Punase märkmikuga naine by Apollo Raamatud

väljus taksost bulvari nurgal. Koduni oli vaid viiskümmend meetrit. Tänav oli valgustatud ja laternad värvisid majade fassaadid oranžikaks, aga siiski oli ta hirmul nagu alati öösiti. Ta vaatas ringi ega näinud kedagi. Vastasolevast kolmetärnihotellist langes valgus kõnniteele kahe potis kasvava ja sissepääsu märgistava põõsa vahele. Ta peatus ukse ees, tõmbas käekoti luku lahti, et võtta sealt võtmekimp ja turvakaart, aga edasi toimus kõik väga kiiresti. Eikusagilt tulnud käsi, mis kuulus tumedapäisele tuulepluusis mehele, haaras ta käekoti sangast. Hirm läbis sekundiga kõik ta sooned ning tõusis südameni, et seal jäine sadu vallandada. Ta haaras loomusunniliselt kotist kinni. Mees tiris omasoodu, ja et kotti kätte saada ei õnnestunud, pani ta peopesa vastu naise nägu ning surus ta pea vastu metallust. Löök lõi naise vankuma, ta nägi, kuidas tänav täitus tulukestega, nagu oleksid seal helendavad jaanimardikad,

Antoine Laurain

ta rinda läbistas värin ja sõrmed lasksid kotist lahti. Mees irvitas, kotisang tegi õhus kaare ja mees põgenes. Naine jäi uksele toetudes seisma ja jälgis pilguga öösse kaduvat kuju. Hapnik jõudis kindlate vaheaegade järel ta kopsudesse, kurk oli valus ja suu kuivas – veepudel oli jäänud käekotti. Ta sirutas sõrme koodilukuni, lükkas seljaga ukse lahti ja läks tasahilju sisse. Klaasist ja mustast metallist uks moodustas turvabarjääri tema ja välismaailma vahele. Ta istus ettevaatlikult marmorist trepiastmele ja sulges silmad. Ootas, et aju rahuneks ja hakkaks jälle normaalselt funktsioneerima. Samamoodi nagu kustuvad lennukis ükshaaval turvasoovitused, kadusid üksteise järel ka peas välgatanud mõtted: mind rünnatakse, ma saan surma, mu käekott varastati ära, ma ei ole haavatud, ma olen elus. Ta tõstis pilgu kirjakastide poole, luges sealt oma eesja perekonnanime ning korterinumbrit: kuues korrus vasakul. Ilma võtmeteta polnud ta kella kahe paiku öösel võimeline avama kuuendal korrusel vasakul asuva korteri ust. See vägagi konkreetne fakt omandas ka selge vormi: ma ei saa minna koju ja mu käekott varastati ära. Kott ei ole enam minu juures, ma ei näe seda enam kunagi. Osa temast endast oli ära võetud eriti jõhkral viisil. Ta vaatas ringi, otsekui ilmuks kott kusagilt välja ja tühistaks kõik selle, mis oli juhtunud. Aga ei, kotti ei olnud. See oli omanikult

Punase märkmikuga naine

rebituna kusagil kaugetel tänavatel, lendas mingi jooksva mehe käes eemale; see mees teeb koti lahti ja leiab sealt tema võtmed, dokumendid, mälestused. Kogu ta elu. Ta tundis, kuidas silmisse tõusevad kibedad pisarad. Ta tundis hirmu, ahastust ja viha ning ta käed tundusid jäävat igavesti värisema, lisaks oli valu kuklas. Ta katsus haiget kohta sõrmega, seal oli veri, ja taskurättide pakk oli muidugi kotis.

