Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Stephen Chbosky

M체체rililleks olemise ise채rasused

Tänu Kultuurkapitalile

Originaali tiitel: The Perks of Being a Wallflower Stephen Chbosky MTV Books/Gallery Books, a division of Simon & Schuster Inc. MTV Music Television and all related titles, logos and characters are trademarks of MTV Networks, a division of Viacom International, Inc. New York, 1999 Copyright © 1999 by Stephen Chbosky Toimetanud Hedi Rosma Küljendanud Piret Jürisoo Kaanekujundus: Marko Russiver Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: OÜ Hea Lugu ja Kristi Eberhart, 2012 ISBN 978-9949-489-23-7 (trükis) ISBN 978-9949-489-24-4 (epub) Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

Stephen Chbosky

M체체rililleks olemise ise채rasused Romaan Inglise keelest t천lkinud Kristi Eberhart

Minu perele.

Tänusõnad

Kõigi alljärgnevate kohta tahaksin öelda seda, et ilma nendeta poleks seda raamatut olemas, ja ma tänan neid kõiki kogu südamest.

Greer Kessel Hendricks Heather Neely Lea, Fred ja Stacy Chbosky Robbie Thompson Christopher McQuarrie Margaret Mehring Stewart Stern Kate Degenhart Mark McClain Wilson David Wilcox Kate Ward Tim Perell Jack Horner Eduardo Braniff Ja lõpuks…

Dr Earl Reum, kes kirjutas ühe ilusa luuletuse ja Patrick Comeaux, kes mäletas seda valesti, kui oli 14-aastane.

8

9

esiMene osa

25. august 1991 Kallis sõber!

Ma kirjutan sulle, sest ta ütles, et sa kuulad ja mõistad, ja et sa ei püüdnud tollel peol temaga magada, ehkki oleksid võinud. Palun, ära püüa ära arvata, kes see tüdruk on, sest siis sa võid ära arvata, kes olen mina, ja ma tõesti ei taha, et sa seda teeksid. Ma panen inimestele, kellest sulle kirjutan, teised nimed või annan neile hüüdnimed, sest ma ei taha, et sa mu üles leiaksid. Samal põhjusel ei lisanud ma kirjale ka oma saatja aadressi. Ma ei mõtle sellega midagi halba. Ausõna.

Mulle on lihtsalt oluline teada, et keegi kusagil kuulab ja mõistab ega püüa inimestega magada, ehkki võiks.

Ma pean teadma, et selliseid inimesi on olemas.

Ma arvan, et kui üldse keegi, siis just sina saad sellest aru, sest kui üldse keegi, oled just sina tõeliselt elus ja oskad seda hinnata. Vähemalt ma loodan, et sa mõistad, sest inimesed vajavad sinu tugevust ja su sõprust ja nii lihtne see ongi. Vähemalt nii on mulle räägitud.

See ongi mu elu. Ja ma tahan, et sa teaksid, et olen korraga õnnelik ja kurb, ja ma püüan ikka veel aru saada, kuidas see võimalik on.

Püüan mõelda oma perekonnast kui põhjusest, miks olen selline, nagu ma olen, eriti pärast seda, kui ühel päeval, eelmisel kevadel, ei tulnud mu sõber Michael enam kooli ja me kuulsime valjuhääldist härra Vaughni häält:

10

„Poisid ja tüdrukud, teatan kurbusega, et üks meie kooli õpilane on meie hulgast lahkunud. Michael Dobsoni mälestusteenistus toimub sellel reedel, koosoleku ajal.”

Ma ei tea, kuidas uudised koolis levivad ja miks nad enamasti tõesteks osutuvad. Võib-olla oli see söögisaalis. Ma ei mäleta hästi. Aga see imelike prillidega Dave ütles meile, et Michael tappis ennast ära. Dave’i ema mängis ühe naabriga bridži ja nad kuulsid püstolilasku.

Ma ei mäleta eriti, mis edasi sai, välja arvatud seda, et mu vanem vend tuli härra Vaughni kabinetti ja ütles, et lõpetaksin nutmise. Siis pani ta oma käe mulle õlale ja ütles, et ma end tühjaks nutaksin, enne kui isa koju tuleb. Seejärel läksime McDonald’sisse friikartuleid sööma ja ta õpetas mind pinballi mängima. Ta tegi isegi nalja, et pidi minu pärast terve pärastlõuna koolist puuduma ja küsis, kas ma tahaksin aidata tal tema Camarot putitada. Ma pidin ikka omadega väga läbi olema, sest kunagi varem pole ta mind oma Camaro ligi lasknud.

