MAADEUURIJAD
TÄHESTIKULISES JÄRJEKORRAS
Raamatus on maadeuurijad ja nende kuulsusrikkad retked seatud ajalisse järjekorda, ent nime järgi leidmiseks toome nad ära ka tähestiku järjekorras. Abu Hamid Al-Gharnati, 38 Aguirre, Lope de, 68 Al Idrisi, 40 Aldrin Jr., Edwin (Buzz), 156 Amundsen, Roald, 142 Armstrong, Neil, 156 Aufschnaiter, Peter, 150
Galaup, Jean-François, La Pérouse’i krahv, 110 Gama, Vasco da, 56 García Jofre de Loaísa, Francisco José, 86 Gonçalves Baldaia, Afonso, 51 Guerrero, Gonzalo, 70
Barents, Willem, 96 Benjamin Tudelast, 41 Bering, Vitus Jonassen, 106 Bird, Isabella, 136 Buffalo Bill, 134
Harkhuf, 14 Harrer, Heinrich, 150 Hasekura Rokuemon Tsunenaga, 92 Heyerdahl, Thor, 148 Hillary, Edmund, 152 Himilcon, 16 Hudson, Henry, 100
Cadamosto, Alvise, 52 Calamity Jane 135 Cameron, James, 155 Cão, Diogo, 55 Cavelier de La Salle, René-Robert, 104 Clark, William, 118 Collins, Michael, 156 Cook, James, 108 Cortés, Hernán, 64 Darwin, Charles, 122 David-Néel, Alexandra, 140 Dias, Bartolomeu, 54 Drake, Francis, 94 Eanes, Gil, 50 Erik Punane, 35 Erikson, Leif, 34 Eudoxos Kyzikosest, 22
Ibn Battuta, 46 Kingsley, Mary, 138 Kolumbus, Christoph, 58 Komarov, Vladimir, 158 Leonov, Aleksei, 158 Livingstone, David, 128 Loðbrók, Ragnar, 32 López de Legazpi, Miguel, 90 López de Villalobos, Ruy, 89 Maes Titianus, 30 Magalhães, Fernão de, 82 McDouall Stuart, John, 125 Megasthenes, 20 Meriwether Lewis, 118 Moffat, Mary, 129
Francisco Javier, 88 Gagarin, Juri, 158
Nordenskiöld, Adolf Erik, 126 Norgay, Tenzing, 153
Núñez Cabeza de Vaca, Álvar, 74 Núñez de Balboa, Vasco, 62 O’Hara Burke, Robert, 124 Oñate y Salazar, Juan de, 78 Parry, William Edward, 112 Peary, Robert, 146 Pian del Carpine, Giovanni, 44 Piccard, Jacques, 154 Pizarro, Francisco, 66 Polo, Marco, 42 Ponce de León, Juan, 72 Posidonius, 24 Pytheas, 18 Rodríguez Cabrillo, Juan, 80 Ross, John, 112 Scott, Robert Falcon, 143 Shackleton, Ernest, 144 Smith, John, 98 Soto, Hernando de, 75 Stanley, Henry M., 132 Sturt, Charles, 125 Zhang Qian, 28 Zheng He, 48 Tasman, Abel, 102 Walsh, Don, 154 Vázquez de Coronado, Francisco, 76 von Humboldt, Alexander, 114 Xu Fu, 26
SUURED
maadeavastajad ELUD JA RETKED
Harkhuf (ELEFANTINA, EGIPTUS, 2280–2240 EKR)
NUUBIA AARE
O
ma vaaraole väärtuslike kaupade toomiseks avas egiptlane Harkhuf turvalised kaubateed lõunasse. Ta tõi Nuubia aladelt kulda, eebenipuud ja isegi ühe pügmee. Samal ajal avastas ta Egiptuse kõrbest kaks tähtsaimat oaasi. Ent enne teda tungisid tundmatutele aladele teised uurimisrühmad, kes jahtisid aardeid.