Antoine Laurain

ell oli kaks minutit enne kahte: sel kellaajal polnud mõeldav mõne naabri uksekella helistada. Isegi mitte selle kena mehe oma, kelle nime ta ei teadnud, kes oli hiljuti kolmandale korrusele kolinud ja töötas koomiksifirmas. Ainukese lahendusena nägi ta hotelli. Trepikoja taimer oli just valguse kustutanud ja ta otsis kobades lülitit. Kui valgus süttis, tundis ta kerget peapööritust ja toetas käe vastu seina. Tuli end kokku võtta, paluda luba veeta hotellis üks öö, seletada, et ta elab siinsamas vastas ja maksab homme. Ta lootis uksehoidja vastutulelikkusele, sest midagi muud ta teha ei osanud. Ta avas raske välisukse ja teda haaras värin. Mitte külma öise õhu, vaid ebamäärase hirmu tõttu, nagu oleksid majade fassaadid salvestanud midagi toimunust ja mees väljub mingi nõiduse läbi ühest seinast. Laure vaatas enda ümber ringi. Tänav oli tühi. Mees ei tule kindlasti tagasi, aga hirmu on raske taltsutada, seda enam, et

Punase märkmikuga naine

kell kaks öösel pole kerge vahet teha ebareaalse ja võimaliku vahel. Ta läks üle tänava hotelli poole. Tal oli komme käekotti enda vastu suruda, aga nüüd polnud puusa ja käsivarre vahel midagi. Ta astus sissepääsu valgustite alla ja liuguks avanes. Vastuvõtuleti taga istuv hallipäine mees tõstis pilgu tema poole. Talle anti tuba. Veidi vastumeelselt, aga kui Laure tahtis oma käekella kuldketti hakata lahti päästma, et see pandiks anda, tõstis mees käe märguandeks, et pole vaja. See noor kaitsetu naine rääkis kindlasti tõtt, tal näis olevat tõsi taga ja tõenäosus, et ta tuleb homme arvet maksma, oli 9/10. Ta ütles oma eesja perekonnanime ning aadressi. Hotellil oli olnud probleeme arvete tasumata jätmisega, aga need polnud kindlasti sarnased juhtumiga, kui üksik naine, kes ütleb, et on elanud vastasmajas viisteist aastat, palub ulualust üheks ööks. Tõsi küll, ta võiks ju helistada sõpradele, kellega koos õhtu veetis, aga nende number oli mobiilis. Pärast kaasaskantavate telefonide kasutuselevõttu teadis Laure peast vaid omaenda ja oma töökoha numbrit. Soovitus kutsuda lukuabi ei osutunud vastuvõetavaks. Laure’il oli tšekiraamat täis, ta polnud kohe uut tellinud ja nüüd saabub see panka alles järgmisel nädalal. Peale krediitkaardi ja neljakümne euro sularaha, mis olid käekotis, polnud tal mingeid maksevõimalusi. On hämmastav, kuidas sellises olukorras

Antoine Laurain

omandavad elulise tähtsuse pisiasjad, mis tund aega tagasi olid tühised. Ta läks mehe järel lifti, siis koridori ja lõpuks tänavapoolsesse tuppa number 52. Mees pani tule põlema, näitas kiiruga vannituba ja tualetti ning ulatas võtme. Laure tänas teda ja lubas veel kord, et tuleb järgmisel päeval niipea kui võimalik. Ööadministraator naeratas talle heasoovlikult, veidi tüdinud sellest viiendat korda antud lubadusest: „Ma usun teid, preili, head ööd.“ Laure läks akna juurde ja lükkas kardinad lahti; otse vastas oli tema korter. Ta oli jätnud öölambi elutoas põlema ja lükanud tugitooli praokil akna alla, et Belphégor saaks välja vaadata. Oli väga veider oma kodu siit vaadata. Talle koguni tundus, et näeb omaenda siluetti toa sügavuses. Ta avas akna. „Belphégor,“ hüüdis ta poolihääli. „Belphégor ...“ ja matkis väikest musi, nagu teevad kõik kassiomanikud. Mõne hetke pärast hüppas must kuju tugitoolile ja kaks kollast silma vaatasid teda imestunult. Kuidas küll perenaine võib olla siinsamas, aga mitte kodus? „Nojah, ma olen siin ...“ ütles Laure kassile ja kehitas õlgu. Ta lehvitas loomale ja otsustas magama heita. Vannitoas oli pabersalvrätte ja ta puhastas veega oma haava. Ettepoole kummardudes hakkas tal pea jälle ringi käima. Hea uudis oli siiski see, et verd rohkem ei tulnud. Ta võttis froteerätiku, pani selle padjale ja