Tuginõustajate juures paluti meil, neil vähestel, kellele Michael ka tegelikult meeldis, öelda paar sõna. Ma arvan, et nad kartsid, et mõned meist püüavad ennast ära tappa või midagi, sest nad tundusid kuidagi väga pinges olevat ja üks neist katsus kogu aeg oma habet.

Bridget, kes on vähe peast segi, ütles, et mõtleb mõnikord enesetapule siis, kui telekas reklaamipaus algab.

Ta oli seejuures täiesti siiras ja see viis nõustajad parajalt segadusse. Carl, kes on kõigi vastu kena, ütles, et ta on küll väga kurb, aga ei suudaks iial ennast ära tappa, sest see on patt. Üks tuginõustaja võttis kogu grupi läbi ja jõudis lõpuks minuni: „Charlie, mida sina mõtled?”

11

Imelik, et ma polnud seda meest kunagi varem kohanud, sest ta oli „eriarst”, aga ta teadis mu nime, kuigi mul polnud rinnas nimesilti nagu lahtiste uste päeval. „Minu arvates oli Michael tore poiss ja ma ei mõista, miks ta seda tegi. Kogu oma kurbuse juures arvan ma, et tegelikult häirib mind eelkõige just teadmatus.”

Lugesin nüüd üle, mis ma ütlesin, ja see ei kõla üldse nii, nagu ma tegelikult räägin. Eriti seal kabinetis, sest ma nutsin ikka veel. Ega suutnud nutmist lõpetada.

Nõustaja ütles, et ta kahtlustab, et Michaelil olid „kodused probleemid” ja et poiss tundis, et tal pole kellegagi rääkida. Võib-olla sellepärast ta tundis end nii üksi ja võttis endalt elu.

Siis ma karjusin sellele nõustajale, et Michael oleks võinud ju minuga rääkida. Ja ma hakkasin veelgi kõvemini nutma. Ta püüdis mind rahustada, öeldes, et pidas silmas pigem mõnda täiskasvanut, õpetajat või tuginõustajat. Aga see ei aidanud ja lõpuks sõitis mu vend oma Camaroga kooli juurde, et mind koju viia.

Terve ülejäänud kooliaasta kohtlesid õpetajad mind teisiti ja panid mulle paremaid hindeid, kuigi targemaks ma vahepeal ei saanud. Ausalt öeldes, ma arvan, et tegin neid kõiki närviliseks.

Michaeli matus oli kummaline, sest tema isa ei nutnud. Ja kolm kuud hiljem jättis ta Michaeli ema maha.

Või vähemalt nii rääkis Dave söögivahetunni ajal. Ma mõtlen selle peale vahel. Mõtlen, et mis toimus Michaeli kodus siis, kui söödi ja telekat vaadati. Michael ei jätnud enesetapukirja, või siis ei näidanud tema vanemad seda kellelegi. Võib-olla olid tal „kodused probleemid”. Ma tahaksin teada. See paneks mind temast palju selgemini puudust tundma. Siis oleks sellel kõigel olnud mingi kurb seletus.

12

Üks asi on aga kindel – see paneb mind endalt küsima, kas ka minul on „koduseid probleeme”, aga mulle tundub, et paljudel teistel on kodus asjad palju hullemini. Nagu siis, kui mu õe esimene poiss hakkas hoopis ühe teise tüdrukuga käima ja mu õde terve nädalavahetuse nuttis.

Mu isa ütles: „On inimesi, kellel on palju raskem.”

Ja mu ema ei öelnud sõnagi. Ja oligi kõik. Kuu aega hiljem kohtas mu õde uut poissi ja hakkas jälle rõõmsamat muusikat kuulama. Ja mu isa käis tööl edasi. Ja mu ema jätkas tolmuimemist. Ja mu vend muudkui putitas oma Camarot. Tähendab, seni, kuni ta suve alguses ülikooli läks. Ta mängib Penn State’is jalgpalli, aga ta pidi enne suve jooksul oma hinded korda saama.

Minu arvates pole meie peres lemmiklast. Meid on kolm ja mina olen kõige noorem. Mu vend on kõige vanem. Ta on väga hea jalgpallur ja armastab oma autot.

Mu õde on väga ilus ja kohtleb poisse julmalt ja tema on lastest keskmine. Mina saan praegu koolis ainult A-sid, nagu mu õdegi, ja sellepärast lasevad nad mul rahus olla.

Mu ema nutab telekat vaadates sageli. Mu isa teeb kõvasti tööd ja on aus mees. Tädi Helen ütles ikka, et isa on keskeakriisi jaoks liiga uhke. Alles nüüd hakkan ma mõistma, mida ta sellega öelda tahtis, sest isa sai just nelikümmend ja mitte midagi pole muutunud.

