Baroki teejuht algajaile

Aprilli alguses astub Eesti Kontsert ühte jalga kristliku maailma suurte pidustuste, ülestõusmispühade ja sellele eelneva kannatusajaga. Laupäeval, 9. aprillil kõlab Estonia kontserdisaalis Budapesti Purcelli koori, vokaalsolistide ja Helsingi barokkorkestri ühises esituses vaimuliku oratooriumi Eesti esiettekanne.

Tekst: SAALE FISCHER, PhD, klavessinist ja kontserdi külalisprodutsent I Foto: TEET RAIK

Küllap on kogenumale kontserdikülastajale kannatusaegse kõrvapaina omaseks saanud suure barokiaja helilooja J. S. Bachi Johannese ja Matteuse passiooüsna samasugused helimaastikud kui – tinglikult öeldes – ühel ammusel, 300 aasta tagusel kevadõhtul Leipzigi linnakodanikele (Bachi linn) või kuningas Friedrich Suure õukondlastele Berliinis (Graupneri tööpaik). Ka Purcelli nid. Ka seekordse esiettekande helikeel ei too meid tänapäeva – kõlama hakkab vähemalt kolme barokiaja helilooja autorsusega Kristuse kannatuslool põhinev suur pastiššpassioon „Passion Pasticcio“.

Pastišš (pr pastiche, it pasticcio ’jäljendus’) on kunstiteos, mis teadlikult jäljendab mõne ajastu stiili või motiive. Muusikas kutsutakse pastiššideks ka teoseid, millel enam kui üks autor, kes on töötanud kas koos või eraldi. Teose selgrooks on Carl Heinrich Grauni kannatusaja-kantaat, mida täiendab Johann Sebastian Bachi elu lõpuaastatel spetsiaalselt teose tarbeks kirjutatud originaalmuusika. Viimase asjaolu tõttu loetakse nimetatud vaimulikku oratooriumi tinglikult ka Bachi viiendaks passiooniks. Erinevatel andmetel sisaldab koostöö-passioon veel ka G. Ph. Telemanni ja J. Kuhnau muusikat, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole.

Eriliseks teeb aprillikuise esituse asjaolu, et 18. sajandi suurte helimeistrite looming kõlab Helsingi barokkorkestri esituses ajastu originaalpillide koopiatel – nii avanevad saalis istuvale kuulajale üheks õhtuks Tallinnas anno 2022 koor on tuntud eelkõige kollektiivina, mis on just varase muusika esitamise oma eriliseks südameasjaks võtnud. Komme mängida elevate heliloojate teoste kõrval juba meie hulgast lahkunud meistrite muusikat on Euroopa tuhandeaastases muusikaloos võrdlemisi uus nähtus, mis algas 19. sajandi nimekate leipziglastest heliloojate Felix Mendelssohni ja Robert Schumanni ning viiuldajate Ferdinand Davidi ja Joseph Joachimi tegevusega. Nii kummaliselt kui see ka meie kõrvale kõlab, kadus Bachi muusika tema elu viimastel aastatel „edetabeleist“. Tolle aja kuulajate seas liiga keeruliseks ja vanamoodsaks põlatu asemel võitis nende südame uus, nn tundeline stiil, mille armastatumad viljelejad olid Bachi enda pojad! Vana Bachi „renessansi“ nullpunktiks loetakse tema Matteuse passiooni uusettekannet 1829. aastal, mida juhatas toona vaid 20-aastane Mendelssohn. Nooruke helilooja olevat teose käsikirja ümberkirjutuse saanud oma vanaemalt jõulukingiks. Mendelssohn ei piirdunud ainult dirigeerimisega, vaid kirjutas teose

ümber nii, et see vastaks 19. sajandi vajadustele ja võimalustele. Nooruslikult ambitsioonika helilooja teostuse juurde käis ka muusikaloo ühe kurioosumina kirja läinud 350-pealise koosseisu kokkukutsumine. Võrdluseks – tänapäeval kantakse barokiaja suurteoseid ette kooride ja orkestritega, milles liikmeid paarikolmekümne ringis. Ehkki Bachi loomingusse suhtuti sügava lugupidamisega, olid tema muusika toonased tõlgitsused kantud 19. sajandi esteetikast, mis on üks võimalikke, tänapäeva kontserdielus endiselt elujõulisi lähenemisviise.

