Abdul Turay "Väike valge riik" by Hea Lugu

VÄIKE VALGE RIIK Abdul Turay

Abdul Turay

VÄIKE VALGE RIIK

Aitäh, Erik Aru, Erik Terk, Jaak Valge ja Toomas Mattson!

Inglise keelest tõlkinud Jana Linnart Toimetanud Külli-Riin Tigasson Keeletoimetaja: Maris Makko Küljendanud Piret Jürisoo Kaanekujundus: Marko Russiver Kaane foto: Oliver Moosus Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Abdul Turay, Jana Linnart ja OÜ Hea Lugu, 2012 ISBN 978-9949-489-44-2 (trükis) ISBN 978-9949-489-45-9 (epub) Trükkinud trükikoda Print Best

Sisukord Sissejuhatus Eessõna

7 13

ESIMENE PEATÜKK. RASS

JA IDENTITEET Probleemid piiril TEINE PEATÜKK. AJALUGU Kuidas me oleme jõudnud sinna, kus oleme? KOLMAS PEATÜKK.

Lõuad

VALITSUS

OPOSITSIOON Tsentristid ja vasakpoolsed NELJAS PEATÜKK.

VIIES PEATÜKK.

Metsik ida

ÄRI

17 37 55 83 101

SOTSIAALNE ÕIGLUS Balti Tuhkatriinu

123

MEEDIA Uusliberaalid tõmmatakse liistule

141

KRUGMANI JANT JA MUU Kuidas see kõik algas

157

KUUES PEATÜKK.

SEITSMES PEATÜKK.

KAHEKSAS PEATÜKK.

Lõpetuseks 173 Bibliograafialoetelu 175 Nimeregister 185

Sissejuhatus Kuna ma ei saa eeldada, et lugejad teavad, kes ma olen ja kuidas see raamat ilmavalgust nägi, siis oleks ilmselt mõttekas ennast tutvustada. Minu nimi on Abdul Turay. Olen mustanahaline britt, kes töötab Eestis kolumnistina. Esimest korda tulin Eestisse 2008. aastal, et teha tööd ühe väga väikese meediaväljaande heaks. Eestisse tulles mõlgutasin naeruväärseid Walter Mitty1 laadseid fantaasiaid. Kujutlesin end minemas pidulikule üritusele, kus keegi astub mu juurde ja ütleb kõlavalt: „Ahhaa, härra Turay. Teie viimane artikkel meeldis mulle väga.” Ja ma vastan: „Suur tänu, härra president.” Sõber, kellele ma seda rääkisin, naeris ja ütles, et midagi säärast ei juhtu ilma peal. Kolm aastat hiljem ütles Eesti erudiidist president Toomas Hendrik Ilves mulle tegelikult: „Üks väheseid asju, mida ma tõesti ootan, on teie artiklite lugemine.” Meedias töötava mustanahalise britina moodustan ma üheliikmelise vähemuse. Kirjutan väga proosalisel põhjusel. Kindlasti on neid, kes arvavad, et ma ei peaks üldse kirjutama. Tundsin üht noort daami – oletame, et tema nimi on Liina –, kes pidas seda minust ülbeks, et ma kirjutan. Tema seisukohta jagavad üsna paljud. Enamikku autoreid kritiseeritakse selle pärast, mida nad kirjutavad. Mind kritiseeritakse selle pärast, et ma üldse kirjutan. 1

Walter Mitty on James Thurberi lühijutu „Walter Mitty salajane elu” (ilmus esmakordselt 1939. aastal ajakirjas The New Yorker) tegelane. Filmiversioon valmis 1947. aastal. Mitty on unistaja, kelle maine eksistents on teravas vastuolus maailmaga, mille ta ise enda jaoks loob ja milles ta on spioon, hävituslendur ja muidu kangelaslik kuju. Ingliskeelsetes maades on temast saanud tänapäevase folkloori tegelane. – A. T.

