HEI 2011 11

E e s t i

i n n o v a t s i o o n i a j a k i r i

lk 12 » majandusareng kas hiina draakon õpib ka lendama?

lk 27 » eesti firma tahaks seda opa-tunnet

lk 45 » intervjuu kuni kreekat elus hoiate, seni hoiate ka kõiki teisi elus

Nr 35 (44) • November 2011

LK 34 » ettevõtja

Lilli Jahilo: edu ei ole rahas mõõdetav

LK 16 » mit sloan management review

Tarbija-innovaatori ajastu LK 28 » uurimus Mida väikeettevõtjad tegelikult tahavad?

HEI internetis » hei.eas.ee

Tule ekspordikoolitustele!

Jätkuvad EASi, Turundusproff OÜ ja Eesti KaubandusTööstuskoja koostöös korraldatavad ekspordivaldkonna koolitused.

Novembrikuu koolitused toimuvad 01.11.2011 Internetiturunduse koolitus Tartus 03.11.2011 Brändi loomise koolitus (vene keeles) Tallinnas 15.11.2011 Müügivõrgu loomise ja arendamise koolitus Pärnus 16.11.2011 Turu-uuringute koostamise koolitus Pärnus 17.11.2011 Välismessikoolitus Pärnus 24.11.2011 Brändi loomise koolitus Rakveres 30.11.2011 Internetiturunduse koolitus Jõhvis

Täpsem info koolituste kohta ja registreerimine www.eas.ee/ekspordikoolitused

Eksport toob sisse

Juhtkiri

Endiselt – mis see innovatsioon ikka on?

S

elle HEI numbri põhiteemaks võiks olla küsimus: kust kohast tuleb innovatsioon? Mis omakorda seondub igipõlise küsimusega: mis on innovatsioon?

Kui 5. oktoobril suri Apple’i kaasasutaja Steve Jobs, avaldas terve maailm järelehüüdeid suurele innovaatorile ja äriliidrile. Neli päeva hiljem lahkus elavate kirjast programmeerimiskeele C autor ja operatsioonisüsteemi Unix (kes ei tea, mis asjad need on, siis eks uurige välja) üks loojatest, kelle surma märkasid vaid vähesed asjatundjad. Tema nime, Dennis Ritchie, aga ei suuda meelde tuletada ka paljud sellised inimesed, kes kogu elu infotehnoloogiamaailmas töötanud. Ritchie oli 40 aastat telekommunikatsioonikontsernide teadus- ja arendusosakondade tagasihoidlik töötaja. Kas polnud tema teened aga vaat et suuremadki?

Kui nüüd vaadata innovatsiooni seisukohast, siis... läheb asi keeruliseks.

Järgides rangemat sõnastust, mille põhjal innovatsioon on ellurakendatud uuendus, mis on ettevõttele majanduslikku kasu toonud, siis C keele kasulikkust otseselt Bell Labsile on raske mõõta, Unixi pealt firma tulu ei saanudki, sest arvutiäris osalemine oli ettevõttel konkurentsiameti poolt keelatud. Nii polnukski Ritchie nagu mingi innovaator, lihtsalt leiutaja. Teiste inimeste leiutiste ilusamaks ja käepärasemaks disainija Jobs aga on selle määratluse järgi innovaatori musternäide.

Samuti ei ole säärase definitsiooni alusel innovatsiooniga erilist pistmist kahe selles numbris pikemat käsitlust leidnud valdkonna, sotsiaalse innovatsiooni ja tarbijate poolt läbi viidava innovatsiooni esindajatel. Esimesed ei taotle tavaliselt kasumit, vaid elu paremaks muutumist, teised aga teevad uusi asju peaasjalikult iseenda otstarbeks ega viitsi neid reeglina patenteeridagi. On siis tarbijate innovatsioon üks õige innovatsioon või saab see innovatsiooniks alles siis, kui keegi seda äriliselt rakendab? Või tasuks innovatsiooni jaoks siiski mingid laiemad piirid kasutusele võtta, kui seda sõna niikuinii säärases tähenduses kasutatakse?

Puruneb ka paljulevinud müüt, et innovatsiooni ja tööhõive arendamiseks tuleb võimalikult palju aidata väikeettevõtjaid. Värske uurimuse järgi nimelt ei olegi enamikul neist sunnikutest kavas ei midagi eriliselt uudset teha ega ka mainimisväärselt uusi töötajaid palgata. Pigem tahaks nad tagasihoidlikult oma väikses, sageli teenindussektorisse kuuluvas nišis askeldada. Ära tasuks aga kiiresti kasvavate nii-öelda gasell-ettevõtete toetamine. Siit jälle küsimus – kuidas neid eristada ja palju see eristamine maksma läheb?

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

lk 5 » uudised ajujahile esitati 300 ideed lk 8 » intervjuu rumeenia innovatsioon ei pruugi innovatsiooniks olla suurbritannias lk 12 » majandusareng kas hiina draakon õpib ka lendama? lk 14 » intervjuu disainimeeskond peab koosnema erinevatest inimestest lk 16 » mit sloan management review tarbija-innovaatori ajastu lk 24 » ted kus kohtuvad head ideed? lk 26 » eesti firma reklaam ei jäta teid enam rahule lk 27 » eesti firma tahaks seda opa-tunnet lk 28 » uurimus mida väikeettevõtjad tegelikult tahavad? lk 30 » inimkapital võitmaks sõda talentide pärast vajab eesti talendipoliitikat lk 34 » ettevõtja lilli jahilo: edu ei ole rahas mõõdetav lk 36 » firma kuidas pankroti äärel lego hiinlastele tootmises ära tegi lk 39 » trükitööstus kirjastamise tulevik: raamat nõudmisel lk 42 » mit technology review krüptovaluuta lk 45 » intervjuu kuni kreekat elus hoiate, seni hoiate ka kõiki teisi elus

KOLLEEGIUM

Peatoimetaja: Erik Aru, erik.aru@epl.ee Projektijuht: Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Kujundus: Timo Viksi, timo@epl.ee Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151

Priit Karjus, Ajutrust Konsultatsioonid, juhtiv partner

Trükk: Printall

Aavo Kokk, Catella Corporate Finance, partner Kitty Kubo, Eesti Arengufond, arenguseire divisjoni juht

Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee

Ahti Kuningas, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, asekantsler Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut, juhtiv teadur

Reklaam: Artur Jurin, artur.jurin@epl.ee, tel 680 4517

Juku-Kalle Raid, riigikogu liige, ajalehe KesKus peatoimetaja Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverents, partner, tegevjuht Aivo Vaske, siseministeerium, regionaalministri nõunik Madis Võõras, EAS, innovatsioonidivisjoni nõunik

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

5

Uudised

 Ajujahile esitati 300 ideed vad edasi sada tugevamat ideed. Edasi selgitatakse 20 silmapaistvamat ideed, mille esitajad saavad osaleda Ajujahi koolitusprogrammis ja mentorite käe alla oma äriideid edasi lihvida. Järgne-

valt valib žürii kaheksa finalisti, kes saavad juba enne lõppvõistlust 2000 eurot, mida vastavalt oma äranägemisele idee heaks kasutada. Ajujahi võitja selgub 2012. aasta mais toimuval auhinnagalal.

Foto: Tanel Meos, Delfi

95 000-eurose auhinnafondiga ettevõtluskonkursile Ajujaht laekus tähtajaks 300 ideed, millest üle kolmandiku on tänavu IT-valdkonnast. Ajujahi ellukutsuja on EAS Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

Ajujahi ühe läbiviija, Tallinna Teaduspark Tehnopoli juhatuse liikme Pirko Konsa sõnul näitasid tänavused äriideed, et Eestis on IT-teemad jätkuvalt populaarsed ning sellega tahetakse ja osatakse ka äri teha. „Sel aastal pakuti näiteks laia valiku erinevate veebi- ja nutitelefoni rakenduste kõrval ka reaalseid seadmeid tarkadest sensoritest kuni GPS-liiklusjuhtimissüsteemideni,” ütles Konsa.

Konsa sõnul esitati tänavu ideid mullusega võrreldes samaväärselt ning ka projektide valdkondade jaotus oli sarnane. Enam kui kolmandik kõigist ideedest – 112 olid IT-valdkonnast. Tööstuse ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnast laekus mõlemast 35 ideed ning energeetika ja keskkonna sektorist 20. Mullusel konkursil ilma teinud biotehnika ja meditsiini suunal tuli 11 ideed ning üldise kategooria alla mahtus 68 rakendust.

Ajujahile esitatud ideed läbivad mitu hindamisvooru. Eelhindamisest pääse-

Kahe viimase ajujahi võitjad on olnud seotud botaanikaga – Annika Goroško (Virtual Garden) ja Mattias Lepp (Click&Grow)

 Eesti asub metaandmete kasutuselt Euroopa esirinnas Andmeid kirjeldavate andmete rakendamiselt jagab Eesti EL-is esikohta Tšehhiga.

EL-i värske uuringu järgi on Riigi Infosüsteemi Haldussüsteem (RIHA) liikmesriikide metaandmete varamute seas viieastmelise küpsusmudeli (maturity model) järgi kõrgel neljandal tasandil (open reusable metadata).

RIHA osakonna juhataja Aili Ilvese sõnul on Euroopa Liidus piiriüleste avalike e-teenuste arendamine oluline ja selle eeldus on kvaliteetsed metaandmed. Ta tõi näite, et kui näiteks Portugali kodanikul tekib vajadus Eestis oma elamist, tööd või ettevõtlust korraldada, siis peab infot saama ka kohale

november 2011

sõitmata. See eeldab erinevate Euroopa riikide infosüsteemide sujuvat koostööd ja uute avalike teenuste väljaarendamist. Selle jaoks peab aga teadma metaandmeid ehk seda, millised andmed on olemas ja kust neid leida võib. Samuti on vaja mõistete, terminite ja andmestruktuuride ühtlustamist.

Näiteks lahter „perekonnaseis” võib Belgias ja Eestis mõnevõrra erineda, seda nii mõiste sisu kui ka tehnilise esituse poolest.

Infosüsteemide omavahelises suhtluses ei tohi olulised tähendused kaotsi minna. „Teadmine teistes liikmesriikidest tehtud süsteemidest on oluline ka selleks, et „ra-

tast uuesti ei leiutataks”,” selgitas Ilves.

Teine oluline suund on avaliku sektori andmete avamine (open data). Riigi andmete kättesaadavaks tegemiseks tuleb esmalt kättesaadavaks teha metaandmed.

Metaandmete varamud on loodud mitmetes EL-i liikmesriikides. Eesti avaliku sektori metaandmete varamu on Riigi infosüsteemi haldussüsteem RIHA: https://riha.eesti. ee. Varamusse on koondatud Eesti avaliku sektori kõigi e-teenuste, infosüsteemide ja andmebaaside tehnilised kirjeldused ja info, mille abil suudavad süsteemid omavahel andmeid vahetada.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

6

Uudised

 Eestlaste osalusega projektid said EL-ilt ligi üheksa miljonit eurot

 Päikeseenergia laadimispunkt TTÜ tudengimaja kohvikus

Euroopa Liidu Läänemere programmi järjekordses voorus said ühtekokku ligi üheksa miljoni eurose toetuse ka neli eestlastest osalistega projekti.

Kahe Tartu Ülikooli ja Tartu teaduspargi osalusega projekti eesmärgiks on luua ettevõtetele innovatsiooniks sobilik keskkond ning kindlustada teadmussiire. Baltic Landscape, kus lööb kaasa Eesti Maaülikool, püüab tagada Läänemere piirkonna metsamaastiku jätkusuutlikkust. E-tervise Sihtasutus ja Eesti Perearstide Selts aga on PrimCare IT partnerid, mille sihiks on infotehnoloogia abiga vastu töötada ajude äravoolule Läänemere äärealade tervishoiusektoris.

Tallinna Tehnikaülikooli Säästva Arengu Klubi avas päikeseenergial töötava laadimispunkti TTÜ uue tudengimaja kohvikus.

Nüüd saavad kõik tipikad ja tudengimaja külalised, kes tahavad kasutada puhast päikeseenergiat oma arvutite ja mobiilide laadimiseks, teha seda laadimispunktis tudengimaja kohvikus.

Päikeseenergia kasutamiseks pimedal ajal on päikesepaneelid ühendatud akudega.

Päikesepaneelide poolt täislaetud akudest piisab nelja sülearvuti aku laadimiseks. Süsteemi projekteeritud võimsus on 300 vatti.

Laadimispunkt avati ametlikult 12. oktoobri õhtul.

Euroopa Liidu pea 11 miljoni euro suuruse toetuse pälvisid kokku kuus riikidevahelist regionaalarengut soodustavat projekti. Tartu Ülikooli füüsika instituudi direktori Marco Kirmi sõnul loovad projektid Eesti ettevõtjatele võimaluse saada osa Läänemere piirkonna rikkalikust teadustaristust. „Seda eelkõige nn puhaste ruumide kasutamise näol, aga ka läbi võimaluse kasutada tippaparatuuri suurtes uurimiskeskustes koostöös meie teadlastega,” ütles Kirm ja selgitas, et puhaste ruumide all mõeldakse siin eelkõige täiesti tolmuvabu, kontrollitud osakeste arvuga ruume, mis on vajalikud uute materjalide loomiseks ja katsetamiseks.

 Tartu Ülikool viib läbi populaarteaduslike videoklippide konkursi Tartu Ülikool korraldab teist aastat järjest õpilaste ja tudengite populaarteaduslike videoklippide konkursi, mille peaauhind on tuhat eurot.

Kõikide Eesti üldharidus- ja kutsekoolide õpilastelt oodatakse kaastöid teemadel: - Elu aastal 2042 - Miks tasub energiat säästa?

- Tuleviku kool Eesti kõigi kõrgkoolide tudengid on oodatud väntama lõike teemal:

- Elu aastal 2042 - Kui roheline on roheline tegelikult?

- Eesti teadussaavutus, mis vallutab maailma Mõlema kategooria peaauhind on rahaline preemia väärtusega tuhat eurot.

Teise koha auhind on 500 ja kolmanda koha puhul 250 eurot. Lisaks selgitatakse kahe kategooria peale kokku publiku lemmik, kes pälvib auhinna suuruses 250 eurot. Osaleda saab nii üksi kui ka kollektiivina. Kuigi kõige olulisem on idee, ei ole

aga vähemtähtis video tehniline kvaliteet, näitlejameisterlikkus, operaatorioskused ja oskus vältida pseudoteaduslikku sohu uppumist.

Klipp maksimaalse pikkusega kolm minutit tuleb konkursilehe kaudu laadida YouTube’i keskkonda. Klippe saab esitada kuni 15. jaanuari keskpäevani. Täpsemad konkursi tingimused leiab aadressilt ja esita oma video: www.novaator.ee/video Konkursi läbiviimist toetavad haridus- ja teadusministeerium ning SA Archimedes.

 Logica Eesti võitis rahvusvahelisel konkursil auhinna Logica Eesti kosmosemeeskond võttis vastu kolmapäeval Münchenis Euroopa satelliitnavigatsiooni võistlusel „Galileo masters” oma esitatud idee eest Eesti regiooni esikoha auhinna. Eesti meeskonna idee muudab tulevikus elu lihtsamaks neil, kel on korraga nii elektriauto kui ka nutitelefon.

Kosmosemeeskonna välja töötatud navigeerimissüsteem oskab leida üles kõik laadimisjaamad, mis jäävad auto teekonnale. Samuti arvestab rakendus juba ette aega, mil juht peab oma elektriautot laadima. Lisaks broneerib uus süsteem laadimisjaama lähtuvalt sellest, kus pa-

rajasti on vajalikul kellaajal vaba koht olemas.

Logica Eesti kosmosemeeskonna juhi Andreas Sisaski sõnul võiks uut süsteemi Eestis võimalikult kiiresti rakendada. „Ma arvan, et täna oleks viimane aeg seda reaalelus katsetama hakata, sest varsti ehitatakse elektrijaamade taristu valmis ja autod jagatakse välja. Hiljem, kui elektriautod on juba kõikjal rohkem mõjule pääsenud, on raskem potentsiaalsete investorite huvi Eesti poole pöörata,” lisas Sisask.

Euroopa satelliitnavigatsiooni võistluse peakorraldaja on Saksamaa Innovatsioonikeskus, mille partneriks on Euroopa kos-

moseagentuur. Kokku osales võistlusel 23 riiki või regiooni. Lisaks Euroopa riikidele veel ka riigid Aasiast, Põhja- Aafrikast ja Ameerikast. Peavõit läks USA-s väljatöötatud ideele, kus navigeerimisjuhiseid ekraanil ei kuvata mitte kaardile, vaid tegelikule linna- või maastikuvaatele.

Logica on ligi 40 000 töötajaga 40 riigis tegutsev, üle 40-aastase kogemusega ja üle nelja miljardi euro suuruse aastakäibega rahvusvaheline äri- ja infotehnoloogiateenuste ettevõte. Eestis töötab Logica Tallinna ning Tartu kontorites kokku ligi sada töötajat, kes pakuvad IT-teenuseid klientidele nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Uudised

 Õiguslahenduste e-keskkond tõi välja uue teenuse Dokud.ee tõi turule uue teenuse, mis pakub õiguslikku abi ilma šokeerivate arvete ja kallite tunnitasudeta. „Tuhandete eestimaalaste jaoks on kvaliteetne õigusteenus kõrge hinna tõttu raskesti kättesaadav olnud,” sõnas ettevõtte juht Mihkel Randrüüt. „Dokud.ee toob aga teenused kliendini odavamalt ja mugavamalt.”

Dokud.ee võrgustikus osaleb viis advokaadi- ja õigusbürood, mille hulka kuuluvad ka rahvusvaheliselt Legal500 tunnustatud tippbürood. Veebilehe vahendusel pakutakse dokumentide koostamist, õigusküsimustele vastamist ning konsultatsioone. Lehe kaudu pakutavate püsiteenuste kuutasud algavad alates 15 eurost ning need sisaldavad lisatasuta põhiteenuseid. Kõik lisategevused on kuni 30 protsenti odavamad büroode tavahinnakirjast.

Kõik teenused ei ole siiski kättesaadavad üksnes internetikeskkonnas. Nõustamist on võimalik saada vastavalt soovile nii Skype’i, telefoni kui ka õigusspetsialistiga kohtumise teel.

Klientide sõnul pakub Dokud.ee teenus

võimalust kokku hoida ning annab kindlustunde. „Dokud.ee pakutav lahendus aitab meil planeerida ja olulisel määral vähenda oma õiguskulusid. Enam ei pea iga kord telefoni tõstes oodatava arve pärast muretsema,” sõnas Beebikeskuse tegevjuht Margus Hallik.

Dokud.ee on 2011. aastal asutatud

ettevõte, mille eesmärgiks on muuta õigusteenused kättesaadavaks ning soodsamaks. Dokud.ee pakub alternatiivseid õiguslahendusi, mis võimaldavad ettevõtetele ja eraisikutele ligipääsu lisatasuta põhiteenustele. Lisaks aitab Dokud.ee säästa kuni 30% senistest esindajale kuluvatest õiguskuludest.

 Mittetulundusühingud said keskse portaali Möödunud kolmapäeval avati mittetulundusühendustele suunatud maakondlike arenduskeskuste portaal ja infosüsteem MAKIS aadressil www.arenduskeskused. ee. Seal saavad mittetulundusühingud hoida end kursis neile suunatud uudiste ja sündmustega, samuti registreeruda koolitustele ja infopäevadele kõikides maakondades. Lisaks leiab portaalist praktilist nõu, kuidas mittetulundusühingut asutada ja juhtida. Portaali valmimist ja käigushoidmist korraldab EAS Siseministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest.

EAS-i juhatuse liikme Tarmo Leppoja sõnul koondab keskkond MAKIS peagi kogu temaatilise info, mis teeb klientide elu oluliselt lihtsamaks. „Elu on näidanud, et kord aastas ühes maakonnas koolitust korraldades mõnele soovijatest nimetatud kuupäev ei sobi. Nüüdsest saab klient ühelt veebilehelt kogu info kõigis maakondades toimuvate valdkondlike baaskoolituste, arenguprogrammi ja teiste oluliste november 2011

sündmuste kohta,” kommenteeris Leppoja. „Järgmisest aastast käivitame lehel ka elektroonilise nõustamisteenuse, mis muudab info ja tasuta konsultatsioonide

saamise oluliselt kättesaadavamaks ning edaspidi ei pea kõigis küsimustes tingimata maakondlikku arenduskeskusse kohapeale minema, et nõu saada.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

7

8

intervjuu

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Rene Suurkaev

Louise Pulford: Rumeenia innovatsioon ei pruugi innovatsiooniks olla Suurbritannias Sotsiaalse innovatsiooni ekspert Louise Pulford proovib defineerida, mis asi see sotsiaalne innovatsioon üldse on, kuidas seda muuta ja kuhu see üha trendikamaks muutuv innovatsiooni haru tulevikus liikumas on.

•• Alustan kohe väga lihtsa küsimusega – mis asi on sotsiaalne innovatsioon?

Ehee (naerab), kahjuks vastus nii lihtne ei ole. Sotsiaalne innovatsioon on paremate viiside leidmine, kuidas toime tulla ühiskondlike väljakutsetega. See tähendab uusi ja innovaatilisi lahendusi, mõnikord aga on need ka lihtsalt olemasolevad lahendused uues vormis.

seepi või kas või pesumasinat, aga võtame Apple’i. Jah, nad on muutnud inimeste suhtlemist, me võime seda kasutada koolides, võime muuta haridust. Samas, vaatame, kus kohas Apple on tehtud või vähemalt osa Apple’ist, see on tehtud kolmandas maailmas, seal on ekspluateerimist, töötingimused pole väga head. Samal ajal teenivad nad väga palju raha.

•• Kuidas on sotsiaalne innovatsioon erinev sellest vanast heast innovatsioonist, millest me kõik räägime?

Protsess on väga sarnane, kuid vana hea innovatsioon pole enamasti mõeldud ühiskondlike väljakutsete lahendamiseks.

Sotsiaalne innovatsioon on sotsiaalne nii oma eesmärgi kui ka lahenduse poolest.

Innovatsioon, kui see hävitab metsi või tapab oma teekonnal lapsi, ei ole ilmtingimata sotsiaalne innovatsioon. Mingis mõttes me saame laenata traditsioonilistelt innovatsioonitehnikatelt, kuid tulemus peab olema sotsiaalne.

•• Seega, see mis Apple teeb Hiinas, see ei ole innovatsioon?

Ei. •• Aga näiteks Paul Krugman, kes teadupärast ei ole just suurkorporatsioonide armastaja, on öelnud, et kui kolmanda maailma inimesel on valik selle vahel, kas elada prügimäel või töötada tehases, meie mõistes küll mitte väga heade töötingimustega tehases, siis on see igal juhul innovatsioon või vähemalt samm paremuse poole?

Ajas asjad muutuvad. Jah, näiteks see, kes lõi kunagi pesumasina, siis see inime-

•• Minu jaoks on see termin küllaltki ähmane ja ma usun, et ka lugejate jaoks...

Tõsi see on.

•• Toome ühe näite, võtame Apple’i (intervjuud tehes istume laua taga, millel asub Apple’i arvuti – toim), nemad on teinud palju innovaatilist, aga see pole sotsiaalne innovatsioon?

Hmm, okei, me võime vaadata Apple’it,

Kõige keerulisem asi ongi just see, kuidas edu ja tulemusi mõõta...

ne teenis väga palju raha ja tõenäoliselt seda tollal ei tehtud just väga heade tingimustega tehastes. Tagajärjeks oli ühelt poolt see, et naiste elu muutus kergemaks, naistel oli rohkem vaba aega, naistel tekkis võimalusi tegeleda muude asjadega.

Teiselt poolt võib öelda, et see kahjustas ka loodust, hävitas võib-olla ka kogukondi ja omavahelist suhtlemist – mõtleme kas või sellele, kuidas naised varem käisid kõik koos jõe ääres pesu pesemas...

•• Olgu, aga kas pesumasina leiutamine oli siis hea või halb innovatsioon?

Ma arvan, et kokkuvõttes hea. Sotsiaalne innovatsioon on minu jaoks paljuski ka see, et tuleb rohkem inimesi innovatsiooniga kaasa tõmmata. Mingis mõttes on sotsiaalne innovatsioon ka teatud raamide ja võrgustike loomine innovatsiooni jaoks.

Sotsiaalne innovatsioon peaks tegelema ühiskondlike probleemidega, näiteks vananemisega. Või kuidas teha nii, et lapsed võitleksid kooli tulemise eest, mitte selle eest, kuidas koolist põgeneda.

•• Inimesed võitlevad Harvardisse pääsemise nimel, kas see on sotsiaalne innovatsioon?

Hmm, see on erinev.

•• Miks?

Sellepärast, et me räägime algharidusest, sellest kuidas lastele anda paremaid võimalusi.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

intervjuu

•• Olgu, jätame Harvardi. Kas saate tuua mingeid näiteid sotsiaalsest innovatsioonist?

Kõigepealt tuleb öelda, et see mis on innovatsioon Rumeenias või Lõuna-Koreas, ei pruugi olla innovatsiooniks Suurbritannias, sest Suurbritannias on teistsugused probleemid. Ma toon ühe näite Birminghamist, see on suuruselt teine Briti linn. Seal on väga kirju elanikkond, seal on väga palju mosleminaisi Bangladeshist ning neil on väga suured probleemid suhkruhaigusega, ülekaalulisuse ja tervisega ning seda eriti naiste seas. Küsimus, mis tekkis, oli just selles, et miks just nende naiste seas on sellised kaalu- ja terviseprobleemid.

Selgus, et nad ei saa käia tavalistes spordiklubides usulistel põhjustel. Nii juhtuski, et üks meditsiiniõde märkas seda probleemi ja sai aru, et küsimus pole selles, et need naised ei tahaks sporti teha, vaid selles, et nad ei saa. Tänu sellele avatigi Birminghamis ainult naistele spordiklubid.

•• On see kasumit mittetaotlev või kasumit taotlev ettevõtmine?

See on kasumit mittetaotlev. See on sotsiaalne ettevõtlus. Kasumid lähevad firmasse tagasi.

•• Samal ajal tundub see väga lihtne ja konkreetne äriinnovatsioon.

Jah, see on äriinnovatsioon, kuid eesmärgiks pole rahaline väärtus, vaid ühiskondlik väärtus.

•• Kuidas te mõõdate sotsiaalse innovatsiooni tulemuslikkust ja tulemusi? Turul on see väga lihtne, see kes teeb innovatsiooni õiges suunas, see saab rohkem kasutajaid, rohkem käivet või rohkem kasumit, kes teeb innovatsiooni valesti, see kaotab. Kuidas te lahendate selle küsimuse sotsiaalse innovatsiooni puhul?

