I PEATÜKK
Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest11
Igasuguse eesõigustatud seisundi [ stato ]12, igasuguse ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub kas vabariigile või valitsejale.13 Ainuvõim on kas pärilik – kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega – või vastne. Viimane omakorda on kas läbini uus, nagu oli seda Francesco Sforza14 valitsemine Milanos, või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule, nagu on seda Hispaania kuninga15 valitsemine Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainuvalitsusele allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma relvadega, saatuse [ fortuna ] või tubliduse [ virtù ]16 kaasabil.
II PEATÜKK
Pärilikust ainuvõimust17
Jätan arutlemata vabariikidest, sest neid käsitlesin teises kohas pikemalt.18 Keskendun vaid ainuvõimule ja arutlen eeltoodud visandeist kinni pidades19 võimaluste üle, kuidas seda teostada ja säilitada 20 . Ütlen niisiis, et pärilike, oma valitseja suguvõsaga harjunud valduste hoidmisel kerkib esile märksa vähem raskusi kui uutes valdustes – piisab vaid sellest, kui ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu; nii et tavapäraste oskuste puhul jääb säärane valitseja alati troonile, kui pole just mõnd tavatut ja peatamatut jõudu, mis ta võimust ilma jätab; ja ka võimust ilmajäänuna võidab ta selle tagasi niipea, kui anastajat mingi õnnetus tabab. Meil Itaalias on eeskujuks Ferrara hertsog21, kes lõi tagasi nii veneetslaste rünnakud kaheksakümne neljandal kui ka paavst Juliuse kallaletungi kümnendal22 aastal üksnes tänu sellele, et tema suguvõsa oli valitsenud paikkonnas juba iidsest ajast saati. Sest eks ole loomulikul valitsejal vähem põhjust ja tarvidustki karmuseks, mistõttu on loomulik, et teda armastatakse rohkem; ja kui erakordsed pahed ei muuda teda vihatuks, on mõistlik arvata, et alamad peavad temast loomuldasa lugu {ning} valitsemise põlisusse ja järjepidevusse sumbuvad nii uuenduste ajed ja eeldused kui ka mälestused neist, sest eks jäta ju iga muudatus endast alati maha pidepunkti järgmise ettevalmistamiseks.23
NICCOLÒ MACHIAVELLI VALITSEJA
Kuidas peaks uuendusmeelne valitseja tegema riigikorralduses jõulisi muudatusi, pälvimata alamate viha ja kogumata vaenlasi? Millal on vaja reegleid rikkuda? Kas valitsejana on parem olla kardetud või armastatud? Niccolò Machiavelli (1469–1527) käsitleb poliitilisi režiime ja nende juhte läbi ajaloo, Rooma keisritest renessansiajastu paavstini. Ta analüüsib mitme riigi valitsemispraktikaid, sõjapidamist ja valitsejate isiksuseomadusi, teeb järeldusi ja annab tarka nõu.
16. sajandil kirja pandud traktaati „Valitseja“ on minevikus taunitud kui kurjakuulutavate maksiimide kogumit ja türannia propagandat. Tänapäeval hinnatakse seda kui esimest teaduslikku poliitikakäsitlust, mis seab kahtluse alla iidsed ja keskaegsed mõtte- ja moraalitraditsioonid. Machiavelli poliitiline distsipliin juhindub realistlikest oludest ja väljavaadetest. Nii on tema „Valitsejast“ saanud poliitikapiibel, mille sirgjoonelise loogika ja selgusega esitatud õppetunnid on väärt lugemisvara kõikide eluvaldkondade praegustele ja tulevastele tipptegijatele.