HEI 2011 05

E e s t i

i n n o v a t s i o o n i a j a k i r i

energeetika eesti oma tuumajaam

majandusareng kui kindel ikkagi on hiina võidukäik?

maksundus eesti oleks euroopa ühtse maksubaasi kehtestamisel kaotajariikide hulgas

Nr 31 (40) • Mai 2011

LK 10 » intervjuu

Erik Puura: see on väga vildakas lähenemine, kui energiatootmine sõltub aina enam ilmastikust lk 30 » eesti firma Kanalisatsiooni soojusega maja kütmine

lk 32 » võistlus Ajujaht – tugev meeskond on ideest olulisem HEI internetis » hei.eas.ee

Maikuus saad endale lugemiselamust lubada 20% soodsamalt! +ATHRYN "EST ON DISAINER KONSULTANT

zPPEJzUD JA RAAMATU ¹$ESIGN -ANAGEMENT -ANAGING $ESIGN 3TRATEGY 0ROCESS AND )MPLEMENTATION² !6!

AUTOR .IMETATUD RAAMAT ON ~KS DISAINI JA iRI TUDENGITE zPPEJzUDUDE JA PROFESSIONAALIDE VzTMETEKSTE NING TzLGITUD PALJUDESSE KEELTESSE +ATHRYN "EST PEAB DISAINI

STRATEEGIA JA INNOVATSIOONI TEEMAL LOENGUID NII AKADEEMILISELE KUI KA iRIAUDITOORIUMILE NING ON SPETSIALISEERUNUD INTERDISTSIPLI NAARSETELE JA KOOSTyyL PzHINEVATELE TyyMEETODITELE VAHENDITELE JA PROTSESSIDELE

MIDA DISAINJUHTIMISE zPETAMISES JA zPPIMISES KASUTATAKSE 6AREM ON +ATHRYN "EST TyyTANUD ARHITEKTUURI SISEARHITEKTUURI JA BRiNDIKONSULTATSIOONI VALDKONDADES (/+ 24+, 7!4' 7OLFF /LINS /RANGE

3TARBUCKS NII 3UURBRITANNIAS KUI KA 53!S

KUS KESKENDUS JAEDISAINILE JA NARRATIIV SETELE KESKKONDADELE 3UURBRITANNIAS ON TA PIDANUD PALJU LOENGUID SELLISTES KOOLIDES NAGU 2OYAL #OLLEGE OF !RT 5NIVERSITY #OLLEGE ,ONDON 5NIVERSITY OF THE !RTS ,ONDON

5NIVERSITY FOR THE #REATIVE !RTS )TAALIAS $OMUS !CADEMYS 3AKSAMAAL (OCHSCHULE ,UZERNIS JA 4ECHNISCHE 5NIVERSITIETIS JA (OLLANDIS $ELFTIS AASTAL SAI +ATHRYN "ESTIST +UNINGLIKU +UNSTISELTSI 2OYAL 3OCIETY OF THE !RTS 23! TiIEzIGUSLIK LIIGE 2OHKEM INFORMATSIOONI SAAB INTERNETIST AADRESSILT WWW KATHRYNBEST COM

AVA PUBLISHING SA SALES AVABOOKS CH WWW AVABOOKS CH

Kathryn Besti eesti keelde tĂľlgitud raamat “Disainjuhtimise alusedâ€? on vajalik käsiraamat kĂľigile, kes otsivad sissejuhatavat infot disainiprojektide, meeskondade ja protsesside juhtimise pĂľhimĂľtete ja tĂľdede kohta.

Raamatu näol on tegu kasuliku tÜÜriistaga nii loomemajanduses tÜÜtavatele professionaalidele kui ka disainirakendamishuviga ettevþtjatele, turundajatele ja disainivaldkonna ßliþpilastele.

Telli raamat Eesti Disainikeskuse kodulehelt: www.disainikeskus.ee

Uus hind 7,67 â‚Ź Hind enne 9,59 â‚Ź

www.disainikeskus.ee

Juhtkiri

Kui palju olete valmis maksma puhta õhu eest?

S

elle HEI põhiteema on andnud ja annab ilmselt ainest paljudeks vaidlusteks – energeetika ja selle tulevik.

Üks olulisi tegureid selles vallas saab lähiaastail olema paljude riikide võetud kohustused kärpida kasvuhoonegaaside emissioone. Kuigi erinevad uuringud on läbi aegade näidanud, et hoolimata mõnest avariist (ka Fukushimas toimunust) on tuumaenergeetika kõige turvalisem elektri tootmise viis, jääb see inimeste vastuseisu tõttu ilmselt tulevikuski maailmas võrdlemisi marginaalsesse rolli – praegu toodetakse sel teel 14 protsenti elektrienergiast ja vaevalt see tulevikuski kasvab. Nii ei maksa iseäranis ka loota – nagu mõni enne Fukushimat vahepeal tegi – tuumaenergeetika saamisele päästeingliks kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise vähendamisel.

Kuna termotuumaenergia on jäänud püüdmatuks sinilinnuks ja erinevad taastuvenergiaallikad vajavad jalul püsimiseks endiselt riiklikke abirahakarke, saavad lähiaastaid ilmselt iseloomustama pigem energiasäästu ning olemasolevate fossiilsete energiaallikate kasuteguri kasvatamisega seonduvad teemad. Ka nende puhul tekib tahes tahtmata üles küsimus – kui palju see kõik maksma läheb ja kas see ka ära tasub? Teisisõnu – kas tarbijad (või riik) on valmis tehtud kulutused ka kinni maksma?

Maailmas on üks peamine põhjendus kasvuhoonegaaside vähendamisel vajadus vähendada ja pöörata kliimasoojenemist. Pean tunnistama, et ei ole piisavalt teemasse süvenenud, et oleksin kliimasoojenemise suhtes välja kujundanud seisukoha – kas on tegemist tõsise looduskeskkonda ähvardava ohuga või pigem mingi inimloomusele omase järjekordse hullusega, mida vaadates ajaloo uurijad sajandi pärast pead vangutades imestavad: mis see siis nüüd oli? Nii palju olen aru saanud, et inimese tekitatud kasvuhoonegaaside emissioonide ja maakera keskmise temperatuuri soojenemise vahel on leitud korrelatsioon. Nagu teab igaüks, kes vähegi statistikat uurinud, et korrelatsioon ja põhjuslik seos on kaks täiesti eri asja. Aga võib-olla tegelikult ei ole seisukoht kliimasoojenemise suhtes või selle puudumine tegelikult üldse eriti oluline.

Pigem võiks ehk küsimuse esitada sedapidi – kui palju võiks olla väärt värske õhk? Kui palju võiks olla tarbija nõus maksma selle eest, et meid ümbritsev keskkond oleks lihtsalt puhtam? Metsarikkas Eestis tundub see ilmselt üpris kauge teemana. Aga näiteks mõne Hiina linna keskkonnaolukord meenutab stseeni filmist „Space Balls”, kus Mel Brooksi mängitud Universumi president kinnitab kõnes oma alamatele, et probleeme õhu kvaliteediga ei ole, ja haukab kohe pärast kõne lõppu sügava hingetõmbe plekkpurgist, millele on kirjutatud „puhas, värske õhk”. Sellist tulevikku me ju ei taha?

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

lk 5 » uudised eksportivatele ettevõtetele avanevad uued laenuvõimalused lk 8 » uudised garage48 valiti ikt-sektori aasta tegijaks lk 10 » intervjuu erik puura: see on väga vildakas lähenemine, kui energiatootmine sõltub aina enam ilmastikust lk 14 » energeetika tark elektrivõrk lubab tarbijatel muutuda passiivsest ostjast aktiivseks turuosaliseks lk 18 » energeetika eesti oma tuumajaam lk 20 » energeetika üleminek taastuvatele energiaallikatele on küll mõistlik, aga raske lk 24 » mit technology review energiaimet paludes lk 30 » eesti firma kanalisatsiooni soojusega maja kütmine lk 31 » eesti firma insenerlahenduste eksport skandinaaviasse lk 32 » võistlus ajujaht – tugev meeskond on ideest olulisem lk 38 » majandusareng kui kindel ikkagi on hiina võidukäik? lk 42 » maksundus eesti oleks euroopa ühtse maksubaasi kehtestamisel kaotajariikide hulgas lk 44 » mit sloan management review miks projektivõrgustikud projektimeeskondadele tuule alla teevad lk 50 » kolumn leiutades tulevikku

Peatoimetaja: Projektijuht: Kujundus: Väljaandja:

Trükk: Ajakirja tasuta tellimine:

Erik Aru, erik.aru@epl.ee Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Timo Viksi, timo@epl.ee Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151 Printall hei@epl.ee

KOLLEEGIUM Priit Karjus, Ajutrust Konsultatsioonid, juhtiv partner Aavo Kokk, Catella Corporate Finance, partner Kitty Kubo, Eesti Arengufond, arenguseire divisjoni juht Ahti Kuningas, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, asekantsler Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut, juhtiv teadur Juku-Kalle Raid, riigikogu liige, ajalehe KesKus peatoimetaja

Reklaam:

Hea Eesti Idee Nr 4 (13) • oktoober 2008

Reemet Kaldoja, reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628

Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverents, partner, tegevjuht Aivo Vaske, siseministeerium, regionaalministri nõunik Madis Võõras, EAS, innovatsioonidivisjoni nõunik

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames

Uudised

 Tartu tähetorn avas oma 200. sünnipäeval uksed muuseumina 27. aprillil tähistas Tartu tähetorn 200. aastapäeva ja avas uksed moodsa muuseumina kõigile huvilistele.

Tähetorni projektijuhil Reet Mägil on hea meel, et muuseum kevadeks valmis sai ja selle kõigile pidulikult avada võis. „Tähetorn on ju omal ajal olnud maailma astronoomia tähtsamaid keskusi. Ja nüüd saab ta läbi muuseumi jälle inspiratsiooniks ja teadmiste allikaks igas eas teadushuvilistele,” selgitas Mägi tähetorni olulisust.

Foto: Aldo Luud

Tartu Ülikooli teadusprorektori Kristjan Halleri sõnul on Tartu tähetorni näol tege-

mist maailma teadusajalukku silmapaistva jälje jätnud objektiga, Eestis olevatest ajaloomälestistest ilmselt ühe kõige silmapaistvamaga. „Tähetorni tähendus Eestile ei piirdu vaid astronoomia- ja geodeesiaalaste saavutustega, tähetorni tuleb käsitleda ühe osana Tartu Ülikoolist, siinsest otsiva vaimuga ja akadeemilistele väärtustele orienteeritud keskkonnast. See keskkond on toetanud tippsaavutusi astronoomias ja geodeesias ning loomulikult ka vastupidi. Pole liigne lisada, et Tartu tähetorni võib mõneti lugeda kaasaegse füüsika- ja biotehnoloogia sünnipaigaks Eestis,” ütles Haller.

 Eksportivatele ettevõtetele avanevad uued laenuvõimalused Möödunudnädalasel valitsuse istungil kiideti heaks eelnõu, mille alusel luuakse eksportivatele ettevõtetele struktuurivahenditest rahastatav laenumeede „Allutatud laenu programm”. „Allutatud laenu programm” on suunatud eksportivatele või ekspordikavatsusega Eesti ettevõtjatele, kellel puuduvad projekti finantseerimiseks omavahendid, piisav tagatisvara või kelle projekti hindab finantseerimisasutus liialt riskantseks. „Eesmärk on parandada ettevõtetele kapitali kättesaadavust. Allutatud laenu meede toetab ettevõtete kasvu ja laienemist,” üles majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Programmi raames hakatakse väljastama kahte eri tüüpi laenu: allutatud laenu tehnoloogia investeeringuteks, samuti jätkub ettevõtjate tugipaketti kuulunud allutatud laenu pakkumine.

Tulenevalt majanduslangusest on ettevõtjatel jätkuvalt probleeme laenu ja liisingu saamisega, kuna näiteks keerukamatesse masinatesse ja seadmetesse investeerimisel nõutakse omafinantseeringut kuni 40%.

Samal ajal on ettevõtjate omafinantseerimisvõime veel endiselt nõrk, kuna majanduslanguse aastatel vähenesid nii ettevõtjate käive, kasumlikkus kui ka omakapital.

Endiselt ei ole taastunud võimalike tagatisvarade väärtused. Uue kasvufaasi ettevalmistamiseks on aga vaja teha tootlikkuse kasvule suunatud investeeringuid ning leida uusi välisturge.

EAS-i tehnoloogiainvesteeringu toetusmeede on nüüdseks ammendunud, suletud on ka täiendav tugipakett ettevõtetele kapitalile ligipääsu tagamiseks, mistõttu tekkiski vajadus uue laenumeetme järgi.

Laenuprogrammi, mille mahuks on umbes 27 miljonit eurot, hakkab vahendama Sihtasutus KredEx koostöös pankade ja liisingufirmadega. Laenumeede tehnoloogia investeeringuteks avaneb eeldatavasti mais, allutatud laenu pakkumine jätkub aga tõrgeteta ka praegu. Meedet finantseeritakse täielikult Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.

Vigade parandus Aprillikuu HEI-s leheküljel 50 ilmunud artikli „Sõulis maailmapilti avardamas“ autoriks on tegelikult Arvo Anton, mitte Urmas Uska, nagu kogemata kirja läks. Vabandame.

Innovatsiooniajakiri

mai

HEI

HEI iganädalase ilmub nüüd 10 korda aastas! innovatsiooniteemalise Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee uudiskirja tellimiseks Reklaami tellimine: saatke palun kiri reemet.kaldoja@epl.ee, tel 680 4628 aadressil hei@epl.ee 2011

Eesti Kirjastaja Eesti Päevalehe AS innovatsiooniajakiri HEI

5

6

Uudised

 Õpilaste teadustööde konkursi võitjad said auhinnad Reedel Pärnus toimunud Õpilaste Teadusliku Ühingu aastakonverentsil jagati preemiad parimatele õpilaste teadustöödele, mõlemad gümnaasiumiastme peaauhinnad läksid Tallinna reaalkooli.

Foto: Reuters

Tänavusel õpilaste teadustööde riiklikul konkursil anti gümnaasiumiõpilastele välja seitse ja põhikooliõpilastele neli preemiat, lisaks said preemia nelja parima töö juhendajad. Mõlemad gümnaasiumiastme esikohapreemiad läksid Tallinna reaalkooli, mille õpilane Michael Florea kirjutas uurimistöö liitvalkude ekspressioonist ja Kees Vanamölder rööbassõidukite dünaamikast. Arvukalt preemiaid noppisid ka Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilased.

Kokku jagati parimate tööde autoritele ja juhendajatele välja 11 400 eurot, lisaks auhinnarahale said gümnaasiumiastme parimate tööde autorid võimaluse Eestit esindada noorte teadusmessidel ja noorteadlaste konkurssidel USA-s, Inglismaal ja Soomes.

Lisaks andis Sihtasutus Archimedes välja eripreemia, milleks on osalemine rahvusvahelisel loodusuurimise nädalal Šveitsi Alpides.

Eripreemiaks on osalemine rahvusvahelisel loodusuurimise nädalal Šveitsi Alpides

Selleaastasele õpilaste teadustööde riiklikule konkursile laekus 105 tööd 52 koolist, neist 32 põhikooli ja 73 gümnaasiumi tasemel. Lisaks uurimisele olid noored sel aastal konkursile esitanud ka mitmeid inseneeria valdkonda kuuluvaid töid, näiteks ehitati konkursiks käepärastest vahenditest superkondensaator, tuulegeneraator oma koo-

lile ja arvutiprogrammi abiga juhitav joonestuspink.

Tänavune õpilaste teadustööde riiklik konkurss oli järjekorras juba kümnes. Konkurssi korraldab Sihtasutus Archimedes koostöös haridus- ja teadusministeeriumi ja teaduskeskusega Ahhaa.

 ZeroTurnaround toob Eestisse rahvusvaheliselt tuntud JAVA arendajad Eestis toimub 9. juunil esimene JAVA tehnoloogia konverents „Geekout”, kus esinevad tuntud spetsialistid, nagu Martijn Verbur, Joonas Lehtinen, Alex Snaps, Peter Neubauer, John Davies ja Jevgeni Kabanov. Konverentsi korraldab ZeroTurnaround.

ZeroTurnaroundi asutaja ja tehnoloogiajuht Jevgeni Kabanov nentis, et sellised oma valdkonna tähed pole Eestis varem esinenud. „Konverentsi peaesinejaks on Martijn Verbur, kes räägib Java 7-st ja sellest, kuidas suurepära-

seks arendajaks üldse saada. Mainimata ei saa jätta ka John Daviest, kes räägib, kuidas finantsteenuste jõudlust tõsta. Kõik esinejad saavad meie programmeerijad viia kurssi viimaste Java tehnoloogia arengutega, mis maailmas aktuaalsed,” tutvustas Kabanov konverentsi sisu.

järele suur. Samuti on vaja oma töö paremaks tegemiseks pidevalt ka võrgustikke laiendada,” selgitas Kabanov konverentsi tagamaid ja tõi välja, et ka ZeroTurnaround ise otsib pidevalt Java insenere, kes suudaksid arendada ettevõtte tarkvara, auhinnatud JRebelit ja uut, beeta-järgus olevat LiveRebelit.

Arvestades Eesti arengut IT-riigina, on sellised konverentsid, kus saab kohtuda oma ala spetsialistidega, väga olulised. „Kuna meie valdkonnas toimub kõik väga kiiresti, on vajadus kogemuste jagamise

Tallinnas toimuv konverents „Geekout”on suunatud Eestis tegutsevate IT-firmade JAVA arendajatele. Täpsem informatsioon ja kava veebilehel www.geekout.ee

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Uudised

 Avati Eesti e-kogemust tutvustav portaal e-Estonia.com Aprilli lõpus avatud portaal e-Estonia. com tutvustab Eesti kui eduka e-riigi lugu ka mujal maailmas. IKT Ekspordiklastri initsiatiivil ning Demokeskuse ja Eesti ettevõtjate koostöös sündinud veebileht koondab endas Eesti e-ühiskonna parimaid praktikaid. Esimest korda on kogutud ühele lehele kokku märkimisväärne hulk Eesti e-lahendusi ja kogemust. „Eesti kui e-riigi ainulaadsus seisneb just erinevate lahenduste sisulises tugevuses ja laialdases kasutuses. Ka tehnoloogiliselt väga kõrgelt arenenud riikides ei ole veel suudetud saavutada sellist e-ühiskonna funktsionaalsust ning e-lahenduste sidusust, nagu me näeme tänases Eestis,” rääkis Demokeskuse tegevjuht Indrek Vimberg.

Tema sõnul on nõudlus sellise veebikeskkonna järele suur ning infopäringuid Eesti e-lahenduste kohta, millele saab nüüdsest vastuse e-Estonia.com lehelt, laekub Demokeskusele iga päev.

e-Estonia.com lehekülg pakub ülevaadet Eestis kasutusel olevatest lahendustest – tegu on unikaalse lehega, mis koondab parimaid praktikaid ning seob need üheks terviklikuks looks. Eesti kui eduka e-riigi nähtavuse tõstmine ja IKT sektori ekspordi edendamine on olulise prioriteedina kirjeldatud ka värskes koalitsioonileppes ning sellise keskkonna loomine on oluliseks sammuks selle eesmärgi poole. „Loodetavasti kujuneb sellest väärtuslik infoallikas kõigile neile, kellele infoühiskonna areng huvi pakub, ning lehelt leiavad tuge ja toetust, inspiratsiooni ja julgustust välisriikide valdkonna spetsialistid ning visionäärid,” lootis Vimberg.

Algatusele on toetust avaldanud ka Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves. „Eesti edu sõltub innovatsioonist, uute ideede leidmisest ja nende elluviimisest. Ent oluline on seegi, kuidas me oma edusamme ülejäänud maailmale esitleme. Kahe aasta eest loodud Demokeskus on üks ustest, mis Eestit kui edukat e-riiki välisilmale tutvustab,” lausus Ilves.

Nüüdsest saavad eestlastel jagada kerge vaevaga oma rahvusvahelistele koostööpartneritele ja tuttavatele infot Eesti kui eduka e-riigi kohta.

e-Estonia.com projekti kaasrahastavad Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Tallinna Ettevõtlusamet ja IKT Ekspordiklastri partnerettevõtted.

Ülemiste Citys asuv Eesti IKT Demokeskus koondab käegakatsutavad näited kohalike info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ettevõtete edulugudest. Näha saab erinevaid avaliku- ja erasektori lahendusi nagu e-Tervis, Riigiportaal, e-Kool, digiallkiri, mID ja teised.

 Aasta parim õpilasfirma võitis turunduse ja müügiga Pingelise võistluse käigus pälvis Eesti parima õpilasfirma tiitli SOCKme Tallinna 21. koolist, koosseisus Kristjan Kangro, Carl Erik Puskar, Karl-Alexander Sepp, Artur Luhaäär, Airiin Kadakmaa: juhendaja Hardy Rassmann. Võitjaettevõte, mis teeb trendikaid mobiilisokke, paistis silma innovaatilise turundusega ja tegi tihedat koostööd suurettevõtetega.

Melari Vainola; juhendajaks Ivi Olev. Noored teevad kardirehvidest LED valgusteid ja kellasid.

Kristjan Kangro sõnas peale auhinna kättesaamist: „Me julgesime unistada suurelt ja oma suured mõtted ka ellu viia.”

Peaauhinna pani välja Swedbank: noored saavad osa võtta Rootsi õpilasfirmade laadast ja külastada ka Swedbanki peakontorit Rootsis.

Coca-Cola Hellenicu eriauhind sotsiaalse tundlikkuse eest läks Toila gümnaasiumi õpilasfirmale Time out for Happiness, kuhu kuuluvad Kelly Porkman, Laura Maala, Karet Luik ja Liina Kaev. Noored tegelevad 7–14-aastaste laste vaba aja sisustamisega ja hoolitsevad selle eest, et noored sisustaksid oma aega kasulikult ja huvitavalt.

Teise koha pälvis Tallinna saksa gümnaasiumi õpilasettevõte Rehvilahendused, koosseisus Taaniel Ormus, Toomas Piirsoo, mai 2011

Kolmanda koha võitles välja õpilasfirma Kuuvalgus Põlva keskkoolist, kooseisus Sigrid Salomon, Ivo Vals, Riho Plato; juhendajaks Kaia Tamm. Nende tooteks on kasutatud hõõglampidest õlilambid.

Arengufond andis oma eriauhinna kõige ambitsioonikamale firmale ja selle pälvis

õpilasfirma E-ained, Pärnu ühisgümnaasiumi ja Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ühisfirma.

Võistlusel osalesid Andraš Tšitškan ja Enn Mäeorg. Õpilasfirma tooteks on voldikud ja veebileht, mille kaudu nad nõustavad inimesi kahjulike E-ainete kohta.

