Su ööd on loetud
1
2
The Birth of Stonehenge. Nii, nagu mina seda m채letan.
Su ööd on loetud Asko Künnap
Näo Kirik 2008 Lõuna pool Nahkhiirte Puud
Üks
Tema Majesteet Esimene Vale Tema Majesteet Esimene Vale 09 See linn sel ööl tol korral 10 Sõdin 11 Ma kukkusin keerlevasse koridori 12 Tema vahanuku pistsin siiliokkaid täis 14 Su ööd on loetud 15 Kuidas me ilma internetita 16 All suure sooja mõrtsukkuu 18 Kuula kuidas ritsikad 19 Pimedad Ööd 20
Su ööd Kolm
Vanaisa kõneleb läbi vandiluust une 37 38 40 40 42 43
I See pole nii lihtne II Läbi vandiluust une III Taglas on puhas IV On aeg V Kambja VI Unenägudes näeme
4
Kaks
Kilest Katedraal Kilest Katedraal Ma vaatasin peegli pimedasse Ühekäeline Wilhelm Tell Koridor. Olgu veel seekord Lohede ülelennust möödas ööpäev Kui põrguväravil põrkume Kes niidab takjad Selle metsa tagant algab maa
Neli
Ühe indiaanipealiku nimi
25
47
26
48
27
50
28
51
30
52
31
54
32
56
33
58 60
Ühe indiaanipealiku nimi Eile Jeekimid Sajatan Järjest raskem on sind armastada Karistuseks mälestus Kõne Aadressita Hiiest Hüvasti, Kuningas Ma soovin seekord väga täpselt
on loetud Viis Raha 65
Mu jumal, kuidas raha mind armastas
Kuus
Viimane Etrusk 69 70 72 74 76 78
Unenägudest ehitatud korteris Jah, siis see tuleb Hirm lahustuda Costeau’ näoga vana mees Viimane Etrusk Otsi
Seitse
Härjapõlvlaste Njuujork 83 84 86 88 90 91 92 93
Oled Sa sääl? Üks luuletuse moodi kiri Härjapõlvlaste Njuujork Öö tõttab ütlema Küll Sellel kõige viimasel ringil Ilus edukas robot Ühe sekundi näidend
5
端ks Tema Majesteet Esimene Vale
Tema Majesteet Esimene Vale Sõnaga suletakse sõna, raamatuga raamat, telemängud pitseerivad ajakirjanduse kinni, reklaamidega raamitakse Tema Majesteet — Esimene Vale. Tõuseb kirju ja kuratlik kuu. Valuga varjatakse valu, laipadega laibad, huumus kasvatab kirgi ja mitu toitvat vilja. Sõrmed, randmed murtakse õigestivastanute kambris. Kaustad sõlmib Varane Niitja. Tulega piiratakse tuli, tõenditega tõendid, suure reetmise hetkel näeme vaid pintsakuis selgu, diktori asemel kõneleb Tema Majesteet — Esimene Vale. Laps tõstab vaguneisse nupud.
9
See linn sel ööl tol korral
10
See linn sel ööl su tuppa sala ja sahinal hingas nagu suur ja emane senitundmatu kaslane. Üks halva kuulsusega tänav sambarütmis sabana jõnksus, punaseid sädemeid pildus su tapeetide tihnikuisse. Kasiinode põlevad silmad, vaese mehe taevatähed, süüdistavalt kiskusid kissi: Zeit Bereit!? Zeit Bereit!? Ses linnas, sel ööl su toas eesti ruletti mängisime aoni, tõhusad karuhaavlid kaheraudse kummaski rauas, endal juba noored oravad peade pööninguil tagumas häälest ära klavessiini: Zeit Bereit!? Zeit Bereit!? See linn sel ööl su tarru sala ja sahinal hingas kui Suure Suigutaja suitsulõõts. “? es(sssssssss...)tas seguro ?”
Sõdin 11 Käärkambris käärib lunastaja veri, pääsukestel räästas samas on savi.
Ma sõdin, sõdin sõnade sõda: tinajalgne, tähesilmne isetähtis tinasõdur une mustas männikus. Ma sõdin valimata tagalaid: vastamata kirjad, kurja karjana kirjud, ummistamas tagatreppi. Ma sõdin, sõpru järjest vähem — kes mind ikka enam talub, kui kaevud on kuivad ja toores Mordor õiget kätt.
Ma kukkusin keerlevasse koridori Märkmiku kaas laksatas kinni, lipsusõlm hargnes lõdvaks, siis lahti. Ma kukkusin keerlevasse koridori, mille seintelt naersid vastu trofeed, treppe trampisid jalgadega kalad, kellest kunagi ehk kirjutada tihkan. Ma kukkusin keerlevasse koridori. 12
Sina ei helistanud kunagi tagasi, mina videokunstnikuks siiski ei saanud. Ma kukkusin keerlevasse koridori — ilma ühegi meelemürgi hella abita, argise sõbrakäe koba lükketa. Isetark, iseosav, isevana mina. Ma kukkusin keerlevasse koridori. Sinu telesaated siia ei paista — pole vastavat masinat olemas minu keerlevas koonduvas koridoris, kus kõiki püüdlikke pugejaid kätlen, keda käsipuusse krampumas kohtan, vaevu julgemas vaadata silma.
13
Ma kukkusin keerlevasse koridori, mille seintelt naersid vastu trofeed.
Tema vahanuku pistsin siiliokkaid täis On olemas üks kustuv park, kivist lõvid ja elupuuhekk, kus väsinud aedniku reha, mööda oma määndunud ja peopesast poleeritud vart, aitab humalad räästani üles. Selle reha pulgad vestsin noorest pihlast.
14
On olemas üks sügispäev, üks kamprist haisev lauasahtel, mis, vihmaga kiiludes kinni, põuaga praokile vajub — sahtlitäis sõja-aegset hirmu ja mütanahkne külviraamat. Selle päeva jätan raamatusse sisse. On olemas üks advokaat, kes ootab mind puiestee lõpus oma klaveriks klantsitud autos, süles mapi vahel leping, paar ülevalgustatud fotot meist tookord kahekesi koos. Tema vahanuku pistsin siiliokkaid täis.
Su ööd on loetud “In me abita un demone” “Vaata, Odüsseus, öö langeb üle Õismäe,” õhkab armunud Kükloop, asetanud ara kobakäe meremehe päevitund põlvele, ainus silm skaneerimas õhtu liiga ohtlikke värve pilvedes, kus pillavalt õieli kogu koduplaneedi mahlane ja käärind spekter. “Mu õhtud on kirdetud, põhjatud on päevad, mu lõunad on lõunatud, kagutud hommikud, su ööd siin on loetud. Vaata, Odüsseus, aknasilmad süttivad, öö langeb üle Õismäe.”