A N T I I K A E G • VA N A - E G I P T U S
Harkhuf (ka: Herkhuf, Horkhuf või Hirkhuf ) oli Assuani nomarh ehk Assuani noomi (halduspiirkonna) asevalitseja, kes teenis VI dünastia vaaraosid Merenra I (valitses u 2255–2246 eKr) ja tema poega Pepi II (valitses u 2246–2152 eKr).
14
Merenra I jaoks olid Nuubia alad kinnisideeks. Tegu oli rikka maa-alaga, kus leidus ohtralt kulda. See selgitab vanade egiptlaste huvi selle paiga vastu, mis oli tärganud juba I dünastia vaaraos Narmeris, kelle valitsusaeg võis alata umbes 3100. a eKr ja kellele
Pepi II nimetas Harkhufi „ainulaadseks sõbraks”, „õpetatud preestriks” ja „välismaalaste juhtijaks”.
Aafrika kaart, mis ilmus raamatus „Cosmographia universalis”. Sebastian Münster, 1554–1628.
PUNTIMAA
U
mbes aastal 1494 eKr saatis kuninganna Hatšepsut (valitses 1490-1468 eKr) ekspeditsiooni Puntimaale, mille kohta pole teada isegi täpset asukohta, vaid ainult seda, et see asus kusagil Araabiamaades või Aafrika idarannikul. Samuti Jumalate maa nime all tuntud Puntimaa varustas Egiptuse elunautijaid kulla, väärispuidu, leopardinahkade, vandli ja ainetega, millest valmistati parfüüme. Ekspeditsioonil osalejad sõitsid mööda Niilust ülesvoolu Punase mereni, kuhu jõudes kulus mitu kuud, et seilata Punti, kus neid võttis vastu kuningas Perehu. Egiptlased vahetasid kaasa toodud veini, õlle, ja liha mürripuu, kosmeetika ja nahkade vastu.
omistatakse esimesed sissetungid sellesse piirkonda. Nuubiale suunas pilgu ka Pepi II, kes läkitas sinna oma valitsusaja esimestel aastatel ekspeditsioone, mille eesmärgiks oli koguda rikkusi ja laiendada oma riigi piire. Harkhuf tegi lõunasse neli uurimisretke. Kolm esimest said teoks Merenra I tahtel ning neljas ja viimane Pepi II käsul. Harkhuf naasis neilt aladelt toona ülimalt hinnatud kaupadega nagu leopardinahad, jaanalinnumunad ja -suled, eebenipuu ja vandel. Ent sellega ametniku vägiteod ei piirdunud. Harkhuf avastas ka kaks Egiptuse tähtsaimat oaasi nimedega Al-Kharga ja Al-Daklah, kus tänapäeval elab vastavalt 100 000 ja 75 000 inimest. YAMI MAA Usutavasti sündis Harkhuf 2280. aastal eKr Elefantina saarel, mis asub Niiluse jõel esimese kärestiku lähistel, mitte kaugel Assuani linnast ja Nuubia piirist. Vanade egiptlaste teada oli Elefantina koduks jumal Yamile, kes hoidis sealt Niiluse vetel silma peal. Arvatakse, et Harkhuf tegeles kaubandusega ja sõlmis seetõttu sidemed mõne Nuubia pealikuga. Vaaraode käsul sooritatud nelja suurema ekspeditsiooni juhina läbis Harkhuf pikki vahemaid aladel, mida tunti Yami maana. Tegu oli viljaka tasandikuga, mis ulatus Põhja-Sudaani pealinna Hartumini. Nähtavasti võttis Harkhuf esimese retke Sudaani ette väga noorelt oma isa seltsis. Järgmine kord läks ta teele juba omapäi. Kolmandalt rännakult tõi mees kaasa sellises koguses aardeid, et kuuldavasti vajati nende transpordiks üle 300 eesli. Neljanda retke
ajal, mis viis samuti Yami maale, oli Harkhufil õnne kohtuda pügmee tantsijatega, kes olid toodud mustast Aafrikast. Need köitsid ta tähelepanu niivõrd, et naastes viis ta ühe endaga kaasa. Uus isevalitseja Pepi II sai teada, et rännumees toob talle erakordselt pisikese inimese. Vaarao, ise alles laps, oli kingitusest vaimustuses: leitud on papüürus kirjaga, kus ta annab Harkhufile juhiseid pügmee eest hästi hoolt kanda ja Pepi II kujutavatel figuuridel võib teda sageli näha istumas, see kuulus isik põlvedel. Ametnik oli oma ekspeditsioonide üle nii uhke, et soovis, et neid kajastataks ka tema hauas Qubbet El-Hawas Niiluse esimese kärestiku lähistel. Ta laskis sellesse raiuda kirja, mille lapsvaarao Pepi II talle neljanda retke ajal saatis.
