Euroopa lühim ajalugu by eestiraamat

Sisukord

Sissejuhatus

LÜHIM AJALUGU

1. peatükk.

Antiik- ja keskaegne Euroopa

2. peatükk. Uusaegne Euroopa Vahepala. Klassikaline tunne

9 30 51

PIKEM AJALUGU

3. peatükk. Vallutusretked ja vallutused

4. peatükk. Valitsusviisid I

5. peatükk. Valitsusviisid II

6. peatükk. Keisrid ja paavstid

108

7. peatükk.

124

Keeled

8. peatükk. Tavalised inimesed

136

Vahepala. Mis värk Euroopaga on?

151

DESTRUKTIIVSED JÕUD

155

9. peatükk. Industrialiseerimine ja revolutsioon

158

10. peatükk. Kaks maailmasõda

177

Kaardid ja illustratsioonid

203

Sissejuhatus

ui teile meeldib raamatu lõpust vaadata, mis õigupoolest juhtub, siis see raamat meeldib teile. Lõpud hakkavad pihta peaaegu kohe pärast algust. Raamat räägib Euroopa ajaloost kuus korda, iga kord eri nurga alt. Esialgu olid need loengud, mis rääkisid tudengitele Euroopa ajaloost. Ma ei alustanud algusest ega vuristanud lõpuni välja. Ma andsin tudengitele kiire ülevaate ning tulin siis pärastpoole detailsemalt tagasi. Esimesed kaks loengut visandavad Euroopa ajaloo tervikuna. See on tõepoolest kõige lühem ajalugu. Järgmised kuus loengut keskenduvad ühele kindlale teemale. Asja mõte on teema juurde tagasi pöördumise ja selle põhjalikuma käsitlemise kaudu süvendada sellest aru saamist. Igal lool on süžee: algus, keskpaik ja lõpp. Selles mõttes pole tsivilisatsioonil lugu. Lugu haarab meid kaasa, kui me arvame, et tsivilisatsioonil peab olema tõus ja langus, ehkki sel on olemas lõpp. Minu eesmärk on võtta kokku Euroopa tsivilisatsiooni põhielemendid ning vaadata, kuidas need ajapikku on muutunud, näidata, kuidas uus võtab oma vormi vanalt ning kuidas vana säilib ja tuleb taas. Ajalooraamatud käsitlevad paljusid sündmusi ja inimesi. See on üks ajaloo tugevaid külgi ning viib meid elule lähemale. Mida see aga kõik tähendab? Mis on tõeliselt tähtis? Need on küsimused, mille üle ma pidevalt mõtisklen. Paljud teistesse ajalooraamatutesse jõudvad inimesed ja sündmused sellesse raamatusse ei jõua.

euroopa lühim ajalugu

Klassikalise perioodi järel käsitleb raamat peamiselt LääneEuroopat. Euroopa tsivilisatsiooni väljakujunemises pole kõik Euroopa osad võrdselt tähtsad. Renessanss Itaalias, reformatsioon Saksamaal, parlamentaarne demokraatia Inglismaal, revolutsiooniline demokraatia Prantsusmaal – need kõik on suuremate tagajärgedega kui Poola jagamised. Tuginen suurel määral ajaloosotsioloogide, eriti Michael Manni ja Patricia Crone’i tööle. Professor Crone pole Euroopa ajaloo ekspert, tema eriala on islam. Väikses raamatus „Pre-Industrial Societies“ („Eelindustriaalsed ühiskonnad“) oli tal aga peatükk „Euroopa veidrus“. See on tõeline tour de force, terve ajalugu kolmekümnel leheküljel, peaaegu niisama lühike kui minu kõige lühem ajalugu. See andis mulle Euroopa sulami tekke ja ümberkujunemise kontseptsiooni, mida ma tutvustan kahes esimeses loengus. Võlgnen talle sedavõrd palju. Melbourne’is La Trobe’i ülikoolis oli mul mõni aasta au töötada koos professor Eric Jonesiga, kes oli suur ajaloo ülevaatliku käsitluse pooldaja ning kelle raamatust „The European Miracle“ („Euroopa ime“) olen palju ammutanud. Ma ei väida, et selles raamatus oleks midagi originaalset peale meetodi. Kõige esimesena said neist loengutest osa Austraalia tudengid, kes olid õppinud liiga palju Austraalia ajalugu ega teadnud piisavalt tsivilisatsioonist, kuhu nad kuuluvad. Raamatu 4. trükis on uus osa, mis vaeb üksikasjalikult 19. ja 20. sajandit. John Hirst

