HEI 2011 01

E e s t i

i nn o v a t s i o o n i a j a k i r i

mõttevahetus

muusika

eetika

ettevõtlikkus

helimaailm, mis

bioeetika ja

ei ole ainult äri

tuli nagu torust

biotehnoloogia

tegemise oskus

Nr 27 (36) • Jaanuar 2011

LK 28 » e-raamatukogu

Bibliograafid valmistuvad talletama hoomamatut veebimeediat lk 12 » euro Uus raha, uued tuuled. Ja ka mured lk 19 » andmebaasid IT-agentuur: Euroopa Liidu suurim infotehnoloogiline väljakutse?

HEI internetis » hei.eas.ee

Juhtkiri

Aasta uuenduse auhinna võib vist juba välja anda S

elle aasta suurim uuendus on Eestis praeguseks tõenäoliselt juba toimunud – kasutusele tuli euro.

Üks sõber tõi välja, et vähem kui saja aasta jooksul on Eestis toimunud juba üle kümne rahareformi. Kõigepealt vahetus tsaarirubla Ajutise Valitsuse rublade, n-ö kerenskite vastu. Koos sakslastega tuli käibele okupeeritud territooriumide tarvis välja antud Ida-Laenukassa rubla. Kõige segasem aeg oli 1918. aasta lõpus ja 1919. aasta alguses, mil ühel ajal olid ringluses kõik eelmainitud, aga ka Nõukogude rublad, Saksa riigimargad ja Soome margad. Selle lõpetas 1919. aastal Eesti marga tulek, mis viis aastat hiljem krooniga asendati. 1940. aastal tuli rubla, järgmisel aastal Saksa Ostmark. 1944. aastal saabus koos Punaarmeega taas rubla, millel nii 1947. kui ka 1961. aastal üks null tagant vähemaks võeti. 1992. aastal tuli siis kroon. Ajaloolane Jaak Valge väidabki Horisondis, et üheski teises riigis ei ole 20.– 21. sajandil nii palju erinevaid rahasid käibel olnud.

Kroon on nüüdseks läinud oma hästi väljateenitud vanaduspuhkusele. Mul endal puudub tema järele eriline nostalgia. Minu jaoks on kroon ikka olnud pigem midagi poe kinkekaardi taolist, mis teatavasti on peaaegu nagu raha, aga kehvem, kuna osta saab selle eest vaid ühes kohas. Kursi seotus Saksa marga ja euroga tähendas seda, et sisuliselt oligi meil oma väike euro, mille hulka ringluses ega intressimäära me kuidagi kontrollida ei saanud. Selle koha pealt ei ole seega midagi muutunud, peale aeg-ajalt pead tõstnud devalveerimishirmu kadumise.

Euro tulek muudab lihtinimese jaoks nii mõndagi lihtsamaks. Nagu üks teine sõber kostis – nüüd ei pea enam kusagil Hispaania kolkakülas muretsema, mis mündid need parajasti taskus kolisevad. Ega kusagile kaugele maale või kas või Brüsselisse sõites hoolitsema, et sularaha ikka vahetatud oleks. Teadmiseks neile, kes Euroopa pealinna ise sattunud ei ole – tegu on nimelt paigaga, kus Eesti deebetkaardiga tasuda ei saa, krediitkaardimakset aktsepteeritakse poodides alles alates 20 eurost. Pangaautomaate annab kesklinnas ühe käe sõrmedel üles lugeda, needki on tavaliselt kusagile nurga taha peidetud ja rikkis või tühjad. Viimati käisin küll Brüsselis paar aastat tagasi, kuid vaevalt seal midagi suurt muutunud on – selles linnas vist ei muutugi kunagi eriti midagi.

Euro annaks ka välismaale täiendava märgi stabiilsest keskkonnast, mis tekitab lootust välisinvesteeringute saabumiseks. Samuti muudab see odavamaks ja lihtsamaks välismaaga äri ajamise ning langetab pangalaenude intressimäära.

Kavandatavale ettevõtlusaastale on sellega hea avapauk antud.

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

LK 5 » uudised EAS KUULUTAS VÄLJA ETTEVÕTLIKKUSPROJEKTIDE KONKURSI LK 6 » uudised SELGUSID AJUJAHI FINALISTID LK 7 » uudised UURING: KOHALIKUD ETTEVÕTJAD PEAVAD FESTIVALE OLULISEKS LK 8 » uudised TTÜ LEIUTIS SAI KA EUROOPA PATENDI LK 12 » euro UUS RAHA, UUED TUULED. JA KA MURED LK 14 » finantsinnovatsioon RAHA PANEB RATTAD KÄIMA LK 16 » raha KULD EI ASENDA HÄID SUHTEID LK 19 » andmebaasid IT-AGENTUUR: EUROOPA LIIDU SUURIM INFOTEHNOLOOGILINE VÄLJAKUTSE? LK 24 » mõttevahetus ETTEVÕTLIKKUS EI OLE AINULT ÄRI TEGEMISE OSKUS LK 28 » e-raamatukogu BIBLIOGRAAFID VALMISTUVAD TALLETAMA HOOMAMATUT VEEBIMEEDIAT LK 32 » muusika HELIMAAILM, MIS TULI NAGU TORUST LK 34 » mit technology review VAIDLUS VANANEMISE ÜLE LK 38 » mit sloan management review KLIENDITEENINDUSE PEHMEMA POOLE DISAINIMINE LK 46 » eetika BIOEETIKA JA BIOTEHNOLOOGIA LK 50 » kolumn EUREKAS EUROSTAARIKS

Peatoimetaja: Projektijuht: Kujundus: Väljaandja:

Trükk: Ajakirja tasuta tellimine:

Erik Aru, erik.aru@epl.ee Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Timo Viksi, timo@epl.ee Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151 Printall hei@epl.ee

Reklaam:

Reemet Kaldoja, reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628

Hea Eesti Idee Nr 4 (13) • oktoober 2008

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames

Uudised

 EAS kuulutas välja ettevõtlikkusprojektide konkursi EAS kuulutas välja ettevõtlikkusprojektide konkursi, mille raames oodatakse ettevõtlikkuse arendamisele ja ettevõtlikkusteadlikkuse tõstmisele suunatud projekte.

Projektid tuleb ellu viia ühe aasta jooksul.

Ettevõtlikkusprojektide konkurssi rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

Projekti esmaseks sihtgrupiks peaksid olema potentsiaalsed ettevõtjad, õpilased,

üliõpilased, õpetajad või õppejõud. „Ettevõtlikkuse arendamise all mõistame me ettevõtlikkusega seotud hoiakute ning oskuste ja teadmiste kujundamist, nagu loovus, avatus, julgus, koostöövalmidus, tegevuste eesmärgistatus, võime kriitiliselt mõelda, samuti algatus- ja juhtimisvõime,” selgitas EAS-i alustavate ettevõtete divisjoni direktor Dmitri Burnašev. „Ettevõtlusteadlikkuse tõstmisega tahame noortele inimestele

nende karjäärivalikul ja nende juhendajatele teadvustada ettevõtlusega seotud võimalusi ja ohte.”

Iga taotleja saab esitada kuni kaks projekti.

Projektide esitamise tähtaeg on 21.01.2011.

Lisainfo: http://eas.ee/index.php/ettevotjale/ alustamine/ettevotlusprojektide-konkurss

 Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ootab arvamusi EL-i ühtse turu akti kohta Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ootab osale.ee keskkonnas arvamusi Euroopa Komisjoni avaldatud Euroopa Liidu ühtse turu akti kohta. Laekunud ettepanekud aitavad kaasa Eesti lõpliku ametliku seisukoha kujundamisele. Ühtse turu aktiga soovib Euroopa Komisjon lihtsustada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) tegevust, kuna need

moodustavad üle 99% kõigist Euroopa firmadest. Muu hulgas soovib komisjon vähendada ettevõtjate halduskoormust, lihtsustada VKE-de ligipääsu riigihangetele, julgustada avaliku ja erasektori partnerlust, arendada siseturu võimalusi elektroonilises keskkonnas ning ühtlustada Euroopa Liidus kutsekvalifikatsioone.

Ettepanekuid saab esitada 2011. aasta

jaanuarikuu lõpuni. Aktiga tutvuda ja arvamust avaldada saab osale.ee veebilehel: https://www.osale.ee/konsultatsioonid/index.php?page=consults&id=187 Oma seisukohad soovitame esitada ka otse Euroopa Komisjonile, osaledes veebruari lõpuni online-arutelul veebikeskkonnas http://ec.europa.eu/internal_market/consultations/2010/smact_et.htm

 Loov Eesti Pood tutvustab Eesti disainerite loomingut Loov Eesti avas äsja e-poe, mille peamine eesmärk on tutvustada noorte disainerite loomingut ning pakkuda neile oma toodete müügiks sobiv kanal.

Noortel andekatel loomeettevõtjatel on tihtipeale keeruline leida sobivat kohta oma toodete müügiks, tavaliselt on vajaka ka teadmistest ning ressurssidest oma loomingu tutvustamiseks. „Eestis on väga palju andekaid loojaid, kelle toodang on kvaliteetne ning vajalik. Arvame, et paljud inimesed eelistaksid masstoodangule

hoopis kodumaist toodangut, kuid kahjuks on vähetuntud väiketootjate kaupa üsna keeruline üles leida. Otsustasime, et Loov Eesti annab oma panuse, et mõlemad pooled – nii kliendid kui ka tootjad – vastastikku kasulikud saaksid olla,” kommenteeris Loov Eesti Poe projektijuht Madli Merila.

Loov Eesti abistab loojaid oma toodete tutvustamisel, nõustades nii tootetutvustuste koostamisel kui ka illustreeriva materjali valikul. Loov Eesti Poes on iga looja juures pilt ning lühike tutvustus, mille abil ostleja loojaga virtuaalse kontakti leiab.

Tootevalikus on Eesti keraamikat, klaasi, rõivaid, ehteid, sisustuskaupu, tekstiiltooteid, lauamänge ning arendavaid mänguasju lastele. Praegu tutvustatakse 17 looja tooteid ning valik laieneb pidevalt. „Aidates meie kunsti, moe ja käsitöö alal tegutsevaid loojaid ning väiketootjaid, saab nii Eesti loomeettevõtluse kui ka majanduse areng laiemalt hoogu juurde. Hea on ju teada, et ostuga oled andnud oma panuse noorte loomeettevõtjate arengusse,” sõnas Loov Eesti tegevjuht Eva Leemet.

Innovatsiooniajakiri

HEI

HEI iganädalase ilmub nüüd 10 korda aastas! innovatsiooniteemalise Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee uudiskirja tellimiseks Reklaami tellimine: saatke palun kiri reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628 aadressil hei@epl.ee jaanuar 2011

Eesti Kirjastaja Eesti Päevalehe AS innovatsiooniajakiri HEI

5

6

Uudised

 Selgusid Ajujahi finalistid Žürii valis miljonikroonise auhinnafondiga ettevõtluskonkursi Ajujaht 20 finalisti.

4. ja 5. detsembril kaitses Ülemist Citys tuntud ettevõtjatest ja organisatsioonide esindajatest koosneva žürii ees oma äriideed enam kui sada meeskonda. Žürii silmis tõusid eriliselt esile järgmised ideed: Hepatiidi viiruse C in vivo mudelid ravimite eelkliiniliseks testimiseks, Virtual Garden, Quotista.com, spordiüritusel osalejate reaalajas jälgimine ja eakatekodude kett väikeeramutes. Nende osas langetas žürii otsused kohe pärast ideedega tutvumist ning esitluse ärakuulamist. Ülejäänud edasipääsenud ideed valiti tulise arutelu tulemusena.

kliendi vajaduste sisuline mõistmine ja väga selge nägemus lahendusest. Järgnevad kuud saavad olema tõehetk – ideedest pole Eestis puudust, aga on vaja ideid, mida ka ellu viiakse. Edu meeskondade laiendamisel ja elujõuliste äriplaanide arendamisel.”

SEB Äriarenduse divisjoni direktor ja Ajujahi žürii esimees Mart Maasik ütles: „Kaks põnevat päeva täis ettevõtlusvaimu. Mõne absoluutselt uudse lähenemisviisi kõrval eristusid ja pääsesid finaali tugevad meeskonnad, keda iseloomustas oma tulevase

Arengufondi investeeringute divisjoni juht Heidi Kakko tundis muret, et oodatust vähem oli kohe maailmaturule vaatavaid äriideid. Kakko soovitas kõigil äri alustajatel kindlasti kaasata kogemusega ettevõtjate hulgast head mentorid, kes toetaks mees-

konda ja aitaks aru saada, kuidas hästitoimivat ärimudelit ehitada. „Äriprojektiga alustaja peaks enne idee omaksvõtmist või kõrvaleheitmist võimalikult palju oma ideed testima – eelkõige suhtlema potentsiaalsete klientide, partnerite ja tarnijatega,” lisas Kakko.

Kõik 20 finalisti asuvad nüüd oma ideed edasi arendama ning plaanidest äri kasvatama. Maikuus selguvad konkursi võitjad, kelle vahel jagatakse ühe miljoni krooni suurune auhinnafond.

 Selgusid üliõpilaste teadustööde konkursi võitjad Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas andis kätte preemiad 2010. aasta üliõpilaste teadustööde konkursi parimate tööde autoritele, konkursi auhinnafond oli kokku veidi alla miljoni krooni.

sitöid hinnatakse neljas eri valdkonnas: ühiskonnateadused ja kultuur (204 tööd), loodusteadused ja tehnika (112 tööd), bioja keskkonnateadused (77 tööd) ning terviseuuringud (42 tööd).

Sel aastal laekus konkursile rekordiline arv teadustöid – 435 tööd –, kusjuures tööde tase on aasta aastalt üha tõusnud. „Mitmed konkursile kandideerivad tööd on leidnud publitseerimist mainekates rahvusvahelistes teadusajakirjades,” rääkis konkursikomisjoni kuuluv Terje Tuisk sihtasutusest Archimedes. „Seega võib öelda, et konkursil osalevad juba praegusel hetkel arvestatavad teadlased.”

Töid saatsid konkursile 35 eri kõrgkooli tudengid. Suur osa konkursil osalejatest (57%) õpib Tartu Ülikoolis, kuid aastaaastalt on lisandunud ka teisi kõrgkoole.

Lisaks neljale suuremale Eesti ülikoolile ja 15 muule Eestis asuvale kõrgemale õppeasutusele laekus 16 tööd ka välisülikoolides õppivatelt eesti tudengitelt – peamiselt Suurbritannia koolidest, aga ka Soomest, Rootsist ja USA-st.

Konkursile laekus 149 bakalaureuse-, 200 magistri- ja 86 doktoritööd. Konkur-

Konkursi auhinnafond on 950 000 krooni, kokku anti laureaatidele välja

kokku 57 preemiat ja 36 tänukirja. Lisaks anti välja kaks valdkonnaülest 55 000-kroonist peapreemiat, mille pälvisid Egle Tafenau doktoritöö „Regionaalpoliitika heaoluefektid konstrueeritud kapitali mudelis” ning Jüri Reimand doktoritöö „Geenigruppide, võrgustike ja regulatoorsete süsteemide funktsionaalne analüüs” eest. Mõlemad peapreemiad läksid Tartu Ülikooli. Üliõpilaste teadustööde konkurssi korraldab sihtasutus Archimedes koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga. Konkurss toimub alates 1991. aastast.

Konkursi tulemused on üleval sihtasutuse Archimedes veebilehel: http://archimedes.ee/index.php?avaleht=1&id=406.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

Uudised

 Uuring: kohalikud ettevõtjad peavad festivale oluliseks 86% Viljandi ettevõtjate arvates mõjus Viljandi Kitarrifestival kohalikule ettevõtlusele soodustavalt ja 93% küsitletutest soovis edaspidigi festivaliga koostööd teha, selgus Loova Eesti ja kultuuriministeeriumi tellitud uuringust.

rimise metoodikat ja valisime uurimiseks esialgu väikese, peamiselt kohaliku mõjuga sündmuse. Rõõm oli tõdeda, et ka väiksema mastaabiga festivali peavad ettevõtjad oma majandustegevusele oluliseks,” ütles konjunktuuriinstituudi juht Marje Josing.

Loov Eesti ja kultuuriministeerium viisid septembris koostöös Eesti Konjunktuuriinstituudiga läbi uuringu „Kultuuri- ja spordisündmuste regionaalse ja majandusliku mõju hindamine ja analüüs” Viljandi Kitarrifestivali näitel. Uuringu eesmärk oli hinnata Viljandi Kitarrifestivali mõju kohalikule ettevõtlusele. See oli suurema 2011. aastal toimuva üle-eestilise kultuuri- ja spordisündmuste majandusliku mõju uuringu pilootprojekt.

Kitarrifestival avaldas soodsat majanduslikku mõju eelkõige festivaliga lähemalt seotud ettevõtetele-asutustele. Käibe suurenemist võrreldes tavalise septembrinädalaga koges ligi 30% küsitletud asutustest, seejuures suurenes nende müügitulu keskmiselt 17%. Kasumi suurenemist keskmiselt 25% tõdesid pooled ettevõtted-asutused neist, kelle käive oli kasvanud. 86% ettevõtjatest pidas Kitarrifestivali oma asutusele oluliseks. Festivali muusikaalast haridust ja haritust edendavat mõju pidas oluliseks 64% vastajaist. Uuringu raames küsitleti 14 kohalikku ettevõtjat, kelle majandustegevu-

„Kasutasime rahvusvaheliselt tunnustatud sündmuste majandusliku mõju uu-

sele võis festival kõige tõenäolisemalt soodsat mõju avaldada.

Loova Eesti tegevjuhi Eva Leemeti sõnul on paljud kohalikud omavalitsused alles hakanud mõistma festivalide majanduslikku tähtsust. „Kultuuri- ja spordiüritused avaldavad mõju kohalikule elule ning toovad lisaks otsesele ka kaudset kasu, mida on keeruline mõõta. Ilmselgelt annavad nad suure panuse piirkonna majanduslikku arengusse: elavneb ettevõtluskeskkond, luuakse uusi töökohti, arenevad loomeettevõtlus ja turism ning tõuseb piirkonna tuntus,” ütles ta.

Järgmisel aastal on plaanis luubi alla võtta ka suuremad kultuuri- ja spordiüritused. „Selliste uuringutega soovime näidata kultuuriürituste olulisust mitte ainult inimeste kultuuritarbimisele, vaid ka majanduselule,” selgitas kultuuriministeeriumi arendusosakonna nõunik Jorma Sarv.

 Selgusid parimad noored leiutajad Foto: Kristo Nurmis

2010. aasta noorte leiutajate riikliku konkursi võitjate vahel jagati preemiatena kokku 400 000 krooni väärtuses.

Selleaastasele konkursile teemal „Aitame abivajajaid!” esitati 588 tööd 75 koolist, neist 207 nooremas vanuserühmas (1.–4. klass), 334 keskmises (5.–9. klass) ja 47 vanemas vanuseklassis (10.–12. klass).

Konkursile saadeti valdavalt leiutise joonised ja kirjeldused, kuid ka mõned valmis prototüübid. Õpilased olid leidnud väga erinevaid lähenemisi abivajajate abistamiseks. Näiteks pakuti välja suuskadega vanker, organismis erinevate ainete sisaldust mõõtev käekell või riietele pihustatav vedelik, mis toimib helkurina. Igipõlisele ühe soki kadumise teemale leiutati lahendusena sokinöör, kuhu kõik sokid enne masinassepanekut kinnitada. Keskkooli parima töö autor Ott Soovik Võrust mõtles välja lamp-suitsuanduri, mis informeerib tulekahjust ka vaegkuuljaid. jaanuar 2011

Ahhaa teaduskeskuse juhataja Tiiu Sild juhatas konkursikomisjoni

Konkursi töid hindas kümneliikmeline komisjon AHHAA juhataja Tiiu Silla juhtimisel, kuhu kuulus nii disaini, tehnoloogia kui ka haridusega seotud inimesi. Välja jagati 400 000 krooni ulatuses rahalisi preemiaid nii leiutajatele kui nende juhendajatele ning 25 parimat leiutajat on oodatud 2011. aasta suvel toimuvasse noorte leiutajate suvekooli. Parimaks kooliks tunnistati Tallinna Reaal-

kool, kes saab esemelise preemia kuni 40 000 krooni väärtuses.

Kolmandat korda toimuvat konkurssi korraldasid SA Archimedes, SA Teaduskeskus AHHAA ning haridus- ja teaduministeerium, eriauhindu andsid lisaks välja Ameerika Suursaatkond ja inva-abivahendeid tootev ettevõte OÜ EQUA. Eesti innovatsiooniajakiri HEI

7

8

UUDISED

 TTÜ leiutis sai ka Euroopa patendi Tallinna Tehnikaülikoolile anti välja Euroopa patent leiutisele, millega saab kiiresti ja lihtsalt tuvastada euromüntide ehtsust ning diagnoosida tervisehäireid.

Euroopa Patendiamet andis leiutusele „Meetod ja seade elektrilise bioimpedantsi mõõtmiseks” patendi number EP1575426.

Varem on see saanud ka patendid Eestis ja USA-s. Selle autorid on TTÜ teadlased-elektroonikud professor Mart Min, vanemteadurid Raul Land ja Toomas Parve ning arstidiplomiga doktorant Andres Kink.

Leiutise sisuks on mitmesuguste materjalide ja struktuuride (eriti bioloogiliste ja keemiliste) ning süsteemide analüüsimine elektriliste signaalidega võimalikult lihtsal viisil numbrilist signaalitöötlust kasutades. Patent võetakse kasutusele 1. detsembril 2010 allkirjastatud Euroopa Liidu 7. raamprogrammi projektis SAFEMETAL. Projekti raames töötatakse välja aparatuur euromüntide ning nende valmistamiseks kasutatavate metallide ehtsuse kiireks tuvastamiseks lihtsal viisil.

Metallide ehtsuse kiire tuvastamise kõrval sobib see meetod suurepäraselt inimkehasse siiratavate tillukeste meditsiiniseadmete välja töötamiseks bio-MEMS(bio-mikro-elektro-mehaanilised süsteemid) tehnoloogia baasil. Näiteks võiksid olla südamerütmurid ja -monitorid südamelihase isheemia varaseks avastamiseks, selle raskusastme hindamiseks ja infarkti ennetamiseks ning seadmed siirdamisele kuuluvate või juba siiratud kudede ja organite kohanemis- ja eluvõime jälgimiseks.

 Eesti filmi juubeliaasta eel hakatakse talgukorras filmi tegema Valmistumaks väärikalt Eesti filmi sajandaks juubeliaastaks, toimuvad Kinobussi ja Euroopa kultuuripealinna Tallinn 2011 eestvedamisel üleriigilised filmitalgud.

