KünnapRoosteSinijärv 2008...9
Kolme mehe ühislaul: Koidula on surnud. Jürgen Rooste võitleb lõvide, timbuukide ja palavikuga. Asko Künnap vahendab bemmimeeste haikuvõistlust. Karl Martin Sinijärv manab esile Käilakoletise ja võtab seda põhjalikult lahata. Värsket Ameerika luulet: Beckmann, Rohrer ja Zapruder selges maakeeles Sinijärve ja Künnapi tõlkes. Surmtõsine mälestus sellest, kuidas Jürgen Rooste hakkas uskuma, et ta on surnud. Asko Künnapi graafikat ja märkmeid viimasest etruskist ja Itaalia faunast. Ei ainumast diskursust ega paradigmat!
Väljaandja: Näo Kirik ja Ühinenud Eesti Karmavõlglased © Asko Künnap, Jürgen Rooste ja Karl Martin Sinijärv Tänatud olgu: Eesti Kultuurkapital ja ajakiri Vikerkaar
SISUKORD Matthew Rohrer Palju õnne sünnipäevaks 1 Künnap Rooste Sinijärv Lydia Koidula on surnud 2 Midagi huvitavat 3 Jürgen Rooste Lõvi 5 Asko Künnap Bemmimeeste haikuvõistlus 12 luulet 13 Jürgen Rooste Saatan tuleb unenägudesse 20 Karl Martin Sinijärv Isamaalisi laule meie riigi sünnipäevaks 30 Jürgen Rooste Kuidas ma hakkasin arvama, et olen surnud 40 Kujundus: Asko Künnap Esikaanel: Asko Künnap KünnapRoosteSinijärv, 2008 2 ROOSTE
Asko Künnap Saatanlik pool seitse hommikul 53 luulet 54 Karl Martin Sinijärv Kui maailm muutub miljoneiks 64 NYC BUKETT Joshua Beckman 66 Matthew Rohrer 74 Matthew Zapruder 79 Karl Martin Sinijärv Kolm põrsakest, ruudus 86 Karl Martin Sinijärv Eesti luule käilakoletis 88 Rooste ja Sinijärv Avastamata Õlimaali-Asko 92 Tundmatu autor Kolm Naksitralli, Kass ja Rott ja umbmäärane 95
Šnitt: Jüri Kaarma Tagakaanel: Asko Künnap Kukesupp: 9 reinkarnatsiooni, 2008
matthew rohrer Palju õnne sünnipäevaks Inglise keelest tõlkinud Karl Martin Sinijärv Teiste inimeste armastus on täiuslik oma ebatäiuslikkuses, ta juhatab teed mägisele lilleaasale. Selle lille tõin ma sulle kõrgelt Colorado aasadelt ja kogu sinise suve raskus rõhus ja painas. Kui ma ta noppisin, ohkas lill. Ära-unusta-mind. Sa elasid Firenzes ja mina olin purjus. Nüüd, alati, olengi, purjus.
künnap rooste sinijärv Lydia Koidula on surnud jah lydia koidula on surnud rahu tema põrmule pühale lydia koidula on surnud emajõe ööbik ei laula enam kunagi lydia koidula on surnud nekrofiil liigub labidas käes lydia koidula on surnud maetud saksamaale mis venemaa on lydia koidula on surnud on tõesti surnud jah tema kes sai karistuseks lätlasele mehele pandud raha peale trükitud igasse kooliõpikusse topitud lydia koidula on surnud postipapa enese tütar püha rulluisutaja taevas jumala ainus silmarõõm isemängiv pajuvile neeva luhal lydia koidula on surnud 4
AK JR KMS
enam ei kriibi ta veriste küüntega luuletusi pruunile tapeedile kuskil kuratlikus kroonlinnas lydia koidula suri loitsides madruste mässu munedes merevahusse geenigranaate millest maailmamered saavad koorutama lenineid elviseid grebenštšikove ja kahekümnendaid sajandeid jah lydia koidula on surnud rahu tema põrmule pühale (koidula myortva a mõ ještšo nyet koidula myortva - a mõ? te kto nas lyubyat smotryat nam vsled koidula myortva - a mõ? a mõ ještšo nyet) 2006, detsember
Midagi Huvitavat Hämaras hakkab linn kuidagi hõbisema. Ta hakkab enese järele maitsema. Hämaras hakkab linn väänduma ja moonduma. Ta paindub me ümbere ümaraks soojaks kehaks. Ümaras hakkab me seesmine isekeha linna ja leevikese järele lõhnama. Ümaras soojas kohas poegivad madud. Nad noogutavad sabadega, nad sooritavad manöövreid. AK JR KMS
5
See on me pesapaik, me haudumistemperatuur. See on me leppimispaik, kus me kõneleme pujäänide pondrikku keelt ja tiksub sumb-und mu vanaisa roostessoikund uur. See on me esäesäpaik, me mõtluse makulatuur. See on me sapi ja sarmi kodukoht, tavalise taldriku tühjendustanum ja kollidest mõnusalt koristamata suur kuur. Ning kui seie tatsub koerakoonlase kumerkarvane kand oma õelkolekuriküünjal mindsind lõhkirebival moodusel, udume talle pääle puhast sulatuld – ojeee! Ümeras juba udusime - tõrva ja luiseid nooli. Kassid kangastelgedeta, koerad koonutsi koledad, Ümeras juba hiirekõrvadeta rotikuningad vandusid alla Maavalla laulule just. Hämaras hakkab linn linnaks kuhtuma. Läänepoolt kõdunev, kadunev, kodune linnade linn homseiks telereiks taltub. Eesriide langetab, paekivist, tolmuse, tühja.
6
ROOSTE
Jürgen Rooste lõvi On kaks imeõrna, kaduvat hetke: inspiratsioon ja viiv, mil vana pohmakas muutub nooreks õitsvaks joobeks. Mu naine on õppinud asju märkama. Vihjeid ja varje sellest, et olen purjus – ta ei salli joomist. Näiteks see, kui hakkan ainult sõnumeid saatma, siis ta teab, et olen liiga vintis, et rääkida – keel oleks telefonis pehme. Või siis, kui artikuleerin liiga täpselt, püüdlikult. Või kui koban võtmetega lukuauku. Viimasel ajal on see tõusnud uuele tasemele. Kui pistan võtme auku ja keeran liiga täpselt, liiga kindlalt, saab ta aru, et petan, olen täis. Nii me mängime, mina harjutan end osavamini varjama oma purjusolekut, tema tabab vähimaidki märke sellest. Vaid seda soome teismeliste plikade nippi, millest sõber mulle laevas rääkis, pole ma proovinud. Nad pidavat leotama tampoone viinas ja siis… Ei jää lõhna ega midagi. Mu juures oleks see hoomamatu, väike abimees. Aga ma olen mees. Mees-mees. Ja keeran just lahti oma kodu lukku. Täpselt, kindla käega, eksimata vähimaski liigutuses, olen enese üle uhke. Ma olen sündinud lõvi tähtkujus, kohe on mu sünnipäev. Toas on vaikne, liigagi vaikne, keegi ei torma mulle ukse peale vastu. Kuulen üle vaheesiku köögist mingeid hääli, midagi loomalikku, ebaloomulikku. Sees kähvatab: see, et mina olen… mis ma olen, ei tähenda veel, et tema peaks… Hing värahtab vihkamist, kadedust, ebalust, abitust, hirmu, ükskõikset kõikepurustavat ülbust. Esikupeeglist möödudes näen hetkeks üht meest peeglitaguses maailmas: kahvatut, väsinud, habetund, purjus meest, kes raputab kuivaks oma vihmavarju. Seisan köögilävel, mu jalad lähevad õige natuke nõrgaks, et pean uksepiidast haarama, sees keerab. Söögilaual istub pirakas isalõvi, nii suurt pole ma näinud ei loomaaias ega dokfilmis ega lapsepõlves Moskva tsirkuses. Lakk lohakalt rippu nagu rokkstaaril. Mu naine seisab ta kõrval, sellisena nagu ta on oma parimail päevil: pringi ja seksikana mustas paljastavas kleidikeses, ROOSTE
7
ees vaid haagikesterivi, tumepunased juuksesalgud langemas näole. Ja silitab lõvi külge, mis läigib laelambivalguses nagu kulunud topisenahk. Aga selle karva ja naha all liiguvad elusad lihased. Tunnen ta roiskundlihast hingeõhku, mil lõvi lõõtsutades hingab. Me lapsed ripnevad ema jalus, ümber laua, ja üritavad lõvile pai teha, too urahtab ne pääle ja vaatab pisisibilasi-murdjakääbikuid näljasel pilgul, kool kihve vahelt tasa nirisemas. Karjatan hääletult, kopsust tuleb ainult mingi kähin, mil ta käpp liigub poisi poole, sunnin end astuma üle köögi, jalad on nagu surnud: tuimad ja sügelevad seest, krampis. Kisun lapsi kättpidi eemale, nad tõrguvad natuke, virisevad, aga saavad siis aru, et miskit on viga; hingan sügavalt ja raskelt, nii et hetkeks kostavad me lõõtsutavad rasked hingetõmbed lõviga ühte. Ka mina olen täna söönud roiskund liha, küll türklase kebabit Hesas, Suure Rooberti tänaval. Saan sest hingamisest jõudu, lükkan lapsed esikusse, säält elutuppa, poja kukub ja hakkab tihkuma, aga see pole praegu mu esimene mure. Lähen tagasi kööki, sisistan peaaegu karjudes, ägades läbi hammaste: “Mida kuradit sa teed, mis see peaks olema? Hulluks oled läinud? Kust sa ta said?” Tunnen, et rääkides lõualuu väriseb. Lõvi möirahtab mu poole ja kergitab oma jõulist keret, köögilaua jämedad jalad nõtkuvad nonde mõnesaja kilo all. “Tss,” naeratab naine: “ära nüüd, ta on jumala taltsas.” Jumala taltsas lõukoer näib tõesti rahunevat ja istuvat, ent järgmisel hetkel ragiseb ta möirgest kogu köök, nagu oleks välk sisse löönd või sõda valla läind. Me koer, kolmekilone beež pekinginäss Boy George, läeb klähvides laua ümber karglema, lõvi vehib peaga, vaatab ühelt ja teiselt poolt, üritades teda leida. Läen pea roomates üle köögi ja kisun koera sabapidi ära, ta lööb oma tillukesed hambad mulle kätte, aga ma ei tee valust välja, kisun ta ära, tunnen, kuidas miski suur ja võimas ja terav mööda mu selga libiseb, riie rebeneb, näen üle õla lõvi küünte küljes mu pintsakuribasid. See pole üldse mu pintsak, mu sõbra pintsak, selle toreda Saare joodiku ja kirjamehe oma, mõtlen õudusega. Mis ma talle nüüd ütlen? Mu naine seisab senini lõvi kõrval, räägib taga, silib ta karva, kuigi lõvi lõriseb tasa ka tema pääle. Viskan koera laste juurde ja kisun elutoa ukse kinni, siis läen kööki, võtan naisel õlgadest ja tarin ta esikusse, ta ei tõrgu, vaid liigub nagu transis. Tõmban köögiukse kinni ja hoian jõuga linki üleval, kuulen, kuidas köögis miski suur ja võimas end liigutab, ringi liigub, tasa lõrisedes-urisedes, küüned kraapamas linoleumi. Välja ta ei pääse, siinpool on 8
ROOSTE
suletud uks, mille ta ehk vaid kogu keha raskusega hüpates võiks purustada. Teisal rõdu, mille ees trellid nagu loomaaias. Ja enne neid ukseklaasid, mitte tugevad, ent küllap purunemisel oma teravate servega lõvilegi vastikud. Hoian ikka lingist, valides teise käega mobiilil infotelefoni numbrit, palun end ühendada loomaaiaga. Sääl vastab pahur naishääl. “Loomaaed. Rääkige.” “Andke andeks, mul on hädaolukord, kas saaks Mati Kaaluga rääkida, ta teab mind, vana koolivend…” “Mis olukord?” “Hädaolukord!” “Jaa, mis olukord?” “Lõvi, meil on kodus lõvi, tõesti, ärge pidagi mind hulluks, see võib olla teie lõvi. Või tsirkusest, jumal teab, kas meil on linnas praegu mõni tsirkus, aga kas te saate kontrollida, on teie lõvi puuris? Ja palun, palun, andke Mati Kaalu, direktorit, ta teab mind, me oleme vanad koolivennad…” “Täna on tööpäev juba läbi, Mati Kaal on koju läinud. Helistage homme uuesti, kui see teie “probleem” ära kadunud pole. Tõesti, hommik on õhtust targem. Ehk selge peaga saame teineteisest paremini aru, eks? Hääd und!” Tuut-tuut-tuut… “Ei, te ei mõista…” Lõvi prantsatab teiselpool vastu ust, kuulen ta rasket hingamist siinsamas enese kõrva juures, mõne sentimeetri paksuse puitukse taga, ühe väikese metalllukukeele taga. Üritan jalaga esikutooli lähemale tõmmata. Naine seisab samal kohal, kuhu ta jätsin, koer klähvib hullumeelsena elutoaukse taga, kuskil tönnivad me lapsed. Naine silitab mu õlga: “Usu nüüd, ta ainult näeb hirmus välja.” Köögist kostab miskit klaasiklirinat ja tasane möiratus, hiiglaslik kiskjakogu peatub ukse taga, nuusutab ukse alt, tema jõletu peakolu tume vari paistab praost, tunnen, kuidas ta nuhutab, kuidas ta hingab me vaheesikut nagu mingit pilti oma pähe. Tõmban ropsuga tooli enese juurde ja sätin selle seljatoe viltu lingi alla toeks. Valin hädaabinumbri. “Olete helistanud hädaabinumbrile, häirekeskusse, palun rääkige!” “Ma tõesti ei ole hull, uskuge, ma ei ole joonud. See on pentsik, aga mul ON köögis lõvi. Päris lõvi, noh. Jumal teab, kas loomaaiast või tsirkusest, aga siin ta on. Ja ta on ohtlik, mul on lapsed ja…Palun, saatke mingi meeskond, uinutipüssiga või midagi. Muidu lõhub ta end varsti välja!” “Kas te teate, et metsloomade pidamine linnakorteris on karmilt keelatud, te ROOSTE
9
tõmbate endale niiviisi suure jama kaela.” “Andke andeks, ma pole kedagi pidanud, mu naine…” “Korter on teil ühine?” “Jaa, aga…” “Niinii, abielus olete ametlikult?” “Jaa, aga…” “Niinii, siin pole ju küsimustki. Järelikult peate koos lõvi.” “Ei, te ei saa aru…” katkestan kõne, istun ukse kõrvale põrandale. Mu naine seisab ikka säälsamas, näol kelm ja võidukas naeratus. “Ma ju ütlesin, ta on taltsas.” Taltsas lõvi viskub kogu kehaga vastu ust, lukukeel raksatab, piit viskub paigast ja põrandale niriseb saepuru, krabiseb krohvikilde. Karjatan, kisun ust lingist kinni, tunnen, kuidas ta mind uksepraost nuhutab ja kuulen siis küüntekribinat uksel. * Ärkan võpatades, üleni higisena, magan oma voodis Mäkelätänaval, siit edasi elab juba palju eesti töölisi. Mul on korraga külm ja palav, kell ei saa olla veel palju, võib-olla viis või kuus. Tantsu- ja joomalokaal Stadin Tähti on oma uksed ammu sulgenud, aga kuulen avatud aknast veel tänaval jauravaid riigi joodikuid, kes teosammul Ida-Pasila poole tuterdavad. Seina taga teeb hull naabrimees koledaid hääli, ta sosistab heitlikult vastu seinalaudu, kuidas keegi Liisa tuleks tappa. Panen telekast MTV mängima ja keeran heli valjemaks, surun teise padja kõrva peale, et mitte teda kuulda. Kuulen ikka, iga nohinat ja röhatust. Ma ei mäleta, kas olen ukse ikka korralikult lukku pannud, kardan, et ta tuleb siia. Ja kardan minna ka ust katsuma, kas on ikka lukus. Kogu keha väriseb, mulle meenub ähmaselt, et olen kolm päeva järjest joonud. Ja kui alkohol kolib sisse, kolib välja kõik inimlik. Jäävad ainult kõige karmimad tondid ja kollid, peletised: hirm, ärevus, viha, jõuetus, rahutus, tühjus, ülbus, meeleheide, ükskõiksus. Nemad siis lällavad mööda seda tühja, õõnsat, tuulest kumisevat lossi, laiavad ta koridores ja nurgatagusis. Sunnin end minema üle toa ja kraanist Hesa vett jooma, see on hea vesi, ta annab lootust. Lootus on nagu Bruce Willis, kes sellele töllide ja kollide peole sisse sajab, kahes käes suitsev tukk. Jippikkaieee, maderfakker! Me veel tuleme tagasi! 10
ROOSTE
Jeerum, seda unenägu! Viimati nägin nii hirmsat und kaks kuud tagasi, kevadel, elasin siis ühel saarel, vanas kasarmus. Mul oli sõber külas. Tõusin kellatärina peale ja uimerdasin voodi jalutsisse. Vaatasin üle õla tagasi ja nägin: Augustinus (nii oli ta katoliiklik nimi) magas oma voodis. Ja ta magas ka minu voodis. Ja kolmas Augustinus magas duširuumi ukse vahel, jalad toas. Mul hakkas õudne. Ei-ei, ma ei kartnud midagi müstilist, aga ma olin veendunud, et olen peas miskit katki joonud või mõtelnud. Üritasin karjuda, et ta ärkaks ja mind kiirabisse toimetaks, aga häält ei tulnud. Äkki liigutasin, kuidagi, läbi miski hägu ja udu jõudis kohale, et ma siiamaani magan, et mu keha vedeleb oma kohal voodis, ent vaim rändab oma rändamisi. Tõusin rapsakuga istuli. See oli olnud liiga reaalne, liiga lähedal, siinsamas. Mu üks teine, uneusku sõber teaks kindlasti, mis see tähendab…Aga lõvi, mis kuradi lõvi. Ahjaa, see on sümbol, labane, ma ise olen lõvi, lõvi tähtkujust, ma ise olen kõige hirmsam, mis sääl kodus olla võib, kõigi ohtude allikas. See on liiga labane, siin pole isegi freudiga miskit teha, mõtlin. Tahtnuksin veel magada, aga värinad ja judinad jooksid mööda keha ja ihu nagu miskid nähtamatud parasiidid-ussikesed. Nagu sooled võivad minna ussitama, nii võib ka vaimu sigida solkmeid. Peaksin magama, peaksin minema tööle, peaksin minema laevale ja koju, mõtlin, ega suutnud teha õieti ühtki neist: BBC uudised näitasid maailma esimest närviimpulssidele reageerivat tehiskätt, mis kommertstootmisse läheb. Õnneliku näoga endine USA eridemineerija, kes Iraagis käest ilma jäi, demonstreeris, kuidas ta kobamisi laualt piljardipalli saab võtta. Mõtlin: mul oleks praegu vaja seda robotkeha, mis teeks seda, mida ma mõtlen, reageeriks mu eest sellele maailmale, ta võimalustele, kasvõi kobamisi. Kakleks lõvide ja tööde ja naistega. Miks peab alati kaklema, miks peab oma organismis tekitama selle olukorra, et ta kakleb iseendaga, oma mürkidega? Mõtlin ma, suutmata teha midagi muud. Lehitsesin käte värinal Nõukogude Liidu rahvaste punast raamatut, mis voodi kõrvalt pihku puutus. Nii palju olemusolu äärel seisvaid või kadunud rahvaid. Me ei saa kaotada veel üht eestlast, mõtlin, ma pean end siit püsti ajama. Jumal, kas sa kuuled ja näed mind? On mu armetus, mu kahetsus, mu maas- ja pekstudolu sulle meeltmööda, piisavalt siiras ja hale? Siis anna mulle andeks ja anna see jõud jõuda esimese trammi peale, mis kannaks mind siit uttu, kuskile, jumalteab… Ja kingi mulle inimese nägu, et mu nainegi usuks, et ma olen inimene, mitte elukas, mitte tulnukas. Ja karp tic-tac’e, et mu hingeõhk ei haiseks, nagu poleks ma kolm päeva pääle õlle ja viina miskit söönud. MulROOSTE
11
le meenusid sest ajast vaid miskid sähvatused, sõprade mölakad-ärajoodud näod, me nõdrameelsed ja ropuvõitu naljad; võõraste plikade totralt õnnelik hobusehäälne naer üle kõrtsulaua; keegi tülinorijast töll, kes oma vapruse ja ülbusega siruli käis ja siis tooliga sai; aina taskus tinisev telefon, mis must igavesti vastamata jäi. Ah töö juurest? Pets, ütle, et oled mu isiklik assistent, et ma ei saa rääkida… Ah kodust? Pets, ütle, et mind enam pole! Millal ma pean oma asjade järgi minema? Ära solva mind. Kes ma üldse olen, et mind solvata? Vaatasin kella pealt kuupäeva, ma polnud oma sünnipäeva maha maganud. Homme, alles homme. Täna olen veel kakskümmend seitse. Nagu Joplin, nagu Hendrix, nagu Jones, nagu Morrison kunagi olid kakskümmend seitse. Kõik on hästi, Maakera liigub nagu jumala kosmiline keeglipall mööda oma trajektoori, me kihutame läbi universumi sel kivipallil, kiirusel, mida me ette kujutada ei suuda. Mida tähendavad siin kolm päevakest, kolm tühipaljast päevakest? Universumitki pole enam ühel päeval, mis siis meist, jumala lastest, rääkida. * Seisan kodu ukse taga, käed värisevad nii, et ma ei suuda kuidagi teeselda uljast ja kindlakäelist võtmeragistamist, pisimgi võtmepuudutus lukul paneb metallitükid võikalt üksteise vastu plõgisema. Täna on mu sünnipäev. Surun võtme lõppeks lukuauku, mis mul üle jääb. Kuulen ülevalt juba majanaabrite samme. Veel tobedam sest sisenemishirmust tundub lihtsalt töllina koja peal seista, oma ukse taga, võti näpus. Korteris on hämar ja vaikne. Kuulatan. Ei mingeid hääli. Nad on väljas, jumal tänatud! Jõuan end kuidagi inimeseks peksta. Panen esikutule põlema. Peeglitaguses maailmas vilksatab hetkeks mees: näost hall, habetund, väsind, kortsus pintsakus (“lähen ütlen täna linnapeale, et ta on kõnts!”), silmaalused öösügavalt potisinised, käes vihmavari, täiesti kuiv. Astun köögilävele, tahan külmkapist mahla või piima otsida, ükskõik, midagi vedelat, jahutavat, lohutavat, jah, sest lohutus on nagu Winona Ryder plikakesena: särasilmne õnnistus sus. Klõpsan lambi põlema ja sääl, köögilaual, istub hiiglaslik, matsakas isalõvi. Lakk segamini nagu rokkstaaril. “Tere õhtust!” ütleb ta. “Kuidas, palun?” “Tere õhtust, olen sind oodanud. Ma olen nagu osake sind, veidike meeldiv, veidike metsik, veidike taltsas, veidike hull. Toiduahela kõrgem aste, tead 12
ROOSTE
küll. Ma mõtlesin, et sul on mind vaja, ilma minuta jääd sa nõrgaks, laisaks, araks. Mäletad seda lugu lõvist poisi taskus? Ma olen seesama lõvi. Aga sa kasvasid suureks, ja mina ka. Siin me siis nüüd oleme.” Ma läksin aeglaselt ta juurde ja silisin siis suurt higist lõhnavat värelevat keret: nii palju jõudu, nii palju iseteadvust, nii palju õrnust! Lõvi sees hakkas tööle väike nurrumasin, ta laskis silmad armsalt vidukile ja mõnules, ta karv ja nahk läikisid kulunult nagu mõnel topisel, aga ne all olid liikvel elu ja jõudu täis lihased. Kuulsin vaevu luku klõpsatust ja laste jägelemist uksel. Siis seisid nad köögilävel, lapsed pudenesid sisse, mu ümber mind teretama, kallistama ja lõvi patsutama; ta nurrus mõnust. Naine seisis hetke sõnatuna köögiuksel, siis pistis röökima, hakkas käte värinal Mati Kaalu numbrit otsima. Üritasin teda rahustada. “Ära karda, ta on jumala taltsas. Vaata ise, kuidas nurrub. Tule, patsuta ka!” Millegipärast kiskus ta kisendavad lapsed me juurest eemale; silitasin lõvi nahka, panin oma väsinud pea vastu ta külge. Lõvi hingas sügavalt, lõõtsutas lausa, ta süda pummerdas-trummeldas meeletut sügavat biiti. Mõtlin, kui mul oleks selline süda, kui palju mahuks tasse armastust, kui palju mahuks tasse elutungi!