KRONOLOOGIA 2280 eKr: Harkhuf sünnib Elefantinas (Egiptus). U 2260–2245 eKr: Merenra I valitsusaeg, mille jooksul Harkhuf teeb kolm retke. U 2255 eKr: algas Pepi II valitsusaeg. U 2244 eKr: neljas retk Yamimaale. Harkhuf naaseb aarete ja pügmeega. U 2240 eKr: rändur sureb ja maetakse QubbetHawasse. 1892 pKr: arheoloog Ernesto Schiaparelli leiab Qubbet El-Havast Harkhufi haua, mis sisaldab Pepi II kirja raidkujutist.
15
Himilcon (6. SAJ EKR)
TINATEE
H
imilcon oli esimene vahemeremaadest pärit rännumees, kellest on teada, et ta maabus Loode-Euroopa rannikul. Retke eesmärgiks oli leida uus kaubatee Inglismaalt tina toomiseks. See saigi leitud, ent mees soovis avastust saladuses hoida, mistõttu jutustas, et teekond kubiseb hädaohtudest. Omal ajal võttis sarnase mereretke ette teine kartaagolane nimega Hanno, ent tema tee kulges piki Aafrika rannikut lõunasse.
ANTIIKAEG • FOINIIKLASED
Kartaago maadeuurija ja kaupmees Himilcon seilas mööda Lääne-Euroopa rannikuvett, kuni jõudis paika, mida 6. sajandil eKr tunti kui Tinasaart ja mis asus Cornwalli krahvkonnas (Inglismaa). Tina oli pronksi valmistamise võtmekomponent, mille nappuse tõttu kujunesid kaubateed välja juba väga varakult. Himilconil tuli Cornwalli jõudmiseks läbida pikk merereis: oli vaja purjetada mööda Portugali, Hispaania ja Prantsusmaa rannikut ning suuta jõuda Cornwalli rannikule, kus asusid tina lademed.
16
HIRMUÄRATAV KIRJELDUS Seesama Himilcon pani retkel kogetu kirja ja kujutas seda seiklust tõelise õudusunenäona, mida vürtsitasid verdtarretavad tormid ja hirmuäratavad elukad – eesmärgiga külvata hirmu teiste meresõitjate, eriti kreeklaste hulgas, et need hülgaksid kõik mõtted merereiside jätkamisest. Näiteks pajatas ta, et sihtpunkti jõudmiseks kulus neli kuud, sest tuuled polnud soodsad ega meri kuigi sügav ning lisaks oli see vetikatest paks. Samuti väitis ta hirmu suurendamiseks, et „ümberringi tiirutasid raevukad mere-elukad, ja laevade vahel ujusid koletised, samas
KRONOLOOGIA U 525. eKr: Himilcon jõuab Tinasaartele (Cornwall). 6. saj eKr: Hanno purjetab ümber Aafrika ranniku lõunasse. 450. eKr: Herodotos räägib põhjas asuvatest saartes, kust pärinev tina jõudis Vahemeremaadesse.