Kinokunsti ning osaluskultuuri kokkupuutepunkte kompava eksperimendi eesmärgiks on panna eestimaalased ühiselt filmi tegema. „Filmitalgute käigus tahame pakkuda koostegemise rõõmu kodanikuühiskonnale ning jagada massiivset filmi- ja meediaõpet,” sõnas Kinobussi juht Mikk Rand. „Talgute

tulemusel valmib täispikk mängufilm, mis võtab kokku eestluse elujõu ning on kenaks kingituseks Eesti filmile, mis tähistab 2012. aastal oma sajandat juubelit.”

Kodanikuühiskonna aktiviseerimiseks viivad filmiprofid kõigis Eesti maakondades jaanuarist aprillini läbi filmikoolitusi. Koolitustel ning veebikeskkonna www.filmitalgud.ee, mis avatakse 7. jaanuaril, vahendusel saavad kõik soovijad kaasa rääkida filmi aluseks oleva stsenaariumi kirjutamisel, hiljem ka sobivate näitlejate valikul, võtteplatside ettevalmistamisel ning filmimisel.

„Filmitalgute korraldusmeeskond on stsenaariumi kirjutamiseks andnud ka omapoolse lähteülesande, milleks on hüpoteetiline olukord Eestimaal, kui tehnika on lakanud töötamast ning kõik inimesed on kaotanud põhilise osa oma mälust,” kirjeldas Rand. „Millised on need lood ja legendid, mis meil, eestlastel, end uuesti leida aitavad?”

Filmivõtted 15 Eesti maakonnas on plaanis läbi viia 2011. aasta augustis, film esilinastub novembris. Filmitalgute käiku kajastab erisaadetega ETV, filmi telelinastus on kavandatud 2012. aasta 1. jaanuariks.

 Eesti-Šveitsi koostööprogramm toetab viie omavalitsuse madalenergiahoone ehitust Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts allkirjastas möödunud nädalal käskkirja, millega toetatakse viit kohaliku omavalitsuse projekti madalenergiamaja kriteeriumitele vastava avaliku hoone rajamiseks või renoveerimiseks.

Taotluste hindamise tulemusena määratud pingereast toetatakse viie projekti elluviimist. Neist kolm näevad ette uue hoone rajamist ning nendeks projektideks on: - Kernu valla Laitse külla energiasäästliku lasteaiahoone ehitamine;

- Väätsa valla energiatõhusa eakate kodu rajamine; - Lasva valla Lasva lasteaiahoone ehitamine.

Lisaks saab toetust kahe olemasoleva hoone rekonstrueerimine: - Rakvere linna algkooli rekonstrueerimine madala energiatarbega lasteaiahooneks; - Haapsalu linna lasteaia Vikerkaar renoveerimine energiasäästlikuks hooneks.

Valitud projekte toetatakse Eesti-

Šveitsi koostööprogrammist kokku umbes 80 miljoni krooniga.

Lõppenud aasta 9. aprillil välja kuulutatud kohalikele omavalitsustele suunatud taotlusvoorule esitas oma taotluse 40 omavalitsust. Laekunud taotlustest 30 nägi ette olemasoleva hoone rekonstrueerimist. Taotlusi, mille puhul nähti ette uue hoone ehitamist või juurdeehitust olemasolevale hoonele, oli kokku kümme.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

13.23 EUR

10

euro

Autor: Erik Aru • Fotod: Reuters

Uus raha, uued tuuled.

Ja ka mured Mõne uudise põhjal võib tekkida tunne, et Eesti on euroalasse jõudnud just sel ajal, kui see vaikselt põhja hakkab minema.

Tõepoolest, lähitulevik tõotab uusi kriise. Kas need aga kujunevad saatuslikuks?

N

äib, et osa Ida-Euroopa riike (ja ka Island) on huvi euro vastu vähemalt ajutiselt kaotanud. Poola keskpanga president Marek Belka räägib, et euroala sees on riskid suuremad kui väljaspool, ja lubab liitumise lükkumist seni, kuni ühisraha piirkonnas kord majja saadakse. Poolal õnnestus ju tänu zloti järsule odavnemisele mullu ainsa EL-i riigina oma majanduse reaalkasvu näitaja positiivsena hoida.

Nõustamisfirma Capital Economics prognoosi järgi on järgmised euroga liitujad Läti-Leedu, kuhu ühisraha jõuab 2015. aastal.

Nende riikide kohalik valuuta on aga jäigalt euroga seotud. Teised, kellel see piirang puudub, ühinemisega ei kiirusta. „Tšehhid on alati olnud ettevaatlikumad ja ka poolakad muutuvad ettevaatlikumaks,” sõnab Capital Economicsi vanemökonomist Neil Shearing.

JP Morgan prognoosib, et euro võetakse Ungaris ja Poolas kasutusele 2019 ja Tšehhis pärast 2020. aastat.

Sakslased aga unistavat marga naasmisest. YouGov-Instituti küsitluse järgi tahab marka tagasi 49% sakslastest, 51% ei ole euroga rahul ja üle kolmveerandi süüdistab eurot oma heaolu languses.

Eestile tähendab euroga liitumine valuutavahetuse kulude säästmist. Aga esmakordselt ka võimalust oma rahapoliitika kujundamisel kaasa lüüa. Ja devalveerimishirmu kadumist. Samal põhjusel suureneb ka välismaailma kindlustunne siia investeerimisel.

Mitu analüütikut on viidanud Statoil Fuel & Retaili otsusele tuua Tallinnasse oma finantskeskus, mille üheks oluliseks stiimuliks oli ettevõtte finantsjuhi Klaus-Anders Nysteeni sõnul ka euro kasutuselevõtt Eestis. Kuigi esimese aasta jooksul loob firma siia vaid 5–6 finantsistikohta, võib samm olla märgilise tähendusega. „Kui Eesti Telekomi ülejäänud aktsiate omandamine TeliaSonera poolt sügisel 2009 märkis tsükli pöördepunkti, siis võib ka see tehing olla tulevikukuulutaja,” lootis SEB Eesti ökonomist Hardo Pajula ühes oma detsembrikuises nädalakommentaaris. Välisinvesteeringutega peaks siiski kaasnema ju ka teadmistesiire ja muudki kasulikku.

Loomulikult hiilib tumedates varjudes ringi küsimus – mis saab euroalast endast?

Lähikuud igatahes lootusrikkad ei tundu.

Lähikuudel jõuab kätte nii mõnegi Euroopa ääremaa majandusraskustes riigi suurema võlakirjaemissiooni lunastamistähtaeg.

Ehk eesti keeli – nad peaks osa võlgu tagasi maksma. Kuna seda raha kusagilt võtta ei ole, tuleb neil välja anda uus ports võlakirju, et vanad kohustused lunastada. Mõne hinnangul tõusevad tuuled juba jaanuaris, kui Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia ja Portugal kavatsevad emiteerida üle 45 miljardi euro eest võlakirju. Igal juhul seisab euroalal ees tormiline aasta.

Igaüks, kes mõnda aega jälginud rahvusvaheliste rahaturgude liikumisi, teab, et turuosaliste meeleolude vaheldumine mee-

nutab maniakaal-depressiivse psühhoosi all kannatava inimese omi – see, mida ühel hetkel üles kiidetakse, paisatakse järgmisel põrmu kui mitte millekski kõlblik. Euroala tekkides 1999. aasta hakul (reaalselt inimeste rahakottidesse jõudsid eurod küll alles kolm aastat hiljem), oli üldine meelsus väga pessimistlik. Uuele vääringule ennustati peatset kadu. Vahepeal tunne muutus.

Paari-kolme aasta eest patsutasid euroala liidrid üksteisele selja peale ja rääkisid ühtse valuuta „kujuteldamatust edust”. Nüüd on taas käes musta masenduse päevad. Üks peamisi nuiasid, millega haritumad eurovastased ühisraha tümitavad, on optimaalse valuutapiirkonna teooria, mille lõi Rootsi Riksbanki Alfred Nobeli mälestusmedali majandusteadustes (mida tavaliselt Nobeli majanduspreemiaks hüütakse) 1999.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

EURO

madal intressimäär stimuleerib ülemäära neid valuutapiirkonna osasid, kus kasv teistest kiirem, liialt kõrge intressimäär aga rõhub koormana neid alasid, kus majandus teistest kehvemas seisus. Ja loomulikult vahepealne intressimäär ei sobi kummalegi äärmusele.

Seda probleemi võimendab veel asjaolu, et Euroopa riikide majanduslikud struktuurid on äärmiselt erinevad – selles veendumiseks piisab näiteks Kreeka ja Soome või Suurbritannia või miks mitte ka teise murelapse, Iirimaa võrdlemisest. Lisaks kaubavahetuse tasakaalutus euroala sees.

Saksamaa majandus on põhinenud suurel jooksevkonto ülejäägil (kaupade väljavedu ületab sissevedu, tänavu ületab riigi ekspordi maht tõenäoliselt triljoni euro piiri), millest märkimisväärne osa on läinud ülejäänud euroalasse. Suure ekspordi teine külg on raha väljavool (ekspordi eest tuleb riiki raha, mille siseriiklikuks paigutamiseks napib võimalusi), mis läheb maadesse, kes veavad rohkem kaupu nii sisse kui ka välja – investeeringute ja ka laenudena, et nad saaks ikka importida. Kui aga need riigid on nüüd ridamisi raskustesse sattunud, tekib probleem laenuandjatel – Saksa, samuti ülejäänud maailma suurpankadel.

aastal pälvinud Robert Mundell juba 1961. aastal. Selle järgi tasub eri piirkondadel võtta ühine valuuta siis, kui sellega liitumisest saadav tulu (ebakindluse ning arvutus- ja tehingukulude vähenemine) on suurem kui sellega kaasnev kulu (majandusliku stabiilsuse vähenemine iseseisva rahapoliitika kaotamise tõttu). Mida suurem on ühisraha

Optimaalse valuutapiirkonna teooria järgi Eestil euroalaga liitudes kulu sisuliselt puudus. jaanuar 2011

kasutusele võtvate piirkondade majanduslik integreeritus (ehk mida tihedam kaubavahetus ja vabamalt liiguvad tootmistegurid ehk tööjõud ja kapital), seda suurem on tulu ja väiksem kulu.

Nagu aru saada, optimaalse valuutapiirkonna teooria järgi Eestil euroalaga liitudes kulu sisuliselt puudus, sest iseseisva rahapoliitika võimalus on siinmail alati pigem teoreetilist laadi olnud.

Mundelli loodud teooriat saab kasutada euro kritiseerimiseks aga sellepärast, et euroala ei ole kindlasti optimaalne valuutapiirkond. Loomulikult ei saa sedavõrd suurel maa-ala igas nurgas olla ühesugune majanduskasv ja inflatsioon, mis omakorda tähendab seda, et keskselt paika pandud rahapoliitika kõigile ei sobi. Keskpanga liiga

Samal ajal leidub ju maailmas suuri riike, kelle väga erinevates osades samuti üks valuuta ja järelikult ka sama rahapoliitika kasutusel on. Kas või USA. Kui euroala kõrgeima tööpuudusega riik oli oktoobris Hispaania (20,7%) ja madalaimaga Holland (4,4%), siis novembrikuus oli USA osariikidest töötus suurim Nevadas (14,7%) ning väikseim Põhja-Dakotas (3,6%). Kui nüüd veel meelevaldselt otsustada, et Hispaania on erandlik, siis järgmisel kohal asus euroalas Slovakkia, kus oktoobris oli tööpuudus sama suur kui novembris Nevadas. Selle nurga alt vaadatuna võiks tunduda, et euroala ja USA vahel ei olegi suurt erinevust.

Siin tuleb mängu paar suurt aga. USA on riik, mille föderaalvalitsus korjab makse ja annab välja võlakirju ning jagab riigieelarve kaudu raha ümber edukamatest osariikidest kehvemal järjel olevatesse. EL-i eelarve aga moodustab liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist (SKP) vaid veidi üle ühe protsendi, millest ligemale pool läheb põllumajanduse toetamiseks. Ülejäänust enam paljuks ei piisa. Kokku jääb EL-i aastate 2007–2013 büdžett ligi viiendiku võrra alla näiteks Itaalia ühe aasta riigieelarvele.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

11

12

EURO

Teine „aga” on tööjõu liikuvus. Hoolimata Euroopa ühisest tööjõuturust on kõvasti ebatõenäolisem, et töötu hispaanlane või slovakk otsib endale ameti Hollandis, kui see, et koha kaotanu uue ametiposti järele Nevadast Põhja-Dakotasse kolib. Selline liikumine aitab samuti valuutapiirkonna osade majandustsüklite faasivahet leevendada.

Euroopas tuleb asju lahendada kuidagi teisiti. Praegune päästeplaan seisneb Kreekale ja Iirimaale raha laenamises intressimääraga, mille tasumiseks kummalgi pikemaajaliselt tõenäoliselt võimalusi napib.

Kuna neil puudub devalveerimise võimalus, saab konkurentsivõime taastada samal moel kui Eesti – riigieelarve- ja palgakärbete kaudu. Ehk tõsise masu.

Täiendavaid lahendusi on pakutud mitu.

Nii mõnegi meelest on ainuke võimalus oma kohustuste vähemalt osaline hülgamine. „Kreekal ei ole „raha” laene täiesti või osaliselt tasumata jätta – nagu ka EL-il –, kuid ta võib oma võlad restruktureerida,” leiavad Bardi Kolledži Levy-nimelise Majandusinstituudi kolm teadurit*. Kreeka praegune võlgade koosseis ei luba nende hinnangul riigil oma kohustusi kestlikult täita, riik vajaks pikemat maksetähtaega ja madalamaid intressimakseid. Võlakirjade ümberkorraldamine lubaks ka Kreeka võlakirju oma bilansis nimiväärtusega hoidvatel Euroopa suurpankadel teha nägu, et nendel endil ei ole maksevõimega probleeme – kui nad väärtpabereid just enne lunastamistähtaega müüa ei taha, mida nad peaks tegema turu-, mitte nimiväärtusega, kandes siis ka vastavaid kahjumeid.

Teine päästekava seisneb raskustes riikide võlakirjade kokkuostmises Euroopa Keskpanga (EKP) poolt. Põhimõtteliselt tähendab see, et keskpank trükib juurde värsket raha ja ostab selle eest võlakirju. Trükitud raha eest saaks paremas olukorras riigid oma eelarveid puudujäägis hoida, kehvemas seisus maad saaks aga oma võlakoormat kahandada. Pikemaajaliselt tähendaks selline lähenemine suure tõenäosusega hinnatõusu kiirenemist.

Irooniline, et just Saksamaa on üks neist, kes säärast lahendust toetab. Nimelt oli euro asutamise üks tagamõtteid lootus, et Saksa Bundesbanki usaldusväärsus inflatsiooni vastu võitlemisel kanduks üle ka nõrgematele euroala riikidele. Saksamaa on olnud 1920-ndate alguse hüperinflatsiooni

Euroopa Keskpanga nõukogu koosolek. Nüüdsest hakkab sellel osalema ka Eesti Panga juht Andres Lipstok

mälestuse varjus elades kogu sõjajärgse aja äärmiselt hinnatõusupelglik riik. Sõltumatu keskpank Bundesbank ajas alati üpris ranget rahapoliitikat. EKP loomisel just sakslastest eeskuju võetigi, nii saigi see ainsaks rahapoliitiliseks eesmärgiks hinnastabiilsuse tagamise.

Vahemärkusena, Hiinagi olla lubanud osta Euroopa riigivõlakirju ja investeerida raskustes riikidesse. Ilmselt on seal suuresti mängus asjaolu, et euro kadumisel haihtuks

Euro asutamise üks tagamõtteid lootus, et Saksa Bundesbanki usaldusväärsus kanduks üle ka nõrgematele riikidele.

ainuke tõsiseltvõetav alternatiiv dollarile (vähemalt seni, kuni Hiina enda renminbi rahvusvaheliselt kaubeldav ei ole).

Rahatrükk oleks lahenduseks vaid praegusele kriisile. Tulevikus läheks vaja püsivamat lahendust. Luksemburgi peaminister ja eurogrupi juht Jean-Claude Juncker ning Itaalia rahandusminister Giulio Tremonti käisid detsembri alguses Financial Timesis välja idee asutada Euroopa Võlaagentuur, mis annaks välja kõigi euroala riikide ühiseid võlakirju. Iga riik saaks selliseid võlakirju emiteerida kuni 40 protsendi ulatuses oma SKPst. Kui mõne euroala liikme riigivõlg tõuseks suuremaks, peaks too uusi võlakirju välja andma juba oma nime all. See plaan põrkus aga sakslaste tugevale vastuseisule. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble leiab, et erinevused euroala riikide võlakirjade intressimäärades on nii stiimuliks olla tublim kui ka karistuseks laisematele, kes peavad laenuraha eest rohkem maksma. Seetõttu ei

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

EURO

Suurinvestor: Pinged püsivad senikaua, kuni turuosalised näevad tõendeid, et võlgades riikidesse naaseb majanduskasv. kuune) töötuskindlustus, et võidelda lühiajaliste asümmeetriliste šokkidega (mille löök tabab üht liikmesriiki või väikest rühma neist). Kolmas abinõu oleks jooksevkonto liigselt suurte üle- ja puudujääkide maksustamine (mis aitaks osaliselt rahastada pankade võimalikku päästeoperatsiooni).

Münchau meelest ei peaks kogu konstruktsioon üldse kuigi suur olema – ta toob välja, et Saksamaal kulub töötuskindlustuseks alla ühe protsendi SKP-st, üleeuroopaline skeem võiks tema meelest märksa tagasihoidlikum olla.

Igal juhul seni on Euroopa riigijuhid võtnud kasutusele vana hea strateegia, mis EL-is on siiamaani alati toiminud – reageerida igale järgnevale hädaolukorrale mingisuguse kompromissiga ja jääda lootma, et kõik mingil moel laabub. Ehk kokkuvõtlikult – kuidagi läbi muda sumbata.

tohiks tema meelest euroalale ühtset võlakirja tekitada. Tegelikult muretsevad sakslased ilmselt peamiselt sellepärast, et nende endi võlakirjade intressimäär ühise võlakirja loomisel kerkib.

Selle kohta, kui suur peaks olema euroalas raha ümberjagamist teostav fiskaalstruktuur, leiab üsna erinevaid arvamusi.

Levy-nimelise Majandusinstituudi teadurite hinnangul tuleks euroala sees ümber jagada 10–15% SKP-st. Igale Euroopa sisemist dünaamikat lähemalt jälgivale inimesele tundub säärane kava loomulikult üpris utoopiline.

Financial Timesi kolumnist Wolfgang Münchau pooldab kolmeastmelist struktuuri. Ühelt poolt peaks kõigi liikmesriikide süsteemselt olulised pangad alluma EL-i ülevaatajale, kes vajadusel need laenudega ajutistest makseraskustest päästaks. Teiseks, üleeuroopaline lühiajaline (kuni kuuejaanuar 2011

Investeerimispanga Goldman Sachs endine peaökonomist Gavyn Davies kahtleb, kas senine poliitika on isegi sakslaste – kes loomulikult ei taha rohkem raha välja käia kui hädapärast vaja – endi huvides. „Praeguse strateegia võtmeprobleem seisneb selles, et see lubab turgudel võtta asjad oma kätte,” kirjutab Davies oma blogis Financial Timesi kodulehel. Nimelt määrab rahaturg riigivõlakirjade intressimäära, see aga otsustab suuresti selle, kas riik on maksejõuline või mitte – kas laenuintresside tasumine on ikka jõukohane. Daviese sõnul nullib riigivõlakirja intressimäärade üheprotsendipunktine tõus täielikult igasuguse kasu, mida annab eelarve puudujäägi vähenemine ühe protsendi võrra SKP-st.

Endine liidukantsler Helmut Schmidt, tõsi küll, opositsiooniliste sotsiaaldemokraatide esindaja, heitis majanduslehele Handelsblatt antud intervjuus Saksa praegusele valitsusele ette majandusharituse puudulikkust, täpsemalt vähest arusaamist just panganduse ja rahaturgude toimimisest. „Praegune Saksa valitsus koosneb ini-

mestest, kes õpivad oma ametit tööpostil,” sõnas Schmidt, kelle meelest on Euroopas praegu tõsine liidrikriis. „Pinged püsivad senikaua, kuni turuosalised näevad tõendeid, et võlgades riikidesse naaseb majanduskasv,” ütles maailma suurima võlakirjafondide kontserni Pimco portfellihalduse juht Andrew Bosomworth ajalehele Die Welt ja lisas kohe, et tema sellesse ei usu. Tema sõnul peaks Kreeka, Iirimaa ja Portugal euroalast lahkuma, devalveerimise läbi tegema ning pärast konkurentsivõime taastamist ja võlakoorma vähendamist ühisraha taas käiku võtma. Üks stsenaarium, mis sageli mainimist leiab, on euroala jagunemine kaheks, „sikkude” ja „lammaste” piirkonnaks. Riigirahanduslikult eeskujulik Eesti koos Saksamaa ja Põhjamaadega jääks ilmselgelt „valgete” poolele. Frankfurter Allgemeines ilmuski 2. jaanuaril Hanno Mußleri kolumn, kus ta leidis, et Eesti võiks olla Saksamaa liitlane säärase ühenduse loomisel. Iseasi, kui kasulik see meile oleks. Gavyn Davies viitab, et säärane rahaühik kallineks tõenäoliselt väga kiiresti, sest maailma raha voolaks tulvaveena „uude ja paremasse” euroalasse. Nii aga langeks selle piirkonna riikide ekspordikaupade konkurentsivõime maailmaturul. Äärmuslik võimalus oleks muidugi euroala täielik lagunemine. See tähendaks ilmselt euroala riikide kokkulepet, et edasi nii enam ei saa, ja korrastatud lahknemisprotsessi. Ühe või ka Bosomworthi soovitatud kolme riigi lahkumine euroalast on võrdlemisi ebatõenäoline, kuna see võib neis maades kaasa tuua täieliku kaose – enne üleminekut raha väljavoolu ja sellega pangakrahhi ohu, pärast devalveerimist aga kiire inflatsiooni.

Euroala täielikult lagunedes kasvaksid kõigi praeguste liikmesmaade kulud – juba rahavahetamise ja muude transaktsioonikulude tõttu, kannatada saaks tõenäoliselt ka rahvusvaheline kaubavahetus. Rääkimata EL-i kui sellise ideest üldiselt. Eks selle stsenaariumi tõenäosuse kohta annab igasugu arvutusi teha – küllap rehkendab seda keegi praegugi. Eeskätt jääb siiski lootus, et EL-il ka seekord õnnestub kuidagi „mudast läbi sumbata”. * D.B.Papadimitriou, L.R.Wray, Y.Nersisyan.