1. peatükk. Antiik- ja keskaegne Euroopa

uroopa tsivilisatsioon on ainulaadne, kuna see on ainuke tsivilisatsioon, mis on end ülejäänud maailmale peale surunud. See toimus vallutuste ja maadehõivamise, majandusliku mõjuvõimu ja võimsate ideede toel ning ühtlasi seepärast, et tal oli nii mõndagi, mida kõik teised tahtsid. Tänapäeval kasutavad maamunal kõik sellest välja arenenud teaduslikke avastusi ja tehnikat ning teadus kui selline kujunes välja Euroopas. Alguses koosnes Euroopa tsivilisatsioon kolmest elemendist: 1. Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma kultuur 2. ristiusk, mis on juutide religiooni judaismi kummaline kõrvalharu 3. Rooma impeeriumi tunginud germaani sõdalaste kultuur. Euroopa tsivilisatsioon oli eri kultuuride kompott. Selle tõsiasja olulisus saab edaspidi selgemaks. *

Kui vaadata, kust on pärit meie filosoofia, kunst, kirjandus, matemaatika, loodusteadused, arstiteadus ja arusaam poliitikast, siis näeme, et kõigi nende juured pärinevad Antiik-Kreekast. Hiilgeajal ei olnud Kreeka mitte üks riik, vaid koosnes paljudest väikestest riikidest, mida tänapäeval kutsutakse linnriikideks. Oli linn, mida ümbritses maavaldus, kust oli võimalik jalgsi ühe päevaga linna jõuda. Kreeklased tahtsid kuuluda riiki, nagu meie kuulume klubidesse: see oli omamoodi selts. Just nendes väikestes 9

euroopa lühim ajalugu

Massalia (Marseille) PÜRENEE POOLSAAR

Korsika

Aa Rooma dria me ri

KREEKA eri em eus Eg

Ateena

Sardiinia Kartaago Sitsiilia Vahemeri

Kreeta Küreene

Kreeklaste asualad

VÄIKE-AASIA Rhodos Küpros

Aleksandria

AAFRIKA

Antiik-Kreeka linnad ja kolooniad. Kreeka tsivilisatsioon õitses Vahemere ning Musta mere äärsetes kaubandus- ja põllumajanduskolooniates.

linnriikides arenes välja algne demokraatia. See polnud esindus- demokraatia, parlamendi liikmeid valida ei saanud. Kõik meessoost kodanikud tulid kokku ja rääkisid poliitikast ning hääletasid seaduste ja reeglite poolt või vastu. Rahvaarvu kasvades hakkasid Kreeka linnriigid läkitama rahvast Vahemere teistesse piirkondadesse kolooniaid rajama. Kreeka asulad olid tänapäeva Türgi aladel, Põhja-Aafrika rannikul, isegi nii kaugel läänes kui Hispaanias, Lõuna-Prantsusmaal ja Põhja-Itaalias. Ning just Itaalias kohtusid kreeklastega roomlased, toona väga mahajäänud rahvas, kes elas väikse linnriigi Rooma ümbruses, ning hakkasid nende käest teadmisi omandama. Ajapikku rajasid roomlased hiiglasliku impeeriumi, mis hõlmas nii Kreekat kui ka kõiki kreeklaste kolooniaid. Põhjas olid selle piirideks kaks suurt jõge, Rein ja Doonau, ehkki neist mindi vahel üle. Läänes oli piiriks Atlandi ookean. Inglismaa oli osa Rooma impee10

