Aarne Biin
MURRUJOONEL
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Maarja Ojamaa Kujundanud Piret Tuur Autoriõigus: Aarne Biin ja OÜ Eesti Raamat, 2021 ISBN 978-9916-12-193-1 (köites) ISBN 978-9916-12-194-8 (epub) www.eestiraamat.ee Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
„Ja mida sa siis siin veel vahid?“ küsis Harry ja ta hääles oli tüdimus. „Ja kus ma siis sinu arust olema peaksin?“ päris Marko tujutult. Palatikaaslasel oli mõttes taas mingi nüke. „Kui sa räägid, et pisiblond sind terve hommikupoole vahtis …“ „Ma ütlesin, et pidas silmas, vaatas vilks ja vilks …“ Harry venitas pika pausi enne, kui rääkima hakkas. „Pea meeles – kui naine sind jälgib, siis teeb ta seda nii, et sina seda ei märka. Kui juba pilgud kohtuvad, kas või sekundiks, siis on see kutse. Kui ta seda teeb mitu korda järjest, on see pigem käsk ilmuda, mitte lihtsalt kutse. Ja kui sina sellele ei reageeri, siis tõmmatakse sulle mõttes jämeda punase pliiatsiga kriips peale ja alla kirjutatakse „ohmu“.“ Poiss hakkas nohisema, mis tähendas kas solvumist või käegalöömist. Harry lisas: „Kui sa hiljemalt paari tunni pärast teda üles ei otsi, siis on jumalaga, Juula.“
5
MURRUJOONEL
„Hea küll, lähen juurde … mida ma ütlen, küsin, et miks ta mind vaatab või?“ „Kas sa tere öelda ei oska? Lähed, ütled tere, ütled, et sina oled Marko ja tahad temaga tuttavaks saada …“ „Ja tema ütleb, et ei taha …“ „Mis sa siis loodad, et ma su käe otsas plika juurde tassin? Lähed, ei hiili, vaid astud vabalt ja sirge seljaga. Kui näed, et ta on parajasti kellegagi jutus, jääd seisma paar sammu eemale ja annad noogutusega mõista, et ootad tema juurde … Võin kihla vedada, et ta võtab kergesti juttu. Algatuseks tasuks tema juures midagi kiita. Seda, et ta ilus on, teab tüdruk isegi. Aga võid kiita ta punast linti juustes või mida tahes. Käi igaks juhuks enne kempsus ära, et suure õhinaga püksi ei soristaks. Ja jääme nüüd vait. Ma olen harjunud lamamistunni ajal paksu tõmbama.“ Varsti hakkaski naabervoodist vaikset norinat kuulda olema, Marko seevastu hõõgus nagu palavikus. Loomulikult tahtis ta vägagi väikese blondiiniga lävida, aga see tundus talle lootusetuna. Ta oli üksik laps kaunis rangest kodust, kus vägagi valiti, kellega ta sõbrustada võiks. Uljad poistekambad ei tulnud jutukski. Koolis olid muidugi tüdrukud, aga nendega hoiti enamasti distantsi. Minna võhivõõra naise juurde tuttavaks kippuma, tagamõtteks teadagi millised soovid … Täna sai tal siin sanatooriumis nädal täis ja suuremad võõrastamised hakkasid siiski sulama. Jah, see oli neljapäev, kuueteistkümnes jaanuar, kui närvis isa ta maja ees autost välja laskis ja kummide pika
MURRUJOONEL
6
liugumise saatel minema pani. Nad olid alevi vahel seigelnud ja sanatooriumi otsinud, kiirus taati tagant kihutamas, et tähtsale koosolekule jõuda. Kui siis selgus, et tuleb hoopis üle silla sõita ja asula vahelt välja, oli paps juba tulivihane. Nii pidi poiss ise hakkama saama, otsima ukse, leidma vastuvõtutoa. Sealt edasi läks ladusalt. Ta toodi siia üles naiste korrusele, avati esimene uks ja juhatati sisse. Oli nagu tavaline ühikatuba: riidekapp, kaks voodit, akna all kirjutuslaud ja klaasitud uks välisrõdule. Vasakpoolne voodi oli tühi, tekil kokkuvolditud flanellpidžaama. Parempoolses magas keegi, nähtavasti kaukaaslane. Teki alt vaatas mustade käharjuustega pea, millel kõrva ääres näputäis hõbehalli. Päikesepruuni nägu ehtis sõrmelaiune vurrutriip. Marko oli viimati raviasutuses viibinud parasjagu kahe aastakümne eest, kust isa ta ema süles tekki mähituna koju tõi. Ta