Meil ongi tegelikult kaks suurt küsimus.

Esimene on see, et mis asi see sotsiaalne innovatsioon üldse on, kuidas seda defineerida ja piiritleda. Ja teine kõige keerulisem asi ongi just see, kuidas edu ja tulemusi mõõta...

•• Ma olen lugenud paljude sotsiaalse innovatsiooni näidete kohta ja paljud neist tunduvad head ja huvitavad ideed, aga kas nad on lõppkokkuvõttes ka kasulikud, kas nad lõppkokkuvõttes teevad ka seda, mida lubasid?

Ega head vastust ei olegi. Me võime küll november 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

9

10

intervjuu

üle lugeda, kui palju naisi käib spordiklubis, aga me ei tea veel, kuidas see nende tervisele või kaalule mõjus. Jah, vahel me saame mõõta ka otsest kulude kokkuhoidu, näiteks meditsiiniteenuste puhul, aga väga tihti on hinnangud subjektiivsed, eriti kui hindame inimeste käitumist. Meil tuleb mõõta väga palju erinevaid asju ja sotsiaalse innovatsiooni projektide puhul on see väga keeruline. Vajame ilmselt väga palju erinevaid mõõdikuid. Üks osa vastusest ongi ehk see, et eks aeg annab arutust...

loovusest, vaid frustratsioonist, et asjad ei esine või asjad on valed. Ma näen inimesi ka kusagilt kesktaseme juhtkonnast või isegi kõrgemalt, kes on aastaid rüganud, aga tahavad teha nüüd midagi teistmoodi.

•• Kas näete vahel ka mingit ideoloogilist survet? See sõna „social” – sotsiaalne ise viitab mingitele maailmavaatelistele seostele...

Jah, ma ise pean vahel ettekandeid tehes ja sotsiaalsest innovatsioonist rääkides selgitama, et ei-ei, me pole kommunistid. Pigem on asi aga selles, et inimesed on lihtsalt ettevaatlikud ja skeptilised muutuste suhtes. Ma ise ka ütlen vahel, et jätame sõnad kõrvale ja hakkame tegema.

Mõned inimesed jälle kritiseerivad, et see teema on „vesine”, et siin pole sellist akadeemiliselt täpseid defineeringuid, et see pole tõsine asi jne.

•• Mõni inimene ütleks, et peaksite sotsiaalsete innovatsiooni valdkonda tooma rohkem turumajanduslikke võtteid, turul vähemalt eksisteerivad teatud automaatsed tagasiside mehhanismid. Ma küsiksin aga seda, mis on kõige populaarsemad sotsiaalse innovatsiooni valdkonnad? Vähemalt Eestis tundub, et inimeste mõtted liiguvad peamiselt hariduse suunal, kuidas on aga Suurbritannias?

Eks see sõltub kontekstist. Haridus on väga oluline, kuid hiigelsuur teema on ühiskonna vananemine. Kindlasti tuleb mainida ka kliimamuutust, see teema tuleb kogu aeg üles, mis on omakorda seotud prügimajandusega, toiduga. Kogukondlikud asjad, inimesed minu ümber, erinevad ja multikultuursed ühiskonnad. Lõppkokkuvõttes sõltub sellest, kelle käest küsida. Üldiselt on aga kolm suurt asja: vananemine, haridus, tervis.

•• Kust kohast tuleb raha sotsiaalsesse innovatsiooni?

See tuleb erinevatest kohtadest, sest sotsiaalne innovatsioon on valdkondade ülene tegevus. Meie oleme tegelenud sellega, kuidas ümber korraldada ja ümber suunata olemasolevaid rahaallikaid. See käib nii valitsuste kui ka eradoonorite, erinevate fondide ja Euroopa Komisjoni kohta.

Ka rahastamise küsimus tuleb kohe sellesama mõõtmise küsimuse juurde tagasi.

Kuhu raha läheb? Mis on tulemused? Kõike seda on raske teha, sest ausalt öeldes me ei saa rääkida praegu väga paljudest sotsiaalse innovatsiooni näidetest. Aega on lihtsalt vähe olnud ja eks ka väga paljud kukuvad juba idee tasandil läbi.

•• Miks need siis läbi kukuvad? Raha puudus, inimeste puudus või on need lihtsalt halvad ideed olnud?

Mõned on olnud ka halvad. Lihtne vas-

•• Mulle tundub, et teie probleemiks on ka see, et teil pole edulugusid ette näidata, teil pole seda pikka ajalugu ja näidete varasalve edukatest maailmavallutajatest.

Jah, muidugi on see nii. Kuid me peame olema ausad ja rääkima sellest, mis meil on.

Võib-olla meil pole veel sadu näiteid, siis mõned näited ikka on, mis vähemalt annavad lootust, et need võivad olla edukad.

tus aga oleks rahapuudus. Tegelikult on asi aga pigem võimalustes ja oskustes ning lõpuks inimestes. Samuti on puudus avatusest, avatusest õppida ja midagi uut teha.

Inimesed satuvad tihti sotsiaalse innovatsiooni juurde, sest nad on väga kirglikud mingis küsimus.

•• Kes on need inimesed, kes sotsiaalse innovatsiooniga tegelevad? Kui mina vaatan näiteks sotsiaalse innovatsiooni teemalise konverentse, siis tundub, et peamiselt noored inimesed.

Nii ja naa. Kui mina mingeid asju teen, siis olen tihti kõige noorem inimene ruumis. Maailmas ringi vaadates ei tundu see küll olevat vanuse asi, sugugi pole nii, et noored on alati kõige avatumad. Sotsiaalne innovatsioon ei alga sugugi mitte alati

•• Aga räägime siis veel näidetest, kas kõige edukamad või kõige huvitavamad? Üheks minu lemmiknäiteks on ITN ehk integrated transport network. See sai alguse USA-s, nüüd on seda kopeeritud mitmetes teistes riikides. ITN-i alustas üks naine, kelle laps sai pihta autoga, mida juhtis üks vanemaealine autojuht. Sellest juhtumist sai see naine mõtte, et ta loob ühe sellise teenuse, mis kogub inimestelt ja kasutajatelt raha, sellega pani ta püsti põhimõtteliselt taksoäri, autod sai ta nendelt samadelt vanemaealistelt inimestelt.

Kokkuvõttes sai ta kulud alla ja teenuse hinna madalaks, sisuliselt on tegu odava taksoteenusega eakatele, kes ise võib-olla juhtima ei peaks.

Louise Pulford Louise Pulford on globaalse sotsiaalsete innovaatorite võrgustiku Social Innovation eXchange koordineerija ning praegu ka Social Innovation Europe’i koostööalgatuse juht.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Eesti Päevalehel ja Eesti Ekspressil on tapvalt hea pakkumine!

TELLIDES MÕLEMAD LEHED, saad ühe hoobiga nii päevauudised kui ka põhjalikud analüüsid parimatelt ajakirjanikelt alates 13 eurost kuus.

Hoope jagub ROHKEMGI! Loosime mõlema lehe tellijate vahel välja õnneliku, kelle saadame KOOS KAASLASEGA MAAGILISTELE SEISELLI SAARTELE PUHKAMA. Lisaks läheb loosi 2 Samsung GALAXY VINGET TAHVELARVUTIT. Ja nii kolm kuud järjest!

^

Esimene loosimine toimub 16. novembril!

Vaata reis.lehed.ee

Seišelli-reisi loosimistel osalemiseks: - Telli nii Eesti Päevaleht kui ka Eesti Ekspress vähemalt 6 kuuks ja anna teada, et soovid loosimisel osaleda.

Mõlema lehetellimuse eest maksja peab olema sama isik!

Tahvelarvutite loosimistel osalemiseks: - Telli Eesti Päevaleht või Eesti Ekspress vähemalt 6 kuuks ja anna teada, et soovid loosimisel osaleda.

- Tahvelarvutite loosimistel osalevad nii ühe kui ka mõlema lehe tellijad.

Aastase tellimuse ja otsekorraldusega tellijad osalevad loosimisel topelthäältega!

reis.lehed.ee

Hea paber- ja digilehe püsitellija!

Kui Sul juba on tingimustele vastav(ad) tellimus(ed), siis piisab, kui teatad loosimisel osalemise soovist.

Tellimine, teatamine ja reeglid: reis.lehed.ee, klienditugi@lehed.ee, 680 4444

12

majandusareng

Autor: Villu Zirnask • Foto: Reuters

Kas Hiina draakon õpib ka lendama?

Läänemaailma kopeerimatu konkurentsieelis Hiina ees on vaba demokraatlik ühiskond, kiitis rahvusvahelise kuulsusega Rootsi äriguru Kjell Nordström tänavu Tallinnas Rootsi Äriauhinna konverentsil esinedes. See olevat innovaatiliste mõtete tekkeks parem pinnas kui Hiina piiratud pressi- ja mõttevabadusega ühiskond. Tõesti? Üks äsja avaldatud asjakohane uuring¹ ei lükka Nordströmi seisukohta küll täiesti ümber, aga ei toeta ka tema kindlat optimismi.

M

ajandusteadlased Markus Eberhardt, Christian Helmers ja Zhihong Yu uurisid aastail 1999–2006 Hiina patendiametis ja USA patendiametis registreeritud Hiina ettevõtete patente – millised ettevõtted on kõige aktiivsemad patenteerijad ning mis laadi ettevõtetega oli tegu jmt. Vaadeldaval perioodil toimusid Hiina majanduses suured muutused. Riik avati laialt välismaistele otseinvesteeringutele, sai Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks, kasvatas kiirelt eksporti, täiendas patendiseadust, kiirendas riiklike teadusasutuste juurde tekkinud pool-eraomanduses olevate spin-off´ide erastamist. Sel ajal sai hoo sisse ka USA-s doktoritasemel hariduse omandanud emigrantide tagasipöördumine kodumaale.

Hiina patendiametis registreeritud patentide arv kasvas sel ajavahemikul 15 000lt aastas 122 000-le aastas, mis tähendab 35-protsendilist aastakeskmist kasvu. Tänavu paika pandud Hiina patendistrateegia aastateks 2011–2020 seab eesmärgiks aastas Hiina patendiametis registreeritud patentide hulga kasvu 2010. aasta 1,2 miljonilt kahe miljonini 2015. aastal. Lisaks näeb plaan ette välismaal registreeritud Hiina patentide arvu kahekordistamist. Samal

ajal on senised uuringud näidanud, et suurem osa Hiina innovatsioonist on täiendava, mitte läbimurdelise iseloomuga ja patentide arvu pöörase kasvu taga võib paljuski olla asjaolu, et Hiina võimud motiveerivad patenteerimist otseselt, mitte kaudselt innovatsiooni soodustamise kaudu.

Analüüsides lisaks Hiinas registreeritud patentidele ka USA-s registreeritud Hiina patente, otsisid Eberhardt, Helmers ja Yu täiendavaid tõendeid selle kohta, kui suur osa Hiina patentidest on n-ö kvaliteetinnovatsioon. USA patendiameti nõuded uudsusele olid vaadeldaval perioodil kõrgemad kui Hiinas (Hiinas jällegi on rangemad tööstusliku rakendatavuse nõuded kui USA-s). Samuti nõuab USA-s patenteerimine suuremate otseste ja kaudsete kulutuste tegemist, mis tähendab, et tühja-tähja pole Hiina ettevõtetel mõtet seal patenteerima hakata.

USA-s registreeritud Hiina patentide analüüs näitas, et suuremas osas kuuluvad need suhteliselt vähesele hulgale Hiina eraettevõtetele (kokku umbes 20 000 ettevõtet), mis on tegevad peamiselt elektroonika ja pooljuhtide tootmise alal.

Hiinas patente registreerinud ettevõtete hulk on küll palju suurem, kuid valitsev on ikkagi seesama kogum firmasid, mis ka USA-s võetud patentide puhul.

USA-s registreeritud patentidest 85 protsenti kuuluvad kõigest kümnele ettevõttele ja neist kolm (Hongfujin, Fuzhun ja Futaihong) on Taiwani omanikele kuuluva Foxconn Technology Groupi tütarettevõtted. Hongfujin teeb arvutikomponente ettevõtetele nagu Apple, HP, Dell, Cisco, IBM ja Acer, sealhulgas iPodidele, iPhone’idele ja iPadidele. Fuzhun teeb samuti arvutikomponente, olles näiteks Sony, Fujitsu, Siemensi ja Samsungi varustaja. Futaihong on tegev mobiilsidevahendite alal, varustades näiteks Nokiat ja Motorolat.

Järgmiseks küsivad uuringu autorid, kas põhilised USA-s patente registreerivad ettevõtted kujutavad endast pioneere, kelle järel on oodata uusi ja uusi välismaal patenteerivaid Hiina ettevõtteid, või on tegemist erandlike ettevõtetega, mille sarnaseid Hiinas rohkem polegi?

Vastus on, et nii USA-s kui ka Hiinas patenteeritavad ettevõtted on võrreldes ainult Hiinas patenteerivatega üsna erinevad – esimesed on nooremad, ekspordile orienteeritumad ja ka suuremad ettevõtted, mis on suutnud sättida ennast juhtivatele positsioonidele globaalsetes tarneahelates.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

majandusareng

Oma uuringu kokkuvõttes märgivad Eberhardt, Helmers ja Yu, et nii Hiinas kui ka USA-s patenteerivate Hiina ettevõtete patendid pole õhuloss, mille on täis puhunud ainuüksi Hiina riiklik innovatsioonipoliitika, vaid tegemist on sügavalt maailmamajandusse integreeritud innovaatiliste ettevõtetega, kes on eriti tugevad protsessiinnovatsiooni vallas (vähem tooteinnovatsiooni alal). Ainult, et neid ettevõtteid on vähe. Sellegipoolest on uuringu autorid seda meelt, et Hiina konkurentsivõime on odava tööjõu ja masstootmise kõrvale saamas uut tahku – innovaatilisust. ¹ Markus Eberhardt (Univerity of Oxford), Christian Helmers (Universidad Carlos III de Madrid), Zhihong Yu (University of Nottingham) „Is the dragon learning to fly? An analysis of the Chinese patent explosion”, CSAE Working Paper WPS/2011–15

Hiina innovatsioonipoliitika

USA-s enim patente registreerinud Hiina ettevõtted (1985–2006) Koht Ettevõte Patente (tuh) Osakaal Tegevusala 1 Hongfujin Precision

Industry (Foxconn) 513 26,42% Arvutid 2 Huawei Technology 399 20,55% Sidevahendid 3 Fuzhun Precision

Industry (Foxconn) 215 11,07% Arvutid 4 China Petroleum Chemical

(Sinopec) 161 8,29% Nafta- ja maagaasiuuringud 5 Semiconductor Elektroonika Manufacturing International 126 6,49% seadmed 6 Futaihong Precision

Industry (Foxconn) 100 5,15% Sidevahendid 7 ZTE 61 3,14% Sidevahendid 8 Lenovo 38 1,96% Arvutid 9 BYD 33 1,70% Autotööstus 10 China International

Marine Containers 18 0,93% Konteinerid ja metallpakendid Teised 278 14,32% Kokku 1942 100,00% november 2011

Hiina riiklik innovatsioonipoliitika sai alguse juba padusotsialistlikul perioodil, aga siis oli see suunatud suhteliselt kesise majandusliku tähendusega „prestiižinnovatsioonile”, nagu tuumarelva arendamine ja satelliitide kosmosesse saatmine.

Alles 1980. aastate teises pooles hakati soosima innovatsiooni ka muudes valdkondades. Teadusinstituute julgustati tegema koostööd ettevõtetega ja edukate lahenduste baasil looma pool-eraomanduses spin-off-firmasid. Sellest sündisid mitmed praegu olulised tehnoloogiafirmad (Founder, Tongfang, Legend).

1990. aastate teises pooles andis partei suunise, et tegeleda tuleb talendibaasi laiendamisega. Tulemuseks oli ülikooli inseneri kvalifikatsiooniga lõpetajate kahekordistumine ajavahemikus 1999–2005.

Kuni 1990. aastate lõpuni keskendus Hiina innovatsioonipoliitika ainult riiklikele teadusasutustele ja ülikoolidele, ettevõtted – ei kohalikud riiklikud ega eravõtted, välismaistest rääkimata – ei figureerinud selles üldse.

Alles kümmekonna aasta eest hakkas riik tasapisi toetama ka ettevõtetesisest innovatsiooni. Eraomandi kaitse oli sel ajal Hiinas nõrk, asja parandati 2007. aasta seadusmuudatustega, aga endiselt ütlevad investorid ja äritegelased, et omandisuhted on Hiinas harva sirgjoonelised. Samal ajal on keskvalitsus regioonidele märku andnud, et Hiina peab saama imitaatorist innovaatoriks ja selle eesmärgi nimel on neil kõrgtehnoloogiliste ettevõtmiste ja tehnoloogilise arengu toetamiseks vabad käed.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

13

14

tootedisain

Autor: Lauri Fei • Foto: Rene Suurkaev

Disainimeeskond peab koosnema erinevatest inimestest Disainifestivali Disainiöö ning Euroopa Innovatsioonifestivali IF… raames väisas septembris Eestit Nokia tootedisaini meeskond. Anton Fahlgreni ja tema meeskonnaliikmete juhtimisel viidi läbi tootedisaini töötuba, kus disainerid tutvustasid oma tööprotsessi ka Eesti disainihuvilistele.

•• Nokia töötuba kuulub IF...Tallinna festivaliprogrammi. Festival keskendub ideele „disain kõigile” ja sotsiaalsele kaasatusele. Kuidas on töötuba festivali teemaga seotud?

Mobiiltelefone kasutavad peaaegu kõik inimesed. Paljud kasutavad internetti vaid mobiiltelefonis. Seetõttu on idee „disain kõigile” tihedalt seotud Nokia mobiiltelefonitööstusega.

Nutitelefon või olla sotsiaalsete muutuste katalüsaatoriks. On tähendatud, et kui jagada teatud inimgrupile nutitelefone, siis selle grupi kogutoodang tõuseb. Näiteks lihtsad kalamehed kasutavad nutitelefone merel olles üksteisega suhtlemiseks, et leida sadam, mis pakub äsja püütud kalade eest parimat hinda. Nutitelefonid lihtsustavad inimestevahelist suhtlust ja läbikäimist. Seega võib isegi öelda, et nutitelefonid loovad uued virtuaalse taristu.

•• Kas Nokia kaasab erinevaid kasutajagruppe tarbijauuringutesse? Kas teie meelest on sellest kasu?

Praegu on meil käsil mitu tarbijauuringut.

Tänapäeval on mobiiltelefonid üldlevinud ja universaalsed, olles nii kaamera kui ka äratuskella eest, rääkimata mobiiltelefonid algsetest funktsioonidest nagu helistamine ja sõnumite saatmine. Kasutajaid on väga erinevaid ning telefoni valitakse mitmekesisuse järgi. Nokia on minevikus teinud selle vea, et on proovitud Nokia kasutajaid segmenteerida. Nüüd oleme me oma lähenemist muutnud ja ka tarbijate käitumismuster on muutunud. Nutitelefonid olid vanasti mõeldud vaid tehnilise taibuga inimestele, kuid nüüd kasutavad neid kõik.

Tänapäeva nutitelefone on lihtne kasutada ning kasutajaid vaadeldakse holistiliselt.

Me ei küsi kasutajatelt tehnilisi küsimusi,

Anton Fahlgren ja Mika Nenonen demonstreerivad oma meeskonna värskemat saavutust, nutitelefoni N9.

seega ei mängi tarbijauuringud nii suurt rolli. Me püüame vaadelda nutitelefone kasutaja vaatevinklist. Me püüame välja selgitada, mida meie kaubamärk nendele inimestele tähendab. Tarbijad ei oska meie probleeme lahendada, me peame oma küsimustele ise vastused leidma.

•• Nokia on rahvusvaheline organisatsioon. Kui tihti tekib disainimeeskonnas rahvusest tulenevaid erimeelsusi? Kui palju mõjutab see loomingulist protsessi?

Disainimeeskond peab koosnema erineva taustaga inimestest ja see ei tähenda vaid seda, et nad peaksid olema erinevast rahvusest. Erinevate kasutajate mõistmiseks on vaja, et disainitiim koosneks erinevast soost, vanusegrupist ja erinevatelt elualadelt pärit inimestest. Nokia disainimeeskonda kuulub inimesi üle kogu maailma. Meie suhtluskeeleks on inglise keel, soome keelt ei kasuta me peaaegu üldse.

Erinevate kasutajate vahel leidub erinevusi,

kuid need kattuvad suuremal või vähemal määral. Samuti erinevad üksteisest ka turud. Tavatelefoni ostmine võib arengumaades olla võrdne auto ostmisega. Vaatamata sellele on kasutajate eelistused sageli väga sarnased.

•• Millised trendid valitsevad innovatsiooni valdkonnas viie aasta pärast?

Võtmesõnaks on kindlasti kiire areng.

Me liigume traditsioonilisest mobiiltelefonist kaugemale. Nutitelefonid on jätkuvalt väga edukad müügiartiklid. Praegu aga on telefonid kui tehnoloogilised saared. Järgmine suur muutus on ilmselt erinevate saarte ühendamine – telefonid, televiisorid, arvutid ja nii edasi. Telefon, mida olete valmis ostma, peab olema lihtsasti ühendatav teiste seadmetega.

Lõppkokkuvõttes võidavad need firmad, kes on valmis tegema koostööd selle asemel, et üksteisega võistelda. Näiteks ostab ka Nokia osa oma komponente Samsungilt, kes on meie konkurent mobiilseadmete osas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

KAUAOODATUD RAAMAT EESTI FILMI ARMASTATUD SUURKUJUST!

512 lk, kõva köide Raamatus on üle 230 foto Tellimiseks helista telefonil 680 4444 või saada e-kiri aadressil klienditugi@lehed.ee.

Hind sisaldab postikulusid. Tellitud raamatud toimetatakse teieni 2–3 nädala jooksul pärast arve tasumist.

16

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Autor: Eric von Hippel, Susumu Ogawa, Jeroen P. J. De Jong • Foto: Reuters

Tarbija-innovaatori ajastu Hiljutised uurimused näitavad, et tarbijad loovad kollektiivselt tohutul hulgal tooteinnovatsiooni.

Need tulemused on äratuskellaks nii ettevõtetele kui ka tarbijatele – ja neil on oluline mõju meie arusaamale uute toodete arendamisest. Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

P

ikka aega on arvatud, et firmad arendavad tarbijatele uusi tooteid, samal ajal tarbijad on passiivsed vastuvõtjad – ainult ostavad ja tarbivad seda, mida tootjad loovad. Siiski on paljude teadlaste aastakümneid väldanud projekt näidanud, et selles tavapärases innovatsiooniparadigmas on põhimõtteline viga: tarbijad ise on oluline projektiinnovatsiooni allikas.1 Nüüdseks on see tarbijate kui innovaatorite muster viinud uue innovatsiooniparadigma vormistamiseni, milles tarbijad mängivad keskset ja väga aktiivset rolli.2 Selle asemel, et näha tarbijaid vaid „turuna”, nagu tavapärane innovatsioonimudel on pikka aega õpetanud, keskendub see uus paradigma tarbijatele ja teistele toote kasutajatele. See selgitab, miks tarbijad on väga olulised innovaatorid, kes sageli arendavad tooteid iseseisvalt.

Selles artiklis alustame ülevaatega tarbijainnovatsiooni suurest levikust ja haardest, nagu seda kirjeldavad esimeste üleriigiliste küsitluste tulemused. Seejärel selgitame, kuidas küsitluste tulemused toetavad uut kasutajakeskset innovatsiooniparadigmat. Lõpuks arutleme uue innovatsiooniparadigma järelmeid nii tarbija-innovaatoritele kui ka ettevõtetele.

autoritest Eric von Hippel on tehnoloogilise innovatsiooni professor MIT Sloani Juhtimiskõrgkoolis Cambridge’is Massachusettsi osariigis. Susumu Ogawa on turundusprofessor Kobe Ülikooli Ärijuhtimise Kõrgkoolis Kobes. Jeroen P. J. de Jong on strateegilise juhtimise ja ettevõtluse dotsent RSM Erasmuse Ülikoolis Rotterdamis.

Küsitluste tulemused näitavad ka, et inimesed, kes innoveerivad USA-s, Suurbritannias ning Jaapanis, kulutavad sellele tegevusele sarnasel määral raha ja aega.

See võib peegeldada asjaolu, et majapidamiste keskmine aastasissetulek on kolmes riigis võrdlemisi kõrge ja suhteliselt sarnane: tõenäoliselt kulutatakse madalama sissetulekuga riikides üksikute tarbija-innovaatorite poolt vähem raha.

Uus innovatsiooniparadigma Faasis 1 – turu varaseimas etapis – teevad kasutajad sageli innovatsiooni, et luua endale vajalikke tooteid; seejärel, faasis 2, teised kasutajad kas lükkavad algse innovatsiooni tagasi või kiidavad selle heaks. Kui kasutaja innovatsioon kiidetakse teiste poolt rakendamise läbi heaks, on faasis 3 kasvanud turg piisavalt, et muutuda huvitavaks tootjaettevõtetele, kes täiustavad ja muudavad äriliseks innovatsiooni, et müüa seda suureneval turul.

Faas 1: kasutajad arendavad uued tooted ise välja

Üleriigilised tarbijainnovatsiooni küsitlused

Üleriigilised tarbijainnovatsiooni küsitlused on hädavajalikud uue innovatsiooniparadigma tõelise ulatuse ja haarde kaardistamiseks tarbijate hulgas. Kolm esmakordset tarbijate tooteinnovatsiooni uuringut viidi hiljaaegu läbi 18-aastaste ja vanemate tarbijate esinduslike valimitega USA-s, Suurbritannias ning Jaapanis.3 Kõik kolm küsitlust näitasid, et tarbijad mängivad tooteinnovaatoritena väga olulist rolli.

Tulemused näitavad, et kõigis kolmes riigis tegelevad miljonid inimesed innovatsiooniga, et luua ja kohandada tarbekaupu paremini oma vajadustele vastavaks. Me näeme ka, et elanikkonna osakaal, kes oma tarbeks tooteid arendavad, erineb riigiti. Selle mõistmiseks, miks see nii on, tuleb läbi viia täiendavaid uurimusi. Paremat arusaama omades võivad riigid toetada ja kasvatada tarbijainnovatsiooni oma elanike hulgas.