Antiik- ja keskaegne Euroopa

ŠOTIMAA (Kaledoonia) Hadrianuse müür IIRI SAAR (Hibernia)

Rooma keisririik

GERMAANIA Rein Rooma

Doonau

Must meri

PARTIA

Vahemeri

ETIOOPIA

ARAABIA

Rooma keisririik 2. sajandil m.a.j

riumist, kuid Šotimaa ja Iirimaa mitte. Lõuna poole jäid Põhja- Aafrika kõrbed. Idas oli piir kõige ebakindlam, kuna seal asusid konkureerivad impeeriumid. Impeerium ümbritses kogu Vahemerd, väiksem osa sellest oli tänapäeva Euroopa, suurem osa aga väljaspool Euroopat – Türgi aladel, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Roomlased olid paremad sõjamehed kui kreeklased. Nad olid kreeklastest paremad ka õiguse vallas, mille abil nad valitsesid oma impeeriumi. Nad olid kreeklastest osavamad tehnika alal, mis oli kasulik nii sõdimiseks kui ka impeeriumi valitsemiseks. Kõiges muus tunnistasid nad kreeklaste paremust ning kopeerisid truualamlikult kõike. Rooma ülik oskas rääkida nii kreeka kui ka Roomas kõneldavat ladina keelt, ta saatis oma poja Ateenasse ülikooli või võttis kreeklasest orja, kes ta lapsi kodus õpetas. Nii et kui me ütleme, et Rooma impeerium oli õigupoolest Kreeka-Rooma impeerium, siis see on sellepärast nii, et roomlased nõnda soo- visid. 11

euroopa lühim ajalugu

Kreeklaste nutikuse demonstreerimiseks on hea kiire viis geomeetria. Geomeetriat õpetati koolis kreeka keeles. Paljudel on see meelest läinud, nii et alustame põhitõdedest. Geomeetria niimoodi käibki, see alustab mõnest põhidefinitsioonist ning arendab neid edasi. Algpunkt on punkt, mille kohta kreeklased ütlesid, et sel on asukoht, kuid puudub suurus. Muidugi on sel ka suurus olemas, paberil on punktil ju laius, kuid geomeetria on omamoodi mängumaailm, puhas maailm. Teiseks: joonel on olemas pikkus, kuid puudub laius. Järgmiseks: sirge on lühim teekond kahe punkti vahel. Nende kolme definitsiooni põhjal saab tuletada ringi definitsiooni: esmajärjekorras on see joon, mis moodustab kinnise kujundi. Kuidas aga formuleerida ümarust? Kui järele mõelda, on ümarust väga keeruline määratleda. Selle defineerimiseks tuleb öelda, et kujundi keskel on punkt, millest kujundi servani tõmmatavad sirgjooned on alati võrdse pikkusega. A punkt

joon

B sirge

kinnine kujund

ring

Lisaks ringidele on olemas paralleelsed jooned, mis kulgevad lõputult ega ristu eales, ning mitmesugused kolmnurgad, ruudud, ristkülikud ja muud korrapärased kujundid. Siis defineeritakse kõik need joontest moodustunud kujundid, avaldatakse nende omadused ning uuritakse lõikumisest ja kattumisest johtuvaid võimalusi. Kõik tõestused tuginevad varem kindlaks määratule. Näiteks on võimalik rööpjoonte abil näidata, et kolmnurga sisenurkade summa on 180 kraadi (vt tekstikast). 12

Antiik- ja keskaegne Euroopa

KUIDAS GEOMEETRIA TOIMIB Paralleelsed sirged ei lõiku. Nimetatud aksioomi võime defineerida selle kaudu, et üle nende tõmmatud sirge tekitab kaks võrdset põiknurka. Kui need pole võrdsed, saavad sirged kunagi kokku või lahknevad – igatahes pole nad paralleelsed. Nurga märkimiseks kasutame kreeka tähestiku tähti ning vasakpoolsel joonisel tähistab α kaht võrdset nurka. Kreeka tähtede kasutamine geomeetrias tuletab meile meelde selle päritolu. Siin kasutame kolme esimest tähte: alfa, beeta ja gamma. B