ei osanud siin üldse olla. Viivitamisi kooris ta jalast saapad ja seljast talvejope. Siis riietas ta enda kõheldes lahti. Pani ülikonna riidepuule ja riputas kappi. Voodist, pidžaama alt tuli lagedale raviasutuse pesupaar – mustad aluspüksid ja valge lõuendist särk, mille kaelusel polnud mingeid nööpe. Ta vaatas neid ja otsustas esialgu oma pesuga läbi ajada. Siis riietus ta pidžaamasse, kergitas tekiserva ja puges voodisse. Miljon muremõtet valgus talle peale. Tuberkuloos! Vanasti nimetati seda tiisikuseks ja rahvasuus oli sellel surmatõve kõla. Ta oli talvisel õppevaheajal avastanud, et põeb mingit võrdlemisi kerge palavikuga haigust. Terve nädal oli kulunud arstide vahet jooksmisele ja tulemuseks 7
MURRUJOONEL
oli see diagnoos ning saatekiri siia. Mis saab esimesest kursusest? Mis temast üldse saab? Öeldi ju, et sellesse tõvesse tuleb tõsiselt suhtuda. Kurgus kibeles, otsekui tikuks nutt peale. Üksindustunnet leevendas pisut kusagilt ruumi ulatuvate häälte kõla, mis seni hiirvaikset maja elustas. „Ohoo, uus naabrimees?“ Hääl tuli kõrvalvoodist ja pani Marko võpatama. Oletatud kaukaaslane rääkis aktsenditut eesti keelt. Mees heitis teki kõrvale ja kergitas end istuma. Tal oli seljas kehale liibuv T-särk, mille varrukatest ulatusid välja päikesepruunid silmapaistvalt lihaselised käed. Mees pani sõrmseongus peod kukla taha, ringutas ning tegi mõned ülakeha pöörded, siis kargas voodist, tõmbas tooli seljatoele riputatud püksid jalga ja kiirustas toast välja. Marko ei osanud esialgu midagi ette võtta, üksnes märkis mõttes, et mees oli selga pannud tavalise riietuseseme. Kas pidžaama siis polegi kohustuslik? Samas oli toanaaber tagasi. „Lamamistund on läbi. Või mõtledki siin voodirežiimile jääda?“ Tõmmanud selga päevasärgi ja pulloveri, võttis ta Marko ette. Kust sanatooriumi saadetud, mis diagnoos, kui pikalt ennustati siin laisklemist? Koolimurele leidis ta lihtsa lahenduse – tema on ise ühe semestri jooksul haiglas lamanud, aga kevadel tegi eksamid ära ja lõpetas kooli. Tuleb kursakaaslastelt kontse küsida, tuleb need mõned raamatud, mida tarvis,
MURRUJOONEL
8
haiglasse tuua. Ega siis ainult õpetajate jutu järgi teadmisi ei omandata. Ta küsis nime ja ütles enda olevat Harry. „Igrekiga, muuseas, mitte mingi matsi mood!“ Tema kiire ja agressiivne jutumaneer võttis esialgu nõutuks. Mis oli selles tõe pähe võetav, mis mingi iroonia, mis sulaselge plära? Ta ütles enda siin majas terve kuu lesinud olevat. Senimaani üksi palatis. Korra pandud talle üks väike vennakene lisaks. Selline napilt saja kahekümne kilone Pavel Fjodorovitš. Kolm päeva pidas vastu ja tõmbas siis uttu. Ei läinud sanatooriumist ära, ei, võttis oma seitse asja ja kolis teisele korrusele ühe omasuguse juurde. „Ah et mis talle siin ei meeldinud?“ Harry muigas. „Tead, selline inimene, kes ajab ennast hommikul istuli, hõõrub rusikatega silmi ja oma ristipidi luuni lõhki olnud nina ning kuulutab: „Эх, как хочется поссать!““ Marko jäi seda kuulates päris nõutuks ja Harry seletas: „Igat liigutust kommenteerib, olgu siis janu või sitahäda. Ma haisesin ta välja! Oli kunagi selline anekdoot, kus lasti osalistel raskeid katsumusi üle elada ja üheks neist oli käsk viibida sokuga tund aega ühes ruumis. Sokud ju haisevad, nagu sa tead. Öeldi, et kui enam ei talu, siis koputagu ukse peale. Teised ei saanud hakkama, aga kui vene mees sinna ruumi saadeti, valitses tükk aega vaikus, aga siis hakkas hirmsat prõmmimist kuulda olema. Uks lendas lahti, sealt kargas välja tuikuv ja pead vangutav ning suurte sõõmudega välisõhku sisse hingav sokk.
