Eessõna

EESSÕNA 11

See tavalugejale mõeldud raamat võtab kokku aastakümneid kestnud uurimused inimeksistentsi positiivsete külgede kohta, milleks on rõõm, loomingulisus ja täielik elust haaratus, mida mina kutsun kulgemiseks. Midagi teatud moodi nimetada on isegi veidi ohtlik, sest akadeemilise kirjanduse stiilipiiranguid ignoreerides on oht muutuda teema suhtes hooletuks või liiga entusiastlikuks. Järgnev ei ole siiski populaarteaduslik raamat, milles antakse nõuandeid selle kohta, kuidas olla õnnelik. See polekski võimalik, sest elurõõmu retsepti pole olemas ja iga inimene muudab ise oma elu nauditavaks. Raamatus tuuakse välja peamised põhimõtted ja näited, kuidas erinevad inimesed on muutnud neid põhimõtteid järgides oma igavad ja eesmärgitud elud nautimisväärseks. Järgnevad lehe küljed ei näita kergemat ja lühemat teed, kuid teemast huvitatud lugejatele peaks raamatus olema piisavalt informatsiooni, mis võimaldaks teooriat praktikas rakendada.

Raamatu lugejasõbralikkust silmas pidades olen ma vältinud joone aluseid märkusi, viiteid ja teisi uurijate poolt kasuta tavaid vahendeid. Ma olen püüdnud esitada psühholoogilise uurimuse tulemusi ja erinevatest tõlgendustest lähtuvaid ideid nii, et erialastest teadmistest hoolimata saaks iga haritud lugeja neid oma elus rakendada.

Siiski on nendele lugejatele, keda huvitab, millistele teaduslikele allikatele ma oma järelduste tegemisel olen toetunud, raamatu lõpus ära toodud põhjalikud märkused. Näiteks on õnne mainitud kohe esimesel leheküljel. Lugeja, kes tunneb huvi, millele ma olen oma oletused rajanud, võib lahti võtta leheküljel 263 algavad märku sed, leida viidetest 1. märkuse ja selle alt viite Aristotelese

12 KULGEMINE

aru saamale õnnest ning informatsiooni kaasajal tehtud uurimuste kohta koos sobivate viidetega. Märkused on toodud originaal teksti teise järgulise, kokkusurutud ja tehnilise versioonina.

Iga raamatu alguses on viisakas avaldada tunnustust nendele, kes on selle raamatu valmimisele kaasa aidanud. Antud juhul on see võimatu, sest nende inimeste nimekiri oleks pea sama pikk kui raamat ise. Siiski tahaks ma avaldada erilist tänu mõnele inimesele, keda ma siinkohal hea meelega mainiksin. Kõigepealt, minu naine Isabella, kes on üle kahekümne viie aasta nii naise kui ka sõbrana minu elu rikastanud ja kelle toimetajatöö on selle raamatu kujunemisele kaasa aidanud. Meie pojad Mark ja Christopher, kellelt ma olen õppinud ehk sama palju kui nemad minult. Jacob Getzels, minu esimene ja alatine mentor. Sõprade ja kolleegide hulgast tõstaksin ma esile sellised inimesed nagu Donald Campbell, Howard Gardner, Jean Hamilton, Philip Hefner, Hiroaki Imamura, David Kipper, Doug Kleiber, George Klein, Fausto Massimini, Elisabeth Noelle-Neumann, Jerome Singer, James Stigler ja Brian Sutton-Smith, kes kõik on mind omal moel toetanud, inspireerinud ja julgustanud.

Minu endised õpilased ja töökaaslased Ronald Graef, Robert Kubey, Reed Larson, Jean Nakamura, Kevin Rathunde, Rick Robinson, Ikuya Sato, Sam Whalen ja Maria Wong on mind palju aidanud uurimustes ja mõtete reastamisel. John Brockman ja Richard P. Kot on seda projekti algusest lõpuni oskuslikult ja professionaalselt toetanud. Viimasel aastakümnel on Spenceri fondist eraldatud summad olnud asendamatuks toeks andmete kogumisel ja analüüsimisel. Eriti tahaks ma tänada fondi endist presidenti H. Thomas Jamesi, praegust presidenti Lawrence A. Creminit ja asepresidenti Marion Faldetit. Kedagi neist eelpool nimetatutest ei saa süüdistada raamatu kohatises mõistetamatuses – selle eest vastutan mina üksi.

Chicago, märts 1990