K
elder oli jagatud eraldi ruumideks. Peale ühe olid need kõik täis rämpsu, mida ikka vanade majade keldritesse koguneb: katkised jalgrattad, vanad hallitavad nahkmapid, puidust kastid, jalgade või käetugedeta toolid, katkised nõud, nööriga kokku seotud kolletunud ajalehed ning hunnikute viisi nimetuid ja tundmatuid metallist tünne, torusid, keppe, rõngaid ja vedrusid, mis olid kunagi ammu midagi kinni hoidnud või midagi millegi muu külge ühendanud. Kõik see rämps oli kaetud paksu mustusekihiga, mis on keldrites alati olemas. Seal haises nõe ja seenhallituse järele. Rämpsu keskele oli tehtud rada trepi juurest esimese ukseta ukseava, teise ukseava ja ka tühja toa juurde. Selle ruumi pilkases pimeduses nõjatus nähtamatuna vastu seina naise kogu. Mehel oli trepist alla minnes taskulamp käes. Ta lülitas selle põlema, kui ukse enda järel sulges ja riivi ette lükkas. Seejärel läks ta valguskiire abil vaikselt mööda rada rämpsu keskel edasi. Kostis vaid tema susside sahinat nõgisel kivipõrandal, ent mees ütles teise ruumi astudes endale, et kuulis eespool hingetõmmet, kerget D E E MO N MU S ILME ALL
9
hirmu väljendust. Ta naeratas, ehkki värises, ja taskulampi hoidev käsi võbeles pisut. Teise ukseava juures tõstis ta valguskiire kõrgemale ja lasi sel kanduda toa vasakpoolsesse alumisse nurka, seejärel allapoole, viies kiire laisalt paremale. See tõi nähtavale auklikud seinad ja ämblikuvõrke täis pragunenud lae. Ta nägi ka vanu, katkiseid ja ammusest ajast keldris vedelevaid elektrikaableid, veeniret telliskivi praost nirisemas, ja kui valguskiir allapoole laskus, naise kogu. Naise valge nägu oli imeilus, ilma igasuguste nahavigadeta, ja see vahtis teda ilmetult. Ent mees kujutles, taskulamp käes värisemas, et naine tõmbus sisimas kössi, sale keha lühikeses mustas kleidis surus end tihedamini vastu seina tema selja taga. Ühel käel rippus käekott ja jalas olid naisel kriimulised mustad kingad. Mees ei öelnud midagi. Ta polnud kunagi osanud naistega suhelda. Ta oli suutnud naistega teha vaid ühte asja, ja nüüd lähemale minnes ning naeratades ta seda ka tegi. Kõigepealt pani ta taskulambi kiviservale põlvede kõrgusele, et naine jääks varju ja ruumis tekiks mulje kõrvaltänavast, mida tänavalatern hämaralt valgustab. Seejärel läks ta naise juurde, kes oli kui halvatud, ja kuna vastupanu ei osutatud – mees oleks seda eelistanud –, pigistas kahe käega naise kõri. Ikka ei osutanud naine mitte mingisugust vastupanu, aga see, mis järgmisena juhtus, oli peaaegu sama rahuldust pakkuv. Mees pigistas, kuni sõrmed puutusid kokku, ja kui nimetissõrm pöialt puudutas, muutus ilus valge nägu, see tõmbus krimpsu, moondus agoonias ja vajus sisse. Mees ahmis mühatades õhku, kui naine külili vajus. Ta lasi naisest lahti, ise sisemisest vapustusest 10
RUT H R E N D E L L
vaarudes, ning lasi naisel kukkuda, kõhuli ja jäigalt, jalajälgedega kaetud nõgisele põrandale. Mehel kulus toibumiseks mõni minut aega. Ta pühkis käed ja suunurgad puhta valge taskurätikuga üle, sulges silmad, avas need ja ohkas. Siis võttis ta plastist mannekeeni põrandalt üles ja pani uuesti seina vastu istuma. Nuku nägu oli ikka sisse vajunud. Mees tõmbas selle taskurätikuga tolmust puhtaks, torkas sõrmed august – mis laienes iga kord, kui ta nukku mõrvas – nuku kaelal sisse, lükkas sissevajunud nina, krimpsus silmad ja aukuvajunud lõua välja, kuni nukk oli taas ilmetu ja ilus. Mees kohendas tema kleiti ja pani käekoti käevangu tagasi, sest see oli maha kukkunud. Mannekeen oli valmis uuesti tema käe läbi surema. See oli hea, parim asi mehe elus, teadmine, et see nukk on olemas, ootab järgmist korda ...
