Jüri Reinvere: loomingusse ei tohi mattuda, elada tuleb

„Komponeerimine sarnaneb pimeduses maalimisega – sul on küll oskused segada värve ja kasutada pintslit, aga tulemust näed alles siis, kui saalis tuled põlema lüüakse,“ räägib helilooja Jüri Reinvere.

Tekst: KIRKE ERT / MUUSIKAELU I Fotod: ERAKOGU, ELLY CLARKE

Mitte väga kaua aega tagasi ütles dirigent Mihhail Gerts Eesti Televisiooni kultuurisaate „Plekktrumm“ otse-eetris Joonas Hellermale: „Jüri Reinvere on maailmas üks kõige suurema tähelennuga eesti heliloojaid!“ Eeloleval kevadel kõlab Eesti Kontserdi mängukavas kaks tema uudisteost, esimesel kontserdil saavad kokku Gertsi ja Reinvere ühine armastus unustatud helilooja Eduard Oja vastu, teisel kõlab Reinvere uudisteos Eesti Filharmoonia Kammerkoori suus.

Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis elav Reinvere teadis juba kuueaastaselt, et temast saab helilooja. Hiljem on ta palju mõelnud, kust see impulss tuli, aga ei ole siiani teada saanud. Ta tundis lihtsalt tohutut tungi muusikat kirjutada ning teab sedagi, et esimene teos valmis 27. novembril 1978, mil ta oli seitsmene. „Esimest lugu ma eriti ei mäleta, küll aga vajadust seda kirjutada.“ Teos seisab praegu raamitult helilooja ema kodusel riiulil.

Reinvere sõnul on tema inimeseks kasvamise vundamendil kolm olulist komponenti: eestlus, mille lahutamatu osa on kasvamine Nõukogude Eestis ning terav okupatsiooni taju; elu Soome kiriklas ning seejärel sattumine pianist Käbi Laretei ja rootsi filmirežissööri, lavastaja, kirjaniku ja teatrijuhi Ingmar Bergmani maailma. „Tallinna muusikakeskkoolis ma reaalse eluga kokku ei puutunud, see elevandiluust torni vaim purunes alles Soomes, kus sattusin organistina kokku päris inimeste ja nende muredega. Käbi ja Ingmar tutvustasid mulle aga vana Euroopa kultuuri, mis moodustab minu vaimse juurestiku.“

Enne oma positsiooni kindlustamist tuli praegusel tunnustatud heliloojal käia õige käänulist rada: õpingute rahastamiseks on ta jaganud öösel ajalehti, olnud lapsehoidja ning õpetanud isegi vene keelt, orelimängust rääkimata. „Hiljem tulid raadiotöö ja esseism tugevalt peale ning orelimäng jäi tagaplaanile,” meenutab ta.

NOTATSIOON ON KÕIGE TÄHTSAM

Oma Sibeliuse akadeemias tehtud teadustöös käsitles Reinvere heliloojate loomingu protsesse ning võrdles eesti ja soome loojaid. Nii selgus, et eestlaste jaoks on tohutu tähtsus kõigel muusikavälisel ja metafüüsilisel, sest muusika oli keelatud teemade väljendusvahend ehk mõtet tuli otsida ridade vahelt. „Kuni olid mõttemaailm ja ettekujutus tulevasest teosest, oli kõik hästi. Kui tuli aga muusikat hakata kirja panema, tekkisid raskused. Soomlastel oli jälle vastupidi – muusika oli valdavalt abstraktne, millele ei lisandunud erilisi, jumalikke, ühiskondlikke, poliitilisi või isiklikke sõnumeid. Muusika üles kirjutamine on tuim töö, milleks vajalikke oskusi Soomes ka õpetati.“

Mul ei ole vaja olla pidevalt inspireerunud seisundis, et kaksteist kuud järjest intensiivselt ooperit kirjutada, seda ei elaks vaimselt lihtsalt üle.

