1. PEATÜKK
Maailm on lõpmata imeline, arutult kummaline, äraütlemata mõistatuslik. Iseäranis mõtlevale vaimule, kes tahab kõike teada, kes aina lahendab, et muudkui läheneda millelegi kristallselgele, pimestavale. – Ning tardub siis ühel kevadisel keskhommikul oma õhutamiseks avatud aknaga töötuppa naastes tulvil hämmastust, nagu ei võiks nähtu kujutada endast tühipaljast juhust, pelka kokkusattumust. Ats teadis, ta oli ju bioloog, kuigi tegeles juba ammu valdavalt kirjandusega, et tema töölauale maandunud lind on kõige tavalisem kodutuvi – Columba livia rustica. Mõne nädala eest oli hakanud oma pool tosinat tuvi istuma tema viienda korruse neljatoalise korteri põhjakaarde avaneval köögilodžal – selle uksest vasakule jääva suurema, köögis viibijaile nähtamatu poole, päeviti trepikoda valgustava aknakese ees tsinkplekil. Ent ta ei taibanud, miks just või alles sel aastal, mitte juba paaril-kolmel varasemal aastakümnel. Ta oli pidanud seda juhuseks, polnud näinud selles midagi müstilist, kaldumata vähimalgi määral okasionalismi. Kuni avastas, taevale tänu, viimasel hetkel midagi, mida jällegi seniajani polnud juhtunud. Ta oli unustanud läinud sügisel rõdu –7–
kraamides suure, kaanega plekknõu, milles hoiti tühje klaaspurke ja mis seisis lodža väiksemal poolel köögiaknast paremal, päris nurka lükkamast, mispärast leidiski nüüd selle taha jäänud varjulises tühimikus oksaraokestest, munemiseks perfektselt valmis pesa. Kuna mingit elu poleks tuviperel siin kujunenud, sest nädala-paari pärast oleks nende rahul lõpp – rõdulillekasvatus terendus juba, pidi Ats südame kõvaks tegema, pesamaterjali õue, mägimändide alla viima. – Ja kohe jäi ka trepikoja akna esine tühjaks. Kuid tuvid ei kaotanud lootust. Ats täitis lillekastid mullaga, jäädes sobivat istutus- ja külviaega ootama; asetas samas väiksema lodžapoole välisnurka, purkidega plekknõust rinnatise poole, korraliku 50x40 sentimeetrise seinapeegli, sättides selle säärasesse kaldesse, et võis köögiaknast vaadates näha suurema lodžapoole laealust, kuhu ta oli kinnitanud kaks kuldnokapuuri gabariitides pesakasti – lootes neis piirpääsukesi näha. Seda vaikset ootusaega kasutaski tuvi ära. Ta hakkas nüüd kallakil peegli varju uut pesa ehitama. Ent see ei jäänud Atsil märkamata, ta pidi avastatud oksakesed jälle kokku korjama ja peegli ajutiselt, lillekasvatusega pihta hakkamiseni, peaaegu püstjalt vastu seina asetama. Küll oli kurb nüüd tuvi mitmelgi korral peegli ees edasi-tagasi tippimas näha – ilmses segaduses, ent teab millest rohkem, kas ulualuse kadumise või võõra linnu ilmumise pärast. Ja siis kükitas lodžalt peletatud lind ühtäkki otse Atsi töölaual! Akna taga oli ta ennegi kõndinud, klõbistanud plekil koguni avatud akna puhul – uudishimulikult tuppa kõõritades, ja söandanud kord-paar isegi aknast sisse, aknaalusele kirjutuslauale hüpata või lennata. Kuid see laud polnud Atsi päris-töölaud, luges ja kirjutas ta rohkem teise, esimesega nurgi, vastu seina –8–
paigutatud laua taga, kust aknani jäi kaks-kolm meetrit, kus juures laudu eraldas parketini ulatuv kuristik – seega ei saanud tuvi kuidagi niisama ühelt laualt teisele kõndida, vaid pidi vahepeal üles hüppama ja tiivad avama. Sellegipoolest ei olnud seni kirjeldatus midagi tardumapanevat. – Pead lausa pooleks mõtlema sundis hoopis muu. Nimelt see, mille juurest Ats tuvi enne aknast välja tuiskamist tabas. Atsi töölaual lebas lehekülgede 98/99 kohalt avatud raamat – et see lahti püsiks, oli sellele asetatud teab kui vana miniatuurne roostest pruun pliidi peal kuumendatav pressraud. Atsil oli pooleli „Elava teaduse“ sarja 1935. aasta 10. number – Eino Kaila „Mis on „vaim“?“! Esimest korda oli ta selle juba kahekümne kolme aasta eest läbi võtnud, ja kirjutanud lõppu: „Kõike ei julge enam uskuda.“ Tollest ajast pärines ka leheküljelt 99 loetud lause lõpu „inimene kaldub end pidama kõrgemal vaimsuse ja sügav-vaimsuse astmel seisvaks, kui ta tõepoolest on“ alla veetud vaevumärgatav punane kriips.
