Nõgesnurme

Esimene peatükk HOMMIK

Jull lisas jooksule hoogu, püüdes kõrvaklappidest kostva muusika­ rütmiga sammu pidada. Hommikune mets mõlemal pool kitsu­ kest kruusateed sätendas kastepärleis. Õhk lõhnas värskusest. Nõrk tuuleke lükkas öiseid sajupilvi laisalt laiali. Sooja joana tungis ergas päikesekiir metsateele, pannes märja kiviklibu kalliskividena küüt­ lema. Öine jahedus hoidis metsa all veel uduvine riismeid, niiske muld eritas mõrkjaid aroome.

Mõnusalt ärgas meeleolu täitis noore metsajooksja meeli. Kui maamunal üldse paradiislikke paiku leidus, asus vähemasti üks nendest just siin. „Veel veidi, tolle suure kivini seal, ma jaksan küll!“ õhutas poiss end lõõtsutades takka.

Vanaema maja läheduses põlluveeres ja siin-seal metsa all paik­ nes rohkesti kivikuhjatisi. Jäi mulje, nagu oleks hiiglaselapsukene siin ajaviiteks nende mürakatega mänginud, neid laiali loopinud ja kohmakaid torne ehitanud. Eemal pajuvõseriku ja vabarnavarte vahel lösutas aga üks eriti pirakas eksemplar. Kivihiiu ligi kolme meetri kõrgune hall turi paistis kaugemalt vaadates elevandina, kes üritab asjatult võõras ümbruses peitu pugeda. Vanaema Aino sõnutsi oli tegu selle kandi kõige uhkema rändrahnuga. „Kuidas saavad kivid rännata?“ oli Jull pisikese poisina imesta­ nud. „Et võtavad aga jalad selga ja hakkavad minema?“ Jah, koolis räägiti mandrijääst ja liustike sulamisest. Et mee­ letu vetemöll tõukas kaljudelt kivilahmakaid lahti. Jää ja vee sega­ pudru liigutas neid aina edasi, teravaid nukke vastu maapinda 5

maha nühkides. Nojah, see võis niimoodi olla küll. Aga ikkagi oli imelugu, et kivimürakad just Eestisse pidama jäid. Mujal ole­ vat nad harvad eksikülalised. Muidugi olid geoloogid selle kohta mitmeid oletusi ja tõestusi pakkunud ning küllap oli neil omast kohast õigus. Keda siis veel uskuda kui mitte teadlasi? Ent poisile meeldis arvata, et rändrahnudele hakkas Udula küla lihtsalt kodu­ sena tunduma. Täpselt nagu temale, Juljus Jaagu poeg Jänesele.

Ta ei jaksanud enam. Ei aidanud ka hurmav loodusemäng.

Süda tagus nii tugevasti, et seda võis varbaotsteni tunda. Sisse hingata oli võimatu, ilma et pea oleks hakanud ringi käima. Sel­ les polnud süüdi värske õhu mürgistus, vaid nõrguke süda. Püü­ dis Jull mis ta püüdis, aga võimete piir tuli ette. Äärepealt oleks ta sinnasamasse maha prantsatanud. Varbad kippusid samuti krampi tõmbuma. Paratamatult pidi vapper tervisejooksja mätta­ lisele teepeenrale istuma ning jalad tennistest vabastama. Ta tea­ dis, et jalamassaažist on abi. Nii oli teda õpetatud. Seal, taastus­ ravis. Mudida tuli päris tugevasti, iga varvast eraldi, et veri jälle pöidadesse tee leiaks. „Õudselt hea, et siin kedagi ringi ei kooserda,“ nentis Jull rahul­ olevalt. Mitte et ta nüüd nii väga inimpelgur või -põlgur olnuks.

Lihtsalt, kellelgi polnud tarvis näha, kuidas üks mehehakatis isegi tavalise sörkjooksuga hakkama ei saa. Linnas leidus ikka mõni „­kallis“ koolikaaslane, kes poisi jooksuponnistusi nähes ta enese­ kindlust pilkavate märkustega alla kiskus. Ehkki aasimised polnudki ehk tõsiselt mõeldud, pigem niisama naljaviluks, möödaminnes, võttis Jull neid väga südamesse. Kui aga süda niigi haige ja õrnake, ei mahu sinna kuigi palju solvanguid. Süda hakkab valutama.

Tõepoolest, siin kandis kohtas inimesi harva. Suure maanteeni oli tubli kaks kilomeetrit, kitsukesel kruusateel aga möödus päeva jooksul vahest paar-kolm autot.

Jull oli vanavanemate juurde Nõgesnurmele elama asudes otsus­ tanud iga päev vähemalt kolm kilomeetrit sörkjooksu teha või 6

jalgratast vändata. Ega ta mingi spordipoiss küll olnud, kuid ars­ tide tungival soovitusel üritas ikka jõudumööda kehaliselt aktiiv­ sena püsida. Siin, looduse kaitsva tiiva all, tundus tunnike omas tempos sörkimist päris talutav. Jull oli tasapisi enda takkasundi­ misega harjumagi hakanud.

Nõgesnurmel tuli Jullil niikuinii end sel või teisel moel takka sundida, siin ei saanud omatahtsi aina arvutis istuda, muusikat kuulata või raamatut lugeda. Ehkki – vanaema võinuks ju rõõ­ mustada, et lapselaps kirjanduse vastu huvi tunneb. Nii tuli poisil teha nii üht kui ka teist, mis enamusele temavanustest noormees­ test küllap võõras oli: pliidipuid tuppa kanda, veeämbreid tassida, küülikuid toita, ahjust tuhka kühveldada, põrandavaipu kloppida, papa Augustit aidata.

