Toimetaja: Lyyli Virkus Kujundaja: Kalle Müller Fotod: Arne Ader ning Kaarel Kaisel (lk 21, 23, 139), Uku Paal (lk 103), Jaanus Prits (lk 151), Remo Savisaar (lk 94, 113, 145) ja Sven Začek (lk 135). Esikaanefoto: Sven Začček Autori foto: Elmo Riig Autoriõigus: AS Postimees Grupp, 2019 Postimees Kirjastus kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN 978-9949-669-11-0 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Sisukord
11 14 17 20 22 24 26 29 32 35 38 41 44 47 50 52 54 57 60 63 66
Künnivares Ronk Merikotkas Keltsalind Sarviklõoke Võsaraat Punarind Hõbekajakas Metsis Hallhani Sõtkas Hahk Kiivitaja Hüüp Rootsiitsitaja Roohabekas Musträstas Kuldnokk Põldlõoke Metsvint Linavästrik
68 71 74 77 81 84 87 90 93 96 99 102 105 108 111 114 115 116 117 118 121
Väänkael Järvekaur Metskurvits Teder Tikutaja Laulurästas Ööbik Kivitäks Tutkas Rukkirääk Suurkoovitaja Õõnetuvi Rüüt Kägu Peoleo Kõrkja-roolind Putke-roolind Tiigi-roolind Rästas-roolind Karmiinleevike Valgepõsk-lagle 5
127 130 133 136 138 140 141 143 146 148 150 152 154 157 160 163 166 169 172 175 178
Jõgitiir Öösorr Jäälind Siniraag Vaenukägu Liivatüll Väiketüll Rooruik Lauk Tait Täpikhuik Väikehuik Kukkurtihane Ristpart Väikepistrik Kalakotkas Vihitaja Naerukajakas Mustviires Hall-kärbsenäpp Kõrvukräts 6
181 184 186 188 190 192 195 196 199 202 205 208 210 213 216 219 222 225 228 231 234
Hiireviu Turteltuvi Kaelus-turteltuvi Valge-toonekurg Must-toonekurg Roo-loorkull Välja-loorkull Herilaseviu Tuuletallaja Lõopistrik Krüüsel Alk Piiritaja Suurnokk-vint Kormoran (karbas) Tõmmuvaeras Mustvaeras Hallhaigur Kadakatäks Pruunselg-põõsalind Hõbehaigur
˚
˚
Kevad
7
26
Silma- ja kõrvahakkav kevadekuulutaja Tavaliselt annab aprilli alguse soojalaine võimaluse kodupaikadesse naasta ka ühele meie arvukamatest haudelinnuliikidest – punarinnale. Soojema talve suudab mõni ka kodumetsas üle elada. Varblasest pisem saledapoolne punarind on hästi äratuntav punakasoranži rinnaesise, põskede ja lauba järgi. Ülapool on oliivpruun, alapool valkjas. Kevadrüüs isaslind on mõneti värvikam: tema sulestiku oranži ala piirab lai sinihall riba. Saba hoitakse püstjalt ja tiibu pisut ripakil, aeg-ajalt nõksutatakse kehaga. Punarinna areaal hõlmab peaaegu kogu Euroopa, välja arvatud tundrad, ja ulatub Aasias piki segametsavööndit kuni Altaini. Eesti asurkonna suuruseks on arvutatud üle miljoni haudepaari – kindlalt kolmas metsvindi ja salu-lehelinnu järel!
˚
Laulev punarind
Punarinnad on öörändurid, kelle lennusalku reedavad taeva alt kostvad ülipeened sii-viled. Oma saabumisest annavad isased punarinnad märku varahommikuse kaunihelilise lauluga. See algab kõrgetoonilise vidistamisega, millele järgneb värelevate-pärlendavate silpide jada vaheldumisi mõne peene kurguhäälse „kogeleva“ stroofiga. Keskhommikul laskuvad laulumeistrid puuvõrast või -ladvalt alla ning tegelevad maapinnal ja võsarindes toiduotsimisega. Õhtu eel lüüakse jälle laul valla, et teavitada liigikaaslasi endale valitud territooriumist. Sinna ilmuvad teised isaslinnud aetakse raevukalt minema. Laul peibutab mõne emaslinnu puuoksale isase kõrvale, kes sobivana tunduvat kaaslannat toiduga kostitab.