15
Kuidas me ilma internetita Kuidas me tookord ilma internetita... Tuisk tõi üleeilseid uudiseid voortelt, Lumevall, hari terav, selgroog kuri, sisalikuna joonistus väsinud õuele, kus aiateibad tulistasid taevatähti. 16
Kuidas me ikka veel ilma internetita... Kui loojangu suhkrustund mesi meid üle härmas metsade osatab. Mis selle Soome kunstniku nimi oligi, kes need õhtud õhtuiks joonistas? Kuidas me juba jälle ilma internetita... Tuumaseene riismed, ta lookas lamellid lagunevad, lahustuvad sügisvärskesse öhe. Ja kaneeliga ahjuõunad on pliidi all küpsed, ämblikul, va sulil, üheksa lõbusat jalga.
17
Kuidas me tookord ilma internetita... Tuisk t천i 체leeilseid uudiseid voortelt.
All suure sooja mõrtsukkuu
18
Mu sõnad on kassipojad introverdi kalingurist kotis, köidetud teie väljaopereeritud seljaajudest punutud paelaga ignorantsuse silla sambasse uusabituse vahutavas voos määratus Härjapea jões. Mu sõnad on kassipojad valglinna teismeliste värdade peojärgse pohmeluse sms-is, kellelt torgatakse silmad, et kontrollida oma olemasolu väljaspool reitti ja reippi ja räppi, arvutimänge ja veebilist kräppi. Mu sõnad on brändimata toode keset osturalli Schumacherite kultiveeritud massipsühhoosi, kelle issid juba ärkamisajal jalgrattureid surnuks sõitsid, kasiinodes töllasid, lakkusid ja, kaotades elus, mängult võitsid.
Kuula kuidas ritsikad Kuula, kuidas ritsikad õhtust õhukesi ribasid rebivad! Kuula, kuidas õhtused uudised naljaga pooleks taksojuhi tapavad. Kuula, kuidas lahustub õhtutaeva äädikaks paha ja punane vein. Ja kuidas ma armastaksingi sind. Tõepoolest, kuidas?!
19
Pimedad Ööd Oh Lord, please stop the Festival!
20
Ühel öösel tuleb see ära kirjutada: Lugulaul Kõrgetest Majadest. Ühel öösel tuleb see välja kirjutada: Mälestusi Mustadest Puudest. Ühel öösel tuleb see lahti kirjutada. Sest uinuda enam ei julge — unenäod täis on liiga suuri pilte. Ja kes jaksakski igal jumala ööl neli või viis täispikka filmi ära vaadata. Mu elu on Pimedate Ööde Festival. Kogu võistlusprogramm pluss lisad. Ja seda kõike ilma kodunt väljumata, voodist tõusmata, isegi ärkamata, samas ainsat seanssi vahele jätmata! Kogu võistlusprogramm pluss lisad. Ühel öösel tuleb see kõik endast ära ja välja, lahti ja minema kirjutada.
21
Sest uinuda enam ei julge — unenäod täis on liiga suuri pilte.
22
kaks Kilest Katedraal
Kilest Katedraal Katedraali kesklöövis tomateisse põlvitun, jumalpäike kõrvetab vanakooli kilekatust, turbamullas praevad ninasarvikute vastsed. Tomateid mullasui toidab mullusui maetud naaber, kollasel kolbal mustrina lõunamaised lokid, riba päevinäind nahka. Kasvuhoone altarikooris, käed pea peal, hingan sisse tomatite tulist mürki, basiiliku rohelist valgust, ämblikpeeni mõttelõngu. Naabrimehe kõikandestav huulteta naeratus õhulise õhtu alustab, vein kantakse lauale ja kasvuhoone käärkambris pihlast võluvitsa viipel serveerub mozzarellasalat.
25
Ma vaatasin peegli pimedasse 26
Ma vaatasin peegli pimedasse — see polnud põõsas, mis põles, lamp oli, viisteist aastat tagasi. Ma peeglit peoga pühkisin — ja piiblid ärevalt avanesid kõigis ööbitud hotellitubades, ma peale hingasin, ma nühkisin — ei oleks pidanud siis küsima öös teed ses sildadega linnas. Ma otsisin midagi, tellist vist — kui kõik kogetud käed, suud kõik, sõrmed püsti ristiks tõusid: vaiki, vaene, tõmbu karpi tagasi! Ma lõin ja lõin ja killud, killud — ja päris kahju kaunist käsitööst, veel kahjum tollest kadund, aga väga tähtsast ööst!
Ühekäeline Wilhelm Tell Mõõtke mulle mu läptop, mu märkmed tahavad mind teha, mõõtke mulle mu ööpäev ja mu väljaveninud keha! Mõõtke mulle mu vanemad! Tahtke kõnelda minuga, mind pole ju kauaks kuigi, tahtke pesta mu ajud ja tajud ja... tänavad tallata kingi su kõigi! 27
Tahtke tähtsust ja tulevärki! Nähke unes mind õigemaks, õigem on kõrgem ja helgem ja hell, nähke unes kokku see kohting, kurb ühekäeline Wilhelm Tell! Nähke unes soojaks mu peod!
Koridor. Olgu veel seekord Koridori ühes otsas varitseb sind vana hea asotsiaalsus, teises luurab papüromaaniast vaevatud Tallinna vaim, kes kurdab oma kägistavat kraed ning uue hiiremati karedust.
28
Olgu veel seekord: plõginal süttivad halogeenid, katus lekib, nõriseb vett. Koridori ühes otsas vanaema mälestus laulab kadunud aegadest, teises installeeruvad kolm kaunist suveöös nopitud maavitsalist valusaks viiruseks su unede loperdava kettaga serverisse. Olgu veel seekord: hiired krabinal hargnevad parketil, turvamees norskab.
Koridori ühes otsas loeb Lunastaja oma viimaseid münte, teises jagatakse suppi ja flaiereid, värvilisi raamatuid, mille tagakaanelt leiad sa eelkõige enda, Sai-Baba paremal käel. Olgu veel seekord: noogutad vanaema vaimule, väljud Laagna teele Tallinnas. Olgu, olgu, olgu sel koridoril kaks pimedusse painduvat otsa, olgu, olgu veel see üks ja see kõige viimane kord, olgu viivuks veel see ületestitud, läbinämmutatud maailmakord.
29
Pap체romaaniast vaevatud Tallinna Vaim kurdab oma k채gistavat kraed.
Lohede ülelennust möödas on ööpäev
30
Lohede ülelennust möödas on ööpäev, vihmavees marutab nõgiseid viirge, sõjardi monument sulanud supiks, voolanud paekivist jalami prakku. Kes kutsus lohed, kes rikkus reegleid? Lappan salaseltsi nimekirja mobifonis, mõtlen õhtule ja keldrikohvikule, kerin tagurpidi vaibaks silme ette ööd. Lohede ingverilehka, pudenend soomuseid kustutab põlenud parklates hommik, trollide traadid ja sarved ja sabad on kuumuses vajunud võimetult lonti. Kes kutsus lohed, ei pidanud vastu? Ma hakkan piki tähestikku tulistama: Elo või Hasso või Jan? Jürgen, Kalju, Karla? Või äkki ma ise, peaks küsima järele!