D E E MO N MU S ILME ALL
11
1
N
eed hooned olid inimeste magalad, väikesed ebamugavad sipelgapesad. Peaaegu kõik majad, mis olid ehitatud ühe pere jaoks, olid jagatud neljaks või viieks eraldi korteriks. Ebamugavat elukorraldust rõhutasid uksekellade rivi, seitse tükki kaheksatoalise maja ukse kõrval, prügikastid, mis olid asendanud eesaias roosipõõsad, vähehaaval lagunema hakanud laudadega kinni löödud aken, aiavõrguga lapitud rõdupiire ja riivita värav, mis pidevalt monotoonselt vastu aiaposti kolksus. Trinity Roadi paaritute numbritega majad olid kõrged ja kõrgete lagedega keldritega, nii et välisuste juurde viivad trepid tundusid tungivat nende majade südamesse nagu müürilõhkumismasinad. Nende vastas olid pruunist tellisest ridaelamud, tagasihoidliku välimusega ja ainult kolmekordsed. Maja number sada nelikümmend kaks ees seisis suur läikiv roheline Jaguar. Tagaaknal oli mängukoer, mille pea iga väiksemagi liigutuse peale nõksutama hakkas, ja esiklaasi keskel rippus kaheosalistes päevitusriietes heledapäine nukk. Auto ei sobinud Trinity Roadile, kust sellised sõidukid tavaliselt peatumata läbi sõitsid. Number saja neljakümne D E E MO N MU S ILME ALL
13
kahe madala piirdemüüri taga kasvas kaks nüsitud pärna, mille kändudest kasvasid välja nahkjate lehtedega võsud, andes neile eelajalooliste taimede välimuse. Nende taga oli väike lapike pruuni pinnast. Alumisel korrusel oli eendaken oranži kardinaga, selle kohal olevate akende ees olid taimemustriga rohelised kardinad – narmendavad, üks katki rebenenud –, ja kõige ülemisel korrusel pruunid sametkardinad, mis olid eest tõmmatud ja paljastasid valged õhukesed volangidega aknaeesriided, mis meenutasid naise öösärgi ülemist osa. Astmed, roosast graniidist, karestatud, mitte lihvitud, viisid välisukse juurde, mis võis kunagi olla roheline, pruun või hall, aga seda oli võimatu öelda, sest viimati oli seda värvitud väga ammu. Ent ukse klaaspaneelid tekitasid nõrga, kunsttaime meenutava, rohelise ja hapu veini tooni pruunikaspunase kuma nagu alati, need olid valmistatud umbes samasugusest toonitud klaasist, mida võib leida eelmisest sajandist pärit kabelite vitraažakendelt. Uksekellasid oli viis, kõik peale viimase nimega varustatud. Psühholoog oleks nende kellade erinevatest ja erilistest nimedest nii mõndagi välja lugenud. Kõige ülemise kella all oli trükitud nimesilt selleks eesmärgiks mõeldud plastraamis, millel oli kiri: Korter 2. Härra A. Johnson. Selle all järgmise kella juures oli kleeplindiga kinnitatud papiriba, hooletu käekirjaga kirjutatud nimi peal: Jonathan Dean. Kolmanda kella all konkureeris kaks nimesilti. Üks oli pruunist plastist, millele oli pressitud kiri: Korter 1, B. Kotowsky. Selle rivaal, mis oli liimiga teise sildi nurga külge kleebitud, teatas vildikaga kirjutatud kirjas: Prl V. Kotowsky. Kõige viimane 14
RUT H R E N D E L L
oli suvaline oranž papitükk, millel kahe hiina kirjamärgi all olid sõnad: Tuba 1. Li-li Chan. Alumise kella juures silti polnud, kuna tuba number kaks, mille juurde see kuulus, oli tühi. Tühja toa ukse ja trepialuse pika diagonaali vahel oli väike aknata ruum, kus asus majaomaniku Stanley Caspiani kontor. Seal oli laud ja kaks kumera seljatoega tooli. Tagaseinas olevatel pabereid täis riiulitel oli elektriline veekann ja paar tassi alustaldrikutega. Rohkem mööblit koridoris polnud, ainult kandiline mahagonlaud käsipuu vastas, näoga alumise korruse vannitoa poole. Stanley Caspian istus laua taga, nagu alati, kui ta laupäeva hommikuti tuli majja number sada nelikümmend kaks kohtuma Arthur Johnsoniga. Arthur istus teisel toolil. Laual olid laiali üüriraamatud ja üürnike tšekid. Igal raamatul oli eraldi pruun ümbrik, üürniku nimi peale trükitud. See oli olnud Arthuri leiutis ja tema oli ka trükkimisega tegelenud. Stanley täitis üüriraamatuid hoolikalt, vajutades sulepead tugevasti ning pannes tarbetuid punkte iga sõna ja numbri järele. „Mul on hea meel, kui Dean siit lahkub,“ ütles ta, kui viimased viiskümmend penni ja punkt olid kirja pandud. „Järgmise kuu keskel on ta läinud.