HEI 2011 04

E e s t i

i nn o v a t s i o o n i a j a k i r i

m-pangandus keenia fenomenaalne finantsinnovatsioon

mit technology review televisiooni tuleviku otsinguil

ühisraha euroala eelistab endiselt improvisatsiooni

Nr 30 (39) • Aprill 2011

LK 16 » mit sloan management review

Avatud innovatsiooni viimine teenustesektorisse LK 32 » intervjuu

IT-alal tasub eelistada rakendusharidust ülikoolile LK 36 » eesti firma

Legendi taaselustamine HEI internetis » hei.eas.ee

Juhtkiri

Arengumaad jõuavad meist ette S

ellekuise HEI peateema on teenusemajandus. Nagu järgmisel leheküljel olevast sisukorrastki näha, on teema äärmiselt lai. Ulatub avalikest teenustest, nagu haridus ja tervishoid, mobiilside ja televisioonini. Tegelikult on selles ajakirjanumbris üpris napilt neid artikleid, mis ei käsitleks otseselt teenustesektorit. Ja samal ajal jääb suur osa selle haru valdkondi ikkagi käsitlemata.

Minu jaoks vast kõige huvitavam artikkel puudutab aga näiliselt hoopis kauget teemat – nimelt mobiilpangandust teenuseid Kenyas. Kauge on see teema lisaks geograafilisele aspektile veel teisestki küljest. Mobiilpangandus ei ole ju ei Eestis ega mujalgi läänemaailmas mainimisväärselt tuult tiibadesse saanud. See-eest on mobiilpangandus saanud tõsise hoo sisse Kenyas.

Kenya on väga hõreda asustusega riik. Pangakontoreid on seal vaid üks rohkem kui 680 ruutkilomeetri kohta. Taskutelefonivõrkude jõudes ka kaugematesse kolgastesse on mobiilpanganduse kundedeks toonud tervelt 60% üle 14-aastastest keenialastest. Ilmselgelt mõjub see äärmiselt ergutavalt ka kogu riigi majanduse arengule, kui ääremaadel äritegemine oluliselt vähem kulukaks ja aeganõudvaks muutub. Selliseid protsesse näeb kõikjal arenevas maailmas.

Seos Eestiga seisneb eeskätt selles, et omal ajal, 1990-ndatel, toimus meil midagi sellist. Kuna Eesti panganduses varem tegelikult puudusid arvutisüsteemid, rajati tühjale kohale äärmiselt uuenduslikud internetipanganduse lahendused.

Sedavõrd uuenduslikke, et n-ö arenenud Euroopa riikide – mille pankadel oli tollal lastina kaelas hulgaliselt vana tehnoloogiat, mida raamatupidamislikel põhjustel välja vahetada ei saanud – elanikes tekitavad selle võimalused veel praegugi suurt hämmingut. See on sedavõrd mugav, et mobiilpanganduse selgeksõppimisega ei viitsi enamik eestlasi end ilmselt praegu vaevata. Nii ongi kauge Aafrika elanikud meist selles kaugele ette jõudnud.

Teisalt annab see aga märku sellestki, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia hakkab saama tõeliselt küpseks tehnoloogiaks. Enam ei toimu sedavõrd fundamentaalselt uuenduslikke arenguid, vaid pigem leiavad olemasolevad tehnilised lahendused endale aina uusi ja uusi rakendusi, ka kõige tehnoloogiakaugemates rahvakihtides. Maailma majandusele üldiselt on see loomulikult ainult positiivne.

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

lk 6 » uudised TTÜ professor Mart Min esitati Euroopa leiutaja auhinna kandidaadiks lk 7 » uudised Swedbank ootab organisatsioone annetuskeskkonda lk 10 » teenused suurema osa maailma majandusest moodustab teenustesektor lk 13 » teenused avaliku sektori koostöö disaineritega lk 16 » mit sloan management review avatud innovatsiooni viimine teenustesektorisse lk 22 » teenused e-kooli uuendus toob videoloengud ja e-õppevahendid lk 24 » m-pangandus keenia fenomenaalne finantsinnovatsioon lk 26 » mit technology review televisiooni tuleviku otsinguil lk 32 » intervjuu it-alal tasub eelistada rakendusharidust ülikoolile lk 36 » eesti firma legendi taaselustamine lk 37 » eesti firma vormelitehnoloogia seeriaautodele lk 38 » transport algab eestimaa elektriautofitseerimine lk 44 » ühisraha euroala eelistab endiselt improvisatsiooni lk 46 » juhtimine seitse edufaktorit majandustarkvara juurutamiseks lk 48 » algatus euroopa innovaatilised naised Peatoimetaja: Projektijuht: Kujundus: Väljaandja:

Trükk: Ajakirja tasuta tellimine:

Erik Aru, erik.aru@epl.ee Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Timo Viksi, timo@epl.ee Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151 Printall hei@epl.ee

Reklaam:

Reemet Kaldoja, reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628

Hea Eesti Idee Nr 4 (13) • oktoober 2008

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames

Uudised

 Eesti muutus äriteenuste pakkujatele atraktiivsemaks asukohaks Üleilmne nõustamisfirma A.T. Kearney avaldas veebruaris ülevaate „Global Services Location Index” maailma poolesajast kõige atraktiivsemast asukohast äriteenuste valdkonnas. Eesti platseerus 11. kohale, samal ajal kui viimases, kaks aastat tagasi tehtud uuringus oli Eesti 18.

Uuring hindab riikide atraktiivsust kolme põhivaldkonna lõikes: kuluefektiivsus, tööjõu olemasolu ja oskused ning ärikliima.

2011. aasta indeksis tuuakse kõiki Balti riike positiivsena esile suuresti majanduslanguse tulemusel konkurentsivõimelisemaks muutunud kulubaasi ning hea oskustasemega tööjõu tõttu. Läti on tõusnud 22. kohalt 13.-ndale ja Leedu 21. positsioonilt

14. kohale. Järsu tõusu on teinud ka Suurbritannia, mis on kerkinud 31. kohalt 16.-ndale.

(7.–9. koht). Läti-Leedu on mõlema parameetri poolest sisuliselt võrdsed ja jäävad 50 riigi edetabelis keskele.

„Vaadeldes Eesti asetust võrdluses Läti ja Leeduga on heameel märkida, et oleme hinnatud oluliselt tugevamaks ja atraktiivsemaks ärikliima osas: siin oleme 50 vaadeldud riigi seas lausa neljandal kohal Singapuri, Saksamaa ja Kanada järel. Samuti on meil kõrgem skoor tööjõu olemasolu ja oskuste kategoorias,” tõi EAS-i juhatuse liige Maria Alajõe esile.

Eesti jääb Lätile ja Leedule veidi alla kuluefektiivsuse osas peamiselt kõrgemate tööjõukulude tõttu. Samal ajal maksude ja regulatsioonidega seonduvate kulude osas on Eesti oma naabritest veidi konkurentsivõimelisem.

Alamkategooriates on Eestil kõige kõrgem punktisumma hariduse (kõikide riikide lõikes viies tulemus) ja keeleoskuse osas

Jätkuvalt domineerivad selles valdkonnas sihtkohtadena madala tööjõukuluga ja pea piiramatu tööjõuressurssiga riikidena India, Hiina ja Malaisia, kuid muutunud majandusolud on oluliselt tõstnud ka Balti riikide atraktiivsust.

Foto: Heiko Kruusi / Linnaleht

Alakategooriatest oli Eesti kõrgeim punktisumma hariduse vallas. pildil Tallinna 21. Keskkool

Innovatsiooniajakiri

aprill

HEI

HEI iganädalase ilmub nüüd 10 korda aastas! innovatsiooniteemalise Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee uudiskirja tellimiseks Reklaami tellimine: saatke palun kiri reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628 hei@epl.ee 2011 aadressil

Eesti Kirjastaja Eesti Päevalehe AS innovatsiooniajakiri HEI

5

6

Uudised

 TTÜ professor Mart Min esitati Euroopa leiutaja auhinna kandidaadiks Foto: Tallinna Tehnikaülikool

Tallinna Tehnikaülikooli elektroonikaprofessor Mart Min esitati Euroopa leiutaja auhinna kandidaadiks teadusliku uurimistöö valdkonnas elektrilise bioimpedantsi mõõtmise uudsete meetodite loomise ning rakendamisega meditsiinis ja tehnikas.

Mart Mini kandidatuuri pani (ühena kolmest kandidaadist) ette Euroopa leiutaja auhinna žürii, kuhu kuuluvad omanimelise kuubiku leiutaja Ernö Rubik, Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, Euroopa Komisjoni siseturu ja -teenuste volinik Michel Bernier ning teised valdkonna tunnustatud eksperdid.

Professor Mart Min ja tema kolleegid – TTÜ teadlased-elektroonikud Toomas Parve, Raul Land, Olev Märtens ja Paul Annus ning arstidiplomiga doktorant Andres Kink – lõid leiutised, mille peale on välja antud neli Euroopa patenti.

Leiutised on kasutusele võetud südamestimulaatoreid tootvas meditsiinitehnoloogia korporatsioonis St. Jude Medical (USA/Rootsi), TTÜ-s ja selle teadusmahukas ettevõttes Smartimplant ning tehnoloogia arenduskeskuses ELIKO. Leiutiste baasil on välja töötamisel aparatuur euromüntide ning nende valmistamiseks kasutatavate metallide ehtsuse kiireks tuvastamiseks lihtsal viisil. Lisaks metallisulamite vastavuse kiirele tuvastamisele sobib see meetod suurepäraselt ka elektripatareide vastupidavuse diagnoosimiseks, samuti ka mobiilsete tervisediagnostika vahendite ja inimkehasse siiratavate tillukeste meditsiiniseadmete välja töötamiseks bio-MEMS (bio-mikro-elektro-mehaanilised süsteemid) tehnoloogia baasil. Peale südamerütmurite võiks siin näiteks tuua monitorid südamelihase isheemia varajaseks avastamiseks ja selle raskusastme hindamiseks ning infarkti ennetamiseks, samuti seadmed siirdamisele kuuluvate või juba siirdatud ku-

dede ja organite kohanemis- ja eluvõime jälgimiseks.

Teised kandidaadid on Christine van Broeckhoven, Vlaams Interuniversitair Instituut voor Biotechnologie (Belgia) ja Joshua Silver Oxfordi Ülikoolist (Suurbritannia). Bioloog Christine van Broeckhoven määras kindlaks Alzheimeri haiguse geenid, sillutades sellega teed moodsate ravimite ja raviskeemide väljatöötamisele. Füüsik Joshua Silver leiutas ise-kohandatavad klaasid uut tüüpi prillide jaoks.

Euroopa leiutaja auhinnaga tunnustatakse leiutajaid, kes on andnud märkimisväärse panuse innovatsiooni, majanduse ning ühiskonna arengule Euroopas. Esimest korda anti Euroopa leiutaja auhind välja 2006. aastal, auhinna asutasid Euroopa Patendiamet, Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu. Selle aasta auhinna saajad kuulutatakse välja 19. mail Budapestis. Auhind on väga prestiižne nii Euroopas kui ka mujal maailmas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Uudised

 Swedbank ootab organisatsioone annetuskeskkonda Foto: Kristo Nurmis

Toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn

Swedbank ootab 15. aprillini uusi organisatsioone kandideerima Swedbanki annetuskeskkonda. Selle vahendusel saavad mittetulundusorganisatsioonid ja sihtasutused oma projekte avalikkusele tutvustada ja eraisikud neile heategevuseks annetusi teha.

Välja valitud organisatsioonid saavad võimaluse esitleda end ühe aasta jooksul Swedbanki annetuskeskkonna lehel, kus inimesed saavad teha neile nii ühekordseid kui ka regulaarseid annetusi. Kandideerimisel on oluline, et projekt tegeleks ühiskondlikult olulise teemaga ja omaks selget visiooni selle lahendamiseks. Organisatsioonil peab olema kindel tegevusaprill 2011

plaan, läbipaistvad ja korras rahaasjad.

Toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn: „SA Eesti–Hollandi Heategevusfond on olnud annetuskeskkonna liige eelmisest aastast saadik ning selle aja jooksul on Toidupangale laekunud annetusi ligi 4300 euro eest. Nende 188 inimese annetuste toel oleme saanud rahastada oma tegevust ning teha head enim puudust kannatavatele inimestele.”

Annetuskeskkonna vahendusel on nüüdseks tehtud annetusi juba 136 000 euro ulatuses, Swedbank aga lisas 236 473 eurot. Swedbank on kõiki organisatsioone toetanud ka vabatahtliku tegevuse projektidega – näiteks toidukogumise

aktsioonide, heategevuslike meeskonnakoolituste ja muu sellisega.

Kogu kandideerimiseks vajalik informatsioon on üleval annetuskeskkonna lehel. Sealt leiab huviline ka testi, mis annab esmase tagasiside organisatsiooni sobivuse kohta annetuskeskkonna tingimustele. Väljavalitud organisatsioonid saavad õiguse esitleda oma organisatsiooni ja projekti keskkonnas ühe aasta jooksul.

Annetuskeskkond on Swedbanki internetipangas aadressil www.swedbank.ee/ tuletoeta. Keskkonda pääseb läbi alajaotuste Swedbankist -> Swedbank ühiskonnas -> Annetuskeskkond.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

7

8

UUDISED

 Algas Euroopa asukohapõhiste teenuste võistlus Foto: Reuters

Möödunud nädalal sai alguse Euroopa sateliitnavigatsiooni arendusideede võistlus.

Võistlusel otsitakse satelliitnavigatsioonil põhinevaid rakendusi, mis kasutaks tehnoloogiat uuel ja huvitaval moel.

Osaleda võivad kõik, olgu tegu üksikisiku või meeskonnaga mõnest suurfirmast, uurimisinstituudist, ülikoolist või idufirmast.

Ideede esitamise tähtaeg on 30. juuni.

Võistluse Eesti-poolne partnerorganisatsioon on EAS. Eestist esitatud asukohapõhiste teenuste ideede hulgast valitakse välja parim, kes esindab Eestit üleeuroopalisel võistlusel. Selle auhindade hulka kuuluvad kuni miljoni euro eest alustava ettevõtte toetust, 130 000 euro eest auhinna raha, lisaks väljavalitute hulka kuulumisele kaasnev turunduslik kasu.

Lisainfot saab veebilehelt www.galileomasters.eu/ Võistlus sai alguse 2004. aastal, kui osales kolm partnerregiooni. Mullu lõi kaasa juba 23 partnerregiooni, registreerus 548 osalist ja ekspertide žüriile esitati 357 ideed.

Euroopa satelliitnavigatsiooni programm on nime saanud Itaalia astronoomi Galileo Galilei järgi, kelle teleskoope paistavad taustal

 Tehnopoli ja Elioni pilveteenuste konkursi võitis raamatupidamisrakendus Tallinna Teaduspark Tehnopol ja Elion korraldasid ideekonkursi, et leida mikroettevõtetele sobilikke pilveteenuseid, mis koos teiste Elioni teenustega toetaks olulisel määral ettevõtete äritegevust. Konkursi võitis Eesti Raamatupidamiskeskus OÜ, kelle teenus lisatakse Elioni pilveteenuste platvormile.

Loodav rakendus lubab veebi kaudu pidevat ligipääsu raamatupidamistegevustele ja dokumendiregistrile oluliselt madalama hinnaga võrreldes tavapärase raamatupidamisbüroost ostetava teenusega. Keerukamate toimingute tegemiseks on rakenduses olemas otseside võimalus raamatupidamisbürooga.

Võitnud idee pakkus välja interaktiivse veebipõhise raamatupidamiskeskkonna, mis suurendab raamatupidamistegevuste automatiseeritust ja efektiivsust ning toetab raamatupidamisotsuste vastuvõtmist ja tervikliku raamatupidamise korraldamist. Toode on suunatud eelkõige mikroettevõtetele ja raamatupidamisbüroodele, kelle kliendibaasi kuulub üle 25 ettevõtte.

Idee autorite sõnul on paljud mikroettevõtted sunnitud alustama koostööd raamatupidamisbüroodega, kuigi tegelikult saab paljud toimingud ise ära teha. „Kui raamatupidamistarkvara eeldab üsna põhjalikke teadmisi, siis lihtne rakendus lubab toiminguid teha ka võhikutel. Meie rakendus aitab väikeettevõtjal kokku hoida kulusid, saades samas kvaliteetset ja võime-

tele vastavat teenust,” ütles idee autor Raivo Tammiksaar.

Elioni ärikliendi segmendijuht Martin Rand ütles, et pakutud idee sobib täpselt sihtgrupile. „Tean oma kogemusest, kui keeruline on väikeettevõtet hästi ära majandada ning kui oluline on iga kokkuhoid. Oma keerukuse tõttu on paraku just raamatupidamine see teenus, mida ka väikeettevõtted on hoolimata väikesest töömahust sunnitud sisse ostma.

Ma usun, et koostöös meie teiste teenustega muudab raamatupidamisrakendus paljude Eesti väikeettevõtete äri oluliselt lihtsamaks ja ka tulusamaks,” rääkis Rand.

Parim meeskond sai auhinnaks 1000 eurot ja partnerluslepingu Elion Ettevõtted AS-iga.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

10

teenused

Autor: Erik Aru • Fotod: Reuters

Suurema osa maailma majandusest moodustab teenustesektor Viimasel paarisajal aastal on majanduskasv ja majanduslik võimsus seostunud eeskätt ikkagi tööstuse kasvamisega.

Nüüd liigub aga teatepulk aina enam teenustesektorisse.

L

aialt levinud mõiste „arenenud tööstusriik” on praeguseks täiesti aegunud. Riikides, mida Maailmapank liigitab kõrge sissetulekuga maade hulka, annab teenustesektor koguni 73 protsenti sisemajanduse koguproduktist (SKP). Isegi madala sissetulekuga riikides moodustavad teenused ligi poole, 46 protsenti SKP-st. Lisaks sõltub nii tööstuse kui ka teenusepakkujate areng aina enam erinevatest teenustest, nagu telekommunikatsioon, transport ja finantseerimine. Rääkimata sellest, et tervishoiu- ja haridusteenused määravad suuresti ettevõtete kasutada oleva tööjõu kvaliteedi.

Olukord, kus majandusest suurema osa moodustab teenustesektor, on arenenud maailmas suhteliselt uudne. Samamoodi on suur osa Teise maailmasõja järgsest ajast arenguriikide majanduspoliitikas valitsenud eeskätt kallutatus tööstussektori eelisarendamise suunas. Ühest küljest on tegu minevikust pärineva eelarvamusega – tööstusrevolutsioonist saadik on ju majandusareng seostunud eeskätt tossavate korstnatega.

Kuna nende kaudu on saabunud rikaste maade jõukus, siis mõni ime, et vaesemadki neid jäljendada püüdsid. Mõnevõrra teisejärguline oli põhjus, et teenused reeglina kuuluvad (õigemini, on kuni viimase ajani kuulunud) nii-öelda mittekaubeldavate hüviste (ehk selliste, mida ei saa eksportida) hulka.

See põhjus oli vähemoluline sellepärast, et enamik arengumaid ei püüdnudki tükk aega midagi eksportida – lihtsalt keegi ei uskunud, et jõukas maailm vaesemate riikide pakutava vastu huvi tunneks.

Rikkas maailmas toimunud protsesse iseloomustab hästi Apple’i endise tegevjuhi John Sculley kommentaar intervjuus veebilehele CultofMac.com. „Kui mina seal olin (aastail 1983–94 – toim), kutsusid inimesed Apple’it verikaalselt integreeritud reklaamiagentuuriks, mis ei olnud kompliment,” meenutab Sculley. „Tegelikult täna on kõik sellised. Selline on HP; selline on Apple; ja sellised on enamik ettevõtteid, sest nad ostavad sisse EMS-i – elektroonika tootmisteenused.” Loomulikult ei kehti see tähelepanek ainult elektroonikaettevõtete puhul.

Samamoodi on tööjõumahukas tootmine rikastest riikidest madalamapalgalistesse tööjõuküllastesse maadesse kolinud muudeski sektorites, rõivatööstusest laevaehituseni. Jõukatesse riikidesse on aga enamasti jäänud ettevõtete peakorterid, nende tootearendus ja logistiline juhtimine. Kuna tehnoloogia areng on aina kasvava osa teenustest muutnud ka rahvusvaheliselt kaubeldavaks, toimuvad sarnased protsessid ka teenuste alal. Nii on näiteks Indiasse kolinud hulgaliselt tööjõumahukaid teenuseid, kõnekeskustest tarkvaraarenduseni.

Teenuste rahvusvahelise liikumise sta-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

teenused

Kui kaupade liikumist takistavad eeskätt tollid ja muud kaubandustõkked, siis teenuste puhul on seisavad teel ees pigem siseriiklikud regulatsioonid. tistikat kokku arvutata on suhteliselt keeruline. Kaupade liikumisest annab aimu väliskaubandusbilanss, mis aga sugugi ei kajasta kõiki piiriüleseid teenuseid. Kaubandusbilansside järgi moodustasid teenused 2006. aastal umbes viiendiku rahvusvahelisest kaubandusest. Selles on aga arvesse võetud teenustekaubanduse leppe GATS (General Agreement on Trade in Services) neljast teenuste rahvusvahelise liikumise liigist vaid kaht – ühe riigi territooriumilt teise tarnitud teenuseid ja ühe riigi territooriumilt teise tarbijatele pakutud teenuseid. Neile lisanduvad veel kaks liiki – mingi ühe riigi ärilise või professionaalse asutuse (ehk peamiselt tütarfirmade) kaudu teise riigi territooriumil pakutud teenused ja füüsiliste isikute poolt teise riigi territooriumil pakutavad teenused (näiteks nõustamine). Kui needki kaks kaubandusbilansside andmeile liita, moodustasid Maailmapanga analüütiku Bernard Hoekmani ja Neuchâteli Ülikooli professori Michel Kostecki arvutuste järgi teenustega sooritatud tehingud 2006. aastal hinnanguliselt 29 protsenti maailmakaubandusest – mida võrreldes teenuste osakaaluga kogu majandusest on suhteliselt vähe. Näiteks EL-i sees pakutavatest teenustest omab Milaano Bocconi Ülikooli presidendi (ja Euroopa Komisjoni endise voliniku) Mario Monti andmeil piiriülest komponenti vaid viiendik. Siiski peavad majandusteadlased EL-i saavutusi teenuste liikumisvabaduse suurendamisel pigem edukateks.