Kui põrguväravil põrkume Kui põrguväravil põrkume, ostukorvis broccoli ja pool maakeelset pastakeedujuhist, pool pooleliitrist bensujaamaplaati lapsepõlve muusikat, sõnu, on pool sind, pool mind sääl sõnades sees, sõnade taga. Loodan, et sinul on kõik, jah, et sinul on kõik, kõik olemas, riiuleil reas. Kui põrguväravail põrkume, mu kuri kaasaegne kallim.
31
Kes niidab takjad Heale inimesele, kes niidab takjad mu päikeselaigus nukkuva maja eest, tasuks vanakooli Võlu-Mercedes, mille sauna ette parkisin, allee lõppu, ja mis kolmandal, kõige heledamal niitmise päeval peaks ilmutuma putkeist.
32
Just siis, kui ongi aeg panna likku vihad ja esimesed isadeaegsed õlled korkida, millest sepikoja varemed, pääslased ja kurkum-kollane loojang juba läbi näha on. Sest see õhtu meis on noorem kui kunagi varem, öö järjest pikem, pehkinum, parem!
Selle metsa tagant algab maa
Selle metsa tagant algab maa, kus oodatakse sind, kus kohe udu serval seisab esiteljeveoga talu. Selle metsa, vanaisa istutatud metsa tagant algab maa, kus iga küsimuse kohta vastuseid on kolm. Selle metsa tagant algab maa, kus kõneldakse Keeles.
33 Ää kuri ku las olla ta - kui Styxi jõest kõrd üle saa, suud anna mullal ma!
Selle metsa tagant algab maa, kus muru ei kanna, kus kõik, mis päeval sureb, sünnib öösel uuesti. Selle metsa tagant algab maa, kus kirjas varjukirjas kõik sinu lastelaste imekaunid pärisnimed. Selle metsa tagant algab maa, mil nimeks Emm ja Aa ja Aa.
34
kolm Vanaisa k천neleb l채bi vandiluust une
Vanaisa kõneleb läbi vandiluust une
I See pole nii lihtne
Tuu ei ole nii lihtne I
See pole nii lihtne! Sel polegi nime. See kõnnib ja kõneleb määndunud keeltes. See ongi mu ainuke, mu möödapääsmatu merimõrtsukaks valetatud vanaisa. See vinnastab purjed, see nimetab meeskonna, maitseb tuult ja tüki merd, mis algab otse õunaaia tagumisest nurgast, pühitseb pootsmani. Sest tuul juba tõuseb.
Tuu ei ole nii lihtne! Tollel ei oleki nimme. Tuu kõnnip ja kõnelap mädänuin kiilin. Tuu omgi mu ainus, mu müüdäpääsmädä meremõrtsukass võlsitu vanaesä. Tuu tõstap purje, tuu nimetap laevamehe, maetsap tuult ja tüki merd, mis nakap pääle õkvalt uibuaea tagumasest nurgast, pühitsap pootsmani. Sest tuul joba tõusep.
37
See pole nii lihtne! Sel polegi nime. See räägib kuuri kuunariks jutumärke jätmata, tigudiivanist tõusmata ja lahti päästmata sõstraveini pudeli peenikesest kaelast.
38
See süütab piibus mahajäetud linnad, avab suu ja kuulab uute raudhammastega, ilma transistori abita, käske ja juhiseid otse emalaevalt üleval sääl. See pole nii lihtne! Sel polegi nime. Me vaikime võidu, me haarame otsad!
II Läbi vandiluust une Vanaisa kõneleb läbi vandiluust une: Poeg, mu tütrepoeg, sinu taaruvad tantsud
Tuu ei ole nii lihtne. Tollel ei oleki nimme. Tuu kõnelap sara kuunariss jutumärke jätmädä, sohvalt tõusmada ja valla päästmädä sõstraveini putli piiniksest kaalast. Tuu panep piibun palama mahajätetu liina, tiip suu valla ja kullelap uute raudhambiga, transisturi abita, käske ja juhatusi õkva emälaevalt ülevan sääl. Tuu ei ole nii lihtne! Tollel ei oleki nimme. Me oleme vakka võistu, me aarame otsa!
Läbi vandiluust une II Vanaesä kõnelap läbi vandiluust une: Poik, mu tütrepoik, sinu taarutava tandsmise
on minemas moest ja sinu sõnad ei püsi enam hetkegi pinnal. Kõik sinu tõed neelduvad sinu valesti ja huupi läbielatud linnade krohvimata kiviseintesse. Vanaisa kõneleb läbi vandiluust une: Pole vrakki siin molluskeist libedal kuukarva rannikul, mille pardaid mu käpp koputanud poleks. Pole käilakuju, mille puist suud ma hüvastijätuks suudelnud ei oleks, endal vandikirves ühes ja hambaist klahvidega taskutelefon teises, selles sindlilõikurist köndistatud käes. Pole ainsat vrakki siin Jumalast hüljatud kurvas akvaariumis. Muigab Vanaisa läbi sandlipuust une.
lähvä moodust ja sinu sõna ei saesa enämb hetkegi pinnal. Kõik sinu tõe neelvä sinu valeste ja uupi läbielätu liinu krohvmada kivisaena. Vanaesä kõnelap läbi vandiluust une: Ei ole vrakki siin molluskest libedal kuukarva rannal, mille pardit minu käpp es oless koputanu. Ei ole käeläkuju, mille puust suud ma jumalagajätmisess es oless suudelnu, enesel vandikirves üten ja ambist klahvega taskutelehvun tõsen, tollen sindlimassinast köndistedun käen. Ei ole aenukest vrakki siin Jumalast jätetun kurvan akvaariumin. Muhalap Vanaesä läbi sandlipuust une.
39
40
III Taglas on puhas!
Taglas om puhass! III
Ohvriorav on nülitud, nuluõli tünnid Emajõkke ümber kallatud, lastud allavoolu Venemaa poole, sinu sonimüts on takjaist nokitud, lapitud, nõelutud! Meeskond on mereteeks valmis, vanaisa!
Ohvreorav om nülitu, nulueli tünni Emäjõkke ümbär valatu, lastu vooluga Venemaa puule, sinu sonimüits om taikist nokitu, lapitu, nõglutu! Laevamehe ommava meretiiss valmis, vanaesä!
Tundmatu koorikloom on lüditud, söödud, taldrikud läikima lakutud, viiruk süüdatud, õunapuud lõigatud, tähelaeva taglas on primaatidest puhas! Meeskond on mereteeks valmis, vanaisa!
Tundmada koorikluum om lüditu, süüdu, taldriku läikmä lakutu, viiruk läidetu, uibu lõigatu, tähelaeva taglas om primaatest puhass! Laevamehe ommava meretiiss valmiss, vanaesä!