Eestlaste lähenemine on Reinvere hinnangul andnud võimaluse andekatel loojatel areneda ja kasvada ning tekitanud neis selgroo, mis avaldub sügava loomingulisusena. „Eestlaste rikkus on tugev hinge- ja inspiratsioonielu ning just seetõttu on meil nii palju erilisi inimesi.“

Tema enda heliloomingu protsess on ajas väga palju muutunud. Alguses oli selles palju Eestile tüüpilist inspiratsiooni, mille hetki püüdis ta kuidagigi muusikalise teosena jäädvustada. „Minu alma mater’is Sibeliuse akadeemias pöörati väga palju tähelepanu notatsioonile ning käsitööoskustele. Paljusid välisõpilasi lausa häiris, et kool ei pakkunud erutatud ja inspireerivat õhkkonda, kõik vaimne ja hingeline tuli mujalt hankida.“

Reinverelgi läks aastaid mõistmaks, kui võimas relv selge notatsioon ehk nootidesse kirja pandu olla võib. „Partituur olgu selline, millest muusikud võimalikult kiiresti aru saavad.“ Lisaks teadlik lähenemine tervikule ning

Koos dirigent Pablo Heras-Casadoga.

kõigele, mis ees. „Helilooja peaks suutma mõelda suuri filosoofilisi mõtteid, miks ta just seda teost kirjutab, samal ajal pead murdes, mida ühel hetkel teeb teine flööt. Ehk liftiga mikro- ja makrotasandi vahel sõites ei tohi suurt pilti kaotada. See on juba aju treenimise küsimus, et lift minema ei paneks. Mul ei ole vaja olla pidevalt inspireerunud seisundis, et kaksteist kuud järjest intensiivselt ooperit kirjutada, seda ei elaks vaimselt lihtsalt üle.“

PIDU HELILOOJA TÄNAVAS

Reinverel on seljataga töine ja põnev hilissügis, mille jooksul jõudsid publikuni olulised esiettekanded nagu „Das innere Meer“ („Sisemeri“) Deutsche Radiophilharmonie ja peadirigent Pietari Inkineni esituses (Eestis kuuleb teost ERSO hooaja lõppkontserdil 13. mail Estonia kontserdisaalis – autor). Seejärel kandis Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester ette Reinvere senistest sümfoonilistest teostest pikima, üle poole tunni kestva „Tähtede suremisest“, dirigendiks helilooja hinnangul praeguse teatri- ja kontserdimaailma üks tippe Pablo Heras-Casado. Lisaks said kontserdikülastajad osa Reinvere varasemast teosest „Norilsk. Nartsissid“, esitajaks Leipzigi Gewandhausorchester Franz Welser-Mösti juhtimisel. „Kõik kontserdid, orkestrid ja samuti minu teosed olid väga erinevad. Sellised kontserdid on heliloojale pidu – kui teos meeldib nii orkestrile, dirigendile kui ka publikule ning sind käiakse isiklikult ja kollektiivselt tänamas. Kui mõelda tagasi läinud sügisele, siis see on olnud tõeliselt fantastiline aeg, mille pärast tasub seda siiski küllaltki rasket tööd teha.“

KEVADISED ÄRKAMISED

Praegu on kõik tema vabad minutid seotud kahe uue, veel nimetu teosega, mis jõuavad kevadel esiettekandes Eesti publiku ette. Esimene on pühendatud helilooja Eduard Ojale, teine valmib Eesti Filharmoonia Kammerkoorile.

Reinvere peab Oja Eesti muusikaloo suurimaks andeks ja samal ajal ka suurimaks hämaruseks. Juba 18-aastaselt Poolas õppides jahmatas Reinvere õppejõude ja kaasõpilasi Ojale pühendatud seminariga. „Kui käisin välja Eduard Oja, aga ka Cyrillus Kreegi muusika, mis olid nii vaimukalt ja värskelt kirjutatud, olid kõik hämmingus, sest sealkandis ei olnud midagigi ligilähedast nende ajal loodud.“

Mina olen olnud kannatlik ja vahest on olnud minu kõrval ka häid nõuandjaid. Helilooja kujunemistee on üldiselt aeglane ja ma ei ole seda tagant kiirustanud.

Helilooja rõhutab, et talente ei tohi vaiba alla pühkida vaid seetõttu, et nende tegutsemise ajal võis olla kuulsamaid tegijaid. „Muusikakultuuri seisukohalt on äärmiselt tähtis, et ajalooga oleks õiglane side.“

Oja unustusse langemises mängib Reinvere hinnangul kindlasti rolli tema tervise meeletu allakäik ja see, et tema heliloomingu tippaeg jäi 1930ndate kultuurilise mandumise ja seejärel toimunud genotsiidi varju. „Edasi saabusid

teised ajad, 1960ndate sula, mil otsiti aktiivselt hoopis teisi teemasid kui Oja muusika meile rääkinuks. Püünele kerkisid Veljo Tormis, Arvo Pärt ja Eino Tamberg. Seega jäi ta nii aja- kui tervise-, üleüldse kõigi rataste vahele. Tegemist oli väga kurva elusaatusega, aga ma ei taha sel teemal nutta, eks tal endal oli ikka süüd ka.“