Parim õpilasfirma esindab Eestit Euroopa õpilasfirmade võistlusel Oslos 4.–7. augustil. Varasematel aastatel on meie õpilasfirmad olnud väga edukad: viiel korral on eestlased jõudnud esikolmikusse.

Tunamullu oli Eesti õpilasfirma Roheline jälg Euroopa parim.

Võitjameeskonna rõivastab Euroopa võistluseks Baltika Kvartalis asuv Baltika brändide esinduskauplus Moetänav. Parima firma osavõttu Euroopa võistlusest toetavad Swedbank ning haridus- ja teadusministeerium.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

7

8

UUDISED

 Garage48 valiti IKT-sektori aasta tegijaks Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) valis aasta tegijaks 2010 sihtasutuse Garage48. Tegemist on ürituste sarjaga, kus 48 tunni jooksul aidatakse algajatel ettevõtjatel koostada ideest ärimudel ning esimene tootenäidis. Tiitli aasta tegu 2010 pälvis kogu Eesti IT-sektor valutu ülemineku eest eurole. Aasta Idee 2010 auhinna sai Arengufondi algatatud ning haridussektori ja erialaliitude ühiste jõupingutustega käivitatud IT Akadeemia.

ITL-i tegevjuhi Jüri Jõema sõnul on Garage48 väga hästi käima läinud infotehnoloogia ideede inkubaator. „Garage48 on koht, kus saavad kokku esmapilgu utoopiliste ideedega noored ning ettevõtluse köögipoolega juba kursis olevad kogenud tegijad. Tekkinud sünergia on andnud vägagi perspektiivseid tulemusi,” ütles Jõema.

Garage48 raames on näiteks loodud disaineritele veebikeskkond oma tööfailide säilitamiseks, käivitatud keskkond virtuaalse lemmiklooma loomiseks ning tema eest hoolitsemiseks, loodud portaal noortele lõunatamis- ja nõustamiskohtumiste organiseerimiseks, rakendatud veebikeskkond juhendamaks inimesi ise ehitama ja palju muud.

ITL-i president Taavi Kotka hinnangul oli Eesti üleminek eurole suur infotehnoloogiline väljakutse, mis lahendati edukalt. „Eurole üleminek oli mastaapseim IT-projekt Eestis viimastel aastatel. Tavakodanikule jäi see märkamatuks, kuid kuue kuu jooksul puutus selle teemaga kokku enamus Eesti IKT sektorist. Ning hoolimata juttudest „magavast tiigrist” näitas valutu uuele rahale üleminek Eesti IT-spetsialistide tugevat taset ja koostöövõimet,” ütles Kotka.

Skype Eesti juhi Sten Tamkivi sõnu on Arengufondi idee luua IT Akadeemia leidnud soodsa vastuvõtu nii haridusja teadusministeeriumilt, ITL-ilt ka kui Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuselt. „Juba aastaid oleme kuulnud ja kuulutanud muret Eesti IKT-spetsialistide

ITL-i aasta tegu 2010 – Eesti üleminek eurole. Foto: Rauno Volmar

nappuse üle. Ning otsinud viise, kuidas tagada nii kitsamalt IT-firmadele kui ka laiemalt kogu Eesti majandusele vajalik inseneride järelkasv. Arengufondi mõte IT Akadeemiast kui nende hariduse arendamise püüdluste kokkukoondamisest tõi enam kui aasta tagasi laua taha kõigi suuremate ülikoolide rektorid ja tööstusharu esindajad. Koostöömemorandumist ja ulatuslikust eeltööst kasvas väl-

ja otsustusvõimeline töörühm teadus- ja haridusministri juures. Ja tänaseks on IT Akadeemia loomise lubadus jõudnud ka uue valituse koalitsioonilepingusse.

Loodame, et pole enam kaugel aeg, kus saaksime IT Akadeemiale väljastada ka auhinna Aasta Tegu. Aga suurte tegude ees käivad julged ideed ja täna tahaksime tunnustada just neid inimesi,” kommenteeris Tamkivi.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

lugejaküsitlus

HEI lugejaid huvitavad innovaatilised ettevõtmised – ka sellised, mis äparduvad Küsitlusele vastajaid oli küll suhteliselt vähe – vaid 113 inimest rohkem kui 6000 ajakirja tellijast, kuid mõningaid viiteid tulemused kindlasti annavad.

Ü

le poole vastanutest loeb iga ajakirja numbrit, ligi kolmandik sirvib iga numbrit ja loeb mõnda.

84 protsenti vastanutest loeb ajakirja silmaringi laiendamiseks, 74 protsenti teadmiste täiendamiseks ja 67 protsenti uute ideede saamiseks. Kaks kolmandikku soovib, et ajakiri oleks kättesaadav nii paberkandjal kui ka veebis, veidi üle viiendiku eelistab seda lugeda üksnes veebist.

Kui 55 protsenti vastanutest leiab, et Eesti ja välismaa teemad on ajakirjas tasakaalus, siis umbes viiendik tahaks näha rohkem artikleid siiski Eesti teemadel. Kõige rohkem tunnevad lugejad huvi artiklite vastu, mis räägivad uuendustest Eestis ja maailmas, populaarsuselt järgnevad portreelood uuendusmeelsetest ettevõtetest.

Samal ajal avaldas päris mitu inimest soovi, et võiks ilmuda ka artikleid uuenduslike ettevõtmiste kohta, mis on nurjunud – nii saaks vigadest õppida. Sääraseid artikleid kirjutada on muidugi keerulisem kui edulugusid (ega neid palju ole, kes oma äpardumisi avalikult lahata tahaks), kuid teeme oma parima.

Küsitlusele vastanutest veidi üle poole (55 protsenti) olid mehed, 45 protsenti naised. Üle kahe viiendiku (42 protsenti) vastanute vanus jääb vahemikku 21–30 aastat, 29 protsenti oli 31–40-aastaseid. Elualade poolest oli vastanute hulgas kõige rohkem spetsialiste (22 protsenti) ja üliõpilasi (18 protsenti), neile järgnesid väikeettevõtjad (12 protsenti), ettevõtjad (üheksa protsenti) ja keskastmejuhid (kaheksa protsenti).

Võrdselt seitse protsenti oli vastanute seas riigiametnikke ja töötuid.

Veidi ka meie elektroonilistest väljaannetest. HEI iganädalasel uudiskirjal on mai 2011

Foto: Arno Mikkor

tellijaid üle 1200. HEI veebilehel on tänavu Google Analyticsi põhjal käinud üle 98 000 unikaalse külastaja kokku ligi 260 000 korral. Suurim oli külastatavus miskipärast 18. veebruaril – 3609 korda.

HEI iPadi-versiooni on alla laadinud umbes 450 inimest. Võrdluseks – Eesti

Päevalehe iPadi-lahenduse kasutajaid on üle tuhande ja Eesti Ekspressi loeb Apple’i tahvelarvutist umbes 2000 inimest.

Lugejaküsitluses osalejate vahel toimus ka loosimine, selle võitjatega võtab toimetus ühendust.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

9

10

intervjuu

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Aldo Luud

Erik Puura: see on väga vildakas lähenemine, kui energiatootmine sõltub aina enam ilmastikust Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura räägib sellest, millised on Eesti valikuvõimalused energiatootmises, tuumajaamast, alternatiivenergiast ja sellest, mida saaks üks tavatarbija teha, et muuta oma energiakasutust ökonoomsemaks ja keskkonnasõbralikumaks.

•• Küsin alustuseks, kas energiasääst on üldse võimalik, kas on üldse võimalik energia tarbimist vähendada?

Vastus on selline, et ilmselt vähendaks küll, kui see eesmärgiks oleks. Energiasäästmine on ikkagi poliitiline eesmärk.

Fenomen on aga selles, et meie sooviks on ju suurendada heaolu ja nii uued tehnoloogiad, uued kodumasinad kui ka uued tehnikad, mis on küll energiasäästlikumad, ei pane meid veel vähem energiat tarbima.

Me kasutame neid kodumasinaid (tänu säästlikkusele) rohkem ja need viivad ikkagi energiatarbimise suurendamiseni.

mind ennast selle debati juures häirib, siis see, et meil on väga vähe on sõltumatuid eksperte. Nii pooldajad kui ka vastased on fundamentalistid. Neutraalsust pole üldse?

Ka mina võin öelda, et debattidesse on kaasatud inimesed, kes iialgi oma arvamust ei muuda. Ja kui iialgi arvamust ei muuda, siis otsivad nad oma seisukohtade kaitsmiseks ükskõik mida. Hüppavad mättalt mättale ja tegelevad uute argumentide otsimisega. Iga inimene peaks püüdma ennast panna otsustaja rolli, kuidas otsuseid tehakse ja mis on alternatiivid.

•• Siia ma tahtsingi jõuda. Minu arvates vähendab tarbimist hinnatõus, kui aga tuleb vähem kütust tarbiv auto, siis me lihtsalt sõidame sellega rohkem...

Kui tuua võrdlus kõrvalt, siis kunagi räägiti ka, et internet toob paberivaba kontori, tegelikult tõi paberiuputuse.

Ma ise ei ole tuumaenergia vastane, aga ma näen ka ohte, mida paljud ei näe. Eelkõige ma kardan psühholoogilisi tõrkeid.

•• Räägiks nüüd Eesti tuumajaamast. Mis

•• Mida te silmas peate?

Näiteks seda, mis juhtus Austrias. Austerlased ehitasid 1978. aastaks valmis tuumajaama, siis tehti rahvahääletus ja 50,2% hääletas vastu. Tuumajaama ei lastud ku-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

intervjuu

Ma ise ei ole tuumaenergia vastane, aga näen ohte, mida paljud ei näe. Eelkõige ma kardan psühholoogilisi tõrkeid.

nagi käiku. See seisab seal siiamaani. Kasutatakse varuosadeks ja õppekeskuseks.

Austria parlament oli aga 1960-ndatel teinud ühehäälse otsuse, et tuumajaam tuleb rajada.

Teine aspekt. Nii kummaline kui see ka pole, siis väga paljude inimeste teadvuses on tuumaenergia kõige hullem, kuigi kõik arvutused, ka pärast Jaapani õnnetust, näitavad, et tuumaenergia kasutamise mõju on väiksem kui mis iganes teisel energialiigil.

Kolmandaks, mind häirib ka see, et suurte õnnetuste puhul nagu Tšernobõl, nüüd ka Jaapan, ikkagi info oli puudulik, varjav ja isegi ilustav.

•• Mida aga debati parandamiseks teha?

Tuumajaama debatis on põhiliseks veaks, et sinna pannakse sisse subjektiivset nõuannet. Soomlased on algusest peale öelnud, et tuleb lihtsalt tsiteerida ja öelda fakte. Rahvale tuleb öelda fakte. Ei saa aga öelda, et tuumajaama peame tegema sellepärast, et see on parem kui tuuleenergia.

Nii ei saa üldse küsimust püstida. Need pole võrreldavad asjad.

Polaarsus on meil suur, otsused on inimeste peades juba ära tehtud ja siis otsitakse juurde mis iganes põhjendusi. Nagu ka maavärinaga – hakati ka meie piirkonnas otsima maavärinaid, mis on naeruväärne.

•• Aga kas te ise olete enda jaoks selle vastuse välja mõelnud, kas Eesti vajab tuumajaama?

Ma olen püüdnud panna ennast otsustaja rolli ja see on ülikeeruline. Toon järgmise näite. Lugesin näiteks äsja uudist, et Eesti pelletite tootmine kasvab aastas 500 000 tonnini, millest 95 protsenti läheb ekspordiks. Arvestades kütteväärtust – see võrdub umbes miljoni tonni põlevkiviga – saab arvutada, et kümme protsenti Eesti baasenergiast saaks pelletitest. mai 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

11

12

intervjuu

Tegelikult saab edasi arvutada, et kokkuvõttes võiks katta lausa 50 protsenti Eesti elektrivajadusest. Kui ilmtingimata tahaks, siis saaks. Oluline küsimus, mis asja keeruliseks teeb, on aga mujal – mis see kõik maksma läheks?

•• Sellestsamast pelletite näitest lähtuvalt – võib-olla keegi majandusinimene ütleks, et ongi kõige kasulikum pelletid maha müüa ja saadud raha eest osta Norrast hüdroenergiat.

Täpselt. Kogu energiadebatis ongi nii palju erinevaid nüansse, et öelda, mis on kõige kasulikum ja mismoodi peaks kalkulatsioone tegema... See kõik on väga raske.

•• Kui suur osa elektrist võiks tulla tuulest?

See on natuke filosoofiline teema. Kõik sõltub reservvõimsustest või kokkulepetest, et meil oleks võimalik elektrit sisse osta.

•• Põhimõtteliselt tuule puhul räägime, et meil peab olema alati topelt. Et mis iganes viisil tuleb tuuleenergiat dubleerida?

Jah. Aga siingi tulevad oma nüansid. Näiteks Energiasalv on teinud superprojekti, mis siluks ära tarbimise tipud. Energiatootmise enda seisukohast on see absurd, tuule abiga pumbatakse üles vett ja pumbatakse alla vett ja kõike seda tehakse 25-protsendilise kaoga. Sisu tuleb aga sellest, et kui siluda sellega ära tipud, siis see võib olla efektiivne, ka majanduslikult efektiivne. See pole nagu tootmisüksus, vaid suur salvesti.

sus, sest varustatus peab olema tagatud ka kõige keerulisematel perioodidel.

hugi ei jõuta – ja seda on räägitud juba viimased 50 aastat.

Kui me järjest enam seame ennast sõltuvusse ilmastikust, siis selline lähenemine on minu arvates väga vildakas. Jätta kogu tehnoloogiline infoühiskonna toimimine sõltuvusse ilmast, see pole ka normaalne.

Kindlasti tuleb läbimurdeid energiasalvestuses ja ka vesinikuenergia. Elektriautode süsteemid transpordis. Kõik need lahendused on olemas, aga kehtib printsiip business as usual, aegamööda areneb. Põhienergia osas aga lahendust ei paista.

Probleeme on ju olnudki. Kui Ameerikas Texases tuul järsku vaibus, siis süsteemid lülisid välja. Ka hüdroenergiaga on olnud nii, et väga külmal talvel seda lihtsalt pole.

•• Missugune võiks siis teie arvates olla Eesti energiatootmise struktuur?

Mu sisetunne ütleb, et põlevkivi jääb kauemaks, kui arvame. Oleme väga paljude umbmäärasuste juures.

•• Kas mingit tehnoloogilist lahendust ei paista? Kuhu teadlased on oma pilgud suunanud?

Kui räägime termotuumareaktorist, siis endiselt kehtib lause, et enne 50 aastat ku-

Nii kummaline kui see ka pole, siis see kõige elementaarsem asi nagu orgaanilise aine oksüdeerumine ehk põlemine, see on niivõrd efektiivne, nii energiatihedus kui ka energiasisaldus on niivõrd suured, et uued süsteemid ei ole jõudnud sellele lähedale.

Välja arvatud üks – tuumaenergia, mis on tõepoolest täiesti uus asi.

•• Tuumaenergia puhul tekib aga kohe ka küsimus tuumajäätmete ladestamisest.

Mis sellega teha?

Nii Soome kui ka Rootsi on seda tehnoloogiat arendanud üle paarikümne aasta ja matnud sinna müstiliselt suured rahad.

•• Suur tuuleenergia tarbimine eeldab, et olete suurtes võrkudes sees – et kui endal tuult pole, siis ostate mujalt?

Jah, nüüd räägitakse Põhja-Euroopa supervõrgustikest, et kusagil ikka tuul puhub.

Siis veel lisaks Põhja-Aafrika ja Hispaania päikesepaneelide supervõrgud. Et ühendame kõik need eri asjad ühte hiiglaslikku süsteemi.

Aga ikkagi. Kui meil on talvine aeg, miinus 30 kraadi. Kestab kaks nädalat. Hästi suur kõrgrõhkkond ilma tuuleta. Selles pole midagi haruldast. Mis siis toimub? Meie laiuskraadil inimesed külmuvad surnuks.

•• Kuidas sellist probleemi otsustaja vaatenurgast lahendada?

Otsustaja vaatenurgast tuleb tagada ka inimeste turvalisus. Tuulenergiaga lõpuni turvalisust pole, peab olema reservvõimuEesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

intervjuu

Mu sisetunne ütleb, et põlevkivi jääb kauemaks, kui arvame. Oleme väga paljude umbmäärasuste juures.

tel ilma tuumaenergiata ei saa, et see on ikkagi realistlik alternatiiv fossiilkütustele.

Absoluutselt. Kogu maailma mastaabis ei saagi ilma selleta. Küsimus on Eestis, mida meie aktsepteerimine tuumaenergia puhul.

See kõik on nii läbi uuritud, et matmispaigale võib anda tõepoolest 100 000-aastase garantii. Isegi kui 10 000 aasta pärast tuleb jääaeg ja lükkab kõik ära, siis nende jäätmetega ei juhtu ikka midagi. Seega väita, et matmistehnoloogiat ei ole, on eksiarvamus, kui siinsamas meie külje all on need tehnoloogiad olemas, neid on uuritud ja neid on arendatud.

•• Mis teile veel Eesti tuumajaamadebatis on silma jäänud?

Meie tublid akadeemikud, Endel Lippmaa ja Anto Raukas, on pannud kahtluse alla kliimasoojenemise kui sellise. Nii on tuumajaam Eestis ainult majanduslik küsimus, aga näiteks Rootsis usutakse siiralt, et tuumajaamadega õnnestub vähendada kasvuhoonegaaside efekti. Aga Eestis on nii, et selle kasuks räägivad ainult majanduslikud argumendid, kuid meil ei kasutada üldse keskkonnaargumente. Või täpsemalt öeldes, kasutatakse ainult negatiivseid keskkonnaargumente.

•• Ise ütlesite mitu skeptilist nooti tuumaenergia kohta, aga teid kuulates kinnistub mulle mulje, et vähemalt lähiaastakümne-

Minu jaoks on ikkagi psühholoogiline probleem. Teiseks, asukoha probleem – mitte minu tagaaeda. Kolmandaks poliitiline probleem ja rahvaarvamuse probleem.

•• Küsiksin nüüd paar küsimust hoopis teisest valdkonnast, kuidas tavatarbija saab oma energiatarbimist sättida. Oletame, et mul on maja, linna lähedal või maal, siis kui alustaksin nullist, mida peaksin valima? Mis oleks kõige keskkonnasõbralikum, kõige turvalisem, majanduslikult kõige kasulikum energialiik?

Kui minu teha, siis valiksin ilmselt ahikütte võimaluse. See on midagi, mis on selge ja turvaline. Ta on kohapeal toodetud, põlemine on efektiivne. Linnas ahiküte ei sobi, aga kui oleks võimalus, siis selle valiksin. See on igipõline lahendus. See on osaline süsinikuringes, nii ei pea ma keskkonnateemadele mõtlema.

•• Viimasel ajal on palju räägitud ka õhksoojuspumbast?

Ma ise kasutan, aga seda ei tohi vaadata kui mingit imeriista. Õhksoojuspump ei saa olla baasenergia allikas. Väga külmade ilmadega see ei tööta. Sellega tuleb arvestada. Samuti sellega, et ta ikkagi puhub sooja – ta on puhur, mis müriseb. Kui ma muidu kütaks elektriga talve jooksul 15 000 krooniga, siis õhksoojuspumbaga saaksin 7500 krooni eest köetud. Pump maksab 15 000 – 20 000 krooni, nii et umbes kolme talvega tasuks ära. Ideaalne oleks see suvilas, kus on isegi võimalik kaugjuhtimisega temperatuuri tellida (näiteks SMS-iga saata), et õhtul mai 2011

paneb sisse 21 kraadi, aga muidu hoiab kaheksa kraadi peal. Aga veelkord, mingil juhul ei tohi temaga arvestada kui põhiallikaga.

Järgmine kõva sõna on maaküte, aga see maksab ka kümme korda rohkem. Sellega saab kütta kõikidel temperatuuridel ja selle efektiivsus on samuti kõrgem. Aga see on juba kahesajatuhandene investeering. Tegelikult aga ongi nii, et kui tasuvusarvutusi teha, siis ega suurt vahet pole, mille valite. Öelda, et ma megamõttes võidan, kui valin selle või tolle, see asi ei käi nii.

•• See on siis näide, kuidas turumajandus töötab...

Absoluutselt. Turg reguleeribki hindu.

Kinnisvarabuumigi ajal inimesed arutasid, et kas on gaas kõige kasulikum või elekter on kõige kasulikum või kivisüsi on kõige kasulikum. Läheb aasta mööda ja hinnad lähevad natuke teise poolde kreeni ning polegi enam kõige kasulikum. Lõppkokkuvõttes aga pole erinevused nii suured, et tasuks põdema hakata.

•• Eelnev jutt käis eramaja omaniku kohta, aga kui elan kortermajas, mida siis teha saan?

On ka selliseid inimesi, kes on kortermajja püüdnud õhksoojuspumpasid paigutada.

Mingi 10–20 korteriga majas saab küll teha nii, et kõik muretsevad õhksoojuspumba ja ainult kõige külmemaks ajaks lülitavad keskkütte sisse – kui sellised võimalused on. Aga veel suuremates majades, siis on lihtsalt üldine soojustamine.

•• Eestis on eksperimenteeritud ka päikesepaneelidega, meie kliimas jääb see aga vist ikkagi ulmeteemaks?

Detsembris tervikuna päike paistab kusagil 26 tundi. Ta jääb selliseks piiripealseks lahenduseks. Kes tahab, see katsetab ja kindlasti ka need tehnoloogiad arenevad, aga minul usk puudub.

•• Aga väikesed elektrituulikud, sellised ühe maja tuulikud, mis ühe majapidamise tarbimise ära katavad?

Need on ka turul olemas, aga jällegi, kui hakata tasuvusarvutusi hakata tegema ning lisada juhuslikkuse komponent juurde panna, siis läheb kahtlaseks. Ain Kull on teinud Eesti tuulekaardi ja selle järgi on tuuleenergia ikkagi efektiivne rannikualadel. Sisemaal asi nii lihtne ilmselt pole. Ma ei usu, et lahenduse ja hinna mõttes see kasulikuks osutub.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

13

14

energeetika

Autor: Jaanus Sahk, ETP programmijuht • Fotod: Reuters, Priit Simson

Tark elektrivõrk lubab tarbijatel muutuda passiivsest ostjast aktiivseks turuosaliseks Juba mitmeid aastaid oleme kuulnud energeetikuid ja energeetikaga seotud asjamehi rääkimas targast või nutikast elektrivõrgust, mis inglise keeles kõlab smart grid. Nüüd on nii mõnedki teadusasutused, teadlased ja ettevõtjad asunud tegutsema.

E

nergia on lai mõiste, ülekantult on see sõidetud kilomeeter, soe tuba, puhas pesu, küpsetatud leib, pilt televiisoris ja loomulikult valgus. Energia otseselt on tänini olnud selline kaup, mis vääramatu paratamatusega ainult kallineb ja väga raske on tarbijal olnud senini midagi selle vastu ette võtta. Targa elektrivõrgu rakendamine muudab selle olukorra ja annab võimaluse kõikidele tarbijatele passiivsest ostjast muutuda aktiivseks turuosaliseks.