“ „Ja tema grammofon koos temaga,“ sõnas Arthur, „ja tema veinipudelid, mis meie väikese prügikasti ääreni täis ajavad. Oleme kindlasti kõik ääretult tänulikud.“ „Mitte Kotowsky. Tal pole siis enam kellegagi koos juua. Jumal tänatud, ta läheb õnneks ise minema. Ma poleks selle paganama uue üüriseaduse tõttu temast D E E MO N MU S ILME ALL
15
lahti saanudki. Pane vesi keema, Arthur-vanapoiss. Sööksin meelsasti hilist hommikusööki.“ Kes teab mitmendat juba, mõtles Arthur. Ta ühendas kannu seina ja tõstis tassid lauale. Ta ei kujutanud ette, et võiks sellisel kellaajal midagi süüa, aga Stanley, kes oli kohutavalt paks ja kelle kõht kippus tema XL-suuruses särgi alt välja punnitama, avas ühe kaasa toodud paki ja hakkas sööma sulatatud juustuga kukleid. Stanley ajas puru särgiesisele, süües ahnelt nagu mõni vastik ülekasvanud titt. Arthur silmitses teda neutraalsel ilmel. Ta suhtuski Stanleysse neutraalselt. Tal polnud Stanley ega ka kellegi teise vastu enamasti mitte mingeid erilisi tundeid. Ta soovis vaid, et teda austataks, et ta suhtleks õigete inimestega, teaks, kus on tema koht. Ta kallutas pead selja taga oleva ukse poole ja ütles: „Väike linnuke ütles, et sa üürisid selle toa välja.“ „Jah,“ vastas Stanley täis suuga. „Väike Hiina linnuke, eks ole?“ „Pean tunnistama, et olin veidi nördinud, et sa teatasid enne mind preili Chanile. Sa tunned mind, olen alati arvanud, et oma arvamust tuleb avaldada, ja ma olin veidi solvunud. Olen su kõige pikaajalisem üürnik. Ma olen elanud siin kakskümmend aastat ja arvan, et pole sulle kunagi probleeme tekitanud.“ „Jah. Soovin, et kõik oleksid sinusugused.“ Arthur pani tassidesse lahustuvat kohvi, kallas vett peale ja natuke piima ka sekka. „Kahtlemata olid sul selleks omad põhjused.“ Ta tõstis oma külma pilgu, tema silmad olid nii helesinised, et olid peaaegu valged. „Ma ei peaks olema nii tundlik.“ 16
RUT H R E N D E L L
„Tegelikult polnud ma kindel, kuidas sa asjasse suhtud,“ sõnas Stanley, tõstes tassi suhkrut. „Sel uuel mehel, kes kolib tuppa number kaks, on sama nimi kui sinul.“ Ta heitis Arthurile viltuse pilgu ja hirnus naerda. „See ajab lausa naerma. On vast kokkusattumus, mis? Mõtlesin, kuidas sa asjasse suhtud.“ „Kas tema nimi on ka Arthur Johnson?“ „Nii hull asi siiski ei ole. Oh heldus, see ajab ikka naerma. Tema nimi on Anthony Johnson. Peate vaatama, et kirjad segi ei lähe. Sa ju ei taha, et ta sinu armastuskirju loeks, eh?“ Arthuri silmad muutusid justkui veel heledamaks ja näolihased pinguldusid, muutes näo maskisarnaseks. Kui ta lõpuks suu avas, oli tema hääl konkreetne ja võlts. „Mul pole midagi varjata. Mu elu on kui avatud raamat.“ „Võib-olla tema oma pole. Kui ma poleks sellises vastutusrikkas ametis, soovitaksin temaga veidi nalja teha, Arthur-vanapoiss.“ Stanley lõpetas kuklite söömise ja otsis teisest kotist välja sõõriku. „Tema elu avatud raamat võib olla nagu „Meesterahva seksuaalne käitumine“. Kena välimusega noormees. Olen kindel, et meelitab naisi ligi nagu kärbseid.“ Arthur ei kannatanud säärast juttu. See ajas teda iiveldama. „Loodan, et tal on hea panga soovitus ja korralik töökoht.“ „Jajah. Ta maksis kahe kuu eest ette ja see on minu jaoks parem kui kõik paganama pangasoovitused. Kolib esmaspäeval sisse.“ Stanley ajas end raskelt jalule. Puru kukkus lauale, ümbrikutele ja üüriraamatutele. „Lähme vaatame, Arthur. Proua Caspian ütles, et ta tahab sealt D E E MO N MU S ILME ALL
