HEI 2011 12

E e s t i

i n n o v a t s i o o n i a j a k i r i

lk 26 » konkurss best-i insenerivõistlus reklaamib väärt ametit

lk 18 » uuring tootmisjuhtimine on eesti tööstuse kasutamata reserv

lk 42 » mit sloan management review töötajavõrgustike loomine avatud innovatsiooni tarbeks

Nr 36 (45) • Detsember 2011

LK 14 » varjatud meistrid

Eesti peidusolevad tšempionid LK 20 » vananemine

Eaka tarbija käes on tuleviku ostujõud LK 30 » infobaasid Avatud andmed muudavad ühiskonna paremaks HEI internetis » hei.eas.ee

N채e ja ole n채htav!

Tradewithestonia.com on tasuta reklaamiportaal Eesti ettev천tetele.

Vaata, registreeru ja ole lihtsalt leitav!

Juhtkiri

Rohkem ja vähem varjatud meistrid

A

inuke Eestis loodud põllumajanduslik linnutõug, eesti põldvutt on tõeline varjatud meister. See kaalub umbes 80 protsenti rohkem kui maailma levinuim vutitõug, jaapani vutt, ja munasaak on massiühikutes 30 protsenti suurem. Veel kümmekond aastat tagasi tunti muret eesti vuti kui liigi säilimise pärast, nüüd on Järveotsa vutifarm, mille toodangust 35 protsenti läheb ekspordiks, tõenäoliselt Euroopa suurim. Suuremad vutifarmid asuvad Jaapanis, kus see lind täidab toidulaual olulist rolli.

Eriti olulist rolli siinses tööhõives vutikasvatus ilmselt mängima ei hakka. Siiski on see hea näide sellest, milline on sakslase Hermann Simoni sõnastatud varjatud meistrite kontseptsioon. Avalikkusele suuresti märkamatud, sageli pereomanduses väike- ja keskmised ettevõtted, mis tegutsevad kitsal nišiturul, millel nad on tänu oma visadusele saavutanud liidrirolli. Mõnikord aga ongi tegu ainukese oma valdkonna tootjaga maailmas.

Eesti ülejäänud varjatud meistrid tulevad kohalikele ehk veidi teistsuguse üllatusena – kelle pilgu eest ikka Tallink või Eesti Energia peidetud on? Ka Viru Keemia Grupi või Wendre tähtsus ei tekita vähemalt nende kodukoha inimestes erilist jahmatust. Samal ajal, kui palju eestlasi tegelikult teab, et Tallink on maailma suurim minikruiisilaevade operaator või maailma suurim jaemüüja laevadel? Või kui palju eestlasi on kuulnud kaubamärgist Enefit, mille all Eesti Energia oma põlevkiviõli äri ajab? Siiski tasub meeles pidada, et Euroopa mõistes suuri ettevõtteid Eestist ei leidugi. Ka Eesti Energia oma 7300 või Tallink 6600 töötajaga jääb pigem keskmike hulka. Ametlik statistika loeb need küll suurfirmade hulka, aga näiteks sellise ettevõtte palgal olev sakslane end tõenäoliselt kuigi suure tööandja palgaliseks ei peaks. Ja varjatud meistrite käibe ülempiirile – neli miljardit dollarit aastas – ei jõua ükski neist ettevõtetest lähedalegi.

Ettevõtluse uurijate sõnul on eeskätt väike- ja keskmistel ettevõtetel varjatud tšempionide tegemistest rohkem õppida kui rahvusvaheliselt tuntud suurkorporatsioonide ärist. Nii et nendel tasub silma peal hoida.

Erik Aru, Hei peatoimetaja

3

4

Sisukord

lk 5 » uudised filmiklastri ettevõtted sihivad läänemere riike lk 6 » uudised enim ajujahi ideid tuli tallinnast ja harjumaalt lk 7 » uudised eesti ja soome lõid käed kasvuettevõtete arendamiseks lk 10 » varjatud meistrid varjumeistrite kogemus juhib ettevõtte homsesse lk 14 » varjatud meistrid euroopa suurim vutifarm asub eestis lk 15 » varjatud meistrid eesti peidusolevad tšempionid lk 18 » uuring tootmisjuhtimine on eesti tööstuse kasutamata reserv lk 20 » vananemine eaka tarbija käes on tuleviku ostujõud lk 24 » innovatsioon noorim euroopa institutsioon paigutab ideede toodeteks muutmisesse üle 300 miljoni euro lk 26 » konkurss best-i insenerivõistlus reklaamib väärt ametit lk 28 » toetused innoosakud tõid passiivmajade buumi lk 30 » infobaasid avatud andmed muudavad ühiskonna paremaks lk 32 » mit technology review vaimusilm lk 40 » koolitus põhja-itaalia õppereis – kaheksa elaniku kohta üks ettevõte lk 42 » mit sloan management review töötajavõrgustike loomine avatud innovatsiooni tarbeks KOLLEEGIUM

Peatoimetaja: Erik Aru, erik.aru@epl.ee Projektijuht: Raivo Murde, raivo.murde@epl.ee Kujundus: Timo Viksi, timo@epl.ee Väljaandja: Eesti Päevalehe AS, Narva mnt 13, Tallinn 10151

Priit Karjus, Ajutrust Konsultatsioonid, juhtiv partner

Trükk: Printall

Aavo Kokk, Catella Corporate Finance, partner Kitty Kubo, Eesti Arengufond, arenguseire divisjoni juht

Ajakirja tasuta tellimine: hei@epl.ee Reklaam: Artur Jurin, artur.jurin@epl.ee, tel 680 4517

Ahti Kuningas, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, asekantsler Leev Kuum, Eesti Konjunktuuriinstituut, juhtiv teadur Juku-Kalle Raid, riigikogu liige, ajalehe KesKus peatoimetaja Toomas Tamsar, Balti Juhtimiskonverents, partner, tegevjuht Aivo Vaske, siseministeerium, regionaalministri nõunik Madis Võõras, EAS, innovatsioonidivisjoni nõunik

Ajakirja antakse välja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse tellimusel innovatsiooniteadlikkuse programmi raames Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Uudised

 Mahetoidu turg kasvab ning hinnavahe tavatoiduga väheneb Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil mahe- ja tavatoidu hinnavahe väheneb.

Viimasel kolmel aastal pole valdava osa mahetoodete hinnad oluliselt tõusnud. „Mahetoidu turg Eestis kasvab stabiilselt. Näiteks kui 2009. aastal kogu toiduturu maht vähenes üheksa protsenti, siis mahetoidu turg samal ajal hoopis kasvas, ilmselt just tänu tarbijate teadlikkuse tõusule,” ütles Merit Mikk Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutusest. „Mahetoidu turu kasvule aitab kaasa kindlasti asjaolu, et kodumaiste mahetöötlejate hulk suureneb ning mahetoodete valik laieneb iga aastaga. Näiteks maheteraviljatooteid oli 2009. aastal saadaval 69 eri nimetust, tänavu suveks oli neid juba aga 148.

Samuti laieneb jätkuvalt mahetoodete jaemüügivõrk – tarbijail on järjest lihtsam mahetooteid kätte saada.”

Konjunktuuriinstituudi andmeid kom-

menteerinud Pille Vahtramäe sõnul on mahetoidu turg küll veel väike, aga selgelt kasvav ja pakub palju huvitavaid väiketootjate tooteid. Tema sõnul pole õige väide, et mahetoit on tavatoidust alati kordades kallim: „Hinnavahe maheja tavatoidu vahel väheneb iga aastaga.

Näiteks lahtiselt müüdav mahekartul on samas hinnaklassis kui pakendatud tavakartul, mahe- ja tavataimeteed on sarnase hinnaga, tihti on maheteed isegi veidi odavamad. Ka liha- ja piimatoodete puhul on vahe sarnaste tavatoodetega mõnikümmend protsenti.”

Suur osa mahetoitu müüakse jätkuvalt otse tootjalt tarbijale: paljud tarbijad on leidnud endale oma mahetootja.

Mahetoodete valik suureneb pidevalt suurtes ketikauplustes, kuid suurima valiku kodumaiseid mahetooteid leiab Ökosahvrist.

 Targad majad peavad arenema intelligentseteks majadeks Tallinnas toimuval üleeuroopalisse sarja kuuluval kinnisvarakonverentsil tutvustas maailma juhtiva kinnisvara haldamise tarkvaralahenduse ARCHIBUS väljatöötaja Bruce K. Forbes oma arendust, mis aitab luua ja hallata järgmise generatsiooni intelligentseid maju, ehitisi ja hooneid. „Intelligentsete majade haldamise võtmesõnaks on allalaetavad rakendused,” rääkis Forbes. „Meie tänapäevase infotehnoloogilise lahenduse kaasamine kinnisvara haldamisse ja korrashoidu aitab keskmisel halduril teenida aastas keskmiselt 14 protsenti rohkem raha ning samal ajal säästa 17 protsenti ajast.

See tähendab, et ARCHIBUS tõstab töö efektiivsust ja vähendab ressursi kulu.”

Ta lisas, et Eestis on selle innovaatilise teemaga algus tehtud, kuid see on valdadetsember 2011

valt kapitali ja teadmiste puuduse tõttu seisma jäänud.

Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liidu juhatuse liikme, TTÜ professori Roode Liiase sõnul peame arvestama kõigi nende osapooltega, kes ehitisi kasutavad. Ehitised peavad olema kavandatud nii, et neid saab uuendada ja kohandada kogu nende teenindusaja jooksul. „Kõik algab kvaliteetsest kavandamisest, kus me ei mõtle ainult tänastele vajadustele, vaid juba homsetele. Me vajame intelligentseid lahendusi, mille teostus peab olema võrratu ja professionaalne,” märkis Liias. „Kui tsiteerida ühte 20. sajandi mõjukamat arhitekti Charles Édouard Jeanneret’d, siis „The house is a machine for living in” ehk „Iga maja peab töötama nagu masinavärk – õlitatult”.”

 IT Kolledž võidutses Robotexil Eile toimunud rahvusvahelisel robotite võistlusel Robotex 2011 võidutsesid IT Kolledži jalgpallirobotid. Kõik kolm esikohta toodi kolledžisse, kus pikaajalise õppejõu ja robootikaklubi juhendaja Margus Ernitsa eestvedamisel on valminud kõrgetasemelised robotid.

Lõppenud Robotexi võistlusel saavutasid IT Kolledži robotid Madistajad esikoha, teine koht kuulus tublile rebaste võistkonnale Peeter ja kolmas koht juba mitmendat aastat Robotexil võidutsenud Neve võistkonnale.

Eesti Infotehnoloogia Kolledž (EIK) on Eesti Infotehnoloogia Sihtasutuse (EITSA) poolt 2000. aastal loodud mittetulunduslik rakenduslik erakõrgkool, mis on tegutsenud 11 aastat. IT Kolledž annab rakenduslikku kõrgharidust ITsüsteemide arendamise, IT-süsteemide administreerimise, infosüsteemide analüüsi ja tehnosuhtluse erialadel.

 Filmiklastri ettevõtted sihivad Läänemere riike EAS otsustas toetada Eesti filmitööstuse klastri tegevust. Klastri algatas Eesti Digikeskus ja sinna kuulub 13 filmitööstusettevõtet. Klastriprogrammi rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondist. „2009. aastal viis uuringufirma PeacefulFish läbi rahvusvahelise tasuvusuuringu, mille järelduseks oli, et filmitööstuse klaster oleks Eestile otstarbekas ja majanduslikult tasuv. Klastri põhifookuses on filmide järeltootmine Läänemere-äärsetele riikidele,” kommenteeris EAS-i klastriprogrammi koordinaator Tiiu Evert. „Klastrisse koondudes on ettevõtjatel, teadusasutustel ja valdkonnaga seotud organisatsioonidel lihtsam koostööd arendada, suurendada seeläbi loomemajanduse ekspordikäivet ning tõsta ettevõtete konkurentsivõimet.”

Eesti filmitööstuse klastri visioon 2020. aastaks on olla Läänemere piirkonna suurimaks filmitootmisteenuste eksporti pakkuv riik. Selles johtuvalt peab klaster oluliseks pakkuda konkurentsivõimelist ja tervikliku tooteahelaga teenust, mis panustab aktiivselt tootearendusse. EAS toetab klastrit 609 154 euroga.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

5

6

Uudised

 Enim Ajujahi ideid tuli Tallinnast ja Harjumaalt Ajujahile esitatud ideed läbivad mitu hindamisvooru. Eelhindamisest pääsevad edasi sada tugevamat ideed. Edasi selgitatakse 20 silmapaistvamat ideed, mille esitajad saavad osaleda Ajujahi koolitusprogrammis ja mentorite käe alla

oma äriideid edasi lihvida. Edasi valib žürii kaheksa finalisti, kes saavad juba enne lõppvõistlust 2000 eurot, mida vastavalt oma äranägemisele idee arendamiseks kasutada. Ajujahi võitja selgub 2012. aasta mais toimuval auhinnagalal.

Foto: Heiko Kruusi / Linnaleht

Enam kui pooled kolmesajast tänavu ettevõtluskonkursile Ajujaht esitatud ideest tulid Harjumaalt, sealhulgas Tallinnast, mis teeb sellest maakonnast kõige aktiivsema ideedepakkuja.

95 000-eurose auhinnafondiga ettevõtluskonkursi Ajujaht projektijuhi Lo Rihvki sõnul pakkusid Harjumaa elanikud tänavu kokku 167 ideed, mis on 15 võrra enam kui mullu. „Konkurentsitult kõige enam Eestis – 152 ideed tuli pealinnast ning Harjumaal asub ka kõige aktiivsem vald, Viimsi, kust laekus kümmekond uut äriprojekti,” ütles Rihvk ja lisas, et silma paistsid ka Harku ja Rae valla tulemused.

Kokku laekus ettevõtluskonkursile Ajujaht tähtajaks 300 ideed, millest enam kui kolmandik – 112 on tänavu ITvaldkonnast. Tööstuse ja sotsiaalse ettevõtluse valdkonnast laekus mõlemast 35 ideed ning energeetika ja keskkonna sektorist 20. Mullusel konkursil ilma teinud biotehnika ja meditsiini suunal esitati 11 ideed.

 Eesti firma kõlarid võitsid taas prestiižika innovatsiooniauhinna Foto: Estelon

Estelon kõlarite uus mudel XA Diamond võitis prestiižika innovatsiooniauhinna „International CES Innovations 2012 Design and Engineering Award”.

See on kõigest aasta turul olnud ettevõttele juba teine auhind. Mullu sai Alfred & Partners OÜ innovatsiooniauhinna oma esimese mudeli, XA eest. Tänavu pidas žürii edasiminekut tehnoloogias ja innovatsioonis nii tähelepanuväärseks, et uus mudel sai taas pärjatud. Estelon XA Diamond kõlarid tunnistati auhinnavõitjaks kvaliteetaudiotoodete kategoorias.

Eestis kvaliteetkõlareid arendava ja tootva möödunud aastal asutatud ettevõtte Alfred & Partners OÜ taga on Alfred Vassilkov, kes on kõlareid disaininud ja ehitanud juba pea 27 aastat. Tema kätetöö on näiteks ka Audese kõlarid.

Juba veerandsada aastat välja an-

tava auhinna eesmärk on tunnustada silmapaistva disaini ja tehniliste lahendustega koduelektroonikaseadmeid.

Konkursi žürii koosneb sõltumatutest tippdisaineritest, -inseneridest ning tehnikaajakirjanikest. Auhinda annab

välja rahvusvaheline koduelektroonikatootjate assotsiatsioon (Consumer Electronics Association), kes korraldab igal aastal maailma suurimat kodukasutajale mõeldud tehnika messi International CES Las Vegases.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Uudised

 Soome ja Eesti lõid käed kasvuettevõtete arendamiseks Foto: istockphoto

Eesti Arengufondi juhtimisel algas Soome ja Eesti organisatsioonide ühisürituste programm Start Smart! Eesmärk on tõsta Eesti ning Soome konkurentsivõimet aidates kaasa uuenduslike ja rahvusvaheliste konkurentsivõimeliste idufirmade sünnile. Ürituste sarja esimene konverents Wantrepreneur 2 Entrepreneur leidis aset 1.–2. detsembril Tallinnas. Programmi partneriteks on lisaks Arengufondile Aalto ülikool, EAS, Technopolis Ülemiste AS ning BDA Consulting OÜ. „Võrreldes Euroopa keskmisega on Eestis kaks kuni neli korda vähem alustavad innovaatilisi ettevõtteid,” kommenteeris arengufondi investeeringute divisjoni juht Heidi Kakko, kelle sõnul on Soomes on olukord mõnevõrra parem, kuid siiski jäädakse sealgi maha sellistest riikidest nagu Taani ja Suurbritannia, rääkimata USA-st, Iisraelist

või Singapurist. „Põhjused, miks meil ja põhjanaabritel on vähe kasvuettevõtteid, on üsna sarnased ja seepärast otsustasime läbi viia ühisprojekti. Ettevõtmise eesmärk on ärgitada nii Soome kui ka Eesti ettevõtjaid looma innovaatilisi kasvuettevõtteid ning vahetama omavahelisi kogemusi ja kontakte.”

Projekti raames keskendutakse peamiselt just idufirma loomise eelsele faasile, et viia omavahel kokku head ideed

ja tugevad ettevõtjatest ja teadlastest meeskonnad. Sihiks on anda alustavatele ettevõtjatele juhiseid ärimudelite loomiseks ning tõuge heade äriideede realiseerumisele. „Kümme aastat konsultatsiooniäris tegutsenud ning Eesti suurima ideekonkurssi Ajujaht korraldajana on meil läbi mitmete aastate olnud tihe kokkupuude ettevõtlike inimestega, kes soovivad oma idee realiseerida,” põhjendas ettevõtmise vajalikkust üks partnereid BDA Consultingu projektijuht Kairi NiinepuuMark. Tema sõnul jääb sageli idee teostus väga tühiste takistuste taha: kas ei leita vajatud oskustega kaasasutajaid, ollakse kahtleval seisukohal idee eluvõimelisuses või on puudu lihtsalt eneseusust.

Rohkem infot projekti ja ürituste sarja kohta leiab www.fineststartups.eu/ ja http://start-smart.me/.

 Tartu Ülikool jõudis tehnikateadustes maailma tippu

detsember 2011

Foto: Vallo Kruuser / Eesti Ekspressi arhiiv

Maineka teadusandmebaasi ESI (Essential Science Indicators) värskelt avaldatud ülevaate järgi on Tartu Ülikool esimesena Eesti kõrgkoolidest tõusnud ühe protsendi maailma mõjukamate institutsioonide hulka tehnikateadustes (engineering).

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis avaldas saavutatu üle rahulolu, aga nentis siiski, et ülikooli tehnoloogiline kompetents ei ole Eestis senini piisavat rakendust leidnud. „See tulemus võiks olla julgustavaks sõnumiks ka ettevõtjatele, et Tartu Ülikooli alusuuringute intensiivsem siire ettevõtlusesse tagaks Eestis kõrgtehnoloogilise tootmise kiirema arengu,” rõhutas Karis.

TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna dekaan Peeter Burk ütles uudist kommenteerides, et Tartu Ülikool on juba pikka aega süstemaatiliselt tehnikateaduste valdkonna arengule tähelepanu pööranud ja see töö on ka vilja kandnud.

„Mitmed teadusgrupid – füüsikud, materjaliteadlased, geograafid, arvutiteadlased ja teised – on oma tegevusvaldkonda teadlikult laiendanud tehnikateaduste suunas. Samuti on loodud mitmeid uusi teadusgruppe, kes keskenduvadki tehnikateadustele. Arvestades ülikooli jätkuvat huvi selle valdkonna vastu ja järjest efektiivsemat doktoriõpet, on alust uskuda, et tõus tehnikavaldkonna pingereas jätkub,” ütles Burk.

ESI (Essential Science Indicators) andmebaasis arvestatakse mõjukuse hindamisel artiklite ning viidete arvu.

Varem on Tartu Ülikool institutsioonina oma valdkonna ühe protsendi paremate hulka jõudnud keemias, kliinilises meditsiinis, looma- ja taimeteaduses, keskkonnateadustes ja ökoloogias, üldises sotsiaalteaduses, bioteadustes, materjaliteaduses ja geoteadustes.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

7

8

uudised

 Ettevõtted investeerisid teadus- ja arendustegevusse rekordilise summa Ettevõtlussektori kulutused teadus- ja arendustegevusele (T&A) tõusid statistikaameti andmetel 2010. aastal eelnevaga võrreldes 32 protsenti, ligi 117 miljoni euroni. Koos kasumitaotluseta sektorites tehtud kulutustega moodustasid T&A investeeringud eelmisel aastal Eesti sisemajanduse koguproduktist rekordilised 1,63 protsenti.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi sõnul on tervitatav, et ettevõtted üha enam tootearendusse ja teadlastega koostöösse panustavad, kuid lisaks kasvavatele investeeringu-

tele tuleb pöörata veelgi suuremat tähelepanu nende mõjule lisandväärtuse ja tootlikkuse kasvatamisel. „Trend on õige. Kuid selleks, et teadus- ja arendustegevus avaldaks majanduse struktuurile märkimisväärset mõju, tuleks sellesse investeerida vähemalt kolm protsenti SKP-st,” lisas Parts. Minister rõhutas, et vähemalt poole nendest investeeringutest peaks tegema erasektor.

T&A investeeringute osatähtsus SKPst on viimastel aastatel pidevalt tõusnud. Samal ajal on veel vara öelda, kas eelmisel aastal toimunud hüpe erasek-

tori investeeringutes on ühekordne või pikaajaline, kuna statistikat mõjutasid olulisel määral õlitööstuses tehtud T&A kulutused.

2010. aastal kasvasid riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvetes T&A kulutused ligi seitsme protsendi võrra, moodustades valitsemissektori kogukuludest kokku umbes kaks protsenti. Erasektori investeeringuid T&A tegevuses mõjutab ka riigi toetuspoliitika. Perioodil 2007– 2013 on riigi loodud T&A toetuste maht üle 500 miljoni euro.

 Silokonservandina kasutatav piimhappebakter sai Euroopa toiduohutusametilt positiivse hinnangu Eesti teadlaste avastatud piimhappebakter Lactobacillus plantarum NCIMB 30236 sai Euroopa toiduohutusametilt (EFSA) positiivse hinnangu ja kanti Euroopa Liidu söödalisandite registrisse.

See annab loa turustada uut kodumaist silokonservanti kõikides EL-i riikides.

bakteriga silokonservandi müügile tuua juba järgmisel kevadel. Lisaks Eestile on plaan alustada ekspordiga Soome ja Lätti, sealt edasi aga juba järgmistesse EL-i riikidesse.

Bakter pärineb Lõuna-Eesti rohumaadelt isoleeritud laktobatsillide se-

gakultuurist. Bakteril on võime toota piimhapet. Tekkiv happeline keskkond konserveerib sööda, hoides ära riknemist põhjustavate mikroorganismide arengu. Silobakteri kasutamine parandab haljassöödast valmistatava silo kvaliteeti ning aitab vältida fermentatsioonil tekkivaid toitainete kadusid.

Foto: Reuters

Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse (TAK) bakter on esimeste seas Euroopa Liidus, millele anti Euroopa Komisjoni luba ja mis kanti Euroopa Komisjoni registreeritud söödalisandite nimekirja silokonservandina.

TAK-i juhataja Ene Tammsaare sõnul on aastatepikkust uurimistööd lisaks TAK-ile teinud Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaviljeluse Instituudi teadlased ning Starter ST. „Eesti on siiani silokonservante importinud, kuid nüüd on meil olemas oma kodumaine silo konservant, millel on kõrge ekspordipotentsiaal,” lisas ta.

Piimhappebakter kuulub TAK-ile ning TAK annab litsentsi bakteri tootmiseks ja turustamiseks. Silobakteri uuringuid toetanud Starter ST juhatuse esimees Üllas Jaaska loodab Eestis avastatud

Kodumaist silokonservanti saab nüüd turustada kõikides EL-i riikides

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

uudised

 Eesti suusasaapad sihivad Balti turgu

 Advokaadid jätkavad projekti „Hea nõu lastega peredele”

Allar Levandi tõi koostöös Eesti jalatsitootjaga Samelin turule kodumaise suusasaabaste kollektsiooni, millele olümpiapronks näeb tarbijaid eelkõige Eesti, Läti ja Leedu turul. Esimene partii – 5000 paari suusasaapaid – loodetakse realiseerida eeloleval talveperioodil.

Eesti Advokatuur ja MTÜ Lastekaitse Liit leppisid kokku, et 2012. aastal jätkub heategevuslik nõustamisprojekt „Hea nõu lastega peredele”, mille raames advokaadid nõustavad pereõiguse vallas abivajajaid. Uuel aastal toimuvad tasuta nõustamised kolmapäeviti Tallinnas, Lastekaitse Liidu infokeskuses Märka Last (Tõnismägi 3). Nõustamistele tuleb eelnevalt registreerida.