Minu jaoks oli tädi Helen lemmikinimene kogu maailmas. Ta oli mu ema õde. Kui ta oli teismeline, õppis ta ainult A-dele ja andis mulle raamatuid lugeda. Mu isa ütles, et neid raamatuid on veel liiga vara lugeda, aga mulle nad meeldisid, nii et isa kehitas õlgu ja lasi mul edasi lugeda.

Minu tädi Helen elas oma elu viimased aastad meie juures, sest temaga oli juhtunud midagi väga halba. Keegi ei rääkinud mulle, mis siis juhtus, kuigi ma ju tahtsin

13

teada. Kui olin umbes seitsmene, ma isegi ei küsinud enam, sest olin küsinud, nii nagu lapsed ikka, ja tädi Helen oli seepeale kibedasti nutma puhkenud.

See oli siis, kui isa mind lahtise käega lõi, öeldes: „Sa teed oma tädile haiget!” Seda ma ei soovinud, nii et lõpetasin küsimuste esitamise. Tädi Helen ütles isale, et ta enam kunagi mind tema nähes ei lööks, ja mu isa ütles, et see on tema maja ja tema teeb, mis tema tahab, ja mu ema oli vait, nagu ka mu vend ja õde.

Rohkem ma ei mäleta, sest hakkasin nutma ja mõne aja pärast lasi isa emal mind oma tuppa viia. Ükskord palju hiljem, pärast paari klaasi valget veini, rääkis ema mulle, mis tema õega oli juhtunud. Mõnedel inimestel on tõepoolest palju hullem kui minul. Päriselt.

Ma peaksin nüüd ilmselt magama minema. On väga hilja. Ma ei tea, miks ma sellest kõigest sulle kirjutasin.

Kirjutasin selle kirja sellepärast, et lähen homme keskkooli ja ma tõesti väga kardan seda.

Armastusega Charlie

14

7. september 1991 Kallis sõber!

Mulle ei meeldi keskkoolis. Kohviku nimi on „Toitumiskeskus” ja see on kummaline. Minuga samas, edasijõudnute inglise keele tunnis käib üks tüdruk, kelle nimi on Susan. Põhikoolis oli Susaniga väga lõbus. Talle meeldis filme vaadata ja tema vend Frank lindistas kassettidele head muusikat, mida Susan meile kuulata andis. Aga suvel võeti tal hambaklambrid ära, ta kasvas natuke pikemaks ja muutus ilusamaks ja tal tekkisid rinnad. Nüüd käitub ta koolis palju nõmedamalt, eriti, kui poisid on lähedal. Ja minu arvates on see kurb, sest Susan ei tundu enam nii õnnelik olevat. Kui aus olla, siis ei taha ta tunnistada, et käib edasijõudnute klassis, ja talle ei meeldi mind enam kooli peal teretada.

Kui Susan oli seal nõustajate juures, Michaeli asjus, ütles ta, et ükskord oli Michael talle öelnud, et ta on maailma kõige ilusam tüdruk, koos hambaklambritega ja puha. Siis oli Michael küsinud, kas Susan ei tahaks temaga „koos käia”, mis oli suur asi igas koolis. Keskkoolis nimetatakse seda lihtsalt „käimiseks”. Ja siis nad suudlesid ja rääkisid filmidest ja Susan ütles, et ta igatseb teda kohutavalt, sest Michael oli tema parim sõber.

See oli veider ka, sest minu koolis polnud poisid ja tüdrukud tavaliselt parimad sõbrad. Aga Michael ja Susan olid. Natuke nagu mina ja minu tädi Helen. Va-

15

bandust. „Minu tädi Helen ja mina.” See on asi, mida ma sel nädalal õppisin. Seda ja senisest järjekindlamat kirjavahemärkide kasutamist.

Suurema osa ajast olen ma vait ja ainult üks poiss, kelle nimi on Sean, vist tõesti märkas mind. Ta ootas mind pärast kehalise tundi ja ütles tõeliselt ebaküpseid asju nagu näiteks, et ta kavatseb mulle „keerist” teha, mis tähendab, et keegi surub su pea WC-potti ja tõmbab vett peale, nii et su juuksed poti sees keerlema hakkavad. Ta tundus samas kuidagi väga kurb ja ma ütlesin seda talle. Siis sai ta vihaseks ja hakkas mind taguma ja ma tegin, mida mu vend oli mulle õpetanud. Mu vend on väga hea võitleja. „Sihi põlvi, kurku ja silmi.”