α β γ

α α

α + β + γ = 180˚ Selle definitsiooni põhjal saame kindlaks määrata kolmnurga sisenurkade summa. Paigutame kolmnurga ABC kahe rööpse sirge vahele. Geomeetria trikk ongi kasutada tuntut tundmatu lahendamiseks. Nurgaga α punktis A on võrdne nurk punktis B, kuna nad on põiknurgad üle rööpsete sirgete. Samamoodi on nurgal γ punktis C võrdne nurk punktis B. Ülemine paralleelne sirge punktis B koosneb nüüd kolmest nurgast:

α + β + γ. Üheskoos moodustavad nad sirgjoone ning me teame, et sirgjoone nurk on 180 kraadi. Seega: α + β + γ = 180 kraadi. Ning rööpsete sirgete abil oleme me kindlaks teinud, et ka kolmnurga sisenurkade summa on α + β + γ. Seega on kolmnurga sisenurkade summa 180 kraadi. Me tõestasime paralleelsete sirgete abil midagi kolmnurkade kohta.

Geomeetria on lihtne, elegantne, loogiline, väga suurt rahuldust pakkuv ja kaunis süsteem. Kaunis? Kreeklased pidasid seda kauniks ning see tõsiasi annab aimu kreeklaste mõttemaailmast. Kreeklased harrastasid geomeetriat mitte üksnes harjutamise mõttes, nagu meie seda koolis tegime, ning samuti mitte selle praktiliseks kasutamiseks 13

euroopa lühim ajalugu

maamõõtmises või meresõidul. Nad võtsid geomeetriat tee- juhina universumi põhiloomuse mõistmise juurde. Me võime enda ümber näha jahmatavalt palju kõiksugu eri kujundeid ja eri värve. Ühekorraga toimub terve rida sündmusi, kõik juhuslikult ja kaootiliselt. Kreeklased uskusid, et sellel kõigel on mingi lihtne seletus, et kogu selle mitmekesisuse all peitub midagi lihtsat, korra- pärast ja loogilist, mis annab kõigele seletuse. Midagi sellist nagu geomeetria. Kreeklased ei teinud teadust nagu meie, hüpoteeside ja eksperimentaalsete tõestustega. Nemad arvasid, et kui mõte tööle panna ja kõvasti pead murda, tuleb õige vastus ise kätte. Sestap tuginesid nad sisekaemuslike huupipakkumiste süsteemile. Üks Kreeka filosoof lausus, et kogu mateeria koosneb veest, mis annab aimu, kui meeleheitlikult nad püüdsid leida lihtsaid vastuseid. Üks teine filosoof sõnas, et kogu mateeria koosneb neljast asjast: maast, tulest, õhust ja veest. Veel üks filosoof ütles, et kogu mateeria koosneb tegelikult tibatillukestest osakestest, mida ta kutsus aatomiteks – ning tabas kümnesse. Ta pakkus idee välja sisetundele tuginedes ning me tulime selle mõtte juurde 20. sajandil tagasi. Kui teadus sellisel kujul, nagu meie seda tunneme, 400 aastat tagasi ehk 2000 aastat pärast kreeklasi hoo sisse sai, hakkas see esimese asjana endiselt autoriteetsel kohal püsinud Kreeka teaduse alustalasid raputama. Kreeklaste alustalasid raputati aga tuginedes kreeklaste endi arusaamale, et vastused peavad olema lihtsad, loogilised ja matemaatilised. Suur 17. sajandi teadlane Isaac Newton ja suur 20. sajandi teadlane Albert Einstein on mõlemad öelnud, et õige vastuse lähedale on võimalik jõuda üksnes siis, kui vastus on lihtne. Nad mõlemad leidsid vastused matemaatikavõrrandites, mis kirjeldasid mateeria ehitust ja liikumist. Kreeklaste arvamus oli sageli vale, isegi väga vale. Ka nende fundamentaalne aimus, et vastused peaksid olema lihtsad, matemaatilised ja loogilised, oleks võinud osutuda vääraks, kuid osutus hoopis õigeks. See ongi kreeklaste suurim panus Euroopa tsivilisatsiooni. Kas meil on võimalik leida põhjus, miks kreeklased nii targad olid? Ma arvan, et mitte. Ajaloolased peaksid oskama asju seletada, kuid mingite suurte küsimustega – näiteks, miks neis väikestes linn14