Kui tark elektrivõrk kitsamas tähenduses annab tarbijale võimaluse energiat liigutada kahes suunas (seni võib ta seda teha ainult osta) ja saada reaalajas, sõltumatult asukohast, igakülgset energeetikaalast informatsiooni, siis laiemas mõistes tähendab targa elektrivõrgu rakendamine väga suurt avanevat turgu järgnevaks 10–20 aastaks uutele teenustele ja toodetele, millised targa elektrivõrgu olemasolul võimaldavad tar-

bijal aktiivselt energiaturul osaleda. Selleks, et suurendada meie arusaamist, mis meil on ja kuhu me liigume, ja selleks, et ergutada meie uudishimu (kas minul või minu firmal ei ole siin peidus mingeid võimalusi?) korraldasid majandus ja kommunikatsiooniministeerium, Tallinna Tehnikaülikool ja EAS ETP eestvedamisel konverentsi „Tark Elektrivõrk”.

Nagu sissejuhatuses viidatud, on Eesti riik panustanud teaduse tegemisse selles vallas. Kuid samal ajal koduste toimetamistega osalevad TTÜ energeetikud ühes laias rahvusvahelises konsortsiumis, milline soovib kogu Taani riigile kuuluva Bornholmi saare elektrisüsteemi panna toimima targa võrgu põhimõtete järgi, olles sellega katsepõlluks konsortsiumis osalevatele ettevõtetele, teadusasutustele ja ametnikele. Samal ajal oleks Bornholm eeskujuks ja näiteks kogu Euroopale, kuidas selle teemaga edasi liikuda.

Laiemas mõistes tähendab targa elektrivõrgu rakendamine väga suurt avanevat turgu järgnevaks 10–20 aastaks uutele teenustele ja toodetele.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

energeetika

Rohkearvuliste väiketootjate, ettearvamatult tarbimist mõjutavate elektriautode ja muud uuendustega kaasneb ka ohtusid.

tus TTÜ energeetikateaduskonna dekaan professor Tõnu Lehtla väga põhjalikult kõigil nendel ohtudel, mida toovad kaasa rohkearvulised väiketootjad, ettearvamatult tarbimist mõjutavad elektriautod ja nii edasi. Kuid tegelikkuses ei ole ohudki ju midagi muud kui võimalused seadmete täiustamiseks ning uute ja töökindlamate väljatöötamiseks.

Aga tark võrk ei puuduta kindlasti mitte ainult elektrivõrgu ja arvestusseadmetega tegelemist. Maailmas on täna liikumas väga palju huvitavaid ideid uute tootmisseadmete, akumuleerimistehnoloogiate, nutikate kodumasinate ja kütteseadmete osas. Kuid siin on oluline olla äärmiselt tähelepanelik, sest teaduslik idee on tore arutada, leiutatud katseseade on huvitav vaadata ja käega katsuda (kui tohib), aga reaalselt kasutada saab siiski asju, mis on põhjalikult läbikatsetatud ja tootmisse juurutatud. Tartu Ülikooli keemia instituudi direktor professor akadeemik Enn Lust lahkas oma ettekandes just neid ideid ja leiutisi, mis on täna kommertskasutusse jõudmise lävel, kuid ometi ei saa teaduses kunagi määrata aega, millal see täpselt juhtub.

Elektriauto kui uuetüübiline tarbija ja kui võimalik elektrienergia akumuleerija annab suured võimalused uuteks arendusteks ja seab elektrisüsteemi ette ridamisi uusi väljakutseid

Bornholmi projekti tutvustas konverentsil Taani Ülikooli Energia tehnoloogiate keskuse CET õppejõud Arne Heide Nielsen.

Luues TTÜ-sse samasuguse infrastruktuuri, saavad TTÜ energeetikud suurepärase võimaluse Bornholmis omandatu siia üle kanda ning selle kaudu jagada tarkust üliõpilastele ja teistele soovijatele ning olla teaduspartneriks kõikidele ettevõtetele, kes soovivad targa võrgu tegemistes ja tootearendustes kaasa rääkida. Tööd selles vallas peaks jaguma paljudele ja mai 2011

kauaks, sest tark võrk ei ole asi, mille saaks täna ja ühekorraga valmis ehitada.

Need esimesed sammud, mis praegu astutakse, on alles eelduseks mitmesugustele erinevatele arendustele, millised lähema paarikümne aasta jooksul oluliselt muudavad meie arusaamist elektrisüsteemist, selle toimimisest ja erinevatest võimalustest selle sees.

Kuid igasugune uuenemine ei ole ainult ja täielikult positiivne. Konverentsil pea-

Kuid üht-teist on juhtumas juba täna ka majanduses. Nii Eesti Energia Jaotusvõrk kui ka Fortum Elekter on käivitanud või käivitamas ulatuslikku hanget selleks, et välja vahetada olemasolevad arvestid kaugloetavate arvestite vastu. Eleringil kui Eesti põhivõrgu ja elektribörsi halduril on suur huvi ja vajadus olla osaline kõigis targa elektrivõrgu alastes tegemistes.

CO2 kvootide müügist saadud vahenditega soetab Eesti riik omavalitsuste sotsiaaltöötajatele 500 elektriautot ja laadimisseadmete taristu. See on kindlasti väga huvitav ja ambitsioonikas väljakutse propageerimaks elektriautode massiliseks kasutuselevõtuks. Elektriauto kui uuetüübiline tarbija ja kui võimalik elektrienergia Eesti innovatsiooniajakiri HEI

15

16

energeetika

akumuleerija annab suured võimalused uuteks arendusteks ja seab elektrisüsteemi ette ridamisi uusi väljakutseid. Elektriautode projekti tutvustas konverentsil majanduse ja kommunikatsiooniministeeriumi tehnoloogia ja innovatsioonitalituse juhataja Jarmo Tuisk. Täna ei saa ühtegi tulevikku suunatud teemat arutada ilma infotehnoloogiat kaasamata. Milliseid võimalusi näevad IT-sektori esindajad targa võrgu arendustes, sellest rääkis firma Codeborne esindaja Toomas Talts.

Konverentsil oli kuulajaid rohkem kui 150, kellest enamik jaksas kuulata kõiki ettekandeid. Ettekanded olid väga sisutihedad ja huvitavad. Taotluslikult püüdsid korraldajad ettekannetega puudutada võimalikult paljusid targa võrgu arendusega seotud eluvaldkondi, et näidata teema sügavust nii ajas kui ka ruumis.

Kui konverents läbi, siis paratamatult kerkib küsimus – ja kuidas edasi? Väga äkiliselt ei juhtu ju midagi, aga kui osaleja mõistis teema olulisust ja võimaluste ulatust, siis peaks paratamatult järgnema mõte, kas minul või minu ettevõttel ei ole siin teemat milles kaasa rääkida? Kui vastus on jah, siis on õige aeg alustada ette-

Kui tegevused laial rindel meie ümber käivad, siis oleme juba hiljaks jäänud. valmistustega. Kui tegevused laial rindel meie ümber käivad, siis oleme juba hiljaks jäänud. Harida ennast ja oma kaastöötajaid, otsida teaduspartnereid ja koostööpartnereid. Et kaasata partnereid Euroopa avarustelt, selleks annab hea võimaluse rahvusvaheline koostöövõrgustik Heureka. Heureka energeetikateemalist klastrit Eurogia+ tutvustas avaettekandega klastri president Gabriel Marquette.

Põhjalikuma ülevaate saamiseks, armas lugeja, minge EAS-i kodulehele, paremal all leiate kalendri, klõpsates 20. aprilli kuupäeva peal, tuleb lahti konverentsi teave, avades päevakava ja klõpsates teemal, saate lugeda ettekandeid ja mõelge Teiegi, järsku peitub selles teemas ka Teile mõni võimalus. EAS, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ning TTÜ on valmis aitama, ärge magage maha.

Eesti energiatehnoloogia programm Eesti energiatehnoloogia programm (ETP) on osa Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni (TA&I) strateegia „Teadmistepõhine Eesti 2007–2013” rakendusplaanist ning on selle energeetikateemaline riiklik teadus- ja arendustegevuse programm. ETP on haridus- ja teadusministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, majandusja kommunikatsiooniministeeriumi ning põllumajandusministeeriumi vaheline koostööprogramm. 2010 viis haridus- ja teadusministeerium SA Archimedes juhtimisel läbi ETPalase teadus-haridustegevuse rahastamiseks ETP-suunalise meetme esimese taotlusvooru, mille käigus rahastati seitse eri teadusprojekti kogusummas 80 miljonit Eesti krooni. Üks rahastatud projekte oli ka TTÜ projekt „Energiasüsteemi talitluse optimeerimine muutuvkoormuste tasakaalustamiseks,” mille üks osa on suunatud targa elektrivõrgu alasteks uuringuteks.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

L E O

S T A L K E R

K U N N A S

2 0 0 9

J A

2 0 1 0

V Õ I T J A

III OSA RAHU 17,19 € 269 kr

18,47 € 289 kr

18,47 € 289 kr

Leo Kunnase ulmetriloogia Gort Ashryn kauaoodatud kolmas osa nüüd müügil!

18

energeetika

Autor: Erik Aru • Foto: Reuters

Eesti oma tuumajaam Maailm ei saa tuumajaamadest üle ega ümber.

Mis aga saab Eesti võimalikust tuumajaamast?

T

uumaenergeetika on taas moest läinud. Jaapanit tabanud maavärinale ja tsunamile Fukushima Dai-chi aatomielektrijaamas järgnenud sündmused pöörasid ilmselt paljude inimeste häälestuse tuumaenergia vastu. Oma osa mängis ilmselt ka meediakajastus ja elektrijaama omaniku, maailma suurima eraomanduses elektritootja Tokyo Electric Poweri saamatus ajakirjandusega suhtlemisel.

USA-s, kus aastaid räägitud aatomirenessansist, jutud tõenäoliselt suuresti juttudeks jäävadki – tõenäoliselt rajatakse seal vaid kolm uut tuumareaktorit. Saksamaal on võimu hoidvatel kristlikel demokraatidel tekkinud vajadus läheneda praegu opositsioonis olevatele rohelistele (kes aga traditsiooniliselt on pea hüsteerilised tuumajaamavastased). Nii on vahepeal pead tõstnud aatomienergeetika sealgi ilmselt taas täiesti mängust väljas.

Kui enne Fukushima õnnetust prognoosis Rahvusvaheline Energiaagentuur, et aastaks 2035 lisandub maailma tuumajaamadesse 360 gigavati võrra elektritootmisvõimsust, siis nüüd on agentuur seda prognoosi poole võrra kärpinud.

Küll saavad rajatavad jaamad arvatavasti olema moodsamad ja kallimad, kui varem plaanitud. Näiteks suurimate tuumaplaanidega riigi, Hiina (kus ehitusel või kavandamisjärgus on 77 reaktorit), valitsus tõenäoliselt loobub vanemate, teise generatsiooni aatomijaamade heaks kiidu andmise. Sellest otsusest lõikavad tõenäoliselt enam kasu kolm tootjat, kellel ette näidata reaktorimudelid, mille kohta kasutatakse nimetust „kolmas põlvkond pluss” – prantslaste Areva, ameeriklaste Westinghouse Electric ning jaapanlaste Mitshubishi Heavy Industries.

Kahe aasta eest riigikogu poolt heaks kiidetud Eesti energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020 näeb ette tuumaenergeetikaalase teadmuse loomise ja asjaomaste õigusaktide ettevalmistamise ning jõustamise aastaks 2012. Siiski on tuumajaama kerkimine Eestisse lähiaastail sisuliselt võimatu. Ühelt poolt kujuneks tõsiseks takistuseks inimeste suhtumine aatomienergiasse – seni nähtud eri prügila- ja tuulepargiprojektide arendajaid tabanud pahameeletormid mõjuks tuumajaama tulevase asukoha väljakuulutamise järel arvatavasti vaid tagasihoidliku pinnavirvendusena.

Elanike vastumeelsus ei ole sugugi ainus takistus. Kõigepealt tekiks kohe küsimus, kust võtta jaamale vajalikku tööjõudu?

Praegu on tuumaenergeetikaalase kõrgharidusega inimesi Eestis mõni üksik. Pigem viitab arengukavagi sellele, et tuumajaama rajamine siia ei juhtu enne 2023. aastat.

Tuumaenergeetika valdkonna magistriõppe programme tekib sügisest Eestisse koguni kaks. Tallinna Tehnikaülikooli õppekava kannaks nime „tuumaelektrijaamad”, Tartu Ülikooli oma aga „tuumaenergeetika ja tuumaohutus”. Tegemist ei ole siiski päris eraldiseisvate õppekavadega, sest ülikoolid viivad õpet läbi koostöös – osa aineid, kokku üle kolmandiku õppekavade mahust, kattub (vt kõrvallugu). Kumbki ülikool kavatseb tänavu neile erialadele vastu võtta 15 tudengit. Nii peaks nelja aasta pärast Eestis olema juba sadakond tuumaenergeetika spetsialisti.

Kuid Eesti jaoks ajavad pildi hägusemaks ka lähiriikide kavatsused tuumaenergeetika vallas – oma plaanid on nii Soomel, Leedul kui ka Venemaal. Eesti valitsus on korduvalt

Tuumajaamad lähevad kallimaks – Soomes Olkiluotos valmiv aatomielektrijaam ületab oma kavandatud maksumuse ilmselt mitmekordselt.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

energeetika

kinnitanud, et esimene eelistus on osalemine leedukate plaanitavas uues Visaginase tuumajaamas, kuid see on neist projektidest kõige suurema küsimärgi all. Elektrijaam peaks Leedu valitsuse kinnitusel küll valmima 2018. aastaks, aga seni ei ole suudetud leida sellele strateegilist investorit. Detsembris loobus ootamatult osalemast Lõuna-Korea ettevõte KEPCO. Eesti sooviks võimalusel osaleda ka soomlaste kavandatavas tuumaelektrijaamas, aga sellest ei ole huvitatud põhjanaabrid. Ja möödunud aasta aprillis alustas Venemaa uue aatomielektrijaama ehitamist

Kaliningradis. Kuhu selles pildis mahuks Eesti tuumajaam ja kes selle toodangut tarbiks, jääb ebaselgeks.

Kokku toodavad 443 tuumajaama umbes 14 protsenti maailma elektrist, nende mediaanvanus on ligikaudu 27 aastat. Tavapäraselt on nende elueaks kavandatud 40 aastat (mida aga reeglina on võimalik pikendada üle 80 aastale). Kui maailm võtab tõsiselt kavatsusi vähendada kasvuhoonegaaside emissioone, ei pääse uute tuumajaamade ehitamisest ilmselt üle ega ümber. Tundub aga üsna ebatõenäoline, et mõni selline ka Eestisse kerkib.

Neli või lausa viis põlvkonda Maailmas praegu töötavatest tuumajaamadest kuulub suurem osa nii-öelda teise põlvkonda (nagu ka loodusõnnetuse ohvriks langenud Fukushima Dai-chi jaam). Esimese põlvkonna jaamad on valdavalt juba mõnd aega tagasi kasutusest maha võetud. Moodsamad, pikaealisemad ja turvalisemad – ning otse loomulikult kallimad – on kolmanda põlvkonna tuumajaamad, millest esimene kerkis Jaapanis 15 aasta eest. Nende kõige värskemaid mudeleid ehitakse tiitliga „kolmas põlvkond pluss”.

Neljanda põlvkonna tuumaelektrijaamad ei jõua tõenäoliselt kommertskasutusse enne 2030. aastat,

välja arvatud USA energeetikaministeeriumi arendatav uue põlvkonna tuumajaam (NGNP), mis praeguste plaanide peaks valmima kümne aasta pärast. Lisaks on teada ka rühm viienda põlvkonna reaktorilahendusi – aga nende arendamine ei ole jõudnud kaugemale teadmisest, et need on teoreetiliselt võimalikud.

Termotuumareaktori, mis lahendaks pea kõik praeguste aatomijaamadega seonduvad probleemid, välja töötamine aga on juba üle poole sajandi jäänud mõnekümne aasta kaugusele. Seni ei ole ükski katsereaktor suutnud toota niigi palju energiat, kui ise ära tarbib.

Haridus- ja teadusministeerium soovitab tuumaenergeetika õppekavad ühendada Haridus- ja teadusministeerium soovitab tuumaenergeetika õppekavad ühendada Sellest aastast käivituvad nii Tartu Ülikoolis kui ka Tallinna Tehnikaülikoolis magistriõppekavad, kus koolitatakse tuumaspetsialiste. Üle kolmandiku ainetest on mõlema ülikooli tudengitel ühised, kuid TTÜ keskendub rohkem aatomijaama inseneride, TÜ aga tuumafüüsikute ja tuumaohutuse spetsialistide õpetamisele. Haridus- ja teadusministeerium ei ole aga veendunud sellise lähenemise otstarbekuses. „Haridus- ja teadusministeeriumi soovitus nii TTÜ-le kui ka TÜ-le on mai 2011

analüüsida kahe niivõrd suure ühisosaga ühisõppekava vajalikkust ja otstarbekust ning tõsiselt kaaluda nende võimalikku ühildamist,” kirjutas ministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmets märtsi lõpus ülikoolide õppeprorektoritele. „Ülikoolid on seda meel, et 2011 tuleb edasi minna kavandatult eraldi õppekavadega, tulevikus on mõeldav ka kavade ühendamine, luues spetsialiseerumise ühe kava sees,” kommenteeris Tallinna Tehnikaülikooli õppeprorektor Kalle Tammemäe. Lõplik otsus selles osas oli kavas langetada mai esimese nädala teisel poolel – kui HEI juba trükis oli.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

energeetika

Autor: Karol Kallas • Foto: Terje Lepp, Arno Mikkor

Üleminek taastuvatele energiaallikatele on küll mõistlik, aga raske „Pisikeses ja avatud majandusega” riigis pole taastuvenergeetika diskussioonil suurt mõtet, kui selles ei arvestata maailma rahvastiku, poliitika ja energiasektori üldiste trendidega.

L

ühidalt võib fossiilsetele kütustele toetuva majanduse tuleviku võtta kokku sõnadega „läheb jamaks”. Senikaua kui „külma” tuumasünteesi ja mereveest kulutõhusa vesiniku eraldamise tehnoloogia sarnased lahendused on veel mägede taga, peab iga riik lisaks energiatehnoloogiate arendamisele mõtlema, kuidas edaspidi saada hakkama väiksemate energiakogustega.

Praegust aega ainult elektriga varustatuse seisukohast hinnates on Eesti energiasektori olukord suhteliselt hea. Tänu põlevkivile on meie riik energiat eksportiv, mitte importiv maa ja taastuvenergeetika alaseid arenguidki võib pidada pigem positiivseks.

Rajatud on mitmeid biomassil töötavaid koostootmisjaamu ja jätkub tuuleparkide rajamine nii maismaale kui ka on algatatud esimesed avamere tuuleparkide keskkonnamõjude hindamised.

Teisest küljest on enamiku Eesti elektrist andev põlevkivi ka meie nuhtlus, kuna selle ahju ajamisega kaasneb ohtralt kaudseid kahjusid. Eesti põlevkivienergeetika elab viimaseid aastaid armuajas, kus keskkonnamõjusid maksustatakse suhteliselt madalalt, kuid nimetatud olukord muutub mõne aasta pärast. Heitmete ja ladestamisele mineva põlevkivituha kõrgem maksustamine muudab sellise elektri märgatavalt kallimaks.

Kui tegevused laial rindel meie ümber käivad, siis oleme juba hiljaks jäänud.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

energeetika

Kuigi pea iga nädal võib lugeda järjekordsest „uuest murrangulisest” taastuvenergeetika tehnoloogiast, olgu siis selleks paremad päikesepaneelid, tõhusamad kütuseelemendid või bioreaktorid, kuuluvad sellised asjad praeguse tehnoloogilise taseme juures veel kaugesse tulevikku. Kui ei sünni tehnoloogilist plahvatust, siis jäävad maailmas levinud majandusloogika ja poliitilise paratamatuse tõttu lähiaastakümnete peamisteks energiakandjateks fossiilsed kütused ja ainsaks võimaluseks maandada masendavat hinnatõusu jääb energiasääst.

Maailm jääb kitsamaks ja läheb näljasemaks

Kõikvõimalike rahvusvaheliste avalike ja eraorganisatsioonide prognoosid näitavad, et maailma rahvastik kasvab aastaks 2020 kaheksa miljardi inimeseni ja aastal 2030 elab planeedil Maa üle üheksa miljardi inimese. Rahvastiku kasvuga käib kaasas eksponentsiaalne linnastumine ja tänu Aasia maade, eriti India ning Hiina, majanduslikule arengule, kasvab sealne keskklass kordades.

Kuna uus keskklass tahab endale nii külmikut, televiisorit kui ka autot, tähendab see maailma niigi üleekspluateeritud fossiilsetele kütusevarudele veelgi suuremat survet, mis toob kaasa nii defitsiidi kui ka järjest kiiremaid pöördeid võtva hinnatõusu.

Fossiilsete ja taastuvate energiaallikate arutelus tuleb tähelepanu pöörata ka triljonitesse dollaritesse ulatuvatele nafta- ja kivisöetööstussesse tehtud investeeringutele. Maailma suurimad naftaettevõtted ExxonMobil ja BP avalikustasid käesoleva aasta alguses lähima kahekümne aasta maailmamajanduse ja energiasektori prognoosid, milles ennustatakse maailmamajandusele jõudsat kasvu ja naftasaaduste kasvavat tarbimist.

BP Energy Outlook 2030 (BP energiaperspektiiv 2030) ennustab, et aastal 2030 kasutab maailmas kolmandiku kuni 40 protsendi võrra rohkem energiat ja kasvuhoonegaaside heide suureneb neljandiku võrra. Kuigi keskkonnasõbralike energiatehnoloogiate kasutamine suureneb, sõltub maailmamajandus lähima kahekümne aasta jooksul jätkuvalt nelja viiendiku ulatuses naftast, gaasist ja kivisöest.

BP ja ExxonMobili prognooside näol on mai 2011

Linnamäe hüdroelektrijaam Jägala jõel tegemist dokumentidega, millele toetudes langetatakse investeerimisotsuseid. 2010. aastal kulutas ExxonMobil investeeringutele ja naftaväljade uurimisele rekordilised 32 miljardit ja BP, vaatamata Mehhiko lahe katastroofile, 23 miljardit dollarit. Mõlemad ettevõtted kinnitavad, et neil on nähtavas tulevikus kavas säilitada sellised investeeringutemahud ehk teevad seda, mida räägivad.