Faas 2: teised kasutajad hindavad ja lükkavad tagasi või kopeerivad ning täiustavad

Vajadust tajuvate kasutajate arv

Faas 3: tootjad sisenevad turule, kui potentsiaal on selge

Aeg

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Tarbijate innovatsiooni üllatavalt suur ulatus Tarbijainnovatsiooni küsitluste tulemused Suurbritannias, USA-s ning Jaapanis viitavad, et kõigis kolmes riigis teevad miljonid inimesed innovatsiooni tarbekaupade loomise ja ümber tegemise nimel, eesmärgiga neid paremini oma vajadustele kohandada.

Suurbritannia (valimi suurus = 1173)

USA (valimi suurus = 1992)

Jaapan (valimi suurus = 2000)

Tarbija-innovaatorite osakaal 18-aastaste ja vanemate elanike seas

6,1%

5,2%

3,7%

Tarbekaupasid loovate tarbijate osakaal

2,1%

2,9

1,7%

Tarbekaupasid ümber tegevate tarbijate osakaal

4,5%

2,8%

2,5%

Tarbijate osakaal, kes nii loovad kui ka teevad ümber tarbekaupasid

0,5%

0,5%

0,5%

18-aastaste ja vanemate tarbija-innovaatorite hinnanguline arv

2,9 milj

11,7 milj

3,9 milj

Ajakulu (päeva aastas)

7,1

9,9

5,5

Kogukulu* (aeg pluss rahaline kulu aastas)

$1,801

$1,725

$1,479

Tarbijate-innovaatorite hinnanguline kogukulu* tarbekaupadele aastas

$5,2 mrd

$20,2 mrd

$5,8 mrd

Ettevõtete riigis rahastatav tarbekaupade hinnanguline T&A kulu aastas

$3,6 mrd

$60,2 mrd $43,4 mrd

Tarbija-innovaatorite kulu osakaaluna ettevõtete tarbekaupade T&A kulusse

144%

33%

Keskmise tarbija-innovaatori aastane kulu

13%

* Kogukulu sisaldab rahalist kulu ja ajalist investeeringut arvestatuna iga riigi keskmise palga järgi

Kui me liidame kokku summa, mille elanikud kokku kulutavad, leiame, et tarbijainnovaatorite kogu hinnanguline aastane kulu ulatub igas riigis miljardite dollariteni.

Suurbritannias on teadus- ja arendustegevuse (T&A) kulutuste osakaal sisemajanduse kogutoodangust võrdväärne OECD riikide keskmisega ning hinnanguline summa, mille Suurbritannia tarbijad kokku kulutavad tarbekaupade arendamisele, on tegelikult suuremgi (144 protsenti) sellest, kui palju kõik äriettevõtted kokku kulutavad tarbekaupade T&A-le Suurbritannias. USA ning Jaapan on tuntud T&Amahukate riikidena, kuid sellest hoolimata on üksikute tarbijate hinnangulised kogukulutused tarbekaupade arendusse ka neis riikides märkimisväärsed; meie hinnangul kulutavad USA tarbijad 33 protsenti sellest, mis äriettevõtted kulutavad USA-s tarbekaupade T&A-le, ning Jaapani tarbijad kulutavad 13 protsenti sellest, mis äriettevõtted kulutavad Jaapanis tarbekaupade T&A-le.

Rea demograafiliste muutujate analüüs näitab, et tarbija-innovaatorid on keskmisest oluliselt suurema tõenäosusega kõrgharitud (bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadiga), tehnilise haridusega ja meessoost. Kui ühel inimesel on kõik need kolm omadust, on tõenäosus, et november 2011

ta teeb innovatsiooni tarbekaupade vallas Suurbritannias 260 protsenti suurem kui keskmisel kodanikul, 210 protsenti kõrgem USA-s ja 140 protsenti suurem Jaapanis. Kolme demograafilise näitaja suhteline tähtsus erines riigiti: Suurbritannias oli kõige suurem mõju tarbija innovatsiooniga tegelemise tõenäosusele tehnilisel haridusel, USA-s haridustasemel ning Jaapanis sool.

Paradigma muutus innovatsiooni mõistmises

Mida muud me teame tarbijainnovatsioonist peale selle, et seda on palju? Esiteks kinnitavad küsitlused, et vähesed tarbijad püüavad kaitsta oma innovatsiooni jäljendajate eest; nende innovatsioon on tasuta kättesaadav. Teiseks, enamik tarbijainnovatsiooni ei leia rakendamist teiste tarbijate ja/või tarbekaupade tootjate poolt. Kolmandaks, oluline osa leiab teiste poolt rakendamist. Üheskoos tähendavad need tulemused, et tarbekaupu valmistavatel ettevõtetel on ootamatu varu tasuta innovatsioonidisaini, mida saab rakendada olulise allikana ärilistele innovatsiooniprotsessidele laias hulgas valdkondades.

See uus innovatsiooniparadigma, milles tarbijad ja teised toodete kasutajad

mängivad olulist rolli, koosneb kolmest faasist.4 Faas 1

Algselt on uudse funktsiooniga toodete ja teenuste turud nii väikesed kui ka määramatud. Näiteks ei teadnud keegi ette, kas on olemas kasumlik turg esimesele rulale – või hoopis esimesele nõudepesumasinale. Tootjatele aga ei meeldi väikesed ja määramatud turud. Iseäranis tarbekaupade turgudel teavad tootjad, et kasumi teenimiseks peavad nad jagama oma T&A ja muud innovatsioonikulud suurele hulgale ostjatele. Selle tagajärjel peavad tarbijad sageli ise tõeliselt uute toodete teerajajaks olema, sest tootjad ei näe veel tõendeid kasumlikust turust. Ja tõepoolest, selline on nii rulade kui ka nõudepesumasinate lugu. Rula arendasid ja ehitasid lapsed oma kasutuseks. Nad tegid selle, kui võtsid koost lahti kingade külge kinnitatavad rulluisud ja kinnitasid rulluisu rattad laua külge. Samamoodi leiutas esimese praktilise nõudepesumasina 1886. aastal Josephine Cochrane, et lahendada probleemi, mis tal kasutajana tekkis: tema teenijad kriimustasid sageli tema portselani, kui seda käsitsi pesid.

Faas 2

Nagu küsitlused näitasid, pakub enamik Eesti innovatsiooniajakiri HEI

17

18

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

tarbijate poolt arendatud innovatsioonist huvi vaid algsele tarbijale. Kuid mõnel tarbijainnovatsioonil on suurem potentsiaal.

Kuna paljud neist disainlahendustest on sageli tasuta kättesaadavad, võivad teised tarbijad testida oma huvi, valmistades tasuta koopiaid, katsetades neid ja võib-olla ka täiustades disaini. See, mil määral selline viiruslik difusioon teiste tarbijateni aset leiab – kas veebi- või teiste kogukondade kaudu –, annab pidevalt tugevneva signaali tootjatele, millised uued disainlahendused ja funktsioonid annavad baasi kasumlikule uuele tootele või tooteliinile. Teisisõnu, tarbijad ei arenda ainult uusi tooteid, vaid annavad ka turu-uuringu andmed igale tootjale, kes on piisavalt tähelepanelik, et neid koguda ja analüüsida.

Faas 3

Tootjaettevõtted hakkavad otsustama, et info uue toote disaini ja funktsiooni ning selle kohta, kui palju inimesi tahaks seda osta, on saavutanud nende riskiprofiili jaoks aktsepteeritava taseme. Näiteks alles siis, kui rulade populaarsus laste seas levima hakkas, huvitusid ettevõtted rulade ärilisest valmistamisest. Tavaliselt sisenevad kõigepealt väikesed tootjad, sest neid rahuldavad väiksemad turud.

Mõni neist on tarbija-innovaatorite endi poolt asutatud idufirmad.5 Seejärel sisenevad suuremad firmad, sageli ülevõtmise teel, kui turg endiselt kasvab. Tootjad panustavad samuti, isegi kui nad ei arenda esialgset ideed ja prototüüpe funktsionaalselt uudseks innovatsiooniks. Nad võivad täiustada kasutajate arendatud disainlahendust, et muuta seda töökindlamaks ja lihtsamalt kasutatavaks – ning sageli disainivad selle ümber, et kohandada toodet paremini madala kuluga masstootmiseks.

Pange tähele, et eelnenud osa kehtib „funktsionaalselt uudsete” toodete puhul, millesarnaseid veel turul ei ole. Selliste toodete puhul ei ole veel määratletud täidetavate funktsioonide potentsiaalset turunõudlust. Teist tüüpi tooteinnovatsioon on sissetöötatud funktsioonide ja turgudega toodete „kasulikkusmõõtme” täiustamine. Selline innovatsioon täiustab olemasoleva toote funktsiooni, mille turg on teada. Näiteks kui rula on end sisse töötanud tuntud funktsioonide ja olulise suurusega turuga tootena, võivad

Kes on tarbija-innovaatorid?

Meiepoolne demograafiliste muutujate analüüs teeb kindlaks, et tarbija-innovaatorid on keskmisest elanikust oluliselt suurema tõenäosusega kõrgharitud, tehnilise haridusega ja meessoost.

Inimeste osakaal, kes on tarbija-innovaatorid Suurbritannia (valimi suurus = 1173)

Kõigi 18-aastaste ja vanemate elanike hulgas Tarbija-innovaatoreid esines märkimisväärselt sagedamini: • Kõrgharitute (bakalaureuse-, magistrivõi doktorikraadiga) hulgas • Tehniliselt haritute hulgas • Meeste hulgas • Kõrgharitud, tehnilise haridusega meeste hulgas

USA (valimi suurus = 1992)

Jaapan (valimi suurus = 2000)

6,1% 5,2% 3,7%

8,7% 8,9% 3,7%

12% 8% 4,2% 8,6% 5,9% 4,9% 15,8% 10,8% 5%

tootjad otsustada investeerida ratastele täiustatud laagrite arendamisse – teades, et sellisele täiustusele on turg olemas.6 Kuigi tarbijate tooteinnovatsiooni ulatus ja olulisus on uued avastused, millele me selles artiklis keskendume, on oluline märkida, et samu innovatsioonimustreid on leitud ka ettevõtetele suunatud toodete ning teenuste puhul. Näiteks uudseid tööprotsessi seadmeid arendavad sageli ettevõtted, kellel on endal nende järele vajadus. Need kasutajaettevõtted seejärel sageli paljastavad oma innovatsiooni tasuta oma tarnijatele, kuna nad vajavad välist tarneallikat.7 Samamoodi arendavad kasutajad sageli uudseid jae- ja korporatiivpanganduse teenuseid. Näiteks liigutasid nii jae- kui ka korporatiivpanganduse kliendid süsteemselt raha oma arvete vahel intressitulu suurendamiseks enne seda, kui pangad hakkasid kasumliku pangandusteenusena pakkuma arveid, kus see automaatselt toimus.8 Uue innovatsiooniparadigma järelmid

Milliseid järelmeid toob see oluline paradigma muutus meie arusaamises innovatsiooniprotsessist kaasa tarbijatele ja tootjatele?

Järelmid innovatsiooniga tegelevatele tarbijatele

Arvestades meie kirjeldatud innovatsiooniprotsessi faasi 1 – teadlikkus algvajadusest, tootedisain, prototüüpimine ja kasutustestimine – peaksid tarbijad aru saama, et nad on tõeliselt uudsete toodete ja teenuste olulised arendajad: need ei ole sugugi ainult ettevõtted, kes, nagu General Electricu hästituntud hüüdlause ütles, „toovad häid asju ellu”. Selle arusaamisega kaasneb vastutustunne ja põnev väljakutse, mõistmine, et „kui ma tahan midagi päriselt uut, pean selle tõenäoliselt ise tegema”. (Loomulikult on tavapärane – ja lõbus – jagada seda samasuguse suhtumisega sõpradega.)

Teiseks, tarbijad peaks mõistma, et selle, mida nad endale tahavad, disainimine ja valmistamine muutub aina lihtsamaks. Võib-olla näis viimati liiga keeruline disainida midagi, mida turul ei olnud. Kui aga praegu uuesti vaadata, võib see olla hoopis lihtsam. Arvutipõhiste disainivahendite hind langeb kiiresti ja tänapäeval on palju täiesti korralikke tasuta veebis saadaval. Samuti kasvavad kiiresti nende vahendite võimalused ja kasutajasõbralikkus. Täna ei pea enam olema „raketiteadlane”, kui tahate disainida midagi CAD

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

(computer-aided design – raalprojekteerimine) programmiga, nagu Google SketchUp.9 Kolmandaks muutub aina lihtsamaks disainitu valmistamine. Esile on kerkinud palju uusi ettevõtteid, kes on valmis võtma teie CAD-projekti ning muutma selle reaalseteks detailideks ja toodeteks CAM-i (computer-aided manufacture – raaltootmine) abil. Erinevad firmad spetsialiseeruvad erinevatele arvutipõhistele tootmistehnoloogiatele, alates laserlõikusest kolmemõõtmelise printimiseni. Tänapäeval on vajalikud tootmistehnoloogiad kättesaadavad tavatarbijale isegi mõne detaili üksikeksemplari valmistamiseks – väga hea kvaliteediga ja sageli väga mõistliku hinnaga.10 Arvestades innovatsiooniprotsessi faasi 2 – nõudluse üleüldisuse testimine ja võib-olla imiteerimise julgustamine – võivad tarbijad püüda inimesi oma innovatsioonist teavitada; hinnata nõudlust, kui nad soovivad, ja tegutseda selle info põhjal, kui nad soovivad. Pange tähele küsitluse tulemusi, mis viitavad sellele, et suhteliselt vähe tarbija-innovaatoreid kaitses oma innovatsiooni intellektuaalomandi õiguste abil, aga enamik tarbijainnovaatoreid ei jaganud aktiivselt infot oma innovatsioonist näiteks disainlahenduse veebisaidile ülesriputamise kaudu.

Paljudel tarbijatel on täna ebapiisavalt stiimuleid oma innovatsiooni aktiivseks jagamiseks selleks vajalike pingutuste tõttu, võib-olla aga seepärast, et nende arvates ei tunneks keegi nende innovatsiooni vastu huvi. Disainlahenduste jagamise platvormide loomine võib vähendada üksiku kasutaja vaeva. Näiteks Thingiverse.com on kogukonnaveeb, mis lubab kõigil oma disainlahendusi postitada. Nagu sait ise ütleb: „Thingiverse on asjade universum. Laadige oma failid alla ja tehke need valmis oma laserlõikuri, 3D printeri või CNC-pingiga.” Teised saidid lubavad innovaatilistel tarbijatel – või igal disaineril – postitada oma lahendusi ja võtta nende rakendajatelt tasu koopiate pealt. Kummalgi moel lubab korralikult varustatud sait innovaatoril – ning ka teistel temasugustel ja ettevõtetel – vaadata hulka allalaaditavaid faile ja rakendajate nendega seotud kommentaare kiituse, soovituste või laidusõnadega – ning saada sel moel signaale üldise turunõudluse kohta.11 november 2011

Mis juhtub, kui tarbijad innovatsiooniga tegelevad?

Kuigi enamik tarbijainnovatsioonist ei leia rakendamist teiste tarbijate poolt, oluline osa leiab. Vähe tarbijaid kaitseb oma innovatsiooni intellektuaalomandi õiguste abil.

Suurbritannia (valimi suurus = 1173)

USA (valimi suurus = 1992)

Jaapan (valimi suurus = 2000)

Tarbija-innovaatorite osakaal, kes 2% 9% 0% on hankinud oma innovatsiooni kaitseks intellektuaalomandi õigused 33% 18% 11% Tarbija-innovaatorite osakaal, kes on aktiivselt jaganud teavet teistega (tarbijate ja/või ettevõtetega) Tarbijainnovatsioonide osakaal, 17% 6% 5% mida on teised (tarbijad ja/või ettevõtted) tegelikult rakendanud Järelmid ettevõtjatele

Innovatsiooniprotsessi faas 3 hõlmab otsuseid innovatsiooni äriliseks rakendamiseks, kui leidub märke piisavast nõudlusest. Potentsiaalsete tootjate hulka kuuluvad innovaatilised tarbijad ise, nagu ka algset lahendust rakendavad tarbijad, kes võivad seejärel otsustada hakata seda teiste tarbeks valmistama. Põnev uudis innovaatiliste tarbijate jaoks on see, et pidevalt muutub neil endil lihtsamaks innovatsiooni äriliselt rakendamine; selleks ei ole vaja loobuda juba olemasolevast meeldivast töökohast või karjäärist.

Ettevõtteid saab palgata enda eest disainlahendust massiliselt tootma, klientide tellimusi ja makseid töötlema ning ka valmis toodet kundedele transportima.

Oleme kaugele jõudnud kõikehõlmavast ettevõtluspingutusest, mida varasemal ajal nende ülesannete sooritamiseks vaja läks. Põhimõtteliselt on nüüd innovaatilisel tarbijal saanud võimalikuks „vabaajaettevõtja” olemine.

Järelmid olemasolevatele ettevõtetele Ettevõtted peavad mõtlema, kuidas korraldada ümber oma tootearendussüsteemid, et piisavalt tunnustada ja raken-

Tarbijad peaks mõistma, et selle, mida nad endale tahavad, disainimine ja valmistamine muutub aina lihtsamaks.

dada kasutajate arendatud prototüüpe.

Põhiküsimus kõlab: „Mis peaks siin muutuma, kui me tõesti usuksime, et kasutajad tegelikult arendavad, prototüübivad, katsetavad asju, millest saavad meie olulisimad ja uudseimad tooted – ilma meieta?”

Selgelt muutub oluliseks õppida tuvastama paljulubavaid kasutajate arendatud innovatsioone, mis leiavad tarbijarühmade seas kasutuspinda. Õnneks on varasemad kasutajainnovatsiooni uurimused näidanud, et nii tarbekaupade kui ka äriturul, teeb osa kasutajaid – nii-öelda „juhtkasutajad” – palju suurema tõenäosusega äriliselt lubavat innovatsiooni kui keskmine kasutaja. Juhtkasutajad on need, kes on nii ennetavad suuremat osa kasutajatest mingi olulise turutrendi osas kui ka omavad suurt stiimulit innoveerida. Juhtkasutajate leidmiseks on äraproovitud meetodid ja ettevõtted saavad selleks vajalikud koolitusvahendid veebist tasuta alla laadida.12 Ettevõtted võivad astuda ka teisi samme, nagu luua või külastada tarbijakogukonna veebisaite või luua innovatsioonikonkursse, et tekitada tarbijate hulgas tegevust, mida muidu ei toimuks.13 Lisaks peavad ettevõtted aitama omaenda tootearendajatel vaadata tarbijate arendatud innovatsiooni värske pilguga – mitte lihtsalt kui viletsalt teostatud amatöörlikke katsetusi. Toote kvaliteet ei ole väärtus, mida ettevõtted peaksid tarbijate arendatud prototüüptoodetes ja nende Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Mida tarbijad loovad Tabel loeb üles mõne tarbijainnovatsiooni näite, mille me leidsime Suurbritanniast, Jaapanist ja USA-st.

Kategooria Tarbijainnovatsiooni näide Käsitöö ja tööriistad

Valmistasin rakise noolte tegemiseks. See hoiab noolt paigal ja samal ajal pöörleb, et ma saaks seda vastavalt oma märgistele värvida. Turul olemasolevad rakised ei pöörle. (USA)

Sport ja hobid

Fikseerisin õngeridva käepideme toruisolatsiooni abil, et nõrkade kätega puuetega inimesel oleks lihtsam kalapüügiga tegeleda. (USA) Olen innukas kriketimängija. Ehitasin kriketikurika ringi, mis muutis mängu ja pallikontakti paremaks. (Suurbritannia)

Majapidamisega seotud GPS-süsteemi kasutamine, mida saab rakendada arvuti ja väikeste kleepsudega, et luua lahendus,

kuidas kohe leida objekte, mis majas kaduma lähevad. (USA)

Mikrolaineahju kasutamine, et luua poolsurve-riisikeetel. Plastanumasse puuriti augud ning kasutati

suurt kummipaela ja väikest puutükki, et reguleerida anumas survet, nii et saadav riis maitseks

sama hästi kui teiste soojusallikatega keedetu. (Jaapan) Aiandusega seotud

Valmistasin seadme puulatvade kärpimiseks. Tegu on õngeridvaga, mille otsas on suur metallkonks. See lubab küünitada puulatvadeni, painutada need alla ja ära kärpida. (Suurbritannia)

Lastega seotud

Puidust veesuuskade loomine, et väikseid lapsi suusatama õpetada. (USA) Värvisin kella numbrilaua pooled eri värvi, et laps saaks hõlpsasti aru, kumb pool on enne, kumb pärast täistundi. Kasutasin seda, et õpetada kellaaja ütlemist lastele. (Suurbritannia)

Sõidukitega seotud

Arendasin välja alternatiivse käivitusmootori, et saada mu automootor käima, kui aku ei toimi.

(Suurbritannia) Harley-Davidsoni summuti ümber ehitamine, et luua suure jõudlusega heitgaasijahuti. (USA)

Lemmikloomadega seotud

Mu koeral oli probleeme söömisega. Kasutasin lamedat lamineeritud puidu tükki ja panin ümber

selle ääre, nagu kandiku, et takistada tema toidunõu liikumist mööda kööki. See oli edukas

innovatsioon. (Suurbritannia) Meditsiinilised

Ma ei saa üht oma kätest kasutada, nii lõin riided, mida saab ühe käega selga panna ja seljast võtta.

(USA) Mu emal oli infarkt ja ta ei suuda oma jäsemeid liigutada. Lõin mantli, mida oli lihtne ratastoolis selga panna ja seljast võtta. Käisealused piirkonnad lõigati lahti, nii et käiseid sai spetsiaalse teibiga avada ja sulgeda. (Jaapan)

Muud

Programmeerisin GPS-i ümber, et muuta see kasutajasõbralikumaks ja tõhusamaks. See erineb müügilolevatest, sest on kohandatud minu jaoks. (Suurbritannia)

kasutuses otsima. Tarbija näitab tooteprototüüpi, mis sooritab uudset funktsiooni, mille kohta inimesed on tegelikult tõestanud, et vajavad seda. See on see hindamatu info, mille ettevõtted peavad üles korjama. Sellest punktist alustades – ja kasutaja ideed säilitades – võivad tootearendajad välja töötada suurepäraseid täiendusi, kui neid vaja – ja tunda õigustatult selle üle suurt uhkust. Kuigi tarbijate arendatud tooteinnovatsioon on harva patenteeritud, võivad tootjad sageli saada sellest hoolimata patendikaitse oma inseneride arendatud täienduste kaudu.14 Põnev uudis ettevõtetele, kes soovivad rakendada kasutajate loodud innovatsiooni äriliste toodete alusena, tekib asjaolust, et toote prototüüpimine ja esialgne testimine majasiseselt oma töötajate poolt on väga kallis. Kasutajad võtavad need esialgsed kulud enda kanda oma põhjustel. Ettevõtted saavad raha kokku hoida ja oma edukusnäitajaid tõsta, kes-

kendudes tootekontseptsioonidele, mille tarbijad on juba prototüüpinud ja mida on mingil määral juba ka turul testitud.

Mida peaks ettevõtted konkreetselt tegema? Esiteks lõpetage oma innoveerivate kasutajate ründamine, kas nimelt või eksikombel! Ajalooliselt on ettevõtted võidelnud piraatlusega (selliste toodete, nagu laulud, filmid ja tarkvara ebaseadusliku kopeerimisega) meetodite abil, mis on püüdnud võrku ka kasutaja-innovaatorid. Näiteks USA digitaalse millenniumi autoriõiguse akt muudab kriminaalkuriteoks selle, kui kasutajad hiilivad mööda tarkvaraturvalisuse meetmetest, mida tootjad kasutavad, et muuta tootega seotud tarkvara kasutajatele ligipääsmatuks.

Ettevõtetel on mõttekas püüda peletada kasutajaid nende tarkvarakoodi uurimast või muutmast piraatkoopiate tegemise eesmärgil. Samal ajal on kahjulik neil samadel ettevõtetel püüda peletada ka kasutajaid nende tarkvarakoodi uurimast

või muutmast, et firma toodet paremaks muuta või kasutada seda uuel moel, mis võiks sellele ettevõttele kaasa tuua uued turud. Ettevõtted õpivad. Näiteks mõistis Microsoft kõigepealt hukka oma toote Kinect häkkimise kasutajate poolt, kes püüdsid seda uuel moel rakendada. Mõni päev hiljem muutis firma kurssi ja kiitis neidsamu kasutajaid – tundes ära mõlemapoolse kasu võimaluse.15 Teiseks kaaluge võimalusi aktiivselt toetada tarbijaid, kes pakuvad või võiks pakkuda toorainet majasisesele innovatsiooniprotsessile. Te võistlete oma konkurentidega kasutaja-innovaatorite huvi ja tähelepanu eest. Kasutajatel on tavaliselt võimalik valida toodete vahel, mida kasutada oma ettevõtmiste platvormi või komponentidena. Väga mõistlikul moel kipuvad nad keskenduma pakkumistele kategoorias, mis annab neile parima innovatsiooni kulu-tulu suhte. Kui üks bränd või mudel tõmbab ligi rohkem innovatsiooni, tuleb

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Kes oleks osanud hinnata rulade potentsiaalset turgu enne rula leiutamist?

mängu positiivne tagasiside, mis alandab järgmiste innovaatorite jaoks kulu veelgi – ja nii kasvatab kasutajainnovatsiooni veelgi. Näiteks muutub mõni autotüüp ja mudel iseäranis atraktiivseks kasutajatele, kes tahavad neid ümber ehitada ning „tuunida”, lisades uusi omadusi või parandades nende tööd. Nende kasutaja-innovaatorite arendatud detaile valmistavad huvi kasvades seepeale sageli järelturu tootjad. Neile mudelitele saada olevate eridetailide kättesaadavuse suurenemine – ning tarbijate hulgas mudelipõhise disainiteabe tekkimine ja levimine – omakorda muudab need autod veelgi atraktiivsemaks järgmisele innovatsiooni kaaluvale tarbijale.

Leidub mitu viisi, kuidas kasvatada oma toodete atraktiivsust kasutaja-innovaatoritele. Mõni olulisem on: Toetage kasutajatepoolset innovatsiooni. Looge dokumenteeritud, avatud liidesed, et toetada oma toodete ümber november 2011

tegemist; edasiseks abistamiseks looge „arendajakomplektid” ja looge veebisaidid, et sarnaste huvidega kasutajad saaks hõlpsamini jagada infot ja koos innovatsiooni teha.16 Uurige välja, mida kasutajad vastu tahavad, kui te nende innovatsioonist kasu saate. Näiteks võivad kasutajad tahta toetust oma kogukondadele, tasuta detaile või erijuurdepääsu teie majasisestele arendajatele. Positiivse pikaajalise suhte loomiseks oma innovaatiliste kasutajatega püüdke tekitada olukord, kus mõlemad kasu saavad.