Antiik- ja keskaegne Euroopa

riikides leidus niivõrd loogilisi, kiireid ja läbinägelikke päid – jäävad nad vastuse võlgu. Nagu kõik teisedki, saavad ajaloolased siin vaid kukalt kratsida. Võtame järgmise ime. Me jõuame nüüd Euroopa sasipuntra teise elemendini. Juudid hakkasid uskuma, et jumalaid on vaid üks. See oli väga ebatavaline arusaam. Kreeklastel ja roomlastel oli tavapärasem seisukoht, et jumalaid on palju. Juutidel oli üks veelgi erakordsem tõekspidamine, nimelt et see üks jumal hoolitseb eriti just nende eest, et nad on Jumala valitud rahvas. Vastutasuks pidid juudid hoidma alal Jumala seadust. Seadus põhines kümnel käsul, mille oli juutidele andnud Mooses, kes päästis nad Egiptuse vangipõlvest. Kristlased jätsid kümme käsku alles ning need jäid kuni kõige viimase ajani läänemaailma peamisteks moraalipõhimõteteks. Inimesed teadsid neid käske numbrite järgi peast. Kellegi kohta võis näiteks öelda, et ta ei rikuks kunagi kaheksandat käsku, kuid vahel rikub seitsmendat. Kümme käsku on kirjas piiblis Moosese teise raamatu 20. peatükis (2Ms 20:1-17) ning need on järg- mised: Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes: „Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad! Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab! Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei 15

euroopa lühim ajalugu

tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su vära- vais on! Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle. Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! Sa ei tohi tappa! Sa ei tohi abielu rikkuda! Sa ei tohi varastada! Sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana! Sa ei tohi himustada oma ligimese koda! Sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast ega teenijat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on!“

Kümme käsku olid alles moraaliseaduse algus. Juutidel oli väga keerukas ja põhjalik õigussüsteem, mis käsitles samu valdkondi nagu seadused ikka – kuritegevust, vara, pärandit, abielu –, kuid samuti söögisedelit, puhtust, majapidamist ning seda, kuidas templis Jumalale ohvreid tuua. Ehkki juudid pidasid end äravalitud rahvaks, ei olnud nende saatus sugugi roosiline. Neid alandati sageli, nende maid vallutati ja neid sunniti kodumaalt lahkuma, kuid nad ei kahelnud Jumala olemasolus ega selles, et Jumal neid armastab. Katastroofide puhul arvasid nad, et polnud järelikult olnud piisavalt seaduskuulekad või et olid Jumalat pahandanud. Nõnda on juutide religioonis ning ka ristiusus religioon ja moraal omavahel tihedalt seotud, mis ei ole kaugeltki kõigi religioonide puhul nii. Roomlastel ja kreeklastel olid jumalad, kes käitusid moraalitult, pidasid armukesi ja salasepitsesid üksteise vastu. Rooma religioonis võisid jumalad küll karistada, kuid tavaliselt mitte moraalsete üleastumiste eest, vaid seepärast, et sa võib-olla ei olnud toonud ohvrit korralikult või piisavalt sageli. Ristiusu rajaja Jeesus oli juut ning tema esimesed jüngrid olid kõik juudid. Kui Jeesus õpetas, ei valitsenud juudid taas kord oma 16

