. Hallid jooksutossud, pruunid kummikud ja puukotad, lisaks suured meesterahva sandaalid ja töösaapad. Nagis rippumas kolm jopet. Esiku kummutil olid pastakas, ostunimekiri, avamata 5
kiri, ajaleht ja adressaadita reklaamlehed. Mingi nipsasja kõrval seisis pooleldi närtsinud roosibukett. Kummuti kohal olevale peeglile kleebitud väikesed lipikud: ühele märgitud kuupäev ja kellaaeg, teisele nimi ja telefoninumber ning kolmandale kolm initsiaali koos summaga. AML 125 kr. Tema voodil oli avatud kohver, riideid täis, justkui oleks ta plaaninud kauaks ära sõita: sokke kümme paari, aluspükse kümme, viis rinnahoidjat, kümme T-särki, viied püksid, viis kampsunit, viis pluusi ja spordiriided. Kohvri sisu oli tundunud Wistingu jaoks alati kummaline, suutmata siiani sõnastada, miks. Valik tundus nii jäik ja formaalne, nagu oleks selle pakkinud keegi teine, või oli see pakitud kellelegi teisele. Ta vaatas edasi. Elutoa diivanilauale oli tõstetud viis riiulist välja valitud raamatut. Wisting oli isegi neist mõnda lugenud: „Mengele Zoo“, „Alkeemik“, „Valged neegrid“. Raamatute kõrval oli foto Katharina ja Martin Haugenist. Pilt oli tehtud kauni vaate taustal. Nad seisid teineteisel ümbert kinni hoides, naeratades kellelegi, kes võis olla juhuslik mööduja, kellel nad olid palunud pilti teha. Foto oli olnud raamitud, kuid nüüd raamist välja võetud. Kõige suuremat hämmastust tekitasid fotod köögist. Köögi kapil seisis taldrik võileivaga ja klaas piima. Tool, millel ta tavaliselt istus, oli vaid pisut laua alt välja tõmmatud, laual oli pastakas ja paber märkmetega, mis oli saanud nimetuse Katharina kood. Wisting kissitas foto poole. Paber sisaldas arvude seeriat, jagatud kolme vertikaalse joone vahele. Siiani polnud keegi suutnud mõista, mida see tähistama pidi. Lisaks politsei ekspertidele olid müstilist sõnumit uurinud muuhulgas ka Kaitsejõudude julgeolekuosakonna krüptoloogid, ilma, et lahendusele lähemale oleks jõutud. Kood oli saadetud ka välismaistele ekspertidele, kuid nendegi jaoks oli lehel olev jäänud vaid mõttetuks numbrikombinatsiooniks. Wisting keeras ja pööras fotot, justkui võinuks ta sel korral näha midagi teisiti ning selle tähendust mõista. Äkitselt vaatas ta fotolt üles. Line oli tuppa tulnud. Ta ei kuulnud, mida tütar talle öelnud oli. Ta ei olnud märganud isegi seda, et ta tuppa tuli. 6
„Hm?“ küsis ta, tõmmates lugemisprillid eest, mis jäid paela otsa kaela rippuma. Line võttis istet, tütar süles, ning hakkas tal jopet ja saapaid ära võtma, visates samal ajal pilgu pappkastile, mille Wisting välja oli tirinud. „Ma olin unustanud, et homme on 10. oktoober,“ kordas ta. Wisting pani mapi käest, sirutas käed lapselapse poole ja tõstis ta omale sülle. Ta ei olnud enam mingi beebi. Sel väikesel abitul susserdisel, keda ta neliteist kuud tagasi esimest korda käes oli hoidnud, oli välja kujunenud oma iseloom. Wisting surus huuled tema ümmarguse põse vastu ja andis talle plaksuga musi. Amalie kõõksus naerda ja püüdis oma pontsakate pihkudega ta prille krabada. Wisting võttis need kaelast ja asetas mujale. „Usud sa, et siin on nüüd midagi, mida sa varem lugenud pole?“ küsis Line, osutades peaga laual oleva mapi suunas. Ta paistis olevat tõre ja ärritunud. „Kas midagi on korrast ära?“ küsis Wisting. Line ohkas, pistis käe kotti ja tõmbas äkilise liigutusega välja kollase plastriba. Selle krabamisega pudises kotist välja muudki – huulepulk, pastakas, nätsupakk ja veel pudi-padi. „Ma sain parkimistrahvi,“ selgitas ta ja virutas selle lauale ning hakkas siis asju kotti tagasi koguma. „700 krooni.“ Wisting heitis sellele pilgu. „Parkimine rikkudes märki 372,“ luges ta. „Mis see märk 372 on?“ „Parkimine keelatud.“ Wisting naeratas, kummardus ja hõõrus nina vastu lapselapse põske. „Emme sai trahvi,“ ütles ta tehtud häälega. Line tõusis. „Ma ei saa aru, miks sa ikka veel nende paberitega tegeled,“ ütles ta ja seadis sammud köögi poole. „Peale kõiki neid aastaid.“ „Vaidlustad sa selle?“ küsis Wisting. „Trahvi?“ „Pole midagi vaidlustada,“ vastas Line. „Ma ei pannud märki tähele. Rahast on lihtsalt kahju.“ Ta tuli tagasi teelusikaga, otsis lapse kotist välja jogurtitopsi ja tõstis Amalie tagasi oma sülle. 7
„Oled sa veel mingeid ta sugulasi leidnud?“ küsis Wisting. Line tõmbas jogurtitopsil kaane pealt. „Mõned kauged sugulased Bergenis,“ vastas ta, saates isale kiire naeratuse. „Millised on kauged sugulased?“ küsis Wisting. „Need, kellega sul on kauge ühine esiisa,“ selgitas Line Amaliet toites. „Ja millisest esiisast me siin räägime?“ „Arthur Thorsen,“ ütles Line. „Ta oli ema vanavanaisa.“ „Pole temast kunagi kuulnud,“ tunnistas Wisting. „Sündinud 1870 Askøyl,“ teadustas Line. Wisting raputas pead ja haaras raporti, mida ta oli lugema tahtnud hakata. „Ja sina arvad, et mina sobran vanades paberites?“ naeratas ta. „Kuid see, mida sina otsid, pole ju siin,“ vaidles Line. „Sa oled tegelenud sellega kakskümmend viis aastat, vastust ei ole ju.