Kui otsustate luua ärilise versiooni kasutajate arendatud tootest, tunnustage innovaatoreid. Kui näiteks teie toode põhineb Joe – või kasutajarühma ABC – innovatsiooni prototüübil, siis nii öelgegi! Mõni ettevõte, nagu MathWorks, StataCorp ja LEGO, teevad seda. Nende kasutajad hindavad seda isegi siis või iseäranis siis,

kui kasutajad ei taotle autoriõigust oma innovatsioonile. Enamik ettevõtteid tänapäeval endiselt ei tunnusta kasutaja-innovaatoreid, kutsudes selle asemel uhkelt tarbijaid ostma „suurepärast uut toodet ZYX, mulle me arendasime!” Ei ole kena.

Paradigma muutus, mida oleme siin kirjeldanud – kasutajate poolne prototüüpimine ja rakendamine, millele järgneb üldise nõudluse filter, millele järgneb üldiselt ihaldusväärsete toodete äriline rakendamine – tugevneb aja kuludes. Tarbijainnovatsiooni kulu alaneb tänu parematele ja odavamatele disainivahenditele, paremale ja odavamale internetipõhisele sidele ja rühma moodustamise võimalustele ning parematele ja odavamatele prototüüpimise võimalustele. Suure hulga innovatsioonivõimaluste puhul sööb konkurents ära kriuksuva vana paradigma „meie, tootjad, teeme selle teile ära” – ja uus paradigma on nii põnev kui ka lahe.17 Ajaga kaasas käimine on tõeliselt hea idee!

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

teadustööst Uurimaks usaldusväärselt tarbijatepoolse innovatsiooni ulatust, arendasime küsitluspõhise metoodika, mida rakendati kolmes riigis. Esimene küsitlus tehti Suurbritannias arvuti abil läbi viidud telefoniintervjuudega. See hõlmas 1173 vastanud 18-aastase ja vanema briti tarbija esinduslikku rahvuslikku valimit.i Seejärel kordasime küsitlust Jaapanis (valimiga 2000) ja USA-s (valimiga 1992) küsitledes neis riikides interneti teel esinduslikke valimeid tarbijatest vanuses 18 aastat ja rohkem.ii Küsimused ja andmete analüüsi protseduurid olid kõigis kolmes küsitluses identsed. „Innovatsioon” on paljudele abstraktne ja ähmane termin, nii kujundasime oma küsitlused heitma laia võrku, et kindlustada igasuguse innovatsiooni kinnipüüdmine, mille tarbijad olid loonud, aga ka püüdma infot kõigi väidetavate innovatsioonide väljasõelumiseks, mis ei vastanud meie konservatiivsetele kriteeriumitele. Iga küsitlus algas vastajalt pärimisega, kas nad olid loonud tarkvaratooteid või füüsilisi tooteid. Kummagi kategooria raames küsisime eraldi juhtumite kohta, mil tarbijad olid midagi nullist loonud või selle kategooria toote ümber teinud. Kui vastajad andsid teada, et on ühes või enamas kategoorias viimase kolme aasta jooksul innovatsiooni teinud, jätkasime etteantud vastuseta küsimustega saamaks täpset kirjeldust, mida nad olid teinud ja miks. Need kirjeldused käisime seejärel läbi, et tuvastada ja kõrvaldada nii-öelda „võltspositiivsed” – väidetavad innovatsioonid, mis tegelikult ei olnud innovatsioonid (nagu „ostsin IKEA mööblitüki ja panin selle ise kokku”). Täiendavad võltspositiivsed kõrvaldati kahe lisaküsimuse analüüsiga. Kui kasutajad teadsid turul olevaid samaväärseid tooteid või olid teinud innovatsiooni osana oma tööülesannetest, arvati nende väidetav innovatsioon välja. Põhimõtteliselt olid küsitlused loodud tuvastama ja uurima ainult reaalset, turul uudset innovatsiooni, mille tarbijad olid arendanud oma vabal ajal.

Pärast küsitluste sõeluvat osa jätkasime täiendavate küsimustega vastajate kõige värskema innovatsiooni kohta.

Muutujate hulka kuulusid aeg ja rahakulu ning see, kas vastajad olid taotlenud intellektuaalomandikaitset. Me küsisime ka, kas nad olid aktiivselt jaganud oma innovatsiooni ja kas nende innovatsiooni oli rakendatud teiste poolt.

tänuavaldused See artikkel sisaldab ülevaadet tarbijainnovatsiooni küsitlusese tulemustest Suurbritannias, mille viisid läbi Stephen Flowers, Jeroen de Jong ja Eric von Hippel ning Jaapanis ja USA-s, mille viisid läbi Susumu Ogawa ja Kritinee Pongtanalert. Suurbritannias tehtud uurimuste puhul oleme tänulikud Rahvuslikule Teaduse, Tehnoloogia ja Kunsti Sihtasutusele (NESTA) rahalise toe eest ning Jaapanis ja USA-s läbi viidud uurimuse puhul Yoshida Hideo Mälestusfondi rahalise toe eest.

Viited 1. Oluliste artiklite hulka, mis kirjeldavad seda tarbekaupade mustrit, kuuluvad: S. Shah „Sources and Patterns of Innovation in a Consumer Products Field: Innovations in Sporting Equipment” working paper 4105, MIT Sloan School of Management, Cambridge, Massachusetts, 2000; C. Luthje „Characteristics of Innovating Users in a Consumer Goods Field: An Empirical Study of Sport-Related Product Consumers” Technovation 24, no. 9 (2004): 683–695; R. Tietz, P. Morrison, C. Luthje ja C. Herstatt „The Process of User-Innovation: A Case Study in a Consumer Goods Setting” International Journal of Product Development 2, no. 4 (2005): 321–338; ning N. Franke, E. von Hippel ja M. Schreier „Finding Commercially Attractive User Innovations: A Test of Lead-User Theory” Journal of Product Innovation Management 23, no. 4 (2006): 301–315.

2. C. Y. Baldwin ja E. von Hippel „Modeling a Paradigm Shift: From Producer Innovation to User and Open Collaborative Innovation” Organization Science, trükkimisel. Vt http://papers. ssrn.com.

3. E. von Hippel, J. P. J. de Jong ja S. Flowers „Comparing Business and Household Sector Innovation in Consumer Products: Findings from a Representative Study in the UK” working paper, September 2010, http://papers.ssrn.com; S. Flowers, E. von Hippel, J. de Jong ja T. Sinozic „Measuring User Innovation in the UK: The Importance of Product Creation by Users“ (London: NESTA, 2010); ning S. Ogawa ja K. Pongtanalert „Visualizing Invisible Innovation Content: Evidence from Global Consumer Innovation Surveys” working paper, June 2011, http://papers.ssrn.com.

4. Seda kolmefaasilist protsessi kirjeldas C. Y. Baldwin, C. Hienerth ja E. von Hippel „How User Innovations Become Commercial Products: A Theoretical Investigation and Case Study” Research Policy 35, no. 9 (November 2006): 1291–1313.

5. S. K. Shah ja M. Tripsas „The Accidental Entrepreneur: The Emergent and Collective Process of User Entrepreneurship” Strategic Entrepreneurship Journal 1 (November 2007): 123–140.

6. W. Riggs ja E. von Hippel „The Impact of Scientific and Commercial Values on the Sources of Scientific Instrument Innovation” Research Policy 23 (July 1994): 459–469.

7. J. P. J. de Jong ja E. von Hippel „Transfers of User Process Innovations to Process Equipment Producers: A Study of Dutch High-Tech Firms” Research Policy 38, no. 7 (September 2009): 1181–1191.

8. P. Oliveira ja E. von Hippel „Users as Service Innovators: The Case of Banking Services” Research Policy 40, no. 6 (July 2011): 806–818.

9. Google SketchUp CAD tarkvara saab tasuta alla laadida aadressilt http://sketchup.google.com.

10. Näiteks uurige Shapeways.com pakutavaid teenuseid aadressil http://shapeways.com.

11. S. Ogawa ja F. Piller „Reducing the Risks of New Product Development” MIT Sloan Management Review 47, no. 2 (winter 2006): 65–71.

12. Juhtkasutaja projekti käsiraamatuid ja videoid saab tasuta alla laadida aadressil http://mit.edu/evhippel/www/teaching.htm.

13. L. B. Jeppesen ja K. R. Lakhani „Marginality and Problem-Solving Effectiveness in Broadcast Search” Organization Science 21, no. 5 (September–October 2010): 1016–1033.

14. G. L. Lilien, P. D. Morrison, K. Searls, M. Sonnack ja E. von Hippel „Performance Assessment of the Lead User IdeaGeneration Process for New Product Development” Management Science 48, no. 8 (August 2002): 1042–1059, table 1.

15. Näiteid kasutajate innovaatilisest tegevusest seoses Kinectiga leiate artiklist P. Wayner „With a Wave of the Hand, Improvising on Kinect” New York Times , July 21, 2011, p. B8.

16. R. Prugl ja N. Franke „Factors Impacting the Success of Toolkits for User Innovation and Design: A Test of Toolkit Characteristics and Complementary User-Community Activities in the Computer Gaming Industry” working paper, Vienna University of Economics, 2005.

17. Baldwin ja von Hippel „Modeling a Paradigm Shift” i. von Hippel, de Jong ja Flowers „Comparing Business and Household Sector Innovation in Consumer Products”; Flowers, von Hippel, de Jong ja Sinozic „Measuring User Innovation in the UK” ii. Ogawa ja Pongtanalert „Visualizing Invisible Innovation Content” Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2011. Kõik õigused reserveeritud.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Uus romaan KADRI KÕUSAARELT ILMUB NOVEMBRI KESKEL

SAADAVAL RAAMATUKAUPLUSTES ÜLE EESTI! Telli 680 4444 või klienditugi@lehed.ee

24

ted

Autor: Liina Laanpere Fotod: internet

Kus kohtuvad head ideed?

Paljudel inimestel on ettekujutus, et uued ideed tekivad tavaliselt justkui selgest taevast tabavate mõttevälgatustega, mille tagajärjel saab Archimedese kombel „heureka!” hõigates vannist välja hüpata. Tegelikult formuleeruvad head ideed tavaliselt pikkade ajaperioodide jooksul, need ehitatakse kokku erinevatest väikestest mõtetest, mis saadakse teistelt inimestelt.

S

ellist „ehitusmaterjali” jagab küllaga maailmakuulus TED-konverents, mis leiab aset igal aastal Californias. Konverentside eesmärk on levitada ideid, mis väärivad jagamist.

Konverentsil räägivad 18 minuti jooksul erinevate elualade esinejad endale südamelähedasest ideest, kogemusest, projektist või unistusest, ärgitades osalejaid mõtlema ning andes inspiratsiooni tegudeks. Arvamusliidrite seas, kes on TEDkonverentsil pidanud „oma elu parima kõne”, on näiteks Bill Gates, Al Gore, Bill Clinton, Steve Jobs, Sir Richard Branson ja paljud teised. TED-i nimi tuleb algsete teemavaldkondade (Technology, Education and Design) esitähtedest, kuid juba ammu ei ole valdkonnad nii piiritletud. TED-i erilisus peitub ka selles, et suur valik kõnede videotest on tasuta internetis, kust näiteks ühte kõige tuntumat – Sir Ken Robinsoni videot sellest, kuidas koolid vähendavad loovust – on vaadatud juba üle seitsme miljoni korra. Alljärgnevalt on välja toodud mõned huvitavad näited TEDkõnedest.

Infokommunikatsioon võib toimuda ka lambipirnide kaudu

TED-kõned ei piirdu ainul teoreetiliste mõtete kirjeldamisega, vaid võivad sisaldada ka mõne tehnoloogilise uuenduse demonstreerimist. Edinburghi Ülikooli professor Harald Haas on pidanud kõne lambipirnide täiesti tavapäratust

kasutamisest. Haas selgitab, kuidas LEDvalgustite kaudu andmete edastamine on lihtsam, efektiivsem ja turvalisem kui raadiolainete kaudu.

Ta näitab seda kaasavõetud laualambiga. Väljanägemiselt on tegu tavalise laualambiga, mis valgustab, kuid samuti annab see edasi kõrgekvaliteedilise video. Video mängib suurel ekraanil, kui valgus on suunatud vastuvõtvale andurile, ja peatub, kui valgus eemale suunata.

eelistavad teha, ei ole vastused üldse sellised, nagu tööandjad kuulda sooviks.

Friedi kohaselt ei vasta peaaegu keegi, et mingi töö tehtud saamiseks eelistatakse minna oma töökohta. Kõige paremini suudavad inimesed keskenduda näiteks köögis, verandal, kohvikus, raamatukogus, rongis, lennukis. Mõned inimesed ütlevad, et koht polegi nii oluline kui päevaaeg – peab olema hästi varane hommik või hästi hiline õhtu. Kuigi inimeste eelistused on nii erinevad, on nad kõik tavaliselt sunnitud tulema täpselt samal kellaajal täpselt samasse kohta ja tegema keskendumist nõudvat tööd.

Eriti keeruline on olukord loova tööga inimeste jaoks – disainerid, programmeerijad, kirjanikud, insenerid vajavad pikka segamatut ajaperioodi, et midagi tehtud saada. Ei ole võimalik käskida inimesel olla loov 15 minuti jooksul või selle aja jooksul tõesti mingi probleemi üle mõtiskleda. Tööpäev on tavaliselt kaheksa tundi pikk, mis tundub küll suur ajavahemik, aga kui palju selles on võimalik saada endale täiesti segamatut aega? Fried väidab, et heal juhul on võimalik segajateta tööle keskenduda üks tunnike.

Juhid on tavaliselt arvamusel, et segavad faktorid töö juures on Facebook, Youtube ja

Meil on selle tehnoloogia jaoks juba olemas täielik infrastruktuur – kõik LEDvalgustid on potentsiaalsed infokandjad.

Tänavalambid, lennukivalgustus, meditsiinis kasutatavad aparaadid võivad kõik edastada andmeid samal põhimõttel.

Autodel oleks võimalik oma tulede kaudu suhelda teiste autode ning valgusfooridega, lennukis saaks turvaliselt veebis asjatada. Uusi võimalusi tekiks lugematul hulgal.

Töökohad polegi tegelikult head kohad töötamiseks

Eduka veebitarkvara loova firma 37signals juht ja asutaja Jason Fried räägib oma TEDkõnes sellest, miks töö juures tööd ei tehta.

Ettevõtted on kulutanud palju raha, et ehitada kontoreid – muretseda endale büroopindu ja täita need ruumid asjadega, et nende töötajatel oleks koht, kus hästi töötada.

Aga kui inimestelt küsida, kus nad tööd

Harald Haas.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

ted

teised veebilehed, kuid Jason Friedi sõnul on see naeruväärne – need on kõigest nagu suitsupausid. Tõelised segajad on need, mida sa ise vältida ei saa, nagu näiteks juhid ja koosolekud.

Seepärast on Friedil kolm soovitust. Esiteks, vaiksed neljapäevad, millal on terve päeva jooksul rääkimine keelatud. Teiseks, kui on soov kolleegiga rääkida, siis tuleks kasutada õlale koputamise asemel sõnumeid internetis, et töötajad saaksid ise valida, millal soovivad segajatele tähelepanu pöörata. Kolmandaks, lihtsalt jätta ära koosolekuid, kuna enamjaolt on need tema sõnul täiesti tarbetud.

Veebivideod arendavad ja uuendavad erinevaid valdkondi

See ei ole enam ammu uudis, et internet soodustab innovatsiooni. Mis on aga TEDkonverentside kuraatori Chris Andersoni arvates eriline ja alahinnatud, on veebivideote tähtsus.

Anderson toob oma TED-kõnes välja, et inimesed vaatavad 80 miljonit tundi Youtube’i videoid iga päev. See tähendab, et igal tavalisel lapselgi, kellel juhtub olema veebikaamera, on võimalus olla jälgitud ja imetletud jalgpallistaadionitäie inimeste poolt. Sadade võõraste inimeste

Jason Fried. november 2011

kommentaarides väljendatud kiitus on uus globaalne tunnustus, mis innustab inimesi pingutama ja värskeid ideid välja mõtlema.

Veebivideod aitavad areneda ja levida erinevatel vähetuntud kunstivormidel ning isegi teadusel. Teadlased peavad avaldama oma eksperimentide kohta detailselt kirjeldavaid artikleid, kuid palju efektiivsem, kiiresti tehtavam ja kiiresti levivam oleks lihtsalt näidata oma saavutusi video teel. Ka haridus võidab tänu veebivideotele. Õpilaste anne ei pea jääma halbade õpetajate taha kinni – nad saavad valida oma õpetajad ise.

Miks ei piisa aga kirjalikest materjalidest? Neis puudub see maagia, mis on olemas silmast silma suhtlusel, kõike ei ole võimalik kirjapildis edasi anda. Näite toob Anderson TED-videote näol, milles antakse edasi palju rohkem kui sõnad. Füüsilised žestid, häälemuutused, näoilmed, pilgud, kehakeel, kirg – ka neis peitub kõnede võlu.

Andersoni sõnul on veebivideote fenomen sama märkimisväärne kui trükikunsti leiutamine. See innustab tagant iseseisvat globaalset õppimist ja arenemist ning kui ka kõik organisatsioonid veebivideote võimalused enda jaoks avastaksid, oleks see suurte muutuste algus.

Kohalikud konverentsid TED-i vaimus TED-i formaati järgides toimuvad üle maailma sadades erinevates paikades kohalikud TEDx-i konverentsid. Need on TED litsentsi alusel iseseisvalt korraldatud üritused, mis võimaldavad osalejatel jagada TED-i laadi kogemust. Üks selliseid heade ideede kohtumispaiku on 26. novembril juba kolmandat korda aset leidev TEDxTartu.

Seal saavad kokku teadlaste, muusikute, ettevõtjate, disainerite ja teiste eluvaldkondade esindajate lennukad mõtted. Teemade valik ulatub kultuurist matemaatikani ja loodusest moedisainini. Konverentsi on võimalik vaadata ka veebiülekande kaudu internetis. Arutelude võimaldamiseks korraldatakse konverentsi päeval veel erinevates kohtades ühisvaatamisi, millest on võimalik osa võtta neil, kes konverentsile tulla ei saa. TEDxTartu toimumist rahastatakse EAS-i kaudu Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Lisainfot leiab ürituse koduleheküljelt http:// tedxtartu.org.

Chris Andreson.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

25

26

eesti firma

Autor: Mikk Salu, Postimees • Foto: Reuters

Reklaam ei jäta teid enam rahule Kuu aega tagasi kirjutas The Economist sellest, kuidas tulevikus hakkavad internetireklaamid internetikasutajaid jälitama, jälgima, reageerima kasutaja emotsioonidele ja näoilmetele. Näiteks, surfate veebis ja märkate järsku seksikat pesureklaami, aga ei kliki reklaamile (võib-olla olete parajasti tööl ja see ei tundu sobiv). Kuid see reklaam ei jäta teid rahule, järgneb teile ühelt leheküljelt teisele, muutub ehk isegi üha võrgutavamaks, kuni lõpuks murdute, annate alla ja klikkate...

T

ehnoloogia niimoodi käituvate reklaamide taga tuleb veebikaamerast ja tarkvarast, mis jälgib sinu näoilmet, reaktsioone ja silmade liikumist.

Loomulikult ei käi jutt ainult reklaamidest, vaid samasuguseid lahendusi võib kasutada ka arvutimängudes või isegi veebiajakirjanduses uudiste edastamisel.

Firma selle taga, millest The Economisti lugu räägib, on tegelikult aga Eestis loodud ettevõte Realeyes. Nemad tegelevadki veebikaamerate, miimika ja emotsioonide tuvastamise kombineerimisega.

Realeyes on Mihkel Jäätma 2007. aastal loodud ettevõte, kuid nagu tihti nendega, kes edukaks saavad, on firma liikunud kaugemale. Peakontor on Londonis, harukontor Bostonis, arendus Valgevenes, müügiagente üle maailma, Eestis tehakse Tartu Ülikooli juures koos professor Jüri Allikuga teadus- ja arendustööd emotsioonide tuvastamise alal. Firma kohta võib aga ikkagi öelda „Eesti ettevõte”, sest 80 protsenti omanikest on Eestist, asja usub ka Arengufond – nemadki investeerisid ettevõttesse 120 000 eurot.

kaitse, siis Salo sõnul nemad küsivad iga kord kasutajalt ikkagi luba, kas nende tegevust võib jälgida.

EAS toetas oktoobri keskel Realeyesi 4000-eurose innovatsiooniosakuga. „Meil on mitmed patenditaotlused sees, detailsemalt neist rääkida aga ei saa,” üt-

leb Salo selle kohta. Firmal on praegu erakordselt kiired ajad, palju arendusi ja projekte pooleli. Selles mõttes pole Realeyes enam paljas algaja, mitte lihtsalt huvitav idee ja suured lootused, vaid juba päris firma, oma toodete ja oma klientidega, viimaste seas näiteks eBay, Sony, Ikea ja ka The Economist ise.

„Selle The Economist artikli järel on telefon punane ja meilboks umbes,” muigab Realeyesi tootejuht Martin Salo. „Erinevad firmad, helistavad, uurivad ja küsivad.”

Nagu näha, reklaam töötab. The Economisti kirjeldatud stsenaarium – reklaambänner jälitab kasutajat – on Salo sõnul aga lihtsalt üks „huvitav stsenaarium”.

Kuigi juriidiliselt on tegu veel halli tsooniga, kus kohas algab ja lõpeb isikuandmete Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

eesti firma

Tahaks seda opa-tunnet „Vaatasime, et väikelaste riiete valik on Eestis ühetaoline ja igav. Kõikjalt hakkasid silma peamiselt sinised ja roosad või ingliskeelsete sõnumitega, „I love daddy” stiilis, riided,” räägib kaubamärgi OPAAA eestvedaja Kristi Kamp. „Sealt tuligi mõte, et teeme ise, vahvad, eestikeelsed ja väikese vimkaga.” Tõukejõuks selle mõtte taga oli tegelikult tema ja tema kaasa väike poeg Karl Gustav, ilma kelleta poleks firmat sündinud, ütlevad asjaosalised ise praegu.

N

iimoodi OPAAA kaubamärk ja väike perefirma eelmisel aastal loodigi.

Eesmärgiks eestikeelsete ja eestimeelsete lasteriiete tootmine. „Ja et riided oleksid väikese viguriga ning tekitaks vaatajais positiivset muhelemist,” lisab Kristi Kamp, kes disainib mudelid. Abikaasa toetab originaalsete kujunduste ja sõnumitega. Kangas tuleb Sindist, õmblusteenust ostetakse sisse ühelt Tallinna firmalt, riietele pealetrükk tehakse lastesõbralike vesivärvidega samuti Tallinnas. Võib öelda, et sada protsenti Eesti toode. Tootevalik on nii noore firma kohta isegi üllatavalt pikk, nii beebidele, nii poistele kui ka tüdrukutele. On sipukaid, on mütse, on bodisid, on tudukaid ja mitmesuguseid komplekte. Innovatsiooniosaku abiga aga soovitakse astuda veel üks samm edasi.

EAS-ilt oktoobris saadud 4000 euro suurune innovatsiooniosaku toetus läheb kunstiakadeemiale, kus tekstiilidisaini osakonna tudengid disainivad OPAAA jaoks uusi tooteid. Raha läheb küll koolile, aga on kokkulepe, et mingi osa sellest summast peaks jõudma ka reaalset tööd tegevatele üliõpilastele.

Koostöö esmaseks eesmärgiks ongi saada uusi disainilahendusi, uusi mõtteid ja spetsiaalselt OPAAA tarvis välja töötatud unikaalsete mustritega kangaideid. „Pikemas perspektiivis soovime endale leida koostööpartnereid või lausa uusi töötajaid. See on esimene linnuke OPAAA suuremast eesmärgist toetada Eesti tuleviku tegijaid,” lisab Kamp. Praegu on OPAAA viguriga lasteriided hästi vastu võetud ja miks ka mitte, pilk neile beebide ja väikelaste riietele näitab, et need on tõesti toredad. Teistmoodi, värskendavad, üllatavad ja armsad. Tavalistest poodidest ja kaubamajadest neid asju veel osta ei saa, kuid selle nimel töö käib. OPAAA-l on aga oma internetipood, kust saab erilised ostud sooritada.

november 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

27

28

uurimus

Autor: Villu Zirnask • Foto: Reuters

Mida väikeettevõtjad tegelikult tahavad?

Arvamus, et kõik väikeettevõtted on innovatsiooni ja töökohtade taimelava, on ekslik.

V

äikeettevõtete arengu toetamine ja soodustamine on väga paljude riikide majanduspoliitika tähtis osa, sest neid peetakse tulevase majanduskasvu mootoriks ning uute töökohtade loojaks. Majandusteoorias seatakse väike- või keskmise ettevõtte omaniku ja ettevõtja vahele sageli otsesõnu või vaikimisi võrdusmärk ning peetakse neid isikuteks, kes võtavad majanduslikke riske ja kelle tegevusest sünnivad murrangulised tehnoloogilised uuendused.

Sellise lähenemise otstarbekuse seavad kahtluse alla Chicago Ülikooli majandusteadlased Erik Hurst ja Benjamin Wild Pugsley, kes tänavu augustis avaldasid uuringu pealkirjaga „Mida väikeettevõtjad teevad?”¹ Hurst ja Pugley uurisid, mida enamik väikeettevõtteid tegelikult teeb ning milliste soovidega nende omanikud tegevust alustavad. Väikeettevõte on nende käsitluses ettevõte kuni 19 töötajaga. USA-s, mille ettevõtete baasil nad oma analüüsi tegid, oli selliseid 2007. aasta seisuga ligi 5,5 miljonit ehk u 90 protsenti kõigist töötajatega firmadest.

Nende arvele tuli umbes 20 protsenti riigi tööhõivest ning 15 protsenti ettevõtete kogukäibest ja makstud palgast.

Hurst ja Pugsley leidsid väikeettevõtete tegevusalasid analüüsides, et kogu majandusega võrreldes ebaproportsionaalselt suur osa neist tegeleb äridega, mida võib kirjeldada suhteliselt standard-

se teenuse osutamisena kindlale kliendibaasile – elektrikud, sanitaartehnikud, maalrid, automehaanikud, juristid, raamatupidajad, arhitektid, hambaarstid, kosmeetikud, restorani- või väikepoepidajad jms. USA ettevõtete klassifikatsioonis NAICS on neljakohalise koodiga detailsuse astmel 294 majandusharu, kuid väikeettevõtetest tervelt pool kuulus ainult 20 harusse, samal ajal kui kakskümmend 294-st on ainult seitse protsenti.

