HEI 2011 09

E es t i

i nn o v a t s i o o n i a j a k i r i

viis parimat eesti disainiikoonid disainerite pilgu läbi

mit technology review kokakunsti täiustamine tehnoloogia abiga

raha euroala tulevik: ühisvõlakiri, inflatsioon, kärpimine või laialiminek

Nr 33 (42) • September 2011

lk 10 » intervjuu

Ilona Gurjanova: disaineritel pole tööd lk 24 » intervjuu Euroopa teadusvolinik: Eesti teadus- ja arendustegevus-eesmärk on väga auahne lk 28 » eesti firma Dokud.ee aitab lepinguid sõlmida HEI internetis » hei.eas.ee

2011

TALLINN ESTONIA

5TH INTERNATIONAL CONFERENCE ON THEORY AND PRACTICE OF ELECTRONIC GOVERNANCE

26 - 28 SEPTEMBER 2011

ÜRO Ülikool ja e-Riigi Akadeemia korraldavad EASi ja paljude teiste tublide toetajate abil rahvusvahelise e-riigi teooria ja praktika konverentsi ICEGOV2011.

Koht: Viru Keskus, Tallinn Aeg: 26-28 september 2011 Ootame: teoreetikuid, praktikuid, poliitika kujundajaid, mõtestajaid, õpetajaid, tudengeid ja kõiki teisi huvilisi.

Arvestame: 350 osalejat 60 riigist Pakume: kolm päeva kolmes paralleelsessioonis infotehnoloogia avalikus sektoris kasutamise rahvusvahelise kogemuse vahetamist. Boonusena tutvustab tegijate tuumik neljandas sessioonis Eesti e-kogemust.

Täpsem info, programm ja registreerimine: www.icegov.org Päringud: info@ega.ee annela@ega.ee

Juhtkiri

S

eptember on disainikuu. Kõikjal kuuleb, kuidas disain on oluline, kaunistab keskkonda, loob lisandväärtust ja palju muud ilusat. Et nüüdisaegses üleilmastuvas majandusruumis tagavad jõukuse vaid innovaatiline toode ja teenus, mis mõlemad on lahutamatult seotud disainiga.

Selles valguses on üsnagi kainestav lugeda Eesti Disainerite Liidu juhi Ilona Gurjanova intervjuud sellest, kuidas reaalne elu käib. Tootedisainereid hoiab palgal vaid mõni üksik ettevõte, ülejäänute toodang koosneb sedavõrd suures osas allhankest, et piisab disaineriteenuse sisseostmisest – kui selle järele üldse kunagi vajadus tekib. Suur osa Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud disaineritest ei leiagi erialast tööd.

Eks see, miks olukord säärane on, vajaks pikemat mõtisklust ja arutelu. Selge on see, et kui on otsustatud mingit eriala ülal pidada, siis peaks seda teatav kriitiline mass tudengeid ka õppima. Teine küsimus on aga selles, milliseid erialasid tuleks tingimata siin ülal pidada ja milliseid spetsialiste saaks koolitada välismaistes õppeasutustes. Kindel on ju see, et disainereid on meil vaja, sest kõik, mis esimeses lõigus öeldud, peab ju paika. Üks põnev väljakutse disaineritele on esile toodud leheküljel 20 algavas artiklis, mis käsitleb turgu, millele läänemaailmas on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud.

Selles kliendisegmendis aga asub enamik maailma elanikkonnast – need areneva maailma inimesed, kes elavad vaesuses. Inimeste jõukusepüramiidi põhjale. See püramiidi põhi on aga nii suur, et nende summaarse turu maht on hiiglaslik.

Püramiidi põhjale oma tooteid ja teenuseid pakkuda on keeruline. Alati ei piisa sugugi ainult odavast kaubast, sest ega vaesemadki taha tingimata ainult madalat hinda, vaid otsivad pigem head hinna-kvaliteedi suhet. Seda on oma nahal pidanud tundma India konglomeraat Tata, mille üliodav auto Nano ei ole kvaliteediprobleemide tõttu sugugi nii menukaks kujunenud, kui ettevõtte juhid lootsid.

Võib tunduda, et eestlaste jaoks on püramiidi põhjale müümisel üks oluline probleem – see on meist nii kaugel. Nagu tunnistas üks Eesti Arengufondi selleteemalisest hiljutisest kohvihommikust osavõtnu, kes oli püüdnud müüa ühe Eesti firma mobiilirakendust Pakistanis, ei olnud neil tegelikult mainimisväärseid teadmisi selle kohta, kuidas tolles riigis üldse mobiile kasutatakse. Samal ajal on Soome ettevõtjad suutnud arenevas maailmas edukalt tegutseda – aga selleks läheb vaja kohalikke partnereid. Ja veel üks mõte – areneva maailma ja püramiidi põhjaga seostuvad eestlastele tõenäoliselt eeskätt India ja Aafrika. Äärmist vaesust leiab aga ka endise Nõukogude Liidu territooriumilt. Selles kandis tunnevad eestlased end tõenäoliselt juba kodusemalt.

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

lk 5 » uudised Tööandja saab nüüd ise Talendid Koju keskkonnas talente otsida lk 6 » uudised Tartu Garage48 võistluse võitja kaotab järjekorras ootamise lk 10 » intervjuu ilona gurjanova: disaineritel pole tööd lk 14 » viis parimat eesti disainiikoonid disainerite pilgu läbi lk 18 » teenusedisain disainerid teenuseid arendamas lk 24 » intervjuu euroopa teadusvolinik: eesti teadus- ja arendustegevus-eesmärk on väga auahne lk 28 » eesti firma dokud.ee aitab lepinguid sõlmida lk 30 » energeetika kas eestil on õppida suurbritannia elektrituru reformidest? lk 33 » mit technology review kokakunsti täiustamine tehnoloogia abiga lk 38 » eesti firma eesmärgiks on maailm lk 39 » eesti firma kuidas infokioskid targaks teha? lk 40 » raha euroala tulevik: ühisvõlakiri, inflatsioon, kärpimine või laialiminek lk 44 » mit sloan management review kuidas teha innovatsiooni, kui platvormid pidevalt liiguvad lk 50 » kolumn x KOLLEEGIUM

Peatoimetaja: Erik Aru, erik.aru@epl.ee Projektijuht: Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Kujundus: Timo Viksi, timo@epl.ee Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151

Hea Eesti Idee Nr 4 (13) • oktoober 2008

Priit Karjus, Ajutrust Konsultatsioonid, juhtiv partner

Trükk: Printall

Aavo Kokk, Catella Corporate Finance, partner Kitty Kubo, Eesti Arengufond, arenguseire divisjoni juht

Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee

Ahti Kuningas, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, asekantsler Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut, juhtiv teadur

Reklaam: Artur Jurin, artur.jurin@epl.ee, tel 680 4517

Juku-Kalle Raid, riigikogu liige, ajalehe KesKus peatoimetaja Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverents, partner, tegevjuht Aivo Vaske, siseministeerium, regionaalministri nõunik Madis Võõras, EAS, innovatsioonidivisjoni nõunik

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Uudised

 Eesti võib teha e-loenduse maailmarekordi Kaks kolmandikku Eesti elanikest on valmis aasta lõpul algaval rahva ja eluruumide loendusel vastama loendusküsimustikule interneti teel, selgub uuringufirma Faktum & Ariko augustis läbi viidud küsitlusest. „Küsitluse tulemused on väga julgustavad ja annavad alust loota, et Eestil on võimalik teha maailma rahvaloenduste e-loenduse rekord,” rääkis statistikaameti peadirektor Priit Potisepp. Kõige suurem interneti teel loendamise osatähtsus on seni maailma rahvaloendustest olnud Lõuna-Koreas, kus küsimustikule vastas veebis üle 40% riigi elanikest.

Küsimusele „2011. aasta loendusel on võimalik valida, kas vastate rahvaloendaja-

le või täidate ankeedi internetis ise. Kumba võimalust kavatsete kasutada?” vastas 66 protsenti, et täidab ankeedi ise internetis, 27 protsenti ootaks koju rahvaloendajat ja seitse protsenti ei osanud vastata.

Keskmisest enam eelistavad loendusküsimustiku internetis täita 15–34-aastased ja 35–54-aastased (vastavalt 80 ja 75 protsenti) ning kesk- ja kõrgharidusega inimesed (vastavalt 66 ja 78 protsenti).

Keskmisest rohkem eelistavad rahvaloendaja külastust 55–74-aastased (58 protsenti), madalama sissetulekuga (41 protsenti) ning alg- ja põhiharidusega inimesed (42 protsenti). Igapäevastest internetikasutajatest eelistab e-loendusel osaleda 77 protsenti, rahvaloendajat ootab külla 16

protsenti igapäevaselt internetti kasutavatest inimestest.

Uuringufirma Faktum & Ariko küsitles augustis statistikaameti tellimusel üle Eesti 500 inimest vanuses 15–74.

Eestis toimub rahvaloendus tänavu 31. detsembrist järgmise aasta 31. märtsini. Esimese kuu jooksul (31.12.2011– 31.01.2012) toimub elektrooniline rahvaloendus ehk e-loendus, kus Eesti alalised elanikud saavad vastata küsimustikule internetis. Neid, kes e-loendusel ei osale, külastavad perioodil 16. veebruar – 31. märts 2012 rahvaloendajad.

2011. aastal toimub rahvaloendus Eesti alal üheteistkümnendat korda.

 Tööandja saab nüüd ise Talendid Koju keskkonnas talente otsida www.talendidkoju.ee keskkond käivitas uue funktsiooni, mille abiga registreeritud tööandja saab töötajaid otsida ja talentide avalikuks seatud profiile lugeda.

Pea aasta tegutsenud veebikeskkond, mille eesmärgiks on viia kokku kodumaised tööandjad ja rahvusvahelise kogemusega Eesti inimesed, läbis värskenduskuuri.

Tööandjatele loodi võimalus teha otsinguid andmebaasis olevate talentide profiilides.

Otsida saab ligi 500 rahvusvahelise talendi seast, kes on andnud loa oma profiili avalikuks kuvamiseks. „Juba varasemalt oli tööandjal võimalik sirvida nende talentide profiile, kes selleks loa olid andnud, ent nüüd lisasime ka otsinguvõimaluse,” sõnas Kaubandus-Tööstuskoja projektijuht Eva Maran.

Otsingut tehes peab kasutaja sisestama soovitud kriteeriumid (haridus, keelteoskus jms), misjärel kuvatakse neile vas-

tavad kandidaadid.

Uue funktsiooni loomise põhjuseks oli Marani sõnul asjaolu, et töökuulutuse ülesriputamise hetkel pole tööandjal enamasti kuigi palju aega ning otsitavat inimest läheb tarvis nii pea kui võimalik. „Pikemaajaliselt välismaal viibijal on otsuse tegemine tagasitulekuks aga pikaajaline protsess. Uus funktsioon loob tööandjale võimaluse värbamise pikemaajalisemaks planeerimiseks,” lisas Maran.

 TÜ arvutiteadlased näitavad ainulaadset koduhooldusrobotit 24. augustil demonstreerisid Tartu Ülikooli arvutiteadlased Eestis ainulaadset koduhooldusroboti prototüüpi, mis on mõeldud abistamaks eakaid ja südamehaigeid.

Robot võimaldab jälgida patsientide seisundit ilma hooldaja kohalolekuta, andes patsientidele võimaluse elada kodus iseseisvalt ja privaatselt.

luua koduhooldusrobot, mis võimaldaks jälgida ning avastada kriitiliste terviseprobleemide teket peamiselt eakatel ja südamehaigustega patsientidel. Roboti loomise eesmärk on parandada patsientide elukvaliteeti ja ühtlasi vähendada koduhoolduse hinda nii patsientidele kui ka haiglatele.

Robotit arendatakse Robo M.D. projekti raames, mis on üks kaheksast alamprojektist Interreg IVC projektis „Innovation 4 Welfare”. Projekti eesmärgiks on

Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi vanemteaduri Satish Srirama sõnul pakub Robo M.D. projekt väga hea võimaluse teha koostööd ning luua sidemeid teiste Euroo-

september 2011

pa ülikoolide ja teadlastega. „Osalemine rahvusvahelises Euroopa Liidu teadusprojektis annab kasuliku kogemuse nii meie üliõpilastele kui ka teadlastele. Töö on seda meeldivam, et aitab eakate ja südamehaigete inimeste elukvaliteeti parandada,” ütles Srirama.

Projektis osalevad lisaks Tartu Ülikoolile veel ka partnerid Tšehhist, Austriast, Itaaliast ja Hollandist. Projekt saab teoks Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusel Interreg IVC programmi raames.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

5

6

Uudised

 Tartu Garage48 võistluse võitja kaotab järjekorras ootamise Augustikuus Tartu Ülikoolis toimunud järjekordsel startup-nädalavahetusel Garage48 arendati 48 tunni jooksul välja 13 uut prototüüpi.

Seitsmeliikmeline žürii valis Garage48 Tartu võitjaks projekti Qminder, mille eesmärgiks on kardinaalselt uuendada järjekorra haldussüsteeme. Qminderi oluliste arendustena tõsteti esile lahenduse lihtsust ning potentsiaali tuua sisse olulisi uuendusi klienditeeninduses. Briti tuntuimate inkubaatorite Springboard ja Ignite100 juht John Bradfordi näeb Qminderis suurt potentsiaali, sest see võimaldab asendada nüüdseks vananenud järjekorranumbrite-süsteemi ajakohasega.

Bradfordi sõnul väärib erilist tunnustust ka meeskond, kes töötas lahenduse kallal äärmiselt eesmärgipäraselt.

Nokia eriauhinna võitsid Shakebeet ja

Qminder. Nokia vanemkonsultandi Andreas Jakli sõnul läks auhind jagamisele, et võimaldada nii meelelahutuslikku kui ka tõsist äripotentsiaali omava lahenduse edasiarendamist.

Selleks, et motiveerida meeskondi oma projekti edasi arendama, selgub Garage48 Tartu viimane võitja alles kuu aega pärast üritust. Septembri lõpus valib Garage48 meeskond ühe Tartus osalenud projekti, kes saab õiguse esitleda oma ideed rahvusvahelistele investoritele Prahas toimuval Seedcampil. „Garage48 senine suurim edulugu pärineb kevadel Riias toimunud ürituselt, kust kasvas välja Facebook’i statistika süsteemi tootev ettevõte Campalyst,” rääkis Garage48 üks loojaid Ragnar Sass. „Juba kaks kuud peale üritust võitis Campalyst investeeringu Seedcampist, mis on

Euroopa kõige mainekam startup-firmade rahastamise programm.” „Campalysti edu näitab selgelt, et peale suhete loomise võivad Garage48 üritustelt välja kasvada ka reaalsed ärid,” märkis Garage48 üks asutaja Jüri Kaljundi.

Septembris siirdub Garage48 Aafrikasse, kus viiakse läbi startup-nädavahetused Kenyas ja Ugandas. Järgmised üritused Euroopas toimuvad oktoobris Soomes, Lätis ja Ukrainas.

Garage48 on intensiivne tootearendus-nädalavahetus, kus kohapeal moodustunud meeskonnad arendavad mentorite toel 48 tunni jooksul toimiva veebi- või mobiilirakenduse või prototüübi. Eestist välja kasvanud üritus on nüüdseks toimunud kümnel korral ning saanud laialt kajastust nii tehnoloogia- kui ka startupringkondades.

 Rootsi Äriauhind 2011 ootab kandideerima tublisid Eesti ettevõtteid Rootsi Eksportnõukogu, Rootsi suursaatkond ja Swedbank kutsuvad ettevõtteid osalema konkursil „Rootsi Äriauhind 2011”, kus saavad alates sellest aastat kandideerida kõik ettevõtted, mis on tegutsenud Eestis vähemalt kolm aastat.

Swedbanki ettevõtete panganduse tegevjuhi Robert Kitti sõnul aitab konkurss tunnustada Eesti ettevõtteid ning tõmmata ühiskonna tähelepanu vastutustundlikule arengusuunale ettevõtluses. „Rootsi Äriauhind on konkurss, mis tõstab esile jätkusuutliku kasvu idee ning annab Eesti ettevõtetele hea võimaluse tähelepanu pälvimiseks,” ütles Kitt.

Rootsi Äriauhinda antakse välja kolmes kategoorias, millest igas valib rah-

Anni Arro

vusvaheline žürii välja kolm nominenti, kellele saab osaks tähelepanu 18. oktoobril 2011 toimuval konverentsil. Tänavused kategooriad on parim jätkusuutlikult kasvav ettevõte, parim sotsiaalselt vastutustundlik projekt ja aasta noor ettevõtja Eestis toimub konkurss juba kolmandat aastat, eelmisel aastal võitis kiireima kasvuga Rootsi ettevõtte auhinna AQ Lasertool, parima sotsiaalselt vastutustundliku projekti eest tunnistati advokaadibürood Sorainen ja aasta noore ettevõtja tiitliga pärjati Anni Arro.

Kandideerida saab konkursi veebilehel www.swedishbusinessawards.com, täites enne 14. septembrit ingliskeelse ankeedi.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

8

UUDISED

 Ettevõtluse edendajad on E-majandusaasta aruanne ja noorte ettevõtlikkusprogramm ENTRUM Konkursi „Tunnusta ettevõtluse esindajat 2011” žürii valis tänavu pärast lõppvoorus toimunud esitlust võitjateks projektid „E-majandusaasta aruanne” ja „Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogramm ENTRUM”. Žürii esinaise, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna juhataja Tea Danilovi sõnul oli kõigi lõppvooru jõudnud projektide tase erakordselt kõrge. Kaks võitjat eristusid aga uuenduslikkuse poolest Euroopa tasandil. „E-majandusaasta aruande mõju tunnetavad täna kõik Eesti ettevõtjad, kuna see muudab nende elu oluliselt lihtsamaks ja kaotab topeltaruandluse,” ütles Danilov. ENTRUM-i puhul üllatas žüriid projekti väga läbimõeldud formaat, mis oli adresseeritud just Ida-Virumaa kakskeelsesse piirkonda ja tõi lisaks oodatud tulemustele kaasa ka palju positiivseid kõrvalmõjusid, lõimumisest koostööni.

Registrite ja Infosüsteemide Keskuse E-majandusaasta aruanne muutis ettevõtetel võimalikuks majandusaasta aruannete elektroonilise esitamise Äriregistri Ettevõtjaportaali kaudu. Sellega lihtsustati nii ettevõtete kui ka riigisektori tööd ja toimimist, võimaldades halduskoormuse vähenemist ja lihtsamat andmetööt-

lust. Praeguseks kasutab võimalust oma majandusaasta aruanne süsteemi kaudu koostada ja esitada 99% kõigist ettevõtjatest, mis näitab projekti suurt mõjukust Eesti ettevõtluskeskkonnale.

Eesti Energia noorte ettevõtlikkuse arenguprogrammi ENTRUM eesmärkideks on edendada ettevõtlikku vaimu noorte seas, innustada noori ise juhtima oma elu, võtta vastust oma elu eest ja panustada kodupiirkonna elu paremaks muutmisel. Programmis osales 644 eesti ja vene emakeelega Ida-Virumaa üldharidus- ja kutsekoolide õpilast vanuses 15–17 aastat. Kokku algatati noorte poolt 87 projekti. Entrumi konkursi „Olen ettevõtlik!” finaali jõudis kokku 27 pro-

jekti umbes 120 aktiivse noore osalusel. Õppeaastal 2011/2012 tegutseb Entrumi programm Lõuna-Eestis.

Konkurss „Tunnusta ettevõtluse edendajat 2011” toimus sel aastal juba kuuendat korda ning on ühtlasi Eesti-siseseks eelvooruks Euroopa Ettevõtlusauhindade konkursile. Võitjaid autasustatakse 14. septembril toimuval Eesti ettevõtlusauhindade galal.

Konkursi eesmärk on välja selgitada, tunnustada ja üldsusele tutvustada Eesti parimaid ettevõtlust edendavaid algatusi. Varasematel aastatel on Eesti eelvooru võitjateks osutunud teiste seas näiteks veebikeskkond TestMarket.eu, Äriregistri ettevõtjaportaal ja ettevõtluskonkurss „Ajujaht”.

 EAS alustas tootmisalase nõustamise toetamist uues vormis Alates augustist saavad tootmisettevõtted osaleda EAS-i nõustamisprogrammis uuenenud tingimustel. Nõustamisteenus on mõeldud tööstusettevõtetele, kes soovivad tõsta oma efektiivsust ja tootlikkust kiiresti ning ilma suuremate investeeringuteta. Programmi rahastab Euroopa Sotsiaalfond.

Programmi väljatöötamise käigus läbiviidud kolme- kuni kuuekuulised pilootprojektid olid EAS-i tööstusvaldkonna juhi Ain

Veskivälja sõnul paljulubavad. „Tulemused erinevates ettevõtetes olid hämmastavad: tootlikkuse kasv töötunni kohta 30–50 protsenti, tootmispinna vabanemine 20 protsenti, tarneaja lühenemine kaks korda (rekordiline tulemus oli neljalt nädalalt viie päevani), varude ja pooltoodangu vähenemine 30 protsenti,” kommenteeris Veskiväli.

Selleks, et teha ettevõtetele väliste asjatundjate abi kasutamine lihtsamaks, on EAS nõustamisteenusele välja töö-

tatud ühtse formaadi. Kõik programmis osalevad konsultandid on põhjaliku tootmisnõustamise kogemusega, valdavad erinevaid tootmisjuhtimise metoodikaid ja on EAS-is atesteeritud. Tootmisprobleemide kaardistamine programmiga liitunud konsultantide poolt on ettevõttele tasuta.

Parendusprojektide läbiviimist toetab EAS 50 protsendi ulatuses. Taotlemise tingimusi ja korda saab lähemalt uurida EAS-i kodulehelt www.eas.ee/tootlikkus.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

L E O

S T A L K E R

K U N N A S

2 0 0 9

J A

2 0 1 0

V Õ I T J A

III OSA RAHU 17,19 € 269 kr

18,47 € 289 kr

18,47 € 289 kr

Leo Kunnase ulmetriloogia Gort Ashryn kauaoodatud kolmas osa nüüd müügil!

10

intervjuu

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Arno Mikkor, Katre Kõrgema

Ilona Gurjanova: disaineritel pole tööd Miks Eesti disainerid Eestis tööd ei leia? Miks pooled kooli lõpetanud disainerid üldse erialast tööd ei tee? Miks Eesti ettevõtted disainereid ei vaja? Disainerite elu pole Eestis kerge, pilt pole ilus ja lahendused pole selged. Neile ja teistele küsimustele vastab Eesti Disainerite Liidu juht Ilona Gurjanova.

•• Millega Eesti Disainerite Liit tegeleb?

Mis teie töö on?

Kõige olulisem suund on ikkagi disaineritele teadmiste jagamine ja disainerite vahendamine ettevõtetele. Põhiprobleem on see, et disaineritel pole tööd. Nad ei leia rakendust. Peaaegu pooled disaini lõpetanutest töötavad teisel erialal.

•• Te mõtlete Eesti Kunstiakadeemia lõpetajatest?

Jah, jah. Enamikul on oma ettevõte, sest tööstuses töötavaid nii-öelda in-house-disainereid on väga vähe. Kas siis pakutakse disainiteenust ettevõtetele või tehakse oma tooteseeriaid.

•• Suur osa disainerite liidu liikmetest on graafilised disainerid. Kes need on, kas need, kes reklaamifirmades töötavad?