PunarindErithacus rubecula 27
Pikkus 14 cm ˚ Sirulaius 10–22 cm ˚ Kaal 16–22 g ˚ Eestis IV1–X3 (T) ˚ Munad V1 – VII1 ˚ Pojad V2 – VII3
Aprilli lõpupoole ehitab punarinnapaar samblast, kuivanud lehtedest ja heinakulust kohevaseinalise, karvade ja sulekestega vooderdatud pesa maapinnale või selle lähedale varjatud paika – kas kännuserva alla või tuulest viltu kangutatud puu juurte vahele, risuhunnikusse või noore kuuse tihedate alumiste okste varju. Mõni paar leiab sobiva pesakoha suvalises õõnsuses, isegi põõsasse visatud ämbris, kastekannus või vanas saapaski. Mai lõpul on pesas 5–6 hallika tausta ja hajusa helepruuni tähnistusega muna, mida hautakse kaks nädalat. Pojad saavad lennuvõimeliseks 18 päevaga, ent lahkuvad pesast mõni päev varem ja hüplevad pesa lähedal ringi, endast toitu toovatele vanematele tasaste tsik-silpidega märku andes. Juulis jõuavad meie punarinnad soetada veel teisegi pesakonna. 28
Suvel uitavad noorlinnud ringi, ilmuvad tihti aedadesse, kus ilmutavad näiteks marju korjava inimese vastu suurt usaldust. Noor punarind on esialgu pruunitähnilise rinnaga ja alles mõne nädala pärast omandavad vähehaaval oma peamise liigitunnuse. Sügisrändele asutakse septembris, see on hoogsaim sama kuu lõpul ja vaibub oktoobri jooksul. Üksikud punarinnad jäävad meile talvitamagi, enamasti Lääne-Eestis. Inglased on punarinna valinud oma rahvuslinnuks. Briti saartel ja Lääne-Euroopas on ta paigalind ning lisaks veedab seal talve enamik Kirde-Euroopa päritolu punarindu.
PunarindErithacus rubecula
Tülikavõitu linnatikkuja Juba paarkümmend aastat oleme harjunud nägema meie suuremates linnades majakatustel seismas ja taeva all lendamas suuri häälekaid kajakaid. Need on hõbekajakad, kelle meelitasid siia eelmise sajandi lõpuni linnalähedastelt prügipanilatelt priilt saadav toit. Nüüd on jäätmekäitlus küll tublisti vähem kajakasõbralik, aga olelusvõitluses sitkeid hõbekajakaid on linnapildis iga aastaga üha enam. Hõbekajakas on üsna suur lind: ta kaal võib küündida terve kiloni ja üle sellegi, tiivapikkus on oma 45 sentimeetrit ja tiibade siruulatus ligemale poolteist meetrit. Vanalindude kere, pea ja saba on valge, tiivad ja selg (niinimetatud mantel) sinihall, tiivaotsad mustad. Noorlinnud on aga valge- ja pruuni-hallikirju sulestikuga ja musta sabatipuga. Alles kolmandal eluaastal, sulerüüd mitu korda vahetanult, muutuvad nad vanalindudega ühetaolisteks ning saavad sellal ka suguküpseks.