Eurooplased armastavad sageli sisseoste teha supermarketite asemel turult, see aga vähendab Euroopa jaekaubanduse tootlikkust võrreldes USA-ga aprill 2011

Kui kaupade liikumist takistavad eeskätt tollid ja muud kaubandustõkked, siis teenuste puhul on seisavad teel ees pigem siseriiklikud regulatsioonid. Maailma kaubandusorganisatsiooni WTO kümme aastat väldanud Doha läbirääkimisvooru üks põhiteemasid on ka teenusekaubanduse piirangute vähendamine. Samal ajal on uuringud näidanud, et praegu kõne all olevad miinimumnõuded piiraks teenustekaubandust 1,9 korda rohkem kui parajasti reaalselt kehtivad reeglid. Esmajoones seisavad täiendavale liberaliseerimisele vastu arenevad riigid, kes pelgavad, et selle tulemusena pääsevad küll nende Eesti innovatsiooniajakiri HEI

11

12

teenused

Aina rohkem tööstust on kolinud madalapalgalistesse riikidesse

turgudele ligi teenuseid pakkuvad lääneriikide ettevõtted, kuid vastupidist liikumist ei toimu. Siiski on rikaste riikide vahel suur osa tõkkeid teenuste liikumisele piiratud (kui välja arvata transpordisektor ja tööjõu liikumine), paljud tärkavad majandused aga kõrvaldavad piiranguid ühepoolselt.

Prantsuse keskpanga ja OECD uuring 15 riigi kogemustest aastail 1984–2007 leidis, et regulatsioonide vähendamine eri teenusevaldkondades kasvatas mitte ainult nende sektorite endi, vaid ka teiste majandusharude tootlikkust. Mis on ka arusaadav – tõhusamad juristid või pankurid aitavad ka ülejäänud ettevõtetel konkurentsivõimelisemaks muutuda. Mõju on isegi üllatavalt suur.

Keskmises riigis olnuks kõigi hinna-, turule sisenemise ja teiste konkurentsi piiravate regulatsioonide kaotamine suurendanud aastast tööjõu tootlikkuse kasvu ühe protsendipunkti võrra – teisisõnu, selle rohkem kui kahekordistanud.

Möödunud aasta sügisel avaldatud nõustamisfirma McKinsey uuring viitas, et suur

osa USA ja Euroopa paljuräägitud erinevusest tootlikkuses tuleneb just teenustest.

Täpsemalt viitas uuring, et kaks kolmandikku tootlikkuse kasvukiiruse vahest aastail 1995–2005 tekkis „kohalikes teenustes”, nagu jae- ja hulgimüük. Ühest küljest viitavad tulemused sedagi, et suur osa sellest tootlikkuse vahest on ebaoluline (seda uuringu autorid muidugi ei maini) – mis siis sellest, kui inimesed eelistavad tõhusa supermarketi asemel osta oma kaupu hoopis ebaefektiivsest nurgapoest või kohalikult turult? Eri riikide ettevõtete konkurentsivõimega ei ole säärasel tootlikkusel vähimatki seost.

Teisalt annab uuring ka kasulikke viiteid,

Regulatsioonide vähendamine eri teenusevaldkondades kasvatab ka teiste majandusharude tootlikkust.

kuidas Euroopa teenustesektorit konkurentsitihedamaks ja selle tulemusena ilmselt ka tootlikumaks muuta. Näiteks Itaalias ja Saksamaal on arhitektide ning advokaatide tasudele kehtestatud ülem- ja alampiirid.

Prantsuse, Saksa ja Kreeka notarid ning Kreeka apteegid ei tohi end reklaamida – see aga piirab soodsamat teenust pakkuvate uustulnukate võimalusi end turule sisse süüa. Nii ei ole ka ime, et OECD andmeil kehtib Euroopa teenustesektoris kaks korda rohkem piiranguid kui USA omas.

Hoolimata kõigest sellest on endiselt maailmas väga levinud suhtumine, mis tööstust teistest majandussektoritest kõrgemaks peab. Viimase paari aastakümne arengu jätkudes jääb see veendumus – „tootmisfetiš”, nagu seda nimetab Columbia Ülikooli professor Jagdish Bhagwati – ajale paratamatult jalgu. See viitab aga sellelegi, et ka riigid peaks muutma oma arusaamu sellest, kuidas majanduses tootlikkust ja innovatsiooni soodustada. Harvardi Ülikooli majandusprofessor Dale Jorgenson soovitas intervjuus nädalalehele The Economist: „Mõelge Google’ile, mitte laborikitlitele.“

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

teenused

Autor: Geroli Peedu, Eesti Disainikeskuse disaininõudluse arendusjuht • Foto: internet

Avaliku sektori koostöö disaineriga

EL-i loovuse ja innovatsiooni saadiku Damini Kumari sõnul kujutab disainmõtlemine endast „lähenemist avaliku teenistuse ümberkujundamisele viisil, mis loob inimesi esiplaanile seades lahendusi, mis pole üksnes uuenduslikud, vaid ka elujõulised, otstarbekohased ja kasutamakutsuvad”.

E

luea pikenemine ja sündimuse vähenemine põhjustavad sarnaselt teiste arenenud maailma riikidega ka Eestis rahvastiku järjest kiiremat vananemist. Samal ajal on elukvaliteedi ja heaolu tõus tekitanud elanikkonnas väga kõrged ootused erinevate teenuste kättesaadavusele ja toimimisele. Nii seisavad riiklikud organisatsioonid kasvavate väljakutsete ees: ülalpeetavate ehk sotsiaalset tuge vajavate inimeste hulga suurenemise ning sellest tulenevas maksutulu vähenemise olukorras oodatakse järjest paremaid ja mugavamaid teenuseid. Kuidas seda saavutada?

Disain kui innovatsioon

Selliste väljakutsetega toimetulekuks tuleb tegeleda teenuste pideva arendamise ehk innovatsiooniga. Sealjuures on aprill 2011

oluline lisaks teenuste majanduslikule efektiivsusele ka kasutajamugavus (seda nii teenuse osutaja kui ka teenuse tarbija seisukohalt) ja jätkusuutlikkus nii sotsiaalses kui ka keskkondlikus mõõtmes.

Nende viimaste kriteeriumite saavutamiseks kasutavad edukad organisatsioonid disainimeetodeid.

Disain on tegevus, mille käigus luuakse ja arendatakse välja plaan uue oluliselt

Hea disain ühendab oskuslikult nii loovuse kui ka innovatsiooni.

täiustatud toote, teenuse või süsteemi teostamiseks, mis tagab parima ühilduvuse kasutaja vajaduste, püüdluste ja võimetega ning võimaldab arvesse võtta majandusliku, sotsiaalse ja keskkondliku jätkusuutlikkuse aspekte. Hea disain on süsteemne lähenemine probleemide defineerimiseks, lahenduste leidmiseks ja nende elluviimiseks, sest see ühendab oskuslikult nii loovuse kui ka innovatsiooni.

Maailmapraktika varal saame kinnitada, et disaini abiga on võimalik ka avalikus sektoris väga edukalt luua innovaatilisi ning jätkusuutlikke lahendusi kasutajasõbralikemate teenuste pakkumiseks. EL-i loovuse ja innovatsiooni saadiku Damini Kumari sõnul kujutab disainmõtlemine endast „lähenemist avaliku teenistuse ümberkujundamisele viisil, mis loob inimesi Eesti innovatsiooniajakiri HEI

13

14

teenused

esiplaanile seades lahendusi, mis pole üksnes uuenduslikud, vaid ka elujõulised, otstarbekohased ja kasutamakutsuvad”.

Taani Disainikeskuse 2003. aastal väljatöötatud disainiredel aitab mõõta ettevõtete ja ka avaliku sektori disainikasutuse määra, selle abiga saab organisatsioon seada enda tegevusele uusi sihte ja suundi.

Joonis. Disainiredel

Ilma disainita. Mittekasutajad.

Disain moodustab väikese mitteteadliku osa arendustegevusest ja luuakse teiste eriala inimeste poolt.

Disain kui kujundus. Stilistid.

Disaini kasutatakse vaid toote/teenuse lõpliku välimuse kujundamiseks.

Selleks võidakse kasutada disainerit või ka muud vastava kompetentsiga personali.

Disain kui protsess. Strateegilised kasutajad.

Disain ei ole töö tulemus, vaid töövorm, mida kasutatakse arendusprotsessis algusest peale koostöös teiste osapooltega.

Disain kui innovatsioon.

Disainer on kaasatud visioonide ja strateegiate väljatöötamisse. Disain on kõigi organisatsiooni toimingute lahutamatu osa.

Eestis 2007. aastal tehtud uuringu kohaselt asuvad nii siinsed ettevõtted kui ka avaliku sektori organisatsioonid keskmiselt tasemel 1.6–1.7, mis tähendab, et enamik organisatsioone ei pööranud sel ajal disainile mingit teadlikku tähelepanu. Ühe põhjusena võib välja tuua, et avalike teenuste osutajatel jääb puudu teadmisi ja oskusi, kuidas kasutada disaini innovatsiooni tööriistana. Valdav on arusaam, et disaineri abiga saab loodut kaunistada, näiteks töötades disaineriga koos välja trükiste ja visiitkaartide väljanägemist, ent teadmine, kuidas disainer oma professionaalsete oskustega uudsel ja looval viisil probleemidele lahendusi loob (näiteks kuritegevuse leevendamiseks pimedas pargis saab valgusinstallatsioonidega luua sõbralikuma koha), ei ole meie praktikasse veel jõudnud.

sign Council hinnangul võib disaini metoodikate rakendamine parandada avaliku teenuse osutamist viies võtmevaldkonnas: Personaliseeritud teenuste arendamine. Disaini meetoditel on oluline roll kasutaja vajaduste määratlemisel ning vajadustest lähtuvate teenuste arendamisel.

Näiteks disaini meetodeid kasutades kaardistatakse nii patsiendi kui ka tohtri teekond ning kogemused raviteenuse kasutamisel ja osutamisel ning tuuakse välja kitsaskohad, mis tekitavad segadust või ebamugavust. Kaardistuse tulemusel saab alustada uue, mõlemaid osapooli rahuldavama süsteemi väljatöötamiseks.

Disaini rakendamine

Suurbritannia disainiorganisatsiooni De-

Klienditeenindaja teadmiste rakenda-

mine. Rakendades klienditeenindaja teadmisse ka disaini meetodid, saab muuta teenust paremaks. Näiteks Suurbritannias läbiviidud töötoas aitasid disainerid teenindajatel aru saada, kuidas nende teenuseparenduse ideed võiksid töötada teenusedisaini kontekstis.

Riskide maandamine prototüüpimise abiga. Prototüüpimise tehnikad lubavad loodava teenuse ideed varakult testides riske maandada, et tuvastada võimalikud probleemid. Näiteks Eestis läbiviidud vabaühenduste liidu EMSL projektis „Seitse ühe hoobiga” töötati iga loodava teenuse puhul välja esialgne teenuse prototüüp, mida testiti koos sihtrühmade esindajatega. Testimisel selgusid kasutajaliidese osad, mis olid kasutajatele arusaamatud

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

teenused

projektist ei ole disaini lõpptulemus nii üheselt ette defineeritav ning lahenduste soovitud suunas arendamine vajab pidevat koostööd tellijaga.

Eestikeelset teavet ja kirjandust disainjuhtimise kohta jagab Eesti Disainikeskus, kes viib läbi ka disainialaseid nõustamisi, infopäevi ja täiendusõpet. Järgmine avalikule sektorile suunatud täiendusõpe toimub 6. ja 25. aprillil. Lisainfot koolituste kohta leiab Disainikeskuse kodulehelt www.disainikeskus.ee

Hea disain on süsteemne lähenemine probleemide defineerimiseks, lahenduste leidmiseks ja nende elluviimiseks.

Disainiga luuakse süsteemidele, keskkondadele, toodetele ja teenustele: * majanduslikku efektiivsust * kõrgemat lisandväärtust * suuremat konkurentsieelist * kasutajamugavust atraktiivsust

või kus nad ootasid süsteemilt tagasisidet ja lähtuvalt sellest tagasisidest viidi sisse muudatused.

parema efektiivsusega kommunikatsioonikanalid patsientide ja tervishoiutöötajate vahel.

Efektiivsuse suurendamine. Disainist juhitud lähenemine teenuse innovatsioonile aitab tuvastada ebaefektiivseid lahendusi ja seeläbi raha kokku hoida.

Disainiprotsessi juhtimine

Disaini liigid: •• Tööstus- ja tootedisain •• Informatsiooni- ja graafiline disain •• Keskkonnadisain •• Teenuse- ja elamusedisain •• Rõiva- või tekstiilidisain •• Disaini- ja tootearendusealane nõustamine

VIITED

Kasutajatele suurema kontrolli andmine. Boltonis läbi viidud Open Healthi projekti raames julgustati diabeetikuid ise oma olukorra üle kontrolli võtma. Design Councili juhitud disaineritest, poliitikutest ja sotsiaalteadlastest koosnenud meeskond suunas sihtgruppi kuulunuid disainimeetodeid rakendama ning kasutajatele suuremat tähelepanu pöörama. Töö tulemusena saavutati märkimisväärselt aprill 2011

Eduka disainiprojekti läbiviimiseks on oluline nii hea disainimeeskond kui ka asjatundliku tellija olemasolu. Tellija jaoks algab disainiprotsess enda vajaduste ja olukorra kaardistamisest, mis on aluseks lähteülesandele. Kuigi disainiprotsessi juhtimisel on palju sarnasusi üldise projektijuhtimisega, peab tellija hea tulemuse saamiseks siiski tundma disainiprotsessist tulenevaid eripärasid. Hea lähteülesande korral on disainiprojekti läbiviimine ladusam ning määratud hindamiskriteeriumite alusel on võimalik hinnata teostatud tööde kvaliteeti. Erinevalt tavalisest

•• 1 Määratlus, mis pakuti välja ELi arutelu “Disain kasutajakeskse innovatsiooni käivitajana” raames, ettevõtluse ja tööstuse peadirektoraat, aprill 2009. Seda määratlust toetas 78% avalikule arutelule vastanutest.

•• 2 Kumar, D. ja McNulty, S. (2009) Design Thinking Underpinning our Future Competitiveness and Capacity to Innovate, lk.16 •• 3 www.ddk.dk •• 4 Melioranski, Ruth-Helene, (2007) Loov Eesti 2 Eesti Kunstiakadeemia •• 5 www.designcouncil.org.uk/ Eesti innovatsiooniajakiri HEI

15

16

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Autor: Henry Chesbrough • Fotod: Reuters

Avatud innovatsiooni viimine teenustesse Viimastel aastatel on avatud innovatsioon muutnud seda, kuidas paljud ettevõtted mõtlevad tootearendusele. Kuid avatud innovatsioon võib – ja peaks – kehtida ka teenuste puhul. Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

H

enry Chesbrough on California Ülikooli Berkeley linnaku Haasi-nimelise Ärikõrgkooli Avatud Innovatsiooni Keskuse tegevdirektor. Ta on kirjutanud avatud innovatsioonist mitu raamatut, sealhulgas „Open Services Innovation: Rethinking Your Business to Grow and Compete in a New Era” (Jossey-Bass, San Francisco, 2011). Ta on ka veebisaidi www.openinnovation.net kaasjuht.

Aastal 2004 istusin Paul Horni kabinetis IBM-is. Horn oli tollal IBM-i vanemasepresident teadusuuringute alal, juhtis IBM-i 3000 teadustöötajat. Meil oli imetore vestlus innovatsioonist ja edust, mida IBM oli saavutanud tänu oma teadustegevusele. Meie kokkusaamise lõpul esitasin Hornile viimase küsimuse: milline on teie suurim probleem praegu?

Horn ütles mulle, et tema suurim probleem oli asjaolu, et tema teadustegevus oli suunatud toetama ettevõtet, mis valmistas tooteid: arvutisüsteeme, servereid, suurservereid ja tarkvara. Aga suurem osa IBM-i käibest tuli teenustest, mitte toodetest. „Ma ei suuda säilitada IBM-i juures mainimisväärset teadustegevust, kui meie uuringud ei mõjuta enamat kui poolt ettevõtte tulevasest käibest,” nentis Horn.

Väljakutse, mille Horn selles vestluses sõnastas, ei olnud IBM-ile ainuomane. Tegelikult ei vaata väljakutse, kuidas teenuste vallas innovatsiooni teha, vastu ainult ettevõtetele, vaid ka tervetele riikidele. Maailma arenenud majandused on kasvavalt muutunud teenustekeskseks: teenused annavad enam kui 70% rikaste riikide klubi OECD maade agregeeritud sisemajanduse kogutoodangust ja tööhõivest.1 Sellistes riikides nagu USA esindavad tooted aina väiksemat ja väiksemat osa majanduspirukast – iseäranis tänu Hiina ja teiste madalamapalgaliste maade esiletõusule tootmise vallas.

Arenenud riikide oluline probleem on see, et me teame palju vähem sellest, kuidas innoveerida teenuste vallas, kui sellest, kuidas arendada uusi tooteid ja tehnoloogiaid.

Ettevõtte ümbermõtlemine – teenuse vaatenurgast

Kaalugem ettevõtte klassikalist sõnastust kui majandustegevuste väärtusahelat, mis annavad tootele lisandväärtust. Michael Porteri hästituntud raamat „Competitive Advantage” sisaldab seda tüüpi väärtusahela illustratsiooni.2 Porteri kirjelduses väärtusahelast tulevad sisendid ettevõttesse ja muundatakse läbi rea protsesside väljunditeks. Mõni protsess kuulub põhitootmistegevuste hulka (sisendlogistika, tootmine ja

müük, väljundlogistika), samal ajal teised on tootmist toetavad tegevused (inimressursid, tehnoloogiaarendus, ostud). Kuid Porteri kirjelduses väärtusahelast on toode ilmselge kese. „Teenus” tuleb alles päris selle diagrammi lõpus, just enne seda, kui toode jõuab kliendini. Teenuse roll näib olevat piiratud toote müügi võimaldamisega või toote töökorras hoidmisega, kui see on juba müüdud.

Porteri väärtusahel on olnud võimas vahend ettevõtete ja selle, kuidas neis innoveerida, kontseptsionaliseerimisel. Seda õpetatakse laialdaselt ärikõrgkoolides üle maailma. See on ka sisse kirjutatud terve müriaadi ettevõtete tegevusprotseduuridesse. Ja see peegeldab ka paljude tippjuhti-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Kliendid sageli ei taha toodet ennast, vaid pigem mõju, mida toode tekitab.

samine ei pea tähendama kliendile võtkevõi-jätke-stiilis ettepaneku esitamist; selle asemel on kutsutakse klienti sageli teenust ühiselt looma.4 Kaasamise ja ühise loomise protsessis saadakse kliendilt sõnastamatut infot, (ja klient saab ka sageli sõnastamatut teavet teenusepakkujalt). Teenusepakkuja võib kasutada seda lisateavet kogemuspunktide, kus klient puutub otseselt kokku teenuse väljunditega, disainimiseks või rafineerimiseks. Need kogemuspunktid tuvastatud, tehakse kliendi jaoks teenusepakett (või arendatakse olemasolevat teenust edasi). Kliendikogemus tekitatakse sellest tegevusvõrgustikust. Ümbritsev keskkond meenutab meile, et pakkuja ei pea tarnima kogu teenust ise; selle asemel võib pakkuja koordineerida nii siseste kui ka väliste teenuste toimetamist kliendile.

LEGO Mindstorms robotite seeriast arenes välja teenusteäri, mis keskendus teaduse ja tehnoloogiaharidusele põhikoolis.

de suhtumist oma ettevõttesse: oluline töö käib toote ümber.

Siiski pakuvad mõned olulised vastuhääled teistsugust vaatenurka. Harvardi Ärikõrgkooli kunagine professor, kadunud Theodore Levitt olevat märkinud oma tudengitele, et kliendid sageli ei taha toodet ennast, vaid pigem mõju, mida toode tekitab.

Tema kuulsas näites ei taha kliendid puuri; nad tahavad auke, mida puur suudab teha.

Peter Drucker tegi suuresti sama tähelepaneku: „See, mida kliendid ostavad ja väärtuseks peavad, ei ole kunagi toode. See on alati kasulikkus – see tähendab see, mida toode tema heaks teeb.”3 Oma ettevõttele kui teenusepakkujale aprill 2011

mõtlemine nõuab eemaldumist Porteri tootele suunatud väärtusahelast ning Levitti ja Druckeri teistsuguse kliendile lähenemise omaks võtmist. Teenuste jaoks peab väärtusahela asendama teistmoodi graafikuga – sellisega, mille keskmes on kliendikogemuse loomine.

Teenuste väärtusvõrgustikus, nagu joonisel näidatu, ei ole lihtsat lineaarset protsessi, kus materiaalsed sisendid muundataks väljunditeks ja transporditaks kliendile. Selle asemel on iteratiivne protsess, mis hõlmab klienti, ja mille tulemuseks on kliendikogemus. Protsess algab kliendi kaasamisega, kas siis jah-ei-vastust mittevõimaldavate küsimustega tema vajaduste kohta või siis mingi teenusepaketi laiendamisega. Kaa-

See tsükkel võiks praktikas toimida järgnevalt. Võimalik klient võtab ühendust teenusepakkujaga seoses probleemiga, mida ta tahaks lahendada. Pakkujal on olemas vajalikku oskusteavet. Nad hakkavad arutlema, kas lahendataval probleemil ja pakkuja oskusteabel on olemas ühisosa. Pakkuja esitab hoolikalt küsimusi, et probleemi õigesti diagnoosida, samal ajal kui klient annab lisainfot oma spetsiifilise situatsiooni ja konteksti kohta (see on punkt, kus hakatakse jagama sõnastamatut teavet). Võidakse välja arendada mõni puutepunkt, nagu ettepanek, mis töö on vaja ära teha. Sellised punktid selgitavad probleemi ja pakkuja võimet seda lahendada; need loovad ka uusi jagatud kogemusi kliendi ja pakkuja vahel.

Pakkuja teeb pakkumise ja klient kiidab selle heaks või annab lisainfot, millised on tema täiendavad vajadused, mida pakkuja ei ole veel arvestanud. Ja nii võib tsükkel jätkuda, kuni saavutatakse kliendi heakskiit või äraütlemine.

Oma varasemas töös väitsin, et ettevõtted peaksid korraldama oma innovatsiooniprotsessi nii, et nad muutuksid avatumaks välisele teabele ja ideedele. Ma soovitasin ka, Eesti innovatsiooniajakiri HEI

17

18

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

et ettevõtted laseksid oma sisemistel ideedel ja teabel rohkem väljapoole voolata, kui neid firma sees ära ei kasutata.5 Kuid minu algne arutelu avatud innovatsiooni teemal vastandas seda tavapärasele sisemisele T&A-le ning tehnoloogia- ja tootearendusele; selle mõjul asetus fookus rohkem toote- ja tehnoloogiainnovatsioonile kui teenuseinnovatsioonile.