Ja seda ma tegin. Ja ma tegin Seanile tõsiselt haiget. Ja siis ma hakkasin nutma. Ja mu õde pidi oma abituuriumi oivikute tunnist ära tulema ja mind koju sõidutama.

Mind kutsuti härra Smalli kabinetti, aga mind ei visatud koolist välja ega midagi, sest üks poiss oli härra Smallile rääkinud kakluse kohta kogu tõe. „Sean alustas. See oli enesekaitse.”

Ja nii oligi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks Sean tahtis mulle haiget teha. Ma ei teinud ju talle midagi. Ma olen väga väike. Tõsi. Aga ma arvan, et Sean ei teadnud, et ma oskan võidelda. Kui aus olla, siis oleksin võinud talle veel palju rohkem haiget teha. Ja võib-olla oleksingi pidanud. Mõtlesin, et mul tulebki seda teha, kui ta läheb selle poisi kallale, kes härra Smallile tõde rääkis, kuid Sean ei teinud seda. Nii et kogu see lugu unustati ära.

Mõned vaatavad mind koolis imelikult, sest ma ei kaunista oma kappi ja mina olen see, kes peksis Seani läbi ega suutnud pärast seda nutmist lõpetada. Tuleb välja, et olen vist üsna emotsionaalne.

16

Tunnen end väga üksikuna, sest minu õde on hõivatud meie pere kõige vanemaks lapseks olemisega. Minu vend on hõivatud Penn State’is jalgpalli mängimisega.

Pärast treeninglaagrit ütles treener talle, et ta on küll varumängija, aga et kui ta hakkab süsteemi jagama, saab ta põhikoosseisu.

Minu isa loodab väga, et vennast saab proff ja ta hakkab mängima Steelers’ites. Minu emal on hea meel selle üle, et vend saab ülikoolis tasuta õppida, sest minu õde ei mängi jalgpalli ja vanematel poleks piisavalt raha, et neid mõlemaid koolitada. Sellepärast käsibki ema mul kõvasti tööd teha, et saaksin õppestipendiumi.

Nii et selliste asjadega ma tegelengi, kuni endale siin mõne sõbra leian. Lootsin, et sellest poisist, kes tõtt rääkis, saab minu sõber, aga ta tegi seda vist lihtsalt selleks, et hea poiss olla.

Armastusega Charlie

17

11. september 1991 Kallis sõber!

Mul pole palju aega, sest edasijõudnute inglise keele õpetaja andis meile raamatu lugeda ja mulle meeldib raamatuid lugeda kaks korda. Muide, raamatu nimi on „Tappa laulurästast”. Kui sa pole seda veel lugenud, siis võiksid seda teha, sest see on väga huvitav. Õpetaja annab meile lugeda paar peatükki korraga, aga mulle niimoodi ei meeldi. Olen esimese lugemisega poole peal.

Kirjutan sulle tegelikult sellepärast, et nägin telekast oma venda. Tavaliselt mind sport väga ei huvita, aga see oli erijuhtum. Minu ema puhkes nutma ja minu isa pani käe talle õlgade ümber ja minu õde naeratas, mis oli imelik, sest tavaliselt, kui vend on kodus, nad ainult kaklevad.

Aga minu suur vend oli telekas ja see on mu kahe keskkoolinädala kõrghetk. Igatsen teda kohutavalt, mis on veider, sest kui ta oli kodus, rääkisime me tegelikult omavahel väga vähe. Tegelikult ei räägi me ka nüüd.

Tahaksin sulle öelda tema mängupositsiooni, aga, nagu ma ütlesin, sooviksin sinu jaoks anonüümseks jääda. Loodan, et mõistad.

Armastusega Charlie

18

16. september 1991 Kallis sõber!

Lõpetasin „Tappa laulurästast” lugemise. See on nüüd mu kõigi aegade lemmikraamat, aga kuni järgmise raamatu lugemiseni arvan ma alati nii. Edasijõudnute inglise keele õpetaja lubas mul end väljaspool tunde „Billiks” kutsuda ja andis mulle veel ühe raamatu lugeda. Ta ütles, et mul on lugemise ja keele mõistmise peale annet, ja tahtis, et kirjutaksin „Tappa laulurästast” põhjal essee.

Mainisin seda ka oma emale ja ema küsis, miks Bill ei soovitanud mul siis võtta vanemate klasside kirjanduse ja keele tunde. Ja ma ütlesin talle, et Billi arvates on need põhimõtteliselt samad tunnid, ainult keerulisemate raamatutega, ja et sellest poleks mulle kasu. Ema polnud selles aga nii kindel ja lubas lahtiste uste päeval sellest Billiga rääkida. Siis palus ta, et aitaksin tal nõusid pesta, mida ma ka tegin.

Mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta, siiralt. Mulle meeldib süüa sõrmede vahelt ja salvrätiku pealt, aga mu õde ütleb, et see on keskkonnale kahjulik. Ta kuulub meie keskkooli Maa Päeva Klubisse ja see on koht, kus ta kohtub poistega. Nad kõik on tema vastu väga kenad ja ma tõesti ei mõista, miks, peale selle, et ta on väga ilus. Ta kohtleb neid poisse tõeliselt kehvasti. Ühe poisi jaoks on asi eriti karm. Ma ei ütle sulle tema nime. Aga ma räägin sulle temast. Tal on väga

19

kenad pruunid juuksed ja ta kannab neid pikas hobusesabas. Ma arvan, et ta kahetseb seda kunagi, kui oma elule tagasi vaatab. Ta teeb mu õele miksitud kassette teatud teemadel. Ühe kasseti pealkiri oli „Sügislehed”.

Ta pani sinna palju laule The Smithsilt. Ta tegi kassetile isegi värvilise kaanekujunduse. Kui film, mille see poiss oli laenutanud, läbi sai ja ta ära läks, andis õde kasseti mulle: „Charlie, tahaksid sa seda?”

Võtsin kasseti vastu, kuigi see tundus veider, sest ta oli selle ju ikkagi minu õe jaoks teinud. Aga ma kuulasin seda. Ja see meeldis mulle väga. Seal on üks laul, mille nimi on „Asleep” ja ma tahaksin, et sa seda kuulaksid.

Rääkisin sellest laulust ka oma õele. Ja nädal aega hiljem ta tänas mind, sest kui see poiss temalt kasseti kohta küsis, kordas õde sõna-sõnalt seda, mida mina olin talle sellest laulust rääkinud, ja poiss oli olnud väga liigutatud, nähes, kui palju see laul minu õele tähendas. Ma loodan, et see näitab, et olen kohtamises hea, kui see aeg ükskord kätte jõuab.

Aga ma peaksin siiski teema juurde jääma. Seda soovitab mulle minu õpetaja Bill, sest ma kirjutan umbes nii, nagu ma räägin. Võib-olla sellepärast ta tahabki, et kirjutaksin „Tappa laulurästast” põhjal essee.

See poiss, kellele mu õde meeldib, on mu vanematega alati väga viisakas. Minu emale meeldib ta seetõttu väga. Minu isa peab teda tossikeseks. Arvan, et sellepärast mu õde kohtlebki teda nii, nagu ta seda teeb. Ühel õhtul rääkis ta väga halvasti sellest, kuidas poiss polnud oma klassi kiusajale vastu hakanud, kui ta oli umbes viisteist. Kui aus olla, vaatasin ma poisi laenutatud filmi ega pööranud nende tülile erilist tähelepanu. Nad tülitsevad kogu aeg ja ma mõtlesin, et äkki on vähemalt film midagi erilist, aga ei olnud, sest see oli järjefilm.

20

Igatahes, kui õde oli umbes nelja filmistseeni jooksul, mis teeb kuskil kümme minutit, poisi viimase piirini endast välja viinud, hakkas too nutma. Väga kibedasti. Siis pöörasin ma ringi ja õde osutas minu poole: „Näed, isegi Charlie hakkas oma kiusajale vastu.

Näed.”

Ja poiss läks näost täiesti punaseks. Ja vaatas minu poole. Siis vaatas ta mu õe poole. Ja ta läks täiesti närvi ja lõi mu õde kõvasti vastu nägu. Väga kõvasti. Ma lihtsalt tardusin, sest ma ei suutnud uskuda, et ta seda tegi.

Polnud üldse tema moodi kedagi lüüa. Ta oli poiss, kes tegi miksitud kassette ja joonistas neile värvilisi kaanekujundusi, kuni ta lõi mu õde ja lakkas nutmast.

Kummaline oli see, et mu õde ei teinud midagi. Ta lihtsalt vaatas teda, väga vaikselt. See oli nii veider. Mu õde läheb täiesti peast segi, kui keegi sööb valet sorti tuunikalakonservi, aga siin oli poiss, kes teda lõi, ja tema ei öelnud midagi. Muutus vaid malbeks ja meeldivaks. Ja ta palus mul ruumist lahkuda, mida ma ka tegin. Kui poiss oli ära läinud, ütles ta, et nad „käivad” ja et ma ei räägiks emale ega isale sellest, mis vahepeal oli juhtunud.