Suusasaabaste tootja, Samelin AS-i direktori Leida Kikka sõnul on ettevõte 16 tegutsemisaasta jooksul teinud kvaliteetsete ning eritehnoloogiliste matkaja suusasaabaste tootmisel koostööd ja allhankeid nii Itaalia, Soome kui ka Norra jalatsitootjatele. „Soov tuua turule Eesti oma suusasaabaste kollektsioon on meie plaanidesse kuulunud juba enam kui kümme aastat,” ütles ta. „Selle visiooni muutis reaalseks projektiks koostöö Allar Levandiga, kes aitas projekti ellu viia, osales tootearendusprotsessis ning testis saapaid.”

Eestis toodetud Samelini suusasaapad on mõeldud eelkõige harrastussportlastele, seda nii funktsionaalsust kui ka hinnataset arvestades. „Suusa-

sport on ja jääb Eestis üheks enim soositud rahvaspordialaks, kuid suusatamise laiemat harrastamist piirab sageli varustuse kõrge hind,” kommenteeris Allar Levandi. Tema sõnul loodi suusasaabaste tootmisprojekt selleks, et sportlikud ja aktiivsed inimesed ei jääks suusaradadelt kõrvale põhjusel, et vajalik varustus puudub või on liiga kallis. „Sellest ideest lähtuvalt ongi koos Tartu jalatsitootjaga Samelin loodud kaks erinevat kollektsiooni kõrge kvaliteediga suusasaapaid, mida saame Eestis müüa märksa soodsama hinnaga kui tuntud bränditooteid,” ütles Levandi.

Levandi lisas, et Samelini suusasaabaste loomisel osalesid ka Eesti Kunstiakadeemia tudengid. Hetkel Samelini suusasaabaste erinevatel mudelitel veel nime ei ole. „Eristame mudeleid praegu numbritega, kuid kutsume inimesi veebilehel www.suusasaabas.eu andma kodumaistele suusasaabastele nimesid, mis oleks samaaegselt vastuvõetavad nii koduturul Eestis kui eksportturgudel,” sõnas Levandi.

 Noorte ettevõtlusprojektid saavad 30 000 euro väärtuses toetust Novembri keskpaigas sai kokku „Tähed särama” komisjon, kes valis 82 laekunud projekti seast välja kaheksa laureaati, keda Swedbank toetab kokku ligi 30 000 euroga. Toetust said nii uued algatused kui ka projektid, mis on juba mõnda aega edukalt tegutsenud.

Komisjoni esimehe, Swedbanki ettevõtete panganduse juhi Robert Kiti sõnul oli seekordsete laureaatide seas juba kaks eelmise aasta finalisti. „Toetame suurima hea meelega neid noori, kelle ideed arenevad ja on kestlikud. Näiteks Tartu psühholoogiatudengite tasuta anonüümse nõustamise teenus laieneb detsember 2011

maapiirkondade noortele ja Saku noore ettevõtlusklubi formaadist võib kasvada välja mudel, mida ka teised maakonnad saavad kasutada,” ütles Kitt.

11 aastat toimunud konkursi finalistide hulka jõudsid nii loomeinimeste uuenduslikud algatused, erivajadustega noortele mõeldud projektid kui ka lauamängude arendajad. „Finaalprojektide eripalgelisus näitab, et Eestis on erinevatelt elualadel palju ettevõtlikke noori, kelle ideed väärivad toetust,” lisas Kitt.

Projekti kodulehekülg asub aadressil www.swedbank.ee/tahedsarama

Siiani on nõu saanud ligi 350 inimest ja kõik need juhtumid on ühtlasi vaadeldavad kui võimalikud riigi õigusabi juhtumid, millele riik oleks nõustamiseks raha eraldanud, kuid mis tänu projektile said advokaatide poolt nõustatud pro bono ehk tasuta. „Samas on mõnest juhtumist edaspidi saanud kohtuasi, kasutades ka riigi õigusabi võimalusi,” ütles advokatuuri kantsler Kristel Voltenberg.

Voltenberg lisas, et Lastekaitse Liit ja Advokatuur peavad oluliseks ka lastekaitsealase teabe, eeskätt õiguslike teadmiste, laiema auditooriumini viimist. Samuti leidsid pooled, et advokaadid võiksid senisest veelgi aktiivsemalt osaleda lastekaitse teemasid ning perekonnaõigust ja sellega kaasnevaid küsimusi puudutavate seaduste, eeskätt nende eelnõude, mh uue lastekaitse seaduse, väljatöötamisel ja arutelul. Advokatuur jätkab ka Lastekaitse Liidu poolt väljaantava ajakirja Märka Last toetamist – seda nii rahaliselt kui ka advokaatide poolt artiklite kirjutamisega õiguslikel teemadel.

MTÜ Lastekaitse Liit juht Alar Tamm rõhutas, et Lastekaitse Liit peab projekti jätkumist väga vajalikuks ning hindab kõrgelt Eesti Advokatuuri panust laste heaolu tagamisel. „Projekt „Hea nõu lastega peredele” on heaks näiteks ja eeskujuks eri sektorite vahelisest efektiivsest koostööst.” lisas Tamm.

Nõustamine keskendub perekonnaõigusele, mille alla kuuluvad näiteks laste õigused, vanemate kohustused suhetes lastega, samuti õigused ja kohustused erinevates peremudelites, üksikvanema õigused ja muud teemad.

Nõustamine hõlmab ka perekonnaõigusega otseselt seonduvaid õigusvaldkondi. Nõustamisel tutvustatakse ka riigi õigusabi olemust ja pakutavaid võimalusi ning vajaduse korral abistab advokaat abitaotluste vormistamisel.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

9

10

varjatud meistrid

Autor: Karol Kallas • Foto: Reuters, internet

Varjumeistrite kogemus juhib ettevõtte homsesse Ärimaailmas toetub valdav osa tegutsemispraktikaid kumulatiivsetele teadmistele ja aastakümnete jooksul omandatud kogemustele.

I

gas majandusruumis on hulk suure potentsiaaliga ettevõtteid, millest laiem avalikus suurt midagi ei tea ja mis omas valdkonnas on vähemalt regiooni turuliidrid. Selliste ettevõtete kogemusest õppimine on homse kontekstis märksa olulisem kui Coca-Cola või IBM-i omast.

Ameerika Ühendriikide majandusteadlane ja pikaaegne Harvard Business Review’ toimetaja Theodore Levitt võttis kasutusele sõnapaari „varjatud meistrid” (ingl hidden champions), millega kirjeldas homse päeva edukaid ettevõtteid. Termini tõi laiemasse käibesse 1990. aastal ajakirjas Zeitschrift für Betriebswirtschaft ilmunud artikliga saksa päritolu tuntud äristrateegia- ja turundusekspert Hermann Simon.

Simoni definitsiooni järgi on ärimaailma varjatud meister väiksem väga edukas ettevõte, mis laiema avalikkuse jaoks on suhteliselt nähtamatu. Varjutšempioni iseloomustavad järgmised kriteeriumid: •• ettevõte kuulub omas valdkonnas turuosalt maailma või kontinendi esikolmikusse; •• ettevõtte käive jääb alla nelja miljardi dollari; •• avalikkus teab ettevõttest vähe.

Kuus aastat hiljem ilmunud varjumeistrite teemat käsitlevas raamatus (Hidden

champions: lessons from 500 of the world’s best unknown companies,1996) tõstab Simon esile selliste ettevõtete osa Saksamaa ekspordiedus. Hiidfirmad nagu Bosch, Siemens ja Volkswagen moodustavad küll mahuka osa Saksamaa ekspordist, kuid sama olulist rolli mängib suur hulk keskmisi- ja väikeettevõtteid, mida teavad enamasti ainult asupiirkonna elanikud ja äripartnerid.

Laiema üldsuse ja suure ärimaailma jaoks on nad pea nähtamatud. Klassikalised varjumeistrid on näiteks 130 aastat korgist toodete turgu valitsenud Portugali ettevõte Corticeira Amorim või hambapastatuubide valmistaja Essel Propack.

1996. aastal Saksamaal ning 2009. aastal lisaks Austrias ja Šveitsis läbi viidud uuringutes leiti, et varjatud meistrid on nimetatud riikide arenenud majanduste üks tugisambaid. Lisaks leiti, et varjumeistrite tüüpi ettevõtted saavad majanduse tormituultes võrreldes vastavate maade keskmisega hakkama hulga paremini ja sellisena on kestliku majanduse üks alustalasid.

2008. aastal alguse saanud ja eriti valusalt Eestit tabanud majanduslangus pani Euroopa poliitikud ja äriinimesed arutlema Kesk- ja Ida Euroopa (CEE, ingl Central and Eastern Europe) majanduste stabiilsuse üle.

Leiti muuhulgas, et nimetatud piirkonna roll globaalses majanduses pigem kahaneb ja

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

varjatud meistrid

selline areng pandi süüks nõdrale ettevõtlusvaimule ning puudulikule väike- ja keskmiste ettevõtete sektorile.

Esitades küsimuse, kas Kesk- ja Ida-Euroopa majandused tõesti kaotavad tähtsust või leidub nimetatud piirkondades varjatumat majanduslikku potentsiaali, viidi läbi laiaulatuslik piirkonna võimalike varjatu meistrite väljaselgitamise uuring. Uuringu eestvedajateks olid rahvusvaheline sellele regioonile keskendunud ärijuhtimistrende uuriv organisatsioon CEEMAN ja IEDC-Bledi ärijuhtimiskool. Lisaks Kesk- ja Ida-Euroopale kaasati uuringusse Kasahstan ja Türgi.

Uuringu baasküsimused olid järgmised: •• Kas nimetatud piirkonnas leidub varjatud meistreid?

•• Kui, siis mis ettevõtted need on ja millised sammud iseloomustavad nende edukat strateegiat?

•• Kui varjumeistreid Hermann Simoni definitsiooni järgi ei leidu, siis millised on neile kõige sarnasemad ettevõtted?

•• Millist tuge varjatud tšempionid vajavad, et säilitada oma juhtroll?

Uuringus lähtuti Hermann Simoni koostatud varjumeistrite defineerimise baasküsimustikust, ettevõtete juhtide ja omanikega viidi läbi põhjalikud intervjuud. Ühe käsitletud ettevõtte analüüsimisele kulus vahemikus kakskümmend kuni kuuskümmend tundi. Uuringu „Hidden Champions in CEE and Dynamically Changing Environments” tulemusi tutvustati 17.–18. novembril Viinis toimunud konverentsil.

•• töötaja teenib ettevõttele aastas keskmiselt 99 240 eurot; •• ettevõte on keskmiselt üheksateist aastat vana; •• tootearendusele kulutatakse keskmiselt 16,4 protsenti käibest; •• investeeringute tulusus (ROCE/ROI) on 32 protsenti; •• omakapitali osatähtsus ettevõtte varadest on keskmiselt 56 protsenti.

Sarnaselt Simoni varjumeistritega tegutsevad Kesk- ja Ida-Euroopa varjatud tšempionid pigem traditsioonilistes tööstusharudes, vastavalt 35,7 protsenti info- ja kommunikatsiooni ning nanotehnoloogia sektoris, 18,4 protsenti tööstusseadmete tootmises ja 11,2 protsenti ettevõtetest elektri- ja elektroonikavaldkonnas.

Enamasti keskenduvad Kesk- ja IdaEuroopa varjumeistrid kitsale kliendigrupile, üritades pakkuda parimat hinna-kvaliteedi suhet, kuid on ka ettevõtteid, mis üritavad lüüa hinna, toodangu mahu või kiire jäljendamisvõimega. Samuti investeerivad varjatud meistrid keskmisest intensiivsemalt nii toodete kui ka protsesside innovatsiooni.

Esile tõsteti ka asjaolu, kuna avatud turumajandus tabas suuremat osa regioonist alles mõni aastakümme tagasi, siis on Kesk- ja Ida-Euroopa, Kasahstani ning Türgi varjumeistrid alles puberteediaastates, kus sarnaselt inimestega võib elu tuua nii halbu kui ka häid pöördkäike.

Naabrite varjatud meistrid

Milline on Kesk- ja Ida Euroopa keskmine varjumeister?

Kuigi palju uuringus esile tõstetud ettevõtteid ei vastanud otseselt Hermann Simoni klassifikatsioonile, on kõik firmad võrreldes riikide keskmisega tublimad eksportijad, tegutsevad kindlalt piiritletud valdkonnas, milles on turul juhtival positsioonil, ja ettevõtted kasvasid viimase kümnendi jooksul mitu korda.

Venemaalt pääses varjatud meistrite nimekirja üllataval kombel ka Nasdaqil noteeritud Yandex, venekeelse maailma Google.

Esiplaanil ettevõtte tegevjuht Arkadi Volož detsember 2011

Keskmist Kesk- ja Ida-Euroopa varjumeistrit iseloomustasid järgmise näitajad: •• juhtiv roll vähemalt oma riigis/ piirkonnas; •• keskmine aastakäive 141 miljonit eurot; •• kasum kasvab aastas keskmiselt 10,4 protsenti;

Lätis torkavad varjumeistrite seast silma kaks tavamõistes erilisemat laadi kaupa tegevat ettevõtet: viiemehefirma Aboards LTD, mis toodab lohesurfilaudu ja varustust ning mille käes on viis protsenti maailmaturust; Aerodium LTD aga toodab seiklusparkide tarbeks vertikaalseid tuuletunneleid, mille kohal saab inimene õhus hõljuda. Esimese firma käive on 0,25 miljoni euro ümber, teise oma 5,1 miljonit. Aerodium hoiab viiskümmend protsenti Euroopa turust ning hõivab hoogsalt Ameerikat ja Aasiat.

Näha on kunagise VEF-i päranditki: Läti ettevõte Blue Microphones valitseb USA-s tervelt 80-protsendilise turuosaga tippklassi mikrofonide haru. Ettevõtte tooteid tuntakse mikrofonide Mercedestena.

Nüüd aga hõivatakse tavatarbijate mängumaad.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

11

12

varjatud meistrid

Venemaiste varjumeistrite kategooriaga määratletud ettevõtetega on lugu pisut segasem. Kui Eestis jäeti Skype liiga suur ja tuntud olemise tõttu välja, siis vene nimekirjast leiab Yandexi, mille positsioon internetiotsingute ja -teenuste valdkonnas on venekeelses maailmas võrreldav Google’i omaga. Idanaabrite nimekirjast leiab loomulikult ka avalikkusele vähem tuntud ettevõtteid, nagu maailma kolmas elektronmikroskoopide tootja Nanotechnology MDT ning maailma kolmas balleti- ja tantsujalanõude valmistaja Griško. Vene firmasid iseloomustas ka asjaolu, et kui muude käsitletud riikide ettevõtete aastakäibed on enamasti avalikud, siis Venemaal ei olnud neid valmis avalikustama keegi.

Lõunapoolsed varjatud meistrid

Lõunapoolsete maade varjutšempionidena on nimetatud nii madaltehnoloogiliste toodete pakkujaid kui ka kõrgtehnoloogia tipptegijaid. Kui Albaanias leiab mainimist Xherdo shpk, mis toodab essentsõlisid ja ravimtaimi, siis Horvaatia ettevõte DOK-ING Ltd on pommi- ja kaevandusrobotite tootjana üks maailma turuliidreid. Kaevandusrobotite valdkonnas konkurents ettevõttel maailmas sisuliselt puudub.

Üks klassikalisi varjatud tšempione on 130 aastat korgist toodete turgu valitsenud Portugali ettevõte Corticeira Amorim.

Rumeenias asub Euroopa suurim keelpillitootja Gliga, mis toodab käsitööna keelpille nii kooliõpilastele kui ka eritellimusena professionaalidele.

maailmas kahekohalisi mootorpurilennukeid, mis suudavad iseseisvalt õhku tõusta, taevaavarustesse jõudnuna aga lendavad kui purilennukid. Ettevõte on võitnud kolm NASA energiaefektiivseima lennuki aastaauhinda.

Makedoonia ettevõtetest on varjumeistrite ilmas kanda kinnitanud Mikrosam AD, mis on üks juhtivaid komposiitmaterjalide töötlemise integreeritud lahenduste pakkujaid. Ettevõtte seadmeid kasutatakse sõja-, kosmose- ja lennukitööstuses.

Kasahstani ettevõtetest saab uuringus ära märgitud Tulpar-Intech, mis 2001. aastal tõi turule ühe esimestest puutevabadest raudtee mõõtesüsteemidest. Ettevõte pakub omas valdkonnas väga hea hinnaga kvaliteetset toodangut.

Slovakkia firmadest on Kesk- ja Ida-Euroopa varjatud meistrite nimekirja jõudnud näiteks turvatarkvaratootja ESET ja uuenduslike relvade tootja Grand Power s.r.o., mis on kõva tegija nii Venemaa, EL-i kui ka USA relvaturgudel. Viimase K100 poolautomaatpüstoli unikaalne konstruktsioon vähendab tagasilööki ja on tänu sellele konkureerivatest toodetest tublisti täpsem.

Ukraina varjumeistritest võib ühe erilisemana nimetada Eleks Software’i, mis toodab filmitööstusele, peamiselt Hollywoodi, eriefektide loomiseks vajalikku tarkvara.

Sloveenia varjumeister-ettevõtetest võib ära esimesena mainida näiteks Hidria, mis toodab diiselautode külmkäivitussüsteeme. Ühel kuuest Euroopas valmistatud autost (Renault, BMW ja Audi) on roolisüsteemis mõni Hidrias valmistatud osa. Teisena võib mainida Pipistreli, kes toodab esimesena

Varjus või mitte, tähtsad on suhtumine töötajatesse ja teadmised Kuna uuringu viisid läbi Ida-Euroopa ärijuhtimispraktikate parendamisele pühendunud organisatsioonid (CEEMAN ja IDEC-Bled School of Management), siis oli uuringu üheks ülesandeks ka põhjalike intervjuude kaudu ettevõtete eduni viinud tegude-otsuste väljaselgitamine. Läbiva joonena on uuringus käsitletud ettevõtete puhul mainitud head suhtumist töötaja-

tesse, jätkuvat toodete innovatsiooni ja teadmisi. Teisisõnu, head mõtted asendavad raha (Ungari autodiagnostika seadmete tootja Energotest).

Hinnates uuringut kriitilisemalt, siis tekib küsimus, kas sinna pole mitte kokku sattunud sead ja käod. Kuigi väidetavalt oli Kesk- ja Ida-Euroopa varjatud meistrite uuringu aluseks üks küsimustik, siis mõnes riigis jõudsid nimekirja konkreetse turu vaieldamatud tipptegijad, teises aga peamiselt varju jäävad staarid. Juba mainitud Yandex on ju Venemaa Google ja ESET-i teab vast iga arvutikasutaja, kes suudab sisuga täita sõna „antiviirus”.

Metoodikast täpsemat aimu omamata võiks ju veel esitada küsimuse, miks Eestist ei jõudnud nimistusse näiteks ajatempli arendaja GuardTime või Horvaatiast väga tuntud arvutimängude arendaja Croteam.

Tavaloogika ütleb küll näiteks, et võrreldes Enefitiga vastab esimene varjumeistri definitsioonile paremini, kuid eks maailma ja Kesk- ning Ida-Euroopa mõistes ole Eesti Energiagi väikeettevõte ja põlevkivi vähehõlmatud maavara. Üsnagi põnevat lugemist sisaldava uuringu leiab aadressilt CEEMAN-i kodulehelt.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Eesti Päevalehel ja Eesti Ekspressil on tapvalt hea pakkumine!

TELLIDES MÕLEMAD LEHED, saad ühe hoobiga nii päevauudised kui ka põhjalikud analüüsid parimatelt ajakirjanikelt alates 13 eurost kuus.

Hoope jagub ROHKEMGI! Loosime mõlema lehe tellijate vahel välja õnneliku, kelle saadame KOOS KAASLASEGA MAAGILISTELE SEISELLI SAARTELE PUHKAMA. Lisaks läheb loosi 2 Samsung GALAXY VINGET TAHVELARVUTIT. Ja nii kolm kuud järjest!

^

Esimene loosimine toimub 16. novembril!

Vaata reis.lehed.ee

Seišelli-reisi loosimistel osalemiseks: - Telli nii Eesti Päevaleht kui ka Eesti Ekspress vähemalt 6 kuuks ja anna teada, et soovid loosimisel osaleda.

Mõlema lehetellimuse eest maksja peab olema sama isik!

Tahvelarvutite loosimistel osalemiseks: - Telli Eesti Päevaleht või Eesti Ekspress vähemalt 6 kuuks ja anna teada, et soovid loosimisel osaleda.

- Tahvelarvutite loosimistel osalevad nii ühe kui ka mõlema lehe tellijad.

Aastase tellimuse ja otsekorraldusega tellijad osalevad loosimisel topelthäältega!

reis.lehed.ee

Hea paber- ja digilehe püsitellija!

Kui Sul juba on tingimustele vastav(ad) tellimus(ed), siis piisab, kui teatad loosimisel osalemise soovist.

Tellimine, teatamine ja reeglid: reis.lehed.ee, klienditugi@lehed.ee, 680 4444

14

varjatud meistrid

Autor: Mikk Salu, Postimees • Foto: Ingmar Muusikus / Eesti Ekspressi arhiiv

Euroopa suurim vutifarm asub Eestis Viisteist aastat tagasi oli Eesti vutt väljasuremisohus, täna asub Eestis aga maailmajao suurim vutikasvandus – Järveotsa vutifarm.

„Ega ma täpselt ei tea, kas me just kõige suuremad olema, aga ilmselt küll,” vastab Järveotsa vutifarmi omanik Ülo Pullisaar küsimuse peale, kas tegu on suurima vutifarmiga Euroopas. Igatahes on peidetud tšempionide konkurss just sellise tiitli aastas 12 miljonit muna tootvale Järveotsa farmile omistanud. Kui 1990-ndate keskel oli Eesti vutt kadumas – nõukogudeaegsed suurfarmid pandi kinni, töötas veel ainult üks pisike perefarm, populatsiooni väiksuse tõttu oli palju sugulusaretust ja sellega kaasnevaid vigasid –, siis täna on Järveotsa farmis 30 000 vutti ja kari on pidevalt kasvanud.

Põldvutt on tuntud söögilind traditsioonilises Prantsuse köögis. Kui vanasti oli söögilaual tegu loodusest püütud metsiku vutiga, siis tänapäeval kasutatakse kodustatud vutte, nimelt Jaapani vutti – see on kõige levinum ja tuntum kodustatud vutitõug maailmas. Jaapani vutt võikski olla peaaegu ainus kodustatud vutiliik, kui poleks olemas Eesti vutti, kes on ainuke Eestis aretatud kodulind. Kümmekond aastat tagasi oli tõug peaaegu väljasuremisohus, kuid praegu naudib see oma renessanssi, isegi niivõrd, et aegamööda hakatakse seda väikest lindu märkama ka mujal Euroopas. Ülo Pullisaar on vuttidega tegelenud pea 35 aastat, ainult Eesti iseseisvumise taastamise järgsetes majandusraskustes tuli väike paus. Muuseas, Järveotsa vutifarmi ostis Pullisaar Neinar Seli käest, tuntud suurärimees proovis samuti omal ajal vuttidega rikkaks saada, aga ei tulnud välja. „Aeg ei olnud veel küps,” selgitab Pullisaar. „Rahval polnud üldse raha ja vutti ei suudetud osta.”

Kuna vutimuna on oluliselt kallim kui kanamuna, siis majanduskasvuga tuli ka nõudlus Eesti vuttide järele. „Põhiliselt müüme muidugi Eestisse,” räägib Pullisaar. „Aga üsna palju mune läheb ka Lätti ja natuke Soome.”

Praegu on Eesti vutimunasid võimalik osta enamikus suuremates toidupoodides ja ka vutipraad pole tundmatu – mitmes Tallinna restoranis saab seda maitsta.

Eestis hakati vutte kasvatama 1960-ndate lõpus, tegevus hoogustus 1970-ndatel, siis alustati ka aretustööd ja 1988. aastal jõuti tõutunnistuseni – Eesti muna-lihatüüpi vutini. See tähendab, et Eesti vutt kõlbab nii munatootmiseks kui ka söögiks. Oma Jaapani sugulasest on Eesti vutt suurem, tema muna on suurem ja ta ka muneb natuke rohkem kui Jaapani oma. Erinevused on siiski väikesed ja tavainimene vahet ei teeks. „Maitse on sama, liha on sama, erinevusest ei saa mitte kui midagi aru,” ütleb ka Ülo Pullisaar.