Endgame for the Euro? Without Major Restructuring, the Eurozone is Doomed. Levy Economics Institute of Bard College. Public Policy Brief No. 113, 2010.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

13

14

FINANTSINNOVATSIOON

Autor: Villu Zirnask • Foto: Reuters

Raha paneb rattad käima 2007 alanud suurejooneline finantskriis, mille järellaineid maailm siiamaani tunneb, tõi moodi pankurite ja muude finantsistide põhjamise. Eks sellel ole põhjust ka, mõnedki neist käitusid alatult klientidega ja vastutustundetult ühiskonna suhtes. Aga samal ajal on raha endiselt see asi, mis paneb rattad käima. „Vanast Mesopotaamiast kuni tänapäevase Hiinani on raha olnud inimkonna progressi üks taganttõukajaid: tegemist on terve keerulise innovatsiooni-, vahenduse ja integratsiooniprotsessiga, mille tähtsus inimsoo päästmisel Malthuse lõksu viletsusest ja algelise põllumajanduse orjusest on sama suur kui teaduse arengul või seaduse võimul,” kirjutab briti ajaloolane Niall Ferguson möödunud aasta lõpus eesti keeldegi tõlgitud raamatus „Raha võidukäik”.

Ferguson, kelle raamat pole kaugeltki kiidulaul pankuritele, märgib, et raamatut kirjutades õppis ta – viletsus ei tule sellest, et ahned finantsistid nöörivad vaeseid, vaid viletsusel on palju rohkem tegemist sellega, et panka ei ole. Tervet lääne tsivilisatsiooni ajalugu läbival finantsistide vaenamisel on tema hinnangul kolm peamist põhjust. Esiteks, võlgnikke kipub ikka rohkem olema kui võlausaldajaid ja esimesed ei ole viimaseid iial armastanud. Teiseks, finantskriisid ja -skandaalid on piisavalt sagedased, loomaks muljet, et finantstegevus loob pigem viletsust kui heaolu. Ja kolmandaks on finantsteenuseid maailmas ebaproportsionaalselt sageli pakkunud etniliste või usuliste vähemuste esindajad, keda nii-öelda ausatesse ametitesse ei lubatud.

Finantskriisist kohutatute leeri näib olevat astunud ka rahandusminister Jürgen Ligi, kes möödunud aastal lõpus ütles LHV Panga ajakirjale Investeeri antud intervjuus, et „esimene asi on see, et me võiksime finantskeskuse jutu ära unustada”. „Kaks väga rikast riiki on juba selle õnge läinud: üks on Island, teine Iirimaa,” selgitas ta oma seisukohta. Vähe sellest,

enamik poliitikuid ja asjassepuutuvaid riigiametnikke näib olevat kohutatud, eriti pärast üht sügisest Äripäeva artiklit, kus EAS sai võtta selle eest, et oli andnud paarile varahaldusfirmale toetust välisturgudele minekuks – toetamist väärib ju ainult „tõeline” majandus.

Kuid finantssektori arendamisele rõhumine ei tähendaks, et Eesti sõidaks varem või hiljem samadele karidele kui Island või Iirimaa. Esimese lükkasid karile tavapärase hoiuste-laenude äriga tegelenud pangad, mis liiga tormiliselt laienesid, Iirimaale sai saatuslikuks kinnisvarabuum. Eestis on finantskeskuse ideed propageerinud ennekõike varahaldusfirmad – see tähendab valdkond, kus investeerimisrisk jääb põhiliselt investorite endi kanda, mitte tagatisfondile, mida garanteerib riik.

Finantskeskus ei pea tingimata võrduma ka varahalduse (Luksemburgi stiilis) või privaatpangandusega (Šveitsi stiilis), valida on teisigi radu.

Franklin Allen ja Glenn Yago jagavad mullu kevadel avaldatud raamatus „Financing the Future: Market-Based Innovations for Growth” finantssfääri või õigemini finantsinnovatsiooni kolmeks: Uued tooted ja teenused (olemasolevaid loetledes näiteks pangahoiused, futuurid, optsioonid, kõrge tootlusega võlakirjad, riskikapital, väärtpaberistamine jne); Uued meetodid ja toimingud (nagu nüüdisväärtusel põhinevad hindamismeetodid, Black-Scholesi mudel, Monte Carlo simulatsioon, finantsvarade hindamise mudel); Uued organisatsioonilised vormid (näiteks piiratud vastutusega äriühing, eriotstarbeline investeerimisühing, era-

Finantsinnovatsiooni musternäide: mikrolaenude isa, Nobeli rahupreemia laureaat Muhammad Yunus saab president Barack Obamalt USA kõrgeima tsiviilautasu, Vabaduse medali

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

FINANTSINNOVATSIOON

kapitalikompanii, börs, sotsiaalvõrgustik-finantseerimiskeskkond).

Kõigi nende puhul on lisaks innovaatilisele lahendusele endale vaja ka keskkonda, kus asi toimib, ja tehnilisi võimalusi, mida lahenduse rakendamiseks kasutatakse. Nobeli majanduspreemia laureaat Robert Merton on finantsinnovatsiooni kirjeldamiseks kasutanud analoogiat ülikiirrongide tehnoloogiaga: kiirus, mille ülikiirrong saavutab, sõltub peale rongi ka rööbastee ja muu tehnilise infrastruktuuri seisundist. „Innovatsioon ei võrdu keerukusega ja finantsvõimendus ei ole laenu sünonüüm,” ütlevad Allen ja Yago. „Tõelised kapitaliturgude ja rahanduse innovatsioonid teevad juurdepääsu krediidile ja omakapitali kasvatamise paindlikumaks ja odavamaks.” Rahandus on rohkem kui lihtsalt kapitali jaotamise vahend, tal on võime juhtida sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnamuutusi, muuta ideid uuteks tehnoloogiateks, majandusharudeks ja töökohtadeks.

Allen ja Yago arvavad, et koduomand on endiselt üks sfäär, kus vajatakse finantsinnovatsiooni – uusi viise, mille abil inimesed saavad ellu viia unistusi omast kodust. Samuti tõstavad nad esile keskkonnarahandust, kus viimasel paaril aastakümnel on kasutusele võetud palju innovaatilisi lahendusi – cap-and-trade-üsteem, mis tegi lõpu happevihmade probleemile, laenud looduse vastu vahetustehingud (debt for nature swaps), mis on aidanud alles hoida mõned ohustatud maastikud ja loomaliigid jne –, kuid veelgi rohkem innovatsiooni läheb veel vaja, et vähendada CO2 emissioone ja rahastada rohelist majandust.

Veel märgivad Allen ja Yago tulevase palava finantsinnovatsiooni alana ära arengurahanduse, mis kunagi oli vaid valitsuste ja abiorganisatsioonide pärusmaa, kuid köidab nüüd kasvaval hulgal erakapitali – näiteks väikerahastamine on päris hästi käima läinud (2006. aastal Nobeli rahupreemia saanud Muhammad Yunuse Grameen Bank ja selle kopeerijad, mobiilpangandus), kuid väike ja keskmiste ettevõtete rahastamises ootavad samaväärsed lahendused alles leiutamist.

Uusi innovaatilisi lahendusi vajab Alleni ja Yago hinnangul ka meditsiinisektori rahastamine, sest baasuuringutest ei jõuta ravimite valmistamiseni nii kiiresti ja ulatuslikult, kui paremate rahastamis- ja riskijagamislahenduste olemasolul võiks.

Finantssfäär on vägagi tõeline majandus ja seal tasub uute võimaluste otsimisel ringi vaadata vähemalt sama palju kui tööstussektoris. jaanuar 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

15

16

RAHA

Autor: Hardo Pajula, SEB ökonomist

•

Fotod: internet, Reuters

Kuld ei asenda häid suhteid Paar kuud tagasi kirjutas Maailmapanga president Robert Zoellick Financial Timesis G20 valikutest maailma uue finantssüsteemi kujundamisel. Viiepunktilises reformikavas pälvis erilist tähelepanu lõik: „Süsteem võiks samuti kaaluda kulla rakendamist rahvusvahelise etalonpunktina inflatsiooni, deflatsiooni ja valuutakursside alaste ootuste ankurdamisel.”

E

smapilgul suhteliselt süütuna näiv mõte kutsus esile väga tormilise vastukaja; nii nimetas California Ülikooli Berkeley linnaku majandusprofessor Brad DeLong selle ettepaneku peale Zoellickit maailma kõige lollimaks meheks ja teine USA vasakpoolsete tuletukk, Princetoni Ülikooli professor ja Nobeli majandusauhinna laureaat Paul Krugman arvas, et isegi see hävitav hinnang oli liiga lahke. Aga isegi siis, kui need käredad seisukohavõtud kõrvale jätta, olid ka erapooletumad kommentaatorid üksmeelel sellest, et tagasipöördumine kullastandardi juurde on parimal juhul võimatu, halvimal juhul aga isegi veel väga ohtlik. Arutelu jälgimiseks oleks esmalt kasulik mõista mis tahes rahvusvahelise rahasüsteemi sõlmprobleeme.

Vajadus rahvusvahelise rahasüsteemi järele tuleneb lihtsast teada-tuntud asjaolust, et eri riikidel on erinevad valuutad, ja et kui nende riikide residendid omavahel kauplevad, siis kaasnevad kaupade, teenuste, finants- ja reaalsete varade liikumisega alati ka vastassuunalised rahasiirded. Kui kauplevatel riikidel puuduvad väliskaubandusmonopolid, siis tekib tuhandete või miljonite eraõiguslike tehingute tulemusena alailma olukord, kus ühe riigi residendid tahavad teistelt riikidelt rohkem osta kui neil on sinna müüa, mis viib selleni, et kõnealuse riigi maksebilanss läheb defitsiiti. Mingi riikide grupi puudujääkide peegelpildiks on aga mõistagi teiste riikide ülejäägid ja rahvusvahelise kaubandus- ja rahandussüsteemi üheks peaülesandeks ongi tagada nende puudu- ja ülejääkide võimalikult valutu ta-

sakaalustumine. Selleks peab aga rahasüsteem sisaldama endas mingit mehhanismi, mis sunniks puudujääkidega riigi residente vähem tarbima ja ülejäägiga riigi omi siis vastavalt jälle rohkem. 19. sajandi viimasel kolmandikul suure enamiku maailma riikide majanduslikku läbikäimist reguleerinud kullastandard oligi üks võimalikest seda ülesannet esialgu edukalt lahendanud rahasüsteemidest.

Kullastandardi olulisimaks iseärasuseks oli eri riikide rahatähtede vaba vahetatavus kindlaksmääratud kullakoguse vastu. Kõige üldisemalt rajanes see süsteem neljal põhireeglil:

• Iga vääringu nimiväärtus sõltub selle seaduslikult määratletud kullasisaldusest.

• Kõiki vääringuid saab nende nimiväärtusega vabalt kulla vastu vahetada.

• Kulla ekspordile ja impordile ei ole seatud mingeid piiranguid.

• Keskpank ei püüa korrigeerida kulla ekspordist või impordist tingitud muutusi kodumaises rahapakkumises.

Nendest reeglitest kinnipidamine pidi siis kullastandardi pooldajate järgi tagama

selles osalevate riikide maksebilansside kohanemise ladususe ja iseeneslikkuse.

Kullastandardi puhul tuleks kõigepealt toonitada seda, et see oli oma ajastu laps, mille hiilgeaeg jäi esimesesse üleilmastumislainesse aastatel 1880–1914. Kolm Esimesele maailmasõjale eelnenud aastakümmet olid maailmamajanduse erakordse kasvu aastad. Sidevahendite areng sidus maailma järjest enam üheks tervikuks; nii kulus näiteks 1911. aastal telegrammi saatmiseks New Yorgis Londonisse 30 sekundit ning selle hind oli langenud poole protsendini 1866. aasta tasemest. Sedamööda, kuidas 1870-ndate deflatsioon asendus 1890-ndate kerge inflatsiooniga, leevendusid ühel ajal peaaegu kõikide riikide eelarvepinged, kuid pikaajalised intressimäärad jäid endiselt madalateks. Tolleaegsete tärkavate turgude riskimarginaalid alanesid järsult ning välis-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

RAHA

Esimese maailmasõja lahingutandritel võitlesid laiad rahvamassid kätte ka endile hääleõiguse ja sundisid oma riikide valitsusi märksa enam tähelepanu pöörama sisemajanduslikele eesmärkidele.

kaubandus ja piiriülesed kapitalisiirded kasvasid jõudsalt. Kõiki neid suundumusi toetas omakorda pikaajaline likviidsuse kasv, mida toetas nii oluliselt kasvanud kullatoodang kui ka rahaturgude areng. Aktsiaseltsidena organiseeritud suurpangad andsid oma reservide vastu järjest julgemalt laenu ja hoiupangad kaasasid kasvava keskklassi säästud.

Kullastandardi toimemehhanismi teoreetiliseks nurgakiviks oli klassikaline rahateooria, mida väljendab algebralisel kujul järgmine avaldis:

Oma olemuselt on see avaldis tegelikult tautoloogiline, majandusteoreetilise sisu annavad sellele üksnes erinevate muutujate kohta tehtud oletused. Kullastandardi seisukohast on kõige olulisemaks oletuseks raha ringluskiiruse (V) muutumatus, mis tekitab otsese seose ringluses oleva rahamassi (M) ja rahvatulu nominaalväärtuse (P × Q) vahel. Konstantse ringluskiiruse korral on järgmiseks tähtsaks küsimuseks hindade ja palkade paindlikkus.

M×V=P×Q

Kullastandardi oli oma ajastu laps, mille hiilgeaeg jäi aastaisse 1880–1914.

kus M on majanduses ringlev rahamass (lihtsamal juhul siis kuld), V raha ringlemiskiirus, P keskmine hinnatase ja Q perioodi jooksul toodetud kaupade ja teenuste maht. jaanuar 2011

Kui nii hinnad kui ka palgad on mõlemas suunas täiuslikult paindlikud, avaldavad ringluses oleva rahamassi muutused mõju üksnes hindadele ning jätavad reaaltoodangu (ja tööhõive) taseme puutumata. Maksebilansi puudujäägi tagajärjel riigist välja voolav kuld toob alla kodumaiste kaupade hinnad ja taastab seega kiiresti eksportkaupade konkurentsivõime. Sedamööda, kuidas kaupade väljavedu jälle hoo sisse saab ja sissevedu pidurdub, taastub maksebilansi tasakaal madalama hinnataseme, kuid endise reaaltoodangu juures. Usk turumajanduse iseenesliku korrastumise võimesse oli suuresti ka kogu kullastandardi ideeliseks vundamendiks ja vajutas tugeva pitseri kogu esimese üleilmastumislaine mängureeglitele, mida iseloomustas nn Gladstone’i kolmainsus: range rahapoliitika, tasakaalustatud riigieelarve ja vabakaubandus.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

17

18

RAHA

Maailmapanga presidendi Robert Zoellicki sõnavõtt kullastandardi teemal põhjustas raevukamaid sõnavõtte, kui asi tõenäoliselt väärt.

Kui hinnad ja palgad on aga jäigad ega kahane vastuseks maksebilansi puudujäägist tingitud kulla väljavoolule piisavalt kiiresti, ei mõjuta ringluses oleva rahamassi kokkukuivamine mitte üksnes hinnataset, vaid ka toodangut ja tööhõivet. Hinnataseme jäikus võtab seega kullastandardilt tema iseenesliku korrastumisvõime ja võib viia krooniliste maksebilansi puudujääkide ning üha kasvava töötuse ja langeva toodanguni. Kui hindade ja palkade paindumatus juba muudab maksebilansi kohanemise valuliseks, siis kerkib paratamatult üles küsimus kohanemisvalu jagamisest riikide vahel ja riikide sees. Kullastandardi korral langes kohanemise põhiraskus puudujääkidega riikidele, kes pidid tasakaalu taastamiseks taluma kõrgemat töötust ja aeglasemat toodangu kasvu. Riikide sees langes kohanemisvajadus enamasti jällegi vaesemale elanikkonnale, kelle poliitiline esindatus 19. sajandi teisel poolel järjest suurenes.

California Ülikooli Berkeley linnaku majandusprofessori Barry Eichengreeni järgi olidki maailmasõdade vaheliste kullastandardile tagasiminekukatsete ebaõnnestumised põhjustatud lääne ühiskondade poliitilise struktuuri muutustest. Esimese maailmasõja lahingutandritel endile hääle-

õiguse kätte võidelnud laiad rahvamassid sundisid oma riikide valitsusi märksa enam tähelepanu pöörama sisemajanduslikele eesmärkidele, eelkõige muidugi tööhõivele. Kui varasematel aegadel olid valitsused sise- ja välismajanduslike eesmärkide kokkupõrgete korral siiski enamikul juhtudest oma rahvusvahelistele kohustustele kindlaks jäänud, siis uutes oludes seati tööhõive fikseeritud valuutakursist tihti ettepoole. Varasematelgi aegadel olid ebasoodsad arengud riigid aeg-ajalt kullastandardilt minema lükanud, ent ka sellistel juhtudel eeldati üldiselt, et varem või hiljem tuleb ta sellele jälle tagasi. Seetõttu olid kullastandardi hiilgeajal valuutade vastu suunatud spekulatiivsed lained kui mitte just stabiliseeriva iseloomuga, siis vähemasti mitte nii ebastabiilsed kui sõdadevahelisel ajajärgul. Kui spekulandid eeldasid, et surve alla sattunud riik valib lõ-

Rahvusvahelise rahasüsteemi kullale üles ehitamine oleks ilmselt üsna lootusetu ettevõtmine.

puks fikseeritud kursi asemel siiski näiteks heldekäelise fiskaalpoliitika, tekkis end isetäitev ootus, mis lõppeski siis kas devalveerimise või kullastandardist loobumisega.

Eelöeldu taustal oleks rahvusvahelise rahasüsteemi kullale üles ehitamine tõepoolest ilmselt üsna lootusetu ettevõtmine: 21. sajandil on jõulised palgakärped lääne hoolekanderiikides väga problemaatilised ja kogu see praegune vaidlus maailma finantsarhitektuuri põhijoonte üle on suuresti tingitud eri riikide soovimatusest oma sisemajanduslikke eesmärke rahvusvahelistele kohustustele allutada. Ent vaevalt Robert Zoellick nüüd seda täpselt silmas pidaski.

Laiemas plaanis on küsimus ikkagi nn dekreetraha (fiat money) seotusest millegagi, mis oleks veidikenegi püsivam kui valitsuste lubadus oma rahatrükkimisvõimet mitte kurjasti ära kasutada. Iseasi, kas midagi sellist on üldse võimalik leida. Inglise ajaloolane Niall Ferguson defineerib raha kui laenuandja ja võlgniku kristalliseerunud suhet.

See, kas kõnealune suhe on vormunud parajasti kullaks või millekski veel kirevamaks, ei olegi võib-olla nii tähtis. Tõsiasi on see, et inimsuhted (ja võlgniku ja võlausaldaja omad iseäranis) on keerulised ja tagasiminek kullale ei muudaks neid lihtsamaks.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

Autor: Karol Kallas • Fotod: Reuters

ANDMEBAASID

IT-agentuur: Euroopa Liidu suurim infotehnoloogiline väljakutse?

Schengeni viisaruumi infosüsteem on Euroopa Liidu suurim ühine andmebaas ja seega üks tähtsaimaid.

EL IT Agentuur haldab ka seda.

Euroopa Liidu IT- agentuuri peakorteri Eestisse tuleku tähtsus ei peitu ainult agentuuris eneses, vaid selle kaasmõjudes. jaanuar 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

ANDMEBAASID

I

lmselt on mõni agentuuri tulevastest tippspetsialistidest valmis jagama oma teadmisi kohalike tudengitega, Tallinnasse luuakse Euroopa õppekavaga kool ja meie IT-inimesed saavad juurde hulga väärtuslikke suure mastaabiga kogemusi.

Kuigi sõna IT-agentuur kõlab kõikehõlmavalt, on siiski tegemist suhteliselt kitsa valdkonna ehk Euroopa Liidu liikmesriikide politsei, tolli ja piirivalve koostööks vajalike andmebaaside arendamise ning haldamise eest hea seisva asutusega. Kübermaailma üldise heaolu parendamine jääb suuremas osas edaspidigi liikmesriikide endi teha.

Mis loom on Euroopa Liidu agentuur?

EL-i agentuurid on iseseisvad üksused, mis luuakse spetsiifiliste ülesannete lahendamiseks ja juhinduvad oma tööd eriseadusandlusest. Agentuure on laias laastus kahte tüüpi: täidesaatvad ja reguleerivad. Esimesed EL-i agentuurid loodi 1970. aastatel, teise põlvkonna agentuurid alustasid tegevust 1994. ja 1995. aastal ja alates 2003. aastast loodud ametid kuuluvad kolmandasse põlvkonda. Praeguse seisuga on loodud 37 agentuuri, mis asuvad 18 liikmesriigis. Kõige rohkem leiab neid Belgiast (7) ja Hispaaniast (5).

Agentuurid täidavad järgmisi üldisi eesmärke: 1) aitavad ühenduse meetmeid detsentraliseerida ja hajutada; 2) annavad neile määratud ülesannetele kõrgema profiili, samastades need agentuuride endiga; 3) rahuldavad teadusliku või tehnilise oskusteabe arendusvajadusi kindlates määratletud valdkondades; 4) kaasavad eri huvirühmi ning ärgitavad dialoogi Euroopa (näiteks tööturu osapoolte vahel) või rahvusvahelisel tasandil.

Agentuuri juhib (haldus)nõukogu, mille liikmed määratakse kindlaks agentuuri asu-

Kuigi sõna IT-agentuur kõlab kõikehõlmavalt, on siiski tegemist suhteliselt kitsa valdkonnaga.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

ANDMEBAASID

Nii mõnestki agentuurist on jäänud mulje kui bürokraatia taastootjast.

Viimasena olgu lahti seletatud ka üks etümoloogiline mitmesus: eesti keeles kasutatakse siinkohal kirjeldatud Euroopa Liidu asutuste kohta kahte sõna: amet ja agentuur. Mõlema näol on tegu sisuliselt sama liiki organisatsioonidega ja nii võib ITagentuuri nimetada lühemalt ka IT-ametiks.

Argumendid, millega Eesti IT-agentuuri püüdis

tamismäärusega. Nõukogudes on alati liikmesriikide esindajad ja üks või mitu Euroopa Komisjoni esindajat, mõne agentuuri tööst võtavad osa Euroopa Parlamendi määratud liikmed. Agentuuri nõukogu või Euroopa Liidu Ministrite Nõukogu määrab ametisse tegevdirektori, kes vastutab agentuuri igapäevategevuse eest. Agentuure toetavad selle töös üks või mitu valdkonna spetsialistidest koosnevat teaduslikku või tehnilist komisjoni. Agentuure rahastatakse enamasti liidu eelarvest ja ainult viis (Ravimiamet, Siseturu Ühtlustamise Amet, Ühenduse Sordiamet, Lennundusohutusamet ja EL-i Asutuste Tõlkekeskus) elavad omatuludest.