Küllap siis hakkas poiss oma kiusajale vastu. Ja küllap on siin oma iva.

Mu õde veetis selle poisiga kogu nädalalõpu. Ja nad naersid palju rohkem kui tavaliselt. Reede õhtul lugesin oma uut raamatut, aga väsisin ära, nii et otsustasin hoopis telekat vaadata. Avasin keldrikorruse ukse ja nägin, et minu õde ja see poiss olid alasti.

Poiss oli õe otsas ja õe jalad olid kahel pool üle diivani serva laiali. Ja õde karjus mulle kähinal: „Kao välja. Pervert sihuke.”

Nii et ma läksin ära. Järgmisel päeval vaatasime kõik koos venna jalgpallimängu. Ja mu õde kutsus selle poisi meile külla. Ma pole kindel, millal ta eelmisel õhtul lah-

21

kus. Nad hoidsid käest kinni ja tegid nägu, nagu kõik oleks hästi. Ja see poiss ütles midagi sellist, et meie kooli jalgpallitiim pole enam endine pärast seda, kui mu vend kooli lõpetas, ja isa tänas teda. Ja kui poiss ära läks, ütles isa, et sellest poisist võib veel asja saada. Ja minu ema ei öelnud midagi. Ja mu õde vaatas minu poole, veendumaks, et ega ma midagi ei ütle. Ja oligi kõik. „Jah, võib asja saada küll.” See oli kõik, mis mu õde oskas öelda. Ja ma nägin vaimusilmas, kuidas see poiss kodus õpib ja minu alasti õe peale mõtleb. Ja ma nägin, kuidas nad hoiavad käsi jalgpallimängu ajal, mida nad ei vaata. Ja ma nägin, kuidas see poiss peo ajal põõsastesse oksendab. Ja ma nägin, kuidas mu õde sellega lepib.

Ja mul oli neist mõlemast väga kahju.

Armastusega Charlie

22

18. september 1991 Kallis sõber!

Ma ju ei ole sulle rääkinud, et käin tööõpetuse tunnis?

Aga seda ma teen ja see on Billi edasijõudnute inglise keele kõrval minu lemmiktund. Lõpetasin eile õhtul essee „Tappa laulurästast” ja andsin selle täna hommikul Billile üle. Me räägime sellest ilmselt homme lõunavaheajal.

Asi on selles, et tööõpetuse tunnis käib üks poiss, kelle nimi on „Mittekuidagi”. Ma ei tee nalja. Tema nimi on „Mittekuidagi”. Ja ta on tõeliselt vaimukas. „Mittekuidagi” sai oma hüüdnime põhikoolis, kui teda narriti.

Ma arvan, et nüüd ta käib kaheteistkümnendas klassis.

Lapsed hakkasid teda kutsuma Pattyks, sest tema päris nimi on Patrick. Ja „Mittekuidagi” ütles neile tüüpidele: „Pange tähele, te kas kutsute mind Patrickuks või ei kutsu mind mitte kuidagi.”

Nii hakkasidki lapsed teda „Mittekuidagiks” kutsuma.

Ja see nimi jäi talle lihtsalt külge. Ta oli siis meie koolis veel uus poiss, sest tema isa oli abiellunud uue naisega meie linnajaost. Ma arvan, et loobun nüüd jutumärkide kasutamisest Mittekuidagi nime ümber, sest see on tüütu ja pidurdab mu hoogu. Loodan, et ei tee lugemist sulle raskeks. Ma luban, et täpsustan, kui asi segaseks kisub.

Niisiis, Mittekuidagi hakkas tööõpetuse tunnis väga naljakalt järgi tegema meie õpetajat, härra Callahani. Ta isegi joonistas endale rasvakriidiga põskhabeme. Tõeliselt

23

naljakas. Kui härra Callahan Mittekuidagi lihvimispingi kõrval teolt tabas, purskas ta naerma, sest ega Mittekuidagi ei teinud seda ju paha pärast. See oli lihtsalt nii naljakas. Kahju, et sind seal ei olnud, sest ma pole nii kõvasti naernud sellest ajast peale, kui mu vend kodust ära läks. Mu vend armastas rääkida poolakate anekdoote, mis ma tean, et pole ilus, aga ma ei kuulanud poolakate osa, vaid nalju. Tõeliselt naljakas.

Muide, mu õde küsis oma „Sügislehtede” kasseti tagasi. Ta kuulab seda nüüd kogu aeg.

Armastusega Charlie

24

29. september 1991 Kallis sõber!