Innovatsioon toimib teenuste vallas teistmoodi osaliselt seetõttu, et sellises äris on kliendi roll erinev.

Avatud innovatsioon toimib teenuste vallas veidi teistmoodi, osaliselt seetõttu, et sellises äris on kliendi roll erinev. Teenused on loomult mittemateriaalsed, nii ei saa klient sageli täpsustada, mida ta tahab. Tarnitud teenuseid on sageli palju raskem mõõta. Ja erinevad kliendid võivad sama teenust erinevalt kogeda.

ja eristumisalgatuste kokkurühmitamisel saab luua projektiportfelle, mis on samavõrd innovaatilised kui toote- ja tehnoloogiafirmade omad. Avatud innovatsiooni kasutamine võib aidata ettevõtetel saavutada teenustekäibe kasvu.

Lisaks toimivad innovatsiooniprotsessid teenustes erinevalt. Vähestel firmadel on enda pakutavate teenuste tarbeks T&A. Formaalset etappide-väravate protsessi, mida paljudes suurfirmades kasutatakse uue toote arendamise projektide edendamiseks, tõenäoliselt ei rakendata. Võib olla, et klient peab osalema kogu innovatsiooniprotsessis. Sõnastamatu teave võib välja tulla ainult innovatsiooniprotsessi käigus, seega ei saa seda varem koguda. Isegi protsessis osalevad inimesed võivad erineda: IBM-i ja Xeroxi uurimiskeskus Palo Altos näiteks palkab oma teenuste uurimise personali hulka doktorikraadiga sotsiolooge, antropolooge ja majandusteadlasi.

Siiski peab iga teenuseid müüv ettevõte tegelema innovatsiooniga, et eristuda ja kasvada. Nende kasvuradade leidmine nõuab uusi algatusi, mis mitte ainult ei täiusta parajasti pakutavaid teenuseid, vaid kaaluvad selle teenuse laiendusi või isegi täiesti uusi teenusepakette. Nende kasvu-

Kuidas avatud innovatsioon kohandub teenustele

Mõni avatud innovatsiooni kontseptsioon sobib hästi teenuseinnovatsiooni. Avatus üldiselt viitab teistega jagamise moodustele ja nende koostööle kutsumisele. Avatud innovatsiooni mudelis on kaht liiki üksteist täiendavat avatust. Üks on „väljast sisse”, mille puhul ettevõte kasutab oma äris rohkem ära väliseid ideid ja tehnoloogiaid. Selles kontekstis tähendab avatus ülesaamist „see ei ole meil leiutatud” sündroomist, mille puhul ettevõte monopoliseerib oma innovatsioonide allika, ja uute väliste kaastööde teretulnuks kuulutamist.

Teist liiki avatus on „seest välja”, mille puhul ettevõte lubab mõnd oma ideed, tehnoloogiat või protsessi kasutada teistel firmadel. Siin tähendab avatus ülesaamist „seda ei meil müüda” sündroomist, mille puhul ettevõte monopoliseerib oma innovatsioonide rakendamise, keelates kasutuse väljaspool oma äri. Sisemuse avamine tähendab, et teretulnuks kuulutatakse ettevõtte ideede

välisest kasutamisest saadavad tulud. Vaatleme kumbagi avatust eraldi, kuidas need kohanduvad teenuseinnovatsiooni.

Välise sisse toomine: LEGO. Ettevõtted võivad teha enamat klientide kaasamiseks oma innovatsiooniprotsessidesse, kui vaid nende jälgimine. Mõni ettevõtte, nagu LEGO, on saavutanud suurt edu, lastes klientidel luua tootedisaine.6 LEGO puhul oli selle nähtuse varaseks näiteks LEGO Mindstorms, kuhu kuulusid plastosadega programmeeritavad mootorid. See lubas klientidel ehitada LEGO konstruktsioone, mis suutsid ise liikuda. Hea küll, keegi häkkis nende mootoritega kaasas olnud tarkvara, et teha omapoolseid muudatusi, mis paneks konstruktsioonid rohkem asju tegema. Esialgu mõtlesid LEGO inimesed, et see on ebaseaduslik ja tuleks ära lõpetada.

Pärast edasist kaalumist muutis ettevõte suunda. See avas oma tarkvara, nii et igaüks sai seda muuta, ja jälgis, mida kliendid otsustasid luua. Üks selle radikaalselt avatud lähenemise tulemusi oli see, et USA-s töötati välja terve põhikoolikursus lastele LEGO abiga robootika õpetamiseks. Õpilased õppisid nüüd programmeerimist ja disaini, ehitades LEGO sõidukeid, mis järgiksid põrandale märgitud rada või viskaksid palli korvi. Toimus isegi võistlusi, millest osavõtjatele anti komplekt ülesandeid. Sel moel tekitasid LEGO tooted teenusteäri, mis keskendus teaduse ja tehnoloogiaharidusele põhikoolis.

Sisemise välja viimine: Amazon.com.

Amazon ei ole loonud ainuüksi avatud teenuse innovatsiooni välise sissetoomisega – meenutame klientide arvustusi Amazonis ja kolmandaid osapooli, kes Amazoni saidi kaudu tooteid müüvad – vaid ka viies oma

Teenuse roll tavapärases väärtusahelas Michael Porteri klassikaline raamat „Competitive Advantage” sisaldab ettevõtte kui väärtusahela kirjeldust – jada majanduslikke tegevusi, mis lisavad väärtust. Kuid Porteri tegevustejadas tuleb teenus protsessi lõpus, just enne seda, kui toode jõuab kliendini.

Muud funktsioonid, nagu ost ja inimressursid

Sisendlogistika

Tootmine

Väljundlogistika

Turundus ja müük

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

Teenindus

aprill 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Kliendikogemuse loomine: teenuste väärtusvõrgustik Teenuste väärtusvõrgustikus, nagu siin näidatu, puudub lihtne lineaarne protsess, millega materiaalsed sisendid muundatakse väljunditeks ja viiakse kliendile. Selle asemel on iteratiivne protsess, mis hõlmab kliendi osalemist. Oranžid nooled esitavad võimalikke klientidega suhtlemise punkte.

Teenuse koos loomine

Kliendi kaasamine

Teenusepakett

Sõnastamatu info saamine Kogemuspunktide disain

Ümbritsev keskkond Sisaldab kliente; võib sisaldada ka partnereid, konkurente või muid kolmandaid osapooli.

Ettevõtte piir

sisemisi ideid välja. Amazoni muutudes aina edukamaks asus ettevõte partnerlusse suurte jaemüüjatega, kes tahtsid omaenda veebisaite, millel kaupu pakkuda. Jaemüüjad mõistsid, et Amazon teadis väga palju jaemüügi veebisaidi juhtimisest ning nad tahtsid seda kogemust rentida ja enda heaks tööle panna.

Amazon oleks võinud suhtuda oma oskusteabesse selles valdkonnas kui ärisaladusse ja keelduda selle jagamisest teistega.

Selle asemel nägi Amazon uut ärivõimalust tekitada täiendavat väärtust oma teadmistest internetijaemüügi ja veebisaidi taristu kohta. Amazon aitas teistel jaemüüjatel arendada oma veebisaite. Seejärel läks ettevõte veelgi kaugemale, pakkudes end neid kolmandate osapoolte veebisaitide hostiks oma serveritel, muutudes seega nende jaemüüjate taristupakkujaks. Mõnel juhul sooritas Amazon isegi jaemüüja jaoks tehingu kauba ja täideviimise osa. See oli Amazoni jaoks jõuline moodus oma teadmiste eest tasu saamiseks – viies enda jaoks rajatud taristu välja turule, et teised ettevõtted saaks seda kasutada.

Hiljem on Amazon loonud veel ühe äri, mis tema teavet ära kasutab. Amazon pakub võimalikele klientidele pilveraalinduse teenuseid. Paljudel ettevõtetel, mis on Amazonist palju väiksemad, puudub äri maht ja osaprill 2011

kusteave, et arendada ning hallata omaenda infotehnoloogiavarustust ja -personali. Selliste klientide jaoks hostib Amazon ettevõtte IT-funktsioone ja võtab tasu vaid tegelikult kasutatud teenuste eest. Kliendid saavad muuta millegi, mis oli suur püsiinvesteering valdkonda, milles neil puudus suur osa vajalikust oskusteabest, muutuvkuluks, mida haldab keegi palju kogenum ja teadlikum.

Tänu mõistmisele, et osa tema teabest ja taristust saab võimendada avatud teenuste rajamiseks, on Amazon loonud endale tugevama, väärtuslikuma äri.

Kuidas avatud innovatsiooni soodustada

Tunnistagem, ei ole lihtne suunata oma ettevõtet avatud teenusteinnovatsiooni poole – iseäranis, kui tegu on toodetele suunatud firmaga. Keskendumine selle, mis on väärtus kliendi jaoks, on õige rada, millelt alustada teekonda rohkem teenustele suunatud lähenemiseni ärile.

Tehke klientidega tihedat koostööd uute lahenduste arendamisel. Üks moodus selleks on pilootprojektid, mis panevad teid kokku konkreetse kliendiga kindla probleemi lahendamiseks. IBM-il on säärane projekt nimega First-of-a-Kind (ingl – esimene omalaadne). Klient ja IBM mõlemad nõustuvad projekti alustamisega, jagades mõlemad teavet, mis sellest sünnib. Klient saab hea

lahenduse oma probleemidele enne konkurente, IBM saab õiguse lahendust taaskasutada seda teistele klientidele müües.

Keskenduge toote asemel kasulikkusele.

Xeroxil on teenusteprogramm nimega printimisteenused, milles ettevõte pakub end haldama kõiki kliendi paljundusmasinaid ja printereid. Klient maksab vaid kindla hinna väljundpaberilehe eest, samal ajal kui kõiki hanke-, installatsiooni-, töö-, hooldus- ja asendustegevusi haldab Xerox. Levitt oleks selle kahtlemata heaks kiitnud: inimesed ei taha tegelikult paljundusmasinaid, nad tahavad koopiaid. Xeroxi pakkumine samuti muudab varasema püsikulu kliendi jaoks muutuvkuluks. Kliendile on see kapitaliefektiivsem ning annab paremaid karjäärivõimalusi töötajatele, kes varem kliendi organisatsioonis paljundusmasinate ja printerite haldamisega tegelesid. Procter & Gamble sõlmis Xeroxiga sellise kokkuleppe ja hindab, et säästab sellega üle veerandi oma printimis- ja paljundamiskuludest.

Muutke oma ettevõte osaks kliendi organisatsioonist. Kolmas, eelmistega seotud võimalus enda tõhusamaks teenuseäriks tegemiseks on enda muutmine osaks kliendi organisatsioonist ja selle protsessidest.

United Parcel Service pakub, et võtab üle klientide terve saadetistefunktsiooni, nii et UPS haldab kõiki oma klientide saadetisi, liikugu need siis UPS-i, USA postiteenistuse või isegi konkureeriva FedExi kaudu. Selle käigus näeb UPS suure hulgal rohkem klientide protsesse, kus läheb vaja saadetisi. See annab UPS-ile uusi ideid uuteks teenusteks.

Näiteks pakub ettevõte nüüd oma klientidele logistilist abi sissepoole suunatud tarnetel ettevõtte tarneahelast. Varem ei olnud kliendi tarneahel UPS-i jaoks nähtav. Uue teenusepaketiga saab ettevõte nüüd pakkuda uusi teenuseid, suurendada oma osa kliendi rahakotist ja leida endale uusi tuluallikaid.

Naastest Paul Horni ja IBM-i juurde, on IBM käivitanud hulga initsiatiive, et arendada oma teenusepakette klientidele. Üks siseinitsiatiiv uute äriideede leidmiseks, innovatsioonijämm, oli piisavalt edukas, et IBM lõi selle ümber uue teenusepaketi oma klientidele. IBM-i arusaamine oma klientide ärimudelitest ja tema uuringud oma müügipoole pakkumisprotsessi täiustamiseks on toonud ettevõttele kümneid miljoneid dollareid.7 IBM-i initsiatiiv Smarter Planet (ingl – targem planeet) paneb ettevõtte tehnoloogia kokku tema teenustega, et anda uusi Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

ärivõimalusi valdkondades, nagu taastuvenergia, linnaplaneerimine, veepuhastus ja -haldus ning ravimiarendus. Praegu on IBM Researchil sadu töötajaid, kes tegelevad ettevõtte suure ja pidevalt kasvava teenusteäri uurimisega. Kuigi nad endiselt arendavad riist- ja tarkvara, uurivad need teadlased ka, kuidas kliendid kasutavad tehnoloogiat ja kuidas kõige paremini disainida protsesse, et kliendid saaks tehnoloogiast võimalikult palju kasu.

Nagu ettevõtted, nagu IBM, Xerox ja UPS, avastavad, aitavad teenused valla päästa kasulikkuse, mida kliendid tootelt tahavad.

Kui pakkuda oma klientidele reaalset väärtust, lähevad nad väiksema tõenäosusega konkurentide juurde, kes pakuvad toote eest veidi madalamat hinda. Teenused ka eristavad teid konkurentidest. Kui te õpite paremini tundma oma klientide probleeme ja protsesse, saate uut teavet uutest täiustustest ja teenustest, millest teie rivaalid midagi isegi teada ei saa. Innovatsioon teenustes on oluline rada uute tulude, kõrgemate marginaalide ja õnnelikumate klientide juurde teenusepõhises majanduses. Ja selle käigus tuleb meie majandusse uus kasv ja rohkem töökohti.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2010. Kõik õigused reserveeritud.

Logistikafirma UPS pakub teenust, et haldab kõiki oma klientide saadetisi, isegi siis, kui need liiguvad konkureeriva FedExi kaudu.

Teenuseinnovatsiooni takistused tootepõhises ettevõttes Tavapärases tootekeskses ettevõttes satub teenustepõhisele lähenemisele ümberminemine kindlasti reale takistustele. Sisemised rühmad, kellele kuulus reaalne võim tootepõhises äris, hakkavad tõenäoliselt teenustele siirdumisele vastu. Sisemised sooritusmõõdikud tõenäoliselt tugevdavad organisatsioonis tootekeskse lähenemise loogikat – ja pidurdavad või isegi karistavad teenustele suundumist. Tüüpiliste näidete hulka kuuluvad: Teenuse hinna muutmine. Tooteorganisatsioonides on teenused sageli komplektis tootega, et paremini müüa. Nii näib teenus kliendile „tasuta”, ja organisatsioonis kuulub võim tooteinimestele, kes

loovad ettevõtte äris raamatupidamisliku kasumi. See ignoreerib vägagi reaalset väärtust, mida teenused loovad. Nii on üks muudatus, mis tuleb läbi viia, on müümisel teenuste korralik hinnastamine ja nende väärtuse üle arve pidamine.

Müügiinimeste tasustiimulite muutmine. Müügitöötajate tasustamisskeemi tuleb samuti muuta, et ergutada neid müüma ka teenuseid lisaks toodetele. Üks hea moodus selle tegemiseks on pakkuda uusi teenuseid oma olemasolevate tooteklientide baasile. Nad ei ole veel valmis rohkem tooteid soetama, kuid neid võib ahvatleda täiendavate teenuste ostmisele, mis muudaks nende olemasoleva toote neile väärtuslikumaks.

See on müügiinimestele suhteliselt

lihtne müügitöö – ja tekitab neis pühendumuse ideele müüa ka teenuseid lisaks toodetele.

Sobilike sisemiste mõõdikute arendamine. Paljud ettevõtted mõõdavad oma äri müügi, toodete brutomarginaali, ärimarginaali ning intressi, maksude ja amortisatsiooni eelse kasumi (EBITDA) järgi. Need mõõdikud sageli alahindavad teenuste väärtust äris, kui teenustel ei ole eraldi hinda. Kasutusele tuleks võtta uued mõõdikud, mis tunnistavad ja tunnustavad teenuste väärtust, nagu kliendi hankimise kulu, kliendirahulolu, klientide säilitamise määr ja kliendi eluea väärtus. Neid mõõdikuid saab samuti jälgida, kuid nende kätte saamiseks tuleb muuta oma süsteeme.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

VIITED

Teenuse väärtusest teavitamine.

Võimalik, et ka kliente tuleb harida selles, kui palju teenused neile väärt on. Palju kliente mõtlevad oma toodetele kui kulule. Teie peate panema nad mõtlema väärtusele, mida toode annab. Teenused rajanevad sellel väärtusel, kasvatades toote eluiga, andes tootele kõrgema töökorrasolekuaja, hoides ära toote rikkimineku või aidates koolitada kliente toodet oma äris suuremal määral ära kasutama. Alati peate alustama väärtusest, mille klient saab, ja mitte kulust. Ning oma teenuste hinnakirja koostamisel peate alati kujundama hinnad hoolikalt nii, et olulise osa loodavast väärtusest – enamikel juhtudel on rusikareegel 50% ja enam – jääks kliendile. aprill 2011

•• 1. OECD, „Productivity Growth in Services” raamatus „OECD Factbook 2008: Economic, Environmental and Social Statistics” (Paris: OECD Publishing, 2008).

Vt ka A. Walfl, „The Service Economy in OECD Countries: OECD /Centre d’Etudes Prospectives et d’Informations Internationals (CEPII ),” OECD Science Technology and Industry Working Papers, working paper 2005/3, OECD Publishing, Paris, February 11, 2005.

•• 2. M.E. Porter. „Competitive Advantage: Creating and Sustaining Superior Performance” (Free Press, New York 1985), 37.

•• 3. Levitti kuulsat märkust mainitakse C.M. Christenseni, S. Cooki ja T. Halli artiklis „Marketing Malpractice: The Cause and the Cure,” Harvard Business Review 83, no. 12 (December 2005):74– 83. Druckeri tsitaadi leiab raamatust P.F. Drucker, „Management: Tasks, Responsibilities, Practices” (Butterworth-Heinemann, Oxford 1999), 57.

•• 4. Sissejuhatuse koosloomesse leiate C.K. Prahaladi ja V. Ramaswamy raamatust „The Future of Competition: Co-Creating Unique Value with Customers” (Harvard Business School Press, Boston 2004).

•• 5. H.W. Chesbrough, „The Era of Open Innovation” MIT Sloan Management Review 44, no. 3 (spring 2003): 35–41 ja H.W. Chesbrough, „Why Companies Should Have Open Business Models” MIT Sloan Management Review 48, no.

2 (winter 2007): 22–28. Vt ka H.W. Chesbrough, „Open Innovation: The New Imperative for Creating and Profiting from Technology” (Harvard Business School Press, Boston 2003).

•• 6. MIT teadlane Eric von Hippel on teinud põnevat tööd „kasutaja tööriistakomplektidega”. Siintoodud LEGO näide sobib selle töö tulemustega hästi kokku. Põhi-

kontseptsioon on võimas ja lihtne.

Kasutajad ise on loovad ja innovaatilised. Organisatsioonid peavad lihtsalt andma neile vahendid põnevate võimaluste loomiseks ning päästma kasutajad valla neid modifitseerima ja kombineerima, nagu nad ise tahavad. See on võimas moodus leida innovatsioonivõimalusi, mida tavapärane turu-uuring ei pruugiks kunagi avastada. Hetkeline järelemõtlemine siiski aitab meil aru saada, et kliente ei saa lihtsalt valla päästa; selle asemel peab neid suunama keskenduma teatud aladele kindlates piirides. Siin tulevad mängu tööriistakomplektid. Komplektid pakendavad teie võimalikke teenusepakette erinevateks objektideks, mida kasutajad saavad soovikohaselt „segada ja kokku panna”. Kuid piirates kasutajaid olemasolevate objektidega, saate asetada teatavad piirid sellele, mida kasutajad nende võimalustega teevad. Tööriistakomplektid panevad sellega teatud piirtingimused nendele variatsioonidele, et neid oleks tulus toota ja turvaline tarbida. Vt E. von Hippel, „Perspective: User Toolkits for Innovation,” Journal of Product Innovation Management 18, no. 4 (2001): 247–257.

•• 7. Rohkem infot IBM-i teenuseuuringutest saadud kokkuhoiu kohta vt H. Chesbrough, „Open Services Innovation: Rethinking Your Business to Grow and Compete in a New Era” (Jossey-Bass, San Francisco, trükis). i. Porteri väärtusahela diagramm erineb veidi sellest tollel põhinevast lihtsustatud tabelist. Siiski sisaldab see sama protsessijada – vasakult paremale – sisendlogistika; tootmine; väljundlogistika; turundus ja müük; teenindus.

Porteri tegeliku väärtusahela diagrammi leiate eelviidatud raamatust Porter, „Competitive Advantage” lk 37.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

teenused

Autor: Allan Miti

•

Foto: internet

eKooli uuendus toob videoloengud ja e-õppevahendid eKool muutub päeviku, õppekavade ja tunniplaani keskkonnast igakülgseid koolivajadusi ühendavaks platvormiks.

Märtsi lõpus avati eKoolis videoloenguid, e-raamatuid ja e-õppevahendeid pakkuv raamatukogukeskkond eKogu.

K

oostöös kirjastustega on uuenenud eKoolis vaatamiseks ja lugemiseks abistavad videoloengud ja e-raamatud õpilastele ning interaktiivsed õppevahendid koolidele ja õpetajatele. eKogu nime kandev rakendus on ühtviisi nii raamatukogu kui ka raamatupood, milles pakutavaid tooteid saab koolitööde keskkonnas osta ja otse online’is piiramatult vaadata. eKooli haldava ettevõtte Koolitööde AS-i juhi Üllar Jaaksoo sõnul on koolidel võetud selge suund kasutada õppetegevuses üha rohkem elektroonseid lahendusi ning integreerida omavahel erinevaid tegevusi.

Seetõttu areneb ka eKool koos koolide ja nende vajadustega, olles igapäevane töökeskkond pea kõikidele õpetajatele, õpilastele, lapsevanematele ning ka koolielu korraldajatele ja koolijuhtidele. „Eestis on väga palju häid algatusi, mis koolide vajadusi lahendada püüavad ning eKool pakub selleks tehnilist platvormi mugava ja turvalise keskkonnana,” räägib Jaaksoo. Lisades, et kontseptsioon „innovation outsourcing” (ingl – innovatsiooni allhange) on ennast internetilahenduste turul igati õigustanud, nagu näiteks Apple’i ja Androidi mobiilirakenduste turg või siis liidestamine ja „single login” (ingl – ühekordse sisselogimise) pakkumine sotsiaalvõrgustike poolt.