ROOSTE
13
asko künnap Bemmimeeste haikuvõistlus Reeglid: Alul kavandati mõõduks klassikaline 5 + 7 + 5, siis lihtsustati see igaks juhuks tumedate klaasidega 3 + 5 + 3-ks, ülesande ikkagi veel liiga keerukaks osutumisel nuditi aga turvaliseks igamehe 1 + 2 + 1 haikutuseks. Peavõit: Kroomitud sumpsiga kolmekihilise hamburgeri kasutusõigus 6 kuuks koos sellele järgneva 48-kuise võõrutuskuuriga. Tulemus: Kolm keset vöötrada surnukssõidetud last, kaks vanarauaks püherdatud eelmise sajandi bemarit, üks tõeliselt tore nädalavahetus Harjumaal ja järgnevad read:
14
Jou, sepad, jou!
Nokk väga pikk!
Paks, viska sott!
Oi! Rama või!
Ohh, mida Bemm!
Sitt juba keeb!
Sae pekki, Siil!
Vau, valu velg!
Türa ma’i või.
KÜNNAP
Tehased Olin toona ära ülikoolis, kui tehaste uksed avati. Tehaste, mida ma läbi porililledes bussiakna hommikuti vaatasin. Uksed avati ja kevad oli. Talvel keltsa istutatud kõhnad kastanid ja kased olid juba korralikult oma aukudesse surnud. Olin toona ära ülikoolis, kui tehaste uksed avati. Tehaste, kus toodeti tolmu, mis võttis makaronidelt maitse, vaadetelt värvid. Uksed avati ja, mütsid pihus, alt üles vahiti tehaseid, maa betoonist tiivanukke, mis tühermaast tõusid kui saared taanduvast verest. Olin toona ära ülikoolis, kui tehaste uksed avati. Ja kõigile mu kodutänavaile anti nende nimed tagasi, tuhk uuesti raamatuiks sai. Uksed avati ja laskus tolm, korraks päikestki vilksatas, raskejalgne kevad astus üle kraavide ja kaablirullide otse külma ajalukku.
KÜNNAP
15
Külakooliõpetaja viimane sügis Maitse järgi hekilabürinte, võrkturundust, seriaalisuhteid, ruudulist paberit – ja jumal, su isiklik jumal ongi valmis! Me uinume, ärkame saateisse, võib-olla isegi edastama, kiirgame neid kui rahast valus mõistus koondub ööks. Kuivanud tiigi põhjas on vesilike luud tähtkujudeks mustast mudas taevas, need mu vaesed väiksed krokodillid! Pisut rohkem usku, vähem mälestusi, ajaleheväljalõikeid, odavat tubakat – ja jumal, su isiklik jumal annab andeks! Ta annab andeks kõik need krokodillid.
Pimedus Sinuga! Sinu sisse jääb alatiseks seesama vana ja pärilik pilkane pimedus – kuusteist tuhat meremiili läbirändamata öid. Oma elu viimsel kui käestkanduval õhtul seisad sa selle pimeduse kunstiks rebitud serval, tunned tumedat tuult, üht teistmoodi tuult alt laetud lagendikelt, 16
KÜNNAP
mida su kanapime silm siit me turvalisest igavast tänasest enam ei seleta. Seisad kuristiku kohal, selle sügavasse unne kaarduval karniisil, kuulatad pimeduses võrke lappavate ämblik-kalurite hõikeid, pinges köite kuminat, hingeorjade tasast laulu.
Retseptluuletus:
Mida teha ÜRO eriraportööriga? Pigista kuuest sidrunist nende kuri kuldne mahl, suuri siiruviirulisi sibulaid vastupäeva viiluta seitse, lisa meresoola, pähkliõli, muljutud musta pipart, karotiinist pungil porknaid, lipupunast värsket tšillit. Ning üks korralikult pestud, puhastatud eriraportöör, kes lõigatud on eelnevalt õnnetoovaiks täringuiks. Fantaseeri, marineeri, mängi, laula, lõkkeasemesse mata, tantsi kuumal kääpal Tuljakut ja mambat! Serveerida servast tuhasena, pealekaebustega garneerituna! KÜNNAP
17
Heiskame sooja ja sinise öö! Saatür ja maakler klubiöös vahetavad nimekaarte. Kolmanda kokteiliga koos pestitsiide proovivad. Rehvi see päev – heiskame öö! Letil ajaleht häbeneb oma pahaksläinud pealkirju, säästumiss selga proovib Minni-Hiire papist kleiti. Rehvi see nädal – heiskame öö! Mõttelõngadest võrgus päheaetud kärbeste virin, kinnisvarga kipsist haual õnnetoov euribor õitseb. Rehvi see aasta – heiskame öö! Rohkem raha pähe ei mahu. Raudteevaatega ridamajas pereisa harjutab sõlme, esikus ingel haigutab häälekalt. Rehvi see elu – heiskame öö! Heiskame sooja ja sinise öö!
18
KÜNNAP
Kõrbelinnas nimega Tallinn Õhtune punane tuul toob all-linnast värskeid tumesiniseid sireene asfaldilaste memoriaali hõõguvale jalamile. Une kandilistes nägudes kaanetub koondportree meie ühisest vaenlasest päevalehtedele poseerimas ühishaudade taustal. Tunnen lennujaama ees, taksosabas seistes, kollast liiva neelatades, et olen tõesti tagasi oma ebatõenäolises kodus, kõrbelinnas nimega Tallinn, hetk enne reklaamipausi lõppu, Harmagedooni algust.
Terased killud Tuumapommi sigimisvõimetud, kuid terased killud mängivad kooliõuel, silmad pärani, pärastlõunast pimesikku. Ja aegluubis kulli. Kätte ei saa kedagi. Sest kedagi polegi. Terased killud. KÜNNAP
19
Võimalik, et kiri Ei mäleta, kas olen seda kirjutanud juba sulle, või alles plaanisin. Ei mäleta, mis keeles, kas üldse oligi see kiri või igakuine monoloog, kolumnisepa hale heietus nimeta ja näota naistelehes. Ei mäleta, kas olen põhjajoonud kunstikriitik käänulisel taevatrepil või eduväsind mainenõunik, kel ühes käes uuring, teises plastikust pang. Ei mäleta, kas kirjutasid vastu, või nägin seda oma järjekordses unes. Näiteks selles selges, kus sa seisid vastu tuld kui sõjajumala ainus tütar, nahkne sepapõll üll, ääsi ulgudes taustaks, ja jõevähkide sõrgu viimaseks lahinguks rautasid. Ei mäleta, kas olen seda kirjutanud juba sulle või alles kahetsen ette. 20
KÜNNAP
Viitsütikuga nali Viitsütikuga nali lõpetas õhtu. Mullarabin katusel suigutas tuvid. Sõnasõda vaikis vaherahuks ja me langesime haavatuina sängi, teineteise solvunud embusse, teine teiselpool nailonist tõde. Kehvade kardinate taga jätkus tavaline tänapäev, õhuke ja külm. Kassid kraapisid Tallinnale vihmamärja uneliiva peale ja lohakalt tõlgitud raamatud köhisid elutoa lookas riiuleil. See juhtus kuuekümnendatel. Minu sündimiseni oli aega veel mitme ilusa kasutu leiutise ja mahasurutud mässu jagu. Minu sündimiseni tuli lugeda veel mitu aastakäiku Loomingut. Aga algus oli tehtud, süsi hõõgus, vikerviis harmoneerus tapeediga: kuld ja kard, tõus ja mõõn, ping ja pong. Sõnasõda vaikis vaherahuks, mullarabin katusel suigutas tuvid. Viitsütikuga nali lõpetas õhtu.
KÜNNAP
21
Jürgen Rooste SAATAN TULEB UNENÄGUDESSE So let me please introduce myself, I’m a man of wealth and taste. And I lay traps for troubadours (Rolling Stones) Timbuukidele ei tohi oma maailma paotada, nad ronivad sisse, irvitavad su üle ja punuvad sinna, hingesõlmede, -soonte ja -soolte vahele enesele sooja pesa nagu kuramuse paelussid. Siis muudkui uhu neid välja, kusjuures – mil viin muidu saja ning koerakool seitsme tuntud häda ja haiguse vastu aitab, siis siin pole neist kummastki tolku. Vaid jumalasõna päälelugemine aitab pisut, mõni üllas raamat, hingepuudutav heliteos (ise proovisin Elgarit ja AC/DC-it, kumbki aitas ise moel), vanad jaapani filmid, mis kulgevad aeglaselt mööda vaimukanaleid, nagu oleks neil piltribadel igavik aega, et filmiks saada… Mind on palju ja mu nimi on Leegion, vastab ta: ning nagu viirused ja bakterid õpivad tundma maailma ja ta relvi enese vastu – eriti just viirused –, ja udjavad kõiksuses edasi, karmimalt veel, nõnda ka kogu kuri maailmas nõtkub me nõksude ja nippide all ja kooldub ne najal uueks ja “paremaks” kurjaks. Ei ole paremat eluvormi viirusest, ei ole mõnusamat mestimeest kurjast…Aga mis sügavat olemasolutunnet, -naudingut saaks sest tulla, mis lohutust öötundidesse kasvada, kui oled viirus, või vaid osake kurjast? Kellele virutas vana Luterus tindipotiga? See, muide, polnud asjatu, polnud juhuslik, polnud alkohoolse deliiriumi kuulsaim jälg religioossel ajalool, vaid fakt nagu mu maja väsindhall krohvitud fassaad, mida igal õdakutunnil koeraga jalutades eemalt seiran. Kust ma seda tean? Jah, võib juhtuda, et selle seletuse ma teile võlgnen. Mina, kadunud peapiiskopi ristipoeg, kes kunagi kirjutas suurimas kohalikus kristlikus ajalehes sellest, miks jumalasse uskuda ei saa. Ma olin küll leeritatud ja juba miskil vaimlisel teekonnal, leidnud oma esimese sõnasäädmissoone ja Hemingway-vaimustuse (toosama peapiiskop, veel “lihtsa kirikuõpetajana”, pidas kord mu varases teismeeas ühe 22
ROOSTE
jõulu jumalateenistuse, kust ta terve jutluse rääkis Hemingway “Vanamehe ja mere” põhjal, vanad eided kuulasid suud ammuli, nad ei saanud aru, mõni läks pahasekski, sest kus, jah, kus on siin see Jeesus, aga mind see lummas, mind see lükkas ja raputas, et sain oma kohalt lahti, ja teele!; hiljem, peapiiskopiks saanuna, ta muidugi taltus, ja enam ma seda ei kuulnud, kunagi… ekstaole), aga keskmise pullvasika mõtlemisega, haaratud moodsa lääne filosoofia sõgedamast harust ja meelitatud toimetaja tellimusest… Kust pidin ma teadma, et ta tolle mu labaselt eksistentsialistliku ja teodiike-probleemil rajaneva soperdise lugejakirjade veerus avaldab, nagu oleksin hüsteeriline ateist? Kust pidin ma teadma, et aastad kukuvad must mööda, nagu tiksuks liivakell (jehh, ta tiksub oma rahutut, ebaloomulikku biiti, tast pole pääsu – paljukest sulle antud on, paljukest mulle? mis vahet! las sahiseb, las tuhiseb! mis läind, mis mööda vooland, on mälestus kukkuvast liivaterast, ilus ja täpne nagu taju hilissuvisel õdakutunnil maakotuse takka metsas, kui oksaraag praksatab ja nahkhiiri juba ülal tuhiseb; las minna, mis läind! kui mälu veel mäletab, täpselt niipaljukest, kui hädapäraselt vaja!), ja ma ei näe oma ristiisa enam kunagi, enne kui teda televiisorikastis kirstus kantakse, enne kui ta on surnud kaugel ja võõral maal, mis jääb küll siiasamma piiri taha, kuid millest kaugemat ja võõramat ei leia. See on midagi, mida veel 16. sajandil tõelises Euroopas mõisteti, mis eraldas valguse pimedusest. Ma ei saa sinna parata, aja edenedes märkan ma üha enam: tolle maa päälikud ja kuningad on neetud, neil istub timbuuk sees, kasvatab oma koda ne lähedaste hingis, ja taga pole muud teha, kui sedasama, mis tegin lapsepõlves oma kodus (revolutsionäär Kreuksi nimelisel tänaval) köögipõrandal kalapõitega, mis isa hääl meelel mulle andis – astusin ikka lirts-ja-lärts katki! Jah, sageli on see ainus võimalus kurjast lahti saada, kui ta juba sisse on pugend. Ma ei tea, mis relvi neil tänapäeval on, aga püha Rooma linn on küll sügavasse okasroosikeseunne langend, kui säält õnnistet pommid selsamal tunnil, kui siin kõneleme, mööda ilma laiali ei lange! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, ütles kuningas, enne kui suri. Ja sõnad jäid tema kangestund kõrri kinni ja maailm imestas: kuidas jäi nii targal mehel veel see kõige tähtsam rääkimata, see, mida ta TAHTIS. Ja teised targad, väga targad mehed kogunesid ja otsustasid, et surma ligiduses, ta külma käe kõverate küüniste haardes, ei saa inimene ise ka teada, mida ta päris täpselt TAHAB, isegi kuningas mitte, see kõige targem. (Nii nad otsustasid, sest… jumal teab, kurat teab… kartsid nad siis seda tõelushetke või olid nad ROOSTE
23
eneses päriselt-päriselt nii kindlad, et julgesid siin öötunnil minugi verevaisse silmisse vaadata.) Mina seda ei usu, ma mõtlen, sel hetkel suudaks ma olla aus, see raasuke, mis mulle on antud. See seks. Nagu ütles me kuningas hetk enne… * Juba ammu olen märgand, et mu rahutusse kehha on kolind kõnelejaid ja vaime, nägusid ja olevusi, erinevaid olemusi. Muidugi, ilma selleta ei saaks ma kuulda neid hääli, kirjutada neid laule või lugusid, mis mind saadavad ja tolle vähese inimliku mus radikaalselt ja ühiskonnaski üldakseptaablilt määritlevad. Kuigi nii mõnigi kord ähvardab kõik lihtne ja inimlik ning elushoidev mus ja mu ümber ne häälte ja hingede tõttu hajuda, olen ma ikka olnud tänulik, sest isegi enesearmastuse narkoosist, isegi umbjoobest ja deliiriumist, isegi mudamasendusest, loobumisest ja mökust meeleolust olen ma tõusnud üles, sest nii põrgulikult, lapsikult põnev on mu jaoks see ilma virvendus, ta häälte kumin ja kaja ning piltide virvarr. Oma unedes olen ma pelgumatult kohanud kuradit (me istusime ja vestlesime ühel suveõhtutunnil verandal, varjus, väikses valges majas väikse valge laua taga, ma ei adund ses deemonis miskit kurjust, pigem kurbust ja püüdmist mõista, mõista meid meeletuid), oma sammudes hoidnud üht biiti universumi loojaga nagu Ginsberg oma “orelimuusika transkriptsioonis” – see võib tülpind-tuimale või padumaterialistlikult jaladmaas-kõrvaltkaejale muidugi poosetamisena mõjuda (ja eksta ju olegi!). Et: esteks, miks arvavad nad (me, ma?) enese parema olevat, kuidagi talle lähemal, ja teiseks, üldse, mis pagana looja, mis jumal? Jajahh, igaüht ootab see, millesse ta usub, igaüht saadab ta enese mõtete, unistuste, otsuste taak, ja jumal tänatud, et see nii on. Kõik muu oleks ju põrguigav. Jah, sest eks tõeline põrgu tähendagi igavust ja kulgematust! Nähku, nähku kõik siinkohal, et olen kaugel zenbudismist ja igasugusest askeetlikust spirituaalsusest! Las kõnelda munk Adso surivoodil oma hämarasõnu ilusast igavesest unenägudeta unest! See pole meie jaoks, meie, mina ja sina!, me läeme veel pika tee koos, ja sesse tehe mahub nii metsaradu kui linnatänavaid kui unenägusid, ja kuram teab, kes neil pärast vahet teeb. Jah, kui ikka on see… pärast. Ent nagu ütles juba kuningas…
24
ROOSTE
* Ühel kaugel maal, ühes võõras linnas olin paar päeva pummeldanud ja mul tegid kaks hammast suus korraga liiga. Üks hammas valutas ja teine oli verel. Hammas hamba vastu, ütleb Piibel. Muidugi, see vana ja väsind ja näsit testament, mitte too teine, rahukuulutajalikum ja inimarmastajalikum, mille varju ajaloo verekoski on püütud müüdiks või missiooniks summutada. See seks. Ma olin väsind, väsind nagu vana festivalimööbel, mis ma sääl olingi, väsind nagu loom pääle loomalikku tööpäeva oma loomarollis universumi suures teatris, olin iseenesest nüri ja seks hetkeks juba loomult lausetu, veendumuselt verbitu. Üritasin uinuda, kuid liialt kirju oli kõik pääs ja silme ees, nägin korraga oma silmalau sisemusel pilte tuhisemas, tormamas ja muutumas nagu videodiscol. Kusjuures, pääle raamatuselgade musttuhande selle päeva messil, polnud mul muud visuaalset painet. Kui ehk välja arvata hommikusöögi alla õuranud Põhjamaade MTV, kus tumedad tüdrukud oma tuharaid hõõrutivad ja toda moodsat rütmibluusi kõõrutivad, mida mina, vanakoolimees, ei mõista; ning mõned kaadrid suvapornot miskilt Canal+’i lainelt: suur vuntsidega mees tsirkusepubliku hulgast nikkumas õblukest trapetsiartisti. Ma ei salli tsirkust, tõesti, paremal juhul vaid mõni trikoos ratsanikupiiga, las ta olla, aga muu… Nagu universumi looja kiuslik peeretus inimkonna tundliku nina all! Igatahes tekkis mul toda oma silmalaukino kaedes hetkeks hirm: nagu keegi püüaks musse alla laadida mingit uut, .exeliitega asja, mida mus ei ole, mis musse ei kuulu, nagu keegi häkiks end mu teadvusse, sest erinevalt tavalisest tohuvapohust mus polnud ses kollaažis ühtki tuttavat kaadrit. Hirmusin ja blokkisin, ent vist liialt hilja. Timbuuk oli endale pesa kaevand, uuristand käigu mu alkoholhallitand meelisse, vaid tolle väikse väsind, valveta hetke jooksul. Oo, õnnistatud budistid, kellele kurivaim on parimal juhul vaid meeleseisund, miski iseenese olek! Mida hakkaks te pääle, kui kohtaks teda silmast silma? Mediteeriks ta olematuks? Et olete üks moorpraad, ja tema, muidugi, selle ilma vürts, kes oleks võinud arvata! * Ma jõuan koju. Jõuan nagu tavaliselt, palju, palju hiljem, kui lubasin. Vist ka purjus peaga, seda ma veel ei mõista, aga adun ja aiman tost tasameeli kuklas tukslevast häbitundest, mis vintisolutsi tubaje-patseerimist ikka saadab. Kuni selleni, et tunned üldse ja kogunisti häbi, et koduuksest sisse tuled, olgu siis mäendne jumalajuhatet olek ja hetk tahes. ROOSTE