2. PEATÜKK
„Jällegi sa orus, mäel/ hõbekangast kood,/ mulle nagu võluväel/ selgust hinge tood.“ – Goethe „Kuule“; „Kes sa pilvede sülesta,/ nii kui pungasta lillike/ lõbusa valge palega / üles tõused taeva all,/ kus tulised tähed/ maha on langemas/ sinu eest musta,/ pimeda uju sisse. –/ Nõnda inimeste vaim!“ – Kr. J. Peterson „Kuu“.
–9–
* Atsi enda esimene teravam Kuu-elamus pärines 1969. aasta oktoobri eelviimasest päevast Moskvas, kui Molekulaarbioloogia Instituudis esines Rich, väga tuntud USA valgusünteesi uurija. Külaline tõi asutuse saali rohkesti rahvast, eriti mölluse voo aga kaasa võetud, ettekande järel linastatava filmi ajaks, mis näitas, kuidas ameeriklased mõne kuu eest, juuli lõpus esimest korda Kuule, Vaikuse mere loodekaldale laskusid. Film oli värviline, aeg-ajalt kostis õrna meloodiat; Armstrongi ja Aldrini esimesed sammud, jäljed, lipu kinnitamine, pinnaseproovide võtmine, mida päris pikalt ja nauditavalt näidati. Aga siis polnud ekraanil tükk aega midagi, see püsis lihtsalt heledana. Kuni hakkas ühest punktist kaadri keskpaiga lähedal äkitsi mustaks muutuma; punakate äärtega must laik aina suurenes ja suurenes. Film kõrbeb! – sähvatas Atsil peast läbi. Kilingi-Nõmme! Miks keegi kisa ei tõsta?! Peaaegu oleks ta ise röögatanud. Ja olekski vist, kui hetk enne poleks ilmnenud, et näidati mõneks ajaks Kuu tehiskaaslaseks jäänud Apollo 11-lt filmitut: sellele naasvat, aina lähenevat, Kuu eredast foonist üha selgemini eristuvat, punaste tulede säras Kotka-nimelist kuumoodulit. – Filmi vaatamise järel lisas keegi ameeriklane rahvale kommentaariks, et kuna Kuul ei ole tuult, oli lipuriie kinnitatud pahupidi L-tähe kujulisele vardale, kuid Kuult lahkumist salvestanud kaamera talletanud Kuule jäänud lipu kõikumise mootori käivitamisel ja Aldrin näinud oma silmaga, kuidas lipp lõpuks ümber kukkus – nii et selle vältimiseks tuleb lipp järgmistel kordadel püstitada kuumoodulist kaugemale.