Videoloengud eksamiteks valmistumiseks

Näiteks kirjastus Sidrunid ja Siilid pakub eKooli keskkonnas õpilastele videoloen-

guid ja -kursusi kontrolltööde ning eksamite paremaks sooritamiseks. Oma valdkonnas tunnustatud ja hinnatud õpetajad jagavad videoloengute vahendusel nõuandeid ja soovitusi, kuidas kirjutada edukalt lõpukirjandit ning selgitavad tavatunnist põhjalikumalt 9. klassi matemaatika lahenduskäike ja näidisülesandeid. Kirjastuse Sidrunid ja Siilid juhi Raivo Murde sõnul ei jõua õpetajad iga päev iga õpilasega individuaalselt tegeleda ning õpilased ei omanda tundides räägitut ühtmoodi. „Eesti tippõpetajate poolt tavatunnist põhjalikumalt teemat lahtiseletavad videoloengud on nii heaks alternatiiviks kallitele eratundidele ning kursustele kui ka abimaterjaliks õpetajatele ja koolidele ainetundide andmisel,” soovitab Murde. Sidrunite ja Siilide kirjastuselt on lähiajal oodata uusi videoloenguid eelkõige matemaatika, füüsika ja keemia aines põhikooli ja gümnaasiumi õppeprogrammi ning kontrolltööde ja riigieksamite kava kohaselt ning ka teisi õppetööga seotud materjale.

TEA Kirjastuse tegevus eKoolis on suunatud rohkem e-õppematerjalide pakkumisele koolidele ning õpetajatele. Nende toodetust leiab eKogust näiteks põhikoolidele suunatud TEA laste ja noorte veebientsüklopeedia ja gümnasistidele e-Entsüklopeedia ning mitmeid e-raamatuid kooli soovituslikust lugemisvarast. TEA pakub läbi eKooli oma uut veebisõnastikkeskkonda www.keelenet.ee, kus nii õpilane, õpetaja kui ka lapsevanem saab kasutada kirjastuse erinevaid sõnaraamatuid.

TEA Kirjastuse e-Väljaannete osakonna projektijuhi Kaido Katalseppa sõnul tehakse õpetajate jaoks eKooli kaudu kättesaadavaks kontrolltööde lehed ja töövihikud, samuti õpetajaraamatud ning keeleõppe audiomaterjalid. Lähiajal on neil plaanis pakkuda eKooli kaudu ka veebipõhiseid teste ja kontrolltöid. „Oleme veendunud, et e-õppematerjalide osakaal õppeprotsessis suureneb lähiajal oluliselt. E-formaat võimaldab kirjastustel toota õppematerjale odavamalt, mis omakorda teeb selle kättesaadavaks oluliselt suuremale kasutajaskonnale,” nägi Katalsepp eKooli sellises arendustegevuses suuri perspektiive.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

TEENUSED

Interaktiivne eÕpe

Üllar Jaaksoo sõnul näeb eKooli plaan ette arendada välja ka eÕppe keskkond. „See ei ole üksnes videoloengute vahendamine, vaid õppeprotsessi tervikuna teenindav interaktiivne keskkond,” selgitas ta. Tema sõnul on Eestis selles suunas mitmeid katsetusi tehtud ning palju kogemusi saab üle tuua teistest riikidest. „Loodame selles vallas teha koostööd paljude uuendajatega ja ka avaliku sektoriga.”

Plaan on moodustada haridusspetsialistidest, koolijuhtidest, lapsevanematest ja teistest valdkonna inimestest koosnev nõukoda, et tagada eKooli areng huvirühmade vajaduste kohaselt. aprill 2011

eKooli keskkonnas tehtavad arendused ja seal tegutsevate kirjastajate püüdlused haakuvad moodustatava valitsuse koalitsioonilepingu eesmärkidega laiendada eõppe võimalusi, et kergendada koolikotti ja hõlbustada vanemate osalust õpiprotsessis. Samuti plaaniga luua e-gümnaasium, kuhu on koondatud akadeemiline õppevara ja kust nii koolid kui ka õpilased saavad kursusi alla laadida. „Usun, et koolimaterjalide kirjastajad panustavad arendusse ideid ja innovatsiooni, et digitaalsed õppematerjalid muutuksid interaktiivsemaks, põnevamaks ja individuaalsemaks. Kergem ja parem koolikott on õige eesmärk,” ütles Jaaksoo.

ekool eKooli lõi 2002. aastal Vaata Maailma Sihtasutus eesmärgiga muuta kooli ja kodu vaheline suhtlemine efektiivsemaks. 2005. aastast on arendanud eKooli keskkonda Koolitööde AS. Aasta alguses omandas elektroonse õppeinfosüsteemi mitut investorit koondav ettevõte Kriit OÜ.

Nüüdseks on eKooliga ühinenud 440 kooli ja umbes 350 000 kasutajat, mis tähendab 75 protsenti koolidest ja 95 protsenti õpilastest.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

23

24

m-pangandus

Autor: Villu Zirnask

•

Foto: Reuters

Kenya fenomenaalne finantsinnovatsioon Kui Eestis on mobiiltelefon seni jäänud kõrvaliseks panganduskanaliks, siis Kenyas on tänu 2007. aasta märtsis tööle pandud mobiilpangandusplatvormile M-PESA nüüdseks aset leidnud vaata et revolutsioon – mitte kitsalt panganduses, vaid ka ühiskondlikes suhetes laiemalt.

S

amamoodi nagu meie hüppasime 1990. aastatel üle mitmetest rikastes lääneriikides laialt kasutusel olnud, aga tehnoloogia võimalustega võrreldes juba aegunud lahendustest, on tehtud ka Kenyas (ja paljudes teisteski vaestes riikides) – toetudes mobiilsidele. Viimasel tosinal aastal on mobiilside olnud kõige kiiremini leviv tehnoloogia, mida maailma ajaloos seni nähtud. Mobiilside – leviala ja telefonid – on jõudnud ka väga kõrvalistesse ja vaestesse piirkondadesse.

Maa suurust arvestades (580 000 ruutkilomeetrit ja 40 miljonit elanikku) on Kenya väga hõreda traditsioonilise pangandusega riik – vaid 850 pangakontoriga. Enne M-PESA tulekut oli sularahata arveldamine enamikule elanikkonnast kättesaamatu. Kõigest nelja aastaga muutus see väga kättesaadavaks – teeninduspunktide arv, kus sularaha saab laadida mobiilkontole ja vastupidi, on kasvanud 25 000-ni. Mobiilpangandust pakub praeguseks neli Kenya mobiilsideoperaatorit, M-PESA on neist suurima, Safaricomi toode ja omab rohkem kui 80-protsendist turuosa.

Mobiilpangakonto käib kaasas SIM-kaardiga, raha saab liigutada telefonilt M-PESA serverisse saadetava SMS-sõnumi abiga.

SMS-i kaudu saab teavet kontojäägi kohta, saab kanda raha ühelt mobiilpangakontolt teisele. Raha saab nüüd isegi Kenya sügavate kolgaste vahel liigutada kõigest mõne silmapilguga. Mobiilpanganduse klintide arv on kasvanud 14 miljonini, mis tähendab 60 protsenti üle 14-aastastest keenialastest.

Aastail 2008–2010 tegid majandusteadlased William Jack ja Tavneet Suri uuringu, saamaks teada, kes mobiilpangandust kasutavad ja kuidas see on nende elu muutnud.

Selgus, et esimesed M-PESA kasutajad olid jõukamad ja haritumad keenialased, kellele see oli täienduseks tavapärasele pangakontole, mitte esimeseks sammuks sularahata

arvelduste maailma. Kuid mobiilpangandus levis kiiresti ka tavapangandusest puutumata olnud rahvastiku sekka – maaelanikeni, naisteni, väikese sissetulekuga linnaelanikeni. Viimasel ajal on kasutajate arvu kasv kiirem olnud just majanduslikult kehvemas seisus olevates kihtides.

Uuring näitas, et seni on M-PESA kasutatud ennekõike eraisikute vahelisteks ülekanneteks, kõneaja ostmiseks ja säästude hoidmiseks, kuid viimasel ajal on laiemalt levima hakanud M-PESA kasutamine ka anonüümsema iseloomuga tehinguteks – arvete maksmine, kaupade ja teenuste ostmine.

Kõige huvitavam, mis Jacki ja Suri uuringust selgus, on aga see, et M-PESA toimib muu hulgas ka kui omamoodi sotsiaalkindlustusmehhanism. „Me leidsime, et kasutajad suudavad paremini kui mittekasutajad kaitsta ennast ootamatute negatiivsete sissetulekušokkide eest,” kirjutavad nad. Teisiti öeldes teeb mobiilpangandus rahahätta sattunud inimese võimaliku abistajate ringi

suuremaks ja mitmekesisemaks ning abi saamise kiiremaks ja tehingukulud väiksemaks. Samuti viitavad andmed, et mobiilpangandus on suurendanud hädaolukordadeks raha kõrvale panijate hulka.

Sedamööda, kuidas M-PESA kaal võrreldes traditsioonilise pangandusega kasvab (tavaliste pankade kaudu tehtavate maksete koguväärtus on Kenyas mobiilpanganduse omast esialgu veel suurem, kuid vahe väheneb), tõusevad päevakorda ka mobiilpangandussektori riikliku reguleerimise küsimused.

Aga siiamaani on igatahes tegemist puhtakujulise edulooga, mida äpardused varjutanud ei ole.

M-PESA näol on tegemist tõestusega, et majandusprofessor C. K. Prahaladi populariseeritud kontseptsioon varandusest püramiidi põhjas (st kasumlikke ärivõimalusi pakkuv ostujõuline nõudlus on olemas ka maakera rahvastiku vaesemate miljardite seas), pole udujutt ja uute turgude otsimisel tasub kaaluda ka arengumaade võimalusi.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Kas lehte müüb hirmus pealkiri, suur skandaal või eluline lugu?

Inimene tänavalt, kell 17.48

Eesti Päevalehe topeltkülg. On, millest rääkida.

26

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Autor: Robert D. Hof, nädalakirja BusinessWeek Ränioru büroo juht

•

Foto: internet

Televisiooni tuleviku otsinguil Google ja Ränioru nohikud kavatsevad korraldada 70aastases televisioonisektoris revolutsiooni.

Interneti vallutamine oli selle kõrval lihtne ülesanne. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

P

eaaegu igal nädalal mullu veebruarist ja mai keskpaigani vedas Google päranisilmseid külalisi väikesesse ruumi ettevõtte värviküllases peakorteris California osariigi väikelinnas Mountain View’s. Ruumis olid mugav sohva ja tugitoolid, nurgas kõrge tehistaim ja kummutil suur peeneraldusteler. Teisel pool peegelklaasiga akent olevate inseneride ja tootejuhtide valvsate pilkude all sättisid külalised end sisse, süles traadita klaviatuur. Nad otsisid ja vaatasid ABC kanali saadet „All My Children”, jälgisid veebis seriaali „Glee”, vaatasid digitaalsalvestilt „The Daily Show” lindistust või surfasid YouTube’is mööda vaimukaid Old Spice’i reklaame – kõike seda tollel toredal suurel teleriekraanil.

Ettevõte testis oma 12-aastase ajaloo üht julgemat panust: Google TV-d. Tegu on tarkvaraga, mille sihiks on anda inimestele lihtne moodus juurdepääsemiseks kõigele, mida pakuvad tavatelekanalid, ja tohutule sisumerele internetis, seda mõlemat kodu suurimal ekraanil – katse kujundada televisioon internetiajastuks ümber. Initsiatiivi esimene avalik esitlus toimus 20. mail ja Google’i nohikud pidid selleks ajaks kindlad olema, et toode meeldib tavakasutajale, kes vaatab päevas umbes viis tundi telerit. Nii testis Google TV meeskond nädalast nädalasse lugematuid variatsioone kõigest alates otsingutu-

lemuste välimusest kuni ekraani taustavärvideni, lootes teada saada, mis toimib kõige paremini.

Google’il on detailide üle higistamiseks hea põhjus. 1990-ndate keskpaigast saadik on nurjunud mitu kulukat katset veebi telerisse viimiseks. Hübriidid, nagu WebTV Networks, mis kadus 1990-ndate lõpul Microsofti sügavustesse, kannatasid terve müriaadi probleemide all, mille hulka kuulusid nigelad võrguühendused, nõrk riistvara ja kohmakad kasutajaliidesed.

Aga isegi kui nad oleks paremini töötanud, kannatasid need varasemad ettevõtmised siiski suurema häda käes: arendajad näisid olevat unustanud, et inimesed ei olnud ostnud oma telereid veebi sirvimiseks. Inimesed lihtsalt tahtsid televisiooni vaadata.

Seda tahavad nad endiselt. Kuid uued tehnoloogiad ja telerisõbraliku veebisisu hulga kasv paisutavad nüüd programmivaliku mitmekesisuse palju laiemaks sellest, mida on võimalik saada koaksiaalkaabli, satelliiditaldriku või DVD-mängija teel. Interneti tungides viimasesse suurde massimeediumi hakkavad inimesed programmeerima nende enda nišitelevisioonikogemusi. Isegi ainult 60 dollari eest on teleritootjate, Roku- ja Boxee-taoliste idufirmade ning Apple’i-suguste hiiglaste uued seadmed ja tarkvara muutnud lihtsaks veebisisu edastamise suvalisse tele-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

risse. Lisaks veebis tasuta kättesaadavale võib telerist vaadata Netflixi programme kaheksa dollari eest kuus või Amazon Video on Demandi alates ühest dollarist episoodi kohta.

Google TV tarkvara, mille saab kätte Sony paketis Internet TV, neljasajadollarilisel Blu-ray-mängijal ning välisseadmete valmistaja Logitech toodetaval kolmesajadollarilisel boksi ja juhtklaviatuuri komplektil, on kaugelearenenum kui enamik muid turul olevaid tehnoloogiaid. Praegu on Google TV oma olemuselt moodus, kuidas otsida ja vaadata videot olukorras, mis on mugavam kui arvuti ees istudes. Kuid see pakub ka täiemahulist veebisirvijat, nii et kasutajad saavad kätte iga veebisaidi. „Äkitselt on kogu see veebisisu, kõik need miljonid kanalid, teie teleris,” ütleb Google TV vanemtootejuht Rishi Chandra.

Isegi ilma Google’i panuseta on tarbeelektroonikatööstus juba muutnud teleri arvutiks, mida saab ühendada internetiga.

See tähendab, et televisiooni tulevik on nüüd paljude ettevõtjate haardeulatuses: ekraan, sektor, isegi selle sõna tähendus.

Internet pressis end läbi ajalehtede, ajakirjade ja muusika, nüüd kavatseb see muuta televisiooni tuleva aastakümne meedialahinguväljaks. Sellepärast Google teab, et peab asja sekkuma. Kui firma tahab kaitsta oma juhtivat rolli ilmavõrgus, säilitada oma esikohta veebireklaaminduses ja kasvada tärkavatele turgudele, siis ei saa ta riskida sellega, et laseb teistel ettevõtetel kontrollida internetikogemust elutoa teleris. Aga tehnoloogiaga täkkesse rihtimine on vaid üks asi, mida Google peab suutma.

Firma esilekerkimine veebis oli mõnel moel lihtsam, sest internet on täiesti avatud platvorm. Televisioon ei ole. Peale selle, televisiooni juhivad inimesed, kes tõrguvad muutmast aastakümnete vältel rajatud tulusaid ärimudeleid. USA kaabli- ja ringhäälingujaamad, ringhäälingu kohalikud partnerkanalid ning kaabli- ja satelliidivõrgu operaatorid koguvad aastas üle 60 miljardi dollari reklaamiraha. Lisaks annavad miljonid igakuised kaabel- ja satelliit-TV arved USA-s aastas 80 miljardit

aprill 2011

dollarit tulu sellistele operaatoritele, nagu Comcast ja DirecTV, kinnitavad turu-uuringufirma Diffusion Group analüütikud.

Need ettevõtted pööravad ümber ja maksavad igal aastal tasudena umbes 23 miljardit dollarit kaabel-TV-jaamadele, nagu ESPN ja HBO, mistõttu tasuline TV on suurim kasumimootor omakorda säärastele meediakontsernidele nagu Walt Disney, Time Warner, Viacom ja News Corp. Neli suurt ringhäälingukanalit ABC, NBC, CBS ja Fox aina enam nõuavad ja ka saavad samuti selliseid tasusid.

Mõlemad tuluvood – nii reklaamijatelt kui ka vaatajatelt – võivad ohtu sattuda, kui meedium täielikult internetile avatakse. Võimalus kammida läbi veebi igale huvile vastava teleprogrammi jahil võib vaatajaskonda veelgi tükeldada ja see kahandaks peamist veetlust, mis televisioonil reklaamijate jaoks on – tema tohutut ulatust. Ja mida enam sisu on tasuta kättesaadav, seda väiksem stiimul on vaatajatel maksta kaabli eest.

Teoreetiliselt võiks Google pakkuda televisioonisektorile paremat ärimudelit, kuid ettevõte on andnud vähe aimu, millised on tema plaanid reklaamiga Google TV-s. Kindlate plaanide puudumisel on telekanalid kippunud kujutlema kõige hullemat: nad kardavad, et firma püüab varastada nende reklaami või lõhkuda nende lepingud kaabelvõrguoperaatoritega.

Kumbki ei tundu lähitulevikus tõenäoline ja miljonid inimesed juba vaatavad telesaateid oma arvutist. Aga kuigi sektori hirmud näivad liialdatud, on need ka mõistetavad, arvestades kirjastuste vaevasid Google’i ajastul. Samal ajal, kui internetifirma püüab olla meele järele tarbijatele ja navigeerida telesektoris, võiks Google TV anda aimu, milliseks kujuneb lahing televisiooni hinge pärast tänavu ja tulevikus. wGoogle TV sai alguse visioonina, mis oli Vincent Dureau’l, kui ta liitus augustis 2006 Google’iga teleribokside tarkvara firmast OpenTV, kus ta oli olnud tehnoloogiajuht. Tema uus töö oli aidata juhtida allüksust Google TV Ads.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

27

28

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Tegu on praegugi tegutseva ettevõtmisega, mille eesmärk on viia televisiooni iseteeninduslik oksjonistiilis süsteem, mida kasutatakse Google’i programmis AdSense, mis paigutab reklaame peamiselt väiksematele veebisaitidele. Praeguseni ei too TV Ads Google’ile erilist tulu ega muuda kuigivõrd peavoolutelevisiooni; põhiliselt lubab see väikestel reklaamijatel paigutada klippe väljamüümata kohtadele, nagu hilisõhtul või vähem populaarsetes kanalites. Kuid Dureau tahtis ka täide viia pikaajalise unistuse luua televisiooniplatvorm, mida saaks kiiremini täiustada, nagu arvuti või mobiiltelefon. See nõuaks veebirakenduste ja -teenuste toomist telerisse. Probleemiks oli, et veeb ja teler ei olnud endiselt üksteise jaoks valmis. Isegi kui näiteks esimene Apple’i teler märtsis 2007 välja tuli, oli see eeskätt mõeldud video ja muusika mängimiseks iTunesist või võrku ühendatud arvutist: see oli Apple’i „hobi”, nagu ütles firma tegevjuht Steve Jobs.

2007. aasta keskpaigas nägi Dureau, et see olukord oli peagi muutumas. Koduse lairibaühenduse kiirus oli tõusnud piisavalt, et tulla toime videopildiga ja traadita koduühendused levisid laiemalt, tagades internetiühenduse terves majas. Veebis oli ka rohkem, mida vaadata. ABC oli just pannud veebi üles sarjade, nagu „Lost” ja „Grey anatoomia” peeneraldusega seeriaid. Ja YouTube, mille Google hiljem ära ostis, oli fenomen, mille külastajad vaatasid iga kuu umbes 2,5 miljardit amatöörvideot ja telesarjalõiku, millest osa oli ebalegaalselt üles laetud.

Nii otsustas Dureau, vaikne, kuid intensiivne prantslane, kelle peopesades on oma ratastooli väntamisest mustad mõhnad, tegutsema hakata. Oktoobris 2007 esines ta Google TV ideega ettevõtte ärikomiteele. Sellesse kuulub umbes tosin tippjuhti, sealhulgas tegevjuht Eric Schmidt ning kaasasutajad Larry Page ja Sergey Brin, kes otsustavad, milliseid suuremaid projekte Google ette võtab. Dureau viitas, et üle maailma on neli miljardit televaatajat – miljardi võrra rohkem kui veebi ja mobiiltelefoni kasutajaid kokku. Nendeni jõudmine lisaks ilmselgelt Google’i otsingureklaamide või YouTube’i videoreklaamide potentsiaali. Ärikomitee kiitis idee heaks. Dureau hakkas viivitamatult insenere värbama ja projekt sai tõsisemalt hoo sisse 2008. aasta algul.

Kuna enamik tavapäraseid veebikülgi näevad kolme meetri kauguselt telerist vaadatuna kohutavad välja, arvas Dureau ja tema meeskond algul, et nad peavad looma „müüriga piiratud aia”: telerid näitaks veebi alamvormi, mida on muudetud spetsiaalse liidese või juhitud rakenduste abiga, nagu varasemadki veebitelevisiooni hübriidid. 2008. aasta lõpus, kui projekti algusest oli möödunud umbes aasta, muutis Dureau meelt. Ta laskis enne üht koosolekut ühendada oma Apple MacBooki nõupidamisteruumi projektoriga ja rühm hakkas vaatama YouTube’i videoid.

Pildikvaliteet oli nii korralik, meenutab ta, et „me hakkasime mõtlema – miks see siis televisioon ei ole?” See veenis teda: suur jupp veebi oli valmis. Nii muutis ta kurssi ja otsustas pakkuda lisavõimalust kasutada täiemahulist veebisirvijat.

Nende õnneks töötas ettevõte parasjagu üht välja, mis tuli turule nime Chrome all septembris 2008. See andis Google TV-le juurdepääsutee veebi. See ei sobinud küll täiuslikult paljudele veebilehtedele, mida on endiselt raske lugeda ja navigeerida kaugelt sohvalt – kuid samamoodi ei olnud ka iPhone’i versioon Safari veebisirvijast.

Samal ajal oli võimalus kasutada kõikjal veebis liiklemiseks mobiili nii veetlev, et iPhone’i kasutajaid piirangud ei häirinud ja Apple’i seade osutus tohutult menukaks.

Google loodab sedasama saavutada teleril – tüüpiliselt guugellik lootusrikkus.

Samal ajal teadis Dureau, et Google TV vajaks palju rakendusi, et pakkuda sohvasõbralikku, üht klahvivajutust nõudvat kogemust. Veel üks vedamine: vaid kuu pärast Google TV heakskiitmist tõi ettevõtte välja oma operatsioonisüsteemi Android, mis lubab kõigil pakkuda rakendusi mobiiltelefonidele ja teistele tarbeelektroonikaseadmetele. Tänu võimalusele toetuda Androidile muutub Google TV mitmest teisest veebiteleri lahendusest paljulubavamaks televisiooni lahtimurdmisel, et seda ümber miksida, ümber programmeerida ja ümber teha.