“ „Kakskümmend neli,“ parandas Wisting ja tõusis. Ta teadis, et vastus ei peitunud üheski riidekapis olevas mapis, kuid oli siiski kindel, et üks neist 763-st nimest, mis uurimismaterjalidest läbi käis, kuulus inimesele, kes teadis, mis tookord oktoobris, pea kakskümmend neli aastat tagasi, oli juhtunud. Wisting võttis ühe punastest mappidest ja lõi lahti juhusliku dokumendi. Tunnistus. Paber, millele see oli kirjutatud, oli kulunud ja tekst tuhmunud. Wisting luges kuskilt keskelt ühe juhusliku lause algust, teades juba peast, millega see lõppes. Tegemist oli rutiinse ülekuulamisega. See ei sisaldanud mingeid märkimisväärseid infokilde ega huvitavaid üksikasju, kuid iga kord, kui ta seda või ükskõik, millist teist dokumenti luges, tekkis tal lootus, et sel korral avastab ta siit mingi detaili, millest seni oli mööda vaadanud, või suudab tõlgendada seal seisvat uues, selgust toovas kontekstis. „Sa lähed?“ küsis Line, tõmmates ta mõtetest välja. Ta pani mapi kinni ja mõistis, et polnud jälle kuulnud, mida Line ütles. „Lähed sa temaga jälle maamajja?“ küsis ta. „Kellega?“ küsis Wisting, olles tegelikult aru saanud, keda ta silmas pidas. 8
„Temaga,“ vastas Line alla andvalt juhtumi dokumentide virna poole noogutades. „Ma ei usu,“ vastas Wisting. „Aga lähed talle homme külla?“ Wisting noogutas. Nii oli see välja kujunenud. Ta külastas Martin Haugenit igal aastal, 10. oktoobril. „Anna andeks,“ ütles ta ja pani mapi käest. Ta teadis, kuidas aastapäeva lähenedes mehega lood olid. See vana juhtum täitis kogu ta teadvuse, lükates kõrvale kõik muu. „Mida teie täna õhtul teete?“ küsis isa ja läks akna juurde. Väljas oli pime. Aknal olid vihmapiisad. Line andis tütrele viimase lusikatäie jogurtit. „Ma tahan trenni minna,“ vastas ta last põrandale tõstes. „Ma lootsin, et sa teda vaadata saad. Talle ei meeldi lastehoius eriti.“ Väike Amalie jäi põrandal kõikudes seisma. „Sa võid ta siia parkida,“ naeratas Wisting ja plaksutas käsi, et lapselast enda juurde meelitada. Ta paterdas edasi ja hakkas naerma, kui Wisting ta kinni püüdis ja õhku tõstis. „Ettevaatlikult,“ hoiatas Line. „Ta just sõi.“ Wisting pani ta maha, läks kõrvaltuppa ja tõi sealt mänguasjakasti. Kallas sisu välja ja istus koos lapsega põrandale. Amalie haaras punase puuklotsi ja ütles midagi, millest Wisting aru ei saanud. „Ole tänatud,“ ütles Line ja tõusis. „Paari tunni pärast olen tagasi.“ Ta lehvitas, kuid Amalie oli liiga hõivatud, et ema lahkumist märgata. Kümme minutit istusid nad koos põrandal, kuid aegamisi huvitus lapselaps järjest enam omaette mängimisest. Wisting ajas end põlveliigeste nagisedes püsti. Ta läks pappkasti juurde, otsis sealt välja märkmeploki ja istus toolile. Ta lehitses märkmikku eest taha ja tagant ette, sirutus siis prillide järele ja sättis need ninale. Märkmed kõikide juhtumite kohta, millega ta töötas, kogunesid tema paksu, siniste kaantega märkmiku vahele. Kõigepealt märksõnad juhtumi esmaste faktide kohta, seejärel üksikasjad, 9
tunnistajate selgitused, dokumentatsioon ja laboratoorsed tulemused. Märkmeplokk oli juhtumi ankruks. Selles leidus info iga läbiviidud ülekuulamise ja iga viimase kui tõestusmaterjali kohta, luues alati aluse järgmise sammu astumiseks. Ta ei mõistnud, mispärast oli Line nii negatiivselt meelestatud, et ta seda vana juhtumit ikka ja jälle uuesti läbi vaatas. Tavaliselt teda tõmbas lahenduseta mõistatuste ja vastamata küsimuste poole. Seesama uudishimu, mis oli teinud temast uurija, oli teinud Linest ajakirjaniku. Kui Line tee jagunes ja ta valis suuna paremale, tahtis ta alati teada, mis oleks saanud, kui ta oleks valinud teise suuna. Pärast Amalie sündi oli ta alustanud suguvõsa uurimisega. Ilmselt oli selle taga soov pakkuda tütrele suuremat perekonda, kuna lapse isa oli pildilt peaaegu välja jäänud. Kuid ajendas teda siiski seesama sügaval pesitsev teadmistejanu. Isa mõistis rahuldustunnet, mida andis järjest uutelt peresidemetelt katete eemaldamine ja võimalus näha aina terviklikumat pilti. See ei erinenud eriti politseijuurdlusest. Vastuste leidmine oli ajendiks kõigele, mida Line ajakirjanikuna oli teinud. Tema jaoks ei tähendanud töö vaid uudissündmusest raporteerimist. Ta tahtis teada, mis oli sündmuste taga. See oli omadus, mida VG* toimetus hindas. Nad tahtsid teda jätkuvalt endale hoida ja olid pikendanud ta lapsepuhkust lootuses, et ta ükspäev ikkagi täiskohaga tagasi tuleb. Wistingul ei olnud mingit soovi, et Line Katharina juhtumit uurima hakkaks, kuid ta ei suutnud mõista, et tal selle vastu huvi polnud. Võib-olla seetõttu, et juhtum oli alati siin olnud. Line oli olnud kuuene, kui Katharina Haugen kadunuks jäi. Võibolla oli ta harjunud, et isa vanad dokumendid aeg-ajalt välja otsis ja neisse kaevus. Või oli ta ehk leppinud selle lahendusega, millega paljud teisedki. Et Katharina Haugen oli ühel pimedal oktoobriööl, kakskümmend neli aastat tagasi, otsustanud endalt elu võtta. Kuid kuhu oli sel juhul kadunud surnukeha? * Lühend norrakeelsest nimest Verdens Gang, mis on üks suurimaid üleriigilisi päeva lehti.