25
Tunnen, et mu poeg, too tumedasilmne-tumedapäine, pooleldi nagu võõravereline (kust ma ta sain, ei mäleta, näen teda esimest korda, aga tean, et ta on mu poeg) teismeline röövel, on toas suitsu teind. Pahandan temaga moepärast, umbes nii, et ema saab kurjaks, kui aru saab. Ja tema saab alati. Siis läen tütre juurde, ta on üks väheseid inimesi maailmas, keda ma vaatamata ta heitlikule, meeletule meelele hoian ja armastan. Ta tuba on umbes sääl, kus praegu mu töötuba, see pisike tolmund kassette, raamatuid, plaate ja ajalehepaberit täis toake (vastu koristajakambrit koridoris) milles praegu mu koer peab elama – ajalehed põrandal – sest miski kuri (mu katoliiklasest-julgeolekunõunikust sõber ütles, et kõik haigused on katoliiklaste järgi kuradist säätud) on ta sooltesse pugend ja keerleb, tungleb, pungleb ja ummistab sääl kui põrguline. Tegin just ta kohal vaheesikus ristimärgi ja lugesin palvekese. Aga, jah, hetkel on sel kohal üks teine tuba, palju avaram ja valgem, suuremate akendega; mu tütre toake, mõistan ma, tema on ikka sama vana, nagu ta on. Tüdruku nägu on punaselapiline, kohe tihedasti tillukesi punaseid plekke täis. Ehmun ja küsin: oled sa haige, on sul punetised või leetrid või midagi, katsun ta pääd, see on higine, juuksed kleepuvad näole ja langevad lohakalt salguti. Tütar lükkab käe tagasi ja ütleb lapse asjalikkusega: ei, saatan tegi. Kes? Saatan. Ta näitab aknaklaasile. Klaasil on abstraktne pilt, mingi abstraktne ekspressioon, läbinisti mustaga klaasile maalitud; ei, siiski, mingid ornamendid ja mustrid sel kui joonistuksid; lappan kiiruga ja kätevärinal kunstiajalooraamatut ja mõtlen, et see on mingi töötlus, kollaaž. Ent ei, see on siiski midagi valmit, midagi nähtut, midagi olnut. Aga see ongi see, et pilt kogu aeg muutub, jääb tabamatuks. Mustad jooned klaasipinnal sibavad nagu väiksed paelussid või maod. Ma ehmatan, aga ma ei karjata. Veel. Surun selle alla. Ja vaatan toas ringi: siin pole jälgegi tost kuradist, tost sümpaatsest mässulisest veidrikust, keda kunagi tundsin, see võib tõesti olla vaid saatan, jälk ja võõras! Seintel sibavad abstraktsete piltide jooned, muutuvad nagu elektrilahenduste võbelevad nooled äiksetaevas. Miski kummaliselt disainitud lamp väändub ja pöörleb kui meduusi haare. Ma kisun tütart enese lähedale ja ma kardan. Äkki ma tean: sellest aiva muutuvast absurdist, tost kaduvikukaosest pole enam pääsu. Püüan end näpistada, et ärgata, sest äkki on see uni, aga ainus, mis iga näpistus toob, on punased plekid näos, nagu mu tütrel – näen seda seinal peeglis…mille raamid aina muutuvad. Must viirastus aknal liigub, nüüd ma tean, kus ma seda näinud olen: hetk enne 26
ROOSTE
uinumist mu silmalau sisemuses värahtas temagi piltide sääst läbi. Niiet ikkagi. Ma rabelen, kisun oma teadvust sest pildist lahti ja püüan ärgata, ja sesse ärkamisse oma lastki kaasa kiskuda… * Ärkan. Ma ärkan oma luksdisainhotellitoa külmast higist (ma tean juba ammu, mida see literatuurne kujund endas peidab, tean kordi) ligund ja ligedais linus üksi. Kardan oma pimedas toas, käin esikus tuld põlema panemas. Tõmban teki kõrvale, et linad natuke kuivaksid ja lasen vannitoas vee nirisema, et ruumis miskeid helisid oleks. Lõpuks sunnin end voodisse. Kui uinun taas, sumbun samma unne, ent see pole enam nii selgepiiriline, nii valusalt päris. Üritan toast-tuppa pageda, aga kõikjal kordub sama: abstraktne kunst ja moodne disain jälitavad mind, aina moondudes, vastset kuju leides. Lõppeks, säält pääsemata, lämbumistunne rinnus, ärkan taas ligedais linus. Vahin hirmunult ringi oma toas, aga kõik seisab paigal, loen pool meeleheites, pool kaasamõtlematu-teadmatuna: meie isa kessa oled taevas pühitsetud olgu sinu nimi… Seejärel uinun ja näen hommikuni rahulikke unesid, miski ei häiri mind, miski ega keski ei pääse mu juurde (loovtöötaja õnn!), kui hotellitöötajad just miskipärast muukima ei peaks hakkama. Ma ei karda enam oma tuba. * Hommikusöögilauas all hotelli restoranis, endal närvid kirevil, mõtted juba päeva töös, räägin öösel juhtunust sõpradele. Mu katoliiklasest-julgeolekunõunikust sõber ütleb, et see on raske juhtum: kui kuri juba nii isiklikku, intiimsesse sfääri tungib nagu unenäod, on asjad halvasti. Sest uned, need on ju midagi päriselt ainult me enda oma (sellega oleks päri mu psühhoanalüütikust semu, aga mida ta küll ütleb mu uue painaja kohta? sest alati leiab ta selle loo must enesest, selle põhjuse, selle analüüsi – just analüüsi, lahenduse, mida uni pakub, ja enamasti on tal õigus, paraku, kuigi ma tunnistada ei tahaks, jah, ma tean, näen neid seoseid isegi; siin aga, ma tundsin kurja kulgu, nägin ta keerukat mustrit, tõesti, eneses, enda sees)…Mu üks teine, ROOSTE
27
uneusku sõber, peab und selleks paralleelilmaks, kus me pärast edasi oleme, kui me maine kest meist lahti ütleb, ära kantuks, kulunuks, ruunatuks saab, või kohtub mõnega noist surmavist asjust me ilmas. Teadagi. Kihutav automobiil (vaimupimeda roolijoodikuga), püssikuul, nuga, kõrged kohad, sügav ja külm vesi, mürgine hammustus või mürgine amps. Neid on palju, neid asju. Mõni looduse väike seadistusviga su sees. Viirused, need ideaalsed, ent rõõmutud (noh, eks lihtsas eksistentsiski peitu teatav bioloogiline lust; meie, inimesed, ihkame muidugi enamat) eluvormid. Teised loomad ja inimesed, jah, need on väga ohtlikud. Mu uneusku sõber nimetab neid distsipliine, mis säärase ilmavaatlusega tegelevad hüpnosoofiaks ja somnoloogiaks. Talle meeldib kohutavalt magada, ta magab palju, ta näeb häid ja huvitavaid unenägusid, ta on väga heatahtlik inimene, selline positiivsust kiirgav, rahulik ja laisk inimpäiksekera. Mõtlen valutava hamba kiuste maksapasteedivõileiba ja keedumuna sisse pressides (sööma peab, päev tuleb pikk), et katsun olla teee-eeerake parem inimene. Teadagi, hädas lubad või kirikule lambilühtri, küünlajalad ja kümme orelivilet pääleselle! Päev kulgeb ja kulub omatahtsi, teen palju seda oma tööd, võtan tasa valutava hamba pääle tillust putlist viint lohutuseks; päris videvikutulekuks olen väsind ning mõeldes varasele lennule, sään enese hotellitoa disainisügavikku vastu unedele. Ent niikui ma pesema läen, tunnen, et keegi on toas, käin mitu korda vaatamas, aga ei miskit. Kuigi ma võiks vanduda, et kuulsin kedagit liikumas. Ainult külm tuul kiusab, katsun konditsioneeri sättida, aga nupul on miskit viga ja ma ei saa seda muuta. Kirun tasa ja keeran duši kinni. Kui voodisse heidan ja MTV beibed kuradile saadan, silmad sulen, hakkavad vilkuma noodsamad tuttavad kaadrid. Keegi katsub end alla laadida. Hirmun, ja tõusen istuli. Kes mu toas ka just polnud, on kadunud. Panen riidesse, kõik, lõpuni tagasi selga, võtan kapist hiiglaslikuks stripparikingaks disainitud kingalusika ja libistan oma uued mustad nahkkingad jalga, spetsiaalselt selle kauge maa võõra linna kanalite ääris ja esinduskõrtsudes tolknemiseks hangitud. Komberdan öhe hotellilähedasse iiri kõrtsi, kuhu kulgeb veel sõpru ja kaaskondlasi; nagu zombid oleme liikvel. Kõrtsus ruigab üks näitleja (ta osutub hiljem katoliiklaseks) minu pääle, et miks eesti kirjanikud ei kirjuta elust, nii nagu see on, ei jälgi diskoteegis võppuvaid-võbelevaid kehi, ei aima nende sügavat sisimat keerulist psühholoogiat, ei loo sest vägevat moodsat draamat. Küsin väga kurja ja kiusliku olekuga, kas ta on üldse midagi luge28
ROOSTE
nud, on ta mu asju lugenud, või üldse midagi. Luban, et kui ta nimetab kolm teost moodsamast eesti kirjandusest, mis säärase teemapuuduse pärast talle vastukarva on, olen nõus temaga seda asja arutama, muidu ärgu niisama mölisegu. Ta vabandab, et muidugi mitte, et ta vaid provotseerib. Me saame täitsa hästi läbi, vaid hetkiti tahaks talle vastu hambaid anda. Mu teine katoliiklasest sõber, rändmoosekant-reisikorraldaja viib mind pääle suuremat viinavõttu hotelli. Kutsun ta oma tuppa kaasa, et ta korraks ainult tuleks. Sääl palun tal mõned hääd palved ütelda. Ta loeb tükk aega silmad kinni, saksa ja ladina keeli. Siis seletab, et üks palve peaks mulle täitsa paslik olema: ses palutakse juhatust ja mõistust (poetess E.V. on hiljaaegu vaadanud mu käejooni ja ütelnud, et mul on pikk ja tugev elujoon, ja armastusejoon ka, aga mõistusejoon on na õbluke). Me naerame, võtame viimase piisa viint mu tagavarast ja aurame öhe. Ma ei mäleta, kas ma unesid näen või ei, see polegi tähtis. Siin ei ole kedagi. Kõik on igav ja vaikne nagu maises põrgus. Hehee. Ekstaole. Lunastus missugune. * Jõuan koju, tunne on, et liiga hilja, aga ei tea täpselt. Kõik tulevad ukse juurde vastu. Nad on rõõmsad, ma olen jälle kaua ära olnud, nagu ma olen, noh, kaua ära. Naine ütleb, et tal on mulle üllatus, keegi hoiab mul käsi silmil ning naeru ja kilgete saatel tarivad nad mu elutuppa, kui ma silmad lahti teen, näen kõikjal – aknaklaasidel, seintel, lagedes – musti ornamente. Vaid raamatuselgade kirevad triibud riiuleis lõikavad sesse saatanlikku korda oma sügava haava. Kuulen, kuidas ingel ja kurat kapi otsas omavahel räägivad, kuradi hääl on vaikne ja mahe ja pehme, sõbralik, inglil selge ja kõva – ta seletab parajasti, et kehakeel on talle teine emakeel, mitte kõik ei oska seda nii loomulikult; vaatan teda, ja tean, et see on tõsi. Miski lööb valusalt vastu mu küünarnukki. Silmest lööb tuld, oimukohtadest pritsib teadvust. Ärkan kõrgel, kõrgel-kõrgel, kilomeetreid maapinna kohal. Akna taga laiuvad pilvevälud, kuskil Lõuna-Rootsi kohal kõnniks nagu keegi tol veeauruväljal. Stjuardess on toidukäruga mu ripakile vajunud küünarnuki siniseks ramminud ja vabandab nüüd. Mu ees istuvad kuulus poolajuudieesti luuletaja, kel on lootust Nobeli preemiale, ning meie ilus ja noor presidendiproua, nad vestlevad tasasel häälel, mul on tunne, et miskist metafüüsikast-semiootikast, jumal nendega. Hõõrun silmi, kõik on korras, seni veel. Muretsen, kas kodus on kõik ikka hästi, või kui ma saabun, äkki veavad me seinule ROOSTE
29
jälgi kummalised mustad mustrid? Või veavad just seepärast, et ma saabun? Õlgades värahtab külmalt, püüan lennuki konditsioneeriava sättida, et mu pääle tuult ei puhuks, aga sel on miskit viga, ja kõik jääb samaks. Ekstaole. * Jõuan koju. Lapsed pudisevad uksele vastu. Ma olen kaua ära olnud ja jään hiljaks, sest lend hilines. Vaatan mureliku pilguga, aga kõik on üsna sama, vaid miski madujas pilk mu naise silmis, aga see on neil ikka, noil naistel, piigadel ja tüdrukutel, isegi tillukestel kavalatel vanamuttidel, too kummaline muutuv muster vikerkestal. Kingin tütrele topisnuku sarjast “little thinkers”, see on unenägudeseletaja ja vaimuarhitekti Sigmund Freudi pisike koopia, prillide ja habemega ja puha. Naisele tõin lennuväljalt küüslaugupasteeti ja miskit hallitisjuustu, tolle maailma maitsvat mateeriat. Ma alati ütlen, et ta on põrgulikult materialistlik, aga samas, ma ise, ma olen hullem. Mul on asjadest – asjadest nagu alkohol, plaadid, raamatud, mälupildid – palju suurem sõltuvus. Jahh, küüslaugupasteeti: küüslauk ju ikka aitab kurja vastu, mõtlen, oma valutavat hammast kirudes. Muretsen ikka veel ja otsin tast jälgi, aga ei…saatan on kaval, ta kirjutab oma keerulist mustrit, oma abstraktset ja absurdi olu aiva mu silmalau sisimale poolele (ju see on meeste asi, naised pilluvad selle enesest välja, meie saame seda vaid sissepoole kaeda). Ta tuleb, tasa ja järjekindlalt, pelgudes vaid mingite sõnade ja raamatute ees, pelgudes ja mugandudes, võttes nende järgi sobiva kuju, võttes nende kuju nagu viirus. Niiet mõnikord, kui alustan: “Meie isa …” siis ma päriselt ei tea, kes on kuuldel, kes on liinil, kes tõstab toru. Maailma mustrid keerlevad ja moonduvad me ümber, nende rütm taob sünni ja surma absurdi, ja seda muidugi ainult inimkultuuri paadunud enesearmastuse raames. Looduses on iga muster funktsionaalne, iga valem vajalik ta toimimiseks. Ainult meie eirame seda, ja nõnda kirjutab kuri aina keerulisemat ja kaunimat ja kaugemat valemit ja valet, niiet lõvi kihvajäljed lambatalle turjal, mis on too esimene kuri, mille laps ära tunneb, muutub hoopis headuseks. Ma ei ole uneusku, ma ei ole katoliiklane, ma ei ole freudist. Ma katsun käia seda rada, mis mulle on antud, valida teesõlmikuis ja –põimikuis neid “õigeid” otsi, aga… jumal teab, kurat teab… kuhu olen ma teel. Timbuugid sees, muidugi, nagu parasiidid ja bakterid me sooltes, sest miks peaks hing erinema kehast, sest mille poolest peaks maailma asjade seedumine hinges, ja muutumine meiks (= meieks), me mõtteiks, õigupoolest erinema tost loomulikust ja loomalikust 30
ROOSTE
ainevahetusest, tost rakubioloogilisest mekanismist, mis universumi looja tahtel asjad Maakeral käima on pannud. Mina ei tea, mina lihtsalt näen oma unesid, ärge mind siis segage, sest ma olen lähedal, väga lähedal. Laske mul magada ja ma räägin teile! * Sellal, kui ma seda lugu kirjutasin, kui ma sellele mõtlin, suri mu koer (toosama, kellele ennist palve lugesin, mil ta veel elus oli: mis ütlete, mu katoliiklastest sõbrad, on’s loomal, tol põrund penil, surematu hing või ei? ja kui ei ole, miks, kurat, ta meid siis puudutab?). Suri üsna noorelt ja ootamatult, vaid paar päeva tagasi diagnoosis arst tal põiepõletiku. Tegime süsti, hoidsime soojas, tegime pai, andsime vett ja rohtu. Aga, jah, tead, kellest hoolid, toda tuleb hoida ikka eluajal ja naasama, pärast on ta väike laip kange nagu puuhalg, ja sul ei jää muud üle, kui see (sest see on see) tühja pappkasti tõsta, pühkida ära oma nutva lapse pisarad, ja pärast “selle” mälestuseks üksi viint võtta. Hetkeks siis mõtled, et äkki su katoliiklasest-julgeolekunõunikust sõbral oli tõsi taga, kui ta ütles, et eks haigusedki ole kuradist, ja et see timbuuk sus, kelle oled välja ajanud, tuligi kaasa, ja laamendas, ja ründas kõige nõrgemat. Sa muidugi oled mõistuslik olend ja tead, et selliseid asju ilmas ei juhtu, kirjanduse pähe kõlbab küll. Aga kuidagi kurb ja valus on, ja külm hakkab, kui sellele mõtled. Timbuuk istub su õlal, jõllitab kuvarit ja keksib klahvidel, kui sa kõrvale kaed. Operatsioonisüsteemis lükkuvad käima miskid kummalised programmid. Homme, homme on hoopis parem. Pean ainult veidi magama. Jah, magama. Ehk undki nägema.