– 10 –
* Ent tõsisemast huvist taeva vastu nakatus Ats alles seitseteist aastat hiljem – seitsmeteistkümnendal oktoobril 1986. Ning ikkagi tänu Kuule. Ta istus poole kümne ajal õhtul töölaua taga, kirjutas päevikut, kui korraga hakkas kardina tagant, pisut paokile jäetud aknast häirivalt jahedust õhkuma. Ta tõusis, et akent sulgeda, tõmbas kardina eest … ja imestas: pagan, mis Kuuga on juhtunud? Taevas linnaosa lamedate katuste kohal näis jumala selge, aga täiskuu – ta heitis kiirpilgu riiuliotsal rippuvale seinakalendrile ja leidis tänase kuupäeva juurest pisikese, pigem mõtliku kui rõõmsa näoga sõõri – paistis kuidagi salapäraselt tume. Üksnes õhuke segment hiilgas heledalt. Mõistagi taipas ta esimesest pilgust, millele ta oli etteaimamatult sattunud, ent tema ürgseim vaimu sügavik jõudis sellegipärast õige primitiivselt, umbes nii nagu ootamatult maole sattudes, kõhedusega reageerida. Ikkagi tore, et inimene veel tundetuks mõistuse-masinaks pole muutunud! – Kuu oli nüüd otsekui väsinud vandlist, üleni roosakas ja kumanuks isegi läbi. Ning tähed, lausa Kuu külje allgi, sirasid hästi kirkalt. Tavalises kalendris polnud kuuvarjutuse kohta mingit märget. Ent Atsil olid olemas kõik kalender-teatmikud alates 1948. aastast. Ta vaatas tänavust, ja leidis selle, mida otsis, juba raamatu esimeselt leheküljelt, mida troonis paksus kirjas pealdis: „Astronoomilisi andmeid 1986. aastaks“. Nii tähtsaks oli taevasi asju peetud! Ja siin seisis päikese- ja kuuvarjutuste alapealkirja all neljanda punktina justament see, millele ta oli absoluutselt juhuslikult – või jällegi: äkki mitte? – sattunud, ja siit võis lugeda ka seda, et selle aasta kahest täielikust kuuvarjutusest on ainult praegune „Eesti NSV-s nähtav“. – Ning selle vahtimisele nüüd õhtu tervenisti läkski, nii et koguni värske Sirbi ja Vasara lugemine pidi edaspidiseks jääma. – 11 –
* Järgmisel päeval triikis ta oma kunagise keskkooliaegse astronoomia õpiku vahelt leitud taevakaardi siledaks, kleepis kettakujulisele papile ja kinnitas selle viiest tema töötoa lae alla monteeritud, seinast seina ulatuvast tüsedatest mustaks värvitud plankudest raamatulaudist esimese alumisele küljele (teise alla sai vanaaegse kaelakee fosforestseerivatest pärlitest Suur Vanker, kolmanda alla Kassiopeia), aga nõnda, et taevakaarti võis Põhjanaelast läbi pistetud tugeva iluknopka ümber ringiratast pööritada, ja kattis selle mobiilse ketta veel musta fotopaberiga, millesse oli lõigatud vajaliku suurusega sõõrik ava; ent viimase keskpunkt pidi Põhjanaela suhtes teatud, raamatus täpselt ära toodud nihkes paiknema; nii jäid ühed taevakaardi servaala tähed musta paberi, „horisondi“, varju ja ilmusid ketta pööramisel selle tagant alles „kindlaks määratud kellaajal“ nähtavale, teised jälle, vastupidi, pidid „teatud kellaajal“ selle taha kaduma. Tähekaardi ja tegeliku öötaeva võrdlemine ning ajalisse vastavusse viimine (kui tore, et ta elas viiendal korrusel – tänavalaternate kohal!) täitis nüüd üsna pikaks ajaks Atsi pilvituid öid.