Näiteks tavatses papa habet ajada vanamoodsalt pintsli, seebi­ vahu ja habemenoa abil. Jull pidi kogu selle protseduuri juures papa ees seinapeeglit hoidma, sest väiksel tuhmil lauapeeglil oli metalltugi ära murdunud ja uut osta August ei tahtnud. Vana­ dest asjadest lahkumine tundus talle liiga valus, olgu need või katkised. Oli kummaline vaadata, kuidas papa sõrmed, mis tava­ olekus värisema kippusid, toimetasid habemenoa ja lõua kallal nagu vilunud kirurgil. „Papa, miks sa seda ometi žileti või masi­ naga ei tee?“ tahtis Jull teada. „Või veel parem, kasvata endale habe, see on praegu moes.“ Niisuguse jutu peale papa üksnes mühatas põlastavalt. Sellest võis välja lugeda: mõni rituaal pidi pühaks jääma, olgu ilmakord ja mood millised tahes. „Sina, piimamokk, hakka kõigepealt ise habet kasvatama, enne kui tuled mulle õpetust andma,“ porises papa. „Sinna läheb sul oma kümmekond aastat. Tolleks ajaks olen mina juba mulla all.

Justament mulla all! Sinna kuramuse põletamisahju ma ennast toppida ei lase. Pidage seda meeles.“ Mulla all. Jah. Külakalmistu sai vähehaaval, kuid kindlalt täien­ dust. Selle kandi eakad, nii paljuke kui neid alles oligi, soovisid 7

ikka kodukoha mulda maetud saada. Urnimatused ja tuhana kõik­ susse lendamine tundus mõnelegi vanainimesele kuidagi pelutav.

Ju oli miskitpidi lohutav teada, et keegi käib kalmukünka eest hoolitsedes kallist kadunukest meenutamas. Tegelikus elus olid otsustajaiks vähesed allesjäänud lähedased, hooldekodu ametnikud või kohalik omavalitsus. Ja neil vähestel allesjäänud lähedastel oli pidevalt nii kiire-kiire-kiire. Kuid leidus inimesi, kellele kalmistu­ vaikus ning õieehtes hauakünkad pakkusid tröösti ja hingerahu, toitsid ilumeelt ja andsid mõtteainet. Igale oma.

Nõgesnurme talust olid uued tuuled justkui kaarega mööda puhunud. Elumajast sajakonna meetri kaugusel algas tihe ja põline metsamüür, mis kurjad võõrad tormi-iilid kinni püüdis. Laas õõt­ sus sünkrohelise merena oma igikestvas rütmis. Väike majapida­ mine selles roheluse rüpes oli otsekui omaette saareke.

Nõgesnurme elukorraldus pakkus Jullile tublisti mõtteainet. „On ikka täitsa jama küll, et neil siin pole isegi kraanivett!“ oli poiss päris nõutu. „Kirjutaks kas või „Kodutunde“ saatesse – ehk tulevad ja panevad siia torustiku sisse?“ Ta teadis, et see on asjatu lootus. Leidus ju palju peresid, kus kitsikus veelgi suurem. Kus lapsed pidid külma käes lõdisema ega saanud end isegi pesta, nagu polekski kahekümne esimene sajand ja euroliit. Jah, liit võis ju olla, kuid inimesed olid endiselt erine­ vate võimete, võimaluste ja arusaamadega. Leidus ettevõtlikke ja alalhoidlikke, enesekindlaid ja pidetuid, tarku ja rumalaid, virku ja laisku, optimiste ja pessimiste, uuendus- ja vanameelseid. Eri­ nevus pidavat ju rikastama? Üks omaette tõug inimesi pidas end aga visalt maainimesteks. Küllap oli nendelgi lennukaid mõtteid ja minekusoove, kuid magus-valus armastus oma kodukandi vastu sundis paigale jääma. Nende omamoodi inimeste meeltes püsis visalt uskumus, et maa toidab oma lapsed alati ära, olgu ilm või võim milline tahes. Nii et jah, ennekõike pidi kodutunne leiduma inimestes endis. Ning sageli leidub seda kasinas kodus rohkem kui klaasist või marmorist palees.

8

Nõgesnurme mugavusi ei saanud tavamalliga mõõta: neid ju õieti polnudki. Iseenesest oli majake asjalik, pidas hästi sooja.

Põrandalauad said viie aasta eest vahetatud, seinad vooderdatud.

Tol kaugel remondisuvel olid kõik ametis – Jaak, August, paar külameest ja korra ka tellitud oskustöölised. Ahju ja korstna uuen­ damisel ei saanud suvalisi mehi usaldada. Tol suvel oli Juljuse isa Jaak üllatavalt teokas ja nõukas. Jull mäletas, kuidas isa talle ratta­ sõidu selgeks õpetas, mida poiss varem oma haige jala tõttu teha ei võinud. Kuidas nad varahommikul kõrgekaldalise Hõrnejõe ääres kalal käisid. Kuidas ta kord saagiks saadud haugilt pureda sai.

Tegelikult toppis poisike küll ise sõrme agoonias haugi sissepoole kaldus hammastega lõuge vahele ega saanud seda enam kuidagi välja. Jull sai praktilise kogemuse, et röövel oma saaki naljalt lahti ei lase, olgu ta või poolsurnud.

Jull mäletas, kuidas Jaak kord töötoast lauarisu tagant vana kitarri leidis, üritas sellele elu sisse saada ja sai ka, kuigi pillil oli vaid viis keelt alles. Ja kuidas ema õnnest õhetades Nõgesnurme õuel Julli tantsima haaras, samal ajal kui isa kitarril mingit alge­ list karupolkat pinistas. Ning hiljem öö otsa majaremondil abiks olnud külameestega viinukest tinistas.

Va viinukest hakkas isal üha rohkem kuluma. Esialgu polnud sellest suuremat lugu. Kõik mehed ju võtavad vahel. Väike Jull ei osanud seda tähelegi panna, sest oli tore, kui issi rõõmsaks muutus.

Nõgesnurme kemmerg asus õues, majast paarkümmend meetrit eemal kuuseheki taga. Küljekile kaldunud vana hõreda putka asemele sai ehitatud igati ontlik asutus. Polnud enam karta, et tuul tagumiku minema viiks. See jäi ka viimaseks ehitustööks, kus papa August oma nõu ja jõuga kaasa aitas. Aida lõunapoolses otsas asuva töötoa kruupink igatses peremehe järele, kes ei tulnud ega tulnud. Höövlid ja peitlid meenutasid aega, kui siin sai meis­ terdatud taburette ja riiuleid, kurgitünne ja muud majapidamises 9

tarvilikku. Isegi ühe kummuti oli August oma iseõppinu oskuste kohaselt valmis nikerdanud. Talviti, kui välitöid nappis, meeldis papale õlle­kappasid valmistada, nende kõhukatele kumerustele jootekolvi abil mustreid põletada. Uuemal ajal, kui rahvamajas kevad- ja lõikuspeo laatasid peeti, sai neid kappasid ja Aino kudu­ meid ka müügiks pakutud. Läksid nagu soojad saiad. August sai korra lausa parima käsitöömeistri nimetuse ja roseti rinda.