Agentuuride ülalpidamine neelab Euroopa Liidu eelarvest 2011. aastal 2,4 miljardit euro. Võrreldes 2005. aastaga on agentuuride ülalpidamine kallinenud kolm korda ja koos numbritega on kasvanud ka kriitika agentuuride pihta: möödunud oktoobris ei kinnitanud Euroopa Parlament Cepoli (Euroopa politseikolledž) 2008. aasta eelarvet, kuna „asutuse juhtimine ei vastanud headele tavadele”. Kuigi kõik agentuurid on asutatud parimate kavatsustega, on bürokraatia mitmetes ametites nõudnud oma lõivu ja nii on mõnestki neist jäänud mulje kui bürokraatia taastootjatest. Nii leiab Suurbritannia euroskeptilise loomuga mõttekoja Open Europe analüütik Sian Herbert, et „paljud agentuurid on vaid jututoad ja tegelevad asjadega, mis Euroopa Liitu ei peaks puutuma”.

IT-agentuuri hallata on ka EL asüülitaotlejate ja illegaalsete immigrantide sõrmejälgede andmebaas.

jaanuar 2011

Paraku valitseb agentuuride vahel konkurents ja olelusvõitlusesse on kistud looteseisundis olev IT-agentuurgi: ametit pole veel ollagi, aga juba saab Euroopa andmekaitseinspektori (EDPS) Peter Hustinxi arvamusest lugeda, kuidas tulevane agentuur ennast üleval peaks pidama. Isikuandmete kaitse on loomulikult vajalik, aga kas ilmselget „ärge tehke Suurt Venda” peab seletama kahekümnel peenes kirjas leheküljel, on omaette küsimus. Ilmselt EL nõuab sellist käitumist.

Hinnatõhusus: Eesti lubas agentuurile rätsepatööna valminud tasuta ruume, samuti viidatakse taotluses madalamatele kommunaal- ja tööjõukuludele. Agentuuri käivitamise ja töötajate värbamise ajal ehk esimesel tegevusaastal asub agentuur rendipinnal, mille üürikulud tasub Eesti valitsus. Valitsus annab käivitamise perioodiks agentuuri käsutusse lisaks nõuandva meeskonna, kes aitab lahendada nii agentuuri üldiseid kui ka töötajate kohalikke probleeme.

Turvalisus: Eesti IT-taristu on turvaline ja usaldusväärne. IT-agentuuri hoone ehitamise juures pühendatakse üldisele ja kommunikatsioonisüsteemide turvalisusele suurt tähelepanu. NATO Küberkaitsekeskus on Eesti IT kompetentsi hea näide.

Säästlikkus: agentuuri infrastruktuuri rajamisel rakendatakse võimalikult loodussõbralikke ja säästlikke lahendusi, kokkuhoiu eesmärgil kasutatakse võimaluse piires olemasolevaid hooneid, mida kavatseti kütta serverite jääksoojusega.

Uued agentuurid uutesse liikmesriikidesse: 2003. aastal otsustasid Euroopa Liidu liikmesriikide juhid, et Euroopa Liidu uued, nõndanimetatud kolmanda põlvkonna agentuurid rajatakse uutesse liimesriikidesse. See oli üks Eesti valitsuse tugevamaid argumente.

Euroopa kool: Eestisse luuakse Euroopa õppekavaga kool, mille esimese aasta rendikulud võtab valitsus vajadusel enda kanda.

Raha: Eesti lubas IT-Agentuuri investeerida 17 miljonit eurot, lisaks 3,2 miljonit eurot rahvusvahelise hariduse omandamise võimalustesse. 17 miljonit eurot jagunes kaheks osaks: 5,11 miljonit eurot kavatseti kulutada administratiivhoone ehitamiseks ja 11,71 miljonit eurot serveriruumi(de) ehitamiseks. Mõlema asukohaks pakuti kaheksahektarilist krunti Kose vallas 36 kilomeetri kaugusel Tallinnast.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

ANDMEBAASID

IT-agentuuri au, mõistus ja südametunnistus: SIS, VIS ja Eurodac

2012. aastal tööd alustaval Euroopa Liidu IT-agentuur on reguleeriv ehk nõndanimetatud „tavaline” agentuur, mille täispikk nimi kõlab: Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise amet.

Agentuuri põhiülesanneteks on andmebaaside SIS II, VIS ja Eurodac haldamine ning nii olemasolevate kui ka loodavate õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna andmebaaside arendustööd.

SIS – Schengen Information System; ee Schengeni piirkonna infosüsteem. Tagaotsitavate ja kadunud inimeste, varastatud sõidukite ja vara (n relvad, registreeritud rahatähed, isikutunnistused) andmebaas.

Praegu tegeletakse andmebaasi teise põlvkonna arendamisega. SIS-i keskserverid asuvad Strasbourgis ja haruserverid igas liikmesriigis. Andmebaaside varuserverid asuvad Austrias, St Johann im Bongaus.

SIS-i andmebaas koosneb Schengeni viisaruumi liikmete siseriiklikust tasandist (N.SIS) ja kesksest süsteemist (C.SIS).

Kõigil siseriiklikel süsteemidel on turvatud sidevõrgu kaudu online-ühendus keskse süsteemiga. Andmebaasiga on ühinenud kolmkümmend viis riiki ja selles on üle 32 miljoni kirje. Sissekannete hulk suureneb ühes kuus keskmiselt kolm protsenti.

Statistikast võib välja tuua, et praegu on andmebaasis 332 028 sissekannet tulirelvade, 3 618 199 sissekannet sõiduautode ja 746 994 sissekannet illegaalsete immigrantide kohta.

VIS – viisainfosüsteem toetab ühise viisapoliitika rakendamist ja hõlbustab muu hulgas tõhusat piirikontrolli, võimaldades riikide volitatud ametiasutustel sisestada ja ajakohastada viisaandmeid, sealhulgas biomeetrilisi andmeid, ning nende andmetega elektroonilisel teel tutvuda.

Eurodac – Euroopa Liidu asüülitaotlejate ja illegaalsete immigrantide sõrmejälgede andmebaas, mille eesmärk on asüülitaotluste haldamine Dublini konventsiooni kohaselt.

Schengeni viisaruumi infosüsteem on Euroopa Liidu suurim ühine andmebaas ja seega üks tähtsaimaid. SIS-i andmebaa-

sist on kasutusel versioon 1+ ja hiljemalt viie aasta jooksul peaks valmima andmebaasi teise põlvkonna versioon. SIS II pidi rakenduma juba 2006. aasta lõpul, kuid mitmesuguste probleemide tõttu on selle kasutuselevõttu aasta-aastalt edasi lükatud ja viimaseks tärminiks oli 2009. aasta 31. detsember. Praegu on komisjoni plaanidesse märgitud SIS II töölerakendamine 2013. aasta esimeses kvartalis. Kuni IT-agentuuri käivitamiseni vastutab SIS-i, VIS-i ja Eurodaci andmebaaside eest Euroopa Komisjon. Viimase haldamisega tegeleb komisjon otse, kahe esimese käitamine on delegeeritud Prantsusmaa ja Austria avalik-õiguslikele organisatsioonidele.

Euroopa Komisjoni president Jose Barroso põhjustas pahameeletormi, kui pidi 2009. aastal tunnistama, et uue Schengeni infosüsteemi teokssaamine lükkub veel aastaid.

Praegu on SIS 1+ (numbri 1+sai andmebaas pärast nn 2000. aasta probleemi kõrvaldamist) andmebaas poliitilistel põhjustel piiratud kaheksateistkümne liikmesriigiga. Tehnilised katsed on näidanud, et andmebaasi praegune versioon suudaks hallata kuni kolmekümmet riiki, kuid ometigi otsustati järk-järgulise andmebaasi täiustamise asemel ehitada täiesti uus versioon. Nii peavad viimati ühinenud riigid Eesti, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia kasutama Portugali piiri- ja välismaalaste teenistuse poolt kohandatud andmebaasiversiooni SISone4all. Portugali SIS-versioon võeti kasutusele 2007. aastal ja nüüdseks on sellega otsustanud ühineda ka Šveits.

SIS II eristab andmebaasi esimesest versioonist tolle suurem funktsionaalsus, näiteks suudab SIS II hallata biomeetrilisi andmeid.

SIS II senine arendamine on käinud üle kivide ja kändude ja pälvinud ohtralt kriitikat. Sellele on kulutatud üle seitsmekümne miljoni euro ja nimetatud andmebaasi arendusprobleemid olid IT-agentuuri loomise üks peamisi põhjusi. Kõiki nimetatud kolme andmebaasi arendatakse eraldi, mis välistab vajaliku ja võimaliku sünergia ning andebaasid täidavad kohati kattuvaid ülesandeid, millest järeldati, et arendus- ja haldustööde ühitamine aitab tõsta efektiivsust ja annab märgatava kokkuhoiu.

IT-agentuur vastutab SIS II, VIS-i ja Eurodaci kesksete sõlmede opereerimise ja andmevahetuse eest, andmete sisestamine ja kohalike süsteemide haldamine jääb edaspidigi liikmesriikide ülesandeks.

IT-agentuuri käimatõmbamiseks on aastatel 2010–2013 ette nähtud 113 miljonit eurot.

IT-agentuuri tulemine

Euroopa Nõukogu otsustas 6. detsembril 2001. aastal, et Schengeni viisaruum vajab uut keskset infohaldussüsteemi, mis sai nimeks SIS II ja pidi tööle hakkama hiljemalt 2006. aasta lõpus ning arendustööde korraldamine pandi Euroopa Komisjoni õlule. 29. aprillil 2004. aastal otsustas nõukogu oma määruses, et SIS II süsteem töötatakse välja Prantsusmaal ja Austrias

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

ANDMEBAASID

Eesti esitas ametliku soovi saada ITagentuuri asukohamaaks 9. aprillil 2010. aastal. Ainukeseks konkurendiks osutus Prantsusmaa, kus asuvad senised SIS-i ja VIS-i andmebaasid ning serverid. Eesti on küll pisike ja tubli, kuid euroliidu „suure poisi” vastu meie kodumaa ei saanud ning pärast pooleaastaseid vaidlusi sündis kahe riigi vaheline kompromiss.

Prantsusmaa ja Eesti siseministrite Brite Hortefeux ning Marko Pomerantsi kokkulepe, mille kohaselt IT-agentuuri peakorter tuleb Tallinnasse ja nii olevad kui ka tulevad serverid Strasbourgi, kinnitati Euroopa Liidu justiits- ja siseasjade komisjonis 2. detsembril. Agentuuri formaalse käivitamisega alustatakse 2011. aasta alguses ja 2012. aastaks peaks IT-agentuur olema valmis SIS-i, VIS-i ja Eurodaci andmebaaside haldamiseks.

Väljakutsed

Sündiva IT-agentuuri ees seisavad suhteliselt kolossaalsed väljakutsed ja tõsisemad pole neist mitte tehnilist, vaid poliitilist laadi. Kakskümmend seitse liikmesriiki moodustavad küll ühtse suure Euroopa Liidu, kuid nende seadusandlus (näiteks isikuandmete kogumise ja talletamise kohta) pole sugugi ühtne.

ning 12. juulil 2006. aastal pikendati andmebaasi arendamisaega 2007. aasta lõpuni. 24. oktoobril 2008. aastal otsustas nõukogu, et SIS II andmebaas peab olema käigus hiljemalt 30. septembril 2009. aastal ja eelnevalt tuleb seda igakülgselt testida.

SIS II arendamine on käinud üle kivide ja kändude ning europarlamendi saadikud said probleemide tõelisest ulatusest – andmebaas on vigane ja ebastabiilne – aimu alles 2009. aasta alguses ajakirjanduse vahendusel. 2009. aasta 11. märtsil jaanuar 2011

tõmmati Euroopa Komisjoni president Barroso parlamendi ees liistule ja pidi tunnistama, et „SIS II arenduse hetkeseis ei vasta lepingulistele nõudmistele”. Saadikuid selline asjade käik loomulikult ei rõõmustanud ja see oli ilmselt ka koht, kus Euroopa Komisjon, mis siiani SIS II arendamise eest vastutas, alla andis.

Barroso meeskond käis välja õigusaktide paketi, millega asutati 2009. aasta 24. juulil amet õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks.

Suur väljakutse on koostöö Prantsusmaagagi: SIS II andmebaasi arendamise lugu jälgides selgub, et Prantsusmaa, kelle asutustele andmebaasi arendamine on komisjoni poolt delegeeritud, ei ole oma tööga siiani hakkama saanud. Kompromissi on konflikt sisse programmeeritud: uuel organisatsioonil pole sugugi lihtne vanade „poiste” käest nende senise mängukanni ülevõtmine ja võib karta, et IT-agentuuris nähakse pigem konkurenti kui partnerit.

Muidugi tuleb korrata, et esimeseks vastutajaks tööga mitte hakkama saamise eest on komisjon. Vähetähtis pole rahagi: siiani on andmebaasi arendamisele aastas kulunud keskmiselt kümme miljonit eurot.

IT-agentuuri nõukogusse määratakse need, kes Euroopa Nõukogu ja Komisjoni poolt sinna määratakse (poliitikud) ning töö ära tegemise koorem langeb tulevase direktori meeskonna kaela. Tegemist peab olema tugeva isiksusega, muidu arendatakse SIS II veel kümme aastat ja seda olukorras, kus vana andmebaas ei vasta juba ammu tänapäeva nõudmistele.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

23

24

MÕTTEVAHETUS

Autor: Piret Järvis, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi avalike suhete osakonna peaspetsialist

Ettevõtlikkus ei ole ainult äri tegemise oskus Detsembri keskel kogunes Tallinnas Nordic Hotel Forumis palju tänapäeva Eesti ettevõtluse võtmeisikuid.

N

ende eesmärk oli vahetada mõtteid ettevõtluse arendamise alal ning sõnastada tegevussuunad tänavuseks aastaks, mil majandus- ja kommunikatsiooniministeerium võtab ettevõtluse ja ettevõtlikkuse edendamise senisest veel tõsisema tähelepanu alla.

Mõttevahetusel osales suur- ja väikeettevõtjaid, riigiametnikke, organisatsioonide esindajaid, koolitajaid ja õppejõude ning ajakirjanikke „Ettevõtluse arendamine ja hea ettevõtluskeskkonna loomine on ühel poolt riigi ja asjassepuutuvate asutuste ning organisatsioonide ülesanne. Teisalt saab ja peab sellesse oma osa andma ka iga ettevõtja ise. Miks me just nüüd sellest rääkima peame? Aga seepärast, et kahe keeruka majandusaasta järel oleme kriisist väljumise alguses. Kui edukas on Eesti uues majanduse tõusutsüklis, sõltub täna tehtud otsustest,” ütles oma tervituskõnes minister Juhan Parts. „Me pole täna siin selleks, et unistada ja panna paika suuri visioone sellest, mis võiks kauges tulevikus juhtuda. Kutsusin teid siia, et arutelu käigus sõeluda välja tänase ettevõtluse absoluutsed kitsaskohad, sõnastada konkreetsed probleemid ning asuda neid lahendama nüüd ja kohe!” „Ettevõtlusega alustatakse Eestis praegu pigem vajadusest, mujal maailmas pigem võimaluse nägemisest,” ütles Eesti Kaubandus-Tööstuskoja direktor Siim Raie, kes leiab, et ühiskond peab õppima väärtustama meie majanduse olulisi mootoreid. Tema sõnul moodustavad enamiku Eesti ettevõtjaskonnast väike- ja keskmi-

se suurusega ettevõtete omanikud, kelle alluvuses töötab keskmiselt üheksa inimest. Ometigi määrab ettevõtja kuvandit pigem Eesti suurettevõtja, kes on oluliselt rohkem pildis ja osaleb enam avalikes diskussioonides. Ühiskonna ja ettevõtluse hetkeseisust rääkides nenditi, et majandussurutis tõstis ettevõtluse taas eredalt inimeste huviorbiiti ja riigi poolt loodud makro- ja õiguskeskkond on ettevõtlusega tegelemiseks soodsad. Ometigi kimbutab Eesti ühiskonda väärarusaam ettevõtluse ja ettevõtjate olemusest, mis sunnib inimesi kõigesse äritegevusega seotusse skeptiliselt ja eelarvamusega suhtuma. See omakorda pärsib inimeste saavutus- ja riskijulgust.

Ettevõtja Andrei Korobeinik kõneles mõttemallide muutmise vajadusest: „Inimesed peaks mõistma, et põrumine ettevõtluses on loomulik asi. Sportlasel on alati mitu katset, ka Erki Nool astus kümneid kordi üle, enne kui olümpiavõitjaks sai. Korra põrunud ettevõtjat vaadatakse aga kohe halva pilguga.” Tartu Ülikooli professor Tõnis Metsa arvates: „Võib viga olla terminoloogias ja ettevõtlust peaks nimetama kuidagi teisiti. Ettevõtlikkus pole ainult äri tegemise oskus. Äri on lihtsalt üks eneseteostusvõimalusi. Eneseteostusvajadus on aga üks oluline ettevõtlikkuse komponent. Väljendi „äriplaan” võiks vabalt ümber nimetada „eneseteostusplaaniks”.”

Esile kerkis hulk lahendamist vajavaid alustavate ja väikeste ettevõtete küsimusi. Leiti, et praegu on majandusse sisene-

Andrei Korobeinik

Ettevõtlusaasta tulekul Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi üks tuleva aasta prioriteete on ettevõtluse ja ettevõtlikkuse edendamine ja kavas on kuulutada tänavune aasta ettevõtlusaastaks Eestis.

Sellealast projekti juhtiv Jüri Pihel kommenteeris, et tegevuste kava on alles välja töötamisel.

Ideid on küll hulgaliselt, kuid lõplik kinnitus on plaanidel veel saamata, seetõttu ei saa konkreetsetest sammudest veel rääkida.

Erik Aru

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

MÕTTEVAHETUS

Fotod: Ardo Kaljuvee, Arno Mikkor, Pille-Riin Pregel, Rene Suurkaev, Terje Lepp, Priit Simson

Siim Raie

Priit Perens

misbarjäär mikroettevõtjatele kõrge, mis tuleneb karmidest nõudmistest toetustele ja maksundusele. Toetusi ja meetmeid on palju, aga aeg-ajalt ei pole võimalik nende kaudu toetada uusi ja dünaamilisi ettevõtmisi ning sageli ei mõista taotlejad, miks nad toetusele ei kvalifitseeru. Vaja on luua uusi ja tugevdada olemasolevaid kompetentsikeskusi ning koondada ettevõtluse alustamise ja toetuste alast informatsiooni. Kõnelejad leidsid, et pereettevõtlus ja elustiiliettevõtted, mis on stabiilsed ja jätkusuutlikud mudelid, vajaksid palju enam tutvustamist ning ühiskondlikku toetust.

Tallinn Music Weeki peakorraldaja Helen Sildna leidis: „Esineb väga palju sellist suhtumist, et kultuur ja raha kokku ei käi.

Tegelikkuses aga peaks iga koolitatud loomeinimene mõtlema oma klaverist kaugejaanuar 2011

Helen Sildna

male ja vaatama üle oma molbertist.” Ta rõhutas, et loomemajandust tuleb võtta tõsiselt ja muudele majandusliikidele olulist sisendit andva tegevusalana.

Väikeettevõtluse keskset kohta Eesti majanduses rõhutas palju esinejaid. Swedbanki juht Priit Perens kinnitas, et kriisist tulid kõige edukamalt läbi just väikeette-

Andrei Korobeinik: „Inimesed peaks mõistma, et põrumine ettevõtluses on loomulik asi.“

Valdo Kalm

võtjad, kes sotsiaalselt vastutustundlikena annavad tööd ja loovad lisaväärtusi kogu riigis. Paljud suurettevõtted on võtnud ettevõtlikkuse arendamist Eestis tõsiselt. Nii Eesti Telekomi juht Valdo Kalm kui ka Eesti Energia algatatud programmi Entrum juht Darja Saar kõnelesid noortele suunatud praktilistest tegevustest. Osalejad rõhutasid sellise tegevuse parema koordineerimise vajadust, vaja oleks luua noorte ettevõtlikkuse üle-eestiline toetusskeem, sest projektipõhine tegevus ei pruugi olla jätkusuutlik.

Tulist arutelu tekitas hariduse ja ettevõtluse suhe, kus põhiprobleemina nähakse nii põhi- kui ka kõrgkoolide tasandil praeguste koolitajate jäikust ja eelarvamuslikku suhtumist kõige sellise suhtes, mis seotud majanduse või ettevõtlusega.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

25

26

MÕTTEVAHETUS

Kõlas idee, et töövarjupäevast võiks saada töövarjunädal. Pildil vasakult Tarmo Uusmaa (kapten), Taavi Kukk (töövari).

Samuti on probleemiks vähene sidusus akadeemilise ja ärilise poole vahel. Ühe võimaliku lahendusena nähti ettevõtlushariduse riigipoolse tellimuse täpsustamist.

Kokkutulnute arvamused ulatusid seinast seina. Öeldi välja, et kogu haridussüsteem ei toeta ettevõtlust ja keskmisel õpetajal puudub ettekujutus majanduse alustest. Koolis puudub süsteemne ettevõtlusharidus ja selle vajadust ei mõisteta, samuti on see ebapiisav kõrgkoolides.

Liiga palju antakse kuiva, akadeemilist, teoreetilist haridust, mitte aga turul nõutavaid kutseoskusi. Arvati, et noorema generatsiooni võtmemõjutajad (lapsevanemad, õpetajad, õppejõud) tõlgendavad tihti ettevõtluse olemust vääriti, mistõttu pole nad omalt poolt nõus panustama ettevõtlikkuse edendamise toetamisse.

Samal ajal leidis mõni, et positiivseid nihkeid üldise majandushariduse paranemiseks on näha. Kaubandus-Tööstuskoja esindaja Tiia Randma tutvustas ettevõt-

lusõppe edendamise kava „Olen ettevõtlik!”, mille koostamisse oli kaasatud väga suur hulk eri valdkondade spetsialiste ja see lubab eeldada ka kava sujuvat elluviimist.

Paljud kõnelejad rõhutasid, et tuleb toetada süsteemset ettevõtlusharidust, mitte ühekordseid projekte. Toetust vajab juba algkooli ettevõtlusharidus. Ettevõtjad tunnistasid, et koostöö kõrgkoolidega saab olla palju tihedam ning süstemaatilisem. Näitena mainiti ühised inkubaatorid kõrgkoolide vahel – koostööprogramme disaini, ettevõtluse ja tehnoloogia erialade vahel.

Toetust vajab juba algkooli ettevõtlusharidus.

Kõneks tuli ka praktika saamise vajadus kooliajal. Ideedena käidi välja, et töövarjupäev võiks kujuneda töövarjunädalaks ja olla võimaldatud juba põhikooli lõpuklassidele. Ka võiks Eestisse luua ettevõtlusõppe kompetentsikeskuse.

Mõttevahetuse käigus jäi kõlama kolm peateemat: - Vajadus võtta kiirelt ette samme ettevõtlusalase hariduse parandamiseks, sealhulgas tihendada koostööd pedagoogide ja lapsevanematega.

- Parandada senist ebapiisavat koostööd ettevõtlusega seotud organisatsioonide, asutuste ja algatuste vahel. Tuleb ära kasutada potentsiaali, mis peitub ettevõtjate endi, aga ka näiteks ettevõtlussektori ja haridussfääri omavahelises koostöös.