Naftatööstuse arvude kõrval annab natuke lootust ka maailma puhta energeetika investeeringute maht, mis kasvas 2010. aastal võrreldes eelneva 2009. aastaga kolmkümmend protsenti ehk 243 miljardi dollarini. Suurimaks taastuvenergeetika arendajaks riikide lõikes oli 54,4 miljardi dollariga Hiina, kellele järgnes 41,2 miljardi dollariga Saksamaa. Kolmandale kohale jäi 34 miljardi dollariga USA ja neljandaks tõusis 13,9 miljardiga Itaalia.

Puhta ja fossiilsetest allikatest pärineva energiasektori investeeringute võrdlemisel tasub meeles pidada, et kui naftaettevõtete investeeringute näol on suuresti tegemist olemasoleva infrastruktuuri uuendamise ja

Kui ei sünni tehnoloogilist plahvatust, siis jäävad lähiaastakümnete peamisteks energiakandjateks fossiilsed kütused.

laiendamisega, siis taastuvenergeetikaalased investeeringud tehakse suhteliselt tühjale kohale.

Eesti taastuvenergeetika perspektiiv

Eesti riigi taastuvenergia kohustuslikud eesmärgid näevad ette, et puhta elektri kahekümne ühe protsendine osakaal saavutatakse juba aastaks 2015 ja 2020. tõuseb see veerandini. Võrreldes EL-i keskmise aastaks 2020 kahekümne protsendi juurde määratud eesmärgiga on seda märkimisväärselt rohkem.

Eesti suurima energiatootmisettevõtte Eesti Energia viimasest majandusaasta aruandest selgub, et 2010. aastal kasutati 14,2 miljonit tonni põlevkivi, 267 652 tonni biokütuseid, 123,6 miljonit kuupmeetrit maagaasi ja 59,8 miljonit kuupmeetrit uttegaasi.

Nimetatud energiaallikatest toodeti kokku 11 823 gigavatttundi elektri- ja 1676 gigavatt-tundi soojusenergiat ning 190 448 tonni põlevkiviõli. Biokütuste osatähtsus Eesti Energia tarbitud kütustest moodustas kaks protsenti. Eesti Energia andmeil moodustas taastuvenergia tänavu esimeses kvartalis elektritarbimisest ligikaudu 11 protsenti, olles aastaga kasvanud poole võrra.

Meie energeetika A-d ja O-d ootavad peatselt ees suured muudatused: märgatav osa Narva Elektrijaamade põlevkivikatlaid on kasutustsükli lõpus ja kasvuhoonegaaside ning eriti tuhajäätmete seisukohast on Eesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

energeetika

Euroopa Komisjonil pretensioone kasutatava tehnoloogia suhtes. Katelde asendamine läheb maksma hinnanguliselt miljard eurot, millega seoses on ka õhus probleem, et nende kasutusiga ületab praegu kasutuses olevad põlevkivivarud. Lahenduseks oleks lisakarjääride avamine, mis aga tooks kaasa uusi keskkonnaprobleeme.

Praegu Eesti energiasektoris toimuvaid diskussioone hinnates võib kõrvaltvaatajale jääda võimalikest arengusuundadest üpris segane mulje. Energiaarutelude ühes otsas on tuumajaama pooldajad ja teises väidetakse, et kogu Eesti energiavajaduse saaks katta kolmesaja täisvõimsusel töötava moodsa tuuleturbiiniga. Diskussioon on läinud kohati nii tuliseks, et asi meenutab kaudselt ususõda ja nii saab poolte vahel neutraalset joont hoides Eesti Energia oma sissekaevatud põlevkivirajal edasi müdistada.

Kui hinnata Eesti energeetikaperspektiive teljel tuumajaam–tuulikud, siis majanduslikust paratamatusest ja tehtudtehtavatest investeerimisotsustest lähtudes on tõenäoline, et lähema kahekümne aasta jooksul tuumajaama Eestisse ehitama ei hakata. Väga suure tõenäosusega kerkivad vanade põlevkivikatelde asemele uued ja tublisti väiksemas mahus rajatakse biokütustel töötavaid koostootmisjaamu ja tuuleparke.

Vaatamata sellele, kui suureks taastuvenergia osa parasjagu kümne aasta pärast osutub, parandab energiasektori kuluefektiivsust märgatavalt nõndanimetatud „tark elektrivõrk”, mis peaks võrgukadusid ja energiatarbimist vähendama hinnanguliselt kümne protsendi ulatuses. Targa võrgu ehk koormust jagavate ja varustuskindlust tagavate tehnoloogiate arendamisega tegelevad kõik suuremad energeetika ja infotehnoloogia ettevõtted, milles lööb kaasa Eesti jaotusvõrkki. Euroopa Komisjoni sõnul peab jaotavast elektrivõrgust saama tarkade tehnoloogiate abiga toetav elektrivõrk.

Eestis on ohtralt kasutamata maad ja piisavalt arenenud metsatööstus, mille tõttu on biokütused taastuvatest energiaallikatest meie oludes perspektiivseimad. Võsa, metsatööstuse jääkproduktide ja põhu kõrval võib kaaluda näiteks vetikategi kasvatamist, milleks Eestis on piisavalt madalat ja sooja rannikuvett. Vetikad kasvavad maismaataimedest kordades kiiremini ja neid peetakse ka üheks perspektiivsemaks tuleviku biokütuste allikaks.

Tuuleenergia aastane võimsus Eesti maismaal on ligikaudu 30 000 gigavatttundi ja merel ning järvedel kokku vähemalt teist samapalju. Tuuleenergia kahjuks räägib selle kõikuv iseloom, milleks on vaja tasakaalustavaid energiaallikaid, nagu näiteks kiiresti

käivituvad gaasijaamad. Tuulikute ehitamist saadab ka elanikkonna suurenev vastuseis, mida võiks iseloomustada hüüdlausega „mitte minu nägemisulatuses!”. Nüüdseks on see pannud seisma nii mõnegi arendusprojekti ja mitu riigipoolset tuulegeneraatorite rajamist soodustavat toetusmeedet põhjustab seni hulgaliselt vastuolusid.

Lõpuks tarbime kõik vähem elektrit

Hinnates Eesti energiasektori olukorda kas taastuvate energiaallikate või põlevkivi poolelt, on kindel, et kilovati hind läheb juba lähiaastatel märgatavalt kallimaks. Ühelt poolt seab kõrgem elektrihind uude valgusesse elektri hinnaarvestused, millest tasub elektrit toota ja millest mitte, teiselt poolt tähendab see, et iga inimene peab senisest suuremal määral tähelepanu pöörama energiasäästule. Tuleviku küsimus ei ole „Kui palju ma võin omale kulutamist lubada?”, vaid „Kui vähesega on võimalik hakkama saada?”

Pisikeses ja avatud majandusega Eesti elektriturg integreeritakse lähiaastakümnetel veelgi tihedamalt Skandinaavia ja Euroopa elektrituruga, mis tähendab eelkõige seda, et meie tootjatel on võimalik elektrit müüa täpselt sinna, kuhu kasulikum. Omakorda seab see hinnasihid ka kohalikele tavatarbijaile.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

INTERVJUU

INtervjuu

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetikaosakonna säästva energia talituse juhataja Madis Laaniste

Vedelate biokütuste rakendamise osas on väljendatud muret, et Eesti autopargis on veel hulgaliselt sõidukeid, mis ei talu segatud biokütuste kasutuselevõttu.

•• Kas eesmärk saavutada aastaks 2020 Eestis (vähemalt) 20-protsendiline taastuvenergeetika osakaal on reaalne? Kui, siis millised riigi ja energiasektori tegevused sellist veendumust toetavad?

Taastuvate energiaallikate osakaal 20 protsenti lõpptarbimisest aastaks on täiesti reaalne. Tõenäoliselt ületab Eesti 20 protsendi rajajoone juba 2010. Aastaks 2020 on Eesti ülesandeks 25-protsendiline taastuvate osakaal lõpptarbimisest ja selle saavutamine võib osutuda keerulisemaks kiire energiatarbimise kasvu tingimustes. Eesmärgi täitmist saame seirata samm-sammult, energiasäästu ja taastuvenergeetika meetmete tulemuslikkuse hindamise kogemused on Eestis veel vähesed ja pikaajalistes energiasektori arengu prognoosides on määramatust.

Andmed Eesti taastuvenergia potentsiaalist ja energia kokkuhoiu võimalustest kinnitavad taastuvenergia direktiivis Eestile seatud eesmärgi täitmise võimalikkust, riigikogus kinnitatud „Energiamajanduse riiklik arengukava aastani 2020” ja valitmai 2011

suse „Taastuvenergia arengukava aastani 2020” näitavad poliitilist valmisolekut seatud sihtide saavutamiseks.

•• Millised on majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi hinnangul Eesti taastuvenergeetika laiema leviku ees seisvad suurimad takistused?

Eesti ei erine muudest maailma maadest, kus taastuvatel energiaallikatel kasutatav potentsiaal on olemas ja samal ajal on ka mitmeid sotsiaalseid, tehnilisi, majanduslikke, keskkonnakaitselisi, esteetilisi seisukohti, millega taastuvenergia arendamisel kokku puututakse. Valitsuse tegevus on täna ajendatud majanduslikest ja keskkonnakaitselistest muredest, mis taastuvenergeetika kasutuselevõtul ilmnevad. Taastuvenergia kasutuselevõtt on üldjuhul kallim energiatootmise viis ja see tekitab energiatarbijates murelikkust majandusliku toimetuleku pärast. Teisalt jällegi kaasnevad taastuvenergeetika kasutuselevõtuga selle sektori ruumilised vajadused ning paratamatult puutub ener-

geetikaobjektidest tulenevate mõjudega kokku rohkem inimesi. Väiksemate seadmete kasutuselevõtul on levinuimateks takistusteks keskkonna- ja ehituspiirangud (nagu näiteks hüdroelektrijaamad kalajõgedel, soojuspuurkaevudele seatavad tingimused, ehitiste kõrguse piirangud jne). Ka vedelate biokütuste rakendamise osas on väljendatud muret, et Eesti autopargis on veel hulgaliselt sõidukeid, mis ei talu segatud biokütuste kasutuselevõttu.

Millised on Eesti energiatootmist puudutavad suurimad julgeolekuohud ja kas energiatootmise koondamine ühte suurde kompleksi ei kujuta enesest julgeolekuriski?

Olulisemad energiamajanduse riskid Eestis on seotud maagaasi impordi ja elektri tootmisega. Energiatootmise mitmekesistamine on vajalik ja maandab riske, kuid ei kaota kuidagi vajadust ka suurte konventsionaalsete juhitavate jaamade järele.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

23

24

Taastuvallikad

Autor: David Rotman, MIT Technology Review’ toimetaja • Fotod: Reuters, MIT Techno

Energiaimet paludes Praegusel ajal väidab iga alustav taastuvenergiafirma olevat saavutanud läbimurde, mis muudab taastuvad ja puhtad energiaallikad piisavalt odavaks, et need saaks võistelda fossiilkütustega. Aga kas me tõesti oleme taastuvenergiamajanduse lävel?

L

igipääs ettevõtte läbimurdele on välispoolsetel rangelt keelatud. Selle tehnoloogia kallal käib töö laia ühekordse maja nähtamatus osas, töökoja, erinevate test- ja tootmisseadmete, kuubikuid täis suure avatud kontori varjus. Selle asemel saab külastaja näha õhukest ränivahvlit, mis oleks tuttav igale päikeseenergeetika vallas töötajale. Ja selles peitubki iva. Ettevõtte edusammud seisnevad tavaliste päikeseelementide tootmiskulu vähendamises.

Nõupidamistesaalis on suur graafik, mis näitab päikesepaneelidega toodetava elektri hinna langust viimasel kolmel kümnendil. Veidi konarlik allapoole kaldu joon läheneb laiale horisontaalsele ribale kirjaga „võrgupariteet” – tasemele, kus päikeseenergiat kasutades valmistatud elekter on sama odav kui fossiilkütusega toodetu.

See on taastuvenergeetika tõotatud maa ja ettevõte, 1366 Technologies, usub, et tootmistehnika täiustamine aitab päikeseenergial lõpuks sinna jõuda.

See on auahne siht: isegi kuigi ränipõhiste fotoelementide, mis muundavad päikesevalguse otse elektriks, hind on alanenud aastaid, on need endiselt liiga kallid, et fossiilkütustega võistelda. Seetõttu moodustab päikeseenergia kõvasti alla ühe protsendi USA elektritoodangust. Ja 1366 asutaja Emanuel Sachs, kes on ettevõtte tehnoloogiajuht ja MIT mehhaanikaprofessor, ütleb, et kuigi päikeseenergia võib olla „kiviviske kaugusel” maagaasist, ei suuda olemasolev päikesetehnoloogia võistelda

Kui fotoelemendid suudavad kivisöega hinna poolest võistelda, muutub maailm vägagi.

kivisöega. „Kivisöe seljatamiseks läheb vaja hoopis teisel tasemel kulukärbet,” sõnab Sachs. Seal tuleb mängu 1366 läbimurre. Ettevõte arendab moodust, kuidas valmistada õhukesi räniviilusid ilma lõikamata neid suurest materjalikamakast, mis on vaevarikas ja kulukas. „Ainus viis, kuidas päikeseelemendid saavad kivisöega võistelda, on meie omale sarnaneva tehnoloogia abil,” lausub ta.

Kui fotoelemendid suudavad kivisöega hinna poolest võistelda, „muutub maailm vägagi”, ütleb ettevõtte tegevjuht Frank van Mierlo. „Päike saab reaalseks osaks meie energiapakkumisest. Me suudame

Räni päästja Emanuel Sachs, päikeseenergeetika idufirma 1366 asutaja, on leiutanud odavama mooduse räniplokkidest fotoelementides kasutatavate õhukeste vahvlite tegemiseks.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

ology Review

Taastuvallikad

toota olulise osa oma energiast päikesest.”

Mitmel moel peegeldab 1366 (nimi viitab keskmisele päikeseenergia vattide arvule, mis tabavad maakera iga ruutmeetrit aasta vältel) terve põlvkonna käivituvate energeetikafirmade ambitsioone. Need ettevõtted viitavad sageli „mängu käiku muutvatele” tehnoloogiatele, mis loovad uueks mittefossiilsete energiaallikate majanduspoole. Paljud neist asutati möödunud kümnendi jooksul, „rohelise energeetika” riskikapitali poolse rahastamise buumi ajal – mitte ainult päikeseenergeetika, vaid ka tuuleenergia, biokütuste ja akude vallas.

Paljud on kasu saanud energeetikauuringute föderaaltoetuste suurenemisest pärast president Obama ametisseastumist. Kuigi ettevõtted toimetavad erinevate tehnoloogiate kallal, jagavad nad äristrateegiat: toota puhast energiat allikatest, mis oleks sedavõrd odavad, et suudaks ilma valitsuse subsiidiumiteta võistelda kivisöega. Tolle hetke saabudes lükkab kapitalism sisse kõrgema käigu ning investorid alustavad võidujooksu uue energeetikataristu rajamiseks ja fossiilkütuste väljavahetamiseks – või nii vähemalt väidetakse.

Probleem seisneb aga selles, et me oleme tõenäoliselt enam kui vaid mõne läbimurde kaugusel odavamate, puhtamate energiaallikate massilisest rakendamisest. Kuigi vähesed seavad küsimärgi alla uute energeetikatehnoloogiate arendamise mõtte, saab nende skaleerimine olema nii keeruline ja kulukas, et paljude poliitikaekspertide hinnangul avaldavad ainuüksi sellised edusammud, ilma jätkuvate valitsuse subsiidiumite ja muude stiimuliteta, vaid väikest mõju meie energiatootmise koosseisule. Tehnilistest edusammudest hoolimata jäävad need eksperdid skeptiliseks, et taastuvallikad oleks võrgupariteedi saavutamise lähedal või et akud oleks ligidal tasemele, mis lubaks elektrisõidukil konkureerida bensiiniautoga hinna ja sõiduulatuse poolest. mai 2011

Eksperdid suhtuvad skeptiliselt väidetesse, et taastuvallikad on võrgupariteedi saavutamise lähedal.

Taastuvenergiaallikate puhul sõltub asi sellest, kuidas defineerida võrgupariteet, ning kas võtta arvesse salvestamise ja tagavaraelektrisüsteemide kulu, mis muutub vajalikuks ebapüsivate energiaallikate puhul, nagu päike ja tuul. Kui defineerida võrgupariteet kui „elektri tarnimine siis kui tahad ja mis mahus tahad”, ütleb California Ülikooli San Diego linnaku Rahvusvahelise Õiguse ja Regulatsioonide Laboratooriumi direktor David Victor, ei ole praegused taastuvallikad isegi selle lähedal. Ja kui uusi energiatehnoloogiaid skaleerida piisavalt, et need vähendaks süsinikdioksiidi emissioone, lisab ta, „on just see definitsioon see, mis loeb”.

Peeglipõld

Vähestel inimestel on rohkem usku tehnoloogia maailmamuutvasse jõudu kui Bill Grossil. Ja vähesed ettevõtjad on samavõrd tuttavad sellega, kui raske on muuta nutikaid ideid äritehnoloogiaks. Internetibuumi ajal käivitasid tema ja ta ettevõte Idealab, inkubaator, mis loob ning juhib väikeseid firmasid, mitu selle aja kõige kuumemat ettevõtet, aga sattusid raskustesse, kui mull lõhkes.

Gross hüppas pea ees taastuvenergeetika hullustusse, asutades 2007. aastal päikese soojusenergia ettevõtte eSolar.

Praegu on veebi, sotsiaalraalinduse ja energeetika projektid kokkupõimunud Idealabi tihedalt täis tuubitud kontoris Pasadena kesklinnas Californias. Kooskõlas oma internetibuumiaegse päritoluga asub kontor suures pööningut meenutavas ruumis, mis on täidetud erinevate firmade või ettevõttehakatistega, millest osa koosneb vaid mõnest lauast, mida domineerivad suured arvutiekraanid. Kusagil kogu selle matt-metalli, ventilatsioonitorustike, siinivalgustite ja disainertöötoolide vahel paikneb Bill Grossi kabinet, väike klaasseintega kuubik.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

25

26

Taastuvallikad

Nagu peaaegu kõik teisedki taastuvenergia idufirma asutajad, asub Gross otse numbrite kallale. Tõmmates välja ekraani, mis võrdleb erinevate energiaallikate kulusid, viitab ta, kuidas eSolari poolt arendatav tehnoloogia võiks muuta päikese soojusenergia vähem kalliks ja aidata muuta selle konkurentsivõimeliseks fossiilkütustega. Päikese soojusenergia jaamad toodavad elektrit, kasutades tohutut peegelvälja, et fookustada päikesevalgus kõrgele tornile, milles kuumutatakse vett tekitamaks auru, mis genereerib elektrit.

Suured sellel tehnoloogial põhinevad jaamad suudavad toota elektrit odavamalt kui need, mis rakendavad ränist päikesepaneele, kuigi soojuslik lähenemine on endiselt kallim, kui kivisöest või isegi tuulest saadav elekter. Maailmas tegutseb mitu sellist jaama ja neid ehitatakse juurde.

2006. aastal, mil hiiglaslik California energiafirma PG&E kuulutas välja konkursi 300-megavatise päikese soojusenergia jaama rajamiseks (mida praegu ehitab firma nimega BrightSource), Gross innustus ja asus oma alluvatega tööle, et tehnoloogia majandusnäitajaid parandada.

Pole üllatav, et Grossi lahendus põhineb tarkvaral. Suurte päikese soojusenergia jaamade ehitamine maksab üle miljardi dollari ja üks kõrge kulu põhjusi seisneb vajaduses paigaldada tuhanded spetsiaalselt ehitatud peeglid nii, et need fookustaks päikesevalgust täpselt. Aga mis siis, kui kasutada lihtsal metallraamil tavalisi peegleid ja kasutada nende kalibreerimiseks tarkvara, sättides igaüht nii, et optimeerida selle asendit päikese ja kesktorni suhtes? Kõigi jaama peeglite reguleerimiseks kuluks tohutu hulk arvutusvõimsust, kuid arvutusvõimsus on odav – palju odavam, kui maksta inseneridele ja tehnikutele, et need sätiks peegleid paika käsitsi. Potentsiaalne sääst on muljetavaldav, väidab Gross; ta ütleb, et eSolar suudab paigaldada peegelvälja poole väiksema rahaga, kui kulub teiste päikese soojusenergia jaamade puhul.

Selle tulemusel loodab ta toota elektrit umbes 11 USA sendiga kilovatt-tunni kohta, mis on ahvatlevalt lähedal fossiilküttel jaama hinnale.

Siiski, see ei ole piisav – vähemalt USA-s, kus maagaasijaamad suudavad toota elektrit umbes kuue USA sendiga kilovatt-tunni kohta. California osariigis

Energeetika arengule on suuresti kaasa aidanud USA föderaalvalitsuse tugi.

Vasakult paremale targa võrgu tehnoloogiaid arendava ettevõtte Itron president Malcom Unsworth, USA president Barack Obama ja akutootja A123 Systems president David Vieau möödunud aasta aprillis Valge Maja roosiaias.

Suured päikese soojusenergia jaamad suudavad toota elektrit odavamalt kui need, mis rakendavad ränist päikesepaneele.

Lancasteris, Mojave kõrbe ääres, on eSolar rajanud 24 000 peegliga jaama; see suudab toota viis megavatti elektrivõimsust. Kuid eSolar ei ole saanud tellimusi USA-sse ettevõtte tehnoloogial põhinevate suuremamõõtmeliste jaamade ehitamiseks. Selle asemel teeb firma äri maailma piirkondades, kus elektrihinnad on kõrgemad või taastuvenergia subsiidiumid on suuremad; ettevõte rajab 2,5-megavatilist jaama Indias ja on sõlminud lepingu suure jaama ehitamiseks Hiinas. USA probleem on sama, mis vaatab vastu kõigile alternatiivenergia unistustele: kulud.

Maagaasi hinnad on langenud ajalooliselt

madalatele tasemetele, mis tähendab, et päikese soojusenergia peab konkurentsis püsimiseks veel odavamaks muutuma.

Omamaks võimalust USA-s, tunnistab Gross, peab eSolari elekter maksma mitte üle 7,5 sendi kilovatt-tunni kohta.

Sinna jõudmine nõuab veel üht edusammu tehnoloogias. Fotoelemendipaneelid suudavad elektrit efektiivselt toota umbes viis ja pool tundi päevas, kui päike paistab kõige otsemalt peale. Päikese soojusenergia süsteemid suudavad tegutseda veidi pikemalt, sest kuumutatud vesi võib ajada turbiine ringi pärastlõunal kauem; eSolari tehnoloogia toodab elektrit umbes seitse tundi päevas ilma salvestusseadmeteta. Ja Gross ütleb, et vee asemel sulanud soolade kasutamine soojuse transpordiks kesktornist aurugeneraatorisse võimaldab päikese soojusenergia jaamal salvestada kuumust palu kauem ning toota elektrit kuni 16 tundi päevas.