Nõgesnurmel tuli vett vinnata vändaga kaevust. Tüütu küll, ent selles kaevus peitus parim vesi, mida Jull eales joonud oli.

Saunaski tundus, et justament selle kaevu veega sai ihu krudisevalt puhtaks ning juuksed kergeks nagu siidipalmik. Kui vanaemal selg valutama juhtus ja vanaisa oma jalga praavitas, aitas Jull sauna vett tassida. Mis see paarkümmend pangetäit siis ära ei ole, teades, et pingutusele järgneb mõnu.

Kõik need tööd tulid ja läksid. Jullil jätkus aega ka Hõrnejõe kaldal õngitseda või niisama aasalillede seltsis pikutades taevasse vahtida. Paar korda kutsus ka vanaisa August teda kalale kaasa.

Papa meelest oli õigeim aeg kalavõtu jaoks varahommikul, kella viie-kuue paiku.

Jull natukene pelgas neid vanaisaga kalalkäike. Siis pidi üksiti vanameistri tarkused ära kuulama. „Sina, poiss, oled üks isemoodu tegelane.“ August soputas õnge­ vart ning jätkas: „Tuletad mulle meelde seda poiskest, kes ma ise omal ajal olin. Ka mulle meeldis pilvi ja pääsukesi vahtida. Mäletan, kuidamoodi ma nutsin, kui isa kord laudast leitud rotipesa katki tagus. Ma oleks vist oma aruga nood väetikesed ise üles kasvatand.

Jaah, ütle seda lapse arukest ... Ka herilasepesi isa ei sallind. Lõhkus kõik minema. Mul pold herilaste vasta midagi, tuli nendega lihtsalt kenaste läbi saada. Ajapikku muutus süda kaledaks ... Küll muutub sinulgi süda kõvaks, olgu haige või terve. Pehme süda – vot see on inimese hukatus. Tõmbab kõik valud endale sisse. Käid ringi nagu mingi valuvarjupaik. Aga keegi ei tule, et „võtan selle valu tagasi, mis ükskord su südame peale panin“. Ei seda ole.“ 10

Vanaisa raputas pead nagu märjaks saanud peni. „Näh. Hakka­ sin lobisema. Vaata aga vaata nüüd, sul on seal midagi toimumas!“ Papa osutas õngekorgi poole.

Jullil näkkaski. Konksu otsas väänles õhku ahmides keskmist kasvu latikas. „Noh, ruttu-ruttu, tee talle ots peale!“ käskis August. „Säh, pane talle kiviga üks hea tou kuklasse.“ Ähmis Juljus unustas selge mõtlemise. Kas ärgitas teda jahikirg või vanaisa komando, igatahes sai latikas oma kuklahoobi. Ja Jull sai oma esimese tapmiskogemuse. Muidu valmistas talle isegi sääse mahalöömine vastikust. Miks need vereimejad ometi ilma loodud on, et tema, Jull, peab neid ühtelugu maha lööma, nii et veri pritsib, ja lisaks veel kuplasid sügama? Ah et sääsed on linnukeste toit? Ja tema, Jull, on sääse toit? Vahel võis Jull maailma veidra korrapära üle mõtlema jäädagi.

Vanaema Aino oli ülimalt rahul, et Jullikene otsustas Nõges­nurmele tulla. Esiteks armastas ta pojapoega päris siiralt, teiseks – poiss tõi päevadesse vaheldust ja eks tema väike abi kulus ju ka kodutöödes marjaks ära. Kolmandaks meenutas Jull välimuse poolest iga kandi pealt oma isa. Ainole tundus vahel, nagu aeg oleks tagasi pöör­ dunud ja Nõgesnurmel toimetab tema oma Jaak-poiss, heleruuge juuksetukk uljalt lehvimas. „Kasvatadki kondirammu,“ arvas vanaema, kui Jull veeämbrite raskuse üle nurises. „Südamele on jo koormust vaja, eks nii ole targad tohtridki sulle soovitand. Aga sa, laps, ütle ikka, kui mõni asi ülearu raske tundub. Ega ma pahanda. Ju ma ju ise ikke kah veel teen ja toimetan.“ Aino ohkas vaikselt. Muidugi sai ta enamasti kõige tarvili­ kuga ise hakkama, nagu oli saanud juba üle viiekümne aasta, kui ta Augustile mehele läks ja väikest talu pidama hakkas. Ei võinud salata – Augustist sai igati hea abikaasa. Ent aastakümned olid ladunud mehe tervisele piraka koorma.

11

Kauplusbussi ehk suupärasemalt lavka juurde, mis kaks korda nädalas suure tee ristis peatus, väntas Aino jalgrattaga päris ladu­ salt. Ainult see selg – see lõi teinekord lausa tuld välja. Vahel aitas saun ja varemerohuleotisega määrimine, vahel ei aidanud miski.

Nii see eluke Nõgesnurmel veeres. Oli veerenud läbi palju­ kirutud ja -kiidetud nõukaaja, veeres ka uues vabas Eestis. Aino ja August ei ihanud enam elult midagi rohkemat kui oma majapida­ mises omatahtsi toimetada. Varem, tükk aega enne uue ilmakorra tulekut, käis August metskonnas tööl, Aino töötas majandi kon­ toris arvestajana ning andis mõnel aastal külakoolis käsitöötunde.

Eks ta seal oraste peal oli, sest õpetajapabereid polnud ette näidata.