IV On aeg On aeg ja vanaisa muutub rahutuks ärkamata oma uhkest triibulisest unest, tõusmata oma kuulsast liaanidest võrkvoodist, tormab ta tormisele tekile, ühelasuline puujalg pahempidi vales jalas,
Om aik IV Om aik ja vanaesä lähäp rahutuss ärkmädä oma uhkest jutikust unest, tõusmada oma kuulsast liaanest võrksängist, tormap ta tormisele tekile, ütepaugune puujalg pahepäide valen jalan,
41
T채helaeva taglas on primaatidest puhas! Meeskond on mereteeks valmis, vanaisa!
laevalt lahkuvaid rändrotte rõngastama. Pettunud ornitoloog nagu ta on, seilab minu vanaisa nüüd oma vanal ja viisakal kaminapuudest kuunaril Monotoonikumi halli lipu all loojuvasse läände!
V Kambja
42
Mäe otsast on kõik korraga näha ja haista ja nutta taga: maltsased põllud, kinnikasvanud kraavid, kägaras majavaremed otse putkemetsa südames, õitsvate tõrvalillede najal, kõmmeldanud köidete mõrus ja magusas haisus. Mäe otsast on kõik korraga näha ja kokku arvata: kivid väljadel ja vundamendis, kivid, kivid, kurjad kivid. Sealhulgas see viimane, millel kirjas su kuratlik nimi, siinsamas keset niisket riisutud liiva.
laevast lahkuvit võhlusi rõngastama. Pettünu ornituluug nagu ta om, sõedap minu vanaesä nüüd oma vanal ja kõrralikul kaminapuudest kuunaril Monutuunikumi halli lipu all kistuvade õdagude!
Kamja V Mäe päält om kõik kõrraga nättä ja nuhuta ja ikke perrä: maltsatse põllu, kinnikasunu raavi, kägärän majavareme õkva pütskumetsä süämen, äedsevi tõrvalilli nõal, kõveride raamatide mõrudan ja magedan aisun. Mäe päält om kõik kõrraga nättä ja ütte arvata: kivi väljul ja vundamendin, kivi, kivi, kurja kivi. Nonde sian tuu viimne, mille pääle om kirutetu su kuramuse nimi, siin saman keset niisket riisutut liiva.
43
Minu vanaisa seilab nüüd Monotoonikumi halli lipu all loojuvasse läände!
VI Unenägudes näeme Kes kiirem meist kahest, haarab kabuurist sõna ja ütleb ja solvab ja võidab, esimeseks saab! Unenägudes näeme, vanaisa!
Unenäguden näeme VI Kes kipemb meist katest, aarap kabuurist sõna, ja ütlep ja solvap ja võedap, edimäisess saap! Unenäguden näeme, vanaesä!
44
neli Ăœhe indiaanipealiku nimi
Ühe indiaanipealiku nimi Ühe indiaanipealiku nimi oli: Noor Mees Kes Kardab Oma Hobuseid. Igermaanid sõid ta üleni ära. Ühes ta rahvakillu ja kuiva maaga. Tagasi sündisin, mu nimi olgu: Varavana Mees Kes Kardab Oma Sõnu. Sest suvelõpu sompus öödel need sõnad saavad sööma igermaane.
47
Eile Helekollast udu levis roostes Kalamajast, ühest paremast pärisest, palju vanemast ajast. Nägin ma. Trammid orje viisid üles Ülemiste poole, väikesi telesõltlasi täitma Tallinna koole. Eestimaad.
Eile. Tähtvere mõisa maid alles mõõdeti linnaks, konnad laulsid, laulsid luhta pühaks pinnaks.
48
Linnaisa kamarast kangi all keedeti sülti — kaunis hetk, peatu, talletu mu mälupilti!
Nägin ma. Maailma Arhitekt uinus põsakil lauale, kullerkuppe kasvas Mahamüüdu hauale. Eestimaad. Ostke, ostke, ostke — see ongi minu ihu, jooge januga põhjani, pealt puhudes vahu.
49
Ăœhest paremast pärisest, palju vanemast ajast.
Jeekimid Balti jaama taga mühiseb pimedus, Laulukaare kohal Maksameri kaardub. 50
Alati sinuga, alati sinuga! Umbkeelsed kodukäijad puurivad lukke, kangi all Jeekimid imevad küüniseid. Alati sinuga, alati sinuga! Taganemisteed on lõigatud läbi, supermarket seisab kodu ja kalmistu vahel. Tahad või ei taha sa, alati sinuga, alati sinuga!
Sajatan Alla küngastest, kirved veel kõrvus, kodutalu metsad allateed, allavett, alla tänavaid ja rentsleid, rabedalt, alla liftiga ühe ükssilmse ateljeest, ükskõiksesse üksöösse ühte linna, all all-linna, Tall-all-hall-linna halli, alla, mu relvavend, alla, pea ees alla, alla ülalinnast, alaväärsus endal ruudus, alalhoidlik, allilma alandlik alam. Ülem-alamlinnapea, pea sul otsast, saagu ma sajatan, pea sul, pea sul, pea sul pealinna linnapea, pea sul otsast, otsaesine kipras, habras ilm üle küngaste, küngaste all lõunas, sääl kust alustasime kunagi üheskoos, alla küngastest, kirved veel kõrvus, laja-laja-lajaki kajavad, koor ja peonahk koos. Üheskoos. Mõtle aeglaselt, muidu su hallollust tabab eespeas üledoos.
51
Järjest raskem on sind armastada Paksu poliitiku näopooridest sajab suvist lund, mis matab kassidest kõnnitud katused putukriigi peata jäetud pealinnas. Ja järjest raskem on, järjest imelikum, järjest raskem on sind armastada.
52
Maailma suurima maastikuauto tagaistmel mustab saatana portfell täis põhiplaane ja eelnõusid, arendust, aruandeid, aru ja annet. Ja järjest raskem on, kuigi ma üritan, järjest raskem on sind armastada. Ühe käega kinni linnast Lõunas, kadunud usku teisega kirjutan, alkohoolikute lauldes ümber kolme väikse kuunahast kirstu. Ja järjest raskem on su urukoera mõõtu lõvisid, järjest raskem on sind armastada. Paanisuised pankurid ja vähemad, rabasaartele taandatud jumalad, te näete, ma tõesti ikka veel üritan, uskuge, ma palun, ma ikka veel üritan.
53
Maailma suurima maastikuauto tagaistmel mustab saatana portfell.
Karistuseks mälestus Ae, küünekunstnikud ja kuraatorid, apokalüptikud, skeptikud, kunnid, kodumetsa vargad ja hingehäkkerid, meediafiguurid, müügimehed, jõmmid — kas te mäletate? Siin teile karistuseks üks konksuga mälestus: 54
Mulgimaal Marta ja Martini talus, teel Tartumaalt sinna, kus meri ja meri, Peipsi poolt veereva pimeda eest, minu ema, ta vanemad ja onu Weinart, väravas taganejaid sõdureid loendasid, kes jagu jaos marssisid, marssisid alla päikest ja päeva, tuult omaenese tolmus, kui tädi Anni, käed vorstiteost verised, ära hull ometi, sõdureile järgi lehvitas. Punased peopesad, lõod kõrgel, kuumus, taevas nagu suvetaevas siinmail ikka. Ja sõdurid, suvist verivorsti naersid, eesti väeosad ju, hüüdsid viibates vastu: “Ärge kartke, Jõuluks oleme tagasi!”