10
Alternatiivseks teooriaks oli juhtunud õnnetus. Et ta oli läinud jalutuskäigule, kukkunud kuhugi ja jäänudki sinna. Kuid see selgitus andis enam küsimusi kui vastuseid. Mis iganes põhjusel ta kadunuks oli jäänud, leidus siin nüansse, mis sundisid Wistingut aasta aasta järel juhtumit uuesti ette võtma. Nagu näiteks müstiline kood köögilaual, mees naabermajast, kes eriti mõistlik polnud, ja lisaks lugu tema tundmatu isaga. Ja siis lilled. Neliteist punast roosi. Amalie oli end püsti ajanud. Ta oli oma maailmas, hoides tooli käepidemest ja närides samal ajal värvilist plastmassist kõristit. Wisting naeratas talle ja avas ühe mappidest, võttes välja ülekuulamiseprotokolli kelleltki, kes ühena viimastest Katharina Haugenit elusana oli näinud. See oli sõbranna nimega Mina Ruud. Nad olid laulnud Katharinaga koos kooris ja tundsid teineteist viis aastat. Viimastel nädalatel polnud Katharina proovides käinud. Telefonis oli ta sõbrannale selgitanud, et vorm ei ole just parim ja et ta on omadega päris läbi. Seetõttu oli Mina kaks päeva enne kadunuks jäämist tal kodus külas käinud. K atharina oli olnud silmnähtavalt väsinud ja kahvatu. Mina arust oli ilmselge, et ta oli millestki häiritud. Otsese küsimise peale oli Katharina vaid kahtlusi kõrvale tõrjunud, selgitades, et ta juba alustas vitamiini kuuriga ja loodab, et see aitab. Ülekuulamisel selgitas Mina, et suuremat muutust oli ta Katharinas märganud viimase aasta jooksul. Mina pidas teda inimeseks, kes oli tavaliselt energiline ja alati rõõmus. Elust pulbitsev, oli väljend, mida ta oli kasutanud. Kuid midagi pidi olema juhtunud, mis ta isiksuse muutuma pani. Ta hoidis end koduseinte vahele. Läks harva välja ega veetnud peaaegu mitte kunagi enam sõpradega aega. Ta muutus endassetõmbunuks, rusutuks ja vaikseks. Mina Ruudi selgituses oli lõik, mis oli Wistingule eriliselt silma jäänud. Et Katharina justkui varjas midagi tumedat enda sees, oli ta öelnud üle kuulanud uurijale. Justkui olnuks tal saladus, mida kellegagi jagada ei saanud. Mitmed teisedki, nii sõbrad kui kolleegid, kirjeldasid Katharina Haugenit kadumiseelselt depressiivsena. Enamus arvas, et seda põhjustas igatsus pere ja sõprade järele Austrias. 11
Wisting hüppas tekstis edasi ja luges mõningaid teisi Mina Ruudi selgituse lõike. Äkitselt peatus ta lause juures, mille juures ta varem polnud peatunud. Mina Ruud püüdis ajaliselt paika panna üht Katharinaga peetud vestlust. Katharina oli rääkinud, et oli kaks päeva tagasi kohtunud ühe Austria päritolu mehega. Tegemist oli olnud juhusliku kohtumisega kohvikus. Mees oli küsinud, kas tema laua ääres olev tool on vaba, ja Katharina, märganud tema aktsenti, oli küsinud, kas mees on Austriast. Oli olnud meeldiv kohtuda kellegagi, kes on pärit sinu kodumaalt. Uurijad olid kasutanud kõvasti ressursse, et seda meest leida. Seetõttu oli olnud oluline kindlaks määrata, millal kohtumine aset oli leidnud. Mina mäletamist mööda oli see toimunud ühel pärastlõunal, augusti keskpaigas. Nii Wisting luges, kuid see polnud see, mis paberil seisis. Ta luges lauset uuesti: pärastlõunal, augusti keskpaigas. Üks sõna oli puudu. Ta oli alati lugenud lauset, nagu seal seisnuks: ühel pärastlõunal augusti keskpaigas. Kuid sõna ühel puudus sealt. See oli üks tavalisi vigu. Ta tegi seda aeg-ajalt isegi. Mitte kõik mõttes olevad sõnad ei jõudnud paberile. Seda lugedes sai aju petetud, uskudes, et vastav sõna seisab seal, sest inimesed ei loe ju tegelikult sõna-sõnalt, vaid lasevad pilgul üle lausete libiseda. See, et sõna sealt puudus, ei omanud mingit tähtsust. Siin konkreetselt ei muutnud see midagi, kuid pani teda mõtlema, kui palju teisigi asju selles mahukas uurimismaterjalis võib olla, millest ta üle on vaadanud. Ta pani aruande käest ning asus lõkkele löönud huvi ja entusiasmiga lähima virna kallale. Kui keegi läheb kaduma nii nagu Katharinaga oli juhtunud, saab siin olla neli võimalust: enesetapp, õnnetus, põgenemine või midagi kriminaalset. Nad olid uurinud kõiki teooriaid, kaasa arvatud võimalust, et ta oli kellelegi ütlemata maalt lahkunud, et alustada uut elu kas siis kodumaal või mujal maailmas. Wisting polnud kunagi uskunud, et Katharina oli kadunud omal tahtel. Kuigi neil polnud ei laipa ega sündmuspaika, oli ta suhtunud Katharina loosse alati kui mõrvajuhtumisse. Ta ei järeldanud seda ühe kindla asja pärast, vaid asjaolude kogusumma 12