kui laevad liikusid edasi aeglaselt ja jõuetult.” Tema taktika võis osutuda edukaks. Kreeka klassikalise perioodi ajal viis Bretagne’i ja Cornwalli Tinatee Vahemereni läbi Massalia sadama, mis praegu kannab nime Marseilles. RETKE KROONIKA Pärast Himilconi retke, 450. a eKr kirjutas Herodotos Põhja-Euroopa saartest, kust tema väitel pärines Vahemeremaadesse jõudnud tina. Tegu võis olla Scilly saartega, mida nimetati ka Tinasaarteks (Kassiteriidid). Tänapäeval neil saartel tina pole, ent enne aastatel 400–500 eKr aset leidnud meretaseme tõusu moodustasid nad osa suuremast saarest nimega Ennor. Teave Himilconi tegemistest on tänapäevani jõudnud tänu Plinius Vanemale, kes mainib tema retke teoses „Looduslugu” („Naturalis historia”) ja Rooma luuletajale Rufus Festus Avienusele, kes räägib temast poeemis „Mererannik” („Ora maritima”). Viimane kinnitas, et Himilcon polnud esimene Põhja-Atlandile seilanud inimene, vaid ta järgis mereteed, mida enne teda olid kasutanud Ibeeria poolsaare lõunaosas elavad tartessoslased: „Ka tartessoslased tavatsesid kaubitseda kuni Estrimnidase [Scilli saared] piirideni. Neile meredele jõudsid ka Kartaago kolonistid ja Heraklese sammaste kandis elav rahvas.” Plinius Vanema sõnul toimus Himilconi reis üheaegselt teise kartaagolasest meresõitja Hanno retkega. Ta kirjutas „Loodusloos”: „Ja kui Kartaago võim õitses, sooritas Hanno merereisi Gadesist (Cádiz) Araabia piirideni ja avaldas oma retke kohta jutustuse nagu seda tegi ka Himilcon.”
Himilcon möödus Galiciast ja Kantaabriast, ületas La Manche’i väina ja jõudis Suurbritanniasse.
„Orbis romani paes occidentalis”, Lucas Fielding. Rooma impeeriumi läänealade kaart, mis ilmus teoses „General Atlas” 1823. aastal. Punane joon tähistab Himilconi teekonda.
17
Pytheas (MASSALIA, PRAEGU MARSEILLES, U 380 EKR)
MÜÜTILINE THULE SAAR
P
ytheas võttis ette retke läbi la Manche’i väina Britannia, arktiliste polaaralade ja müütilise Thule saareni. Seikluseks kulus aasta, mille käigus mees läbis üle 12 000 kilomeetri. Tema saavutustest silmapaistvaimad olid seose nägemine loodete ja kuu liikumise vahel ning sõna „hispania” kasutamine Ibeeria poolsaare kohta.
Pytheas oli Kreeka meresõitja, kes ületas Gibraltari väina ja jõudis Thule kuningriigini, mida enamikus klassikalistes allikates peetakse saareks Põhja-Euroopas. Nii võib Thule sõltuvalt autorist olla mõni paik Skandinaavias, Läänemeres või isegi Island. Umbes 350. aastal eKr Massalias (Marseilles) sündinud Pytheas rändas aasta jooksul üle 12 000 kilomeetri. Ta kirjutas oma retkest raamatu „Ookeanil”, ent see pole säilinud – see, mida temast ja ta seiklusest teatakse, pärineb teistelt autoritelt, näiteks Plinius Vanema „Loodusloost”. KUIDAS SEE KÕIK JUHTUS? Pole täpselt teada, kust Pytheas oma retke alustas. Tema päevil kontrollisid Gibraltari väina kartaagolased, kes olid kõikidele laevadele peale enda omade tee kinni pannud. Seetõttu väitsid 19. sajandi ajaloolased, et kindlasti reisis ta maad mööda Loire’i või Garonne’i jõe suudmeni. Teised uurijad väidavad aga omakorda, et tal õnnestus meresulgu vältida, seilates ainult öösiti,