Sellise esteetika kõrvale asetus 20. sajandi alguses uus esituspraktika suund, mida nimetatakse ajastuteadlikuks (ingl historically informed performance practice, HIP). Liikumise üks pioneere oli Inglismaal tegutsenud multiinstrumentalist, pillimeister, eksperimentaator-mõtleja ja publitsist Arnold Dolmetsch, kelle 1915. aastal ilmunud monograafiat võib lugeda ajastuteadliku esituspraktika üheks tüvitekstiks.

HIP-liikumise algne eesmärk on varane muusika 19. sajandi esteetiliste kihtide alt „puhastada“. Justnagu vanas mõisahoones seintele kleebitud, luitunud tapeedikihte eemaldades saab kannatlik renoveerija teekonna lõpus premeeritud kaunite seinamaalingutega, on ka varase muusika interpretatsioonikunsti viljelejail ja kuulajail praeguseks seljataga pikameelsusega sillutatud tee, mis hõlmab nii vanade pillide mängima õppimist dolmetschlikust asjaarmastajalikkusest nüüdisaja kontserdielus nõutava virtuoossuseni, sõnaliste esitusjuhisteta originaalpartituuride „lugemaõppimist“, mitmesuguste 20. sajandi interpretatsiooniliste väärarusaamade kummutamist läbi järjepideva katsetamise ja eksimise, ja lõppeks tuleb kontserdikuulajail samuti kõik need protsessid alla neelata.

Siiski. Kunst, ka helikunst, ei pea taastootma minevikku. Koos 20. sajandil vanamuusika esitamise juurde kuulunud stiliseeritud samethamedega on 21. sajandil ajalooliselt esituspraktikalt heidetud ka taak olla „tõeliselt ajastutruu“.

Sarnaselt pärimusmuusikaga iseloomustab varase muusika esitamise uuema aja suundi segunemine teiste muusikastiilide, erinevate modernsete ja rahvapillide ning lähenemistega. Praegu toimetab varase muusika skeenel märkimisväärne hulk ansambleid ja soliste, kelle personaalne agenda või filosoofia on loonud ainult neile iseomase, kütkestava esitusviisi, mis lähtub ennekõike muusikute sisemisest tunnetusest. Tekkinud on ka varase muusika „staarid“, keda ümbritsev kuvandiloome ja (enese) turundus võtab teadlikult šnitti popmaailmast. Pean siin silmas nt poola kontratenorit Jakub Orlińskit või Eestitki väisanud prantsuse klavessinisti Jean Rondeaud. Ajastuteadlikust esituskunstist, kunagisest klassikalise muusika subkultuurist, on saanud maailma metropolide kontserdimajade iseenesestmõistetav osa.

Sarnaselt pärimusmuusikaga iseloomustab varase muusika esitamise uuema aja suundi segunemine teiste muusikastiilidega.

Ehkki Helsingi barokkorkestri juht Aapo Häkkinen meenutab välimuselt pigem nohikut kui seksikat superstaari, on see ääretult sügav muusikunatuur tõstnud enda juhitava orkestri 20 aastaga just nende eriliselt säravate Euroopa tippkollektiivide hulka, millele on avatud kogu maailma lavad. HeBO ees on seisnud mh Rinaldo Alessandrini, Reinhard Goebel, Erich Höbarth, Riccardo Minasi, Enrico Onofri, Skip Sempé ja René Jacobs. Samuti maailmanimega solistid nagu Isabelle Faust, Werner Güra, Joyce DiDonato, Julia Lezhneva, Viktoria Mullova, Valer Sabadus, Carolyn Sampson jt.

Värsked, emotsioonidest ja elujõust särtsuvad tõlgitsused, ootamatu ja tihti isegi provokatiivne lähenemine tuntud teostele ning sagedased avaldamata või rekonstrueeritud meistriteoste esmaettekanded on märksõnad, mis HeBOt iseloomustavad. Ühtlasi on orkestril tugev „süü“ selles, et varane muusika on tõusnud Soomes lausa kultuslikku staatusesse: orkestri regulaarsetel kontsertidel „kodus“ ehk Musiikkitalo suures saalis täituvad enamasti kõik 1700 kohta vaimustunud kuulajatega. Musiikkitalo on ka koht, kuhu „Passion tega. Musiikkitalo on ka koht, kuhu „Passion Pasticcio“ Tallinnast edasi läheb.