ESIMENE OSA
Kui mitte hiljem, siis millal?
„Hiljem!“ See sõna, see hääl, see enesekindlus. Ma ei olnud kunagi varem kuulnud, et keegi jätaks näge mist sõnaga „hiljem“. See kõlas kalgi, napi ja hoolimatuna, kõneleja häält looritamas ükskõiksus, nagu poleks tal sooja ega külma, kas ta sind veel kunagi näeb või sinust kuuleb. See on esimene asi, mida ma tema kohta mäletan ning see kumiseb siiani mu kõrvus. „Hiljem!“ Ma sulen silmad, lausun selle sõna ja olen tagasi Itaalias, nii palju aastaid tagasi, kõnnin puudega ääristatud sissesõiduteel, vaatan, kuidas ta taksost välja astub, sinine särk seljas laineta mas, kraenööbid avali, päikeseprillid, õlgkaabu, nii palju kat mata ihu. Korraga surub ta mu kätt, ulatab mulle oma selja koti, võtab takso pagasiruumist oma kohvri ja küsib, kas mu isa on kodus. See oleks võinud kohe sealsamas alata: särk, üles kääritud käised, tema ümmargused narmendavatest espadrillidest väl kuvad kannad, mis ei jõudnud ära oodata, et järele proovida, kui kuum on kruus jalgrajal, mis viis meie majani, igas sam mus juba kaikumas küsimus: kuidas siit randa saab? Selle suve külaline. Järjekordne tüütus. Peaaegu mõtlemata ja autole juba selja keeranud, lehvi tab ta siis vaba käega ja poetab ühe hooletu „Hiljem!“ oma 9
reisikaaslasele, kellega ta oli tõenäoliselt rongijaamast kohale jõudmise arve pooleks jaganud. Ei nime, ei käeviibet, mis oleks leevendanud tema ülepeakaela lahkumist. Tema ühesõnaline hüvastijätt: äkiline, jõuline, järsk – ükskõik, talle ei läinud see vähimalgi määral korda. Pane tähele, mõtlesin ma, nõndasamuti ütleb ta head aega ka meile, kui aeg kätte jõuab. Üks tahumatult, hooletult hei detud „Hiljem!“. Vahepeal aga pidime teda kuus pikka nädalat välja kannatama. Ma tundsin ennast väga kohmetuna. Ligipääsmatu tüüp. Ehkki ajapikku võis ta mulle meeldima hakata. Ümmargu sest lõuast ümmarguste kandadeni. Seejärel, mõne päeva pärast õppisin teda vihkama. Seda sama meest, kelle foto taotlusvormil oli mitu kuud tagasi teiste seast kohe silma torganud ning tõotanud hinge sugulust esimesest silmapilgust. Suveresidentuuris aitasid mu vanemad noortel haritlastel enne avaldamist käsikirja viimistleda. Igal suvel pidin ma kuueks nädalaks loovutama oma magamistoa ja kolima ühe toa edasi, palju väiksemasse tuppa, mis oli kunagi kuulunud minu vana isale. Talvekuudel, kui me linnas olime, sai sellest ajutiselt töö riistakuur, panipaik ja pööning, kus kuulu järgi vanaisa, minu nimekaim, ikka veel oma igaveses unes hambaid krigistas. Suvekülalised ei pidanud millegi eest maksma, nende käsu tuses oli kogu maja ja põhimõtteliselt võisid nad teha, mida 10
tahtsid, tingimusel, et abistavad nii tunnikese päevas isa tema kirjavahetuse ja igasuguse paberitööga. Neist said pereliikmed ja viieteistkümne aastaga harjusime lakkamatu postkaartide ja kingituste vooga, mitte ainult jõulude ajal, vaid aasta läbi, ini mestelt, kes olid nüüd meie perekonnale jäägitult pühendunud ning tegid ükskõik kui suure ringi, et parasjagu Euroopas vii bides B linnakesest läbi põigata, et veeta päeva või paar perega oma vanades valdustes nostalgiliselt ringi luusides. Söögilaua ääres oli sageli veel paar-kolm muud külalist, mõnikord naabrid või sugulased, mõnikord töökaaslased, a rstid, advokaadid, rikkad ja kuulsad, kes teel oma suvemajadesse isa juurest läbi sõitsid. Mõnikord lubasime oma elutuppa ka paar turisti, kes olid vanast villast kuulnud ja tahtsid seda pisut lähe malt piiluda ning olid lummatud, kui palusime neil meiega sööma jääda ja endast rääkida, samal ajal kui Mafalda, kellele oli teatatud viimasel minutil, jagas laiali oma hõrgutised nagu alati. Isa, kes oli eraelus uje ja kinnine, armastas