ROOSTE
31
karl martin sinijärv Isamaalisi laule meie riigi sünnipäevaks 1. Vabadus ja sokid Tööinimene teeb tööd. Mure ei tule mõttessegi. Rängalt rühmab, oi kuis orjab. Hing aga ihkaks Iirimaale. Ihkaks justkui laiali. Teisi asju teha tahaks. Tahaks tõesti, ärge pahaks pange. Pange astutud on niikuinii. Ja rahaks vahetatud vabadus ja sokid. Kui rokid, rokid täiega, eks juu. Ju vahetatud vabadus ja muu. Ööinimene teeb ööd. Mõte ei tule muressegi. Segi kammib, oinaks ohkab. Oim aga ihkaks Ojamaale. Ohkaks ajakajali. Teisi asju teha tahaks. 32
SINIJÄRV
Tahaks tõesti, ärge pahaks pange. Pange astutud on niikuinii. Ja rahaks vahetatud vabadus ja sokid. Kui rokid, rokid täiega, eks juu. Ju vahetatud vabadus ja muu. 2. Laav laav Üks naine ühel öösel tuli ühte asja tahtma Ja teine mees teist asja teisel hommikul Kui kolmas tuli koputama suunasin ta kahtlasele neljandale et neist asja pole mul Kolm meest kesköösel ulgulumes külma kella andsid Ja läbi saju kiunus vastik moodne tiriläll Ma virgusin ja vingusin et mis sa raibe tantsid Su mölast võngub viinapudel rütmist hälbib häll Laav laav Keegi ei tea mis see tähendab Laav laav Elu on ilus Laav laav Kui see meid veidigi lähendab Laav laav Puude ja põõsaste vilus Üks ema tuli ühtlasi et tsipakene nutta Üks vanaisa kellel minna mitte kui üks paik SINIJÄRV
33
Üks mõte tuli pähe et me kiirtee kulgeb mutta Kui iga kilomeetri kohta tuleb vähemalt üks laip Laav laav Keegi ei tea mis see tähendab Laav laav Kondid ja kolbad Laav laav Kui see meid veidigi lähendab Laav laav Laske meid olla Laavlaavlaavlaavlaavasapurskaraisk... 3. Tuksub alright Süda tuksub: tuks tuks tuks. Mine lahti, uks. Uks-uks. Mine vasemale, vennas. (mujale sa ju ei saa) Heida helevalge kinnas. Lapik käpik käk käk käk Hepik sepik väk väk väk Keera kuradile linnas. (taha või kuis ainult saad) Näita mulle iseennast. Mina lähen puu taha, mina olen vait. I am rock´n’ roll and I’m alright.
34
SINIJÄRV
Keda kotib „tuks-tuks-tuks”? Mine põrgu, „Uks-uks-uks.”! Tule põõsa taha, tüdruk! Heida seljast mahe undruk, tule, tembi isamaad! Mu kodu on küün, koda, rehi ja ait. I am rock´n’roll and I’m alright. 4. Takso hea! Ah üleeile hakkas veidikene jube Ma tahtsin uinuda ja samas äratust Ei olnud üleeile autojuhilube Ja tahtsin kohe ära siit ja ära just Ma olin pisut võtnud väga punast veini Mu palged olid väga pisut väga punased Ööpoolikud on ikka olnud meil nii Jah üleeile homme kunas veel Ma võtsin takso ja see takso oli mõnus! Ma võtsin takso ja see takso oli hea! Kui sul ei ole taksos olnud mõnus, telli kohe ja sul hakkab õige pea. Sa vali õige number! Mitte mingi ämber! Vali õige number! Mitte mingi öäk!
SINIJÄRV
35
Mu pea on valus, aga kesse palus lüüa Kaks naela kummagisse meelekohasse Ma väga palju tahaks väga vähe süüa Ja minna hoopis ühte teise kohasse Ma tellin takso ja see takso on ju mõnus! Ma võtsin takso ja see takso oli hea! Kui sul ei ole taksos olnud mõnus, telli kohe ja sul hakkab õige pea. Sa vali õige number! Mitte mingi ämber! Vali õige number! Mitte mingi öäk! Sest taks on maks ja takso eestikeeles makso! Maksumaksja oled niikuinii! Mitte mingi ämber. 5. Ööbixõdur Öösel ööbib üksik ööbik minu rõdul. Aga mina olen põdur. Röövel-Ööbik? Mine võta kinni. Minu rõduööbikut ei võta kinni. Üksik ööbik ööbib öösel minu rõdul. Mina põdur, ööbik – sõdur. 36
SINIJÄRV
Huikab seersant justkui öökull: ärka, perse! Sulnis ööbik saadab seeru perse. Ööbik igihiljukesi kaitseb isamaad. Mina - magades - ta pesi hoian kindlana. Öösel ööbib üksik ööbik minu rõdul. Olen joodik. Olen söödik. Olen sõdur. 6. Monkey Doodle ehk Kommarid? Kahju... küll on kena kelguga mööda maada marssida (me oleme illuminaadid ja tuleme kaugelt maalt) mina aga mängin jauramit juhhaidii juhhaidaa (me oleme illuminaadid ja tuleme kaugelt maalt)
SINIJÄRV
37
mina aga mõrvan murjanit hail hii hail hoo hailallallah (me oleme illuminaadid ja tuleme kaugelt maalt) eile nägin ma eestimaad siin on ilus elada (me oleme illuminaadid ja tuleme kaugelt maalt) uut ma’ilmakorda tooma eesti põlve tallaks looma (me oleme illuminaadid ja tuleme kaugelt maalt) Üle muruse muhu, üle karvase rohu kõlab purjakil kuradi naer: Ahollahoo! 7. Rott Õhtul vastu reedet; pärast puugipizzat ja –õlut: tulvavesi ja telefoniarved, lehtivad, laiavad kased ja kastanid, omakorda, isekeskis õõnsad. Oh, kirjuta päevikutesse viisi, hea arusaaja jumal! Kord korbatasid vahtrad, retsept anti mõdu jaoks maailmakõiksusest, 38
SINIJÄRV
külmalt ja kaledalt klõbisesid klahvid ja janune suu jäi jällegi, just nagu alati, ilma oma kosutavast, oma nii meeletult vajalikust mahlasõõmust. Tuhat korda võin pressida tulevikulist mõtet, tuhat korda võin teha – jah, ükskõik, millist nägu. Tuhat korda saan piki püksa ja lõkendan lõõmavi põsi igaõhtuses suvalises järjekorras. Nukker on. Neetud, ma tahaksin jätta ja võtta. Laupäev tõi mulle tõdemuse, aga pühapäev ja eriti muidugi esmaspäev, nemad viisid ta ära. Ma ei taha ju kogu aeg kedagi müüa. Kui ma iseennastki iseendale osta ei jaksa, sest numbrid on teised ja tiksuvad elu küljest verise väitsaga rammusaid lõikusid maha. Mind on palju ja julgen veel lõigata lasta. Mureda keele ja äreda näpuga on mind ju õnnistet – miks, allah paraku, ei tea ma küll. Needus! Sa sakiline sinimereline needus! Rjurikutest vähemasti päri! Nupud valetavad valelaual, valetajad võtavad valevigureid valemajas. Oo vale, roppude laste mäng! Hauamängude haudumine ja lihtsalt see, et tahaks korraks omaette, korraks mõtetega, korraks inimene olla, see - - See läheb õnneks igal esmaspäeval meelest.
SINIJÄRV
39
8. Antarktiline Lae oma laenatud laevasse laetud toad, põrandatud kambrid ja seinatud saalid. Lae akud ja käsirelvad, sõnad loe peale. Monteeri mootorid maha, õpi purjedeõmblemiskunsti, pinguta plangud ja langeta kuuöised mastipuud, manades mereõnne ja mõistust. Langeta lipud ja kangastelgedel peentel lase kududa uued, mis püsivad kaua. Või sõrmitsi ise nad koo, kuna sina ju seilad ne all. Kallista kiilu, kui ellinguil kerkimas see. Kujuta ette kambüüsi ja räuskavat kokka. Kujutle vahtu ja jääkilde pekslemas täävil, ööhelbeid napsamas reelingut, mõtesta vett. Mõtesta merevett, tema on mustem kui asfalt ja külmem kui vodka, kuumem kui kuradi kusi ja kuivem kui vein, märjem kui emaüsk, aplam kui kadu ja õndsam... õndsam kui kõikide unede pääsemishetk.
40
SINIJÄRV
Ja ole ise ekvaator, oska olla ekvaator ja kinnistäht lähim, mis soojata säratab silma, kui jää on ka lumi ja isegi lumi on jää ja midagi üle ei jää muud - kui, jah, olla üle. 9. Sammas /---/
SINIJÄRV
41
Jürgen Rooste KUIDAS MA HAKKASIN ARVAMA, ET OLEN SURNUD Ma vaatasin oma tütre silmi, ta oli täis kelmi ja kiuslikku olu, ja tal polnud õrna aimugi, millise sigadusega ma jälle hakkama olin saanud. Erandkorras, võrreldes kõige eelnevaga, ei olnud mu naine seda ka suurelt ja lärmakalt säälsamas lapse ees esile tõstnud, ju seepärast, et see oli tema jaoks liiga jälk. Tõttöelda algas see kõik juba mõned päevad tagasi. Mõned aastad tagasi. Selle loo juured on pikad ja sügavad nagu närvid lõualuus! Mu vaim ja meel olid kosunud, tundsin, et olen ise viina peremees, ja mitte teistpidi. Oh seda joodikurõõmu ja enesekindlust! Igatahes, kui see juhtus, vaatasin parajasti filmi “24 hour party people”; kes teab midagi Ian Curtise enesetapust, rõõmudivisonist, uuest korrast ja rõõmsatest esmaspäevadest, kes on kordki vestelnud öötundel pikalt mu sõbra, luuletaja M-iga, ja käinud ta piiremurdnud luulekogu esitlusel, see teab, millest ma räägin! Noh, sünged mehed, ilus tumemeelne rokkmuusika, muusika, narkootikumid ja alkohol, suured unistused ja pahatihti purunevad põhimõtted, Manchester, toorid on töörahva vaenlased (karjub vihane mees Leeds’ist)!, mitu meest oli üldse viimasel õhtusöömaajal? – kuraditosin, jah? aga kui võrrelda seda nüüd laulva revolutsiooniga, mis oli ju ka meile tähtis ja puha, ja kus lõi kaasa sadu tuhandeid inimesi, siis mis on tegelikult tähtsam, ma mõtlen, üleilmselt? jah, mis on õieti tähtsam, kas Teine maailmasõda või Püha õhtusöömaaeg või Sex Pistolsi esimene kontsert Manchesteris? Jne. Kuidas ta ütleski? Kange alkohol ja kultuur hoiavad meid elus? Põhjamaade värk. Igatahes, ma istusin oma Helsingi korteris ja vaatasin seda filmi, ja siis see juhtus: arvuti ütles mulle, et ketas on kas määrdund või viga saanud, see oli just filmi lõpu eel, nii et ma olin muidugi väga nördinud. Igatahes, siis see juhtus! Et sellest aru saada, peab teadma eelnevatel päevadel, nädalatel juhtunust (säästan teid praegu noist aastaist ja kuist). Pääle ühelt kaugelt maalt, kaugest 42
ROOSTE
linnast naasmist, kus veidi pummeldama olin juhtunud, algas mu elus raske etapp – pidin taluma suure polikliiniku hambaarstide nügimist ja nülgimist ja kiusu ja kuratlikke hindu. Ning et põletik painas, ei julend ma muud juua kui viina, ja ei saanud valu tõttu nautida üksikuid varastet vabapäevigi kodus lastega, mis on mu rõõm ja lohutus, pääle kirjanduse, lugemise ja kirjutamise, muidugi, ja muusika, aga see seks. Vanasti oli veel alkohol, aga, jah, mis tast enam – ei mingit rõõmu: see on nagu töö! Hullem veel! Sõbrad, jah, nemad ka, lisaks veel see segane seltskond semusid ja joomatuttavaid, aga kainena olen ma neile igav… Ühel päeval viisin tütre lasteaeda, ja unustin end siis päevaks sõbra juurde, kes säälsamas kõrval elab, viina jooma ja kitarre saatel me vanu laule ümisema. Säärane jaantättelik argifilosoofiline päev. Pärastpoole kondasime ses armsas rajoonis, mida viimasel ajal Uue Maailma kandiks kutsutakse, mõne maja edasi, ja istusime me sõbra E. korteris, mis paistis väljast nagu korter, ent seestpoolt osutus omajagu hüljatuks, ehitusprahti tulvil, segamini ja lõpuni ehitamata anarhistipesaks, mille keskel üks toa moodi asjake. E. on huligaan, hull, ideedemootor, särasilmne maniakk, kes tirib ja pressib maailmast välja inimväärset korda ja keskkonda, et kõigil oleks eluõigus, et kõigil oleks hea, et loodus ja ümbrus saaks samamoodi koheldud, nagu lähedased inimesedki… E. on utopist, aga üsna järjekindel selline. Ning isegi kui ta mõttekulg samal ideel pikemaks ajaks kui mõni minut, mõni tund, mõni nädal, enim vast mõni kuu, harva aastake-kaks, ei peatu, juhtub temaga ja ta tõttu me ümber ja silme all veel üht-teist, selles olen kindel! Üht-teist sellist, millest meil teistel ehk kunagi annab edasi minna. Praegu on E. ehk pisut kibestunud: noh, ta ei ole enam poisike, ja kõik see tuuleveskitega võitlemine! Uskuge mind, see kurnab ära, sest pääle tolle lõputu võitluse, lõppematu möllu polekski sul nagu maailmale miskit ette näidata… Mees peab ikka maja ehitama, või poega kasvatama, või miskit sellist. Tal peab olema MIDAGI ETTE NÄIDATA. Aga võitlus ja mäss, luule, teate… need pole nagu päris. Ma saan sest hästi aru, mul on asjad natuke samamoodi. See selleks. Ekstaole. Pärast aga, õhtu eel, selgus, et mu uus ülemus tahab minuga kohe Helsingisse tööreisile minna (muidu pidime alustama järgmisel hommikul). Mis tost, läksin! Sellest õhtust ei mäleta ma just palju, jõin juba laeval liialt viina, hambad tuikasid, saime kellegagi kokku. Kuidagi leidsin end hommikul enda juurest, vabandasin ülemuse ees, kes veel diivanil põõnutas, et peab tööd ka tegema ja hiilisin välja, pea kumisemas, süda läikimas, suu kuiv kui koeraROOSTE
43
perse palaval suveõhtul. Ülejäänud päeva pidime veetma töökoosolekute ja kokkusaamiste tähe all. Mul oli pidevalt paha olla, nagu oleks merehaige, lisaks kiusasid hambad. Hambavalu, peapööritus, oksetunne: loksutasin mereäärses restoranis kallist lõhesuppi suursaadiku kalliste kingade ninadele ja lauakattele, sest ma ei suutnud kaussi ega lusikatki käes hoida. Pääle kaht longerot sain kuidagi elu sisse, ning õhtuse koosoleku rikaste soome pensionäridega, ühes endisest vanglast rekonstrueeritud lukshotellis, pidasin juba väärikalt vastu, heites isegi veidi matsakale, kuid väga köitvale, seksikale, elujõulisele ettekandjapiigale silma, tähendab, püüdes sellal väärikas näida, kui ta teenindades mulle pidevalt naeratas ja väga intensiivselt silma vaatas. Enamaks polnuks mul jõudugi. Naise käest olin juba minekueeli kodust läbi põigates sõimata saanud, et kuidas ma sellises olekus läen, uue ülemusega… Aga mingil määral on see ikka nii, et võid ju küll olla luuletaja ja valevorst, aga miskit su karuses-karvases olekus peab ka ausat olema. Et, kui mul on alkoholiga probleeme, siis mis ma istun ja varjan seda, kuskil nuka taga ära, palju parem ja julgem tunne on sest kõnelda, sellega avalikult elada, siis saavad teised ka ehk aru, miks ja kuidas ma joomisest loobuda tahan. Ja samas jälle ei taha, ekstaole, sõltuvuslembese inimese asi: kannatused, häbi, enesealandus võivad ju olla nii tunde- ja aistingurikkad, masohistlikud naudingud, et vähesed kirjanikud-kunstnikud sääraste inimkatsete ees tagasi pelguvad! Vaid vähesed… ja nende loodu, ehh, säält puudub ju enamasti see elu ja julguse kohalolu, mis parata! Koju tagasi jõudsin lõppeks üsna kaine ja asjalikuna, järgmisel hilisõhtul tegime keldris bändiproovi, naersime ja jõime viint-õlut. Pärast öösel hakkasin kirjutama lugu timbuukidest, kes end minu sisse muukind ja end mu pahedest ja muserdusest täis puukind. Samal ajal jäi nõrgemaks mu koer, ja siis lõppeks suri, üsna ootamatult. Ma olin ise ära magama läinud, sest ei mõeld, et ta nii, sel hetkel sureb just, võimiskit. Mis teha. Karmavõlg koputab suure jässaka volaskina kohtupäeval mu ukse taga, tuleb järele, halastamatu ent jõhker, julm ent järeleandmatu, õiglane ent paratamatu. Uus nädal algas tasa ja töiselt, aga siis hakkasin kuskil nädala keskel, alul üksi, koera mälestuseks, viint võtma, sest mure ja õõv sõid seestpoolt – kuidas ma lasin sel juhtuda, kuidas ma ei märgand oma vähema venna eest piisavalt hoolt kanda, kui seks veel aeg oli? Lisaks olin jällegi teistpidi omamoodi… õnnelik, täpsemini vabanenud, et palju tööd sai tehtud, ja hästi tehtud mu arust. Siis muidugi võtsin liiga palju. Ainult loll ei leia… Mu sõber, joodik, 44
ROOSTE
mere- ja kirjamees, nalja-, naiste- ja napsimees Manfred, keda hellalt puujalaga ahviks hüüan, ja kes mulle samaga vastab, ilmus kesknädalaks välja, nagu tal ajuti tavaks. Me ajame kodus vastastikku oma joomised üksteise kaela, Manfred üritas ükskord naisele väita, et jootsin teda vägisi – voolikuga otse makku. Muidugi me joodame üksteist, aga see on nagu selles iiri loos, kus isa palub väikest-väetit pojukest, et too ta üle mäe kannaks: poeg saab lõppeks aru, et ta peab isale loo rääkima, et teekond mõnusamalt sujuks. Eks see teekond ole elu, terve elu. Nõnda meiegi siis, joodame üksteist, oma lugudega. Ja et nende lugude, roppude naljade ja elumõtiskluste kõrvale nii kolepalju viina ja õlut ära kulub, nohh… ei saa me isegi aru, kuidas see meil nõnda kergelt juhtub. Õhtul, pääle viint-veint mu kontoris tööpäe lõpul ning pääle ligemale kolme kõrtsiurgast (kes ikka toda arvet peab!) avastin äkesti, et võtmeid taskus pole. Olin need hommikul vaba käe ja sompus meelega visand töölauale, sääl nad siis vedelivad. Manfred tuigerdas udupeenes vihmas üle sõidutee, tuhisevite autode vahelt, ja kadus sõnagi ühmamata või huikamata ühte põiktänavasse. Ju oli tal paik, kuhu minna. Mina juba mõtlin, et nii, nüüd siis joon öö läbi linna pääl, esinemisriided ka kõik korteris luku taga, ja vajalikud raamatud, ja, ohh! Õnneks sain kätte ühe oma tööalase teejuhi ja õllesemu, lausa eksperdi, kel ka kontorivõtmed. Saime sisse ja võtmed kätte. Siis vist mingi lohutav kõrts hetkeks, ei mäletagi õieti... Hommikul leidsin end oma korterist, rõõmustasin, ajasin kähku paremad rõivad selga, sättisin triiksärgikraed, sest õhtul pidi Tartus kontsert olema, otsisin asjad kokku ja komberdin tööle. Põlved lõid Kruunuhaka sillatrepil tuld, viinavaim kotermannitas ketrades. Lubasin endale mõttes, et selle ühe lohutava longero võtan päeva hakuks, et nii umbne olemine poleks, siis on seks päevaks kõik. Kuni õhtuni ehk, et enne esinemist väike, kui üldse… Et oleks julgem, et poleks laval nii krampis, nagu ma kaine pääga kipun olema: krampis, hirmund, värisev, võõraid pelgav, jehh, alkohol on ikka sotsiaalne droog. Vähemasti oma esimeses otstarbes. Ent juba pooltunni pärast astus sisse vabandava näoga Manfred ja asetas lauale veel kolm longerot. Ta rääkis, et tal ongi purjuspäi säärane komme mõnikord ära kõndida, isegi ei tea täpselt, kuhu ja miks. Lõppeks me… me kandsime üksteist üle vee, jutustades loo loo otsa, milliseid me kumbki vist kirja panna ei oskaks, neile pole lihtsalt veel paberi pääle panemise sõnu tehtud kuskil taevataadi riigis; muidugi kulus selle kõrvale viint ja jooki. (VaROOSTE