- Ettevõtlik inimene üldse ja väike- ning keskmised ettevõtjad, meie ettevõtluse tõelised mootorid, vajavad oluliselt enam tunnustust ning esiletõstmist ühiskonnas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

ENGUD LAE LO SE, IS ARVUT I VÕI N O F E...

TELE GIJASS N Ä M MP3

TA VAA A J . .. , KUS SEAL OVID! O ISE S

Kuidas saada edukaks?!

EBS-i videokursus „Strateegiline trateegiline juhtimine juhtimine” Eesti ühe tuntuma strateegi ja õppejõu PRIIT KARJUSE loeng on Estonian Business Schooli hinnatumaid magistrikursusi.

• • • • • • •

Kuidas märgata ja püüda kinni võimalused?

Kuidas väljuda võitjana olukorrast, kus kõigile ei jätku?

Huvitavaid seoseid ja paralleele sõjanduse ning loodusega Strateegiad, mis aitavad igaühel elus edasi jõuda ja otsuseid langetada Millest sõltub ettevõtte näljatunne?

Läbimõeldud sõjaplaanid äris Kuidas küsida oma toote eest kõrgeimat hinda?

Avarda silmaringi ja omanda uusi teadmisi videoloengutega oma ala tippspetsialistidelt!

ulikool.epl.ee

Vaata avaloe ngut

TASU

TA!

28

E-RAAMATUKOGU

Autor: Agne Narusk • Fotod: Kristo Nurmis, EPL arhiiv

Bibliograafid valmistuvad talletama hoomamatut veebimeediat Viie aasta eest täiendatud sundeksemplari seadus pani rahvusraamatukogu veel ühe, lõpmatuna näiva ülesande ette. Kuidas koguda, säilitada ja kättesaadavana hoida eesti keeles, Eesti kohta või eestlaste poolt kokku seatud e-väljaandeid, sealhulgas ka kodulehti ja blogisid? Kust tõmmata piir?

I

nimese jaoks, kes heameelega laua tagant ei lahkukski, on kõikvõimalikud veebilehtede arhiivid ja digitaalarhiivid kui kirsid koogil. Lihtne näide: piisab vaid ajakirjandusest ning varasemast eluolust huvitatud eesti keele oskajal siseneda rahvusraamatukogu kodulehelt DIGAR-ivõi DEA-nimelisse digitaalarhiivi, kui tema ette ilmub juba nüüd muljetavaldav kogus perioodikat, nii aastast 1821.

DIGAR-ist ja veebimaterjali kogust, mis on esimese kaudu kättesaadav, peaasjalikult juttu tulebki. Uue meedia pealetung tähendab bibliograafide jaoks seda, et

Üldjoontes on asi lihtne: arhiivis säilitatakse digitaalselt koostatud teosed ja teoste digitaalsed koopiad.

„riiulitele tuleb ritta seada” ka interneti keskkonnas ilmuvad ja levivad väljaanded.

See ei tähenda üksnes ajalehtede-ajakirjade online-versioone ja -väljaandeid. See tähendab ka kõige moodsamat meediat – blogisid ning Eesti kontekstis olulist informatsiooni edastavaid kodulehekülgi, eraisikute ja harvem ka ettevõtete omi.

Igapäevaselt tähendab see lõputuna tunduvat interneti seiret lootuses, et kõik vajalik ja kõlblik saab tulevate põlvede jaoks säilitatud.

Nii ulatuslik arhiveerimise kohustus on Eestis seadusega pandud rahvusraamatukogule (Eesti Rahvusraamatukogu seadus – toim), kes on appi palunud teised eestluse jaoks oluliste materjalide säilitajad – Eesti Rahva Muuseumi, Tartu Ülikooli raamatukogu, Eesti Keele Instituudi ja nii edasi.

2010. aasta augustis valmis rahvusraamatukogu Digitaalarhiivi DIGAR põhimäärus. Kiiresti muutuvas e-keskkonnas tuleb pidevalt täiustada digiarhiveerimise

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

E-RAAMATUKOGU

Rahvusraamatukogu skaneerimisruum. Parasjagu saab digitaalversiooni 1700. aastatest pärit raamat, mis leiab koha DIGAR-is.

süsteemi, märkis põhjusena rahvusraamatukogu kogude direktor Ülle Talihärm.

Digitaalarhiivi DIGAR põhimääruses on kirjas, mida tuleb ilmtingimata koguda ja säilitada ning kuidas vajalikku hankida. Üldjoontes on asi lihtne: arhiivis säilitatakse digitaalselt koostatud teosed ja teoste digitaalsed koopiad. Näiteks internetis avaldatud võrguväljaanded – ajalehed, ajakirjad, jätkuväljaanded, kaardid ja noodid. Kahtlemata disketid ja CD-ROM-id, digiteeritud koopiad analoogkandjatest ning Eesti väljaannete trükifailid. Juhindutakse autoriõiguse seadusest: selle kehtimise ajal võib juurdepääs teosele olla piiratud.

Trükiajakirjandusega ongi asjad enamvähem selged – vanematest paberväljaannetest on nüüdseks tehtud digitaalsed koopiad (ja millest pole, tehakse niipea, kui rariteet raamatukogu skanneriruumi jõuab). Ja tänapäeva ajakirjanduse trükifailid jõuavad rahvusraamatukokku vaat veel enne kui hommikulehed postkasti. jaanuar 2011

Rahvusraamatukogu liigub veebi Sellest sügisest saab rahvusraamatukogu kodulehelt www.rahvusraamatukogu.ee end lugejaks registreerida või lugejana ID-kaar-diga sisse logida. Siis saab otsinguportaalis http://portaal.nlib.ee salvestada otsinguid ja pääseda paljude andmebaaside täistekstideni, mille vaatamiseks tuli varem Tõnismäele kohale minna. Veebi kaudu saab tellida koopiaid, näiteks digitaalkoopiat ehk EOD (eBooks on Demand) e-raamatut autoriõiguse alt vabadest raamatutest. E-raamatukogust saab pikemalt lugeda digitaalarhiivis DIGAR talletatud ajalehest: http://digar.nlib.ee/digar/ show?id=60968.

Keerulisem on lugu kõikvõimaliku interneti keskkonnas ilmuvaga. Kes ütleb, et valijate valikud on need, mida me – ülejäänute enamus – tahame ja tunnustame?

Seadus sunnib koguma

„Rahvusraamatukogud on seni eranditeta kogunud kogu kirjasõna, mis oma riiki ja rahvasse puutub. Digitaalajastul, kui iga veebis arvamuse avaldaja on autor, ei ole kõige kogumine ja säilitamine mõeldav,” ütleb Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo. „Nii vaeme koos rahvusarhiivi ja teiste mäluasutustega, millised veebiilmingud väärivad säilitamist ja võivad tuleviku uurijatele huvi pakkuda.

See on erakordselt vastutusrikas ülesanne.” Üle-eestilisse töörühma kuuluvad lisaks esindajad rahvusringhäälingust, kirjandusmuuseumist, ülikoolidest, instituutidest, teistest raamatukogudest. Eesmärk on määratleda see osa teabest, mis on oluline Eesti ühiskonnale ja asub veebilehtedel.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

e-raamatukogu

Rahvusraamatukogu veebiarhiveerimise juhtiv spetsialist Jaanus Kõuts viitab, et talletatav materjal peab olema Eesti jaoks oluline.

Niisiis, kas poliitiku blogi peaks jääma tulevastele põlvedele lugeda? Aga väikefirma koduleht, kus on muu hulgas ära toodud kodulooliselt huvitavaid fakte? „Peamine kriteerium on see, kas materjal on seotud Eestiga,” ütleb Jaanus Kõuts, rahvusraamatukogu veebiarhiveerimise juhtiv spetsialist. „Inglise keeles, eriti mujal maailmas internetti jõudev Eestit puudutav ingliskeelne materjal jääb meie haardeulatusest vähemalt praegu veel välja.”

Mis liiki materjalidega on ja saab olema arhiivis tegu, ütleb tegelikult must valgel ära ka rahvusraamatukogu seadus: „Rahvusraamatukogu põhiülesanded on: (1) rahvuslike kultuuriväärtuste ja infovarade kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine; (2) teadus- ja arendustegevus ning sellele tuginevate infoteenuste osutamine ühiskonnale.”

Veebiarhiveerimise üle-eestiline töörühm on loetlenud neli üldist põhimõtet.

Tuginetakse kehtivale õigusruumile, senisele kogumistraditsioonile ja -kogemusele, mis peab arvestama näiteks sedagi, et rahvusraamatukogu on ka parlamendiraa-

matukogu, humanitaar-sotsiaalteaduslik raamatukogu ja muudki. Nii jõuab aastal 2011 jätkuvalt veebiarhiivi teave, mis puudutab avalikke ja erainstitutsioone, üksikisikute ja gruppide tegevust, mis on Eesti ühiskonna toimimise ja selle uurimise seisukohalt oluline. Teiseks kõik see, mis kajastab sotsiaal-, kultuuri, majandus- ja keskkonnavaldkonnas toimuvad – otsused, mõjud, tegevused. Mõistagi teave, mis väljendab kohalikku eripära, eriti kultuurinähtusi – ja sel peab olema püsiv kultuurilooline ja teaduslik väärtus.

Neljandaks: veebiarhiivis leiab kindlasti koha igasugune oluline teave, mis täiendab teadmisi ja arusaamist Eesti ühiskonna kohta. Niisiis võivad tulevaste põlvede päralt olla meie kõigi personaalsed kodulehed, kui need sisaldavad rahvuskultuuri seisukohast midagi olulist, sest kokkuleppe kohaselt säilitatakse veebiarhiivis ka eraisikute, asutuste ja organisatsioonide veebilehed. Mõistagi ajalehed ja ajakirjad HTML-vormingus; erateabe- ja uudisteportaalid. Küsimus, kas arhiivis peaksid koha leidma ka foorumid ja fotosaidid, on praegu töörühmas arutlemisel. Kindlasti ei arhiveerita piiratud juurdepääsuga veebilehti (parooliga kaitstud, registreeri-

misnõudega vms), kuulutusteportaale, epoode, jututubade sisu ja suhtlusportaale.

Enamasti ka mitte firmade veebilehti, kuigi siin võib olla erandeid. Jaanus Kõuts viitab suurematele pankadele, mille kodulehtede sisu kirjeldab ühiskonnas toimuvat üsnagi hästi.

Oma panuse saavad anda inimesed väljastpoolt raamatukogu ja veebiarhiveerimise ruumi: rahvusraamatukogu koduleheküljel on võimalik leitud või tehtud veebimaterjalist ankeeti täites teada anda – https://web3.nlib.ee/42946 „Punased raamatud” kõigepealt

Paralleelselt veebimaailma igapäevase kammimisega käib rahvusraamatukogus kogude reprodutseerimine ning väljaannete kollektsioonipõhine digiteerimine. Tegelikult peaksid kõik paberkandjal teosed ajast, mil trükifailide edastamise kohustust arhiivipidajale polnud või seda sõna üldse ei tuntudki, jõudma surinaga täidetud skanneriruumi kaudu digiarhiivi.

Võimsust on vähe, nii skaneeritakse esimeses järjekorras e-raamatuks trükised, mis on hävimisohus ehk kuuluvad trükiste punasesse raamatusse.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

E-RAAMATUKOGU

Mis on DIGAR? Eesti trükitud kultuuripärandi arhiiv: • Rahvusraamatukogu digitaalarhiivi DIGAR eesmärk on e-väljaannete kogumine, säilitamine ja kättesaadavaks tegemine.

DIGAR-is arhiveeritakse võrguväljaandeid, trükieelseid faile ja trükiste digiteeritud koopiaid.

Arhiveeritud väljaanded on leitavad e-kataloogi ESTER ja rahvusraamatukogus loodud bibliograafiliste andmebaaside kaudu.

• Arhiiv loodi 2004. aastal Euroopa Liidu projekti ReUSE raames. Projekti eesmärk oli koguda, säilitada ja teha laiemalt kättesaadavaks trükiväljaannete digitaalkoopiad. Projekti esmane sihtrühm oli kirjastamisega tegelevad avaliku sektori asutused. Alates 2006. aasta juunist kogutakse arhiivi Eesti võrguväljaandeid (vastavalt sundeksemplari seadusele).

• Digitaalsesse arhiivi kogutav ja arhiveeritav ainestu peab olema avaldatud (või kavatsetakse avaldada) trükisena või võrguväljaandena (internetis avaldatud raamatud, ajalehed, ajakirjad, jätkväljaanded, kaardid ja noodid. Arhiveeritud väljaanded on internetis vabalt kättesaadavad. Samal ajal on failide loovutajal võimalik sätestada oma väljaandele kasutuspiiranguid. Sellised failid on kättesaadavad rahvusraamatukogu sisevõrgus.

• Arhiivi erinevate liideste arendus toimub rahvusraamatukogus koostöös AS-iga Datel.

Arhiivi arendust on osaliselt rahastatud Euroopa Liidu struktuurifondidest.

Fotograafilist reprodutseerimist tehakse rahvusraamatukogus juba 1993. aastast ja mikrofilmidel olevate tagatiskoopiate kogu suurus on ligikaudu 2,6 miljonit kaadrit, mida säilitatakse rahvusvaheliste standarditega paika panjaanuar 2011

dud nõuete kohaselt. Kõik digitaalsed tagatiskoopiad paigutatakse DIGAR-isse.

Arhiveeritud teavikud varustatakse metaandmetega ja seotakse e-kataloogiga ESTER (ester.nlib.ee – toim). Kogudest digiteeritakse praegu näiteks 1945. aastani ilmunud Eesti ajalehti, kollektsiooni suurus on ligikaudu 700 nimetust, neist juba digiteeritud ligi 90 nimetust.

Kui vaid oleks võimsust ja korralik serveriruum, viitab Janne Andresoo ummikule skaneerimisruumis. Praegu on nii-öelda kuhi ees: hulk raamatuid, vihikud ja muud säilikud, mis (veel ühel) restaureerimisel olematuks ähvardavad pudeneda. Kui rariteedid digitaliseerituna veebiarhiivis „eest ära”, on aeg samas suunas liikuda ka kõigil teistel. Kuid veel detsembris tuli arhiveerimistöös Andresoo sõnul ette tõsiseid häireid.

Uut rahvusvahelistele turvalisusnõuetele vastavat serveriruumi ehitatakse – rahvusraamatukogul on kohustus hallata, arendada ja turvata arhiivi pidamiseks vajalikku riist- ning tarkvara. Kogu asja tehniline külg pole vähem oluline kui arhiivi sisu, millest tuleb regulaarselt varukoopiaid teha. 2010. aastal kulutati serveriruumi ehitamiseks 600 000 krooni ehk 38 347 eurot. Nüüd ootab serveriruum veelgi suuremat investeeringut sisustuse ja tehnika tarvis.

Suhtlusportaalid arhiivi?

Esialgu kahekümne viiest oma valdkonna spetsialistist koosnev rahvusraamatukogu valikulise veebiarhiivi ülesehitamise töögrupp kaalub, kas on mõtet arhiveerida: • piiratud juurdepääsuga veebilehti (registreerimisnõudega, parooliga kaitstud jms); interaktiivseid veebilehti, mis eeldavad kasutajapoolset dialoogi (õpikeskkonnad, online-sõnaraamatud jms); firmade kodulehti (esineb erandeid, nt suuremad pangad, kommivabrik Kalev); infokatalooge, kuulutusteportaale, e-poode (osta.ee, city24ee jne); seadusevastaseid tegevusi propageerivaid lehti (nt pommivalmistamine), pornograafilise sisuga veebilehti; jututubasid, suhtlus- ja meelelahutusportaale; mänguportaale; internetikatalooge (nt Neti, WWW-Wärk jne), digiteeritud materjale (PDF-vorming nt), digitaalarhiive (nt juba gigiteeritud ajalehed); riiklikke registreid (E-äriregister jt).

Esialgu ei arhiveerita auviseid/ multimeedia-väljaandeid.

Allikas: rahvusraamatukogu Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

muusika

Autor: Avo Raup, Microlinki IT-konsultatsioonide juht, raadiohääl

Helimaailm, mis tuli nagu torust Nädal enne jõulu, 17. detsembril 2010 tuli teade, et 69 aasta vanuselt suri Don Van Vliet, kes oli rohkem tuntud kui Captain Beefheart, üks rokimaailma uuenduslikumaid muusikuid.

T

õsi, viimased 30 aastat ta peamiselt maalis ja tegutses just oma õige nime all. Aeg-ajalt korraldati tema näitusi, ilmusid mitmed raamatud tema tööde reproduktsioonide ja luuletustustega. Ise ta elas täiesti tagasitõmbununa Põhja-Californias. Ta ei andnud intervjuusid, suhtles vaid väga väheste valitud inimestega. Põhjus on ka selge – sclerosis multiplex sundis ta ratastooli ega andnud võimalust muusikuna edasi tegutseda. Oma viimase albumi ilmutas Captain Beefheart 1982 ja seejärel vaikis.

Enne kui me jätkame nüüd juttu Captain Beefheartist, pean oma kohuseks teid hoiatada ühe jutuga elust enesest. „Nägin poes plaati mille nimi oli Trout Mask Replica ja millel oli kujutatud kalapeaga meest, kaabu peas. Plaadi produtsendiks oli märgitud Frank Zappa. Loomulikult ma ostsin selle albumi. Viisin koju, panin peale… See oli kõige rämpsum lugu, mis ma elu sees olin kuulnud. Need sellid seal isegi ei üritanud mängida. Täiesti juhuslik tinistamine. Ei kannatanud seda rohkem kui pool minutit. Seejärel ma mõtlesin – ei ole lihtsalt võimalik, et Zappa mulle niisuguse jama keerab. Lõppude lõpuks on see duubelplaat ja maksab hulga raha. Ehk prooviks veel korra kuulata.

Panin uuesti peale. See kõlas ikka veel lausa kohutavalt, aga mulle tundus, et need sellid seal tahavadki nii mängida, nagu see kostab.

Mingil kolmandal või neljandal kuulamisel hakkas muusika mulle tasapisi pärale jõudma. Nii viiendal või kuuendal kuulamisel see lausa meeldis. Seitsmenda või kaheksanda kuulamise järel ma leidsin, et see on üldse kõige parem plaat, mis kunagi tehtud. Ja sellel arvamusel olen ma tänase päevani välja.“ Nii kirjeldas oma esmatutvust Captain Beefhearti loominguga Matt Groening, Simpsonite sarja looja.

Nii mõnedki muusikahuvilised ja kriitikud ühinevad Matt Groeningi arvamusega, pidades Captain Beefhearti plaati Trout Mask Replica kõige paremaks rokkalbumiks üldse.

Iseenesest hämmastav, aga teismelistena käisid ühes koolis California täielikus kolkas Lancasteris Frank Zappa ja Don Van Vliet. Donil oli kodus hea bluusiplaatide kogu, millede kuulamisega nad suure osa oma ajast täitsid. Nime Captain Beefheart sai Don Zappalt nende ühise ebaõnnestunud filmiprojekti käigus. Mõlemast poisist sai hiljem erakordne muusik ja kumbki neist lõi täiesti omanäolise muusikalise maailma, milledel

oli küll väliseid mõjutajaid, aga puudusid nii eellased kui ka järglased. Vahel harva nad ka esinesid koos, aga üldiselt arenesid nende teed eraldi. Mis neid aga tihti ühendas oli see, et mitmed Zappa ansambli muusikud mängisid hiljem Beefhearti ansamblis.

Zappa muusika on üldiselt palju „tsiviliseeritum“ ja kuulajale arusaadavam kui Beefhearti oma. Nende lähenemine muusika tegemisele oli ka diametraalselt erinev. Zappa pidas oma kohustuseks võimalikult palju ise õppida ja teada muusikast, komponeerimisest, instrumentidest, interpreteerimisest jne. Captain Beefheart seevastu just hoidus

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

muusika

kommertsedu saavutamata. Nagu kõik suurmehed, oli ka tema oma loomingus kompromissitu. Albumist Trout Mask Replica näiteks pressiti vaid paarkümmend tuhat koopiat.

Aga tuntus siiski tuli. Eriti populaarne oli ta 60-ndate lõpus ja 70-ndate alguses Inglismaal, kus legendaarne raadiodiskor John Peel üritas teda kõigi vahenditega esile tõsta.

Suuresti jäi Captain Beefheart siiski siseringi kuulsuseks. Teda teadsid ja teavad muusikud, kriitikud, raadiomehed ja radikaalsed fännid.

Valik plaate

igasugu eelnevast teadmisest ja kõrvaliste kogemuste omandamisest. Tema arvates kunstialased teadmised vaid piiravad loojat ja ideaalne ning õige looming lihtsalt „tuleb nagu torust“.

Loomulikult ei tundnud Captain nooti.

Komponeerimine nägi tema puhul välja nii, et ta üritas klaveril valmis toksida (klaverit ta muidugi ei osanud mängida) kõigi pillide täpsed partiid. Seejärel ülejäänud ansambliliikmed õppisid ühekaupa tema esitatud partiid täiesti pähe. Muidugi osutus, et eri pillid mängisid eri taktimõõtudes ja eri helistikes.

Ja ikkagi tuli miski imega sealt mingi tervik jaanuar 2011

välja. Soleerimist esines üliharva. Üldiselt oli täpselt paigas, mida ansambli liikmed mängisid. Ja ansambli liikmed said liitumisel Beefhearti ansambliga The Magic Band liidrilt endale uue artistinime.

Kui soovite, siis see, mida teeb Captain Beefheart ja tema Magic Band, on rokk, aga mingi teise paralleelmaailma rokk. Captain on nagu tulnukas, kes üritab ennast inimeste vahenditega arusaadavaks teha. Kuid see tulnukas on heatahtlik, mitte mingil juhul vaenulik. Ta paistab loomadest isegi paremini aru saavat kui inimestest.

Ja loomulikult jäi Captain Beefheartil

Kui te peate muusikat oluliseks, teil on piisavalt kannatust ja teie kindel soov on oma muusikalist maailma avardada, siis võiksite võtta vaatluse alla mõne järgmise Captain Beefhearti plaadi: Trout Mask Replica (Straight, 1969) – Ükskõik milline oluliste albumite nimekiri, mida igasugu ajakirjad armastavad koostada, sisaldab seda nime. Usutavasti ei ole enamik neist ajakirjanikest seda plaati kuulanud ja muusikakriitika nagu ikka koosneb liigutustest copy-paste. Aga see plaat tegelikult väärib oma kohta. Lugege uuesti üle Matt Groeningi lugu.

Shiny Beast (Bat Chain Puller, Warner Bros, 1978) – Väga uhke plaat. Palad „The Floppy Boot Stomp“ ja „Bat Chain Puller“ on kindlasti ühed paremad, mis Captain on teinud. Muusikale annavad väga mõnusa ilme tavapäraste kitarride kõrval olulist osa täitvad tromboon ja marimba. Album sisaldab häid näiteid igast Captain Beefhearti muusika küljest.