Kriis saabus 1990-ndate alguses, siis on tõesti hetk, kui värske tõug oli peaaegu

välja suremas. Mõne üksiku entusiasti ja põllumajandusministeeriumi toetuse abiga suudeti aga aretustöö taastada, sellele aitas kaasa ka Eesti vuti kandmine ohustatud liikide nimistusse. Praegu on Eestis kaks vutifarmi. Üks on Eha Treieri perefarm, kus tegeletakse tõuaretusega, ja teine siis Ülo Pullisaare tootmisfarm – tema tegeleb äriga. „Rikkaks ei saa, aga elab ära,” ütleb Pullisaar.

Tõsi, tuleb öelda, et nüüdseks on Pullisaar vutikasvatamisest väsinud. „Tahan pensionile jääda ja kasvatamise ära lõpetada,” ütleb ta. Õnneks, nagu Pullisaar lisab, ei tähenda see siiski Järveotsa vutifarmi kadumist. „Mul on, kellele pärandada, ja järeltuleval põlvel on huvi asjaga jätkata,” lõpetab mees.

Järveotsa vutifarm Käive 2010: 0,4 miljonit eurot Töötajate arv: 12

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Autorid: Mikk Salu, Postimees; Erik Aru • Fotod: Annika Haas / Eesti Ekspressi

varjatud meistrid

arhiiv; Terje Lepp, Rauno Volmar, Arno Mikkor / EPL arhiiv

Eesti peidusolevad tšempionid Novembrikuus välja kuulutatud 165 Kesk- ja Ida-Euroopa varjatud meistri hulka jõudis ka viis Eesti ettevõtet. Kokku oli kaalumisel üheksa siinset firmat.

V

arjatud tšempione otsides tuvastati kuus talendikogumit, millest Eestis säärased ettevõtted tärkavad: kaubandus ja turism, tööstustehnoloogiad, põllumajandus, kodumaale naasnud väliseestlased, ambitsioonikad noored ettevõtjad ja uued tehnoloogiad. Kui esimesed neli on seotud Eesti-taolise riigi ajalooliste eeliste ja puudujääkidega, siis viimased kaks on nii-öelda uue laine kogumid, millest kerkivad tänapäeval äris alustavad inimesed. „Kui täna maailmas tuntud ja edukad ettevõtted – turuliidrid või suured tšem-

pionid – tegid üleeile õigeid otsuseid, mis viidi ellu eile ja mille tulemusi me näeme täna, siis varjatud tšempionide puhul on tihti õiged otsused tehtud eile ja neid viiakse ellu täna ning alles homme on näha, kas otsused ja elluviimine on olnud edukad,” kommenteerib varjatud meistrite otsimise protsessi Eesti poolt läbi viinud Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õppejõud Rein Riisalu, kelle sõnul saab tänaste parimate juhtimispraktikate õppimiseks ja õpetamiseks varjatud tšempionide kogemusest snitti võtta tihti rohkem kui suurte tšempionide kogemusest. „Täna ei raba ju enam kedagi selle juhtimistarku-

sega, et Ford sai edukaks, kuna juurutas konveieri masstootmise korraldamiseks,” toob ta näite. „See on varsti juba sada aastat vana teadmine ehk teisisõnu strateegia ajalugu.”

Kokku leidus Eestist üheksa varjatud meistri tingimustele vastavat ettevõtet, kellest viis valiti välja: Eesti Energia (Enefit), Järveotsa Vutifarm, Tallink Grupp, Viru Keemia Grupp ja Wendre. Näiteks Skype aga loeti juba suurte tšempionide hulka, nagu varjatud meistrite kontseptsiooni üks loojaid Hermann Simon liigitab maailmas juba läbi löönud ettevõtteid.

Tallink Grupp Kakskümmend üks aastat tagasi, Tallinki esimesel täistegevusaastal, oli firmal ainult üks (seegi mitte ettevõttele endale kuulunud) laev ja Eesti ning Soome vahel veeti 166 000 reisijat. See polegi nii väike arv, aga detsember 2011

kui vaadata ettevõtet täna, siis on tegu firmaga teiselt planeedilt. Reisijate arv on kasvanud 50 korda, samas suurusjärgus ka tulud ja nüüdseks Tallink on tõusnud maailma suuruselt neljandaks praamiettevõtteks.

Käive 2010: 813,9 miljonit eurot Töötajate arv: 6612 Eesti innovatsiooniajakiri HEI

15

16

varjatud meistrid

Eesti Energia (Enefit) Kui Eestis öeldakse Eesti Energia, mõeldakse „riigi suurim ettevõtte” või „monopol” või „elektrihiiglane”. Maailma mõistes, kõrvutades Eesti Energiat teiste energiafirmadega, on Eesti Energia aga väike tegija. See, mis teeb Eesti Energia ka maailmas unikaalseks, tuleb aga sellest, millest elektrit toodetakse, meile kõigile tuntud põlevkivist. Tänu sellele on Eesti maailma suurim põlevkivi kaevandaja, umbes 80 protsenti maailmas aasta jooksul kaevandatavast põlevkivist tuleb Ida-Virumaa kaevandustest. Mis teeb aga selle tööstuse huvitavaks, pole mitte elekter, vaid see, mida võiks põlevkivist veel teha: õlid, kütus, võib-olla isegi autode kütisepaakidesse kõlbav bensiin. Aeg-ajalt on ka kirjutatud Eesti Energia põlevkiviprojektist Jordaanias või hiljem ka Utah’ osariigis Ameerika Ühendriikides. Kui siia lisada üha tõusev naftahind, siis on mõistetav, miks põlevkivi töötlemine uuteks kasutusaladeks nii huvitavaks võib osutuda ja mitte ainult Eestis – põlevkivi leidub ju teisteski riikides, siiani pole kaevandamise järele lihtsalt vajadust olnud. Eesti eelis on just edumaa ja see, et meil on olemas vastav tehnoloogia ning kogemus. Lakke ei maksa muidugi hüpata, energiatööstus on pika vinnaga ja hiigelinvesteeringuid nõudev ala, kuid võimalus on olemas.

Käive 2010: 796,3 miljonit eurot Töötajate arv: 7353

Playtech Ltd Kõik teavad Skype’i nii Eestis kui ka mujal maailmas. Playtechi teab Eestis juba vähem inimesi ja mujal peaaegu et mitte keegi.

Ometi ollakse omal ala – tarkvara tootmises kasiinodele – vähemalt sama edukas kui Skype kõnede vallas. Playtech on hästi tüüpiline Eesti firma. Idee ja äri tuleb välismaalt, antud juhul Iisraelist, eestlaste tööks on jäänud eduka toote valmis tegemine. See pole kriitika, lihtsalt asjade seis on selline.

Niimoodi arenevad turud kasvavadki.

Käive 2010: 142,3 miljonit eurot (Playtech Ltd käive) Töötajate arv: 408

Silmeti juhatuse esimees David O'Brock

Molycorp Silmet Silmet algus jääb Teise maailmasõja aegsesse perioodi, kui Nõukogude Liit kibekiirelt oma aatomipommi üritas kokku klopsida.

Kuigi uraani „sõelumine” on Silmetis ammu lõppenud, on firma endiselt üks väheseid kohti maailmas, kus toodetakse haruldasi muldmetalle nagu tantaal ja nioobium. See teeb Silmeti ka haruldaseks ja väärtuslikuks. Silmeti endine suuromanik Tiit Vähi

rääkis korduvalt sellest, et kui Silmetit poleks, käiks kogu maailmal haruldaste muldmetallide tootmine läbi hiinlaste kätte – nemad ongi põhiliseks konkurendiks. Praegu kuulub Silmet ameeriklaste börsifirma Molycorp kontserni.

Käive 2010: 34,2 miljonit eurot Töötajate arv: 494

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

varjatud meistrid

Kiviõli Keemiatööstus ja Viru Keemia Grupp Suur osa jutust Eesti Energia kohta käib sama hästi ka Kiviõli Keemiatööstuse ja Viru Keemia Grupi kohta. Ka need on ettevõtted, mille ajalugu ulatub juba noore Eesti Wabariigi aastakümnete taguste ponnistuste juurde põlevkivist midagi kasulikku teha. Hiljem oldi jälle osake Nõukogude rasketööstuskompleksist.

Täna on Eestile hea, et põlevkiviga ei tegele ainult üks suur (Eesti Energia) ja samas vallas on tegusad ka väiksemad firmad (VKG kohta öelda „väike” mõjub Eesti tingimustes muidugi veidralt). Seda konkurentsi ettevõtete ja tehnoloogiate vahel, mis kohati ulatunud ka kibedate süüdistuste ja sõnasõjani, on ikkagi vaja.

Kiviõli Keemiatööstus Käive 2010: 26,6 miljonit eurot Töötajate arv: 647 Viru Keemia Grupp Käive 2010: 125,5 miljonit eurot Töötajate arv: 1406

Viru Keemia Grupi operaator Irina Kuzmina

Wendre Wendre on üks Euroopa suurimaid, kui mitte suurim vooditekstiilide tootja. Eesti hääbuva tekstiilitööstuse seas on Wendre lugu haruldane. Kui ülejäänud lähevad pankrotti või kaovad vaikselt, siis Wendrel läheb aasta-aastalt paremini. Üheks plussiks on kindlasti olnud ka väliseesti perekonnas kasvanud Peter Hunt, kelle sidemed on aidanud Wendrel suurtesse kaubanduskettidesse – nagu IKEA – sisse saada. Teine pluss on olnud see, et erinevalt paljudest teistest pole Wendre üritanud konkureerida odavate hiinlastega, vaid ise juba ammu aktiivselt Hiina tööjõust kasu lõiganud. See ei tähenda, et Wendre on kogu oma tootmise Aasiasse viinud, tähtsamad või vähemalt suuremat paindlikkust nõudvad tootmisjõud hoitakse endiselt siin. Vahel võib tähendada see muuseas ka seda, et mingi toote puhul tehakse Hiinas ära lihtsam töö, siis saabub see toode Pärnusse, kus lisatakse asju, mida hiinlased teha ei oska, siis reisib toode tagasi Hiinasse, kus lisatakse jälle midagi, ning alles siis, pärast paari tiiru ümber maakera maandub Wendre padi näiteks Ikea müügiriiulil. Selline ongi globaalne äri.

Käive 2010: 76,3 miljonit eurot Töötajate arv: 745

Krimelte Aastal 2011 on Krimelte Ida-Euroopa suurim ehitusvahtude tootja, kuuludes omal alal ka maailma esiviisikusse. Krimelte ajalugu on eduka kasvufirma lugu. Kõigepealt oldi vahendusfirma, ise ei toodetud, küll aga müüdi ehitusvahtusid. Veel enne seda olid Krimelte praegused omanikud ja juhid eesotsas Jaan Puusaagiga aga hoopiski palgatöötajad ehidetsember 2011

tusvahte tootvas Makroflexis (kuulub Henkeli gruppi). Võib öelda, et sealt saadigi oma ala oskused ja kogemused. Selle asemel aga, et palgatöötajateks jääda, otsustati astuda riskantsem samm ja teha oma ettevõte. Palju palgatöötajatest spetsialiste on erinevatel aegadel sedasama proovinud – luua ise firma ja teha seda paremini või teistmoodi

kui tööandja juures. Osa ebaõnnestub ning osa jälle õnnestub. Krimelte kuulub nende teiste hulka.

Käive 2010: 67,5 miljonit eurot Töötajate arv: 200

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

17

18

uuring

Autor: Villu Zirnask • Foto: Priit Simson / EPL Arhiiv

Tootmisjuhtimine on Eesti tööstuse kasutamata reserv Novembris avaldatud tootmisjuhtimise operatiivtasandi uuringu tulemusi saab esitleda kahte moodi – pessimistlikult ja optimistlikult.

K

ui alustada pessimistlikult, siis võib tsiteerida uuringut tutvustavat pressiteadet: „Üldhinnang Eestis tegutsevate tootmisettevõtete tootmisjuhtimise alase teadlikkuse, kasutusel olevate võtete ja üldise küpsusastme kohta on keskpärane, kuna suur hulk tootmisettevõtteid ei ole süstemaatiliselt tegelenud tootmisjuhtimise korraldamisega.”

Seda ei ole rõõmustav kuulda majandusharu kohta, mis annab üle poole Eesti koguekspordist ja hõivab ligi veerandi kõigist siinsetest töötajatest.

Loeme veel üles uuringu mõne negatiivse tähelepaneku: Ettevõtted tõid tootmise olulisima eesmärgina välja kvaliteedi tagamise, kuid kolm ettevõtete neljast ei tunne elementaarseid kvaliteedi tagamise ja parendamise meetodeid.

Paljud ettevõtted ei suuda siduda tootmisjuhtimise metoodikaid tootmise eesmärkidega, nagu kvaliteet, omahind, tarnekindlus, -kiirus ja paindlikkus.

Ettevõtted hindavad oma tootmisjuhtimise alaseid teadmisi paiguti paremaks, kui antud uuringu tulemused lubavad järeldada.

Ettevõtted ei ole süsteemselt tegelenud olemasolevate seadmete maksimaalse ekspluateerimisega.

Inimpotentsiaali ei kasutata piisavalt: üle 60 protsendi ettevõtetest ei kaasa eesmärkide saavutamisse kõiki töötajaid, teisalt on ettevõtete fookus liialt töötajate, mitte tervikprotsessi efektiivsuse mõõtmisel.

Kui nüüd proovida seda uuringut optimistlikult tõlgendada, siis esmajoones saab rääkida kasutamata reservidest. Paljuski aitab Eesti tootmisettevõtetel siiamaani konkurentsis läbi lüüa tööjõu odav hind, mis järk-järgult kasvab. Kuna aga tootmise

juhtimine on meil võrreldes parimate praktikatega kehval tasemel, peitub siin ohtralt ruumi tööjõukulude kasvu korvamiseks tootlikkuse ja tootmissüsteemi efektiivsuse tõstmisega. Uuringu tegijad märgivad, et ka lihtsate metoodikate kasutuselevõtt võimaldaks Eesti ettevõtetes saavutada märkimisväärseid tulemusi.

Uuring näitas, et 86 protsenti Eesti tootmisettevõtetest peab tänapäeval ettevõtte edukuse seisukohast „tähtsaks” või „väga tähtjaks” tootmisjuhtide koolitamist tootmisjuhtimise valdkonnas – ettevõtjate selge soov selles vallas paremaks saada on seega olemas. Teisalt ilmnes, et 55 protsenti ettevõtetest ei ole viimase kolme aasta jooksul koolitanud oma tootmist juhtivat personali.

Võimalused tootmisjuhtimise tarkuste omandamiseks on praegu paraku kesised, sest läbitud koolituste kvaliteeti hinnatakse teiste valdkondadega võrreldes madalaks.

Uuringu läbi viinud ekspertide hinnangul võib põhjuseks olla laiapõhjalise erialase kogemusega koolitajate puudumine. Tootmisettevõtted tunnevad puudust ka sellest, et Eestis ei õpetata ülikoolides ega kutsekoolides eraldi tootmisjuhtimist. Samas tunnistas enamik tootmisfirmadest koolituste – olgugi keskpärase tasemega – märgatavat mõju tootmisjuhtide tööalaste teadmiste kasvule.

Uuringu läbiviijad juhivad tähelepanu tendentsile, et ettevõtted soovivad kasutusele võtta metoodikaid, tundmata nende tegelikku sisu. „Aktiivne müügitöö näiteks lean-koolituste valdkonnas on kasvatanud ettevõtete huvi lean-koolituste vastu. Ent lean-metoodika rakendamine ei pruugi ettevõttel kaugeltki aidata saavutada just tema ees seisvaid tootmise eesmärke. Ettevõtte

ees olevate eesmärkide saavutamiseks võib hetkel palju vajalikum olla näiteks piirangute teooria,” selgitatakse probleemi sisu.

Konsultatsioonivajadusest rääkides jätkatakse sama mõtet: „Suur hulk ettevõtteid tunneb huvi 6-sigma valdkonna konsultatsioonide vastu, samas nende ettevõtete üldine vastuste struktuur ei kinnita, et firmadel oleks 6-sigmat vaja. 6-sigma näol on tegemist juhtimissüsteemiga, mis on ennekõike mõeldud maailma mõistes kõrgel ta-

Ettevõtted soovivad kasutusele võtta metoodikaid, tundmata nende tegelikku sisu.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

uurning

semel suurtele tootmisettevõtetele. Selline vastuolu võibki viidata olukorrale, kus ilmunud erialases kirjanduses on 6-sigmast palju räägitud, kuna aga osa lugejaskonnast ei tunne väga hästi tootmissüsteeme ja nende juhtimise üldkonteksti, siis haaratakse kinni teooriatest, millest on kirjanduses juttu, mitte aga nendest, mis võivad olla sisuliselt ettevõttele palju otstarbekamad.”

Rääkides lõpetuseks veel kvaliteedist – Eesti tootmisettevõtete enim tähtsustatud eesmärgist –, tasub rõhutada uuringu tegijate tähelepanekut, et kvaliteedi kui eesmärgi selge eristumine madala omahinna kriteeriumist näitab Eesti tootmisettevõtete positsiooni tõusu rahvusvahelises väärtusahelas. „Eesmärkide saavutamise seisukohast aga nõuab kvaliteet esmase eesmärgina kõrgetasemelist tootmisprotsessi ja -korraldust.”

Kvaliteeti kui eesmärki ei tõstnud esidetsember 2011

Eestis ei õpetata ülikoolides ega kutsekoolides eraldi tootmisjuhtimist.

le üle 500 töötajaga ettevõtted. Nende olulisimaks tootmise eesmärgiks osutus tarnetäpsuse tagamine, „mida ajendavad tõenäoliselt suurkliendid oma optimeeritud tootmis- ja logistikaprotsessidega.” Tarnetäpsusele järgneb madal omahind, mille tingib globaalne konkurents, ja alles kolmandana tuleb kõrge kvaliteet. Suurettevõtete puhul on kvaliteet nii-öelda kvalifitseeriv nõue ehk ilma väga hea kvaliteedita ei ole neil võimalik oma tooteid üldse müüa.

Heijunka, PokaYoke, OEE, TQM ja teised Võhikul võib tootmisjuhtimise teooriate ja meetodite nimekiri panna pea ringi käima. Aga ka ligi kolmandik tootmisettevõtjatest pole kuulnud lean-tootmise kontseptsioonist, mis on levinum tootmiskontseptsioon Euroopas alates 1990-ndatest, ja TQM-ist, mis on 1980-ndate tootmiskontseptsioon Ameerikas). „Samas on mõistetav teadmatus 6-sigma osas /sellest pole kuulnud ligi pooled – toim/, kuna tootmise areng enamikus Eesti tootmisettevõtetes ei ole veel jõudnud läbida eelnevaid arengustaadiume (TQM, Lean),” märgitakse uuringuraportis.

Tootmisjuhtimise meetodite puhul peavad uuringu koostajad eriti negatiivseks, et väga halvasti tuntakse OEE (Overall Equipment Effectiveness) meetodit (63 protsenti vastanuist ei ole OEE-st kuulnud ega kasuta seda). „Kui teatud metoodikate (Heijunka, ANOVA, CONWIP) puhul on nende piiratud levik aktsepteeritav (ettevõtte suurusest ja sektorist tulenevalt ei ole seda tasuv kasutada), siis kvaliteedi tagamise (PokaYoke, Jidoka), siselogistika (Kanban jt), ümberseadistusaegade lühendamise (SMED, Rapid Setup) levinud meetodite mittetundmine ja mittekasutamine näitab tootmisjuhtimise elementaartaseme nõrkust.”

Tootmisjuhtimise operatiivtasandi uuring Uuringu tellis EAS Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest, selle viis läbi Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna koolituskeskus eesotsas Kristjan Gansi ja Marko Koklaga 2011. aasta maist augustini.

Uuringu valimiks olid vähemalt 20 töötajaga tootmisettevõtted üle Eesti. Uuring hõlmas 184 ettevõtet – nad osalesid ankeetküsitluses, lisaks viidi läbi intervjuud 27 ettevõtte tegev- või tootmisjuhtidega.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

19

20

VANANEMINE

Autor: Kitty Kubo, Eesti Arengufondi seirejuht • Foto: Reuters

Eaka tarbija käes on tuleviku ostujõud Langev sündimus ja pikenev eluiga muudavad selle sajandi kõige kiiremini kasvavaks tarbijagrupiks inimesed, kel turjal aastaid 60 ja enam. Samal ajal on ettevõtete teadmised selle üha ahvatlevamaks saava kliendisegmendi vajadustest ja ootustest veel kesised.

G

lobaalne konsultatsioonihiid A. T. Kearney on võtnud vaevaks seda teadmiste tühimikku täita. Uuringus „What Do Mature Consumers Want?”

(Mida eakad tarbijad soovivad) on nad välja peilinud, millest eri kontinentidel elavad ja erineva rahakoti paksusega vanemaealised tarbijad puudust tunnevad.

Nad väidavad, et demograafiline maavärin raputab kaupmehi ja tootjaid märkimisväärselt, sest eakatel, kelle käes on tulevikus kuni 30 protsenti ostujõust, on teistest inimestest täiesti teistsugused vajadused.

Demograafilise maavärina raputused

Arenenud tööstusriikides ulatuvad ühiskonna vananemise juured möödunud sajandi lõppu, mil üle 60-aastaste arv esimest korda ajaloos ületas alla 15-aastaste oma. Selle sajandi keskpaigaks jõuab vananemine ka praegustesse kasvava rahvastikuga riikidesse ja saab üleilmseks nähtuseks. Kui veel eelmise sajandi keskel elas maailmas 200 miljonit vanemaealist, siis aastaks 2050 nende arv kümnekordistub kahe miljardini.

Aastaks 2030 on keskeltläbi kolmandik Saksamaa, Prantsusmaa, aga ka Hiina elanikest üle 60-aastased. Kusjuures kui maailma rahvastiku aastane kasvutempo on 1,2 protsenti, kasvab eriti vanade ehk üle 80-aastaste arv sellest oluliselt kiiremini – neli protsenti aastas.

Viis trendi, mis seda nii-öelda demograafilist maavärinat iseloomustavad: • Sündimus on maailmas langenud juba viimased paarkümmend aastat ja on alust uskuda, et sellesuunaline trend jätkub pereplaneerimise vahendite kättesaadavuse paranemise, naiste haridusta-

seme tõusu ja linnastumise tõttu. Kui see nii läheb, stabiliseerub maailma rahvastik sajandi teisel poolel üheksa-kümne miljardi piirimail.

• Inimesed elavad kauem ja järgmised paar-kolm aastakümmet kestab see trend isegi ilma meditsiini-innovatsioonide või inimeste elustiili muutusteta. Kaugemas tulevikus võivad ülekaalulisus jms hädad siiski pikaealisuse kasvutrendi mõnevõrra väärata.

• Inimesed mitte lihtsalt ei ela kauem, vaid on ka kauem terved. 60 a juubelit tähistavat hiinlast ootavad ees veel 15 aastat täie tervise juures, sama vana ameeriklane saab aga nautida 19 ja jaapanlane lausa 21 täisväärtuslikku eluaastat. Terved vanainimesed on veel 70–80-aastaselt aktiivsed ja energilised – reisivad välismaale, harrastavad tervisesporti, käivad kodust väljas söömas ja kulutavad üldse toidule ja joogile rohkem kui näiteks alla 60-aastased.

• Inimesed jätkavad töötamist ka vanemaealistena, mis leevendab arenenud riikides süvenevat töökäte nappust ja survet sotsiaalsüsteemidele. Näiteks USA tööjõus on üle 65- ja üle 75-aastased kõige kiiremini kasvavaks vanusegrupiks ning nõndanimetatud generatsioon U (ingl generation unretired – pensionile mittejäänud põlvkond) annab aastani 2016 93 protsenti sealse tööturu kasvust. On alust arvata, et eakate tööhõives osalemine kogub tulevikus veelgi jõudu juurde ja muutub globaalseks.

• Inimesed on jõukamad ja arenenud riikides kontrollivad suurt osa sellest eakad kodanikud, isegi siis kui nende nominaalsissetulek pensionile jäädes langeb.

Näiteks USA-s kuulub üle 50-aastastele juba praegu 80 protsenti riigi finantsvaradest ja nad kulutavad uutele autodele rohkem kui neist nooremad põlvkonnad.

Suurbritannias on nende arvel 75 protsenti riigi kogu rikkusest, 60 protsenti säästudest ja 40 protsenti tarbimisnõudlusest. Üleilmselt kulutasid eakad tarbijad 2010. aastal enam kui kaheksa triljonit USA dollarit, mis moodustab (suhtarvuna) ligi 12 protsenti maailma SKP-st. Kümnendi lõpuks ennustatakse nende tarbimise kasvu 15 triljonile dollarile. Üle 60-aastaste osa sissetulekutes kasvab lähikümnendil kõikjal, sealhulgas on eakate ostujõult juhtivatel kohtadel meie põhjanaabrid Soome ja Rootsi 34 protsendiga.