45
hepeal jõudsin avastada, et mul pole enam telefoni, jumal teab, kus ta mu hülgas ses hommikus, aga seegi on mõnikord õnnistus, kui oled sunnitult akontaktne, keskendud siis paremini olulisele, tead ise täpselt, kellega sul on vaja rääkida-kohtuda, ja kellega mitte – mobiilside oma makaabris hõlpsuses ja mugavuses on ikka jälk asi!) Ja et Taanilinna alati tumeda taeva all end keskväljakuäärsesse kõrtsu sättisin sõpradega Tartu teekonna algust ootama, oli ainult põrgulik paratamatus. Ootasime Manfredi, ajasime juttu “noore vihase mehe”, kunstikriitiku, ja -kuraatoriga, kelles paljastus andekas kickpoksija, ja kelle koer ka hiljuti lollil moel surnud oli. Rääkisime maailma kummalisi ja kurbi asju, ma mäletan, kui teda kunagi hullumajas poolvägisi raviti; jõin end täis, nutsin ja röökisin kunstnike keldribaaris, karjusin inimeste pääle, et kui tema on hull, siis olen mina samahästi ka (äkki olengi?), ja läksin Seewaldi akende alla ulguma ja karjuma. Üles ma teda ei leidnud, toakaaslaseks ka ei sattunud miski ime läbi. Vahel mul tekib tunne, et vaatamata kõigele olen ma siiski üsna terve närvikavaga, kui kogu see joomise- ja loomisevärk välja arvata. Minesatea. Siis ootamatult pakkus üks vanem pooljaapanlasest naiskunstnik Bai-Mai W., kes lisaks on ka laskeinstruktor ja muidu natuke hull luuletaja-akvarellistperformance-kunstnik, end paagitäie kütuse eest me maagilisele müsteeriumi-tuurile, tollele tabamata ülesandega teekonnale autojuhiks. Nojah, tõele au andes võiks mu lugu siit alata, et teid mitte enne lõppu ära tüütada, ent mis teha, te peate seda ometigi mõistma (muidugi ma liialdan: ei pea ju)! Ma olen siin vaid väike nupuke, ja tilluke mutter selle narratiivi pöörlemises. Imetilluke, kuid siiski asendamatu, sest ilma mu täiesti tahtejõuetu vastupanuta see süsteem lihtsalt seisaks, ei liiguks ega looks. Iseasi, mis võime arvata tost loodust, mis masinast välja valgub, tilgub, tost tootest. Ent see seks. Jumal tollega ja sellega ja kõigega. Niikuinii, algusest pääle ja lõpuni, ja seda koguni väljaspool aja enese kulgu. Joonista mulle üheteistmõõtmeline ruum, ja ma ütlen sulle pool universumi saladusest! Siis see juhtus. See tavaline. Kõik algas, ja ma teadsin kuskil kuklasagaras tiksuva tunde tõttu, et jälle ei jõua ma kainelt Tartusse. Aga ma veel ei teadnud, et niivõrd purjuspäi jõuan. Alati on põnev endalgi näha, kuidas mingi hetk libiseb käest nigu libe ja rabelev kala, terve keha täis jõudu ja kalalihaseid, et sa ei saa miskit teha, ta lihtsalt kaob tagasi sinna ajavette, ajuvahtu argikõrkjate vahele, ja ei ole su oma, sa pole seda hetke püüdnud, teda kätte saand, kuigi korraks kahmasid. Nii sa arvasid. Nii juhtus taas ka minuga, 46
ROOSTE
kui ostsin endale bensujaama poest pudeli viina ja teise vett ja me kuulasime vana rokenrolli. Mingil hetkel tärkas bändikaaslastes mure ja nad initsieerisid viinapudeli kõrvaldamise mu käest, miski totra väitega, et neil olevat kohapeal ka lauljat vaja. Üritasin neid rünnata, aga sest ei tulnud hetkel suuremat välja; siis püüdsin muutunud olukorraga harjuda ja leppida ja nägin, et see tõesti hää oli, või noh, mis hää, aga parem, pidingi tukastama. Ent siis need lollid püüdsid mind ühes söögikohas üles ajada ja burksi sööma sundida. Kõndisin otse üle parkimisplatsi ja langesin murule, uinusin sinnasamma heinamaa servale. Seda tean rohkem teiste suust. Kõigele vaatamata kontsert toimus. Ma ei tea, kuidas, aga toimus. Mu aktiivse osavõtuga vist. Kaotasin sääl oma käekella. Tõsi küll, nüüdseks on see leitud, aga mitte veel minu käes sel hetkel, kui kirjutan. Olen telefonitu ja kellatu. Laenasin tütre kella, tillukese, roosa, läikiva, südametekestega asja. Et teaksin aega. Aeg, ta armutult (müüdava naise kombel, sest eks ole tal aina oma taks ja tariif!) kontsaklõpse mõõtev sekundiosut, on tänase töise linnainimese pärisperemees. Ma näiteks tean, et pean äratuskellatagi end kuidagi üles ja tööle saama. Hommikul varavara. Ent te peate ometigi teadma, kuidas ma hakkasin arvama, et olen surnud! * Kell, mille kaotasin, on mu vanaisa kingitud, üks oluline side me vahel, ta kinkis selle mu kuueteistkümnendaks sünnipäevaks. Me räägime vähe, ma ei tea tast just palju, aga kellega ta üleüldse veel räägib… Ma ei tea, mul on sellepärast mure ja häbi. Mu tädi oli salvamisi emale väitnud, et vanaisal olnud salaperekond. Ma ei usu, aga ema ütles, et see olnuks vast tore, et sellest oleks talle miskit rõõmu olnud elus ehk… Ta oli ikka siuke vaikne ja veidi muserdet, sissepoole-mees, ma ei tea, mis selle loo taga on, millised inimsuhted, piinad-keerdkäigud-sõlmed-soolikad ja muu. See oli selline aeg, selline maailm, keegi ei olnud vaba, kõigisse punus pesa hirm, ma siiralt jälestan seda riiki ja aega! Ent: ta kinkis mulle kella! Juba vabas, palju paremas paigas. Tollal käisin veel samas koolis, kus temagi kunagi. Varsti pääle seda hakkasin jooma, alul muidugi vähe, imevähe – ma ei tahtnud kunagi saada selliseks joodikuks nagu mu isa, me isad tollal. Aga aja edenedes muidugi aina enam, ülikool… osa ülikooli asendas mul baarilett ja kõrtsilaud, sääl kuulsin kirjandusjutte, sääl lugesin ja kirjutin. Nüüd, mil tolle kella kaotasin, oli mul ligi kümme aastat joomisstaaži. Mõtlin, olgu, las jääda see kell tolleks märgiks, ROOSTE
47
siin ma lõpetan! Lubasin tütrele, et issi katsub enam mitte viina võtta. Sest ei taha, tõttöelda, isugi on ära läind – vaid harva, vahel harva neist kordadest, on tast tõesti rõõmu. Hellas tujus mõne hää sõbraga vast, või öötundel arvuti ees, klaasi taga omaenda lugude kulgemisest joovastudes. Siis, kui ta on vaikseks kütiseks hääle sõidule. Aga enamasti õurgavad masinad tuuridel, aga ei sõida me kuskile, nehh, kütame mootorit naasama, ja kütame üle. Seepärast siis mõtlengi aiva lõpetada; mõõt, see inimese elu viinamõõt, mis talle kaasa antakse, hakkab lihtsalt täis saama, ja ülegi sortsuma. Kaotasin vanaisa kingitud kella, kui nõme saan ma veel olla? Alguses pidigi see lugu olema tost kellast, ent siis juhtus midagi ootamatut, midagi üsna kummalist. Ma hakkasin arvama, et olen surnud. Tost tahaksin rääkida. Ekstaole. Vahepeal olime me jõudnud Tartusse, need mälestused on pigem haprad. Saal oli tulvil tuttavaid ja veel tundmata samasuguseid, olekult mälestushapraid piigasid, sõnad suus kippusid kogu aeg end sassi, segi ja võltsiks säädma, nii ma siis improviseerisin, mõtsin miskeid asju otse lava pääl asemele. Aga kitarred kajasid kaunisti lae all, tinisesid tubaje vihmana valla… Ma mäletan, et see vähemasti kõlas ilusasti. Annaks jumal, et ma eriti ei röökind. Ja et keel liiga pehme polnuks! Mist tost: kui läind on pulgad, peksa puruks trumm! Las kontrabassikeeleks hakkab põntsuv taevakumm! Ekstaole. Aga ma ei saa enam nii ka jätkata, mõtlin: veel natuke ja keegi ei taha enam toda laval ruigavat alkohoolikut näha. Kuramuse eesti kirjanduse Axl Rose! Siis, jah, siis see juhtus, et pääle mõningast seltskondlikku viibimist – hetk viibi, solipsistlik, unu peagi! – algas meie rõud-tripi teine pool, määratult sumbunum-loojunum. Esimese osa teest mörisesime A-ga laulda, nagu meil tavaks, Bai-Kai W. laulis sekka vanu jaapani joomalaule, teise teeosa vist suigatasime. Jumalsedateab. Vastu hommiku esimesi tunde jagunesime; mina ja M. leidsime end Tommy Grillist, mis on vist see koht, kuhu näljased ööinimesed, vampiirid, tolgused, rullnokad ja rokkarid kokku kõmbivad. Me jõime ikka edasi, viina ja miskit, sõime pisut, kahe pääle klubivõileivad, mis osutus mõttetuks tillukeseks toiduks. Ning me tundsime end nagu filmis. Kõrvallauas istusid mingid mehed, kes olid ka justnagu mingist filmist, kuidagi tuttavad, aga siiski, mitte pärisinimesed, vaid tegelased kuskilt… Tuomari Nurmio ja Kauko Ryöhkä ja Kõmmari… nagu siis selgus, ja meil oli jälle põnev, nii põnev, et ma ei mäleta miskit kuni järgmise hetkeni, mil leidsin end üksi. Üksi-üksi, seismas motikameeste pubi laval, kahel nõtkuval, tuimal jalal, ja laulmas väriseva häälega: “…üht muinaslugu muusikas ma 48
ROOSTE
kuulen…” Tühjale saalile. Posti taga lauas istus vast paar õllesõpra, pead juba vajund üsna lauale nõjatet käte ligi, jutlemas ilma asjust, ma kujutlen: “Pets, tead…” “Ära räägigi…” “Pets, kuram, tead…” “Ma ütsin, ära räägigi!” Karaokeekraan mu ees väreles, ma panin silmad kinni, ja laulsin nii, nagu ise tahtsin. Nii ongi parem. Nii oligi parem. Ja siis see juhtus. * Ma ärkasin, ja olin kindel, et olen Soomes. Kirusin end, et olen trepikotta magama jäänud, ja ehmusin, sest see polnud üldse õige trepikoda! Keegi tuli trepist alla, kohendin end, otsisin väljapääsu või sobivat ust võtmele, mis juba käes. Tuttava olekuga naisterahavas vaatas mind muigega, mõtlin, et äkki ikkagi miski majanaaber või naabermaja või midagigi, kogusin end ja küsisin: “Anteeksi, mutta olenko ma nyt ihan varmaasti Vilhovuorenkujalla?” Sääl ma Hesas resideerin. Ta oli hetke hämmeldunult vait, pungitas silmi ja ütles siis: “Kodus oled!” Ma ehmusin omakorda, vabandasin, et lihtsalt eksisin trepikojaga, ent ta raputas pead ja näitas mulle mu ust. Muidugi, seesama see oligi! Kell oli 6:55, kui ma esimesse ettejuhtuvasse kohta end magama säädsin. Olin pidanud koju jõudma hilisõhtul, mul oli kohustusi, üks laps oli haige, operatsioonilt tulnud, teine kodust ära, naisel tööasju teha… Ma olin olnud halb inimene ja see kõik tuli mulle alles praegu meelde, tabas mind nagu suure hea neegerjumala hiiglaslik poksimeistrirusikas omikuahetuses. Ma ei taha järgnenust kõneldagi! Võib-olla juhtus, et ma sain teada, kui halb ma täpselt olin olnud: iga tilk ses karikas mõõtus välja. Pääle seda suutsin ma kolm päeva peaaegu ainult väriseda ja karta, end vihata ja viletsasti tunda. Jah, siis ma teadsin äkki, tundsin, nägin hommikutunnil unes, et viinameeter ses hullus inimmasinas, tekstirobotis, näitab mu noorvana mootori lage ja ma teadsin, et ei taha end enam kunagi, mitte kunagi nii tunda. Usute? Kes on sääl olnud, see usub, ja teab, ka seda, kui raske on mitte tagasi sattuda. Jah, aga miks peakski jumal meile asjad liiga lihtsaks tegema, ette ära nämmutama me suutäied? Miks peakski see elu tähtsaim mäng käima väiksematele panustele – sest igaühele mõõdetakse patud ja ihad ikka vastavalt ta soodumusele ja kirgedele, nagu ütleb mu julgeolekunõunikust-katoliiklasest sõber – meid testitakse. ROOSTE
49
Patt peab olema ikka see, mis kihutab ja tõukab, kutsub ja ahvatleb, muidu poleks sel ju mõtet, muidu ei saaks me end tolle pääl testida: kes me säärased oleme ja mida me väärime, millist hinnet ja imetlust, või vaenu ja jälestust, ükskõiksust, siis kui me tunnid kunagi täis on tiksund ning universumi maksubüroo arveametnik suleb ohates selle tüseda, tihedalt täis kribitud kausta või raamatu, kirjutab me arvele alla, lööb sellele templi ja ulatab üle laua me värisevatesse kätesse. Mida sa tahaksid, et oleks sinna kirjutatud? Mis sa kardad, et sinna päriselt kirjutatakse? Selles on küsimus, kui milleski. Ekstaole! Sa luteri koer, sa armetu agnostik! Mine ja kannata, kuni me sind kutsume. Nagu hambaarsti juures järjekorras: sees vilistab puur, mida sa ei karda, suus tuikab hammas, mis ajab meele mustaks ja mõruks ning segab keskendumast uuemale hiina luulele, mida sa just sirvid; seinad on tuhmvesirohelised, lae all värisevad ja plõnksuvad halogeenlambid; neid sa kardad küll – see on sinu kafka – polikliinikute ja haiglate steriilne valgus, õdede despootlikud sammud koridores, paberite ja stetoskoopide kahin, medikamentide lõhn, suletud uksed, mille taga nagu mõistetaks kohut – igaühe üle eraldi, iga organismi kohta karmilt – oled olnud sitt peremees, oo kirjanik! Seda keha on kehvasti koheldud, ja me võtame ta sult tagasi või paneme ta kannatama jäledaid piinu, ravime teda nii, et sa vaevalt teda enam pidada jaksad, kurname sind arvetega kisume su räpasest laulikusuust suurte tangidega välja hambad, laseme sul pool päeva neelata oma nirisevat verd… Vampiir! Kirjanik! Jobu! Eks, jah, hingega ole pärast sama lugu, sama wärk. Jajaa. Kafka. Kust ta teadis, see õnnetu juut? * Jah, siis jõudsin ma lõpuks tagasi tööle, tagasi Soome, veidi veel värisedes, aga ikka innukana kuidagi välja venitama oma kiiremad töökohustused. Otsisin pikalt oma telefoni, nägin isegi unes, kuidas üks vana vaim mulle ütles, et telefon on diivani all, ühes kohas, kust ma veel vaadanud polnud. Ärkasin, vaatasin, polnud. Siis nägin unes, kuidas kuskil teatris (oleks nagu pidanud olema Rakvere, aga oli rohkem draamaka moodi) mängiti laval Cyrano de Bergeraci – näitlejal oli päriselt hiiglapikk nina kasvatatud, lisaks ka meeletud kõrvalahmakad. Mõtlesin, et vaene Saaremäe, aga samas oli roll nii võimas, et… et ehk kunsti nimel… Jah, kunsti nimel võib end ehk vigastada, tolaks teha, maapõhja juua, lähedastest eemale kiskuda… Äkki kunst, äkki kirjandus vabastab? Ja ajalugu ja auhinnad annavad andeks? Ehh, kuram, 50
ROOSTE
vaevalt… Karmavõlglaste kokkusaamisel on sul see jama ikka kõik endal suurte kohvritega kaasas, need kohvrid on kasvanud su käte otsa ja sa ei saa neist lahti! Sa ei saa neid ka lahti, kuigi tead, mis sääl sees on. Veel pole tulnud see aeg, et sulle andestataks, et saaksid vahetada, vabandada. Jah, ajalugu ja auhinnad, nad pole veel andestanud! Vanad armsamad ja solvatud semud, nad pole veel unustanud! Igatahes. Teisel õhtul sääl Hesas hakkasin meelte puhastamiseks, et saaksin oma kirjutiste juurde asuda, päeva prahi unustada, vaatama filmi “24 hour party people”, mille sõber M. mulle kunagi piraatinud ja kõrvetanud oli, ent milleni ma veel jõudnud polnud. Seda lugu ma üldjoontes teadsin, Joy Divi sioni ja nende teiste lugu, aga miski inglise irooniale omane aeglane, enese üle ilkuv vaimukus, see filmikeel ühesõnaga, viis mu kaasa. Ma tundsin sääl nii palju ära iseennast! Muidugi, enesekulutajate, enesepiinajate, eneseimetlejate, inimloomkatselaborantide (samas korraga ka katseloomade!), hedonistide süüdimatu kamp, kes usub vaid lõputusse lohakasse loovusse ning igatseb enim inimeste armastust ja imetlust, jah, armastust, ja muidugi raha… Aga raha ei ole mulle tähtis, heheheeee. Ei tõesti, ei ole, kui teda parajasti vähegi on, ta paneb mind muretsema ainult siis, kui ta otsa lõppema hakkab, või otsas on, või kui on kolevähe, või kui on liigapalju ja talle peab mõtlema. Ei, üldiselt ikkagi, ma ei hooli rahast. Asjadest… asjadest nagu plaadid ja raamatud, neist küll, jah, paraku. Rahast niivõrd mitte… Aga kõik see muu! Eks inimesele meeldib ikka end ära tunda, sarnast ilmapilti, sarnase elu ihalust endas, oma alateadlike unistuste ja tungide kehastumust (kuigi “24 h…” räägib rohkem õnnelikest ja õnnetutest luuseritest-lontrustest, jobudest – lucky bastards –, siin ei ole otse seda kadestamismaterjali, aga eks ma olegi ise osalt sarnane mees). Nii et ma tõttöelda ei teagi, kes mu seda lugu siin lugema peaks, et end ära tunda. See selleks. Ekstaole. Siis see juhtus, pange tähele, nüüd just, selles kaadris mängin ma iseennast, siin pole ma laborant ega vaatleja, vaid katsejänes, aga mitte niisama katsejänes, vaid selline, kes iseend kehastab, iseendaks üritab muutuda, püüab oma rolli täita! Igatahes, arvuti ütles mulle vaid mõned minutid enne filmi lõppu, et DVD on kas viga saanud või räpane. Pilt toppas paigal ja ma kirusin tasa seda jama; olin just vaimustund loo lõpueelsest lüüasaamis- ja lahkumismeeleolust, mida saatis pohuistlik trots… Lasin plaadisahtlil läpakast libiseda, otsisin miski kaltsu, et pühkida. Ja hingasin plaadile, sest mõni näpujälg sääl justkui paistis… Midagi ei juhtunud, saate aru, mitte midagi! ROOSTE