üle kõige, kui mõni varaküps noor haritlane, tõusev täht oma erialal, hoidis korraga mitmes keeles vestlust üleval, samal ajal kui palav suvepäike ja joodud rosatello tõid enesega vältimatult kaasa pärastlõunase rambuse. Me nimetasime seda söögiaja ajuraginaks – ning mõne aja möödudes tegi seda ka enamik meie kuue nädala külalisi. Võib-olla algas see varsti pärast tema saabumist, ühel neist ohtra ajuragina saatel möödunud lõunasöökidest, kui ta istus minu kõrval ja adusin viimaks, et hoolimata õrnast päevitusest, mille ta oli saanud suve alguses, kui ta lühikest aega Sitsiilias 11
oli olnud, olid tema peopesad sama kahvatud nagu tema jala taldade pehme nahk, tema kõri, tema käsivarte siseküljed, mis ei olnud õieti päikest saanudki. Peaaegu heleroosad, pehmed ja sätendavad nagu sisaliku kõhualune. Varjatud, karge, kaitsetu nagu sportlase õhetavad palged või esimene koidupuna pärast tormist ööd. See kõneles mulle tema kohta mõndagi, mida ma ei osanud kunagi küsidagi. See võis alata neil lõputuna näivatel tundidel pärast lõuna sööki, kui kõik lesisid, päevitusriided seljas, majas sees ja väljas, kõikjale laotunud kehad, lõid aega surnuks, kuni keegi pani lõpuks ette, et võiksime alla kaljude juurde ujuma minna. Sugulased, nõod, naabrid, sõbrad, sõprade sõbrad, töökaasla sed või peaaegu kes tahes, kes oli võtnud vaevaks meie väravale koputada ja küsida, kas nad võivad meie tenniseväljakut kasu tada – kõik olid teretulnud olesklema ja ujuma ja sööma ning kui nad nii kauaks jäid, siis ka külalistemaja kasutama. Või ehk algas see rannas. Või tenniseväljakul. Või meie esimese jalutuskäigu ajal tema kõige esimesel päeval, kui mind oli palu tud talle maja ja ümbruskonda näidata ja mul õnnestus kui dagi – üks asi viis teiseni – jõuda temaga välja igivana sepista tud raudväravani meie valduste kaugemas otsas, kust edasi laius tühermaa ja jooksid mahajäetud raudteerööpad, mis kunagi olid omavahel ühendanud B-d ja N-i. „Kas siin kusagil on ka mahajäetud jaamahoone?“ küsis ta, vaadates kõrvetava päikese all läbi puuvõrade, vististi üritades omaniku pojale õigeid küsi musi esitada. „Ei, jaamahoonet ei ole siin kunagi olnud. Rong 12
lihtsalt peatus, kui keegi küsis.“ Rong tegi teda uudishimulikuks; rööpad näisid nii kitsad. See oli kahe vaguniga rong, kuninga sümbolitega, selgitasin ma. Nüüd elasid siin mustlased. Nad olid siin elanud juba sestsaati, kui minu ema siin tüdrukupõlves suvitas. Mustlased olid kaks rööbastelt maha jooksnud vagunit kaugemale tühermaale sikutanud. Kas ta tahtis neid näha? „Hil jem. Võib-olla.“ Viisakas huvipuudus, otsekui oleks ta märga nud minu kohatut innukust ja mind sedamaid eemale tõrjunud. Ent see tegi mulle haiget. Ta ütles hoopis, et tahtis mõnes B pangas arve avada ning seejärel külastada oma itaalia tõlkijat, kelle tema Itaalia kirjas taja talle raamatu jaoks leidnud oli. Ma otsustasin, et sõidame sinna jalgratastega. Ratta seljas ei sujunud meie vestlus sugugi paremini kui kõndides. Me tegime tee peal peatuse, et midagi juua võtta. Bar-tabaccheria oli täiesti pime ja tühi. Omanik pesi vänge ammoniaagilahusega põrandat. Me tulime õue tagasi nii kii resti kui võimalik. Musträstas laulis piinialadvas mõne noodi, mis mattusid kohe ritsikasirinasse. Ma võtsin suurest mineraalveepudelist pika sõõmu, ulatasin pudeli talle ning seejärel jõin ise uuesti. Ma valasin natuke vett peopessa, hõõrusin sellega oma nägu ning tõmbasin märgade kätega läbi juuste. Vesi ei olnud piisavalt külm, liiga nõrga mulliga ega kustutanud õieti janu. Mida siinkandis muidu tehti? Mitte midagi. Oodatakse, millal suvi lõpeb. Mida siis talvel tehti? 13