17
üht puuviljavaagnat ja noor Anthony ainult lõhuks selle ära.“ Arthur noogutas elukogenult. Kui ta majaomanikuga üldse milleski sama meelt oli, siis oli selleks teiste üürnike sageli hävitav käitumine. Pealegi meeldis talle oma naaberkorterites käia. Ja selle toa vastu tundis ta erilist huvi. See oli väike ja viletsa mööbliga. Arthuri meelest oli see möbleeritud toa puhul tavaline, ja ta pani vaid tähele, et ruum polnud kaugeltki puhas. Ta läks akna alla. Stanley oli võtnud punasest ja valgest klaasist puuviljavaagna kuivatusrestil kuivavate nõude ja söögiriistade vahelt, imetledes korteri ainsat eset, mis oli vähem kui kakskümmend aastat vana. „See on paganama hea kraanikauss,“ tähendas ta, kopsides lillast portselanist kraanikaussi. „Selle paigaldamine läks mulle maksma viisteist naela. Sinu firma inimesed tegid seda, kui ma õigesti mäletan.“ „See oli praak,“ sõnas Arthur hajameelselt. „Seebialusel on pragu.“ Ta vaatas välja aknast, mis avanes kitsukesse tellistest müüriga sisehoovi. Müüri kohal oli näha puu ülemisi oksi. Sisehoov oli betoonist ja betoon oli samblast roheline, sest mõlemal pool voolas kahte torusse – ja vahel ka neist üle – ülemise korruse kahe korteri ja Jonathan Deani toa solgivesi. Akna vastasseinas oli uks. „Mida sa vaatad?“ küsis Stanley turtsakalt, sest Arthuri kommentaar kraanikausi kohta oli teda vist ärritanud. „Ei midagi,“ vastas Arthur. „Mõtlesin, et vaade ei ole just kõige kenam.“ „Mida sa siis seitsme naela eest nädalas tahad? Pea meeles, et sina maksad seitse naela terve korteri eest, 18
RUT H R E N D E L L
sest see paganama valitsus ei luba mul möbleerimata elamise eest rohkem küsida. Sul vedas, et said selle veel siis, kui ma ei teadnud, mis tulemas on. Oo jaa. Aga ajad on õnneks muutunud ja seitsme naela eest nädalas saab nüüd vaadata ainult keldriust ja peab sellega leppima. Eks ole?“ „Mind see ei huvita,“ sõnas Arthur. „Ilmselt on mu nimekaim palju kodust ära.“ „Kui tal üldse mõistust peas on,“ lausus Stanley, sest sel hetkel kandusid läbi lae Beethoveni kaheksanda sümfoonia võidukad helid. „Tšaikovski,“ tähendas Stanley teadjalt. „Jälle Dean. Mulle endale meeldib rohkem uuem muusika.“ „Ma pole kunagi muusikasõber olnud.“ Arthur astus koridori. „Pean tegutsema hakkama. Poepäev. Kas saaksin oma väikese ümbriku?“ Ostukorv ühes ja oranž kilekott pesuga teises käes, läks Arthur mööda Trinity Roadi Brasenose Avenue’l asuva selvepesula poole. Ta võinuks kasutada Coineramat Magdalen Hillis, aga ta käis Magdalen Hillis igal tööpäeval tööl ja nädalavahetustel meeldis talle marsruuti muuta. Ta ei käinud just tihti väljas, sest selleks olid omad põhjused, ja mitte kunagi pimedas. Nii et selle asemel, et minna läbi Oriel Mewsi ja Waterlily pubist mööda ristmiku poole, kõndis ta mööda All Soul’s kirikust, kus ta lapsena oli veetnud igal pühapäeval kaks tundi, tekst hoolega pähe õpitud. Kell neli oli tädi Gracie teda alati oodanud, alati vihmavarju all. Kas pühapäeviti oli alati sadanud ja teisel pool tänavat asuv graniidist ridaelamu oli alati uduse halli loori D E E MO N MU S ILME ALL
19
varjus olnud? Nüüd seda maja enam polnud, sest selle asemel olid kasarmuid meenutavad korterelamud. Arthur kasutas sama marsruuti, mida mööda tema ja tädi Gracie olid koju läinud, aga ainult natuke maad. Nautides veidi seda, et K12 buss peatus ainult tema pärast, läks Arthur üle Balliol Streeti, tõstes noomivalt käe. Ta läks mööda St John’s Roadi, kus vanad majad olid alles, sajandivahetuse ajast pärit majad, mille keegi ettevõtlik, ent omadega pisut rappa läinud ehitaja oli kujundanud flaami stiilis fassaadiga ja mille juures plaatanipuud vaheldusid betoonist laternapostidega.
20
RUT H R E N D E L L