9
MURRUJOONEL
Noh, minu vennakese vastu aitas, kui ma tema suhtes väga viisakas olin, aga mehe murdmiseks oli mul siiski vaja talle öelda: „Простите, друг мой, великодуш!“ Võttis oma pambud ja kadus!“ Selle jutu juurde Harry isegi vähimal määral ei muianud, jättes Marko asjaks otsustada, kuidas sellesse suhtuda, lihtsalt kui võllanalja, kui hoiatusse, et ka teda ennast võidakse siit mingil viisil välja haiseda … Või mida tahes. Aga saanud looga ühele poole, soovitas poisil ennast inimese moodi riidesse panna ja tulla majaga tutvuma. Marko poleks parema meelega kuhugi läinud, vaid jäänud voodisse norutama, aga Harry olekust võis välja lugeda rahutut entusiasmi ja sellele vastuhakkamiseks ei jätkunud praegu jaksu. Pükstest ja pulloverist olevat küllalt, seletas Harry, ja jätku raha ning dokumendid palatisse, peitku nii ära, et esimese liigutusega kohe üles ei leitaks. Hiljem võib need õdede tuppa viia. Seal pannakse hoiule. Kummalegi võti tasku ja minnes palati uks lukku. Selle maja spetsialistidele need lukud pole mingi probleem, aga üldiselt siin siiski palatitest ei varastata. Ennist tühjas koridoris oli nüüd salguti patsiente. Peamiselt naised. Mõni luges, mõned jutlesid, mõned mängisid kaarte, noored venelannad klõpsisid doominot. Enamik neist oli tavalises riietuses, mõned siiski ka hommikumantleis, mis omakorda jagunesid päevinäinud raviasutuse halattideks ja teised olid kodust kaasa toodud, puhtamad, nägusamad, isegi lausa edevalt välismaised. Koridor viis trepikotta, kus oli laialt ruumi koroonalauale, mille ümber sagis ka naisi, enamasti nooremaid,
MURRUJOONEL
10
mõni hulgas isegi vaadatav, aga siiski mitte Markosugustele. Korrus madalamal oli piljardilaud ja selle ümber käratses jõuk halattides ja pidžaamades mehi. Millised lõustad! Halvasti aetud habemetega, sarjas juustega, mis olid kõigil väga lühikesed. Polnud aga nähtavasti kogu kasvamise aja jooksul juuksuri kätt tunda saanud. Paistis, et Harry sellest seltskonnast suuremat ei pidanud, vaid möödus neist kiirustamisi ja nad sisenesid kolmanda korruse koridori. Seal, nagu ülalgi, oldi tegevuses raamatute, lauamängude või rühmiti jutlemisega, aga seltskonnad koosnesid mõlemast soost patsientidest ja nende hulgas polnud haiglariietuses lõustakandjaid ollagi. Siin istus koos mingi viis-kuus inimest, kelle seas jäid Markole silma kaks naist, mõlemad heledapäised. Üks juba esimese nooruse minetanud silmapaistvalt kena raskete heledate lokkidega naine, kes kandis tulipunast spordidressi. Teine, valgepäine iludus, oli riietunud nii hõredakoelisse siidpluusi, et läbi selle oli ta rinnahoidja viimse õmbluseni näha. Tema oli noor. Tüdrukul oli parajasti käsil pasjansi ladumine, mis teda ennast kui ka ta vanemat sõbrannat huvitas. Harry vahetas ülejäänutega mõned tühised repliigid ja suunas siis pilgu kaartidele. Paistis, et tulemus ei pakkunud ladujale rahuldust ja mees kommenteeris: „Noh, ei saagi mehele!“ Tüdruk vaatas talle otsa ja näitas keelt. Ta tegi seda ilusti, avas suu nagu naeratuseks ja vilgutas siis hammaste vahelt keeleotsa.