Aga Jõule ei tulnud, tulid umbkeelsed kotipoisid, marodöörid, desertöörid, tulid peninukid ja pealtkuulajad, koputajad, küüditajad, külm. Tuli põlevate mütside paraadiaeg, lühikeste jalgade jooksuaeg, tulid jumalata ja kuradita kliinilise kurjuse kitlites aastad. “Jah, ärge kartke, Jõuluks oleme tagasi...” Ae, küünekunstnikud ja kuraatorid, apokalüptikud, skeptikud, kunnid — kas te mäletate või olete lihtsalt seestpoolt tühjaks teleporteerunud, ajusurnud, lõpusteni seestunud.
55
Kõne Aadressita Hiiest Hallo! See on kõne Aadressita Hiiest, kas ühendame? Kristlased tulid ja tapsid meid, kähisevaid koerakeeli kõneldes nad laastasid ja ajusaastasid maa. Aga me elame edasi. Põhilise Kokkuleppe Kivides Hiiumaal, tammetsõõrides Põlva- ja Võrumaal ja Aadressita Hiies kesk kailuseid soid. Seal me elame edasi. 56
Kiuste õigeusksete ja valeusksete, ka päris uskmatute Jeekimite. Ja kiuste Mikimaa telepastorite me elame edasi. Kiuste Babajagaa-maa ja Wurstimaa kunagiste sobingute ja kõigi mahasalgamiste, reetmiste me tuleme tagasi. Sest kristlaste lapselapsed, näe, ei oska oma unesid lukku panna ja jätavad need meile vabalt jalutada. Nii me tuleme tagasi. Me tuleme tagasi!
57
Sest kristlaste lapselapsed, n채e, ei oska oma unesid lukku panna.
Hüvasti, Kuningas
58
On nii eestine, selge ja ühene, et süda tõmbab sees kokku ja vakka. Vaip on kulunud, kirik küünlahämar. Vaid paar mõõk-tääk-püssistet kadetti, kel prilliklaasid udused, seisavad valvet. Ei sõnagi, ei mingit krilli-krõlli-tralli, toredust. Üks sark, üks elav saba inimesi, üks raamat, kuhu “Hüvasti, Kuningas”, ja selle alla oma nimed, kirjutame. Nagu oleks neid kellelegi vaja. “Ja milleks on vaja luulet?” hüüab Jürgeni hääl Harju tänavast Kirjanikenahkse Laega Musta Maja Saalist. Ja Jürgen räägib, sall silmini: “Ikka tuleb minna, see saba seista!” Vaenlased on maal, koerakoonlased troonivad Toompeal ja maksamerelised voorivad käppadega kihvu varjates, silmad maas, Raekoja uksest sisse ja välja, nagu ise tahavad. Ja Kuningas on surnud!
Jah, Kuningas on surnud! Elagu... aga kes!? Eks minagi ju oodanud aastaid juba riiklikke matuseid, aga peaossa soovisin, ausõna, hoopis kedagi teist! Nüüd valige ise, mis järgneb: a) vaikne kodanikuallumatus, b) avalik ülestõus, tänavalahingud ja lihvitud terror, c) paleepööre ja intelligentsi diktatuur koos avalike hukkamistega. Sest õhus on värvideta vaikus. Ja see vaikus on tuuma lõhenemise, maast tõstetud telliskivi, laetud tankirusika valge vaikus. Jah, Kuningas on surnud. Nüüd hoidku meid, ja ka teid, minu jumalad.
59
Ma soovin seekord väga täpselt Ma soovin seekord väga täpselt. Sest su ummiskeelne, pikanäpne, halvasti integreeritud päkapikk ei pruugi mõista me metafoore.
60
Ma soovin seekord aeglasemalt. Sest mu soovis on vaid seitse silpi, mis tõlgituna kodumaatute keelde täidaks kuusteist lihavat köidet. Ma soovin seekord väga vaikselt. Sest eeter on täis lohaka lubaduse, odava õiguse ja moestläinud tõe kokkukukkumise julgustavat müra. Sest ma soovin selgi pööripäeval veelkord täpsust, aeglust, vaikust.
61
Soovin selgi pööripäeval veelkord täpsust, aeglust, vaikust.
62
viis Raha
Mu jumal, kuidas raha mind armastas!
65 Kultuuriministri majas luulest ei räägita.
Mu jumal, kuidas raha mind armastas! Milline kirg, milline pinge. Alul oli see kõik loomulikult varjatud, allasurutud, välja paistis vaid flirt, pilkude mäng, kui juhuslikult kohtuti. Minu isiklikku vabadust austati. Aga siis kõik muutus, leek lahvatas, raha ei suutnud end enam talitseda. Kuidas ta mind tahtis - tahtis ja saigi: ilma eelmänguta rajud ööd, varjamatu enesehävituskirg, kaos, valu ja pettumused. Kuidas raha mind võttis - võttis ja pani. Valimatutes kohtades, lõpuks kõigi nähes, ilma igasuguse häbita, sülitades, pea kuklas, kõigile ühiskondlikele moraalinormidele. Need olid hullud päevad, ületuurides pesumasina trumli taolised poolteist aastat. Aga vastuarmastust raha minult ei saanud. Olin lahtimuukimatu, kasutasin teda parema puudumisel, kargasin teda ainult ihulisest naudingust, ilma vähimagi sisemise tundeta, ajuti isegi puhtast mõnust olla jälk ja teha midagi endalegi vastikut, tühist ja tumedat, katsetada enda ja oma lähedaste taluvuse piire. Ja raha väga püüdis, ta tõesti püüdis võita kasvõi killukest mu südamest, noh, võib-olla isegi mitte südamest, seda ta ilmselt ei unistanudki, püüdis saada kasvõi ahtakest kohta mu aju ratsionaalsemas poolkeras, kasvõi ajutist õrt mu kodu ukse ees, millel istuda. Aga ei leidnud seda. Mitte midagi. Vaid tühjus, külmus, retsidiivid - suhte väljavabandamine sellesama suhtega, üheööiha ja järgnenud kassiahastuse dekadentlik pikendamine, varjatud ja siis juba ka varjamatu põlgus. See oli luuüdini ühepoolne suhe. Inetu ja tasakaalust väljas, vildakas. Nõnda ta lõpuks loobus. Loobus ja läks. Murtud, kibestunud, vihkav, seetõttu mitte suitsiidne, vaid pigem destruktiivne, kättemaksuhimuline. Ja nüüd pole ta mind enam aastaid tülitanud. Raha. Jah. Või siiski - aeg-ajalt ta kirjutab e-maili või saadab mõne ettevaatliku sms-i, ta ikka veel kompab ju, ikka veel armastab ja vihkab, viimast vist küll juba sügavamalt ja selgemalt. Kokku pole me rohkem saanud. Aga ta lõhn on mul ikka veel ninas - olgugi, et käisin Tartus ninaoperatsioonil, olgugi, et olen vahetanud vahepeal kaks korda elukohta, visanud ära viimse kui vidina, mis temaga koos soetatud sai, hoidunud ta sõpradest, vältinud paiku, kus ta stammkundena õhtuti laiab või mida lihtsalt tean teda tihti külastavat. Mu jumal, kuidas raha mind armastas. Ja kui vähe, õieti mitte midagi, mul oli talle vastu pakkuda. Mitte midagi peale hästisooritatud vahekorra. Aamen!