Viimase kahe nädala jooksul on väga palju juhtunud.

Palju head, aga ka palju halba. Ja jälle ma ei tea, miks see alati nii on.

Kõigepealt, Bill pani mulle mu „Tappa laulurästast” essee eest C, sest, nagu ta ütles, jooksevad mu laused kokku. Püüan nüüd harjutada seda mitte tegema. Ta ütles veel, et peaksin kasutama ka seda sõnavara, mida me tunnis õpime, nagu näiteks „korpulentne” ja „sapine”. Kasutaksin neid sõnu siin, aga ma pole üldse kindel, kas nad siia sobivad.

Kui aus olla, ei tea ma, kus neid sõnu üldse oleks kohane kasutada. Ma ei väida, et neid sõnu ei peaks teadma. Igal juhul peaks. Ma lihtsalt ei ole elu sees kuulnud kedagi kasutamas sõnu „korpulentne” ja „sapine”.

Ka õpetajaid mitte. Ja mis mõte on siis kasutada sõnu, mida mitte keegi teine ei tea ega suuda mugavalt välja öelda? Ma lihtsalt ei mõista seda.

Sama lugu on mõnede filmistaaridega, keda on piinlik vaadata. Mõned neist peaksid juba vähemalt miljonärid olema ja ikkagi teevad nad neid filme edasi. Nad lasevad pahasid õhku. Nad karjuvad detektiivide peale. Nad annavad ajakirjadele intervjuusid. Ma ei saa sinna midagi parata, aga iga kord, kui näen ühte teatud filmitähte mõnes ajakirjas, hakkab mul temast kohutavalt kahju,

25

sest keegi ei võta teda tõsiselt ja ometi intervjueerivad nad teda edasi. Ja kõigis intervjuudes öeldakse ühte ja sedasama.

Nad alustavad toidust, mida mõnes restoranis parajasti süüakse: „Ettevaatlikult oma hiina kanasalatit mäludes rääkis X armastusest.” Ja kõik ajakirjakaaned lubavad ühte ja sedasama: „X räägib avameelselt kuulsusest, armastusest ja oma uuest filmist/telesaatest/albumist.”

Ma arvan, et see on staaridest kena, et nad annavad intervjuusid selleks, et me arvaksime, et nad on täpselt samasugused nagu meie, aga tegelikult hakkab mulle üha enam tunduma, et see kõik on üks suur vale. Häda on vaid selles, et ma ei tea, kes valetab. Ja ma ei saa aru, kuidas need ajakirjad nii hästi müüvad. Ja ma ei tea, miks kõik need naised hambaarsti ooteruumis neid ajakirju nii väga armastavad. Eelmisel laupäeval käisin ma hambaarsti juures ja kuulsin pealt niisugust vestlust. „Kas sa seda filmi oled näinud?” küsib naine ajakirja esikaanele osutades. „Jah. Ma käisin seda koos Haroldiga vaatamas.” „Ja mis sa arvad?” „Ta on lihtsalt võrratu.” „Jaa, on küll.” „Oo, mul on see uus retsept olemas.” „See madala rasvasisaldusega?” „Mhmh.” „On sul homme natuke aega?” „Ei. Aga kas Mike ei võiks seda Haroldile faksida?” „Teeme nii.”

Siis hakkasid need naised rääkima sellest filmitähest, keda ma enne mainisin, ja mõlemal olid oma kindlad seisukohad. „Minu arvates on see lihtsalt häbiväärne.”

26

„Kas sa lugesid seda intervjuud ajakirjast Good Housekeeping?” „Paar kuud tagasi?” „Mhmh.” „Lihtsalt piinlik.” „Aga Cosmopolitani oma?” „Ei.” „Issake, see oli ju põhimõtteliselt sama intervjuu.” „Ma ei saa üldse aru, miks nad temale nii palju tähelepanu pööravad.”

Fakt, et üks nendest naistest oli minu ema, teeb mind eriti kurvaks, sest mu ema on ilus. Ja ta on kogu aeg dieedil. Vahel isa ütleb talle, et ta on ilus, aga ema ei kuule teda. Muide, mu isa on väga hea abikaasa. Ta on lihtsalt pragmaatiline.

Pärast hambaarstil käiku sõitsime emaga surnuaeda, kuhu on maetud paljud tema sugulased. Mu isale ei meeldi surnuaias käia, sest see ajab talle külmajudinad peale. Aga mul pole selle vastu midagi, sest minu tädi Helen on sinna maetud. Räägitakse, et mu ema oli alati see ilus õde ja tädi Helen oli see teine õde. Õnneks ei pidanud tädi Helen kunagi dieeti. Ja tädi Helen oli „korpulentne”. Näed, ma tegin seda!