Reklaamifirmasid me liikmeks ei võta, me võtame isikuid, mitte ettevõtteid. Tõesti, palju graafilise disaini lõpetanuid töötab reklaamifirmades. Tänapäeval on need küll ennast ümber nimetanud brändifirmadeks •• Miks disainerid tööd ei leia?

Sellepärast, et tootjad teevad allhanget. Nad ei vaja uusi tooteid. Standardil on tööl olnud maksimaalselt kaks disainerit, praegu on üks. Lihtsalt ei jätku töökohti.

Nii palju kui meil suurtootjaid on, nende

vahel on disainerid ära jagunenud. Üldiselt teevad tootjad aga ise. Kopeerivad kusagil messidel nähtut. Kohandavad. 30% tootjatest ehk kasutab professionaalse disaini abi.

•• Kui nad kasutavad, kas võtavad siis ka disainereid allhankena?

Jah. In-house-disainerid on Baltecol.

Loomulikult on päris palju disainereid Baltikal. Disainer on Standardis. Thulema ostab sisse teenust. Peast ei tea, kus kui palju disainereid on...

•• Aga sisuliselt räägime mõnest inimesest?

Jah. Kümmekonnast, maksimum 15 inimest.

•• Milline tüüpilise Eesti tootedisaineri tööpäev välja näeb?

Loomingule jääb ehk 30%. Muu on tava-

30% tootjatest ehk kasutab professionaalse disaineri abi.

Ilona Gurjanova

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

intervjuu

Tootjatel pole oma müügikanaleid, nad on harjunud, et keegi tuleb ja võtab lauakoorma peale.

pärane sahmimine. Paberimajandus, logistika, suhtlemine, asjade koordineerimine, toetuste otsimine, taotluste kirjutamine, prototüüpide valmistamine. Loominguks jääb vähe aega, sest meil pole kahjuks ka väljakujunenud disainerite toetusesüsteemi, et disaineril oleks agent, marketingijuht, kvaliteedijuht. Kaks kõige raskemat asja on disaineri jaoks agendi ehk edasimüüja leidmine, et saaks teha mitte ainult ühekordseid asju, vaid müüa tervet kollektsiooni. Ja teiseks investori leidmine, kes jagaks disaineriga riske, kelle abiga saaks välja osta või tellida 200 või tuhat eksemplari mingit toodet, mis langetaks toote hinda.

•• Seega, üks tüüpiline disainer on selline, kellel on üks väike firma. Mingi osaühing.

Püsitööd on vähe, põhiliselt juhuotsad...

Just. Kuna avasime Eesti Disainimajas näidiste ruumi, siis see on natuke aidanud, aga eks sealgi on üksikostud, keegi ei osta kümnete ja sadade kaupa, aga natuke ikka on see natuke edasi viia.

•• Mida tüüpiline Eesti disainer disainib?

Autosid siin ei disainita, külmkappe vist ka mitte... Mida siis tehakse?

Tööstusdisaini jah ei tehta. Hästi palju tehakse aksessuaare. Eestlastele meeldivad tekstiilikaubad. Kotid, vaibad, rihmad.

Kergemad istmed. Valgustid. Väikemööbel.

Keraamika. Kõike seda iseloomustab selline poolkäsitöö, et midagi saab ise kokku panna, ise pooleldi valmis teha.

•• Ja seda müüakse niimoodi tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu, suust suhu info abiga, veebis? Päris poode vist eriti pole...

Jah. Kõige suurem kogunemiskoht on Eesti Disainimaja. Tallinnas veel Nu Nordic ja Lutheri stuudio, kes aitavad müüa. Ja rohkem ei olegi.

•• Ma saan aru, et lõppkokkuvõttes kummitab ikkagi nii-öelda struktuurne probseptember 2011

leem, et meil lihtsalt ei ole tööstust, kes vajab disainereid? Üks probleem, mida me muuta ei saa, on see, et meil on väike turg. Kui meil oleks suurem turg nagu Poolas ja isegi kui disainerid tööstusele ei teeks, siis suuremal turul saaksid disainerid ka ise tehes enamvähem hakkama, et vähemalt pere ära toidaks. Eks teine probleem on ka see, et meie tootjatel pole oma müügikanaleid ja oma võrku, nad on harjunud, et tuleb keegi, võtab lauakoorma peale ning tema rohkem mõtlema ei pea.

•• Te enne ütlesite, et pool disaini lõpetajatest oma erialal tööd ei leia ja töötab kusagil mujal. Kas teile ei tundu, et äkki on probleem siis ka selles, et koolitatakse liiga palju disainereid? Kogu aeg tuleb uusi peale, aga isegi vanad ei leia tööd ja supp jääb nii pidevalt lahjemaks?

Meil on lõpetajaid nii vähe. Näiteks naha erialal lõpetas eelmisel aastal kolm disainerit. Inglismaal näiteks toodetakse disainereid teadlikult üle, et neist säravamad välja sõeluda. Minu arvates pole üldse mõtet avada sellist eriala, millele riik ei suuda erialast tööd pakkuda. Aga kui avada, siis ikka hoolitseda lõpetajate eest, et neil inimestel oleks töö ja leida neile ühiskonnas koht.

Praegu koostatakse Eesti disaini arengukava. Loodetavasti on see dokument, mida ka viiakse ellu. Eelmist kava ei viidud ellu. Selles kavas, on neid siis kerge või raske taotleda, on mitmeid toetusmeetmeid. Näiteks kui ettevõtjale makstakse pool disaineri palgast kinni...

•• Aga riik ei saa võtta disainereid ise palgale?

Ei, ei. Toetatakse ettevõtteid, et need võtaksid disainereid.

•• See arengukava on juba teine, mis koostamisel. Miks eelmine käima ei läinud?

Eelmist hakati koostama 2002. aastal.

See jäi valitsuskabinetti pidama 2004. aastal, sealt edasi ei läinud. Räägiti, et ettevõtjad pole huvitatud oma õla alla panemisest.

•• Kui ettevõtjad ei ole huvitatud disaineritest, mis siis teha?

Ettevõtjatel võib ka paljudes asjades õigus olla. Ettevõtjad ütlevad näiteks, et disaineritel pole kogemust. See on ka õige, aga kust kohast disainerid kogemust Eesti innovatsiooniajakiri HEI

11

12

intervjuu

saavad, kui nad tööd ei saa. See on nokk kinni ja saba lahti olukord. Vanasti nõukaajal saadeti kolmeks aastaks sundkorras erialalisele tööle. Küll oleks hea, kui saaks selle tagasi. Aga eks see kokkuvõttes tähendab seda, et disainerid peavad ise väljundi leidma.

•• Kas Eesti disainerid käivad messidel?

Peamiselt käime disainimessidel või kui on suur sisustusmess, siis suure sisutusmessi disainiosakonnas. Oleme kolm-neli aastat käinud Pariisis, Londonis, Frankfurdis. Oleme ka Hiinas käinud. Väiksemal määral Soomes ja Rootsis.

•• Kuidas disainer nendele messidele pääseb? See pole odav, kes toetab?

Disaineritel liit on võtnud siin abistava rolli. Oleme kogunud inimesed kokku, taotlenud toetust EAS-ist, ka kultuurkapitalist on abi tulnud.

•• Kui ma selle intervjuu tegemist ette valmistasin, siis mõtlesin, et fookuses võiks olla disainerite ja ettevõtjate vaheline koostöö, disainerite ja kohalike omavalitsuste koostöö. Kui ma aga teie juttu kuulan, siis saan aru, et ega seda koostööd eriti pole. Kõik nokitsevad põlve otsas.

Ja kokkuvõttes – Eesti ei ole ikka disainimaa?

Eks ta nii ole. Ilmselt kõik need väited vastavad tõele. Oleme siiski ka ettevõtjatega teinud erinevaid koostöömudeleid.

Oleme mööblitootjate liiduga teinud ühe kongressi, oleme nendega koos käinud Stockholmi messil. Praegu oleme ühes mööblitootjate klastri taotluses sees, kui EAS-ilt toe saame, siis tähendaks see kolmeaastast koostööd. Erinevaid näiteid on.

•• Kes need disainereid vajavad tootjad Eestis võiksid olla? Olgu, mööblitootjaid Eestis on, see on esimene loogiline ring ettevõtjaid?

Jah, mööblitootjaid on Eestis tõesti palju. Kuid suur osa teeb neist projektipõhist tööd. Saavad näiteks mingi hotelli või büroo sisustuse tellimuse ja teevad seda enamasti sisearhitekti jooniste järgi. Disainereid küll vahel kaasatakse, aga enamasti on siis ikka sisearhitektide rida.

•• On siis disainerid ja sisearhitektid on konkurendid? Natuke kattuvad tööd?

Natuke on ja natuke pole. Erinevus on selles, et sisearhitekte on õpetatud, et nad teevad ühekordse toote, aga disainer

Näide Eesti moedisainist

on õpetatud tegema seeriatoodet. Natuke teistsuguse loogika järgi nad tegutsevad.

Oleme muuseas kutsunud ka sisearhitekte disaineritele rääkima, sest eks nemadki tahavad valida Eesti toojaid, samas on nad seletanud, miks nad tihti seda teha ei saa ja peavad valima ikkagi mingid Hispaania valgustid või muud sellist.

•• Aga miks nad siis valivad Hispaania valgustid, mitte Eesti disainerite tehtu?

Sellepärast, et neil on vaja kiiresti 200 valgustit ja Eesti disaineritel pole neid kusagilt kiiresti võtta. Pealegi tööstuslikel

Ettevõtjad: disaineritel ei ole kogemust Aga kust nad kogemust saavad, kui nad tööd ei saa?

toodetel peavad olema igasugused ISO sertifikaadid ja muud sellised asjad peal.

•• See tundub mulle aga ületamatu probleem. Kui mõelda disaineri vaatevinklist, kellel on väike osaühing – tal pole elu sees mõtet hakata taotlema ISO pabereid või püsti panna suuremamahulist tootmist...

Te võtsite olukorra väga hästi kokku.

Ega mina ei tea ka kõiki vastuseid. Ma tean, et asi võib minna lihtsamaks, kui tekivad toetusmeetmed, aga ega ma ka ei tea, kui palju neid taotleda viitsitakse.

•• Te olete seda asja ajanud aastaid. Kas vahel lootusetuse tunne ei teki?

Hästi palju on tekkinud. Aga samas disainerite kogukond on nii vahva seltskond, et keegi pead norgu ei lase, kuigi õhtuti käiakse mulle oma kurba lugu kurtmas.

Alati on samas mingi lootuskiir ja sära silmades. Selle nimel tasub pingutada.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

disainiöö

Disainiöö tuleb taas 16.–25. septembril on Tallinn uuendusmeelsete disainihuviliste päralt – toimub Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011 programmi kuuluv Euroopa Innovatsioonifestival IF... ja Disainiöö. Innovatsioonifestivali elluviimisel osaleb kahe aasta jooksul kokku kuus linna – Barcelona, Milano, Kortrijk, Lissabon, Vilnius ja Tallinn. Fookuses on innovatsioon ja inimkeskne disain, sotsiaalne kaasatus, mobiilsus, säästlikkus ning tehnoloogia mõju igapäevaelule. Keskpunktis on inimene ja tema vajadused.

Kuuenda disainifestivali programm on Euroopa kultuuripealinnale kohaselt mahukas.

Sinna mahub mitmeid konverentse-töötubasid, näituseid ja muud põnevat. Festivali süda asub Rotermanni kvartalis, kuid kaasatud on kõik suuremad muuseumid ja galeriid üle linna. Mitmed põnevad üritused leiavad aset linnagaleriides ja disainipoodides.

Koostöös Innovatsioonikeskus InnoEurope’iga toimub konverents Innovatsioon ja intelligentsus, mis keskendub innovatsioonile hariduses. Koostöös Tallinna ja Lahti Ülikooliga toimub 23. septembril teenuse disaini konverents Services of Tomorrow – What’s Next?

Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatakse 16. septembril näitus Uutmoodi, kus külastaja saab tutvuda innovatsiooninäidetega Eesti disainist XX ja XXI sajandil.

Rotermanni kvartalis demonstreeritakse Cities For All –Tallinn For All projekti lõpptulemusi. Arhitektuurimuuseumis on Tarmo Luisu valgustinäitus Mäng Tulega, Eesti Plakat 2011 ning ulatuslik Prantsuse disaininäitus SaintEtienne design – creative city for all by Cité du Design, mis keskendub urbanistlikele projektidele. Elevaatoris saab näha eksootilist Taani-Malaisia ühistööna

september 2011

valminud interaktiivset graafikat ja elamusdisaini näitust Man&God, mis esitab julgeid küsimusi jumala kohta.

KUMU-s toimub Design Management Europe auhinna kandidaatide näitus. Festivalile paneb väärika punkti Euroopa Disainijuhtimise Auhindade pidulik gala. Disainimaailma Oscareid antakse Euroopa ettevõtetele, kes edukalt rakendavad disaini konkurentsieelise saavutamiseks.

Nominentide seas on ka kaks Eesti firmat.

Festivali klubis asub IF…Corner, kus saab tutvuda teistes IF… festivalidega ja kuue linna vahel toimunud parima innovatsiooni ideekonkursi IF...

Lab tulemustega.

Disainiöö kontaktiööl, mille eesmärgiks on võrgustumise soodustamine, saavad kokku arhitektid, sisearhitektid, maastikukujundajad ja disainerid mööbli ning materjalimüüjatega.

Kontaktiöö sünnitas olukord, kus materjalimüüjatel on küll palju uudiseid, kuid samal ajal on raske kõiki spetsialiste nendest informeerida.

Disainerid omakorda kurdavad, et ei jaksa nii palju üritustel käia. Kontaktiöö rahuldab seega mõlema osapoole vajadused.

Kalasadamas asuv Eesti Disaini Majas saab näha ja osta uuemat eesti disaini ning osaleda kohvik/ klubi ettevõtmistes.

Paljud üritused toimuvad linnaruumis – Rotermanni platsil avab uksed Poola passiivmaja, kus Poola suurim niinimetatud intelligentsete majade ehitamisega tegelev ettevõte Fakro tutvustab oma toodangut. Linna kesksele väljakule püstitatakse Gulliver Map – hiigelsuurele Tallinna kaardile saavad linnakodanikud märkida oma meeliskohti ja takistusi. Projekti tulemused aitavad loodetavasti märgata ka erivajadustega inimeste muresid. Tulemused antakse analüüsimiseks ja otsuste tegemiseks linnale ning eksponeeritakse näitustel Tallinnas, Helsingis ja St Etienne’is.

Lisainfot: www.disainioo.ee ja www.innovationfestival.ee

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

13

14

viis parimat

Autor: Kristiina Viiron • Fotod: internet

Eesti disainiikoonid

Tallinna lennujaama reisiterminali sisekujundus Maile Grünbergilt

disainerite pilgu läbi

Minox-kaamera, veekindel vineer, kiiksuga valgustid ehk mida kõike need eestlased ka ei oska.

“

Sama edukalt võiks nimetada 50 Eesti parimat disaininäidist,” ohkab Eesti kunstiakadeemia dotsent Sixten Heidmets, üks neljast disainerist, kellel palun nimetada viit Eesti parimat disainitoodet. „Võimatu järjestada!” hüüatab ka Eesti Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova.

Tõepoolest, ülesanne ei ole kerge, sest proovige vaid guugeldada sõnapaari „eestlased leiutasid” ja saate riburada vastuseks, mida kõike neil eestlastel välja töötada on õnnestunud. Disainerite pilgu läbi nähtuna parim valik on aga järgmine.

Tallinna lennujaam ja Vana Tallinna pudel

Sixten Heidmets nimetab oma disainilemmikuid lähtuvalt toote ekspordipotentsiaalist ja innovaatilisusest, seda siis ka väljaspool Eesti konteksti. „Ajaloost kõneldes ei saa üle ega ümber Lutheri vineerikasutusest,” tõdeb Heidmets. „Lutheri vabrikus väljatöötatud veekindel vineer oli uudne ja omas ajas tõeline innovatsioon ning see andis konkurentsieelise, võimaluse toota näiteks vineerist veeämbreid ja kohvreid.

Lutheri vineer oli nõutud ka mitmel pool mujal maailmas, seda kasutati muu hulgas lennukite ja raudteevagunite valmistamisel.”

Oma järgmise aegade taguse lemmikuna nimetab Heidmets insener Walter

Walter Zappi Minox kaamera

Zappi kolmekümnendatel aastatel loodud Minoxi nn spioonikaamerat. „Funktsionaalne, kasutajasõbralik ja esteetiline, mis on tänaseks tõusnud disainiikooni staatusesse. Kindlasti maailmas tuntuim Eestis disainitud ese,” põhjendab ta. „Väga hea disaini ja insenerlahenduse suhe. Minox oli kindlasti innovatsioon omal ajal – ega teda asjata James Bondi kaamerana filmis näha ole.”

Nn nostalgiadisaini valdkonna eesrindlaseks peab Sixten Heidmets olümpiaaastateks ehitatud Tallinna lennujaama uue reisiterminali sisekujundust, mille autoriks on Maile Grünberg. „See oli ulme – sümbioos tootedisainist, interjööri-, keskkonna- ja graafilisest disainist. Ultramoodne punane interjöör, hiidsuured infotablood, liikuvad uksed.

Tulid sisse ja see rabas! Ma väga igatsen seda kujundust taga!” õhkab ta.

Heidmetsa üks suur lemmik on Vana Tallinna pudel. Just nimelt see Kiek in de Köki meenutav tume pudel, millele on alg-

se kuju andnud Viive Semper ning etiketile Kaisa Puustak. Praegune variant on nende loomingu edasiarendus. „Annab hästi jooki edasi, eristub teistest, tekitab huvi ja mõjub värskena. Minu välismaa sõbrad väga hindavad seda pudelit,” jutustab ta, lisades, et võõrsile viidud pudel on alati imetlust pälvinud. „Vana Tallinna pudel on tõeline Eesti visiitkaart ja suurepärane näide õnnestunud pakendidisainist!” rõhutab dotsent.

Eesti disaini parimatest rääkides ei saa Heidmetsa sõnul kindlasti üle ega ümber Martin Pärnast ja tema loomingust, eelkõige tema loodud kokkupandavast büroolauast Martin, mis pälvis saksa maineka Der Rote Punkti disainiauhinna. „See oli üks esimesi kokkupandavaid büroolaudu, mis seisis püsti, ilma et toetuks riiulile või seinale,” toob Heidmets Martini erilisuse esile. „Kuidagi ei saa mööda minna ka Estonia klaverist. Klaveritel on Eestis pikk ajalugu, nende disainile on alati suurt rõhku pandud. Ka eesti disaini grand old man Bruno

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

viis parimat

Tarmo Luisk, lambiseeria Basic

vis. „See tool nägi välja nagu suur poster, mis toetus raamiga põrandale, kust istmeplaat esipinnast välja käis,” kirjeldab ta. „Mulle meeldivad nati omanäolised esemed, mis teistest eristuvad.” Kuna tegemist oli näitusetoolidega, siis tarbekaubaks need kunagi ei saanudki.

See-eest jõudis tootmisesse Standardi disaineri Katrin Soansi loodud büroomööbel Phoenix, mida Ivi-Els Schneider üheks meeldivaks Standardi tooteks peab. Phoenix on omanäoline, pole igav ega sirge, tal on palju funktsioone, mis võimaldavad meeleolukat ruumi luua,” kiidab ta. „Väga meeldivad mulle ka Mait Summataveti disainitud erinevad valgustid, viimati tehtuid võib näha näiteks kohvikus Moskva.”

Tomberg on disaininud Estonia klaverit. Läksin Vilniuse tarbekunstimuuseumisse ja esimeses ruumis troonis Estonia klaver. Ja kui Leedu muuseumis on Eesti visiitkaardiks meie klaver, siis paneb ikka heldima küll.”

Tooli kõrval tool

„Minu kui sisearhitekti lemmikud on igasugused toolid,” iseloomustab oma valikut Ivi-Els Schneider. „Väga meeldib mulle Herbert Johansoni ja Eugen Habermanni riigikogu tool aastast 1922. See on niivõrd dekoratiivne ja lihtne, väga õige asi õiges kohas. Esinduslik!”

Järgmise toolina Ivi-Els Schneideri isiklikus listis on kirjas Toivo Raidmetsa iste „Soolikas-kolmjalg” (vasakul). See näitusetool teenib Schneiderilt plusspunktid oma naljaka ning ühtlasi vaimuka ja iselaadse kuju tõttu.

Ka kolmas tool, mida Schneider esile toob, kuulub näitusetoolide kildkonda – selleks on Maile Grünbergi klapptool Ime, mille ta disainis näituse „Tool on tool” tarseptember 2011

Summataveti valgustite tugevusena nimetab Schneider lisaks efektsele välimusele ka korralikku kvaliteeti ja nende häid valgustusomadusi, „Väga õige suund disainis!” kiidab Schneider.

Lambid ja vannid

„Vaieldamatult parimad on Valter Zappi Minox kaamera ja Lutheri painutatud vineerist kohvrid!” kinnitab Eesti Disainerite Liidu esimees Ilona Gurjanova.

Nõukogude aja disainiikoon, mille nimetamine ilmselt suuremal osal seda aega mäletaval lugejail äratundmisrõõmu esile kutsub, on tema sõnul kindlasti Estoplasti kunstniku Bruno Vestenbergi loodud Vana Toomase lamp. Valgusti, mis sai enneolematult populaarseks, heites öökapikeselt hämarat kuma magamistoale ning rändas kingitusena võõrsile. „Oma ajastu kohta julge ja moodne toode, milles oli materjalide koosluse uudsust – kokku olid pandud plastmass ja sepis, ta oli funktsionaalne ja oma kitšilikkuses ka irooniline,” kirjeldab Gurjanova armastatud lampi. Siiamaani ei ole tema sõnul tekkinud sellele kui suveniirile samaväärset asendajat. Ja ehkki Eesti innovatsiooniajakiri HEI

15

16

viis parimat

võis juhtuda, et kui lambisse keerati liiga suur pirn, sulas selle valgest plastist osa üles, on ta eksporttootena ikkagi hindamatu.

Väga peab Gurjanova lugu 4ROOM disaineri Tarmo Luisu loomingust. „Stiilne klassikalise joonega ajatu lambiseeria Basic, mis on ratsionaalne ja esteetiliselt nauditav, ehteks igasse interjööri,” põhjendab Gurjanova, miks just Luisk ja tema valgustid. „Luisu tooteid iseloomustab leidlikkus ja nauditav huumor. Tema loomingul on alati mingi kiiks juures, näiteks tema teises lambiseerias kasutati kaablipoole või siis meenutavad tema valgustid veneaegseid mikrofone.”

Kõige tugevam Eesti kaubamärk on Ilona Gurjanova hinnangul Ivo Nikkolo. Oma loominguga suutis Nikkolo välisturgudel läbi lüüa juba 15 aastat tagasi. „Lisaks headele lõigetele ning elegantsele väljanägemisele on Nikkolo rõivad olnud alati innovaatilised materjalivaliku osas – ta julges katsetada kangastega, mis polnud veel laialt tootmises ja olid uudsed just faktuuri poolest. Ivo on alati olnud naturaalsuse austaja, kasutanud palju linast. Ka nööbid tema loodud rõivastel on alati ehtsad, naturaalsest materjalist, näiteks ehtsast luust,” peab Gurjanova neid nüansse Nikkolo loodud rõivaste puhul oluliseks.

Ka Martin Pärn ja tema kokkupandav büroolaud Marti on pälvinud koha Ilona Gurjanova eelistuste seas. „Oma ajastus ainulaadne, kerge ja õhuline laud, mis aitab valutult nõupidamiste ruumi ümber organiseerida,” selgitab ta. „Omaette klass!”