Laudaelanikest pidasid nad lehma ja poolt tosinat lammast. Üks­ vahe oli talus ka hobune, Vella-nimeline ruun. Loomad vajasid ületalve elamiseks tublisti heina. Mõistagi olid kolhoosil traktorid niidumasinate ja kaarutitega olemas, aga August tarvitas nende abi pika hambaga. Justkui olnuks hein maitsvam, kui ta ise selle isalt päritud hoburiistadega maha niitis ja juulikuu päikeses oma terase silma kontrolli all kuivada lasi, kõrv kikkis raadio ilmateate poole, et täpselt tabada, millal tuleb sõber päike, millal vaenlane vihm. Ei tea, kas olid vanasti ilmatargad targemad või ilm pare­ mini etteaimatav, igatahes läksid krabiseva transistorraadio kaudu antud prognoosid enamasti täkkesse. Jah, kliima soojenemisest toona ei räägitud. Räägiti hoopis muudel teemadel. „Kurat küll! Kas keegi palus või küsis, tahan ma kolhoosi või ei taha! Ptüi! Kas keegi küsis, kui isa ja onu Siberisse viidi? Meie emaga pääsime. Olime mõlemad angiina pärast linnas haigemajas.

Vot nii, tuleb välja, et vahel on haigusest kasu kah. Muidu poleks me keegi pääsend. Seda kuradima elu küll!“ Heinakoormate lakka toimetamisel tuli naabrimees appi paluda.

Eks need suuremad tööd saidki tehtud ühendatud jõududega, see oli külas kena tava.

Ning mõistagi vajasid head sõna ja ninaesist ka lapsed, Jaak ja Juta. Kas neile ka piisavalt aega ja armastust pühendati, selle üle 12

toona kuigi pikalt ei arutletud. Küll aga õpetati järeltulijad juba varakult tööd austama.

Praegu polnud Nõgesnurmel peale kolme küüliku, kümne kana ja vana kõutsi muid koduloomi ega põllupidamist. Nüüd võinuks ju olnule rahus tagasi vaadata ja rõõmu tunda, et taevataadike rohkelt eluaastaid on kinkinud. Ent August ei jaksanud veresoontehaiguse ja kahe operatsiooni järel enam endise hooga tegutseda. Oli selles süüdi tõbi, operatsioonidega kaasnenud vinduv paranemine või vägisi pealetikkuv masendus – kes seda teab. Vanuse poolest või­ nuks August ju veel vastu pidada. Paraku pikutas papa suurema osa päevast tagakambris, püüdis lae all tiirutavaid kärbseid, kuulas raadiot, lahendas vahetevahel ristsõnu, kui keegi neid talle linnast tõi, ja luges suurenduskaasi abil vanu lemmikraamatuid. Püüdis ka taluõuel tarvilisi toimetusi teha, nii palju kui jalavalu võimaldas.

Valuga oli mees harjunud, nii et see polnud ta äravajumise päris­ põhjus. Ka öökapisahtlitäiest tablettidest polnud tolku. Tegelikult jäi mulje, et August oli kuidagi seesmiselt murdunud. Ei olnud kohe üldse tahtmist midagi ette võtta ega plaane pidada. Justkui hakkaks temale määratud elujõud raugema, ja uut jõudu juurde kaubelda polnud kelleltki.

Valus oli ka teadmine, et vanaema ja papa Augusti ainus poeg Jaak, Julli isa, oli kuskile laia maailma haihtunud. Ei temast olnud enam vanemate juures külaskäijat ega hoolitsejat. Õnneks jätkus Jaagul nii palju kohusetunnet, et vahetevahel, pühade puhul või ka muidu, ema arvele raha panna, andes sellega kaudselt endast ka elumärki. Jah, rahaga sai palju korda saata. Sai südametunnistust rahustada ja vanainimesi pensionilisaga rõõmustada.

Kuid veevärgi ehitamiseks polnud kuskilt raha võtta, seda tõesti mitte. Õigemini küll puudus vanapaaril selleks ettevõtmiseks jaks ja tahe. Sai ju vanaviisigi hakkama. Kui hakata uuendusi sisse viima, võis selguda, et kogu maja vajas kapitaalremonti. Ah, las ta jääda. Hea seegi, et elekter toimis. Jaak-poeg vahetas ise kõik 13

harukarbid-juhtmed-pistikud-lülitid uute vastu välja, õppinud elektrik, nagu ta oli.

Teine peatükk MINEJAD JA TULIJAD

Ei August, Jull ega keegi teine teadnud, kus ilmanurgas Jaak Augusti poeg Jänes viibis, mis asju ta ajas või millega üldse tegeles.

Lihtsalt ei tulnud mees pärast üht Margotiga toimunud suuremat riidu enam koju. Ei tulnud järgmisel päeval ega ülejärgmiselgi.

Algul Margot muidugi paanitses, helistas kõik tuttavad läbi, uuris haiglast, jooksis politseisse ja nuttis silmad peast. Politsei, saanud teada, et mees haihtus pärast inetuks pööranud sõnavahetust, oli seoses juhtumiga äraootaval seisukohal. Peretülid, teadagi. Sar­ naseid teateid saadi iga päev, enamasti lahenesid need võimude sekkumiseta.

Siis aga leidis Margot oma kevadmantli taskust mehe kirja.

Kirja, mis selgitas kõik. Ja samas mitte midagi.

Margot polnud mantlit veel kandma hakanud, harjas ja soputas seda niisama, lootes, et kunagi ka kevadised ilmad pärale jõua­ vad. Väljas käis ta ikka lörtsi- ja tuulekinda talvejopega, mis rõske kevadtalve eest tõhusamat kaitset pakkus.

Jah, kevad tuli tol aastal tõepoolest vindumisi. Nädalat kolm lõõtsus porihallist talvest vaevatud maa kohal ihusse lõikav põhja­tuul. See tegi inimesed tusaseks ja tigedaks. Vastuvõtlikuks haiguseidude ja kurjade sõnade suhtes. Koolitäite kaupa niitis lapsi gripiviirus, täiskasvanud neelasid vitamiine, kuuma teed ja mõned ka viina. Tulirüübe hävitas pisikuid, ümardas halastavalt teravanukilisi tundemeeli. Niimoodi ei tulnud vahel meeldegi, et liiga palju lootusi ja soove oli täitumata jäänud: vaikselt langeva lumega pehme talveilm, kullavihmana sätendavad hangenõlvad, 14

härmaehtes puud, lumevalgus, armastus, lähedus ja halastus.

Kevade peibutav lõunapäike peitus kusagil seitsme tõkke taga.