51
ASKO KÜNNAP “Kukesupp: 9 reinkarnatsiooni” Pliiats, vildikad, digipliiats, digitrükk. 2007 100 x 135 cm 52
ROOSTE
ROOSTE
53
See tähendab, plaadi pind ei kattunud veeauruga, ei läinud uduseks! Nagu polnuks mu hingeõhk soe, elava inimese oma. Mõtlin: selge, ma surin vahepeal ära, see on mingi imelik vahepealne reaalsus! Ja plaadil polnud midagi viga, lihtsalt, sääl kohal jäi see film, jäid kõik filmid mu jaoks igaveseks pooleli! Hetke jooksul olin selles täiesti kindel. Aga nüüd ma enam ei teagi, kõik on edasi kulgenud… nagu päris. Eriti reaalne tundus, kui mul eile pool hammast tangidega suust välja tõmmati. Siis tundus talumatultki reaalne. Pärast ei tulnud muide vähimatki alkoholiisu, mis olnuks mu tavaline valik, tuli hoopis olemasolulumm, kirkus sellest, et olin näljane, samas oli suus liiga valus, et süüa, jõin vaid vett. See olu vaimustas mind, too sunnitud askees! Ajalugu on see niikuinii – pühal õhtusöömaajal osales kuraditosin meest, ja see on muudetud me kultuurimälupildiks, see on keskaja üks tähtsam kujund ja tänaseski veel toimiv sakrament! Mis edasi saab, seda ei tea veel keegi, sellega saab autor mängida, põnevust luua. Pühal õhtusöömaajal oli kuraditosin meest. Toas, tol hetkel, kui hakkasin arvama, et olen surnud, vaid üks! Kas nii väheste tunnistajate, päälegi nii subjektiivsete, egoistlikult kasuahnete, valetama ja liialdama kalduvate tunnistajate abil on müüdiloome üldse võimalik? Mu sõbra M-i ema, mu sõber, rääkis vaid paar päeva pääle seda juhtumit oma raamatu esitlusel surnute (ent ka elavate, jah, meist igaüks väärivat laulu!) laulukoorist: kuidas nende hääled hakkavad inimlikus ajalookirjutuses kajama, alguses üksikult, siis koos – kuidas neid saab äratada kooriks, ka nende lugusid ära rääkides. Nõnda nad tõusevad, need laibad, ja laulavad, et me ei peaks vaimupimedaina juhtkoeri, juhtoinaid ja ajupesumasinaid kasutama, vaid saaksime ise valida, ise näha noid teid ja radu enese ees. Neh, ent mina, mina, see enesest surnuks peetu, kes viisi ei peagi, ja seepärast soolot röögin toos lõppematus jazzulikus pungis sest muidu, muidu rikuksin tolle ilusa koori oma disharmoonilise jõrinaga! Vaid oma lapsele unelaulu passin ma õurgama, sest tema ei hooli, jah, sest tema ei hooli, et mu folklooriprofessor muga kord ülikoolis pragas, et laulan hällilaulu nii, et see surnudki ellu ärataks. Nõnda siis kirjutan, sest see on mu laul. Ja kui ma ise end juba laulma sunnin, siis ehk ei saa ma veel surnud olla, kuigi hingeõhk oli tol õhtul nii kuiv ja kare ja külm, et ma ei saanud kunagi teada, kuidas lõpetavad inimesed, kellele elu on igavene, 24/7 pidu. Kui ma juhtun elus olema, tõepoolest, siis saatke mulle selle kohta posti, ainult et…ärge seda pudelisse pistke! 54
ROOSTE
asko künnap Saatanlik pool seitse hommikul Plaanis oli puhata: minna magama võimalikult vara ja põõnata iga päev sügavalt südamest, laiselda sängis kuni lõunani välja. Aga linnud ja loomad ei lase. Öösel huugavad kakud, köögis rabistab rasvane hiir, katusel kakerdavad kassid ja õhk vana linna kohal on paks siutsuvatest nahkhiirtest. Päikesetõusul asenduvad nahkhiired pääsukeste, hakkide ja seitset sorti väiksemate, mulle tundmatute vidistajate ja nääksujatega. Udu hajub, metssead madistavad maja taga bambuses, hull sinitihane laamendab ja sittab köögiaknal, terrassil sehkendavad prisked sisalikud, kuldnokk rehmib räästas, toidab kisendavaid poegi, all jõe ääres prääksub luuvalge part, elutoas laulavad oma digitaalset laulu gekod. On tunne, et kui ma kohe end jalule ei aja ja katuseterrassile hommikukohvile ei roni, kisuvad linnud ja loomad keskaegse maja mu ümbert kivihaaval lahti ja loobivad üle müüri serva loodusparki laiali. Ja kell on alles saatanlik pool seitse hommikul. Ja hakkabki jälle pihta – tihane on nokkadi-tokkadi-tok-tok varakult platsis, hiir puhastab pliidil panni, on piiniaseemned põrandale laiali kiskunud, akendest sisse lahvatav linnulaul summutab kose kohina all orus, nuiit-vidiit saabuvad pääsukesed, niks-naks tundmatuks jääda sooviv, aga see-eest väga lärmakas satikas, hüiiiiiiit-huiiik üks väheldane must ja vihane lind, gek-gekgek-glik-glik-gelek gekod. Kas sellist Itaaliat me tahtsimegi – meie, eestlased, kes me oleme veendunud, et väljaspool Maarjamaa marjamaid ja poriseid piire mingit õiget metsa ei leidu, ainsat lindu ega looma ei kohta! Rebasesitt, ma ütlen, põrguork, alt võpsikust leitud triibulist okassea okast uurides. Asetan selle valgetest kivikestest improviseeritud Hea Ilma Altarile magamistoa kummutil. KÜNNAP
55
ASKO KÜNNAP “Täpiline klassika” Pliiats, vildikad, digipliiats, digitrükk. 2007 75 x 100 cm 56
ROOSTE
ROOSTE
57
Fuori! Karvane kopter aampalkide vahel, paks porilane lae all tiirutab. Avan akna hommikusse orgu ja tuppa tulvab lõhnu jõest ja punguvaist puist. „Fuori!“, käsutan kärbest - kuuletubki! Jõuab vaevu valgusesse lennata, kaks meetrit, kui „vidiiiiit!“, ta viib pikeeriv sulishävitaja. Ja sapised sisalikud sinist kurja sajatavad see rasvane karvik oli neil plaanitud päikeselaiku maanduma otse koduprao kõrvale sel üleni põneval, päikesest põleval käsitsi pätsitud kividest kollasel katusel. Hiljem terrassil, mitu mulliveega toorest valget veini ja kirjut tundi hiljem, leian värskelt õlimaalilt võõra signatuuri ühe halvasti seeditud ent täpselt situtud kärbse. 58
KÜNNAP
Udu hajudes Treja kohal Udu hajudes lülituvad sisse räästapääsud, krohv lakkab lõhnamast. Ja kõutsid, va kusikud, vakatavad poolelt kräunult, taanduvad treppidele triibulisteks vaipadeks aja enese müürini, kus kriidiga kirjas: Viatato Miagolare! Orupealsed aknad lajatavad lahti ja katted keritakse üles. Kaljulinn kärestikul, see sajasilmne ninasarvik, kel kõht täis surmkülmi etruskide koopaid, suu auramas veinist, koonu otsas rist, ärkab sõnumiga unest. Koputanud kingadest eksinud skorpionid, loendanud linnud ja laotanud lettidele keerulised krevetid, pühitseb ta päeva algust salpeetrist kangema kohvi ja miniatuurse õllepalvega. Sest täna täituvad soovid. Udu hajudes Treja kohal.
KÜNNAP
59
ASKO KÜNNAP “Purilenduri töölaud” Pliiats, vildikad, digipliiats, digitrükk. 2007 125 x 125 cm 60
ROOSTE
ASKO KÜNNAP “Purilenduri viimane remix” Pliiats, vildikad, digipliiats, digitrükk. 2008 125 x 125 cm ROOSTE
61
Viimane Etrusk Viimane elus Etrusk, kõnelenud hommikuni Morriconest, Sergio Leonest, lahkub sardiinlasest sõbra suitsusest cantinast. Ta kõrvad ja süda on täis tamburiine ja lõõtsakäginat, kui lõikab läbi udumarlis Treja jõe järsu oru, kus rohelised sisalikud kaljupragudes peidus alles veel magavad oma tirtsudest tikitud und. Etruski noorest veinist ebakindel sandaal ja suunataju juhivad ta tuttavalt metssearajalt sammeldunud treppidele. Korrosioon ja erosioon, vahkviha, frustratsioon, riimib Viimane Etrusk, kui langeb läbi tuhvikivist lae otse oma esi-esi-isade kolmtuhat aastat vanasse, endiselt maitsekasse, ajakohasesse hauda. Aga kõik on õnneks tema tulekuks valmis: seintel maalitud viinapuud, leopardid, lahked lõvid, trummidega tantsijannad. Kahe sarkofaagi vahel 62
KÜNNAP
vaba kivilavats ootel kivist kiivri ja kilbiga jalutsis, kivist padja ja pärjaga päitses, hingematvalt kauni vaatega otse sügavasse unne sisesaarestiku südames. Varing matab maaneelu, ja metssead songivad sandaalijäljed sassi, kõigis kadunud keeltes mälestuseks musträstad sangarist laulavad. Vaprast Viimasest Etruskist, kes, kõnelenud hommikuni Morriconest, Sergio Leonest, lahkus sardiinlasest sõbra suitsusest cantinast, et õhtuseks mänguks, Rooma vs Manchester, korralikult välja magada.
KÜNNAP
63
ASKO KÜNNAP “Käsigranaadid. Seekord 6 erinevat.” Pliiats, vildikad, digipliiats, digitrükk. 2007 100 x 100 cm 64
ROOSTE
ROOSTE
65
karl martin sinijärv Kui maailm murdub miljoneiks ja vaesed inimesed saavad korraga taevasse ja rikkaks (taevaisse ja rikkaiks?) siis kus koguneb põrguhulk (sest kindlasti koguneb põrguhulk)? Kindlasti koguneb põrgulik hulk põrgu uksele prõmmijaid, taevaste uste päält tagasisaadetuid, põrgumate põrgute seesmistest kambritest leigemate põrgute väravaile nõjatujaid, tuiutajaid, muidumehi, põrisevaid pankureid (lõõgastuvaid); koguneb kooserdajaid ja kogujaid ja kommenteerijaid, koguneb kolle ja kolemehi, koguneb korrektoreid ja kõntsa. Koguneb koovitajaid ja kiivitajaid, kiure ja kaure ja kajakaid, kakkusid, kanu ja kormorane, koguneb kotkaid. Ka raisa-. Kondoreid koguneb kindlasti. Nagu ka kapten Granti lapsi (ilmselt isegi Bullerby omi) ja leitnant Schmidti poegi ja Isamaa Tütreid. Naksitralle ja narratiive, reedeõhtuid ja räbalakubusid, 66
SINIJÄRV
stipendiaate ja kõrgesti haritud kerjuseid, orjuseid, lurjuseid. Koguneb-koguneb. Kus koguneb põrguhulk? Kaerapudrus ja südames, kakajunnis ja seebikillus, armsa lugeja enese sees. Kremlis ja taevases Tiibetis, maooride maal ja manside man, kikilipsus, Doc Martenseis põrguhulgal on hää. Aga maailm ei murene miljoneiks. Lõbustusmäel veerevad ümarikud rahakettad suurde sõbralikku auku, melu ei peatu, klounid kiljuvad, lastakse märki ja heidetakse keegelkuule, süüakse suhkrut ja kuus luuletajat räägivad inimestele, miks. Munevikust surevikku, ilmaratta kriginal.
SINIJÄRV
67
NYC bukett Joshua Beckman Inglise keelest Karl Martin Sinijärv Su tund on tulnud (katkendid) Tuled metroost välja ja kõik on ainult klaas. . Merikajakad praami tuules. Inimvaatlemas. . Härra Hull seisab liftis et mis ma arvan. . Tuletõrjeredelil mõtlesin, kuidas saata mööda veel üks tööta päev. . Oo atlas, vaata, minu saar läks sul meelest. 68
NYC BUKETT
. Va mootorpaat, meid ei loksuta su kiirus. . Vaikne vihm leotas mu raamatuid. Isegi oavars ei hoiatanud. . Hilja öösel telekas plingib. . Raha on otsas, räägi üks hea lugu. . Diivanil, korjates kopikaid, kajatab maru. . Hiired seinte sees. Parem seal kui siin.
NYC BUKETT
69
. Sigaretid su tapavad, ütles ta nõnda kaunilt, et tahtsin veel üht. . Laste hääled akna taga – tule ja kuula. . Kahejalgne hiir, su tund on tulnud! . Indiaanlased ujumas Manhattani lahes aastate eest. . Need luuletused ei toimi mälestuste varal, nii et miks sa ei helista? . Filipiini kaubalaev täitis linna Filipiini kaubaga. . 70
NYC BUKETT
Praam käib kiirelt, õnnistatud kalamälu. . Jaa ma elan siin, aga see kärnane telekas elab kaa. . Higista päev läbi – päikesele ei meeldi sinagi. . Märkmikunäru, sa oled liiga väike nii paljude poeeside jaoks. . Ära muretse, ela veel üks nädal ja siis muretse. . Misjonär oli paadis nii kenasti kannatlik, aga mitte ta Jumal ei teinud teda selliseks. .
NYC BUKETT
71
Pärast õhtueinet ei räägi misjonärid Jumalast, nad räägivad meist. . Sandaalides kevad. Sandaalides suvi. Kumba sa armastad? . Härra Hull teab, et on suvi – mida ta muidu sääl nurga pääl istub. . On jahe ja saare taga on vihm, aga peamiselt – jahe. . Ilmast rääkimine kiskus kamaraks, millest on kahju. . See on lõhnaõli. Ma tunneks ta iga kell lõhna järgi ära. .
72
NYC BUKETT
Isegi vastik ettekandja tunnetab tuulekest. . Ilmselt sa jälestad seda kanti, a tule ikkagi külla. . Iga kord, kui lahkun kodunt, kirjutan luuletuse. Aga täna olin kogu päeva kodus. . Segane õnnelik pääsuke, kussa leidsid oma sõbra? . Nii hea oli päikest võtta. A nüüd on ta võetud. . Täna öösi on nii palav, et isegi pollarid söövad jäätist. . Päikene, täna tegid targemad tüübid püksid lühipüksteks. NYC BUKETT
73
. Udupasun ja kõle kaubalaev. Pehme päike randapidi. . Chelsea poole tõttav rong mõtleb minu moodi. . Mida nalja on rahus, armastuses ja üksteisemõistmises? Hea küsimus. . Ära pahanda, mõtlen voodis sinust, kes tööl. . Kas mitte keegi ei läinud täna tööle või vaid mina? . Mind lubati kõrtsust välja järele mõtlema, a ma läksin joonelt tagasi. 74
NYC BUKETT
. Hommik ja hirved tallavad ürte jõe poole sammudes. . Täitsa segi pärast vihma, linnud nagu kodus. . Kui langeb puu keset metsa jne. Ning nõnda ka sõprade keskis. . Oled sa läinud või istun ma naasama, märgates mõuravaid joomareid, naerdes nendega ühes? . Kaks jalgratast kaelakuti. Ma olen ära olnud ja nemad oodanud. .
NYC BUKETT
75
Mingi hipi arvas, et olen ametnik. Võibolla ongi tal õigus. . Jalad rakkus. Olin nii pilves, et tulin jala koju. . Kuum betoon pärast vihma. . Tahtsin kirjutamist lõpetada ja luuletus ütles: on ilus sinine õhtu, lõpeta kirjutamine.
matthew rohrer Inglise keelest Karl Martin Sinijärv metsahaiku enne kui alustad – kas fotod teevad inimesi rõõmsaks või kurvaks
76
NYC BUKETT
metsahaiku hea päev, karu jäljed ümber kinnikukkumata karupüünise
metsahaiku vihm läbi, lehed tilguvad telgile. tüdrukul ilus nägu.
metsahaiku ma ootan et kirjutaksin teistsuguseid luuletusi
Suletekk Kui viiakse minema kõdunev paadisild, on kõdunev paadisild kujutluspilt. Aga kui viiaksegi minema kõdunev paadisild, ei saa minema viia tulede suletekki tumedail vetel, ja tuled NYC BUKETT
77
tumedail vetel on kujutluspilt. Kujutluspilt koob vete pääl kampsikut.
Minu supp Supitiik on ärerohedalt briljantlik, hämmastav, tähesärarohekas ja tasane kui muru. Ta ei ole räpane, ta on lilli täis, mis siis, et inimesed arvavad, et ta räpane on. Üks paks mees kõnnib tagaspidi, laksides piitsaga oma perset. See ei ole räpane. Mingi haugas või säherdune lollerdab pea kohal, laisk triip sinisuses, ja arusaamatut päritolu võimukas meeshääl teavitab sellest. Kes tema on, kes ta kõneleb sinuga? Putukate armeed, lendamas läbi su mälust, ons nemad ta leegionid? Ta valed lendavad edasi-tagasi ajas. Siin ei ole sul turva, siia nad tulevad pea.
Mongoolia surmauss üks Räägitakse, et Mongoolia kuivadel tasandikel, põletava päikese all elab koobastes Nimetamatu. Neli jalga pikk või kaheksa jalga pikk või kaks jalga 78
NYC BUKETT
pikk kahvatu püdel uss, kelle paljas mainimine toob surma. Et surma saada, ei tule teda isegi puutuda; ühed ütlevad, et ta sülgab mürki, teised, et levitab raadio kombel tapvaid laineid. Et keegi kunagi ühtegi ussi kinni pole püüdnud, ei tohiks üllatada; et me ei leia keskit, kes teda ihusilmaga näinuks – seegi ajab vististi tuttaval moel haigutuse suule. Mina kaotasin huvi juba selle paari rea jooksul. Pidasin iga lause järel nii pikki pause, ja iga koma taga ka, et teil pole küll mõtet sedasi kaasa mõtelda. Ussist pole tühjagi rohkem teada. kaks Ükskord ma katsusin Nimetamatut üles leida, aastate eest, aga tollest pole suuremat kõnelda ja ega te edasi lugemisest vähegi õpi. Lõputud lauskmaad, nad tühjad, ja päike pressis kõige oma jaksuga liiva pihta. Seitsme päeva pärast kukkusid mu teejuhid ära huminasse ja ei rääkinud enam sõnagi. Rohkem sain teada ne hobuste käest, kes nilbitsesid ja meile nalja tegid. Ühel õhtul puges päike oma urgu helvesküngaste taha, teejuhtidest vanim kriiskas ning langes sadulast, käsitsi haarates silmist. Hobused lasivad valla käreda kakofonii, ja rohu seest tõusivad lendu hirmus haruldased punased nahkhiired. Aga siinkohal lõpeb Mõistetavus. Pärast langes öö. Ainet mõtisklusteks. kolm Kohtasin kõrbes ratsanikke, kel olid muinasjutuliselt pidulised telgid. Nende hobused magasid seal, või tukkusid, kergesti ärkvel, aga ratsanikud ise telkides ei maganud, sest seal polnud põrandaid. Kui ma küsisin, et mida nad kardavad, tõmbasid nad näppudega üle huulte justkui sulgenuks tõmblukkusid, kuigi tõmblukke ma Mongoolias ei trehvanud. Ühel müredal hommikul, kui läksime telki vaatama, et miks hobused meiega pruukosti võtma ei tulnud, olid ratsanike suud lukus, tõmblukuti lukus. See jutt ei kõlanud veenvalt. Hobuseid triiki täis telgis juhtub hulgaliselt kummalisi asju.