The Spotlight Kid (Reprise, 1972); Clear Spot (Reprise, 1972) – Sooduspakkumine, kaks albumit koos ühe CD peal uuesti välja antud. Neil albumitel kõlab Captain Beefheart ja tema Magic Band nii kommertslikult, kui see nende puhul üldse kõne alla tuleb. Nälg läks lihtsalt nii suureks, et osalise kompromissina üritati midagi laiemale publikule kättesaadavamat teha. Siit ehk tulekski Captain Beefhearti tutvumisega algust teha.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

mit technology review

Autor: Karen Weintraub, vabakutseline tervishoiu- ja teadusajakirjanik

2003. aastal pääses üle maailma uudistepealkirjadesse sõnum, et punase veini komponent resveratrool võib aidata vananemise vastu. Tegelikkus on kahjuks keerulisem.

Vaidlus vananemise üle Ravim, mis suurendab tervena elatud aastate arvu ja pidurdab allakäiku, on silmapiiril, ütleb mõni teadlane. Teised seda ei usu. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

S

irtris Pharmaceuticals oli kuni viimase ajani vananemisvastaste uuringute pailaps. Harvardi biokeemiku David Sinclairi ja riskikapitalist Christoph Westphali asutatud ettevõtte teadusuuringud viitasid millelegi, mis oli peaaegu liiga hea, et tõsi olla – punases veinis peituv kemikaal aitab elada kauem ja tervemalt. Noorte fotogeeniliste asutajatega idufirma oli meedia lemmik, tosinate ülivõrretes ajakirja- ja ajaleheartiklite teema.

Farmaatsiahiiglasele GlaxoSmithKline’ile avaldas see sedavõrd muljet, et ta kulutas 2008. aastal Sirtrise ostmiseks 720 miljonit dollarit.

David Stippi uus raamat „The Youth Pill” vaatleb seda meteoorilist tõusu ja teisi sündmusi vananemisvastaste uuringute ajaloos, tuues välja, kuidas teadus ning isiksused sattusid kokku just õigel hetkel, et luua edukas firma. 1990-ndate keskel ja teisel poolel, selgitab Stipp, hakkas varem nišivaldkonnaks peetud harus kujunema fokusseeritud püüe selgitada välja vananemise biokeemia.

Teadlased, sealhulgas California Ülikooli San Francisco ülikoolilinnaku Cynthia Kenyon ja MIT õppejõud Leonard Guarante, hakkasid avastama geene, mis olid seotud pikaealisusega madalamates organismides, nagu pärm ja ussid, tekitades kontseptuaalse

muutuse meie arusaamades vananemisest.

Vältimatu allakäigu asemel, viitas nende uuring, oli vananemine geneetiliselt kontrollitud protsess – ja järelikult saaks seda mõjutada.

Sirtris oli üks ettevõtteid, mis tärkas, kui see arusaam vananemisest hinda hakkas minema. Firma ravimiarendusprogrammi tuumaks oli klass ensüüme nimega sirtuiinid: molekulaarsignaalid, mida need saadavad, näivad nälgimise ajal vaigistavat vananemisega seotud geene. Sirtuiinide rolli tuvastasid esimestena 1993. aastal Guarante ja tema kolleegid (Sinclair liitus nende

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

mit technology review

Fotod: MIT Technology Review, Reuters

laboriga hiljem postdoktorandina). Nagu Stipp selgitab, tundus nende ensüümide roll vananemisel mõistusepärane uurijatele, kes olid aastaid teadnud, et kalorikoguse piiramine ehk toiteainetelt küllaldane dieet, mille kalorisisaldus on tavalisest 30 protsenti madalam, võib pikendada pärmi, usside ja hiirte eluiga (sama efekti näidati hiljem ka reesusahvidel). Reaalselt suudab aga vähe inimesi sellisest dieedist kinni pidada. Nii oli üle kümnendi vananemisevastaste teadlaste põhisihiks tablett, mis jäljendaks kaloripiirangute mõju, väljavaade, mida Stipp kirjeldab sõnadega „suur tasuta lõuna”. Säärane ravim, kirjeldab ta, võiks teoreetiliselt inimeste vananemist edasi lükata, pikendades nende tervena elatud aastaid ja vähendades allakäiguaastaid.

Aastal 2003 pääses Sinclair üle maailma uudistepealkirjadesse, kui teatas, et punase veini komponent resveratrool, mida oli varem seostatud südamehaiguste vähendamisega, pikendas pärmi eluiga. Ta väitis, et ühend aktiveeris ühe sirtuiini, ja pakkus, et see imiteeris kalorikoguse piirangu mõju.

Sinclair ja Westphal käivitasid 2004. aastal Sirtrise eesmärgiga arendada välja molekule, mis suudaks ensüümi tugevamalt stimuleerida. Ettevõte ei arenda ravimeid mitte vananemise enda – mida USA Toidu- ja Ravimiadministratsioon ei pea haiguseks –, vaid sellega seotud tõbede vastu, nagu diabeet, Alzheimer ja vähk.

Nagu Stipp meenutab, hõivas vananemisvastaste ravimite võimalus meedia tähelepanu ja investorite kujutlusvõime. Kuid akadeemilises kogukonnas toimus teistsugune keskustelu. Mõni teadlane kahtles, kas resveratrool tõepoolest aktiveerib sirtuiine. Ravimitootja Pfizer teadlased avaldasid mullu jaanuaris samuti uuringu, pannes kahtluse alla, kas Sirtrise uuemad ühendid ensüümi käivitavad. Uuring ei suutnud kinnitada varasemates katsetes saadud tulemusi. Muutmaks asju veel hullemaks, on Sirtrise ühe resveratrooliühendiga seoses kerkinud esile ohutuseprobleemid. Mais teatas Glaxo, et ei laienda hulgimüeloomiga patsientidel läbi viidavaid kliinilisi katseid, kuni ei suuda paremini mõista, miks mõnel osalejal tekkis ohtlik neeruhaigus.

Vananemisvastaste uuringute valdkond on täis nurjumisi ja vaidlused Sirtrise ühendite ümber toovad välja, kui keeruline on olnud muuta vananemisprotsessi kohta tehtud põnevaid teadusavastusi kasulikeks rajaanuar 2011

Pika ea labor – Harvardi Ülikooli teadlane David Sinclair testib hiirtel ühendeid, mida saaks kasutada vananemise aeglustamiseks inimestel.

vimiteks. Nagu Stipp näitab, ei toiminud hulk lubavate vananemisvastaste omadustega ühendeid imetajate peal või andsid vastukäivaid tulemusi.

Elixir Pharmaceuticals, mille asutasid 1999. aastal Kenyon ja Guarente, et teisendada oma avastused geneetika vallas tabletiks, oli kunagi „juhtiv kommertspüüe muuta vananemise uuringud vananemisvastasteks ravimiteks”, ütleb Stipp. Kuid ettevõte on olnud raha ja huvi tekitamisel Sirtrisest märksa vähemedukas; täna hoiab see palgal vaid käputäit inimesi, kes uurivad

Hulk lubavate vananemisvastaste omadustega ühendeid ei toimi imetajate peal või annavad vastukäivaid tulemusi.

endiselt sirtuiine, kuid on asunud arendama ka muud tüüpi ravimeid. (Nii Kenyon kui ka Guarante on Elixirist praeguseks lahkunud.

Guarente asus 2007. aastal Sirtrise teadusnõukogu liikmeks.) Elixiri teadusjuht Peter S. DiStefano ei ole rivaalide fänn, süüdistades neid kehvas teadustöös ja üleinnukates väidetes. „Kuigi Sirtris oli Elixirist palju edukam ärilises mõttes, on minule vähemalt jäänud mu teaduslik ausus ning ma võin peeglisse vaadata ja öelda, et tegin õiget asja õigel moel,” lausub ta.

Isegi kui Sirtrise ühendid ei kujune ohututeks tõhusateks ravimiteks, on nende taga peituvatel ensüümidel suur meditsiiniline potentsiaal, sõnab Washingtoni Ülikooli patoloogiaosakonna dotsent Matt Kaeberlein, kes on samuti Guarante endine tudeng ja osa Sinclairi töö pidev kriitik. Need ensüümid on säilinud läbi evolutsiooni, ilmnedes ussides, kärbestes, hiirtes ja primaatides, ning need täidavad keskset osa raku biokeemias. Guarante ütleb: „Kui ka terve maailm kaotaks sirtuiinide suhtes lootuse, asutaks ma ikkagi oma teadmiste põhjal firma uue põlvkonna sirtuiinravimite tarbeks.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

mit technology review

Rapamütsiin pikendab eluiga isegi täiskasvanud hiirtel, kelle vanus on võrreldav 60-aastaste inimestega.

Kuid mõni teadlane kahtleb, et sirtuiinides peitub võti elu pikendamiseks; näiteks ei ole suudetud tõendada, et sirtuiinide aktiveerimine pikendaks tervete loomade elu.

Rida muid molekulaarmehhanisme vaadeldakse samuti hoolega, et mõista nende mõju vananemisele. California Ülikooli San Francisco ülikoolilinnaku Hillblomi-nimelise Vananemise Bioloogia Keskuse direktor Kenyon viitab erinevale ravimile nimega rapamütsiin; nagu Stipp selgitab, on üks viise, kuidas see näib eluiga pikendavat, raku jagunemiseks vajalike proteiinide sünteesi pidurdamine. Mida rohkem proteiine sünteesitakse, seda enam tekib ka vigaseid proteiine, mis võivad rakkudesse akumuleeruda ja aidata kaasa sümptomitele, mida meie näeme vananemisena.

Kuigi rapamütsiin ei ole saanud pooltki tähelepanu või raha, mis on osaks langenud sirtuiinidele, usub mõni selle vanadust aeglustavat mõju palju rohkem. „Ma olen selles vallas tegutsenud umbes 35 aastat ja ausalt öeldes ei ole ma kunagi mõelnud, et minu eluajal oleks olemas midagi tabletitaolist, mille võiks sisse võtta, ja millel

oleks säärane mõju vananemisele,” lausub Texase Ülikooli San Antonios asuva Terviseteaduse Keskuse Barshopi-nimelise Pikaealisuse ja Vananemise Uuringute Instituudi direktor Arlan Richardson. Vananemine „ei pruugi olla nii allumatu probleem kui ma arvasin”, ütleb ta. Rapamütsiin toimis isegi täiskasvanud hiirtel, kelle vanus on võrreldav 60-aastaste inimestega.

Miks siis rapamütsiinist rohkem ei räägita? „Rapamütsiini uurimisega seotud teadlastel on palju vähem kalduvusi julgete avaldustega esinemiseks,” sõnab Kae-

Mõni teadlane peab vastutustundetuks vihjeid, et teadus on vananemist pidurdavale ravimile lähedalegi jõudnud.

berlein. „See võib olla seotud sellega, et uuringud rapamütsiini mõjust hiirtele viidi läbi [riikliku] testimisprogrammi osana, seega puudub äriline huvi loo müümiseks.”

Aga kui sirtuiinid ja rapamütsiin ei toimi, räägivad teadlased, leidub hulgaliselt muid uurimisvõimalusi, insuliinisignaalidest mitokondrite funktsioonideni.

Stipp ja teised on kindlad, et „nooruspill” on silmapiiril – tulgu see Sirtriselt või mitte. Mõni teadlane on aga palju vähem optimistlik. Näiteks Thomas Perls peab vastutustundetuks vihjeid, et teadus on sellisele ravimile lähedalegi jõudnud. „Ma arvan, et inimesed lihtsalt ei saa pihta, kui uskumatult keeruline vananemine on,” ütleb Bostoni Ülikooli Meditsiinikõrgkooli dotsent Perls, kes viimased 16 aastast on uurinud üle saja-aastaseid inimesi. „Sõnumi edastamine, et vanaduse vastu võitlemine on võimalik, ja et nüüd on parim aeg toimivate ainete valmistamiseks, on uskumatult vastutustundetu.”

Autoriõigused 2010 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

L E O

S T A L K E R

K U N N A S

2 0 0 9

J A

2 0 1 0

V Õ I T J A

III OSA RAHU 269.17,19 €

289.18,47 €

289.18,47 €

Leo Kunnase ulmetriloogia Gort Ashryn kauaoodatud kolmas osa nüüd müügil!

38

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Autor: Sriram Dasu, Richard B. Chase • Fotod: Reuters

Klienditeeninduse pehmema poole disainimine Teeninduskeskkonnas on klientidel komplekssed vajadused.

Isegi kõige harilikumate kokkupuudete taustal hiilivad emotsioonid. Teie töö on nende tunnete positiivseks muutmine. Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

S

riram Dasu on Lõuna-California Ülikooli Marshalli-nimelise Ärikõrgkooli informatsiooni- ja operatsioonijuhtimise dotsent. Richard B. Chase on Marshalli-nimelise Ärikõrgkooli operatsioonijuhtimise Justin Darti nimeline professor.

Kui inimesed mõtlevad innovatsioonile klienditeeninduse vallas, mõtlevad nad tavaliselt tehnoloogilistele uuendustele või protsessitäiendustele, mis muudavad teenuse kättetoimetamise kiiremaks või tõhusamaks. Viimastel aastatel on restoranid kasutusele võtnud käsiseadmed, mis teatavad külastajatele, kui nende laud on valmis, ja supermarketid pakuvad klientidele iseteeninduskassasid. Kuigi sellised innovatsioonid võivad klientidele asju lihtsamaks muuta, peatuvad teenindusorganisatsioonid harva, et mõelda üldisele psühholoogilisele taustale, mis neid kokkupuuteid vormib. Tõepoolest, hoolimata kliendikogemuse haldamisest kirjutatud artiklite ja raamatute üleküllusest, on palju võtmetähtsusega psühholoogilisi muutujaid, mis mõjutavad kliendi taju – õrnad täiendused, mis aitavad tekitada positiivse kogemuse – veel defineerimata või täielikult artikuleerimata.

Organisatsioonid sageli mõõdavad teeninduskokkupuudete tulemusi konkreetsetes mõõtmetes, nagu õigeaegsete maandumiste arv või kliendi kõne lahendamiseks kuluv aeg. Kuid subjektiivseid tulemusi – emotsioone ja tundeid – on keerulisem kir-

jeldada: kas reisija nautis lendu? Kas klient, kes helistas kõnekeskusesse probleemiga, suhtus toru hargile pannes teenusepakkujasse paremini? Samavõrd kui süsteemide dünaamikast ja protsesside analüüsist sügavama arusaamise omamine, võivad biheivioristliku otsustamise uuringud, kognitiivne ja sotsiaalpsühholoogia osutada teenusepakkujatele ideid, kuidas teeninduskokkupuudete psühholoogilisi või varjatud aspekte ümber kujundada. Ühes varasemas artiklis toetusime otsuseteoreetikute, nagu Kahneman, Ariely ja Loewenstein, olulistele töödele, pannes nende abil ette mitu teenusedisaini printsiipi.1 Märkisime näiteks, et hea teenusedisain peab pöörama tähelepanu sündmustereale, millest teenus koosneb.2 Kui muud tingimused jäävad samaks, on hea komme lõpetada kokkupuude positiivselt – „lõpetada tugevalt”. Lisaks tuleb kasuks ebameeldivate osade varakult jalust saamine, et inimestel oleks sündmusi, mida oodata. Märkisime ka, et kuigi klientide või patsientide ootama panemine on nega-

Kui inimesed mõtlevad innovatsioonile klienditeeninduse vallas, mõtlevad nad tavaliselt tehnoloogilistele uuendustele või protsessitäiendustele.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

tiivne, on parem konsolideerida ootamine ühte ajablokki („segmenteerida nauding ja koondada valu”), mitte sundida inimesi taluma mitut ooteaega. Osa neist printsiipidest on tavaarusaamade vastased ning nendeni ei jõua kliendiküsitluste ega fookusgruppide kaudu.

Selles artiklis uurime, kuidas kolm täiendavat faktorit – emotsioonid, usaldus ja kontroll – võivad mõjutada kliendi hinnanguid teenusekogemusele ning nende üldist suhtumist teenusepakkujasse.

Need faktorid on enamiku teeninduskokkupuudete võtmeelementideks – paljudel juhtudel nad kas tekitavad klientides kogemuse tunnetuse või võimendavad seda. Organisatsioonidele, kes kulutavad aega, et aru saada, kuidas need toimivad, avanevad võimalused uute pakkumiste vormimiseks, mis viivad positiivsemate teenindustulemusteni.

Emotsioonid mõjutavad seda, mida mäletame, kuidas hindame kokkupuuteid, ja otsuseid, mida langetame. Meil kõigil on sündmustest konkreetsed mälestused, millele me ligi pääseme, ja varjatud või alateadlikud, emotsionaalsed mälestused, mis iseloomustavad meie tundeid nende sündmuste ajal.3 Emotsionaalse laenguga sündmused (nii positiivsed kui ka negatiivsed) tulevad sageli hõlpsasti meelde.

Usaldus on primitiivne psühholoogiline muutuja, mis on ülioluline iga tugeva ja vastupidava suhte jaoks. Ilma usalduseta ei ole sageli kaasatust, ainult negatiivsed tunded, nagu ärevus ja frustratsioon. Usaldusega kaasneb rahulolutunne.

Kontroll oma keskkonna üle ja teadmine, kuidas sündmused arenevad, on fundamentaalsed psühholoogilised vajadused.4 Uuringud näitavad, et kontrollitunne (või selle puudumine) võib mõjutada tervist. Negatiivsed sündmused – näiteks raskest haigusest teada saamine või pensionifondi väärtuse suur langus – võivad meie kontrollitunnet vähendades tekitada tõsist psühholoogilist kahju. Kuid kontroll on seotud usaldusega ja suurem usaldus võib vähendada kliendi kontrollivajadust.

Kogemuse disainimine

Kui Allstate Corp teatab, et tema kindlustusega „olete heades kätes”, tahab ta tugevdada turvalisuse ja lojaalsuse ideed. jaanuar 2011

Viimastel aastatel on tootmisettevõtted saavutanud märkimisväärset tootlikkuse ja kvaliteedi kasvu, integreerides tootmissüsteemidesse uut tootmisteavet.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

39

40

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Teenusepakkujad võivad saavutada sellise kasvutaseme, kui integreerivad oma klienditeeninduskokkupuudetesse psühholoogilise teabe. Nad võivad selle saavutada, kui rakendavad emotsionaalseid, usalduse ja kontrolli faktoreid aktiivselt disainimuutujatena.

Hawaiile puhkusele sõitjad tõenäoliselt on erutunumad kui Chicagost Dallasesse suunduval ärireisil viibijad.

Emotsioonide disainimine

Ettevõtted näevad vaeva, et valida emotsioone, mis moodustavad nende konkurentsipositsiooni. Meie viitame sellele kõrge taseme positsioneerimisele kui „emotsionaalsele platvormile”. Kui Allstate Corp teatab, et tema kindlustusega „olete heades kätes”, tahab ta tugevdada turvalisuse ja lojaalsuse ideed. MGM Resorts Internationali turundushüüdlause kasiinohotelliketile MGM Grand, „Maximum Vegas”, peab edastama põnevuse ja erutuse tunde.

Organisatsiooni pühendumine emotsionaalsele platvormile võib hõlbustada otsuseid, mis puudutavad tema protsesse, inimesi ja füüsilisi varasid. Võtame näiteks kasiinooperaatori Harrah’s Entertainment.

Arvestades, et firma tegutseb meelelahutus- ja majutusäris, võinuks ta oma emotsionaalseks platvormiks valida lõbu ja erutuse. Kuid juhtkond avastas, et rohkem kui lõbu ja erutusega samastusid tema kõige hinnatumad kliendid vedamisega. Kuna võidu tõenäosus sõltub hasartmängu liigist ja on reguleeritud, pidi juhtkond mõistma, kuidas kliendid vedamisetundeid kogesid.

Nad said teada, et lisaks ebausule uskusid hasartmängurid rituaale: nad tahtsid kontrollida kõike, alates sellest, kuhu nad oma auto parkisid, kuni masinateni, mida nad kasutasid, ja selleni, kaua nad söögisaalis ootama pidid. Nad nägid viivitusi mitteteretulnud takistustena. Vastusena sellele hakkas Harrah’s pakkuma tippklientidele personaalseid teenuseid. Nendel kundedel on juurdepääs oma lemmikmasinatele, parkimiskohtadele ja numbritubadele; eraldi järjekorrad söögikohtades; ja mängusaalis spetsiaalsed teenindajad, kes mõistavad nende rituaale ja eripärasid. Täna, kui tavaline Harrah’si klient saab peavõidu, tuleb 90 sekundi jooksul keegi teda abistama.

Emotsioonide jälgimine

Kui ettevõte on oma emotsionaalse platvormi valinud, on järgmiseks sammuks suhtluse disainimine, mis pidevalt haldab emotsioone kooskõlas platvormiga. See eeldab, et juhtkond mõistaks protsessi-

voogude, tehinguajaloo ja emotsioonide arenevaid suhteid. Enamikus komplekssetes teenindusolukordades viivad eri teenindustsükli etapid ning eri teenusepakkumised ja -tooted erinevate emotsioonideni. Näiteks üldhaiglas on terve vastsündinu vanemad hoopis teistsuguses emotsionaalses seisundis kui just intensiivravisse vastu võetud patsiendi sugulased. Samamoodi on Hawaiile puhkusele sõitjad tõenäoliselt erutunumad kui Chicagost Dallasesse suunduval ärireisil viibijad. Nüansseerituma lähenemise arendamiseks emotsionaalselt tundlike protsesside disainile peab mõistma emotsioonide põhjuseid. Üldiselt muutuvad inimesed emotsionaalseks, kui nad avastavad muutuse oodatavas tulemuses, olgu see potentsiaalne või reaalne. Inimesed tõenäoliselt tunnevad hirmu, kui kiirteel nende ees liikuv veoauto pöörab ohtlikult nende ritta. Töötaja võib tunda rõõmu, kui ta saab teada, et tema boonus on oodatust suurem. Meie emotsioonide tugevus vas-

tab üldiselt suhtelisele olulisusele, mille me omistame tulemusele. Hindamisteooria järgi panevad meid emotsiooni või mingit emotsioonide kombinatsiooni tundma viis faktorit:5 1. Muutus tulemuses parandab või halvendab meie olukorda.

2. Uus tulemus seostub karistuse või auhinnaga.

3. Uus tulemus on kindel või lihtsalt võimalus.

4. Kausaalne sündmus on oluline või tugev ja selle tulemusel sündiva muutusega on raske toime tulla; teine võimalus on, et sündmus ei ole kuigi oluline ja muutustega on kerge toime tulla.

5. Teie vastutate sündmuse ja tuleva muutuse eest; teine võimalus on, et sündmuse ja muutuse eest vastutab keegi väline.

Hindamisteooria teeb võimalikuks analüüsida süsteemselt klientidega suht-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Empaatia võtmeks on teadlikkus, kuidas klient tunneb. Varasema läbikäimisega kursisolek võib aidata teenindajatel valmistuda kliendi vastusteks ja mõista, et kunde emotsioonidel võib olla alus.