Ja ega siis pandud ka kergemat rõivast selga, kevadmantlist rää­ kimata. Ikka ühed ja samad vateeritud tunked, nagu oleks talve üleelamine raske töö. Seda see ju oli ka.

Täpselt niisama vindumisi kulges ka Jaagu ja Margoti, Juljuse ema suhe. Kord oli, kord ei olnud. Kui armastus jälle otsekui suure sulavete mühinaga peale tuli, jätkus tunnet ja särtsu mõneks ajaks.

Kuni järjekordse põuani. Kumba eelistada: kas igapäevast magedat kaeratummi või vürtsikat rooga, mis paneb ihu särisema, kuigi seda saab jaopärast? Eks ikka viimast. Tegelikult oli see maitse asi.

Margot mäletas neid vürtsikaid päevi ja öid. Seda teineteise märkamise jaanipidu, kus kõik alguse sai. Millegi kauni, mingi õnneliku pöörde ebateadlikku ootust. Teadmist, õigemini vaist­ likku äratundmist, et armastus peidab end kusagil õige lähedal. „Oh keeruta, lennuta linalakk-neidu, kel silmist nii kelmikaid sädemeid lööb!“ laulis kohalik külakapell piduplatsi kitsukesel laval. Nõiduslik lõkkekuma valgustas inimeste rõõmuelevil nägu­ sid. Sädemed ja taevatähed ühinesid säraga kõigi silmis, kes seda müstilist tulemängu vähegi nautida oskasid ja tahtsid. „Kui lahe atmosfäär, hea tuju, täna puudub kõigel ots ja äär! Ei külmaks jääda saa ...“ kõlas Anne Veski lustlik lauluke kohaliku külabändi esituses.

Margot ja Jaak hüplesid vallatus tantsuhoos. Täiesti juhusli­ kult olid nad mõlemad oma seltskonnaga otsustanud just sellele külajaaniõhtule sõita. Jaak töötas elektrikuna firmas Voolu Võim, Margot aga kohvikus ettekandjana.

Jäänud ülikooli ukse taha, otsis neiu tööd kord siit, kord sealt.

Oma pühas naiivsuses oli ta üritanud sisse saada geograafiateadus­ konda, unistades sünoptikutööst, kes inimestele vaid head ilma ennustab. Paraku kukkus ta läbi. Füüsika-alased teadmised polnud päris kõrgkooli pürgija tasemel. Keskkoolis tundus kõik kuidagi 15

lihtsam. Selgus, et meteoroloogia polegi niisama pilvedesse ja päi­ kesesse vahtimine, vaid keeruline teadus. Õnnega pooleks sai neiu ühte üsna nooblisse kohvikusse tööle, lootes tuleval aastal uuesti ülikooli uks enda jaoks lahti murda. Margotil tekkis sõpruskond, kelle vaated elule ei klappinud küll päriselt tema omadega. Ikkagi oli see parem kui mitte midagi. Füüsikasse süvenemise jaoks jäi aina vähem aega, kuigi Margoti meeltes tuikles vähemasti esialgu ikka veel soov kuhugi tähtedele lähemale pürgida. „Lähen ja katsetan nii kaua, kuni sisse saan!“ lubas ta endale. Selle lubaduse najal oli kergem leppida sellega, mida argielu parajasti pakkus.

Ettekandjatöö ei ole lihtne, kuigi seda vahel arvatakse. Pidev „pildilolek“ ja naeratus, käteosavus, täpsus ja korrektsus. Pikad vahetused, valutavad jalad, ebaviisakad kliendid, rahaga tege­ lemine. See kõik võttis Margotilt nii palju energiat, et õpikud ta kirjutuslaual lebasid nädalate kaupa avamata. Ta käis töö­ kaaslastega ka mõnel reisil, sobitas selle ja teise noormehega sõprust, kuid lähisuhet ei tekkinud. See asjaolu oli tegelikult üpris kummastav, sest välimuse poolest võinuks kena eevatütar Margot kelle tahes ära võluda. Sisimas tundis noor naine end paraku tihti ebakindlana. Naisteajakirjade loosungid, nagu „Löö talle küüned sisse!“, „Ole ise oma õnne sepp!“, „Relvasta end uute aksessuaaridega!“, „Kas oled juba oma libiido avastanud?“ ajasid Margoti segadusse. Libiido avastamine – mida selle all täpsemalt mõeldi?

Margot mäletas küll seda, kuidas tal oma naissoo hulka kuulu­ mise „avapauk“ toimus. See oli paras šokk. Ta oli värskelt kaheteist­ kümneaastaseks saanud. Nende klass korraldas Tallinnas „Uinuva kaunitari“ ühiskülastuse. Margotil oli seljas kena lilleline pluus ja valge seelik. Tütarlaps läks esimest korda pealinna teatrisse balletti vaatama, ta ootas seda õhinal. Sõidu ajal tundis ta kõhus kerget valu ja pinget, kuid ei pööranud sellele tähelepanu. Küllap nuri­ ses kõht söömata jäänud lõunaeine pärast, arvas Margot. Eks nad 16

kõik pidasid ju omaenda tarkusest dieeti, et saada sama saledaks kui baleriinid.

Esimese vaatuse lõpus tõustes märkas Margot oma istmel tumedat plekikest. Seda seal enne ei olnud. Margoti sõbranna, kes õnnekombel tüdruku kõrval istus, sosistas talle: „Kuule, su seelik, noh, see on, ühesõnaga, see on must. Või mitte must, vaid ... “ Neiu tundis, kuidas midagi sooja mööda reit alla voolab. Issand, jeerum, kristus ja kurat! Kuidagimoodi kobis ta kaaslase varjaval toel ­WC-sse. Mida teha? Ega olnudki midagi teha. Margot lasi sõbran­ nal õpetajale öelda, et tal on paha olla, kükitas kabiinis, kuni tualett­ ruum tühjenes, pesi seeliku, alukad ja iseenese kuidagimoodi puh­ taks, pusis pehmest paberist midagi sidemetaolist, toppis käekotigi paberit täis (igaks juhuks), haaras garderoobist jope ja pages välja. Õues puhus hammustavalt külm varakevadine tuul, mis küll see­ likut kenasti kuivatas, kuid hambad plagisema võttis. „Kui ma siin veel viis minti seisan, siis külmun kiviks. Minust saab monument lollide lollile. Kuidas ma ometi ei märganud midagi? Kas oleksin pidanud igaks juhuks kogu aeg sidemeid kandma? Appi, kui plass. Appi, ma suren,“ halises Margot heitu­ nult. Buss seisis seal, kus see seisma pidi, ka juht oli olemas, tegi bussi juures suitsu. Õnneks ei esitanud mees liigseid küsimusi, kui tüdruk bussi sisselaskmist palus.

