Lauri Aav

Produtsent

Kaugest tulevikust aastale 2022 tagasi vaadates läheb see ajalukku hetkena, mil algas Venemaa agressioon Ukraina vastu. Sõda, mis on mõjutanud meiegi elu siin, kõigis valdkondades kuni kontsertide korraldamise ja nende külastamiseni välja. Sündmus, mille lõpptulemus praegu, 2023. aasta märtsis, neid ridu kirjutades on teadmata. Mul oli 2022. aasta jaanuari viimastel päevadel võimalus intervjueerida Ukraina pianisti ning festivali Odessa Classics kunstilist juhti Aleksei Botvinovi. Olime intervjuu juba lõpetanud, panin diktofoni kinni ning küsisin, kuidas nad vastu peavad, kuna uudised Vene vägede koondumisest Ukraina piiri äärde polnud juba ammu kellelegi saladuseks. Aleksei vastas: „Raske on, aga peame vastu, keegi meist ei usu, et see sõda ka päriselt võiks alata, see pole loogiline.“

Veebruari viimastel päevadel alanud täiemahuline sõda tõi muudatusi kontserdikavadesse. Ukrainale pühendatud arvukate toetuskontsertide reas toimus esimesena 13. märtsil Estonia kontserdisaalis kontsert sarjas „Võim ja vaim. Šostakovitš ja Stalin“. Algselt aprilli lõpul kavas olnud üritus liikus kokkuleppel muusikutega poolteist kuud varasemaks, tasuta kontserdiks Ukraina heaks. Vaimsuse allutamisest diktatuurile Šostakovitši ja Stalini näitel sai teha üldistusi ka aktuaalse poliitilise olukorra kohta maailmas. Rääkis Jaak Juske, Šostakovitši teoseid esitasid Juuli Lill, Kadri-Ann Sumera ja Theodor Sink

Palju mahukama toestusaktsiooniga Ukrainale ja Ukraina muusikutele õnnestus Eesti Kontserdil liituda aga juba järgnevatel kuudel. Märtsi viimastel päevadel jõudsid meie kõrvu uudised kammerorkestrist Kiievi Solistid, kelle lugu on erakordne. Nende kontserdireis Itaalias algas 23. veebruaril, päev enne Ukraina sõda. Koju tagasi nad enam ei pääsenud, paljudel puudus kontakt koduste ja lähedastega. Nii reisis orkester otsekui kodutuna mööda Euroopa kontserdilavu, jutustades muusika kaudu oma kodumaa lugu. Pärast Itaalia kontserte reageerisid Euroopa muusikainstitutsioonid kiiresti, et orkester saaks jätkata ringreisi, ning lühikese ajaga korraldati orkestrile lisakontserdid Saksamaal, Šveitsis, Rootsis, Norras, Leedus ja Lätis. Kiievi Solistide lavapartneriteks nendel kontsertidel olid Norra Kammerorkester, Baseli Kammerorkester, Eric Ericssoni kammerkoor, Benny Andersson jpt.

23. aprillil jõudsid muusika rahusaadikud Eestisse ning osalesid juba samal õhtul Saku Suurhallis toimunud suurkontserdil Ukraina heaks, mille kandis üle Eest Televisioon. Edasi toimusid Kiievi Solistide kontserdid 24. aprillil Paide Muusika- ja Teatrimajas, 25. aprillil Vanemuise kontserdimajas, 26. aprillil Haapsalu kultuurikeskuses, 27. aprillil Estonia kontserdisaalis ja 28. aprillil Jõhvi kontserdimajas. Tartu ja Tallinna kontsertidel oli kaastegev Eesti Rahvusmeeskoor koos dirigent Mikk Üleojaga ning ühisesituses kõlas ka Arvo Pärdi looming.