3. PEATÜKK
Hoovil, nende elamuga nurgeti paikneva maja esimese korruse lodža ees murul sagis vähemalt paar tosinat tuvi, põhiliselt halli, aga oli näha ka üht pruuni-valgekirjut ja üht peaaegu musta. Kajakad, kes vanamutikese, tolle lodža omaniku pillutud mannast ja hirsitangust ei hoolinud, olid katuseservale naasnud. Nõnda said – 12 –
tuvid üksnes omavahel rebida, ajuti päris kakelda, ehk küll rohi ja uksetrepini viiva asfaldijupikese serv olid lodžalt puistatust kohati suisa valevad. „Iga tüli, iga vaen/ teadagi, on endas.“ Tõsi! „Aga kuidas rahulind/ inimkäele lendas?/ Lihtsalt/ lendas./ Nokas üks/ teade uus ja vana./ – – –/ Ainult läbi tuhastuse./ Läbi pärispuhastuse.“ – Viiding. Varem Üdina: „Kiskuge/ küljest/ mu/ tiivad,/ monteerige/ endale/ külge// vaadake/ kuhu/ nad/ viivad / teid,/ te/ rasvased/ hülged.// Mõni teist/ üles/ võib/ tõusta/ meetrit/ paar-/ kümnend/ vast// mitte/ rohkem/ kuigi/ te/ olete/ tühine/ last,// mida mu/ vaesed/ tiivad/ peavad/ kaua/ veel/ kandma// uskuge/ ükskord/ siiski/ peate/ nad/ tagasi/ andma.// Tagasi/ elule/ ennast/ proovige/ raiped,/ võita,// surma-/ metrooga/ ükskord/ tuleb/ teil/ põrgusse/ sõita.“ Taas Viiding: „väikese poisi juustesse/ takerdub tuvi/ ta küüntesse jääb/ selle lapse kurbi juukseid// tuul tõmbab kõiki/ turule tuppa/ ja aimamatusse/ tuleb meelde:/ kogu aeg nagu tuleks/ midagi meelde“ – Tuligi! Atsile meenus Oro: „Minu valge hani/ täna plehku pani./ Hani sulpsas vette,/ ma ei saanud kätte./ Minul paha tuju,/ hani tule koju!/ Muidu tuleb kotkas,/ oled tema nokas./ …“ – Oli juuni lõpp. Varahommik. Ta istus Rannamõisa panga all Mutimõisa rannas veepiirile lähimal pingil. Kõrkjate taga ujus kühmnokk-luikede paar, kalda pool tuttpüti pere. Ka hulk sinikaelu mitmel pool. Kaljualustel ja suuremates kaljupragudes kasvavatel puudel seisis liikumatult kümmekond valge kaela ja kõhualusega hallhaigrut. Nii palju polnud ta neid puudel, kõrkjateski näinud. Praegu ei paistnud neid kõrkjates üldse. Ats suunas binokli taevasse: üks haigur seal siiski lendas, tema kohal „kjau-kjau-kjau“-sid hõiklemas kajakas. Ja siis ühtäkki tohutu, paaniline põgenemine: Kakumäe poolt lepatuka tagant pühkis otsekui marutuul pangapuile, siinsetele haigrutele täienduseks veel vähemalt kakskümmend seni end lahesopikeses varjanud – 13 –
lindu. Samas silmas Ats aeglaselt kõrgust võtvat ja Vääna-Sõrve metsade poole suunduvat merikotkast. Aga võimas lind olnuks kui vigane, jalad, mida kotkad ikka kõhu ligi hoiavad, paistsid kui puruks tulistatud, ripnesid pikalt ja jõuetult maa poole. Ats suutis kotka, enne kui linnu valge saba puude varju kadus, siiski binoklisse püüda: alla tolknevad jalad kuulusid hoopis saagiks langenud haigrule. Valge hani mus! – muigas Ats. Kuidas ta seda kohe ära polnud tabanud.