666
6
Ühesaate superstaarid, kõik Kesknädala kirjasaatjad, sunnismaisuse maaklerid, Osturalli Schumacherid: igaühel teist on oma väikene sõnum ja südame asemel kolmas neer! Tähetantsude tüügasjalad, linnavõimu libeloomad, summerite ummistajad, säästumissid, müügikalad: igaühel teist on oma arvamus Delfis ja järjekorranumber Peltsebuli letti!
kuus Viimane etrusk
Unenägudest ehitatud korteris Unenägudest ehitatud korteris: me kasvasime raamatute sisse, kaks põnevat papagoid — sina ja mina, ranitsanahast hernekollid, kel kõik unarsõnad veel meeles. Unenägudest ehitatud korteris. Kaks tundi Tallinnast lõunas: Euroopa põhjapoolses piirilinnas, oli minev, olev, tulev ja tundmatu pikkuse järjekorras üles lugeda kolmes jõekollases klaaskuulis. Kaks tundi Tallinnast lõunas. Keset stalinistlikku arhitektuuri: südasuvises Bre nevi-pimedas lehitsesin Savisaare naljakaid talonge, käed barrikaadide ladumisest veel valusad, veel pesemata. Keset stalinistlikku arhitektuuri. Unenägudest ehitatud korteris: vaatan öösiti üht ja sedasama filmi juba kuusteist aastat kaaderhaaval üle, aga äraandja nägu jääb ikka varju, küüditaja ja minu vahel kõlgub orden. Unenägudest ehitatud korteris.
Kaks tundi Tallinnast lõunas: need klaaskuulid polnud Hesselt, olid nitrovärvipurgist kougitud. Need, mis õnnistasid, ennustasid, taskus rütmi kaasa kõlksusid. Kaks tundi Tallinnast lõunas. Keset stalinistlikku arhitektuuri: ühes mereäärses tolmukõrbelinnas, ühes trammis, ühel turul, ühel päeval, koolilaskmise ja ahelavarii vahel ma tunnen sind ikkagi ära, üleni ära. Keset stalinistlikku arhitektuuri. Unenägudest ehitatud korteris, mis on poeginud porisele väljale sada hektarit küprokist rebasefarme, kordub, paljuneb, talletub see lugu popsikohtade olematuks arhitektuuriks. Unenägudest ehitatud kortereiks.
69
Jah, siis see tuleb
70
Jah, siis see tuleb: ohtlik õhtu pöördub pahupidi ja sõnade varjud pärsia vaipadel värvatakse nahkhiirteks. Jah, siis see tuleb: monumentaalne kiil, tiivad rebimas katuseid, reinkarneerunud vanaisa tohutuma mutina müttab maa-aluseid rahapadasid, rikub tädi Merkeli kiviktaimla oma vesuuvi-mõõtu mutimullahunnikutega, millest hiljem uus Holmenkollen kultiveerub.
Jah, siis see tuleb: kipsplaadid kooruvad uusehitiste näotuilt fassaadidelt an-fass, kuulikindel klaaspakett sajab suvise vihmana kodutänava kirjusse tolmu ja ühine vererõhk tõstab antennid harjadelt. Jah, siis see tuleb: pangaametnikke langeb kui ritsikaid esimese hallaga tuttava jõeluha sügises ja arhitektid väljuvad oma betoonist punkreist, lumivalged pehmed käed murekortsudes laupadel. Ja siis see tuleb: miljoni paarituva sääsena, kogu tühi-ilma prügimeilina, ootamatu aktsiisitõusuna, liiga kalli kodukino plahvatava plasmatelerina. Jah, siis see tuleb, tuleb, tuleb! Suur, suurem, roheline, kõikekarastav, üleni põlev, kuumusest roosa ja valge. Jah, siis see tuleb: murdes roogu ja südameid, möödaminnes ka helibarjääri. Jah, see tuleb!
71
Pangaametnikke langeb kui ritsikaid esimese hallaga.
Hirm lahustuda
72
Hirm lahustuda Euroopa suurima lennujaama varahommikuses paabelis. Hirm, et sinu kingadest, mis saadetud on röntgenisse, leitakse üks hirmus ja endiselt parandamatu haigus. Hirm, et edaspidi peadki sa jääma kirikutrepil kerjajaks paljasjalgseks. Hirm, et sa eneselegi ootamatult armud hulluna vurrudega onusse, kes sind turvavärvas läbi kobas. Hirm, et sa osutud täna õhtuks, kuigi oled terve elu vältinud kõiki staadioneid ja spordibaare, inglise jalgpallihuligaaniks. Hirm, et sind tuntakse ära sinu ootamatult valgeks värvunud sokkide, nendesse sugenenud Commonwealthi-kujuliste aukude järgi. Hirm, et sinu isetekkelised kamraadid viivad sind Salamandria ja Paraboa veerandtõsist poolfinaali vaatama. Ja et neil on juba pasungi ostetud.
Hirm, et nüüd sa peadki nende võhivõõraste südamesemudega mööda ilma rändama jääma, purustama aknaid ja ninaluid, põletama uskumatus koguses meie igapäevast tubakat ja alkoholi, vahepalaks ka mõne auto. Hirm, et läbi sellise metamorfoosi, hirmsama kui Kafka poolt kirjeldatu, unustad sa sõnahaaval oma keele, võõrdud oma päris pärismaast. Hirm, et sa ei näe enam kunagi oma naist ja võimalikke lapsi, seda Saaremaale ostetud pool-pooleli pool-lagunenud talu, kõige pikemat päikeseloojangut. Hirm lahustuda Euroopa suurima lennujama varahommikuses paabelis. Hirm, et sinu kingadest, mis saadetud on röntgenisse, leitakse üks hirmus, üks varjusurmast ärganud usund.
73
Costeau’ näoga vana mees
Ja Tiskre all, verised põleva Audi kumas, võitlevad, võitlevad lohemaod.
74
Costeau’ näoga vana mees, päikeses pruuniks pähkeldunud, täidab päevikut, tervitab päikest. Jõgi samas on salakaval, närviline, külm ja kalu täis, viskleb kivilt kivile, alla Sierra Nevadast, kaugele alla, toitma mandariini-istandusi, riisipõlde California rahapilvituses tasandikel. Tammedest tilpneb puuvõõrikuid, suhkrumänd hällib halle oravaid, tuules on ühekorraga mägede kevad ja magus lõikuskuu kuskil sääl all. Öö tohutud sõõrmed puhitavad liiga värsket mälestust lumest, vinnastub päev ja sinu maailm on järgmiseks seikluseks valmis. Päikest tervitab, päevikut täidab, pähkeldunud pruuniks päikesest, Costeau’ näoga vana mees.
