punane pealugu Täna laual Künnapi-Kivirähu ussi- ja muud sõnad: Asko Künnap tegi Kivirähu ussisõnade-raamatu järgi lauamängu ning sai hasartsetelt kristlastelt nahutada. Nüüd räägib Künnap lauamängudest laiemalt, aga ka sellest, kuidas “Ussisõnade” lauamäng sündis ning kuidas ta üldse mänge tegema hakkas. Lisaks leiab KesKus’i lugeja järgnevailt lehekülgedelt ka Asko tuttuue lauamängu, mida kohe proovida saab. Askot pildistas Mark Raidpere.
Mäng on mehe töö Tulekul: Mäng Sigtuna linna rüüstamisest.
V
astiku varateismelisena elasin mitusetu aastat Helsingis. Tegemist oli veel otsast juba repetava nõukaajaga ning Helsingi asus tollal Tallinnast umbes sama kaugel kui New York või Bangkok tänasel päeval. Ja pääseda sinna oli tegelikult raskemgi veel.
Kui pidada reklaamiputiiki, kirjutada ja joonistada ja maalida, aeg-ajalt reisida ja rännata, purjetada, raamatuid lugeda, inimestega suhelda, harva isegi mõtelda ning võib-olla koguni uusi asju välja mõtelda, ning selle kõige kõrvalt ka lihtsalt laiselda ja elada pisutki pere-elu, pole ju võimalik (ega ka vähimatki inspireeriv) istuda iga nädal mitu hämarat tundi ja oma kääbikust alter ego käekäigu pärast muretseda.
Salakaval isa
Raamatupoe Akateeminen Kirjakauppa keldris asus lai lauamängude riiul, mille kirjude karpide rida ajas Tartu koolipoisi pöördesse ja kreeni. Aga kui see koolipoiss Helsingi Ülikooli Eesti instituuti oma isa juurde nende ostmiseks raha vinguma lippas, arvas salakaval isa, et käed ja pea on mul täiesti tasuta otsas ja paberit, kartongi ja vildikad leian ma tema sahtlist. Eks siis tuligi kõik mängud ise välja mõelda ja valmis joonistada. Alul katsetasin-proovisin oma mänge üksi nurgas kurjalt nohisedes, siis juba paari soome sõbra ja hiljem Tartusse naastes säälsete koolikaaslaste ja eriti julmadel juhtudel ka õpetajate ja sugulaste peal. Oli aeg, kui kõik Monopole joonistasid. Aga täiesti uued, seninägematud mängud tõmbasid igasugustele nukratele cover’itele muidugi vee peale.
Telekas ja rollimängud Õhuloss sigaretisuitsust ja higihaisust
Mängulooja on iseenda töölaua kohale kummarduv ja otsuseid langetav mikrojumal.
Olen pika tiiruga lauamängude juurde tagasi jõudnud. Läbi reklaami- ja disainitöö, luuletamise ning plaadi- ja raamatukaante kujundamise, läbi maastiku- ja arvuti- ja rollimängude. Peab tunnistama, et kõikvõimalikku tööd (nii loovat kui söötvat) tuleb endiselt teha, aga arvutimängud tüütasid mind õige kiiresti ära ning rollimängud jätsin ma aega ja vabadust neelava pahena maha juba umbes 10 aastat tagasi. Elan ikkagi ju selles maailmas siin ja mitte mõnes sigaretisuitsust ja higihaisust ehitatud õhulossis!
Rollimängud on noortele kindlasti küll mõistlikum ajaviide kui niisama hängimine ja ninanokkimine või kangialustes viinajoomine, aga ise olen sellest pöördumatult välja ja kõrvale kasvanud. Imestan siiralt, kustkohast võtavad inimesed selle jaoks aja. Tõenäoliselt nad lihtsalt ei maga ega söö. Sama lugu on teleka jõllitamisega. Kui uskuda turu-puru-uurijaid, siis vaatab keskmine eestimaalane üle viie tunni ööpäevas telemasinat. Olen paar korda elus (gripisena näiteks) jäänud telekast rohkem kui üht filmi järjest vaatama – väga trööbatud tunne jääb, nagu oleks liialdanud söömisega, istunud nätsuks venitatud koosolekul või pidanud üle Atlandi lendama. KultuuriKesKus / november
33