Selle infoga varustatuna on ettevõtetel võimalusi disainida läbimõelduma kliendisuhtlus. Näiteks kõnekeskustes saab kõnesid suunata teenindusagentidele, kellel on lisavolitused ja kaugemalearendatud kliendihaldusoskused. Samasugust läbimõeldust saab kasutada kõrge laenguga kliendisuhtluses, nagu näiteks tulevaste vanemate puhul.

Rasedate naiste puhul on hästi teada, et geneetilised testid põhjustavad ärevust, ja testitulemused, mis viitavad võimalikele geneetilistele häiretele, tekitavad tugevaid emotsioone. Hästidisainitud süsteem hoiataks teenuseosutajaid patsientide, kes võivad olla haavatavad, emotsionaalse oleku eest, et koolitatud personal oleks vajadusel käepärast. Võimet ette näha patsiendi vajadusi ei saa üle hinnata. Ühes meie fookusrühmauuringus kuulsime patsiendist, kellel oli nurisünnitus; järgmisel arstikülastusel päris õde tema käest, kas ta kavatseb rinnaga toita. Sääraste teenindusprohmakate vältimiseks paigutab kliinik nüüd patsiendikaartide külge lipud, et anda teenindajatele märku patsiendi emotsionaalse seisundi kohta.

Emotsioonide mõjutamine

lemise probleeme ja ette aimata kliendi emotsioone. Me viitame teeninduse voograafikutele, mis kirjeldavad klientide tundeid, kui „emotsiooniprintidele”.

Emotsiooniprindid on iseäranis kasulikud, kui klientide emotsionaalne olek on otseselt seotud teenindustsükli astmetega. Näiteks on hästi teada, et tulevased vanemad kogevad kaks emotsionaalset tipphetke: esimese siis, kui nad näevad loote ultrahelipilti, ja teise siis, kui nad kuulevad vastsündinu kisa. Teistes valdkondades on kogemustel oma mustrid.

Kui autoomanikud avastavad oma sõidukil probleeme, on sündmuste ja emotsioonide muster etteaimatav.

Emotsioonidele vastamine

Kui juhid on defineerinud kliendi emotsioonid, mis on omased teenuse kindlale etapile, saavad nad disainida sobilikud teenindusvastused. Vastus hõlmab infot, mida juhid jagavad, ja suhtumist, mida töötajad välja näitavad. Hotellid on juba ammu jaanuar 2011

mõistnud, et retseptsionistid ja jooksupoisid peaks klientidesse suhtuma nii, et need tunneks end teretulnuna. Muud teenindusasutused on õppinud nende eeskujust, kirjutades teenindajatele ette suhtumise, mida nad peaks teenusepakkumise võtmemomentidel välja näitama. Suhtumisi saab lõhkuda käitumismallide või tegude komplektideks. Näiteks kutsuv suhtumine võib hõlmata silmsidet ja kliendile naeratamist. Ergutav suhtumine võib sisaldada kiiduhüüdeid ja plaksutamist. Kaastundlik suhtumise juurde võivad kuuluda tähelepanelik kuulamine ja pehmelt rääkimine.

Emotsioone mõjutab ka kliendi ettevõttega läbikäimise ajalugu. Kliendil, kes helistab neljandat korda vigase arve kordaajamiseks, on tõenäoliselt tugevamad tunded kui esimest korda selle murega telefoneerival kundel. See rõhutab, kui tähtis omada infosüsteeme, mis annavad klienditeenindajatele ülevaatliku pildi ettevõtte suhtest kundega.

Protsessivoo ja läbikäimise ajaloo ühendamine emotsioonidega aitab teenindusorganisatsioonidel piirata negatiivseid emotsioone ja rõhutada positiivseid. Äärmusliku näite võib leida profispordisündmustelt, kus meeskondade palgalised stimuleerivad rahva kaasatust õigeaegsete sõnumitega (näiteks „Kaitsesse!”) suurtel ekraanidel. Kuid muud teenindusorganisatsioonid jälgivad samuti seda võimalusala hoolikalt. Näiteks Los Angelese idaosas asuv White Memorial Medical Center rakendas hiljuti ooteaja ja viivituste tarbeks patsiendijälgimissüsteemi. Kui patsiendi ooteaeg ületab kindlaks määratud piiri, teavitavad töötajad patsienti, kui pikk on eeldatav ooteaeg, ja millised on viivituse põhjused. Süsteem on aidanud haiglal vähendada kaebuste arvu ja suurendada üldist rahulolu. Organisatsioonid on üldiselt saavutanud edu teenusetsükli punktide tuvastamisel ja neile keskendumisel, kus emotsioonid üle keema kipuvad. Selle asemel, et hõlmata kõike, tuleb kasuks Eesti innovatsiooniajakiri HEI

41

42

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

lihtsustamine, keskendudes tugevalt positiivsetele ja negatiivsetele tunnetele, ja määratledes, kas emotsioone põhjustab firma või mõni väline tegur.

Igas teenindusäris on oodata teenusekatkestusi. Kuid ettevõtte reaktsioon on kriitilise tähtsusega. Teenusepakkujail, kes suudavad probleemid kiiresti kõrvaldada, on võimalus tekitada klientides tugev hea tahe. Kasu tuleneb suuresti katkestust kogenud kunde paranenud emotsionaalsest olekust.

Hetkel keskendub teenusedisain tugevalt teenuse taastamisele.6 Kuid teenuseettevõtetel on muid, vähem silmanähtavaid võimalusi kliendile väärtust pakkuda.

Näiteks autoõnnetuse järel kogevad juhid sageli tugevaid negatiivseid emotsioone, mis ei ole seotud kindlustusfirma, vaid olukorrast tingitud stressiga. See annab kindlustajale võimaluse toetust näidates tugevdada sidet kliendiga. Minimaalselt võiks agent näidata üles oma hoolitsust sõnumi saatmise või helistamisega – või firma võib astuda täiendava sammu. Lisatasu eest pakub Allstate klientidele spetsiaalse poliisi, mis automaatselt „andestab õnnetuse” ja jätab preemiataseme samaks isegi siis, kui õnnetus toimus kliendi süül.

Positiivsete emotsioonide pealt kasu lõikamiseks on samasugused võimalused.7 Ettevõtted võivad end positiivsete tunnetega siduda, näiteks restoranid õnnitleda püsikundesid sünnipäeval.

Usalduse disainimine

Püsivalt tõhus töö annab usalduse tekitamisel suure panuse ja tavapäraste operatsioonijuhtimislähenemiste, nagu kuus sigmat, rakendamine võib olla oluliseks teguriks. Usaldusevajadus on iseäranis suur siis, kui tulemus ei ole täielikult teenusepakkuja kontrolli all, ja kui kliendil ei ole võimalik teenusepakkuja teadmisi või oskusi hinnata. Nii on sageli äriteenustega, kus klientidel on õigustatud küsimusi, kas teenusepakkujatel on nende teenindamiseks vajalikud oskused, motivatsioon ja ressursid.

On olulisi erinevusi selle vahel, kuidas kliendid hindavad teenusepakkuja motivatsiooni ja kuidas nad näevad kompetentsi. Enamiku äriteenuste vallas on lihtsam hinnata motivatsiooni kui pädevust.

Motivatsiooni nähakse suhtumise peegeldusena, samal ajal sisulistesse vigadesse

Emotsionaalsed momendid ja organisatsioonilised vastused Teenusepakkujad peaks kategoriseerima sündmusi emotsioonitüübi ja –allika põhiselt. Kui ettevõte põhjustab negatiivseid tundeid, tuleb kiirelt tegutseda.

Kui neid põhjustavad välised faktorid, saab ettevõte enda vastu head tahet tekitada, kas olles toeks, kui emotsioonid on negatiivsed, või tundes rõõmu koos kundega, kui tunded on positiivsed.

Ettevõtte tegevus

Toibuge

Kirjutage kasu oma arvele

Toetage

Ühinege

Emotsionaalse sündmuse allikas Väliste faktorite mõju

Negatiivne

suhtutakse kui tahtmatutesse või väliste tegurite tulemusesse (ja seega lihtsamini andestatavatesse). Ettekandja, kes teeb tellimuse täitmisel vea, kuid kompenseerib selle hoolika teenindusega, saab tõenäoliselt suurema jootraha, kui ettekandja, kes vigu ei tee, kuid näib ükskõikne.

See aitab selgitada, miks hea teenindus tekitab lojaalsust. Kuigi diplomid, aukirjad ja soovitused on sageli usalduse oluline faktor, langetab hulk kliente oma otsused teistel alustel, mille hulka kuuluvad inimese käitumine, probleemilahendusoskused, võime suhelda selgelt ja muud aseained, nagu suutlikkus sooritada kõrvalülesandeid. Näiteks nõustaja põhiülesanne võib olla kliendi kõnekeskuse ümberkorraldamine, aga töö ülioluline aspekt võib olla kliendikohtumiste logistika haldamine. Kui see korraldatakse tõhusalt, võib nõustaja

Emotsionaalse sündmuse tüüp

Positiivne

kasu saada pühapaisteefektist, mis võib aidata müüa kliendile muid nõustamisteenuseid. Tõepoolest, on teisigi protsessimuutujaid, nagu reageerimisaeg, mida kliendid sageli kasutavad üldise pädevuse ja professionaalsuse indikaatorina. Järgnevalt veel mõni: Professionaalne välimus

Kliendid vaatavad sageli füüsilisi vihjeid. Ühes uuringus pidasid katsealused segamini kontoriga reisiagenti vähem pädevaks kui korras bürooga agenti.8 Inimese välimus võib samuti olla faktor. Mõne aasta tagune arstide uuring, millest kirjutas New York Times, näitas, et patsiendid usaldasid formaalselt rõivastunud tohtreid rohkem kui neid, kes olid vabaajariietes; selle tulemusel täitsid nad suurema tõenäosusega formaalselt riietatud arstide juhiseid.9 Selge kommunikatsioon

Enamiku äriteenuste vallas on lihtsam hinnata teenusepakkuja motivatsiooni kui pädevust.

Iga ameti juurde kuulub terminoloogia, mis toetab ekspertidevahelist kommunikatsiooni. Kui spetsialistid kasutavad selgitusi, mis näivad ebatäielikud, panevad kliendid nende kvalifikatsiooni küsimärgi alla. Aga kui selgitused on liiga keerulised, kaebavad kunded selle üle. Võtmeks on suhelda klientidega nii selgelt, kui võimalik.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Aktiivne asjas osalemine

Kliendid jälgivad pidevalt teenusepakkujate motivatsiooni. Kui seda näib nappivat, mõjutab see tahes-tahtmata klientide hinnangut teenusepakkuja pädevusele. Teenusepakkujad peavad kindlustama, et nad ei näita kundele üles ükskõiksust sellega, kuidas nad korraldavad teenuse tarnet või jagavad töötajaile ülesandeid. Kui ettevõtted suudavad näidata, et kliendi tellimus on töös – nagu FedEx oma hästituntud saadetise teekonna jälgimise võimalusega –, tuleb see neile kasuks. Meie kutsume seda „See on meil käsil! faktoriks”.

Tervishoiu vallas on aktiivse osalemise ja kuulamise tähtsus uuringutega kindlaks tehtud.10 Farmers Insurance Group of Companies leidis, et kahjunõuete töötlemisega rahulolu oli tugevas korrelatsioonis sellega, kas kliendid uskusid kahjuagendi pühendumusse (motivatsioonilise usalduse üks aspekt). Rahulolu hinnati osalemise taseme ja selle põhjal, kas agendi käitumist nähti proaktiivsena.

Nutikas järelkaja

Väikesed žestid räägivad teenindaja motivatsiooni kohta palju. Nende hulka kuulub kliendiga suhtlemine ka pärast lepinguliste kohuste täitmist.

Meeldivus

Sageli kaob kliendisuhte haldamise elektroonikasse ära inimestevahelise tutvuse ja meeldivuse tähtsus kliendi kindlustunde ja usalduse saavutamisel. Tõepoolest, meeldivus on kompleksne – see koosneb mitmetest muutujatest, sealhulgas sõbralikkusest, väärtuste kokkulangevusest, keelest ja, iseäranis äriteenuste vallas, taustade sarnasusest.

Valmisolek olla suuremeelne

Enamikus teenindusolukordades on teenusepakkuja tugevamas positsioonis võimu ja/või info poolest ning klient on nõrgem. Meie meelest kasvab usaldus märkimisväärselt, kui domineeriv osapool annab märku, et ei kasuta teise haavatavust kurjasti.

Näiteks autorendifirma, mis loobub hilinemistrahvist, või müügiagent, kes soovitab, et kliendid ei osta midagi, mille kasumlikkus müüjale on teada, võib saada olulist kasu, nagu lojaalsus ja soovitused, mis võivad oluliselt üles kaaluda raha, mis muidu oleks teenitud. Palju teenusepakkujaid ei soovi sel moel tegutseda, kartes, et neil on liiga palju kaotada. Aga kui ettevõte, jaanuar 2011

nagu Progressive Casualty Insurance mainib konkurentide hindu või meditsiinispetsialist soovitab patsientidel ka teise arsti arvamust küsida, panustavad nad sellele, et plussid kaaluvad miinused üles.

Kontrolli disainimine

Iga teeninduskokkupuude, mille tulemuse või protsessiga seostub teadmatus, tekitab klientides kontrollikaotuse kogemuse.

Teenusepakkujad disainivad kontrolli kahel moel: lubades inimestel omada biheivioristlikku kontrolli tarneprotsessi osade üle ja kognitiivse kontrolli kaudu, kus kunded hoolimata võimetusest protsessi mõjutada, näevad süsteemi piisavalt palju, teadmaks, et see on hästi juhitud. Biheivioristlik kontroll on mängus, kui investorid saavad valida hulga pensioniinvesteeringu võimaluste vahel; kui patsiendid saavad haiglas määrata oma toitumisrežiimi; ja kui kaabeltelevisiooni tellijad saavad personaliseerida oma kanalinimekirja ning kodumeelelahutusvalikuid. Üldiselt, kui teenust ei tarnita kohe, eelistavad kliendid biheivioristlikku kontrolli ja võimalust valida, millal teenus tarnitakse; offline’is ootamine on eelistatum kui järjekorras ootamine. Kognitiivne kontroll tekitatakse, kui edastatakse kliendile infot protsessi või tulemuse kohta. Kui lennufirmad panevad välja info lennu edasilükkamise kohta, taastavad nad kognitiivse kontrolli.

Info tulemuse kohta

Klientidele info kättesaadavaks tegemine on kognitiivse kontrolli haldamiseks keskse tähtsusega. Kuigi võib tunduda teenusepakkuja poolt abivalmis, kui ta annab kliendile nii palju infot, kui saab, on olukordi, kus rohkem infot ei muuda tingimata midagi paremaks ja võib muuta isegi halvemaks.

Näiteks mõni surmahaige patsient ei taha oma prognoosi kuulda. Samuti eelistab mõni investor pärast hiljutisi aktsiaturu langusi, et talle ei tuletataks meelde tema pensionisäästude kahanevat väärtust. Sündmuseid, mis tekitavad tugevalt positiivseid või negatiivseid tundeid, tuleb käsitleda hoolikalt.

Väikesed žestid räägivad teenindaja motivatsiooni kohta palju.

uuringust Kümne aasta eest hakkasime huvi tundma selle vastu, mida peame teenusedisaini viimaseks kaardistamata alaks: kuidas kliendid alateadlikult kogevad teenindussuhtlust. Samal ajal kui palju tähelepanu on osutatud organisatsioonikultuurile ja inimressursi juhtimisele, on väga vähe uuritud, kuidas teenindustoiminguid ja -protsesse saaks disainida nii, et need annaks nähtava või psühholoogilise tulemuse. Meie esialgne teadustöö tegeles uurimisega, mida kognitiivpsühholoogia ja biheivioristliku otsustamise uurijad olid eksperimenteerimise ja teooriate konstrueerimisega teada saanud. Viisime läbi ka hulga intervjuusid ja töötubasid organisatsioonides, nagu Harrah’s, MGM Resorts International, Dell, Farmers Insurance, Seattle SuperSonics ning McKinsey & Co. Eesmärk oli arendada välja uus moodus teeninduskokkupuudete kujundamiseks. Oleme oma kontseptsioonide testimiseks viinud läbi välieksperimente ning rakendame parajasti neid ideid tervishoius, tehes ettevõtetega koostööd protsesside ja süsteemide ümberkujundamiseks.

Sellistes olukordades on sageli võimalik lubada inimestel valida, kui palju infot nad saavad. Veebitehnoloogiad sobivad selleks hästi, lubades indiviididel pääseda juurde nii suurele või väiksele infohulgale, kui nad tahavad, selle põhjal, millega nad emotsionaalselt suudavad toime tulla.

Info protsessi kohta

Isegi inimesed, kes ei taha tulemuste kohta palju üksikasju, tahavad sageli teada protsessi kohta nii palju kui võimalik. Üks moodus protsessiinfo edastamiseks on teenindusülevaated, mis võivad vähendada ärevust teenuse negatiivsete aspektide üle ja valmistada inimesi ette positiivseteks osadeks. Näiteks Californias Oaklandis baseeruv tervishoiufirma Kaiser Permanente pakub seminare, mis on Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Autoparanduse teine etapp - klient on toonud sõiduki töökotta ja ootab esialgset diagnoosi

mõeldud patsientidele ülevaate andmiseks, mis etappe nad peavad läbima. Bangkoki juhtiv meditsiinikeskus Bumrungrad International Hospital, mis teenindab patsiente kõikjalt üle maailma, viib võimalikud patsiendid kokku ühesarnase taustaga hiljutiste patsientidega. See lubab inimestel saada oma vajadustele vastavat infot.

Kontroll ja otsustamine

Info andmine tulemuste ja protsessi kohta lahendab põhimuredest ainult mõne.

Teine kontrolliga seostuv võtmeteema on otsustamisõiguste jagamine klientide ja teenusepakkujate vahel. Mis otsuseid peaks ettevõte lubama kliendil langetada?

Kasvavalt on näiteks autokindlustusfirmad tunnistanud kliendikogemuse selle aspekti tähtsust enda ja klientide vahelise suhte defineerimisel. Näiteks Progressive Insurance pakub klientidele võimalust osta lisateenust, kus õnnetusjuhtumi puhul tegeleb kindlustusfirma remondiprotsessiga algusest lõpuni. Tavapärase poliisi korral valib klient remonditöökoja ja tegeleb suhtlemisega; selle teenuse puhul

teeb kindlustusfirma kõik. Meie uuring tegi kindlaks, et klientide eelistused otsustusõiguse koha pealt põhinevad otsuse olulisusel ja teadmiste tasemel, mis kundedel on. Olulisematel otsustel eelistavad kliendid sageli anda kontrolli otsuse üle teenusepakkujatele, kellel on rohkem kogemusi.

Olukordades, kus otsused on suhteliselt ebaolulised, võivad teenusepakkujad anda otsustamisõiguse klientidele, pakkudes neile suuremat kontrollitunnet. Olukordades, mis jäävad vahepeale, on mõttekas segmenteeritud lähenemine. Teenusepakkujad peavad tasakaalustama otsustami-

Olulisematel otsustel eelistavad kliendid sageli anda kontrolli otsuse üle teenusepakkujatele, kellel on rohkem kogemusi.

se kulu tunnetusliku kontrolli eelistega.

Me leiame, et ettevõtted ei suuda sageli optimeerida seda vahetustehingut, kas üle hinnates valiku kulu11 või mitte tunnistades piisavalt kliendi kontrollivajadust. Näiteks tervishoius on mitu uuringut näidanud, et patsientide kontrollivajadus saab harva rahuldatud, sest arstid ei tunnista adekvaatselt patsientide otsustamisvajadust.

Organisatsioonid, mis püüavad hiilata klienditeeninduses, peavad uurima võimalusi oma teenindusprotsesse värskendada. Nad peavad ründama kliendihalduse „pehmet poolt” samasuguse fookusega, millega nad varem on ümber korraldanud töövoo ja tarneahela. Ei piisa oletusest, et organisatsioonikultuur või mõne eesliinitöötaja kangelaslikud sammud toovad korraliku tulemuse. Selle asemel peavad juhid hoolikalt läbi mõtlema teeninduskokkupuudete emotsioonide, usalduse ja kontrolli psühholoogilised aspektid sellisel moel, nagu tööstusinsenerid lähenevad töö füüsilisele küljele. Kuigi mõni valdkond,

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Viited

Autoparanduse lained Emotsiooniprintide abil saavad teenusepakkujad, nagu näiteks autoparandajad, kaardistada töötajate tegevusi ja emotsionaalseid vastuseid klientide eeldatavatele emotsioonidele.

Emotsionaalne olek Positiivne (rõõm, erutus, õnn)

Neutraalne

Toob auto töökotta

Saab esialgse diagnoosi ja jätab auto töökotta

Saab kõne, mis teatab, et remont on tehtud Lõpptulemuse ootamine

Klient avastab probleemi

Negatiivne (viha, ärevus, stress)

Aeg

Otsustusõiguse jaotus Kliendi eelistused otsustusõiguste vallas sõltuvad otsuse olulisusest ja nende teadmiste tasemest. Suurte otsuste puhul eelistavad kliendid sageli anda kontroll neile, kes on asjatundlikumad. Kui otsused on võrdlemisi ebaolulised, võivad teenusepakkujad anda otsustusõiguse klientidele, andes neile sellega suurema kontrollitunnetuse.

Kõrge

Vajalike teadmiste tase

Madal

Klient ja ettevõte jagavad otsustusõigusi Klient langetab otsused

Otsuse mõju

Madal

nagu mobiiltehnoloogia, mis vahendavad pangandust või juurdepääsu meditsiinilistele andmetele, võib anda võimaluse tehnoloogiliseks innovatsiooniks, on esimene nõue igale teenusepakkujale selge arusaama omamine, millist teenust ja isiklikku jaanuar 2011

Ettevõte või ekspert langetab otsused

Kõrge

tähelepanu kliendid ootavad ja ka nende emotsionaalsetest vajadustest.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2010.

Kõik õigused reserveeritud

1. B.L. Fredrickson ja D. Kahneman. „Duration Neglect in Retrospective Evaluation of Affective Episodes” Journal of Personality and Social Psychology 60 (July 1993): 45–55; G.F. Loewenstein ja D. Prelec. „Preference for Sequences of Outcomes” Psychological Review 100 (1993): 91– 108; ning D. Ariely ja Z. Carmon. „Gestalt Characteristics of Experiences: The Defining Features of Summarized Events” Journal of Behavioral Decision Making 13 (2000): 191–200.

2. R.B. Chase ja S. Dasu. „Want to Perfect Your Company's Service? Use Behavioral Science” Harvard Business Review 79 (June 2001): 78–84.

3. J.E. Ledoux. „Systems and Synapses of Emotional Memory” ptk. 8 raamatus „Memory: Organization and Locus of Change” toim. L.R. Squire, N.M. Weinberger, G. Lynch ja J.L. McGaugh (New York: Oxford University Press, 1991).