tõttu. Nagu voodil olnud kohver, riiulist võetud raamatud või raamist väljavõetud foto. Ja lisaks see köögilaual olev kood. Ta otsis foto jälle välja ja uuris seda uuesti. Kolm kõverat joont jagasid lehe kahte tulpa. Alla oli tõmmatud risti üks joon. Ülejäänud leht koosnes arvudeseeriast. 362 oli kirjas kaks korda ja sellele oli ring ümber tõmmatud. Sama käis 334 kohta. Ka 18 oli kirjas kaks korda, sellel oli kast ümber. Muidu oli vaid palju mööda lehte laiali olevaid arve: 206, 613, 148, 701, 404, 49. Krüpteeritud sõnumi tegi huvitavaks, et lehe serva oli joonistatud rist, mille üks joon oli teisest pikem, meenutades ristimärki. Seda oli musta pastakaga nii palju kordi üle tõmmatud, et lehele oli peaaegu auk sisse kulunud. Veel kord jäi Wisting risti ja arve silmitsema. Seekord tundis ta, et miski tema alateadvuses liigahtas. Et arvud olid andmas mingit mõtet. Ta tõmbas õhku sisse ja hoidis hinge kinni. See oli just selline silmapilk, mida ta oli lootnud kogeda neid vanu juhtumidokumente taaskord välja otsides. Et järjekordse mööda läinud aastaga oli ta õppinud miskit uut – kuulnud, näinud või muul moel kogenud midagi, mis on avardanud tema kogemuste baasi nii, et ta oleks võimeline juhtumidokumentide sisu mingil uuel moel tõlgendama. Ja just siin ta nüüd oli, tundis ta. Arusaamise äärel. Mingi repliik, pilt, tähtsusetu detail, mis viimase kaheteist kuuga tema alateadvusse oli kinnitunud, oli andmas talle juhtumi lahenduseks niidiotsa. Ta luges arve kõva häälega, et aidata ajul midagigi pealispinnale tuua. „206, 613, 148 ...“ Väike Amalie tegi teda järele. Ta püüdis öelda samu arve ja naeris häälekalt oma ebaõnnestunud katsete peale. Wisting heitis talle pilgu. Kogu ta suu ümbrus oli sinine. Ta hoidis käes pastakat, millesse oli augu hammustanud ja millest tint mööda ta kätt allapoole nirises. Ta naeris ja toppis pastaka suhu tagasi. Wisting heitis paberid kõrvale, hüppas tema juurde ja võttis tal pastaka käest. 13
Ta huuled, hambad ja kogu alumine näopool olid siniseks värvunud. Ta haaras tüdruku kaenlasse ja jooksis vannituppa, pani vee jooksma ja hoidis teda kraanikausi kohal. Ta lasi peo vett täis ja loputas sellega ta nägu, ikka uuesti ja uuesti. Amalie hakkas karjuma. Ta tõstis veel vett, nüüd ka tema avatud suhu. Amalie köhis ja läkastas. Kraanikaussi sorises sinist vett. Ta jätkas hoolimata protestist loputamist, kuni oli kindel, et suu sai tindist puhtaks. Istus siis tualetipotile, lapselaps süles ja püüdis teda lohutada. „Kõik on hästi,“ ütles ta püüdlikult reipa häälega. Amalie rahunes väheke. Wisting otsis taskust välja mobiil telefoni ja helistas kiirabisse. Ta jutustas lühidalt juhtunust. Medõde küsis nime. „Ingrid Amalie Wisting,“ vastas ta ja andis tema sünni kuupäeva. Ta kuulis teisest otsast klaviatuuri klõbinat. „Kui palju tinti ta alla neelas?“ tahtis medõde teada. „Ma ei tea ju,“ tunnistas Wisting ja vedas Amalie endaga tagasi elutuppa. Pastakas vedeles põrandal ja oli teinud vaibale pleki. „Enam kui pool tindist on alles,“ vastas ta. „Kuid suur osa on muidugi kätel ja riietel.“ „Väike kogus tinti on tavaliselt täiesti ohutu,“ rahustas medõde. „Hullem on see, kui ta on plastmassi tükke alla neelanud.“ Wisting uuris pastakat. Selle ots narmendas. „Mis võib juhtuda?“ küsis ta. „Need võivad kurku jääda,“ vastas õde. „Kuid tundub, et kõik on hästi läinud. Tal võib kõht natuke valutama hakata, aga tükid tulevad loomulikul teel välja.“ Wisting tänas ja viis Amalie jälle vannituppa. Ta tegi ühe lapi niiskeks ja püüdis puhastada ta nägu ja väikesi sõrmi. Kuigi see natuke asja parandas, ei tulnud sinine värv siiski maha. Siis võttis ta oma hambaharja, pani sellele väheke pastat ja püüdis harjata ta väikesi siniseid hambaid. Amalie protesteeris ja hakkas jälle röökima. Ta andis alla, võttis lapse endaga elutuppa ja istus maha, lapselaps süles. Hirm, mida ta oli tundnud, oli muutumas ärrituseks. Ta oli ärritunud iseenda peale. 14
Amalie nuttis edasi. Ta oli ilmselt väsinud, lisaks kandus vanaisa rahutus ka talle üle. Ta tõusis, lapselaps puusal, ja korjas kokku kõik Katharina juhtumiga seotud asjad ning toppis tagasi kasti. Üks mappidest ei olnud suletud ja lahtised lehed libisesid selle vahelt lauale ja sealt edasi põrandale. Ta kahmas need kokku ja toppis suurde kasti, hoolimata sellest, et need kortsu ja segamini läksid. Praegu tahtis ta vaid need kõik silma alt ära saada. Ta tõstis Amalie teisele puusale, sulges pappkasti kaaned ja lükkas selle jalaga seina äärde. Istus siis koos Amaliega põrandale ja vaatas teda. Riided olid rikutud. Kuna need paistsid talle juba väikseks jäävat, pakub ta Linele, et ostab ise uued. Nutt oli järele jäänud ning nad olid parasjagu süvenenud puuklotsidest torni ehitusse, kui Line sisse astus. Ta naeratas neid mängimas nähes, kuid kangestus, märgates sinist värvi Amalie suu ümbruses ja riietel. „Mis siin juhtunud on?“ küsis ta ja tõstis tütre sülle. „Ta sai pastaka kätte,“ vastas Wisting. „Kas sa ei vaadanud teda?“ „Ta oli käbe,“ vastas Wisting. „Aga sa olid temaga ikka koos?“ „Loomulikult,“ vastas Wisting. „Aga äkitselt istus ta siin, nägu tinti täis. Ma arvan, et see oli su enda pastakas. See oli ilmselt kotist välja kukkunud, kui sa mulle parkimistrahvi näitasid.“ Line tegi pöidla märjaks ja hakkas Amalie lõuga hõõruma. „Ma rääkisin kiirabiga,“ selgitas Wisting. „Väikestes kogustes tinti ei ole ohtlik. Vähe keeruline on seda maha saada, aga ohtlik ei ole.“ Line ohkas. „Ma viin ta koju ja panen vanni.“ Ta istus toolile ja hakkas tütart riidesse panema. Wisting korjas senikaua maast mänguasjad kokku. „Ma võin talle uued riided osta,“ pakkus ta. „Või vähemalt kinni maksta.“ Line raputas pead. 15