NYC BUKETT
79
Maavälise mõistuse otsingud Kirjutan kosmosepastakaga pea alaspidi ja kuulan vihma. Mu naine kirjutab Mustast Surmast ja selle mõjust Kunstile, ja küsib mult: „Kus su püksid on?”. Nad on põrandal meie uue sohva ees, kuhu ma sättisin nad nii, et nad ütleksid A-R-M-A-S. Taimne ja müstilik ärevus tõttab must läbi – see sohva on kellegi antenn. Selles jagub hüva armastust meile, kes pesumasina veeres. Ma ootan, et Valguseolendid viiksid mu katuse ära. Meie magamistuba on sassis, seal laiali rõivad, mis saadavad tervisi kõigile üleval kõrges, kes ingliskeelt lugeda mõistavad.
Credo Ma usun, et toimub midagi täiesti teistsugust, aga mitte üks inimisik ei või kunagi teada, mis nimelt, nõnda me armumegi. Samuti võib olla tõsi, et mingi ese, millega me iga päev purke lahti teeme, on midagi hoopis õilsamat, missugust meie ei mõista. Ma usun, et mu kõrval magavale naisele ei lähe korda, mis väljaspool toimub 80
NYC BUKETT
ja tema ihu on usaldusest soe, mis on ju suurepärane algus.
Matthew Zapruder Inglise keelest Asko Künnap Kooli tänav Mu maja on nii väike, et löön oma pea ära pelgalt mõeldes ta peale. Maja on vana, varisemisohtlik. Kui toas suitsetada, koorub kogu värv ja seinad kukuvad kokku. Ma magan külmkapis, jalad tolknemas välja, ma pole kindel, miks. Veidral viisil on kogu maja näoga põhja suunas. Pööningul tammub marukoer ja ulub, NYC BUKETT
81
kuni loovutan talle oma lõuna. Tagaõu kubiseb rästikuist. Eesõu on kiirtee. Väljuda sealtkaudu oleks enesetapp. Mind piinavad üksilduse deemonid. Nad segavad kokku mu metafoorid ja hautavad need põrgulikuks supiks. Üksilduse deemonid istuvad mu rinnal ja mängivad mu nabaga, jätavad mind hingetuks muljutuna maha. Ka neile on see karistuseks. Üks neist ütles koguni, “Nii nagu sind, nii masendavad ka meid külm ja müra ja räämas laed. Ja mis kõige hullem, sinu katkematu hala.” Mees tuli kontrollima mõõdikut, aga suri
82
NYC BUKETT
südamerabandusse. Siis saadeti teine mees, aga temagi suri samamoodi. Lõpuks saadeti peaingel. Ta elab naabermajas. Päev otsa harjutab ta viipekeelt, ringutades peegli ees tiibu. Ma tean, ta on seal, seiramas oma maailma, hoidmas mind ärkvel oma vaiksete muinaslugudega.
Hernehirmutis Kas mäletad teda takerdunud tuules, aeglaselt laperdavas hallis kleidis? Põldhiired sibamas ümber jalge, harjutamas uusi trikke. Mind ei karda mitte keegi, kurtis ta naeratades, endal linnupesa peas. NYC BUKETT
83
Just sellisena ma armastasin teda, läbi lõikuse ja lahkumiste aja. Mina olengi see hommikune tuvi, kes räästarennis pesitseb. Kurvalt küüni suunas hüüan.
Tagasitulek Mu pea on hall. Seega reis oli pikk. Ju käisin mitmes sadamas. Või kõigest ühes, kus viibisin kaua, kus unustasin keele. Ei too ma sulle uhkeid hilpe, mu käed on tühjad. On lind mu õlal, kes mäletab su nime.
Haiku Kirjutasin sulle eile nii valeliku luuletuse, et see ehmatas mind keset sügavat ööd salvatuna ärkvele. 84
NYC BUKETT
Või lendas üks lind väga puhtasse aknasse. On ikka nii vara, on alles öö ja seekord ma peaaegu ei püüagi, ettevaatlikult hoides oma pihkudes teadmist, et ei tea sinust midagi. Ja kuidas saaksid sa teada, et sääsed, kes ihkavad mu verd, teevad seda armastuse pärast või et mulle meeldib hommikuti maletada serbohorvaadikeelse raamatu vastu ilma kuhugi jõudmata? Kuidas sidruniga mullivee joomine pimedas, mõeldes Isamu Noguchist, rahustab mind, kuigi vaid ajuti? Kuidas ma olen sinine ampullitäis hallukaid. Kuidas mu õlavarrele tätoveeritud täht ei valuta, kui räägin vaid tõtt. Kuidas ma olen alati armunud kellessegi, keda kunagi ei kohta. (Näed, ma ei saa valetamata kolme sõnagi ritta) Ja kuidas see kõik, mida ma sinust ei tea, ongi kogu kõiksus. Kas sa pole kunagi NYC BUKETT
85
tahtnud saada baleriiniks? Või olid su pahkluud liiga peened, ja sina ei aimanudki seda? Kas armastasid või kartsid sa pigem hobuseid (üks heitis mu lapsena seljast)? Kas su ema näitas sulle, kuidas keerata rätik nagu araabia valitsejannal ümber märgade juuste või sa lihtsalt teadsid, kuidas lakkida küüsi ja hoida telefoni just sedasi oma õla ja lõua vahel? Sinu silmade värv. Kas see muutub ületades silda? Või valetades? On tõeliselt hea olla selge, ja vaba, kuid mitte kui budist või haiku, vaid lihtsalt kui tummakslöödu, vaevu suutes keset seda ööd, kõnelda, siiski napilt sind tänada selle koogi eest, mis saabus pakituna hõbepaberisse, vastsündinu, peaaegu sama magus kui mõte sinust mõtlemas 86
NYC BUKETT
samal hetkel minust. Kõik asjad saabuvad õigel ajal ja õiges kohas, lagunevad ära, jäävad ootama lappimist. Aga mitte see kook, mille ma sõin kiirustades, nagu kippunuks ta haihtuma. Alustame otsast. Mina ei usu, et see seal õues on üldse lind; pigem inimene, kes proovib häälitseda nagu lind. Või siiski lind, kelle ta kogemata on vilistama õpetanud. Sina magad edasi ja mina ei proovi enam jõuda selgusele, kas parem on muuta inimesi või nende pilti meist, või kummaga on kiirem: kas päästa minevik lukust või mõelda see välja.
NYC BUKETT
87
Kolm põrsakest ruudus kARL MARTIN SINIJÄRV luulepaiskamisest põhja-rumcajsis ja New yorgis. Miks on meie raamatus sees kolm Eestis seni täitsa tundmatut poeeti Ameerika Ühendriigest? Sest nad on head kirjanikud ja Eestis neid tõepoolest veel ei teata, kõlaks lühike vastus. Kuigi hiljaaegu ilmus suurepärane antoloogia ameeriklaste luulest, sobib värskemaid nimesid ikka ja alati tuttavaks teha. Ma kohtusin siinavaldet kolmikuga 2001. aastal Sloveenias imelisel Medana festivalil, mis kandis pealkirja „Luule ja veini päevad“. Nii luulet kui veini oli rohkesti nagu ka luule- ja veinitegijaid. Kolm säravate tekstidega ameeriklast jäivad silma ning juhtus nõnda, et jutt klappis ning sisemine side tekkis. Jäime sporaadiliselt kirju ja poeese vahetama ning ei läinud kolme aastatki, kui võtsime Askoga kätte ning lendasime sellidele New Yorki külla. Tollal elasid nad kõik tos suures õunalinnas, tänaseks on neid üsna raske ühte geograafilisse paika kokku saada. Välja arvatud vast see teos siin. Sõbrad korraldasid meile mitu meeldivat esinemist ning üllataval kombel ei saanud me, tundmatud kirjutajad teiselt poolt ilmakera, isegi publikunappuse üle kurta. Kui ehk välja arvata kõige esimene ülesastumine, mile tarbeks sõitsime kümnedollarise bussipileti abil New Yorgi Hiinalinnast Bostoni Hiinalinna ning, olles otsinud esimest õlut kolmveerand tundi, ristisime Bostoni Põhja-Rumcajsiks. Hea 88
SINIJÄRV
põhjuseta sinna linna tagasi ei tikukski. Aga Põhja-Rumcajsist sirutus metroohaare Cambridge’i ja see sõbralik suburb oli sootuks teine tera. Raamatupoodi etlusväärset publikumassi siiski ei kogunenud, järelikult siirdusime asukohajärgsesse puhvetisse ning pidasime kõigele vaatamata maha kena luuleloengu. Tutvusime suurepärase poeedi D.A.Powelliga, tänu kellele avastasime endid tänavu suvel mahukast antoloogiast „New European Poets“ (Graywolf Press, 2008). Juhtub. Tagasi NYC sees kimasime isand Rohreri Brooklyni kodust tubli paar metroopeatust mööda, ent varastel hommikutundidel jõudsime pika ning põneva jalutuskäigu järel pärale. Kui Brooklyni ööd-päevad nähtud, sai meie koduks Joshua raamatuist tulvil apartement Staten Islandil. Kaunil katusel õlut juues paistis üle mere kätte kõik see, mis sääl linnas paistma peab. Ja praamisõit Manhattani vahet tasuta – väidetavalt ainumas asi, mis viimase paari kümne aasta jooksul odavamaks läinud. Seitsmekümnendatel pidi üleviimise eest viis senti tasuma. Staten Island on tore heakodanlik ja vabariiklik paik, kus suvalisse kõrtsi sisse astudes võib kohata seinamaali, millel linnapea (Giuliani oli), politseiülem ja tuletõrjepäälik kolme vägilase parimal moel pruuskavate ratsude seljas moraalitust ja kuriloomi kapje alla sõtkuvad. Lisanduseks leinaraamis Ronald Reagani portree (ta suri just siis, kui me sääl
olime). Siuke kant. Ometi õnnestus meil päris hää etlusvestlus ka Staten Islandil. Tõsi küll, märksa boheemsemas kohvikus, kus isegi rahaautomaat meenutas pigem mättasse kasvanud hipiajastu telefoniputkat. Aga sambla seest voolasid dollarid ka Eestis väljastet pangakaartide mõjutusel. Luulepaiskamised Brooklyni ja Manhattani kõrtsides läksid teist- ja kolmatsugusele publikule, ent inimesi oli ja kuulas küll ja veel. Isegi mõned eestlased leidsid meid üles. Tuleb tunnistada, et kolm NYC eri linnaosa esinemiskohta olid olemuse poolest nagu kolmest eri riigist. Mis vahva. Koledal kombel tahaks häädele sõpradele kättemaksuks meie mail sama kena turnee korraldada, ent ega nende siiasaamine lihtne ole. Mitte et me poleks proovinud. Proovime edasi ja vast ehk teeb käesolev üllitis otsa lahti.
koolides. Elab New Yorgis Brooklynis ja õpetab luulekunsti New Yorgi Ülikoolis. Raamatud: A Hummock in the Malookas (1995), Satellite (2001), Nice Hat. Thanks ((2002) koos Joshua Beckmaniga), A Green Light (2004), Rise Up (2007). Koos Joshuaga andis välja ka live-tuuriplaadi Adventures While Preaching the Gospel of Beauty (2003). Matthew Zapruder (1967) on pärit Wash ing tonis ja omandanud magistrikraadi Massachusettsi Ülikoolis Amherstis. Peatoimetab kaht kirjastust (Verse Press ja Wave Books). Tõlgib ja avaldab rumeenia luulet, peab loenguid Massachusettsi Ülikoolis ja New Yorgi New School’i loovkirjutamise õppetooli juures. Raamatud: American Linden (2002), The Pajamaist (2006).
Aega sõprade toodanguga tutvumiseks polnud muidugi enne koju tagasi jõudmist. Et aga tekstid head ja huvitavad olid, katsetasime natukene ka tõlkimisega. Ning kui Jürgeniga üheskoos nuputades sündis mõte teha me järjekordne ühisteos Vikerkaare formaati parafraseerides, leidsid tõlkmekesed ka kena rakenduse. Siin nad nüüd on. Joshua Beckman (1969) sai hariduse Massachusettsi Hampshire College’is ja tegutseb poeesiapõllul geograafiliselt laia haardega, Staten Islandist Seattle’ini. Raamatud: Things Are Happening (1998), Something I Expected To Be Different (2001), Nice Hat. Thanks (2002) koos Matthew Rohreriga), Your Time Has Come (2004), Shake (2006). Matthew Rohrer (1970) sündis Michiganis ja kasvas üles Oklahomas, õppis ja omandas kraadid Michigani ja Iowa üliSINIJÄRV
89
EESTI LUULE KÄILAKOLETIS kARL MARTIN SINIJÄRV JÜRGEN ROOSTE FENOMENIST Jürgen Rooste on käesoleva sajandi elava ja otsiva eesti luule lipulaev ja vapiloom. Ehkki ta alustas juba sureva aastasaja lõpul, pursates nooruslikku tuld ja verd hääbuvasse fin-de-siecle’likku kirjanduspilti, tulid (ja tulevad) ta tõelised väärtused ehedal ja rämedal kujul esile ikkagi juba 21. sajandi kontekstis. Jätame siinkohal kõrvale esikkogu „Sonetid”, mis teadvustas mängulusti, sõnaseadmisoskust, protesti ja eneseteadlikkust. Ent näiteks ainuüksi 2002. aasta luulevaliku „Lameda taeva all” pealkirjadest võib toonase JR meeldumusi ja suundumusi vabalt ja vahvasti välja lugeda. Väike valik sisukorrast: algusluuletus nimega „Lõpp” (vrd K.M.Sinijärve esikkogu tsüklipealkirjade jadamus kolmas-teine-esimene), „NYC müra” ( JR pole tänini Ühendriike väisanud), „Mereröövlite unustamise masina laul” (midagi masinglikku), „Psühhokabaree”, „Derridaator”, „Mina fränk sinatra”, „Lahkumine Taaralinnast” (paadunud tallinlane nagu JR end eksponeerib), „Sänna trubaduur”, „Unistuste geto”, „Roheline tüdruk oli järv” ja nii edasi ja nii edasi. Pole nagu vaja luuletusi endid lugedagi. Vast ei olegi, peaks hoopis kuulama? Juba algusaegadest alates on JR olnud lisaks silmadega lugemise luuletajale ka kõrvadega kuulatav trubaduur. Mitte riimlisromantiline kaugarmleja, vaid kiire, konkreetne ja punk. Ometi plahvatuslikult romanssi, roppust ja sula kelmikat kepihi90
SINIJÄRV
mu pilgeni loksutav loovisik. Kes teinegikolmaski kord lendab oma luuletusest välja nagu bätmän koomuskist ja kukub kõike vaimusilmas kokkumäratsetut truisti teoks tegema. Tegudest ja tegematajätmistest rääkigu rahvasuu, lugemik nendib, et uued tekstid saavad alguse vana elu maitseainepeenrast. Olgu too või Tootsi peenar. JR liikumine eri tasandite vahel on teinekord nõnda kiire, et miski – suhe, luule, peenar, külv, joove, öö, päev, pohmelus, ärkamine – ei jõua vanaks saadagi. Ent uute võrsete pungumine, vohamine, närbumine ja taasloome käib kiiremini kui ükski geneetiliselt muundatud rukis iial jaksaks. Meil on tegemist esteetiliselt muundatud poeediga. Kas ka eetiliselt? „noh vanaisad / on meil kõigil / toredad targad mehed” kirjutab JR oma 2003nda teoses „Rõõm ühest koledast päevast”. Jätkates „kahju et / lapselastele miskit / külge pole hakand”. (RÜKP, lk 11) Ootamatult lühidat ja teravmeelset sedastamist on ses kogus veel, näiteks „kapitalistid raisad / eestlasteks ei kõlba // ja vastupidi”. (RÜKP, lk 13) Hiljem avab see raamat meile juba pika, lohiseva ja ometi nii võluva sõnarohke ja –täpse JR avanguid. Ent leheküljel 15 leiame tänini olulise ja autori nägemust väljendava teksti: ma arvan kümne aasta jooksul hakkavad seinad meid valitsema sest siis
ei saa seinast enam vaid raha seinast saab ka valgust lapsi ja armastust raamatuid seinast ei saa raamatuid ei saa kuskilt Jah, iga luuletaja puhul on tekste, mida ei saa lihtsalt muu jutu sees tsiteerida. Sellised tuleb eraldi välja tuua, nagu just äsja tehtud sai. JR loomingus on neegritel oluline koht. Lisaks Tallinnale/Taanilinnale, nais(t)ele, lastele ja häädele jookidele armastab JR üle kõige maailmas neegreid. Tõenduseks üks mitmest 2000ndal aastal TNT (Tallinna Noored Tegijad) kogumikus „Mõned ei tahtnudki” ilmunud tekstist: kui mul esimene neeger tuleb siis ma panen talle nimeks andreas ferdinand costeau (elo viidingu auks) Ja see oli alles eeltõendus. Tegelikuks teeb asja seni kirjalikes allikates ilmumata, ent kümneid kordi lauldud järgmine neegriluul (tausta tunnetamiseks vaadake netist Rwanda lähiajalugu, hutude ja tutside suhteid): (siia vajan teksti) /---/ Siin saan sõnada, et JR on omas tekstiloomes eetiline. Ta võib laiutada ja lammutada kõikvõimalike poliitiliselt ja/või apoliitiliselt korrektsete ja/või ebakorrektsete mänguelementidega. Mitte kunagi ei ütle ta kellelegi pahasti. JR öeldud „neeger” tähendab muhedat musta tegelast. Tegelast, kes miski ussimunni läbi on me põhja- ja Eestimaisele maakamarale sattunud. Meil pole midagi tumenahkse tüübi vastu. Pole kunagi olnud ja ei
hakka olema kaa. Seda lihtsat tõde edastab Jürgen Rooste luule. Seda lihtsat tõde tuleks edastada ka meil – üldjuhul vastikult rassistlikel eestlastel. Sõbrad eestlased, kas mäletate seda vana lugu: et olla olemas rootsi ja prantsuse tüüpi rassiste. Rootsi tüüpi rassist ütleb, et mina-mees armastan kõiki ja valimatult, aga see va alt-korruse Ahmed haiseb jäledalt ja tema mu sõber ei ole. Prantslane ütleb, et saatke kõik need mustad kukele, aga vat alt-korruse-Ahmed on mu hea sõber ja tema kallal paluks mitte möliseda. Meil Eestis pole veel mingeid ahmedisid. Meil on nelisada tuhat valget neegrit ja ma loodan, et ma saaks nendega minu keeles kõnelda. Nende keelt ma ju oskan. Aga kas nad tõesti tunnistavad endid lollimaks? Siinkohal meenus Jürgenile, et ta venekeel polegi maailma parim. Oluline on öelda, et JR luule on mitmekülgne ja –palgeline. Inimesed, kes on kuulnud teda esinemas-esitamas, saavad ühtmoodi mulje. Ja raamatupoes ta teoste esmalehitsejale võib samuti kergesti tekkida tunne, et need siin on ühed pikad sõnamised, millest läbi murda meiesugune ei jaksa. Jaksab küll, seda esiteks. Ja teiseks tuleb tähelepanu juhtida teostele, mida JR on kokku monteerinud koos sõpradega. Esimene säher dune oli kummaline raamat pealkirjaga „Neid vigu me ei korda” (2000), kaasautoriteks Asko Künnap ja Karl Martin Sinijärv. Ent vaadakem „Kaardipakke” (2001 ja 2006). JR suudab ka väga kompaktses formaadis jääda iseendaks ning kõlada kokku täiesti teiselaadsete poeetide seltskonnaga. „Kaardipakid” on selle sajandi eesti luules märkimisväärsed just toopärast, et üpris erinäolised loovisikud on tekitanud muljetavaldava kooskõla, kasutades seejuures ära etteantud mikroformaadi võimalused. Ühisüllitiste aega ei saa pidada JR looSINIJÄRV