Oja teostest parimaiks peab ta klaveriteoseid „Vaikivad meeleolud“ ja „Sugestioonid“. Aga ka „Aeliita süiti“ viiulile ja klaverile ning soololaulu „Ei näe enam“. „Eesti muusikaajaloos meil selliseid andeid on, aga mitte liiga palju. Oja kuulub nende heliloojate hulka, kelle loomingut peaksime tundma ja teadvustama.“

Just seetõttu hindab ta kõrgelt dirigent Mihhail Gertsi, kelle eestvedamisel hakati mullu Tartus korraldama festivali TubIN. Avafestivalil võeti keskmesse ka Eduard Tubina õpingukaaslase Oja tööd. „Sellega ta mingis mõttes rehabiliteerib Eesti muusikaajalugu, mida muusikal on vaja. Meil on palju ajaloolisi luulusid, mis alati ei ole õigustatud, ning kindlasti ei saa me rahvana eksisteerida, kui oma ajalugu põlgame ja oleme nišikesksed,“ räägib Reinvere.

Gertsi juhatusel jõuab Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ettekandes kevadel kuulajateni ka Reinvere uus, Ojale pühendatud teos. „Ma ei taha kirjutada sama teost mitu korda ja seetõttu katsun töötada nii, et igas teoses oleks midagi uut ja eelmisest erinevat. Usun, et siiani on see mul õnnestunud. Tahan ERSO-le väga hea teose kirjutada.“

Viimati tegi ta ERSOga koostööd 2019. aastal, mil ettekandele tuli tema teos „Enne, kui Leviathan ärkab. Sümfoonilised märkmed“. Helilooja peab seda sujuvaks ja meeldivaks kogemuseks. „Tahan sellevääriliselt ka jätkata. Ning anda ka Gertsile kätte partituuri, millega võib nii mõndagi ette võtta.“

RAHVUSLIK AARE

Teine sellekevadine esiettekanne on aga seotud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kellele Reinvere a capella koorimuusikat varem ei olegi loonud. „Tavaliselt töötan enda loodud tekstiga – nii ka sel korral. Teos ise on kestuselt lühem, mis mõjub mulle pärast suurvorme ergutavalt ja turgutavalt ning valmistab eriliselt rõõmu.“

Eesti Filharmoonia Kammerkoorile on tal samuti varuks vaid kiidusõnad. „Tegu on maailma ühe tippkoori ja meie esinduskollektiiviga nii ajaloolise kui ka rahvusvahelise mõju pooJÜRI REINVERE (2.12.1971)

Helilooja, libretist, esseist

Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis (1979–1990), Chopininimelises muusikaakadeemias Varssavis (1990–1992), Helsingi ülikoolis (1992–1994) ja Sibeliuse akadeemias (1994–2004). Elab 2005. aastast Saksamaal, algul Berliinis, 2017. aastast aga Maini-äärses Frankfurdis. Kirjutanud kolm ooperit (libretod temalt endalt soome- või saksakeelsed), orkestriteoseid, kammerteoseid, esseistikat, kaastöid Eesti, Saksa ja Soome ajakirjandusele. Pälvinud mitmeid heliloomingu- ja esseistikapreemiaid, sh Eesti riiklik kultuuripreemia (2015) ja Enn Soosaare eetilise esseistika preemia (2016). Kirjutab Käbi Laretei 100. sünniaastapäevaks raamatu saksa keeles, mis avaldatakse 2022. aasta juulis. 2023. aastal jõuab lavale Reinvere neljas ooper „Vari“, mis põhineb Hans Christian Anderseni muinasjutul, räägib inimese lõhestumisest ja käsitleb kõrvalteemana Euroopa intellektuaali õnnetust.