Tipp-40 majandusharudesse kuulus kaks kolmandikku kõigist väikeettevõtetest.

Enamik väikeettevõtetest ei kasvanud oma eluea jooksul nimetamist väärival määral – nad alustasid väikselt ja jäid väikseks. Umbes 90 protsenti kümme kuni 25 aastat tegutsenud USA ettevõtetest on küpsest east hoolimata endiselt väikeettevõtted. Samuti ei tegelenud nad märkimisväärses ulatuses innovatsiooniga ega teinud ka vastavaid kulutusi. Umbes pool loodavatest väikeettevõtetest hakkab pakkuma juba olemas olevat teenust olemasolevale turule, mitte midagi uut. „On tõsi, et suur osa uutest töökohtadest luuakse uutes firmades, kuid pole tõsi, et tööhõive kasvu genereerib enamik uutest firmadest,” märgitakse uuringus. Samuti on tõsi, et suur osa innovatsioonist tuleb väikeettevõtetest, kuid vastupidine väide – et suur osa väikeettevõtetest on innovaatilised – ei ole tõene.

Hurst ja Pugsley analüüsisid ka alusta-

vate väikeettevõtjate seas läbi viidud küsitluse vastuseid, mis näitasid, et enamik alustajaid ei mõtle sellest, kuidas ettevõte suureks kasvatada või läbimurdelist innovatsiooni saavutada.

Miks nad siis üldse oma ettevõtte loovad? Üle poole nimetas mitterahalisi põhjusi – nagu soovi olla iseenda boss, paindlikku töögraafikut, teha tööd, mis on hobi, töötada kodus jms. Kolmandik märkis, et alustas äri sissetuleku pärast ja 40 protsenti märkis, et loovad ettevõtte uue

Suur osa innovatsioonist tuleb väikeettevõtetest, kuid suurem osa väikeettevõtetest ei ole innovaatilised.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

uurimus

Suurem osa väikeettevõtjaid pakub lihtsalt enda teenust ega kavatse olulisel määra kedagi rohkem tööle palgata. Pildil elektrik Bagdadis.

toote turule toomiseks või sellepärast, et neil on hea äriidee. Väga vähesed nimetasid ettevõtte loomise põhjusena seda, et neil pole muid võimalusi tööd saada. Ettevõtte ellujäämisšansse loomise põhjused oluliselt ei mõjutanud, nelja aasta pärast oli ellujäänute osakaal kõigis gruppides sarnane.

Hursti ja Pugsley uuring kinnitab ühe varasema uuringu tähelepanekut, et keskmine väikeettevõtja teenib oma ettevõttes vähem, kui ta teeniks palgatöötajana. See kõlab kokku eespool märgitud faktiga, et paljude inimeste jaoks on esmane oma ettevõtte loomise motiiv mitterahaline.

Eestis pole võrreldavaid uuringuid tehtud, kuid kui mõtlete oma tutvusringkonnale, siis tõenäoliselt leiate samuti, et loo alguses kirjeldatud omaduste laiendamine kõigile väikeettevõtte pidajatele oleks liialdus. november 2011

Keskmine väikeettevõtja teenib oma ettevõttes vähem, kui ta teeniks palgatöötajana.

Hursti ja Pugsley üks soovitus on, et majandusteadlased ei tohiks ettevõtlusteooriate testimiseks kasutada lihtsalt kõigi väikeettevõtete valimit, vaid peaks selekteerima välja need, mille eesmärgiks tõepoolest on innovatsioon ja kasv.

Poliitikutel aga soovitavad nad seada innovatsiooni- ja ettevõtluspoliitika kujundamise sihiku täpsemalt kui kõigi väikeettevõtete peale.

Ettevõtlustoetuste sidumisest ettevõtte suurusega võib sündida käputäis

firmasid, mis lõpuks saavad uuteks Microsoftideks ja Google’iteks, kuid suurem osa toetustest läheb firmadele, mis jäävadki väikefirmadeks (polegi kasvu sihiks seadnud), tekitamata üldist ühiskondlikku kasu innovatsiooni ja uute töökohtade näol, märgivad Hurst ja Pugsley. Nad lisavad, et paljudel väikeettevõtjatel on juba niigi olemas motiiv oma asja ajada, sest maksustatav on ju ainult rahaline tulu, mitte mitterahaline rahuldus, mida nad oma ettevõttest saavad. Aga kogukondade ja naabruskondade edendamise seisukohast võib ka väikeettevõtluse üleüldisest toetamisest ühiskondlikku kasu tõusta, möönavad Hust ja Pugsley – see aspekt vajab täiendavat uurimist.

¹ Erik Hurst, Benjamin Wild Pugsley „What Do Small Businesses Do?” Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

inimkapital

Autor: Imre Mürk, Eesti Arengufondi ekspert

Võitmaks sõda talentide pärast vajab Eesti talendipoliitikat Kui teie juures ei tööta parimad inimesed, siis ei ole teie organisatsioon parim – nii lihtne see ongi.

S

amal ajal teab iga juht, et pole midagi keerulisemat parimate inimeste leidmisest ja nende potentsiaali väljaarenemisele kaasa aitamisest. Ettevõtete suurimaks arenguprobleemiks on saanud vajalike oskustega inimeste leidmine ja maailma arengusuundumused lubavad arvata, et globaalne konkurents kvaliteetse tööjõu järele teravneb veelgi.

Reaktsiooniks sellele trendile on riikide ja ettevõtete jõulised sammud kõrge kvalifikatsiooniga ning teotahteliste inimeste (talentide) meelitamisel. See on käivitanud sõja talentide pärast. Sealjuures on ettevõtjate talendinappus maailmas üha enam käsitlemist leidnud ka töökohtade pärast muretsevate valitsuste tasandil.

Poliitikutel tuleb paratamatult majanduskeskkonna konkurentsivõime huvides uue olukorraga kohaneda ja lisaks haridussüsteemi kvaliteedi edendamisele näiteks valikulist immigratsioonipoliitikat edendada.

Milline võiks olla sellest kontekstis Eesti terviklik talendipoliitika?

Oluliseks mõjutajaks tööjõu kättesaadavusel on Eestis olnud struktuursed muutused majanduses ja sellest tulenev pidev lõhe inimeste omandatud kvalifikatsiooni ning ettevõtete ootuste vahel. 1990-ndatel alanud järsk kannapööre põllumajanduslik-tööstuslikult plaanimajanduse mudelilt teadmiste- ja innovatsioonipõhise turumajanduse mudeli suunas on Eestile tähenda-

nud pidevalt struktuurset tööjõupuudust.

Mitmed analüüsid on viidanud, et probleem on jätkuvalt ajakohane: Eestis on puudu IT-, energeetika- ja muudest inseneridest ning kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest. Eesti Infotehnoloogia Liidu 2011. aasta uuringust selgus, et Eestis leiaks kolme aasta jooksul ettevõtetes rakendust 6500 kõrge kvalifikatsiooniga IT-spetsialisti, samal ajal kui tööpuudus on 2011. aastal jätkuvalt 13,3%.

Maailmas üldiselt napib talente

Eesti olukorrale hinnangut andes ja lahendusteid otsides on oluline mõista laiemat konteksti. Talendinappuses ei ole me üksi – sõda sellele 21. sajandi olulisemale ressursile on juba alanud. Seetõttu on kasulik aru saada mõjujõududest, mis talentide kättesaadavust tulevikus määravad, sealhulgas ka Eesti jaoks. Arenenud majandustes on talendinappus kummitamas peamiselt majandustegevuse süveneva teadmusmahukuse, elanikkonna vananemise ja tööealise elanikkonna vähenemise tõttu. Euroopas märkis 2010. aasta hetke, mil tööturule sisenejate arv jäi esmakordselt alla pensionile siirduja- te arvule. Kuigi praegu on vahe vaid 200 000, kasvab see 2030. aastaks 8,3 miljonini. Kümnendi lõpuks jõuavad samasse murdepunkti mitu teist suurt majandust, nagu Venemaa, Kanada, Hiina ja Lõuna- Korea. Kuid et lääneriikides ka majanduskasv säiliks, on

ainuüksi USA-s aastaks 2030 tööjõuturule üldse juurde vaja ligikaudu 25 miljonit ja Euroopas 45 miljonit inimest. Nende hulgas hakkab kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest enim puudus olema inseneridest, IT-spetsialistidest, tervishoiu- ja haridustöötajatest ning ehitusinseneridest.

Tulevikutöökohad teisenevad

Kindlasti seostub talenditeemaga küsimus, kus tekivad ühiskonna arenedes uued töökohad? Seda mõjutab nutikamate süsteemide ja masinate esiletõus, inimeste eluea pikenemine ning globaalsete võrgustike kasv.

Tulevikus kasvab nõudlus kõrge tehnilise ja juhtimisalase kvalifikatsiooniga inimeste järele. Samal ajal on nõudlus suurem ka madalate oskustega tööjõule. Tehnoloogiate mõjul jääb vähemaks just keskmisi oskusi ja standardseid protseduurireegleid järgivaid ametikohtasid. Järgneva kümne aasta jooksul prognoositakse näiteks USA-s, et 15 miljonist tekkivast uuest töökohast eelda-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

inimkapital

L. Friedman ajalehes New York Times: me peame riiki meelitama kõige arenemisvõimelisemad ja kõrgema IQ-ga immigrandid, et rikastuksid meie ülikoolid ning käivituksid uued ettevõtted. Viimase kümne aasta jooksul on maailmas tugevalt vähenenud riikide soov piirata migratsiooni ja talentide doonorriigid on hakanud rohkem tegelema ka oma talentide võõrsilt koju tagasi meelitamisega. USA-le ei ole selline lähenemine uus. Alates 1990-ndatest on enam kui 900 000-le Indiast, Hiinast, Venemaalt ja mujalt pärit spetsialistile (enamasti IT-aladel) väljastatud USA tööviisa. USA ülikoolides on 20 protsenti kõigist tehnikateaduste doktorantidest sisserändajad.

Samal ajal on Hiina alates 1990. aastatest rakendanud süsteemset kõrghariduspoliitikat, mille üheks osaks on USA-sse rännanud teadustöötajate tagasimeelitamine.

Eesti stardikoht globaalses talendirallis

vad tervelt 45 protsenti kõrgemat kvalifikatsiooni.

Uusi töökohti loovad tulevikus paljuski sotsiaal-majanduslikud väljakutsed. See tähendab, et töökohti tekib palju vananemise, kliimamuutuse, keskkonna saastumise, energiakriisi ja muid sarnaseid probleeme lahendavates valdkondades. Juba praegu on mitmetes tööjõuprognoosides (näiteks USA) kasvualadena märgitud sotsiaal- ja heaoluteenused, tervishoid, keskkonnaseire jms. Kaotajateks jäävad selles mängus regioonid, kes ei suuda arendada ei teadmuspõhist tegevust ega pakkuda odavat tööjõudu.

Talendid on järjest liikuvamad

Talentide mobiilsus suureneb maailmas paralleelselt üldise tööjõu mobiilsuse kasvuga. Alates 1980. aastatest on üldine ränne maailmas kasvanud kaks korda. Kui viimastel aastakümnetel oli talentide rahvusvaheline liikumine eelkõige Euroopa november 2011

ja USA rahvusvaheliste suurkorporatsioonide pärusmaa, suunaga läänest itta, siis globaliseerumise ja tärkavate majanduste tõusuga alustasid rahvusvahelised ettevõtted intensiivsemalt sihtriikides ka kohalike talentide otsimist ja rakendamist.

Tulevikus näeme mobiilsuse edasist kasvu ja mobiilsusmustri mitmekesistumist, niiöelda ajude ringlust maailmas (vt joonist).

Seda soodustab uute põlvkondade kosmopoliitsem maailmavaade. Näiteks PricewaterhouseCoopersi tehtud küsitluse järgi soovivad pea kõik maailma millenniumlased (16–34-aastased) rahvusvahelist töökogemust. Kuna ettevõtete jaoks on talentide omamine muutunud kõige kriitilisemaks eduteguriks, usutakse, et talentide globaalne liikumine saab normiks.

Käivitunud on talendisõda

Otsides vastuseid küsimusele, kuidas USA majandus kasvule viia, sedastas riigi üks tuntumaid majanduskolumniste Thomas

Talentide kättesaadavust Eesti ettevõtja jaoks mõjutab üldise trendina see, et lähemas tulevikus ootab meid ees tööealise elanikkonna vähenemine. Eurostati prognooside kohaselt on võrreldes 2008. aastaga Eestis 20 aasta perspektiivis ligikaudu 110 000 tööealist inimest vähem. See on aeg, kui tööjõuturule jõuab madala sündimusega põlvkond (prognoosimudelis eeldatakse nullmigratsiooni). Seega võib tööjõu kadu olla veelgi suurem, kui lisaks arvestada võimaliku väljarändega ja suletud immigratsioonipoliitika jätkumisega.

Näiteks 2010. aastal oli Eestis rände saldo 2400 inimest väljarände kasuks. Võib öelda, et Eestit on taasiseseisvumise perioodil tabanud kaks väljarändamise lainet.

Esimene neist oli 1990. aastatel ja teine pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Kui praegune väljarände potentsiaal realiseeruks, oleksime kolmanda laine künnisel.

Selge on see, et Eesti on talentide väljarände seisukohast oma väiksuse tõttu väga haavatav. Eestis lõpetab gümnaasiumi igal kevadel ligikaudu 11 000 noort. Sellest, millise otsuse langetavad edukamate tulemustega lõpetajad, sõltub paljuski meie väikse ühiskonna majanduselu ja avaliku sektori areng. Praegu Eestis oma inimvara teadliku juhtimisega ei tegeleta – puuduvad adekvaatsed andmed selle kohta, palju eestlasi välismaa kõrgkoolides haridust omandavad või mida selle järel teevad.

Migratsioonipoliitika king pigistab spetsialistide puuduse tõttu eriti valusalt kiire Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

inimkapital Talendipoliitika on majandusarengu võtmeküsimus

43

43

kasvuga teadmusettevõtetel. See järeldus reljeefselt 2011. aasta sügisel Eesti Arengufondi portfelliettevõtete hulgas läbi viidud talenditeemalisest taustauuringust.

Selgus, et Eestis tegevust alustavatele teadmusettevõtetele on Euroopast tippspetsialisti värbamine liiga kallis. Pigem saavad nad endale lubada inimesi, kelle palgakulu on sarnane Eesti palkadega ehk siis töötajaid Aasiast ja Ida-Euroopast. Samas selgus, et kolmandatest riikidest on talentide värbamise protsess iduettevõtte elutempo kohta liiga pikk.

Tulemuseks on olukord, kus Eesti on küll hea koht idufirma loomiseks – kuid seejärel on kasulikum ettevõte Eestist välja viia. Nii saab meeskonna moodustamiseks ja ettevõtte kasvuks piisava talendipagasi. Peamised sõlmpunktid, mida võiks lahti harutada, on immigratsiooniga seotud bürokraatia lihtsustamine spetsialistide jaoks ning ametnike suhtumise parandamine talentidest immigrantidesse.

Selle aasta alguses ajakohastati Eesti välismaalaste seadust (näiteks seaduse kohandamine, arvestades Euroopa „sinise passi” süsteemi). Kuid ettevõtja ehk migratsioonipoliitika teenust tarbiva kliendi seisukohalt on endiselt väga palju detaile, mis teevad välisspetsialisti värbamise aeganõudvaks ja kalliks. Ehitades üles välisspetsialistide paindlikku riiki lubamise süsteemi, peab Eesti üldine migratsioonipoliitika samas hästi vastu pidama väheste oskustega inimeste migratsioonisurvele kolmandatest riikidest. Aga ainult migratsiooniküsimuse lahendamisest ka ei piisa. Laiemalt eeldab talendifondi hoidmine ja kasvatamine ühtset majandus-, haridus-, välis- ja migratsioonipoliitika kujundamist ning elluviimist, see tähendab terviklikku talendipoliitikat.

Talendipoliitika eesmärk

Talendipoliitika vajadus tuleneb esiteks Eesti kiire kasvuga teadmusettevõtete soovist värvata kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste. Kui Eestist neid võtta pole siis eelistatult kolmandatest riikidest, sest kõrge elatustasemega Euroopa riikidest töötajate palkamine käib startivale Eesti ettevõttele tihti üle jõu. Turu hõlvamise faasis on spetsialiste vaja kohe ja väga spetsiifilisteks tööülesanneteks, seetõttu on selle nõudluse rahuldamine riikliku koolitustellimusega tihtipeale võimatu. Seega tuleks luua võimalused spetsialistide kiireks värbamiseks ja kujundada neile ka Eestis elamiseks atraktiivsem keskkond

TALENDI MURET LAHENDAB TERVIKLIK LÄHENEMINE

4

1

7

Tööjõu võimestamine

Tööjõuturu vajaduse strateegilisem planeerimine

Talendifondi laiendamine (vanemaealised, erivajadustega inimesed jne)

Tööjõule enesetäiendamise ja karjäärivõimaluste loomine Talentide mitmekülgne arendamine ja rakendamine on võti, et kindlustada ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu ressursi kestlik kättesaadavus. Seepärast peavad valitsused ja ettevõtted keskenduma lisaks karjäärimudelite mitmekesistamisele ka talentide oskuste arendamisele, pidades silmas tuleviku töökohtade vajadusi. Nii enesetäiendamiseks kui ka karjääriks tuleb talentidele luua nii vertikaalseid (erialaseid) kui ka horisontaalseid (ühelt valdkonnalt teisele liikumise) võimalusi.

2

Talentide migratsiooni lihtsustamine

6 Lühiajalise ja virtuaalse töörände soodustamine

5

Ajude ringluse soodustamine

3

Talentidele enesetäiendamise ja karjäärivõimaluste loomine

4

1

Tööjõuturu vajaduse strateegilisem planeerimine Tavapärased lineaarsed hõiveprognoosid kirjeldavad olmesoleva majanduse vajadust ning võimet haarata täiendavat tööjõudu selleks, et areneda eeldatud kasvurajal.

Tegelikkus kujuneb aga enamasti prognoositust hoopis erinevaks. Seetõttu peaks tänasest lineaarsest tööjõuvajaduse prognoosist välja kasvama strateegiline tulevikuoskuste puudujääkide (ingl k skill gap) analüüs.

2

Talentide migratsiooni lihtsustamine Arenenud riikide valitsused on maailmamajanduse ebastabiilsuse ja kummitava struktuurse tööpuuduse kontekstis senisest märksa enam asunud kiireid võite toovaid lahendusi otsima ning näiteks spetsialistide immigratsiooni küsimustes ettevõtetega koostööd tegema.

Esmasteks suuremateks teemadeks on paindlike tööviisa tingimuste kujundamine ning mitteresidentide maksuküsimuste lahendamine. Tulevikus toob see kaasa viisaprotseduuride ja elamisloa nõuete lihtsustamise riikide majandusarengu seisukohast olulistes valdkondades töötavatele kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistidele ja nende pereliikmetele.

3

Ajude ringluse soodustamine Riikide talendiralli kontekstis soovitatakse „doonorriikidel“ (nende hulka kuulub ka Eesti) keskenduda „ajude ringluse“ poliitikale. Siht on üles ehitada protsess, kus oma talentide tõmbekeskustesse saatmise ja nende koju tagasitoomise mudel tagab uute teadmiste, tehnoloogiate ja kontaktvõrgustike lisandumise välisriikidest.

(näiteks õppimisvõimalused lastele, ingliskeelne info avalike teenuste kohta jms).

Teine oluline argument talendipoliitikaga tegelemiseks on maailmas üleüldiselt kasvav nõudlus talentide järele. See tähendab, et kui selle teemaga aktiivselt ei tegeleta, suureneb tõenäosus, et Eesti jääb tulevikuski pigem talentide doonorriigiks. Ühelt poolt tulenevad talendipoliitika hoovad eespool kirjeldatud trendidest maailmas ja Eesti probleemidest. Teiselt poolt tasub talendipoliitika ülesehitamisel ära kasutada ka seda teadmist, mis maailmas selle teema kohta juba on olemas.

Näiteks on Maailma Majandusfoorumi (WEF) juures tegutsenud ekspertide töörühm välja töötanud seitsmest elemendist

5

Lühiajalise ja virtuaalse töörände soodustamine Talentide ajutine tööränne tähendab lühiajalist tööd või õpet mõnes teises asukohas. Selleks tuleb luua ka tingimused uues situatsioonis vajalike oskuste ja teadmiste kiireks omandamiseks. Alati ei pea inimesed asuma sealsamas, kus töökohad. Ligi 30% rahvusvaheliste korporatsioonide tööst on võimalik teha virtuaalselt. Sellise töörände soodustamine tähendab talentidele töötamiseks võimaluste loomist virtuaalses töökeskkonnas, olenemata tema asukohast.

6

Talendifondi laiendamine Talentide leidmisel on palju potentsiaali veel rakendamata (erivajadustega inimesed, vanemaealised, naised).

Parimateks vahenditeks on seejuures paindliku tööaja ja töökohal mentorluse võimaldamine. Omaette tulevikuväljakutse talendipoliitikale on leida lahendusi, kuidas saada vanemaealist elanikkonda taas koolipinki. Samas näitavad USA analüüsid, et sealsed ülikoolid on järjest aktiivsemalt vanemat generatsiooni õppuritena hõlmamas.

7

Tööjõu võimestamine Arvestades üha kiiremini muutuvat maailma, vajab tööandjate ootuste ja inimeste kvalifikatsiooni vahelise lõhe vähendamine pidevat pingutust nii valitsuste kui ka ettevõtjate poolt. Pideva vajaduse tõttu uute oskustega inimeste järele on valitsustel lisaks tavapärasele haridussüsteemile oluline tähelepanu pöörata ka mitteformaalsele haridusele, et tõsta talentide kvalifikatsiooni. Üks võimalus on panustada näiteks elukestvale õppele.

See hõlmab inimeste poolt elu jooksul ette võetud õppetegevust eesmärgiga parandada teadmisi ja oskusi ning suurendada kompetentse. Elukestev õpe on muutuste ja uuenduste võtmeelement nii inimese sisemise rikkuse kui ka ühiskonna kui terviku mõttes.

Allikas: WEF, Global Talent Risk – Seven Responses, 2011

koosneva mõttemudeli, kuidas talendinappuse riskiga tuleks tegeleda (vt joonist).

Vaadates talendipoliitika võtmehoobasid, selgub, et talendipoliitika ei tähenda ühe uue arengukava või poliitikameetme väljatöötamist. Pigem on see teistmoodi mõtteviis, mis peab jõudma läbivalt paljudesse olemasolevatesse poliitikameetmetesse ja tooma endaga kaasa nende parema fookustatuse. Talendipoliitika lahendused peituvad juba olemasolevate poliitikameetmete veidi uue nurga all käsitlemises (näiteks migratsioonipoliitika teadmusettevõtte vajaduste ja klienditeeninduse vaatevinklist). Seega looks talendipoliitika eeldused oma ühiskonna sotsiaal-majanduslike arenguprobleemide tõhusamaks lahendamiseks.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

lairiba

Autor: Erik Aru • Fotod: Reuters

Arvutiühenduse kiiruse poolest puudub Eestil põhjus uhkustamiseks Uurimuse järgi jääb Eesti internetiühenduse kiirus alla maailma keskmise.

T

avapärased lairibaühenduse kiiruste edetabelid, näiteks rikaste riikide klubi OECD oma, järjestavad riike ühenduse nii-öelda ametliku kiiruse järgi.

Pando Networks on aga USA ettevõte, kelle ülesandeks suurte videofailide ülekande kiirendamine. Nii jõuavad firma kätte reaalsed mõõtmisandmed arvutiühenduse nobeduse kohta eri riikides. Ettevõte analüüsis 27 miljonit allalaadimiskorda 20 miljoni arvuti poolt 224 maailma eri riigis ja territooriumil ajavahemikus tänavu jaanuarist kuni juunini ning koostas nende andmete põhjal ülevaate. „Meie leitud erinevused olid hämmastavad,” ütles Pando Networksi tegevjuht Robert Levitan. „Kuigi üldiselt arenenud riigid suutsid keskmise allalaadimiskiiruse poolest arenevaid riike edestada, ei olnud sellised suurriigid nagu USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina ja Kanada isegi tipu lähedal. Selle asemel oli kõrgeid kiiruseid näha sellistel turgudel, nagu Ida-Euroopas, kus keskendumine taristu arendamisele ja soodsad geograafilised tingimused soodustavad tihedaid ühendusi.”

Esikoha hoidja ei tohiks kedagi jahmatada – Lõuna-Korea 2202 kilobaiti sekundis (KB/s) on suurepärane tulemus ja maailma linnade esitosinast leiab tervenisti kümme Lõuna-Korea linna. Teiselt kohalt aga leiame üllatuslikult Rumeenia, kiirusega 1909 KB/s, kolmandaks platseerus naaberriik Bulgaaria, kus allalaadimise tempoks mõõdeti 1611 KB/s.

Rumeenia pealinn Bukarest ja USA Massachusettsi osariigis asuv Andover olid ka ainsad linnad, mis suutsid Lõuna-Korea hegemooniale vastu hakata. Balkani november 2011

Ameeriklasedki põhjendavad osaliselt oma kehvapoolset keskmist allalaadimise kiirust mobiilse interneti laia levikuga. Pildil president Barack Obama oma iPadiga.

riikidele järgnevad meie Balti naabrid Leedu (1462 KB/s) ja Läti (1377 KB/s).

Seejärel leiame tabelist Jaapani (1364 KB/s) ja Rootsi (1234 KB/s). Idaeurooplastest asub veel kaheksandal kohal Ukraina (1190 KB/s).

Aga kus siis paikneb Eesti? Eesti 471 KB/s jääb meie piirkonnas selgelt viimaseks, kaugele maha nii Soomest (917 KB/s) kui ka Venemaast (761 KB/s). Kerget lohutust pakub ehk Poola (432 KB/s) ja Valgevene (327 KB/s) edestamine. EL-is suudavad lisaks Poolale Eestist nigelamalt esineda vaid Hispaania ja Itaalia. Sedavõrd tagasihoidlikku kohta võib tõenäoliselt põhjendada traadita internetiühenduse – mis teadagi reeglina aeglasem – suhteliselt laia levikuga siinmail.

Tabeli tagumise otsa riigid asuvad valdavalt Aafrikas ja Aasias. Viimane on Kongo (13 KB/s), tema eest leiame Kesk-Aafrika Vabariigi (14 KB/s) ja Komoori saared (23 KB/s). Uurimusse haaratud linnadest aeglaseim oli Alžeeria pealinn Alžiir (56 KB/s).