See on meil pesitseva kuue kajakaliigi seas praegu kõige arvukam, keda praegu leidub eeskätt väiksematel meresaartel vähemalt 25 000 haudepaari. Bioloogiliselt huvipakkuv oli hõbekajaka kolooniate tekkimine Eesti ja Läti suurte rabade laugastele eelmise sajandi algupoolel. Neid peeti koguni eraldi alamliigiks ja nende hulk jõudis 1960. aastaks üle poole tuhande paari, et seejärel aegamisi jälle kaduda. Neil tuli toidu järele lennata mitmekümne kilomeetri kaugusele – merele või Peipsile, sest rabalaukad on kajakate jaoks üsnagi toiduvaesed. Meresaartel aga oli hõbekajakas saja aasta eest väga vähearvuline pesitseja, kes asus näiteks Vaika saartele alles 1932. aastal. Nelikümmend aastat hiljem loendati Saaremaa ümber olevatel saarekestel kokku peaaegu tuhat hõbekajakapesa. Teistelgi Eesti meresaartel oli juurdekasv niisama hoogne ja 1975. aastaks oli hõbekajakaid meil juba 3600 paari. Selline suur ja ablas asurkond hakkas juba mõjutama teiste lindude arvukust. Algas haha ja teiste sukelpartide arvukuse kahanemine. Tõmmukajaka populatsiooni peaaegu täieliku hääbumise – kunagiselt 700 paarilt nüüdse kümmekonnani – kirjutaksin ma samuti hõbekajaka arvele, kes on oma sihvakamast sugulasest poolteist korda raskem ja vastavalt tugevam. Praeguseks näib hõbekajaka demograafiline plahvatus mõneti möödas olevat ja tema arvukus, mis Eestis jõudis umbes 35 tuhande paarini, langeb tasapisi, ilmselt toidubaasi napimaks jäämise tõttu – lahtised prügilad on üsna harvaks jäänud. Talvitavate hõbekajakate arvu võib
HõbekajakasLarus argentatus 29
Pikkus 55–64 cm ˚ Sirulaius 130–160 cm ˚ Kaal 750–1200 g ˚ Eestis aasta ringi ˚ Munad IV2 – VI2 ˚ Pojad V2 – VII2
hinnata poolesajale tuhandele ja paljudes linnades ei vaibu nende valjud kjaoo-hüüded ka karmimate pakaste ajal. Põhilise toidu hangivad nad siiski merelt ja rannalt. Kevadrändel päevaajal merd ületavad väikelinnud langevad hulgaliselt hõbekajakate saagiks. Kajakas jälitab ohvriks valitud lindu, näiteks põldlõokest, ja sööstab tema poole ülaltpoolt, pidevalt teda veepinna poole sundides, kuni kümne-viieteistkümne ataki järel ohver satub vette ja sealt kajaka nokka. Aeglasemat värvulist jälitab hõbekajakas otselennul ja saab selle lõpuks oma laialt avali nokka, et hetkega näiteks metsvint või västrik alla kugistada. Hõbekajakad on koloonialised linnud ja pesitsevad väikesaartel üsnagi lähestikku, üks pesa teisest paari-kolme meetri kaugusel. Linnu-uurija Eve Mägi on täheldanud, et vooderduseks kasutatakse pardipesadest pärit udusulgi, kusjuures pardimunad nokapooliseks langevad. Pessa ilmub paaripäevaste vahedega kuni 3 muna, mida hakatakse kohe esimesest peale hauduma – katmata muna võib muidu ju mõni naaberkajakas nahka pista. Haudeaeg on kuni 33 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Pojad püsivad pesal, kuid hädaohu korral, näiteks inimese 30
tulekul saarele, püüavad peitu pugeda kivide vahele või taimede varju. Pesast lahkumine võib lõppeda fataalselt, sest võõrale pesaterritooriumile sattunud poega hakkavad naabrid kohe ründama. Pesakonda valvab ja soojendab üks vanalind, kuna teine lendab toiduretkele, isegi mitmeteistkümne kilomeetri taha. Lõuna-Uhtju saare hõbekajakakoloonias imestasime, et pinnast kattis tihe mõne sentimeetri suuruste konditükikeste kiht. Toiduga poegade juurde naasvate vanalindude tulekusuunda peilides sai aimu, et nad tassivad poegadele Rakvere külje alt Tõrma karusloomakasvandusest hangitud söödapudemeid. Vana hõbekajaka alanoka tipul on punane tähn, niinimetatud nasaralaik. Toitu nõudev poeg nokib seda, mispeale vanalind öögatab oma makku talletatu tema ette. Pesa ja poegi kaitsevad hõbekajakad üliagaralt. Linnas ei lase katusele pesa teinud kajakapaar sinna tulnud inimest, näiteks korstnapühkijat, kuigivõrd toimetada, katuselt alla tänavale sattunud poja kaitseks aga rünnatakse igat möödakäijat, nii et mõnel veri väljas. Kajakapesi ja -poegi hävitada ei luba seadus, nii et kajakaid tuleb katusele pesitsema asumast varakult takistada, eelkõige katuselt pesaehituseks sobiva prahi eemaldamisega. Elanikke häiriva häälitsemise kõrval on linnakajakad tülikad reostajad, kelle väljaheitelaigud rikuvad autode värvkatet ja jalakäijate rõivaidki. Loodusesõbrad aga loevad hõbekajakaid nagu teisigi linde linnapildi mitmekesistajateks – igal oma suhtumine.