11
MURRUJOONEL
„Kas sa ei tea, et keele näitamisel on ka teine tähendus olemas?“ „Äkki ma seda just silmas pidasingi,“ nähvas piiga vastu ja Harry noomis: „Häbi, häbi!“ „Mis meist küll saaks, kui sina meie eest ei hoolitseks!“ ohkas vanem blondiin. „Lähme siit minema!“ sõnas Harry Markole. „Ema ei luba nii sündmatute naisterahvastega läbi käia!“ Ta viipas poisi kaasa, kuigi too oleks veel hea meelega sinna pidama jäänud, ja nad väljusid naiste varjamatult imetlevate pilkude all koridorist. Jõuk piljardi ümber käratses endiselt. Kontrast nende kahe ruumi häälestatuse vahel oli masendav. Laskuti alakorrusele, kus oli päris esinduslik hall, mille nurgas seisis pianiino. Oli vägev kamin, kus oli hiljuti tuld tehtud. Aga peamine oli siiski lauatenniselaud, mille juures kaks naist palli koksisid. Harry koputas rusikaga lauale ja taganes. Naised jätsid selle peale mängu ja panid reketid käest. Noh, see oli ometi midagi, mis Markole sobis! Harry servis, poiss lasi palli kaugele lauaservast madalamale vajuda ja keerutas selle siis võimsa spinniga vastase viimasesse nurka, kus see vaevu serva tripsates alla vajus. Tõeliseks üllatuseks tõi Harry selle sealt mängu tagasi. Seda asja tuli nähtavasti tõsiselt võtta! Nad vehklesid täie isuga ja punkte langes vaheldumisi. Sellist vastast siit majast leida poleks osanud ette arvatagi.
MURRUJOONEL
12
Aga seti lõpus Harry nähtavasti tüdines ja seisult 19:19 lõi ta palli kaks korda järjest võrku ning pani reketi käest. „Jää mängima, ma lähen piljardisse!“ Marko sai vastaseks mingi klõbija, kelle oskustest tema vastu mingit abi ei olnud. Aga ta mängis sellega siiski kolm setti, sest teisi soovijaid lagedale ei ilmunud, ja vabandanud end, lõpetas selle tulutu tegevuse ning siirdus üles teise korruse trepikotta. Piljardi juures oli kaltsus entusiaste vähemaks jäänud. Harry mängis ühe hambutu tüübiga, kes teda pidevalt valjuhäälselt õpetas. „Võta vasakule, veel, veel! Ei. Pane sellega sealt, näed, see on peaaegu püss!“ See kestis, kuni Harry kolm palli järjest auku lõi ja mäng oli selleks korraks läbi. Vastane pani ilmse kahjutundega kii käest ja järjekordne röövlilõust seadis kuulid kolmnurka. See mängulaud oli vana logu ja löögijälgedega pallid veeresid kolinal mööda rebenditerohket kirjut kalevit. Hiljem oma palatis päris Marko, mis imelik seltskond seal mune veeretamas oli. „Väga väärt seltskond!“ rõhutas Harry. „Katersaanid!“ Marko muidugi ei saanud mõhkugi aru ja Harry seletas: „Kas sa sellist linna oled kuulnud, mille nimi on Omsk? Lahtiseletatult on see отдаленнoe место суровых каторгах, või eesti keeles kauge karmide kaevanduste paik. Katorgi on kaevandused. Kes on katoržnikud? Õige, otseses tähenduses kaevurid, aga tegelikult kõlab see iga venelase kõrvus nagu vangid. Noh nende katoržnikute hulgas on olnud palju eestlasi ja nemad nimetasid endid katergiinideks.“ 13
MURRUJOONEL