Kiievi Solistid alustasid oma kontserti Ukraina hümniga. Lõpupoole esitusele tulnud iidne Ukraina rahvalaul, mis kujutab dialoogi ema ja sõtta mineva poja vahel, omandas uue tähenduse, kui 2014. aastal, mil Kiievis Maidanil tapeti snaiprite poolt üle saja inimese. Enne selle loo esitamist tuli kleenuke, lühikest kasvu, tumedate juustega tšellomängija Oleksandra Grõtsõšõna lava servale käes valge A4 paber. Ta luges ette pika teksti soravas eesti keeles. Muu hulgas ütles ta: „Ukraina ja Venemaa ei ole kunagi olnud vennad ja ei saa kunagi vendadeks, sest vennad ei tapaks üksteist.“ Ta tänas

Eestit toetuse eest ning rääkis kaasmaalaste kannatustest, mis nüüdseks kestnud juba kaks kuud. Sõjakoledustest ja rahu ootusest räägitu tõi pisara silmanurka ka neil, kes olid senini emotsionaalset kontserti kuiva silmaga suutnud jälginud. Taskuräti järele ei peljanud haarata ka meesterahvad. Kõne lõppes hüüdega „Слава Украине!“, mis kajas publikust lavale korratuna vastu.

Paide Tre Raadio

Orkestri Eesti tuuri korraldamine ning nendega kaasas käimine oli ka mulle isiklikult paljude Eesti Kontserdis oldud aastate jooksul emotsionaalselt üks pingelisemaid episoode, samas ka väga eriline – need kontserdid olid teistsugused. Loomulikult, ja õnneks, oli seal palju suurepärast muusikat ja musitseerimist. Kiievi Solistid koosneb väljapaistvatest muusikutest kõikjalt Ukrainast, kellest enamus on rahvusvaheliste konkursside laureaadid. Nad on olnud mitme olulise teose, muu hulgas ka Erkki-Sven Tüüri marimbakontserdi esiettekandjaks Ukrainas. Eestis esinesid nad viimati 2007. aastal Ukraina helilooja Valentõn Sõlvestrovi autorikontserdil. Need aga olid erilise taustalooga kontserdid. Uudistes ja telepildis on sõda meist kaugel – õõvastav, aga praeguses ajahetkes siiski turvaline kõrvalt vaadata. Pikale veniva sõja puhul on oht, et selle jälgimine võib saada igapäevaelu osaks nagu õhtune uudistesaade. Kiievi Solistide koosseisus mängisid muusikud, kelle elus on sõda päriselt toimuv asi, kelle vennad ja õed olid ja on praegu pommivarjendites, ja seda mitte kujundlikult. Nende missiooniks on rääkida sõjast muusika keeles, ja enne siia jõudmist olid nad seda teinud kaheksas Euroopa riigis alates sõja esimesest päevast. Eestis toimusid nende katkematu turnee 44.–49. kontserdini.

Ilma sõjata oleks 2022. aastat võinud pidada suureks taastumise ajaks. Kaks aastat väldanud ülemaailmse pandeemia isolatsiooniperiood oli kontserdipublikule mõjunud hävituslikult. Ka pärast piirangute ametlikku lõppu oli märgata kontserdil käimise harjumuse taandumist; peale muusikaürituste vaevas selektiivne publikupõud ka teatreid. Isiklikele vaatlustele ja hinnangutele tuginedes julgen väita, et publik leidis tagasitee kontserdisaalidesse üles peamiselt aasta viimase kolme kuu jooksul, ning hoolimata vahepealsetest keerulistest aegadest, saime korraldajatena nii mõnigi kord Estonia kontserdisaali kassaluugile tõsta sildi „välja müüdud“.

Aasta esimeseks kontserdiks 6. jaanuaril Estonia kontserdisaalis oli Floridante barokkansambli ellu kutsutud kava „Uuestisünd“ (pr renaissance), mis elustas killukese renessansiaegsete meistrite Euroopat (12. jaanuaril Heino Elleri Muusikakooli Tubina saalis). Orlando di Lasso, Cipriano de Rore ja Giaches de Werti vokaalmuusika Francesco Petrarca ja Torquato Tasso lüürilistele tekstidele, kuhu on peidetud tubli annus varjatud kirge ja armuvalu. Lisaks ajastupillidel mänginud Floridantele oli laval ka Floridante Consort: sopran Maria Valdmaa, alt Maarja Helstein, tenorid Lodewijk van der Ree ja Joosep Trumm ning bass Taniel Kirikal. Floridante mängis koosseisus Kristo Käo (lauto), Villu Vihermäe (viola da gamba), Saale Fischer (orel) ja Andrew Lawrenc-King (harf), kes oli ühtlasi kontserdi kunstiline juht. Madrigalid valis ja valmistas ette Lodewijk van der Ree.