Google tegi veel ühe võtmetähtsusega otsuse, mis eristas tema toote teistest ja püüdis televisioonijuhtide tähelepanu. Roku, Boxee, Apple’i ja teiste pakutud tooted pakuvad täiendavat sisu lisaks sellele, mida inimesed saavad tasulisest televisioonist. Need seadmed tuleb HDMIkaabli toel teleriga ühendada ja lisasisu

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

saamiseks peavad kasutajad ümber lülima telekaablilt teisele sisendile. Google TV vastupidi jookseb otse teleril, kui teil on Sony mudel; teisel juhul jookseb see seadmetel, mis ühendatakse nii kaabel- või satelliittoite kui ka teleriga. See lubab kasutajatel pääseda ligi korraga televisioonile ja veebisisule. „Me ei tahtnud, et kasutajad peaks valima veebi- ja telesisu vahel,” ütleb Dureau. Google reklaamib seda lahendust kui näidet oma püüdest paigutada veeb telerikogemusse.

Aga see võib ka väänata kaablioperaatorite käest kontrolli peamise teleekraani üle.

2009. aasta alguses hakkas Google geneerilisi Inteli lauaarvuteid ja täiemõõdulisi Best Buyst ostetud klaviatuure kasutades valmistama võimalikele elektroonikatarnijatele näitamiseks prototüüpe. Ettevõte töötas ka välja partnerluse Dish Networkiga – esimese ja seni ainukese lepingu satelliidi- või kaablilevitajaga. See oli läbimurre, kuna lubab Google’il pakkuda laiemat ja isiklikumat televisioonikogemust. Dishi kliendid saavad kasutada Google’i toodet, et sujuvalt otsida sisu telerist, netist ja omaenda digitaalvideosalvestitest.

Teised partnerlused sündisid Inteli abiga, kellest sai Google TV seadmete mikroprotsessorite tarnija; ettevõte oli aastaid reklaaminud „nutitelevisiooni” lootuses saada oma kiipe uut tüüpi elektroonilistesse seadmetesse. Logitech, mis oli suundumas universaalsete teleripultide valdkonda, pidas juba Inteliga läbirääkimisi telerile mõeldud videokõnede süsteemi asjus. Inteli juhid, mõistes et võiks koordineerida oma ettevõtmisi Google TV-ga, korraldasid 2009. aasta keskel kahe firma esindajate kokkusaamised ja Logitech nõustus peagi Google TV boksi tootma. Intel viis Google’i kokku ka Sonyga, kellest sai Google TV teine tehnoloogiapartner.

Septembris, kui Sony ja Logitech hakkasid palkama oma toodete peale rohkem insenere, liitus Google TV meeskonnaga Chandra, et kiirendada pingutust üle finišijoone.

Andke inimestele, mida nad tahavad Nüüd oli aeg muuta Google TV millekski käega katsutavaks. See tähendas, et Google ja tema partnerid pidid disainima kasutajaliidese, mis töötaks teleril ilma igasuguste tõrgete ja arusaamatute veateadeteta – millegi, mis on Ränioru inseneridele pidevalt kättesaamatuks jäänud.

Nad pidid ka välja mõtlema, kuidas ennetada tavapärase videovaataja ootusi. Osa Google TV ja temasarnaste teenuste unisaprill 2011

tusest on see, et internetiga ühendatud arvutid võiks muuta teleri taas sotsiaalseks kogemuseks, nagu siis, kui terved perekonnad kogunesid teleri ette koos saateid vaatama. Järgmise põlvkonna TV võiks lõpuks kujuneda kodu suure ekraaniga sõlmpunktiks; diivanil lõõgastudes võite reklaami ajal pidada videokõnet oma emaga või näidata peeneraldusega videoid oma lastest oma sõpradele, istuvad nad siis teie kõrval või omaenda sohval kusagil teises riigis. Üks varajane testija kasutas Google TV-d uue auto otsimiseks koos kogu perega – midagi, mis väikese sülearvutiga hästi ei õnnestuks.

Juba on turu-uuringufirma Nielsen avastanud, et palju inimesi – 60 protsenti! – kasutab teleri vaatamise ajal internetti. Tegelikult kasutavad nad neid ühel ajal keskmiselt kolm ja pool tundi kuus, mis on 35-protsendine juurdekasv aasta varasemaga võrreldes. Sageli inimesed saadavad sõpradele sõnumeid või postitavad Twitteris saadete kohta, mida nad vaatavad; septembrikuise MTV Video Music Awards ajal auhinnatud artistid olid 2,3 miljoni säutsu teemaks.

Praegu võtab mõni seiklushimuline sisulooja selle trendi omaks: oktoobris tõi näitleja Seth Green tõsieluveebiseriaali nimega „Control TV”, milles vaatajad hääletasid reaalajas selliste küsimuste üle, nagu mida peategelane peaks hommikusöögiks sööma ja kellega kohtingule minema. Aja kuludes võiks tehnoloogia isegi ära õppida, mida tahaksite tema abiga näha. Miks mitte näiteks teler, mis võib ära tunda teie hääle, kui jalutate ruumi ning pakkuda videopilti ja muid teenuseid, mis on täiesti erinevad nendest, mida teie abikaasa näeks? Või rakendus, mis tooks mängu ajal esile teie fantaasiajalgpalli statistika?

Google TV selliseid trikke veel ei suuda.

Kuid maiks 2010 tundis ettevõte, et oli aeg kontseptsioon, kuigi mitte veel lõpptoode, avalikuks teha. Kui Chandra astus lavale seda tuhandete inimeste ees Google’i igaaastasel tarkvara-arendajatele suunatud I/O konverentsil esitlema, näitas ettevõte, kui oluliseks televisiooniprojekti pidas.

Koos firma enda ülemuse Eric Schmidtiga kogunes lavale staaride meeskond partnertegevjuhtidest, sealhulgas Howard Stringer Sonyst, Paul Otellini Intelist, Charles Ergen Dishist ja Brian Dunn Best Buyst.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Läbi suve istus Logitechi 40-liikmeline Google TV meeskonda California osariigis Fremontis paiknevas kuubikumeres nimega Pit, et täiustada oma Google TV toote disaini, mille nimeks on Revue. Ühel seinal olid väljaprindid kõikidest Google TV seadeekraanidest, millele insenerid kleepisid sildikesi ettepanekutega parandusteks või täiendusteks. Samal ajal pakkis Chandra Google TV prototüüpseadmeid rätikutesse ja toppis neid kohvrisse potentsiaalsetele partneritele üle Aasia, Euroopa ja USA näitamiseks.

Lõpuks, 6. oktoobril San Francisco hotellis Clift – mis juhuslikult asub vaid poolteist miili lõunapool laborist, milles Philo T. Farnsworth edastas 1927. aastal esimese elektroonilise telepildi – näitasid Logitech ja Google esimest Google TV toodet pressile ja maailmale. Peagi järgnes Sony teler.

Kuid saavutuse sära ei kestnud kauaks.

Version 2.0

Vajudes tooli kuubikus, milles ta sageli näitab potentsiaalsetele partneritele Google TV-d, Rishi Chandra ohkas. „Iga päev on uus vahva päev,” ütles ta väsinud sarkasmiga.

Eelmisel päeval, 21. oktoobril – vaid mõned päevad pärast seda, kui Logitechi ja Sony tooted poodi jõudsid – hakkasid ABC, NBC ja CBS blokeerima oma veebisaitidel saadete vaatamist Google TV kasutajate poolt. See paljastas televisiooni ärimudeli karmi reaalsuse: kui inimesed vaatavad saateid uhke telekaga, tahavad telekanalid, et nad teeksid seda läbi satelliidi või kaabli, sest seal voolab tõeline raha. Loomulikult, kanalid näitavad reklaame, kui nende programme veebisaidilt vaadata, kuid veebireklaamid ei ole nii tulusad kui telereklaamid, sest neil ei ole lubada televisiooni tohutut auditooriumi. Mis veelgi olulisem, kaablioperaatorid võiks hakata teisiti suhtuma neisse mahlastesse tasudesse, mida nad maksavad kanalitele programmide edastamise eest, kui viimased on Google TV-l tasuta kättesaadavad. „Puudub põhiseaduslik õigus saada „NCIS: LA” oma koju läbi Google TV boksi,” ütles CBS-i strateegilise arengu vanemasepresident Zander Lurie mullu sügisel ühel televisioonikonverentsil.

See oli suur löök. Ilma juurdepääsuta kõige värskematele saadetele – mis sageli ilmuvad ainuõigusega kanalite veebisaitidele juba päev pärast ekraanilejõudmist – võib Google TV näida potentsiaalsetele

klientidele puudulik. Ja ettevõttel oli vähe võimalusi olukorda omal jõul paremaks muuta. Firma võiks minna sama teed kui Netflix ja hakata telekanalitele nende veebisisu eest maksma, kuid siis oleks Google saadete pakkuja, mitte iseseisev kanal. Chandra pidi tagajärgesid klaarima. Google TV austab televisiooni sissetöötatud äridünaamikat, kinnitas ta. See oli avaldus, mida ta ilmselgelt oli korduvalt harjutanud – ja mis võiks tunduda tuttav kirjastajatele, kellel on raskusi toimetulemisel Google’i mõjuga trükimeediale. „Meie toode on loodud eeldades, et teil on kaabel,” ütles ta. „Parim sisu on kaabeltelevisioonis. Inimesed on suhteliselt rahul.

Mida meie püüame, on võtta täna see kogemus ja täiustada seda suure hulga muu sisuga, mida ei saa pakkuda läbi telekaablitehnoloogia.”

Mõni kaabelvõrk – nagu Time Warneri tall, kuhu kuuluvad TBS, TNT ja HBO – võtavad Google TV vähemalt esialgu omaks. „Me ei taha tegeleda seadmete blokeerimisega,” ütles Jeremy Legg, TBS-i vanemasepresident äriarenduse ja mitmeplatvormilise levi alal. „Meie meelest ei ole see, millega interneti näol tegemist on.”

Siiski, HBO on teatud määral kaitstud: veebis HBO saadeteni jõudmiseks peavad Google TV kasutajad sisse logima ja tõendama, et nad on kaabeltelevisiooni kliendid. Teisisõnu, Google palub oma kasutajatel tõendada, et nad endiselt panustavad ühte televisiooni peamisesse rahaallikasse, mitte ei saa enamikku oma videopildist veebist ega lõika kaablit pooleks.

Tasulisest TV-st mööda hiilimine on täpselt see, mida aina rohkem inimesi teeb. USA kaabel- ja satelliittelefirmad kokku kaotasid 2010 kolmandas kvartalis 119 000 tellijat, ütleb turu-uuringuettevõte SNL Kagan. See on tibatilluke langus võrreldes enam kui saja miljoni kogukasutajaga ja kahtlemata oli selle peamiseks põhjuseks majanduse kehv seis. Aga see oli teine järjestikune langus, pärast kõigi aegade esimest alanemist teises kvartalis. Samal ajal suurenes Netflixi klientide arv 2010. aasta esimese üheksa kuuga 4,7 miljoni võrra.

Need kliendikaotused ei pruugi kaabli- ja satelliidifirmade jaoks veel sellega ka piirduda.

Septembrikuine turu-uuringufirma Strategy Analytics läbi viidud 2000 ameeriklase küsitlus leidis, et neist 13 protsenti kavatses järgmise 12 kuu jooksul oma telekaablist loobuda. „Mu lapsed peavad mind hulluks, sest olen tasulise televisiooni äris, kuna nemad ei maksa televisiooni eest ja vaatavad palju telesaateid ja filme [veebis],” kurtis Dish Networki juht Ergen konverentskõnes finantsanalüütikutele novembris.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Isegi kliendid, kelle veel on kaabel, muudavad oma käitumist kiiresti moel, mis kujutab ennast fundamentaalset väljakutset televisiooniärile. Juba praegu on palju kasutajaid DVD-de ja digitaalsalvestite abiga otsustanud, et nad eelistavad tõmmata sisu siis, kui nad seda tahavad, kus nad seda tahavad, mitte ei liimi end teleriga kohtumiseks sohvale. Kuna internetitelevisiooni tehnoloogiad annavad vaatajatele aina enam valikuid, räägib Michigani Ülikooli meediatehnoloogia professor W. Russell Neuman, „on lükkav tehnoloogia muutumas täielikult tõmbavaks”. Aga televisiooni reklaamimudel eeldab endiselt, et inimesed vaatavad otse sisu ja neile lükatud reklaame.

Google’i ja teiste asjaosaliste toel võiks interaktiivne televisioon, nagu ka internet, pakkuda reklaamidele parema sihtimise võimalust. Inimestele võiks näidata reklaami, mis nende vaatamistavade järgi on tõenäoliselt nende jaoks oluline – ja kanalid võiks sellega saada kõrgemaid reklaamihindu väiksemate auditooriumide eest. (Reklaamiäris hüütakse seda „efektiivsuseks”.) NBC, Foxi ja ABC ühisettevõte Hulu, mis näitab veebis tasuta paljusid teleseriaale, uhkustab, et Nielseni uuringute järgi mäletavad inimesed palju tõenäolisemalt sõnumeid, mida nad on näinud läbi firma näidatavate sihitud reklaamide kui siis, kui näidata samu reklaame televisiooni parimal vaatamisajal. „Me võtame rohkem tasu rohkem sihitud reklaamide eest,” ütles Hulu tegevjuht Jason Kilar hiljuti.

Kuid Google ei ole veel teinud oma kindlaid pakkumisi ning reklaamiostjatel ja -müüjatel on oma põhjused suhtuda sihitud reklaamidesse kahtlustavalt. Brändid, mis reklaamivad teles kõige rohkem, kahtlevad, kas sihitud reklaamid jõuavad piisavalt laia vaatajaskonnani, et avaldada mõju – peamine põhjus, miks nad seni jätkavad televisiooni peale kulutamist. Telekanalid muretsevad, et internetis esilekerkiv meetod inimeste sihtimiseks vastavalt nende huvidele või tegevusele veebis – kasvav alternatiiv tavameedia mudelile osta ruumi saitidel või saadetes, mis lubavad anda kindla vaatajaskonda – võib muuta nende reklaamiaja madalama hinnaga kaubaks.

Olles jälginud tõhusama reklaami mõju sellisele meediale, nagu ajakirjad ja ajalehed, katsetavad telekanalid ja tasulise televisiooni ettevõtted uute ärimudelitega, mis valdavalt põhinevad tellimusmaksul. Hulu on tõkestanud juurdepääsu endale Boxee – ja nüüd ka Google TV – kaudu. Ettevõte toob välja kaheksa dollarit kuus maksva teenuse lootuses luua uus aprill 2011

tuluallikas lisaks reklaamidele. Kaabeltelevisioonivõrgud uurivad samuti versioone autentimismudelist, mida HBO nõuab Google TV puhul. Kaabeltelefirmad kutsuvad oma versiooni TV Everywhere’iks, kuid põhimõte on sama: see lubab vaatajatel näha saateid veebis, kui nad on juba kaabli tellinud.

Sellised püüdlused võivad hoida enamikku inimesi veel mõnd aega tavapärast kaabel- ja ringhäälingutelevisiooni vaatamas – iseäranis siis, kui sellised seadmed nagu Google TV ei suuda massipublikule meele järele olla. Ja esialgsed arvamused on lahku läinud: hoolimata kõigist Google’i uuringutest ja kasutajate testimisest, ütlevad kriitikud, et see on liialt arvuti moodi.

Peale selle on Google TV-l ja selle rivaalidel pakkuda vähe teleri jaoks tehtud rakendusi ning interaktiivse televisiooni jaoks on praeguseni vaid üks surmkindel rakendus: Netflix. 2011. aasta esimesel poolel võib neid tulla veel, kui Google kutsub välised arendajad looma Google TV rakendusi ja pakkuma neid Androidi rakendusteturul.

Praeguseni, ütleb Dishi asepresident tarbetehnoloogia alal Vivek Khemka, „ei ole see kindlasti toode, mida ma saaks turundada hüüdlausega”. Google’i Chandra tunnistab: „See on väga selgelt toote versioon 1.0.” Google ja Logitech töötavad 2.0 kallal, mis tõenäoliselt tuleb välja tänavu, kuigi kumbki firma ei paljasta oma plaane.

Kuid vahepeal võib televisiooni piiramisrõngas liidritel avaram panoraam kergesti silme eest kaduda. Lammutavad tehnoloogiad annavad peaaegu alati uusi mooduseid kasu lõigata, vahel isegi olemasolevatele tegijatele, kelle ärimudelit lagundatakse. Mõni neist tunnistab seda võimalust. „See on elutoas suurepärane aeg,” ütleb CBS-i Lurie. „Inimesed tarbivad rohkem videot. Seega on sisupakkujatel rohkem võimalusi tasu saada.”

Lõpptulemus, ütleb Chandra, on järgmine: „Teie teler läheb iga päevaga paremaks.” Google TV ja temasugused võivad praegu televisiooniärile ohtlikud tunduda, kuid tõenäoline on, et lõpuks – ühel või teisel moel – aitavad nad muuta televisiooni meie elude isegi veel olulisemaks osaks.

Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

intervjuu

Autor: Mikk Salu, mikk.salu@postimees.ee

•

Foto: erakogu, Rene Suurkaev

Heiki Tähis: IT-alal tasub eelistada rakendusharidust ülikoolile IT Kolledži õppejõud Heiki Tähis ütleb, et kõige nõrgemas seisu on Eesti IT-hariduse püramiidis just kõrgkoolide osa. Kui gümnaasiumilõpetaja peaks valima IT-alal kutsehariduse või akadeemilise hariduse vahel, soovitab Tähis kutseharidust, sest seal saab rohkem ja paremat IT-d.

•• Kui hakata hindama Eesti IT-hariduse kvaliteeti, siis kust kohast peaks üldse alustama?

Ma tean ühte viieaastast, kes esimese arvuti sai kolmeaastaselt. Ja ta toimetab ITmaastikul oma pädevuse piires täitsa vabalt.

Need noored, kes täna peale kasvavad, neil pole probleeme tehniliste vidinate kasutamisega.

•• Aga kui rääkida konkreetselt ikkagi IT-kooliharidusest?

Kui rääkida kooliharidusest, siis olen väga kriitiline.

•• Kust kohast IT-kooliharidus praegu hakkab?

Tänapäeva arvutiõpetuse algharidus algab kusagil algkoolis ja pahatihti tähendab arvutiõpe ikkagi kontoripaketi õppimist.

•• Ehk siis Word ja Excel...

Just. Kohati mulle tundub, et sellesamast mudelist, mille ma ise kunagi ammu läbisin, pole midagi muutunud.

•• Aga kas selliste asjade nagu Word või Excel õpetamist on üldse vaja? Äkki piisab ühepäevasest kursusest. Mina pole Wordi ega Excelit õppinud, aga kasutan mõlemat intensiivselt iga päev ja saan hakkama...

Nojah, siin võib vastata lühidalt ja pikalt.

Lühidalt. Sellisel tasemel Wordi ja Exceli õppimist, nagu praegu tehakse, ei pea mina ka vajalikuks. Tollel hetkel, kui sul on vaja kasutamisoskust, oled niikuinii kõik ära unustanud. Kui me aga räägime, kas algõpet on üldse vaja, siis on vastus – on küll. Keegi peab

ära rääkima selle, et kirjavahemärgi ette tühikut ei panda, aga järele küll. Seda tüüpi kirjaoskust on vaja.

Hullem lugu on aga see, et kui räägime tänapäevasest kirjaoskusest, siis peaks noortel olema ülevaade, mida nad täna üldse teha saavad. Mis on blogimise sotsiaalne vastutus? Mis saab siis, kui panen Rate’i või Facebooki oma eelmise läbu pildid ja need jäävadki sinna. Sellist internetis käitumise oskust me noortele ei räägi. See on kooli arvutihariduse ilmselge puudus.

•• Teie kriitika on praegu suunatud põhikooli ja gümnaasiumi tasemele, mitte arvutialase erialahariduse tasemele?

Just, sellest etapist praegu räägin. Selle etapi probleem on selles, et selle asemel, et õpetada mõtlemist ja käitumist, õpetame hoopiski tehnilisi oskusi.

•• Milline on järgmine IT-hariduse etapp?

Tuleks tulla arvutialase kutsehariduse juurde. Kui praegu kutsekooli uksest sisse astume ja vaatame neid võimalusi, siis on kokku aetud päris hämmastavad ressursid.

Tänapäeval on üks keskmine kutsekool väga valge värskelt värskendust saanud maja, kus on väga moodsad laborid või arvutiklassid.

Kui klassis ringi vaatasin, võisin küsida: miks on nii, et kes poole pealt välja kukuvad, lähevad Skype’i tööle…

•• Kes on need inimesed, kes IT alal kutsekoolidest tulevad. Mis on nende tulevik, mis on nende järgmised töökohad? Nad ei lähe ju Skype’i arhitektiks?

Skype’i arhitektiks päris ehk ei lähe. Aga neli aastat tagasi, võin oma kogemusest rääkida, et kui klassis ringi vaatasin, võisin küsida: miks on nii, et kes poole pealt välja kukuvad, lähevad Skype’i tööle…

•• Kas see on metafoor või juhtuski nii?

Tollel hetkel juhtus tõesti nii. Mõned inimesed, kes kutsekoolist, täpsemalt Tallinna Polütehnikumist välja kukkusid, läksid Skype’i tööle. Nad ei läinud küll arhitektiks, aga läksid tehnilise toe poolele näiteks.

•• Aga miks siis oli nii?

Tõde oli selles, et nad kukkusid välja, kuna neil oli õppimise asemel muud asjalikumat teha, eelkõige tööl käia. See, mis haridus täna inimesel on, ei ütle tegelikult, kes ta võiks olla. Ideeliselt aga võiks olla nii, et kutsekoolist tuleksid head tehnikud ja head praktilise poole spetsialistid. Mitte suured mõtlejad, aga need, kes suudavad ajusid liigutada ja kui tulevad sulle koju või tööle, suudavad näha su probleeme ja parandada.

•• Ma toon näite ajalehtedest. Igas ajalehes on palgal mitu IT-inimest, kes peavad hankima tehnikat, pakkuma IT-tuge alates programmide installimisest, võrkude haldamisest jne...

Selline tehniline tugi võiks vabalt olla kutsehariduse teema. Ma ei näe põhjust, miks peaks sellist tööd tegema kõrgharidusega inimene.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

INTERVJUU

•• Milline on IT-kutsehariduse ja IT akadeemilise kõrghariduse erinevus?