Oma emaga polnud Margot kunagi „neist asjust“ rääkinud. Ju arvas ema, et küll kooli tervisetunnis selgitatakse kõike piisavalt.

Või uskus ta, et üheteist-kaheteistkümnesele piigale on elu tõsiasju veel vara avaldada. Mis parata, ei olnud nende vahel usalduslikku sidet. Nende pere oli igati kena ja korralik: isa töötas mainekas asutuses majandusjuhatajana, ema linnavalitsuses sekretärina.

Margot igatses endale vendi ja õdesid, kuid neid ei sündinud.

Kogu armastus ja tähelepanu suunati Margotile, nii et see hakkas tüdrukut lausa lämmatama. Kui selgus, et tütrel pole ei geniaalset muusikaannet ega sportlikke võimeid, hakkas Margot tunnetama, 17

et polnud vanemate jaoks piisavalt hea „investeering“, ja püüdis kõigiti armastust pälvida. Ilmselt sellest ajast pärines ka Margoti hillitsetud meelelaad. Ta oskas anda, kuid ei osanud võtta. Kui tütar ka kõrgkooli sisse ei pääsenud, oli vanemate pettumus nii ilmne, et Margot tegi oma elu julgeima otsuse: lahkus vanemate­ kodust, asus teise linna elama, leidis töö, üüris tillukese korteri.

Tegelikult oli see ju täiesti normaalne, laps peabki pesast lahkuma.

Vaid lahkumise motiiv oli nukravõitu. Tugevam side säilis Margo­ til isaga, helistati ja saadeti sõnumeid. Isa poetas tütre arvele vahel ka rahasummakese, seda vist ema eest salaja. Ema pidas vajalikuks sõnakuulmatule tütrele õpetust anda, mida kodunt „ärajooks­ mine“ ja haridusest loobumine õieti tähendab. Endiste kolleegide ja praeguste sõbrannade küsimusele, et mida tütar õppima läks, polnud tal kerge punastamata vastata: „Ta hakkas ettekandjaks.“ Ühel ilusal päeval tegi isa Margotile üllatusvisiidi. „Tulin vaatama, kas oled ikka tubli ja terve, väike linnupoju,“ sõnas isa. Margot lausa ahhetas: linnupojuks kutsus isa teda vii­ mati siis, kui Margot oli viie-kuueaastane. Isa andis tütrele paraja pataka sularaha. „Ära vaidle vastu! Pane see arvele või tee, mida tahad.“ Mõne kuu pärast saabus isa surmateade. Vähk. Isal jätkus kol­ leege ja sõpru, kes matuseasju korraldasid. Ema kuhtus üksi jäädes kiiresti. Ja Margot ei suutnud emale toeks või seltsiks minna. Ema igatses ju oma meest, kes mulla all, mitte teda, Margotit. Küllap igatsuse kätte ema surigi.

Pärast seda õnnetut teatrikülastust tekkis Margotil valgete või üldse heledate rõivaste suhtes tõrge. Ta hakkas eelistama metsa­ rohelist, tumesinist, kirsipunast tooni. „Uinuv kaunitar“, olgugi et vaid esimene vaatus, jättis talle siiski kustumatu elamuse. Puhas, helevalge, õrn kaunitar, kes kurja haldja mahitusel määratud sajaks aastaks kibuvitsatihniku varjus peituvas lossitornis uinuma, kuni prints ta suudlusega äratab. See oli reaalsusest nii erinev. Reaalsus 18

kätkes endas paratamatut maist ja argist, just seda, mida ilus ­ballett pidi aitama unustada. Reaalsus tähendas füsioloogiat, üks­ kõik kui täiuslikult kauni ihu talitlemist, kõhugaase ja higihaisu. „Kas tol helevalgel sajaks aastaks magama uinunud kaunitaril ei olnudki „pahasid päevi“?“ mõtles Margot teatud kahjurõõmuga.

Aga baleriinidel? See küsimus või õigemini küsimus, kuidas nad kõik sellega justkui märkamatult toime tulid, huvitas Margotit pikka aega, vaadates lauljatare, naissportlasi, õpetajaid, näitlejad, müüjad ... Kõiki naisterahvaid. Kedagi ei paistnud see häirivat.

Margot aga lootis, et peagi leiutatakse rohi, mis tüütu bioloogilise nähtuse ära kaotaks.

Nii mõtles Margot, kui oli kaheteistkümnene. Elu naisena alles ootas elamist.

Margot oli kahtlemata loodud esindama naiselikkuse õrna poo­ lust. Sellest kõnelesid tema pehmed näojooned, kus kõik oli kenasti tasakaalus: avar laup, nagu kunstniku tundliku pintsliga tõmmatud kulmukaar, rohekashallid, veidi nukrailmelised silmad, väike korrapärane nina, õrnade huultega suu, ümar lõuaotsake.

Kõike seda raamis poolpikkade kastanpruunide juuste kohevus.

Oma juukseid polnud naine ei vajaduse, moe ega eksperimendi korras kunagi värvinud. Margoti figuuri puhul võinuks norida vaid ehk üldise jässakuse üle. Loodus oli ta loonud lühikeseks, meeter kuuekümneseks. Väike ja armas, aga mitte kõrge ja kaunis.

Koolipidudel olnuks väikesest kasvust kasu – poisid ei söandanud endast pikemaid plikasid eriti tantsima võtta. Kuid Margot ei käi­ nud koolipidudel. Mõne sõbrantsi seltsis noortemaja d ­ iskodel – seda küll. Ta käis isegi peotantsuringis, kus tüdrukud omavahel rumba põhisammu harjutasid. Poisse eksis sinna harva. Samas ei saanud piiga eneses selgust, mida või keda ta diskodelt leida loodab. Niisama lõbutsedes keerelda ja lennelda – eks seegi pak­ kunud meelelahutust, eriti kui kostis vali mõnus muusika, mis ühest küljest meeli avardas, neid samas nüristades.