Floridante kontserdil, kus publiku ja muusikute vahemaa oli äärmiselt väike ning eksimisruumi lihtsalt polnud, oli viiest lauljast koosneva ansambli laitmatu kooskõla ja intonatsioonipuhtus tõeline nauding. Äärmiselt võluvad olid Maria Valdmaa hõbedaselt selged ja helisevad soolod, milles paljastus laiem tundepalett, kui madrigalilt võiks esmapilgul oodata. [---] Mõlema kollektiivi juures on imetlusväärne, kuivõrd suure kire ja pühendumusega suhtutakse repertuaari, mis ei ole kaugeltki paljude inimeste kuulamisedetabelis, ning kui hästi antakse minevikumuusikat edasi, nii et hea kogemuse saab ka žanrivõõram kuulaja.

Meeta Morzov. „Januslik jaanuar“, Sirp, 11.02.2022

Floridante väsimatu mootor Saale Fischer pakkus Eesti Kontserdi külalisprodutsentide programmi kaudu veel teisegi kava – Graun/ Bach. „ Passion Pasticcio“ 9. aprillil Estonia kontserdisaalis. Vähemalt kolme barokiaja helilooja autorsusega suure pastišš-passiooni* selgrooks on Carl Heinrich Grauni kannatusaja kantaat, mida täiendab Johann Sebastian Bachi, elu lõpuaastatel spetsiaalselt teose tarbeks kirjutatud originaalmuusika. Viimase asjaolu tõttu loetakse seda vaimulikku oratooriumi tinglikult ka Bachi viiendaks passiooniks. Harva esitatava teose kandsid märkimisväärselt hästi ette Helsingi Barokkorkester ning Budapesti Purcelli koor, kes on viimase 20 aasta jooksul kujunenud Ungari üheks mainekamaks segakooriks; solistid: Agnes Kovács (sopran), Eszter Balogh (alt), Zoltán Megyesi (tenor) ja Lóránt Najbauer (bass).

Dirigent Aapo Häkkinen märkis enne kontserti 08.04.2022 ajalehes Postimees Janar Alale antud intervjuus:

Ma ise ka kuni eelmise aastani ei teadnud sellest teosest midagi. Seda mängitakse väga harva ega kaasata Bachi tööde loetelusse. Bach kompileeris selle. Selle selgroog on pärit barokkheliloojalt Carl Heinrich Graunilt. Samuti kaasas Bach sinna Carl Philipp Telemanni muusikat. Midagi komponeeris ise ka, aga samuti kasutas ühe oma varasema kantaadi muusikat. /…/ Bachi poeg Carl Emanuel Bach kirjutas, et isa komponeeris viis passiooni, millest viies on tõenäoliselt see. Aga eks selles osas on spekulatsioone.

*Märkus. Pastišš (pr pastiche, it pasticcio jäljendus) on kunstiteos, mis teadlikult jäljendab mõne ajastu stiili või motiive. Muusikas kutsutakse pastiššideks ka teoseid, millel enam kui üks autor, kes on töötanud kas koos või eraldi.

Kui jätkata barokilainel, siis harukordne kontsert „B4CH“ toimus Estonia kontserdisaalis 17. märtsil. Neli klaverit: Sten Heinoja, Sten Lassmann, Daumants Liepins (Läti), Reinis Zariņš (Läti) ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Anna Duzcmal-Mróz (Poola).

Erakordne rahvusvaheline koosseis, kes sai esmakordselt kokku Tallinnas ja kelle esituses kõlasid kõik Johann Sebastian Bachi kontserdid kahele, kolmele ja ka neljale klahvpillile. Tehnilises mõttes keerukas projekt, mille tarvis tuli leida Estonia kontserdisaali lavale neli kontsertklaverit. Sama kontsert sama koosseisuga toimus aasta lõpul Jūrmala kontserdisaalis.