Kui vaatame akadeemiliste kõrgkoolide ITerialasid ja võrdleme neid kutsekoolide IT-aladega, siis kutsekoolides räägitakse IT-st palju rohkem kui ülikoolides. Sisuliselt samas ajaraamis tuleb ülikoolis ühele inimesele anda nii kõrgharidus kui ka erialane haridus. Teine inimene (kutsekoolis) saab aga samal ajal ainult oma erialast haridust. Akadeemiline kõrgharidus on selles mõttes tööandja jaoks vähem väärtuslik. See inimene on tegelnud oma taseme tõstmisega, aga tema erialane haridus ei pruugi olla nii suurtesse kõrgustesse jõudnud.

•• Aga milline on siis akadeemilise IThariduse koht selles püramiidis? Kuhu need inimesed võiksid minna? Ma saan teie jutust aru, et valitseb paras segadus, inimene võib tulla kõrgharidusest või kutseharidusest ja siis nad konkureerivad omavahel ühele ja samale töökohale. Pole selget vahet, kes mida teeb? Üks hea tuttav on öelnud, et kõrgharidus näitab tööandja jaoks seda, et inimesel on järjekindlust tegelda millegagi kolm aastat.

Väga sügava erialase teadmisega inimest me sealt ei saa, küll võiksime saada natuke laiema maailmapildiga inimese, kui see, kes tuleb kutseharidusest. Ma loodan, et selleks ei ole vaja kolm aastat kõrgharidust õppida, et mulle koju internetti tuua. Isegi kaks või kolm aastat kutseharidust on selleks liiga palju.

Ma loodan, et kõrgharidusega inimesed suudavad teha midagi muud. Näiteks võibolla nad suudavad tegeleda IT-lahenduste müügiga, mis iseenesest ei nõua suuremaid tehnilisi teadmisi kui koju interneti vedamine, küll aga nõuaks natuke laiemat maailmapilti. Kõige enam aga võikski äkki loota sellele laiemale maailmapildile, et ta oskab tänaste lahenduste seas ringi vaadata ja märgata tühimikke või küsida küsimusi, kas seda asja saaks teha ka kuidagi teistmoodi? Ehk siis võiks sealt tulla ettevõtjad.

•• Kui vaadata praegu ringi IT-valdkonnas toimetajaid, siis mis seltskond see on?

Kes on need inimesed, kus ja mida õppinud?

Esiteks toimetavad meil IT-valdkonnas põhiharidusega inimesed, need on kas iseõppijad või rumala juhuse läbi IT-valdkonna jõudnud inimesed.

Siis on olemas üldkeskharidusega inimesed, kes ühel hetkel on ise õppinud ja pole ülikooli lõpuni jõudnud. Tuleb öelda, et võtmerollides ja sisuliste alade spetsialistid aprill 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

INTERVJUU

ongi üldkeskharidusega või lõpetamata kõrgharidusega inimesed.

Siis on kutsekooli omad, kellest püüame kasvatada valdkonda tundvaid inimesi, kes tööle aga võetakse pahatihti käsitöölistena, midagi konkreetselt parandama või lihtsat töölõiku tegema. Võimaluse avanedes aga need inimesed arenevad hästi kiiresti.

Siis on meil rakenduskõrgharidus, kust võiks saada juba kõrgharitud inimesi, kes peaksid olema valmis kohe kätega mingit tööd tegema.

Kõige kurjem olen ma akadeemilise kõrghariduse peale.

•• Akadeemiline kõrgharidus võiks toota ju arvutiteadlasi?

Kaudselt kindlasti ja kaudselt nad tulevad sellega ka toime. Kui sadakond inimest astub sisse, siis kaks-kolm saab neist täitsa korralikuks teadlaseks. Aga neid on marginaalne osa. Ülejäänud inimestele anname üsna pinnapealse ülevaate, mis asi on IT, ja räägime talle siis juurde muud ilusat. Ma ei ütle, et see haridus kehva on, ma ütlen, et eriala seisukohast ei anna see inimesele suurt midagi.

•• Teie jutust saan ma aru, et ratsionaalselt kaaludes pole akadeemilisse IT-haridust mõtet omandama minna. Sama asja, ehk isegi paremini, saab ka kõrgkoolist või kutseharidusest?

Kui mina oleks tänane gümnaasiumilõpetaja ja mul oleks valida rakenduskõrgharidus või akadeemiline kõrgharidus, siis juhul, kui ma ei taha saada teadlaseks, siis ma valiks raudselt rakenduskõrghariduse. Märksa rohkem räägitakse asjast ja märksa rohkem lastakse asja näppida. Suure tõenäosusega on rakenduskõrgharidusega inimene juba õppimise ajal kokku puutunud praktilise poolega ja suurema tõenäosusega juba oskab konkreetset tööd – tööandja peab tema lihvimiseks ja edasiarendamiseks vähem investeerima.

•• Te enne ütlesite, et just keskharidusega iseõppijad on praegu võtmespetsialistide kohtadel. Kuidas see tekkinud on?

On see ajalooline pärand?

Vast küll jah, ajalooline pärand. Mõni aeg tagasi ja võib-olla isegi täna, kui vaatame ITtippjuhte, vanemaid IT-spetsialiste, siis pahatihti neil pole IT-haridust. Neil võib olla IT-le lähedane haridus. Nad on kunagi elektroonika lõpetanud või elektriinsenerid või jumal teab, mis.

Ilmselt ka 90-ndatel, nendel noortel, kes olid asjas sees, oli suhteliselt suur tõenäo-

IT-kolledži maja Mustamäel

Kui ma täna vaatan, kuidas õpetatakse bakalaureuseõppes, siis on mul hirm.

Inimesed endiselt kuulavad, aga ei räägi kaasa.

sus, et ta jättis oma koolitee pooleli ja läks tööle. Mu oma tutvusringkonnas, kui kutsun inimesi kooli õpetama, siis öeldakse, et tuleks küll, aga kas sa, Heiki, tead, et mul on keskharidus.

On hinnatud mehed, kes pole kõrgharitud, ma ei ütle, et see on hea, aga selline see seis on.

•• Mida tuleks IT õpetamises muuta? Üks väga konkreetne asi ja see kehtib nii IT-kutsehariduse, rakenduskõrghariduse kui ka akadeemilise kõrghariduse kohta – õppija peab rääkida saama ja teha saama. Kui ma täna vaatan, kuidas õpetatakse bakalaureuseõppes, siis on mul hirm. Inimesed

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

INTERVJUU

seal olid fantastilised isikud.

Kokkuvõttes. Eurooplased on laisad ja eestlane on sebija. Meil on energiat panustada ja me teeme. Me toimetame ja see on jube lahe.

•• Mängime sellist mõttemängu, et teie olete Eesti IT-minister, kes korraldab siinset IT-haridust. Millised on teie sammud, missugune peaks IT-haridus siin välja nägema?

Esimese asjana, mida püüan niikuinii teha, et meie IT-hariduse õppes oleks rohkem probleemi- või väljakutsetüüpi õppemeetodeid.

See tõstaks kvaliteeti valdkonnas.

Teine asi, mis täna on kutsehariduses konkreetselt valesti. Pearaha kordaja IT-kutsehariduses on 1,0, samal ajal kui kõrghariduses on see 2,1. Kutsehariduse pearaha pole valdkonna jaoks piisav.

•• On teil veel ettepanekuid?

Tegelikult on veel üks mantra, mida kogu aeg räägin. Täna õpetame inimesi kutsekoolides 2,5 aastat ja kõrghariduses kolm aastat ja lõppkokkuvõttes anname neile ühe paberi, et neil on selline haridus. Samal ajal aga on ka Eestis näiteid, et on võimalik IT-haridusse integreerida kolmanda osapoole sertifikaati.

Minu enda suurim kogemus on Microsoftiga, IT Kolledži suurim kogemus on Ciscoga. Ja see on küll see, mida mina õppijana raudselt nõuaks. Miks mul peab olema mingi õppejõu enda välja töötatud-kohendatud õppematerjal, kui mul oleks võimalik kasutada maailma suure hulga akadeemiliste ja mitteakadeemiliste inimeste koostatud programmi, mis võiksid lõppeda sertifikaadi saamisega, mis omakorda annab mulle tööjõuturul eelise. Kui maailmas on hea tava millegi õpetamiseks, siis võtame selle üle.

endiselt kuulavad, aga ei räägi kaasa. See on jube vale.

Probleem on seda suurem, et me eeldame, et kui ta läheb tööle, siis ta arutleb, räägib kaasa, võtab initsiatiivi. Aga kus ta oleks pidanud seda õppima? Kui vaatan praegu keskkoolist tulijaid, siis on neid isegi raske rääkima panna.

Teiseks peaks kõikides astmetes rakendama aktiivõppeid, projektiõppeid, challenge’i(väljakutse) põhiseid õppeid. Puusalt tulistades näiteid – kutsekooli õpilasele: sul on nädal aega, sul on hunnik riistavara ja nädala lõpuks peab sellest hunnikust olema kokku pandud kaks serverit ja väikefirma infrastruktuur. Selle asemel, et õpetada talle loenaprill 2011

gu vormis kaks nädalat arvuti riistavara. Või selle asemel, et õpetada talle kaks nädalat Microsofti operatsioonisüsteeme, panna üks nädal konkreetse stsenaariumi kohaselt masinaid ette valmistama.

Loenguvorm on tore vorm, aga ta ei tohi olla valdav. Täna on ta valdav.

•• Oleme praegu rääkinud probleemidest, aga mis on Eesti IT alal head ja õiget?

Ma olen ise käinud kutsekoolis ja pärast kutsekooli lõpetamist sain tööd. See on märk, et kutsekooli lõpetaja saab tööd. Ma olen käinud akadeemilise kõrghariduse poolelt Tallinna Ülikoolis, mis pole klassikaline IThariduse saamise koht, aga pean ütlema, et

•• Miks aga seda ei tehta?

Esiteks võib asi olla kinni õpikute hinnas.

Tavaõppe õpikud võivad maksta 10–20 eurot, sertifikaadi saamiseks aga 40 eurot. Teiseks, akadeemiline maailm ikka püüab ennast distantseerida ärimaailmast – et mis mõttes me nüüd hakkame soosima seda, et meie tudengid teeksid Microsofti sertifikaati. Aga mina ütlen, et mis siis. Teeme siis ka Cisco sertifikaadid, Red Hati sertifikaadid, mis iganes – miks aga me ei võiks anda pabereid, mida tööjõuturg tunnustab. Ja kolmandaks põhjuseks võib olla, et sertifikaadi tegemine on päris karm peeglisse vaatamine. Õpetame ühe semestri tudengeid sertifikaadi tasemel, aga siis selgub, et 60% tudengitest kukub läbi.

Mis siis saab? Tunnistame, et me ei suudagi õpetada või et tudengid pole piisavalt head.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

eesti firma

Autor: Mikk Salu, mikk.salu@postimees.ee

•

Fotod: Renard Motorcycles

Legendi taaselustamine Tallinnas käivitatakse ülikallite käsitöönduslike mootorrataste väiketootmist „Kui me suudame viie aasta pärast müüa 50 mootorratast aastas, siis selles hinnaklassis ja selles nišis oleks meie eesmärgid juba täidetud,” ütleb osaühingu Renard Motorcycles asutaja ja juhataja Andres Uibomäe.

Uus tulemine Renard Motorcycles lugu ulatub tegelikult juba Teise maailmasõja taha, kui 1938. aastal hakati Tallinnas selle nime all mootorrattaid tootma. 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai Renardi tehas aga otsetabamuse ja hävis täielikult. Nüüdseks pole säilinud ainsatki Renardi ratast, ainuke käegakatsutav meenutus on üks mootorratta raam. Kolm aastat tagasi otsustasid kolm Tallinna disainerit ja mootorrattaentusiasti aga legendi taaselustada.

Andres Uibomäe tunnistab, et tegelikult pole neil kunagise mootorrattatehasega otsest järglust, küll aga on see lugu Eesti mootorratastest ise piisavalt ilus, et jätkata juba uues kuues.

Eelmise aasta Hannoveri tehnoloogimessil esitletigi juba uut Renardi prototüüpi ja see põhjustas, võib öelda, minisensatsiooni. Kuigi muud boksid olid täis peamiselt mitmesuguseid elektrimootoriga sõidukeid ja Renard tuli välja klassikalise sisepõlemismootoriga, siis tähelepanu puudust ei olnud. Võib-olla oli asi hinnas.

Renard hakkab maksma umbes 75 000 eurot, mis mootorrataste seas kuulub väga kallisse segmenti. Võib-olla oli asi välimuses – Renard oleks pärit nagu mõnest Batmani filmist. Võib-olla oli asi mõlema kombinatsioonis.

Renardi unikaalne ja innovaatiline osa on süsinikkiust kevlariga tugevdatud kere.

See annab palju võimalusi disainiks ja välimusega mängimiseks ning selle kergus lisab rattale kiirust ja juhitavusse äkilisust.

EAS-i poolt Renardile antud 4000 euro suurune innovatsiooniosaku toetus lähebki Renard GT mootorratta tööstusdisainilahenduse kaitsmiseks.

Renardi juht Uibomäe räägib, et nende ettevõtte panus mootorrattasse ongi eelkõige disain, seadistus ja kokkupanek. Selge, et nemad ei hakka ise tootma mootorrattaosasid. Näiteks mootorina tuleb kasutusele Moto Guzzi V2, samamoodi ostetakse sisse muud „jupid”. Süsinikkiust keredetailid tehakse allhanke korras Renardi ettevalmistatud jooniste järgi. Ka kere lõplik kokkupanemine (poltimine) ja mootorratta seadistamine jääb Renardi teha. Tegemist on seega mitte masstootmisega, vaid pooleldi käsitöölise väikeseeriavalmistamisega. Sealt tuleb ka mootorratta kõrge hind. „Oleme vaadanud sarnaseid ettevõtteid mujal maailmas ja kas või nende müüginumbrite põhjal saame oma sihiks sättida mõnikümmend ratast aastas,” selgitab Uibomäe.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Autor: Mikk Salu, mikk.salu@postimees.ee

•

eesti firma

Fotod: Adlerflow

Vormelitehnoloogia seeriaautodele Porsche-fänn Jaak Ennuste on hakanud Tallinnas valmistama sportautodele mõeldud keraamikaga kaetud väljalaskesüsteeme. „Sellist tehnoloogiat kasutatakse vormel 1-s või näiteks sellises superautos nagu Pagani Zonda, meie eesmärk on teha see tehnoloogia kättesaadavamaks ja tuua see seeriatootmises sportautode maailma,” räägib osaühingu Adlerflow asutaja Jaak Ennuste. Tehnoloogia, millest jutt käib, on auto väljalaskesüsteemi katmine keraamikaga.

Sportauto, nii salongi kui ka mootori, kõige suurem vaenlane on kuumus. See halvendab sõiduomadusi ja kabiini jõudes teeb ka juhi elu ebamugavaks. Kuumuse oluliseks allikaks on väljalaskesüsteem, mis ei suuda sportauto võimsast mootorist kuumust ära viia. Üks võimalusi selle probleemiga võitlemisel ongi väljalaskesüsteemi katmine keraamikaga. „Me oleme selliseid keraamikaga kaetud väljalaskesüsteeme juba teinud ning isegi ilma turundust tegemata on meil juba mõned tellimused tehtud,” ütleb Ennuste.

Märtsi lõpus eraldas EAS firmale 3960eurose innovatsiooniosaku, see raha läheb Tallinna Tehnikakõrgkoolile. Keraamika töötab, see on juba selge. Adlerflow on juba teinud keraamilisi väljalaskesüsteeme, mis vähendavad kuumust, parandavad mootori võimsust ja teevad autosalongis olemise mugavamaks. „Tekitab omamoodi ekraani, mis ei lase kuumust mootorisse ja salongi, vaid juhib autost välja,” kirjeldab Ennuste. Tehnikakõrgkooli poole pöördutakse aga selleks, et seda tehnoloogiat veelgi paremaks teha. Nemad katsetavad erinevaid keraamikasegusid, seda, mitu kihti keraamikat peale panna, kui paksud need kihid peaksid olema ja millise tehnoloogiaga seda pealekandmist teha. „Kui need erinevad võimalused ära mõõdetud, siis saame valida kõige optimaalsema variandi,” lisab Ennuste. aprill 2011

Tootmisprotsess ise näeb välja selline. Kõigepealt lõigatakse ja keevitatakse roostevabast terasest väljalaskesüsteem.

Siiamaani on Adlerflow’ jaoks seda teinud allhankijad Eestist, kuid Ennuste ei välista, et kunagi tulevikus võivad nad seda tööd sisse osta ka välismaalt. „Näiteks Valgevenest. Lõikamine ja keevitamine ei ole meie jaoks kriitilise tähtsusega tegevus,” räägib Ennuste „Oluline on ikka keraamiline katmine, see on oskusteave, mida tahame omas ettevõttes hoida.”

Siiani on Adlerflow’sse investeeritud umbes 50 000 eurot. Suurema tootmise käivitamine (keraamilise katmise seadmed, kambrid, tootmisruumid, jooksvad kulud) võtab veel kuni 200 000 eurot. Ennuste aga ütleb, et seda teist ja suuremat

investeeringut ei tehta kohe. Kõigepealt on ta arvestanud umbes kuue- kuni üheksakuise testperioodiga: toodetakse üks partii valmis, hakatakse seda müüma ja turustama ning alles siis, kui turunõudlus selge, otsustatakse toomise püstipanemise osas. Esimeses järgus sihib Ennuste Porsche omanikke. Esiteks sellepärast, et ta on ise vana Porsche entusiast, aktiivne tegelane Porsche kogukonnas nii Eestis kui ka Euroopas. Ja teiseks sellepärast, et Porsche omanikud on hea koht alustamiseks. „Kui Ferrari omanik hoiab autot garaažis ja käib seda vahel lapiga nühkimas, siis Porsche inimesed on aktiivsed sõitjad, kes parandavad ja täiustavad omad autot,” selgitab Ennuste. Üks keraamiliselt kaetud väljalaskesüsteemide täiskomplekt hakkab maksma üle 3000 euro.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

37

38

TRANSPORT

Autor: Karol Kallas

•

Fotod: Reuters, Urmas Luik / Pärnu Postimees, Liis Treimann /

Algab Eestimaa elektriautofitseerimine Märtsikuu alguspäevil teatavaks saanud Eesti riigi saastekvoodi vahetustehing Jaapani suurettevõttega Mitsubishi võib Eesti tänavatele tuua kahe aastaga kuni tuhat elektriautot.

Seni on Eestis arvel viis ainult elektri jõul liikuvat sõidukit.

T

ehing, millega Eesti riik vahetab kümme miljonit saastekvoodi ühikut 507 Mitsubishi i-MiEV elektriauto, 250 autode laadimisjaama ja raha vastu, kiideti valitsuses heaks 3. märtsil. Valitsuse hinnangul saab „elektriautode programmi täiemahulisel elluviimisel Eestist tõenäoliselt maailma üks eesrindlikumaid riike, kus on kõige tihedam ja uuenduslikum kiirlaadijate taristu ning elaniku kohta enim elektriautosid”. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi teatel on etteval-

mistused elektriautode kasutamist soodustava poliitika väljatöötamiseks käinud juba 2009. aasta teisest poolest. Uuritud on, milline näeb välja teiste riikide vastav poliitika, millised autod on turul, ja jälgitud tehnoloogia arengut.

peavad olema müüdud ja müügist saadud raha kulutatud järgmise aasta lõpuks ning paraku valitseb heitekvootide turul ligi 30kordne ülepakkumine. Kuna Mitsubishi pakkus suhteliselt operatiivset tehingut, siis Eesti valitsus sellest ka kinni haaras.

Vahetustehingu juures on oluline nüanss seegi, et kuna saastekvoodikaubandus senisel kujul lõpeb 2012. aastal seoses Kyoto perioodi lõpuga 2012. aastal ära, siis on Eestil kvootide müügiga suhteliselt kiire. Kvoodid

Saastekvoodi vahetustehingu arhitektist peaministri nõuniku Anne Sullingu sõnul oli valikuks kas Mitsubishi elektriautod või mitte midagi ja nii langes valik elektriautode kasuks. Sulling viitab intervjuus

x x x x x x Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

/ Postimees

TRANSPORT

Vancouveri linnapea Gregor Robertson (paremal) surub kätt Mitsubishi esindaja Tomoki Yanagawaga pärast i-MiEVi testimist 2009. aasta novembris.

Eesti Televisiooni saatele Osoon, et autod vahetati sisuliselt kuuma õhu vastu, maksumaksja raha ei ole tehingule kulunud sentigi.

Peale Mitsubishi i-MiEV elektriautode ja laadimistaristu saab Eesti riik Mitsubishi korporatsioonilt lisaks raha, tänu millele saavad viissada kiiremat eraisikut soetada elektriauto kuni poole soodsamalt. Intervjuus portaalile Bioneer rääkis majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi tehnoloogia- ja innovatsioonitalituse juhataja Jarmo Tuisk, et toetus ühe auto kohta jääb 10 000 ja 18 000 euro vahele. Sealhulgas toetatakse ka koduste laadimisjaamade soetamist kuni tuhande euroga.

Kuna ostetav elektriauto peab vastama Euroopa standarditele, siis selliste autode valik pole kuigi suur. Nimetada võib peale i-MiEV veel superautot Tesla Roadster, Nissan Leafi, ja norralaste Think Cityt ja veel mõningad.. Lisaks turustatakse Euroopas veel Mitsubishi iMiEV põhjale ehitatud Citroën C-Zerot ja Peugeot iOni, millest esimene on esimese elektriautona alates märtsi keskpaigast müügil ka Eestis. Autode valik on lähiaastatel aga paranemas, kuna elektriauto toovad turule pea kõik suuremad autotootjad. aprill 2011

Mitsubishi i-MiEV autost kaudsemalt Elektriautode suurimaks pudelikaelaks on akutehnoloogia, millest sõltuvalt jääb ühe laadimisega läbitav vahemaa 150 kilomeetri piirimaile. Viimastel aastatel on hulk ettevõtteid-teadusasutusi andud teada küll uutest ja senisest parematest akutehnoloogiatest, kuid turule jõuavad vastupidavamad ja senisest odavamad akud suhteliselt optimistlikel hinnangutel alles 2013. aastal.