HõbekajakasLarus argentatus Hõbekajakapaar oma kodupaigas
˚
31
Märtsikuu varahommikuil on
MetsisTetrao urogallus
metsas kõlavate helide seas ühed põnevamad metsisekukkede mänguhäälitsused. Pikkus 60–86 cm ˚ Sirulaius 87–125 cm ˚ Kaal ♀1500– ♂4400 g ˚ Eestis aasta ringi ˚ Munad IV2 – VI2 ˚ Pojad V2 – VII3
Paraku ei ole neid suursuguseid linde meie metsades enam kuigi palju leida ja paljud endised mängupaigad on tühjaks jäänud. Enamik meie loodusesõpru peab leppima metsisemängu seiramisega televiisoriekraanilt või loodusfilmide varal. Nende suurte metsakanaliste pidev levila hõlmab okas- ja segametsi Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast kuni Baikalini, ent elupaigaks sobivad neile eeskätt okasmetsad, eelkõige just männikud. Meelsamini asutakse hõredaoksistes laasunud tüvedega metsades, kus on puudest segamatum lennata. Paiguti pesitseb see metsalind ka Karpaatide, Alpide ja Püreneede eelmäestikes, kuni 1760. aastani leidus metsiseid Šotimaal (kuhu nad nüüdseks on taasasustatud), aga veelgi varem hävis see liik Iirimaal. Metsised on Eestimaal elutsenud ilmselt sellest ajast peale, kui siin hakkasid kasvama männikud. Kunda Lammasmäe asulapaigast, mille vanus on üle 7000 aasta, on muude luude hulgas leitud ka metsiste omi. Nende suurte maitsva lihaga 32
lindude arv hakkas meil aegamisi kahanema juba paari sajandi eest, sest küttide kasutusse tuli järjest rohkem ja tõhusamaid jahipüsse. Saaremaal lasti viimane metsis üle-eelmise sajandi keskel, Hiiumaal oli saja aasta eest veel paarsada metsist, nüüd vaid alla kümne. Eesti maismaal on tänapäeval napilt üle tuhande metsise- ehk mõtusekuke – viis korda vähem kui 1960. aasta paiku; metsisekanu näib olevat veelgi vähem. Metsaretkede harrastajad kohtavad neid valju robinaga lendu tõusvaid linde järjest harvemini. Metsiste sugupooled erinevad suuruse ja välimuse poolest sedavõrd, et mitmel rahval on metsisekuke ja -kana jaoks erinev nimetus, näiteks soomlastel metso ja koppelo. Isasmetsis on suur nagu kalkun (üks murdekeelne nimi ongi metsakulu!). Sulestik on tume: pea, kael, selg ja kehaküljed sinakas-tumehallid, tiivad pruunid, tiivanukil valge laik, must rind rohelise metalliläikega ja pikk must saba peente valgete viirudega, kulmud kevadel erepunaste lihavate näsaratega. Emaslind on tubli kodukana suurune, kaalult veidi üle poolteise kilo ja sulestik vöödiline kollakasruske, peaaegu nagu tedrekanalgi. Metsise jalad on varvasteni sulis.