Eakatel tarbijatel on erisoovid

Uuringu peamiseks leiuks on vanemaealiste tarbijate hinnang, et tootjad, turustajad ja kaupmehed ei pööra nende vajadustele praegu piisavalt tähelepanu.

Nii põrkavad nad igapäevaselt kokku navigeerimisraskustega suurtes poodides, üritavad riiulitelt kätte saada kaupa, mis asub nende jaoks kas siis liiga kõrgel või liiga madalal. Tootepakendeid on keeruline avada; etikette, hinnasilte ja poe suunaviitasid isegi prillidega raske lugeda.

Eakate arvates ei tööta poodides piisavalt inimesi või ei suuda olemasolevad teenindajad neid aidata. Enamik vanemaealistest ihkab, et poes oleks olemas võimalus istuda ja jalgu puhata. Üldistatult ootavad nad osavõtlikku suhtumist ning ealisi iseärasusi arvestavat kaubanduskeskkonna ja toodete-teenuste disaini. Samal ajal aga ei soovita endi kohtlemist vanuritena.

Ostuharjumused muutuvad vanusega.

Poes käik vanemas eas ei tulene pelgalt ostuvajadusest, vaid ka soovist suhelda, vaba aega veeta ja mõõdukat füüsilist koormust saada. Poodi külastatakse tihedamini ja erinevatel aegadel, eelistades nädalapäevade hommikuid, mil rahvast

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

VANANEMINE

Üle 60-aastaste tarbijate sissetulekute osa kasv eri riikides (allikas: A. T. Kearney). Üle 60-aastaste osa sissetulekutest 2005. a

Belgia Brasiilia

Üle 60-aastaste osa sissetulekutest 2020. a

26,6% 32,3% 9,7% 15,4%

Bulgaaria

14,8% 19,2%

Hiina

11,2% 17,4%

Taani

18,9% 23,5%

Soome

23,9% 34,1%

Prantsusmaa 24,8% 31,6% Saksamaa

27,1% 29,7%

India

8,4% 10,3%

Indoneesia

8,6% 12,0%

Itaalia

24,0% 24,1%

Jaapan

26,2% 31,4%

Mehhiko

9,0% 13,1%

Holland

20,9% 27,8%

Norra

22,2% 28,8%

Rumeenia

14,4% 20,8%

Venemaa

18,4% 26,7%

Lõuna-Aafrika 11,7% 16,5% Hispaania

30,3% 24,4%

Rootsi

30,2% 34,3%

Türgi

11,6% 15,7%

Inglismaa

23,4% 29,2%

Ameerika

15,7% 23,6%

detsember 2011

on vähem. Mida eakamad on inimesed, seda enam eelistavad nad väiksemaid koduümbruse poode, kuhu oleks võimalik ka jalutada. Lähedus ongi üks peamine tegur konkreetse poe kasuks otsustamiseks.

Küpses eas tarbijad kulutavad proportsionaalselt vähem riietele ja transpordile ning rohkem toidule, jookidele ja käsimüügi ravimitele. Nad ostavad vähem asju, kuid ühiku kohta kulutavad rohkem. Eelistatakse kvaliteeti ja ollakse bränditruud (viimast eriti Lääne-Euroopas); ei olda eriti hinnatundlikud (välja arvatud tärkavate riikide eakad), isegi kui sissetulekud jäävad alla keskmise. Loomulikult esineb eeltoodu osas riikide vahel olulisi erinevusi.

Soodushindadega tooteid (ja tegelikult tooteid üldse) uuritakse hoolikalt ning ost sooritatakse enamasti siis, kui ollakse veendunud kampaaniatoote kvaliteedi võrreldavuses harjumuspärase tootega.

Vanemaealistele ei sobi kampaaniates tihti kasutatav „kaks-ühe-hinnaga”, sest nad ei vaja ega taha tooteid nii suurtes kogustes.

Reklaamid eakaid väga ei võlu, nendesse suhtutakse pigem negatiivselt. Reklaame peetakse liiga pealetükkivateks ja noortele suunatuks. Näiteks kaks kolmandikku uuritud vanemaealistest briti tarbijatest leiavad, et reklaamid kehastavad neid negatiivselt, ja kolm neljandikku ei tunne, et reklaam neid kuidagimoodi puudutaks. Lähiajalugu sisaldab ka valulisi näiteid sellest, kuidas spetsiaalselt eakatele suunatud toodete reklaamid on bumerangina toonud pigem negatiivse efekti (näiteks Geritoli reklaamid USA-s ja Fortisani omad Suurbritannias). Reklaamiala on üldiselt noorte inimeste pärusmaa ja neile on üle 50-aastaste tarbijate tundmaõppimine ning vanuse-neutraalsete turunduskampaaniate tegemine paras katsumus.

Vanemaealise tarbija jaoks ei lähe „tervistav” ja „roheline” korda. See on mõnevõrra üllatav, kuid suurem osa eakatest tarbijatest ei hooli tooteid-teenuseid valides nende tervistavatest või keskkonna jalajälge vähendavatest omadustest. Ja see suhtumine kasvab korrelatsioonis vanuse lisandumisega.

Tehnoloogia kasutamine eakate hulgas näitab kõikjal kasvutrendi ning loob eelduEesti innovatsiooniajakiri HEI

21

22

vananemine

sed e-kaubanduse ja -teenuste tõusulaineks. Küpsetel tarbijatel on rohkem aega ja nad soovivad olla hästi informeeritud, mis teeb neist usinad internetist informatsiooni otsijad ja veebis ostlejad.

Kaupmeestel ja tootjatel vaja senist lähenemist muuta

Kaupmeestele tähendab vananev tarbijaskond poodide ja kaubanduskeskuste kontseptsiooni ümbermõtlemist. Senised on loodud teenindama pigem tööd rügavate vanematega lapsi kasvatavaid peresid, kes käivad poes harvem, soovivad osta kõike ühest kohast, suuremates kogustes ja kiiresti. Nende vajadustest lähtuvalt on kaubandus koondunud suurtesse keskustesse linnasüdamest eemal, kuhu minnakse autoga, kus on efektiivne kassasüsteem ja hiiglaslikud ostukärud.

Eakad ootavad aga poeskäigust sootuks muud: kodulähedust, jutukat kassapidajat, personaalset tähelepanu, selgemat ja kvaliteetsemat kaubavalikut. Tootjatele tähendab see toote ja pakendi ümberdisainimist: paremini loetavat märgistust (sealhulgas internetipoodides), hõlpsamini avatavaid pakendeid jms.

Kindlasti ei ole vananeva tarbija teistsugused vajadused eesrindlikele ettevõtetele maailmas „üllatuseks” ja neilt saab vajalikes kohandustes eeskuju võtta. Nii näiteks proovivad juhtivad jaekaubanduse, ühistranspordi, töökohtade, eluase-

me, autode jms arendajad ennast sõna otseses mõttes „eakate nahka” panna, et vananemisega seotud füüsilisi piiranguid mõistes sobivamaid keskkondi disainida.

Seda aitab näiteks teha Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi spetsiaalses AgeLabis arendatud kostüüm AGNES, mis võimaldab matkida 70-ndates eluaastates inimest. Eestis esitles Tartu Ülikooli arvutiteaduste instituut mõni aeg tagasi piiriüleses teadus- ja arenduskoostöös valminud ning eakate abistamiseks mõeldud koduhooldusroboti ROBO prototüüpi.

Ka reklaamindus on leidnud teemad, millega seenior-tarbijatele hinge pugeda – nostalgia ja viited kunagistele filmidele või telesaadetele; vanavanemate näitamine koos lastelastega; eakate kujutamine situatsioonides, kus nad mõjuvad humoorikate ja tarkadena ning pälvivad nii oma perekonna lugupidamise.

Eakad ootavad poeskäigust sootuks muud: kodulähedust, jutukat kassapidajat, personaalset tähelepanu, selgemat ja kvaliteetsemat kaubavalikut.

Haiglad kasutavad Disney filosoofiat, et koolitada oma personali auväärses eas hoolealustega viisakalt ja efektiivselt tegelemiseks. Eestisse põigates on heaks näiteks teadmusmahukas ettevõte Cognuse Neuroscience , kes muuseas vananemise juhtturul Jaapanis sealsetele haiglatele ja eakate hooldekodudele oma lahendusi pakub.

Kaubandusketid, nagu Wal-Mart, Carrefour ja teised, palkavad vanemaealisi poodidesse vastuvõtjateks ja pakuvad elektrilisi ostukärusid. Eesti juurde tulles meenub siinkohal kunagine Hansapanga kampaania, mille käigus värvati eakate klientide paremaks mõistmiseks klienditeenindajateks pensionäre, kellest vanim oli 78-aastane.

Kokkuvõttes jääb Eesti vanemaealiste ostujõud veel mõneks ajaks rikaste riikide omast erinema ega pruugi pakkuda piisavalt ahvatlust või survet siinsetele kaupmeestele ja tootjatele nende erisoovidega arvestamiseks. Samal ajal on Eesti ettevõtete eksporditurud peaasjalikult rikastes Euroopa riikides, kus konkurentsis püsimiseks tasub ennast tulevikuoludeks – kus mitte ainult arvestatav ostu-, vaid ka otsustusjõud eakatele kuulub – valmis panna.

Tulevikutrendidest loe fututuba.ee

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Uus romaan KADRI KÕUSAARELT ILMUB NOVEMBRI KESKEL

SAADAVAL RAAMATUKAUPLUSTES ÜLE EESTI! Telli 680 4444 või klienditugi@lehed.ee

24

innovatsioon

Autor: Erik Aru • Foto: Reuters

Noorim Euroopa institutsioon paigutab ideede toodeteks muutmisesse üle 300 miljoni euro Euroopa Innovatsiooni ja Tehnoloogia Instituut (EIT) püüab kokku viia teaduse, hariduse ja ettevõtluse.

E

IT investeeringute eelarve esimeseks tegevusperioodiks 2008–13 on 308 miljonit eurot. Novembri viimasel päeval otsustas Euroopa Komisjon EIT kümnekordistada instituudi eelarve järgmises, 2014–2020 perioodis.

Instituudi nõukogu liikme Linnar Viigi sõnul on ülesandeks teabekolmnurga kolme tipu (kõrgharidus, teadus ja äri) arendamine ja kokkuviimine – et sünniks innovatsioon. Sel eesmärgil toetab EIT teadmis- ja innovatsioonikeskuste rajamist. Tegu ei ole lihtsalt Aasia või USA eeskuju kopeerimisega. „Ei ole võimalik, et Euroopa Komisjon looks kusagile Euroopasse kunstliku Ränioru või Singapuri,” ütleb Viik. „Peab olema ka Euroopa aspekt.”

Praeguseks on loodud kolm säärast keskust. Neist üks tegeleb kliimamuutusega seonduva, teine tulevase info- ja sideühiskonna ning kolmas kestliku energeetika probleemidega. Neid on rahastatud kokku umbes 40 miljoni euroga. Eestist osalisi keskustes ei ole, lahjemat lohutust pakub teadmine, et neid pole ka Lätist ega Leedust.

EIT nõukogu esimees Alexander von Gabain defineerib innovatsiooni kui leiutise tõlkimist millekski, millel on mõju ühiskonnale – tooteks, teenuseks, millekski, mis muudab inimeste elu. „Kui võtta minu eriala – ma olen molekulaarbioloog –, siis

meil (Euroopas – toim) on tippklassi ülikoolid, meil on tippklassi meditsiinikõrgkoolid, meil on endiselt mõned suuremad farmaatsiafirmad, meil on haiglad, meil on hea haridusega arstid, meil on suurepärane haridus bioloogias ja farmaatsias,” räägib Gabain. Siiski aga on USA biotehnoloogia sektori väärtus umbes 300 miljardit, Euroopas vaid 30 miljardit dollarit. „Küsimus on mõttemaailmas,” leiab Gabain ja kirjeldab hiljutist esinemist tudengite ees Hyperabadis Indias. Umbes pooled kuulajaskonnast tahtsid saada ettevõtjaiks, näiteks Viinis võib Gabaini hinnangul säärane siht olla ehk viiel protsendil üliõpilastest. Tema meelest on Bostoni või San Francisco tudengil olemas ettevõtjaist eeskujud, kes Euroopas puuduvad: „Me unustame, et Siemens või Citroën või Nobel ei ole lihtsalt ettevõtete uhked nimed, vaid inimesed ülikoolidest, kes on 100– 150 aastat tagasi need loonud.”

EIT loomise idee kerkis selle sajandi alguaastail, mil hoogu võttis keskustelu, kuidas Vana Maailm ameeriklastele innovatsiooni, tootlikkuse ja ideeloome vallas järele võiks jõuda. Selgeks oli saanud, et teadus- ja arendustegevuse subsideerimine ning ettevõtluse toetamine eraldi ei ole lahenduseks. „Raha külvamisest ei piisa,” lausub Gabain. „Küsimus ei ole raha hulgas, vaid selles, kuidas seda kasutatakse.”

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

innovatsioon

Leitud lahenduseks on mainitud valdkondade omavahel kokkuviimine. Pärast aastatepikkuseid arutelusid loodi 2008. aasta märtsis lõpuks EIT, mis alles mullu sai oma peakorteri Budapestis. Viimased aastad ongi peaasjalikult möödunud EIT kui iseseisva organisatsiooni loomise tähe all.

EIT toetatavad projektid peaks olema mitte ainult erialaülesed, vaid ka riikidevahelised. Instituut püüab täita vahendajarolli kolmes punktis. Kuidas muuta ideed toodeteks? Kuidas muuta laborites toimuv turul toimuvaks? Kuidas muuta praegused tudengid ettevõtjateks?

Nagu sellest aru saada, asetseb fookus ettevõtlusel. Projektide paarisajast partnerist on üle kolmandiku ettevõtted.

Projektidel on mõõdetavad lühi- ja keskpika perioodi väljundid. Nendeks aga ei ole teadusartiklite tsiteeritus või tudengite arv, millega teadus- ja kõrgharidustöötajad tavapäraselt harjunud, vaid näiteks tooted või projekti raames loodud ettevõtete väärtus.

Ettevõtluskeskne lähenemine ei tekkinud sugugi loomuldasa. EIT värske nõukogu esimene koosolek toimus septembrikuu päeval, mil USA investeerimispank Lehman Brothers pankrotistus ja maailma majandus vabalangusesse läks.

Gabain nendib, et tol hetkel oli isegi teistele nõukogu liikmetele keeruline selgitada vajadust just ettevõtjad EIT tegevuse keskpunktiks seada. Kõikjalt kõlas ju arvamusi, et kapitalismi viimnepäev on kätte jõudmas.

Samuti oli alguses keeruline osapooltele selgeks teha, millise kogukonna peaks loodavad keskused moodustama. „Kuigi selgitasime, et ootame konsortsiumi, erafirma kujul, mis kuulub eri ülikoolidele, uurimiskeskustele, ettevõtetele eri riikidest, mida juhib äritegevusele orienteeritud juht, siis suur osa teadusasutusi püüdis ikka suhtuda sellesse kui granditaotlusesse,” räägib Viik. „Me ei ole grandijagaja, me oleme investor ja püüame kasvatada oma investeeringut.”

Pea keegi ei mäleta, et Siemens ei ole lihtsalt ettevõtte uhke nimi, vaid ka inimene, kes selle üle 160 aasta eest asutas detsember 2011

EIT rahastab keskuseid kuni veerandi ulatuses, ülejäänud raha peavad tooma teised partnerid. Kui arvestada, et instituut saab paigutada üle 300 miljoni euro, siis on sihtmärk selge – eesmärgiks on

olla investeerimisettevõte, kelle rahastatud projektide koguväärtus ületab miljard eurot. Gabaini sõnul tuleks veel luua seitse-kaheksa keskust. Ta loetleb kuus teemavaldkonda: tervishoid, õppekeskkond, tuleviku toit, tööstustootmine („Nii, nagu me elaks ühel planeedil, mitte neljal.”), julgeolek ja turvalisus ning mobiilsus ja nutikad linnad. Gabain soovitab kellelgi end sellest mitte heidutada lasta, kui plaanitavate keskuste tegevusalad täpselt tema erialaga ei kattu. „Me ei vali sellist projekti, mis on meie meelest teaduslikult kõige teemakohasem,” selgitab ta. „Valime sellise, kus meile meeldib äriplaan, tegevjuht, suurte ja väikeste ettevõtete, ülikoolide, õppeasutuste kogum – kus saame öelda, et nad saavutavad midagi.” „Üks küsimus on selgelt see, kuidas saame kaasata rohkem väikeseid ettevõtteid? Selliseid ettevõtteid, mida praegu olemaski ei ole?” täiendab Viik.

Euroopas harjumatu on seegi, et teatud määral on ebaõnnestumised EIT-sse sisse programmeeritud. „Peame olema ausad,” ütleb Gabain. „Peame endale ütlema, et kui keskus ei osutu edukaks, siis mingis etapis peame võib-olla isegi otsustama, et peatame rahad ja paigutame selle millessegi uude.” EIT investeeringud on alati jagatud etappidesse ja täiendavate rahaeraldiste vabanemine on seotud kindlate verstapostide saavutamisega.

Pikemalt saab EIT tegemiste kohta teada Eesti Arengufondi 10. novembril toimunud kohvihommiku salvestusest: http://www.arengufond.ee/videocasts/ videocast2081/ Teadmis- ja innovatsioonikeskus Teadmis- ja innovatsioonikeskus on äärmiselt integreeritud, loov ning oivalisusest kannustatud partnerlus, mis toob kokku hariduse, tehnoloogia, teaduse, äri ja ettevõtluse valdkonnad, et luua uusi innovatsioone ning innovatsioonimudeleid, mis innustaks teisi neid jäljendama. Need peavad läbi üleilmselt eesrindliku innovatsiooni saama kestliku majanduskasvu ja konkurentsivõime võtmetähtsusega ajamiteks kogu Euroopas.

Allikas: EIT Eesti innovatsiooniajakiri HEI

25

26

konkurss

Autor: Priit Liiviste • Fotod: Maret Martsepp, Raimo Hiiepuu

BEST-i insenerivõistlus

reklaamib väärt ametit

Tallinna Tehnikaülikoolis leidis 3. ja 4. novembril aset üliõpilasorganisatsiooni BEST insenerivõistluse finaalvoor Team Design, mille raames tuli osalejatel valmistada kaugjuhitavad automudelid, millega tuli läbida etteantud takistusrajast võimalikult kiiresti võimalikult suur osa.

V

õistlusel osales 150 TTÜ tudengit, neli põhikooli õpilast „Noored kooli” projekti raames ning kolmeliikmeline kuulsuste võistkond, milles lõid kaasa näitlejad Hendrik Toompere jr jr ja Venno Loosaar ning käsipallur Riho-Bruno Bramanis.

Finaali võitjateks osutusid TTÜ mehaanikateaduskonna üliõpilased Aron Härsing, Kristjan Kõrgesaar, Mart Kolnes ja Märt Kolnes, kes pääsevad koos finaalis teise koha pälvinud meeskonnaga Venemaal toimuvale rahvusvahelisele insenerivõistlusele Eestit esindama.

Tiimitöö on edu alus

BEST-i insenerivõistluse võitnud meeskonna liige Aron Härsing on TTÜ üliõpilane, kes koolist vabal ajal käib tööl ja on hobikorras ka jalgpallikohtunik. Tiimitööna võidu toonud kaugjuhitav auto oli ka tema jaoks esimene ja seda peab Härsing oma senise inseneritee säravaimaks saavutuseks, mille õnnestumise puhul oli tema sõnul eriti oluline meeskonnatöö. „Üksinda ei oleks sellise seadme valmistamisega kindlasti hakkama saanud, seade sündis kõigi meeskonnaliikmete töö sünergia tulemusena ja eriti vääriksid

ära märkimist meie meeskonnaliikmed Mart ja Märt, kes on nii-öelda kuldsete kätega poisid. Just nende visioon oli see masin sellisena ehitada nagu see lõpuks valmis,” kiidab Härsing meeskonnakaaslasi.

Võidu tõi meeskonnale Härsingi arvates meeskonna suur töövõime, asjalikkus ja projektile pühendumine. Lisaks aitas kaasa see, et tiimi iga liige teadis täpselt oma kohta ja tegi seda, mida kõige paremini oskas. „Edukuse võtmeks pean mina isiklikult meie meeskonna mitmekülgsust, sest võistlusel oli kolm osa ja suutsime kõigis neis ennast heast küljest näidata. Rollid olid meeskonna siseselt väga hästi ära jaotatud – Märt ja Mart tegelesid tehnilise poolega ning mina ja Kristjan tegelesime abistamise ja ideede presenteerimisega,” selgitab Härsing. „Kindlasti oli asi ka selles, et kuna meie olime TTÜ mehaanikateaduskonnast ja finaalis tuli ehitada kaugjuhitav auto, siis oli meil suur eelis näiteks majandusteaduskonna tudengite ees, kus suurem osa võistkonnast oli tütarlapsed. Meie auto tugevus seisnes selles, et ta oli väga lihtne, aga samas suutis täita oma eesmärki.”

Staaride meeskond

Aron Härsing ei arva, et antud autol võiks tulevikus olla muud kasutusala peale meelelahutuse, ent samal ajal võimaldas selle ehitusprotsess saada uusi ja ülimalt kasulikke kogemusi. „See võistlus andis meile kui tulevastele inseneridele väga hea kogemuse selliste seadmete ehitamisest piiratud vahenditega ja mõistmise sellest, et kui suur hulk probleeme tuleb juba sellise väikese seadme puhul lahendada, samuti õpetas see meeskonnatööd ja planeerimist,” märgib Härsing. Tema sõnul andis võit kindlasti positiivse emotsiooni ja motivatsiooni juurde, et oma õpinguid jätkata.

Tulevikus sooviks ta leida insenerina tööd,

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

konkurss

Kindlasti on see võistlus ka hea reklaam inseneriharidusele. seneriks või insenerimõtlemisega inimeseks, selliste asjadega ma väga ei tegele, aga sellised väljakutsed on põnevad,” sõnab Loosaar, kes enda sõnul puutus viimati kas või ligilähedaselt samasuguse olukorraga kokku keskkooli füüsikatunnis.

Võistluse päeval tehti staaride tiimile ka teemakohane kiirkoolitus, ent Loosaare sõnul sündis enamik ideid siiski kohapeal. Tiimile anti TTÜ poolt ka paar abilist, kes neid nõu ja jõuga abistasid. Kes aga oli tähtede meeskonna lootustandvaim insener?

Kõik finalistid

„Võib-olla Hendrik Toompere jr jr. Tema oli selline aktiivsem. Meie Bramanisega olime rohkem tagaplaanil... aga tegelikult olime me ikka enam vähem võrdsed. Osa tegi rohkem mõttetööd ja osa rohkem füüsilist asjade välja treimist ja lõikamist,” kirjeldab Loosaar.

Kuna Loosaare meeskond sai projekti lõpetamiseks aega teistest poole vähem ehk kümne tunni asemel viis, sai üheks komistuskiviks ajapuudus, mida ei päris suutnud tasa teha ka abiliste antud panus. Seepärast ei saa Loosaar enda sõnul lõpptulemusega päris rahule jääda.

Võitjad

sest töö on huvitav ja pakub palju väljakutseid. Samuti on Eestis haritud inseneride järele suur nõudlus ja seega saaks ka Eesti kasuks oma panuse anda.

Härsing usub, et võistlus teeb head reklaami nii osalejatele kui ka inseneriametile laiemalt. Kuna ülikooliharidus on suures osas teoreetiline, annab selline üritus tema meelest väga hea võimaluse praktilisi oskusi ja kogemusi omandada ning ennast päris elust pärit probleeme lahendades proovile panna. Võistlusel olid kohal ettevõtete esindajad, kes andsid ülesandeid reaalsest elust ja suurim tulu on Härsingu meelest kindlasti see, et BEST-i insenerivõistlus on väga hea detsember 2011

võimalus tulevastele tööandjatele silma jääda. „Kindlasti on see võistlus ka hea reklaam inseneriharidusele. Kooliõpilased näevad uudist sellest üritusest ja mõtlevad, et TTÜ-s ei olegi ainult matemaatika ja füüsika valemite tuupimine ning mine tea, äkki leiavad endale tuleviku elukutse,” usub ta.