19

* „Oh keeruta, lennuta linalakk-neidu ...!“ See jaaniõhtu otsustas kõik. Üks pilk, üks äratundmine. Jaani­ ussikesed sinimusta metsa veeres välgatasid võrgutavalt oma later­ naid, kutsudes sõnajalaõit otsima. Margot tundis end mehe õrnas embuses kaitstuna nagu midrilinnuke oma kindlas pesas. Tõst­ nud pea, leidis noor naine rambelt silmi vidutades kuldse söena vilkuva tähe. Oma õnnetähe. Noormees ta kõrval ei muutunud pealetükkivaks, ka temani jõudis miljonite kilomeetrite kaugusest kiirgava tähevalguse maagia. Nii ilus oli lihtsalt olla. Nii ilus, et ei tahetudki enam aovalgel lahku minna.

Margot mäletas, kuidas nad õhinaga ootasid nende esimest lapsu­ kest. See oli nii õnnestav kulgemine! Eales varem polnud Margot ennast igati ümmardatud ja ülendatud kuningannana tundnud.

Tulevane isa Jaak unustas alkoholi. (Selle kohta puuduvad küll kindlad andmed. Vahel tahtis ta vana sõbraga ikka kohtuda, kui­ das muidu.) Mees näitas end parimast küljest: serveeris naisele hommikusöögiks voodisse soolaga ülepuistatud röstsaiakuubikuid ja tomatimahla, teades, et tulevasel emmel hakkab iga teise toidu suhtes süda hommikuti pööritama. „Oota nüüd, las ma käin enne pissil ära!“ naeris Margot mehe kohmakavõitu tähelepanuavalduse üle. „Kahju jah, aga seda ma sinu eest tõesti teha ei saa.“ Jaak laiutas koomiliselt kahetsedes käsi. „Jummel küll! Kas see hakkabki nüüd niimoodi olema, et mul põis pidevalt põlvini?“ hädaldas Margot. „Sina pead mind vist juba praegu tüütuks paksuks põiepidamatusega eideks.“ Jaak nihutas end voodiveerele istuma. „Ära aja rumalat juttu, mu naine, mu aare, mu lill!“ õhkas ta teatraalselt, silitades sõr­ mega Margoti põsekest, mis öisest unesoojusest veel roosakalt ja lapselikult õhetamas. „Aga kelleks sa mind siis tegelikult pead?“ küsis naine, toetades 20

pea usaldavalt mehe laia rinna najale. Ta vajas kiitust ja kompli­ mente, vajas neid ehk rohkemgi kui hommikueinet. „Sa tead seda väga hästi.“ Jaak andis Margoti ninale mopsuga musi. Ta jätkas kerge lõõbiga: „Või ei tea? Ma pean sind filmi­ kangelannaks. Ja ahvin kõike järele, mida filmis näidatakse. Filmis viiakse kallile prouale ikka hommikusöök voodisse. Viiakse ööpott kah.“ „Mis filme sina küll vaatad?!“ aasis Margot lõbustatult. „Aga kas mõnes filmis ei ole mitte nii, et ülimalt seksikas, ainult valget põllekest kandev hommikusööki serveeriv mees, musklid pingul ja riivatu naeratus kõrvuni, hüppab hoopis oma kalli proua voo­ disse!? Hüppab nagu murdja tiiger, kas või ühes söögikandikuga?“ „Uih! Vuih! Mis filme SINA küll vaatad?“ Mõlemal jätkus nalja, lõõpi ja naeru laialt. „Ma tahaksin sünnitada sealsamas metsas, allika juures, kus me sinuga esimest korda üheks saime,“ unistas Margot, põimides käed Jaagu kaela ümber. „Nagu loom. Jah, nagu loomulik loom. See oleks ühinemine ürgse kõiksusega.“ Jaak silitas kaasa kasvavat kõhukest ega öelnud midagi. Tema jaoks oli naise kehas toimuv tabamata ime. Jah, suur ime, kuigi tegelikult kõige tavalisem loodusnähtus. Nähtamatu ja samas nähtav nagu elekter. Noh, elektriga sai mees hakkama. Firmas Voolu Võim töötades tuli lahendada keerulisi ülesandeid alates koduse elektrikilbi hooldusest, lõpetades kõrgepingeliinide remon­ diga. Elektriasjanduses oli oma loogika. Kuidas aga tagada seda, et üks tema spermatosoididest teeb korraliku töö? Ei teki lühist ega praaki? Siin ei aidanud teadmised ega osavad käed, aitas vaid kindel usk ja lootus.

Margot vajas soolaseid kreekereid ja muid soolakrõbedikke, nagu šokohoolik vajab šokolaadi. Ta haukas isukalt heeringat ja kilu, mille haisugi varem ei talunud. Vahel pistis ta märja sõrme soolatopsi ja lutsis puhast soola nagu laps lutsukommi. Võib­ olla selle, aga võibolla millegi muu tõttu tekkisid tulevasel emal 21

raseduse keskpaiku tursed. Lugu päädis preeklampsiaga. See oli õudne läbielamine. Neerud lakkasid töötamast. Margoti nägu meenutas kerkinud tainast, kuhu silma- ja suuaugud näpuga sisse torgatud. Vererõhk kerkis kosmilistesse kõrgustesse. Arstid otsusta­ sid erakorralise keisrilõike kasuks. Operatsioonil korraks Margoti süda seiskus. Õnneks pääsesid mõlemad, nii ema kui ka laps, tänu arstidele eluga. Esialgu tundus, et ka täie tervisega. Õnnelik issi tahtis pojakesele tingimata panna kuningliku nime – Juljus. Miks just Juljus, aga mitte Julius, nagu kuulsa keisri nimi korrektses kirjapildis välja nägi? Sest jott-tähega keskel olevat eestipärasem, väitis Jaak. Jah, Jaak oli olemuseltki eestimeelne mees. „Poisu tuli raskest katsumusest võitjana välja. Kui järgmisena tütre saame, võid sina talle nime valida,“ lubas Jaak Margotile, kes sünnitusest veel pooleldi toibumata pidas seda äpardunud naljaks. Juljus?! Samas aga – miks ka mitte? Sel ajal tulid moodi kõiksugu vanad ja väärikad nimed: Hugo, Albert, Teodor, Helmi, Adele, Marie ... Oleks sel lapsel vaid niisama rohkesti edu ja õnne kui Rooma keisril! Kuid beebi-Juljusel avastati südamerike. See tõi kaasa pikad ootust ja lootust täis murepäevad, mis lõid suh­ tesse esimese mõra. Jaak tõmbus endasse, pidades justkui ennast äpardunud lapsetegemises süüdlaseks. Margotil omakorda polnud jaksu mehele tähelepanu pöörata, kui väeti lapsuke elu ja surma vahel vaakus. Kuid ta siiski püüdis ja pingutas.