Liina ja temataolised väidavad, et ma ei ole eestlane ega peaks seetõttu üldse Eestist kirjutama. Täiesti õige, ma ei ole eestlane ja mul ei olnud enne siia elama asumist Eestiga mingit pistmist. Õige on seegi, et ma ei ole siin kuigi kaua elanud. Kuid ehkki ma räägin eesti keelt õige vähe, tulen lugemisega üsna hästi toime. Selle maailma Liinad tõlgendavad tegelikkust sihilikult valesti. Ma kirjutan, sest mind on kirjutama palgatud ja mulle makstakse selle eest. Nii lihtne see ongi. See on töö. Vahel võib kirjutamine olla piinarikas ja tüütu. Ma ei kirjutaks arvatavasti midagi, kui mulle selle eest ei makstaks. Eestis kirjutama hakates töötasin interneti kaudu ja sellepärast polnud keegi mind kunagi näinud. Igat värvi meedias leidus isikuid, kes hakkasid küsima, kas ma ikka olen reaalne inimene. Mure muutus ärevuseks, kui hakkasin üha rohkem ja rohkem kirjutama Eesti poliitikast. Kuidas oli võimalik, et üks mustanahaline välismaalane kirjutab sügavuti Eesti poliitikast? Ajakirjandusringkonna esindajad hakkasid kartma, et nad on langenud õela vembu ohvriks. Ka guugeldamisest ei olnud abi. Minu nimi on tegelikult üsna levinud. Ma ise ei ole toimetustes peetud vestluste juures viibinud, kuid võin neid ette kujutada. „Kust te teate, et ta on tõeline? Ameerika Ühendriikides töötab üks Abdul Turay Montanas kokana, teine on Tulsas professor. Ja siis on veel üks Inglismaal Sheffieldis. Tallinn on väike linn. Ma ei ole siin kunagi kedagi sellist näinud.” „Aga ta kirjutab inglise keeles, nad lasevad seda tõlkida.” „Igaüks võib inglise keeles kirjutada, see ei tõesta veel midagi.” „Võib-olla on selle taga mõni Tartu tudeng ja see kõik on üks suur nali?” „Ta on päriselt olemas, ma olen teda korra näinud.” „Järelikult on see sinu nali, selle taga on mõni sinu sõber.” „Ei, ta on päriselt olemas, ma olen temaga kohtunud.” „Kus?” ”Brüsselis.” „Nii et Tallinnas pole sa teda tegelikult kunagi näinud?” „Ei.” „Kuidas sa siis tead, et see on seesama isik?” „Ma mäletan... aga see oli juba tükk aega tagasi.” „Nii et sa ei ole päris kindel?” „Ma olen üsna kindel...”

Selle kohta, kes ma tegelikult olen, liikus terve hulk keerulisi teooriaid. Ühed arvasid, et ma olen kohaliku naljamehe ja saatejuhi Mart Juure vaimusünnitis. Teised pidasid mind sotsiaaldemokraatide nüüdse juhi Sven Mikseri loominguks, olgugi et nende kahe stiil on täiesti erinev. Kolmandate arvates olid Postimehe toimetajad mu välja mõelnud, et lugejaid juurde võita. Arvati, et „must” väljamõeldud ajakirjanik ärataks rohkem tähelepanu. Neljandad olid veendunud, et ma pean olema teadlane, kes on elanud aastaid Suurbritannias ja nüüd koju naasnud. See oli tegelikult üsna nutikas oletus. Selle teooria toetajad olid ära tabanud, et minu töös pole määrav rassiline, vaid rahvuslik kuuluvus. Postimehe toimetajad otsustasid kutsuda mind toimetusse intervjuule. „Nii et sa oledki päris,” tähendas vanemtoimetaja Priit Pullerits. See oli vaid poolenisti nali. Siis kutsuti mind „Kahekõne” telesaatesse (BBC „HARDtalki” Eesti vaste). „Paljud kolleegid on väitnud, et minu järgmist külalist ei ole tegelikult olemas,” ütles saatejuht Indrek Treufeldt. Siis kutsuti mind Postimehe iga-aastasele arvamusliidrite lõunasöögile. „Nii et sa polegi väljamõeldud isik, vaid oled päriselt olemas,” tähendas kirjanik Mihkel Mutt. Pärast seda tuli kutseid ridamisi. Üliõpilasliit, ajakirjad, ümarlauad, koolid, väitlusfoorumid. Palju kutseid lükkasin tagasi, eriti kõik kollased. Tundsin end nagu Lemuel Gulliver „Gulliveri reisidest”. Selles raamatus ironiseerib Jonathan Swift nii Liliputi pisikeste inimeste impeeriumipürgimuste kui ka Gulliveri enda kui kääbusliku inglase pretensioonide üle õilsate hiiglaste seas ja laseb ühel tegelasel inglaste kohta öelda, et „suurem hulk neid on kõige õelam vaklade tõug, keda loodus iial on lubanud maapinnal ringi roomata”.2 Vahel olen ma hiiglane. Eestis on palju kitsarinnalisi inimesi. Mõnes mõttes on see paratamatu. Sääraseid inimesi leidub kõikjal, nad kuulutavad oma seisukohti kommentaariumides ja netifoorumites. 2