4. PEATÜKK
Läinud aastatuhande viimasel suvel, jooksis augusti teine nädal, juhtus Ats oma füüsikateoreetikust sõbra Tepo suvilas viibima ja tollega enne südaööd Karikjärvest mööduvat sirget teed pidi üles künkaharjale tõustes naljatlema: „Mõnikord, kui närvid on mingil arusaamatul põhjusel paljad …“ – Ats silmitses nende kohal kumerduvat selget ja tähist „taevaskera“ (kasutades mõttes oma sõbra teaduslikku terminit) – „… hakkad äkki arutlema: „Midagi peab seal ülal nüüd …“ või: „Teab, kas päikegi enam tõuseb?““ – Tepo, kes oli tähti äsja „rusikasuurusteks“ kiitnud, nii selgesti olid nad linnavalgusest eemal näha, mühatas: „Kujutle pilti, kuidas nad kõik järsku igas suunas ja läbisegi langema hakkaksid. Maailma lõppu!“ Kommenteerimaks Tepo hüperbooli, nõelapea mõõtu tähe võrdlust rusikaga, rääkis Ats, kuidas teda vahepeal oli üpriski imestama pannud, mismoodi ta ise ja teisedki, kellelt ta seda hiljem oli küsinud, nii tohutult mööda võisid panna. Nimelt tulnud tal mingil hetkel jumal teab – 14 –
mis ajendil tahtmine välja arvutada, mitu Päikest mahub Maa ja Päikese vahele. Ats ei hakanud Tepolt, nagu „igaks juhuks“, vastust ootama, vaid pahvas kohe otsa: „Ainult 107!“ Et mõni pakkunud lausa astronoomiliselt üle. „Aga Maa ja Kuu vahele pea sama palju Kuusid – 110 …“ – „Ja Maid kõigest 30!“ jõudis Tepo naerma puhkedes Atsist ette. Lisades, et inimeste teadmised taevast on tõesti hämmastavad. Seepeale läks Ats korraga isiklikuks. Ta meenutas oma vasaku silma astigmaatilisust, et ei saa sellega millestki teravat kujutist, ei suuda lugedagi, kuid avastas siis järsku, olles juba pealt viiekümnene, et taevatähti näeb vasakuga vahel isegi selgemini: „Jõudsin selleni täiesti juhuslikult. Olin kütjana öises vahetuses. Ma ei mäleta, kumba komeeti, oli see Hale-Bopp või Hyakutake, ma tookord katlamajast õue vahtima läksin. Ajasin silmad segi, katsin parema ja pärast imestasin.“ Aga Tepot Atsi patoloogilised iseärasused hetkel ei huvitanud, tema jäi taevakehade suuruse, kauguse ja nende suhtelisuse teema juurde, mille Ats oli ise tõstatanud. Või alustas hoopis Tepo, kui ta Atsi külla saabudes puksas: „Mõtlesin, et tuled päikesevarjutuse ajaks!“ – Kuid selleni jäi kaks päeva. Tepo rääkis, ikka selsamal Karikjärve tagusel künkal, et Kuu diameeter on üks neljasajandik Päikese omast, ent kuna Kuu asub Maale peaaegu täpselt sama palju lähemal, siis paistavad nad Maalt vaadates ühesuurused, mis olevat Päikesesüsteemis planeedi ja ta kaaslase kombinatsiooni puhul täiesti ainulaadne ja pakkuvat meile, Maa asukatele, erakordselt fotogeenilisi täielikke päikesevarjutusi. Ats teadis, et kolmapäeval kattub Päike kõigest 68% ulatuses Kuuga, ometi kasvas sündmuse tähtsus tema silmis järgmisel hetkel lausa hüppeliselt – tänu ajaloolisele seigale, millest Tepo parajasti juttu tegi: nimelt leidnud 1919. aastal, seega täpselt 80 aastat tagasi, Lääne-Aafrikas vaadeldud päikesevarjutuse – 15 –
ajal kinnitust, et Päike tõepoolest kallutab tähelt tulnud valgust kõrvale, nagu Einsteini üldrelatiivsusteooria, mis seletab gravitatsiooni neljamõõtmelise aegruumi kõveruse kaudu, seda 1915. aastal oli ennustanud.