Staarid andsid napi ajaga endast parima

Kuulsuste tiimis üles astunud Venno Loosaar jõudis võistlusel osalemiseni juhuslikult – esitatud kutsele otsustas mees vastata, et ennast tavaelust hoopis erinevas olukorras proovile panna. „Ma ei pea ennast üldse mingiks lahtise peaga in-

„Natuke jäi kripeldama, sest tegelikult sai meil päris jõuline masin, aga ta ei jõudnud kuidagi sinna mäkke, selle trampliini ületamine peaaegu õnnestus, aga ta libises alla, kuna rattad ei saanud pinnases kinnitust,” nendib Loosaar. „Ütleme nii, et aega väheks ja ideid jäi väheks. See auto pidi olema võimeline liikuma nii siledal pinnal kui ka liival ehk see pidi olema kerge, heade haakuvate ratastega ja samas pidi olema tal piisavalt jõudu. Meie peamine probleem oli see, et lintülekanne hakkas natuke libisema. Kui oleks rohkem aega olnud, oleks kvaliteetsema masina teinud küll. Aga kokkuvõttes selle aja ja nende oskustega tegime me ikkagi parima võimaliku,” on Venno Loosaar siiski positiivne.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

27

28

toetused

Autor: Mikk Salu, Postimees • Fotod: Annika Haas / Eesti Ekspress, Marko Mumm / EPL

Innoosakud tõid passiivmajade buumi Innovatsiooniosakud passiivmaja tehnoloogia arendamiseks on tublisti toetanud ka Tartu Ülikooli teadlaste konsultatsiooniäri.

V

iimase kahe kuu jooksul on EAS-i väljaantavatest innovatsiooniosakute toetustest tervelt kakskümmend läinud passiivmaja tehnoloogia arendamisele erinevates firmades. See on konkurentsitult kõige populaarsem suund, kuhu innovatsiooniosaku toetust üldse jagatud. Võib isegi öelda, et tegu on omalaadse passiivmaja buumiga.

Reeglina on sellised toetused jäänud 3195 euro juurde, mis vanas rahas teeb täpselt 50 000 krooni ehk minimaalse innovatsioonosaku suuruse. Firmade spekter, kes passiivmaja tehnoloogia arendamiseks innovatsiooniosaku saanud, on lai. Nende seas on näiteks ehitusfirmad nagu Espak Ehitustööd, Rispeto, Roffi või siis arhitektuuribüroo Arhitektrum, arhitektuuribüroo Mai Šein, arhitektuuribüroo Sammas, aga ka terve hulk konsultatsioonide, projekteerimise ja sisekujundusega tegelevaid ettevõtteid. See rida on nii pikk, et võikski loetlema jääda.

Kui asja natuke lähemalt vaadata, selgub passiivmaja hiljutise buumi taga on sisuliselt üks ettevõte – Tartu Ülikooli spin-off-osaühing PassiveHouse. Nimelt korraldas see firma novembris kümnepäevase passiivmaja projekteerimise intensiivkursuse. Lektorid pärinesid nii Saksmaalt kui ka Austriast, aga esinesid ka Eesti enda Tõnu Mauring ning Jaanus Hallik. Just sellele kursusele need innovatsiooniosaku toetused läksid. Näiteks Elar Lomp arhitektuuribüroost Arhitektrum ütleb, et PassiveHouse’i töötajad on vanad

tuttavad: „Ühel päeval tuli lihtsalt Skype’is juttu, et näe meil on selline kursus ja seal on veel vabu kohti, kas tahate osaleda?”

Nii sai ka Arhitektrum innovatsiooniosaku toetuse kursusel osalemiseks.

Sarnast kogemust väljendab ka osaühingu Roffi juht Andrus Needo: „Passiivmaja on kuum teema ja PassiveHouse’i inimesed on selle ala kõige paremad asjatundjad Eestis. Kursusel oli palju arhitekte, ehitajaid ja projekteerijaid.” Kõik osalejad ka kiidavad antud kursust, et väga hästi läbi viidud ja väga hästi korraldatud. Selles pole kindlasti ka kahtlust, sest Tõnu Mauring on kahtlemata passiivmaja tehnoloogia kõige parem asjatundja Eestis. Ometi võib kõrvaltvaatajal tekkida küsimus, kas innovatsiooniosak ikka on see meede, mille abil toetada ühe konsultatsioonifirma äri lühikese aja jooksul vanas rahas rohkem kui poole miljoni krooniga? Innovatsiooniosaku omapära on ju selles, et kui raha taotleb üks firma, siis tegelikult läheb raha kolmandale osapoolele. Antud juhul näitab EAS-i koostatud andmebaas väga paljusid erinevaid ettevõtteid, kes saanud toetust passiivmaja tehnoloogia arendamiseks, sisuliselt on see raha aga läinud mujale – osaühingule PassiveHouse.

EAS ise jääb esimese hooga kommentaarides napiks. Kõigepealt öeldakse, et Euroopa Liidu direktiivid näevad ette, et 2020. aastast alates ehitatavad hooned peavad vastama energiasäästu kriteeriumitele (hoonete energiakulu kuni 20 kilovatt-tundi ruutmeetri kohta aastas).

Seejärel lisatakse, et kompetentsi oman-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

toetused

Arhiiv

damiseks kasutavad Eesti ettevõtted ühe võimalusena EAS-i innovatsiooniosakute meedet ja ostetakse teenuse arendamise teenust Tartu Ülikoolist. Kui jutt käib Tartu Ülikoolist, siis tegelikult ikkagi osaühingust PassiveHouse. Kas antud juhul on siis aga tegu ühe ettevõtte konsultatsiooniäri toetamisega ja on see ikka päris õige viis kuidas innoosakut kasutada? Selle küsimuse peale jääb EAS-i kommunikatsioonispetsialist Jürg Samel mõtlikuks: „See on selline hinnanguline osa, millele ma ei tahaks vastata.” Üks võimalik seletus on muidugi ka see, et EAS lihtsalt ei saa keelduda antud juhul innovatsiooniosaku toetust anda. Näiteks, kui juba ühele ettevõttele anda antud konverentsil osalemiseks toetuse, siis on loodud pretsedent ja puudub põhjus järgmisele eitavalt vastata.

Jürg Samel tunnistab, et selline loogika võib vahel tõesti kehtida.

Kommentaar Ilmar Pralla, EAS-i innovatsiooni divisjoni direktor Näiteid Eesti passiivmajadest: eramu Jõelähtmes

Raha läheb Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudile, mitte erafirmale. Kuidas see raha täpselt seal edasi liigub, kui läheb näiteks erafirmale, kes koolitust teeb, siis peab seda täpsemalt vaatama. Ma ei oska seda kommenteerida.

Teiseks, me ei maksa innovatsiooniosaku toetust üldisele koolitusele.

Iga firma, kes sellel koolitusel osaleb (ja toetust saab), peab saama nõu ikkagi konkreetse projekti kohta. Ma ei ole veel näinud selle viimase novembris toimunud koolituse tagasiside raporteid, kui aga on lihtsalt koolitus, siis me raha välja ei maksa.

Valga lasteaed Kaseke detsember 2011

Kolmandaks, novembris läks tõesti väga palju innovatsiooniosaku toetust passiivmaja tehnoloogia arendamisele, aga passiivmaja buum on tegelikult palju suurem ja ka varem on sellistele asjadele innoosaku toetust jagatud. Kui vaadata kõiki innovatsiooniosaku toetusi, siis passiivmaja tehnoloogia on kindlasti kõige populaarsem ja enam kasutatud projekt, mis toetust saanud.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

29

30

infobaasid

Autor: Indrek Petersoo, Ericsson Eesti

• Foto:

iStockphoto

Avatud andmed muudavad Eesti IKT-valdkonna aastakonverents „Visioonist lahenduseni 2011” jõudis järeldusele, et andmete avalikustamine teeniks ühtaegu nii riigi kui ka ettevõtjate huve ning muudaks uudsete teenuste näol ühiskonda paremaks. „Põhiküsimus seisneb selles, kas kõik andmed on rahva omad või seda ainult mingi piirini. Kus asub piir? Konverentsil jõudsime järeldusele, et avatud andmetega riigi kodanik on rikkam ning tema konkurentsivõime kõrgem. Ta teab vastuseid küsimustele, mis varem tundusid ulmena,” teeb konverentsi modereerinud Daniel Vaarik teemast lühikokkuvõtte.

andmete kategoriseerimises – milliste tunnuste põhjal oleks kõige otstarbekam andmeid omavahel seostada ja kes seda peaks tegema? Lisaks väidab teadlane, et hetkel Eesti suurtes infosüsteemides sisalduvast infost on ligi 80 protsenti avalike andmete seisukohast üleliigne. Seevastu 90 protsenti olemasolevatest andmetest ei ole oma olemuselt delikaatsed ja võiksid kuuluda avalikustamisele.

Riigil enam kui 200 infokogumit

Tartu Ülikooli Arvutiteaduste Instituudi vanemteadur Peep Küngas liigitab olemasolevad andmed kolme kategooriasse – isikutega seotud informatsioon, konfidentsiaalsuspiirangutega kaitstud teave ja ülejäänud andmed. Kui kahe esimese andmerühma avalikustamine ei ole arusaadavalt võimalik, siis kolmanda kategooria ehk open data vabalt kättesaadavaks muutmine lihtsustaks oluliselt igapäevaseid tegemisi. „Andmete avalikustamise initsiatiiv sai hoo sisse 2008. aastal USA-s. Tänaseks on ameeriklased avalikustanud enam kui 300 000 erinevat andmekogu. Indias loodi meie x-teega sarnanev lahendus riiklikuks kasutamiseks. Eestis tuleks tagada andmete üldine kättesaadavus ning luua nende põhjal innovatiivseid teenuseid,” arvab Küngas.

Riigi Infosüsteemi Haldussüsteemi (RIHA) statistika kohaselt on riigil 208 andmebaasi, nagu maainfosüsteem, äriregister, rahvastikuregister, pensionikindlustuse register, kindlustatud isikute register, aadressandmete süsteem ja nii edasi. Lisaks sisaldub palju olulist teavet kohalike omavalitsuste infosüsteemides. Ainuüksi X-tee portaalis sisalduvad teenused baseeruvad ligi 90 erineval andmekogul.

Küngase hinnangul seisneb avalike andmete väljapakkumise võtmeküsimus

Määravad kättesaadavus, kasutatavus ja kvaliteet

Konverentsil esinejad jõudsid ühisele seisukohale, et andmete avalikustamise teostamine ei ole ainult riigi kohustus. Projekti peaksid olema kaasatud ka eraettevõtted ja erinevad huvigrupid. Ka kulud peaksid olema jaotatud kõikide asjaosaliste vahel.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ning Gartner/MarketVisio analüüsi tulemuste kohaselt tuleks Eestis open data puhul lähtuda kolmest peamisest printsiibist. Eelkõige peaksid avalikustatud andmed võimaldama laialdast kasutust ja olema vajadusepõhised. Lisaks on oluline avalikke andmeid haldava ja kõikidele soovijatele võrdsetel alustel pakkuva organisatsiooni loomine. Open data eest tasu küsimine ei peaks olema algselt projekti sisse planeeritud, ehkki vajaduse korral võib see kõne alla tulla. Andmete avalikuks muutmise peamised kasutegurid oleksid sotsiaalne tulu paremate teenuste näol, innovaatilisus, protsesside automatiseerimine ja lihtsustamine ning riigi kodanikelt pideva tagasiside saamine.

Dateli arendusjuhi Villem Alano hinnangul võib Eestis andmete kättesaadavuse hetkeolukorda pidada üldjoontes heaks. „Peaaegu kõikidel peamistel andmestikel on loodud mõni avalik teenus. Üldise andmete avaldamise kasulikkuse määravad eelkõige

kolm tegurit – andmete kättesaadavus, kasutatavus ja kvaliteet,” ütleb Alango. „Andmete omamine toob alati kaasa kulu,” lisab Regio müügijuht Tanel Ilves. „Seetõttu ongi oluline, et avatud andmete põhjal loodud teenused tekitavad lisaväärtust. Kui ühendada erinevates andmebaasides sisalduv teave ning anda üksteisele

Andmete avaldamise kasulikkuse määravad eelkõige kolm tegurit – andmete kättesaadavus, kasutatavus ja kvaliteet.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

infobaasid

ühiskonna paremaks Täna on andmete omanikud pigem kahtlustavad ega soovi kogutud infot kellegagi jagada.

16987294 16613420 17708667

Microsofti avatud tarkvara evangelist Mark Gayler toob välja mujal maailmas loodud huvitavaid lahendusi, kus on ühendatud riiklik andmebaas ja elanikelt saadav tagasiside. Näiteks San Franciscos saavad linnakodanikud rakenduse OPEN311 abil kaardistada linnas esinevaid mittekriitilise iseloomuga lahendamist vajavaid juhtumeid, nagu auk tänavasillutises või murdunud puu. Sarnasel põhimõttel kogub EU Eye on Earth teavet loodusnähtuste ja ilmaolude kohta maailma eri paikades, Emitter jälgib pidevalt suuremate saasteallikate toimimist ja kontrollib hetkeolukorda.

VALITSUSE 8 OPEN DATA PRINTSIIPI

välja olulist infot, siis saaks edaspidi vältida absurdseid olukordi, kus värskelt remonditud tänavat lapitakse lühikese aja jooksul mitu korda, kuna nii side-, vee-, gaasi- kui soojusettevõte teostavad erinevatel aegadel hooldustöid.”

Andmete omanikud peavad õppima usaldama

Avatud andmete puudus ja piiratus on probleemiks kogu maailmas. „Näiteks veebipoest ostes tuleb esmalt sisestada oma põhiandmed ja see võtab üksjagu aega.

Statistika näitab, et koguni 70 protsenti kasutajatest loobuvad seetõttu tehingust ja lahkuvad poest. Heaks lahenduseks võiks olla võimalus täita ühe nupulevajutusega automaatselt nõutavad väljad olemasolevate andmebaaside abil. Seejuures tekib küsimus, kuidas edastada vajalikud andmed detsember 2011

ilma privaatsust ohustamata? Vastuseks on tark avatus ehk mõistlikus ulatuses andmete avalikuks tegemine,” selgitab Alcatel Lucentis strateegiliste klientidega tegelev Edmond Osstyn.

Ericssoni analüüsi kohaselt peaks juba üheksa aasta möödudes kogu maailmas olema 50 miljardit võrku ühendatud seadet ja mõistagi mõjutavad need vahetult inimeste igapäevaelu, luues arvestatava hulga uusi andmekogumeid, mille puhul tekib kohe küsimus andmete kuuluvuse kohta. „Täna on andmete omanikud pigem kahtlustavad ega soovi kogutud infot kellegagi jagada. Seetõttu tuleks ehitada usaldust andmetealaseks koostööks erinevate organisatsioonide vahel. Vastasel korral ei võida keegi,” leiab konverentsil kõnelenud Ericssoni tooteportfelli juht Gunnar Wranne.

•• Terviklik – avalikustada kõik andmed, mis pole isikupõhised ega konfidentsiaalsed •• Algallikast – andmed kogutakse eelneva töötluseta, säilitatakse originaalkuju ja detailsus •• Ajakohane – andmed avaldatakse võimalikult kiirelt •• Kättesaadav – võimalikult lai kasutajaskond ja erinevad eesmärgid •• Masinloetav – andmed olgu automaatselt töödeldavad •• Mittediskrimineeriv – andmed avalikult esitatud, pole vaja eraldi taotleda juurdepääsu •• Vabu standardeid kasutav – andmed vabas formaadis ja kõigile kättesaadavad •• Vaba litsentsiga – mõistlikud privaatsus- ja turvalisuspiirangud, puudub autoriõigus, patent, ärisaladus vms Eesti innovatsiooniajakiri HEI

31

32

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Autor: Martin Gayford, Bloomberg Newsi kunstikriitik • Foto: Reuters, internet

Vaimusilm Pikka aega eeskätt tehnoloogia valda süvenenud kunstnik David Hockney uurib uut kunstimeediumi, mis kasutab kõrglahutuskaameraid, ekraane, tarkvara ja liikuvaid pilte, et jäädvustada nägemiskogemust. Tõlge ajakirjast MIT Technology Review.

Ü

ks teie põhiväiteid, ütlen briti kunstnikule David Hockneyle, kõlab nii, et alati leidub midagi enamat, mida näha, kõikjal, kogu aeg. „Jah,” vastab ta energiliselt. „Leidub palju enamat, mida näha.” Me istume tema ruumikas majas vaikses Yorkshire’i rannikulinnas Bridlingtonis. Meie ees on uudne meedium, värsket sorti liikuv pilt – täiesti uus viis maailma vaatamiseks –, mille kallal Hockney on töötanud mitu viimast aastat.

Me vaatame 18 ekraani, mis näitavad kõrglahutuspilte, mille on jäädvustanud üheksa kaamerat. Iga kaamera filmis erineva nurga alt ja osaliselt erinesid ka nende säriajad. Mõnel juhul filmiti mõnesekundilise vahega, nii et vaataja näeb ühel ajal erinevaid ajahetki. Tulemuseks on liikuv kollaaž, vaatepilt, nagu seda varem nähtud pole. Aga see, millele kaamerad suunati, on nii tavaline, et enamik meist sõidaks sellest mööda seda vaevalt märgateski.

Hetkel näitavad 18 ekraani aeglast liikumist mööda maateed. Me näeme rohuliike, lilli ja taimi väga lähedalt ning veidi erineva vaatenurga alt. Üheksa ekraani paremal näitavad viitajaga pilte, mida vasakul just nähti. Efekt meenutab veidi keskaegset tapeeti või Jan van Eycki 15. sajandi maali paradiisist, aga on ka kuidagi uudne. „Palju inimesi ei teaks Eedeni aia keskpunktis seistes, kus nad on,” ütleb Hockney.

Mitme liikuva pildi omadused on täiesti erinevad projitseeritud filmi omast. Üksik ekraan suunab teie tähelepanu; te vaatate sinna, kuhu kaamera oli osutatud. Mitme ekraani puhul valite, kuhu liikuda. Ja mida lähemale liigute üksikule kõrglahutuspildile, seda rohkem te näete.

„Norman ütles, et see on 21. sajandi versioon Düreri „Suurest murumättast”,” sõnab Hockney. „Normani” all peab ta silmas Norman Rosenthali, Londoni Kuningliku Akadeemia endist näituste sekretäri ja üht rahvusvahelise nüüdiskunsti maailma nurgakivisid.

Võrdlus on intrigeeriv. Albrecht Düreri 1503. aasta pilt (saksa keeles „Das große Rasenstück”) oli äärmiselt originaalne töö.

Dürer kasutas tolleaegset meediat – vesivärve, pliiatsit, tinti – millekski enneolematuks: kujutamaks suure täpsusega väikest lõigukest metsikust, kaootilisest loodusest. Ta paljastas midagi, mis oli alati seal, kuid mida ei olnud kunagi säärase selgusega nähtud. Hockney, 2011. aastal, teeb sama tööd, rakendades oma hetke vahendeid: kõrglahutuskaameraid ja ekraani, arvutitarkvara. Loomulikult on ka Hockney maalija – tegelikult meenutab tema 18 ekraanist võrgustik, mida hoiavad töös seitse Mac Pro arvutit, suuresti mõnd tema mitmest lõuendist koosnevat õlimaali. Selle vahega, muidugi, et igal lõuendil pilt liigub.

Üksik ekraan suunab teie tähelepanu; te vaatate sinna, kuhu kaamera oli osutatud.

Mitme ekraani puhul valite, kuhu liikuda.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

Hockney võrdleb seda protsessi joonistamisega. Tema jaoks ei seisne joonistamine ainult mingi vahendiga joonte tõmbamises; põhimõtteliselt on tegu kolmemõõtmelisest ruumist kahemõõtmelise pildi tegemisega. Ta väidab, et sama kehtib fotode ühendamisel kollaažiks ja ka üksiku foto töötlemisel. Hockney kurdab, et tänapäeva meedia on täis halvasti joonistatud (st photoshop’itud) fotosid.

Metstaimed tee ääres on ainult üks teema. Hulk teisi filme jälgivad hooaegade vaheldumist vaikses Inglismaa nurgakeses, kus Hockney veedab praegu palju aega.

Needki näitavad midagi, mis on sajandeid vanu (neli aastaaega olid keskaegsete tunniraamatute teema), aga vimkaga, mille tegi võimalikuks alles väga hiljuti kättesaadavaks muutunud tehnoloogia.

Need annavad õppetunni võpatamapanevatest muutustest taimestikus, valguse tugevuses ja varjumustrites, mis toimuvad mõne kuuga. Vasakpoolsetel ekraanidel paistab näiteks sõit mööda maateed varakevadel, parempoolsetel sama teekond täpselt samal kiirusel mööda samadest puudest, põldudest ja põõsastest südasuvel: sama, kuid täiesti teistsugune. Kuna tegelikult on võimatu sõita teed mööda absoluutselt sama kiirusega kevadel, suvel ja talvel, saavutatakse nende pildiridade täpne sünkroniseerimine redigeerimise abil. „Kuna oleme teinud asju erinevatel aastaaegadel,” nagu Wilkinson seda väljendab, „kaardistame aja uuesti, et saada nad üheaegselt samasse kohta igas filmis.”

Kaamerasilm Mõni võrdleb Hockney mitmeekraanilisi filme Albrecht Düreri teosega "Suur murumätas"

Hockney tehnoloogiaassistent, Jonathan Wilkinson, selgitab, kuidas see 21. sajandi meedium töötab. „Me kasutame üheksat Canon 5D Mark II kaamerat rakisel, mille oleme ise teinud, kinnitatuna sõidukile – kas pakiruumile või küljele. Need on ühendatud üheksa monitoriga. Mina panen selle üles, Davidi juhendite järgi, et moodustada plokk. Sel hetkel otsustame iga kaamera fookuskauguse ja säriaja. Neil on motoriseeritud pead, millega saame kaameraid liikumise pealt suunata, kui oleme asja käima saanud. On kaugjuhtimissüsteem, mida ta saab kasutada autost.” detsember 2011

„Palju inimesi on mulle öelnud,” märgib Hockney, „et enne nende filmide nägemist ei suutnud nad kujutada, et üheksa kaamerat suudaks teha asju, milleks üks võimeline pole. Kui nad neid näevad, nad mõistavad. See näitab palju enamat; lihtsalt on palju enamat näha. Näib, et suudate peaaegu isegi näha neilt ekraanidelt rohkem kui ise seal olles. Kõik on fookuses, seega vaatate midagi väga komplitseeritut, aga uskumatu selgusega.” Omal moel on tegu mitmekordistamisega: üheksa kaamerat näeb mitu korda rohkem kui üks.

Veelgi enam, Hockney usub, et tema mitmeekraanilised videokollaažid on tavafilmimisest lähemal tegelikule inimnägemise kogemusele: „Me sunnime teid vaa-

tama, sest te peate kõiki vaatama ja seda tehes märkate kõiki erinevaid tekstuure igal ekraanil. Asi seisneb selles, et üks kaamera ei näita teile nii palju.”

Võiks öelda, et Hockney kasutab kaameraid kaamera piiratuse paljastamiseks.

Filmid on tulemuseks kümnendipikkustele mõtisklustele vanade kunstiliikide – maalimise ja joonistamise – rollist maailmas, mida domineerivad kiiresti arenevad fotograafiline ja elektrooniline meedia.

Praeguseks 74-aastane Hockney sündis Bradfordis, Yorkshire’i teises otsas, 1937. aastal. Algusest peale oli selge, et ta on erakordselt andekas visandaja. Tegelikult kuulub ta ühte viimastest kunstnikepõlvkondadest, kes sai põhjaliku koolituse visandamise alal, enne kui kunstiharidus 1960-ndate lõpul muutus.

Hockney alustas fotode kasutamist maalide põhjana 1960-ndate lõpul. Kuid ta muutus rahulolematuks suunaga, kuhu liikus tema töö, millest osa kaldus fotorealismi suunas. 1980-ndateks juhtis ta isiklikku uurimisprogrammi pildi- ja fotograafilise ruumi olemusse. Ta hakkas kaaluma ideed, et see, mida kaamera näeb, ja mida silm näeb, on mõnel moel põhimõtteliselt erinevad. „Enamik inimesi tunneb, et maailm näeb välja nagu foto,” ütleb ta. „Ma olen alati eeldanud, et foto on peaaegu õige, kuid see väheke, mis mööda läheb, läheb mööda terve miili jagu. See on see, mida mina koban.”

Kaamera vaatab läbi ühe objektiivi; meie vaatame – enamik meist, vähemalt enamiku ajast – läbi kahe silma. Lisaks me ei vaata lihtsalt stseeni väljastpoolt; me oleme alati selle sees. Inimesed, võiks öelda, on bioloogilised tunnetusmasinad, asudes lõpmatult keerukas kolmemõõtmelises keskkonnas. See, mida subjektiivselt näeme, on alati seotud sellega, millest oleme huvitatud. Või, nagu kõlab Hockney epigramm: „Silm on ühendatud mõistusega.”