„Ei ole oluline,“ ütles ta ja tõusis. „Aitäh, et sa teda vaatasid.“ „Ma vabandan,“ ütles Wisting. „Ma olen ilmselt täiesti lootusetu lapsehoidja.“ Line naeratas talle hetkeks. „Kõik on hästi,“ vastas ta ja viskas pilgu juhtumi dokumentidega kastile. „Ära siis unusta, et Thomas tuleb nädalavahetuseks koju,“ ütles ta. Thomas oli Line kaksikvend. Ta töötas Kaitseväes helikopteripiloodina ja tuli koju vaid paar korda aastas. „Ma teen pitsat,“ naeratas Wisting. See oli miski, mis oli saanud alguse ajast, mil Line ja Thomas teismelised olid. Igal reedel peale tööd tegi ta pitsataigna, Line ja Thomas aitasid kattega. See oli olnud nende traditsiooniks läbi 90ndate, kuni Thomas kaitseväkke läks. „Meie tuleme kohale,“ ütles Line ja kallistas tütart. „Teed sa vanaisale tšau?“ Wisting läks nende juurde, kallistas mõlemat ja saatis nad ukseni. Ta seisis ja vaatas, kuidas nad läbi vihma tänavat pidi alla, Line maja suunas läksid. Talle jõudis kohale, et oli valetanud, ja millise kergusega oli ta väitnud, et oli veetnud aega Amaliega, selle asemel, et tunnistada, et oli tegelenud Katharina juhtumiga. Ja ta polnud mitte ainult valetanud, vaid lükanud osa süüst Line kaela. Ta oli väitnud, et tema süül oli pastakas mänguasjade hulgas olnud. Ta sulges ukse, läks tagasi elutuppa ja jäi põrnitsema kasti, mille oli kõrvale lükanud. Vale oli iga uurimise osa. Kõik valetasid. Mitte alati polnud tegemist otseste valedega, kuid kõige sagedamini hiiliti lihtsalt tõest mingil moel mööda. Räägiti kahemõtteliselt, üksikasjadest vaikiti, liialdati, kaunistati asju, et end huvitavamaks teha, või hoiti tagasi infot, mis kedagi halba valgusse oleks seadnud. Lisaks mäletasid inimesed sageli valesti. Kogetut mäletati tegelikkusest teisiti. Ja selle asemel, et tunnistada, et ei mäletata, täideti tühjad augud kujutlustega, kuidas see oleks võinud või pidanud olema, see aga oli kujunenud enamasti teistelt kuuldu või nähtu järgi. Et taolisi valesid 16
paljastada, oli oluline leida teistsugust infot, millega öeldut kõrvutada. Ta kummardus ja võttis maast pastaka, mida Amalie oli närinud. Hambajälgede alt oli veel nähtav politseiteenistujate ameti ühingu logo. See oli tema enda pastakas. Ta pidas aru, kas seda Linele mainida. Igal juhul polnud mõtet pastakat alles hoida. Ta läks kööki ja viskas selle prügikasti. Tagasi elutuppa jõudes avas uuesti pappkasti kaaned ja võttis juhtumi ette.
2 Garaažist välja tagurdades lõikasid peened siravad vihmavihud autotulede valguses põiki alla pimedusse. Vihm oli öö jooksul tugevnenud. Ta oli istunud üleval veel peale keskööd, püüdes tulutult tabada niidiotsa, mida õhtul oli tajunud. Ta heitis pilgu üle õla Line maja suunas. Köögis olid tuled sees. Ta teadis, et Amalie ärkas kuue paiku. Ta pidas hetke rooli taga aru, kas peatuda ja Linelt küsida, kuidas tal oli läinud. Temal oli piisavalt aega. Hommikuti oli tal alati aega. Tööpäev algas alles tunni pärast. Kuid ilmselt püüdis Line Amaliet uuesti magama saada. Ja sel juhul oleks ta ainult seganud. Kakskümmend neli aastat tagasi oli 10. oktoober olnud pilvitu ja kerge edelatuulega, oli talle aruannetest meelde jäänud. Õhtupoole oli pilvisus tihenenud, tuul tõusnud ja temperatuur langenud kaheksa kraadini. Ta sõitis rahulikult läbi elamurajooni ja keeras Larviksveieni teele jõudes vasakule. Ta teadis, et tööpäev ei tule produktiivne. Ta ei suutnud kontsentreeruda, ei enne ega peale Martin Haugeniga kohtumist. Katharina oli ka varem kaduma läinud. Siis oli ta nimi olnud Katharina Bauer. Ta oli kahekümneüheaastasena istunud Pergi kodust mootorratta selga, sõitnud väikesest Austria linnakesest minema ega sinna kunagi naasnud. Tol korral oli ta põgenenud düsfunktsionaalsest perest, kus oli vägivaldne alkohoolikust kasuisa ja ebastabiilne, vaimsete 17
probleemidega ema. Katharina oli õega kokku hoidnud, et hoolitseda väiksema venna eest, kuid niipea, kui ta piisavalt vanaks sai, pakkis ta seljakoti ja lasi jalga. Reis oli lõppenud Norras. Kuskil siin oli ta isa. Või vähemalt oli ema öelnud, et isa oli norrakas. Tal polnud mingit lootust isa leida. Kõik, mida ta tema kohta teadis, oli tema nimi Richardt ja et ta oli olnud püsikunde restoranis, kus ema 1958 suvel töötas. Seejärel oli isa edasi kolinud ja oli kahtlane, kas ta üldse teadiski, et temast oli isa saanud. Tegelikult polnud ta Norrasse oma tundmatu isa pärast tulnud. Eelkõige oli tal vaja kodust minema saada. Ning Norra oli talle huvi pakkunud. Enne ärasõitu oli ta õppinud nii selle geograafiat, ajalugu kui ka natuke keelt. Alles Norrasse jõudes oli ta püüdnud oma isa leida. Temast järele jäänud paberite hulgas oli palju märkmeid erinevate Richardtinimeliste meeste ja nende aadressidega, kuid paistis, et ta oli sellest projektist loobunud juba mitu aastat enne kaduma jäämist. Mõned nimedest olid maha tõmmatud, kuid enam kui kolm neljandikku olid loendis alles. Politsei oli nendega kontakti võtnud, viimse kui ühega. Nimekirjast mahatõmmatud kinnitasid, et nendega oli ühendust võetud, kuid nad ei