ja leidub ka neid, kes usuvad, et ta kasutas ära hetke, kui väin polnud suletud. Lõpuks on ka võimalik, et massaallasena polnud tal väina läbimisega raskusi, sest 4. sajandil eKr olid Massalia suhted Kartaagoga head. Olgu sellega, kuidas on, igatahes võttis Pytheas kursi põhja, ja kui ta tõesti läbis Gibraltari väina, jätkas ta seejärel piki Portugali rannikut, jõudis Galiciasse ning seilas mööda Kantaabriast ja Bretagne’ist. Teel tehti peatus Saint-Micheli mäel (tänapäeva Normandia), mis oli tähtis tinakaubanduse keskus. Kindlasti jätkas ta teekonda ja jõudis Britanniasse. Kreeka ajaloolase ja geograafi Straboni järgi viitab Pytheas sellele kui Pretanniká Nesiále, mis võiks tähendada tätoveeritud inimeste saart. Tegu oli jäise piirkonnaga, mida räsisid pidevad külmad, nagu kinnitab meresõitjat oma teoses „Ajalooline raamatukogu” („Biblioteka historika”) tsiteerinud Kreeka ajaloolane Diodorus Sitsiiliast. Nimelt näib, et Pytheas ei purjetanud mitte ainult ümber Briti saarte, vaid ilmselt ka tutvus mõne sealse piirkonnaga ja külastas mõnd kuningriiki. Paistab, et kõige paremini sai ta läbi Cornwalli asukatega,
ANTIIKAEG • KREEKA
PYTHEASE SAAVUTUSED JA TEMAGA SEOTUD KAHTLUSED
18
E
hkki Pytheasele omistatud uurimisretke tõepäras pole kahelnud mitte ainult tänapäeva teadlased, vaid ka klassikalised autorid, näiteks isegi Strabon, tuleb esile tõsta tema saavutusi: • Ta oli esimene, kes kasutas kirjasõnas Ibeeria poolsaare kohta nimetust „Hispania” ja nägi selles poolsaart. • Ta oli esimene lõunast pärit rännumees, kes kirjeldas keskööpäikest ja virmalisi. • Ta seostas loodete liikumist Kuu omaga. • Ta ületas põhjapolaarjoone ja arvutas üsna täpselt välja Põhjapooluse asukoha.
Esimene suur Põhja-Euroopa kaart, millel on näidatud ka Thule saar. Kaardi koostas Olaus Magnus 1539. aastal ja see asub Uppsala raamatukogus. Paremal: detail Thule kaardist.
mis oli tina kaevandamise ja müügi keskus, sest need olid võõramaalastega suhtlemisega harjunud ja sõbralikumad. SALAPÄRANE THULE Strabon omalt poolt kirjutas: „Pytheas väidab, et uuris isiklikult kogu Põhja-Euroopa piirkonda kuni maailma veereni.” Meresõitja jõudis aladele, mis piirneb põhjapolaarjoone ehk Thulega. Selle elanikud ütlesid, et päevateekonna võrra edasi sõites jõuab ta tahke mereni. Viited Thulele jutustavad mingist paigast, võib-olla saarest, mis asub kuuepäevase meresõidu kaugusel Suurbritannia põhjaosast. Mõte, et selleks paigaks võib olla Island, põhineb Pythease enda kirjeldusel, mis osutavad, et sealne maastik oli vulkaaniline. Ent meresõitja jutustas, et Thule
elanikud on maaharijad, kes armastavad mõdu, ja häda on selles, et Island asustati alles 9. sajandil. Seetõttu on müütilise Thule täpne asukoht endiselt teadmata. Pytheas selgitas, et sellest paigast edasi on nii kõndimine kui purjetamine võimatud: seda takistas mere ja jää vormitu mass. Nii võttis Pytheas kursi lõunasse. Algas tagasitee. Ka selle marsruut pole päris selge. Arvatavasti purjetas ta enne lõplikult Massaliasse naasmist piki Läänemere Saksa rannikut. Võimalik, et rännumeest huvitas selle piirkonna merevaik. Samuti võib olla, et ta suundus itta, Visla jõe (Poola) suudmesse ja seejärel Eestisse. 19