Mitsubishi i-MiEV kasutab 88-rakulist liitium-ioonakut, mille võimsuseks on 16 kilovatt-tundi. 220-voldise vahelduvvoolu pealt laeb aku täis seitsme tunniga, kiirlaadijaga on võimalik poole tunniga täita aku 80% ulatuses ja kolme- kuni viieminutisest sortsust peaks piisama kojusõiduks. Liitium-ioonakude energiatihedus küündib Wikipedia andmetel 200 vatt-tunnini kilogrammi kohta ja laadimise-tühjakslaa-

Autod vahetati sisuliselt kuuma õhu vastu, maksumaksja raha ei ole tehingule kulunud sentigi.

dimise efektiivsus on nimetatud tüüpi akudel 80–90 protsenti. Liitium-ioonaku puudusteks on eluiga, mis paremal juhul küündib mõne tuhande laadimistsüklini ja ajaga aku degradeerub. Lisaks on akud suhteliselt rasked ja külmaga väheneb aku mahutavus märgatavalt. Kuna nimetatud akutehnoloogial on veel arenemisruumi, siis mitmed ettevõtted lubavad juba lähitulevikus liitium-ioonakude võimsuse ja kestvuse märgatavat paranemist ning soodsamat hinda. Mitsubishi ehitab näiteks Jaapanisse uut akutehast, mis hakkab toodangut andma 2013. aastal ja tänu millele peaks i-MiEV-de hind viiendiku võrra alanema.

Kuna elektriautodel on võrreldes tavaautodega vähe liikuvaid osi, vajavad need ka vähem hooldust ja kestavad keskmiselt kauem. Mitsubishi annab Euroopas i-MiEV autode kõikidele osadele kas viieaastase või 100 000 kilomeetri garantii. Eesti valitsusele kinnitasid Mitsubishi esindajad, et auto kõik komponendid, sealhulgas akud, peavad vastu vähemalt kaheksa aastat.

Elektriauto oma praeguste omaduste juures ei ole kindlasti pere esimene autovalik, vaid pigem sõiduk, mis soetatakse lisaks lühemateks igapäeva-linnasõitudeks.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

39

40

TRANSPORT

Esmalt võib elektriautode 150 kilomeetrini küündiv sõiduulatus suhtelise lühidusega ära ehmatada, kuid statistika näitab, et enamik sõite jääb päevas keskmiselt mõnekümne kilomeetri piiridesse. Kui sellele lisada veel fakt, et saja kilomeetri läbimiseks kulub elektrit vähem kui kahe euro eest, siis võib elektriauto olla suhteliselt asjalikuks väljavaateks. Suurimaks barjääriks on ilmselt üle 30 000 euro küündiv hind, mida eelnimetatud toetus peaks kolmandiku võrra leevendama.

Tähtis taristu Autotüüpidest vast olulisemgi on autode laadimiskohtade infrastruktuur, ilma milleta pole elektriautodel kui sellistel suurt mõtet. Ühtekokku rajatakse kuni 280 kiirlaadimisjaama, millele lisanduvad ligi 600 tavalaadimispunkti. Jarmo Tuisk rääkis intervjuus HEI-le, et laadimiskohtade asukohad valitakse vastavalt analüüsile, milles arvestatakse transpordivoogude, ülekandevõimsuste, laadimiskoha seotusega muude teenustega (kauplus, parkla jne) ja muidugi kinnistuomanike nõusolekuga. Lõplikult selgub laadimiskohtade valik siiski riigihankest, mis jõuab lõpule eeldatavalt juba 2011. aastal. Teadaolevalt jõuavad laadimisjaamad vähemalt 5000 elanikuga asulatesse ja peamaanteedele, kuhu need paigutatakse üksteisest mitte kaugemale kui viiskümmend kilomeetrit.

Kredexi kaudu riigi omandis olevate laadimispunktide infrastruktuuri loomisel arvestatakse Tuisu kinnitusel standarditega, mis tagab toe võimalikult suurele hulgale automudelitele. Praegu kavandatakse laadimisinfrastruktuuri vastavalt alalisvoolu kiirlaadimisstandardile CHAdeMO, millele teatud laadimiskohtades lisanduvad elektriautode aeglase vahelduvvoolu laadimisstandardile AC Mode 3 vastavad moodulid. Viimase standardi kasutamist kavandatakse eelkõige seetõttu, et mõni autotootja oma elektriautodele kiirlaadimisvõimalust ei paku. 2010. aastal Jaapanis asutatud CHAdeMO standardil on tublisti lootust saada rahvusvaheliseks autotootjate poolt üldtunnustatud standardiks. Laadimisest veel niipalju, et pea kõigil elektriautodel on sisseehitatud akulaadija, mis võimaldab autot laadida otse kodusest vahelduvvoolu elektrivõrgust.

Tallinna Tehnikaülikooli teedeinstituudi professor Dago Antonov rääkis 4. märtsil intervjuus Vikerraadiole, et loodav taristu

Ühe tulevase kasutaja Pärnu Lastekodu direktori Priit Sutti meelest oleks veel positiivsem oleks see, kui autodega hakkaksid sõitma tippametnikud, kelle eeskuju oleks ilmselt palju nakkavam.

annab meie transpordisektorit reaalselt muutva impulsi. Ehk inimestel on tänu laadimisjaamadele kergem otsustada elektriauto soetamise kasuks. Lisaks leiab professor Antonov sarnaselt peaministriga, et nimetatud projekti võiks esiti käsitleda kui suurt katsepolügooni, mille pealt saab koguda ohtralt teaduslikke andmeid nii vajamineva elektrisõidukite infrastruktuuri kui ka autode endi kohta. Lisaks võivad kütusehinnad lähematel aastakümnetel hüpata seninägematutesse kõrgustesse ja inimestel tuleb paratamatult hakata au-

Laadimispunktide loomisel arvestatakse standarditega, mis tagab toe võimalikult suurele hulgale automudelitele.

totransporti pragmaatilisemalt suhtuma.

Kõnealune elektriautoprojekt olulist muudatust Eesti autoturule lähema viie aasta jooksul veel ei too, kuid kindlasti harjutab see Eesti inimesi elektriautodesse paremini suhtuma. „Peaasi on, et see ei jääks ühekordseks projektiks ja sellest tehtaks vastavad järeldused, kuivõrd edukas või ebaedukas see oli,” loodab Antonov.

Jarmo Tuisu kinnitusel on vajadus e-autode infrastruktuuri järele kindel ja võimalusi nähakse nii senisest parema taristu arendamises kui ka selle baasil innovaatiliste lahenduste loomises. Eestil on piisav kogemustepagas informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia unikaalsete lahenduste loomises ja kõnealune programm avaldab juba täna selget mõju Eestisse tulevatele välisinvesteeringutele. Lisaks aitab elektriautode programm Eestit välismaal turundada, kindlasti avaldab see mõju Euroopa Liidu poliitikale laadimistaristu standardiseerimise ning innovatsiooni-, transpordi- ja energeetikapoliitikate valdkonnas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

TRANSPORT

Mitsubishi i-MiEV sõidukogemus

Delfi testis leiab autoajakirjanik Urmas Oja, et Mitsubishi i-MiEV sõsara Citroen C-Zero autoks pidamine nõuab kõvasti enese veenmist. Kuna sõidukil on pikk teljevahe ja hea manööverdamisvõime, sobib see hästi linnas ringisõitmiseks. Auto salong on Oja hinnangul piisavalt ruumikas ja suhteliselt suure kehakasvuga ajakirjanik mahtus kenasti istuma tagaistmelegi.

Portaali www.turbocharger-turbochargers.com ajakirjanikku häiris vast kõige enam i-MiEV vaiksus: linnakiirusel ei ole automootori müra peaaegu kuulda, mis võib saada probleemiks, kuna jalakäijad sõiduvahendit lihtsalt ei kuule. Sõiduki ehitusega on üritatud jäljendada päris autot, nii on sel käigukangi moodi lüliti, mis annab jõuvankrile märku, kas seista või millises suunas liikuda. Kuigi autol on suhteliselt nõrk mootor (47kW/63hj), on selle kiirendus üpris hea ja ilma käiguvahetusele omaste jõnksudeta sujuv. Kuna mootor asub auto keskel ja suhteliselt raske aku on paigutatud piki põrandat, püsib sõiduk hästi teel. Pärast 20,6-kilomeetrist linnasõitu kaotas auto kuueteistkümnest akuindikaatori pügalast neli, mis näitab, et linnas jõnksutades on reaalne sõiduulatus pigem 80 kilomeetri kandis.

Tehnilised andmed Toodetakse alates 2009. aastast Keretüüp: viieukseline luukpära Mootor: 47 kW (63hj) püsimagnet mootor Käigud: ühekiiruseline jõuülekanne Rattavahe: 2550 mm Pikkus: 3395 mm

aprill 2011

Laius: 1475 mm Kõrgus: 1600 mm Tühimass: 1080 kg Tippkiirus: 130 km/h Sõiduulatus: 150 km Laadimisaeg: tavalaadijaga 7 tundi

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

41

42

TRANSPORT

Kokkuvõte

Pretensioonikalt on kõnealust Mitsubishi konglomeraadi ja Eesti riigi vahelist tehingut nimetatud mitmel pool ajakirjanduses seni maailma suurimaks ühekordseks elektriautotehinguks, tänu millele saab Eestist elaniku kohta kõige elektriautostunum riik. Esmapilgul võib 507 autot tunduda üldiste autohulkade juures pisikese kogusena, kuid võrdluseks võib välja tuua, et maailmas seni ühe müüduma elektriauto Think City 2500. Sõiduk veeres Uusikaupunki Valmet Automotive’i tehase liinilt maha alles möödunud aasta 11. oktoobril. Hulgakaupa on elektriautosid ostetud ennegi, aga müügiarvud on maksimaalselt sadakonna auto ümber.

Pärnu Lastekodu direktori Priit Sutti, kes ilmselt on üks tulevasi Mitsubishi i-MiEV elektriautode kasutajaid, sõnul hindab ta autode sotsiaaltöötajatele hankimise ideed positiivselt. Veelgi positiivsem oleks tema arust see, kui nimetatud autodega hakkaksid sõitma tippametnikud, kelle eeskuju oleks ilmselt palju nakkavam.

Elektri- ja muude keskkonnasõbralike autode kasuks räägib nii Eesti võetud kohustus viia aastaks 2020. kümme protsenti transpordist taastuvenergiale kui ka 28. märtsil Euroopa Komisjoni tutvustatud ambitsioonikas transpordisektori arengukava Transport 2050.

Arengukava sätestab, et tavakütustega (st nafta baasil) sõitvate autode hulk linnades peaks 2030. aastaks vähenema poole võrra ja 2050. aastal sellised sõidukid linnadesse enam ei pääse. Ühtlasi nähakse ette hulgaliselt meetmeid (loe: poliitilist toetust ja raha) transpordialaseks teadus- ja arendustegevuseks, mis loodetavasti tähendab ka tõhusamat Euroopa akutööstust. Praegu on Euroopa oma kuueprotsendilise osakaaluga akuturul Jaapani, Hiina, USA ja Korea järel ilmselgelt mahajääja rollis nii tootmise kui ka innovatsiooni seisukohast.

Loomulikult pole veel selge, millises sõiduvahendite ajamite ja tehnoloogiate valdkonnas oodatud naftat asendav läbimurre tuleb, kuid oluliseks tuleviku liiklusvahendiks on elektriautod kindlasti.

INtervjuu Küsimustele vastab Mitsubishi tehingu arhitekt, peaministri nõunik Anne Sulling.

•• Kas Mitsubishi ja Eesti tehing sellisel kujul „saastekvoodid autode, laadimistaristu ja raha vastu” oli nende poolt ainsana pakutud võimalus või oli laual teisigi pakkumisi?

Kõikidel meie ostjatel on ülevaade kõikidest meie pakutavatest programmidest.

Kuid seekord tõesti soovis Mitsubishi just elektriautode tehingut teha. Muidu on konkreetne tehing meil Mitsubishiga järjekorras juba neljas tehing. Seni on Mitsubishiga sõlmitud saastekvoodi müügitehingute tulud suunatud riigi ja kohalike omavalitsuste hoonete renoveerimiseks energiasäästu eesmärgil.

Oluline on märkida, et AAU-de (saastekvootide – toim) pakkumine on turul ligi 30 korda suurem kui nõudlus. Seega on AAU-de ostjad jõupositsioonil, mis puudutab valikut, millisesse programmi AAU-de müügitulud suunata.

•• Kes määras ostetavate autode hulga (507)?

Sotsiaaltöötajatele vaja minevate elektriautode hulga esitas sotsiaalministeerium.

•• Kas Mitsubishi tehinguga kaasnes kokkuleppeid või garantiisid näiteks uute akude soetamise ja muu hoolduse tarvis?

Autode hooldust ja garantiiteenindust hakkab pakkuma Mitsubishi esindaja Eestis – Silberauto. Silberautol on üle Eesti seitse esindust ning need katavad suuremad Eesti linnad. Seega ei pea ühestki Eestimaa nurgast väga kaugele sõitma, et teenindusse jõuda.

Akude täisväärtuslik eluiga on Mitsubishi andmetel kaheksa aastat. Seejärel hakkab aku mahutavus tasapisi vähenema ehk näiteks üheksandal-kümnendal aastal ei sõida auto ühe laadimisega mitte 160 kilomeetrit, vaid võibolla 150 ja nii edasi. Ehk pigem väsib enne auto aku ümbert ära kui vastupidi.

Aku eluiga mõjutab palju ka see, kuidas akut kasutatakse. Näiteks mõjub akule negatiivselt see, kui autot laetakse üle – näiteks jäetakse pistikupesasse mitmeks

päevaks. Samuti ei ole hea, kui aku täiesti tühjaks saab, seega tuleb seda taaslaadida enne päris tühjaks saamist. Samuti ei soovitata aku seisukohalt autot ainult kiirlaadida. Vähemalt kord nädalas tuleks ka aeglaselt ehk kodus pistikust laadida.

•• Mis ajaks peaks olema valmis laadijate võrgustik ja kohal kõik autod?

Laadijate hange on plaanis välja kuulutada sel suvel. Laadijate tarnimine ning paigaldus jääks seega 2012. aasta esimesse poolde. Esialgse kava järgi peaksid sotsiaaltöötajate autod Eestisse saabuma detsembrist 2011 märtsini 2012.

Elektriautode toetusskeem eraisikutele on plaanis avada tänavu suvel. Selleks peab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium jõustama toetuse andmise põhimõtteid sätestava määruse. Väga oluline on siinkohal rõhutada, et eraisikud võivad valida ükskõik millise elektriauto, millel on Euroopa Liidu tüübikinnitus. See ei pea olema tingimata Mitsubishi i-Miev.

2011.–2012. aastal peaks maailmas turule tulema kümmekond erinevat elektriautot.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Autor: Erik Aru

•

Foto: Reuters

TRANSPORT

Elektriautoprojektid sünnivad maailmas valdavalt riigi toel M

aailmas on viimasel ajal elektriautode koha pealt kõige rohkem kõneainet pakkunud ilmselt BMW-le kuuluv luksusautomark RollsRoyce, mis esitles oma tippmudeli Phantom elektrimootoriga prototüüpi EX102.

Ei ole küll teada, kas sõiduk ka tootmisesse läheb, sest ettevõttel ei ole aimdustki, kas selle järele ka piisavalt nõudlust leidub. Ettevõte korraldab selle välja selgitamiseks uuringu, kus autot testivad 500 praegust Rolls-Royce’i omanikku.

Mitmesuguseid elektriautodega seonduvaid projekte on käimas kõikjal üle maailma. Enamasti on tegemist riiklike või kohalike omavalitsuste toel ja algatusel sündinud ettevõtmistega. Riik ja kohalikud omavalitsused ostavad endale elektrisõidukeid, loovad projekte laadimisjaamade ehitamiseks, jagavad elektriautode ostjaile soodustusi ja subsiidiume. Näiteks Londonisse on kavas aastaks 2015 luua 25 000 laadimisjaama, eesmärgiga saada pealinna tänavaile 100 000 elektriautot. Suurbritannia valitsus aga lubab hakata elektriautode massturu tekkimisel iga elektriauto ostjat 5000 naelaga toetama. Lisaks on täiendav toetus 2000 naela ette nähtud inimestele, kes üle kümne aasta vanuse auto elektrisõiduki vastu välja vahetab. Üks väheseid riike, kus elektriauto on ka erakasutajate hulgas üsnagi populaarne, on Norra.

Soome aga on selline riik, kus akude laadimiseks vajalik tehnoloogia juba üle riigi laialt levinud – nimelt rakendatakse seda külmadel talvedel mootorite soojendamiseks enne käivitamist.

Iisraelis ajab USA-st pärit tehnoloogiaärimees Shai Agassi projekti nimega Better Place. Lisaks poolele miljonile autode laadimisjaamale kavatseb ta rajada ka peaaegu 200 akuvahetuspunkti. Auto sõidab sisse, aku vahetatakse välja ja sõit läheb edasi – nagu vanasti postitõllad vahepeatustes hobuseid vahetasid. aprill 2011

Säärase lähenemise häda seisneb muidugi asjaolus, et vastupidi hobustele on eri automarkide akud ka äärmiselt erinevad.

Küll kasutati sellist lahendust 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängude bussidel.

Suurlinnades kohati hirmuäratavalt saastunud õhuga Hiina kavatseb saada üheks turuliidriks hübriid- ja elektriautode vallas. Kui aastal 2008 oli riigis 2100 säärast sõidukit, siis tänavuse aasta lõpuks peab neid plaanide järgi olema juba

pool miljonit. Keskvalitsus toetab hübriidvõi elektriautode soetamist taksodeks või omavalitsuste tarbeks kuni 8800 dollariga.

Tegelikult aga ei olegi elektriautode puhul sedavõrd küsimus akude laadimises.

Algne idee seisneb ju selles, et inimesed laevad oma auto aku kodus täis, sõidavad tööle ja ühendavad seal sõiduki taas pistikupesaga. Laadimisjaamasid igapäevaste sõitude puhul vaja ei lähekski, küll aga näiteks nädalalõpul välja sõites.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

ÜHISRAHA

Autor: Erik Aru

•

Foto: Reuters

Euroala eelistab endiselt improvisatsiooni Briti nädalaleht The Economist ironiseeris oma juhtkirjas, kuidas EL-i juhtide poolt märtsi viimasel täispikal nädalal kokku lepitud Euroopa stabiliseerimismehhanismi ESM reklaamiti kui suurt läbimurret, kuigi tegelikult ei suudetud lõpuks selle rahastamiseski ühele meelele jõuda. Saksamaa kantsler Angela Merkel nimelt nõudis, et raha sissemakse tähtaega – Saksamaa peaks panustama veerandi fondi 80 miljardi euro suurusest kapitalist – pikendataks viiele aastale.

Ü

hest küljest võib Euroopa liidritest arugi saada. Prantsusmaa presidenti Nicolas Sarkozyd ootavad järgmisel aastal ees valimised. Merkeli juhitavad kristlikud demokraadid kaotasid just valimised Baden-Württembergi liidumaal, kus partei oli võimul olnud alates aastast 1953.

Soomes on just valimised tulemas. Belgiat juhib juba üle aasta sisuliselt ajutine valitsus, kuna flaamide ja valloonide parteid ei saa omavahel kokkuleppele. Sellises olukorras ei taha keegi julgeid samme astuda. Kuid ESM-iga on teisigi probleeme.

Reitinguagentuurid S&P ja Fitch suhtusid ESM-i üsna kriitiliselt. Esimene langetas kohe Kreeka riigireitingut ja hoiatas, et sama juhtub tõenäoliselt Iirimaaga. Teine teatas: „Aga kuigi ESM, sealhulgas erasektori kaasamine ja võlakirjaomanike vähemuse kohustus leppida enamuse otsusega võlgade ümberstruktureerimise osas, annab pikaajaliselt baasi tulevaste riigivõlakriiside tõhusaks lahendamiseks, lühiajaliselt see potentsiaalselt suurendab riikide maksejõuetuse riski seoses käsiloleva kriisiga, muutes praegu raskustes olevate riikide jaoks keerulisemaks, mitte lihtsamaks, turult taskukohase hinnaga keskmise ja pikaajalise rahastamise saamise.” Kes selles kahelda sooviks, tollel

piisab vaid pilgust euroala piiririikide võlakirjade intressimääradele, mis kohe pärast ESM-i väljakuulutamist tegid järsu jõnksu ülespoole – kui võlakiri muutub turul ebapopulaarsemaks, siis tõuseb automaatselt intressimäär, mida selle väljaandja peab investorile maksma, et too talle raha laenaks.

Nimelt eeldab 2013. aastast praeguse ajutise Euroopa abifondi EFSF-i välja vahetav ESM, et sellest laenu saavate riikide võlad restruktureeritakse. See tähendab lihtsalt seda, et osa võlgadest jääb tasumata.

Ka oleks ESM vastupidi EFSF-ile eelisseisundis võlausaldaja, kes saaks oma raha kätte enne teisi kreeditore. See kõik tekitab erainvestoreis hirmu, et nemad saavad pügada.

Kogu sellel jutul riigivõlakirjade intressimääradest ei tohiks lasta tekitada muljet, nagu oleks kriisi puhkemises süüdi eeskätt riikide vastutustundetud valitsused. Sellest, et valitsused oleks headel aegadel vastutustundetult laenu võtnud, saame rääkida vaid Kreeka puhul. Iirimaa ja Hispaania riigivõlakoorem oli enne kriisi puhkemist pigem tagasihoidlik ning Portugali omagi jäi Euroopa keskmise kanti, olles 63% SKP-st. Häda tuleneb hoopis erasektori laenukoormast – majanduse jahtudes sattusid laenuvõtjad

raskustesse, nüüd aga on riigid raskustes oma panganduse vee peal hoidmisega. Kardetakse seda, et mõne panga uppiminek paiskaks doominoefektina ümber ka teisi ja mitte ainult oma kodumaal – on ju Euroopa pangandus omavahel äärmiselt seotud. Portugal raiub endiselt kui rauda, et saab oma asjadega ise hakkama. Hispaaniasse näivad võlakirjaturud vähemalt praegu veel rahulikult suhtuvat.

Suuresti sõltubki kriisi sügavus sellest, mis saab Hispaaniast – selle riigi väljaaitamiseks vajalike summade suurus (ega avalikus arutelu ju peaaegu kunagi mainita, et tegemist on laenuga) paneks mõne rikkama riigi valijaskonna kannatuse juba tõsiselt proovile. Rahaturu praegusest lootusrikkusest His-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

ÜHISRAHA

See, millised mõõtmed euroala kriis veel võtab, sõltub suuresti Hispaania panganduse tervisest. Iseäranis kahtlases seisukorras on riigi kohalikud hoiu- ja laenuühistud, mille üldnimetuseks caja.

paania suunal ei maksa end petta lasta – selle seltskonna meel on äärmiselt muutlik. Ja siis oleks Itaalia vaid sammu kaugusel.

kidele. Saksamaa kui suurima jooksevkonto ülejäägiga euroala riik ei taha sellest loomulikult midagi kuulda.