75
Costeau’ näoga vana mees, päikeses pruuniks pähkeldunud.
Viimane Etrusk
76
Viimane elus Etrusk, kõnelenud hommikuni Morriconest, Sergio Leonest, lahkub sardiinlasest sõbra suitsusest cantinast. Ta kõrvad ja süda on täis tamburiine ja lõõtsakäginat, kui lõikab läbi udumarlis Treja jõe järsu oru, kus rohelised sisalikud kaljupragudes peidus alles veel magavad oma tirtsudest tikitud und. Etruski noorest veinist ebakindel sandaal ja suunataju juhivad ta tuttavalt metssearajalt sammeldunud treppidele. Korrosioon ja erosioon, vahkviha, frustratsioon — riimib Viimane Etrusk, kui langeb läbi tuhvikivist lae otse oma esi-esi-isade kolm tuhat aastat vanasse, endiselt maitsekasse, ajakohasesse hauda.
Aga õnneks on kõik tema tulekuks valmis: seintel maalitud viinapuud, leopardid, lahked lõvid, trummidega tantsijannad, kahe sarkofaagi vahel vaba kivilavats ootel — kivist kiivri ja kilbiga jalutsis, kivist padja ja pärjaga päitses, hingematvalt kauni vaatega otse sügavasse unne sisesaarestiku südames. 77
Varing matab maaneelu ja metssead songivad sandaalijäljed sassi, kõigis kadunud keeltes mälestuseks musträstad sangarist laulavad. Vaprast Viimasest Etruskist, kes, kõnelenud hommikuni Morriconest, Sergio Leonest, lahkus sardiinlasest sõbra suitsusest cantinast, et õhtuseks mänguks, Rooma vs Manchester, korralikult välja magada.
Otsi! Otsi, sosistan läbi rabeda une, otsi ja sa leiad!
78
Ja ta asub teele, pikale teele itta. Ja ta leiab. Ma mõtlen raudteed, inetuid külasid, närust maad. Ja ta tunneb selle ära, ta reisib koos hulgustega. Ja ta tunneb selle ära, ööbib vihatud teivasjaamades, imestab mardikaist näritud põldusid, halli kaost. Ta on teel iseennast õgiva hiigelolendi südamesse, sinna, kuhu koonduvad ämblikuvõrgu niidid, sinna, kuhu juhivad lagunenud maanteed, minu mõte. Otsi, kirjutan sõrmega niiskele esiklaasile, otsi! Ja ta kägistab jaama peldikus suvalise platnoi, joob ta verd, suitsetab ta igavaid võltsitud sigarette, sööb seebivee järgi lehkavaid siniseid sardelle. Ja ta lappab mu mälestusi, muudab peopesad mustlasekindlaks linnakaardiks, kordab Von Bocki sõnu tollest taevast, mille all ei mahu sirgelt püsti seisma, võtab valvsuse kaotanud militsionäärilt ta kuulivesti ja naeruväärselt ebatäpse, aga see-eest töökindla TT ja sooritab mõned proovilasud kollasesse kaljavaati.
Otsi, toksin morses vastu teetassi serva, otsi! Ja ta tsiteerib Grinni, viipab rottidele kaldapealsel, keerab ajavoo aeglasemaks, astub üle ühe avara koomilise arhitektuuriga palistatud väljaku, puudutab kirikutrepil kerjuste suletud laugusid, kuulatab mu lapsepõlvemälestustest Vremja kõlli, tunneb, et on kohal, seal, kus kõik lõikub ja kohtub, näeb läbi punaste telliste palktaresid ja igipori, näeb kivide all konte ja sadat kihti kurba sütt. Otsi, kõliseb vihm tühjadesse veiniklaasidesse, otsi! 79
Ja ta läbib kõik pimedad metalliotsijad ja läbikatsujad, võtab istet neo-neandertallaste stiilis ooteruumis, võtab lõpuks ühendust ja ütleb, et on kohal, et etendus algab viie tumepunase minuti pärast, palub, et hoiaksin une kolmanda kanali lahti, lubab saata tujutõstvaid pilte järgnevast, ütleb, et otsis, nagu käskisin, ütleb, et leidis. Ja päike, lähim kinnistäht, hull ja täna täis torme, tõuseb üle natuke puhtama, natuke kaunima planeedi.
80
seitse H채rjap천lvlaste Njuujork
Oled sa sääl Oled sa sääl, kui mu süüdistust loetakse ette, kõigi koridoride helisedes kaasa? Oled sa sääl? Või veini jood lokaalis üle tänava, mil nimeks Delfiin, kursaõed kaenlas, torupill süles.
Oled sa sääl, kui diskopall pöörleb, keegi ei kaitse — ülal sõõr valgust, all üldine vaen? Oled sa sääl? 83
Või rändad unes, padi põse all märg, täiskuu noogutab üle püüride kaasa, mustrid Malaisiast. Oled sa sääl, kui metshaldjaid näen ühel siseõuel seotud silmi seistes, selja taga sein? Oled sa sääl?
Üks luuletuse moodi kiri Ja ta lendab mesipuu poole
84
Ja ta rändab messilt messile ja magab koos teiste kaabakatega Stanstedi lennujaama põrandal, näeb unes nimbusega Norman Fosterit ja ärkab öisesse Riia bussi, laubakil vastu akent, müts jäätund kinni klaasi. Ja ärkab odavlennukisse Vahemere üll, all delfiinid äralendu harjutamas (Oi delfini, delfinari...). Ja ärkab kiirrongidesse Saksas ja Frangis, peas maastikud ja kaos ja vars. Ja selleks varreks on seekord üle-eelmise nädala unesoe “Sirp” ja pool kõrvaklapitäit muusikafaile seto- ja võrokeelse lauluga. Ja selleks varreks on üks luuletuse moodi kiri ühele tüdrukule Firenzes, mis hakkab sõnadega: “Ja ta rändab messilt messile.”
85
Ja 채rkab odavlennukisse Vahemere 체ll, all delfiinid 채ralendu harjutamas.
Härjapõlvlaste Njuujork Palverännak kesklinnast Kumusse läbi Härjapõlvlaste Njuujorgi. (murelikult, luterlikult, piano pianissimo)
86
Politseipark kevadel vara, enne kõiki värvitud mune ja jäneseid, on lihtsalt üks kevadine raagus park kahe kasiino vahel tolmus — seest koerasitaga, väljast valglinlaste autodega vooderdatud. Politseipark kevadel vara. Kevad ise suur ja soe ja ootamatu. Ja mina läbi selle pargi Kumusse. Jala. (Mürgihambad suus) Aga öösel särab see linn meremõrtsukate aardekirstuna. Ja öösel kõmab see linn härjapõlvlaste Njuujorgina.