Reinvere loomingu olulisemad esitused 2021. aastal: • Andris Nelsons ja Bambergi sümfoonikud juunis • Pietari Inkinen ja Deutsche

Radiophilharmonie oktoobris • Pablo Heras-Casado ja Baieri

Ringhäälingu sümfooniaorkester novembris • Franz Welser-Möst ja

Gewandhausorchester novembris • Andris Nelsons ja Berliini filharmoonikud detsembris

25. märtsil Estonia kontserdisaalis „Kevadsümfoonia“ Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts Kavas: Schumann. Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38 „Kevadsümfoonia“ Jüri Reinvere. Uus teos (esiettekanne) Oja. Sümfoonia nr 1

Kontserdile eelneb Jüri Reinvere ja Mihhail Gertsi vestlus, seejärel kõlab Eduard Oja klaverikvintett. Koos Gertsiga astub üles keelpillikvartett M4gnet koosseisus Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits, (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello).

21. aprillil Eesti arhitektuurimuuseumis Eesti Muusika Päevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor Dirigent Lodewijk van der Ree Kavas esiettekanded Jüri Reinverelt, Arash Yazdanilt, Andrus Kallastult

lest. Võime uhked olla, et meil on selline koor. Soovin neile head jätku ja tarku peadirigente, sest sellist aaret ei ole sugugi mitte kõigil riikidel ja rahvastel.“

Reinvere on oma teoste libretist eelkõige seetõttu, et õigete tekstide leidmisega on raskusi. „Mul ei ole midagi teistega töötamise vastu, aga siiani on mulle kõige kergem ja loogilisem tundunud ise libreto valmis kirjutada. Nii ei pea ka pikkade koostööde puhul vaidlema ja protsessi jooksul klapitama. Kirjastustele sobib, kui nad ei pea mitme osapoolega maadlema.“

Ta tunnistab, et esiettekande perioodil on tal väga raske lõpptulemust hoomata, sest ei suuda lihtsalt informatsiooni vastu võtta. Kaine ja selge pilk oma teosele tekib alles paari aasta möödudes. „Siis olen isiklikest emotsioonidest vaba ja võimeline andma hinnanguid, oli mu teos õnnestunud või mitte.“

Reinvere on kindel, et kunstiteose sündimiseks on peale helilooja ja muusikute vaja ka publikut. Alles selles kolmnurgas ärkab tõeline muusikaline kunst ellu. „Ooperi produktsioonides on aga palju rohkem osalisi, seal olen mina vaid helilooja. Protsessi arenedes on iga päevaga järjest enam neid, kelle panus muutub oluliseks. Seega ei saa kusagil öelda, et helilooja on ainutegija.“

INTERPREETE TULEB TOETADA

Heliloojana ei kipu ta oma muusika loomise teekonda kõrvalisi kaasama ning hoiab töölaua taga toimuva pigem endale. „Las see köögipool jääb minu teada, ei teki asjatuid küsimusi.“ Ta võrdleb uue teose esimest, muusikutega proovi naljaga pooleks ujumisega haikaladest kubisevas basseinis ega salga, et see on üsna ebameeldiv. „Aga teises proovis ei ole samasugust tunnet ette tulnud.“

Prooviperioodid on maailmas järjest lühemad ning seetõttu tuleb heliloojal olla notatsioonis võimalikult selge. „Siis ei kaotata aega mõttetutele aruteludele, mida kasvõi üleüldse mõeldud on.“ Interpretatsiooni sekkub ta väga vähe. „Mida aeg edasi, seda rohkem on minu ülesanne interpreete toetada ja teha seda nende võimaluste piires. Sellele, kui hakkan nõudma midagi, milleks nad sel hetkel võimelised ei ole või seisan vastu minu omast erinevale käsitlusele, tavaliselt ei järgne head. Kõigile on kasulikum, kui toetan muusikute kontseptsiooni.“

Tellimustööde puhul on helilooja läbirääkimiste faasis avatud ning laseb endale täpselt selgeks teha, mida soovitakse. „Töö tegemise faasis endale ligi ei lase – tekib segadusi. Mina omakorda ei suru hiljem lavastajale oma nägemust peale.“

Interpreetidega arvestab helilooja sada protsenti. Ometi muutus vastupidine suhtumine Reinvere sõnul vahepeal lausa uhkuse asjaks. „Kaasaegses ooperis surutakse laulja vastu seina ning laulmine on kohati tervisele kahjulik. Kahjuks on sellisel tasemel lauljaid väga vähe, kes saaksid sellistele projektidele ei öelda.“

Ta teab, et muusikud armastavad väljakutseid, sest mitte keegi ei taha igavat partiid, mida lihtsalt läbi käia. „Aga nad ei armasta võõrasse vormi surumist, mis ei too muud efekti kui sõna otseses mõttes kehavigastusi – lauljate puhul näiteks. Suured heliloojad nagu Mozart või Beethoven kirjutasid kõik oma teosed interpreete arvestades.“