5. PEATÜKK
Kolmapäeval oli Ats Hallistes oma Paaniks kutsutava sõbra maakodus. Paan oli ülikoolis kolm aastat ajalugu ja filosoofiat õppinud, ent tülpinud viimaks „materialismist“, lõpetanud hoopis Toompeal Usuteaduste instituudi; töötanud seejärel lühikest aega kuskil Läänemaal abiõpetajana, pikemalt Toompea instituudis „õppeülesande täitjana“, ülikoolis kirikuloo dotsendina ning jätkas nüüd tõlkijana ehk „vabakutselise humanitaarina“. Tema õige eesnimi oli Paul-Jaan. Kreeka karjade ja karjaste kaitsjana hakkas ta ennast ise esitlema, kuna oli sündinud Lõuna-Eesti mägede ja metsade vahel, sai taluloomadega hästi läbi, oskas veidi üht ja teist pilli mängida, sekka naljatleda, tundes samas sügavat huvi maailma, nii siinse kui iseäranis sealse poole vastu, pidades ennast üksiti looduse kui – eriti – jumalike mõtete väljendajaks. Paul-Jaani alias Paani 82-aastane tädi Roosi, kelle juures sõber oma elusügist, eelistatavalt suviti, mööda saatis, meenutas „poistele“, kuidas tema esimene päikesevarjutus välja nägi. Ta elanud toonagi, juulis 1945, sellessamas talus: „Ootasime, nagu nüüd teiega, siin aianurgas. Ka õunapuud, see sügisjoonik, suislepp ja sibulõun on needsamad, mis tollal. Suur tuul tõusis, kui pimedaks läks ja puud kaldusid looka. Lehmad pistsid, sabad seljas, jooksu, – 16 –
kõik linnud lendasid maadligi peitu. Ma arvan, et seal oli tuvisid, vareseid ja harakaid. Kurepesa kukkus elektriposti otsast maha. Seisis seal väravast vasakul, oli puust, nüüd on seal vabrikus valatud.“ Ats teadis, et täna pidi varjutus algama kella ühe ajal ja maksimumi saavutama kahe ajal. Kolmveerand ühe ajal võis märgata, et Päikesel oleks paremast servast otsekui pisike tükike ära näksatud. Siitsamast hakkaski Kuu tume vari suurenema. Nad vaatasid kordamööda läbi, nagu tädi ütles, „röntgenifilmi“. See oli aastate eest, nüüdseks juba kadunud tädimehe kopsudest tehtud pilt, mille järgi pandi lõplik diagnoos. Päikest oli kõige parem vaadata läbi röntgenogrammi eriti tumedate piirkondade – vahelihase, lülisamba, ja otse ideaalselt viimasest paremale jääva südame kohalt. Nii nad püüdsidki Päikest sõna otseses mõttes puuri vangistatud südamesse. Kahele poole kaarduvad roided paistsid hallikatena, kopsud päris heledatena; aga mida arstid seal diagnostiliseks lugesid, ei osanud Ats küll taibata. Neil vedas. Raadios jutles saatejuht kellegi Tartu astronoomiga. Teadlane kahetses, et Eestis päikesevarjutust vaevalt näeb. Vesteldi hommikul, kui üle Tallinna liikus kogu Eestit ähvardav pilve massiiv. Keskpäeval ütles ilmajaam, et Eesti kohal on vihmapilved ja Tartus pole Päikest näha, et muidu oleks saanud 67-protsendilist varjutust vaadelda. Aga siin, Hallistes oli taevas veel jumala selge! Varjutus lähenes juba maksimumile. Paan, Ats ja tädi Roosi muudkui vahtisid. Lõppeks ohkas sõber „filmi“ Atsile ulatades juba päris väsinult: „Hauka viimane suutäis!“ – Paar ronka kuskil surnuaia kohal ei teinud ilma imekspandavat hämardumist küll märkamagi, ka varblased sirtsusid päris rõõmsalt, ent teised linnud, tihased ja lehelinnud, häälitsesid siiski justkui tavapärasest nukrameelsemalt. Kui korraga jäi ümberringi, tädile tundus, mingi terava vingatuse peale, kõigi kolme salajasi ootusi ületades – 17 –