Kindlasti on üks parimaid Eesti disaini näiteid Gurjanova sõnul ka Villi Pogga

ja Sven Sõrmuse innovaatilise Aquator Touchi juhtimissüsteemiga Aquatori vannid. Selleks et timmida vee temperatuuri, vee survet ning valida vanniskäigu saateks muusikat, pole vannis lamajal tarvis muuta isegi asendit. „Need on töökindlad ja nauditava minimalistliku kujundusega vannid, mida võib käsitleda ruumi skulptuursete kujunduselementidena,” osutab Gurjanova. Ka ärilises mõttes on vannid väga edukad ning suur osakaal nende müügis on ekspordil.

Kaunid kangad ja Tallinna Moemaja

Mare Kelpman, tekstiilidisainer ja kunstiakadeemia professor, tõstab oma lemmikuna esile eelkõige tootjaid ja tendentse, mis on mõjutanud masse ja protsesse. „Tegin oma valiku lähtuvalt sellest, mis inimesi kõnetaks,” märgib ta, nimetades nagu Heidmetski esimesena – aga mitte pjedestaalile asetatuna – Lutheri mööblivabriku toodangut. „Minu lemmikud on vineerist kohvrid ja kübarakarbid. Vineeri minu teada polnud varem niimoodi kasutatud,” täheldab Kelpman.

Tekstiilieriala patrioodina meenutab ta kunagiste tekstiilitootjate Punase Koidu ja Pärnu Linakombinaadi 60-ndatel valmistatud suurepäraste mustritega

žakaarkangaid. „Neid ei oleks häbi ka praegu kasutada ja mustrid kannaksid võrdluse välja mis tahes maailmanimega kangatootjatega,” on ta veendunud, tõdedes, et kahjuks jäi nende kvaliteetne toodang lühiajaliseks nähtuseks ning seetõttu neid tõenäoliselt enam ei mäletatagi. „Kunstiakadeemias neid näidiseid veel on ja mõtlen praegu, et võiks teha tarbekunstimuuseumis neist näituse,” sooviks Kelpman eestlaste kunagist head tööd rahvale (taas)tutvustada.

Protsesse ja masse, eelkõige naisterahvaid mõjutas kindlasti omal ajal oluliselt Tallinna Moemaja. „Öeldakse, et eestlased riietuvad hästi, usun, et selle juured on moemajas,” kõneleb ta. „Moemaja disainerite töö oli märkimisväärne, see oli väljapeetud, timmitud näidismood.

Inimeste valgustamises ja maitse kasvatamises tegi moemaja ära suure töö – ajakirjal Siluett ja šõudel oli kasvatuslik ja hariv külg.”

Oma järgmise lemmikuna viitab Mare Kelpman raamatukujundajale Jüri Kaarmale, kelle kätetöö on näiteks Loomingu Raamatukogule ja Vikerkaarele antud ilmed. „Tema raamatukujundused nõuka ajal mõjusid ja erinesid teistest just oma minimalismi ja jõulisusega,” ütleb Kelpman.

Küllap on Eesti disainiikooniks, mida teavad kõik, kes kord autoga sõitnud, Norma ohutusrihmad. „Turvavööd on disaini hea näide, nad on märkamatud, aga samas teevad vajalikul hetkel ära suure töö,” nendib Kelpman, lisades, et Norma puhul ei saa rääkimata jätta ka nende toodetud mänguasjadest. Mäletate ju Pipi kohvrit, kuukulgurit või punast tsirkuseautot, mis kandilise patareiga nii otse kui ka tagurpidi sõita suutis.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Põletav ja

tempokas

menuromaan otse Rio de Janeiro tänavatelt!

Jumala linn - Cidade de Deus - on riik riigis, Rio de Janeiro kurikuulsaim slumm, mille tänavad on üle ujutatud nii narkootikumidest kui sambarütmidest. Siin võib vägivald plahvatada suvalisel hetkel - narkootikumide, raha või armastuse pärast.

Paulo Linsi romaani filmilikult tempokas jutulõng hõlmab kolme aastakümmet ja selle lehekülgedel figureerib üle saja erineva tegelase. Läbi kolme noore mehe – Põrgulise, Pääsu ja Väikese Zé – elukäigu kirjeldab teos seda, kuidas pisikurjategijate pärusmaaks olnud Rio de Janeiro äärelinnast sai õige pea troopilise kividžungli kõige ohtlikum kant, kus narkosõjas lendu lastud juhusliku kuuli eest ei ole kaitstud mitte keegi.

See on tõestisündinud lugu noortest, kelle jaoks relvad on vaid mänguasjad ja inimelu ei oma erilist väärtust.

Reaalselt aset leidnud sündmustel põhinev „Jumala linn” sai maailmakuulsaks, kui 2002. aastal valmis režissöör Fernando Meirellese samanimeline paljukiidetud film. kõva köide, 472 lk 17.95 €

18

teenusedisain

Autor: Tiiu Allikmäe, Loov Eesti • Foto: Marko Mumm

Disainerid teenuseid arendamas Kas teie oskaksite seostada disainerit ja oma ettevõtte teenuse kvaliteeti? Kõigepealt seostub disainer ju tootega.

Aga teenused???

M

aailma majandus on liikunud asjade tootmiselt teenuste loomisele. Ka Eesti majandusest moodustavad juba praegu teenused 60 protsenti. Seega ei ole kahtlust, et teenused on olulisel kohal. Ometi kogeme me sageli halba teenust ning imestame, miks keegi ei küsi meie käest, millist teenust me tegelikult tahaksime, samuti arendatakse teenuseid vaid lootuses, et see meie kliendile võiks meeldida. Kuidas teha nii, et klient oleks teenust tarbides õnnelik, rahulolev ning ei peaks pettuma? Õnnelik klient tuleb tagasi ja soovitab teenust ka teistele.

Meil ei leiagi naljalt ettevõtet, kes ei deklareeriks, et ta on kliendikeskne. Ometi ei saa kõigis valdkondades teenusepakkujaid kiita. Milles siis asi?

Teenusdisaini mõiste ei ole Eestis veel kuigi tuntud. Eesti Disainikeskus ja mõned disainibürood on teemaga aga tegelenud juba mõnda aega, esimesed koolitusedki läbi viidud. Kuidas siis disainer aidata saab?

Teenusdisainiga tegelejad on tähele pannud, et jah, arendatakse oma teenuseid ja panustatakse sellesse märkimisväärselt, kuid lähtutakse enda, mitte niivõrd kliendi vaatepunktist. Ettevõtte sees tajute lihtsalt oma teenust teisiti, sageli saate oma kolleegide või ettevõttes kehtestatud reeglite abiga teenust kasutada tavakliendist hoopis erinevalt. Siinkohal ei ole mõeldud ainult jaekliendile, vaid ka näiteks sisekliendile, ekspordipartnerile jt. Olukorda ei aita parandada ka ajurünnakud teemal „Teeme oma toote kliendikesk-

semaks!” Sageli lisatakse sinna juurde veel soovitus „Mõelge kastist välja!” Seda on kastis istudes ikka väga raske teha.

Siinkohal aitab vaatepunkti muutmine ehk teenuse vaatlemine sõltumatult, kliendi seisukohast. Teenusedisaineritel on välja pakkuda selleks ka sobilikud tööriistad.

Kliendikogemuse kaardistamine

Disainerid on oma oskusi juba pikka aega lihvinud toodete kasutusmugavuse ja arusaadavuse parandamisel. Selgub, et samasuguseid tööriistu saab edukalt kasutada ka teenuste läbimõtlemisel.

Kust saab klient info teenuse kohta, mis viib ta ostuotsuseni, milliseid emotsioone saab ta esmakontaktil olenemata kanalist? Kas kõik teenuse etapid on tema jaoks selged ja arusaadavad?

Disainerid käivad läbi kõik kliendi kokkupuutepunktid teenusega ja soovitavad, kuidas saaks seda paremini, mõistetavamalt, efektiivsemalt teha. Eesmärgiks on tulude kasv ja kulude alandamine asjakohasest teenusest, ehk siis teenusdisain aitab metoodiliselt lähenedes kujundada kõige asjakohasemat ja efektiivsemat teenust. Aeg, millal disain oli „salapärane suletud distsipliin“ disainerite omanduses, on ammu läbi saanud. Jagades tööriistu ja rääkides avatumalt osapooltega saavutatakse paremini ka omavaheline mõistmine.

Rahulolematu klient on su parim teenusedisainer

„Väga halb on, kui sa ei tea, miks sul hal-

vasti läheb. Veel hullem, kui sa ei tea, miks sul hästi läheb,” on öelnud Velveti loovjuht Janno Siimar.

Disainerite sõnul ei oska meie teenusearendajad sageli ära kasutada kõige väärtuslikumat ressurssi – rahulolematut klienti. Enamasti püütakse temast kui tülitekitajast võimalikult kiiresti lahti saada tema argumente sisuliselt ära kuulamata. Selline klient võib anda teenuse kohta väga sisukat tagasisidet ja näidata ära, kus on kitsaskohad.

Tagasisidet oma teenuse kohta ettevõtted enamasti küll koguvad, kuid sageli ei osata sellega suurt midagi peale hakata. Rõhk pannakse sellele, et info oleks olemas, mitte sellele, et ta oleks tõene ja et sellest saaks järeldusi teha.

Teenusedisaini tööriistade abiga on

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

teenusedisain

Arvesse tuleb võtta ka kaasnevaid teenuseid – riietehoidja suhtumine võib oluliselt kujundada külastuskogemust.

võimalik saada kvaliteetset tagasisidet ja seda ka ettevõtte huvidele vastavalt analüüsida ning teha ettepanekuid, kuidas teenusest saaks efektiive, asjakohane ja kasumlik. Disainerid vaatavad teenuse kõik etapid üle ja teevad kindlaks, kus ja kui palju tuli mingis etapis lisandväärtust, seda, mis teeb just sinu teenuse eriliseks ja soovitavaks. Sageli oskavad nad ka soovitada, millist teenust sinu klient vajaks homme – mitte tehes ainult olemasoleva parendusi.

Ettevõtte sees tajutakse oma teenust teisiti kui seda näeb klient. september 2011

Teenusedisainerid aitavad selgitada ka teenusega kaasnevaid ohte. Väga palju tähelepanu saanud ja uusi vajadusi tekitanud Cherry võib näiteks oma atraktiivsete pakkumistega tuua palju kliente, kuid võib tuua ka selliseid kliente, keda te oma siht-rühmas näha ei soovi ja kes võivad olemasolevaid kliente hakata hoopis eemale peletama.

Milline võiks olla ideaalne teenus?

Disainerid soovitavad nii era- kui ka avaliku sektori teenuste kujundamisel ette võtta puhta paberi ja küsida, kuidas need teenused võiksid ideaalis välja näha – kui ideaali ees pole, siis lapitaksegi ainult vanu teenuseid ja kvalitatiivset hüpet ei tule. Arvesse tasub võtta ka kaasnevaid teenuseid – näiteks on raviteenusel kogu

Teenusedisainerid aitavad selgitada ka teenusega kaasnevaid ohte. tervishoiuteenusega rahulolu hindamise juures vaid väike osa. Haigla riietehoidja võib oma meeleoluga oluliselt kujundada külastuskogemust.

Teenusedisaini vahenditega saab näidata, kuidas väheste ressurssidega on võimalik tegutseda efektiivsemalt ehk siis kokkuvõttes paremat teenust pakkuda. Kuidas täpsemalt, seda käsitletakse 23. septembril Nukuteatris toimuval teenusedisaini konverentsil „Services of Tomorrow: What’s next?”. Vaata lähemalt: www.servicedesignconference.ee.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

Püramiidi põhi

Autor: Siim Esko, Eesti Arengufondi ekspert • Foto: Reuters

Äri tärkavale neljale miljardile Neljale miljardile maailma vaesemale inimesel müümine esitab olulisi väljakutseid ettevõtjaile, aga ka näiteks disaineritele.

E

namik tänapäeva firmasid jahivad kogu maailmas arvulist vähemust esindavat sissetulekute püramiidi tippu. Suuremad võimalused on aga seni märkamatuks jäänud – püramiidi põhja ligi neli miljardit inimest, kes on valmis tarbima. Kokku moodustavad nad mitme triljoni dollarise ostujõuga turu. Püramiidi põhja nii-öelda tärkavate tarbijate näol on tegemist kasvava ärivõimalusega, mis võiks olla ahvatlev ja kindlasti kaalumist väärt ka kõigile Eesti ettevõtjaile, kes tärkavate majanduste poole pürgivad ja sealt uut kasvu otsivad. Milles aga võimalus püramiidi põhjas täpsemalt seisneb ja kuidas seda püüda? Neile küsimusele vastamiseks on Eesti Arengufond avada võtnud seda veel maailmaski uudset teemat.

Püramiidi põhja all mõeldakse neid nelja miljardit inimest kogu maailmast, kelle elatustase jääb alla kaheksa dollari päevas (PPP, ostujõu pariteedi alusel).

Kui pealtnäha tunduvad nad oma madala sissetulekuga kõik sarnased, siis tegelikult leidub suuri erinevusi tarbimise mõttes, vastavalt sellele, kas kasutada olevat raha on alla ühe dollari päevas või üle selle. Esimesel juhul on tegemist puruvaestega, teisel juhul on (meile võibolla üllatuslikult) hoolika arvestamisega võimalik ka säästa. Nii et püramiidi põhjas ollakse üha enam kulutamas lisaks baasvajadustele ka tarbekaupadele, kommunikatsioonile, meelelahutusele jms. Seega on võimalusi selles turuosas rohkem, kui esmapilgul võib arvata.

Ettevõtted paistavad olevat seni arvanud, et püramiidi põhjas pole tarbijaid, sest neil ei ole raha. See viib aga tähelepanu kõrvale tegelikkuselt, et püramiidi põhjas pole tihti võimalust osta seda, mis inimeste elule piisavalt lisandväärtust annaks ja nad rahakotti avama paneks.

Nende tarbijate eelarve on piiratud, mis-

Maailma sissetulekute püramiid Rahvastik miljonites Tipp

Keskklass

Püramiidi põhi Allikas: C. K. Prahalad, Fortune at the Bottom of the Pyramid, 2002.

75 - 100

1 500 - 1 750

4 000

tõttu nad peavad igasse kulutusse suhtuma kui investeeringusse. Asi ei ole mitte niivõrd ostujõus, kuivõrd sobilike toodete-teenuste puudumises. Enamik maailma disaineritest keskendub toodete ja teenuste arendamisel tervenisti maailma rikkamatele tarbijatele. Ent näiteks Nokia on üks ettevõte, kes on pannud rõhku püramiidi põhja jaoks spetsiifilise too-

Ettevõtted paistavad olevat seni arvanud, et püramiidi põhjas pole tarbijaid, sest neil ei ole raha.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Püramiidi põhi

Asi ei ole mitte niivõrd ostujõus, kuivõrd sobilike toodete-teenuste puudumises. kem ettevõtete toetuseks, kes on valmis globaalsete probleemide lahendamist ette võtma. Lisaks on tekkinud püramiidi põhja ja keskkonnatehnoloogiatesse tehtavate investeeringute jaoks eraldi riskikapitaliturg (ingl impact investing), mis moodustab juba ühe protsendi maailma kõigist finantsvaradest.

Neljandaks, püramiidi põhja nähakse kui uute tarbimismudelite katsetamise kohta ja sihtturgu uuele tehnoloogiale.

Näiteks on taastuvatel energiaallikatel oluline osa energia tootmises paljudele püramiidi põhja turgudele, kus elektrijaotusvõrgud on kesised või puuduvad üldse.

Tärkavatel turgudel on seega võimalus teha kohene hüpe rohelistele tehnoloogiatele. Kui Läänes roheline tehnoloogia veel otsib kohta ja eeldab laiemat mõtteviisi muutust, siis alternatiivi puudumine teeb püramiidi põhja tarbija jaoks valiku lihtsaks: kas roheline elekter või pimedus.

Sama kehtib ka muudel aladel – näiteks põhineb tärkavate turgude mobiilirevolutsioon paljuski püramiidi põhja tarbijatel.

Mobiiliteenused on tärkavates riikides kuum kaup. Lõuna-Aafrika Standard Banki töötaja näitab värskele kliendile Kaplinna Khayelitsha slummis, kuidas m-pangandust kasutada.

te arendamisele ja see on ära tasunud.

Nokia kõige odavam mobiiltelefon Nokia 1100 on India absoluutne turuliider, sest pakub taskukohase hinna eest kestvat väärtust. Püramiidi põhja tarbijad eelistavad Nokia mobiiltelefone teistele, sest need on tuntud oma vastupidavuse poolest.

Viis põhjust püramiidi põhja turgude püüdmiseks

On mitu põhjust, miks püramiidi põhja turud ettevõtetele tähtsaks on muutunud.

Esiteks, konkurents rahakamate ostjate nimel on tihe ja isegi tärkavatel turgudel.

Ettevõtted on märganud, et mänguruum on püramiidi põhjas palju laiem ja vajalike september 2011

toodete-teenuste tühimikku täitvad ettevõtted on lausa teretulnud.

Teiseks, televisiooni ja mobiilitehnoloogia levik tähendab, et püramiidi põhja tarbijatel on ligipääs infole ja võimalustele, mida neil varem polnud. Tärkavate majanduste areng toob majanduskasvu vilju järk-järgult sealsete majanduste kõigile kihtidele. See aga tähendab ettevõtete jaoks kasvavat nõudlust kogu püramiidi ulatuses.

Kolmandaks, Lääne abirahad arenguriikidele ei ole andnud oodatud tulemusi ja vaeste elujärje parandamiseks tuleb leida uusi viise. Arenguabi suunatakse üha roh-

Viiendaks, püramiidi põhja jaoks disainitud tooted-teenused võivad olla murrangulise mõjuga kogu turule. Püramiidi põhjas tuleb teha asju teisiti, pakkuda tooteid-teenuseid, mis on üliodavad, kuid annavad siiski vajalikku kohest väärtust tarbijale. See tekitab disaineritele innovatsioonisurve, mille tulemuseks on näiteks maailma odavaim auto, maja, veefilter, külmkapp, ultraheliseade ja paljud teised sarnased lahendused, mis hinnale vaatamata on ka väga kvaliteetsed. Edasi arendades saab neid pakkuda püramiidi tipule ja püüda algsest innovatsioonist üha magusamat kasumimarginaali. Nii on potentsiaali kogu turg altpoolt üles vallutada, sest sellisel seadmel on oma hinnakvaliteedi suhte tõttu tohutu konkurentsieelis. Uuenduslike lahenduste esinemise sageduse tõttu räägitakse püramiidi põhjast kui uuest suure potentsiaaliga innovatsioonikeskmest.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

Püramiidi põhi

Uudset mõtlemist ei nõua ainult toode, vaid kogu turule mineku viis. Kuidas tekitada nõudlust ja mis kanalite kaudu toodet-teenust jaotada? Tundmatutes oludes navigeerimiseks on abi kohalikust partnerist, kes aitab jaotusvõrku püsti panna.

Taristu puudused tähendavad, et see ei ole nii lihtne. Samas on mitmed ettevõtted leidnud uudseid lahendusi nende vajakajäämiste korvamiseks, näiteks teiste ettevõtetega jaotusvõrke jagades. Nii et innovaatiline tuleb olla muuski – ärimudel ja protsessid uutmoodi läbi mõelda.

Võimalus neile, kes suudavad mõelda avatult ja kasutajakeskselt

Püramiidi põhja turud peidavad endas arvukalt nõudlikke tarbijaid, kes pakuvad uusi atraktiivseid võimalusi just avatud mõtlemisega ettevõtetele. Nokia ja paljud teised ettevõtted on leidnud püramiidi põhjast varanduse ega pea seda väga jagama, sest konkurentide huvi segmendi vastu on veel väike. Hüpe püramiidi põhja on nimelt suur. Rahvusvahelised suurkorporatsioonid on selle ette võtnud, sest nad otsivad järgmisi kasvuvõimalusi just tärkavatelt turgudelt. Suurte kõrvale on tekkinud terve rida iduettevõtteid, kes sihivad esimesena püramiidi põhja turgu, kuna on näinud seal võimalust midagi suurt korda saata. Näiteks on kas või Soome ettevõte Sibesonke, mis toob interneti uute mobiilikasutajateni Lõuna-Aafrikas.

Sibesonke väljaarendatud teenus lubab inimestel sotsiaalselt võrgustuda isegi algelise mobiiltelefoni kaudu. Teenus on nii hea, et neil ei ole reklaamikulusid – kuuldus levib suust suhu. Teisedki sarnased start-up-edulood näitavad, et püramiidi põhi ei pea olema ainult suurettevõtete pärusmaa. Ettevõtlikud ja sealsete tarbijate tundmisse investeerivad väikesedki tegijad võivad leida oma suure võimaluse.

Kogemused näitavad, et püramiidi põhja tarbijale toodet disainides ja ärimudelit arendades tuleb tihtipeale üle parda visata teadmised senistel (Lääne) turgudel toimetamisest. Mõtteviisid on niivõrd erinevad. Me tegelikult ei mõista ega saagi kaugelt eemalt lõpuni mõista elu püramiidi põhjas. Võime ainult oletada, millest sealsetel inimestel on puudus, kuid me ei tea täpselt, mis on need tooted-teenused, mida nad tegelikult vajavad ja tahavad.

Milline on nende inimeste argipäev, kuidas

Vaid keskkonnas sees olles ja tegelikku elu jälgides saab selle segmendi tarbijat tundma õppida. Pildil GE Healthcare’i tehas Indias, kus valmistatakse tooteid just riigi ääremaadele.

nad elavad? Mis on neile tähtis? Mis on neile ebaoluline? Mis teeks nende elu lihtsamaks ja annaks olulist väärtust?

Ainuke võimalus on minna kohapeale eluga tutvuma. Vaid keskkonnas sees olles ja tegelikku elu jälgides saab selle segmendi tarbijat tundma õppida. Soomlased näiteks proovivad juba erinevate algatustega Aafrikas ja Aasias. Nad üri-

Püramiidi põhja turud peidavad endas arvukalt nõudlikke tarbijaid.

tavad koostöös kohalike partneritega luua katsekeskkondi, kus kasutajatega suheldes oleks võimalik paremini mõista nende eripära, prototüüpida lahendusi ja eksperimenteerida erinevate ärimudelitega. Ainult nii võib jõuda selles turuosas ka tegelikult töötava lahenduseni. Üheks näiteks on Global Venture Labi testiplatvormid Indias. Selliseid algatusi on veel, nii et huviline Eesti ettevõtja ei pea üksi võõrale turule murdma ja kogu katsetamist ise nullist alustama. Ta saab kasutada kas seda platvormi või ühineda mõne teise algatusega.

Kokkuvõtteks on väljakutse püramiidi põhjas mõeldud eelkõige väledatele ja ettevõtlikele; neile, kes suudavad disainida

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

FUTUTUBA

Fututuba – tulevikutrendide kohtumispaik Millised on maailmas tooni andvad trendid? Kuidas need võiksid mõjutada elu Eestis? Mida me peaksime selle teadmisega peale hakkama?

W

ww.fututuba.ee toob Eesti lugejale tulevikutrendid koju kätte, pakkudes ajas pidevalt täienevat valikut olulisematest mõjujõududest ja tärkavatest praktikatest, mis vormivad homset maailma ning Eestit.