See viib elektri kulu alla sihitud 7,5 sendini kilovatt-tunni kohta. Ta prognoosib, et eS-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Taastuvallikad

Kui jõuad lihtsalt lähedale, ei piisa sellest kellelegi.

põhimõtteliselt uut moodust vedelate kütuste tootmiseks otse päikesevalgusest, saades innustust sellest, kuidas rohelised taimed muundavad päikeseenergia suhkruks. Kui „kunstliku fotosüntees” otsinguid saadab edu, saab vastuse üks päikeseenergeetika põhiküsimusi: kuidas salvestada energiat seni, kuni seda vaja läheb. Selle visiooni potentsiaal näib elustavat projekti direktori, kellel nimeks Nate Lewis. Ta kõneleb ajuti slaidipunktides, mida eraldab segu erutusest ja kannatamatusest. „Ei putukaid, ei juhtmeid,” ütleb ta. „Ei putukaid, ei juhtmeid. Ma mõtlen seda, mida ütlen: ei ole juhtmeid. Taimelehtedel ei ole juhtmeid. Sisse tulevad päikesevalgus, vesi ja CO2 ja välja lähevad kütused.”

olar saab järgmisel aastal käima sulasoola rakendava kommertselektrijaama.

Kuigi väravapostid liiguvad uue energia tehnoloogiate ulatusest väljapoole, ei lase Gross end sellest häirida. Lõpuks, sõnab ta, ei vaja eSolari tehnoloogia maagaasiga konkureerimiseks subsiidiume ja piiriks saab vaid taevas. „Päikeseenergia sobib ideaalselt tohutule osale maakerast,” räägib ta, näidates õnnelikult maailmakaarti, mille keskosa ümbritseb lai punane ja tumeoranž vöönd, tähistades kõrget päikesekiirguse taset. Isegi USA-s, kinnitab Gross, moodustab päikeseenergia aastaks 2050 poole kogu elektritootmisest – ja sellest vähemalt 50 protsenti toodavad päikese soojusenergia jaamad.

Ilma putukateta

Samal ajal kui Bill Gross püüab pressida päikeseenergia kuludest mõnd kriitilist penni, töötavad mõni miil kaugemal sama tee ääres asuva California Tehnoloogiainstituudi (Caltech) teadlased teistsuguse lahenduse kallal. Nad püüavad leiutada mai 2011

Seda uuringut – Caltechi ja Lawrence Berkeley Rahvuslabori ühisprojekti – toetab viie aasta jooksul 122 miljoni dollariga USA energeetikaministeerium, juhul kui kongress rahaeralduse heaks kiidab. „Meil on tükid olemas. Päikeseenergiast fotoelektrilise keemia abil kütuste tegemine toimib,” sõnab Lewis, Caltechi keemiaprofessor. Kuid praktiline seade peab olema odav, tõhus ja töökindel. „Praegu võin teile anda üheaegselt suvalise kahe omaduse kombinatsiooni neist kolmest,” lausub ta. „Meie eesmärgiks on kõik kolm korraga.” Takistuseks on alusteaduslikud probleemid. Nende hulgas: teadlased peavad leidma kulutõhusaid katalüsaatoreid keemilistele reaktsioonidele, mis lõhuvad vee hapnikuks ja vesinikuks.

Pärast sadat aastat uuringuid „saab ühe käe sõrmedel üles lugeda ühendiklassid, mis on vee oksüdeerimisel head katalüsaatorid,” ütleb Lewis; meil „ei ole veel sadat aastat” paremate leidmiseks. Kasutades suure jõudlusega katsemeetodeid ja automaattehnikaid, mida aina enam rakendatakse uute ravimite otsimisel, sõelub keskus päevas läbi miljoni ühendi katalüütilise aktiivsuse. „Me hindame, avastame ja kvantifitseerime ühes päevas suurema hulga katalüütide aktiivsust, kui on dokumenteeritud läbi kogu ajaloo,” räägib ta.

Samal ajal alustab rühm süsteemidisainereid ja riistvaraeksperte prototüüpseadmete disainimist ning ehitamist. „Nende töö on ehitada esimesest päevast prototüüpe,” ütleb Lewis. „Me ootame [prototüüpe] esimese kahe-kolme aasta vältel.” Need esimesed prototüübid „peaaegu absoluutselt nurjuvad” sõnab ta, kuid need on ainus moodus praktilise süsteemini jõudmiseks: „Me ei tea, milline see peaks välja nägema. Kust tuleb vesi?

Kust tuleb päikesevalgus? Kui asja mitte ehitada, ei saa asja ehitada.”

Odavama ja puhtama energia leidmise väljakutset on sageli võrreldud võidujooksuga inimese Kuule viimiseks. Kuid on olemas vähemalt üks oluline erinevus: inimeste kosmosesse viimisel ei mõõdetud edukust rahas. Hoolimata sellest, kui leidlik Lewise tehnoloogia olla võib, ei lahenda see probleemi, kui ei suuda olla jätkusuutliku äri aluseks. „Me ei ole NASA teel Kuule,” ütleb Lewis. „Kui sa ei suuda kulude poolest konkureerida, ei ole see lõppude lõpuks midagi väärt.” Ja, ta lisab, arvestades nafta hinna kõikumist, sul „peab olema midagi sellist, mis näib tõeliselt lammutav” kulude poolelt vaadatuna: „Kui jõuad lihtsalt lähedale, ei piisa sellest kellelegi.”

Kasinuse maailm

Viimasel aastakümnel on hulk USA energeetikaeksperte ja majandusteadlasi väitnud, et valitsus peab kehtestama süsinikdioksiidi emiteerimisele hinna. Nad ütlevad, et süsinikuhind – kas maksu või siis kvoodikaubanduse süsteemi kujul – oleks majanduslikult tõhus ja tehnoloogiliselt aus moodus fossiilkütuste kasutamise vähendamiseks. See ajaks üles neist kütustest saadud energia hinna, lubades puhtamatel tehnoloogiatel esitada neile turul väljakutse, ilma et valitsus peaks kindlaid valikuid toetama. EL rakendas kvoodikaubanduse süsteemi 2005. aastal, kuid USA – veel hiljaaegu maailma suurim energiatarbija ja väidetavalt energeetikainnovatsiooni juhtiv keskus – ei seda suutnud.

See on jätnud energiapoliitika eksperdid vaidlema, kuidas minna edasi – iseäranis nüüd, kui subsiidiumid ja muud puhta energia toetused 2009. aasta föderaalses majandusstiimuli seaduses hakkavad ammenduma. Mõni näeb võimalust keskenduda uutele moodustele, kuidas Eesti innovatsiooniajakiri HEI

27

28

Taastuvallikad

muuta taastuvenergiat odavamaks kui fossiilkütused. Selline innovatsioon, väidavad nad, on ainus viis, kuidas fossiilkütuste kasutamist suurel määral vähendada. Microsofti asutaja Bill Gates on üks investoreid, kes loodab stimuleerida selliseid „energiaimesid”.

Selle vaate kriitikud siiski usuvad, et olulisem on keskenduda taastuvenergia tehnoloogiate kasutamise laiendamisele nii kiiresti kui võimalik valitsuse subsiidiumite ja teiste stiimulite kaudu. On ohtlik mõelda, et „tulevad kõik need imelised tehnoloogiad ja lahendavad probleemi”, ütleb Joseph Romm, Washingtonis asuva mõttekoja Center for American Progress vanemteadur. Tõde seisneb selles, nendib ta, et läbimurdeid „ei juhtu kuigi sageli”.

Tegelikult muutub enamik tehnoloogiaid paremaks ja odavamaks siis, kui need lähevad ärikasutusse ning neid rakendatakse, mitte laboris. See tähendab, et me vajame nii uute energiatehnoloogiate alaseid teadusuuringuid kui ka valitsuse poliitikat, mis toetaks nende ellurakendamist, kasutamist ja täiustamist.

Nende jõupingutuste vahel on tihe side. „Enne, kui alustad ellurakendamist, ei tea sa väljakutseid,” lausub Romm. „Nii palju suurepäraseid ideid sünnib laboris, kuid ei saavuta edu turul. Rakendamise ning teadus- ja arendustegevuse vaheline edasi-tagasi liiklemine on see, mis annab kiire innovatsiooni.” Üks edukamaid hiljutisi energeetika idufirmasid on A123, Massachusettsi osariigis Watertownis paiknev akutootja.

A123, millel oli 2009. aasta aktsiaemissioon, valmistab liitiumioonakusid, mis on turvalisemad ja pikaealisemad kui tavapärasemad versioonid; selle saladus peitub nanokomposiitmaterjalidest tehtud elektroodides. Märkimisväärne on, et firma jõudis oma tehnoloogia laboritestidest ärilise tootmiseni vähem kui kolme aastaga. Firma on kasu saanud autotootjate, kes on püüavad meeleheitlikult viia turule elektriautosid, tugevast nõudlusest ja valitsuse 250 miljoni dollarilisest toetusest tema tootmishoonete ehituse rahastamisele.

Aga kolme aasta eest, kui A123 alles liikus oma toodete ärikasutusse viimise suunas, otsis kaasasutaja Yet-Ming Chiang, MIT materjaliteadlane, juba oma järgmist läbimurret. Töötades alguses A123-s ning hiljem kolleegidega MIT-s ja Rutgersi Ülikoolis, asus ta leiutama tehnoloogiat, mis oleks palju odavam ning lihtsam toota kui olemasolevad liitiumakud. Ta tahtis akut, mis lubaks elektriautodel sõita ühe laadimisega palju kaugemale, ja annaks praktilise mooduse energia salvestamiseks elektrivõrgus. Lahendus: täiesti uut tüüpi tehnoloogia, taas nanomaterjalide põhjal.

Möödunud aastal eraldus A123-st

Tõde seisneb selles, et läbimurdeid ei juhtu kuigi sageli.

idufirma 24M, mis testib tehnoloogiat ja võimalusel rakendab seda äriliselt. Ettevõte tahab saavutada energeetikaministeeriumi eesmärgi arendada välja elektrisõidukiakud, mis suudaks anda energiat umbes 250 dollariga kilovatt-tunni kohta, kui praegu on see tavaliselt 500–600 dollarit kilovatt-tunni kohta. Tulemuseks oleks puhtalt elektri jõul liikuva sõiduki aku maksumuse poolitamine. See annaks, ütleb Chiang „võimaluse elektrisõidukeid laiaulatuslikult kasutusele võtta”.

Isegi kui Chiangi uusim aku osutub ebapraktiliseks, illustreerib selle leiutamine ja 24M asutamine eeliseid, mis tulenevad energiatehnoloogiate ärilisest rakendamisest, ja innovatsiooni iteratiivset iseloomu. A123 akud aitasid luua turu, millel saavad konkureerida uuemad saavutused, ja tõid välja esimese põlvkonna tehnoloogia piirangud. Seda ei oleks juhtunud föderaalvalitsuse toeta. Valitsuse poliitika on „absoluutselt kriitiline”, ütleb Chiang, nii uute akutehnoloogiate uurimisel kui ka olemasolevate kasutuse laiendamisel.

Kuigi mõni alternatiivenergia tehnoloogia võib lõpuks saavutada võrgupariteedi, suudavad vähesed, kui üldse keegi, ilma subsiidiumiteta ellu jääda praegu, mil nad oma kulusid ja tõhusust parandavad. Isegi subsiidiumitega, sealhulgas maksusoodustuste ja sularahagrantidega, on paljud fossiilkütustest eraldava vahemaa vähendamisel raskustes. Nagu üt-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Taastuvallikad

leb Caltechi Lewis, lähedale jõudmisest ei piisa. Oht seisneb selles, et kui me keskendume „energiaimedele” ja liialdame läbimurdetehnoloogiate potentsiaaliga, ununeb vajadus energiamuutuse saavutamisele suunatud ühtse riikliku poliitika järele. „Kõik armsad energiatehnoloogiad – põhimõtteliselt kõik taastuvallikad ja kõik võrgust voolu saavad elektrisõidukid – sõltuvad tohututest subsiidiumitest,” ütleb California Ülikooli San Diego linnaku teadlane David Victor. „Ja keegi tegelikult ei tea, milline näeb välja eelarvekasinuse maailm nende tehnoloogiate puhul.”

Päikesemiraaž? – eSolari näidisjaam California osariigis Lancasteris kasutab 24 000 peeglit ja suudab toota viis megavatti elektrivõimsust.

Kuid eSolaril ei ole USA-s tellimusi selliste jaamade rajamiseks.

Puhta energia lahendustel on veel läbida pikk tee, iseäranis energia salvestamisel, taastuvallikate kulu vähendamisel ning akude mahtuvuse ja tootmiskulu parandamisel. Ettevõtted, nagu 1366 ja eSolar, tegelevad nende väljakutsetega. Kuid ainult läbimurretele lootmine meie energiamurede lahendamisel on ebarealistlik. Sellised edusammud peavad aset leidma laiemas, nende energiaallikate rakendamiseks tehtava koordineeritud jõupingutuse kontekstis. See nõuab rahvusvahelisi riiklikke strateegiaid, mis toetavad mitte ainult teadusuuringuid, vaid ka testimist, ehitamist ja äritarbesse viimist.

Energiaalternatiivide rakendamine saab olema palju kallim ja mõnel moel keerulisem kui uute leiutamine. Arvestades tänapäevast poliitilist kliimat ja sidusa energiapoliitika puudumist kogu maailmas, võib selleks tõepoolest imet vaja minna.

Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services

mai 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

eesti firma

Autor: Mikk Salu, Postimees • Foto: Arno Mikkor

Kanalisatsiooni soojusega maja kütmine Meelis Resevi asutatud PriiEnergia otsib võimalusi, kuidas meie ümber vedelevat ja kasutult raisku minevat energiat kortermajade kütteks saaks kasutada. „Panime eelmine aasta ühte Tabasalu kortermajja üles ventilatsioonil põhineva soojusvaheti. Nüüd on meil kaks kuud juba uus prototüüp ja uus projekt – ühendasime sealsamas majas viis korterit kanalisatsioonil põhineva soojusvahetiga,” räägib PriiEnergia juhatuse esimees Meelis Resev.

Ventilatsioonist ja soojusvahetusest on ilmselt paljud kuulnud, selliseid katsetusi ja tooteid on ka Eestis siin-seal tehtud. Loogika on lihtne – ventilatsiooni kaudu läheb soojus välja, kui see soojus kinni püüda, siis on võimalik sellega sama maja uuesti kütta. Ehk siis soojustagastus soojuspumba abiga. „See on ka meie spetsialiteet,” kinnitab Resev. EAS-ilt saadud 3211 euro suuruse innotoetuse abiga astuti aga uus samm, kasutades sama põhimõtet, soojuspumba abiga soojustagastust, hoopis kanalisatsiooni puhul.

Resev ütleb, et nad võtsid alustuseks sama maja, kus olid juba varem ventilatsioonil põhineva lahenduse installeerinud. Nüüd sõlmiti ühistuga uus kokkulepe ja ühendati üks püstik ehk viis korterit kanalisatsiooni soojatagastiga. Uusi soojuspumpasid ei hakatud lisama, kasutati samu, mis ventilatsioonist juba sooja võtsid. Tuli ainult natuke ümber seadistada. „Prototüüp on kaks kuud käigus olnud.

Esimeseks järelduseks on, et töötab küll.

Teiseks järelduseks on aga see, et oleme saanud terve hulga uut infot, kuidas toodet ja protsessi paremaks teha,” võtab Resev hetkeseisu kokku.

Energiasäästu teema juurde sattus Resev energiaauditite kaudu, mida ta on aastaid vanadele kortermajadele teinud.

Kui aga kaua aega auditeid teha ja probleeme uurida, siis hakkate paratamatult

Idee tekkis vanadele korterelamutele energiaauditeid koostades. Pildil maja Lasnamäel. mõtlema ka sellele, kuidas neid probleeme lahendada. Siis tuligi PriiEnergia asutamine, mille põhialaks on kujunenud erinevad soojuspumbad (maa-, vesi/vesi-, õhk/vesi-, õhk/õhk- ja ventilatsioonisoojuspumbad). Laiemalt aga lihtsalt see, kuidas kätte saada meie ümber vedelevat energiat – ventilatsioonist, kanalisatsioonist, maast ja õhust.

Innoosakust saadud tuhanded eurod

lähevad PriiEnergia puhul Tallinna Tehnopolile. Resev ütleb, et kanalisatsioonil põhineval soojustagastil ei vajanud ta abi mitte insenertehnilise poole pealt, aga toote turustamiseks. Tehnopolil on sidemeid ja kontakte. „Kui tahan uut lahendust Skandinaaviasse müüa, siis ühe inimese firmaga „Tere, mina olen Meelis, Eestist” uutele turgudele ei lähe,” kirjeldab Resev. „Just selles saab Tehnopol mind aidata ja toetada.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

eesti firma

Autor: Mikk Salu, Postimees • Foto: Priit Simson

Insenerlahenduste eksport Skandinaaviasse Tartus tegutsev väike inseneribüroo on raudbetoonelementide tootjatele välja töötanud uudse ja odava kinnitusdetaili.

Raudbetoonkonstruktsioonide paigaldamises on palju erinevaid, välimuselt silmapaistmatuid, kuid tegelikult üpris kalleid terasdetaile.

Aprilli alguses sai inseneribüroo Matrico 4000 eurot innovatsiooniosaku toetust.

Matrico on aasta aega töötanud kahe noore konstruktori firma. „Kui arhitekt joonistab maja, siis meie roll on vaadata, et see maja püsti seisaks,” selgitab Matrico juhatuse liige Heigo Anni. Ehitusinseneri töö ongi tegelikult Matrico põhitöö.

Neile antud 4000-eurone innovatsiooniosak läheb ühele kõrvalprojektile, mida arendatud – seadmele SB 100. Konkreetselt kulub raha patendibüroole, kes peab kontrollima, kas ja kuidas saaks Euroopas SB 100 nimelist lahendust kaitsta. mai 2011

Tegelikult peitub selle nime SB 100 taga terasvidin, mille abiga saab kinnitada näiteks raudbetoonist treppe või trepimademeid. Raudbetoonkonstruktsioonide paigaldamises on palju erinevaid, välimuselt silmapaistmatuid, kuid tegelikult üpris kalleid terasdetaile. Suured Eesti betoonelementide tootjad ostavad selliseid detaile üpris suure raha eest peamiselt Skandinaaviast sisse. „SB 100 peaks hakkama nendega konkureerima,” räägib Anni „Meie loodud lahendus on odavam, lihtsam, kergemini käsitletav.” Äriidee järgi tuleb Matricolt lahendus.

Metallitööstused valmistavad allhanke korras seadmed ja klientideks on betoonelementide valmistajad. „Esialgu peame silmas just Eesti raudbetoonelementide valmistajaid. Masu on üle käinud, ainult suuremad alles jäänud ja nad otsivad aktiivselt igasuguseid alternatiivseid lahendusi, mille abiga kulusid ja aega kokku hoida,” kirjeldab Anni turuolukorda „Järgmise sammuna, isegi suurem eesmärk on aga eksport Skandinaaviasse.” Ajakava näeb äriplaani järgi välja igatahes selline, et augustis-septembris peaks esimesed tarned ära tehtama.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

ajujaht

Autor: Priit Liiviste • Foto: Ajujaht

Ajujaht – tugev meeskond on ideest olulisem Tänavusel ettevõtluskonkursil „Ajujaht” pea 64 000 euro (ehk nostalgiliselt öeldes miljoni krooni) suurust auhinnafondi jahtivate äriprojektide seast finaali jõudnud kaheksa idee hulgas on žüriiliikmete arvates küll mitu paljulubavat projekti, ent kõige olulisem faktor õnnestumise juures on võimekas ja järjepidev meeskond, kes vaimuvälgatuse ka teoks suudaks teha.

Ž

tel arvestada ka asjaoluga, et potentsiaal ja risk käivad käsikäes – mida laiemalt asi ette võtta, sest suurem on ka ebaõnnestumise tõenäosus. Ent see ei tähenda mitte seda, et peaks alustama väikeste sammudega, vaid pigem seda, et idee ette valmistamisel peab olema ülimalt põhjalik. „Kuna osalevad äriplaanid on veel arenduse faasis, siis finaaliks võib olukord paljugi muutuda. Hetkel näen enam mastaabipotentsiaali lemmikloomade tervisekontrolli rakendusel ja ravimite eelkliinilisteks testideks loodavate hiirte projektis,” lausub Maasik.

üriis SEB-d esindava Mart Maasiku arvates saab „Ajujahti” nüüd juba traditsiooniks nimetada. Ettevõtmise tuntuse kasvu kõrval on järjepidevusel teinegi positiivne külg – see paneb uute sisenejate jaoks lati paika, kuna tõenäoliselt peavad iga järgneva aasta sisenejad ületama eelmise aasta taset, et finaali jõuda. „Finalistide ambitsioon on kasvav, niisamuti võime meeskondi laiendada – ollakse valmis laiemalt ja suuremalt mõtlema, algideed edasi arendama. Loomulikult pole vähetähtis korraldajate, koolitajate ja mentorite pühendumus, millega sisu ja väärtust projektidesse luuakse,” lisab Maasik.

Webmedia esindaja Taavi Kotka arvates on tänavu finaali pääsenud ideedel märgatavalt suurem potentsiaal õnnestuda, kui seda oli varasematel aastatel – teisisõnu on tema arvates tänavused ideed kvaliteetsemad.

Ka mentoriprogrammidest on osalejad Kotka sõnul võrreldes varasemate aastatega agaramalt osa võtnud ja see on ideede arengu juures selgelt näha.

IT-ärimees Andrei Korobeinik tänavusest võistlusest rääkides siiski nii positiivne ei ole – tase on tema sõnul eelmiste aastatega üsna sarnane ja kuigi viimases Ajujahis on ideede poolest näha rohkem pragmatismi, on probleemid üldjoontes jäänud ikkagi samaks. „Meeskonnad ei tunne huvi konkurentide vastu oma valdkonnas, äriplaanid on puudulikud,” leiab Korobeinik. „Kõige tähtsam probleem on aga see, et kuigi konkurss kestab pool aastat, ei näita meeskonnad erilist progressi. See aga tähendab, et suurem võiduvõimalus on neil, kes progressi ikkagi näitavad – nende puhul on lootust, et ka pä-

rast konkurssi lõppu läheb meeskond oma projektiga edasi.”

Ideede värskuse osas hindasid mitmed žüriiliikmed sel aastal just pragmaatilist lähenemist – nii leidsid küsitletud žüriiliikmete poolt kõige enam poolehoidu põlevkivituhast kassiliiva tootmise idee (Plaisir du Chat) ja virtuaalse juurviljaaia projekt (Virtual Garden). Samal ajal toonitasid žüriis osalejad, et lisaks värskele ideele on vaja ka selle täide viimist. „Minul on finaalis kolm-neli lemmikut ja usun, et neil on päris korralik potentsiaal olemas. See muidugi realiseerub vaid siis, kui nad oma projektidest ei loobu,” nendib Korobeinik. „Eestis on see väga tõsine probleem – idee ja meeskond võivad head olla, kuid kuna inimestel on töökoht ja palgast on raske loobuda, siis loobuvad nad enda äriprojektist. Ja nii jäävadki need miljonid teenimata.”