Tulevaste kriiside ärahoidmiseks räägitakse vajadusest struktuursete reformide järele, mis tõstaks riikide konkurentsivõimet, ja vajadusest piirata eelarvepuudujääke. Mõlemad on kahtlemata kenad ideed.

Samas on aga ka selge, et praegust kriisi ei oleks need kuidagi ära hoidnud. Pigem seisnes probleem selles, et osa euroala liikmesriike eksportis tublisti rohkem, kui importis, sellest teenitud raha liikus aga pankade kaudu laenudena neisse riikidesse, kes importisid rohkem, kui eksportisid. Järelikult, kui üritada piirangute abil kriise vältida, peaks ülemmäära seadma ka jooksevkonto ülejää-

Euroopa Keskpank peab paika sättima intressipoliitika, mis sobiks nii raskustes äärealadele kui ka jõudsalt arenevale Saksamaale – sisuliselt võimatu ülesanne. Samal ajal, lihtsam ei ole elu ka USA Föderaalreservil, sest erinevate osariikide majandusstruktuur ja -olukord on peaaegu sama varieeruv kui euroala liikmesriikidel. Kuid USA-s on olemas üks täiendav jõud, föderaalvalitsus, mis vajaduse korral paremal järjel osariikidest vaesematesse raha toimetab. Euroopas sarnane struktuur puudub ja liikmesriikide juhid kinnitavad üksteise võidu, et seda ei saagi olema.

Mõningatel hinnangutel ei peakski ümberja-

aprill 2011

gava asutuse eelarve olema kuigi suur – Financial Timesi kolumnisti Wolfgang Münchau arvutuste järgi piisaks umbes ühest protsendist euroala SKP-st. Selge on, et säärase ametkonna puudumisel jääbki euroala ühest kriisist järgmisesse komistama.

Kuid samal ajal, kui sakslased muretsevad paarikümne miljardi eurose sissemakse pärast ESM-i, toimub avalikkuse pilkude eest varjatuna üks hoopis teine päästeoperatsioon, mille käigus Saksamaa on Lancasteri Ülikooli majandusprofessori John Whittakeri arvutuste järgi juba laenanud ainuüksi Iirimaale 146 miljardit eurot. Selline nimelt on Saksa Bundesbanki osalus Euroopa Keskpanga kaudu raskustes Iiri finantsasutustele voolanud laenurahast.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

juhtimine

Autor: Toomas Teder, Epicor Software Estonia • Foto: erakogu

Seitse edufaktorit majandustarkvara juurutamiseks Majandustarkvara võib olla oluline tegur ettevõttes tootlikkuse tõstmisel. Majandustarkvara õigel juurutamismetoodikal on omakorda oluline roll selles, et mahukas investeering end ettevõttele kiirelt tagasi teenima hakkaks. Epicori aastatepikkuse kogemuse põhjal võime väita, et oluline on kõigi töötajate aktiivne osalemine – tegu ei ole pelgalt IT- või raamatupidamisosakonna projektiga. Alljärgnevalt seitse nõuannet, mis võiksid olla ettevõtetele abiks tagamaks kiire ja sujuv üleminek uuele süsteemile.

Juhtkonna toetus on edu faktor

Juhtkonna kui arvamusliidri osalemine on majandustarkvara edukas juurutamises kriitilise tähtsusega.

On oluline, et valdkonna juhid usuvad muudatuste vajalikkusesse, selgitavad neid teistele töötajatele ja on ise muudatuste elluviimisel eeskujuks. Nii aitavad juhid sisendada tarkvara tulevastesse kasutajatesse kindlust ja usaldust.

on projektimeeskond, mis seab projekti eesmärgid ja jälgib nende täitmist projekti algusest kuni lõpuni. Kuna projekti edu võtmeks on ettevõtte juhtkonna kaasatus, on väga oluline, et tiimi töösse oleksid kaasatud kõigi valdkondade juhid. Kõik protsessis osalejad peavad täpselt teadma oma ülesandeid ja nende täitmise tähtaegu.

Selgus ja tõhus teabevahetus aitab juurutusprojekti viia lõpule õigel ajal ja olemasolevate ressursside kaasabiga.

Ennetage töötajate vastuseisu piisava info levikuga

Projektimeeskonna liikmed igast valdkonnast

Uue tarkvara kasutuselevõtt võib töötajates algul vastuseisu tekitada – kolme, viie või isegi 15 aasta jooksul väljakujunenud tööharjumusi tuleb ju muuta! Töötajate hirmude leevendamiseks ja uue lahenduse eeliste selgitamiseks tuleb nii uue tarkvaralahenduse olemuse kui ka protsessi kohta anda töötajatele võimalikult palju teavet. Teavet on mõistlik jagada nii regulaarselt infokoosolekute ja ettevõtte infolehtede kaudu kui ka spetsiaalsetel süvitsi minevatel koolitustel.

Projektimeeskonna liikmete valimine peab olema hoolikalt läbi mõeldud. Tiimi peavad kuuluma asjatundjad, kes esindavad kõiki ettevõtte äriprotsesse. Eri valdkondade asjatundjad aitavad tagada, et ERP-lahenduse kasutuselevõtmisega kaasnevad muudatused toetavad ja hõlbustavad ettevõtte igapäevast tööd.

Vahe-eesmärgid aitavad paremini finišisse jõuda

Projekti tegevuste edenemise jälgimiseks on soovitatav seada eesmärgid nädala kaupa ja korraldada regulaarseid (iganädalasi) tagasiside koosolekuid, milles osalevad kõik projektimeeskonna liikmed.

Hinnake kriitiliselt ressursside olemasolu

Enne ERP-lahenduse (ERP, enterprise resource planning – ingl ettevõtte ressursside planeerimine – toim) juurutamist on oluline kriitilise pilguga hinnata kogu protsessiks vajalikke rahalisi ja tööjõuressursse.

Põhjalik testimine tagab töökindluse

Enne uue tarkvara rakendamist on soovitatav selle kõiki mooduleid ja protsesse põhjalikult testida. Lisaks vigade tuvastamisele aitab see vähendada ebakindlust töötajates ning tarkvara kasutuselevõtuga kaasneda võivaid riske.

Juurutusprotsessi eest vastutab projektimeeskond

Ettevõttesisese juurutusprotsessi süda Toomas Teder

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Põletav ja

tempokas

menuromaan otse Rio de Janeiro tänavatelt!

Jumala linn - Cidade de Deus - on riik riigis, Rio de Janeiro kurikuulsaim slumm, mille tänavad on üle ujutatud nii narkootikumidest kui sambarütmidest. Siin võib vägivald plahvatada suvalisel hetkel - narkootikumide, raha või armastuse pärast.

Paulo Linsi romaani filmilikult tempokas jutulõng hõlmab kolme aastakümmet ja selle lehekülgedel figureerib üle saja erineva tegelase. Läbi kolme noore mehe – Põrgulise, Pääsu ja Väikese Zé – elukäigu kirjeldab teos seda, kuidas pisikurjategijate pärusmaaks olnud Rio de Janeiro äärelinnast sai õige pea troopilise kividžungli kõige ohtlikum kant, kus narkosõjas lendu lastud juhusliku kuuli eest ei ole kaitstud mitte keegi.

See on tõestisündinud lugu noortest, kelle jaoks relvad on vaid mänguasjad ja inimelu ei oma erilist väärtust.

Reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev „Jumala linn” sai maailmakuulsaks, kui 2002. aastal valmis režissöör Fernando Meirellese samanimeline paljukiidetud film. kõva köide, 472 lk 17.95 €

48

ALGATUS

Anne-Mari Rannamäe, MTÜ QUIN-Estonia juht • Foto: Aldo Luud

Euroopa innovaatilised naised Euroopa Liidu riikide innovatsioonipoliitikad sageli ei jõuagi naisteni, kuigi naisleiutajate ja -innovaatorite tegevuse parandamise vajalikkuse kohta leiab argumente hulgi.

E

L-i naisleiutajate ja -innovaatorite võrgustik EUWIIN (European Union Women Inventors&Innovators Network) ühendab maailmajao innovaatilisi naisi. See kuulutati pidulikult välja Euroopa Parlamendis 7. veebruaril 2007. Kulus peaaegu kaks aastat ettevalmistus- ja lobitööd, mida tegid Suurbritannia, Soome ja Eesti innovatsioonialal tegutsenud vabatahtlikud naised, nende hulgas ka artikli autor.

Esimene EUWIIN-i konverents koos leiutiste näituse ja autasustamise tseremooniaga organiseeriti Berliinis juba samal aastal 15.–16. juunil. Samal ajal oli Berliinis ka üleilmne ärinaiste kogunemine, mida naiste Davosiks nimetatakse. Kaks sündmust toimusid koos, sulasid ühte ja moodustasid muljetavaldava sünergia.

Paljud asjad räägivad naisleiutajate ja -innovaatorite tegevuse parandamise vajalikkuse kasuks Euroopas. Euroopa statistikanumbrid näitavad, et naiste võetud patente on ainult 8,3%. On teada ka, et teaduse- ja tehnikavallas ettevõtlusega tegelevate naiste hulk sõltuvalt maast on 5–15 protsenti. Naiste osakaal, kes oma äri loomiseks pääsevad ligi riskikapitalile, on Euroopas ainult 20,3% võrreldes meeste 79,9 protsendiga.

EUWIIN-i eesmärk on anda oma panus Euroopa majandusele naisleiutajate ja -innovaatorite koostöö arendamise ning leiutamis- ja innovatsioonikultuuri parandamise kaudu.

See aitaks EL-is saavutada parema tööhõive, innovaatilisuse ja konkurentsivõi-

me taseme tõusu ning aitaks sellega täita eesmärgid, mis on määratud Lissaboni strateegiaga. Mõneski EL-i riigis on olemas ametlikud rahvuslikud innovatsioonistrateegiad, kehtib üldine Euroopa sellealane poliitika. On tehtud üksikuid rahvuslikke ja EL-i projekte naiste ettevõtluse parendamiseks. Kuid need strateegiad ja poliitikad ei arvesta veel piisavalt majanduslikku potentsiaali, mis peitub naiste innovaatilises loovuses. Eesti inimestele tüüpiline intellektuaalomandi teadmiste puudulikkus takistab neil kasutada oma loovust kui vara.

Paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides on käimas projekte, millega püütakse edendada soolist võrdõiguslikkust. Tüüpilised teemad nendes projektides on innovatsiooni arendamine, ettevõtluse ja võrdsete võimaluste loomine, mis kõik kätkevad endas veel erinevaid teemanüansse.

Nendel nüanssidel on erinevad tähendused ja neid käsitletakse erinevalt. Innovatsioonistrateegiate ja -poliitikate teostajad tunduvad olevat ajast mahajäänud oma suhtumisviisiga naiste tehtud panusesse innovatsiooni, naistekesksetesse leiutistesse ja seega mõistetakse erinevalt ka seda teekonda, mille naisleiutajad peavad läbima, et jõuda ideest tooteni ja sellega turule. Õppida oskusi, kuidas oma ideed arendada uueks tooteks/teenuseks ja kuidas neid kaubastada, kuidas saada oma uudse toote omanikuks, kasutades selleks intellektuaalomandi õigusi, on eriti tähtis praegu, mil käib globaliseerumine ja majanduse pidurdumine.

Naiste osakaal, kes oma äri loomiseks pääsevad ligi riskikapitalile, on Euroopas ainult 20,3% võrreldes meeste 79,9 protsendiga.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

algatus

tööd vabatahtlike abil ja projektipõhiselt.

Nende eesmärk on tuua esile ja toetada innovaatilisi naisi ja nende saavutusi, et rikastada naiskultuuri ja pakkuda uusi rollimudeleid innustama teisi naisi järgnema.

Leiutise või innovatsiooni kaubastamine ettevõtluse kaudu tähendab suuri riske. Riskide hajutamiseks on vaja omandada heal tasemel ettevõtlusteadmisi ja -oskusi, leida uusi kontakte väljaspool Eestit, neid pidevalt arendada ettevõtluse laiendamise või intensiivistamise jaoks.

Naistest on saanud riskivõtjad ja suurte muudatuste tegijad.

25.–27. mail toimub Islandil Reykjavíkis avatavas Harpa konverentsi- ja kontser-

dimajas järjekordne konverents EUWIIN 2011 koos leiutiste/innovatsioonide näitusega „Jätkusuutlikud ideed ja loovus sotsiaalse ning majandusliku tõusu heaks”.

Kusjuures EUWIIN 2011 on Harpa konverentsi- ja kontserdimaja esimene konverents. Reykjavíkki kogunevad innovaatilised ja ettevõtlikud naised EL-i riikidest, et käsitleda koos teemasid: uute toodete arendamine ja ettevõtlus; rahvusvaheline kaubandus- ja ekspordistrateegia; investeerimine, kommertsialiseerimine ja aktsiakapital; intellektuaalomandi õigused; teadmiste siire ja IT jne.

Investoritele, ettevõtjatele, innovaatoritele ja leiutajatele – tere tulemast!

EUWIIN

Konverentsil EUWIIN 2007 pälvis eripreemia Tartu Ülikooli teadlaste Marika Mikelsaare (pildil), Epp Songisepa ja Tiiu Kullisaare piimhappebakter Lactobacillus fermentum ME-3

Veel üks omapära on see, et „naiste teenitud tulu pöördub tagasi ühiskonda ja perede poolt kasutatavaks 90% ulatuses, kui see meeste puhul on ainult 30–40%”, on öelnud Oxfordi Ülikooli professor Jo Boyden. Need osakaalud iseloomustavad küll arengumaid. Kuigi Euroopas ei ole need arvud nii drastilised, näitavad need siiski, et naiste potentsiaal pole küllaldaselt ühiskonna arenguks kasutusele võetud.

Praegune seis on selline, et EL-i riikide innovatsioonipoliitikad ei jõuagi naisteni.

Valitsused pole loonud tõhusaid rahvuslikke innovatsiooniteadlikkuse tõstmise projekte, rääkimata siis projektidest, mis oleksid spetsiaalselt suunatud naistele. Õnneks on EL-is olemas innovaatilisi naisi, kes on selle rolli endale vabatahtlikult võtnud.

Innovaatiliste naiste organisatsioonid on loonud võrgustikke, kes teevad oma aprill 2011

EUWIIN loodi GWIIN-i (Global Women Inventors & Innovators Network) algatusel 2006. aastal, kui London Metropoli Ülikool (LMet) oli tulemuslikus partnerlussuhtes GWIIN-iga. LMet, innustununa naiste nii ulatuslikust koostööst, toetas Euroopa Liidu võrgustiku loomise mõtet, andis kontori ja maksis kinni ka osaajaga töötava direktori palga.

Konverentsil EUWIIN 2007 oli osalejaid 131 ja näitusele oli välja pandud 35 leiutist/innovatsiooni 16 riigist. Nende hulgas esitlesid piimhappebakterit Lactobacillus fermentum ME-3 Tartu Ülikooli teadlased Marika Mikelsaar, Epp Songisepp ja Tiiu Kullisaar ning uudset metallehete valmistamise tehnoloogiat tollal Eesti Kunstiakadeemias professorina töötanud Kärt Summatavet. Mõlemad Eestit esindanud väljapanekud pälvisid EUWIIN 2007 eriauhinnad.

Euroopa Liidu naisleiutaja 2007 tiitel omistati Soome ehitusinsenerist ettevõtjale Aino Heikkinenile, kes nanotehnoloogiat kasutades lõi uudsete omadustega peenestruktuurilise betooni. Aino Heikkinen on teinud oma pika erialakarjääri jooksul palju uuendusi betooni kvaliteedi parandamiseks ja vastupidavuse pikendamiseks.

Parimaks preemiaks pidas Aino Heikkinen aga EUWIIN-i tulemuste avalikustamise tõttu tema betoonitehasele esitatud kaht suurtellimust Saksamaalt. Õnnestunud Berliini EUWIIN 2007 konverentsi järelmõju kasvas elumuutvaks kogemuseks paljudele loovatele, leidlikele ja innovaatilistele naistele.

Ka EUWIIN 2009 Helsingis oli juba traditsiooniliselt dünaamiline kogunemine, kuhu naised tõid kokku innovaatilisi ideid ja tohutu hulga energiat üle Euroopa. See ühendas ja inspireeris naisi tegelema oma elu loovamaks muutmisega ja elukvaliteedi parandamisega paljude teiste jaoks. Parimaks naisleiutajaks valiti taas soomlanna, ämmaemand-ettevõtja Eija Pessinen, kelle leiutatud sünnitusabi seade ja kontseptsioon on tõeline revolutsioon ema ning sündiva lapse traumade vältimise ja sünnitamise kergendamise vallas. Eestit esindanud leiutised, TÜ Marika Mikelsaare teadlaste rühma Lactobacillus plantarum Tensia ja tekstiilidisainer Kadi Pajupuu reguleeritav kangasuga, said mõlemad eripreemia.

EUWIIN-konverentsid on pakkunud võimalusi jagada oma rikastavaid lugusid muutumistest, edu saavutamistest ja takistuste ületamise õppetundidest.

Loe lähemalt www.euwiin.com

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Urmas Uska, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus

•

Foto: EAS

Sõulis maailmapilti avardamas M

illised on start-up-ettevõtted ja nende taga seisvad inimesed USA-s, Koreas, Jaapanis, teistes Aasia ning Euroopa riikides? Millised on nende väljakutsed ja kuidas nendega tegeldakse? Millised on start-up-maastiku trendid laiemalt ja kas ka Eesti noortel ettevõtjatel oleks neist midagi õppida?

Neile küsimustele käisid EAS-i toel Lõuna-Koreas Sõulis rahvusvahelisel startup-konverentsil MIT Global Startup Workshop (MIT GSW) vastuseid otsimas 2010. ja 2011. aasta Ajujahi finalistid.

Tänavune MIT GSW oli järjekorras juba 14. Tegemist on Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist välja kasvanud konverentsiga, mis toimub igal aastal uues kohas ning on nüüdseks külastanud kõiki kontinente. Konverents toob kokku väga erineva taustaga inimesi. Kuulajate seas on üliõpilasi ja ettevõtjaid, akadeemikuid ja riskikapitaliste, valitsusasutuste ja suurkorporatsioonide esindajaid. Just auditooriumi haare spekter ja rahvusvaheline koosseis ongi MIT GSW üks suurimaid võlusid, konverentsi programmile lisaks.

Ka tänavu Eestist konverentsi külastanud rõhutasid just mitteametlike vestluste ja sõlmitud kontaktide olulisust.

Aasia reaalsus

Kuna tänavu toimus konverents Sõulis, oli auditooriumis väga palju kohalikke üliõpilasi ja ka teiste valdkondade tegijaid. Ka ettekannetes oli palju juttu Lõuna-Korea kogemustest eri valdkondades. Kuna Eestil ei ole ülearu palju kontakte selle kauge, kuid kõrgelt arenenud riigiga, oli üsnagi hariv kuulata sealseid eri valdkondade tippe.

Esinejate seas olid muu hulgas Samsung Semiconductori endine tegevjuht ja Lõuna-Korea praegune riiklik tehnoloogiajuht doktor Chang-Gyu Hwang, Lõuna-Korea suurima plaadifirma omanik ja meelelahutusärimees Lee Soo Man, Sõuli Riikliku Ülikooli rektor Oh Yeon-Cheon ja teised.

Nende ettekanded avasid Aasia turu võimalusi ja eripärasid eri perspektiividest.

Korea ambitsioonid on aukartustäratavad ja kogu Aasia turu suurus kaugelt Eestist vaadates üsnagi hoomamatu. Selgeks sai ka see, et korealased teavad oma tugevusi ega tunne neid rahvusvahelise auditooriumi ees tutvustades mingit tagasihoidlikkust.

Huvitavamate ettekannete hulgast saab veel välja tuua Singapuri kogemused investeeringute ja teadusmahuka ettevõtluse riiki meelitamisel. Singapur on jõudnud oma praeguse arengutasemeni vaid tänu aastaid kestnud avaliku sektori järjepidevatele investeeringutele teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni. Räägiti ka ülikoolide ja ettevõtete koostööst ning selgus, et ka näiteks USA-s muretsetakse pidevalt selle pärast, kuidas akadeemilist teadustööd ettevõtluses rakendada. Palju arutleti ka ettevõtlikkuse üle laiemalt ja vaagiti sellega seotud hirme alustavate ettevõtete seas. Paistab, et see küsimus ei ole murelapseks mitte ainult Eestis, vaid ka USA-s ja Soomes, Lõuna-Koreas ja Inglismaal ning mujalgi.

Eestlased võistlustules

Konverentsi raames toimus ka äriidee

esitlemise võistlus ehk Elevator Pitch Contest, kus oma idee või ettevõtte tutvustamiseks oli aega 60 sekundit. Eestit esindas võistlusel viis tänavust ja mullust Ajujahi konkursil osalenud noort.

Kokku umbes 45 võistlejast jõudis finaali ehk kümne parima sekka koguni kolm eestlast, mis on kahtlemata väga hea tulemus. See tekitas konverentsil ka teatavat elevust ning kindlasti tärkas nii mõnelgi publiku hulgas olnud riskikapitalistil ja teistel start-up-maastikul tegutsejal suurem huvi Eesti ja siinsete noorte ettevõtjate vastu. Samuti oli see kinnituseks, et Ajujahi konkursi parimad osalejad on vägagi konkurentsivõimelised ka rahvusvahelises kontekstis.

Kokkuvõtteks võib öelda, et MIT GSW külastus oli Eesti delegatsiooni jaoks üsna valgustav. Leidsime palju huvitavaid ja ka kasulikke kontakte ning saime uusi ideid. Võib väita, et konverents aitas taas selgitada, kui väike on Eesti (ja tegelikult kogu Euroopa) ning kui oluline on oma töös silmas pidada laiemat perspektiivi. Järgmisel aastal toimub konverents kas Kopenhaagenis või Istanbulis ning ka seal on Ajujahi parimatel võimalik osaleda.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

aprill 2011

Eesti Päevaleht loosib välja unistuste puhkuse kahele Kariibi mere saarel Jamaical! Võitja viib kohale lennufirma Condor ja esmaklassilist majutust pakub Sandalsi kuurort.

11. mail toimuval loosimisel osalemiseks: • telli Eesti Päevaleht vähemalt 3 kuuks ja anna teada loosimisel osalemise soovist • kui sul on juba vastav tellimus, siis teata loosimisel osalemise soovist Aastase tellimuse ja otsekorraldusega tellijad osalevad loosimisel topelthäältega!

Tellimine, teatamine ja reeglid: www.epl.ee/jamaica, 680 4444 või jamaica@epl.ee

Mõnusa puhkuse korraldavad: www.sandals.com