Tädi Helen lubas meil, lastel, alati kaua üleval olla ja „Saturday Night Live’i” vaadata, kui ta meid hoidis või kui ta meil elas ja kui mu vanemad mõnele teisele abielupaarile külla läksid, et ennast purju juua ja lauamänge mängida. Kui olin väga väike, mäletan, et läksin magama, samal ajal, kui mu õde ja vend tädi Heleniga „Armulaeva” või „Unistuste saart” vaatasid. Kui ma olin väike, ei suutnud ma kunagi nii kaua üleval olla, millest on kahju, sest mu õde ja vend räägivad neist õhtutest vahel. Võib-olla on mul kahju, et need on nüüd mälestused. Ja võib-olla see polegi kurb. Võib-olla on asi lihtsalt

27

selles, et me armastasime tädi Helenit, eriti mina, ja et see oli aeg, kui saime temaga koos olla.

Ma ei hakka üles lugema kõiki mälestusi teleseriaalidest, kirjutan vaid ühest, kuna see teema sai kord juba üles võetud ja kuna omal moel võib sellega suhestuda igaüks. Ja kuigi ma sind ei tunne, arvan, et võin kirjutada millestki, millega ka sinul võivad omad mälestused olla.

Kogu meie pere istus teleka ees ja vaatas „M*A*S*H-i” viimast osa ja ma ei unusta seda kunagi, ehkki olin siis väga väike. Mu ema nuttis. Mu õde nuttis. Mu vend tegi tohutuid pingutusi, et mitte nutta. Ja mu isa läks ühe viimase stseeni ajal kööki võileiba tegema. Sarja ennast ma kuigi hästi ei mäleta, sest olin liiga väike, aga mu isa ei läinud kunagi kööki võileiba tegema, välja arvatud reklaamipausi ajal, ja ka siis saatis ta tavaliselt ema. Läksin kööki ja nägin, et isa teeb võileiba ja… nutab. Ta nuttis isegi rohkem kui mu ema. Ja ma ei suutnud oma silmi uskuda. Kui võileib valmis sai, pani ta toiduained külmkappi, kuivatas silmad ära ja märkas mind.

Siis tuli ta minu juurde, patsutas mulle õlale ja ütles: „See on meie väike saladus, eks ole, sõbrake?” „Jah,” vastasin.

Isa tõstis mu selle käega, millega ta parajasti võileiba ei hoidnud, üles ja viis mu telekatuppa ja hoidis mind kuni episoodi lõpuni oma süles. Kui osa lõppes, tõstis ta mu üles, lülitas teleka välja ja pööras ringi.

Ja mu isa ütles: „See oli hea sari.”

Ja mu ema ütles: „Parim.”

Ja mu õde küsis: „Kui kaua see sari kestis?”

Ja mu vend vastas: „Üheksa aastat, lollakas.”

Ja mu õde vastas: „Ise oled...”

Ja mu isa ütles: „Lõpetage kohe ära.”

Ja mu ema ütles: „Kuulake, mis isa ütleb.”

Ja mu vend ei öelnud midagi.

28

Ja mu õde ei öelnud midagi.

Ja aastaid hiljem avastasin ma, et mu vend eksis.

Läksin raamatukokku, et fakte kontrollida, ja avastasin, et „M*A*S*H-i” viimane osa, mida me vaatasime, on kõigi aegade vaadatuim asi televisiooni ajaloos üldse, mis on üllatav, sest mulle tundus, et seda vaatasime vaid meie viiekesi.

Tead… paljud lapsed koolis vihkavad oma vanemaid.

Mõned neist on peksa saanud. Ja mõned neist on jäänud valesti elatud elude vahele. Mõned on oma vanematele nagu uhkuseasjad, mida naabritele näidata, nagu ilupaelu või kuldtähti. Ja mõned neist tahavad lihtsalt rahus juua.

Mina isiklikult, kui vähe ma oma ema ja isa ka ei mõista ja kui kahju mul neist vahel ka ei ole, ma ei saa kohe teisiti, kui et armastan neid väga. Minu ema sõidab surnuaiale, et külastada inimesi, keda ta armastab. Minu isa nuttis „M*A*S*H-i” ajal ja usaldas mulle oma saladuse ja lubas mul istuda oma süles ja ütles mulle „sõbrake”.

Muide, mul on vaid üks hambaauk ja kui palju mu hambaarst sellest ka ei räägiks, ma lihtsalt ei suuda ennast sundida hambaniiti kasutama.

Armastusega Charlie