Mart Maasiku sõnul tuleb ideede autori-

Lõpliku õnnestumise jaoks peavad žüriiliikmed üksmeelsest kõige olulisemaks korraliku meeskonna olemasolu – see on olulisem ka algsest ideest. Maasiku arvates saadab edu tõenäoliselt neid, kelle meeskonnas on hea tasakaal enesekindlusest ja enesekriitikast, kirg teadmisi laiendada ja järjepidevalt otsida parima teekonna „tõde” ja samal ajal astudes reaalseid samme eesmärgi suunas. „Kõik oleneb meeskonna võimest kaasata oma ala spetsialiste ja paindlikkusest, mis puudutab idee arendamist,” arvab Sten Tamkivi asendajana Skype’i žüriis esindav Tiit Paananen. „Selle poolest on kõik finalistid silma paistnud. Rohkem ehk virtuaalne aed ja lemmikloomade tervisekontrolli tarkvara.” „Kui meeskond on tugev ja idee on keskpärane, siis üldjuhul suudavad nad midagi paremat välja mõelda – isegi siis, kui selle peale läheb mitu katset,” ütleb Korobeinik. „Kui idee on hea ja meeskond on kehv, siis idee jääb teostamata – selliseid projekte oleme iga aasta näinud küll ja küll. Idee ei maksa kahjuks midagi, teostus maksab.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

ajujaht

FINALISTIDE TUTVUSTUSED

Energest.ee – tõhusam energiakulude juhtimine Energest Hoone Energiahaldussüsteem on riistvaralis-tarkvaraline intelligentne tööriist, mis annab selle kasutajale strateegilist infot ettevõtte/hoone energiatarbimise kohta. Süsteem mõõdab ja analüüsib hoone erinevate tehnoprotsesside ning inimtegevuse tagajärjel tekkinud energiakulu, andes ettevõtte juhtkonnale sisendinformatsiooni optimeerimisotsuste langetamiseks.

Energiamõõtjatest saadud info viiakse läbi andmekorjeseadme veebiserverisse, kus seda analüüsitakse. Kasutaja pääseb oma informatsioonile ligi veebi teel arvuti või nutitelefoni abiga.

Süsteem pakub kasutajale kolme

erinevat kasutajaliidese vaadet: haldusvaade, inseneri vaade ja avaliku displei vaade.

Haldusvaade – sisendinfo paremaks kulujuhtimiseks ja strateegiliste optimeerimisotsuste langetamiseks

Inseneri vaade – täielik ülevaade mõõteandmetest ja omavahelistest seostest probleemide lahendamiseks Avaliku displei vaade – oma töötajatele ja külastajatele ettevõtte jätkusuutliku kuvandi esitlemiseks.

Plaisir du Chat – kassiliiv põlevkivituhast OÜ Plaisir du Chat on tootmisettevõte, kes toodab põlevkivituhast kassidele allapanu – aitab seeläbi lahendada Eestis tekkiva põlevkivituha probleemi ja pakub tarbijale soodsat igapäevaselt vajalikku toodet.

Eri allikatel on Eestis ligikaudu 100 000 kodukassi, kelle omanike hulgas moodustavad toote ostjad hinnateadliku grupi.

Turustamist plaanitakse suurte kaubanduskettide kaudu, kus tootegrupi läbimüük on suurim.

Põlevkivituhk on heade imavate omadustega, aluseline ja antibakteriaalne ning seejuures madala erikaaluga, mistõttu on toodet lihtne transportida. Põlevkivituhast toodetud kassiliiv ei ole lemmikloomade ega inimese tervisele kahjulik. Sellise kassiliiva tootmine on tunduvalt mai 2011

vähem kulukas protsess kui konkureerivate toodete puhul.

Lisaks on substraat eelnevate protsesside tarbeks maapõuest välja kaevandatud, mistõttu

puuduvad toorainel kaevandamis- või kogumiskulud. Tootmisel on madalad tooraine tarneriskid, sest protsessid, milles tuhk tekib, leiavad aset pidevalt ning jätkuvad ka tulevikus.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

ajujaht

Hoolesild – Lemmikloona tervisekorraldus Hoolesild (PetcareBridge) on lemmikloomade tervisekorralduse portaal, mille südameks on tarkvara, mis analüüsib lemmiklooma terviseinfot ja annab selle põhjal tulevikku vaatavaid personaalseid hooldusnõuandeid.

Hoolesild aitab loomaomanikul mõista, kuidas terviseprobleemid tekivad ja kuidas neid ennetada.

Portaali ja koostööpartnerite kaudu pakutakse loomaomanikele tasuta tervisetesti, terviseriskide hinnangut ja e-terviseloo teenust. Ainulaadsena maailmas oskab Hoolesild lemmiku praeguste terviseandmete põhjal ennustada ka tuleviku terviseriske.

Seepärast nimetab ettevõte oma teenuseid kokku intelligentseks e-terviselooks (iPetProfiles).

Lisaks pakutakse loomaomanikule, kes soovib olla terviseriskidest sammu võrra ees, tasulist tervisemonitooringu teenust.

Teenus pakub abi lemmiklooma

igapäevastes hooldustoimingutes, tuletab meelde terviseprotseduure ja hoiatab ette võimalike terviseriskide eest. Hoolesild suunab loomaomaniku kliinikusse õigel ajal asjakohaste eelteadmisega, tõstes oluliselt kliiniku

vastuvõtu efektiivsust kõigi osapoolte jaoks.

Tasuline tervisemonitooringu teenus on saadaval veebirakendusena kodulehelt www.hoolesild.ee või nutitelefoni aplikatsioonina veebipoes.

KPA Scientific OÜ – hepatiidiravimi katseplatvorm Kollatõve viirus C (HCV) on seotud kroonilise hepatiidi tekkega. Hinnanguliselt põeb HCV kroonilist infektsiooni maailmas umbes 150–200 miljonit inimest ning igal aastal registreeritakse kolm-neli miljonit uut haigusjuhtu. Aastas sureb hepatiidi C infektsiooni tagajärjel üle miljoni inimese.

Infektsiooni sagedasteks tagajärgedeks on maksatsirroos ja maksavähk.

Seni puuduvad head HCVvastased ravimid ja vaktsiinid.

Nende väljatöötamist on oluliselt takistanud väikese ja odava katselooma puudumine (hiir või rott), keda oleks võimalik hepatiidi C viirusega nakatada. Uute HCV-vastaste ravimite testimist ning selle patoloogia uurimist takistab asjaolu, et tegu on lii-

gispetsiifilise viirusega, mis nakatab efektiivselt vaid inimesi ja šimpanse.

KPA Scientific OÜ on valmistanud geneetiliselt muundatud hiired, mis omavad inimese päritolu geene, mida on hepatiidi C viirusel vaja maksarakku tungimiseks (hiire ja inimese geenides on väikesed, kuid olulised erinevused).

Neil loomadel põhinevat katseplatvormi kasutakse HCV-vastaste ravimikandidaatide testimiseks ravimiarenduse T&A ja eelkliinilises faasis. Loomkatse platvorm aitab ravimiarendajatel säästa väga palju raha ja väärtuslikku aega läbipõrunud kliiniliste katsetuste arvel. Hetkel võib olla turul rohkem kui 1500 ravimikandidaati, mis vajaksid kiiret testimist.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

ajujaht

Goldensmile – minirulapargid Goldensmile toodab ja müüb minirulaparke, parkide üksikuid elemente, teostab järelhooldust, korraldab üritusi näpuruladele ning rendib parke mitmesugusteks üritusteks.

Ettevõtte toodangu põhilisteks lõpptarbijateks on noored, vanuses 6–18 eluaastat, kuid kindlasti ka kõik teised, kelle elustiili juurde kuuluvad erinevad ekstreemsed spordialad, nagu rulatamine, bmx rattasport, lumelauasõit, surfamine jne.

Ettevõtte peamisteks klientideks saavad olema noortekeskused, spordi- ja elustiilikauplused, kaubanduskeskused, kruiisilaevad, mängusaalid/mängumaad, lastekodud, koolid ja teised lõbustusasutused, kus on juba olemas mängunurgad.

Kõik pargid ja nende elemendid on valmistatud looduslikust ko-

dumaisest vineerist ning 80% osas puidutööstuse jääkidest.

Kogu toodang on valminud käsitööna, parkide kujundamisel kaasatakse rulasõitjate ideid, mõtteid, ettepanekuid. Teisisõnu, need on mõeldud sõitjatelt sõitjatele.

parkidel samasugust ehitustehnoloogiat, disaini ja ehedust, pargielementideks on kõik ühe ja sama suurusjärgu minimudelid ehk reaalsusele vastavatest materjalidest ja näost. Ükski uus park ei samastu eelmisega – kõik pargid on unikaalsed ja valmistatud Eestis.

Eesmärk on rakendada mini-

Quotista.com – tsitaatide portaal Kuna inimesed armastavad tihtipeale koguda tsitaate, et kasutada neid sünnipäevakaartidel või lihtsalt eneseväljenduseks blogides või muudes kirjatöödes, otsustas Quotista meeskond luua võimaluse erinevate tsitaadikogumike kasutamiseks.

Selleks vahendiks saab olema Quotista.com suhtlusportaal, mille abiga saab lisaks oma tsitaadikogumiku loomisele jälgida ka teiste liikmete tsitaadikogumikke, et sealt midagi endale põnevat leida. Lisaks on olemas ka soovitamise funktsioon, mille abiga saab väärt leide ka teistega jagada.

Esimene sihtgrupp on tootele USA turg, kus Quotista partner Amazon on raamatumüügi turuliider. Ühtlasi on Amazon. mai 2011

com ka Qutista suurim kavandatud tuluallikas. Süsteem töötab sel moel, et Quotista tsitaatide juures on viited Amazonis müüdavale raamatutele, millest tsitaadid pärinevad. Kui klient otsustab Quotista portaalis saa-

dud kahe soovituse põhjal juba raamatu osta kandub kaheksa protsenti tema Amazoni arvest Quotistale. Esialgsel hinnangul soetab vähemalt 0,1 protsenti kõigist Quotista kasutajatest midagi ka Amazonist.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

ajujaht

TrackLog – seiklusspordiüritused reaalajas Seiklusspordiüritused ja võistlused ei ole kergesti jälgitavad ei korraldajatele ega pealtvaatajatele. Pealtvaatajad ei ole võistluse käiguga selle jooksul kursis ja korraldajad ei tea, kus keegi võistleja parasjagu paikneb, et oma logistikat paremini korraldada ning võistlejaid julgestada.

Samuti on sponsorite nähtavus võistluse ajal minimaalne, piirdudes võistlusel osalejate ja organisaatoritega.

TrackLog pakub ürituste korraldajatele oma loodud tark- ja riistvaralist lahendust, mis on mõeldud üritusel osalejate jälgimiseks reaalajas. Lahenduse sihtgrupiks on ürituste korraldajad ja sponsorid. Ürituse pealtvaatajad ja korraldajad näevad ürituse kulgu reaalajas kaardil, neil on ülevaade ürituse progressist ning sponsorid saavad laiemat kandepinda odavama

raha eest. Samuti lubab platvorm üritust uuesti mahamängida, mille käigus osalejad saavad parendada oma strateegiat, suhelda teiste võistlejatega ning jagada oma tulemusi ja progressi sõprade-tuttavatega.

Eestis on mõnikümmend ürituskorraldajat (orienteerumine, off-road, safarid, jalgrattaseiklused, purjetamine), kellele teenus sobib. Teenust saab pakkuda mõnesajale üritusele aastas.

Virtual Garden – köögiviljaaed internetis Virtual Garden on veebipõhine köögiviljaaed, mis lubab nautida reaalset saaki.

Virtual Gardeni eesmärk on ühendada meelalahutuslikul viisil mahetootja ja kodumaist tervislikku toorainet hindav klient.

Veebilahendus laseb kliendil valida endale sobivas suuruses virtuaalne peenar ja peenrale sobivad juurviljad. Kliendi valiku järgi paneb Virtual Garden taimed mulda, kasvatab neid parimal võimalikul moel ja toimetab saagi valmides kliendile koju kätte. Kogu kasvatusprotsessi saab klient veebi vahendusel jälgida.

Tagatud on värske, tervislik ja kodumaine toodang kõigile, kel endal on raske aeda pidada. Virtual Gardeni teenus on

suunatud urbanistlikule, keskmisest kõrgema sissetulekuga, tehnoloogia- ja trenditeadlikule inimesele. Meie klient peab lugu tervislikest eluviisidest ning on valmis enda ja oma pere tervise

nimel rohkem maksma.

Virtual Gardeni köögiviljad asuvad veebiaadressil www.virtualgarden.ee ja Facebookis www. facebook.com/vgarden.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Põletav ja

tempokas

menuromaan otse Rio de Janeiro tänavatelt!

Jumala linn - Cidade de Deus - on riik riigis, Rio de Janeiro kurikuulsaim slumm, mille tänavad on üle ujutatud nii narkootikumidest kui sambarütmidest. Siin võib vägivald plahvatada suvalisel hetkel - narkootikumide, raha või armastuse pärast.

Paulo Linsi romaani filmilikult tempokas jutulõng hõlmab kolme aastakümmet ja selle lehekülgedel figureerib üle saja erineva tegelase. Läbi kolme noore mehe – Põrgulise, Pääsu ja Väikese Zé – elukäigu kirjeldab teos seda, kuidas pisikurjategijate pärusmaaks olnud Rio de Janeiro äärelinnast sai õige pea troopilise kividžungli kõige ohtlikum kant, kus narkosõjas lendu lastud juhusliku kuuli eest ei ole kaitstud mitte keegi.

See on tõestisündinud lugu noortest, kelle jaoks relvad on vaid mänguasjad ja inimelu ei oma erilist väärtust.

Reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev „Jumala linn” sai maailmakuulsaks, kui 2002. aastal valmis režissöör Fernando Meirellese samanimeline paljukiidetud film. kõva köide, 472 lk 17.95 €

38

Majandusareng

Autor: Erik Aru • Fotod: Reuters

Kui kindel ikkagi on Hiina võidukäik?

Rikkad riigid on rikkad ka selle sajandi keskpaigas.

Ehk saab rikkamaks ka mõni vaene.

L

eningradis sündinud USA kirjaniku Gary Shteyngarti mullu ilmunud raamat „Super Sad True Love Story” kirjeldab elu umbmäärases lähitulevikus, mil maailma kõige mõjukamaks isikuks on tõusnud Hiina keskpanga juht, kelle Ühendriikide-visiidi eel puhastatakse Manhattan kõigist heidikutest – võlgu olev riik ei taha kreeditorile näidata, kui pankrotis tegelikult on.

Tegelikult on säärane asjade käik siiski üpris ulmeline. Kui ükski praegustest tärkavatest majandustest kerkiks rikaste riikide hulka, oleks tegemist märkimisväärse nihkega maailma majandusajaloos. Nimelt on rikaste riikide pere olnud aastasadu äärmiselt kinnine, sinna ei ole märkimisväärselt liikmeid lisandunud ega sellest ole ka vanu välja langenud.

Briti majandusteadlane Angus Maddison on välja arvutanud 26 riigi tootlikkuse andmed aastal 1820. Kui need riigid tootlikkuse alusel järjestada, siis esimese 16 hulgast on praegu vaeseim riik Hispaania, ülejäänud kümnest on aga praeguseks rikaste hulka jõudnud vaid Soome ja Jaapan. Aastal 1870 olid kümme tootlikumat riiki Belgia, Holland, Saksamaa, Suurbritannia, Šveits, Taani, Austraalia, Kanada, USA, Uus-Meremaa. Nagu näha, asusid need kõik Euroopa südames või siis oli tegu ingliskeelsete kolonistide poolt hõivatud territooriumidega. Sellest nimekirjast on Uus-Meremaa ainus, kelle kuulumise jõukate riikide sekka saab praegu kahtluse alla asetada.

Tehnoloogilisi liiderriike on pärast 18. sajandi keskel toimunud tööstusrevolutsiooni olnud kaks (tingimisi ehk neli) – kõigepealt Suurbritannia, seejärel USA, kellele võiks vast lisada ka Saksamaa ning Jaapani.

Küll sobiks Hiina – ja ka teiste vaesemate riikide – esiletõus kokku mudeliga, mille 1990-ndate keskel töötasid välja majandusteadlased Anthony Venables ja Paul Krugman. Selles alustavad kaks piirkonda omavahel kaubavahetust – näiteks sellepärast, et transpordikulu on varasemaga võrreldes märksa alanenud.

Esialgu soosib olukord seda piirkonda, kus juba varem oli tööstussektor arenenum – sealsetel ettevõtetel on parem info ja ligipääs nii tarnijatele kui ka turgudele. Selles piirkonnas kasvavad inimeste sissetulek, teine kujuneb äärealaks. Kui aga transpordikulu veelgi väheneb, satub ühel hetkel eelisrolli aga hoopis senine ääreala, tänu oma madalale palgakulule.

Arenenuma tööstussektoriga piirkonna teadmised turust ei ole lihtsalt enam nii palju väärt.

Erinevaid katseid kaugemasse tulevikku piiluda on aegade jooksul olnud mitmeid. Üks värskemaid on Citigroupi peaökonomisti Willem Buiteri ja tema alluva Ebrahim Rahbari uuring*, milles nad püüavad välja selgitada, millised on tõenäolised maailma majanduskasvu mootorid aastail 2010–50. Selleks panid nad tööle poolsada Citigroupi ökonomisti ja lasid neil prognoosida 58 riigi järgmise nel-

ja kümnendi majanduskasvu. Appi võtsid nad ka viimase kümne aasta kogutoodangu näitajad ja majandusteaduslikud tööd pikaajalise kasvu tegurite kohta.

Järeldused on üsnagi huvitavad. Kümne aasta eest mõtles investeerimispanga Goldman Sachs tollane peaökonomist Jim O’Neill nelja suurema kiirelt kasvava vae-

Prognoos: Brasiilia ja Venemaa langevad sajandi keskpaigaks kiirelt arenevate riikide hulgast välja.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Majandusareng

Hiina arengutempo võib pidurduda, kui rahvatulu inimese kohta jõuab 17 000 dollarini.

ning seda, millise algtasemega oli riikides rahvatulu inimese kohta.

Ilmselt ei üllata kedagi, kes end viimaste aastate rahvusvahelise majanduse diskussioonidega kursis on hoidnud, kui öelda, et üheteistkümnest riigist, mis on Buiteri ja Rahmani hinnangul järgmise nelja aastakümne maailma kasvumootoriteks, pärineb üheksa Aasiast. Küll võib aga paljusid jahmatada, et ülejäänud kaks on Aafrikast. SKP poolest edestab Hiina prognoosi järgi aastaks 2020 USA-d, sajandi keskpaigaks aga võtab liidrirolli India. Tuleb ent arvesse võtta seda, et hoolimata neljast aastakümnest võimsast kasvust oleks Hiina SKP inimese kohta sajandi keskpaigaks vaevalt pool USA omast. Prognoosi üks võtmejäreldusi ongi: tänased rikkad riigid on ka homme rikkad.

16 riigi seast, mis olid kahe sajandi eest maailma tootlikumad, on praegu vaeseim Hispaania.

sema riigi tarbeks välja lühendi BRIC, mis moodustus Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina ingliskeelsete nimede esitähtedest.

Buiter ja Rahmani arvates kaht esimest selle sajandi keskpaigaks enam kiirelt arenevate riikide hulgas ei ole. Ühest küljest on need kaks teistest märksa rikkamad. Teisalt tuleb mängu asjaolu, et kummagi põhivarainvesteeringute osakaal ei ole suutnud püsivalt kerkida üle 20 protsendi SKP-st. Kolmandaks hakkab ühest hetkest alates suuremat rolli mängima institutsioonide kvaliteet – sellega on Brasiilial, iseäranis aga Venemaal suhteliselt kehvasti.

Üksteist kasvumootorit

Vaesetosin riiki, kes aitavad järgmise neljakümne aasta vältel hoida maailma majanduskasvu keskmiselt üle nelja protsendi juures (aastail 2010–30 4,6 protsenti, aastail 2030–50 3,8 protsenti), on Citigroupi peaökonomisti Willem Buiteri ja tema kollegi Ebrahim Rahmani meelest Bangladesh, Egiptus, Filipiinid, Hiina, India, Indoneesia, Iraak, Mongoolia, Nigeeria, Sri Lanka ja Vietnam.

Põhivarainvesteeringute kõrval kasutasid Buiter ja Rahmani prognoosimisel veel viit tegurit – sisemajanduse säästu määra, inimkapitali, institutsioonide kvaliteedi ja kaubanduse avatuse näitajaid mai 2011

Võib muidugi küsida, milline on üldse sääraste praegust olukorda ja minevikku ekstrapoleerivate prognooside väärtus?

Ajalooliselt ei ole see kuigi suur olnud.

Mõne riigi ühe aastakümne majanduskasvu seos järgnevate aastakümnete majanduskasvuga on üpriski nõrk. Mis viitab sellele, et lugupeetav professor Buiter võttis säärase näpuharjutuse ette tõenäoliselt pigem sellepärast, et ülemused nõudsid – mitte et ta ise sellesse ülearu usuks.

Hiljaaegu on räägitud ka majanduslikust paratamatusest, mis Hiina arengutempot võib pidurdada – teatavast jõukusastmest alates ongi areng lihtsalt aeglasem. Selle mõjul on kolm majandusteadlast avaldanud uuringu**, milles nad vaatlevad maailma riikide majandusandmeid alates aastast 1957. Nad järeldavad, et kiiresti arenevate riikide kasv pidurdub järsult – vähemalt kahe protsendipunkti võrra – siis, kui nende rahvatulu inimese kohta jõuab umbes 17 000 dollarini Eesti innovatsiooniajakiri HEI

39

40

Majandusareng

(2005. aasta hindades mõõdetuna). Selle lävepakuni peaks Hiina jõudma 2015. aastaks või varsti pärast seda. Seejuures avastasid nad tõsiasja, et kasvu pidurdumine on tõenäolisem riikides, mis püüavad hoida oma valuuta reaalset vahetuskurssi alahinnatuna. Poliitilised süüdistused Hiina suunas lendavad küll tavaliselt nominaalse vahetuskursi aadressil, kuid riigi valitsus pingutab – mitte küll alati edukalt – sellegi nimel, et reaalne vahetuskurss ülemäära ei tugevneks.