Blogi sisustavad Eesti Arengufondi tulevikuseire eksperdid, kes hoiavad päevast päeva silma peal sellel, mis maailmas tulevikust kirjutatakse-arvatakse.

Teemade skaala on lai: Hiinast pärit ostuhimulistest tulevikuturistidest maailmaraha tulevikuni, elektriautode ärist ja tööks vajaminevatest tulevikuoskustest rääkimata.

Allikateks on maailma nimekad ja populaarsed mõttekeskused, globaalsed institutsioonid, akadeemilised ja rakenduslikud uurimisasutused, aga ka huvitavate ärksate inimeste mõtteavaldused internetis, sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses.

Fututuba on võtnud endale südameasjaks, et pikaajalisem vaade ning parem teadmine tänapäeva muutlikus maailmas jõudu koguvate protsesside kohta aitaks Eestis langetada targemaid otsuseid nii riigijuhtimises kui ka äris.

Fututuba on avatud kaastööle: tulevikusignaalidest huvituvad ja sorava sulejooksuga kirjutajad – anke endast märku: info@arengufond.ee !

oma tooteid ja protsesse sealsete tarbijate oludele vastavaks. Edukad on need, kes võimalust teisiti mõelda tervitavad, mitte ei pelga, sest see avab tee millegi uue ja tarviliku loomiseks. Kaalukausil ei ole seejuures ainult äri, vaid lahendused globaalsetele probleemidele. Tõsiasi on, et püramiidi põhja tarbija eripära lahtimurdmine on mõistatuseks enamikule läänemaailma ettevõtetele. Arvestades potentsiaali, on lahendused väärt tervet varandust. Nii et miks mitte proovida?

Huviline leiab teema kohta rohkem materjali Arengufondi kodulehelt juba nüüd.

Püramiidi põhja mõttepaber ilmub septembris 2011. september 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

23

24

intervjuu

Autor: Erik Aru • Fotod: Rauno Volmar

Euroopa teadusvolinik: Eesti teadus- ja arendustegevuseesmärk on väga auahne Euroopa Komisjoni teadus- ja innovatsioonivolinik Máire Geoghegan-Quinn räägib juuli algul antud intervjuus, kuidas EL püüab abistada väikeseid ja keskmisi ettevõtteid.

•• Üks asi, mis mind on alati huvitanud, on see, kuidas suurte Brüsselist juhitavate programmide puhul – olgu kas või näiteks teie haldusalasse kuuluv Innovatsiooni Liit – suudetakse sedavõrd erinevate liikmesriikide puhul ühed ja samad eesmärgid paika panna?

Kui vaadata Lissaboni strateegiaga võetud teadus- ja arendustegevuse (T&A) eesmärki, siis me otsustasime selle Innovatsiooni Liidus samaks jätta. Aga ma tegime seda väga erinevalt. Minu allüksuse ametnikud külastasid kõiki 27 liikmesriiki, heitsid pilgu nende hetkeolukorrale kolme protsendi (T&A kulude osakaal SKP-st – toim) eesmärgi saavutamisel ja siis määraseid koostöös nendega realistliku, kuid auahne eesmärgi. Ja Eesti puhul sai selleks väga auahne eesmärk kolm protsenti aastaks 2020. See on väga teretulnud. Ja ma usun, et Eestil tõepoolest leidub meelekindlust see saavutada.

Ja me tahame saavutada terves Euroo-

pas, mitte ainult Eestis, on suurendada erasektori osakaalu T&A-s. Meie üheks eesmärgiks Innovatsiooni Liidu koostamisel oligi püüda seda suurendada aidates kõrvaldada barjäärid ja takistused, mis jäävad baasuuringute – mida me nii hästi läbi viime – teele innovatsiooniketti pidi edasi liikumisel, et anda turule tooteid ja teenuseid. Ja selle käigus luua töökohad ja konkurentsivõime, mida me Euroopa majanduses vajame.

•• Olete öelnud, et praegused toetusmeetmed näivad soosivat pigem väga suuri ettevõtteid ja väga kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid. Kuna Eestis ei leidu just palju ettevõtteid, mida saaks suureks nimetada, siis meid vast huvitakski see, milliseid meetmeid kavandate keskmiste ja väikeettevõtete abistamiseks.

Mõistan täielikult, et väike- ja keskmistel ettevõtetel on alati raske – nagu ka väiksematel liikmesriikidel – saavutada säärast osalemistaset raamprogrammi-

des, kui nad tahaksid. See on alati probleemiks olnud.

Raamprogrammis osalemise aluseks on alati olnud oivalisus. Ma ei usu, et keegi paluks meil – vähemalt minult ei ole keegi palunud – mingil moel seda oivalisuse vaimu ohverdada. Kuid me peame oivalisust suurendama kogu EL-is, sealhulgas väikestes liikmesriikides, nagu ka võibolla suuremate maade piirkondades. Kuidas seda teha, on ühe minu ametkonna poolt koostatava, juba lõppjärku jõudnud analüüsi teemaks. Meil on selleks mitu ettepanekut – selleks võivad olla sõpruskohtumised, selleks võivad olla suurema

Üks olulisemaid väike- ja keskmiste ettevõtete toetamise aspekte bürokraatia ning administreerimise raske koorma vähendamine.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

intervjuu

Máire Geoghegan-Quinn (keskel) andmas intervjuud koos haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksooga

sünergia saavutamine raamprogrammis või struktuurfondides, mida teil väga hästi rakendatakse.

mestele öelda, et me teeme väike- ja keskmistele ettevõtetele sõbralike poliitikate läbisurumisel suuri edusamme.

Raamprogrammi eesmärgiks on saavutada väike- ja keskmiste ettevõtete osakaaluks 15 protsenti. Me ei ole seda saavutanud, aga oleme jõudnud väga, väga lähedale. See on äärmiselt oluline.

Loomulikult on üks olulisemaid väikeja keskmiste ettevõtete toetamise aspekte bürokraatia ning administreerimise raske koorma vähendamine. Me peame lihtsustama oma programme, oma poliitikaid, et vähendada paberimäärimist ning kindlustada väike- ja keskmistele ettevõtetele või väikestele teadusasutustele palju lihtsamad võimalused taotleda rahastamist – et meil oleks ühine reeglistik. Sõltumata sellest, kas räägite minu haldusala direktoraatidega või erinevate peadirektoraatidega üle kogu komisjoni rakendataks, tõlgendataks samu reegleid ja tehtaks seda samamoodi algusest peale. Ma arvan, et see oleks tohutu samm edasi ja toetaks väike- ja keskmisi ettevõtteid kõvasti.

Ka seoses avalike konsultatsioonide teemadega – me oleme alati julgustanud oma inimesi otsima teemasid, mis huvitaks väike- ja keskmisi ettevõtteid. Ja nagu näete järgmises avalike konsultatsioonide voorus, mis algab 19. juulil, suureneb taas kord selliste teemade osakaal.

Loomulikult on meil väike- ja keskmistele ettevõtetele pühendatud programm Eurostars. Ma ei tahaks, et keegi arvaks, et Euroopa Komisjonis, iseäranis minu üksuses, ei mõisteta väike- ja keskmiste ettevõtete probleeme, ja ma tahan iniseptember 2011

Veel üks aspekt seisneb selles, et USA-

s on väga oluline programm, mis on märkimisväärne innovatsioonimootor, nimega SPIR. Osa selle vahenditest on ette nähtud kommertskasutusse veel mitte jõudnud toodete avalikeks hangeteks. Euroopa Komisjon on palunud meil arendada välja selline instrument Euroopa tarbeks ja me töötame järgmises avalike konsultatsioonide voorus välja selle aspekte.

Seega kuulame kõigis programmides väga hoolikalt seda, mida asjaosalised meile ütlevad, ma kuulan väga hoolikalt arutelu Innovatsiooni Liidu teemadel, aga ka väga põhjalikku keskustelu, mis on just toimunud järgmise raamprogrammi tarbeks, ja olen kuulanud, mida väike- ja keskmised ettevõtted ütlevad.

•• Üks peamisi asju, mida ma olen ettevõtjatelt kuulnud, on mure, et Euroopa patendisüsteem ei ole mitte ainult väga keerukas, vaid väga ka kulukas.

Jah, tõesti. See on üks Innovatsiooni Eesti innovatsiooniajakiri HEI

25

26

intervjuu

Máire Geoghegan-Quinn (1950) on Iiri poliitik ja Euroopa Liidu praegune teadus- ja innovatsioonivolinik. Aastatel 1975–1997 oli ta Iiri parlamendi liige, aastail 1987–1991 Euroopa asjade minister, ajavahemikus 1992–1993 turismi, transpordi ja kommunikatsiooniminister, aastatel 1993–1994 justiitsminister.

Aastail 2000–2010 oli ta Euroopa Kontrollikoja liige.

Innovatsiooni Liit Programmi raames keskendutakse innovatsioonile, mis on suunatud Euroopa 2020. strateegia raames määratletud suurtele sotsiaalsetele väljakutsetele, mis järgib innovatsiooni laiemat kontseptsiooni ja mille eesmärk on kõigi sidusrühmade ja piirkondade kaasamine innovatsioonitsüklisse.

Liidu 24 kohustusest – uute patentide välja arendamine. Selle eest vastutav (siseturu ja teenuste – toim) volinik Michel Barnier on töötamas välja ettepanekuid Euroopa patendi loomiseks. Ja ma olen selle üle väga, väga rõõmus, sest see on üks võtmeteemasid, mille ettevõtted välja tõid. Praegu on 20 korda kallim kaitsta patenti Euroopas kui USA-s. Nüüd oleme teel europatendi juurde, mis vähendaks oluliselt kulusid, mis langevad Euroopa ettevõttele, kes püüab patenti registreerida ja seda kaitsta. Ja minu meelest on see suurepärane tulemus selle lühikese aja vältel, mis on möödunud Innovatsiooni Liidu avaldamisest.

tu Ülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile.

Midagi sellist tahaksime näha ka teistes liikmesriikides. Me peame lõpule viima Euroopa ülikoolide moderniseerimise ja minu kolleeg Androulla Vasiliou, kes vastutab hariduse ja kultuuri eest, tuleb selles vallas peagi välja komisjoni teadaandega.

•• Nagu võite ette kujutada, käib Eestis suur arutelu meie haridussüsteemi, meie ülikoolide üle. Saate äkki anda aimu, milline on Brüsseli vaatenurk sellel teemal?

Nagu sain aru ministri (Jaak Aaviksoo – toim) ja tänasel ümarlaual osalenute jutust, läheb suurem osa Eesti valitsuse toest praegu kahele institutsioonile, Tar-

Ja võib vaadata Balti riike, näiteks Leedut, kus nad on juba vähendanud teaduste akadeemia allüksuste arvu 46-lt 11-le. See ei tulnud kergesti, sellist otsust on väga raske ellu viia. Aga minu kuuldu põhjal tegeleb Eesti just sellise kontsentreerimisega, mida me tahaks, et teisedki liikmesmaad teeks.

Tegu on alaga, milles meil ei ole kompetentsi – haridus. See on liikmesriikide teema ja nad on sellest väga teadlikud. Kõik, mis me saame teha, on anda soovitusi, näidata parimaid tavasid ja kiita valitsusi, kui nad liiguvad õigel teel. Aga lõppude lõpuks peavad liikmesriigid ise need otsused langetama.

Põhieesmärkideks on: •• Euroopa teadmistebaasi tugevdamine ja killustatuse vähendamine – edendades tipptasemel haridust ja oskuste arendamist, kinnistades Euroopa teadusruumi ning edendades Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituuti.

•• Heade ideede turuleviimine – parandades innovaatiliste ettevõtete juurdepääsu rahalistele vahenditele, luues ühtse innovatsioonituru, edendades avatust ja kasutades ära Euroopa loomingulist potentsiaali.

•• Sotsiaalse ja geograafilise ebavõrdsuse kaotamine – levitades innovatsioonist saadavat kasu kõikjal EL-is koos aruka spetsialiseerumisega ja suuremate sotsiaalsete hüvedega (avalik sektor ja sotsiaalne innovatsioon).

•• Jõudude ühendamine murdeliste uuenduste saavutamiseks – käivitades konkreetsed algatused („Euroopa innovatsioonialased partnerlused”), mille eesmärk on kõigi kitsaskohtade samaaegne kõrvaldamine nii pakkumise kui ka nõudluse poolel, ning innovatsiooniga kaasnevate hüvede võimalikult kiire toomine tavaliste eurooplasteni.

Allikas: Euroopa Komisjon

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Usk oma tegemistesse ja initsiatiiv on kaks asja, mis maailma muudavad. Ilma nende kaheta ei teki ka teadmisi. Seega ütlen ma sellest raamatust inspireerituna nii: ma olen kohutavalt kade inimeste peale, kes lisaks suurelt mõtlemisele suudavad oma mõtted ka ellu viia.

Joel Volkov reklaamiagentuuri Tank partner ja loovjuht

Üks vana ja tark mees nimega Mort Utley ütles kord, et kui mõtled piisavalt suurelt, siis juhtub kindlasti midagi head. Unistused, loovus ja kõrged eesmärgid avavad meile seni peidus olnud võimalusi ning aitavad asjana iseeneses elus ja töös paremaid tulemusi saavutada.

Peep Vain koolitaja ja ettevõtja

Me elame peamiselt selles maailmas, mille me enda ümber jutustame. Õnneks ei suuda me maailma endale täiesti meelepäraseks muuta, kuid saame tegutsedes vormida oma elu nii, et see võtab üha enam meie unistuste vormi. Selleks võiksime oma unistuse kõigi hirmude kiuste selgelt jutustada ning asuda seejärel seda järjekindlalt päriseluks muutma. Schwartz näitab veenvalt ja lihtsalt, kuidas seda teha. Kui mõtleme suurelt, siis järgnevad varem või hiljem ka suured teod, mis jätavad meist inimkonnale kasu toova jälje.

Kristjan Otsmann raamatu “Hetk” autor, heade mõtete ellu viimise koolitaja ja coach

28

eesti firma

Autor: Betty Ester-Väljaots

Dokud.ee aitab lepinguid sõlmida Eesti internetifirma Dokud.ee pakub eraisikutele ja ettevõtetele võimalusi koostada vajalikke lepinguid, mida igapäevaelus enim vaja läheb. Lepingu vormistamiseks kulub umbes 15 minutit ja hind on mitu korda soodsam kui õigusabiga tegelevatel firmadel.

E

elkõige loodab firma aga olla abiks eestlastele nende igapäevastes asjatoimetustes, mis tihti tekitab olukordi, kus on vaja kiiresti lepinguid sõlmida, nagu korteri üürimine, auto müük või raha laenamine. „Vajasin kiiresti volikirja ema eest postipaki kättesaamiseks,” räägib Dokud.ee eraklient Maria Tammist. „Kuna ei soovinud hakata ise uurima, kuidas seda koostada, siis pakkus Dokud.ee head alternatiivi.”

Firmadel aitab Dokud.ee kiiresti lahendada olukordi, kui on vaja sõlmida töövõtuleping või see erakorraliselt lõpetada.

Samuti saab väikeettevõte lahendada varalise vastutuse lepingute sõlmimist, koostada konfidentsiaalsuslepingut ja eraldi töölepingut juhatuse liikmele. Dokud. ee teenuseid kasutava firma Beebikeskus tegevjuht Margus Hallik kiidab veebikeskkonna pragmaatilisust ja aja kokkuhoidu. „Äritehingutes loeb tihti otsustavus ning dokumentide vormistamisel ei ole võimalik oodata päevi,” sõnab Hallik. „Oleme mitme juriidilise dokumendi osas saanud kiiresti abi Dokud.ee dokumendi koostamise lihtsast ja mugavast lahendusest.”

Lisaks sellele, et veebikeskkonna abiga saab vajalikud dokumendid kiiresti koostada, on selle kaudu lihtsamad lepingud väga taskupärase hinnaga. „Kui advokaadibüroodel on keskmine tunnihind 120 euro ringis ja õigusbüroodel umbes 70

eurot, siis meie teenused on kõik alla 10 euro,” sõnab ettevõtte juht Mihkel Randrüüt, kes on kasutanud lepingute baaside loomisel oma ala spetsialistide abi. Dokud.ee meeskonnale andsid nõu õigusvaldkonnas praktiseerivad spetsialistid notaribüroodest, avalikust sektorist, nii kinnisvara- kui ka finantsvaldkonnast.

Kuidas koostada dokumenti

Dokud.ee abiga on vajaliku dokumendi koostamine lihtsamast lihtsam. Astuda tuleb kolm netisammu ja vajalik materjal on olemas. Esmalt tuleb valida dokument. Nii erakliendile kui ka ettevõtetele on pakutavate dokumentide osa nähtav koos ja eraldi. Näiteks eluruumi üürilepingu koostamisel saab klient esmalt tutvuda põhjustega, milleks leping on vajalik ning mida tuleb silmas pidada dokumendi koostamisel. Kirjas on ka, et valmis dokument maksab 7,99 eurot. Tasuda tuleb alles siis, kui leping valmis ja lepingus saab veel 30 päeva muudatusi teha. Esitada tuleb isikute andmed ja objekti aadress. Täita tuleb lahtrid eluruumide kirjelduse osas.

Järgmised ettetulevad küsimused on üüri tasumise tingimuste kohta. Lõpuks on võimalik andmed veel üle kontrollida ja vajadusel muuta. Järgmises faasis tuleb registreerida ennast keskkonna kasutajaks. Pärast seda jääb veel tasuda internetipanga lingi vahendusel ja leping saadetakse PDF-kujul e-posti aadressil ning seda võib oma kontolt

Advokaadibüroode keskmine tunnihind on 120 ja õigusbüroodel umbes 70 eurot.

Dokud.ee teenused on kõik alla 10 euro.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

eesti firma

Dokud.ee pakub esialgu lihtsamaid lepinguid. Mihkel Randrüüti arvates aga tuleks nii isiklikke kui ka firmaga seotud kokkuleppeid võtta tõsiselt ning ajada asju kohe õigesti. Üks korralikult koostatud ja allkirjastatud dokument võib ära hoida hilisemad palju suuremad paberite täitmised ja muud ebameeldivused.

Dokud.ee avab varsti kaubamaja

Alles 2011. aasta alguses EAS-i toel tegevust alustanud veebifirmal on suured plaanid. Suvel teenust testinud koostööpartnerite rahulolu annab tõuke ettevõtte õigusteenuste pakkumisi laiendada, seega tasub dokude küljel silma peal hoida.

Mihkel Randrüüt näeb Dokud.ee-d õiguskaubamajana. Esialgu ei taha ta lähemalt kõiki plaane avalikustada, kuid üheks võimaluseks pakutakse dokude kliendile näiteks firmaga koostööd tegevate õigusja advokaadifirmade teenuseid, mis veebikeskkonna raamist väljuvad, kliendile 30% soodsamalt. Idufirma juhi Mihkel Randrüüti mõtetes on samasugust dokumentide koostamise veebiteenust pakkuda ka välisturule ning tulevikus aidata eestlastel ka rahvusvaheliste dokumentide koostamisega kergemini hakkama saada.

Lai valik

alla laadida. Andmetele, mida lepingu täitmiseks edastate, on ligipääs ainult nende looja kasutajanime all registreerunutel. Dokud.ee ei salvesta loodud dokumente, vaid kasutajal on võimalus need andmete baasilt iga kord ise taas luua. Soovimatu ligipääsu takistamiseks hoiab Dokud.ee andmeid turvalistes serverites, mis on kaitstud autoriseerimata ligipääsu eest. Ligipääsu piiramiseks kasutatakse turvalist õigustesüsteemi ja september 2011

andmed on kaitstud krüpteeringuga.

Dokude süsteem on üles ehitatud viisil, mis võimaldab dokumente ja lepinguid koostada enamikuks juhtudeks. Siiski ei maksa arvata, et kliendil enam netivälist õigusabi vaja pole. Kui tegemist on väga spetsiifiliste ja tavapäratute olukordadega, on soovitatav pöörduda juristi või advokaadi poole. Samuti tuleks pöörduda juristi või advokaadi poole, juhul kui vajatakse esindamist kohtus, sest

Auto müügileping; vara tasuta kasutamise leping; juhatuse liikme leping, varalise vastutuse kokkulepe; lepingu korralise lõpetamise avaldus; töölepingu katseajal lõpetamine; eluruumi üürileping; käsundusleping; võlakiri; tööleping; tähtaja ületanud arve hoiatus ja laenuleping eraisikule on vaid mõned dokumentide nimetused, mille koostamisel Dokud.ee abi pakub. Täpsemaks tutvumiseks dokumentide koostamise võimalustega polegi muud, kui lüüa netikülje aadressireale dokud.ee. Tähele tuleks panna ka igal dokumenditäitmise leheküljel paremal kõrval rippuvat abiteksti, mis aitab dokumenditäitjat võimalike küsimuste puhul. Kui aga abitekstist jääb väheks, saab Dokud. ee keskkonna spetsialistile ka helistada ja küsida täpsemalt probleemile lahendust. Abinumber on aga mõeldud eelkõige tehniliste küsimuste lahendamiseks, sest telefoni teel õigusabi Dokud.ee ei paku.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

eesti firma

Autor: Moonika Kukke, Advokaadibüroo Glimstedt energiaõiguse jurist, Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna doktorant

•

Foto: Reuters

Kas Eestil on õppida Suurbritannia elektrituru reformidest?

Eestil seisab ees elektrituru täielik avanemine 1. jaanuaril 2013, mis on energiapoliitilisest ja -majanduslikust seisukohast võttes radikaalne muutus, millega jäetakse seljataha ajajärk, kus elektri tootmine ja müük ei toimu mitte turureeglite järgi, vaid seadusesse kirja pandud normide kohaselt. Lisaks sellele on Eestil oluline panus anda Euroopa Liidu liikmesriikide poolt aastaks 2020 seatud kliima- ja energiaeesmärkide 20-20-20 saavutamisse, et tõsta Euroopas taastuvenergia osakaalu 20 protsendile, suurendada 20 protsendi võrra energiatõhusust ja vähendada kasvuhoonegaaside heitgaase 20 protsendi võrra. Kui hästi või halvasti tuleb Eesti nende kahe suure ülesande täitmisega toime, saame me paremini hinnata tulevikus.

Mineviku pärand: Battersea kunagine elektrijaam on Euroopa suurim tellistest hoone.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

eesti firma

K

indlasti tasuks Euroopas ja miks ka mitte mujal maailmas ringi vaadata, et õppida teiste riikide kogemustest, kes samasuguste väljakutsetega on pidanud või peavad toime tulema. Parimaks näiteks Euroopast on kindlasti Suurbritannia, kes oli üldse esimene Euroopa riik, kus 1989. aastal elektriseaduse vastuvõtmisega pandi alus elektrituru avamisele. Teine Euroopa kants, mis novaatorlikult asus oma elektriturge vabatahtlikult avama, olid Põhjamaad 1990-ndate alguses. Ülejäänud Euroopa riigid nii innukad ei ole olnud ja nende tagantsundimiseks on nüüdseks ühtekokku juba kolmel korral – 1996, 2003 ja 2009 võetud vastu direktiivid elektriturgude avamiseks ja Euroopa elektri siseturu loomiseks.

Suurbritannia lähiajaloos on toimunud kokku kaks olulist elektrituru reformi, mis on avaldanud mõju ka kogu ülejäänud Euroopa energiapoliitikale. Esimene reform toimus 1990-ndatel, kui otsustati Briti elektriturg avada. Teine sai avalöögi käesoleva aasta juulis, kui Briti valitsus esitles avalikkusele Valget Raamatut, mis lubab brittidele aastaks 2030 vähese süsinikusisaldusega varustuskindlat ja mõistliku hinnaga elektrivarustust.