Jonathan Swift (2007 [1726]): Gulliveri reisid. Ingl k tõlkinud Leo Anvelt. Eesti Päevalehe kirjastus, lk 88. – Toim.

Kuid vahel olen ma tilluke. Eestis on ohtralt erudeeritud ja andekaid, oma ala tippu kuuluvaid inimesi: poliitikuid, teadlasi, ettevõtjaid, kirjanikke, disainereid, näitlejaid, muusikuid. Mul on olnud võimalus mõnegagi neist kohtuda. Mõnikord tunnen end aga rääkiva inimahvina filmis „Põgenemine ahvide planeedilt”. Kui te ei ole seda filmi näinud, siis see räägib inimahvide seltskonnast, kes reisivad ajas tagasi 1970. aastate Ameerikasse ja keda koheldakse kuulsustena. Nad esinevad jutusaadetes ning kohtuvad rikaste ja ilusatega. Mind tegi see kõik pisut ärevaks. Kui järele mõelda, siis oleks arukas ja kõnelev šimpans maailmakuulus isegi siis, kui tal poleks midagi huvitavat öelda. Veel praegugi, neli aastat hiljem, on neid, kes väidavad endiselt, et ma olen välja mõeldud, ajalehetööstuse muinasjutt, mis peab aitama rohkem lehti müüa. Üks kommentaator röökis internetis: „Sellist asja nagu arukas niger pole olemas.” Tema loogikat on raske vaidlustada. Sain aru, ja seda mõistis ka mu toimetaja, et minu ainukordsus tekitab probleemi. Inimesed tüdinevad uudsusest. Kui ma edasi kirjutasin, tekkis uus probleem. Nagu mu toimetaja ütles: „Algul olid sinu artiklite anonüümsed netikommentaarid võrdlemisi tigedad ja kahtlustavad, nüüd on toimunud täielik kannapööre! Mõned kirjutavad, et sa oled Eesti parim kolumnist!” Kui isegi riiki juhtivad isikud kirjutavad sulle ja ütlevad, et ootavad su järgmist artiklit, tekitab see kohutava surve tulla välja millegi heaga. Hakkasin mõistma, et töö, mida ma teen, on tähtis. Mulle ei tulnud pähegi, kui tähtis see tegelikult võib olla – mitte sellepärast, et ma oleksin eriti tark või informeeritud, vaid kuna ma tulen teisest kultuurist ja peaksin teadma asju, mida paljud inimesed selles kultuuris ei tea. Kui Priit Pullerits mind esimest korda intervjueeris, mainisin möödaminnes Marcus Garveyt. „Ah jaa, Marcus Garvey must rahvuslus,” ütles Pullerits. Ta oli seda guugeldanud.