olnud otsituiks osutunud. Wistingul tuli klaasipuhastid kiiremale käigule lülitada. Keskusele lähenedes muutus liiklus tihedamaks. Viimaste päevade vihm oli leidnud uued voolusängid. Mitmetes kohtades oli maapind minema uhutud ja teelõigud üle ujutatud ning seetõttu liiklus ümber suunatud. Katharinal oli Austriast maamõõtja ja maastikuarhitekti haridus ning siia jõudes sai ta töö kohalikus maanteeametis. Tänu heale keelevaistule õppis ta kiirelt ära norra keele ja täiendas end siinses tehnikakoolis. Ajapikku sai ta töökoha Riiklikus Maanteeametis, osaledes Telemarki lõunaosa läbiva uue kiirtee projekteerimises ja ehituses. Seal kohtus ta Martin Haugeniga. Tema töötas juhatajana ja oli üks neist tee-ehituse juhtidest, kes pidevalt kontori vahet käis. Liiklus venis. Üks vihmariietes jalgrattur traageldas autode vahelt ettepoole. 18
Wisting pidi minema Martin Haugeni juurde kaheteist paiku. Mingit kokkulepet neil ei olnud. Polnud kunagi olnud. Kuid ta oli pärast Katharina kadumist igal aastal seal käinud, samal kellaajal ja ta teadis, et Martin Haugen teda ka sel aastal ootas. Kohv on valmis. Poest ostetud kook laual. Ilmselt glasuuriga sidrunikook või vaarikamoosiga rullbiskviit. Alguses räägivad nad tühjast-tähjast, siis suundub vestlus Katharinale. Wisting oli kohtunud naisega vaid korra. Ja sedagi ta ise ei mäletanud, Martin Haugen rääkis sellest alles viis või kuus aastat peale naise kadunuks jäämist. See oli juhtunud 17. mail*, oli mees maininud, ja näidanud üht ajaleheväljalõiget. Pidustuste ajal oli Katharina koos sõbrannadega laulnud Bøkeskogenis kooris. Nendest oli ajalehes ilmunud sellekohane pilt ja Wisting, kes oli tol päeval tööl olnud, seisis nende taustal. Kui leht ilmus, oli Katharina näidanud Wistingut ja rääkinud Martinile, et vahetult enne laulma hakkamist oli ta leidnud võtmekimbu. Ta oli andnud selle pildil olevale politseinikule. Wisting ei mäletanud seda ja arvas, et Katharina oli teda mõne teise politseinikuga segi ajanud. Ta oli otsinud välja vana leitud asjade protokolli, lehitsenud tagasi vastava kuupäevani ja leidnud endalegi üllatuseks enda kirjutatud teate leitud võtmekimbu kohta, mille oli politseile edastatud Katharina Haugen. Seega oli ta naisega rääkinud, kirjutanud üles tema nime ja kandnud selle hiljem leitud asjade protokolli. Seda meenutada püüdes suutis ta manada esile vaid õrna mälestuse juhtunust, kuid nendevaheline kohtumine oli mälust kustunud. Ka Martin Haugen oli selle unustanud, kuid sahtlit koristades oli leidnud väljalõike ja Wistingu ära tundnud. Auto tema taga lasi signaali. Wisting rebiti mõtetest välja ja ta sõitis järele autodele, mis olid eest ära sõitnud ajal, mil ta liiklust ei jälginud. Kesklinna tänavatel liikus autodevool kiiremini, ta jõudis politsei majja hea ajavaruga, jättes talle aega kohvimasina tööle panemiseks ja kohvi valmissaamiseks enne, kui teised osakonda jõudsid. * 17. mai on Norra konstitutsioonipäev ja rahvuspüha.
19
Möödunud õhtust ega ööst ei olnud raporteeritud ainsastki tõsisemast juhtumist. Ta suunas olulisemad juhtumid uurimisse, sorteerides välja need, mille lähemaks vaatlemiseks vajadus puudus. Kell kümme oli eelarvekoosolek, kus tal tuli koos ühe prokuröriga vaadata läbi nimekiri tegemata asjadest. Lisaks tuli tal esitada ettepanekud uurimisosakonda puudutava mõjuanalüüsi jaoks juhuks, kui politseijaoskond peaks naabervaldade omadega ühendatama, kuid see võis oodata kuni kohtumine Martin Haugeniga läbi saab. Ta vajus kontoritoolile, jäädes istuma käed kuklal. Kummardus siis ette ja tõmbas lahti alumise sahtli. Ta oli teinud 17. mai ajalehes ilmunud fotost koopia. Ta otsis selle välja ja uuris fotot. Ajalehe foto oli must-valge. Katharina seisis pidulikult riietatud sõbrannaderingis, seljas hele suvine kleit. Juuksed olid pikad ja Wisting teadis, et ta oli punakasblond. Tal olid sinised silmad, kuid pildil oli tema pilgus midagi sünget. Süngus oli märgatav hoolimata sellest, et ta naeris laia suuga. Huuled tundusid pehmed, mõtles ta seda silmitsedes. Pehmemad kui silmad. Ta uskus, et naine ei ole enam elus, ja pidas aru, kuidas ta võiks praegu välja näha. Tema ise oli muutunud. Fotol oli naine kolme kümnele lähenev. Sale. Juuksed, mis mingil määral vormimütsi alt paistsid, olid tumedad. Ja ta seisis sirge seljaga. Wistingu jaoks oli Katharina juhtum alanud kolmapäeval, 11. oktoobril, kui ta abikaasa naise kadumisest teatas. Nemad kaks olid olnud uurijad, kes Kleiverveieni tänavale sõitsid ja esimesed vaatlused läbi viisid. Wisting ja Eivind Larsen. Wisting oli istunud koos Martin Haugeniga elutoas sellal, kui Eivind Larsen käis maja läbi, et leida midagi, mis võiks reeta, mis Katharinast saanud oli. Mitte miski majas ega vestluses ei viinud neid vastusele lähemale. Wisting tõusis, läks akna juurde ja jäi seisma, tundes kehas imelikku, kuid tuttavlikku pakitsevat tunnet. Nagu rahutus, mis järgneb millegi tegematajätmisele. Kahtlus, et Martin Haugenil on tema kadumisega midagi tegemist, oli esimene, mida välja selgitama asuti. Sel ajal töötas ta ühel tee-ehitusel Trøndelagis ja elas Malvikus asuvates barakkides. See aga jäi nende kodust vähemalt kaheksatunnise autosõidu kaugusele. 20