Punase märkmikuga naine

riietus lahti. Pikali heitnud, ei suutnud ta vabaneda röövimispildist. Mõne sekundi jooksul toimunu venis nüüd pikaks aeglaseks pildireaks. Palju pikemaks ja sujuvamaks kui aegluubis võetud film. Umbes selliseks nagu dokumentaalid, mis näitavad laboris mannekeenidega tehtud autoavarii katseid. Seal on näha auto sisemus, esiklaasi lõhkemine sarnaselt purskuva veejoaga, mannekeenide peade aeglane liikumine ette, turvapatjade paisumine nätsumullidena ja otsekui sooja tuule mõjul kortsu tõmbuv plekk.

Antoine Laurain

aurent seisis vannitoas peegli ees ja loobus habemeajamisest. Elektriline aparaat, mille sumin saatis kõiki tema hommikuid, oli pärast sisselülitamist teinud korisevat häält ja siis seisma jäänud, andes voli vaikusele. Ta oli püüdnud pardlit sisse ja välja lülitada, koputanud võrele, tõmmanud kontakti seinast välja ja pannud jälle sisse, aga Braun 860 oma kolme pöörleva lõiketeraga oli hingusele läinud. Laurent ei suutnud pardlit ära visata, vähemalt mitte kohe. Ta pani selle pühalikult merikarpi, mille oli kümne aasta eest Kreekast toonud. Sahtlis vedelevast žiletiga raseerijast polnud samuti kasu, sest järgnes teine üllatus: vannikraani keerates kostis sealt vaid kuiva susinat. Vett polnud. Juba nädal tagasi rippus maja teadetetahvlil kuulutus üldisest veekatkestusest, aga ta oli selle unustanud. Laurent vaatas end peeglist. Ta nägi seal raseerimata meest, kelle juuksed on padja peal püherdamisest

Punase märkmikuga naine

sassis. Veekeetjas oli just nii palju vett, et kohvi teha. Kui ta majast väljus, heitis ta pilgu kaupluse metallvõrele. Kohe avab ta võtit keerates selle elektroonilise luku, siis tervitab peanoogutusega naabrit Jean Marteli (Le Temps Perdu – antiik, vanakraam, ost, müük), kes on end sisse seadnud Jean-Bart’i terrassil ja joob kohvi. Ta viipab ka pesumaja naisele (La Blanche Colombe – kvaliteetne keemiline puhastus), kes vastab oma vitriini tagant samaga. Siis, kui võre on üles tõstetud, heidab ta rituaalse pilgu omaenda vaateaknale, kus on rubriigid „Uued romaanid“, „Kinkeraamatud“ ja „Müügihitid“ ning nende kõrval „Lemmikud“ ja „Kõik loevad“. Kell pool üksteist saabub Maryse, siis Damien. Meeskond on koos, päev algab saabunud kaubakastide avamise ja telefonikõnedega: „Ma otsin ühte raamatut, mille autorit ja kirjastajat ma ei tea, aga see räägib Teisest maailmasõjast.“ Soovitused: „Proua Berthier, see romaan on just Teie jaoks, te otsisite midagi kerget, mis Teie meelt lahutaks, ja ma kinnitan, et Te peate kindlasti tutvust tegema selle autoriga.“ Ja tellimused: „Tere. Mulle oleks vaja kolme eksemplari Molière’i „Don Juani“ pehmekaanelist Biblio lycée väljaannet.” Ning kauba tagastamised: „Tere. Siin Le Cahier Rouge. Ma pean teatama, et saadame teile tagasi „Tristesse d’été“ neli eksemplari, sest neid ei osteta ja ma pean uuendama

Antoine Laurain

väljapanekuid.“ Ja autogrammikohtumiste korraldamine: „Tere. Siin Laurent Letellier kauplusest Le Cahier Rouge. Öelge, kas tuleb kõne alla kohtumine teie autoriga?“