Johann Sebastian Bachi loominguga oli seotud veel üks kontsert 7.–14. aprillini Tartus, Jõhvis ja Tallinnas, millega tähistas oma juubelit kitarrist ja džässielu edendaja Jaak Sooäär. „Bachiga kosmoses“ – Jaak Sooäär (kitarr), Ivo Sillamaa (klavessiin) ja Keelpillikvartett Prezioso. Elektrikitarr võib esmapilgul tunduda

J. S. Bachi muusika esitamiseks ootamatu, kuid Jaak on selle sobivuse aastate jooksul eri koosseisudes korduvalt ära proovinud. Elektrikitarri võimendatud, ent puhas heli annab selgelt edasi Bachi meloodiliste liinide harmoonilisi nüansse, mis on oma olemuselt vägagi sarnased kaasaegse džässi harmooniakäsitlusega, ning sulandub polüfoonilises muusikas suurepäraselt klassikaliste keel- ja klahvpillidega. Kontserdi kavas olid kammertsüklid ja soolonumbrid, milles Bachi muusikat ei seatud ega muudetud, kuid elekter ja improvisatsioonilised vahepalad tekitasid Bachi muusikale uudse keskkonna ja viisid kuulaja teistele trajektooridele – Bachiga kosmosesse!

Olin seotud ka 27. aprillil toimunud Pärnu Linnaorkestri ja Pärnu kontserdimaja hooaja lõppkontserdi korraldusega. Sten Heinoja (klaver), Pärnu Linnaorkestri ja dirigent Kaspar Männi kontserdi märgilisteks osadeks oli Kirke Karja klaverikontsert (esiettekanne), ErkkiSven Tüüri 8. sümfoonia ning kontserdile eelnenud vestlus, kus muusika ja arhitektuuri omavaheliste seoste üle arutlesid Erkki-Sven

Tüür, arhitekt Mihkel Tüür ja Kirke Karja.

Tüüride ja Karja üleni huvitav arutelu kätkes terve artikli jagu pärleid, nii et selle ümberkirjutamine, isegi kui väga tahaks, ei tule kõne alla. Avapauguna teatas Mihkel Tüür, et muu hulgas suunasid teda arhitektuuri juurde Erkki-Sven Tüüri teosed „Arhitektoonika“. Kirke Karja ja Erkki-Sven Tüür tõdesid, et neid on muusikalise struktuuri ülesehitamisel aidanud jällegi arhitektuur. Kolme kunstniku mõttevahetuse pealtkuulamine oli ütlemata suur privileeg. Kahju, et sellest oli tulnud osa saama ainult mõnikümmend inimest.

Ei saa märkimata jätta ka poola dirigendi Anna Duczmal-Mrózi ja Tallinna Kammerorkestri koostööst sündinud nauditavat esitust, mis toetas igati solistide mängu.

Äli-Ann Klooren. „Valguse võlu“, Sirp, 08.04.2022

Sügisestest kontsertidest olgu eelkõige mainitud 21. septembril kontserdihooaja alguses toimunud Baltic Sea Philharmonicsi külaskäik Eestisse oma looja ja peadirigendi

Kristjan Järvi eestvõttel. Kristjan loob ja arendab kaheldamatult täiesti uut klassikalise sümfooniakontserdi vormi. Enda sõnutsi pool naljaga nimetatud ja vajadusest sündinud esinemisviis – püsti ja peast, ilma nootideta (tekkis idee, et kontserdil võiks olla võimas valgus-show, ja kui pimedas ei näe hästi nooti, siis võtame need lihtsalt eest ära!) on avanud noortele muusikutele uued horisondid eneseväljendamisel ja orkestrikaaslastega laval suhtlemisel. Seal on tõesti varjatud sünergia, mis juhib orkestrit lisaks Kristjan Järvile.