Tagasi tulles Suurbritannia elektrituru esimese reformi juurde, siis Briti elektrituru avamise mudelit on uuritud maailmas kõige enam ja jõutud järeldusele, et see oli lõppkokkuvõttes edukas. Briti elektrituru ümberkorraldamise käigus erastati aastatel 1990–1991 ühtekokku 14 elektri jaotamise ja müügiga tegelevat integreeritud ettevõtet ilma riikliku sunnita eraomandisse (elektri müüjate ja jaotusvõrguettevõtjate eraldamise kohustus nähti seaduses ette alles 2000. aastal). Endine suur elektritootja ja põhivõrguettevõtja Central Electric Generating Board jagati kõigepealt tegevuste põhiselt kaheks eraldiseisvaks ettevõtteks: tootjaks ja põhivõrguettevõtjaks. Seejärel jagati tootja omakorda kolmeks tootmisettevõtteks eesmärgiga suurendada turul tegutsevate tootjate arvu ja panna nad omavahel konkureerima.

Elektribörs loodi Suurbritannias 1990. aastal, mis soosis äsja erastatud elektri jaotus- ja müügiettevõtjaid ehitama ka oma kombineeritud gaasiturbiinidega tootmisjaamu ning müüma toodangut elektribörsil, mis aitas kaasa elektri hulgiturul likviidsuse saavutamisele. september 2011

Taastuvenergia kasutamise osas on Suurbritannia Euroopa 27 liikmesriigi seas päris lõpus – 25. kohal.

Aastast 1998 saavad kõik äri- ja kodutarbijad valida endale ise elektri müüjat.

Elektrituru avamise käigus tagati tarbijatele järk-järgult õigus hakata endale ise elektri müüjat valima. Esmalt anti elektri müüja valimise õigus 1990. aastal 5000-le suurele äritarbijale, nelja aasta pärast juba 50 000-le keskmise suurusega äritarbijale ning aastast 1998 saavad kõik äri- ja kodutarbijad valida endale ise elektri müüjat. Ajavahemikus 1998–2008 olid umbes pooled elektritarbijad kasutanud oma õigust elektri müüjat vahetada.

Gaasi- ja elektrituru regulaatorid, mis algselt olid eraldi ametiasutused, ühendati 1999. aastal üheks tugevaks energiaturu regulaatoriks (Ofgem), kes ajavahemikus 2000–2008 kaotas järk-järgult kõik reguleeritud elektri piirhinnad.

Milline on olukord Briti elektriturul aga praegu, kui elektrituru avamise algusajast on möödunud kakskümmend aastat, ja miks on vaja elektriturgu Inglismaal taas kord reformida?

Teise reformi vajadus on tingitud sellest, et praegune elektriturukorraldus ei ole jätkusuutlik. Suurbritannia fossiilsete

kütuste import moodustab käesoleval ajal kolmandiku kogu riigi vajaminevatest energiaallikatest ja lähema 15 aasta jooksul ennustatakse, et sõltuvus kütuste impordist saab olema juba pool kogu energiaallikate vajadusest. Enamus elektrist toodetakse gaasturbiinjaamades, mille kütuseks vajalikust gaasist 60 protsenti imporditakse Venemaalt ja Lähis-Idast. Viimane tuumajaam ehitati Inglismaale 1987. aastal. Taastuvenergia kasutamise osas on Suurbritannia Euroopa 27 liikmesriigi seas päris lõpus – 25. kohal, kusjuures taastuvenergia osakaalu eesmärk aastaks 2020 on Inglismaal 15 protsenti. Järgmise kümne aasta jooksul vajaks asendamist ligi veerand Briti vananenud elektrijaamadest (20 GWh). Energiaturu regulaatori Ofgem prognooside kohaselt tuleks Briti elektrisüsteemi aastani 2020 teha investeeringuid 110 miljardi naela ulatuses, mis tähendaks kümne aasta jooksul iga päev 30 miljoni naela suuruse investeeringu tegemist. Sellise investeeringumahu juures ehitataks 20 uut elektrijaama ja nende võrguga ühendamiseks vajalik infrastruktuur.

Praegu omavad Suurbritannia energiaturul kuus suuremat elektri ja gaasi müüjat (Southern Electric, E.ON, EDF Energy, British Gas, Scottish Power, nPower) 99%-list turuosa, lisaks tegutseb turul hulgaliselt väiksemaid elektri müüjaid. Elektrit müüakse tarbijatele vabaturu hinnaga, mis aga näiteks selle aasta augustis oli võrreldes kahe eelmise kuuga suurendanud tarbijate Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

ajujaht

Draxi elektrijaam annab seitse protsenti Suurbritannia elektritoodangust.

elektriarveid 11–18 protsenti, millega tarbijad ilmselgelt rahul ei ole. Briti valitsuse ennustuste kohaselt kasvaks ilma teise elektrituru reformi elluviimiseta tarbijate elektriarved aastaks 2030 200 naela aastas, kui aga viia läbi valitsuse kavandatud reform, jääks elektriarve suurenemine 160 naela juurde.

Milles siis seisneb Suurbritannia teine elektrituru reform, mille Suurbritannia energia ja kliimamuutuste riigisekretär Chris Huhn 12. juulil 2011. välja kuulutas ja mis peab olema siduvaks regulatsiooniks muudetud hiljemalt 2013? Varustuskindla, vähese süsinikusisaldusega ja mõistliku hinnaga energiapoliitika koosneb ühtekokku viiest komponendist, mis kõik põhinevad investorite usalduse loomisele. Esiteks soovib valitsus riigi eelarves ette näha süsiniku miinimumhinna, et tagada süsiniku õiglasem hind ja anda investeeringute vajaduse kohta selge signaal. Teiseks edastatakse avalikkusele selge sõnum, et vähese süsinikusisaldusega elekter on tulevikus energiaportfelli lahutamatuks osaks. Selleks tahetakse kehtestada uus taastuvenergia toetamise tariifipõhine süsteem, mille alusel toetatakse taastuvenergia tootmist selgete, stabiilsete ja etteennustavate rahavoogude põhimõtetest lähtuvalt. Samuti on kavas välja töötada vähese süsinikusisaldusega elektri tootmise toetamiseks

Reformiga peab avalikkus saama selge sõnumi, et vähese süsinikusisaldusega elekter on tulevikus energiaportfelli lahutamatuks osaks. hinnavahe leping, mis tähendab seda, et kui elektri turuhind on kokkulepitust madalam, siis kompenseeritakse tootjale hinnavahe ja kui elektri turuhind on kõrgem, siis maksab tootja liigselt teenitud tulu lepingu teisele poolele tagasi. Kolmandaks soovitakse kehtestada fossiilset kütust kasutavatele uutele elektrijaamadele kasvuhoone heitgaaside emissiooni lubatud normid, et panna paika üheselt see, kui palju on uutel jaamadel lubatud emiteerida kasvuhoonegaase. Uusi fossiilseid kütuseid kasutavaid elektrijaamu ei tohi tulevikus ehitada ilma süsiniku kinnipüüdmise ja säilitamise seadmeteta. Neljandaks on kavas välja töötada uus tootmisvõimsuste jagamise süsteem, mis peab tagama elektrisüsteemi varustuskindluse. Kõne all on kaks alternatiivset lahendust, millest esimesel juhul on olemas riiklik strateegiline tootmisvõimsusreserv, teisel juhul viidaks riigi tootmisreservvõim-

suste tagamiseks läbi kõigile tootjatele avatud pakkumismenetlused. Viiendaks tuleb kehtestada seni kehtinud süsteemilt uuele süsteemile ülemineku regulatsioon, näiteks taastuvenergia ostukohustuselt järk-järgult üleminek tariifipõhisele toetussüsteemile, et tagada senise poliitika raames tehtud ja kavandatud investeeringute kaitse.

Kui vaadata kõrvalt seda, kuidas Inglismaa oma elektriturgu praegu reformib, siis tuleb nentida, et see toimub muudatuste protsessi teadliku juhtimise kaudu, kus kõigepealt tehakse ühiskonnale selgeks, et muudatusi on vaja, seejärel töötatakse need välja ja protsessi lõpetuseks on kindel kavatsus need juurutada. Reform toimub laiapõhjalise diskussiooni käigus, kus nii valitsus, ettevõtjad, tarbijad kui ka muud huvigrupid on kaasatud poliitika kujundamisse ning kogu protsess on väga avatud. Valitsuse poolt on välja öeldud selged prioriteedid ning avalikkusele püütakse anda piisavalt informatsiooni ja selgitusi nii selle kohta, millised on tulevikuväljavaated siis, kui jätkata vanaviisi, kui ka selle kohta, milliseid tulemusi loodetakse saavutada siis, kui viia läbi reform. Investorid ja tarbijad on seejuures kaks kindlat huvigruppi, kelle ootustega arvestamine on seatud esmatähtsaks.

Võrreldes eelkirjeldatut Eesti elektrituru reformimisega, siis jääb meil tihtipeale avatusest ja koostöövalmidusest vajaka.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Autor: Corby Kummer, ajakirja The Atlantic vanemtoimetaja ja Boston Globe’i

köögipiibel

toidukriitik • Fotod: MIT Technology Review

Kokakunsti täiustamine tehnoloogia abiga Microsofti endine tehnoloogiajuht lõi hiiglasliku köögikunsti õpiku, mis võib muuta seda, kuidas me sööma. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

I

nimesed, kes „Modernist Cuisine’i” näevad, hakkavad seda endale ihaldama.

Seepärast tuli ühel maikuu hommikul Bellevue’st Washingtoni osariigist oma imeasja tutvustamiseks New Yorki meeskond, mis kulutas kuus aastat, et luua see elusuurune viieköiteline teos. Ja seepärast kogunes Tim ja Nina Zagati kutsel Jean-George’i, Jean-George Vongerichteni põhirestorani rühm kokkasid, kriitikuid ja telestaare (nii esinduslik seltskond, et ühe osavõtnu sõnul „võiks kõiki neid inimesi veel kokku tuua vaid mõni matus”.). Nad tulid kohtuma Nathan Myhrvoldiga, kes andis idee ja raha raa-

matu tarbeks, mille loomine läks nii kalliks, et ta keeldub ütlemast, kui palju ta kulutas (peale selle, et seda oli rohkem kui miljon, aga vähem kui kümme miljonit dollarit). Nad tahtsid maitsta sous-vide-meetodil 72 tundi valminud suitsuliha, enne praadimist vedelasse lämmastikku pistetud kartulilaaste, tsentrifuugis keerutatud puuviljamahlu, seeneomletti, mille muutis triibuliseks pulveriseeritud seentest taigen, nii et see meenutas polstritükki, täiuslikult sfäärilise, maagilisel kombel värskelt keedetud munakollasega otse keskel. Aga nad tahtsid väga näha raamatut.

Pikk soe vann. Üks uus köögitööriist on veetsirkulaator sous-vide-kokanduse tarbeks. Kotti suletud toit võib kontrollitud temperatuuril valmida mitu päeva. september 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

köögipiibel

Ja see on ilmeline ese. „Modernist Cuisine’i” viis köidet sisaldavad 1522 retsepti ja 1 150 000 sõna 2438 leheküljel, millest peaaegu igaüks on illustreeritud värvifotode ja graafikutega, tosinate seninägematute fotodega ilusatest värvikeeristest, mis võiks olla tekstiilidisainid, kuid osutuvad eluohtlikeks patogeenideks; või skulptuuritaolistest objektidest, mis võiks olla välikunstiinstallatsioonid, aga on hoopis läbipaistvasse želatiini uputatud jõekarbid; või pahvikslöövad anatoomiavaated vaevarikkalt kooritud homaarist või nülitud merikuradist või tervest kanast; või imetlusväärsed ristlõiked köögivarustusest, mille kohta te poleks aimanudki, et neid saab või tulekski pooleks saagida, nagu ahjud, kuuma õli täis vokkpannid ja valgeks kuumutatud sütt täis kuppelkaanega grill. See kaalub 18 kilo, millest kümnendiku moodustab ainuüksi trükivärv.

Kui Wayt Gibbs, raamatu peatoimetaja, kohtus minuga hiljem samal nädalal Massachusettsi osariigis Cambridge’is Toscaninis, jäätisekohvikus ja intellektuaalses

6000 eksemplari, mis Myhrold eraviisiliselt trükkis, müüdi kohe läbi tutvumishinnaga 465 dollarit.

salongis, kus käib palju MIT tudengeid ja õppejõude, avas ta hoolikalt hiiglasliku pappkarbi, mille ta oli vedanud käsikärul Bellevue’st New Yorki ja seejärel Bostonisse. Kohvikukülastajad jäid vait ja jõllitasid läbipaistvas plastikümbrises hiiglaslikke valgeid köiteid, kirjutas üks neist mulle hiljem, nagu näinuks monoliiti filmist „2001: kosmoseodüsseia”.

bori, köögi ja fotostuudio 1700-ruutmeetrisesse kunagisse mootorrattasalongi Bellevue’s, kus pidevalt kasvav kokkade meeskond eksperimenteeris seadmetega, mida tavaliselt leidub vaid arstikabinettides, haiglates ja toidu masstootmises, kasutades pulbreid ja essentse ja kemikaale, mis samamoodi iseloomustavad pigem toiduainetööstust.

„Modernist Cuisine’i” kauaoodatud avaldamine oli kõige olulisem sündmus toidumaailmas alates ... nojah, sellel ei pruugigi pretsedenti olla. 6000 eksemplari, mis Myhrold eraviisiliselt trükkis – vastupidi konservatiivsemale nõule, mida talle andsid inimesed, keda ta kirjeldab kui raamatukirjastamise „jahedamaid päid” –, müüdi kohe läbi tutvumishinnaga 465 dollarit. „Me müüsime neid 6000 eksemplari kokku 9000,” ütleb Myhrvold rahulolevalt. Ta tellis kiiresti veel 25 000 juurde.

Selline eksperimenteerimine on toimunud loomulikult juba aastaid, saades kuulsusrikkalt alguse 1990-ndate algul Ferran Adrià restoranis El Bulli Kataloonias ja 1990-ndate keskel Heston Blumenthali restoranis Fat Duck Inglismaal Berkshire’is – mis on kaks põhilist inspiratsiooniallikat Myhrvoldile ning tema meeskonnale, mille juhtliikmed õppisid Blumenthali juures.

USA-s on ambitsioonikatel noortel kokkadel raske külastada sarnast kokandusuuringute keskust, kui nad just ei pääse Grant Achatzi restorani Alinea Chicagos.

Või kui nad ei olnud väheste õnnelike seas, keda kutsuti ühele 30-käigulistest degustatsioonõhtusöökidest Bellevue laboris, mis olid enamasti reserveeritud kokkadele ja tööstusjuhtidele, kes olid meeskonnaga oma teadmisi või seadmeid jaganud, ning ajakirjanikele, nagu mina, kes tahtsid heita pilku sellele, mis toimus nende kolme otsuste langetamise, retseptide testimise, kirjutamise ja toimetamise aasta vältel, mis avaldamisele eelnesid.

Raamatu tarbeks uuringute läbiviimiseks rajas Myhrvold 375-ruutmeetrise la-

Näitlikustamine. „Modernist Cuisine” selgitab, miks toit valmib vokkpannil kõige paremini siis, kui see panna täpselt tulikuumaks aetud metallpõhja peale. Lõikefoto, üks paljudest raamatus, peab nii üllatama kui ka infot edastama.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

köögipiibel

Myhrvold ise on äärmise huvi objekt.

Microsofti endine tehnoloogiajuht ja patendiinvesteeringute firma Intellectual Ventures asutaja on geenius ja miljardär, kes endiselt rahuldab oma isu poisilike lõbustuste vastu, mille hulka kuuluvad fotograafia ja dinosaurused, kuid mis enamasti pöörlevad ümber toiduvalmistamise. See huvi algas üheksa-aastaselt, kui ta peaaegu pani oma ema köögi põlema, kavatsedes tänupüha õhtusöögiks kõike flambeerida. Myhrvold on oma hullu leiutaja protsessidele sarmikas, isegi särav kõnemees – vastupidi näiteks Ferran Adriàle, kelle kaubamärgiks on messialik intensiivsus ja täielik kurtus kõigi suhtes, kes ei ole temaga samaväärselt keskendunud loovuse pööristormile, mis pidevalt tema peas ringi puhub. Myhrvoldi hääl on piisavalt tugev, et tungida esile mitmest raamatu osast, kuigi neil ei ole autoreid märgitud: kolmanda köite lustakas kirjeldus Gröönimaa-reisist ja mädanenud hai söömisest, mis „ei maitse kana moodi”, kuulub tõenäoliselt talle. Samuti suur osa suurepärasest peatükist kohvi kohta neljandas köites, kus ta läheb otsima seda, mida baristad kutsuvad „jumala shot’iks”, ja mille käigus ta õpib ning jagab tohutul hulgal infot rös-

timise, jahvatamise, koore vahustamise ja espresso shot’ide valmistamise kohta. Õigustatav kulu

Mul õnnestus enda kätte saada eksemplar, mille Gibbs Toscaninis lahti pakkis. Suvalise köite avamine viib teid otse nende tehnikate eesrindele, mille abiga valmib toit, mis on hoopis teistsugune, kui keegi on maitsnud väljaspool El Bullit või Fat Ducki või Alineat.

Kuid kõrgtehnoloogilised mänguasjad ja futuristlik toit ei ole põhjus, miks te peaksite minu meelest panema end ootenimekirja ja kulutama 625 dollarit, mis teos praegu maksab (kui te ei taha kulutada tuhat või rohkem dollarit, mida küsitakse „kasutatud” eksemplaride eest). Kuigi osa futuristlikust toidust on imehea, nagu sain

„Modernist Kitchen” on võrratu sissejuhatus paljudele peamistele toidu ja kokanduse tehnikatele.

teada nende 30 käigu põhjal, mida laboris proovisin, on turuhinna väljakäimine põhjendatud sellega, et „Modernist Kitchen” on võrratu sissejuhatus paljudele peamistele toidu ja kokanduse tehnikatele. Selle viies köites (õigupoolest kuues, kui arvestada spiraalköites retseptiraamatut profiköögi tarbeks) on mitu pikka peatükki, mis on samavõrd kõikehõlmavad ja loetavad ja väärtuslikud kui suvaline raamat, mida olen lugenud teemadel, mis on hädavajalikud igaühele toidust huvituvale.

Esimene köide sisaldab pikka autoriteetset sissejuhatust toidupatogeenide ja -turvalisuse valda, teemasse, mida kokad ignoreerivad omal riisikol. Teised köited annavad põhiinfo tervele kokandusele, mitte ainult „modernistlikule” köögile omaste teaduse, koostisosade ja tehnikate kohta.

Ja, loomulikult, on raamat teejuht avangardi – kõikehõlmavam ja kasutajasõbralikum kui ükski varemkirjutatu. Mis toitu puutub, siis on raamatus need 1522 retsepti, ning kui te suudate välja käia üsna suure summa ja varuda piisavalt köögipinda, et neid proovima hakata – olgu, sellest räägime hiljem.

Ma ei lugenud kõiki 1 150 000 sõna – keegi peale Gibbsi ei ole väitnud end olevat, ütles ta mulle, kui ma veetsin paar päeva Bellevue köögis. (Ta tunnistab ka, et on proovinud ainult mõnd retsepti, sest ta ei ole kokk.) Aga võtan omaks tubli 750 000.

Elurõõmsa ja alati entusiastliku Myhrvoldi meediaetteastete vaatamine; raamatu kodulehe külastamine, et näha lahedaid videoid seadmete ja pottide poolekssaagimisest või üle musta ekraani tantsivast maisitõlvikust, mis lõpuks plahvatab ning lendab kõrgustesse ja minema, nagu rakett; isegi 30 käigu söömine Bellevue’s – miski neist ei valmista ette „Modernist Cuisine’i” lugemise kogemuseks.

Raamatus on kõik disainitud nii, et lugeja jätkaks lugemist, infokillukestega servades ning lehekülgede pikkuste kõrvalepõigetega tehnikate, kokandustabelite ja „parameetriliste” ja „näidis”retseptidega.

Mõni kõrvallugu jätkub mitu lehekülge; need on trükitud valges kirjas mustal taustal, nagu ka enamik tabeleid, nii et tekstivool, kuigi ebatavaliselt keerukas, muutub vaistlikult adutavaks. Nagu ajakirjas või õpikus, annavad alapealkirjad lisainfot ja võtavad teema kokku, luues tunde, et olete tabanud põhiteksti olemuse.

september 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

köögipiibel

Sarnasus ajakirjade ja õpikutega ei ole juhuslik. Myhrvoldi ning Chris Youngi, teadlast ja Fat Ducki endist kokka, kes on märgitud autoriks koos Max Bilet’, teise Fat Ducki õpilase ja Bellevue köögi peakokaga, mõjutasid illustreeritud Time-Life seeria kokaraamatud 1970-ndate lõpust ja 1980-ndate algusest – raamatud, nagu nende omagi, mille olid koostanud ajakirjade ja raamatute maailma veteranid, kes teadsid, kuidas maksimaalse teabeväärtuse saavutamiseks teksti ja fotosid ühendada. Gibbs, kes on olnud Scientific Americani reporter ja toimetaja ning omab laiu kogemusi illustreeritud trükiste loomisel, tegutses produtsendina kokku 44 kirjutaja, fotograafi, disaineri, faktikoguja ja toimetaja meeskonnas, kelle ühendatud jõupingutused annavad elu ja põnevuse igale lehele.

Myhrvoldi on pilgatud, et ta tegi raamatu, vanamoodsaima kõigist asjadest, mitte viiedollarilise rakenduse. Tema vastus: „tõeliselt hea” elektrooniline versioon, interaktiivsete retseptidega, põhiliste tehnikate animatsioonide ja videolõikudega olnuks projektina „suurem kui selle raamatu tegemine”. Raamat on endiselt parim viis säärase infohulga avaldamiseks ja spiraalköites lisa on vastupidi iPadile veekindel. Ja mõne erandiga (nagu suur osa neljandast köitest, mis on peamiselt pühendatud paksenditele, geelidele, emulsioonidele ja vahtudele –uutest kokatrikkidest kõige trikirikkamad) ei kaldunud mu tähelepanu kunagi kõrvale.

Lahedad tööriistad

Raamat, mille muudaks igale kokandusõpilasele kohustuslikuks, on teine köide, mis käsitleb tehnikaid ja varustust, andes parima kirjelduse, mida mina näinud, põhiprotsesside, nagu küpsetamise ja praadimise kohta. See on ka köide, mis loeb üles mänguasjakasti sisu. Number üks on sous-vide-veevann – tööriist, mis esineb kõikjal retseptides, eriti liha puhul. Suurem osa köitest, mitte just üllatuslikult, arvestades projekti algupära eGullet’ suhtlusfoorumina, mille Myhrvold avas sousvide-meetodi kohta, on pühendatud sellele tehnikale, mida Myhrvold ja palju teisi kokkasid hindavad täpse kontrollitavuse ja etteaimatavuse pärast. Tänu kokkadele, nagu Achatz, Thomas Keller (kes kirjutas meetodist raamatu) ja Philip Preston, kes töötab PolyScience’i, kontrollitud tempe-

ratuuriga seadmete valmistaja heaks, kes tegi tihedat koostööd Achatzi ja Myhrvoldiga, on veevann arenenud teaduslabori „sukeltsirkulaatorist” peaaegu taskukohaseks köögiriistaks.