Ma naeratasin, kui mõtlesin, kuidas talle vastan. Ta sai mõt tele pihta ja ütles: „Las ma arvan: oodatakse, millal suvi kätte jõuab, eks?“ Mulle meeldis, et ta mu mõtteid luges. Õhtusöögi ajuraginat jagas ta palju kiiremini kui tema eelkäijad. „Talvel on siin tegelikult väga kõle ja pime. Me tuleme jõu lude ajal. Muidu on kõik välja surnud.“ „Ja mida te jõulude ajal teete, kui te parasjagu kastaneid ei rösti või munalikööri ei joo?“ Ta narritas mind. Ma naeratasin samamoodi nagu enne. Ta sai aru, ei öelnud midagi, me naersime. Ta küsis, mida mina teen. Ma mängisin tennist. Ujusin. Käisin õhtuti väljas. Käisin jooksmas. Kirjutasin muusikat üles. Lugesin. Ta ütles, et tema käib ka jooksmas. Varahommikuti. Kus siin jooksmas käiakse? Enamasti mööda promenaadi. Ma võin talle näidata, kui ta tahab. See tabas mind nagu kõrvakiil, just siis, kui ta oli mulle uuesti meeldima hakanud: „Hiljem, võib-olla.“ Ma olin lugemise oma loetelus viimaseks jätnud, arvates et tema jultunud, isemeelne olek, mida ta siiani demonstreeri nud oli, tähendas, et lugemine tuleb ka tema jaoks viimases järjekorras. Mitu tundi hiljem, kui mulle meenus, et ta oli just kirjutanud raamatu Herakleitosest ja „lugemine“ ei olnud tema elus arvatavasti ebaolulisel kohal, taipasin, et ma pidin tegema hea tüki teed tagasikäiku ning talle teada andma, et minu tõelised huvid ühtivad tema omadega igas viimases kui 14
punktis. Rahutuks ei muutnud mind aga see, kui palju mul oli vaja selleks vaeva näha. Mu hinge näris hoopis ebameeldiv aimus, et ma olin püüdnud kogu selle aja, kuigi see nii välja ei paistnud, kuigi ma seda ei tunnistanud, võita tema poolehoidu ja lootusetult läbi kukkunud. Kui ma pakkusin välja – sest see mõte meeldis kõigile küla listele –, et võiksime minna San Giacomosse ja ronida üles kellatorni tippu, mida me kutsusime hellitavalt Hingematva Vaate kellatorniks, oleksin pidanud olema targem ja mitu sammu ette mõtlema. Ma arvasin, et võidan tema soosingu nii, et ma lihtsalt viin ta üles ja lasen tal imetleda vaadet linnale, merele, igavikule. Aga ei. Hiljem! Ent see võis alata ka palju hiljem, kui ma arvan, ilma et ma midagi märganudki oleks. Sa näed kedagi, aga ei näe päriselt, ta on kusagil serva peal. Või sa märkad teda, aga midagi ei juhtu, midagi „ei loksu paika“ ja enne, kui sa ülepea aimad, et midagi on sündinud, et miski häirib sind, on sinu kuus nädalat peaaegu otsas ja ta on juba läinud või kohe-kohe lahkumas – ja sina näed kurja vaeva, et leppida millegagi, mis on sinu tead mata otse su nina all võrsunud ja mille kohta kõik märgid näitavad, et sa pead seda nimetama kui ma tahan. Kuidas ma siis ei teadnud, võiks küsida. Ma tunnen iha ära, kui ma seda näen – ja ometi, seekord, libises see minust täiesti mööda. Mu pilk oli naelutatud tema salakavalale naeratusele, mis lehvis üle tema näo iga kord, kui ta oli minu mõtteid lugenud, ent tõeli selt ei tahtnud ma muud kui ihu, tema ihu. 15
„… kohe, kui olin öelnud oma nime, nagu oleks see tema oma, jõudsin välja kuhugi, kus jagasin temaga midagi, mida ma ei olnud jaganud kellegagi ei enne ega pärast.“
Itaalia Rivieras on alanud 1987. aasta kuum suvi. Elio Perlman on 17-aastane introvert. Tema vanemate villas on kuueks nädalaks külas 24-aastane ameeriklasest haritlane Oliver – muretu ellusuhtumisega ning justkui kõigest ja kõigist eraldi seisev olend. Ootamatul kombel tekitab ta Elios samasugust ahvatlust, nagu on seni esile kutsunud vaid ilusad tüdrukud. Romaani minategelane Elio kirjeldab tärkavat külgetõmmet ja üha jõulisemat iha. Alanud romanss muudab noormehed ettevaatamatuks ning mõlemad liiguvad üha lähemale täielikule intiimsusele – tundele, mida kumbki tõenäoliselt enam iial ei koge.
kirjastus.postimees.ee
16