Ainuüksi Hiinat vaadates saab klaarimaks, kui palju ebaselgust kõigis tulevikuennustustes peitub. Hiinat külastanud Lääne ärimeestel leidub alati hulgaliselt kiidusõnu selle aadressil, kui tõhusalt riigis kõik asjad partei ja valitsuse taktikepi järgi käivad. Hiina juhid ise oleks ilmselt äärmiselt rahul, kui olukord nende seisukohast tõepoolest sedavõrd hea oleks. Riigis valitsev ebavõrdsus tekitab pingeid, mida keskvõim on seni suutnud vaos hoida. Kui kaua, ei oska keegi öelda. Hiina valitsus on oma eeskujuks seadnud Singapuri ja Hongkongi (mis ei ole kumbki erilise demokraatia poolest silma paistnud), kuid samas pelgab jäljendada nende suhteliselt õhukest valitsust.

Nagu nentis president Barack Obama endine peamajandusnõunik Larry Summers intervjuus ajakirjale The International Economy: „President John Kennedy suri uskudes, et aastaks 1985 on Venemaa rikkam kui USA. Iga Harvard Business Review 1990-ndate alguse number sisaldas mõnd nalja või viidet, et külm sõda on lõppenud ning Jaapan ja Saksamaa võitsid selle. Ezra Vogeli 1979. aasta raamat „Japan As Number One” oli bestseller. Kuid ükski neist ettekuulutustest ei osutunud tõeks.” * Willem H.Buiter, Ebrahim Rahbari. Global Growth Generators: Moving Beyond Emerging Markets and BRICs. CEPR Policy Insight No.55, April 2011, ** Barry Eichengreen, Donghyun Park, Kwanho Shin. When Fast Growing Economies Slow Down: International Evidence and Implications for China. NBER Working Paper No. 16919, March 2011

Oleks vaid majanduski sama selgesti kontrollitav kui see tuumajaama juhtimispult Qinshanis.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

Kas lehte müüb hirmus pealkiri, suur skandaal või eluline lugu?

Inimene tänavalt, kell 17.48

Eesti Päevalehe topeltkülg. On, millest rääkida.

42

maksundus

Autor: Villu Zirnask • Foto: Reuters

Eesti oleks Euroopa ühtse maksubaasi kehtestamisel kaotajariikide hulgas Ühtse maksubaasi kehtestamine looks Euroopas eeldused ettevõtete halduskoormuse vähendamiseks ja tarbetu maksukonkurentsi vältimiseks.

M

ärtsis käis Euroopa Komisjon välja kava ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kehtestamiseks. Muu hulgas lubab komisjon, et „üldkokkuvõttes pakub CCCTB teadustegevuse ja innovatsiooni jaoks paremat keskkonda kui enamiku liikmesriikide praegused ettevõtte tulumaksu süsteemid”. Ühe peamise präänikuna tuuakse esile see, et üldine amortisatsioonieeskiri eeldab väga kiiret tehnilist progressi, nii et esimesel kolmel aastal võib maha arvata peaaegu 60% varade väärtusest. Teisena see, et teadlaste töötasud saab nende maksmise aastal täielikult maksustamisbaasist maha arvata olenemata sellest, millal teadusuuringute tulemused kättesaadavaks muutuvad, ja lubatud on ka teadushoonete kulude sajaprotsendiline vahetu mahaarvamine.

Ainult Eestis tegutsevat ettevõtet, kus muudkui uuritakse-arendatakse ja kasumit (veel) ei teenita, sellega ei köida, sest säärane firma ei maksa nagunii tulumak-

su, olgu amortiseerimise tempo tema sisemises arvestuses milline tahes. Tasakaalukamas arengustaadiumis, kus ettevõte teenib kasumit ja omanikel on huvi seda välja võtta, või mitmes Euroopa riigis allüksusi omavale ettevõttele võiks aga CCCTB reaalsuseks saamine tõepoolest kasulik olla.

Seda, et praegusel rahvusvahelises maksukorralduses ja siirdehindade (omavahel seotud isikute vahel toimunud tehingute hindade) regulatsioonis on suuri puudusi, demonstreerib näiteks Kanada majandusarvestusprofessori Jean Pierre Vidal paari aasta tagune analüüs

Teadlaste töötasud saab nende maksmise aastal täielikult maksustamisbaasist maha arvata.

farmaatsiafirma GlaxoSmithKline’i juhtumi kohta. Nimelt võtsid Kanada võimud GlaxoSmithKline’i uurimise alla ravimi pärast, mida see importis oma Singapuri allüksusest. Riik süüdistas ettevõtet Kanadas teenitud kasumi väljaviimises siirdehindade abiga, sest jutuksoleva ravimi hind oli umbes 250% kõrgem samasuguste geneeriliste ravimite hinnast – esimese astme kohtus jäigi GlaxoSmithKline süüdi.

Vidal juhib aga tähelepanu sellele, et tegemist on originaalravimiga, mis on välja töötatud Šveitsis, brändiarendus on tehtud Suurbritannias ning tootmine Singapuris – seega on majanduslikult õigustatud ravimimüügist saadud kasumi välja viimine Kanadast, kus toimus ainult jaotus ja turundus. Ilma tootearenduseta ja brändi puudumisel tõenäoliselt oleks selle ravimi müügikasum Kanadas nullilähedane.

Teisele ilmekale faktile juhib kirjutises „The EU CCCTB Proposal: A Critical Appraisal” tähelepanu Wieni Majandusülikooli professor Martin Zagler. Nimelt on ettevõtte tulumaksumäär aja jooksul muudkui

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

maksundus

langenud – 1980. aastate alguses oli OECD mediaanmaksumäär 35 protsendi ringis, praegu on alla 25 protsendi. Samuti on vähenenud vahed eri riikide maksumäärade vahel. Aga OECD riikide laekumised ettevõtte tulumaksust ei ole samal ajal langenud, mis tähendab ühte või mitut järgmistest: ettevõtete kasumid peavad olema kasvanud, maksubaas peab olema laienenud, kasvanud peab olema omakapitali eelistamine võõrkapitalile (seda empiirilised andmed ei kinnita), madalamad maksumäärad peavad olema tekitanud rohkem ettevõtlust (rohkem töövõtjaid on hakanud ettevõtjaks). Maksubaasi laiendamisel ja ettevõtjaks hakkamisel on aga piirid, mis tähendab, et lõpuks viib riikidevaheline maksukonkurents maksutulude vähenemisele ehk ummikusse.

Põhimõtteliselt on idee Euroopa ühtsest maksubaasist seega mõistlik mõte – loob eeldused ettevõtete halduskoormuse vähenemiseks ja piirab otstarbetut maksukonkurentsi. EL-i ettevõtete tulumaksumäära harmoniseerimist soovitati esimest korda 1962. aastal Neumarki raportis ja 1970. aastal Van den Tempeli raportis. Neid ei võetud kuulda, nagu ei saanud asja ka 1975. aastal koostatud ettepanekutest ja 1992. aasta Rudingi raporti soovitustest. Praegu päevakorras oleva ühtse maksubaasi ettepaneku otsene eelkäija on 2001. aastal avaldatud Bolkesteini raport. Nüüdseks – 50 aastaga – on siis jõutud vägagi konkreetse plaanini, mille saamine eurodirektiiviks võib ikkagi veel mägede taga olla.

CCCTB algatust on varem toetanud Saksamaa ja Prantsusmaa, kuid kõikvõimaliku harmoniseerimise suhtes tõrges Suurbritannia on vastu, samuti Iirimaa ja kõhkleval seisukohal olevaid riike on veelgi. Lühidalt, on ebatõenäoline, et ettepanek saab kõigi 27 liikmesriigi toetuse, mis on vajalik selle vastuvõtmiseks. Küll aga on tõenäoline, et asjaga minnakse edasi nn tõhustatud koostöö raames, milleks on vajalik vähemalt üheksa liikmesriigi kokkulepe.

Ernst & Youngi maksuosakonna juhtkonsultant Hedi Wahtramäe ütleb oma kommentaaris, et Eesti on varem avaldanud põhimõttelist toetust Euroopa Liidu ühtses konsolideeritud äriühingute maksubaasis kokkuleppimisele tingimusel, et säilib liikmesriikide valikuvabadus ettevõtte tulumaksumäära osas.

Vabadus maksumäära määrata liikmesmai 2011

Lõpuks viib riikidevaheline maksukonkurents maksutulude vähenemisele ehk ummikusse. riikidel säilib, samuti jääks ettevõtete endi otsustada, kas nad võtavad CCCTB kasutusele või mitte. Äriühingud, kes otsustavad CCCTB süsteemi kasutama hakata, peavad seda praeguse ettepaneku kohaselt tegema vähemalt viis aastat. Euroopa Komisjon ise hindab, et CCCTB aitaks Euroopa äriühingutel säästa 0,7 miljardit eurot regulatsioonile vastavusega seotud kulude vähenemiselt, miljard eurot piiriülese laienemise kulude vähenemiselt ja 1,3 miljardit eurot seoses konsolideerimisega (õigusega ühes liikmesriigis tekkinud kahjum tasaarvestada mujalt saadud kasumiga).

CCCTB rakendamise makromajanduslikku mõju hinnanud Leon Bettendorf, Michael P. Devereux, Simon Loretz ja Albert van der Horst („The economic effects of EU-reforms in corporate income tax systems”) leidsid, et EL-ile kui tervikule avaldaks muutus vähe mõju – nende mudel näitas, et SKP suureneks 0,1% ja tööhõive 0,03%. Riigiti oleks aga erinevused suured, ulatudes 4,5-protsendisest SKP kaotusest Belgias üheprotsendise võiduni Hispaanias. Eesti oleks nende simulatsiooni kohaselt samuti kaotavate riikide hulgas.

Kasu tõuseks maksureformist siis, kui ka maksumäärasid ühtlustataks, sest see vähendaks maksuplaneerimist ja kapitali jagunemise moonutusi EL-i piires. Ja kui maksubaasi hulka lisataks mahaarvamine omakapitali kajastamiseks, et vähendada võõr- ja omakapitaliga rahastamise ebavõrdset kohtlemist, oleks majanduslik kasu maksureformist veelgi suurem.

Eks CCCTB praegu ettepandud kujul ongi oma olemuselt ajutine lahendus, sest näiteks kahte eraldi maksusüsteemi – kohalikku ja üleeuroopalist – pole väga mõistlik käigus hoida, loogiline oleks harmoniseerimisega palju kaugemale minna. Aga kui CCCTB teoks saamine on nüüd ilmselt ainult aastate küsimus, siis sellest kaugemale minek on aastakümneid nõudev teema.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

tiimitöö

Autor: Jonathon Cummings, Carol Pletcher • Foto: iStockphoto

Miks projektivõrgustikud projektimeeskondadele tuule alla teevad?

Oskusteabe leidmine keerukate teadmistemahukate meeskonnaprojektide tarbeks on tõeline väljakutse. Siinkohal tuleb mängu projektivõrgustik. Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

J

onathon Cummings on Põhja-Carolina osariigis Durhamis asuva Duke’i Ülikooli Fuqua Ärikõrgkooli juhtimisdotsent. Carol Pletcher on Minnesota osariigis St. Paulis paikneva innovatsiooni nõustamise firma Pletcher Inc. president.

Projektid, mis on mitterutiinsed, keerukad ja nõuavad tugevaid teadmisi, on tänapäeva organisatsioonide juhtidele väljakutseks. Selliste teadmistemahukate projektidega toime tulemiseks vajalik oskusteave on sageli ootamatu, keerukas, subjektiivne ning jaotunud üle terve organisatsiooni. Selliste ülesannete lahendamiseks koostavad organisatsioonide juhid sageli projektimeeskondi, sest on vähem tõenäoline, et üksiku töötaja igapäevane töö võiks viia ihaldatud sihini.

Uurimaks faktoreid, mis mõjutavad teadmistemahukate projektide kallal töötavate meeskondade edu, vaatlesime projektitiimide tunnustamise programmi ühes suures mitmerahvuselises toiduainefirmas. Selle uuringu osana küsitlesime ettevõtte projektimeeskondade 1304 liiget, et tuvastada olulisemaid omadusi, mis soosivad edu teadmistemahukas töös.

Seejärel võrdlesime projektimeeskondade vastuseid nende töö edukusega ettevõtte seisukohalt, vaadates tiimide tunnustusprogrammis projektide tulemuste tähtsusele antud hinnanguid.

Oma uuringu põhjal tutvustame selles artiklis strateegiat, projektivõrgustikku, kui olulist vahendit teadmistemahuka töö sooritamiseks. Tavapäraselt koosnevad projektivõrgustikud meeskonnaliikmete põhikomplektist, kes toovad oma isiklikest võrgustikest täiendavaid panustajaid (nagu ettevõtte muid töötajaid, tarnijaid, nõustajaid või kliente), kes suudavad anda teadmisi, infot ja tagasisidet tiimi ülesande tarbeks. Projektivõrgustik seega lõikab kasu nii projektimeeskonnast tervikuna kui ka liikmete isiklikest võrgustikest. Vastupidi projektimeeskonnale, mis toetub ainult liikmete teadmistele või isiklikule võrgustikule, mida üksikisikud kasutavad oma individuaalsete probleemide lahendamiseks, ühendab projektivõrgustik meeskonnaliikmete teadmised tiimiliikmete isiklike võrgustike probleemilahendamisvõimega, et saavutada projekti eesmärk.

Projektimeeskonna liikmete teadmiste ühendamine nende isiklike võrgustike võimekusega ongi see, mis eristab projektivõrgustikku teistsugustest individuaalsetest ja tiimipõhistest töövormidest.

Projektivõrgustik lõikab kasu nii projektimeeskonnast tervikuna kui ka liikmete isiklikest võrgustikest.

Näitlikustamaks, kuidas projektivõrgustike ideed saab äris rakendada, vastandame suure toiduainefirma tiimide tunnustamise programmi finaali jõudnud meeskondi sellest välja jäänutega. 177 projektimeeskonnal ja üle 1300 põhimeeskonnaliikmel põhinevad empiirilised tõendid näitavad, kuidas projektivõrgustiku kasutamine eristab finaali jõudnud meeskondi mittefinalistidest. Lisaks sellele demonstreerime mittefinalistide ja finalistide erinevust kolme võrdluspaari kaasuse abil kolmes kategoorias: tooteinnovatsioon, klienditeenindus ja äriprotsesside täiustamine.

Empiirilised andmed projektimeeskondadelt ja tiimiliikmetelt viitavad, et keskmiselt ei olnud finalistidest ning mittefinalistidest projektimeeskondadel olulist erinevust mitme projektinäitaja poolest: ressursid, projekti liikmeskond või muudatused projektis.

Ressursside hulka kuulusid raha/finantside, personali/inimressursside ja teabe/materjalide kättesaadavus. Projekti liikmeskonna alla kuulusid kvalifitseeritud liikmete olemasolu, rollide ja vastutuse korralik määramine ning tööülesannete tõhus jagamine meeskonnaliikmete vahel. Muutused projektis hõlmasid liikmete või juhtide vahetumist või fookuse nihkumist muudatuste pärast ettevõttes. Tegelikult, finalistist, poolfinalistist ja mittefinalistist projektimeeskondade vastuste järgi olid neil kõigil sellisel tasemel ressursid ja liikmeskond ning vähe

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

tiimitöö

Mille poolest finaalijõudnud meeskonnad erinesid?

Suure toiduainefirma tiimide tunnustamise programmi uurimine ei paljastanud olulisi erinevusi finalistist ja mittefinalistist meeskondade vahel projekti ressursside, projekti liikmeskonna ega projektimuudatuste osas. Küll aga näitasid tulemused olulist vahet meeskonna töösse panustanud tiimiväliste inimeste arvus – finaalijõudnud meeskondadel oli keskmiselt suurem projektivõrgustik Hinnang meeskonnale liikmete poolt

Meeskonnaga seotud väliste panustajate arv keskmiselt

(Väga) 5

5

Mittefinalistid Poolfinalistid

4

4

Finalistid

3

Juhtidel sageli ei ole luksust noppida täpselt neid liikmeid, keda nad projektimeeskonda tahaksid.

hoiavad seega stabiilset baasi meeskonna liikmete näol, rakendades samal ajal vajaduse korral dünaamiliselt liikmete isiklike võrgustike teadmisi. Projektimeeskonna eeliste kombineerimine isikliku võrgustiku eelistega võib suurendada eduvõimalusi juhtudel, kus ülesande lahendamiseks vajalik teave on mitterutiinne ja keerukas.

(Mõnevõrra) 3 2 2

1

(Üldse mitte) 1 Projekti ressursside piisavus

Stabiilne liikmeskond

Projektis tehtud muudatusi

muutusi projektis. Viie punkti skaalal (ühele vastab „üldse mitte” ja viiele vastab „palju”) kinnitasid meeskonnad, et neil olid piisavad ressursid (umbes neli viiest), stabiilne liikmeskond (umbes neli viiest) ja piiratud hulk projektimuutusi (umbes kaks viiest).

Siiski, ühes vallas oli finalistist ja mittefinalistist meeskondade vahel märkimisväärne erinevus: finaalijõudnud projektidel oli rohkem täiendavaid panustajaid.

Mittefinalistist projektid teatasid keskmiselt kahest ja poolest täiendavast panustajast, samal ajal kui poolfinalistidel oli neid keskmiselt kolm ning finalistidel neli ja pool. Pärast projektikarakteristikute, projekti põhimeeskonna suuruse ja muude osalemisega seotud teguritega arvestamist osutus täiendavate panustajate arv positiivseks ning oluliseks edukuulutajaks. Kokkuvõttes, empiirilised analüüsid toetavad meie väidet, et projektimeeskonnad on kriitilise tähtsusega ja määrav mehhanism edu saavutamisel teadmistemahukas töös.

Projektivõrgustike eelised

Projektivõrgustike kontseptsioon põhineb hulgal teadustöödel, sealhulgas projektimai 2011

0

meeskondade, sotsiaalvõrgustike ja piirete ületamise uuringutel.1 Projektimeeskondade või üldisemalt meeskondade uuringud on tegelenud tiimiliikmete teabe ja liikmeskonna rolliga projektimeeskonna tulemuste prognoosimisel.2 Sotsiaalvõrgustike uuringud on vaadelnud võrgustikus oleva teabe ja võrgustiku struktuuri rolli prognoosimaks tulemusi indiviidide jaoks.3 Ja piirete ületamise uuringud on jälginud, kuidas indiviidid sildavad erinevaid organisatsioone ja meeskonnaliikmed loovad väljaspool tiimi sidemeid teistega väliskeskkonnas.4 Projektivõrgustikud kasutavad ära meeskondade uurijate märgatud eeliseid, nagu liikmete kohustumus ja pühendumus, kuid võivad üle saada riskidest, mis seonduvad väikese rühma piiratud perspektiiviga, astudes projekti kohta tagasiside saamiseks üle tiimi piiride. Projektivõrgustikud võivad ära kasutada ka eeliseid, mis on seotud liikmetega, kes ületavad organisatsioonilisi piire uute ideede ja teadmistele laiema juurdepääsu saamiseks, samal ajal tekitab meeskonna struktuur vastutuse, mis võib puududa ebaformaalsetes isiklikes võrgustikes. Projektivõrgustikud

Juhtidel sageli ei ole luksust noppida täpselt neid liikmeid, keda nad projektimeeskonda tahaksid; nad võivad olla sunnitud leppima nendega, kes on parajasti vabad. Projektivõrgustike julgustamine lubab juhtidel vaadata kaugemale põhimeeskonnast ja kasutada ära seda, mida projektivälistel panustajatel on pakkuda.

Näiteks võivad projektimeeskonna liikmed pöörduda kolleegide ja teiste osapoolte poole projekti kohta nõu, oskusteabe ja tagasiside saamiseks. Näitlikustamaks, kuidas projektivõrgustike kontseptsioon praktikas toimib, vastandame finaalijõudnud ja mittefinalistidest projektimeeskondi tiimide tunnustamise programmist, mida me uurisime. Tiimide tunnustamise programm kaalus meeskondi kolmes kategoorias, tooteinnovatsiooni, klienditeeninduse ja äriprotsesside täiustamise vallas, seepärast võrdleme igas kategoorias üht finalistist meeskonda selles kategoorias finaali mittejõudnud tiimiga.

Tooteinnovatsiooni projektivõrgustik

Innovatsiooni kategoorias anti kahele ühesarnase suurusega äriüksustest pärit funktsioonideülesele projektimeeskonnale mõlemale ülesanded, mis hõlmasid ainulaadsete toiduosiste disaini, arendust ja ärilist rakendamist. Aga meeskonnad lähenesid oma ülesandele erinevalt. Innovatsiooniprojekt B, finaali mittejõudnud tiim, arendas välja tooteliini laienduse, mis põhines tehnilisel ja tootmisalasel teabel, mis oli olemas põhimeeskonnal. Innovatsiooniprojekt A, finalist, vastupidi töötas välja terve uue toiduosiste klassi, rakenEesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

tiimitöö

dades laiaulatuslikku projektivõrgustikku, kuhu kuulusid tehnilised eksperdid ja osapooled nii ettevõtte seest kui ka väljast.

Innovatsiooniprojekti A meeskond hõlmas rea funktsioone – müük, turundus, T&A ja protsessiarendus – ning paiknes kuues USA osariigis üheksas asukohas.

Läbi oma projektivõrgustiku hankis innovatsiooniprojekt A vajaliku toidualase info, mis oli nende klientidel säärast tüüpi osise rakenduste kohta. Lisaks täiendasid meeskonna põhiliikmed oma teadmisi, rakendades nii ettevõttesiseste kolleegide kui ka väliste tarnijate toiduainete tootmise alast oskusteavet. Kuigi tegu ei olnud meeskonna põhiliikmetega, olid kõik need kontaktid osa projektivõrgustikust.

Innovatsiooniprojekti A meeskonna põhiliikmed kaasasid aktiivselt ka turunduseksperte, et analüüsida turu mootoreid, positsioneerimislauseid ja uue osiseklassi võimalikke rakendusi arendamaks sel moel teadmisi klientide heakskiidu kohta.

Lisaks kasutasid innovatsiooniprojekti A meeskonna liikmed tehnilisi asjatundjaid, et viia läbi kliinilisi mõju-uuringuid ja toksilisuse uuringuid, et tekitada regulaatoritepoolse ülevaatuse tarbeks vajalikku infot ja teadmisi. Nad algatasid ühise arendusprogrammi neile vajaliku tooraine juhtiva tootjaga ja korraldasid uurimisprogrammis mitu laborit, et mõista tooraine olulisi omadusi. Seega kasutas projektimeeskond liikmete isiklikke võrgustikke, et lahendada hulk probleeme ja arendada välja auahne projekti edasiviimiseks vajalik oskusteave.

Innovatsiooniprojekt B meeskond oli koostööettevõtmine, mis hõlmas Euroopas asuvat T&A-d, USA brändihaldust, USA tootmisteenuseid ja USA tooteliini müügitiimi. Meeskond suutis laiendada olemasolevat tooteperekonda ja rahuldada klientide vajadusi. Projektimeeskonna liikmed lähenesid oma ülesandele toetudes omaenda tehnilistele ja turuteadmistele olemasoleva toote kohta. Võimalik, et projektivõrgustik oleks loonud kvalitatiivselt teistsuguse tulemuse, kuid lõpuks sai tiim hakkama tooteliini laiendamisega.