Varastel 1980-ndatel alustas Hockney sarja komposiit- või kollaažpilte, mis koosnesid Polaroid-fotode mosaiigist, sealhulgas „Lõuna Briti saatkonnas Tokyos, 16. veebr 1983” ja mitu versiooni „Pirniõite kiirteest” (1986). Need olid mitte ühe, vaid kümnete vaatenurkadega teosed, esitledes – väidaks Hockney – esindust maaEesti innovatsiooniajakiri HEI

33

34

MIT TECHNOLOGY REVIEW

ilmast, mis on lähemal inimkogemusele kui üksik foto. (Nagu ta täna samastab oma mitmeekraanilisi filme joonistusega, liigitas ta need Polaroid-kollaažid pigem joonistuste kui fotode hulka.) Tollal tahtis ta teha liikuvaid mitme vaatenurgaga pilte – ja valmistas teledokumentaalfilmi tarbeks ühe –, kuid protsess oli eemalepeletavalt keerukas ja kulukas. Alles mõnel viimasel aastal on muutunud kättesaadavaks tehnoloogia, mis lubab tal teha seda omaenda stuudiomeeskonnaga ja detailirikka kvaliteediga.

Sellele pühendumise, mis rolli mängivad kunsti tegemisel objektiivid, teiseks tulemuseks oli tema raamat „Secret Knowledge” (2001). Selles väitis Hockney, et Lääne kunsti oli objektiivivaade mõjutanud sajandeid enne fotograafia ametlikku sündi 1839. aastal. Pikalt oli teada, et kunstnikud olid kasutanud camera obscura’t – põhimõtteliselt filmita kaamerat, mis oli olemas nii kaasaskantavas kui ka toasuuruses versioonis (nii Canaletto kui ka Joshua Reynolds omasid neist esimest). Aga kui tavapärane kunstiajalugu kippus selle rolli minimeerima, Hockney maksimeeris seda.

Renessanss- või barokkajastu kunstnik

võinuks rakendada kaamerapilti mitmel moel. Canaletto jaoks oli pildi paberile kopeerimine ilmselt mugav viis arhitektuuriliste detailide märkamiseks (temalt on säilinud sellised joonised, reetliku kopeerjoonega). Kuid teised kunstnikud võinuks õppida sellest, kuidas camera obscura lihtsustab valgust ja varje kahemõõtmelisele pinnale. Leidub veenvaid sarnasusi selliste projektsioonide ja 17. sajandi maalide vahel. Kui olete kord neid näinud, siis on raske uskuda, et Caravaggio, van Dyck ja Hollandi vaikelu-maalijad ei olnud vaadanud läbi camera obscura.

Kuid alati on olnud joonistamise ja maalimise mooduseid, mis ei jäljenda kaameraid. Hockney meenutab meile, et näiteks Kaug-Ida kunstis ei ole renessanssi-stiilis ainsa pagupunktiga perspektiive ega varje. Neist esimene on ühe objektiiviga vaate optiline omadus; teised tekivad tugevast valgustusest, mida kaamerad kipuvad vajama.

Hockney jaoks on põhiiva selles, et kogu kunst põhineb tehnoloogial.

Hockney üheksaekraanilistest filmidest värskeim vändati tema hiiglaslikus ja valgusküllases Bridlingtoni stuudios. Nad näevad välja kui tummkomöödiate ja Hiina käsikirjade ristand, täidetud iseloomuliku ulatuse hämmastavalt küllastunud värvidega – kuna nii kaameratele kui ka valguse uputusele läbi katuses olevate akende – ilma varjudeta.

Kunst kui tehnoloogia

Hockney lähenemise meeltülendav iva seisneb selles, et see laiendab kunstiajaloo ühtseks ülevaateks piltidest, igasugustest piltidest – käsitsi tehtutest, fotograafilistest, kinematograafilistest, televisuaalsetest. Kõik on sama loo osad.

Ta on näiteks väga huvitatud filmidest (lõppude lõpuks, enne Yorkshire’i tööle tulemist 2000. aastal elas ta kolm aastakümmet Los Angeleses, mida ta endiselt hüüab oma baasiks).

Hockney jaoks on põhiiva selles, et kogu kunst põhineb tehnoloogial. Pintsel, nagu ta ütleb, on tehnoloogiline seade.

Ja värv, kümneid tuhandeid aastaid vanu leiutis, suudab endiselt pakkuda värvi intensiivsust, milletaolist ei suuda ükski ekraan ega trükimasin.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT TECHNOLOGY REVIEW

David Hockney on kollaažtehnikat ka oma maalides laialt kasutanud.

Kuigi joonistamine ise on väga vana inimtegevus – põlvnedes vähemalt eelajaloolistest koopamaalingutest Edela-Prantsusmaal –, on Hockney olnud meister kasutama uut tehnoloogiat joonistamiseks.

1980-ndatel kasutas ta kunsti tegemiseks varajasi paljundusmasinaid ja faksiseadmeid. Faksi kasutades levitas ta kunsti telefoni teel; paljundusmasinaga tegi ta väljaprinte, mida paradoksaalsel kombel ei saanud paljundada (kui teha sügavmusta, lastes paberi neli korda läbi koopiamasina, ei saa seda üheainsa paljunduskorraga kopeerida).

Viimase kolme aasta vältel on teda huvitanud võimalused joonistada kõigepealt iPhone’iga ja seejärel – niipea kui see välja ilmus – iPadiga. Ta proovis arvutijoonistamise varasemaid vorme, kuid leidis, et need on praktiliseks kasutamiseks liiga aeglased. Nüüd on iPad, pluss rakendus nimega Brushes, tema valitud meediumiks. Ta kasutab seda elektroonilise visandimärkmikuna; see on tal alati kaasas.

Pidev voog iPhone’i ja iPadi joonistusi – lahtise käega, vabad, eksperimentaalsed ja intiimsed – maanduvad, mõnikord iga päev, tema sõprade ja tuttavate epostkastidesse. Enam kui 200 on praegu minu omas. Nad moodustavad visuaalse detsember 2011

Kõik Hockney tööd ja mõtted on pühendatud väitele, et alati on meid ümbritsevas maailmas midagi enamat näha. päeviku, salvestades vaatepilte, mis langevad Hockney silmade alla, kui ta liigub läbi oma päeva: vaade tema magamistoa aknast koidikul, köögivalamu, kohvitass, küünal põlemas õhtul. Nende vaatamine annab vihjeid, kus Hockney on, kuidas ta end tunneb ja milline on parajasti ilm IdaYorkshire’is.

Hiljuti on ta hakanud Brushesi abil valminud joonistusi suuremõõtmeliselt välja printima (see nõuab programmi, mis väldib piltide pikseldumist, mis muidu juhtuks).

Järgmise aasta algul peaks sari neid suuremõõtmelisi iPadi pilte täitma Kuningliku Akadeemia suurima galerii, kus toimub näitus Hockney uutest töödest, mis kujutavad neidsamu Yorkshire’i maastikke, mida ta filmib oma üheksa kaameraga ja maalib

õlis. Tema töö kõigis kolmes meedias on üksteisest sõltumatu. Maalid ja joonistused viisid filmideni ning filmid omakorda ärgitasid uutele suundadele maalides ja joonistustes.

Kõik Hockney tööd ja mõtted on pühendatud väitele, et alati on meid ümbritsevas maailmas midagi enamat näha. Kunst on moodus – võiks öelda, et komplekt tehnoloogiaid – piltide tegemiseks, nende ajas säilitamiseks ja ka meile asjade näitamiseks, millest me tavaliselt teadlikud ei ole.

Nende hulka võivad kuuluda jumalad, unenäod ja müüdid, aga ka hekid. „Kas me ei vaja inimesi, kes suudavad näha asju erinevatest vaatenurkadest?” küsib Hockney. „Palju kunstnikke ja igasuguseid kunstnikke. Nad vaatavad elu teisest vaatenurgast.” Igal juhul on see täpselt see, mida David Hockney teeb ja on alati teinud. Ning jah, me tõesti vajame seda.

Martin Gayfordi värskeim raamat on „A Bigger Message: Conversations with David Hockney” Autoriõigused 2011 Technology Review, Inc. Levitaja Tribune Media Services Eesti innovatsiooniajakiri HEI

35

36

VAADE HOMSESSE

Autor: Marge Paas, Tallinna Ülikooli kultuuride uuringu doktorant • Foto: internet

Tulevikukultuur(id) 20. sajandi fiktsiooniteooriad ja kirjandusžanrid pakkusid lugejale-vaatajale tõenäolisi pilte tuleviku inimestest, tuleviku ruumist ning isegi hüpoteese tuleviku ajast ja olemisest.

Fiktsiooni ja tegelikkuse kiivas suuresti loomulikult arvuti ja netinduse puhkemine igapäevakaaslaseks. Mida aga tulevikus kultuurilt tegelikult oodata tasub?

S

ellele, kas ja millisena täna näeme tulevikku ning kas üldse näeme, pani siinkirjutajat mõtlema 2011. aasta oktoobrikuu HEI numbris ilmunud intervjuu Alan N. Shapiroga, kes on end konkreetselt nimetanud futuroloogiks.

Kuigi ajaloos on hulk teadlasi, kirjanikke, kunstnikke ja teisigi end kas futuroloogiks või futuristiks kutsunud, ei tähenda see, et kõik saab ka teoks, mida peetakse võimalikuks tulevikus. Arvan siiski, et ei ole tarvilik rääkida tulevikust – sest eilnegi ja samuti tänane päev oli ka kunagi tulevik –, vaid kultuurist endast.

2019. aasta tulevik, aastakümneid tagasi orwellliku või dickliku kirjamehe sulest sündinu, kavandas meie kultuuri arenemist hüperlinnade kultuuriks. Filmikultuur esitab veel omalt poolt väljakutsed kirjandusteosele. Philip K. Dicki romaani „Kas androidid unistavad elektrilammastest” (1968) põhjal valminud film „Blade Runner” (1982) kuvab maailma, mis on antud masinate valdusesse.

Sireenid, tänavate neoontuled, võltsvalgus, tolm ja lõputu öö, millesse on maetud suurlinnade pilvelõhkujad. Taustal illustratsiooniks valgusreklaamid, lendmasinad, -autod. Tegelased, üheltpoolt inimesed, teiselt poolt mässumeelsed androidid. Filmis, mis välja tuli 1982. aastal, kõlas taustaks efektselt ambientmuusika, mis pidavat tulevikuühiskonnaga sobima, ning summutatud suurplaanid vahetusid inimrobotite suuremate ja väiksemate vormidega. Täpselt kaheksa aasta pärast novembris, kui tõelisust arvestada, peaks see kätte jõudma, kus üks android ajab teist taga ja maailm on kui üks city. Loomulikult ainsatki kultuurilist formatsiooni ei saa analüüsida üks-üheselt, kuid sellest klassikalisest teosest

saab hea tahtmise korral üht-teist välja tõlgendada siiski.

Semiootikud Marcel Danesi ja Paul Perron pakkusid välja ruumikoodid, mida me kultuuri uurides peaksime arvestama. Nendeks on avalikud, isiklikud ja pühad. Avalikud ruumikoodid on näiteks suhtluskeskkonnad, nagu erinevad virtuaalsed kogukonnad, foorumid, kommenteerimislahtrid ja nii edasi – eriti just täna, kus suhtluskultuur on teisenenud ja muutunud tegelikkusest virtuaalseks.

Isiklikud ruumikoodid seevastu on seotud ruumiga, milles me elame, liigume, eksisteerime. See on asum, milles me viibime. Samuti võib siia juurde pookida taas küberruumi. Toimub niinimetatud koodi kattuvus. Huvitav on aga kolmas ruumikood, mis on püha. Kas tulevikus püha tähendus hääbub, teiseneb või asendub? See ongi ehk pigem futuroloogi uurimisteema, kuid dominantsem on see kindlasti kui teised kaks. Alan N. Shapiro viitas juba mainitud intervjuus, et peaks olema olemas midagi, mis viiks inimesed endaga palju rohkem kokku holistlikul moel. Pühad ruumikoodid viitavad millegi „teise” olemusele ja omavad eelkõige metafüüsilisi dimensioone. Täna, kui 21., futusajand on käes, räägitakse inimese püüetest millegi teistsuguse, transtsendentaalse poole. Kultuurilises mõttes on see kindlasti üks märk, mida esitab tulevikukultuur täna ja homme.

Mitmetelgi kordadel olen arutlenud ja kirjutanud teemadel, mis käsitlevad uue meedia, eelkõige elektroonilise kultuuriga seonduvaid küsimusi. Samuti seekord sooviks tõsta esile, et me ei saa eirata sellist domineerivat kultuurivaldkonda, nagu seda on tehnoloogiline kultuur. Tä-

nases kultuuriruumis on küsimus, õigemini probleem – kas sajandeid kestnud traditsiooniline kunst hääbub tagaplaanile ja esile on kerkinud nüüdisaegne kunst, mis on vormilt elektrooniline, sisult aga poliitiline, sotsiaalne? Probleem nimelt tolle elektroonilise kultuuriruumi sees peitub selles, et ei mõisteta tegelikult kaasaegse digitaalse kunstiruumi olulisust ega suudeta aru saada kultuuri

Kuidas saab tehnoloogilist kultuuri hoida kultuuri mõiste raamides?

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

VAADE HOMSESSE

Filmis „Blade Runner“ kujutatakse tuleviku megapolist, nagu 1998. aasta teoses "Suurem Suur Kanjon"

olemusest. Tundub, et kõik, mis on uus ja innovaatiline, on huvitav ja kasulik.

Lävepakk, mida ületame, on teaduse ja tehnoloogia ning kultuuri puutepunkt, kus kohtuvad bioloogiline keha ja tehislik keha. Teame, et uus inimmudel on juba Aasias väljatöötatud – täpsemalt inimesesarnane robot. Tegu on just nimelt mudeliga, mis on suhteliselt sarnane mitte ainult välimuselt, vaid juba päris elusorganismile omaste tunnete, käitumiste, hoiakute ja muude programmiliste seisunditega. Keeleteadlased põrkaksid siinkohal kohe kokku küsimusega, kas peaksime kasutama ingliskeelse tõlke puhul selle uue post-humanismi puhul kesk-, mees- või naissugu? Kas ja kus on detsember 2011

Digitaalkultuur asustab olemasoleva füüsilise maailma ümber abstraktseks maailmaks.

piir? Kas üldse saab mingit piiritsooni olla seoses post-humanismiga? Inimloomus on juba selline, mis püüab välja mõelda, eksperimenteerida, valitseb tungiv soov, huvi, tahe millegi Teise järele. Teaduslikud rakendused on vaid eksperimentaalsuse vorm. Me ei hävita ega loo tegelikult midagi, peale tehislike mudelite. Küsimus

on hoopis milleski muus. Kuidas me suudame seda tehnoloogilist kultuuri hoida kultuuri mõiste raamides?

Ka terminoloogiliselt on see tehnoloogiline kultuur võõrastav. Kas pole neid kultuuri määratlusi liiga palju: tehnoloogiline kultuur, elektrooniline kultuur, digitaalkultuur, küberkultuur, biokultuur?

Tehnoloogilise kultuuri alla võib liigitada neid kõiki, sest tegemist on tehnoloogial põhineva kultuuriharuga. Väärteadmiste eiramiseks eristaksin kahte: tehnoloogilist kultuuri ja digitaalset kultuuri.

Tehnoloogiline lähtub otseselt tehnoloogiast ja kui analüüsida kunsti, võib sinna paigutada iga tehisliku installatsiooni, valguskunsti, masinatel ning muul tehnoEesti innovatsiooniajakiri HEI

37

38

VAADE HOMSESSE

ja muu sarnasega ning kolmas maailm on abstraktne maailm. Digitaalkultuur asustab olemasoleva füüsilise maailma ümber millekski muuks, abstraktseks maailmaks, millele viitas Popper oma kolmanda maailma teesis. Kultuuri-uuringu seisukohalt on hetkel nii-öelda kuumaks teemaks „Mis tunne on olla...?” ja „Kuidas muutub inimmõtlemine?” Kas see on innovaatiliste ja tehnoloogiliste lahenduste ohu märk? Kindlasti mitte. See on teema, mis varem või hiljem oleks tuleviku kultuuride puhul kindlasti esile kerkinud.

Probleem ehk seisneb eelkõige koopiakultuuris. Näiteks disainerid, kunstnikud ja teised praktikud kasutavad üldjuhul oma õpimeetodina just nimelt kopeerimist. Ideede ja mõtete puhul on tegemist tavaliselt ühe või teise jäljendusega varasemast. Disainerid hulguvad võrgukeskkonnas, kus pidevalt otsitakse mõtteid oma tulevaste tööde jaoks. Kõik rakendatud teosed on seega üksteise koopiad. Ühest ja teisest teosest kuvandub koopia teosest. Järelikult peitub terve praktikate mehhanism jäljendamises. Aga kus siin siis peitub originaalsus ja innovatsioon?

Kas siis võib öelda, et näiteks Philipsi tehnoloogial baseeruv kantavaid tehnoloogiaid edastav digikleit ei olegi innovaatiline lahendus, vaid koopia koopiast?

Koopiate tegemist ei saa käsitleda negatiivse maailmakogemusena, uus meedia ongi niinimetatud jäljendusmeedia ning ideed ei saagi teoses vaadata kui ühtset ideed, vaid mutatsiooni algsest ideest, mis transformeerub uueks läbi vahetu uue kogemuse ja rakenduse. Peame vaatama funktsionaalsust erinevatest rakendustes, seda nii disainis kui ka tehnoloogilistes rakendustes.

Karl Popper sõnastas kolme maailma teooria

loogial põhinevat kultuuri. Digitaalne on seevastu seotud digitaaltehnoloogiaga ja eeldab otseselt arvuti või arvutivõrkude olemasolu. Tehnoloogiline kultuur kuulub aga materiaalse maailma alla.

Karl Popperi 1972. aastal sõnastatud kolme maailma teooria kohaselt koosneb maailm esiteks objektiivsetest materiaalsetest ja füüsilistest maailmadest; teine seevastu on ideedel põhinev maailm oma unistuste, mälestuste, mõtete, tunnete

Klassikaline kultuuritegemine ei ole kadunud kuhugi, eksisteerib tehnoloogilise kultuuri kõrval.

Kokkuvõttes, tehnoloogia on meie läänemaailmas nii omane ja me oleme ise selle osa, me peame õppima tunnetama seda keskkonda ja elama sellega kaasas. Klassikaline kultuuritegemine ei ole kadunud kuhugi, eksisteerib reaalselt kogu selle tehnoloogilise kultuuri kõrval.

Esmapilgul tundub kõik see „uus” kultuur ehk võõrastav, kuid analüüsides tuleb välja, et me moodustame selle kõigega ühe tervikruumi. Soovitusena kõigi ohumärkide ja tulevikukultuuride olemuse juurde tasub pöörata tähelepanu funktsionaalsusele, originaalsusele ning sellele, kuidas rakendada inimteadmisi inimhuvide seisukohast lähtudes.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

KAUAOODATUD RAAMAT EESTI FILMI ARMASTATUD SUURKUJUST!

512 lk, kõva köide Raamatus on üle 230 foto Tellimiseks helista telefonil 680 4444 või saada e-kiri aadressil klienditugi@lehed.ee.

Hind sisaldab postikulusid. Tellitud raamatud toimetatakse teieni 2–3 nädala jooksul pärast arve tasumist.

40

koolitus

Autor: Sirje Ustav, EAS-i innovatsiooni divisjoni arenduskonsultant • Fotod: erakogu

Põhja-Itaalia õppereis – kaheksa elaniku kohta üks ettevõte Vaatamata makromajanduslikele teadetele on Põhja-Itaalia Euroopa üks jõukamaid tootmispiirkondi ning tuntud oma väga kõrge ettevõtlusaktiivsuse poolest.

M

onza-Brianza piirkonnas on väidetavalt iga kaheksa elaniku kohta üks ettevõte – kõige suurem tihedus Euroopas. Novara piirkonnas on aga näiteks 500 000 elanikku ja 70 000 ettevõtet. Võrdluseks – Eestiski on uute äriregistrisse kantud ettevõtete arv viimastel aastatel kiiresti tõusnud ja ulatub juba ligi 160 000-ni. Ei saaks nagu kurta. Ettevõtete suurus, tulemuslikkus ja ambitsioonikus tahab siiski veel tublisti tagant tõukamist.

Hästi töötavaid ärimudeleid käis PõhjaItaalia ettevõtetes vaatamas EAS-i innovatsioonivõimekuse programmi raames grupp Eesti ettevõtjaid mitmetelt elualadelt. Lisaks tutvustasid meile oma ärimudeleid kohalikes Confartigianato’des (regionaalsed ettevõtjate ühendused) veel mitu Itaalia ettevõtjat.

Mõni näide. Liikuvate kaabliredelite tootja Brevetti Stendalto oli orienteerunud tooteinnovatsioonile – 8,5 protsenti käibest investeeriti tootearendustegevusse, et leida oma kliendisegmendile pidevalt täienevaid probleemilahendusi. Pereettevõtte müügikontoreid leiab koguni 32 riigist. Sootuks teistsugune lähenemine iseloomustab sisustustekstiilide vabrikut Enzodegli Angiuoni, kelle ärimudel toetub kliendisuhetele – koostööle disainerite

ja arhitektidega, kes on nende toodangu, mis 60 protsendi osas tugineb tellija soovidele, peamised soovitajad ja kasutajad.

Tipptasemel toodang liigub disainerite ja arhitektide vahendusel 80 protsendi ulatuses Itaaliast väljaspool asuvatesse hotellidesse, kinodesse, laevadesse, mööblitootjatele. Moekate spordirõivakollektsioonide tootja BasicNet.comi ärimudeli selgrooks on hoopiski IT-lahendusele tugineva infrastruktuuri arendamine ja haldamine, mis võimaldab müüki sooritada nii interneti, partnerite kui ka frantsiisi kaudu. Võib siis arvata, et ettevõtte töötajaskond moodustub suurest toatäiest IT-spetsialistidest ja 140 disainerist ning kogu tootmine on allhangitud. Õppereisi eesmärk oligi näha väga erinevaid, rahvusvaheliselt edukaid ärimudeleid, et ka meie niigi edu saavutanud ettevõtjad leiaksid uusi võimalusi ärimudeli arendamisel ja harjutaksid uute võimaluste otsimise ja äratundmise oma igapäevatöö osaks. Selleks sai appi võetud Alexander Osterwalderi kuulus ärimudeli lõuend, mis kõik olulised ärimudeli osad silma all hoiab ja uusi seoseid lihtsalt kaardistada aitab. Nii töötasid meie ettevõtjad õhtustel seminaridel nähtud-kuuldud ettevõttelugusid gruppides arutades ja lõuendile paigutades. Õppereisile eelneva ja järgne-

Õppereisi eesmärgiks oli näha väga erinevaid, rahvusvaheliselt edukaid ärimudeleid.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

koolitus

Koostöö on kahtlemata kõige kauem edu toonud ärimudel Itaalias.

vate kokkusaamiste raames püüame päid kokku panna ka osalevate Eesti ettevõtetele uute lahenduste otsimisel.

Nüüdisaegsete psühholoogide arvates kinnistub täiskasvanutel sedalaadi teooria, praktilise osaluse ja isikliku kogemuse sünergias uus teadmine kõige efektiivsemalt. Nii omandavad osalejad sedalaadi õppereisidel püsivama oskuse eristuvate ja konkurentsivõimeliste ärimudelite arendamiseks, mis on üks eeldusi ka toote või teenuse arendamise protsessis mittestandardsete lahenduste leidmiseks. detsember 2011

Ärimudeli innovatsiooni otsingud Põhja-Itaalias viisid Eesti ettevõtjad ka kahte Confartigianato’sse – Monza-Brianza ja Novara. Confartigianato’d on regionaalsed eraettevõtted – katusorganisatsioonid, mis on kohalike ettevõtete teenistuses, pakkudes neile kõikvõimalikke teenuseid ja esindust. Aitavad ettevõtet kogu arenguahela vältel, alustamisest kuni lõpetamiseni. Näiteks töötajatega seotud küsimused, koolitused, finantseerimine, elektrienergia pakkujate valik, serveri ja teiste IT-teenuste pakkumine. Katusorganisatsioonide juhatus koosneb liikmesettevõtete omanikest.

Ettevõtjate ühine tegutsemine laotus Põhja-Itaalias meie ette mitmes vormis.

Ka konsortsiumid on ettevõtete esindusorganisatsioonid, kes võtavad enda kanda enamasti väikeettevõtetest liikmete turundus-, brändiarendus- ja müügitegevuse, võimaldades liikmetele keskendumise oma põhitegevusele – tootmisele – ning teisalt osa saamise teenuste ostudel mastaabiefektist. Sellistesse organisatsioonidesse kuulumine on Itaalia väike-

ettevõtjate arvates pea ainus kindel pääs välisturgudele.