Juhtudel, mil keegi Katharina kombel kadunuks jäi, oli esimeseks kahtlusaluseks abikaasa, kuid ajajoon ei andnud mingit võimalust kinnitada, et mees selle taga võis olla. Martin Haugen oli helistanud Katharinale 9. oktoobri õhtul kella kümne paiku. Telefonifirma kinnitas, et kell 22.06 oli helistatud sööklabaraki telefoniautomaadist Katharina ja Martin Haugeni Larvikus asuva Kleiverveieni tee koju. Vestlus oli kestnud 8 minutit ja 17 sekundit. Järgmisel hommikul kell 07.00 oli Martin Haugen tööl kopa hoobade taga. Siia oli tekkinud ajaliselt 9tunnine tühimik, kuid tal oleks Larvikusse ja tagasi sõitmiseks kulunud kuusteist tundi. Peale vahetust oli ta püüdnud koju helistada, kuid keegi polnud vastanud. Mitmed kolleegid olid märganud, et ta oli üritanud õhtu jooksul korduvalt naisele helistada ja jätnud mures olija mulje. Ta oli helistanud ka sõpradele ja tuttavatele, kuid keegi polnud naist näinud. Hilisõhtul oli ta saanud lähima naabri nõusse nende juurde koju minema ja olukorda uurima. Miski ei olnud viidanud sellele, et naine kodus on. Mees oli käinud ümber maja ja vaadanud akendest sisse. Tal polnud teatada muud, kui et köögi lauale paistis olevat jäetud käsitsi kirjutatud sõnum. Vahetult peale keskööd oli Martin Haugen istunud autosse ja sõitnud koju. 11. oktoobril kell 08.47 helistas ta politseisse ja kuulutas abikaasa kadunuks. Tõele au andes ei teadnud nad praeguseks mitte midagi enamat kui seda, mida teadsid ka siis. Nad teadsid palju sellest, mis ei olnud juhtunud, mida Katharina ei olnud teinud ja kus ta ei olnud käinud, kuid mitte seda, miks, kuidas ja kuhu ta oli kadunud.
3 Kolmveerand kaksteist lahkus Wisting kontorist. Ta läks autosse ja võttis suuna Kleiverveieni tee poole. Vihm oli peaaegu järele jäänud ja taevas selginemas. Möödunud aastate jooksul oli tema suhe Martin Haugeniga teisenenud. Professionaalselt väljendudes oli see muutunud mitte formaalseks. Nad võisid koos nalja visata ja naerda ning rääkida 21
ka muudel teemadel kui kadumisjuhtum. Mõni aasta tagasi oli Martin Haugen laenanud kopa, et aidata Wistingul ta aiast mõned kännud välja juurida. Igal sügisel ostis Wisting temalt mõned kotid lõhutud puid ja sai Martini maja tagant metsast omale jõulukuuse. Koos olid nad käinud nii maamajas puhkamas kui kalastamas, lisaks oli Martin Haugen käinud Ingridi matustel. Samas ei olnud see päris sõprus. Ja selleks ei võinud see ka kunagi saada. Nende suhe oli saanud alguse traagilise juhtumise tõttu ja nende vahel püsis siiani miski, mis pani Wistingut distantsi hoidma. Olles eakaaslased, arutles Wisting, et muudel tingimustel ja teises olukorras oleks Martin Haugen võinud olla üks tema vähestest, kuid headest sõpradest. Kaks aastat peale Ingridi surma oli Wistingul tekkinud uus suhe. Kuigi see praeguseks oli läbi, oli see seni, kuni kestis, olnud soe ja tõeline, ja Wisting oleks väga soovinud, et suhe oleks jätkunud. Martin Haugen aga polnud kunagi kedagi uut leidnud. See-eest oli ta varem abielus olnud. Lühiajaline abielu kaheksa aastat vanema naisega. Üks juhtumi mappidest oli märgitud tema nimega: Inger Lise Ness. Kadumisele järgnenud nädalatega oli mapp mahukaks kasvanud, kuid ka selles polnud midagi, mis oleks neile vastust andnud. Klaasipuhastid kraapisid esiklaasi. Wisting lülitas need välja. Teeäärne asustus muutus hajusamaks sedamööda, kuidas ta Kleiverile lähenes. Tee muutus kitsamaks, teehooldus kehvemaks. Ta möödus lasteaiast ja väiksemat sorti talumajapidamisest. Vasakul asus vana autoremonditöökoda. Mõned autovrakid seisid väljas juba eelmisest aastast. Postkastideni jõudes võttis ta hoogu maha, seal tuli ristmikult maha keerata. Tee äärde oli paigutatud silt, mida siin eelmiselt korral käies ei olnud olnud. Võõrastele sissesõit keelatud. Wisting sõitis sellest mööda ja viskas pilgu peeglisse, teisel pool teed seisva punase maja suunas. Sissesõiduga vastakuti asus Steinar Vassviki maja. Ta ütles seda nime valjusti: „Steinar Vassvik“. Juhtumi uurimise arenedes oli temast saanud põhiline kahtlusalune. Neil ei olnud tema vastu midagi konkreetset peale selle, et tema oli lähim naaber, viimane, 22