91
mingut vaadeldes kuidagi murranguliseks. Ometi just neil aastatel – kui sajand juba kiiremad keerud pääle võttis – sai noorest pulbitsevast JR’ist enam mitte nii noor ja enam mitte nii pulbitsev Kirjanik kui mitte suure, siis kindlasti juba keskmise algustähega. Ta kakleb madalavõitu vaimlise keskkonnaga, ent seisab ilu eest ometigi: „See, mida ma mõtlen ilusa all, ei ole sisemine ilu, vaid ma mõtlen tegelikult mingit rousseau’likku puhtust.” (17.03.06 Postimees) JR sai Kultuurkapitali aastapreemia nimelt säherduse teose eest, mis ei olnud ei luuleraamat ega ka muusikaplaat – midagi täpselt vahepealset. („Ilusaks inimeseks”) Ning näib, et JR mängib oma trumpässad välja nimelt piiripealsete kogemuste kaudu. Ta võib lebada ja oodata ilmutust, peas kõrvaklapid. Aga klappidest sisenemas Suur Maailm. Või ta võib visata võimendi nurka ning tormata Otse Elu Keskmesse. Me võime sest lugeda, veidi hiljem. Ent me ei pruugi. Me ei tea, kus sel suurel poeedil on tegelikult hea. Võibolla meie, lugejate peades? Ja kas suurel luuletajal peabki olema hea? Mis on tema jaoks hea? Bluesmuusika defineeriti kunagi nõnda: blues on see, kui heal inimesel on halb olla. Kuulake bluesi. Ja te leiate kindlasti ümbritsevast rämpsust üles muusika, mida teevad halvad inimesed, kui neil on hea olla. Jürgeni luule lõikab vaheda skalpellina halbadelt kontidelt mõttetud musklid ning heidab need tühise räbal-lihana vaimliste verikoerte rokakaussi. Vahelugemiseks veidikene vanemast raamatust: EESTI KÜLA normaalses külas elab kaksteist meest kellest üksteist on padujoodikud kellele kohalik saevabrik sageli unustab palka maksta
92
SINIJÄRV
sest sorry poisid läks vist meelest eks järgmine kuu jälle vaatame vat too üks too üks karsklane veidrik vanapoiss kes kitarrega heleda häelega ilusti uno loobi lugusi laulab vat tolle valivad naised vallavanemaks Ükskõik kui palju me ei tahaks Jürgen Roostet kuulutada nooruriks, kurjuriks, linnaloovikuks või kellegi teise-kolmanda hääletoruks – me ei saa. Rooste luule on Eesti luule niisama sügavalt ja siiralt nagu on uue, ent mäletatava Eesti proosa näiteks Wimberg. Lugege Wimbergi „Lipamäed” ja sinna kõrvale Jürgen Roostet. Siis saate te aru, kus ja mismoodi me elasime. Me väljusime riigist, kus „õhus heljub reetmise jälk hais” . Ning ühel jõulisel momendil tajute, et õnn on mitte enam hingata „supiköögis nõukaaegse sööklatoidu lebra”. Need mehed, kes kannavad ühes oma lapsikuid lapsepõlvi, väljendavad samas just niisuguseid suundumusi, millest tänapäeval tuleb hoolikalt kinni hoida. Maakera on väike mis väike. Eestikilluke sel keral talumatult, hoomamatult musipisike. Need luuletajad, kes sest lühiasjast aru ei saa, ei kõlba. Jürgen kõlbab. Vajadusel tuleb ja selgitab. Kulg üksikult üldisele vaheldub kihutamisega üldiselt üksikule; isikliste detaili- ja kellaajatäpsete pildistuste südantkriipiv alastikiskumine toob esile ühiskondlise paljastuslikkuse just nii nagu kõmav sotsiaalpoeetika leiab paari elegantse lausega koha kellegi kaisus, meeles või veel intiimsemas paigas. Mis omakorda võib saada alguseks bakhanaalsele, purustusjõulisele loomepalangule, mille eksaktne algus ki-
pub jääma hoomamatuks, ent mille lõpp ei pruugi sugugi kokku sattuda keskpaika kvalifitseerinud luuletuse omaga. Kõik kestab, miski pole lõppenud, ent võib alati ja uuesti ja jatkuvalt/jätkusuutlikuna alata. Selline lõppematute algamiste loomiseviis. Epigoonlust Jürgen Rooste juures küll ei tähelda. Eelnenu ja miks mitte ka tulevase oskuslikku ärakasutamist küll. JR on algupärane hääs mõttes, kuid vaba „originaalsusekultusest” (vt. Hasso Krulli kolumn 07.09.07 Sirbis). Krull: „Originaalsuse kultus on võib-olla süüdi selles, et paljud kirjutajad kipuvad jääma /---/ faasi, kus lihtsalt püütakse kirjutada luuletust üleüldse. Eeskujud ei paista läbi ja tekib kahtlus, kas nendeni on jõutudki. Selline luuletamine sarnaneb ujumisvõistlusega, kus osalevad ainult ujujad, kes on äsja õppinud vee peal püsima. Vahva küll, aga mõni basseiniserval seisev atleet pöörab pilgu kõrvale. Kuidas seda vältida? On ainult üks võimalus. Igaüks, kes tahab ise luuletusi kirjutada, peaks uurima, milliseid luuletusi enne on juba kirjutatud.” JR puhul ei teki kahtlust. Noormeister on kursis kogu eestikeelses poeesias toimunuga, kuid ta ei ahvi, vaid inimdab. Vahel ka koerab ja muidu loomab. Looja-loomaja? Loomaku lahkesti. JR puhul on põnev heita pilk ta eeskujudesse, ta vaimlisse protopaleusse. Kui ta hinges kedagi kopeeribki, on need surnud kehad. Kuigi mitte surnud hinged. Elvis, Sinatra, ikka mineva sajandi populaarmuusikaline koorekiht The Clashini välja. Aga mitte naljalt kaugemale. JR sünniaastaga (meenutagem – 1979) lõpevad tema mõjutajate kuldajad. Millest omakorda võib otsida huvitavaid reinkarneerumisloogikaid. Võib ka mitte otsida.
lise jürgenroostelikkusega „nii magus papagoilik sitavurrielu / ei jõuwa iial siia / kohale / eks armastus on jäätis”. (MET, lk 264) Sedasorti kokteil lapsemeelsusest, parafraseerimisest, hunnituist leidudest ja nende – ning palju muu – läbi tekkivast omailmast, omasuhtumusest paigutab Jürgen Rooste kahtlusteta kahekümne esimese sajandi eesti luule käilakoletiseks.
Ja isegi päris karlmartinlik algus „la dolce vita / tüübid valget veini” päädib tal täieSINIJÄRV
93
AVASTAMATA ÕLIMAALI-ASKO Klaaspärlimängust sajaga mööda – uue sajandi teraseimad kunstikriitikud Sinijärv ja Rooste teevad rotile vivisektsiooni, et video pärast Youtube’ile ära ärida. KMS: Asko Künnapi teoseid kohtasin
ja oimasin ammu enne Asko Künnapiga inimese moodi tuttavaks saamist. Enam kui tõenäoliselt toimus esimene kohtumine Tartu õlle vahendusel, täpsemalt õllesiltide vahendusel umbes aastal 1994 või -5. Hiljem kuulsin, et ka näiteks Äripäeva esimene päistiitel olnud Asko töö – seega võin esmatrehvamise lükata isegi aastasse 1989. Nii et mu jaoks tuli Asko puhul graafiline disain kindlasti enne kunsti ja palju-palju aastaid enne luulet. Selleks ajaks, kui ma avastasin, et Asko tekste saab kirjanduseks kvalifitseerida, ründasime me maailma juba enamvähem rinnutsi. Teeme seda tänini, luuletajatena, aga maailm ei anna alla. Ei meiegi.
JR: Toodetel ja reklaamides on ta käekiri alati äratuntav, säärane sihilikult pisut rahmakas-rohmakas, miski kavala konksuga. Ma mõtlesin, esimesel korral kunagi ta pilte vaadates – ja muidugi enesele mitte aru andes, mis tähendab, et ta on reklaamikunstnik – et need figuurid, jooned, tegelased, varjud ja kujundid on kuidagi tuttavad, olmeliselt nähtud ja aimatud. Ja samas: kui Asko reklaamikritseldused tekitavad just selle armsuse ja äratundmise tobetuttava ja tarbijalikult mõnusa fiilingu, jäävad leebelt pealiskaudseks, aga kutsuvaks-ahvatlevaks
94
ROOSTE SINIJÄRV
näputööks, siis tema kunstnikulähenemisega asjakesed kriipavad oma iroonia, miski valusnukra-külma-küünilise tundega, mis annab tollele käekirjale õige varjundi, selle mündi, mille teine külg on alati kunst ega lase langedes kunagi esimesel olla enamat kui reklaam. Eks ta ole. (On ka erandeid: on tema kurikuulus reklaamlause: „võidab see, kel on surres kõige rohkem...“, jah, see on ka üks viimase kümnendi ägedaim ja tuntuim lühiluuletus, ent isegi Künnapi puhul, kes on ehk markantseim näide, seisavad kunst/loomisvalu ja reklaam ikkagi enamasti rõõmsalt lahus – jah, raha teenimises on raske leida miskit jumalikku. Kui, siis ehk kuratlikult palju raha.) Neisse Asko 1990ndate graafilistesse lehtedesse armusin ma kohe, ja ma kogesin seda isikliku solvanguna, kui üks tuntud galerist-kuraator-kriitik-teadlane kraaksatas: ähhh, Künnap – see on ju reklaami soperdaja, mõttetu poppkunstnik. Popp, jehh, see on siin väga laiaks venitatud mõiste – muidugi on Asko tööd teatavas mõttes „kergesti tarbitavad“, nende intellektuaalne vastupanu peitub kujundis, tolle analüüsivõimalustes/-variantides, inimese irooniavõimes, eksole, neis on miskit koomikslikku, väljakutsuvat, torkivat. Eks ole Asko ka ju vähemasti kolme sotsiaalkriitilise ja sürri alatooniga ajalehesabapildiri-
basarja autor. Niip: igatahes olen ma, puht emotsionaalselt, alati tundnud, et kunstnikud/kriitikud, kes Künnapi töödele a priori ülevalt alla vaatavad, on ise miskist otsast vajakajäämusega, piiratud vaimud, kes ei avardu tönkama mõistukõnet ja metafooride mängulusti ja klaaspärlimängust mõnuga mööda marssimist. Eks sama päde vahel ka suhtumises Künnapi luulesse, kuigi see on laiemalt ja suuremalt tunnustust leidnud – koguni auhinnatud.
KMS: Askoga on algusest saati olnud see häda, et neli viiendikku temast on miski avaliku ja kasumliku viiendiku taga varjus. Ja siis ole aga hea semu ja rebi seda omal vaiksel delikaatsel moel sealt nähtavale, sest et vaadates on ju näha, et peaks olema näha ja vaadata. Kunst kipub jääma tootedisaini varju, luule slõuganite taha pidurisse ja inimlik aeg numbrites mõõdetava tululikkusega koosolekute serva taha kinni. Vaata neidsamu pilte siin. Mees võtab ammused disainiikoonid ja mätsutab need meieaegselt mõnusaks. Ta kasutab kujundeid, mille puhul keegi ei saa kahtlustada autorsusega mängimist – sest temal on, mille põhjal võiks mõned muidu unustusse määratud jobud kohtussegi minna. Ta ei mässa Coca-Cola ega Campbelli tomatisupiga, ta teab, et need vihjed ja allusioonid pulbitsevad kunsti- ja disainiteadliku kodaniku aju hoovustes niikuinii. Ta kasutab killustunud Jugoslaavia kukeleeme fooliumpakke ja kultuslikke mannakarbikesi protonormavabrikust ning kui tal siibrisse viskab, serveerib ta meile elegantsed käsigranaadid. „Lemon prinjos?“, küsib Künnapi kunst, paneb oma matsu vaatlejale silme vahele ning tõmbub tagasi oma kilpkuradi turvaurgu. JR: Ma arvan, et kõige siiram ja otsesem, pähetungivam popp ongi too purgisuppide
ja merylinide ja muu müüdava kohale säätud granaadisekstett. Sirgjooneline ja hirmus oma sõnumis. Kukesupid ja manna purgid on säärane must- või halehuumor, noh, paratamatus: meil, tollal ja säherduses maailmas, mis meile anti, olidki need massitooted ja kaubamärgid, visuaalne elukeskkond, ju „meie maailm“. Siin muidugi pole kindel, kas iroonianoot välgatab tolle tollase ja tondise ilma pihta või salvab andywarholide ja nendeilma suunas; ehk ikka mõlemat. Aga granaadid kui me täna se üle- ja alailmastund tarbimiskultuuri levinuimad tooted on muidugi lajatus nagu sotsiaalreklaamist. Ja kui otsida ja sobrada nende piltide alateadvuses, -ääris ja -lõuajooniseis, nopib siit hulgaliselt pisidetaile, mis passiks me olemise logodeks ja firmamärkideks, küll sellisteks, mida Askole antud igapäevane klient meelsasti enesele tellida ei tihkaks, kuigi ka ta reklaamitöös aimdub ajuti tumedamaid noote ja (vastavalt vajadusele) hästi või halvasti varjatud mürki...
KMS: Aga kui ta pärispilte vaadata, siis on neis aegade algusest saati sees seesama saladuste peitmine, otsimine ja – ennäe-ennäe! – leidmine, mis ka luuletustes. Suur vorm, kui ka mitte suurvorm võib olla ju rätiga-lataki-näkku kujund, aga selle kujundi servade alt ja pragude vahelt roomab mutukaid ja kripsnähve. On hüüatusi, keskmisi sõrmi ja killupunutisi. Sõnum ei ole mitte too lämbe lätakas, mille esmapilk tajub, vaid kujuneb seitsmest kelmikast piuksust. Asko piltidele saab lähemale astuda ja lugeda vaatamise järelkajaks nii mõndagi. Uurim ja Tummim on omal kohal – ja siis jälle sootuks teisel kohal. Koha aga osutub ootamatult ahvenaks, see omakorda tuuraks. JR: See on toosama, mida ma ta luuleROOSTE SINIJÄRV
95
tistes olen iseloomustand (samas iseendas loomastand, et inimese teeb inimeseks ikka esmalt luule) kui metafoorimasinat: Asko on tänase kirjanduspildi tugevaim metafoorilooja, tema üksikud tekstid kohati kubisevad metafooridest, aga see pole ka päris see, mis ma mõtlen – pigem saab iga tekst, iga pilt ise tervikuna metafooriks (mitte allegooriaks, vaid keerulisemaks, raskemini kirjeldatavaks viitamissüsteemiks), mille lausumine käib üsna konkreetse (ja kavala) nähtuse, ebakoha või idee kohta. Eks nood Asko koomiksidki, mida ma tean ja armastan (kahjatsedes et nädalati lisa ei poetu) – kosmoserottidest kultuuriministrini – ole nagu kõverpeegelmaja, need oleks eraldi raamatuks kloppida vaja. Koomiksikunstnikke on meil ju vaid näputäis, sellest ei saaks täit triipugi...
KMS: Õlimaali-Asko on täiesti avastamata maa. Usun, et ta isegi näeb lähiaastatel suurt lusti seesinase iseenese avastamisega. Ja lustile lisaks ka vaeva. Need nipid ei ole tal veel päris käes, ent seda jõulisemalt künnab Asko traktor. Diislipilvedes ja rohelise energia kiirtes sünnib midagi uut, mis mälub ja mäletseb parima kodumaise veise kombel senituntu senitundmatuks. Mul on küll päris põnev oodata. JR: Aga põnev on juba siin ja praegu kohal – olles kunsti puhul ikka esmalt toda tunde-usku, s.t hinnates asju selle järgi, kuidas need mulle mõjuvad, mitte selle järgi, kuidas nad „mõjuma mõeldud“ on – on Asko asjakesed ikka kõvasti üle keskmise galeriikunstiprahi, mis sageli ilmub ja kaob, musse ja mulle kaduvat limast teojälgegi jätmata. Sellise ebaprofessionaalse hinnangu üle võib juba vaielda, aga ma ütlen ikka oma kirjatükkide kohta, et ma ei oska öelda, kas need on väga head, aga ma 96
ROOSTE SINIJÄRV
tean, et enamasti pole nad igavad. Igavus on kunsti ja kirjanduse tapja ja kurjajuur number üks. Väga hästi tehtud, kõvasti auhinnatud ja paduigavaid asju on kahjuks ilmas, Eestiski, koledamal kombel liikvel. Ja sama, mis ma enese kirjatükkide kohta ütlen, mõtlen ma Asko piltide kohta: ma ei ole kindel, et see on „väga hea“ kunst (andku kunstikriitikute ja -kuraato rite ja -kupeldajate jumal – kui neil säärane peaks olema – mulle andeks, aga ma siin isegi ei tea, mis see „hea“ just täpselt on), aga ta on alati esmalt efektne, esmalt rabada või jahmatada või üllatada või naerutada või vihastada püüdev. Ekstaole.
KMS: A miks me üldse peaksime luuletajalt kunsti ootama? Kas me disainerilt poeesiat ootasime? Vaba mees vabal maal, teeb mis tahab. Onjo? Ise ka näed, et ei ole nii lihtne.
Tundmatu Autor Kolm Naksitralli, Kass ja Rott ja umbmäärane Jürgen, priinimega Rooste, jää priimäeta igaveseks, Sinu silmadest loen ma ükskordühte ja Tallinna tänavanurki. fs, Ephesose nime läbi türgi-vene õllega turuletrügija, Lasnamäe paneelide kukkumist tunnetan Sinus. Elo von Viiding, aadellikum kui keegi siin kamaral, võta klahvidelt käed ja kuuluta lõplikult Seisust. Triin, tuhandest Triin, tõsta silmadelt käed ja ka kaed, siis Sa kaed perra ja igatsed inimlikult, hoiad maailma kätes. Künnapi nimega Asko, tapa Tahtmine ja aktsepteeri Olemus. Sest Sina oskad ju Olla, kui keegi üldse. Ja las Ma lasen koerad lahti seal Kõige Viimasel Mäekingul. Buldogid on ju nii armsad.
TUNDMATU
97
BIBLIOGRAAFIA: Asko Künnap Pimeduse vastu / 1999 Kokkusattumuste kaitseks / 2000 Ja Sisalikud vastasid / 2003 Kõige ilusam sõda / 2004 Su ööd on loetud / 2008 Jürgen Rooste Sonetid / 1999 Veri valla / 2000 Lameda taeva all / 2002 Rõõm ühest koledast päevast / 2003 Ilusaks inimeseks / 2005 Presidenten bor nånstans i närheten / 2007 Tavaline eesti idioot / 2008 21. sajandi armastusluul / 2008 Karl Martin Sinijärv Kolmring / 1989 Vari ja viisnurk: luuletused / 1991 Sürway / 1992 Neli sada keelt / 1997 Sobimus / 1999 Towntown & 28 / 1999 Artutart ja 39 / 2002
ROOSTE
99
2008...9
ISBN 978-9949-18-202-2