Koostöö on kahtlemata kõige kauem edu toonud ärimudel Itaalias. Kui Confartigianato’d on suuremad piirkondlikud organisatsioonid, siis konsortsium koondab enda alla sageli mõne kindla tuumkompetentsi. Nii nägime koostööd valdkondades, mis tuginesid sajandite pikkusele kohalikule traditsioonile – lõikeriistade tootmine Maniagos, klaasitootmine Muranos ja viiulite valmistamine Cremonas, kuhu olid hakanud lisanduma sama ala meistrid mujaltki maailmast.

Esile tuli riigi pikaajaline tööstus- ja põllumajandustootmise traditsioon kõrge kvaliteedi taotlemisel, kus Made in Italy on kahtlemata iga Itaalia ärimudeli väärtuspakkumise vältimatuks osaks.

Rohkem infot külastatud Itaalia ettevõtete kohta saab http://heaeestiidee.blogspot.com/ KOMMENTAAR Rene Arikas (BLRT Marketex): Saime päris hea ülevaate nende (Itaalia ettevõtete – toim) struktuurist, tegevusvaldkondadest, probleemidest ja edulugudest. Samal ajal sai loodud väga head kontaktid teiste õppereisil osalenud Eesti firmade võtmeisikutega, rääkida ühistest valukohtadest ning jagada kogemusi.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

41

42

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Autor: Eoin Whelan, Salvatore Parise, Jasper de Valk, Rick Aalbers • Fotod: Reuters

Töötajavõrgustike loomine avatud innovatsiooni tarbeks Väike hulk „ideeskaute” ja „ideekonnektoreid” omavad ebaproportsionaalselt suurt mõju edu saavutamisel avatud innovatsioonis. Tõlge ajakirjast MIT Sloan Management Review.

E

oin Whelan on infohalduse lektor Limericki Ülikooli Kemmy Ärikõrgkoolis Limerickis Iirimaal. Salvatore Parise on infosüsteemide dotsent Babsoni Kolledžis Walthamis Massachusettsi osariigis. Jasper de Valk on nõustaja VODW-s Leusdenis Hollandis. Rick Aalbers on juhtivtöötaja Deloitte Consulting Amstelveenis ja teadur Gröningeni Ülikoolis Gröningenis Hollandis.

Ettevõtteid, nagu Procter & Gamble, Cisco Systems, Genzyme, General Electric ja Intel, kiidetakse sageli selle eest, et nad on saavutanud turuliidri positsiooni avatud innovatsiooni strateegiate kaudu. See tähendab, et tehnoloogilise teabe uurimise ja rakendamise abil, mis asus väljaspool nende enda teadus- ja arendusstruktuure, suutsid need ettevõtted edestada rivaale, kes toetusid suuresti majasisestele innovatsioonilahendustele.

Aga kuigi teised organisatsioonid püüavad nende teerajajate eeskuju järgida, näitab meie uurimus, et enamik neist ebaõnnestub, sest nad ei suuda kindlustada väliste ideede jõudmist inimesteni, kes neid kõige paremini ära kasutada suudaks. Seda on võimalik parandada. Tundes kaht liiki innovatsioonivahendajate – „ideeskautide” ja „ideekonnektorite” – rolle avatud innovatsiooni protsessis ning kasutades nende talente tõhusalt, võivad juhid kasvatada oluliselt välise teabe muundamist innovaatilisteks tulemusteks.

Võtame tarkvarafirma, mis keskendus multimeedia kliendikontakti keskuste tarbeks lahenduste arendamisele. Kuna tehnoloogiline muutus selles konkreetses vallas on äärmiselt kiire, peavad konkurendid pidevalt tuvastama ja integreerima välismaailmas sidetehnoloogia vallas tärkavaid arenguid. See ettevõte kaotas suure kliendi rivaalile peamiselt seetõttu, et konkurendi tootes olid täiuslikumad häälelahendused.

Oma töö käigus selles ettevõttes avastasime, et sellesama rivaali tootes olnud hääletuvastustehnoloogia oli firma üks tarkvarainsenere leidnud juba aasta varem. Kõnealune insener oli uue tehnoloogia avastanud ühe ülikooli labori veebisaidil avaldatud artiklist. Mõistes selle potentsiaali, juhtis ta kohe sellele oma tiimijuhi tähelepanu. Siiski ei arenenud see võimalus edasi. Mõistmaks, miks see idee ettevõtte enda T&A võrgustikus kuhugi ei jõudnud, kasutasime organisatsioonilise võrgustiku analüüsi (OVA), mis paljastas, et tiimijuht oli võrgustiku struktuuris perifeerne osaline.

Isegi kui ta tõesti soovinuks uut hääletuvastuslahendust rakendada, puudusid tal selle elluviimiseks usalduslikud isiklikud kontaktid. See ettevõte ebaõnnestus selles, milles tema rivaal ilmselgelt edu saavutas – kindlustamises, et väline idee jõudis võrgustikus õigesse punkti, kus seda sai hinnata ja lõpuks ära kasutada.

Ideeskaudid ja ideekonnektorid

T&A liidrid peavad mõtlema mitte ainult välismaailma kammimisele uute ja po-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Konnektori ülioluline roll Nii Tom kui ka Mike on ideeskaudid, kellel on hästi väljaarenenud teabe- ja sotsiaalvõrgustikud väljaspool oma ettevõtet, kuid piiratud võrgustikud selle sees. Kuna Mike on seotud Heleniga, organisatsioonis laialdaselt kontakte omava ideekonnektoriga, on välised ideed, mida tema märkab, arenenud Tomi omadest palju sagedamini ettevõtte jaoks kasulikeks protsessideks, toodeteks või teenusteks.

Teabeallikad

Ideeskaudid

Ideekonnektor T&A insenerid Ettevõtte piir

tentsiaalselt rakenduskõlblike ideede leidmiseks, vaid ka sellele, kuidas kindlustada, et need ideed jõuaks inimesteni, kes suudaks neid innovaatilisel moel rakendada. Organisatsioonid, mis on selles nutikad, investeerivad nii ideeskauti kui ka ideekonnektorisse. Teine ettevõte, kellega me koos töötasime, oli juhtiv osaline meditsiiniseadmete turul – täpsemalt oli meie kliendiks T&A üksus, mille ülesandeks oli ettevõtte sondisisestamise tehnoloogia täiustamine. Juhtkond mõistis, et oma liidrikoha säilitamiseks selles vallas on oluline tuvastada ja ära kasutada tärkavaid ideid sedavõrd erinevatel aladel, nagu elektroonika, farmaatsia ja plastitööstus. Siiski puudus ettevõttel selleks korralik struktuur. T&A direktori sõnul: „Teabevoog on meie osakonna vereringe, kuid see on meile nähtamatu. See kõik toimub mitteametlikult.”

OVA abil tegime kindlaks T&A üksuse võrgustiku kontaktid, mis edendavad avatud innovatsiooni. Diagrammil on välja toodud Tom ja Mike (ideeskaudid) ning Helen (ideekonnektor). Ideeskaudid, nagu

RFID lisamine pagasikonveieri tehnoloogiale andis võimaluse jälgida kõigi pagasitükkide asukohta nii reaalajas kui minevikus. Ja tõi tellimuse. detsember 2011

Ideeskautidel kipub olema väga vähe kontakte ettevõtte sees.

OVA: sotsiaalteadustest kohandatud mudel Organisatsioonilise võrgustiku analüüs (OVA) on süsteemne lähenemisviis ja meetodite komplekt uurimaks kontakte ja ressursivoogusid inimeste, meeskondade, osakondade ja isegi tervete organisatsioonide vahel. OVA vaatleb sotsiaalseid suhteid kui sõlmi ja linke, mida saab illustreerida visuaalselt ning matemaatiliselt. Nende meetodite abil saavad juhid ülevaate olemasolevatest võrgustikustruktuuridest ja suhtlemismustritest, mis on sageli teravas vastuolus sellega, mida nad ise usuvad või kuidas nad tahaks.

Kuigi OVA rakendamine juhtimise alal on suhteliselt värske areng, on sellel pikk ja rikkalik ajalugu, iseäranis sotsioloogia ja antropoloogia vallas. Suure osa sellest, mida praegu tunneme OVA-na, põhineb psühhoterapeut Jacob L. Moreno tööl, kes hakkas 1930-ndatel arendama „sotsiomeetriat”, et paljastada varjatud rühmastruktuurid, mis mõjutavad psühholoogilist heaolu. Juhtimise vallas on OVA osutunud tõhusaks liidritele ülevaate andmiseks, et aidata diagnoosida ja lahendada probleeme, mis sageli kahjustavad olulisi kollektiivse protsessi tulemusi, nagu organisatsioonistruktuur, otsustamine, jõudlus ja innovatsioon.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

43

44

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Kes millal särab Ideed ettevõtte seest ja väljast läbivad neli etappi, kuni väike hulk ideid lõpuks leiab innovaatilisel moel rakendamist. Skaudid on olulisemad varasemas järgus, tuvastades hulga lubavaid ideid, aga hilisemates astmetes siirdub rõhuasetus konnektorile. Kasutades oma teadmisi sisemisest võrgustikust, edendavad konnektorid kõige lubavamaid ideid neile, kes sobivad kõige paremini neid innovaatilise tulemuseni viima.

Välised ideed

Sisemised ideed

Skaut

Ideeloome

Konnektor

Valik

Tom ja Mike on avatud innovatsiooni protsessis üliolulised. Nad tegutsevad T&A üksuse antennina, mis on suunatud tärkavatele teadus- ja tehnoloogilistele arengutele, mida edastatakse kõikjalt maailmas.

Aga kuigi ideeskaudid on väga hästi ühendatud teabeallikatega väljaspool ettevõtet, oleme avastanud, et neil kipub olema väga vähe ühendusi ettevõttesiseselt.1 Ilma tõhusa sisese levitusvõrguta on nende panus avatud innovatsiooni strateegiasse piiratud.

Täpselt sellises olukorras asus Tom. Intervjuus selgitas ta, et saab oma skauditegevuse kaudu sageli teadlikuks tärkavatest tehnoloogiaarengutest, mis on ettevõttele potentsiaalselt väärtuslikud.

Kuigi ta püüab levitada sellist infot ise läbi sisevõrgustiku, tunnistas ta, et tema püüdlused sageli nurjuvad: T&A üksuses tema tuvastatud võimalusi ei kaaluta, veel vähem rakendata. Tomi levituskatsed seisnevad tavaliselt e-kirja saatmises umbes 20 kolleegile. Samas selgitasid tema T&A kolleegid, et kuna nad kannatavad „e-postkasti ülekoormuse” all, kustutatakse tavaliselt e-kiri, mis ei tundu

Teised võrgustiku liikmed

Difusioon

Innovaatiline tulemus

Rakendamine

otseselt neisse puutuv. Nii läheb Tomi ideeskauditegevus, kuigi ettevõtte jaoks eluliselt oluline, suuresti raisku, sest tal puudub tõhus levituskanal.

Võrrelge Tomi juhtumit Mike’iga. Nagu Tom, on ka Mike ideeskaut, kellel on ettevõtte sees vähe tugevaid kontakte. Nende kahe vaheline oluline erinevus seisneb aga selles, et Mike on ühenduses Heleniga – ideekonnektoriga, kelle on lai võrgustik koos oskusteabega, mida läheb vaja Mike’i hangitud tehnoloogilise info levitamiseks.

Konnektorid, nagu Helen, on ettevõtte sotsiaalvõrgustiku sõlmpunktiks, inimesed, kelle poole organisatsioonis kõik pöörduvad.2 Suur osa nende oskusteabest seisneb teadmises, kes mida teeb.

Kui nad kuulevad innovatsioonivõimalusest, konnektorid mitte ainult teavad, kes ettevõttes võiks kõige paremini ideed ära kasutada, vaid ka omavad sotsiaalset kapitali, mida läheb vaja võrgustiku kiireks rakendamiseks selle konkreetse ülesande lahendamisel.

Tegelikult suutis Helen anda meile värske näite võrgustikupõhisest avatud innovatsioonist praktikas. Oma skaudite-

gevuse kaudu oli Mike teada saanud uuest arengust ultraheli vallas, mida kasutatakse lennundustööstuses. Ta arutas tehnoloogiat Heleniga ja pärast kaalumist, kuidas T&A üksus sellest kasu võiks saada, teavitas too kaht kolleegi, kelle kohta ta teadis, et nood püüavad lahendada iseäranis keerukat probleemi: kuidas ühendada teatavaid meditsiinilisi plastmaterjale ilma kasutamata tavapäraseid vahendeid, nagu kuumus või liimid. Pärast uue ultraheli tehnoloogia kaalumist ja täiustamist suutsid nad arendada välja lahenduse ning on isegi oma innovatsioonile patendi taotlenud.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Ideekonnektori musternäide: Google’i asepresident Marissa Mayer (vasakult teine) New Yorgi balletiteatris lavastuse „Ocean’s Kingdom“ esietendusel koos moelooja Stella McCartney, näitlejatar Sarah Jessica Parker ja Jessica Seinfeldiga.

Tänapäeva ideeskaudid vajavad iseäranis toetust

Kuigi võrgustikuvahendajate olulisust innovatsiooniprotsessis on kaua tunnistatud, näitab meie uurimus, et nende profiil areneb tänu veebipõhiste sidetehnoloogiate edusammudele. Mõelgem sellele, kuidas innovatsioonivahendaja 30 aasta eest välja nägi. Reas mõjukates uurimustes, mis viidi läbi tolle aja juhtivates T&A keskustes, avastas MIT Sloani Juhtimiskõrgkooli professor Tom Allen väikse hulga T&A professionaalide olemasolu, kellel oli erakordne võrgustik nii oma ettevõtte sees kui ka sellest väljas.3 Need isikud tegutsesid väravana – sellest detsember 2011

ka Alleni termin „tehnoloogiline väravavaht” – kelle kaudu voolas teave tärkavatest teaduslikest ja tehnoloogilistest arengutest T&A osakonda ning selle kaudu. See tähendab, et nad tegutsesid nii ideeskaudi kui ka ideekonnektorina.

Tuleme tänasesse päeva, mil suure osa vajalikust infost saab hankida veebist. Ligikaudu 40 ideeskauti, keda oleme intervjueerinud, selgitasid, et veebiressursid – nagu foorumid, RSS-kanalid, erialablogid ja otsingumootoritulemused – on peamiseks vahendiks, mille kaudu nad hoiavad end kursis tärkavate tehnoloogiate ja erialatrendidega.

Tõepoolest, avastasime, et ideeskaudid kuulevad sellistest arengutest laias laastus kolm korda tõenäolisemalt veebi kaudu kui isikliku asutusevälise kontakti kaudu. See lihtne juurdepääs infoküllusele on sundinud tavapäraseid väravahoidjaid tegema nii spetsialiseerumise kui ka tööjaotuse abil.

Kui veebis on nii palju „sudu”, on tõeliselt uudsete ideede tuvastamine aeganõudev ja keerukas protsess, mis nõuab spetsialiseerunud ideeskaudi tähelepanu.

Aga kuigi veeb ja spetsialiseerunud ideeskaut on avatud innovatsiooniks vajalikud, neist ei piisa. Rohkem kui kunagi Eesti innovatsiooniajakiri HEI

45

46

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Innovatsioonivahendajate profiilid Kuna ideeskautidel ja ideekonnektoritel on avatud innovatsiooni saavutamisel erinevad kriitilise tähtsusega funktsioonid, on neile vajalikud omadused samuti erinevad Ideeskaut

Ideekonnektorid

Asjatundlikkus

•• Võime tuvastada kasulikke ideid väljaspoolt ettevõtet •• Sügav teabebaas konkreetses tehnoloogilises ruumis •• Tugevad analüütilised võimed •• Kõrge infotehnoloogiline kirjaoskus

•• Võime ühendada erinevaid kontseptsioone mõttekal moel •• Laiaulatuslik teabebaas, mis toetab uue info konteksti ja selle, kuidas see sobib olemasoleva teabega, mõistmist •• Võime tõlkida väline info kolleegidele mõistetavasse ja asjakohasesse keelde •• Mõjukas – suudab veenda teisi võrgustiku liikmeid vajalikke samme astuma

Ühised omadused

•• Lai võrgustik väljaspool ettevõtet •• Lühike kuni keskmine tööstaaž •• Kõrgema astme kraad erialases tehnoloogilises valdkonnas •• Siiras huvi oma eriala tärkavate trendidega kursis püsimiseks

•• Lai võrgustik ettevõtte sees •• Pikk tööstaaž •• Naudib teiste abistamist •• Omab kolleegide seas tehniliselt kompetentset mainet

Kuidas soodustada

•• Andke neile aega ümbritsevat maailma jälgida •• Julgustage neid ettevõttevälistel suhtlemisüritustel osalema •• Koolitage neid sotsiaalmeediatehnoloogiaid tõhusalt kasutama •• Rakendage OVA-d välise võrgustiku hindamiseks ja optimeerimiseks •• Hõlmake nad oma talendihaldusprogrammidesse ja tunnustage nende edu skauditöös

•• Julgustage nende suhtlemistegevust funktsiooniülestesse projektidesse kaasamise ja töö rotatsiooni (iseäranis värskelt palgatud konnektorite puhul) kaudu •• Ühendage nad ideeskaudiga, et kindlustada värskelt leitud ideede levik ettevõtte õigetesse osadesse •• Rakendage OVA-t, määramaks, kas nende sisevõrgustikes on kallutatust või katkestusi •• Hõlmake nad talendihaldusprogrammidesse ja tunnustage nende vahendajarolli – näiteks muutke sotsiaalsed graafikud avalikult kättesaadavaks

varem läheb ringi sulgemiseks vaja ka majasiseseid konnektoreid.

Võtame näiteks rõivatootja, kes oli hakanud otsima moe- ja tooteideid „rahvahanke” kaudu – lubanud tarbijatel postitada ideesid ja hinnata teiste ideesid ettevõtte veebilehel. Turundustöötaja tegutses skaudina, esitades tarbijatele spetsiifilisi küsimusi ja analüüsides nende vastuseid, nagu ka nende kommentaare ning hindeid läbi aja. Algselt pidas firma ettevõtmist tohutult edukaks paljalt lühikese aja jooksul saadud tuhandete kommentaaride põhjal. Ja turundustöötaja tegevust moesektoris tärkavate teemade, ettevõtte rõivaliini inimestele meeldivate ja mittemeeldivate osade tuvastamisel ning tarbijate suhtumise põhjal tootesoovituste tegemisel peeti heaks. Kuid selle turundustöötaja ning eri tootedivisjonide olulisemate mõjutajate ja otsustajate vahel oli vähe kontakte või need puudusid sootuks. Selle tagajärjel tekkis mitu probleemi. Kuna spetsialiseerunud skaut teadis vähe ettevõtte üldistest strateegilistest suundadest ja visioonidest, esitas ta sageli valesid küsimusi ning otsis infot ja lahendusi, mis ei olnud seotud firma kavatsustega. Teiseks, mitu soovitust, mida skaut tegi (nt uute moeliinide kiirem turu-

letoomine), lihtsalt ei olnud ettevõtte tegevuse ja tarnijatega seonduva logistika tõttu realistlikud. Lõpuks läks palju aega raisku seepärast, et väärtuslik info ei jõudnud õigete otsustajateni. Skaut suhtles inimestega nende ametinimetuste ja mitte nende võime põhjal langetada tooteotsuseid, mille tagajärjel mitut head ideed ei viidud kunagi ellu ning võimalused läksid kaotsi. Alles siis, kui talle anti rahvahanke initsiatiivile konnektor (ettevõttes palju aastaid töötanud tootestrateegia juht), hakkas kasulik info jõudma õigete otsustajateni, mille tulemusena mitu rahvahankeideed viidi ka tegelikult ellu.

PSL-sündroomist jagusaamine

Innovatsiooni liidrid peavad meeles pidama, et väliste ideede importimine on ainult osa avatud innovatsiooni väljakutsest.

Kuna uued ideed satuvad alati sisemistele takistusele, on sisemise võrgustiku võimendamine nende ideede tegelikuks rakendamiseks see koht, kus ideekonnektor on hädavajalik. Üks firma, kellega me koostööd tegime – juhtiv Euroopa elektroonika- ja tööstusettevõte – püüdis rakendada avatud innovatsiooni, kuid teda takistas see, mida üldiselt tuntakse „pole siin leiutatud” (PSL)

sündroomina. See sündroom tekib, kui T&A professionaalid avaldavad vastupanu välisele ideele või tehnoloogiale, sest nad eeldavad, et kui nad ise selle peale ei tulnud, ei saa see eriti väärtuslik olla.

Mainitud juhul takistas PSL-sündroom ettevõtte püüdeid muuta end „tootele keskendunud” firmast klientidele „täislahenduste” pakkujaks. Uus strateegia eeldas varem eristatud äriüksuste tehniliste kompetentside ühendamist, sest juhtkond oli veendunud, et igal üksusel oli teavet, mida teised üksused saaks innovaatilisteks lahendusteks muuta. Kui me aga kasutasime OVA-t mõõtmaks, mil määral üksustevaheline koostöö toimis, paljastas see, et innovatsioonitegevuse kese jäi endiselt äriüksuse tasandile. Iga üksus kippus kuhjama omaenda teavet ja pöördus harva oma partnerite ideede poole. Uus täislahenduste strateegia, mis oli ettevõtte tulevikuks hädavajalik, ei suutnud kavatsetud määral läbi lüüa.

Kuid mingi ideedevoog äriüksuste vahel tekkis, kuigi sporaadiliselt, ja me avastasime, et seal, kus see tekkis, olid eesrinnas ideeskaut ja ideekonnektor. Näiteks ühe firmale kasumliku ettevõtmise puhul oli transpordiüksuse ja mobiilirakenduste üksuse ideedejagamise tulemuseks võime pakkuda arenenud jälgimisteenu-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

UURIMUSEST

seid ettevõtte pagasilogistika teenuse ostjaile. See innovaatiline funktsioon mängis keskset rolli, kui transpordiüksusel õnnestus võita leping pagasilogistika süsteemi pakkumiseks suurele Euroopa lennuväljale.

Kui püüdsime välja uurida, kuidas see innovatsioon sündis, selgus, et edukas tulemus sõltus kontaktist üheainsa ideeskaudi ja ideekonnektori vahel. Peter, transpordiüksuse insener, on selle loo ideeskaut. Ta on loomult uudishimulik ja otsib pidevalt uusi arenguid nii ettevõtte seest kui ka väljast. Ta selgitas, et teised üksused ei pruugi reklaamida, mille kallal nad töötavad, aga piisava uudishimu korral saab neist info välja tõmmata. Läbi oma võrgustiku on tal juurdepääs hulgale tuttavatele teistes äriüksustes ja tema suhtlus nende kolleegidega toimub tavaliselt ühise kohvimasina ümber, kus nad vahetavad selle, mida nad teavad, selle vastu, mida nad vajavad. Ta rakendab ka formaalsemaid initsiatiive, et kindlustada uusi ideid kõikjalt ettevõttest; algne säde pagasilogistika teenuse tarbeks tuli kliendilõunalt, kus ta osales, mille oli korraldanud mobiilirakenduste üksus oma uute pakkumiste reklaamimiseks. Kui demonstreeriti üht raadiosagedustuvastuse (RFID) lahendust, mõistis ta kohe, milline potentsiaal sellel RFID-l võiks olla, kui see ühendada olemasoleva lennuväljade pagasikonveieri lahendusega. Aga nagu paljudel teistel ideeskautidel, keda detsember 2011

me uurisime, puuduvad Peteril endal mõju ja poliitilised oskused, et muundada uus idee elujõuliseks projektiks omaenda divisjonis.

Mängu tuleb Hans, ideekonnektor, kelle on sidemed ja mõju transpordiüksuses, et kindlustada enda poolt edendatavale ideele head šansid rakendatud saamiseks, aidates sel moel saada üle PSL sündroomist. Nad ainult ei ühenda inimesi; võrgustikuoperaatoritel, nagu Hans, on ka võime panna erinevaid kontseptsioone kokku potentsiaalseks innovatsiooniks.

Tõepoolest, just see juhtuski, kui Peter talle oma RFID ideed tutvustas. Hans nägi võimalust lisada täiendav teenusekiht üksuse pagasikonveieri tehnoloogiale, kui RFID-i saaks rakendada teatud moel. Selle tulemusena sündinud teenusefunktsioon andis pagasikäsitlejatele ja lennuväljaoperaatoritele reaalaja ning mineviku andmed, pakkudes nendele kohese ülevaate kõigi pagasitükkide asukohast.