Mul ei ole sous-vide’i jaoks kannatust ning ma leian, et see annab lihale ja kalale liiga pehme tekstuuri. Seade, mille ma tahaksin osta, on kombineeritud kuiv- ja aurkuumutus kombiahjust, mis seni ei ole leidnud Prestonitaolist tootjat, mis oleks valmis tegema Williams-Sonoma (tippklassi majapidamistarvete jaemüüja – toim) rahvale sobiva. Leidub pisikesi hinnaga 2000 dollarit, kuid neisse ei mahu peaaegu midagi; mudelid, mis ei ole oluliselt mikrolaineahjust suuremad, võivad maksta 12 000 dollarit ja autorite sõnul läheb neid vaja kaks. Siiski, asjaolu, et need ahjud sulatavad, aurutavad, keedavad ja röstivad, muudab need minu jaoks samavõrd meeldivaks kui mikrolaineahjud – mida autorid südantsoojendaval moel soovitavad köögiviljade keetmiseks, õrnade ürtide praadimiseks ja aedviljamahlade „täiuslikuks pulbriks” muutmiseks.

Autorid koostavad nimekirja lahedatest asjadest, mis on paljudele kodukokkadele kättesaadavad, nagu digitaalkaalud ja -termomeetrid; gaseerija vahu tarbeks; kohvi külmalt tõmbamise komplekt, millega saab paljude lõhnaainete ekstrakte lisaks kohvile; ja minu lemmikriist igaks otstarbeks, kiirkeedupott, mida ma kasutan peaaegu igal õhtul. Põhjus, miks kiirkeedupotis valmistatu on täiesti läbipaistev, juhivad nad tähelepanu, seisneb selles, et selles vesi kunagi ei kee, ja keemisest tingitud liikumine ongi see, mis emulgeerib õli ja tekitab tavatoidus sodi. Nad annavad igapäevaseid vihjeid seadme kasutamiseks, sealhulgas risoto valmistamine (ammune piinlik saladus ajahädas itaalia kokkade seas, kes paljastavad selle alles siis, kui kiita nende risoto headust) ja kaltsiumkloriidi lisamine

Tippkokk Jean-Georges Vongerichten: Ma proovisin lihaliimi ja ma lihtsalt ei saa aru – milleks on mul vaja lihaliimi?

Roa „part Apiciuse moodi”, mis on lugupidamisavalduseks samanimelisele rooma kokale, geelistatud komponendid.

keeduveele, et oad pehmeneksid ilma lõhki minemata.

Töövahend, mille kohta paljud professionaalsed kokad võivad leida, et nad seda vajavad, on tsentrifuug, mis maksab 10 000 kuni 30 000 dollarit ja võib võtta samavõrd ruumi kui pesumasin. Myhrvold kasutas tsentrifuugi, et puhastada tsitruseliste ja sous-vide-banaanide mahlasid, mis muutusid läbipaistvaks ja seerumlikuks. Thomas Keller, Yountville’is Calfornias asuva French Laundry kokk, otsustas, et vajab tsentrifuugi, kui nägi Bellevue laboris rasvaste tahkete osiste eraldamist hernestest „hernevõi” valmistamiseks, mis on laialimääramiseks piisavalt paks ja täiesti pehme.

Ja mõni kokk võiks tellida paagitäie vedelat lämmastikku, mis koostajate sõnul jääb kasulikkuselt alla vaid sous-vide-veevannile. Toidu kastmine enne praadimist vedelasse lämmastikku – „krüopraadimine”, kutsub seda labor – muudab näiteks kuubikuteks lõigatud sealiha või sous-vide-kana või kartulilaastude välispinna kuumaks ja krõbedaks, samas kui sisemus läheb lihtsalt soojaks ja mitte üleküpsenuks. See muudab hõlpsamaks ka pehmete toitude õhukeseks viilutamise või jahvatamise. Loomaliha kuubikud võib panna hakklihamasinasse, tõmmata sellest välja paralleelsete ribadena ja hoolikalt rullida plastikusse mässitud silindritesse. Pärast vedelasse lämmastikku kastmist lõigatakse need ümmargusteks viiludeks ja frititakse hamburgeriteks, mis,

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

köögipiibel

nagu Jean-Jaques Vongerichten hämmastusega kirjeldas, on mahlased ja muredad, olemata rasvased ega kõvad. Kuid modernistide rühma täiskasvanud võluripoisid kasutavad külmutusvahendit, tunnistavad nad, „peaaegu iga toidu puhul,” sest see on „lihtsalt lõbus” – näiteks „krüopurustada” oliiviõli garniiriks.

Võimalused

Kolmas köide, loomadest ja taimedest, on korraga anatoomia õpik ning teejuht, kuidas proteiinid ja kiulised taimed reageerivad kuumusele. Lihast rääkiv alajaotus sisaldab imelisi värvidiagramme musklikiududest ja kollageenist, mis suudavad paremini kui miski muu, mida mina olen näinud, selgitada liha struktuuri ning teha selgeks, miks erinevad lõigud erinevalt valmivad. Köögiviljade osa on märksa lühem, peegeldades võib-olla kokkade huvisid. (Nad näivad siiski olevat äärmiselt huvitunud piparde teravusskaalast.)

Neljas köide, koostisosadest ja ettevalmistusest, pühendab enim ruumi paksenditele, kuna tegu on „tõesti parima ajaga vedeliku paksendamiseks”. Ma täiendasin hea meelega oma teadmisi viskoossuse ja vedelate geelide kohta ning avastasin, et alginaat, hüdrokolloid, mida saadakse pruunvetikatest, on võtmeks „sfääristamisel”, mille Adrià on muutnud peaaegu sama populaarseks ja levinuks kui vahud. Kuid igaühele, kel ei ole kavas osta tooteid, nagu Ultra-Sperse 3 või Ultra-Tex või N-Zorbit M või isegi ksantaankummi – mis kõik ilmuvad aina sagedaseptember 2011

mini modernistlikesse köökidesse ning mis esinevad tosinates ja tosinates raamatu retseptides –, on tegu raamatu kõige vähem haarava osaga.

rootor-staator homogenisaatoris tehtud suitsuvõi, mis mattis enda alla õrna tüki värskelt püütud, kahjuks soolatud albiinolõhet (keedetud sous-vide, loomulikult).

Ma väidaksin, et gurmeetoitude retseptid viiendas köites muudavad raamatu kiiremini aegunuks kui ükski teine osa. Need on mõeldud näitama võimalusi, mida pakuvad kõik need tehnikad ja koostisosad, mida me oleme õppinud ülejäänud köidetes, ning tõendama esimeses köites esitatud väidet, et kogu ajalugu viib vältimatult nendeni. Nii täiendatakse ja kohandatakse klassikalisi retsepte, kasutades täiskomplekti aeganõudvaid etappe, mida vähesed kodukokad prooviks. Blanquette de veau, klassikaline vasikahautis, vedeldatakse soojaks kreemiks nimega „veiseliköör”, mis eeldab rootor-staator homogenisaatori ja tsentrifuugi kasutamist. Boeuf en gelée, pigem kuum kui külm geel, nõuab kodustehtud härjasabade, ksantaankummi ja madalaatsüülilise gellani olemasolu.

Kuid need on isikliku maitse küsimused ja õhtul, mil külastasin Bellevue’d, olin igal hetkel lummatud. Nagu ka pärast hommikusööki Jean-Georges’is, lahkusin veendumusega, et need tehnikad ja koostisosad saavad tuleviku kokkadele hädavajalikeks. On liiga vara arvata, kuidas neid rakendatakse ja milliseid kõige sagedamini kasutatakse, aga minu tunne neid 30 käiku maitstes oli, et homogenisaatorite ja tsentrifuugide hindade langedes, paksendite muutudes kergemini leitavaks ja isegi vedela lämmastiku saades tavaliseks professionaalsetes ning seejärel koduköökides, hakkame tegema oma ketšupit ja paljusid teisi põhitoiduseid ning hakkame valmistama sedavõrd harilikke toite, nagu praekana ja hamburgerid täiesti erineval moel.

Mõni kokk võib kõike seda proovida – võib-olla ambitsioonikad professionaalid, kes ei ole saanud üheski uue laine köögis õppida, võib-olla pooleldi kinnisideede küüsis hobikokad. Kuid mina ei ole üks neist ja 30 käiku Bellevue’s, millest igaühte ma proovisin ning märkmeid tegin, ei pööranud mind usku. Mõni aroom ja tekstuur oli ilmutuslik: selge, tugev „veisetee”, mis tuli sous-vide-kotist; kakaost tehtud pasta, midagi, mis on võimatu ilma gluteeni lisamata (kakaopulbris ei ole kleepevalku), koos sous-vide-meetodil valminud püreestatud kuivatatud meresiilikuga. Kuid suur osa sellest näib lihtlabase trikitamisena: külmkuivatatud maisitõlvikud ning pruuni või ja laimi ja tuha pulbrid mehhiko tänavatoidu maisi elote versioonis, kus pulveriseeritud rasv jäi keelele ebameeldivalt õlisena; seene ja peekoni supi kreem, immutatud tumeda misoga ja geelistatud ülearu intensiivseks vahuks;

Iga viimane kui kuulus kokk, olgu ta kui iganes juurdunud klassikalistesse tehnikatesse, on juba huvitatud.

Iga viimane kui kuulus kokk, olgu ta kui iganes juurdunud klassikalistesse tehnikatesse, on juba huvitatud. Paar tundi pärast Zagati hommikusööki veenis Vongerichten mind jääma lõunaks, et proovida degustatsioonimenüüd, mille ta andis kokk Daniel Boulud’le sünnipäevakingiks. Ta ei saatnud meile 30 käiku, kuid nende arv lähenes kahekümnele, ja aroomid olid selline muusikaline kompositsioon, milles varieerus helitugevus ja intensiivsus, kuid mitte kunagi virtuoossus. Peaaegu üheski neist ei kasutanud ühtegi „Modernist Cuisine’is” kirjeldatud uut tehnikat; peaaegu kõigis neist püüti leida innovaatilisi, kuid mitterevolutsioonilisi mooduseid, et saada maksimaalset maitset ja lõhna ürtidest, kalast ja lihast, mida Vongerichtenil köögis oli.

Aga Vongerichten rääkis mulle, et ta valmistub saama mitte päris varaseks rakendajaks, kuigi „Ma proovisin lihaliimi ja ma lihtsalt ei saa aru – milleks on mul vaja lihaliimi?” Kui me rääkisime raamatust pärast lõunat – ta oli selle läbilapanud hommikul, nagu laps oma esimese mänguraudteega – oli tema silmades pilk, mis oli korraga igatsev ja otsusekindel. „Ma pean tegema burgereid, mis on nii muredad,” ütles ta. Veel üks vedela lämmastiku paak müüdud.

Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

37

38

eesti firma

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Hotshot Studios, AdReal

Eesti videoproduktsioonifirma arendab kaamerastabilisaatorit, millega viia Hollywoodi proffidele mõeldud tehnika laiadesse massidesse.

F

oto- ja videoproduktsioonifirma Hotshot Studios sai augusti lõpus EAS-ilt 12 000-eurose innovatsiooniosaku toetuse kaamerastabilisaatori tootearenduseks. „See raha läheb muidugi meist endast mööda ja jõuab Tartu Ülikooli, kus valmistatakse ja katsetatakse prototüüpi,” tuletab Hotshoti juhatuse liige Taaniel Reimers meelde innoosaku jagamise printsiipi – toetuse ei saa mitte taotleja (ettevõte), vaid koostööpartner (ülikool).

Kaamerastabilisaator on vibukujuline vidin (kõige lihtsam on vaadata kõrvalolevat fotot), mis kinnitatakse käeshoitava videokaamera alla. Selle ülesanne on konkreetne: vähendada kätevärisemist ja kaamera kõikumist, mis käest filmides pildi kvaliteeti halvendab. Turul domineerib praegu Merlin steadycam, Hollywoodi kaameramehe Garret Browni leiutis. „Merlini pealt me võtsime snitti,” tunnistab ka Reimers ausalt. Aga see ei ole pelgalt kopeerimine. Reimers räägib, et päevast päeva videotöös sees olles ostetakse kogu aeg kallist tehnikat, kuid peaaegu kunagi ei ole see tehnika täielikult sobiv, kogu aeg tuleb ise täiustada, ümber ehitada ja seadistada. „Merlinit on keeruline kasutada ja see väga keeruliselt seadistatav,” kirjeldab Reimers. Lisaks veel ka hind. Eestis on paar kohta, kus seda umbes 800 euro eest osta saab. Eks Hollywoodi taust ja bränd selle hinna kujundavad. „Meie tahame hinna tuua 300– 400 euro peale ja viia toode proffide seast laiematesse massidesse,” ütleb Reimers.

Need laiemad massid ei tähenda muidugi igat videokaamera ostjat. Reimers sõnastab sihtgrupina fotoentusiastid.

Nemad pole päris profid, aga ei ole ka turistid, kes bussiaknast mööduvaid mägesid pildistavad ja filmivad. Pigem ikka tugevad harrastajad, kes ostavad tuhandeeurose kaamera, kes õhtul pärast tööd spetsiaalselt välja pildistama lähevad, kes suguvõsa kokkutulekul videokaamera haaravad – seda tüüpi inimesed. Kui vaadata kallimate (aga mitte proffidele suunatud) kaamerate läbimüüki, siis maailmas võiks neid inimesi tegelikult olla vaat et saja miljoni ringis. „Täiesti selge, et me ei tee seda toodet Eesti jaoks,” ütleb Reimers „Turg on väike ja siin on ka 300–400-eurone hind liiga kõrge. Algusest peale mõtleme välismaale.”

Eesmärgiks on umbes kuu ajaga töötavad prototüübid, kaks kuni neli erinevat varianti valmis saada. Samal ajal tegeletakse aktiivselt tootmisküsimuse lahendamisega. Mingid osad on küll mõttekam allhankena sisse osta, kuid Reimersi sõnul pole kaamerastabilisaatoris midagi sellist, et seda ei võiks põhimõtteliselt Eestis toota. Kui töötav mudel on valmis, siis tulebki järgmine etapp: ühelt poolt bränding, turundus ja müügivõrk ning teiselt poolt tootmine. See on väga kallis ja Hotshoti omanikel endil sellist raha pole. „Otsime investorit,” ütleb Reimers ja kordab üle oma eesmärgi „Selge on see, et üksikeksemplare Eesti turule teha pole mõtet. Eesmärk on maailm.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

eesti firma

Kuidas infokioskid targaks teha?

Osaühing AdReal teeb vanamoodsatest infokioskitest uue põlvkonna interaktiivsed multimeediasüsteemid.

I

lmselt on igaüks näinud kas lennujaamas või bussijaamas või mõnes muus avalikus kohas infokioskeid, selliseid puutetundlikke reklaamekraane, kus saab lihtsamat sorti infot asukoha, teenuste, vaatamisväärsuste kohta, natuke uudiseid ja natuke reklaame. Kui hästi läheb, siis lisatasu eest võib kasutada ka internetti. Selliste toodete valmistamine ongi osaühingu AdReal tööks. „Aga me nimetame oma toodet multimeedia lahenduseks, ei taha kasutada sõnu nagu infokiosk või reklaamekraan,” ütleb firma AdReal juhatuse liige ja osanik Martin Bek alustuseks. Põhjus on lihtne. „Infokiosk on selline vana kooli lahendus, enamik Eestis nähtavatest on tehtud ML Arvutite poolt,” räägib Bek. AdReal on selles vallas aga astumas sammu edasi.

aktiivne multimeediasüsteem. Näiteks on võimalik infokiosk targaks teha selleläbi, et ta „tunneb ära” inimese, kes infokioskist mööda läheb või sellele pilgu heidab. „Kõige lihtsam võimalus on see, et kiosk saab aru, kas tegu on mehe või naisega, vana või noorega,” kirjeldab Bek „ Vastavalt sellele

Esiteks on küsimus konstruktsioonis. AdRealil ei ole standardtoodet. Kõik nende tehtud „infokioskid” on unikaalsed. Osa tellitakse Aasiast ja Euroopast, korpused projekteeritakse ja toodetakse Eestis. Põhiliselt tehakse need metallist, aga vabalt võib kasutada ka puitu või alumiiniumit. Samamoodi võib „infokioskeid” teha mis iganes suuruses või mis iganes kujus.

jagab näitab süsteem ka reklaame ja jagab infot.” Bek räägib, et praegu nad arendavad tarkvara esmajoones inimeste kohta info ja statistika kogumiseks: kes kasutab, kes ei kasuta, kes läks lihtsalt mööda, mida vaadati, mida ja kes täpselt otsis.

Just selle töö, täpsemalt siis infokioski sensoorikalahenduse jaoks eraldas EAS firmale ka 4000-eurose innoosaku toetuse. Beki sõnul on kõige enam levinud lahenduseks pilditöötlus. On kaamera, mis näeb, filmib ja pildistab inimest, ning tarkvara, mis seda infot töötleb, ütleb kas inimene on noor või vana, laps või täiskasvanu. Aga samas on ka mitmeid teisi sensoorikalahendusi nagu näiteks infrapunasensorid. „Innoosaku eest me uurimegi just erinevaid variante,” selgitab Bek. Siiani on AdReal tootnud infokioskeid ainult Eestisse, kuid tootearendusega peab kaasnema ka minek välisturgudele. „Siiani oleme teinud ainult unikaallahendusi, kuid välisturule minekuks on meil vaja ka standardtoodet,” ütleb Bek.

Teine ja tegelikult põhiküsimus on „infokioski” tarkvaras. „Tarkvaraarendus on jäänud tavapäraste lahenduste juures lonkama,” ütleb Bek „Sisuliselt on tegu ju lihtsalt modifitseeritud internetibrauseritega.”

AdReal aga teeb asja tõeliselt interaktiivseks, seepärast ka nimetus interseptember 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

39

40

raha

Autor: Erik Aru • Fotod: Reuters

Euroala tulevik: ühisvõlakiri, inflatsioon, kärpimine või laialiminek

Kärpemeetmed muutuvad võlgnikriikides aina ebapopulaarsemaks.

Euroala võlakriisi lahendused jagunevad laias laastus kolmeks. Kõigil on oma head ja vead. Neljandaks alternatiiviks on euroala laialiminek, kus võlglasriigid päästavad end devalveerimise teel. Ühisraha lagunemine ei ole aga välistatud ka muude radade valimisel.

I

taalia keskpanga peaökonomist Ignacio Visco tunnistas augusti lõpul parlamendis esinedes, et praegune olukord, kus riigi võlakirjade intressimäär ületab 300 baaspunkti (ehk kolme protsendipunkti võrra) Saksamaa oma, ei saa kesta igavesti. Sisuliselt tähendab see möönmist, et Itaalia omal jõul euroalas igavesti püsida ei suuda.

Võlgade tagasimaksmisega raskustesse sattunud riikide abipakettide tarbeks loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Asutuse (EFSF) käsutuses on praegu faktiliselt 250 miljardit eurot, tuleb läbida üsnagi vaevarikas protseduur, et laenuvõime kasvaks 440 miljardi euroni. Kõik kokku moodustaks euroala abipaketiks eraldatud raha seega 750 miljardit eurot – lisanduks veel 60 miljardit Euroopa Liidult ja 250 miljardit eurot IMF-ilt. Eri hinnangutel peaks aga kõigi praeguste raskustes äärealade (Hispaania, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Portugal) väljalunastamiseks juba ainuüksi

EFSF-i maht ulatuma umbes kaks triljoni euroni – mõni analüütik mainib aga ka märksa suuremaid arve.

Pealegi, enamik varasemaid riikide võlakoormaga toime tulemise kavasid põhineb majanduskasvu eeldustel, mis maailma praeguses majanduskliimas tunduvad ebarealistlikud. Seega – omal jõul euroala ääremaa riigid võlgadest vabaks ei kasva.

Selleks, et neid välja päästa, aga praegustest institutsioonidest ei piisa.

EFSF-i ja selle järeltulija, 2013. aastal ellu astuva Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) suurendamine mõõtmeteni, mis suudaks vajadusel ka Itaalia ja Hispaania vee peal hoida, ei näi samuti võimalik, kuna see asetaks suure pinge alla ühe suurema abistaja, Prantsusmaa eelarve – riik jääks sellisel juhul tõenäoliselt ilma oma kõrgeimast krediidireitingust. „Eurotsooni lagunemine ei ole mingil

juhul aktsepteeritav, kuna see oleks ka Euroopa lagunemine,” teatas Prantsuse välisminister Alain Juppé intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine. „Kui see juhtub, saab jälle kõik võimalikuks. Noored näivad uskuvat, et rahu on kindlustatud kõigiks aegadeks. Aga kui me Euroopas ringi vaatame, on olemas uus populism ja natsionalism. Sellega ei tohi mängida. ...

Me teeme sellepärast kõik, mis vajalik, et euroala koospüsimist kindlustada.”

Niisiis, kui lagunemine aktsepteeritav ei ole, tuleks midagi ette võtta. Põhimõtteliselt seisneb häda juur selles, et kui veel üsna hiljuti olid kõik ühisraha riigid turuosaliste jaoks üks tervik – mõne maa raskustesse sattumisel eeldati teiste appitulemist. Nii said muudki euroala liikmed laenu umbes sama madala intressiga kui

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

raha

Saksamaa (vt graafikut). Kui aga ühel hetkel mõisteti, et vennaarmuga on euroalas lood kehvasti, hakkasid eri riikide intressimäärad järsult lahknema. Vanu laene, mille tagasimaksetähtaeg kaugel, intressitõus ei puuduta (vt kõrvallugu). Küll aga tekib probleem siis, kui jõuab kätte mõne laenu tagasimaksetähtaeg ja selle lunastamiseks oleks vaja uus võlg hankida. Kriisi lahendusettepanekud jagunevad laias laastus kolmeks. Üks seisneb nii-öelda eurovõlakirjade väljastamises, mida tagaksid kõik ühisrahariigid. Eurovõlakirjade pooldajate hinnangul saaks neid müüa väga madala intressimääraga, mis oleks lähedane Saksa riigivõlakirjade omale. Mõte seisneb selles, et kuna euroala koguriigivõla ja eelarve puudujäägi näitajad on paremad kui USA-l, annaksid ka investorid laenu sarnase intressimääraga. Samuti looks eurovõlakirjade turu maht esmakordselt reaalse alternatiivi USA dollarile, mis võiks muuta nõudluse nende järele suuremaks kui euroala riikide eraldi võlakirjadel kokku. Üks mõjukamaid kommentaatoreid, Financial Timesi kolumnist Wolfgang Münchau isegi usub, et laenamiskulu võiks Saksamaa jaoks langeda.

10-aastaste riigivõlakirjade intressimäärad, protsentides

2006 september 2011

2007

2008

2009

2010

2011 Eesti innovatsiooniajakiri HEI

41

42

raha

Kõik sellega päri ei ole. Mõttekoja Centre for European Policy Studies direktor Daniel Gros viitab, et euroala võlakriisi käigus on juba korduvalt saanud näha erinevate lahenduste tekkimist ja kadumist – seepärast ei oleks ka investoritel tingimata põhjust uskuda kõigi liikmesriikide poolt antud garantiid. Lisaks võib turuosalistel olla alust kahtlustada, et eurovõlakirja saabudes hakkaks ühisrahariikide võlakoorem senisest kiiremini kasvama. Nii ei pruugiks intressimäär sugugi kuigi soodsaks kujuneda.