suisa õudselt vakka. Emma Leppermannilt, otse nende selja taga, kukkus valju potsatusega ploom. „Üliküps,“ registreeris Ats, võpatust siiski ennetamata. Ta vaatas automaatselt kella, konstateeris: „13.55 – täpselt maksimumis!“ – Paan: „Mida tõestuseks vajasimegi.“ – „Mille?“ – „Valgus näib kuidagi äraolev …“ – Pontu, nüüdseks talu ainus loom, oli mingil hetkel tagaaia serva inimeste seltsi tulnud. „Vaeseke, jäid varjutust vahtides pimedaks,“ ruttas tädi koerakest haletsema. Olevat koonuga tema põlve vastu põrutanud. Atsile paistis, et „filmi“ silme eest võtnud tädi oli siiski ise tasakaalu kaotades Pontu käpa peale astunud. – „Jumal on meid õnnistanud!“ jättis Paan röntgenogrammi sedakorda edasi ulatamata. Sest kohe pärast kulminatsiooni hakkas põhja poolt, seni taevaserval otsekui kinni peetud pilvevall kiiresti Päikesele liginema. Ent tädi kordas veel poole nelja ajal, kui päike uuesti, puhta ja lunastatuna, nagu Paanile tundus, pilvede vahelt paistma hakkas: „Otsegu kummuli kuu! Otsegu kummuli kuu!“ – Varjutuse kõrghetkel oli Päikest just sel viisil alandatud.
6. PEATÜKK
„Mida animus küll ei tähenda!“ naeratas Ats, kurtes sõbrale, et seda valdkonda on temal kõigele vaatamata õige vaevaline mõista. Nad olid mulgipudru söömise lõpetanud, vanad valkjassinised, nagu ämblikuvõrguks pragunenud glasuuriga taldrikud puhtaks pesnud, kuivatusresti traatide vahele pistnud, pruunikollaseruudulise vahariide kaks korda märja lapiga üle pühkinud. Välistrepist, mille otsal õitsesid Eesti ajast pärit laiades kahe – 18 –
sanga ja jässaka jalaga tsemendist vaasides lopsakate lehtede ja punakate, oranžide ja kollaste õitega mungalilled, alla astudes lubas Paul-Jaan alias Paan Atsile visandada, kui imelihtsa pildi on tema endale „sellest kõigest“ loonud. Aiavärava juures tädi lemmikpingil (tädi armastas siin külalisi oodata) istet võtnud, ta siis katsuski: „Sõnaraamat toob animus’e järel ära vähemalt nelikümmend eesti vastet, nende hulgas vaim, hing, meel, süda, tundmus, uhkus, tulisus, himu, tuju, tahe, kavatsus, teadvus, mälu, aru, mõistus, mõte, lõbu … Kõik on nii või teisiti seotud kehaga, suurem osa pea ja ajuga. Aga mis need, näiteks tundmus, tunne, ütleme valu ja mõnu ise on? Ei aita, kui kirjeldame, misasja nad inimese, üldse elusaga teevad. Valu- ja mõnugrimass ei seleta midagi. Nagu seegi, kui tooksime mängu närvid, elektri, üldse füüsika ja keemia. Teame väita, et emotsioonid, aga edasi? Hullumiseni viidud mõnu – orgasm, väänlema sundiv põrguvalu. Tühjad sõnad! Aga missugused leiutised! Kui kohutavalt vajalikud! Et säiliks elu, jätkuks veelgi? Vaesed taimed, vaene muu eluriik, keda me õnnelikeks vaimuvaesteks peame ja nendega nõnda ka ümber käime. Ja elu vaimne külg? Vaimuinimeste mõttepõld? Kes mida külvab, mida lõikab?“ * Ats nõustus, et aistinguid, tundeid, emotsioone „kui seesuguseid“, on raske, õigemini võimatu kirjeldada. Et võib küll kokku leppida, mis tundub keelele soolane, kibe, magus ja mõru, ja bioloogi-biokeemikuna teadis ta isegi teooriat, mille järgi mingid teatava struktuuri või konfiguratsiooniga molekulid, sattudes keele maitseretseptorite vastava kujuga pesakestesse, tekitavad kindla mulje, mida nimetatakse kokkuleppeliselt näiteks – 19 –