Maailma keskmine allalaadimiskiirus oli sel ajavahemikul Pando andmeil 580 KB/s.

Suurematest riikidest olid keskmised kiirused Saksamaal 647, USA-s 616, Austraalias 348 ja Hiinas 245 KB/s.

Tasub ka mainida, et riigiti erinesid kiirused märkimisväärselt sõltuvalt internetiteenuse pakkujast. Neist kiireim oli Lõuna-Korea Dacom, mille võrgus ulatus keskmine allalaadimiskiirus 5151 KB/s-ni.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

ettevõtja

Autor: Priit Liiviste • Fotod: Rene Suurkaev

Lilli Jahilo: edu ei ole rahas mõõdetav

M

oeloominguga juba varajases nooruses tutvust teinud ning kaks aastat tagasi ka oma ettevõtte rajanud Lilli Jahilo firmas töötab kokku neli inimest. Lisaks temale on meeskonnas veel konstruktor-rätsep, paberitöö ja ateljee argitoimetuste eest vastutav mänedžer ning õmbleja, kellele palgatakse vajaduse korral suvisel tipphooajal lisakäsi.

Lilli tundis moejoonistuste ja õmblemise vastu suurt huvi juba väikese tüdrukuna. Kui 1990. aastatel hakati koolides korraldama moesõusid, käis ta ise alles kaheksandas klassis ja pääses esmakordselt keskkooliõpilastele mõeldud moevõistlusele alles pärast järjekindlalt veenmist. Edaspidi ei pidanud ta enam korraldajate nõusse saamisele aega kulutama – ta oli ennast juba tõestanud. „Iga kord, kui ma osa võtsin, siis mingis kategoorias ma ka võitsin, ja Urmas Väljaots, kes oli üks moesõude korraldajatest, soovitas mul hakata moega rohkem tegelema,” selgitab Jahilo. „Keskkoolis ma juba panustasin kogu oma auru sellele, et koostada nii hea portfoolio, et ma ülikooli sisse saaksin, sest oli teada, et see valdkond on nii konkurentsitihe, et läbi löömiseks peab enda kallal väga kõvasti tööd tegema.”

Kuna Lilli pere pidi isa töökoha tõttu mõneks ajaks Norrasse kolima, lõpetas ta keskkooli samuti seal ning alustas Norras ka ülikooliõpinguid moekunsti alal, mida jätkas Eesti Kunstiakadeemias magistrikraadi omandades.

Hiljuti aasta noorettevõtja tiitli pälvinud moedisaineri Lilli Jahilo kompaktse ateljee üht seina kaunistavad fotod tema vana-vanatädist, Lilly Silbergist, kelle järgi on ta ka nime saanud. 1931. aastal Miss Eesti tiitliga pärjatud Silberg töötas 1930. aastatel Pariisis modellina ning nüüd innustavad temast aastakümneid tagasi tehtud fotod uue moe sündi.

„Norras peeti õpingutel oluliseks kontseptsiooni loomist ja enda disainerikäekirja leidmist,” räägib Jahilo. „Samas on Eestis tehnoloogiline pool väga kõrgel tasemel.” See tuleneb asjaolust, et Eestis eksisteerib moetööstus – meil on suured moeettevõtted ja disainereid koolitatakse rohkem tööstuse tarvis.

Norras aga moetööstust ei ole ja seal oli tavaline, et pärast õpingute lõpetamist tuli luua oma moeateljee, sealt sain mina ka oma ettevõtte loomiseks innustust.

Iga päev on tööpäev

Lilli Jahilo sõnul ei sarnane tema elus ükski päev teisega, sest disaineritöö on

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

ettevõtja

ära kurnatud, siis see hakkab kätte maksma,” ütleb ta pisut mõtlikult.

Rõivas peab kandja elu paremaks tegema

Inspiratsiooni ammutab noor moedisainer kõikjalt ümbritsevast elust ja üritab jälgida seda, et lõpptulemusena oleks tema riiete kandjal võimalikult hea olla. Näiteks viimases sügiskollektsioonis pani ta suurt rõhku soojusele ja mugavusele, sest nii oli eredalt meeles eelmine talv, mil kogu aeg oli külm, pime ja nii vastik ilm, et keegi ei tahtnud õue minna. „Mõtlesin, kui oluline on see, et kehal on hea, soe ja mugav olla,” räägib Jahilo enda missioonist moemaailmas. „Ka eratellimusi täites on minu jaoks kõige olulisem see, et inimene tunneks ennast hästi ja õnnelikult, mina pean oma kanga ja oskustega selle tunde talle tekitama.”

Anu Lõhmus, Lilli Jahilo konsultant Loomeinkubaatoris, Ettevõtluse Toetamise ja Krediidi Haldamise Sihtasutus (ESA) juhatuse liige

Mis võiks olla Lilli Jahilo edu saladus?

Iga loovisiku edu saladus on esiteks tema ainulaadne käekiri ja tema looming. Samal ajal on minu arvates üks asi, mis Lillit teistest eristab ja ka tema ettevõtluse poole pealt esile tõstmist väärib, see, et Lilli tegevus on algusest peale väga eetiline. Lilli kasutab ainult naturaalset materjali, naturaalsest toorainest kvaliteetseid kangaid ning valmistab ainult väga kvaliteetseid riideid, mis on loodud kestma väga kaua. Ta eelistab klassikat, kvaliteeti ja kestvust kiiresti tarbitavale ja kiiresti läbi kuluvale masstoodangule.

Lilli on start-up-ettevõtjana olnud natukene unikaalne ka veel ühest aspektist – enamik loovisikuid alustab tavaliselt täiesti üksinda, tema alustas kohe alguses tiimiga ja valmisproduktiga. Ta ei hakanud ennast killustama ja pühendus sellele, mida ta kõige paremini oskab. Seetõttu on ka produktiivsus ja kvaliteet kõrgem. november 2011

absoluutselt rutiinivaba, kuna sagimist ja erinevat laadi tööd on tohutult palju. „Lisaks eratellimustele on pidevalt vaja mõelda juba järgmise kollektsiooni peale – kuigi sügiskollektsioon tuli alles kuu aja eest välja, mõtlen ma juba sellele, mida poole aasta pärast teha,” räägib energiast pakatav Jahilo. „Lisaks annan ma kunstiakadeemias moe- ja stilistikatudengitele tunde ja tegelen seal ka projektijuhtimisega, nii et mul on mitu rauda tules.”

Tavapärasest kaheksatunnisest tööpäevast on asi juba aastaid väga kaugel. „Samas on see oma asja tegemine olnud nii suur unistus, et selle nimel oled sa nõus praktiliselt kõik ohverdama,” ütleb Jahilo. „Kui teised panevad pillid kotti kell 5–6, siis minu jaoks on tavaline, et ma olen õhtul kella kümneni ateljees. Õhtuti saan ma absoluutses rahus ja üksinduses tegeleda disainitööga.”

Vaba aega leiab ta ainult pühapäeva hommikuti, mil ta käib ratsutamas. See on ka ainuke aeg nädalas, kui Jahilo ei mõtle tööle. Kogu möödunud suve jooksul sai ta enda sõnul puhata vaid ühel nädalavahetusel, millal viibis Saaremaal suguvõsa kokkutulekul. „Ma pean õppima puhkama, sest firmas sõltub kõik minust ja kui mul pole energiat sellega tegeleda, et ma olen

Jahilo sõnul tahab ta pakkuda kvaliteetset, eetilist ja ilusat rõivastust. Asjaolu, et see kõik nii palju maksab, pole omaette eesmärk – hind lihtsalt kujuneb selliselt, sest firma ei tee masstoodangut. „Me kasutame kvaliteetset kangast ja kõik esemed valmivad ateljees kohapeal käsitöö tulemusena. Hind peegeldab seda, mida riided reaalselt väärt on,” selgitab Jahilo. „Mul endal on maailma kõige väiksem riidekapp,” näitab Lilli naerdes kätega. „Kõik riideid, mis ma kannan, teen ma endale siin ja ma teen ainult riideid, mida ma reaalselt vajan ja kombineerin neid lõputult. Ma ei pea kunagi pead murdma, et mida ma selga panen – just sellepärast, et ma olen elu enda jaoks selles mõttes väga lihtsaks.”

Edu valemit pole olemas

Oma edust ja suurematest saavutusest rääkides jääb Jahilo tagasihoidlikuks, nentides, et oluline on jääda oma põhimõtetele kindlaks ning teha seda, millesse usutakse. „Eks neid õnnestumisi ikka on olnud, aga üldiselt on kogu see teekond olnud üks pidev katsumus,” ütleb ta naerdes. „Eks neid väiksemaid ja suuremaid võite on olnud mitmeid, aga minu arvates on olulisem õppida just vigadest. Ma olen õppinud ka seda, et kui sa oled väga sihikindel ja töökas, siis võivad su unistused täituda. Edul ei ole mingit universaalset valemit, edu seisnebki selles, kui sa teed asja, millesse sa usud, oled õnnelik ja pakud maailma mingit lisaväärtust. Edu ei ole minu arvates tänapäeval enam rahas mõõdetav.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

firma

Autor: Kalev Kaarna, TÜ Ettevõtluskeskuse projektijuht • Fotod: erakogu

Kuidas pankroti äärel LEGO hiinlastele

tootmises ära tegi

Kui Eesti tootmisettevõtte juht hommikul üles tõusis, oli ta töötajate palgatase tõusnud kaks korda kõrgemaks kui Suurbritannias. Ainus võimalus tundus olevat kogu tootmine ruttu Hiina ära kolida.

LEGO kontori sissepääs.

K

ui Eestis võib see olla must huumor Lutsu „Kevade” teemal, siis Taani ettevõtete jaoks on selline palgatase igapäevane reaalsus. Ometigi on Taani firmad maailmaturul edukad ja tööstusettevõtete osakaal riigi rikkusesse panustamisel ning tööhõives vaid veidi väiksem kui Eestis. Talupojamõistuse järgi ei tohiks Taanis enam üldse mingit tootmist järele olla jäänud, sest kõik peaks olema liikunud odavama tööjõuga riikidesse.

Finantskriis paistab Taani ettevõtteid ka vähem mõjutavat kui oluliselt odavama tööjõuga Eesti ettevõtteid. Majanduslangus oli Taanis 2009. aastal Eestiga võrreldes poole väiksem ja mullune majanduskasv oli vaid protsendipunkti võrra madalam kui Eestil.

Kõige selle tipuks on Taani ühe tuntuma kaubamärgiga pereettevõte LEGO viimasel kolmel aastal käivet ja kasumit pidevalt suurendanud. Mullu oli LEGO käive kaks korda ja kasum 3,5 korda suurem kui kriisieelsel 2007. aastal. Kuidas taanlased seda teevad? Kuidas suudab seda

LEGO, mis 2003–2004 teatas kaks aastat järjest, et firma kahjum on üle 1,4 miljardi Taani krooni ehk 188 miljoni euro? Et LEGO-lt midagi õppida, tuleb vaadata nende viimase 20 aasta otsuseid.

Vääramatult augu põhja poole

Lisaks tööjõu kallinemisele kummitab tootmisettevõtete juhte veel üks mure: senised edukad tooted kaotavad oma eelise. Korraga on turul Iirimaalt pärit poole odavamad metallkonstruktsioonid, Leedust valmistatud kaubaalused või Hiinast toodetud seadmed. Klient ütleb, et endine väärtuslik toode on muutunud võrreldes konkurentide toodetega liiga kalliks või suisa väheväärtuslikuks.

LEGO puhul hakkas toote väärtuse kadumine tõsisemat kuju võtma juba 1990-ndate keskel koos videomängude populaarsuse kasvuga. Viis-kuus aastat suutis LEGO sellega võidelda laiendades oma tegevusvaldkondi ja toetudes filmikangelaste baasil hitt-toodete tegemisele. Aga see oli vaid plaaster, mitte ravi.

Neil aastail, kui tuli välja mõni film, mille kangelasest tehti ka LEGO mehike, oldi

väikeses kasumis. Neil aastail, kui ühtki sobivat filmi ei ekraniseeritud, oldi kas pisikeses kahjumis või nullkasumis.

Kindlasti ei saa öelda, et LEGO ei oleks üritanud videomängude populaarsuse kasvule vastu astuda ja oleks istunud käed rüpes. Aga kõigile pingutustele vaatamata oldi aastail 2003–2004 silmitsi firma ajaloo suurima kahjumiga, mis ilma Christianseni perekonna liikmete isiklike rahasüstideta oleks viinud firma pankrotini.

Augu sügavamaks kaevamine

2005. aastal, pärast tegevjuhi väljavahetamist, tehaste sulgemisi ja suuri koondamisi, LEGO pargi sulgemist Šveitsis ja kõrvaltegevuste lõpetamist, suutis LEGO kahjumi peatada. August välja tulemiseks astuti 2006. aastal kaks olulist sammu, mis osutusid väga õpetlikeks. Esiteks hakkas LEGO oma Taani tehases juurutama sujuvvoolist juhtimist (LEAN manufacturing). Teiseks otsustati osta enamik tootmist allhanke korras sisse firma Flextronics tehastest Mehhikos ja Tšehhis.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

firma

ja kindlat pankrotti. Seetõttu ei saanud LEGO oodata, kuni Flextronics õpib nende tooteid valmistama ning õigel ajal müügikohtadesse transportima. Kuigi kasuminumbreid vaadates oli lühiajaliselt kõik korras, siis pikaajalises plaanis oli tulevik endiselt väga tume.

August välja tootmise ja inimeste abiga

Õnneks oli LEGO juhtkonna teine otsus hakanud ennast ära tasuma ning tekkinud oli võimalus, kuidas konkurentsivõimet pikaajaliselt säilitada. Sujuvvooline tootmine oli hakanud ennast ära tasuma.

LEGO asutaja riputas ettevõtte algusaegadel tehase seinale taanikeelse sildi „Det bedste er ikke for godt”. Seda on tõlgitud kahte moodi „Ka parim pole liiga hea” või suupärasemalt „Ainult parim on piisavalt hea”. Ükskõik, kuidas seda ka tõlkida, on pidev areng ettevõtte vaimsuse ja kultuuri aluseks. Pideva arengu eelduseks on aga inimesed.

Plaan oli, et pärast tootmise edukat üleandmist partnerile koondatakse Taani tehases enamik 1200 töötajast ja järele jäätakse vaid 300 töötajat, keda on vaja uute toodete katsetehase käigus hoidmiseks. Hiina ei plaanitud tootmist viia, sest transpordile kulunud aeg oleks muutunud liiga pikaks.

Esialgu tunduski, et kõik läheb plaanipäraselt ja ettevõtte sammud aitavad tal august välja tulla. Käive kasvas ja et-

tevõte oli üle 2006. aastal üle 170 miljoni euroga kasumis. Kuid juhtkond ei olnud rahul. Selgus, et ühtlase kvaliteedi tagamiseks vajalikku oskusteavet ja võimet suuri kaubamahtusid juhtida ei olegi nii kerge üle anda. Nendes valdkondades oli uue partneriga pidevalt probleeme ning pikas perspektiivis oleks see tähendanud LEGO maine ja brändi kahjustamist. Kui LEGO klotside kvaliteet on ebaühtlane, neid ei saa enam hõlpsasti kokku panna, siis tähendab see rahulolematuid kliente

Näide LEGO originaaltootest ja täpsest koopiast. november 2011

LEGO tehast külastades ning ettevõttes ringi liikudes näeb pisiasjadest, et LEGO hoolib oma töötajatest. Ja mitte ainult LEGO. Taani ettevõtetes ringi käies näeb igal pool vaagnaid värske puuviljaga, kust töötajad saavad endale väikese tervisliku vahepala haarata. Arvestades kui palju taanlastele palka makstakse, mõtleks Eesti rehepapp, et miks peaks ettevõte kulutama sellisele luksusele?

Las töötajad ostavad ise oma palga eest endale õuna või porgandit, kui tahavad.

Taanis rehepapi suhtumist juhtkonna poolt naljalt ei kohta ja seetõttu on seal töötajate suhtumine teine. Külastasin EAS-i õppereisi raames Eesti ettevõtetega mitut Taani ettevõtet ja viimase külastuspäeva lõunasöögi tegime ühes taanipäraseid sööke pakkuvas restoranis.

Kuna töötajatest hoolimine oli kogu reisi vältel olnud üheks peamiseks sõnumiks, mida Taani ettevõtetelt kuulsime, siis küsime meid teenindavalt ettekandjalt, et kas talle meeldib selles restoranis töötada. Noore tüdruku nägu lõi särama, kui ta õhinal hakkas meile rääkima, kui suurepärane töökoht tal on. Tal on parimad ülemused, väga mõnusad töökaaslased, hea palk, head söögid ja joogid ning loomulikult toredad kliendid. Just selles järjekorras. See ei olnud päheõpitud jutt, vaid tuli Eesti innovatsiooniajakiri HEI

37

38

firma

Süsteemsus ja avatus tootearenduses väljendub ka LEGO jaoks ülioluliste partnerite – edasimüüjate – kaasamises. Tootearenduse protsessi kriitilistes otsustuskohtades, kus toote esmased prototüübid ja algne pakend on valmis, kaasatakse ka kõik olulised edasimüüjad. Nad lennutatakse Taani, neile tutvustatakse järgmise aasta tooteid ning küsitakse konstruktiivset tagasisidet, et kuidas peaks toodet, pakendit ja reklaamsõnumit kohendama, et edasimüüjatel oleks lihtne toodet müüa. Oluline osa suhtlusest toimub reisil Taani, kus edasimüüjat saadab vastava regiooni kliendihaldur. Pika lennu ajal on võimalik tugevdada isiklikke kontakte, mis tagavad LEGO-le tõhusa partnerluse ja valmisoleku koostööks.

Ka Eesti ettevõtjate grupp pandi LEGO-s klotsidest autot ehitama.

Tootmise ja turunduse sünergia

spontaanselt ning südamest. Mitu töötajat Eesti rehepapi firmas kliendile õhinal oma töökohast räägiksid?

Inimlik suhtumine, kuid samal ajal pideva arengu ootus ja toetamine on tõenäoliselt olulised tegurid, miks LEGO suutis oma Taani tehases sujuvvoolise tootmise kiiresti juurutada ning ruttu häid tulemusi saavutada. 2007. aastaks oli LEGO juhtkonnale selge, et Taani tehase efektiivsust on võimalik tõsta nii palju, et tootmine Taanis on kasumlik. See aga tähendas, et oli tekkinud lahendus, kuidas Flextronicsilt tootmine tagasi võtta ning kvaliteedi- ja tarneprobleemid ära lahendada. Nüüdseks on LEGO Taani tehase tootlikkus kasvanud umbes 30 protsenti ja kõik 1200 töölist on alles. Mõnel tootmisliinil on tootlikkuse kasv isegi 60 protsendi lähedal, mis annab ettevõttele täiendavat paindlikkust. Kui LEGO tellimustsükkel oli varem kuus nädalat (tellimusest riiulile), siis nüüd on see 2–3 nädalat.

Taani tehase kogemustest lähtudes on LEGO pannud püsti ja sisustanud ka tehased Mehhikos, Ungaris ja Tšehhis, mis asuvad peamiste sihtturgude lähedal ning tagavad kiire tarne. See ei tähenda, et LEGO oleks täielikult loobunud allhankest. Põhitegevusega vähem seotud teenuseid ja tooteid ostetakse endiselt sisse. Näiteks on ettevõttel Leedus partner, mis pakib käsitsi klientide eritellimusi.

Samuti on välja litsentsitud kõikvõimalike LEGO sümboolikaga toodete tootmine nagu näiteks käekellad, videomängud ja nii edasi.

Tähtede juurde tootearenduse ja koostööga

Kui LEGO oleks ainult tootmise parendamisega piirdunud, siis poleks nad suutnud oma langevat müüki tõusule keerata.

Augu põhjast väljatulemisel oli oluline roll ka tootearenduse süsteemsemaks muutmisel ja edasimüüjate kaasamisel tootearendusse.

LEGO toodete müük sarnaneb hooajalise moekauba omaga. LEGO müügi tipphetk on jõulud ja igaks jõuluks ootavad kliendid ja kaupluseketid uusi tooteid.

Ideest-letile tsükli pikkus on umbes kolm aastat, mis tähendab, et kui te seda teksti loete, siis on LEGO juba lukku pannud 2013. aasta uued tooted.

Tootearenduses järgib LEGO selgeid põhimõtteid nagu kiirus, fookus, kliendikesksus, paindlikkus ja läbipaistvus.

Arendustsükkel algab 50 ideega, millest valitakse välja ja teostatakse umbes 20 toote arendusprojektid.

LEGO innovatsiooni tunnel algab regulaarsest ideede kogumisest. Lisaks LEGO enda loovuslaboritele otsitakse ideid pidevalt ka väljastpoolt maja. LEGO palgal on inimesed tiitliga „LEGO heatahte saadikud”, kes on ise suured LEGO fännid ning käivad mitmesugustel messidel ja sündmustel, kus inimesed oma LEGO klotsidest tehtud maailmu ja asju näitavad.

Saadikute ülesanne on ühtaegu nii propageerida LEGO kasutamist uute põnevate maailmade ja tegelaste ehitamiseks kui ka koguda häid ideid.

LEGO edu võti peitub aga nende kahe arendussuuna kombineerimises. Kasutades ära häid suhteid edasimüüjatega, saab LEGO väga ruttu ajakohast infot, mis tooted sel jõuluhooajal võiksid müüa ja millised mitte.

Selle info kogumisega alustatakse juba augustis. Tänu lühikesele tellimustsüklile saab LEGO kiirelt jõulude ajal reageerida tegelikule nõudlusele kahe-kolmenädalase etteteatamisega. Selline kiirus tähendab aga seda, et LEGO müüb jõulude ajal täpselt seda, mis hästi läheb, konkurentidele ei kaotata müüki LEGO kauba puuduse tõttu ja allahindluste vajadus pärast jõule on väike.

LEGO on leidnud ühe lahenduse, kuidas tulla toime nüüdisaegse konkurentsiga ning jätkata tootmist väga kõrgete palkadega riigis. Säilitamaks oma kohta väärtusahela tipus, hoitakse kinni brändi kuvandist, kuhu kuuluvad nii edasimüüja kui ka lõpptarbija vajadustele kiire ja paindlik reageerimine.

Artikli autor osales EAS-i Innovatsiooni divisjoni korraldatud väärtusahela innovatsiooni teemalisel õppereisil Taani ettevõtetesse. Õppereisi rahastati Euroopa Liidu Sotsiaalfondi vahenditest.

Arvamused teistelt Eesti ettevõtjatelt: •• „Ka väga sügavast kriisist on võimalik ettevõttel välja tulla ning edu tagab pidev tootearendus.”

Raigo Tammo, Estanc AS •• „Lego üks parimaid lahendusi oli oma ettevõttest filmi tegemine ning seeläbi personali veenmine, mis tekitas lojaalsust ja edasipüüdlikkust.”

Rene Tammis, Saku Tehno OÜ

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Autor: Karol Kallas • Fotod: Gutenbergi Pojad

trükitööstus

Kirjastamise tulevik: raamat nõudmisel Raamat nõudmisel teenuse abil saab majanduslikult pädevates raamides raamatuid välja anda nii ühe eksemplari kui ka väiksemate tiraažide kaupa.

K

ui on tegemist esimest teost üllitava avalikkuse ees tundmatu autoriga, siis suure tiraaži trükkimine on ilmselge risk ja mõistlik on pöörduda raamat nõudmisel teenuse poole.

Nimetatud lahendust kasutavad ülikoolid teadustööde või kitsamale huviliste ringile suunatud raamatute avaldamiseks.

Kirjastused müüvad selle abil edasi oma kunagi läbimüüdud teoseid, kui uue suure tiraaži järele puudub nõudmine. Lahendus sobib näiteks sahtlisse kirjutajatele või pereajaloo uurijatele, kuna esimesel juhul soovitakse ehk oma loomingut jagada vaid lähemate sõprade ringis ja teisel juhul on asjast huvitatud peale suguvõsa enamasti mõned üksikud inimesed. Eesti turul sobib teenus luuleraamatute väljaandmiseks, kuna suurema osa autorite läbimüük jääb paraku paarisaja raamatu piiridesse.

kontekstis vastuolu. Ühelt poolt on igal autoril oma teose avaldamiseks õigus ja Eestis tuleb toetada iga inimest, kes vähegi oma mõtteid paberile suudab ning tahab valada. Teiselt poolt rikub vigane tekst ja kole väljanägemine ära iga jutu, olgu see nii andekas kui iganes. Eestis sünnivad eelkirjeldatud kombel isegi suuremates kirjastustes paraku üksikud raamatud, rääkimata siis veel (algaja) autori iseseisvalt välja antud teostest. Raamat nõudmisel teenusegi puhul tuleb raamat toimetada ja kujundada, märgatavalt optimeerida aitab see vaid trükkimisega seotud kulutusi.

Kui esimene raamat nõudmisel teenuse argument on, et selle abil saab välja anda

väikese koguse raamatuid, siis teiselt poolt pole raamatute arvul ka piire. „Torus” olevat sisu saab kaante vahele panna sisuliselt piiramatus koguses. Seega küsimus on raamatu väljaandja poolses alginvesteeringus: kui ollakse kindlad, et raamat müüb esimese hooga vähemalt 500 ühikut, siis tuleb pöörduda trükikoja poole, kui aga suure tiraaži trükkimise riski ei soovita võtta, saab kasutada raamat nõudmisel teenust. Ühe eksemplari omahind tuleb küll kallim, kuid teisalt välditakse laos seisvate kahjumit tootvate raamatuhunnikute riske. Veelgi optimaalsemaks minnes saab raamatu valmis trükkida alles pärast tellimuse laekumist. Kliendini jõuab see sellisel juhul ümmarguselt nädalaga.

Inimene, kellel on huvi anda välja enda kirjutatud pikem tekst, saab selle raamat nõudmisel teenuse abil kaante vahele valada suhteliselt vähese raha eest. Teisalt raamat ei ole lihtsalt pikk tekst. Raamat valmib ideaaljuhul järgmiselt: esmalt kirjutab autor valmis teksti. Seejärel liigub tekst toimetajate kätte, kellest üks roogib välja kirja- ja keelevead ning teine jahib sisulisi vastuolusid. Pärast toimetajate tööd loeb teose uuesti üle autor eesmärgiga teha selgeks, ega tema loomingule ole liiga tehtud. Pärast autori paranduste sisestamist asub tööle kujundaja ja kui tekst on saanud vormi, valmib sellest katsetrükk, mille vaatavad üle nii toimetajad kui autor.