Seejuures tasub märkida nii mõnegi asjatundja, nagu Münchau ning California Ülikooli Berkeley linnaku majandus- ja poliitteaduse professori Barry Eichengreeni seisukohta, et eurovõlakirjad peavad katma kõik euroala riikide võlad. Poolikud lahendused, nagu laialt levinud soovitus, et iga riik saaks eurovõlakirju välja anda piiratud mahus (näiteks 60 protsenti SKPst), ei oleks nüüdses olukorras enam piisavad. Eichengreen osundab, et viimasel juhul oleks jääks Itaalia kanda ikkagi võlakoorem, mis ulatuks 60 protsendini SKPst. „See kombinatsioon ei muudaks riigi olukorda majanduskasvu puudumisel jätkusuutlikuks,” nendib ta. Nõrk või olematu majanduskasv näib praegu aga maailmas lähiajal päris tõenäoline.

Grosi vastuväited eurovõlakirjale ei piirdu aga ainult majanduslike argumentidega. Juriidiliselt oleks tegu Lissaboni lepingu klausli rikkumisega, mis keelab raskustes riigi teiste maade poolt väljalunastamise. Järelikult oleks vaja muuta Lissaboni lepingut, mis eeldaks ratifitseerimist kõigi 27 EL riigi poolt – mis nii mõnelgi maal tooks kaasa referendumi. Lisaks tuleks mõnes riigis tõenäoliselt (kindlasti aga Saksamaal) muuta põhiseadust. Poliitiliselt oleks aga tegu plahvatusohtliku lahendusega, kus säästlikumate riikide maksumaksjad sisuliselt mingit sõnaõigust omamata tagaksid võlgades maade juhtide otsuseid.

Gros juhib tähelepanu asjaolule, et Maailmapanga olulisemad riigivõimu kvaliteedi näitajad – valitsuse efektiivsus, seadustest kinnipidamine, korruptsiooni tase – on Vahemere maades märgatavalt allpool euroala keskmist, seejuures jäävad Itaalia ja Kreeka veel iseäranis kaugele teistest maha. „Need erinevused valitsuse

Eurovõlakiri oleks poliitiliselt plahvatusohtlik lahendus. kvaliteedis on rohkem kui ükski tehniline probleem tõenäoliseks põhjuseks, miks Põhja-Euroopa valijaskond suhtub eurovõlakirjadesse skeptiliselt,” leiab Gros, kelle meelest muudavad need põhimõttelised erinevused ka ühtse eelarvepoliitika ajamise võimatuks, isegi kui loodaks EL-i rahandusministri ametikoht.

Teine lahendus seisneb selles, et kõigi hädasolevate riikide võlad kokku ostab kokku Euroopa Keskpank (EKP) – ühelgi teisel asutusel ei ole tagataskust võtta 3,5 triljonit eurot, millega saaks soetada kõik euroala ääremaade võlakirjad. (Üks selle lahenduse erivorme on ka soovitus muuta EFSF ja tulevane ESM pankadeks, mis annaks neile võimaluse EKP-lt piiramatus koguses raha laenata ning sellega võlakirju kokku osta.)

Plaani pooldajad (ja mõni vastanegi) osundavad, et euroala ääremaad on praegu sunnitud täitma rolli, mis tavaliselt kuuluks arenevatele riikidele. Tärkavaid majandusi iseloomustab Eichengreeni poolt „pärispatuks” ristitud asjaolu – võimetus laenata omaenda vääringus. Areneva maailma riigivõlakirjad (aga ka muud laenud) on harilikult dollarites, eurodes või mõnes muus rahvusvaheliselt käibel olevas valuutas. See tähendab, et häda korral puudub nendel riikidel võimalus raha juurde trükkida, et oma võlga tagasi maksta.

Valuutakriis tekibki siis, kui kerkib kahtlus, et riigil ei ole oma kohustuste katmiseks enam piisavalt välismaise raha reserve.

Sarnases olukorras on ka euroala riigid, kes ei saa samuti ise trükkida oma raha – selle hulka kontrollib EKP. Võlakirjade keskpangale müümine tähendab seda, et turule tekib raha juurde, kuna EKP ei suuda ilmselt sellisel hulgal võlakirjaoste steriliseerida (korjata turult ära samaväärses koguses raha kui ta võlakirju soetades välja paiskab) – järelikult läheb vääring odavamaks. Teisisõnu, kaupade-teenuste hind tõuseb, tekib inflatsioon.

Paremal juhul ei peakski EKP 3,5 triljonile eurole ligilähedastki summat välja käima

On ebaselge, kui palju Euroopa pangad lisakapitali vajavad. Sellepärast on neil raskusi rahaturgudelt laenu saamisega.

– lihtsalt enamikule turuosalistele mõjuks keskpanga otsus piisava argumendina.

Säärane tagatis ei ole usutav, kui sellega ei kaasne EKP inflatsioonisihi „kahe protsendi lähedal, aga mitte üle selle” ametlikku või vähemalt faktilist muutmist. Teadmine, et inflatsioonieesmärk enam ei kehti, mõjutab aga inimeste hinnatõusuootusi ja majanduses kipub nii olema, et see mida inimesed ootavad, teoks ka saab.

Inflatsiooniline lahendus oleks tõenäoliselt vastukarva põhjapoolsetele liikmesriikidele, iseäranis Saksamaale, kus inimeste kuklas kummitab endiselt 1920-ndate alguse hüperinflatsioon. Saksa keskpanga juht Jens Wiedmann on juba EKP praegusegi, lühiajalisena väljakuulutatud riigivõlakirjade ostuprogrammi vastu protesteerinud. Kõige halvem olekski tõenäoliselt olukord, kus EKP ostaks jupikaupa riigivõlakirju, paisates lõpuks turule hiigelsummasid.

Kolmanda lahenduse järgi peaks võlg-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

raha

ja maksudest kõrvale hiilimisest –, kuigi Kreeka riigieelarve tulude osakaal SKP-st on kõrgem kui näiteks USA-s, Jaapanis või Hispaanias. Mõni kreeklane omakorda eelistab süüdistada kokkuhoiumeetmetes põhjapoolseid riike, kes püüdvat nii oma pankasid päästa – kuigi algpõhjus seisneb siiski nende endi valitud poliitikute vastutustundmatuses. Tekib muidugi küsimus, kui võimalik sellises vastastikkuse usaldamatuse õhkkonnas euroala koospüsimine üldse on – näiteks juhul, et tunnistatakse sügavamate kärbete vajadust, ent võlglasriigid ei suuda siiski päris kõiki sihte saavutada. Suuresti sellepärast välistab enamik majandusteadlasi säärase võimaluse täielikult.

Tõenäoliselt tekib vajadus võlakirjad mingil moel ümberstruktureerida – muuta nende lunastustingimusi. lased riigieelarveid kärpima, kärpima ja kärpima, et oleksid lõpuks suutelised mingigi osa oma võlgadest tasuma. Ilmselgelt peaks kärped olema veelgi sügavamad kui praegu kavas, sest riigieelarve mahu vähenemine ja maksutõus pidurdab hädas riikide majandust, mis omakorda tähendab seda, et eelarveid ei suudeta tõenäoliselt kavandatud mahus täita.

Siinkohal tulevad aga mängu samad usaldusprobleemid, millele Gros viitas.

Põhjalas levivad poolmüütilised arusaamad kreeklaste laiskusest – tegelikult teevad kreeklased keskmiselt oluliselt pikemaid tööpäevi kui näiteks sakslased – september 2011

Tõenäoliselt peaks lisaks kärbetele ka võlakirjad mingil moel ümberstruktureerima – nende lunastustingimusi muutma (tõenäoliselt oleks see vajalik ka esimese lahenduse, eurovõlakirjade rakendamise puhul). Näiteks tagasimaksetähtaega pikendama. Eurodes nomineeritud võlakirjade üks vähetuntud eripära seisneb selles, et kui tavapärase võõras vääringus võlga võtja võlakirjad alluvad mõne muu riigi, näiteks USA või Suurbritannia jurisdiktsioonile, siis euroala riikide omad vastavad väljaandja riigi seadustele. Nii oleks euroala riikidel lihtne muuta oma seadusi nii, et võlausaldajatele surutaks peale näiteks pikem tagasimaksetähtaeg. Säärane samm oleks kasulik vähemasti selle poolest, et pangandussüsteem saaks (vähemalt mõneks ajaks) vägagi selgeks, kui erinevad euroala riigid omavahel ikkagi on. Samal ajal tähendab kaasneb sellega tõsiasi, et Euroopa pangad vajavad ääremaade riigivõlakirjadega saadud kahjumite katmiseks täiendavaid kapitalisüste. Selles, kui suuri täpselt, lähevad arvamused lahku.

IMF-i hinnangul (mille vastu Euroopa ametnikud raevukalt protestivad) vajavad Euroopa pangad 200 miljardi euro eest lisakapitali. Uudisteagentuuri Reuters analüütikute arvutuste järgi ulatuks taaskapitaliseerimisvajadus 140 miljardi euroni – kuna IMF ei ole arvestanud Saksa riigivõlakirjade väärtuse tõusust tingitud kasumiga. Seegi summa on aga kordades suurem, kui euroala ametlikud allikad väidavad.

Kuna seis Euroopa pankade kapitalise-

eritusega on segane, on neil raskusi rahaturgudelt laenu saamisega. Seetõttu ei ole pankadel vähimatki soovi ega võimalustki raha välja laenata, pigem hoitakse seda varuks, et võimalikku likviiduskriisi ennetada. Mis siis saab, kui pangad järsku enam laenu ei anna, on lähiminevikust vist paljudel meeles.

Praeguseni on euroalas püütud erilise eduta rakendada kolmandat lähenemisviisi. Edupuudusele on tublisti kaasa aidanud poliitikute püüded lõigata koera saba jupikaupa – tegutseda alles siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa. Üpris tõenäoline on, et sarnasel moel püütakse ka jätkata, mis tähendaks majandusele pikemat kehva suusailma perioodi. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble küll olevat kõmulehe Bild väitel Liidupäeva CDU/CSU fraktsiooni liikmetega kohtudes tunnistanud, et euroala riikide sügavam lõimumine on hädavajalik ja eeldab Lissaboni lepingu muutmist – olgu see protsess pealegi ülikeeruline. Mil moel see täpselt teoks saab, näitab aeg.

Võlakirja ABC Vanal ajal, kui võlakirjad olid veel paberist, oli nende küljes ärarebitavad osad, nii-öelda kupongid, mille peal oli kirjas, mis ajal kui palju raha võlgnikult võis intressina nõuda. Kui võlakirja nimiväärtus oli sada ja kupongil kirjas viis, siis oli võlakirja intressimääraks viis protsenti. Kui miskipärast oli põhjust veidi peljata, et võlgnik ei suuda lunastamistähtajal maksta, võlakirja väärtus langes ja turuhinnaks kujunes sellel näiteks 80. Intressina teeniti selle pealt aga endiselt viis ühikut aastas – intressimäär oli kerkinud 6,25 protsendini.

Kui võlgnik tahtis uut sajaühikulist võlakirja välja anda, siis pidi ta kupongile kirjutama juba 6,25. Kui aga mingil põhjusel leiti, et võlakiri on nimiväärtusest hinnalisem, selle hind kerkis näiteks 125 ühikuni – intressimäär, millega võlgnik saaks uue laenu, alanes aga neljale protsendile.

Analoogselt käib see ka tänapäeval – kui võla tagasisaamises on põhjust kahelda, võlakirja hind langeb ja intressimäär tõuseb.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

mit sloan management review

Autor: Michael S. Hopkins, MIT Sloan Management Review’ peatoimetaja • Fotod: Reuters, intern

Kuidas teha innovatsiooni, kui platvormid pidevalt liiguvad? Äri ja tehnoloogia platvormis muutuvad kiiremini kui kunagi varem. Mida toob see kaasa ettevõtete konkurentsivõitlusele?

Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

M

ood ja teadmised on kaks erinevat asja. Kuid juhtimiskirjandus – olgu see leitud mõne lennuvälja raamaturiiulitelt või möödunudkuiselt konverentsilt – ei näi seda alati tunnistavat. Enamik juhtimiskirjandusest positsioneerib vajalikuna kõike, mis on uus. Moes on ideed, mida te ei ole varem kuulnud, või vähemalt ei ole kuulnud sellel värskel kujul, millesse need on pakendatud. Moekus võrdsustatakse paremusega. Uudsus võrdsustatakse tarkusega. Ja kuigi iga intelligentne juht teab, et selline võrdsustamine on vale (kuna kes ei oleks näinud sadat juhtimismoeröögatust tulemas ja minemas? Kes ei oleks näinud nende tagajärjel organisatsioonile tekitatud kahju?), tarbime uusi moode sellest hoolimata. Me tarbime neid, kuigi tegelikult tahame me teadmisi, ja me ei hooli sellest, kas ideed on uued või vanad või midagi vahepealset. Me hoolime vaid sellest, et need oleks õiged – ja nende pakutav juhtimisnõu peaks ajaproovile vastu, mis omakorda aitaks meil ajaproovile vastu panna.

Kahjuks on sellega raskem toime tulla kui moega. Kuid just seda püüdis MIT Sloani Juhtimiskooli juhtimisprofessor Michael A. Cusumano teha, kui Oxfordi Ülikooli palus tal 2009. aasta viia läbi 13. iga-aastase Clarendoni juhtimisuuringute loengu. Nüüd on ta püüdnud vastata neile küsimustele oma uusimas raamatus „Staying Power: Six

Huvitav näide on Nissan, kellel ei olnud alguses eristavaid võimekusi.

Ma arvan, et on kaks asja, millele juhid peaks tähelepanu pöörama. Ja mõnes mõttes on tegu vastanditega.

Michael A. Cusumano

Enduring Principles for Managing Strategy & Innovation in an Uncertain World” (Oxford University Press, 2010).

Ta rääkis MIT Sloan Management Review’ peatoimetaja Michael S. Hopkinsiga oma raamatust ja sellest, millised omadused määravad kõige suuremal määral edukuse tänapäeva innovatsioonipõhisel maastikul.

•• Arvestades tehnoloogia muutumise kiirust ja selle mõju konkurentsile, millele peaks juhid oma ettevõtetes kõige rohkem tähelepanu pöörama, et need areneks ja edu saavutaks?

Üks on ärksus. Seda esineb erineval kujul, kuid põhimõtteliselt on tegu võimega kiiresti kohaneda muutustega või isegi neid ennetada ja juhtida. Ärksus oma kõige laiemal kujul mõjutab strateegilist mõtlemist, äritegevusi, tehnoloogilist innovatsiooni ning võimet teha innovatsiooni toodetes, protsessides ja ärimudelites. Ma ei suuda välja mõelda midagi olulisemat kui ärksa ettevõtte loomine, sest maailm muutub nii kiiresti ja prognoosimatult – toimuda võivad katastroofid, nagu tsunami Jaapanis, või kord sajandis aset leidvad innovatsioonid, nagu internet, või väiksemat mõõtu lammutavad innovatsioonid, nagu mobiilraalindus ja traadita tehnoloogiad.

Teine printsiip, millele iga juht peab

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

net

mit sloan management review

Auto on imeline platvorm teenuste loomiseks: laenud, liisingud, eluaegsed garantiid, hooldus, remont ja telemaatika. idufirmat, mis suudaks strateegia või toote esimese korraga paika saada, ja sageli ka mitte teise ega kolmanda korraga. Nii peavad nad olema oma strateegilises mõtlemises ja tehnoloogia arendamises paindlikud, et leida õige koht, õige strateegia, õige ärimudel.

mõtlema, on sügavate eristavate võimekuste arendamine, mis lubaks ettevõttel luua tooteid või uusi versioone toodetest ja teenustest, mis tõepoolest eristaks firma konkurentidest ning lubaks sel vastu pidada hoolimata strateegilistest vigadest või muudest ootamatutest muutustest konkurentsis ja turul.

Alustavad ettevõtted püüavad sageli liiga palju ja nii peab sundima neid fookustama.

Mõnikord peituvad need sügavad võimekused protsessides, nagu Toyota ainulaadsed „just-in-time” oskused tootmises ja tarneahela juhtimises, aga ka oskused tootearenduses ja projektijuhtimises, mis olid kõik arenenud järkjärguliselt 1930-ndatest ja 1950-ndatest. Teistel juhtudel on tegu sügava võimega mõista kliendi vajadusi – näiteks see, kuidas IBM on suutnud umbes saja aasta vältel aru saada, kuidas ettevõtted kasutavad ja töötlevad andmeid, tähendagu see mehaaniliste tabulaatorite või lampidega arvutusmasinate või moodsate tööjaa-

made ehitamist või pilveraalindusteenuste pakkumist ja avatud lähtekoodiga tarkvara projektide läbiviimist.

september 2011

•• Ma kujutan ette, et teil on tudengeid, kes samuti asutavad ettevõtteid. Kas ütlete neile, et „mida iganes muud teete, algusest peale peate kasvatama oma ettevõtet nii, et see suudaks olla ärgas”? Ütlen, mõningate hoiatustega. Alustavad ettevõtted püüavad sageli liiga palju ja nii peate sundima neid fookustama. Probleem seisneb selles, et ma ei ole kunagi näinud

Oma raamatus lõhun ärksuse idee neljaks printsiibiks: pigem võimekused kui ainult strateegia; pigem tõmbavad kui ainult lükkavad kontseptsioonid ja süsteemid; pigem ulatus- kui ainult mastaabisääst; ja rõhuasetus pigem paindlikkusele kui ainult ökonoomsusele. Näiteks on tulevik prognoosimatu, seega peab strateegia muutuma, kuid ettevõtted võivad endiselt luua ainulaadseid võimekusi, mis nii annavad stabiilse aluse uutele toodetele ja teenustele kui ka aitavad neil liikuda läbi muutuste.

Juhid peavad ka looma mehhanisme, mis „tõmbavad” infot turult milleski reaalajale lähedases, nagu kliendipõhised tootearendusprotsessid või tootehaldamissüsteemid, mis lubavad ettevõtetel muuta oma tootevalikut väga kiiresti. Mõne ettevõtte jaoks peitub saladus selles, et mitte teha kogu aeg plaane ja suruda tooteid välja turule, vaid leida mooduseid, kuidas reageerida väga kiiresti uuele infole või klientide ja teistelt partnerite kommentaaridele selle kohta, mida teete või kavatsete teha. Ulatussääst on siin samuti kasulik, sest kliendid tahavad sageli valikut uusi tooteid ja omadusi, kuid ei taha nende eest palju raha maksta. Ettevõtted peavad jõudma kaugemale tavapärasest mastaabisäästust ja leidma mooduseid, kuidas võimendada olemasolevat teavet taaskasutatavate komponentide ja raamistike kujul, et luua toodete ja teenuste valik nii ökonoomselt kui võimalik.

•• Kas võite tuua näite firmast, mis on muutunud uimasest ärksaks?

Kui mõtlen ettevõtetele, mis on suutnud hästi hallata üleminekuid või luua end uueks, tulevad mulle kohe meelde IBM ja Apple. IBM alustas elektromehaaniliste tabulaatorite ja kirjutusmasinate tootjana, Eesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

mit sloan management review

seejärel domineeris suurarvutite ajajärku, siirdus personaalarvutite valdkonda, aga kaotas selle lahingu Microsoftile ja Intelile.

Kuid ta kerkis taas esile meistrina internetiteenuste ja „avatud süsteemide”, nagu ka toodete ja iseäranis teenuste, mida suured ettevõtted kasutavad infotehnoloogia efektiivseks haldamiseks, vallas. Apple arenes välja suurepärasest tootefirmast, mis püüdis kontrollida kõike ja läks paar korda peaaegu pankrotti, kui kaotas lauaarvutilahingu Microsoftile. Kuid ettevõte on taas esile tõusnud palju laiema firmana, millel on mitu omaenda platvormi, siirdunud palju kaugemale arvutiärist multimeediaseadmete, nutitelefonide, digitaalsisu ja tahvelarvutite juurde.

Mis samuti tuleb meelde, on paljud ettevõtted, mis ei suutnud selliseid üleminekuid läbi teha, näiteks sellised suured riistvarafirmad nagu Digital Equipment Corp. Tegelikult, tarkvaratoodete äris, mida olen tublisti uurinud, on praeguseks kadunud umbes 75 protsenti börsifirmadest, mis olid olemas 1998. aastal – need on suletud või allaneelatud. Need ei eksisteeri enam iseseisvate ettevõtetena.

•• See on päris suur hulk ettevõtteid, kes ei suutnud kohaneda.

Suur üleminek tarkvaratoodete äris seisneb selles, et neist said teenustepakkujad, kes said tulu äriteenustest või pidevatest hooldusmaksetest. Kogu mudel pöörati pea peale.

Näiteks Siebel sisuliselt leiutas kliendisuhete haldamise vahendi. Selle tarkvara kasutas ühel või teisel kujul peeaegu iga suurem ettevõte maailmas ja firma sai 1990-ndatel tohutult kuulsaks, müües oma toodete litsentse sellises tempos, nagu neid kirjutada suutis. Siis, seoses internetibuumi lõhkemisega, hakkasid paljud inimesed Siebeli tooteid kalliks pidama. Teised ettevõtted olid mingil moel kopeerinud baastehnoloogia ja andsid seda tasuta kaasa teiste rakendustega, mida nad pakkusid. Ja siis Salesforce. com standardiseeris toote ja hakkas seda müüma teenusena palju väiksema raha eest ning kõvasti kasutajasõbralikumana.

Kõik need tegurid viisid Siebeli kokkuvarisemiseni; see kogus tohutuid kahjumeid, olles olnud üks ajaloo edukamaid tarkvarafirmasid. Firma ei läinud pankrotti, kuid võeti Oracle’i poolt üle.

Siebel ei suutnud välja arendada dünaa-

Autojagamisfirma Zipcar on näide sellest, kuidas tooted muutuvad aina enam teenusteks.

Tarkvaratoodete äris on praeguseks kadunud umbes 75 protsenti börsifirmadest, mis olid olemas 1998. aastal. milisi võimekusi – see on moesõna strateegia vallas. „Dünaamilised võimekused” puudutavad võimet mõista klienti ja võistelda mitte ettevõtte enda toodete põhjal, vaid sektori ja selle, mida kutsun konkurentide, partnerite ja kasutajate „ökosüsteemiks”, platvormil. Platvormide hulka on kuulunud Windowsi/Inteli arvuti operatsioonisüsteem, VHS või Betamax, isegi eBay ja Facebook.

Kui platvormi võrgustik kasvab ning rohkem inimesi ja ettevõtteid sellega kohandub, kasvab ka surve ettevõtetele eristada oma pakutavat selle platvormi raames.

Üks ettevõte, mis mulle huvi pakub, on Nissan, kellel ei olnud alguses eristavaid võimekusi. Ta ostis tehnoloogia USA-st: tegelikult ostis ta terve tehase ja veoautokonstruktsiooni ning tootis ameerika stiilis, kasutades väga lihtsat masstootmisliini. See ei olnud kuigi paindlik, kuid ettevõte tegi seda 30 aastat ja tegi seda väga edukalt.

•• Seega Nissanil oli võimekus, tegelikult.

Ta ostis selle. Ja tegelikult, millal iganes Nissanile väljakutse esitati, leidis too, et peab abi järele pöörduma firmast väljapoole.

Kui ettevõte tahtis üle minna 1930-ndatel ja 1940-ndatel sõjaväe tarbeks tehtud suurtelt veoautodelt üle väikeautodele, tuli tehnoloogia importimiseks minna Inglismaale, et luua veel üks ühisettevõte Austiniga.

Nissan oli algselt Toyotast kaugel ees, sest ameerika tehnoloogia importimine lubas ettevõttel asutada Jaapani esimese are-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

mit sloan management review

Põhiküsimus on: mille eest on kliendid nõus maksma?