kes Katharinat oli näinud ja tal puudus alibi. Lisaks oli teda varasemast ajast vägivalla eest karistatud. Kruusatee lookles puude vahele. Saja meetri pärast ilmus nähtavale Martin Haugeni maja. Peale viimast siin käidud korda oli maja saanud uue värvikihi. Ilmselt oli seda tehtud suvel. Lisaks oli maja ümbert metsa puhastatud. See paistis heledam ja lagedam. Vihmavesi oli moodustanud õuele tiigisuuruse lombi. Wisting parkis auto nii, et kuiva jalaga välja saaks. Jalamatilt ajas end üles kass, venitas ennast, ringutas küürus seljaga ja astus talle vastu. Tavaliselt ei olnud vaja uksekella anda. Martin Haugen tuli aknale niipea, kui autot õuele sõitmas kuulis. Wisting vaatas maja poole, lasi kassil end ta jalgade vastu nühkida, oodates, et Martin uksele tuleks. Kuid ta ei tulnud. Wisting astus kitsast trepist üles ja helistas uksekella. Kass sabas. Ta kuulis uksekella helinat majas kaikumas, kuid ei midagi enamat. Ukse ja piida vahel olevast praost nägi ta, et see uks oli lukus. Ta lasi veelkord kella ja kummardus kassi paitama. Karv oli märg. Wisting keeras seljaga ukse poole. Haugeni autot õue peal ei seisnud. See ei tähendanud midagi. Ta hoidis autot tavaliselt maja külge ehitatud garaažis. Garaažiuks oli kinni ja polnud ka aknaid, kust oleks saanud sisse piiluda. Ta läks köögiakna juurde ja tõusis kikivarvule. Sees paistis kõik korras, vaid kirjaplokk ja pastakas olid laual. „Martin!“ hüüdis ta ja koputas aknale. Ploki pealmisele paberile oli midagi kirjutatud. Siit oli võimatu näha, mis seal oli. Plokk seisis peaaegu sama koha peal, kus kakskümmend neli aastat tagasi oli seisnud kodeeritud sõnum. Kõige tõenäolisemalt oli tookordsed arvud kirjutanud Katharina. Paberilt oli leitud tema sõrmejälg. See oli kindlaks määratud peale samasuguste sõrmejälgede leidmist mujaltki majast. 23
Ka käekirjaeksperdid oli paberit uurinud. Nemad ei julgenud kinnitada, et tegemist oli Katharina käekirjaga. Välja oli otsitud käekirjanäidised kirjade ja muude paberite pealt, mille kohta teati kindlalt, et need oli Katharina kirjutanud. Arvud paberil olid olnud kandilisemad kui käekirjanäidistel. Kokkuvõtteks ei saadud välistada, et tema sõnumi kirjutas, kuid vastupidist ka mitte. Keemilised analüüsid näitasid, et tint köögilaual olevas pastakas oli seesama, mida oli kasutatud paberil. Tegemist oli Maanteeameti reklaampastakaga, ilmselt oli Katharina selle töölt kaasa võtnud. See oli toodetud Saksamaal, vabrikus, mis tootis üheksateist miljonit pastakat aastas. Puht teoreetiliselt võis olla paberile kirjutatud ka mõne teise kui laual oleva pastakaga. Kuskil tema taga padrikus karjatas üksik harakas. Muidu lasus siin haudvaikus. Ta käis mööda märga muru ümber maja ning läks maja taga asuvale rõdule. Ja kass tema järel. Aiamööbel oli endiselt väljas. Mahalangenud lehed riisutud kokku märgadesse hunnikutesse. Seina najal seisis mullane labidas. Selle kõrval paar kuivanud saviklompidega kummikuid. Wisting läks akna juurde ja kiikas sisse. Elutuba oli just selline, nagu ta oli seda mäletanud. Sisustus tagasihoidlik, aga praktiline. Suur osa inventarist oli pärit juba Katharina ajast. Männipuidust mööbel, seintel mõned värvilised õlimaalid. Tumedast nahast diivan oli uus. Laual seisis pooleldi valmis konstruktori komplekt. Paistis, et sellest peaks tulema kaubik. See oli tema hobi. Riiulitel, kus varem olid seisnud Katharina raamatud, seisid nüüd paljud juba valmis ehitatud mudelid. Kass näugus ja kraapis rõduust. Seespool nägi ta vaipa, mis oli ilmselt tema magamiskoht. Kass pidi olema juba päris vana, mõtles Wisting. Martin Haugen oli rääkinud, kuidas ta ühel suveõhtul metsast oli ilmunud ja end siia terassile sisse seadnud. Ta oli olnud nälginud, karv tuhmunud. Martin oli kostitanud teda taldrikutäie õhtusöögijääkidega ja sellest ajast oli kass nende juurde jäänud. See oli olnud viis või kuus aastat tagasi ja juba siis oli ta olnud täiskasvanud. 24
Wisting pööras end metsa suunas. See oli nüüdseks tihedam kui kakskümmend neli aastat tagasi. Kuigivõrd võis allpool kuuskede vahel näha tiiki. Kaks korda olid nad Katharinat otsides metsa läbi kamminud. Esmalt koertega, seejärel vabatahtlikega, kes olid liikunud reas vaid käepikkuste vahedega. Läbi oli uuritud kogu tiigi põhi, lisaks olid seal käinud sukeldujad. Seal teda ei olnud. Uus haraka kraaksatus läbistas vaikust. See pidi olema sama lind, keda ta ennistki oli kuulnud. Ta tõusis lendu ühelt lähimaist puudest, jäi tuulde hõljuma, lehvitas tiibu, samal ajal kraaksudes ja karjudes. Wisting tõmbas jakihõlmad kaela ümber koomale ja läks auto juurde. Ta oli väheke üllatunud, et Martin Haugenit kodus ei olnud. Kuigi nad ei olnud midagi kokku leppinud, oli ta arvestanud, et Martin Haugen on siin, nii nagu ta oli olnud möödunud aastal ja kõigil sellele eelnevail aastail. Enne autosse istumist heitis ta pilgu majale. Võib-olla oli Martin Haugen läinud vaid välja kooki ostma või muid asju ajama, kuid Wisting kahtles. Miski ei klappinud seoses kassiga. Ta oli end uuesti ukse ette matile kerra tõmmanud. Ta karv oli läbimärg. Justkui oleks ta väljas vihma käes olnud kogu öö.
4 Auto loksus läbi kruusatee aukude. Postkastide juures ta peatus, tuli autost välja, ja läks Martin Haugeni nimelise kasti juurde. Juhtumi materjalides oli neil sellest foto. Foto kohaselt olid siis nende postkastis 10. ja 11. oktoobri ajalehed, lisaks üks elektri arve. Teine foto näitas, et 9. oktoobri ajaleht oli majas, esiku kummutil. Mingil hetkel on Martin Haugen vahetanud postkasti silti. Praegu seisis sellel vaid tema nimi. Ta tõstis kaant ja vaatas sisse. See oli tühi. Sellel ei pruukinud mingit tähendust olla. Martin Haugen kas lihtsalt ei tellinud enam ajalehti või oli aeg varajane ja postiljon polnud siia veel jõudnud. 25