Peast mängimisel on samuti nii head kui ka võib-olla mitte nii head küljed. Võib vist kaasa tunda orkestrantidele, kes peavad pähe õppima orkestripartiisid, mis võivad olla oma kohatises üksluisuses meelde jätmiseks üsna ebamugavad. Ometi on peast mängides kindlasti omad eelised koosmängul: noodipuldi asemel saab kogu tähelepanu suunata dirigendile ja teistele muusikutele ning kui sealjuures musitseerida püsti, saab luua silmside peaaegu kõigi mängijatega. Nii püsti kui ka peast mängimine teenivad lõppude lõpuks siiski ühte eesmärki: tuua muusika publikuni elamuslikult. Mind kui kuulajat jätab tegelikult üsna külmaks, kuidas täpselt muusikat tehakse, peaasi et see kõlaks nauditavalt. Et aga Läänemere Filharmoonikute esitus oli suurepärane –orkester kõlas elavalt, värvikalt ja energiliselt ning tundus, et noored naudivad igati oma mängu –, võib arvata, et sellele orkestrile sobisid mõlemad esituspõhimõtted hästi.

Äli-Ann Klooren. „Püsti ja peast!“, Sirp, 30.09.2022

Sarnasesse, pisut raamidest väljas musitseerimisviisi asetati aasta lõpul ka Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, kes sai 9. detsembril Tallinnas ja 11. detsembril Tartus esimest korda kontserdilaval kokku New Wind Jazz Orchestraga, et esitada Duke Ellingtoni teoseid sümfooniaorkestrile ja bigbändile, dirigent oli Antti Rissanen. „Sünfooniline Duke Ellington“ oli kontserdi pealkirjaks ning kavas Ellingtoni teosed, mis ta on kirjutanud kohe alguses sarnasele koosseisule. Tehniliselt ja eriti rütmiliselt ülikeeruline muusikamaterjal, mille esitusega kõik osapooled suurepäraselt hakkama said.

Duke Ellingtoni sümfooniliste teoste faktuur on detailirohke ja värvikas, tulvil mikrosündmusi, mis kordamööda kuulaja tähelepanu eest võitlevad. Selle kontserdikava suurim sedasorti proovikivi oli avateos „Harlem“, millesse justkui küllusesarvest on puistatud sünkopeerivaid rütme ja pillide või pillirühmade kontrastseid repliike. Sellise kontrollitud kaose haldamisega sai dirigent Antti Rissanen suurepäraselt hakkama: džässmuusika edasiliikuv pulss tuksus pinna alla peidetuna eksimatult edasi ka siis, kui partituuris oli hõredamaid kohti. Kahe orkestri koostöö edu vundamendi moodustas siin ja järgnevates palades jõuline ajam (inglise keeli drive) ehk tõhus rütmigrupp, mida New Wind Jazz Orchestra poolel vedasid paljude eesti džässikoosseisude alustala Mihkel Mälgand kontrabassil ja Karl-Juhan Laanesaar trummidel, nendega haakus väga loomulikult ERSO löökpillirühm.

Marje Ingel. „ERSO svingis ja Uute Tuulte Jazzorkester puhus platsi puhtaks“, Sirp, 16.12.2022

Peatusin siin põgusalt kontsertidel, mille korraldamisega ma möödunud aastal otse seotud olin. Kõige olulisemana tahan märkida, et kontserdiprojektid ei sünni kunagi ühe inimese töö ja pingutuse tulemusel. Jättes hetkel mainimata head töökaaslased kõigist teistest osakondadest nimetaksin erilise tänutunde ja lugupidamisega lähimaid kolleege muusikaosakonnast: Kertu Süld (kuni septembrini 2022) ja Birke Elisabeth Jakobson (alates september 2022), kellega on alati olnud kindel tunne astuda vastu kõikidele probleemidele. Südamest aitäh teile!

2022. aasta oleks võinud olla muusika- ja kontserdielus avanemise ja taastumise aasta pärast pikka isolatsiooni ja piiranguid. Kahjuks vajutas sellele pitseri sõda, ning kuniks veebruaris alanud sündmused pole lõpplahenduseni jõudnud, on raske hinnata, kus me praegu oleme ja kuhu suundume.