••Kuid see ei olnud Nissani loo lõpp. Õige. Mida tegi Carlos Ghosn, Renault tegevjuht, kui Renault võttis üle Nissani, oli ettevõtte sundimine keskenduma mõnele asjale ja julgustamine olema disaini vallas nii loov kui võimalik.

Osa sellest võimekusest, mis lõpuks esile kerkis, oli minu meelest kantud üle Renault’st, kes on tuntud loovuse ja disaini poolest. Selle tõuke tulemuseks oli disainiloovuse õitseng Nissanis, kes keskendus väiksemale hulgale erinevatele mudelitele, kuid kellel lubati teha kenamaid asju valdkondades, nagu keredisain ja sisustus. See viis suure renessansini Nissani toibumises.

Ja ettevõtte läks pankrotist kasumisse ja tuleb ülemaailmselt üsna hästi toime.

nenud masstoodangutehase 1930-ndatel Yokohamas.

Toyota teisalt tegi kõike ise. Firma ei ostnud tehnoloogiat välismaalt ega palganud väliseid eksperte. Ta arendas välja kõik oma tooted, õppis, kuidas neid tehti. Ja selle käigus leidis Toyota tegelikult parema mooduse autode masstootmiseks. Siinkohal, väidan mina, arendaski Toyota välja sügava võimekuse tootmise ja majasisese inseneritöö vallas, põhimõtteliselt luues masstootmise 1940-ndatel ja 1950-ndatel uueks.

Nissanist, kuna ta ei olnud välja arendanud insenerivõimekust oma toodete loomiseks või oma tehaste disainimiseks, et neid tooteid valmistada, sai sabassörkija.

Tippautotooja koha võttis talt Toyota üle 1951. aastal ja seejärel libises ta aegamisi punkti, kus 1990-ndate algul vaatas tõtt pankrotiga. Ja müüs kolmandiku firmast Renault’le. september 2011

•• Ja see on uue disainivõimekuse väljaarendamise tulemus, ütleksite teie?

Jah. Nissan väidaks, et oli juba kogunud neid disainivõimekusi, õppides palju Austinilt, kuidas disainida väikseid autosid, ja Prince Motorilt mootorite inseneripoolest, kuid see ei ühendanud tegelikult neid asju ära, kuni prantslased tulid ja ütlesid: „Laske tuhandel õiel õitseda.” Neid võimekusi edendati moel, nagu seda varem ei tehtud.

•• Milliseid küsimusi peaks ettevõtted iseendale esitama, et välja selgitada, milline võiks olla nende jaoks parim võimekus, mida edendada?

Juhid peavad kindlasti endalt – ja kõige targematelt inimestelt, keda nad suudavad leida enda ümbert, ettevõtte seest ja väljast – küsima, millised on potentsiaalsed megatrendid, mis võiks nende äri tulevikus lammutada või muuta nende ärimudeli aegunuks. Sektorites, mida ma uurin, näiteks, on mitme viimase kümnendi jooksul olnud kerkimas kaks sellist trendi: tervet sektorit hõlmavate platvormide esiletõus üksikute toodete asemel ja teenuste või teenust meenutavate tooteversioonide kasvav tähtsus. Näiteks selgitab platvormidünaamika, miks Sony Betamax nurjus tarbetootena ja miks Apple’i Macintosh ei suutnud muutuda

domineerivaks personaalarvutiks. Teenusedünaamika selgitab ettevõtete, nagu Salesforce.com ja Zipcar, esilekerkimist.

Ma peaks selgitama neid trende veidi selgemalt. Ma defineerin sektoriplatvormi kui alustooteid või -tehnoloogiaid, mis loovad laia ökosüsteemi teistele toodetele ja teenustele, mille nende ümber on rajanud teised ettevõtted, kusjuures ökosüsteem muudab need põhitehnoloogiad või -tooted mingil moel väärtuslikumaks. Kõik on omavahel seotud. See toimub paljudes harudes, kuid iseäranis näeme seda tarkvara ning arvutite ja tarbeelektroonika vallas.

Teenuste esilekerkimine on põhimõtteliselt neid teenuseid tekitavate toodete tarbekaubaks muutumise pöördpooleks, iseäranis „kõvade” ehk reaalsete toodete puhul. Raamatus „Staying Power” väidan ma, et praegu valitseb nii innovatsiooni kui ka tarbekaubastumise kaksiktrend, mis tähendab, et tarbijad nõuavad pidevalt rohkem innovatsiooni või uusi omadusi või kenamaid asju, mida nad oma toodete või teenustega teha saaks – kuid nad tahavad maksta aina vähem raha. Nad tahavad maksta sama palju, kui nad maksavad Google’ile internetiotsingu eest, mis on mitte midagi. Nad tahavad maksta sama palju, kui nad maksavad avatud lähtekoodiga tarkvaratoote eest, mis on mitte midagi.

Tasuta tarnimine tekitab tohutu surve ettevõtetele leida muid mooduseid raha teenimiseks kui toodete müümine. Põhiküsimus on: mille eest on kliendid nõus maksma? Ja aina sagedamini ei ole vastus see, et nad on nõus maksma suurepärase toote eest.

Hulk ettevõtteid on pöördunud teenuste või tellimislepingute või teenusestatud versioonide poole oma toodetest, kus nad tarnivad väärtust ja personaliseerivad tooteid erilisel moel, mille eest kliendid on nõus maksma.

•• Mis toob meid tagasi teie varasema tähelepaneku juurde, kuidas ettevõtted peavad olema ärksad, ennetama muutusi ja arendama välja eristavaid võimalusi, nii et nad saaks luua uusi versioone toodetest või uusi teenuseid, mis paistavad silma.

Jah. Vaatame lähemalt IBM-i. IBM-i juhid eesotsas Lou Gerstneriga olid väga varakult päris osavad tarbekaubastumise probleemi tuvastamisel. Nad nägid seda kõigepealt IBM-i oma riistvara ja suurarvutite puhul ning seejärel nägid nad seda personaalarvutite puhul. IBM sai aru, et käimas olid Eesti innovatsiooniajakiri HEI

47

48

mit sloan management review

platvormisõjad, ja kuigi ettevõte oli ühe sellise uut tüüpi süsteemi arhitekt, ei saanud ta uut platvormi kontrollida.

IBM mõistis, et oli kaotanud kontrolli personaalarvuti üle Microsoftile ja Intelile.

Ta mõistis, et mujal maailmas olid väiksemate kuludega ettevõtted, mis tegid samasuguseid riistavaratooteid ja müüsid neid palju madalamate hindadega. Ta mõistis, et personaalarvuteid kasutatakse moel, nagu varem oli rakendatud suurarvuteid.

Ta mõistis, et riistvara eest miljoni dollari maksmise asemel tulevad ettevõtted toime, kulutades mõnel juhul vaid mõni tuhat dollarit.

Lou Gerstner, kes oli IBM-i juhatuse esimees ja tegevjuht aastail 1993 kuni 2002, ja tema võtmealluvad mõistsid, et arvutisektori ärimudel oli muutunud.

Platvormi lagunemine muutis põhimõtteliselt palju raskemaks riistavaraga raha teenimise. Ja üks alternatiiv oli arendada sügavamaid võimekusi teenuste vallas, mis aitasid klientidel kasutada uusi riistvara- ja tarkvaratehnoloogiaid, mis tulid koos personaalarvutite, interneti ja avatud lähtekoodiga tarkvaraga, nagu Linuxi operatsioonisüsteem.

•• IBM oli juba pakkunud tasuta teenuseid oma riistvarasüsteemide toena, eks ole?

Jah, täpselt. Aastakümneid. Nii seisnes nüüd väljakutse selles, kuidas need teenused tasuliseks muuta või neid võimekusi avardada. Ta läks ja ostis PricewaterhouseCoopersi IT-nõustamise haru. Ta ostis teisi firmasid, mille oli palju tarkvaratooteid suurte kliendibaasidega, kes vajasid erinevaid teenuseid ja kellel olid äärmiselt kasumlikud hoolduslepingud. Ja ta hakkas süstemaatiliselt müüma tarbekaubaks muutunud riistvara ärisid, nagu personaalarvutiharu, printerid, pooljuhid ja salvestussüsteemid. Ta püüdis välja mõelda strateegiat, kuidas tõmmata kokku oma oskusteave eri tüüpi süsteemide vallas ja kuidas integreerida need süsteemid klientide jaoks, samas aidates klientidel kolida interneti ja avatud süsteemide uude ajastusse.

•• Ma tahan veenduda, et ma mõistan valikuid, mis IBM-i ees seisid. Firma ei suutnud kontrollida personalarvuti platvormi; see oli aina enam tarbekaubaks muudetud. Selle asemel, et kasutada enda paku-

Lou Gerstner

tavaid teenuseid riistvara toetamiseks, mis oli tema äri keskmeks, kavatses ettevõte nüüd müüa riistvara eeskätt selleks, et... ...et tekitada nõudlust teenuste järele.

•• Tekitada nõudlust teenuste järele, OK. Seega, arvestades turumuutuseid, mida IBM on läbi teinud, kirjeldaksite IBM-i ärksana?

Jah, kirjeldaksin. Absoluutselt.

•• Kuidas te selgitaksite seda ärksust, iseäranis kuna IBM on sedavõrd tohutu ettevõte? Mis seda võimaldas? Juhtimine? Midagi firmakultuuris?

Ma arvan, et see kõik algab Gerstnerist.

Ma hindan teda kõrgelt ja ma hindan kõrgelt ka inimesi, kes temaga koos töötasid ning teda järgisid. Teil on võib-olla meeles, et just enne kui Gerstner tuli pardale, oli talle eelnenud tegevjuht, John Akers samuti adunud IBM-i kinnijäämist vale platvormi maailma, sest tema äridest moodustas riistvara liiga suure osa, ja vajadust läbi teha suur muutus. Kuid tema otsus, mida kunagi ellu ei viidud, oli lõhkuda ettevõte mitmeks sõltumatuks äriks, et see muutuks ärksamaks. Idee seisnes IBM-i jagunemises suurarvutite ettevõtteks, teenustefirmaks, tarkvaraettevõtteks ning väikest riistvara, nagu tööjaamu ja personaalarvuteid tootvaks firmaks. Mõeldi, et väiksem oleks parem ning tooks kaasa detsentraliseeritud ja kiiremad otsused.

Tootetsükkel muutub aina kiiremaks. Mõni inimene väidab, et Google on endiselt pidevas beetajärgus.

Kuid siis tuli Gerstner – ja mäletage, ta oli olnud infotehnoloogiajuht American Expressis, IBM-i kliendi juures, ja ta nägi asju kliendi vaatenurgast. Internet ei olnud veel peale tulnud, aga ettevõtted rakendasid suurte masinate kõrval väiksemaid seadmeid ja erinevat tarkvara. Gerstner nägi selles probleemi, mida saaks ravida klientidele integreeritud lahenduse või vähemalt lahenduse strateegia tarnimisega.

Ta ütles: ei, me ei jagune, kuid me mõtleme välja, kuidas asju korraldada paremini, kuidas mõelda paremini, kuidas plaanida paremini.

IBM tegi hulga uuringuid ja sai aru, et firmas oli kõiksugu protsesse, mis pidid kindlustama kvaliteedi, aga tõid kaasa ka äärmise aegluse kõige uue arendamisel.

Erinevad turud, nagu personaalarvutite turg ja hiljem interneti turg, nõudsid palju kiiremaid otsuseid. Need ei nõudnud

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

mit sloan management review

IBM sai aru, et firmas oli kõiksugu kvaliteeti tagavaid protsesse, mis tõid kaasa äärmise aegluse kõige uue arendamisel. veraalinduseks – kõik see sündis neist initsiatiividest.

Teate, nende harude süda käib nüüd palju kiiremini. Suurarvutite sektori tsükkel kestis jämedalt neli või viis aastat, sest nii kaua võttis uue suurarvuti arendamine aega. Personaalarvuti kutid töötasid ühekuni kahe- kuni kolmeaastastes tsüklites, kuna rakendustes oli see märksa kiirem.

Kui Netscape ilmus, toimis see kuuekuulises tsüklis ja iga mõne kuu tagant ilmusid välja uued tooteversioonid või uued versioonid pidevalt beetajärgus olevatest toodetest. Ja mõni inimene väidab, et Google on endiselt pidevas beetajärgus.

IBM tegi ülemineku, sügavalt kiirendades oma plaanimistsüklit igakuiste koosolekuteni. Tippjuhid hakkasid osalema sügaval organisatsioonis, mitte istuma üleval. Ettevõttele jäi endiselt plaane, mis vältasid üks kuni kolm aastat ja mõnikord kaugemalegi tulevikus, kuid ta pani ka kõrvale raha, et juhid saaks rahastada võimalusi, kui neid märkavad. Ettevõte tegi palju asju õigesti. samasuguseid kvaliteedistandardeid, vaid teistsuguseid standardeid. Ja nii IBM detsentraliseeris oma otsustusprotsessi, aga ilma ettevõtet füüsiliselt lammutamata. IBM reorganiseerus väikeseks hulgaks rühmadeks, mis kaardistasid paremini seda, kuidas kliendid pidid uusi tehnoloogiaid integreerima.

•• Firma muutus võrdväärseks osadeks lõhutud ettevõttega, kuid siiski integreerunuks. Õige. Üks tükk oli ainult tarkvara, teine teenused, kolmas riistvarasüsteemid. Need tükid pidid koos töötama, nii lõi IBM nõukojad. See lõi tärkavate äride võimaluste rühma, mis püüab plaanipäraselt toita ja edendada ärisid, mis varasemasse ärisse loomulikul moel ei mahtunud. Avatud lähtekoodiga tarkvara, WebSphere tehnoloogia kui kõikjal olev raalindus, mida nüüd hüütakse pilseptember 2011

•• Mainisite „teenusestamist”. Võite selgitada, mida selle all mõtlete?

See, mida kutsun teenusestamiseks, on peaaegu kõikjal ja see on ülioluline ärimudeli muutus. See juhtub siis, kui asjad, millest oleme mõelnud kui tootest, muutuvad teenusteks, ning hõlmab erinevaid mooduseid, mis luuakse nende teenuste tarnimiseks ja nendelt läbi erinevate hinnamudelite raha teenimiseks.

Auto näiteks on imeline platvorm teenuste loomiseks, laenud, liisingud, eluaegsed garantiid, hooldus, remont ja tulevikus telemaatika – kõik navigatsioonitehnoloogiatest kuni mobiiltelefonile internetiallikaks olemise või tagaistmel olevatele lastele mõeldud filmideni. Autotootjad on tõesti selle mudeli võtnud ja hoo sisse saanud, sest enamikul neist on olnud raskusi toote müümiselt raha teenimisega.

Teine näidete komplekt on mugavad liisingu- või laenumudelid, nagu Zipcar, mille muudab võimalikuks satelliitidelt allalaaditav tarkvaratehnoloogia, et rendiautod lahti lukustada ja hoida pilk peal, kes teeb mida ning kus sõidukid on.

Teenusestamine on toimunud muusikatööstuses. Inimesed ei taha muusika eest maksta, aga nad võivad tegelikult maksta tellimislepingu eest. Ajalehesektorit ning ajakirjade ja raamatute kirjastamist on kõiki laastanud see tarbekaubastamise ja digiteerimise trend ning nemadki uurivad tellimislepingute müümise võimalusi.

Tuleb teisigi hinnamudeleid, mis meenutavad rohkem pidevaid teenuseid kui vaid toodete jada. Loomulikult, mis nende eest makstakse, on endiselt küsimärgi all.

Need ökosüsteemid, tundub mulle, on muutunud aina komplekssemaks. Sellest tulenevad nii ohud kui ka võimalused.

Kuidas saavad firmajuhid tõhusalt ette kujutada, milline nende ökosüsteem saab olema tulevikus? Üks asju, millest algusest peale aru saada, on lihtsalt see, milline väärtusahel või ökosüsteem näeb välja täna? Millised on erinevad hinnad? Millised on erinevad osad? Kui palju raha saab nendes erinevates osades teha? Millised võimekused on teie firmal või kas saaks soetada või arendada midagi, et siirduda selle väärtusahela või ökosüsteemi muudesse osadesse?

Mõni ettevõte on eristanud end puhta kvaliteedi kaudu. Võtke autoosade tarnija, nagu Robert Bosch. Tema on suutnud auto tarbekaubastamise üle elada, luues platvorme platvormide sees. Tema kütuse sissepritse süsteemid on maailma parimad ja maailma parimad ettevõtted lähevad nende süsteemide hankimiseks Boschi juurde. Boschi toodetest saavad tegelikult platvormiks, mille ümber autotootjad ehitavad oma mootori osad.

Võtmeks on leida see, milles ettevõte saab arendada oskusteavet. See püsiv oskusteave aitab kanda firmat läbi lammutavate muutuste.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2011. Kõik õigused reserveeritud.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Tõnis Mäe, EAS-i Start-Up Eesti programmijuht

•

Foto: EAS

Mis imeloom on startup?

E

i ole vaid musta ja valget. Maailm on täis värve. Nii ei ole ka läbinisti head ja halba. Mõni halb asi võib muuta asju hoopis paremaks. Kui ma hiljuti rääkisin ühe noore alustava ettevõtjaga, siis mainis ta oma äri põhjusena masu. Tal ei olnud lihtsalt tööd ja ta pidi midagi välja mõtlema – realiseeris oma ammuse äriidee ja hakkas tegutsema.

Kuna ta pani sellesse tegevusse oma kire, saavutas ta ka tulemuse.

Võib-olla ongi masu selleks põhjuseks, miks Eesti on maailma startup-maastikul silmapaistval kohal. Meil ei ole küll koguseliselt selliseid numbreid ette näidata nagu näiteks USA-l, aga kui startup-kogukonnas täna keegi mainib Eestit, siis pigem noogutatakse kui küsitakse „mis maa see on?”.

Mis siis on startup? Otsetõlkes võiks ju öelda, et alustav ettevõte. Aga Stanfordi professor Steve Blank eristab kuut tüüpi alustavaid ettevõtteid.

Kaks esimest gruppi ongi tüüpilised alustavad ettevõtted. Esiteks – inimesed, kes alustavad sellise tegevusega, mida armastavad, on nn elustiili ettevõtjad. Sageli neil ei olegi rohkem töötajaid peale iseenda. Teise grupi ettevõtjad on väikefirmad, mis alustavad oma väikest äri pereliikmetega või mõne palgatöölisega. Nende ambitsiooniks on pere ära toita ja nad ei plaanigi suureks kasvada.

Need, mida me põhiliselt tunneme startup -ettevõtetena, moodustavad kolmanda grupi ettevõtjaid. Nad on loonud oma äriidee kohe suurena. Nende ambitsioon on algusest peale vallutada maailm ja luua suurfirma.

Neljas grupp ettevõtjaid on sarnane eelmisega, aga selle erinevusega, et nad käivitavad eskaleeruva ärimudeli, kuid nende eesmärk ei ole ise suurfirmat luua, vaid see ärimudel mingile suurfirmale maha müüa.

Viienda grupi startup’id on suurte firmade arendusüksused, kes püüavad selle firma äri pidevas arengus hoida.

Need on kõige raskemas seisus olevad

Tõnis Mäe

startup’id, sest suured firmad panevad neile peale ka suure firma reeglid.

Ja viimase, kuuenda grupi, moodustavad sotsiaalsed startup’id. Nad ei ole vähem ambitsioonikad kui kolmanda või neljanda grupi ettevõtjad, kuid nende ambitsiooniks on teha maailmas midagi paremaks. Raha teenimine omanikele ei ole nende eesmärk.

Eesti praegused kolmandas ja neljandas grupis tegutsevad noored tegijad ei ole veel jõudnud suurfirma moodustamiseni ega ole ka oma ärimudelit veel ühelegi suurele firmale ka maha müünud.

Aga tähtsamaks kui teenitud raha mõõdetakse startup -maailmas edenemist.

Uued ärimudelid on seotud suure riskiga.

Enamik katseid ebaõnnestuvad. Seega peab suurelt mõtleval ettevõtjal olema tohutult usku oma ideesse ja indu edasi minna ka siis, kui tulemusi veel ei paista. Riskijulgus on startup -ettevõtja kõige tähtsam iseloomuomadus.

Teine iseloomulik omadus, mis kaasneb startupindusega, on ebaõnnestumise aktsepteerimine. Praegune Euroopa (sealhulgas ka Eesti) ühiskond peab siin veel palju õppima. Kõik äriplaanid on oletused ja ilma proovimata ei ole võimalik teada, kas idee töötab või mitte. Või nii nagu Edisson vastas reporteri küsimusele pärast tuhandendat ebaõnnestunud katset hõõglampi leiutada: „Ma ei ole tuhat korda ebaõnnestunud. Hõõglambi leiutamine sisaldab lihtsalt tuhat sammu.” Ühiskond peab õppima austama inimesi, kes julgevad proovida ja ka ebaõnnestuda. Ja mida rohkem on selliseid innukaid inimesi, seda kiiremini õpib ka ühiskond innovatsiooni aktsepteerima.

Majandust toetavad nii elustiili ettevõtjad kui ka suurfirmad. Aga olla startup-ettevõtja, kes loob maailma midagi uut, on suur väärtus mitte ainult sellele ettevõtjale, vaid ka ühiskonnale. Innovatsioonivõimekus on see, mis eristab ühte majandust teisest. Eesti on siin paari viimase aasta jooksul tublisti edenenud.

Võimalik, et just tänu masule.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

september 2011

Vägi

Rhonda Byrne See on uus käsiraamat “Saladuse” autorilt, mis räägib universumi suurimast jõust – Väest, et saaksid kõik, mida tahad.

Ilma Väeta ei oleks sa sündinud. Ilma Väeta ei oleks meie planeedil ühtki inimest. Iga avastus, leiutis ja inimlooming tuleb Väest. Ideaalne tervis, suurepärased suhted, karjäär, mida armastad, elu tulvil õnne, vajaminev raha, et olla, teha ja omada seda, mida armastad – see kõik tuleb Väest.

Kuidas edukad inimesed mõtlevad John C. Maxwell

Koguge kokku edukad inimesed kõigilt elualadelt ja mõelge, mida ühist te neis leiate? Nende mõtteviisi. Raamat „Kuidas edukad inimesed mõtlevad” on tänapäevases kiires elutempos täiuslikult kompaktne lugemisvara. Õpite hoomama üldist pilti, keskendudes samal ajal oma mõtlemisele. Need üksteist tõhusa mõtlemise juurde viivat teed aitavad selgelt näha rada isikliku eduni.

Puhkamise jõud Matthew Edlund

Paljud meist arvavad, et väsimus ja loidumus on täiesti normaalsed igapäevase elu osad. Aeg on suhtumist muuta. Kõik me ihkame tunda ennast värske ja puhanuna.

See on võimalik! Raamatust leiate kava, mille abil ravida unehäireid, kurnatust, kasvatada elurõõmu ja vähendada kehakaalu.

Hetk. 12 sammu parema elu poole

Kristjan Otsmann

Sellest raamatust leiad praktilisi näpunäiteid, kuidas vältida läbipõlemissündroomi, võõrandumist lähedastest ja uppumist hõivetöö mädasohu. Ja kuidas teha nii, et õhtul oleks võimalik hea tuju ja tänuga möödunud päevale tagasi vaadata. „Hetk“ on raamat just sulle, kui oled märganud, et segadus sinu ümber ei ole enam ammu sajaprotsendiliselt loominguline.