Siis jõudis mulle pärale, et kui kirjutada üleriigilises ajalehes midagi säärast nagu „Iga kümne eestlase kohta, kes on midagigi kuulnud Michael Jordanist või Mike Emelaist, ei tule arvatavasti isegi ühte eestlast, kes oleks kuulnud Marcus Garvey või Richard Wrighti nime”, siis kõik, kellel on uuriv otsiv vaim ja kes neid nimesid veel ei tea, vaatavad Google’ist järele. Meeldis see mulle või mitte, igatahes ma harisin riiki. Mõne aja pärast hakati mind tasapisi aktsepteerima. Inimesed astusid mulle tänaval juurde. Tavaliselt seda sorti inimesed, keda ajalehed oma lugejaks tahavad. Heal järjel, hästi riides, arvatavasti hea haridusega ja tavaliselt meessoost. Mõistan hästi, et millalgi tulevikus põrkan ma ägedale vaenulikkusele. Minu vastu tuntakse tõsist viha. Ent see juhtub alles siis, kui eestlased hakkavad mind pidama üheks endi seast. Gulliverile ja kõnelevatele ahvidele lõppes see halvasti. Tavaliselt läheb nii. Mäletan, mida ütles mulle kord Indrek Treufeldt. Ta ütles, et olgu ma oma ütlemiste ja kirjutistega ettevaatlik, sest meedias on oma piirid. Ta ei pidanud silmas poliitilisi piire, vaid midagi muud – ebapopulaarsete seisukohtadega oma sõprade, pere ja kolleegide rööpast välja löömist. Ent see raamat ei ole minust. Rääkimist vajas suurem lugu. See raamat räägib Eesti kohast maailmas. Eesti on muutunud ääremaast riigiks, mis on päris maailma asjade südames. Olen põiminud siia värvi lisamiseks üht-teist omaenda ja teiste lugudest, kuid raamat pöördub alati tagasi just selle teema juurde. Tahan tänada inimesi, kelleta see raamat poleks võimalikuks saanud. Oma esimest mentorit, sõpra ja teejuhti Steve Romanit. Minu Postimehe toimetajat Neeme Korvi, kes minusse uskus. Erkki Bahovskit, kelle juhendamiseta oleks see raamat jäänud kirjutamata. Hanna Sinijärve, kellel jätkus kannatust ja meelekindlust tegelda paljude meie ees seisnud takistustega. Postimehe välistoimetajat Evelyn Kaldoja, kes ei mõista ilmselt seniajani, et ta muutis mu elu. Kõiki inimesi, kes olid nõus oma kiires elus minuga vestlemiseks aega leidma. Ja viimaks oma armastavat naist, kelleta ma oleksin täiesti kasutu. Abdul Turay Tallinn 2012

Eessõna See raamat räägib Eestist. Miks just Eestist? Viimase paari aasta jooksul on maailma haaranud raevukas väitlus, mille saab taandada ühele lihtsale küsimusele. See on küsimus, mida veel mõne aasta eest ei esitanud keegi. „Kas kapitalism toimib?” Mõned usuvad, et kapitalism mitte üksnes ei toimi, vaid lööb ka õitsele ja et seda tõendab see, mis toimub väikeses Eesti-nimelises riigis. Kokkuhoidlikku, kasinat ja kiiresti areneva vabaturumajandusega Eestit peavad paljud üha paremaks eeskujuks, kuidas tuleb üht riiki juhtida. Eesti, mis oli kunagi ääremaa, on nüüd riik, mis on maailma juhtimisteemaliste arutelude keskmes. Kui mul tekkis võimalus seda raamatut kirjutada, mõtlesin algul, et kirjutan midagi, mis oleks huvitav ainult neile, kes Eestis elavad või seda külastavad. Ent eeltööd alustades mõistsin, et rääkimist ootab suurem lugu. Eesti ei ole veel rikas riik, ent kui ta peaks kunagi rikkaks saama, oleks see argument vaidluse ühe osapoole, kapitalismi kasuks. Just selle uhkeldava oletuse tõlgendamiseks ja analüüsimiseks sai see raamat kirjutatud. Kui Eesti võidab, on selle võidu mõju üüratu, see võib muuta meie suhtumist maailma. Paljude peaaegu saja viimase aasta suurte mõtlejate tööd võidakse visata prügikasti ja heita pseudoteadusena kõrvale. Eesti on paljude ja vahel üsna teravate vastuolude maa. Siin puudub klassisüsteem ja kodumaine aristokraatia, kuid samal ajal tõugatakse siin teatud taustaga inimesi julmalt kõrvale. Siin pole mainimisväärsel hulgal musta, tumeda või kollase nahavärviga inimesi, kuid valge