Poska tänav kevadel vara. Kooruvad värvid, uurduvad rentslid, kus allaaetud tuvid, päikses praetud, peeneks tolmuks sõidetakse ja sulghaaval sisse hingatakse. Kus punguvad protsendid krigisevad sunnismaiste hamba all nagu igakevadine liivatorm põlvelõhkujate taustal. Ja mina piki Poskat Kumusse. Jala. (Surematu Turms) Aga öösel ähib see linn bronhiidise isakassina. Ja öösel pöörleb see linn jõuluehetes tolmurullina. Kadriorg kevadel vara. Puud petavad Lasnamäe olematuks, märgid hoiatavad oravate eest, presidendi rõõsa nukumaja taga su kadund käekotis sorivad mügrid, kuivatavad kõnniteel su kümnekaid, Gabbana päikseprillid koonul. Kadriorg kevadel vara. Taevas kui tasuta sinine Saku fliis. Ja mina läbi Kadrioru Kumusse. Jala. (Kuratlik kuraator)
Aga öösel maksab see linn ehtsaid Brüsseli seekleid. Ja öösel lehkab see linn veel vene-aegseid sööklaid. Kumus saab selgeks kõik: koduvideo ongi kunstiteos ja õige kunstnik see, kes kuraatorit on joota taiband, karata ja katta. Ja murul lebava lati alt läbi kolmest mutist veetavas kelgus, selg nii sirge, habe mullane, subterraansel kiirteel kimada. Kumus saab selgeks kõik — palverännak päädib šiki furšetiga, ning puisniidul metskitš ilmutub. Jala. (tõušaakal sääres) Aga öösel süttivad uned, kus küprokist libardid uluvad. Ja kevadeks keerduvad kellad, kõik valed marjadeks kuluvad.
87
Öö tõttab ütlema Öö tõttab ütlema: Maanteid keritakse kokku ja tuul puhub kääbastes põrmust puhtaks te luid.
88
Öö tõttab ütlema: Muld on kergeks jäänud ja miski ei kaalu enam, ei leping, ei mahlane krunt. Öö tõttab ütlema: Hoidke, millest hoida on keset seda kaalutust — kasvõi teineteise käest. Öö tõttab ütlema: Ostke veel, mida oskate, sest siis, kui saabun mina, on kingiks ja tasuta kõik.
89
Ostke veel, mida oskate, sest siis, kui saabun mina, on kingiks ja tasuta k천ik.
Küll Ühel vaimupimedal sügispäeval, kui tölpi taevasse on lapsekäega püüdlikult kirjutatud esimene lumi, käivitab kojamees viimase päikese. 90
Sest võsahaldjail on valglinlastest küll. Sellel vaimupimedal pärastlõunal, vahendajate kaitsepühaku päeval saavad täis nii kannatuste karikas kui reovee mahuti ja ilma kõvaketas. Sest tuntud baktereil on Domestosest küll. Samal vaimupimedal pärismaal Von Bocki kaasaegsed kummitused rättidesse keeravad oma luud ning ehted ja tellivad Paadimehe Toomkiriku treppi. Sest pärisinimestel on peninukkidest küll.
Sellel kõige viimasel ringil Aga öeldud on, (oli see nüüd aegade raamatus või olin see tõesti mina ise), aga öeldud on: üksainus öö, üksainus elu, üksainus armastus. Ja nii kuni järgmise korrani. Läbi šrapnellisaju ja igavate verandaõhtute, klubiööde järelmaitse, mööda rohtunud rada öökülma sepikotta, nööbivalaja pannile, kus de avuu ja sevüplee, kus kõikevabastav töö, vastava vihjega raudväraval.
Jah, läbi šrapnellisaju kuni viimase ringini välja, seal kõige lõpumas lõpus, ausas laborivalguses, kus seatud valmis tühja saali: üks laud, kaks tooli, üks vaade aknast mägedele. Üks küsib, teine vastab. Ja vandekohus vaatab läbi pleksiklaasist lae. Ja läänetaevas, näe, on täis juba lahkuvaid laevu. Just tolles tühjas saalis, seal ja siis sa vasta nagu õpetasin: üksainus öö, üksainus elu, üksainus armastus. Jah, ka sellel kõige viimasel ringil.
91
Ilus edukas robot
92
Inimesed on hakanud oma autode nägu ja võtnud sinna mängu kaasa oma lapsed. “Poeg, ära pelga,” patsutavad pereisad peoga tühja kohta õhus: ”Küll sinustki sirgub üks ilus edukas robot!” Inimesed on viimaks ometi hakanud oma autode nägu.
Ühe sekundi näidend Esmalt nimetagem tegelased: Kinnisvaramaakler Kaitsepolitseinik Mainenõunik Õun Tütarlaps Mina Siis kohad, mis kaunid kõik: Reklaamiagentuur Inimese Aju Kohtusaal Pime Kangialune Plahvatuse Kese Magamistuba Ja lähebki lahti, vabandan südamest: Vasakult siseneb valgus, keskaegne katedraal väriseb ilust, altaril õun, pihitoolis maakler, vakatab tolm, sisenen mina. (Kuulmiseni järgmistel luuleõhtutel! Ja ärge unustage osta raamatuid!) Ajuulellah, Halleluuja!
93
Kes ja kuidas Kirjutanud, illustreerinud ja kujundanud: Asko Künnap
Toimetanud: Karl Martin Sinijärv 94 Tõlkinud kambja keelde: Ago Künnap
Kollaa ides on kasutatud pildimaterjali väljaannetest: Prometheus, Illustrierte Wochenschrift. Berlin. Jahrgang 1895 Das Neue Universum, Ein Jahrbuch für Familie. 18. Jahrgang. Stuttgart 1896 Brehms Tierleben, Die Vögel von Dr. Alfred G. Brehms. Leipzig und Wien 1900 Das grosse Buch der Liebhaberkünste, Victor Achenbach. Leipzig 1908
Südamest tänatud: Johannes Põkk, Helene Nukk, Zoja Arjakse Abi eest kiidetud: Julia Maria Künnap, Välja Künnap, Jürgen Rooste Kes vaatab Pimedusse, ei tohi karta, kui Pimedus vastu vaatab.
Kirjatüüp: Bodoni Book Trükkinud: Printon
Su ööd on loetud / © Asko Künnap 2008 / Näo Kirik / asko@kynnap.ee ISBN 978-9949-18-009-7
Varem Pimeduse vastu 1999 Asko Künnap
Kokkusattumuste kaitseks 2000 Asko Künnap 95
Neid vigu me ei korda 2000 Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv
Kaardipakk 2001 Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding
Ja Sisalikud vastasid 2003 Asko Künnap
Kõige ilusam sõda 2004 Asko Künnap
Kaardipakk Kaks 2006 Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding
KünnapRoosteSinijärv 2008 Asko Künnap, Jürgen Rooste, Karl Martin Sinijärv
96