4. R.S. Lazarus ja S. Folkman. „Stress, Appraisal, and Coping” (New York: Springer Publishing, 1984).

5. I.J. Roseman, M.S. Spindel ja P.E. Jose. „Appraisals of Emotion-Eliciting Events: Testing a Theory of Discrete Emotions” Journal of Personality and Social Psychology 59, no. 5 (November 1990): 899–115.

6. C.W.L. Hart, J.L. Heskett ja W.E. Sasser. „The Profitable Art of Service Recovery” Harvard Business Review 68 (July 1990): 148–156.

7. V.S. Folkes. „Recent Attribution Research in Consumer Behavior: A Review and New Directions” Journal of Consumer Research 14, no. 4 (March 1988): 548–565.8. M.J. Bitner. „Evaluating Service Encounters: The Effects of Physical Surroundings and Employee Responses” Journal of Marketing 54, no. 2 (April 1990): 69–82.

9. E.N. Marcus. „When Young Doctors Strut Too Much of Their Stuff,” New York Times, Nov. 21, 2006, www.nytimes.com/2006/11/21/health/21essa. html.

10. D.L. Rotter ja J.A. Hall. „Doctors Talking with Patients/ Patients Talking with Doctors: Improving Communications in Medical Visits” (Westport, Connecticut: Auburn House, 1992).

11. G.R. Bitran ja J. Hoech. „Humanization of Service: Respect at the Moment of Truth” Sloan Management Review 31, no. 2 (winter 1990): 89–96.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

eetika

Autor: Marge Paas, Tallinna Ülikooli kultuuriuuringute doktorant • Fotod: Reuters, internet

Bioeetika ja biotehnoloogia Mida tähendab mõiste „elu” meile aastal 2011 ja milline võiks olla see kultuuriline, tehnoloogiline ja ökoloogiline keskkond, milles elame ja kuhu me soovime edasi liikuda? Kas innovatsioon ja teadusavastused ei kujune tulevikus ohuks või on seda juba täna? Eesti geenivaramu ja geeniuuringud on tuntud maailmatasemel ning Tallinna Tehnikaülikooli erinevad laborid pakuvad mitmesuguseid eksperimente siin kodumaal päevast päeva. Seega ei ole vaja kaugele vaadata, et leida eri arengusuundi biotehnoloogias. Üha enam on esile kerkinud küsimusi elu mõiste, eetika ja tehnoloogia vahekorrast, kus inimene ise produtseerib uusi elusorganisme elu hüvanguks.

Eestis aga uuritakse neid vähe.

E

lu olemus ja elu kogemus on muutunud aruteluteemaks kogu maailmas. Nii kultuuri kui ka teaduse huviorbiiti on tõusnud arvuti- ja informatsioonieetika, bioeetika, aga ka religiooni ja propaganda ning poliitilise manipulatsiooni probleemid. Masinate ja arvutitehnoloogia edasiseks sammuks on kujunenud biotehnoloogia, mida üheselt avastada ja kirjeldada on pea võimatu, põhjusel, et tegemist on väga keeruka distsipliiniga.

Seoses sellega on tõusnud esikohale loomulikult ka eetika küsimused.

Eetika vaidlusteemad elu küsimustes jagunevad üldjoontes kaheks: teoreetiliseks ja praktiliseks. Esiteks, teoreetiline osa puudutab seda, kuidas teha vahet „heal” ja „halval”, kas see on norm või lihtsalt inimeste kujutlus, nii, kuidas mõistis Aristoteles teoses „Nikomachose eetikas” eetika küsimust. Praktilise poole all käsitletakse just nimelt neid küsimusi, mis kuuluvad tänapäeva kultuuriruumi ehk mida me võiksime teha parema tuleviku ja loomutäiuse nimel. Inimese loomutäiusest ei räägi me aga mitte seoses keha, vaid hingega (1102a1 15), ütleb Aristoteles. Selle loomutäiuse uuringutega uute elusorganismide, loomkatsete ja eugeenika ning

Marshall McLuhan

teiste teadusvaldkondade eetika küsimust lahkabki bioeetika. Mõistena on bioeetika olnud kasutusel 40 aastat, käsitleb just elu väärtuseküsimusi bioloogilise ja tehnoloogilise kultuuri keskkonna kaudu, kus püütakse teha erinevaid teadusavastusi inimeste hüvanguks.

Mis on aga biotehnoloogia? Biotehnoloogia on vahend, uute elusorganismide tootmiseks elu hüvanguks, mitmesugustes mikrobioloogia laborites tehtavad eksperimendid ja katsetused ehk sumbuvad igapäevaste infokanalite varju ja sügavamate vaatluste kaudu nähakse juba täna selles eksperimentaalsuses „surma” kultuuri võimu „elu” üle. Möödunud sajandi mõtleja Michel Foucault rõhutas korduvalt nn biovõimu teemat, kus bioloogiline (tehnoloogiline) allutab inimese enda valdusesse. Paavst Johannes Paulus II oma entsüklikas „Elu evangeelium” nentis, et tänast reaalsust iseloomustab surmakultuuri kujunemine,

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

eetika

Bioeetika teemal on peale eelmise paavsti Johannes Paulus II sõna võtnud ka tema järeltulija Benedictus XVI. Marshall McLuhan

„otsides elukultuuri ja surmakultuuri vahelist võitluse sügavamaid juuri, ei saa me piirduda ülalmainitud väärastunud ideedega vabadusest”. Meediateoreetik M. McLuhan 20. sajandi keskpaigas väljendas oma mõtetes arusaama, kuidas tehnoloogia asendab elu olemust ning modifitseeritud inimkeha on üks võtmeküsimusi. Seega nüüd puutume kokku eetika küsimustega kokku kahest vaatenurgast. Esimene käsitleb elu küsimusi ja millegi „uue” tootmist elu hüvanguks, nagu toimub bioloogia sfääris, ning teine olemasolevate elusorganismide mutatsioone ning variatsioone inimkultuuris.

Visionäär Jeremy Rifkin hoiatab, et „mitjaanuar 2011

te kunagi varem pole inimkond olnud horisondil kangastuvate uute tehnoloogiliste ja majanduslike võimaluste, väljakutsete ja ohtude suhtes vähem ettevalmistatud kui praegusel ajal”. Biotehnoloogiast on saanud tööstus, mis investeerib meeletult ressursse uutesse arengusuundadesse, inimressurssidesse ja uutesse biotehnoloogilistesse meetoditesse. Ainuüksi biotehnoloogia arendustegevusse suunatud summade hulk on suur, näiteks OECD andmeil paigutati 2006. aastal USA-s biotehnoloogia teadus- ja arendustegevusse 25,1 miljardit dollarit (ostujõu pariteedile taandatuna), järgnes Prantsusmaa 2,35 miljardi dollariga.

Prantsusmaal on selleks uuringusektoriks eelkõige ravimitööstus.

Nüüdseks 12 aastat tagasi alustati tüveraku uuringutega ja toimusid esimesed embrüo isoleerimised uute inimorganismide loomiseks ning kunstviljastamiseks. Mis ei tähenda, et see oleks küllaltki uus teema, kuna eelnevad mikrobioloogilised uuringud toimusid ammu juba varem. Näiteks MIT tõstab 2010. aasta uurimusvaldkonnana üles hoopis närvirakkude uuringud ehk optogeneetika. 2010. aastal toimus laboris uuring nimega „Geneetiline valguslüliti” närvirakkude vigastuse vaatlemiseks, Eesti innovatsiooniajakiri HEI

47

48

eetika

et aidata halvatuid inimesi ning leida ravivõimalusi seljaaju vigastuste ja kahjustuste korral. Katse käigus asetati hiirtele närvistimulaatori seadmed, kus oli võimalik elektrisignaale viia otse närvirakkudesse.

Katsed viidi läbi edukalt loomadega. Kuid pidevalt sooritatakse inimeste endi närvirakkude uuringuid. Näiteks tuntuim on TMS (Transcranial magnetic stimulation), kus püütakse manipuleerida ühe väga kindla ja spetsiifilise närvipiirkonnaga ajus, et muuta kognitiivset ja emotsionaalset funktsiooni ajutegevuses. Eesmärgiks on erinevate haiguste, sealhulgas vaimuhaiguste ennetuseks ja raviks mõeldud protsessiuuring. Loomulikult, näiteid ja katsetusi närvirakkude uuringute kohta võib välja tuua meeletult palju, sest on see geenitehnoloogia ning vähiraku-uuringute kõrval levinumaid uurimisdistsipliine.

Elu küsimuste positsioneerimiseks ja mõistmiseks tuleb tunda erinevate distsipliinide kaudu inimväärtuse olemust ja tõsta bioloogilist teadvust. Ühtesulanud bioloogia ja teaduse vahekorda saab selgitada näiteks teaduse, kunsti, kommunikatsioonitehnoloogia kaudu jne. Kas 20. sajandil ulmekirjanduse ja sci-fi-filmide kujutletud maailm saab tõeluseks või jääbki see loodud kirjanduslikuks utoopiaks? Samal ajal – inimkatsed, geenieksperimendid, erinevad siirdamisoperatsioonid, elu alguse ja lõpuga seotu ehk uussaavutused niinimetatud parema elu nimel. Kas see „parim elu” ulatub ka loodusseadustesse? See küsimus hõlmab seda, kuidas inimene ise väärtustab loodust ja kuidas suhtub ümbritsevasse keskkonda – äkki soovib ta ise oma käe järgi viimast ümber kujundada ning kloonimine ja eugeenika on selle teemavaldkonna lahutamatu osa. Praeguseks on keskkonna, bioloogia ning teiste teaduste küsimustega hakanud tegelema kunstnikud, tekitades omaette kunstiliigi, mida nimetatakse biokunstiks.

Biokunsti alguspunkti on raske paika panna, võib ju nimetada kunstiks ka esimesi taimede ja inimeste ohverdusriitusi.

Tänapäeval on paljusid kehakunsti riitusi nimetatud performance'iks, mille puhul kannab bioloogiline keha meediumirolli. Biokunst on kasvanud tõenäoliselt välja siiski meditsiinist. Kuid mitte ainult, 20. sajandi tehnoloogia ulatumine nii meditsiini kui ka kultuuri rajas biokunsti liigi kui sellise, mis on maailmas üks praktiseeritavamaid valdkondi, aga võimalik, et mitte väga nähtaval kohal, põhjuseks just eetilised küsimused.

Lõuna-Korea kunagine heeros, tüvirakuteadlane Hwang Woo-suk läks lõpuks uuringutulemuste võltsimise, pettuse ja bioeetikarikkumiste eest kohtu alla.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

eetika

Üks tuntumaid kunstnike on Eduard Kac, biokunsti valdkonna pioneer. Ta leiutas ja võttis ise kasutusele niinimetatud transgeenkunsti. Uus kunstivorm kannab eesmärki näidata, kuidas geenitehnoloogia kasutamisel luuakse uusi elusorganisme. Tema küsimuseks ei ole niivõrd „inimene ja masin”, vaid „inimene ja bioloogia”. Uus meediakunst on tehnoloogilises uue meedia kunstis kandvam, kuid viimane, biokunst, siiski varjatud. Paljud kunstnikud on praegu ennast sulgenud eelkõige uuringute tegemiseks laboritesse, et sealt saada materjali, infot või vahendit oma taiestele. Kac taunis esimese kunstnikuna inim- ja loomkatseid. Kunstiteos „Bunny” (2000) oli Kacil esimene, mis tekitas Ameerikas küllaltki palju emotsioone ja ajakirjanduslikku kriitikat.

Kui jänesele, kelle nimi oli Bunny, UV-lambiga sinist valgust peale näidata, muutus ta roheliseks transgeeni süstimise tulemusel. Oma kunstitaiesega rõhutas Kac, et „tegemist on sotsiaalsete haavanditega, mis ristuvad erinevate distsipliinidega ning pakuvad Elusat materjali tulevikuks”. Analoogne olukord tekib mõne meelest meil geneetiliselt muundatud toiduga, mida me kasutame oma toidulaual.

Me ei märka muutusi väliselt vaadatud inimorganismis, kuid geneetiliselt muundatud toit võib saada tulevikus toidulaua olulisemaiks komponendiks ning hävitada mitmeid loomuomaseid organeid inimorganismis.

Kui vaadelda, et biotehnoloogia uuringud püüaksid just kui abistada inimelu, siis on ka selle kalli distsipliini juures oma varjuküljed.

Kac ei ole ainus omalaadne kunstnik. Pärast teda, pärast 2000. aastat on biokunsti hakatud kasutama nii keskkonnamõjude uuringute kui ka meditsiini küsimuste puhul. Samal ajal kerkib küsimus, kas kunstnik küll avaliku teadvuse tõstmise huvides ei lõhu loomuomaseid eetika reegleid? Kac ise on rõhutanud, et „töödelda biomeediaga, tähendab manipuleerida eluga”. Pidevalt on ta oma laboritöödes rõhutanud, et tegemist on sotsiaalsete formatsioonidega, mis annavad aluse biotehnoloogia suurele kasutusele. Sotsiaalne tänane keskkond on see, millest sõltub biotehnoloogia. Näiteks Jaapanis kasutatakse veregrupi määramist enama kui bioloogilise indikaatorina. Verest on saanud identiteedi materjal, kus määratakse kindlaks personaalsust ja käitumist näiteks poliitiliste kanditaatide seas.

Inimese bioloogilise informatsiooni hulk on tohutu. Geneetilise infokogumise ja kaitsmise küsimuse kogemus ajaloolises praktikas puudub. Tegemist on ka uue intellektuaalse omandi valdkonnaga, mis kätkeb ja vajab tugevat jaanuar 2011

seadusandlust, kuna olemasolevate DNA-andmete põhjal, mida inimesed loovutavad meditsiinilistel eesmärkidel, on võimalik molekulaarbioloogia laboris paljundada ning kloonida organisme. Mitte kõik infost ei lähe konkreetseteks uuringuteks, vaid jaotatakse erinevate teadus- ja arendustegevusse. Nähtavaks muutus biomeedia temaatika Eestis e-tervishoiu ja digiretseptide kasutusele võtuga.

Kokkuvõtvalt on huvitav vastandada kahte nähtust. Kui ühelt poolt rahvusvahelised eetikakomisjonid võitlevad elusorganismide kasutamise vastu, arutatakse elu küsimusi üleüldiselt, siis Eesti Vabariigis on koostatud majanduslikel eesmärkidel „Eesti biotehnoloogia programm” (BTP) aastast 2009. Kuidas aga seda siduda bioeetika küsimustega? Bioeetika küsimustega tegelev Tartu Ülikooli eetikakeskus on ainus, kes põhjapanevalt seda käsitleb.

Siiski moraalseid printsiipe ei rakenda üks keskus, vaid ühiskond ja selle väärtushinnangud.

Tartu Ülikooli professor Margit Sutrop on öelnud, et „kiired poliitilised ning majanduslikud reformid olid Eesti ühiskonnast 2001. aastaks kujundanud väliselt eduka üleminekuühiskonna, mida samal ajal iseloomustas sügav eetikakriis – moraalsete printsiipide allajäämine hedonistlike, majanduslikele või pragmaatilistele”.

Järelikult, süvenenud eetikakriisist väljatulemiseks ei pea tingimata eitama kõiki teadus- ja tehnoloogilisi avastusi, vaid peab mõistma elu väärtust ja kvaliteeti ning selle koostoimimist ning inimene peab ise muutma oma moraalseid hoiakuid, et elukultuur ei muutuks niinimetatud „surma” kultuuriks. Kas see annab aluse pöörduda ka praeguses eetikaküsimuses filosoof Aquino Thomase formuleeringu juurde looduse toimemehhanismidest kui millestki väljaspool meid endid asuvast või jätkab elu uurimussüsteem kontrolli ja võimu looduse üle?

Aristoteles. Nikomachose eetika.

Ilmamaa 2007. lk. 27.

Johannes Paulus II. Entsüklika Elu Evangeelium. Elukultuuri Instituut 2010. lk. 37.

Rifkin, J. Biotehnologia sajand. Kuidas geneetikaäri muudab maailma. OÜ Fontese Kirjastus 2000. lk. 21.

Biotehnoloogia statistika 2009 - http://www.oecd.org/ dataoecd/4/23/42833898.pdf Kac, E. Life Transformation-Art Mutatation. Signs of Life. Bio Art and Beyond. The MIT Press 2007. lk. 163.

Kac, E. Samas. lk. 3.

Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised.

Eetikakriisist Eesti ühiskonnas. TÜ Eetikakeskus 2006 lk. 490 Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Urmas Uska, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus

•

Foto: EAS

Eurekas eurostaariks T

eaduse hällis Vana-Kreekas oli teadustöö üksiküritajate harrastus ja leib. Nii jätkus see ka hiljem Euroopas, kus teadusalased kontaktid ja koostöö ei olnud tavaks ning tihti isegi välistatud. Just seetõttu on innovatsiooni ajalugu täis korduvaid jalgratta leiutamisi ning salatsemist. Teadusteave jäi hajutatuks ja isoleerituks.

on projekti kaasatud mõni teine ettevõte või teadus-uurimisasutus. Projektitaotlusi hindavad osalejate asukohariikide rahastajad.

Eureka klastrid on pikaajalised, tööstusvaldkonnas strateegiliselt tähtsad algatused. Klastri projektides on tavaliselt suurel hulgal osalejaid, et luua valdkonnaüleseid võtmetähtsusega tehnoloogia arendusi. Klastriprogrammid on ellu kutsutud infotehnoloogia ja kommunikatsiooni, energeetika ning hiljuti ka biotehnoloogia valdkonnas.

Teadus- ja arendustegevus (T&A) on aga ressursimahukas ning investeeringute tasuvusaeg sageli pikk. Riikide koostöö aitab üle saada kitsaskohtadest, kui endal napib raha katseseadmete ehitamiseks või infrastruktuuri arendamiseks. Samuti on tänu ühistööle võimalik teadusalane teabevahetus ja tegevuste koordineerimine.

Teaduskoostöö algas alles pärast Teist maailmasõda, kui muutus ühiskondlik-poliitiline kliima ja arenesid majandussidemed. Alguse sai see just suurtest asjadest: esmalt alustati Lääne-Euroopas koostööd tuumafüüsika valdkonnas, järgnesid astronoomia, molekulaarbioloogia uuringud ja kosmose valdkond. Selgeks sai, et T&A-d tuleb koos teha ka ettevõtete tasandil.

Seda arvestas 1984. aastal eluõiguse saanud Euroopa Liidu teadusuuringute ning tehnoloogia arendamise raamprogramm, mis kannab praeguseks järjenumbrit 7.

See programm toetab tänini liikmesriikide T&A-d fundamentaaluuringutest praktilise tootearenduseni välja.

Raamprogrammi mahust oluliselt rohkem raha eraldavad T&A-sse ja innovatsiooni aga Euroopa riigid ise. Samal ajal tingib maailmaturu konkurents koordineerimisvajaduse ka riikide ressursside kasutamisel. See ongi põhjus, miks juba 1985. aastal kutsusid 17 riiki ellu T&A koostööorganisatsiooni Eureka.

Võrreldes 7. raamprogrammiga on Eureka koostöövõrgustiku prioriteet ettevõtluse toetamine uute teadusmahukate toodete, teenuste ja tehnoloogiate väljatöötamisel ning turule toomisel. Eureka on olnud igati edukas. Nüüdseks on liikmeid ja partnereid juba 40, nende seas alates

aastast 2001 ka Eesti. Partnerite hulgas on riike ka Põhja-Aafrikast ja Aasiast.

Eureka reeglid on lihtsad: kõik T&A valdkonnad on võrdselt tähtsad, projektide lähtekohaks on ettevõtete vajadused (bottom-up) ning partnereid peab olema vähemalt kahest programmiga ühinenud riigist. Projektis osalejat toetab tema asukohajärgse maa rahastaja selles riigis kehtivate reeglite alusel.

Koostöövorme, kus ettevõtted ja teadusasutused saavad koostööd teha, on kolm. Nendeks on individuaalprojektid, klastriprogrammid ja Eurostarsi programm.

Individuaalprojekt on üldjuhul ühe ettevõtte initsieeritud koostöö. Tavaliselt

Lisaks rahale saab uusi teadmisi, rahvusvahelisi koostöökogemusi, kasulikke kontakte, infot uutest turgudest ja rohkem tuntust.

Eurostarsi ühisprogramm avati 2007. aasta lõpul ning see töötati välja koostöös Euroopa Komisjoniga, kes osaleb ka rahastamisel. Eurostars on esimene toetusprogramm Euroopas, mis on suunatud teadus- ja arendustööd viljelevatele väikestele ning keskmistele ettevõtetele (VKE). Selles programmis on oluline, et projekti juhiks ja selles omaks vähemalt 50-protsendilist osalust T&A-d viljelev VKE. Eurostarsi projektide hindamist ja rahastamisjärjekorda seadmist korraldab Eureka sekretariaat ekspertide abil.

Miks peaks ettevõtja huvituma ja pingutama, et uue toote väljatöötamiseks toetust taotleda? Vastus on ilmne – tootearenduseks on vaja raha ja kellel seda ikka piisavalt on. Lisaks rahalisele toetusele saab uusi teadmisi valdkonnast, koostöökogemusi rahvusvahelises töögrupis, kasulikke kontakte, infot uutest turgudest ja rohkem tuntust. Kokkuvõtvalt – see toob ettevõtjale tulu, loob arenguvõimalusi ja tõstab konkurentsivõimet.

Taotluste koostamisel saab nõu küsida EAS-i innovatsiooni divisjoni konsultantidelt. Kui esimesel korral toetust saada ei õnnestu, ei maksa alahinnata saadud kogemust. Kindlasti tasub uuesti proovida – järgmine kord võib olla edukam. Eesti ettevõtete osalusega Eurostarsi projekte on rahastatud juba kümmekond. Ka Eurekas võib saada eurostaariks.

Lisainfo: www.eurekanetwork.org

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

jaanuar 2011

„Punane printsess” on lugu sellest, kuidas Tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem midagi ei teadnud.

Saadaval parimates kauplustes üle Eesti!

Me ei loosi välja luksusautot, vaid võimaluse luua oma autosalong

Eesti Päevaleht ja EBS loosivad välja harukordse võimaluse omandada haridus Eesti parimas äriülikoolis.

Alates detsembrist loosime igal nädalal välja ühe EBS-i bakalaureuse- või magistriprogrammi või EBS-i Juhtimiskoolituse Keskuse täienduskoolituse. Õpinguid saab soovi korral alustada juba veebruaris ja võidu võib kinkida ka oma lähedastele.

Loosimisel osalemiseks: telli Eesti Päevaleht vähemalt 3 kuuks ja anna teada loosimisel osalemise soovist kui Sul on juba vastav tellimus, siis teata loosimisel osalemise soovist Aastase tellimuse ja otsekorraldusega tellijad osalevad loosimisel topelthäältega!

Tellimine, teatamine ja reeglid: www.epl.ee/haridus, 680 4444 või klienditugi@epl.ee