Punase märkmikuga naine

nne, kui ta selle koha ära ostis, oli raamatupoe asemel olnud hingevaakuv kohvik Le Celtique, mida juhtis vanem abielupaar, kes ei jõudnud ära oodata võimalust kolida Auvergne’i ja kelle jaoks Laurent kujutas endast ootamatult ilmunud päästjat. Kohvikul oli see eelis, et sinna juurde kuulus „ametikorter“ sama maja kõrgemal korrusel. Seetõttu oli tee tööle olematu, aga mündil oli ka teine külg: kogu aeg ollakse töökohal. Laurent tegi ringi ümber väikese haljasala, mille ääres asus Le Cahier Rouge ja jätkas teed mööda Pentille’ tänavat. Tal oli käes „Taevas katuseks pea kohal“, Frédéric Pichier’ viimane romaan. Autor pidi tulema järgmisel nädalal autogramme jagama ja Laurent tahtis oma märkmed selle raamatu kohta üle lugeda kahe espresso taga kohviku L’Espérance terrassil, kus ta sageli lõpetas oma hommikused käigud. Raamat rääkis ühe taluneiu saatusest Esimese

Antoine Laurain

maailmasõja ajal. See oli neljas romaan autorilt, kes oli tuntuks saanud raamatuga „Liivapisarad“, looga sõdurist, kes armub noorde egiptlannasse Napoleoni sõjakäigu ajal. Pichier oskas sulatada ühte inimlikud kannatused ajaloo suurhetkedega. Kirjanduskriitika ei osanud sellesse kuidagi suhtuda. Kas oli tegemist hea jutuvestja või tõelise kirjanikuga? Küsimus polnud selge. Igal juhul müüdi raamatut hästi ja autogrammikohtumine pidi kujunema edukaks. Kui ta tänavat mööda edasi astus, tuli SMS Maryse’ilt. Tema äärelinnarong oli poolel teel seisma jäänud ja ta ütles, et ei jõua poe avamiseks kohale. „Hoia mind kursis, Maryse,“ vastas Laurent Vivant-Denoni tänava nurgal. Maja number 6 ees tõstis ta pilgu, et näha, kas ta klient proua Merlier on juba aknad avanud. Vana daam, kes oli suur lugeja ja sarnanes veidi kadunud näitleja Marguerite Morenoga, ärkas juba koidu ajal. „Kui mu aknad pole lahti, härra Letellier, siis olen ma surnud või suremas,“ oli ta ühel päeval öelnud. Nad olid kokku leppinud, et Laurent helistab hädaabisse, kui aknad on kinni. Aga majas number 6 oli kõik korras ja aknad olid lahti. Nemad kahekesi olid ainsad, kes laupäeva hommikul ei laiselnud, kvartal oli tühi. Ta jätkas oma teed mööda Passe-Musette’i tänavat. L’Espérance asus selle lõpus, bulvari ja nädalavahetuse turu vahel. Iga hoovivärava ette oli lükatud prügikast,

Punase märkmikuga naine

mõne kõrval seisis ka vana mööblitükk, kõik ootamas äravedamist. Ühest möödudes aeglustas Laurent sammu – võttis aega mõni sekund, enne kui ta taipas, mida oli näinud – siis läks ta tuldud teed tagasi. Prügikasti kaanel oli käekott. Lillakashalli värvi, ehtsast nahast ja väga heas korras. Sellel oli mitu tõmblukuga suletavat taskut, kaks laia sanga, üleõlarihm ja kullakarva kaunistused. Laurent vaatas ringi – see oli mõttetu tegu, sest ükski naine ei olnud tulemas oma varanduse järele. Selle viisi järgi, kuidas nahkkott püsti seisis, võis arvata, et ta polnud tühi. Kui ta oleks olnud tühi ja katki, oleks omanik ta prügikasti visanud ja mitte kaanele pannud. Aga kas naised üldse viskavad oma käekotte ära? Laurent mõtles kaaslasele, kes oli tema elus olnud kaksteist aastat. Ei, Claire poleks iialgi ühtki oma kotti ära visanud. Tal oli neid palju ja ta kasutas neid vastavalt aastaajale. Ta ei visanud ära ka kingi; isegi siis, kui tema kontsakingade peenikesed rihmad katki läksid, viis ta need kingsepa juurde parandusse. Ja isegi siis, kui neid üldse enam parandada ei saanud, polnud Laurent näinud ühtki paari köögi prügikastis muu rämpsu seas. Kingad kadusid salapärasel viisil. Vaatamata tähelepanekutele oma endisest elust pidas ta siiski võimalikuks, et üks naine on oma koti ära visanud. Teisest küljest aga asjaolu, et suurepärase väljanägemisega kott asub