Kuninglik metsalind Metsised käivad metsateedel kruusateri noppimas
˚
33
Metsised on valdavalt taimtoidulised. Kevadel ja suvel söövad nad rohuliblesid, mustikalehti ja -võrseid ning villpea- ja tarnaõisi, sügisel marju. Püsiva lumikatte tekkimine lõpetab metsiste marjadieedi ja nad kolivad mändide otsa, kus söövad kuni märtsi keskpaigani männiokkaid; muust toidust on nende väljaheitejunnides märke ka kuuseokastest. Okaste toiteväärtus on madal ja neid neelatakse ühe söömaaja vältel paarsada grammi. Seda vintsket toitu aitavad lihasmaos peenendada juba sügisel alla neelatud kruusasõmerad, mida käiakse hankimas metsateedelt või mõnest ojasängist. Talv otsa viibivad metsised männivõrades, laskudes maapinnale üsna harva, paksu lume korral end mõnel õhtul oksalt lumme kukutades ja seal lumevaiba suhtelises soojuses ööbides. Varakevadel unustavad metsisekuked toidu ja koonduvad vanade hõreda võraga mändidega mängupaikadesse. Alul kõnnivad nad langetatud tiibadega mööda maad või lund ja katavad selle iseloomulike kriipsudega. Märtsi lõpul alustavad nad mängu, esialgu mõnel jämedal oksal, hiljem ka maapinnal: võngutavad lehvikuna laiutatud saba, kõigutavad kaela üles-alla, nii et pea on vahel vastu selga, tiivad kogu aeg ripakil ja otsad vastu maad. Tuntuim osa metsisemängust on häälitsused. „Laulus“ on kaks osa: naksutamine ja ihumine. Naksutamine kõlab kui kindla ajavahemiku järel vastu pooltühja tikutoosi koputamine, mis läheb järjest valjemaks ja lõpeb valju niinimetatud „põhilöögiga“. Sellele järgnev ihumine meenutab midagi harakakädina ja lumekrudisemise vahe34
pealset. Naksutamine kestab mõne minuti, ihumine kõigest kaks-kolm sekundit. Ihumise ajal kaob metsisekukel kuulmine, kuna ta kuulmekäik sulgub, ja sel ajal ei taju ta ümbrust, mistõttu saab talle pisuthaaval ligineda. Metsisekanad tulevad mänguplatsile aprilli alul ja valivad seal endale meelepärase, loomulikult ägedama mängulaadiga kaasa. Seejärel leiavad nad mõne varjulise põõsaaluse, kuhu kraabitud ja kasinalt vooderdatud, puhmastaimedest varjatud lohku munevad, enamasti ülepäeviti, 6–11 kreemika tausta ja peente tähnidega kirjatud muna. Haudumine vältab 24–29 päeva, kirju kaitsevärvi udusulestikuga pojad lahkuvad ema saatel pesast kohe peale kuivamist. Esimese kümne päeva kestel söövad nad putukaid ja muid selgrootuid, hiljem ka pehmeid taimeosi. Haudeajal läheb palju pesi metsas uitavate kiskjate ja metssigade nahka, poegadest saab lennuvõimelisteks umbes viiendik. Neid hukkub palju ka kraavitatud metsades, kuna liikumisruumi ja toitemaad jääb esialgu napiks, kuni pojad poolteisenädalaselt suudavad lendu tõustes üle vee saada. Emased tibud saavutavad n-ö täiskasvu hilissügiseks, noored kuked järgmisel suvel. Üsna tihti kuuleme „hulludest metsistest“ – need on mänguplatsi kaotanud või sealt irdunud kuked, kes paarilisi ei leia ja kel „testosteroon veres vemmeldab“ ning paneb inimeste, koduloomade ja isegi autodega kontakti astuma. Ka metsisekana võib paarilist leidmata „hulluks minna“ ja tulla inimasulasse. Metsist on tihti kasutatud vapilinnuna – ta ilutseb ka Eesti jahimeeste seltsi embleemil, tänini peetakse teda hinnaliseks jahitrofeeks.
MetsisTetrao urogallus