Kui kõik on rahul, läheb asi alles trükikotta.

Iga mainitud samm tähendab tööd ja rahalisi väljaminekuid. Heade toimetajate ja heade kujundajate töö on kallis ning sellest tekib raamat nõudmisel teenuse november 2011

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

39

40

trükitööstus

Viidatud põhjustel on raamat nõudmisel toodetesse teatud „tagasihoidlikkus” sisse kodeeritud. Vähe on neid, kes saavad kultuurkapitalilt, kohalikult omavalitsuselt või rikastelt sugulastelt avaldamiseks toetust, enamasti tuleb autoril, kes on pöördunud raamat nõudmisel teenuse poole, saada hakkama oma jõu ja heal juhul lähemate sõprade abiga. Paraku selliseid autoreid ei ole, kes kirjutaksid „puhast” teksti.

Samuti on vähe kirjamehi, kes on jõudnud kirjutamise oskuse omandamise kõrval süüvida ka Adobe InDesigni (populaarseim küljendamisprogramm) ja tüpograafia saladustesse. Säherduse mure maandamiseks pakuvad suuremad rahvusvahelised raamat nõudmisel teenused nagu Lulu. com ja Amazoni CreateSpace.com autoritele kirjastamispakette, kus tasu eest tekst toimetatakse ja kujundatakse ning pannakse veebipoes müüki.

Loomulikult on lugu teine, kui avaldamisele tuleb mõni (kirjastuse või avalikus omandis olev) varem avaldatud teos, kus toimetamise ja kujundamise töö on juba tehtud.

Eesti raamatuturgu vaadates, siis

ühelt poolt loetakse üha vähem ja teiselt poolt ilmub aastas üle kolme tuhande erineva nimetuse raamatuid. Paratamatult on sellises olukorras vähe menukeid, mis ka autorile mingit sissetulekut tähendaksid, ja paarieuroste, kirjastajate jaoks majanduslikku verevalamist tähistavate, (sunnitud) soodusmüügis raamatute rivi ainult pikeneb. Nii leidis arengufondki juba 2009. aasta Eesti infotehnoloogia tulevikuarenguid prognoosivas uuringus EST_IT@2018, et nõudmisel trükkimisest saab käesoleval kümnendil peamine kirjastamisviis.

sadade raamatute kaupa tööd, muutub toodang paratamatult kalliks.

Gutenbergi Pojad (kellel hüüdlauseks „Raamat ilma jamata”) sündis vajadusest soodsa hinna ja rahuldava kvaliteediga raamat nõudmisel teenuse järele. Kui näiteks HP Indigo või Xerox Nuvera süsteemid on keerulised printeritest ja robotitest koosnevad lahendused, siis Gutenbergi Poegade tehnoloogiat arendades sai võetud seisukoht, et kohalike mahtude juures võib robotite töö ära teha inimene ja printerite osas tuleb leida optimaalne hinna ning kvaliteedi suhe.

Gutenbergi Poegadest

Eestis on raamat nõudmisel teenust varem pakutud pigem eksklusiivse ja suhteliselt kallihinnalise lahendusena, mis sellisel kujul ei vasta ühele oma algsele ideele – üks raamat soodsa hinnaga. Probleem on ilmselt kallis tehnoloogias ja Eesti turu väiksuses. Raamat nõudmisel teenuse tarbeks sobivate terviklahenduste hinnad algavad neljakümne tuhande euro kandist ja võimalusterohkemate seadmekomplektide maksumus küündib tublisti üle saja tuhande euro. Soetades Eestis säherduse masina, millele ei jagu päevas tuhandete-

Teenuse loomise taga oli pisut ärifilosoofiat, mille kohaselt inimesed ei taha alati parimat, vaid on rahul piisavalt heagagi. Ehk tõmmates jämeda paralleeli kohaliku toiduainetööstusega, siis üritati vastata küsimusele, miks Eestis on toit kallim kui Saksamaal. Seadmed on toiduainetööstustes samad, kuid Eesti turg ja ekspordimahud on paraku kümneid kordi väiksemad. Hea pole sisuliselt kellelgi: toiduainete tootjad ei saa oma toodangu eest väärilist tasu, töötlev tööstus ei saa seadmete soetamiseks võetud laenude teenindamise tõttu tootjatele rohkem maksta ega tarbijatele odavamalt müüa, ning tarbijad peavad kordi väiksemate sissetulekute juures maksma toidu eest Põhjamaade turu hinda.

Gutenbergi Poegade teenuse juurde tagasi tulles sai otsustatud, et mõelda ei tule suunas, kui kalleid seadmeid soetada oleks võimalik, vaid kui minimaalsete vahenditega on võimalik teenust osutada ja milliseid kompromisse saab teha. Ilmselt vastuvoolu ujub Gutenbergi Poegade hinnapoliitikagi: eesmärk ei ole oma tooteid müüa võimalikult kallilt, vaid võimalikult odavalt.

Printerite hinnad kasvavad korrelatsioonis nende läbilaskevõimega ja mida väiksem on väljatrüki hind, seda kallim on tavaliselt ka printer. Kuskil on mõistlik tasakaal. Odavat, väikese võimsusega printerit pole sellise teenuse tarbeks mõtet soetada, samas printer, mille üks tootmistsükkel käib kuus paarisaja tuhande leheküljeni ja üle, maksab samuti (vähemalt) nelja tuhande euro ümber. Ning kõik kallid printimismasinad on hirmsal kombel kapriissed ja iga kõrvalekalle ettenähtud protsessis tähendab tehnilisi probleeme.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

trükitööstus

Gutenbergi Poegadele tehnikat valides sai kaalutletud, et paratamatult vajab iga seade hooldust ja osad vahetamist, mille hinnad käivad käsikäes seadme maksumusega. Nii sai otsustatud, et arvestades alginvesteeringut ja käitluskulu, on probleemide korral mõistlikum, juhul kui ise parandamisega hakkama ei saa, osta uus printer kui remontida olemasolevat.

Garantiist rääkides, siis sellega on paraku allakirjutanu kogemused pehmelt öeldes masendavad. Kogemused näitavad, et kõige kindlam on loota ainult suurele internetile ning ettevõtte sisestele oskustele ja teadmistele.

Kuna Gutenbergi Pojad on tegutsenud suhteliselt lühikest aega (2011. aasta jaanuarist), õpitakse pea iga uue raamatuga juurde midagi uut ja koos kogemustega on paranenud ka toodete kvaliteet. Teatud tüüpi ökopaberile (kas siis Räpina või Ligatne paberivabriku toodang) trükitud raamatutest, on saanud ettevõtte selgelt eristuv kaubamärk, mis suuremas osas on leidnud väljundi hea koostööpartneri kirjastuse Ji luuleraamatusarjas.

Vaadates tänast üha koomale tõmbuvat betoonisõbralikku kultuuripoliitikat ja olukorda, kus puhtalt oma loomingust elatuvaid kirjanikke Eestis sisuliselt ei ole ning trükkimiskulu moodustab raamatu väljaandmisest märgatava osa, siis paistavad raamat nõudmisel teenuse tulevikuperspektiivid üsna helged. Seda enam, et iga looja sisse on kodeeritud tahe oma loomingu avaldamiseks ja loomingulised inimesed ei kao meie seast loodetavasti niipea kuhugi. Ilmselt päris iga eestikeelne Eesti autori poolt kirjutatud raamat ilmavalgust nägema ei pea, kuid suurem osa kindlasti.

Gutenbergi Pojad on nüüdseks välja andnud paarkümmend raamatut, millest menukamate tiraaž küündib üle neljasaja eksemplari. Teenust käivitades oli suuremaks üllatavaks momendiks see, et kuigi raamat nõudmisel teenust on Eestis pakutud eraldi lahendusena vähemalt kümmekond aastat, teavad inimesed sellest üllatavalt vähe.

paberil raamatuid. E-raamatute lugemiseks sobiv tehnoloogia kindlasti areneb ja odavneb, kuid sellega koos arenevad-odavnevad ka raamat nõudmisel teenused.

Vaadates raamatute avaldamismehhanisme, siis täna sõidab e-raamatuturg suuresti paberraamatute, mille tarbeks tehakse ära toimetamis- ja kujundamistöö, seljas. Küsimus on selles, et hetkel, kui hakatakse välja andma ainult digiraamatuid, lisanduvad nende hinnale ka nimetatud kulud. Ning suhteliselt ebakindel on kirjastustegi saatus: piirideta interneti autoritele avatud võimaluste juures, muutub nendegi olemasolu mõte, mis omakorda pöörab pea peale kogu raamatukaubanduse. Võib vaadata kas või muusikaturgu: iTunesi-laadne revolutsioon on raamatuturul alles ees, kuigi teatud aimu tulevasest kirjastamise- raamatumaailmast annab veebikaubamaja Amazon.

Tulevik: kas päris- või e-raamat?

Seega lähima neljakümne aasta jooksul pole raamat nõudmisel teenusel karta midagi. Ära võib kukkuda küll vajadus suurtes trükikodades trükitud suurte tiraažide järele, kuid inimesed, kes soovivad käes hoida paberist raamatut, jäävad. Vajadus kindlate raamatute väiksemate koguste järele pigem kasvab ja koos sellega ka vajadus raamat nõudmisel teenuste järele.

Hinnates raamat nõudmisel teenuse perspektiive võib suhteliselt kindlalt väita, et vähemalt tänased kolmekümnendates aastates ja vanemad inimesed jäävad lugema

*www.arengufond.ee/upload/Editor/EST_ IT/Eesti_Infotehnoloogia_tulevikuvaated_lisad__Marek_Tiits_&_Kristjan_Rebane.pdf

november 2011

CreateSpace: raamat nõudmisel teenuse etalon ja tulevik •• Üks maailma suurimaid raamat (ja e-raamat, CD, DVD, MP3, video) nõudmisel teenuse pakkujaid on Amazoni konglomeraati kuuluv CreateSpace.com.

•• CreateSpace.com pakub autoritele erineva keerukusega kujundamise, toimetamise ja turundamise teenuseid, mille abil on võimalik iseseisvalt välja anda professionaalne raamat.

Teatud tasu eest toimetatakse ja kujundatakse autorile tema teos ära ning pannakse see Amazoni e-poes müüki. Sisuliselt tähendab see, et kui autor on oma teksti teenusele üle andnud, siis kõige ülejäänu eest kuni tellijale kättetoimetamiseni, hoolitseb CreateSpace.

•• Teenuse teeb tarbijatele atraktiivseks võimalus oma teoseid Amazoni kanalites otse turustada ja arvestades keskkonna mastaapi (ikkagi maailma suurim veebikaubamaja), näitab see ka, kuhu suunas on raamatute kirjastamine liikumas. Üha rohkem tekib iseenda raamatute väljaandjaid ja sõltumatuid kirjastajaid, kes oma loomingu turustamises ei sõltu enam traditsioonilistest müügikanalitest. Kirjastused ei kao kindlasti kuhugi, kuid nende mõju kirjandusmaailmale väheneb.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

41

42

MIT TECHNOLOGY REVIEW

James Surowiecki, nädalakirja The New Yorker ajakirjanik • Fotod: Scanpix

Krüptovaluuta Bitcoin, virtuaalne arveldusühik, võiks olla reaalne alternatiiv valitsuste väljastatavale rahale – aga ainult siis, kui suudab spekulantide huvi üle elada. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

K

ui virtuaalvaluuta bitcoin 2009. aasta jaanuaris käibele tuli, näis see huvitav vahend, mis lubaks inimestel omavahel turvaliselt, odavalt ja privaatselt kaubelda. Bitcoini võrgustik, mille disainis tundmatu programmeerija varjunimega Satoshi Nakamoto, kasutas tehingute verifitseerimiseks detsentraliseeritud võrdõigusvõrgu süsteemi, mis tähendas seda, et inimesed said vahetada kaupu ja teenuseid elektrooniliselt ning anonüümselt, ilma kolmandate osapoolte, nagu pankade abita. Selle võrgustiku maksevahend bitcoin oli väljamõeldud valuuta, mida inimesed said teenida – või Bitcoini žargoonis „kaevandada” –, kui laenasid oma arvutite ressursse Bitcoini võrgustiku teenindamiseks. Juba olemasolevaid bitcoine sai veebibörsidel dollarite või muu valuuta eest osta või müüa. Võrgustik tundus olevat potentsiaalselt kasulik täiendus olemasolevatele rahasüsteemidele: see lubas inimestel vältida pankade teenustasusid ja osaleda mitterahalistes tehingutes anonüümselt, tagades siiski tehingute turvalisuse.

Kuid viimase poolteise aasta jooksul on mõne inimese jaoks Bitcoinist saanud midagi palju enamat. Dollarimajanduse täiendaja asemel on seda kuulutatud konkurendiks ja pooldajad on loonud visioone maailmast, kus bitcoinid on domineerivaks maksevahendiks. Kiidukõne ei ole kooskõlas maavillase reaalsusega. Päevas vahetab omanikku kümneid tuhandeid bitcoine (osa kaupade ja teenuste eest, teised vahetusena teiste valuutade vastu) ja mitusada enamasti digitaalmaailmas asuvat ettevõtet aktsepteerib bitcoini maksevahendina. See tuleb uuele rahasüsteemile kasuks, aga siiski ei ole tegu maailmamuutva kasvuga. Siiski on

paljude erutus võib-olla etteaimatav. Jättes kõrvale Bitcoini lahedus-faktori – see võinuks samahästi pärineda Neal Stephensoni kultusliku ulmeromaani „Snow Crash” lehekülgedelt –, on võrdõigusvõrgu elektrooniline valuuta, mida ei kontrolli keskpankurid või poliitikud, perfektne objekt oma hirmude ja entusiasmi väljaelamiseks neile, keda pelutavad inflatsioon ja valuuta väärtuse kadu, keda paneb muretsema võim ja järelevalveriik, ning keda huvitavad jagatud, detsentraliseeritud süsteemide loodavad võimalused.

Bitcoin ei vii riiklikke valuutasid käibelt. Aga kuigi süsteemi voorused, nagu anonüümsus ja pankade teenustasude puudumine, ei pruugi suuremat korda minna enamikule tarbijatest, võib ette kujutada selle kasulikkust erinevatel nišiturgudel (osa neist legaalsed, teised mitte, nagu narkootikumid). Kus anonüümsus on hinnas, kus usaldusväärseid kolmandaid osapooli on raske leida või need tahavad kõrget tasu, ja kus probleemiks on pidevalt kõrge inflatsioon, seal on võimalik, et bitcoinid õitsevad alternatiivvaluutana.

Kuid enne selliseks alternatiiviks kujunemist peab süsteem jagu saama olulisest ja üllatavast probleemist: inimesed on hakanud selles peaasjalikult nägema rahategemise vahendit. Teisisõnu, valuutana kasutamise asemel nähakse (ja vahetatakse) bitcoine eeskätt investeeringuna. Selleks on hea põhjus: kui aina enam inimesi kuulis Bitcoini kohta, kerkis bitcoinide väärtus taevastesse kõrgustesse. Juulis 2010, kui veebisaidil Slashdot ilmus lugu, mis tutvustas valuutat avalikkusele (või vähemalt uutesse tehnoloogiatesse entusiasmiga suhtuvale avalikkusele), kasvas bitcoinide väärtus

viie päevaga kümnekordseks. Järgneva kaheksa kuuga kümnekordistus see veelkord. See tõi tohutul hulgal reklaami. Mis veel olulisem, see pani ka inimesed arvama, et bitconide ostmine ja hoidmine on lihtne viis kiire raha teenimiseks. Selle tulemusel omandavad paljud – tõenäoliselt enamik – Bitcoini kasutajatest bitcoine mitte kaupade ja teenuste ostmiseks, vaid spekuleerimiseks. See on halb investeerimisotsus ja kahjustab ka Bitcoini tulevikuväljavaateid.

Probleem: inimesed on hakanud selles peaasjalikult nägema rahategemise vahendit.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Praegu näib viimase aasta bitcoinibuum mitte niivõrd uue valuuta sünd, kuivõrd klassikaline mull.

asemel hoiate neid endale ja ootate, kuni need rahaks teete.

Bitcoinidel on ka füüsiline kuju. Pildil Bitcoini juhtiv arendaja Gavin Andresen.

Bitcoini tõsiusklikud eelistavad eitada, et bitcoinide äri ajamiks on spekuleerimine. Kuid tõendid näitavad vastupidist.

Valuuta kurss on läinud aasta jooksul tohutult kõikunud. Bitcoin on maksnud sedavõrd vähe kui mõni sent ja niivõrd palju kui 33 dollarit ning pärast seda, kui see suve jooksul näis stabiliseeruvat 14 dollari ringis, kukkus bitcoini väärtus augustis mõne päevaga pea 50 protsenti (praeguseks on see langenud kolme dollari kanti).

Meediakajastusel on olnud oluline mõju bitcoinide väärtusele, isegi kui sel ei olnud suurt mõju tehingute arvule. Levinud on blogipostitused, kus inimesed räägivad, kuidas ostavad bitcoine, kuna nende väärtus on sedavõrd tõusnud. Mais postitas Rootsi patendi- ja autoriõiguse reformile keskendunud Piraatide partei asutaja Rick Falkvinge, et ta on otsustanud panna kõik oma säästud bitcoinidesse. Kuigi ta varem oli avaldanud rea postitusi, milles november 2011

esitas väiteid bitcoini kui valuuta elujõulisuse poolt, mainis ta esimese põhjusena bitcoinidesse investeerimiseks seda, et nende väärtus USA dollari suhtes oli varasema 14 kuu jooksul tuhat korda tõusnud.

See on klassikaline spekulatiivne mõtlemine.

Spekulantide domineerimisel Bitcoini majanduses seisneb probleem selles, et see annab inimestele initsiatiivi varuda oma bitcoine, mitte neid kulutada, vastupidiselt sellele, mida inimesed peaks valuuta edukaks muutmiseks tegema.

Edukaid valuutasid kasutatakse igapäevasteks äritehinguteks ja kaubanduse õlitamiseks. Aga kui ostate bitcoine lootes, et nende väärtus taevasse kerkib (nagu igaüks, kes bitcoinidesse investeerib), ei huvita teid nende bitcoinide kaupade vastu vahetamine, sest sellisel juhul te kaotaks bitcoinide väärtuse tõustes. Selle

Säärase kuhjamise muutis tõenäolisemaks see, kuidas Bitcoin on üles ehitatud.

Kui nüüdisaegsete „dekreetvaluutade” pakkumist kontrollivad keskpangad, siis bitcoinide pakkumine on igaveseks piiratud; kunagi ei saa olema rohkem kui 21 miljonit bitcoini. (Koguarv tuleneb süsteemi algreeglitest, mis määravad, kui palju bitcoine kaevandajad teenida võivad ja kui sageli.) Bitcoini piiratud rahapakkumine on üks asju, mis inimestele selle juures meeldib: valuutat ei saa lahjendada, nagu saab tavaraha, kui keskpankurid seda juurde trükivad. Aga varjuküljeks on see, et kui bitcoinide nõudlus kasvab, millisel põhjusel iganes, siis nende väärtus kasvab igal juhul samuti. Nii et kui arvate, et bitcoinid muutuvad aina populaarsemaks, siis – taas kord – oleks rumal neid täna kulutada. Ratsionaalne oleks neid varuda ja lõpuks uutele kasutajatele müüa. Kuid see tähendab, et bitcoine on vähem ringluses (ja rohkem inimeste virtuaalsetes rahakottides), vähendades nende kasulikkust tegeliku vahetusühikuna ning alandades tõenäosust, et ettevõtted ja tarbijad seda tõsiselt võtaksid.

Isegi tavapärased valuutad võivad sattuda sellise tsükli ohvriks, mida majandusteadlased nimetavad „deflatsioonikeeriseks” – kuigi tavapärase valuutaga tekib tsükkel siis, kui inimesed hakkavad sularaha varuma, ootuses, et hinnad jätkuvalt langevad (mis omakorda pidurdab nõudlust ja paneb hinnad veelgi alanema).

Kõige ehedam hiljutine näide on Jaapan pärast oma kinnisvaramulli 1990-ndatel.

Tavapäraste valuutade puhul on aga piir, kui kaugele keeris võib minna, sest inimesed peavad endiselt sööma, maksma oma arved ja nii edasi, ning selleks peavad nad oma valuutat kasutama. Aga bitcoinide puhul see ei kehti: te saate Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

MIT TECHNOLOGY REVIEW

suurepäraselt hakkama ilma neid kunagi kasutamata, seega ei ole inimestel vajadust lõpetada kogumine ja alustada kulutamist. Lihtne on kujutleda stsenaariumit, milles valdav enamus bitcoine on inimeste käes, kes loodavad need teistele edasi müüa.

Me võib-olla juba elame selles stsenaariumis, sest hoolimata kogu kõmust ümber Bitcoini, on bitcoinides sooritatud tegelike tehingute arv ja nende tehingute väärtus kahanenud. Veebilehe bitcoinwatch.com järgi, mis on parim allikas andmetele Bitcoini kohta, kaubeldi 13. juunil bitcoinidega rohkem kui miljoni dollari eest. Augusti alguseks kasutati tehingus vähem kui poole miljoni dollari jagu bitcoine; isegi valuuta väärtus oli poolitunud. Edukate võrgutehnoloogiate puhul ei kipu kasutajaskonna kasv nii varajases arengujärgus peatuma, veel vähem kahanema. Ja Bitcoini kaudu tehtud tehingute arvu mittekasvamine ei ole ootuspärane, kui tehnoloogia oleks, nagu väitis Falkvinge, saamas osaks „tavapärasest igapäevasest ärist”. Tõsi on, et ei ole ülearu palju kaupu ja teenuseid, mida bitcoinidega saab (või tahaks) osta. Aga omal moel seisnebki selles tegelik probleem: alanev kasutus vähendab, mitte ei suurenda, ettevõtete huvi bitcoinide aktsepteerimise vastu ja tavatarbijad on vähem huvitatud neid kulutama.

Nii et praegu näib viimase aasta bitcoinibuum mitte niivõrd uue valuuta sünd, kuivõrd klassikaline mull. Ja see on tekitanud bitcoini-entusiastide jaoks tõelise paradoksi. Parim, mis bitcoinidega juhtuda saaks, oleks see, kui inimesed lõpetaks neisse kui investeeringusse suhtumise ja hakkaks suhtuma neisse kui valuutasse. See arvatavasti eeldab mulli lõhkemist, mis võib-olla praegu toimubki. Aga kui mull lõhkeb, siis on võimalik, et inimeste huvi Bitcoini vastu lihtsalt hajub. Lõppude lõpuks, kas te võtaks vastu bitcoine oma töö või toodete eest, kui teaksite, et nende väärtus on mõne päevaga poole võrra alanenud? Bitcoini jaoks on nüüd küsimuseks, et kas meediakära tsükli toel populaarseks saanuna suudetakse nüüd kuidagi vältida selle ohvriks langemist.

Ainult siis võime me öelda: hüvasti, varaklass; tere, valuuta.

Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Autor: Erik Aru • Fotod: Rene Suurkaev, Reuters

intervjuu

Kuni Kreekat elus hoiate, hoiate ka kõiki teisi elus Rahvusvahelise rahanduse asjatundja professor Jan Kregel räägib Euroopa võlakriisist ja maailma majanduse tulevikuväljavaadetest.

•• Vaadates EL-i tippkohtumise tulemusi, ei ole vist eurooplastel millegi üle uhkust tunda. Itaalia võlakirjade intressimäärad kerkivad maksejõuetuse suunas, Kreekas korraldatakse referendumit. Kas on enam võimalik olukorda lahendada ilma Euroopa Keskpanga (EKP) jõulisema toeta?

Asjad muutusid tõepoolest veelgi huvitavamaks. Suur lahendustepakett kukkus veel halvemini välja, kui ma kahtlustasin, sest peaaegu ühtegi detaili ei olnud täpselt sõnastatud ja turud otsustasid kiiresti, et neid ei annagi täpsustada. Näiteks, kuidas ühildada Kreeka võlakirjade praeguste omanike 50-protsendiline „pügamine” pankurite juhi teadaandega, et selle võib saavutada võlakirjade nüüdisväärtuse minimaalse vähendamisega? Kriisi kandumine Kreekast Itaaliasse tähendaks seda, et väljaspool EKP-d ei ole tõepoolest kellegi „suurt kahurit”, millega kriis lahendada.

Jan Kregel (1944) Bardi Kolledži Levy Majandusinstituudi vanemteadur, Tallinna Tehnikaülikooli külalisprofessor, Missouri Ülikooli Kansas City linnaku külalisteadusprofessor, ÜRO Kaubandusja Arengukomisjoni (UNCTAD) „Trade and Development Reporti” alaline nõunik. Varem töötanud erinevatel majandusanalüüsiga seotud ametikohtadel ÜRO-s ning Bologna Ülikoolis ja Johns Hopkinsi Ülikoolis. Õppis Cambridge’i Ülikoolis, doktoriväitekirja kaitses Rutgersi Ülikoolis.

tohi te enam pankade rekapitaliseerimisest rääkida. Keegi ei osta pankade aktsiaid, kui nad teavad, et see ei tee midagi enamat peale võlakärpe katmise. Seega need kaks asja enam-vähem tasalülitavad üksteist. Nad võivad käia välja suvalise arvu, sellel tõesti ei ole erilist vahet.

•• Kuid milline olnuks ideaalne lahendus?

Ideaalsel juhul otsustanuks nad, et iga riik oleks välja lunastanud oma pangad ja kõik. Nende tegevuskava aga... Esimese asjana tahavad nad rekapitaliseerida pangad. Hea. Esiteks, praegu ei ole selleks kuigi hea aeg, ja teiseks, kui nad otsustavad rahahulga, mis kulub pankade rekapitaliseerimiseks, ning siis otsustavad, mil määral Kreeka võlausaldajaid pügatakse... (naerab) •• Sõltub, mis järjekorras nad otsustavad.

Probleem seisneb sisemises kooskõlas.

Sellepärast ongi nii (EKP juht – toim) Trichet kui ka (USA rahandusminister – toim) Geithner öelnud: ei, te ei tohi võlakärpest rääkida, kuna kui te hakkate võlakärpest rääkima, ei november 2011

Teine asi on selles, et neil on see fond, kaks fondi.

Jan Kregel.

•• Üks, mis tegutseb (EFSF), ja teine, mis on tulekul (Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM).

Täpselt. Üks idee on need liita, kuid sellest ei ikkagi ei piisaks. Nii on neil kaks ettepanekut. Üks on võimendamine. Okei, siis saate võlakirjad 20-protsendilise diskontoga (kuna EFSF tagaks viiendiku võlakirja nimiväärtusest – toim). Taas, tekib probleem – kes tahaks osta võlakirju 20-protsendilise Eesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

intervjuu

diskontoga, kui neilt on just 60 protsenti maha pügatud? Hea idee, aga sellel juhul ei toimi see üldse.