Tema kõrvu on jõudnud Saksamaal lood sellest, et paljud heliloojad ei tunne isegi enam

korralikult pille. Nii ei ole harvad juhud, mil tellijad ei saa partituuri aktsepteerida või peab dirigent selle öösiti täiesti kapitaalselt ümber kirjutama. „Trükivead – eriti mahuka partituuri puhul – on mõistetavad ning on loomulik, et esimeste suurte tööde ajal alles korjatakse kogemust ning tehakse rohkem parandusi. Kahjuks on järjest levinum, et vead on juba põhimõttelist laadi, näiteks ei ole arvestatud instrumendi amplituudiga. Selle taustal on seik, et muusikaline ettevalmistus, nagu haridustase laiemalt, on suures languses. Mitte ainult akadeemilises maailmas, vaid kogu ühiskonnas loevad oskused ja ekspertiis aina vähem ning üha enam määravad õpilased ise, mida nad teevad või ei tee.“

ÜKS TÖÖ KORRAGA

Reinvere on küll öösiti sageli ärkvel, kuid muusikat kirjutada sel ajal ei suuda. Kui seda ongi ette tulnud, tuleb hommikul kogu töö ümber teha. Ideaalne tööpäev algab kella üheksa ja kümne vahel hommikul. „Kui aga samal ajal algab kirjade ja telefonikõnede kontsert ning kell on saanud ootamatult kaks päeval, olen üsna närviline. Ega need lõputud leheküljed partituuri ju iseenesest teki, vaid nõuavad lõputuid tunde tööd.“

Tööst tuimadel perioodidel leiab ta seltsi televiisorist tulevatest suvalistest helidest. „Mul on olnud perioode, mil töötan vaikuses ja rahus – ning töö ei edene. Järgmisel hetkel on aga maja rahvast täis, vaadatakse jäähokit, mina lähen klaveri taha ning saan krambist üle samal ajal, kui kaheksa inimest karjuvad kõrval iga värava peale!“

Kuidas siis ikkagi maailmas läbi lüüa või – nagu vihjas Mihhail Gerts seal samas „Plekktrummis“– sooritada eesti heliloojana suur tähelend? Sellele Reinverel kindlat retsepti ei ole. „Tööd tuleb teha kordades rohkem kui algselt plaanis. Iga nurga taga on ohud, aga kui inimene on piisavalt kannatlik või on tal head nõuandjad, õpib ta aja jooksul ohte vältima. Mina olen olnud kannatlik ja vahest on olnud minu kõrval ka häid nõuandjaid. Helilooja kujunemistee on üldiselt aeglane ja ma ei ole seda tagant kiirustanud.“

Nii muusikas kui poliitilistes põhimõtetes on Reinvere püüdnud säilitada vabaduse. „Ma ei ole tahtnud end piirata vaid ühe ideoloogia ja maailmavaatega. Tahan olla vaba ja teha nii, nagu hetkel õige tundub. Muidu annan endast liiga palju ära.“

Reinverel on üks oluline põhimõte – mitte teha mitut erinevat tööd korraga. „Üks töö tuleb valmis saada ja seejärel võtta ette teine. Nii need asjad ei käi, et hommikul kirjutan artiklit ja õhtul võtan partituuri ette. Komponeerida ja kirjutada ma samal päeval reeglina ei saa.“

Ega need lõputud leheküljed partituuri ju iseenesest teki, vaid nõuavad lõputuid tunde tööd.

Varem ta tegi paberile visandeid ja kujundas graafilisi partituure, nüüd määrab ta mõnikord ümbriku servale vaevalt teose vormi. Ja seejärel istub juba arvuti taha.

Reinvere tunnistab täiesti ausalt, et üsna sageli töötab ta järjest nii kaua, kuni väsimus lõpetama sunnib. Ooperit kirjutades võtab ta endale aga teadlikult vabu päevi, teeb mõnikord lausa pikema pausi ja võtab vahele mõne orkestriteose kirjutamise. „Ka elada tuleb täiesti teadlikult. Kõige hullem oleks arvuti taga loomingusse mattuda. Samal ajal irdub maailm sinust kusagile kaugusesse, sa ei käi enam kusagil ega näe reaalset elu enda ümber. Selle nimel tuleb teadlikult tegutseda, et endale elu elamist lubada.“