nahavärviga inimeste eri rühmituste vahelised etnilised pinged võivad olla teravad. Eestis võib juhtuda, et kaks samal aastal samas linnas sündinud inimest on sunnitud rääkima omavahel inglise keeles, sest see on nende ainus ühine keel. See on riik, mis peab ennast võrgustatuks ja tehnoloogiliselt kõrgelt arenenuks, kus inimesed käivad elektrooniliselt valimas ja kus internet on kõikjal kättesaadav, samal ajal kui maapiirkondades ei pruugi olla isegi sisekäimlaid. Eesti on kosmopoliitne ja avatud ning samal ajal kitsarinnaline ja provintslik. Isiklikult minu jaoks on see paik, kus olen kohanud suurt osavõtlikkust ja räiget vihkamist. Maa ise on oma siniste järvede ja jõgede ning roheliste metsadega võrreldamatult kaunis. See on loodusesõbra paradiis, kus on säilinud palju loomaliike, kes on teistest Euroopa osadest juba sajandite eest kadunud. Kuid siin on veel midagi, mida on raske täpselt sõnadesse panna. Võin vaid öelda, et siia tulles tunnevad inimesed, mina ise kaasa arvatud, end elusana. Just selles riigis, kindlasti rohkem kui mõnes vana Euroopa riigis ja võib-olla ka rohkem kui kusagil mujal uues Euroopas, tehakse tulevikku. Põhiküsimusele vastamiseks olen valinud jutustava stiili. See on niisama palju inimeste ja minu enda kui ka ühe riigi lugu. Olen pragmaatiline. Eestis on küllaga ajaloolasi ja sotsiaalteadlasi, kes oskavad kirjutada ja kirjutavadki Eesti ajaloo, kultuuri ja poliitika kohta suurepäraseid analüüse, kuigi suur osa sellest on tõlkimata ega ole rahvusvahelisele lugejale kättesaadav. Vahel võib tunduda, et kaldun teemast kõrvale, ent nagu heas stsenaariumis ikka, ei pruugi asjad, mis võivad tunduda ebaolulised, seda tegelikult olla. Võin kalduda isiklikku narratiivi, ent lugedes saab teile selgeks, miks ma seda olen teinud. Loodan, et minu väike katsetus näitab iga sõna olulisust lihtsate küsimuste seisukohalt, millele see raamat vastust otsib. Raamatu pealkiri on „Väike valge riik”. See pärineb esimesest ajaleheartiklist, mille kirjutasin 2008. aastal USA presidendivalimiste kohta3. Pealkiri võib mõjuda eksitavalt, sest raamat ei räägi rassiküsimusest, vaid Eesti kohast maailmas. Ent ma olen mustanahaline kirjanik, kes elab riigis, kus musti sisuliselt ei ole. Oleks intellektuaalselt ebaaus, kui ma rassisuhteid üldse 3

Abdul Turay (2008): Väike valge riik ja must president, Postimees, 11.11.

ei käsitleks. Pealegi on see põhiküsimuse seisukohast tegelikult oluline. Ja kuna see teema on alustamiseks niisama hea kui iga teine, siis katsume selle segase värgiga esimeses peatükis ühele poole saada ja liikuda siis edasi teiste asjade juurde.

TEINE PEATÜKK. AJALUGU

Kuidas me oleme jõudnud sinna, kus oleme? Ehkki eestlased sellest alati aru ei saa, tekitab Tallinna vanalinn paljudes siia saabuvates välismaalastes endist viisi šoki. Võõramaalasi, kes on arvanud nägevat sovetlikku trööstitust, rabab erksavärviline Tallinn, kus ülesvuntsitud keskaegne võlu seguneb barokkhoonete ja taevasse küünituvate pilvelõhkujatega. Vähemalt välismaalastele mõjub Tallinn kui näituseeksponaat. Tänavad on puhtad ja korras. Õhkkond on tänapäevane ja lahe. Inimesed tunduvad ilusad ja laitmatult riides. Üks põhjus, miks Tallinn paljudele välismaalastele nii väga meeldib, on asjaolu, et vähestes paikades Euroopas on ootuste ja tegelikkuse vahe nii suur. Eesti tundub tõepoolest tänapäeva muinasjutu, eduloona. Isegi majandusmõõna ajal kerkivad uued hooned ja renoveeritakse vanu. Muidugi märkab tähelepanelik inimene sellegipoolest siin-seal vaeseid nurgakesi. Kusagil on mõni lagunenud hoone. Kodutud otsivad prügikastidest pudeleid. Kuid on näha, et riik on käinud läbi pika tee, kui mõelda, et veel 1990. aastatel oli ta täis väsinud ja kuidagimoodi toime tulla püüdvaid inimesi. Iga eestlane, kes on tolle aja läbi elanud, võib rääkida kannatustest. Nõukogude Liit oli olnud kohutav, kuid see, mis järgnes, oli paljudele veelgi hullem. Paljud pered elatusid toona sahkerdamisest. Kuid mina ei ole see, kes peaks eestlastest lugejatele seletama, mida neil on tulnud läbi elada. Konteksti loomiseks ütlen