Antoine Laurain

prügikasti kaanel, paistis rääkivat mingist murettekitavast sündmusest. Näiteks vargusest. Laurent kergitas kotti. Ta avas keskmise tõmbluku ja nägi, et seal sees on tõesti „isiklikke asju“, nagu tavaliselt väljendatakse. Ta hakkas just kotis sorima, kui hooviväravast väljus noor naine, vedades enda järel ratastega kohvrit. Ta läks Laurent’ist mööda ja vaatas tagasi. Kui Laurent temalegi otsa vaatas, kiirendas naine sammu ja kadus nurga taha. Äkki sai Laurent aru, kui kahtlane see olukord võis paista: raseerimata ja sassis peaga mees avamas naise käekotti prügikasti kaanel ... Ta pani koti kähku kinni. Nüüd esitas ta endale eetika valda kuuluva küsimuse. Kas oleks õigem võtta see kaasa või minna rahulikult oma teed? Kusagil linnas on ühelt naiselt röövitud käekott ja ta on tõenäoliselt kaotanud lootuse seda kunagi veel näha. „Ma olen ainuke, kes teab, kus see on,“ mõtles Laurent, „ja kui ma selle siia jätan, pressivad prügivedajad selle kokku või satub see uue varga kätte.“ Laurent langetas otsuse: ta võttis koti ja läks mööda tänavat edasi. Politseijaoskond oli kümne minuti tee kaugusel. Ta viib selle sinna, täidab mõned paberid ja läheb edasi kohvikusse.

Punase märkmikuga naine

lukord oli iseäralik. Otsekui jalutamine mõne sõbra lemmikloomaga, kes soostub sulle väga vastumeelselt järgnema. Laurent oli koti üleõlarihma mässinud mitu korda ümber käe, et kott ei kõiguks silmanähtavalt ega ärataks tähelepanu. Tal oli käes võõras ese, millel polnud midagi pistmist tema õlaga. Veel üks naine vaatas kotti ja tõstis siis pilgu Laurent’i poole. Sedamööda, kuidas ta bulvaril edasi liikus, suurenes kohmetus. Talle näis, et kõik möödujad piiluvad teda silmanurgast ja taipavad hetkega, et pilt on ebanormaalne – mees käekotiga. Ja veel lillakashalliga. Ta polnud ette kujutanud, et kõndimine selle esemega on nii ebamugav. Pealegi meenus talle, et mõnikord oli Claire andnud oma koti tema kätte, kui üles korterisse sigarettide järele või kohviku tualetti läks. Siis jäi Laurent naisterahva käekotiga keset tänavat. Tõsi küll, ta oli lõbusasti häiritud, aga see ei kestnud kaua, sest Claire tuli varsti ja vabastas

Antoine Laurain

ta kotist. Neil harvadel hetkedel möödusid Laurent’ist naised, kes tundsid tema käes olevas esemes ära suguõe omandi, aga nende silmis ei näinud Laurent umbusku, lihtsalt väikest irooniat. Ta oli mees, kes ootas tänaval oma naist. See oli nii ilmne, nagu oleks tal kaelas rippunud silt: „Mu naine tuleb kohe.“ Selliseid kannavad võileivamüüjad. Rühm teksastes ja ketsides lütseumitüdrukuid jagunes temale vastu tulles kahte lehte ja ta kuulis itsitamist ning sellele järgnevat laia naeru. Kas naerdi tema üle? Ta ei tahtnud seda teada. Kas ta oli tähelepanu äratades saanud nüüd naerualuseks? Ta läks üle tee ja valis politseijaoskonda jõudmiseks väikesed kõrvaltänavad.