Klienditeeninduse projektivõrgustik

Teist näidet sellest, millist rolli projektivõrgustikud võivad mängida, saab näha, kui võrrelda kaht klienditeeninduse projekti-

Kuidas projektivõrgustikud laiendavad meeskonna haaret?

Kõik all kujutatud kuus projekti osalesid ettevõttes loodud tunnustusprogrammis. Kolm selles artiklis kirjeldatud finaalijõudnud projekti sisaldasid rohkem väliseid panustajaid kui kolm mittefinalistist projekti. Nagu näited illustreerivad, pärinevad meeskonnavälised panustajad eri allikatest.

Finalistid

Tooteinnovatsiooni projektid

Mittefinalistid

Innovatsiooniprojekt A Tarnijad

Tehnilised ja turunduseksperdid

Kliendid

Klienditeenindusprojekt A

Klienditeenindusprojektid

Innovatsiooniprojekt B

Ettevõtte töötajad Kliendiuurijad

Klient

Kliendirühmad

Äriprojekt A Äriprotsesside täiustamise projektid

Klienditeenindusprojekt B

Äriprojekt B

Rakendusspetsialistid

Transpordi- ja regulatsioonieksperdid

Toote kliendid

Põhimeeskonna liikmed

Finaalijõudnud projektidel oli rohkem täiendavaid panustajaid.

Meeskonnavälised panustajad

meeskonda, millele mõlemale anti ülesandeks olemasolevad toidutooted ümber formuleerida vastavalt turutrendidele. Toidu ümberformuleerimine on peen ja keerukas protsess, sest originaaltoote on kliendid juba heaks kiitnud. Klienditeenindusprojekt B, finaali mittejõudnud meeskond, andis kliendile ümber formuleeritud toidutoote, et säilitada olemasolev müügisuhe; ülesande sooritamiseks toetus meeskond eeskätt oma põhiliikmete teadmistele, mida täiendas kliendilt saadud info. Klienditeenindusprojekt A, finalist, vastupidi kasutas laia klientide, nõustajate ja tööta-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

tiimitöö

jate võrgustikku lisaks põhimeeskonnale, et töötada välja kliendile kõikehõlmav üleilmne lahendus ning saada endale oluline hulk uut käivet.

Klienditeenindusprojekti A puhul ei olnud laiaulatusliku projektivõrgustiku arendamine juhus. Selle projekti jaoks, mis pidi tegelema keerulise ja kompleksse probleemiga, oli ettevõte loonud põhiprojektimeeskonna, mille liikmed pärinesid seitsmest äriüksusest ja kahest eri divisjonist, kokku neljalt kontinendilt. Projekti algatanud tippjuht edastas olulise sõnumi, et olemasolev organisatsiooniline struktuur oli kliendi soovi rahuldamiseks ebapiisav.

See tippjuht pani aluse projektivõrgustiku rakendamisele, tuvastades projekti põhiliikmed, kõrvaldades äriüksuste vahelt võimalikud huvide konfliktid ja pannes pro-

Projektivõrgustiku strateegiline kasutamine võib anda keerukate projektidega tegelemisel konkurentsieelise.

jektile paika auahned mastaabid, mida ei saanud täita vaid meeskonnaliikmete endi teadmistega. Klienditeenindusprojekti A tiimijuht seejärel julgustas ja soosis projektivõrgustiku arendamist ning rakendamist. Tiimijuht isegi tuvastas mõne välise

panustaja, kellel oli teave, mida meeskond vajas oma ülesande edukaks täitmiseks.

Nagu klienditeenindusprojekt A, pidi ka klienditeenindusprojekt B vastama kliendi vajadusele ümber formuleerida toidutoode, et kohaneda muutuvate turutrendidega. Ka sellele projektimeeskonnale oli väljakutseks kliendi toidutoote ümberformuleerimise keerukus. Peale selle vajas ümberformuleeritud toode spetsiaalseid tootmistingimusi, et vastata regulaatori nõuetele. Toetudes kliendile, et saada olulist infot tarbijate eelistuste kohta, arendas see projektimeeskond kliendile välja lahenduse ja säilitas kliendisuhte, kuid ei läinud sellest ülesandest kaugemale.

Kuidas projektivõrgustik võinuks kvalitatiivselt selle projekti tulemust muuta, ei saa kindlalt öelda. Siiski olid tõenäoliselt

uuringust Meeskondade tunnustamise programm suures mitmerahvuselises toiduainefirmas andis meile ainulaadse võimaluse uurida teadmistemahukaid tiime aastail 2004–2008.

Igal ajahetkel tegeles ettevõttes sadu projektimeeskondi teadmistemahuka tööga. Hulk neid projektimeeskondi esitas oma saavutused firmaülesesse tunnustusprogrammi. Tänu ettevõtte rõhuasetusele projektimeeskondade kasutamisele mitterutiinsete probleemide lahendamiseks, keerukate ülesannetega tegelemiseks ning ebaselgetes ja ebakindlates keskkondades töötamiseks, andsid tunnustusprogrammi kandidaadid rikkaliku infoallika, kuidas teadmistemahuka tööga tegelevad projektimeeskonnad oma eesmärke saavutavad. Kõik kuus artiklis kirjeldatud kaasust pärinevad tunnustusprogrammist.

Lisaks üksikasjalikule sissevaatele, mille saime väljatoodud paaride uurimisest, andsid meie uuringu ajal meeskonnatöö tunnustamise programmi esitatud 177 projekti rikkalikku ja ainulaadse võimaluse uurida teadmistemahukat tiimitööd empiiriliselt. Enam kui 60 protsendil projektimeeskondadest oli liikmeid vähemalt kahest äriüksusest ja promai 2011

jektimeeskondade keskmine eluiga oli veidi üle ühe aasta. Kõigi projektimeeskondade töö paigutati esitaja poolt ühte kolmest kategooriast.

Esimene kategooria, tooteinnovatsioon (29% esitatud projektidest), tegeles probleemidega, mis nõudsid ainulaadseid ja kasulikke läbimurdeid majandussektori ning ettevõtte konkurentsivõime seisukohast. Teine kategooria, klienditeenindus (22% esitatud projektidest), nõudis lahendusi, millel oli mõju kliendi kuludele, kasumile või tulule ja mis edendasid pikaajalist kliendisuhet ettevõttega.

Kolmas kategooria, äriprotsesside täiustamine (49% esitatud projektidest), nõudis äritoimingute olulisi parendusi, jätkusuutliku kasumi või orgaanilise kasvu saavutamist.

Empiiriline analüüs põhines projektimeeskondade 1304 liikme küsitlusel, keda paluti osalema uuringus, mis pidi tuvastama olulisemad karakteristikud, mis soodustavad edu teadmistemahukas töös. Hulk vastamisele julgustavaid käike (tippjuhi kutsekiri, kaks meeldetuletust ja ettevõtte ärijuhi uuringut toetav sõnavõtt firma koosolekul) tõid kaasa 88-protsendilise osalemismäära.

Kuigi projektimeeskondade liikmed elasid kõikjal üle maailma, oli kü-

sitlus ingliskeelne, sest inglise keel oli projektitiimide liikmete ühiseks keeleks. Pärast seda ja meist sõltumatult hindas ettevõttesisene žürii esitatud projekte kategooriapõhiste kriteeriumide järgi; esitatud projektid jaotati mittefinalistideks, poolfinalistideks ja finalistideks. Esitatud projektide empiirilise uuringu muudab väärtuslikuks võimalus võrrelda projektimeeskondade vastuseid, kuidas nad oma tööd tegid, sellega, kuidas ettevõte hindas tulemuse olulisust.

Küsitlusel endal oli kolm eesmärki: teha kindlaks projektimeeskonna liikmed, esitada neile küsimusi projekti näitajate kohta ja tuvastada välised panustajad, kes kuulusid põhiliikmete isiklikku võrgustikku.

Projektimeeskonna liikmetelt küsiti projekti näitajate, nagu projekti ressursid ja liikmeskonna koosseis, nagu ka ettenägematute muutuste kohta projektis. Lisaks tuvastas iga liige inimesi väljastpoolt projektimeeskonda (näiteks keegi teisest äriüksusest või osakonnast) või ettevõtet (näiteks tarnija või klient), kes andsid tiimile ülesandega seonduvat infot, oskusteavet või tagasisidet. Seejärel määratlesime väliste projekti panustajate arvu.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

47

48

tiimitöö

olemas täiendavad ärivõimalused, mida projektivõrgustik võinuks klienditeenindusprojekti B tarbeks tuvastada.

Projektivõrgustik äriprotsesside täiustamiseks

Meie kolmas näidis võrdleb kaht äriprotsesside täiustamise projektimeeskonda sarnase suurusega divisjonidest, kellele kummalegi anti ülesandeks lahendada suures firmas olulisi finantsprobleeme.

Mõlemad pidid tegelema sisemiste protsesside ja organisatsiooniliste küsimustega, mis hõlmasid olemasolevate struktuuride lammutamist ja nende asendamist uute struktuuridega, et kasumlikult konkureerida. Äriprojekt A, finaali jõudnud meeskonna, ülesandeks oli muuta edasimüüjate, maaklerite ja muude kolmandate osapoolte domineeritud kanal kanaliks, mis tarniks otse kliendile. Äriprojekti B, mittefinalisti, väljakutseks oli eraldiseisva äriüksuse muutmine suurema äriüksuse osakonnaks. Äriprojekt A kasutas projektivõrgustikku projekti põhimeeskonna täiendamiseks kliendialaste, tehniliste, regulatiivsete ja geograafiliste teadmistega, et muuta tarneahelat ning saada uut lisandväärtust.

Projektimeeskonna liikmeil endil oli tohutul määral teavet varasema ärimudeli kohta, mis hõlmas edasimüüjate, maaklerite ja

muude kolmandate osapoolte kasutamist Euroopast pärineva toiduosise turundamiseks USA-s. Kuid nad toetusid projektivõrgustikule vajaliku info ja oskusteabe saamiseks hulga tehniliste, regulatiivsete ja geograafiliste teemade kohta, sealhulgas uus tarneahel, paremad rakendused kindlate klientide tarbeks, regulatiivsed vajadused ja maksustamisküsimused, et luua uus kasumlik ärimudel. Äriprojekt B vastupidi kasutas ainult piiratud määral projektivõrgustikku, kui tegeles varem iseseisva äriüksuse integreerimisega. Selle projekti organisatsioonilised tõkked sarnanesid väga nendega, millega puututakse kokku teise firma ülevõtmisel: ärikeel ja -sõnavara, staatuse ja pärandi kaotus ning infotehnoloogiasüsteemide ühildamine. Kõik oli vaja läbi viia kiiresti ja ilma uusi kulusid või vaevarikkaid taristumuudatusi tekitamata. Äriprojekt B ees seisid tohutud takistused uuele klienditeeninduse laohalduse süsteemile ja laboriandmete haldusele nagu ka uuele aruandlusstruktuurile ülemineku näol.

Meeskond toetus vaid projektitiimiliikmete teadmistele, et lahendada hulk rahalisi, infotehnoloogilisi, tootmise juhtimise alaseid ja muid probleeme. Projekti algatanud tippjuht kommenteeris: „Integratsioon oli edukas ja saavutas oma peamise eesmärgi, kulude vähendamise, kuid see ei

läinud lihtsalt.” Takkajärele targana oleks äriprojekti B meeskond tõenäoliselt saanud kasutada laiemat projektivõrgustikku, et pääseda ligi infole ja oskusteabele, mis oleks integratsiooni kiirendanud.

Need näited demonstreerivad projektivõrgustike kasulikkust teabe arendamisel, tuvastamisel ja hankimisel hulgas teabemahukates ülesannetes (vt „Kuidas projektivõrgustikud laiendavad meeskonna haaret”). Üldisemalt seisneb iva, mille ärijuhid sellest uuringust saavad, selles, et projektivõrgustiku strateegiline kasutamine võib anda organisatsioonidele keerukate projektidega tegelemisel konkurentsieelise. Õppimine, kuidas projektivõrgustikke rajada ja hallata, muutub kasvavalt oluliseks, kui suured, keerukad organisatsioonid tegelevad aina suurema hulga teadmistemahukate ülesannetega.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2011.

Kõik õigused reserveeritud

tänusõnad Kõnealust teadustööd toetas Rahvusliku Teadusfondi (NSF) preemia nr IIS-0603667.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

tiimitöö

Kuidas kasutada projektivõrgustikke?

Millal peaks juhid projektivõrgustiku loomisele julgustama? Üldiselt võib projektivõrgustik tulla kasuks siis, kui peab paika üks kolmest järgnevast tingimusest: Projekti ulatus asub väljaspool põhimeeskonna kontrolli ja mõjusfääri. Näiteks inim- ja rahalised ressursid, mida ülesande lõpule viimiseks vaja läheb, võivad olla hajutatud ettevõtte äriüksustes ja üle tuleb saada kultuurilistest, struktuursetest või eelarvelistest erinevustest. Ülesanne on keerukas ja on ebaselge, kas sellele leidub optimaalne lahendus või mitte.

Osa teabest, mida läheb vaja kõrge väärtusega tulemuse saavutamiseks, asub kusagil mujal. Näiteks projekt, mis arendab midagi uut, võib vajada ligipääsu oskustele ja teabele, mis asub väljaspool põhimeeskonda või isegi ettevõtet.

Kuidas saavad juhid projektivõrgustiku loomist soodustada?

Kuna projektivõrgustikke kasutatakse sageli vastuseks mitterutiinsetele, keerukatele või ootamatutele probleemidele, saavad juhid: Moodustada põhimeeskonna, millel on motivatsioon ja võime pääseda ligi teabele, mida läheb vaja liikmetele juba teadaoleva täiendamiseks. Näiteks selle asemel, et valida liikmeid ainuüksi nende asjatundlikkuse põhjal, võivad juhid kaaluda sedagi, kuidas liikmed on varem kasutanud oma isiklikke võrgustikke probleemide lahendamiseks.

Kasutada algkoosolekut normide ja ootuste paikapanemiseks, et liikmed võivad keerukatele ülesannetele lahenduste leidmiseks vaadata väljapoole meeskonda. Näiteks projekt, mis vajab ainulaadset lahendust keerukale probleemile, sunniks meeskonnaliikmeid otsima teadmisi ja oskusi võimalikult laialt, hõlmates nii uute tarnijate kui ka turu-uurijatest nõustajate sisendit.

Kohtuda regulaarselt meeskonnaliikmetega veendumaks, et nad ei ole jäämas kinni mõne ootamatu probleemi taha. Vajaduse korral tuleks aidata neid kaaluda alternatiive väljaspool oma projekti ulatust. Pakkuge neile isiklike kontaktide loomist, mis aitaks lahendust tuvastada, kui meeskond näib olevat hätta jäänud.

Kes peaks olema hõlmatud ja kuidas?

Tippjuhid kutsuvad projekti ellu, defineerivad ja haldavad selle ulatust ning valivad põhimeeskonna liikmed, kaasa arvatud selle juhi. Näiteks võib tippjuht julgustada ulatuse laiendamist, kui avaneb võimalus saavutada parem tulemus, või võib hoida ära ulatuse hiiliva muutuse, kui satutakse ootamatule riskile.

Projektimeeskondade juhid edendavad jooksvat vastutust parima lahenduse hindamisel, mida projektivõrgustik saab pakkuda. Projektijuht võib värvata tiimiväliseid panustajaid, nagu kliendirakendusrühmad, väljaspoolsed nõustajad või teiste äriüksuste töötajad.

Projektimeeskonna liikmed pakuvad oma teadmisi ja aitavad ka tuvastada tiimiväliseid panustajaid. Näiteks võivad nad läheneda kontaktile erialakonverentsilt, mõne teise projekti juurest tuttavale nõustajale või kusagil mujal organisatsioonis asuvale asjatundlikule sõbrale.

mai 2011

Viited •• 1. D. Ancona ja D. Caldwell „Bridging the Boundary: External Activity and Performance in Organizational Teams” Administrative Science Quarterly 37, no. 4 (December 1992): 634–665; ning J. Cummings ja R. Cross „Structural Properties of Work Groups and Their Consequences for Performance” Social Networks 25, no.

3 (July 2003): 197–210. Projektivõrgustikud on enamat kui väljapoole fookustunud meeskonnad, mis sageli püüavad mõjutada tiimist väljaspool olevaid juhttöötajaid, et hankida ressursse, firmavälist abi ja tuge. Pigem on meie kontseptsioon projektivõrgustikest selline, kus teavet jagatakse ning probleeme lahendatakse meeskonnaliikmete ja nende isiklikesse võrgustikesse kuuluvate kontaktide poolt.

•• 2. J. R. Hackman (toim) „Groups That Work (and Those That Don’t): Creating Conditions for Effective Teamwork” (San Francisco: Jossey-Bass, 1990); ning R. Cross ja J. Cummings, „Tie and Network Correlates of Individual Performance in Knowledge-Intensive Work” Academy of Management Journal 47, no. 6 (December 2004): 928–937.

•• 3. D. Brass „Being in the Right Place: A Structural Analysis of Individual Influence in an Organization”, Administrative Science Quarterly 29, no. 4 (December 1984): 518–539; R.S. Burt „Structural Holes: The Social Structure of Competition” (Cambridge: Harvard University Press, 1992); ning D. Krackhardt ja J. R. Hanson „Informal Networks: The Company Behind the Chart” Harvard Business Review 71, no. 4 (July–August 1993): 104–111.

Projektivõrgustikud erinevad peidetud sotsiaalvõrgustike kontseptsioonist, mis keskendub eeskätt koostööle indiviidide vahel, mis ei ole jäädvustatud organisatsiooni diagrammile. Vastupidi sellele iseloomustavad projektivõrgustikke projektis osalevate liikmete mitteformaalsed ja formaalsed võrgustikud.

•• 4. J. Merrone „Team Boundary Spanning: A Multilevel Review of Past Research and Proposals for the Future” Journal of Management 36, no. 4 (July 2010): 911–940; ja M.L. Tushman „Special Boundary Roles in the Innovation Process” Administrative Science Quarterly 22, no.

4 (December 1977): 587–605.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Tiina Kalju, EAS-i innovatsiooni divisjoni arenduskonsultant

•

Foto: EAS

Leiutades tulevikku E

elmisel kuul sai maailma üheks parimaks ülikooliks peetav Massachusettsi Tehnoloogiainstituut (MIT) 150-aastaseks. Märtsi lõpus käisid 14 meie ülikoolijuhti koos haridus- ja teadusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsleritega USA-s Bostoni piirkonnas uurimas, kuidas teevad sealsed ülikoolid ja ettevõtted koostööd innovatsiooni arendamiseks. Milline on ülikoolide roll tudengite seas ettevõtluse edendamisel?

Nähtu ja kuuldu põhjal võib välja tuua ühe läbiva põhimõtte – kõik, mida õpin või teadlasena uurin, peab tulevikus teenima ühiskonda. Muljetavaldav on teadlaste võimekus tulla välja maailmas muutusi tekitavate saavutustega ja oskusega oma teadmisi rakendada väljaspool akadeemilisi ringkondi. MIT puhul on valdavaks lähenemine, mille järgi akadeemiline tegevus peab panustama mingi ühiskondliku, sotsiaalse või tehnoloogilise probleemi lahendamisele, mis julgustab töötama valdkondade üleselt ja tegema koostööd ettevõtlussektori esindajatega. Seeläbi tahetakse olla ettevõtlusele partneriks, kes suudab luua uut tulevikku innovaatiliste tehnoloogiate, materjalide ja protsesside kaudu.

Teisalt tegeletakse väga põhjalikult tudengite suunamisega oma ettevõtte loomisele. Mitmed Eesti ülikoolijuhid mainisid, et me peaksime muutma oma mõtlemist ning sihilikult otsima väljundeid ärisse ja seda mitte ainult majanduse erialadelt. Niimoodi kasvavad ülikoolidest välja uued ettevõtted, mis on sageli väga innovaatilised ja suudavad edukalt rakendada uusi tehnoloogiaid.

Bostoni ülikooli esindaja sõnum eestlastele oli: „Teil on ju inimesed, kes olid

MIT-s peab akadeemiline tegevus panustama mingi ühiskondliku, sotsiaalse või tehnoloogilise probleemi lahendamisele.

Skype’i loomise juures ja mitmed teised, kes teinud rahvusvaheliselt märkimisväärseid asju, ärge laske nende kogemustel kaduma minna vaid, viige nad kokku oma tippteadlastega ja välja tuleb tõenäoliselt midagi suurepärast.” Väga vähesest piisab, et muuta maailma.

Kasutades MIT presidendi Susan Hockfieldi mõtteid, siis on täna käes aeg, kus me oleme silmitsi murranguliste muutustega ja see aeg annab ülikoolidele üliolulise rolli olla ühiskonnas suunanäitajaks.

Järgmised tehnoloogilised läbimurded on täna teadlaste töölaual. Kui meie ettevõtted tahavad, ja ma väga loodan, et tahavad, olla need, kes on trendide loojate hulgas, siis ei ole muud teed, kui tuleb panustada uute tehnoloogiate arendamisse ja siin on vältimatu kaasata sellesse protsessi teadlasi. Me oleme Eestis uhked oma maailma konkurentsis väga heal tasemel hariduse ja hulga tippteadlaste üle, kuid kahjuks liiguvad teadus ja äri meil ikka veel enamasti erinevatel radadel. Siin on vajalikke samme astuda mõlemal poolel.

Tahaks väga julgustada meie ettevõtjaid kasutama oma arendustöös tippteadlasi ja otsida nendega koostöövõimalusi.

Sellele teemale on suunatud ka 31. mail Salme kultuurikeskuses toimuv konverents, kus püüame lähendada teadust ja äri, laseme innovaatilistel ettevõtetel rääkida oma lugusid ning jagada kogemusi, kuidas nemad on leidnud oma tee, et olla oma valdkonnas suunanäitajate hulgas.

Seega tulevikku tuleb leiutada täna, olla avatud, lasta ideedel vabalt liikuda ja koondada ühise eesmärgi nimel parimad, kes meil on – need on vast peamised mõtted, mis jäid kõlama külastades USA tippülikoole.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

mai 2011

„Punane printsess” on lugu sellest, kuidas Tsaari-Venemaa ja Peterburi õukonna kõige kõrgema klassi plikakesest sai Briti kommunistliku partei liige. Sofka Zinovieff hakkab uurima oma vanaema meeletut ja skandaalirohket elu. Päranduseks saadud päevik, mis tegelikult kujutab endast vanaema Sofka kirglikke kirju oma elu suurele armastusele, avab lapselaps Sofka jaoks uksed, mille olemasolust ta varem midagi ei teadnud.

Saadaval parimates kauplustes üle Eesti!