vaid, et 1990. aastate Eesti meenutas väga seda, missugusena mu isa on kirjeldanud vahetult Teise maailmasõja järgset Suurbritanniat. Ta on rääkinud mustast turust. Hästi läks gangsteritel ja kapitalistidel – küünik ütleks, et need olid ühed ja needsamad isikud. Põllumehe ja kaluri amet oli hinnas. Kui maa või meri sinu vastu helde oli, said alati oma pere toidetud ja võisid saaki muu kauba vastu vahetada. Ent jumal hoidku, kui juhtusid olema näiteks ortopeed või venekeelne ülikoolilektor! Kui ma 2000. aastate algul esimest korda siia tulin, hakkas Eesti jätma seljataha seda, kes ta oli olnud, ja astuma selle künnisele, kes temast on nüüdseks saanud. Mingil tasandil liigitasin Eesti kolmanda maailma riikide hulka – sel lihtsal põhjusel, et nägin pealinnas endiselt tänavalapsi. Eestlased ei pööranud neile arvatavasti erilist tähelepanu või ei märganudki neid, sest tänavalapsi polnud kuigi palju. Ent mina märkasin neid või täpsemalt: nemad märkasid mind. Nad kimbutasid mind peaaegu iga kord, kui ma hotellist väljusin, taibates, et olen kerge saak. Nüüd on nad kadunud, loodetavasti igaveseks. Konkreetsem kolmanda maailma märk olid linnas leiduvad vanad sarad. Räämas Kalamaja agulis teisel pool vanalinna võis juba siis märgata pööret paremusele. 2012. aastaks on see linnaosa keskklassistunud. Välismaalased on Eesti hilisajalugu tõlgendanud kahest radikaalselt erinevast vaatenurgast. Vaatleme siin mõlemat. Ühte poolt esindavad isikud, nimetagem neid estofiilideks, kes usuvad, et Eestis toimunu on imeline ja riik on teinud läbi buumi, inimesed on õnnelikud ja nagu ütleb biitlite laulusalm, „läheb aina paremaks”. Teiste arvates, nimetagem neid estoskeptikuteks, on juhtunud midagi väga halba. Loodud rikkus on silmapete. Inimesi ekspluateeritakse ja kogu eksperiment lõpeb krahhiga. See võib mõjuda lihtsustatult, kuid mõlemad pooled esitavad oma seisukohti just nii must-valgelt. Kaalul on midagi rohkemat kui Eesti tegelikkus. Tegemist on külma sõja stiilis ideoloogilise konfliktiga, mille tegelikud juured on külmast sõjast sügavamal ja pinevamad. Mõlemad pooled vajavad dogmaatilisust. Vastupidine käitumine hävitaks karjääre, identiteete, tõekspidamisi. Ei saa olla kompromissi, mõistmist, keskteed. Ütle estoskeptikule, et eesti naised on ilusad, ja ta vastab, et kuna nad ei jaksa süüa osta, ei saa järelikult olla ka pakse naisi. Ütle estofiilile, et Eestis on sotsiaalse ebavõrdsusega tohutuid probleeme, ja ta vastab sulle, et sinu oma maal on asi hullem.

Eestit nii armastatakse kui ka kirutakse. Mõistus ütleb, et kummalgi poolel ei saa olla täiesti õigus, kuid sõjas nähakse kord juba kõike nii must-valgelt. Uurime siis, kas viimase umbes kahekümne aasta jooksul toimunu on olnud hullumeelne eksperiment või inimlike püüdluste triumf.

