— 2
TUUL, KES OLI PABAJAAKA TULEKUT TERASELT JÄLGINUD, EHMUS VEIDI, KEERAS NÄO KÄHKU LÕUNA POOLE, AJAS PÕSED PUNNI JA PUHUS MÕNED KORRAD.
Luuli ja Maali igavlesid mänguasjade kastis kümnete teiste mänguasjade seas, ise tolmused ja kurvad. Luulil oli kadunud üks suss, Maalil vaatas parem silm natuke viltu ja tema kleit oli täiesti katki. Lapsed ei tahtnud enam kaltsunukkudega mängida, sest neile toodi pidevalt uusi ja moodsaid mänguasju. Äkitselt hõljus lahtisest aknast tuppa mõnus kohvilõhn. Nukud vaatasid üksteisele otsa. Tänu koos veedetud aastate sidemele oli otsus sõnadetagi selge. Seda silmavaadet mõistis ka nukker ja kortsus tuulelohe Traak, kes nihutas end nukkudele lähemale. Asuti tegutsema. Ühisel nõul ja jõul leiti kaanega korv, mis reisimiseks kenasti sobis, nukud pugesid korvi ja Traak sidus selle endale sappa. Nüüd oli kõik sõiduks valmis, jäi üle vaid oodata, kuni Tuul suunda muudab.
13 —
— 36
— 40