Järelmid T&A liidritele

Meie uurimuses tuvastatud ja analüüsitud innovatsioonivahendajatel on kalduvus kerkida esile mitteformaalselt. Mitmel juhul tulevad inimesed, kes on sattunud ideeskautideks ja –konnektoriteks, juhtkonnale täieliku üllatusena. Sellest hoolimata on innovatsioon liiga oluline, et seda juhuse hooleks jätta; kui innovatsioonivahendajaid ei ole, peab juhtkond nad „välja mõtlema” – see tähendab andma inimestele ülesande neid vajalikke rolle täita.

Selles artiklis välja toodu põhineb meie viimase viie aasta jooksul eri sektoritest pärineva rea juhtivate ettevõtetega läbi viidud uurimisja nõustamistööl. Nende sektorite hulka kuuluvad kõrgtehnoloogiline tööstus (Siemens, Boston Scientific, Creganna), info- ja sidetehnoloogia (Microsoft, Intel, Atos Origin, TED), energeetika (Royal Dutch Shell, Chevron), juhtimisnõustamine (Deloitte) ja finantsteenused (Equens).

Meie töö on keskendunud arusaamisele, kuidas toimub innovatsioonivõimaluste difusioon läbi inimestevaheliste võrgustike. Selle protsessi uurimiseks kasutasime OVA meetodeid, et visualiseerida võrgustikke, tuvastada võtmetähtsusega innovatsioonivahendajaid ja avastada igasugune alakasutatud potentsiaal.

Seejärel viisime läbi intervjuud üle 80 innovatsioonivahendajaga, et saada sügavamat arusaama nende omadustest ja rollidest, mida nad täidavad. Me võtsime ka isikliku innovatsiooni näitajad ja korreleerisime need asukohaga võrgustikus, kasutatud teabeallikatega ning isiklike faktoritega, nagu tööstaaž ja eriala.

Lõpuks uurisime sotsiaalmeedia ja veeb 2.0 tehnoloogiate rakendamist innovatsiooniprotsessis rohkem kui 30 organisatsioonis, kasutades intervjuusid, küsitlusi ja võrgustikuanalüüsi meetodeid.

Näiteks Procter & Gamble on ametlikult nimetanud ideeskaute, kes peavad otsima uusi tehnoloogiaid üle maailma.4 Aga hulk avatud innovatsiooniga tegelevaid T&A liidreid kipub asetama ülearust rõhku vaid ideeskautidele, eirates sel moel seda, kuidas ideed seostatakse ettevõtte olemasolevate võimekustega. Kuna uuringud on näidanud, et läbimurdeinnovatsioon kipub tekkima uute ja olemasolevate teabebaaside kombinatsioonist,5 peavad T&A liidrid mõtlema avatud innovatsiooni protsessile tervikuna. Seda tehes peavad nad mõistma, et nii ideeskaut kui ka ideekonnektor on avatud innovatsiooni strateegiate edukaks rakendamiseks kriitilise tähtsusega.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

47

48

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

Kuidas saab juhtkond kindel olla, et ta värbab ja nimetab neile kohtadele õigeid inimesi? Meie tärkava innovatsiooni vahendajate uuringute põhjal oleme kirjeldanud ideeskautide ja -konnektorite võtmeomadusi ning oskusi. T&A ettevõtted võivad kasutada meie leide kindlustamaks, et need kompetentsid on nende talendikogumis olemas.

Lisaks, keskendudes avatud innovatsiooni faasidele, kuhu ideeskaudid ja -konnektorid enam panustavad – ideeloome, valimine ja difusioon –, saavad juhid optimeerida nende innovatsioonivahendajate panust innovatsiooniprotsessi.

Ideeloome

Kuigi kõigil töötajatel on võime hankida ideid väljastpoolt ettevõtet, näitab meie uurimus, et kipub olema vaid käputäis inimesi, kellel on tehnilised teadmised ja isiklik huvi selle ülesande regulaarseks ning tõhusaks elluviimiseks. Juhtkond saab rakendada nende ideeskautide tegevusi, andes lihtsalt neile vahendeid, mida nad vajavad välismaailmast uue teabe hankimiseks. Ent oleme kindlaks teinud, et ideeskaudi tähtsaim ressurss on aeg.

Näiteks lubas üks farmaatsiafirma, kellega me koostööd tegime, oma värskelt ametissenimetatud ideeskautidel kulutada selleks tegevuseks sada protsenti oma töönädalast.

Lisaressursside mõistes vajavad nad ainult internetiühendusega arvutit. Siiski oleks kasulik samuti see, kui ideeskautidele antaks ülesandeks ka osaleda välistel suhtlemisüritustel, nagu konverentsidel või erialamessidel. Selle eesmärgiks ei ole vaid ideeloomeks alternatiivsete kanalite loomine; see lubab ka juhtkonnal näidata oma pühendumist eesrindlase rollile, mida need töötajad täidavad innovatsiooni sütitamisel.

Kui veeb on alati olnud kohaks, kust skaudid leiavad tärkavat infot, on sotsiaalmeedia tehnoloogiad järsult laiendanud skautide võimalusi selles vallas. Need uued sotsiaalsed vahendid – rakendused, nagu järjehoidjad/sildid, sotsiaalvõrgustikud (näit Facebook, Twitter), blogid ja wikid – võimaldavad neil leida ning jälgida eriala asjatundjaid ja praktikuid, kes on katsetanud uusi ideid ja tehnoloogiaid. Põhimõtteliselt tegelevad sotsiaalmeediat kasutavad skaudid „sotsiaalse navigee-

rimisega” – asjakohaste inimeste ja info otsimise ning leidmisega – mis on positiivses korrelatsioonis isikliku leidlikkusega6 ja eduga ideede genereerimisel. See viitab, et organisatsioonid peavad treenima praeguseid ja tulevasi skaute, kuidas kõige paremini kasutada ära kasvavat hulka sotsiaalseid tehnoloogiaid, mis on olemas ärikeskkonnas; seda tehes võivad nad täiendada tavapärasemaid kanaleid, mida kasutatakse teabe ja ideede hankimiseks väljastpoolt ettevõtet.

OVA tehnika võib samuti aidata ideeskaute välismaailma tõhusamalt sõeluma. Iga ideeskaudi otsinguid saab analüüsida, et kindlaks teha, kas ta rakendab õigeid välisvõrgustikke või kas olulisi innovatsiooniallikaid võimendatakse. Meie vaadeldud meditsiiniseadmete firmas olid ülikoolide laborid oluliseks allikaks T&A divisjonile. OVA analüüs paljastas, et firma ideeskaudid olid tõepoolest ühenduses ülikoolide laboritega, aga need kippusid olema needsamad kolm ülikooli, mille need töötajad olid lõpetanud. Vähemalt kümme ülikooli üle maailma viisid läbi ettevõttele olulist tipptasemel teadustööd, aga enamikku neist ei kasutatud.

Nende andmete saamiseks andsime igale töötajale võrgustikuanalüüsi küsitluse, mis esitas rea küsimusi nende võrgustikutegevuste kohta. Kuigi me eelistasime oma töös seda lähenemist, on olemas ka automaatsemaid meetodeid. Näiteks

kasutab palju töötajaid veebisaite, nagu LinkedIn sidemete säilitamiseks oma tööalaste kontaktidega. Veebis on saadaval tasuta OVA tarkvararakendused, mis suudavad muundada selliseid veebiprofiile (ja isegi e-posti logisid) visuaalselt analüüsitavateks sotsiaalseteks graafikuteks.

Loomulikult peavad töötajad olema nõus loovutama andmeid selliseks analüüsiks.

Ideeskautide hõlmamine ettevõtte talendihaldusprogrammi on üks moodus nende osalemise julgustamiseks. Tuleb ka meeles pidada, et avatud innovatsioon ei seisne ainult väliste ideede sissevoos – ettevõtted peavad ka mõtlema koostööle välispartneritega, et vabastada siseselt genereeritud ideid võimaldamaks nende väljavoogu. Väliste võrgustike rajamine ideeskautide abiga suurendab tõenäosust ühenduda väliste inimeste ja ettevõtetega, mis sobivad kõige paremini firma enda ideede kasutamiseks, mida ühel või teisel põhjusel tuleks mujal arendada.

Ideevalik

Tänapäevases veebiühendusega organisatsioonis on juurdepääs ideedele maailma teisest otsast vaid mõne hiireklõpsu kaugusel. Aga kuigi veebi suur eelis seisneb selles, et igaüks saab oma ideid seal avaldada, muudab see ka „terade sõkaldest eraldamise” märksa keerulisemaks protsessiks. Innovatsiooniüksuste uurimustes tegime kindlaks, et ideeskaudi ja ideekonnektori suhtlus ei ole ülioluline ainult kindlustamisel, et täiendavaks kaalu-

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

MIT SLOAN MANAGEMENT REVIEW

miseks valitaks ideed, mis organisatsiooniliselt kõige paremini sobivad; suhtlus on ülioluline ka kindlustamaks, et väline teave on usaldusväärne ja tõeliselt uudne – ja mitte ainult turundusmull, nagu sageli. Me võime mõelda ideeskaudile kui innovatsioonile kütuse andjale ja ideekonnektorile kui mootorile, mis muundab selle kütuse kasulikeks väljunditeks. Seega peab juhtkond kindlustama, et skaudid ja konnektorid on omavahel ühenduses.

Google on ettevõte, mis on paistnud silma uute ideede muutmisel innovaatilisteks toodeteks. Selles edus on kesksel kohal olnud Marissa Mayer, ettevõtte asepresident, kes kehastab ideekonnektori võtmeomadusi.7 Orkuti (Google’i sotsiaalvõrgustikusaidi) või Google Desktopi algkontseptsioonid ei pärinenud temalt, aga ta mängis keskset rolli kindlustamisel, et need lubavad ideed ja palju teisi, mis pinnale kerkisid, jõudsid kiirkorras investeerimisfaasi. Üks kasulik mehhanism on olnud Mayeri traditsioon korraldada kolm iganädalast sessiooni, mille käigus ta on kättesaadav kõigile Google’i töötajatele, kes tahavad uut ideed tutvustada. Ta viib nende skaudiekvivalentidega läbi ajurünnaku ning pressib neilt rohkem üksikasju, enne kui otsustab, kas kiita neid ideid ettevõtte liidritele Larry Page’ile ja Sergey Brinile. Sellest õppetund, et firmad peavad looma formaalsed moodused, läbi mille ideeskaudid pääsevad ligi neile, kellel on oskused ja mõjuvõim kõige väärtuslikumate ja teostatavamate ideede väljavalimiseks ning nende innovaatilisteks toodeteks muutmisel abistamiseks.

Ideedifusioon

Kui ideekonnektor tunneb ära uue kontseptsiooni potentsiaali, peab see tegema läbi difusiooni nendega, kellel on oskusteave selle ärakasutamiseks. Näiteks kasutas Mayer, kui kuulis Google Desktopi algideed, oma teadmisi sisevõrgustikust, et juhtida sellele Steve Lawrence’i, oskusliku programmeerija tähelepanu. Kui Lawrence idee omaks võttis, koostati talle meeskond toote arendamiseks, mis osutus Google’i üheks edukamaks.

Ideekonnektoritel, nagu Mayer, on loomulik oskus teisi tundma õppida. Kuigi neid on võib-olla algselt palgatud nende asjatundlikkuse pärast mingis vallas, on nad aastate vältel arenenud üldasjatundjateks, kelle teadmised ja huvid hõlmavad detsember 2011

mitmeid alasid. Tõepoolest, konnektorite pidev suhtlus teistega panustab nende kasvavasse teadmistepagasisse, muutes nad innovatsiooniprotsessis veelgi mõjukamaks. Seega vajavad konnektorid võimalust ja ressursse suhtlemiseks; nende inimeste kaasamine mitmesse projekti läbi terve ettevõtte lubab neil kasvatada oma kontaktide hulka kiiremini ja muutuda tõhusamaks levitussõlmeks. Töö roteerimine lubab tärkavatel konnektoritel samuti pääseda ligi erinevatele ettevõtte funktsioonidele nagu ka nendega seotud ärirollidele, protsessidele ja kultuuridele.

OVA saab ka aidata ideekonnektoreid, andes neile märku, kui leidub osa sisevõrgustikust, kuhu nende sidemed ei ulatu.

Sellistest puudujääkidest teadlik olles saavad nad võtta nende kõrvaldamiseks ette samme. Ja kuna OVA graafikud võivad olla kasulikud ka teistele organisatsioonis, võiks need majasiseselt avalikustada. Ühes ettevõttes, mida vaatlesime, teavitas juhtkond kõiki infoga tegelevaid töötajaid oma turunduse ja uute toodete arendamise osakondades, et OVA graafikuid kasutatakse ainult eesmärgiga aidata neil kasvatada teadlikkust ning tuvastada võtmeotsustajaid ja teemavaldkonna asjatundjaid mõlemas divisjonis. Töötajad, kellega me rääkisime, ütlesid, et algselt oli nad ettevaatlikud oma nime avaliku esitamise suhtes, aga paljud leidsid, et võime ära tunda innovatsioonivahendajaid võrgustikus (nii asjatundlikkuse kui ka kontaktide arvu poolest) aitas neil ideid märgata ja rakendada.

OVA küsitlusi viiakse nüüd ettevõttes läbi regulaarselt perioodilise hinnanguna.

Lisaks annavad sotsiaalmeedia koostööplatvormid aina enam võimaluse vaadata igasuguste rühmade sotsiaalseid graafikuid. Näiteks paljastavad kasutajad, keda nad organisatsioonis „jälgivad”, ning kaart luuakse ja kuvatakse reaalajas. Taas kord, see annab kasutajatele võime avastada organisatsioonis teisi, kellel on potentsiaalselt mõju ideede loomele ja rakendamisele.

Investeerige innovatsioonivahendajatesse

Liidrid peavad mõistma, et avatud innovatsioon on midagi palju enamat kui uute ideede ja tehnoloogiate organisatsiooni importimine. Paljulubavad ideed ei küpse innovaatilisteks lahendusteks, kui nad

ei ulatu töötajavõrgustiku osadeni, kellel on nende rakendamiseks asjatundlikkust ja mõju. Kuigi veebipõhiste kommunikatsioonitehnoloogiate edusammud on muutnud seda, kuidas välist teavet hangitakse ja levitatakse, jääb innovatsioonivahendaja roll sama oluliseks kui varem.

Kui juhtkond investeerib ideeskauti ja -konnektorisse ning nende vahelistesse suhetesse, on avatud innovatsioonis edu saavutamiseks õige teeots käes.

Autoriõigused © Massachusetts Institute of Technology, 2011.

Kõik õigused reserveeritud.

VIITED •• 1. E. Whelan, R. Teigland, B. Donnellan ja W. Golden, „How Internet Technologies Impact Information Flows in R&D: Reconsidering the Technological Gatekeeper” R&D Management 40, no. 4 (September 2010): 400–413.

•• 2. Ülevaate kesksete konnektorite kriitilise tähtsusega rollist annavad S. Parise, R. Cross ja T. H. Davenport artiklis „Strategies for Preventing a Knowledge-Loss Crisis”, MIT Sloan Management Review 47, no. 4 (summer 2006): 31–38.

•• 3. T. J. Allen „Managing the Flow of Technology: Technology Transfer and the Dissemination of Technological Information Within the R&D Organization” (Cambridge, Massachusetts: MIT Press, 1977).

•• 4. H. W. Chesbrough „Open Innovation: The New Imperative for Creating and Profiting From Technology” (Cambridge, Massachusetts: Harvard Business Press, 2003).

•• 5. A. B. Hargadon „How Breakthroughs Happen: The Surprising Truth About How Companies Innovate” (Cambridge, Massachusetts: Harvard Business Press, 2003).

•• 6. P. H. Gray, S. Parise ja B. Iyer „Innovation Impacts of Using Social Bookmarking Systems” MIS Quarterly 35, no. 3 (September 2011): 629–643.

•• 7. Marissa Mayeri profiili ja tema poolt Google’is täidetud rolli hinnangu leiate artiklist „Managing Google's Idea Factory” BusinessWeek, Oct. 3, 2005.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

49

50

Kolumn

Autor: Arvo Anton, EAS-i innovatsiooni divisjoni arenduskonsultant

•

Foto: EAS

Eesti idufirmade maastikul lünki täites A

jakirja HEI regulaarne lugeja on kindlasti kursis tõsiasjaga, et startup-ettevõtete (ehk idufirmade) vallas on Eesti olnud viimaste aastate jooksul tõeline rokkstaar. Siit on kasvanud välja mitmete rahvusvaheliste startup-võistluste ja inkubatsiooniprogrammide võitjad (näiteks GrabCAD, Fits.me, Erply), startup -kultuuri propageeriv ürituste sari Garage48 on ammu kasvanud väljapoole Eesti (ja Euroopa) piire ning ka rahvusvahelised mõjukad majandus- ja tehnoloogiaväljaanded nagu Wall Street Journal ja TechCrunch tunnustavad Eestit kui Euroopa üht kuumemat startup keskust. Kuid mida teha, et toetada veelgi suurema hulga rahvusvaheliselt edukate ettevõtete sündi ja säilitada edu naabermaade ees?

Praegu on maailmas julgelt üle kahesaja erineva startup -kiirendi ja inkubatsiooniprogrammi. Need kõik konkureerivad omavahel võimekate noorte ettevõtjate nimel, kel oleks lennukad ideed ja suur tahtmine antud ideed ka ellu viia. Iga kiirendi loodab, et just nende kasvandike hulgas on mõni avastamata geenius, kes suudab õige juhendamise korral luua kui mitte uue Google’i või Skype’i, siis vähemalt korraliku kasumliku ettevõtte (milles kiirendi käivitajad loomulikult algusest peale osaluse saavad).

Pessimistlikumad vaatlejad on väitnud1, et Euroopas on selliseid programme juba liiga palju: nende omavaheline konkurents talentide, mentorite ja rahastuse pärast viib teeb supi kõigi jaoks lahjemaks. Ometi on kiirendite tekitatud kõmust ka kasu: nad loovad tingimused, et järjest rohkem noori talente kaaluvad just ettevõtlust kui karjäärivalikut. Enamik neist, tõsi küll, esimesel korral ebaõnnestuvad aga see ongi startup’ide maailmas normaalne. Need inimesed ei ole ebaõnnestujad, vaid hoopis kogemuse võrra rikkamad ettevõtjad, kel teisele ringile minnes on kindlasti oluliselt suuremad võimalused õnnestuda. Oluline on aga

Arvo Anton

meeles pidada, et nüüdseks on sisuliselt igas Euroopa (sealhulgas Ida-Euroopa) riigis oma startup -kiirendi või mõni muu ettevõtete inkubatsiooniprogramm, mis peibutab ka naaberriikide talente oma mentorvõrgustike ja investeeringutega.

See tähendab, et avastamata geeniuste pärast käib tõsine konkurents ja see muutub aina vihasemaks.

Hea meel on aga nentida, et ka Eestis on idufirmade toetusstruktuurid üha jõudsamalt arenemas. Järjest rohkem luuakse võimalusi, et üha suurem hulk võimekaid inimesi julgeks end ettevõtluses proovile panna ja saaks seejuures ka täpselt nii palju toetust (nii rahalist, intellektuaalset kui ka sotsiaalset) kui Eesti oludes vähegi võimalik. Erinevad teaduspargid ja inkubaatorid, arengufondi ja EAS-i toetus- ja arenguprogrammid ning ettevõtlusvõistlused nagu Ajujaht on juba tuntud ja end hästi sisse töötanud. Kuid lendu on minemas veel mitmeid uusi idufirmade arengut toetavaid algatusi. Üheks selliseks on Start Smart! üritustesari, mille avaseminar „Wantrepreneur 2 Entrepreneur” toimus Tallinnas 1. ja 2. detsembril. Kahe päeva jooksul astus ligi 130 ettevõtja ja ettevõtlushuvilise ette kümme ettevõtjat, investorit ja eksperti

Euroopast ja USA-st, kes oma suurepärastes ettekannetes jagasid isiklikust praktikast tulenevaid kogemusi ja soovitusi ettevõtlusega alustamisest. Eriti väärtuslikud olid mitme esineja ausad ülestunnistused vigadest, mida nad ise kunagi oma startup’ide käivitamisel teinud ja mida vigadest õppinud on.

Start Smart! seminarid saavad teoks viie Eesti ja Soome organisatsiooni (Eesti Arengufond, BDA Consulting OÜ, EAS, Ülemiste Technopolis AS ja Aalto Ülikool) koostööna ning neid korraldatakse Eestis ja Soomes ka 2012. ja 2013. aastal. Seminaride eesmärk on pakkuda potentsiaalsele ettevõtjatele uusi teadmisi, tuua nende ette üle maailma praktikuid oma kogemustega ja pakkuda võimalust sobitada uusi kasulikke kontakte. Järgmiste seminaride kohta on võimalik infot saada Start Smart! veebilehelt www.startsmart.me, kus asuvad ka videod kõikidest esimese seminari esinemistest.

Lisaks ülal nimetatud praktilistele seminaridele on ettevalmistamisjärgus ka Eesti esimene startup -kiirendi.

Programmi käivitumist on oodata 2012. aastal ja asjaga tegelevad inimesed pingutavad tõsiselt, et kodumaine kiirendi saaks võimalikult sisukas ja idufirmadele atraktiivne.

Loomulikult peab iga startup’i eesmärk olema iseseisev majandamine ja tagamine, et kliendid oleks need, kes konkurentsivõimeliste toodete või teenuste eest oma raha ettevõttele toovad. Kuid arvestades tihedat konkurentsi ajude pärast praeguses Euroopas, ei ole ka Eestil mitte mingit muud väljapääsu, kui teha kõik endast olenev, et arukad inimesed saaks oma suure potentsiaaliga ettevõtteid asutada ja arendada just siin.

Start Smart (www.start-smart.me) seminarid on osa programmist, mida korraldatakse projekti Finest Startup Development Programme raames. Projekti kaasrahastatakse Interreg IV A Program 2007–2013 vahenditest.

Eesti innovatsiooniajakiri HEI

detsember 2011

Maakoduga

Sri Lankale teed jooma!

Kaua oodatud ja just Maakodu jaoks ilusate aedade-parkidega täiendatud lugejareisi loosimisel osalevad kõik, kellel on 10. jaanuariks sõlmitud kas otsekorraldusleping või vormistatud Maakodu aastatellimus.

Telli Maakodu ning saa osa Sri Lanka kaunist loodusest ja põnevast ajaloost!

Sri Lankas ootavad sind salapärastes vihmametsades peituvad iidsed templid, maalilised mägiteed, imekaunis Peradeniya botaanikaaed, vürtsiaiad ja teeistandused, sandli- ja eebenipuud ning paljud teised troopikataimed. Aiasõpru rõõmustab kindlasti ka Sri Lanka tuntuima arhitekti, ülipõneva eluga Geoffrey Bawa koduaia külastus Lunugangas.

Programmi vaata: www.maakodu.ee

Lugejareis toimub 23. märtsist 1. aprillini 2012 koostöös reisifirmaga Germalo.

Tellimine ja kampaania täpsem info: telefonil 680 4444 või www.maakodu.ee/srilanka

Reisiteave ja broneerimine: tööpäeviti Maakodu toimetuse telefonil 661 3370 või e-postil meeli.myyripeal@maakodu.ee.

Lugejareisi võitja nime avaldame Maakodu veebruarinumbris.

Maakodu aastatellimus maksab 23 eurot, otsekorraldus 2,10 eurot kuus.

Eesti esimene aia-, suvila- ja majaomanike ajakiri

Telli Maakodu koos Maalehega!

Kui tellid paketi „Maaleht + Maakodu“ aastaks hinnaga 66 eurot või otsekorraldusega 5,80 eurot kuus, osaled maksimumhäältega ka Maalehe sügiskampaanias.

SÕNA ÄRKAB ELLU iPad2-s!

EESTI EKSPRESSI JA EESTI PÄEVALEHE DIGILEHED ON UUE AJASTU ELUS MEEDIA. Parim viis selle kogemiseks on tahvelarvuti iPad2, mis jõuab sinuni koos tõelise superpaketiga.

ALATES

14,19 € EEST KUUS KUHJAGA ELAMUSI

{

Digilehtede tellimus

Elisa MiNT iPad2

Seiklusjuttude e-raamatusari

Naistekate e-raamatusari

{

Tellimine ja info: ekiosk.ee/ipad Kampaania kehtib, kuni kaupa jätkub. Kampaanias osaleb piiratud arv erineva konfiguratsiooniga iPade.Digilehtede lugemisõigus kehtib kuni järelmaksuperioodi lõpuni. Tutvuge pakkumise (sh finantsteenust puudutavate) tingimustega aadressil www.ekiosk.ee/ipad ning vajadusel konsulteerige asjatundjaga. Krediidikulukuse aastamäär sõltub lepingu sõlmimise perioodist ja valitud seadme maksumusest (näiteks krediidikulukuse määr on 16,33% aastas järgmistel tingimustel: iPadi hind 799 €, periood 4 aastat, sissemakse 0 €).