Kurva aja järel peavad tulema head ajad, peavad ju? Juljus hakkaski kenasti kosuma. Sai oma remonditud südamega enamvähem toime, kuigi vajas erilist hoolt, ravimeid, sagedasi arstil­ käike. Ka sellega saadi hakkama. Margot tundis, et ometi kord on tal pere. On mees ja laps. On perekond. „Vaata, ta on täitsa minu nägu,“ sõnas Jaak uhkusega, hoides pisipõnni veidi kohmakalt süles. „Näe, ta kortsutab täpselt minu moodi kulmu.“ 22

Margot muigas heatahtlikult. Naljakaid grimasse tegev pisike tegelane sarnanes õigupoolest hetketi pigem imearmsa ahvi­ beebiga ... Kui aga Jaak leidis oma järglases endale sarnaseid jooni, oli see ju armas. Ka Jaak ise tundus Margotile nii armas, nii oma. Inimene, kelle seltsis armastuse toel võiks käia koos elutee lõpuni.

Nii leidsid noored lapsevanemad end taas kord lapseootel. Kuid seesinane elunatuke polnud määratud kestma. Oli ehk põhjuseks Margoti alateadlik hirm saada jälle haige lapse emaks? Kes teab.

Igatahes vajus naine halli masendusse. Neelas antidepressante ja unetablette. Jaak ei neelanud küll tablette, oh, ta lausa vihkas neid.

Tema neelas üha enam alkoholi, leidmata selles midagi taunitavat.

Inimkond on ju aastatuhandeid joovastavaid jooke valmistanud ja pruukinud, see oli lausa omaette kultuurinähtus. Silmakirjalik oleks esivanemate leiutisi ja kogemusi eirata. Tablettidesse suh­ tus Jaak umbusklikult. Farmaatsiatööstus kogus jõudsalt tuure.

Mõnes suuremas linnas võis iga paarikümne meetri järel apteegi leida. Rahvameditsiinil oli aga aastatuhandete pikkune garantii.

Nii arvas Jaak, arvestamata, et tema poja elu päästis seesama „mür­ gine“ keemia ja „rumalad“ arstid.

Kuidagimoodi veeretas Margot päevi edasi, lootes ükskord uuesti tunda sellist kohustustevaba ja vallatut rõõmu, lihtsat elurõõmu sellest, et oled olemas. Nagu tol kaunil kaugel jaaniõhtul, kus taevas ja maa avanesid koiduvalguse keskel. Kui tõusis päike ning valge ja kirgas täishommikuvalgus rebis katte uniselt maapinnalt, tõi selguse Margoti ja Jaagu silmi. Kuhu see kõik ometi kaob?

Kaob argielu taaka? Miks? Margot püüdis, ta tõesti püüdis väga olla seesama ööliblikas, kelle lennust Jaak kord vaimustus. Kuid ööliblikad ei ela kaua.

Juljus ei teadnud sellest kõigest loomulikult midagi. Tema kosus tasapisi. Lapsevanematel on vaja üles kasvatada see väike olevus, kes elas ja hingas. Loomulikult! Aga too, kes ei saanud 23

võimalust elada ja hingata, keda õieti polnudki, tulnuks vabaks lasta. Kuid kuidas? Kust võtta hingevalu summutamise käsiraa­ matut? Kirikust, usust? Võimalik. Maagidelt, psühholoogidelt?

Naisteajakirjadest? Sõbrannadelt-sõpradelt? Internetifoorumitest?

Kah võimalik. See kõik eeldanuks oma probleemi tunnistamist ja selle avalikkuse ette laotamist. No kui mitte just avalikkuse, siis ikkagi võõra inimese arvustada. Loomuldasa kinnise inimesena oli see Margoti jaoks ületamatult raske. Eks ka siin, nagu paljude asjadega elus, tõi vaid aeg lohutust ja unustust. Ja lõppude lõpuks: raseduse iseeneslikke katkemisi tuli ikka ette, rohkem kui arvata osatakse. Margotil tulnuks hoopis väikese Juljuse kasvatamisele keskenduda, mitte olematut taga nutta. See olekski õnnestunud, kui vaid Jaak ...

Jah, Jaak eemaldus pärast äpardunud lapsetegu Margotist järjest enam. Mitte niivõrd ihuliselt, kui just hingeliselt. Ihuli­ selt toimis suhe veel hulk aega nagu õlitatud mehhanism. Kuid mõlemad, nii Margot kui ka Jaak, mõistsid sisimas, et see pole see. Pole see, pole see ... Õieti polnud Margotil mõtisklusteks aega. Juljus vajas palju tähelepanu. Lisaks otsustas Margot uuesti ülikooli astuda. Sedakorda mitte geograafiat, vaid psühholoo­ giat tudeerima. Selleks tuli mõned riigieksamid uuesti teha ja end üles töötada. Sedajagu hüljatumana tundis ennast Jaak. Jälle ilmusid koju alkoholipudelid.

Lõõgastust, lõdvestust, unustust pakkuv alkohol. Olgu ta nee­ tud. Olgu ta kiidetud ...

Päev-päevalt sai selgemaks: kunagi nii elurõõmus ja perekeskne Jaak eelistas elada oma vineses maailmas. Margot ja pisi-Juljus pidid liiga sageli leppima tõsiasjaga, et nende kodus elutses mehe ja issi asemel mingi osavõtmatu topis.

24