Estoskeptikud

Skeptikud on valdavalt vasakpoolsed keinsistid. Nad ei vihka tavalisi eestlasi, vaid Eesti valitud ametiisikuid. Ja „vihkavad” ei ole liiga kõvasti öeldud. Estoskeptikud arvavad, et need, kes seniajani Eestit juhivad, on parempoolsed sead, kurikuulsad natsionalistid, ksenofoobid ja isegi kapifašistid. Säärast seisukohta esindavad sellised isikud nagu USA pikaajaliste majandussuundade uurimisinstituudi (ISLET) president ja Wall Streeti finantsanalüütik Michael Hudson ning ISLET-i Balti uurimisrühma kaasdirektor Jeff Sommers. Kirjutades küll peamiselt Lätist, kuid puudutades üksjagu ka Eestit, peavad nad Baltimaade viimase 20 aasta majandusajalugu julmaks uusliberalistlikuks eksperimendiks.25 Hudson ja Sommers väidavad, et 1990. aastatel toimus Eestis ja Lätis midagi sellist: riigivara lihtsalt anti lääne ostjatele üle ja lääne ettevõtjatele loodi turvasadam, kuid avalike teenuste maksukoorem veeretati suurtelt ettevõtetelt tavaliste inimeste õlule. Nad väidavad, et kuna valitsuse poliitika ei toetanud kodumaiseid panku, võtsid Eesti pangandusturu üle lääne (s.t Rootsi) pangad, kes hakkasid laene andma eurodes, mitte Eesti kroonides. Ja rahvas paisati võlgadesse, mida varem ei olnud. Nüüd on tänapäeva Eesti saanud uuesti Rootsi, s.t lääne lääniks. „See on hakanud tähistama taandarengut tagasi feodaalsõltuvusse. Ent kui rootsi ja saksa feodaalisandad valitsesid oma Läti mõisaid maaomanikuna, siis nüüd kontrollivad nad Baltimaid välisvaluutas denomineeritud kinnisvaralaenude kaudu. Pärisorjus on asendunud võlaorjusega.”26 25 Michael Hudson ja Jeff Sommers (2010), – Baltic Business News, 8.03. 26 Ibid.

„Balti riikidel peaaegu polegi tööstust ega tänapäevast põllumajandust, ainult Balti tiigriks nimetatud laenurahal põhinev prassimine, mis on nüüdseks kokku varisenud, jättes inimesed meeleheite, külma, vaesuse ja nälja kätte. Uusliberalistliku süsteemi kehtestamisest on möödunud kakskümmend aastat ja tagajärjed on katastroofilised, peaaegu inimsusvastane kuritegu,”27 kirjutavad Hudson ja Sommers. Üks tuntumaid rahvusvahelisi sama seisukoha toetajaid on Kanada autor Naomi Klein. Mart Laar kasutas šokki. Raamatus „Šokidoktriin” võrdleb Naomi Klein šokki kui majanduse juhtimise meetodit sadistlike psühholoogide leiutatud šokiteraapiaga, mida CIA kasutab Iraagisugustes paikades oma vastaste piinamiseks. Kleini väitel kasutavad Chicago koolkonna ja Milton Friedmani uusliberaalidest jüngrid katastroofide šokki – olgu siis tegemist orkaan Katrina suguste loodus- või inimtekkeliste õnnetustega, nagu näiteks Tšiili riigipööre –, et suruda läbi ebapopulaarne poliitika, kaotada sotsiaalprogrammid, kui neid on olnudki, ja erastada riigivara olukorras, kus inimesed on liiga haavatavad, et vastupanu osutada. Kõike seda tehtavat suurfirmade kasu nimel.28 Kui rakendada seda teooriat Eestile, siis oli šokiks Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja sellele järgnenud majanduskaos. Riigile kuulunud firmad läksid 1990. aastatel järk-järgult suurte välisfirmade alla. Paljud vanad, vaesed ja haiged jäid saatuse hooleks. Firmad ja ettevõtjad said hakata nautima madalaid makse või lausa maksude puudumist, teistele kehtestati aga suur maksukoormus, millest rahastatakse armetuid sotsiaalprogramme. Nii vasak- kui ka parempoolsed nõustuvad, et Eesti on šokiteraapia õpikunäide, ja ka Mart Laar ise armastab kasutada enda tehtu iseloomustamiseks šoki metafoori.

Estofiilid

Parempoolsed mõttekojad on Eestit juba aastaid kiitusega üle külvanud. Kiitus on personifitseerunud endise peaministri Mart Laari isikus. Tema poliitikat on muu hulgas tunnustanud Heritage Foundation ning 27 Ibid. 28 Vrd Naomi Klein (2007): The Shock Doctrine, Metropolitan Books, Henry Holt and Company 2007, lk 15–16 ja lk 405–415.