„magusaks“. Et see olekski justkui materialism. Aga maitse, mille üle ei vaielda? Et vähemalt see kuuluks juba vaimuvalda. Nagu värvuse saab seostada teatavate valguse lainepikkustega, aga mõni inimene-loom võib olla värvipime. „Vaim on see osa inimesest,“ katsus Paan kokku võtta, „mida teised ei näe ega kuule. Mida ainult Jumal näeb, kuuleb, tunneb ja mõistab. Aga vaimusünnitised on materiaalsed. Ja vaimuinimesed selleks elavadki, nendest vahel elatuvadki.“ * Eile nägid nad, Ats ja Paul-Jaan alias Paan, teda aias murule langenud suislepapabulatel. Täna hommikul lendles ta, Atsi meelest Eesti kauneim, kaugelt lõunast mais-juunis esimese sisserändelainega kohalesaabunute ja kõrvenõgestele munenute järeltulija, või siiski juba teise, suvelõpu-sügishaku lainega tulnu, majesteetlik musta-punase-valgekirju admiral surnuaia veert pidi Paani tallu viiva tee poriloikude kohal. Nüüd, pärast nende vestlust animus’e üle, kui päike kõrges, juba Püha Anna kiriku juures, platsi serva palistaval raudrohul. – Ats mõtles: lehvib iluna teedel, lilledel, täidab viirukina kirikuid, mõtetega raamatukogusid, heitleb teadlaste, kunstnike seltsis, ja muudkui õhutab, hullutab, viljastab. Taeva suur AND, Animus. Kõike, isegi Jumalat võivat pilgata, ainult Püha Vaimu mitte. Nagu Paan meenutas. * „Taeva rändur, kalbe kuu,/ näost nii hall, nii tuhmund ju –/ kus sääl eetris, kodutu,/ mõtled unne heita?“ – Shelley. „Justkui – 20 –
kolmapäevalõunast pattu kahetsev,“ leidis Paan, end katusealusest toast, kus Ats magama pidi, alla, oma juurde laskuma asutades. „Muusika õõnestab taevast“ – Baudelaire. Muidugi mitte kuulmatu „sfääride muusika“. Ats oli alustanud Tepo tungival soovitusel või koguni pealekäimisel Hawkingi „Aja lühiloo/ Suurest Paugust mustade aukudeni“ lugemist. Kuni äkki märkas, et on jõudnud ühtejutti lõpetada ka teise peatüki, ja sellega kogu Akadeemias järjejutuna ilmuva raamatu esimese, 1992. aasta viimases numbris trükitud osa. Missugune avastus! Kuidas kõik oli üleöö särama löönud! Just enne päikesetõusu. Mille kohta juba Nietzsche on kirjutanud: „Oo taevas mu üle, sa puhas! Sügav! Sa valgus-sügavik! Sind vaadeldes värisen ma jumalikest ihadest./ Su kõrgusse end heita – see on minu sügavus! Su puhtusse end peita – see on minu süütus!/ Jumalat varjab ta iludus: nõnda peidad sa oma tähti. Sa ei kõnele: nõnda kuulutad sa mulle oma tarkust.“ „Aja lühiloole“ sissejuhatuse kirjutanud ameerika astronoom Sagan oli lõpetanud selle nii: „Ka on see raamat Jumalast … või ehk Jumala puudumisest. Sõna „Jumal“ täidab neid lehekülgi. Hawking asub otsima vastust Einsteini kuulsale küsimusele, kas Jumalal oli universumit luues valikuvõimalust. Hawking püüab, nagu ta otsesõnu teatab, aru saada Jumala mõtteviisist. Ja seda ootamatum on järeldus, vähemalt esialgne, tema jõupingutustest: universum, mil pole ruumis piiri, ajas algust ega lõppu ja kus Loojal pole midagi teha.“
– 21 –