Teine lahendus selle kuulsa SPIV (special purpose investment vehicle – ingl spetsialiseerunud investeerimisettevõte) asutamine. See eeldaks samuti kedagi, kes võlakirju ostaks ja on väga ebatõenäoline, et keegi seda teeb. Võlakirjade garantii taandub tegelikult kahele riigile, Saksamaale ja Prantsusmaale. Ning Saksamaa ja Prantsusmaa on kaks riiki, kes on niigi kõige enam Kreeka poolt haavatavad. SPIV garantiid on tegelikult väärtusetud, sest kes teab, mis juhtub, kui Prantsusmaa krediidireitingut langetatakse – mida tõenäoliselt tehaksegi. Saksamaa krediidireiting alaneb samuti või ütleb Saksa parlament, et me ei löö enam kaasa.

Oluline on see, et keegi peaks kandma Kreeka võlast tulenevad kahjumid. Ja lõppude lõpuks on selleks valitsused. Seega on küsimus selles, kuidas luua midagi, mis lubaks valitsustel seda teha ilma poliitilistesse raskustesse sattumata?

Prantsusmaal oli lahendus – EKP (ostaks võlakirjad kokku – toim). See on enam-vähem mõistlik lahendus. Valitsused maksavad, kuna EKP saab võlakirjadega niikuinii kahjumit ja need kahjumid kanduvad üle erinevatele rahvuslikele keskpankadele. Aga neil on raha, nii et see ei ole probleem. Kuid sakslastele see ei meeldi.

Mis on teine võimalus? Saksamaa lunastas taasühinemisel välja Ida-Saksa pangad, andes neile nii-öelda tasakaaluvõlakirjad.

Sama tegid nad ka 1949. aastal, kui oma valuuta lõid. Põhimõtteliselt annaks Saksa valitsus pankadele 50-aastased võlakirjad, need paneks 50-aastased võlakirjad oma bilanssi, kannaks maha Kreeka võlad ja kõik läheks õnnelikult koju. Ent pole kindel, et Bundestag selle poolt hääletaks. Aga see oleks lihtsaim lahendus.

Kui vaadata, kelle käes on võlg – Saksamaal umbes 15 miljardit, Prantsusmaal umbes 15 miljardit, Kreeka pankade käes umbes 70 miljardit. Nii et kui hakata rääkima Kreeka võlakirjade pügamisest... Esiteks ei saa me pügada (Rahvusvahelise Valuutafondi) IMF-i tuge, me ei saa pügada EKP tuge, me ei saa pügada kreeklasi, kuna see tähendaks, et Kreeka kukub niikuinii kokku (vähemalt esialgu oli siiski kavas kreeklastegi käes olevaid võlakirju ümberhinnata –

Itaalial on probleem lihtsalt uute laenude saamises vanade võlgade tasumiseks ja sama Hispaanial. toim). Kui tõepoolest tahta pügada inimesi, kellel on midagi pügada – kõik läheb, sada protsenti, see on ainus võimalus.

See on kummaline dünaamika. Mida kauem nad millegi tegemist edasi lükkavad, seda enam raha paneb sisse EKP, praegu tahavad nad lisaraha IMF-ilt, seda kiilamad omanikud süsteemis on.

•• Me räägime nüüd Kreekast. Aga raskustes on ka teised riigid.

Kuni Kreekat elus hoiate, seni hoiate ka teisi elus. EKP peab siis jätkama ka teiste turgude toetamist. See on kahene lahendus, kui EKP suudab eri riikide võlakirjade intressimäärade erinevusi piisavalt väikestena hoida. Kui nad seda enam ei suuda, siis loomulikult laguneb kogu asi laiali. Kõne all ei ole Itaalia võlakirjade või Hispaania võlakirjade pügamine.

Ning Hispaania juhtum ja Itaalia juhtum on täiesti erinevad. Kreeka probleem seisneb selles, et nad lihtsalt ei suuda maksta.

Puudub igasugune võimalus, poliitilises universumis on mõeldamatu, et nad suudaksid maksta, kui just kolonelid tagasi ei tule. Aga Itaalial on probleem lihtsalt uute laenude saamises vanade võlgade tasumiseks ja sama Hispaanial. Küsimus ei ole selles, et nad ei suudaks maksta. Mõistlike lahenduste korral suudavad nad maksta, Itaalia paremini kui Hispaania. Küsimus seisneb lihtsalt selles, et EKP peab turgu piisavalt raha pumpama.

Kreeka jääb endiselt kogu asja võtmeks.

Kui tuleb väga suur võlakärbe, muutub EKPl Hispaania ja Itaalia võlakirjade toetamine palju raskemaks.

•• Enne viimast kokkulepet näis valitsevat analüütikute seas konsensus, et Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) optimaalne suurus olevat kaks triljonit eurot. Nüüd näib, et nad on kergitanud seda 2,5 kuni kolme triljonini. Kas teil on ka mõni lemmikarv?

Nende arvude probleem seisneb selles, et mida suuremad need on, seda rohkem need võlausaldajatele meeldivad, kuid seda hullemaks läheb asi EFSF-i taga olevate EL-i riikide vastu suunatud nõuetega. Seega ei anna võimendamine enam mingeid lisaeeliseid, kuna kahjustab garanteerijate, kelleks praegu on põhimõtteliselt ainult Saksamaa ja Prantsusmaa, krediidireitingut.

•• Kuidas hindate võimalust, et Hiina investeerib olulisel määral EFSF-i?

Hiinlased ei anna suurel määral raha lisaks EFSF-i võlakirjade väikestele ostudele, mis nad seni sooritanud on. Seda nii sisepoliitilistel kui ka korralikel majanduslikel põhjustel. Hiina riiklike fondide juhid on juba surve alla USA-sse tehtud investeeringute kahjumite pärast ja neid julgustatakse

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

intervjuu

Protestijate plakat Bundestagi ees: Poliitikud tegelevad õnnemänguga, aga kes maksab?

praegu toetama kodumaised institutsioone, esmajoones pankasid.

•• Kui kõrgeks hindate euroala lagunemise tõenäosust?

Miks on kõik nii mures? Kuna Saksa pankadel on palju Kreeka võlakirju. Ühest küljest, kas see on paha? Võib öelda, et ei.

Teil on liit ja üks esimesi asju, mis euro kasutuselevõtul tehti, oli tõkete vähendamine kapitali liikumiselt. See peaks olema hea asi.

Teisalt ei ühendatud eri riikide rahaturgusid.

Põhimõtteliselt see tekitabki probleeme panganduses.

Pangad vaatasid Kreekat, nagu tolle võlad olnuks võrreldavad Saksa omadega.

Lühiajaliselt need olidki. Lühiajaliselt olid Kreeka võlad sama head kui Saksa võlad, november 2011

sama intressimäära ja riskidega. Kui vaadata pikaajalist võlga, siis selgelt mitte. Nii on üks ettepanekuid ühiste eurovõlakirjade väljastamine. See ei lahenda küll kõiki teie probleeme, kuid lühiajaliselt lahendanuks see selle konkreetse probleemi. Aga me kõik teame, et see on veel üks asi, mis sakslastele ei meeldi.

Sakslaste jaoks oleks suureks probleemiks see, kui Hiina kokku kukuks.

•• Nad kardavad, et nemad peavad selle kinni maksma. Õige. Nad kartsid, et peavad itaallaste võlad kinni maksma. Irooniline, et nad ei pea itaallaste võlgu maksma, vaid kreeklaste omi, sest just see oli nende mureks kogu mehhanismi sisseseadmisel ja sellepärast ei ühendanud nad rahaturgusid. Aga lõpuks peab Saksamaa ühel või teisel moel otsustama, kas nad tahavad seda.

Nii et otsus sõltub sakslaste võimest aru saada, kas see on neile kasulik või mitte. See sõltub sellest, kas Saksa tööstus survestab piisavalt valitsust ja ütleb: vaadake, see on meie huvides, ja kui me tahame jätkuvalt laieneda, peame selle säilitama. Ja ma eeldan, et Saksa ärimehed ei ole päris rumalad.

Praeguseni on neil üsna hästi õnnestunud Eesti innovatsiooniajakiri HEI

47

48

intervjuu

ellu jääda. Ja see tähendab, et Saksamaa küll punnib lõpuni vastu, aga leiab võimaluse eurot koos hoida. Üks asi on euroala säilitamine, küsimus seisneb aga selles, kas Kreeka sisse jääb?

Kui me saame selle, mida ma kutsun Saksa lahenduseks – Saksamaa aitab hädast Saksa pangad ja jätab ülejäänud enda eest seisma, siis jääb endiselt probleem, et Kreeka peab maksma IMF-ile, maksma EKP-le ning te ei ole lahendanud nende häda, mis seisneb selles, et maailmas ei ole mingit võimalust, kuidas nad suudaks tekitada oma võlgade tasumiseks piisava eelarveülejäägi.

sellistele kõrgtehnoloogilistele kapitalikaupadele ja meditsiiniseadmetele leiaks idast – Jaapan on Saksamaa konkurent mitmes vallas. Ning Jaapan ei ole sugugi odavamaks riigiks muutumas. Kunagi hakkab neid kaupu tootma Hiina, aga see on viie-kuue aasta kaugusel.

Kolmandaks on suur osa Saksa ekspordist hinna suhtes täiesti mitteelastne. Te kas te ostate neid või ei osta, sel ei ole tähtsust, kas hind tõuseb 50 või 20 protsenti.

Kui vajate diagnostikaseadet oma haiglale, vajate te diagnostikaseadet oma haiglale, seda toodavad sakslased, ongi kõik.

•• Te ei tundu eriti muretsevat doominoefekti pärast – et Kreeka lahkumisel järgneks ka teised?

Ma arvan, et see sõltub sellest, kuidas see juhtub. Kui nad tõesti püüavad teha võlakärbet, kui nad tõesti püüavad pankasid rekapitaliseerida ja kõike seda, siis tekivad probleemid Itaalias ja Hispaanias. Seejärel tekiks neil kõigil suur kiusatus öelda: okei, hea, meile piisab, meie lahkume, teie looge teine liit, meie teeme midagi muud.

Neljas aspekt Saksa ekspordi juures on see, et nad mitte ainult ei ole suutnud kogu aeg kasvatada tootlikkust ja vähendada tööjõukulu, vaid on ka viinud suure osa tootmisest Ida-Euroopa riikidesse, kes ei ole euroalas, mis annab neile täiendava ohutusventiili. Nad kohanevad ilma, et peaks kohanema.

Aga kui te suudate Kreeka võlatõrke isoleerida, kui Saksamaa otsustab oma pankasid aidata, kui Prantsusmaa aitab oma pankasid, siis teised riigid on tõesti vähehaavatavad. Siis võiks Kreeka öelda: okei, ma lahkun, EKP-d ei ohusta keegi, IMF-i (naerab) ei ohusta keegi, nemad võivad seal lihtsalt istuda ja kahju kanda. Vaene (IMF-i juht – toim) proua Lagarde ütleks: esimest korda ajaloo jooksul ei saa IMF oma raha tagasi.

•• Kui tõenäoline see on? Räägime majanduslikust, mitte poliitilisest kokkukukkumisest.

Ei, ma ei usu, et see juhtub. Kõik räägivad kinnisvarakriisist, aga selle lahendamiseks peaks nad lihtsalt ühe erifondi püsti panema ja kõik välja lunastama.

•• Idee euroala jagunemisest põhja- ja lõunaosaks – kas see ei tapaks Saksa eksportijad?

Saksamaa esmane eksportturg Euroopas oli alati Prantsusmaa. Nüüd läheb suur osa tema ekspordist Hiina. Saksamaa on alati suutnud toime tulla marga olulise kallinemisega ilma eksporditurgusid kaotamata.

Seega, öelda, et kui need riigid lahkuksid euroalast ja nende valuuta põhjapoolsete riikidega võrreldes odavneks, siis see laostaks Saksa eksportijad – ei. See ei teinud seda kunagi varem, ei tee ka nüüd. Nad on alati suutnud kärpida palkasid ja kasvatada tootlikkust konkurentidest enam, seega ei ole ka põhjust, miks nad seda praegu ei suudaks.

Teiseks, enamikul Saksa ekspordist ei ole tegelikult asenduskaupu. Ainsad asendajad

Sakslaste jaoks oleks suureks probleemiks see, kui Hiina kokku kukuks.

Ainus võimalik probleem, millesse nad sattuda võivad, on mingisugune krahh maailmakaubanduses. Me nägime, mis juhtus Hiinas 2008. aastal. See tabas neid väga otse. Selle vastuseks on riigivõlakirjade asemel anda rohkem halbu laene, rohkem taristulaene kohalikest pankadest. Nemad ei ole vara turuhinnaga bilanssi kandmisest midagi kuulnud. Seega ei tekitaks see praktiliselt mingeid probleeme kellelegi peale välisvaatlejate, kes ütleks, et need pangad on täis...

•• ...halbu laene.

Täis halbu laene. Aga niimoodi nad reageerivad kriisile. Iga kohalik parteijuht vaatab välja ja ütleb: „Eksport langeb, tehased vähendavad tootmist, vallandavad töölisi.

Töötus on mulle väga kahjulik. Me ehitame uue silla või uue tee.” Ta helistab kohalikku panka ja ütleb: „Vaadake, te peate uue silla jaoks raha andma.” Pank vastab: „Okei, me rahastame uut silda, aga keskpank ütleb, et me peaks laenamist kärpima.” „Sellepärast

ärge muretsege. Lõpetage nende asjade rahastamine, mida Peking tahab. Ja kui nad tulevad küsima miks, siis vastake, et teil pole raha, kuna keskpank kärbib rahapakkumist.

Te näete väga kiiresti, kuidas raha tuleb.”

Seega on see täiesti mitteelastne süsteem ja teatud piirini palju efektiivsem. Nad ei tee seda nii, nagu Kreeka on sunnitud – laenama turult, mis kõiki neid probleeme tekitab. Nad saavad silla. Laen istub panga

USA-s valitseb paradoks – väga kõrge töötus, aeglane kasv ja väga suured kasumid.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

intervjuu

Teisest küljest, kui olete ärimees ja kongress ütleb, et nad kärbivad kulutusi siin ning vähendavad tööjõudu seal, teate, et turg muutub väiksemaks, ja ettevõtted istuvad juba praegu suure hulga likviidsuse otsas – see on teine paradoks USA-s. Finantsinstitutsioonidel on praegu väga suured likviidsuspuhvrid, ettevõtted on kogunud väga palju likviidsust ja keegi neist ei tee midagi, et sellest lahti saada. Ettevõtted ei investeeri kodumaal ja pangad ei laena.

Poliitiliselt oleme praegu patiseisus, kus midagi ei suudeta korda saata, midagi ei toimu, kõik ootavad järgmisi valimisi. Näib väga tõenäoline, et Obama valitakse tagasi.

Mõnevõrra on lootust, ei ole küll selge, kas demokraadid suudavad esindajatekojas jälle enamuse saavutada, kuid on väga võimalik, et vabariiklaste enamus esindajatekogus väheneb. Nii muutuks patiseis poliitiliselt lihtsamalt manipuleeritavaks. Aga kui vaadata, kuidas Obama rakendas oma enamust mõlemas kojas eelmisel korral, ei saa olla ülearu optimistlik, et see asju suurt paremaks muudaks.

Kui ekspordimaht peaks langema, lahendaks hiinlased tööpuuduse uute sildade ehitamisega.

bilansis. Keegi ei vaata panga bilanssi – keda see huvitab? Ja kõik. Loo lõpp. Panete inimesed tööle, kuni eksportturg tagasi tuleb ja nad saavad minna sinna tööle, kus nad varem olid.

tusega. Nagu Saksamaalgi, peab ärisektor ütlema poliitikutele, mida on nende arvates mõistlik teha. Poliitikud ei saa seda täiesti sõltumatult teha. Näib, et USA-s nii lähebki.

Ma ei usu, et see on tõsine probleem, kuid nagu ütlesin, see on Saksamaa ainus risk – et see eksporditurg kokku kukub. Sellisel juhul on Saksamaa tõsistes raskustes – aga nii on ka Jaapan. See on huvitav, et nii Jaapan kui ka Saksamaa, kelle potentsiaalne majanduskasv näib olevat nulli ringis, on viimasel ajal enda kohta hämmastava kiirusega kasvada suutnud. Põhimõtteliselt on see tänu Hiina ekspordile.

Kui aga vaadata majandusaruandeid, siis kasumid on suuremad kui need on kunagi pärast Teist maailmasõda olnud. Seega tekib kognitiivne dissonants väga kõrge töötuse, äärmiselt madala kasvu, minu hinnangul stagnatsiooni – me võime juba olla lühemat sorti majanduslanguses – ja selle vahel, et kasumlikkus on endiselt väga kõrge, väga kõrge.

•• Aga mida te arvate USA väljavaadetest?

Väga, väga keeruline probleem. On väga keeruline aru saada, kas tegu on poliitikute alalise või lihtsalt ajutise mõistusekaonovember 2011

Osaliselt seisneb põhjus minu meelest selles, et suur osa USA ettevõtteid on oma tootmise välismaale viinud, nii et nende tootlikkus ei sõltu enam kodumaisest tootlikkusest või tööhõive tasemest.

Seega on väga keeruline näha, kuidas see kõik laheneb. Kui vaadata (Maailma Kaubandusorganisatsiooni – toim) WTO maailmakaubanduse näitajaid – negatiivsed, kaubavahetus langeb. Kui vaadata EL-i – kõik valitsused rakendavad mingisuguseid kärpekavasid. USA püüab sedasama rakendada. Kuidas saab majandus toibuda, kui kõik kärbivad? Kust peaks tulema tõuge mingisugusekski toibumiseks? Sellest hoolimata räägivad kõik, et USA majandus on jõudnud põhja ja hakkab taas tõusma. Mina tõesti nii ei arva, ma lihtsalt ei näe seda.

Ja teine külg – me rääkisime Hiinast.

Hiina ei kuku loomulikult kokku, aga nende uues viisaastaku plaanis on sihiks seitsmeprotsendiline kasv – kümnelt seitsmele üleminek on väga suur eesmärk. Kui Hiina kärbib ja see, kuidas Hiina kärbib – ta kärbib, püüdes kasvatada kodumaiseid sissetulekuid ja kodumaist tarbimist – siis ei ole sugugi selge, mis mõju avaldab see ülejäänud maailmale. Kui vaadata Hiina kogutoodangut, siis Hiina ekspordikorvis on väga vähe sellist, mida nad saaks koduturul müüa.

Kas nad püüavad muutuda, hakata importi asendama? Viimaste hinnangute järgi moodustab Hiina terve protsendipunkti maailma majanduskasvust. Kaotada sellest kolmandik – see ei ole optimistlik väljavaade.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Aali Lilleorg, EAS-i innovatsiooni divisjoni innovatsioonivõimekuse juht

•

Foto: EAS

EAS-i innovatsioonireaktor 2012 I

nnovatsioonireaktori moodustavad ettevõtjad, kes tahavad teha innovatsiooni, aga ei tea veel täpselt, mida ja kuidas ette võtta. EAS pakub siin toetavaks tegevuseks ettevõtjate kogukonna loomist. Innovatsioonireaktoris toimuvad regulaarsed arutelud, seminarid, õppereisid ja tehakse innovatsiooni difusiooni.

Mis asi see veel on, küsite. Paljud inimesed küsivad, et mis asi see innovatsioon üldse on ja nüüd siis on see veel kokku pandud hoopis võõrapärasema sõnaga reaktor. Ja nii ongi. Innovatsioon on keeruline ja see ei pruugi lihtsalt sündida.

Innovatsioonireaktor ongi loodud selleks, et kaasa aidata innovatsiooni sünnile.

Kasutame tõesti keerulisi ja esmapilgul arusaamatuid võõrsõnu, aga seda kõike ainult sel eesmärgil, et väljendada kogu innovatsiooni olemust – ligitõmbav, aga võõras, keeruline, nõuab teadmisi, ettevõtmist ja arusaamist. Kui see kõik ette võtta – püüda aru saada, otsida probleeme ja neile lahendusi ning teistele kogemustest rääkida, siis saabki innovatsioonireaktoris difusioon tehtud.

Kogu tuleva aasta vältel toimuvad seminarid, õppereisid ja muud tegevused käsitlevad innovatsiooni eri aspekte.

Nendeks on ärimudeli innovatsioon, väärtusahela innovatsioon ja tootearendus ning selle juhtimise aspektid. Ärimudeli innovatsioon on teema, mis on aktuaalne iga ettevõtja jaoks. Alates neist, kes alustavad ja põnevad ideed raha tahavad teenima panna, kui ka juba toimivatele ettevõtjatele, kes vajavad muudatusi, et edukalt edasi areneda. Ärimudeli innovatsioon on tuleviku väljavaadete muutmine. Aleksander Ostervalder ütleb: „Ärimudeli innovatsioon on uus viis luua, ellu viia ja saavutada väärtust.”

Väärtusahela innovatsiooni teemal otsime häid näiteid ja lahendusi selle kohta, kuidas disainilahenduste ja brändi loomi-

se abil tõsta ja hoida ettevõtte väärtust ning milliseid võimalusi see loob toodete kasumlikumalt müümiseks.

Tootearenduse käsitlemisel vaatame tootena ka teenust, sest toode ei pruugi olla ainult toode kui kaup. Ka teenus on toode. Vaatleme ja õpime lähemalt tundma erinevaid tootearenduse protsesse ja metoodikaid.

Innovatsioonireaktori tegemised kogu

aasta vältel erinevate teemade lõikes järgivad sama põhimõtet. Kõigepealt toimub eelseminar, mis avab teemat üldisemalt ja on mõeldud kõigile, kelle huviks on esindatava ettevõtte innovatsioonivõimekuse tõstmine. Teisel eelseminaril on teema sügavam ja praktilisem käsitlus, kus on oodatud ka ettevõtjate omavaheline kogemuste vahetus. Selle eesmärk on õppereisiks hea teoreetiline ettevalmistus. Teisele seminarile ootame nii ettevõtjaid kui ka juhte, kel on ettevõtluses vähemalt paariaastane praktiline kogemus.

Seminarid on osalejatele tasuta. Ühenädalasel õppereisil käsitleme teemat külastatavate välisettevõtete juhtumite näitel. Osalema ootame ettevõtte omanikku või tippjuhti, kelle pädevuses on õpitut oma organisatsioonis ellu viia. Õppereisi suureks väärtuseks on külastatavate ettevõtete juhtide ja reisil osalevate ettevõtjate juhtimiskogemuste vahetamine. See on väärtus, mida enne reisi on raske hinnata ning pärast reisi on avastus ja emotsioon kasulikkusest uskumatult suur. Ettevõtja tasub õppereisi maksumusest ainult poole. Õppereisidele järgneb kogemuste ja elamuste vahendamine ehk difusioon kõigile huvilistele. Innovatsioonireaktoris teeme difusiooni läbi meediakajastuste, kogemuste jagamise seminaridel ja kokkuvõtete avaldamisega innovatsioonireaktori veebil.

Senistel innovatsiooni õppreisidel käinud tõdevad, et tõesti on toimunud silmaringi avardumine ja koos kogetu annab võimaluse arendamise teemade arutelusid omavahel jätkata. Õppereisil kokku saanud jätkavad pärast reisi üksteise ettevõtetega tutvumisega ning aitavad nii kaasa õpitu ja kogetu ellurakendamisele.

Tegevusi viiakse ellu EL-i Sotsiaalfondi toel.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

november 2011

Maakoduga

Sri Lankale teed jooma!

Kaua oodatud ja just Maakodu jaoks ilusate aedade-parkidega täiendatud lugejareisi loosimisel osalevad kõik, kellel on 10. jaanuariks sõlmitud kas otsekorraldusleping või vormistatud Maakodu aastatellimus.

Telli Maakodu ning saa osa Sri Lanka kaunist loodusest ja põnevast ajaloost!

Sri Lankas ootavad sind salapärastes vihmametsades peituvad iidsed templid, maalilised mägiteed, imekaunis Peradeniya botaanikaaed, vürtsiaiad ja teeistandused, sandli- ja eebenipuud ning paljud teised troopikataimed. Aiasõpru rõõmustab kindlasti ka Sri Lanka tuntuima arhitekti, ülipõneva eluga Geoffrey Bawa koduaia külastus Lunugangas.

Programmi vaata: www.maakodu.ee

Lugejareis toimub 23. märtsist 1. aprillini 2012 koostöös reisifirmaga Germalo.

Tellimine ja kampaania täpsem info: telefonil 680 4444 või www.maakodu.ee/srilanka

Reisiteave ja broneerimine: tööpäeviti Maakodu toimetuse telefonil 661 3370 või e-postil meeli.myyripeal@maakodu.ee.

Lugejareisi võitja nime avaldame Maakodu veebruarinumbris.

Maakodu aastatellimus maksab 23 eurot, otsekorraldus 2,10 eurot kuus.

Eesti esimene aia-, suvila- ja majaomanike ajakiri

Telli Maakodu koos Maalehega!

Kui tellid paketi „Maaleht + Maakodu“ aastaks hinnaga 66 eurot või otsekorraldusega 5,80 eurot kuus, osaled maksimumhäältega ka Maalehe sügiskampaanias.

SÕNA ÄRKAB ELLU iPad2-s!

EESTI EKSPRESSI JA EESTI PÄEVALEHE DIGILEHED ON UUE AJASTU ELUS MEEDIA. Parim viis selle kogemiseks on tahvelarvuti iPad2, mis jõuab sinuni koos tõelise superpaketiga.

ALATES

14,19 € EEST KUUS KUHJAGA ELAMUSI

{

Digilehtede tellimus

Elisa MiNT iPad2

Seiklusjuttude e-raamatusari

Naistekate e-raamatusari

{

Tellimine ja info: ekiosk.ee/ipad Kampaania kehtib, kuni kaupa jätkub. Kampaanias osaleb piiratud arv erineva konfiguratsiooniga iPade.Digilehtede lugemisõigus kehtib kuni järelmaksuperioodi lõpuni. Tutvuge pakkumise (sh finantsteenust puudutavate) tingimustega aadressil www.ekiosk.ee/ipad ning vajadusel konsulteerige asjatundjaga. Krediidikulukuse aastamäär sõltub lepingu sõlmimise perioodist ja valitud seadme maksumusest (näiteks krediidikulukuse määr on 16,33% aastas järgmistel tingimustel: iPadi hind 799 €, periood 4 aastat, sissemakse 0 €).