Antiik- ja keskaegne Euroopa

riigi üle, Juudamaa oli Rooma keisririigi ääreala provints. Mõned Jeesuse jüngrid lootsid temast roomlaste vastase ülestõusu juhti. Tema vaenlased püüdsid teda provotseerida sedasorti seisukohti välja ütlema. Kas me peame Roomale makse maksma, küsisid nad talt. „Näidake mulle maksuraha,“ ütles ta. „Kelle pilt ja kiri sellel on?“ „Keisri,“ vastati. Jeesus sõnas: „Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma.“ Jeesus tundis juutide seadusi ja õpetusi väga hästi ning tema enda õpetus arenes välja just sellest. Osa tema õpetusest oli nende seaduste põhiolemuse kokkuvõtmine. Üks tema kokkuvõtteist oli selline: armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga, ning armasta oma ligimest nagu iseennast. Pole selge, kas Jeesus ütles, et tugine kokkuvõttele ja unusta detailid. Või et ta ütles, et detailid on tähtsad – puhtus, ohvrid ja kõik muu –, kuid kokkuvõte näitab teed kõige olulisema juurde. Õpetlased vaidlevad selle üle, mil määral oli Jeesus ortodoksne juut ja mil määral judaismist välja murdis. Üks on aga selge: ta laiendas vanu moraaliõpetusi moel, mis nõuab väga palju ning mida võib pidada ka võimatuks järgida. Võtkem näiteks, mida ta ütles mäe- jutluses oma vaenlaste armastamise kohta, nagu on kirjas Matteuse evangeeliumi 5. peatükis (Mt 5:43-48): Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale! Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!

Tol puhul arendas Jeesus juutide seadusest välja universaalse armastuse süsteemi.

euroopa lühim ajalugu

Jeesus oli omal ajal vaid üks paljudest õpetajatest ja prohvetitest. Nad tekitasid juutide usujuhtide seas kahtlusi ning Jeesuse puhul tegid juutide juhid Jeesuse hukkamiseks koostööd roomlastega. Jeesus erines teistest jutlustajatest aga selle poolest, et ärkas pärast surma taas ellu – vähemalt arvasid nõnda tema jüngrid. Nii et ta polnud üksnes jutlustaja, prohvet või hea inimene, mida tõenäoliselt arvavad paljud kirikuskäijad. Tema järgijad uskusid, et ta on Jumala poeg ning et Jeesuse ristilöömine oli kosmilise tähtsusega sündmus. Jumal ise oli end ohverdanud, et päästa inimkonda hukatusest, mille oli põhjustanud inimese pärispatt, mis tõi maailma kurjuse. Jeesusesse uskudes päästad sa iseend ning pärast surma ei oota sind põrgutuli, vaid sa oled igavesti taevas koos Jumalaga. Kas see religioon oli üksnes juutidele või ka kõigile teistele? Jee- suse jüngrid olid tema surma järel kahevahel. Traditsionalistid ütlesid, et kristlaseks saab üksnes siis, kui sa oled kõigepealt juut ning järgid kõiki juutidele Vanas Testamendis ette kirjutatud rangeid reegleid. See oleks tähendanud ka ümberlõikust, mis täiskasvanud meestele on kaunis piinarikas protseduur. Kui oleks mindud seda teed, oleks ristiusk jäänud judaismi tibatillukeseks sektiks ning tõenäoliselt kas välja surnud või vähemalt oleks jäänud tähtsusetuks. Peale jäi aga teine pool, kes ütles, et tegu on täiesti uue religiooniga. Ei ole tarvidust kõigepealt juudiks saada, juutide seaduste piirangud ei kehti, Kristus on meid kõigest sellest vabastanud, tema õpetus armastuse kohta ületab kõik, mida juutide seadustel on pakkuda. Niimoodi arvas ristiusukiriku suuri varajasi misjonäre Paulus, kes mõnede arvates on ristiusu rajaja, kuna Jeesuse ristil surres oli see usk üksnes juutide siseasi. Jeesus oli juut, tema jüngrid olid juudid ning mõned neist tahtsid, et kõik nii jääkski. Paulus ütles kõige selgemalt välja, et see religioon on kõigile ning sestpeale sai ristiusust vähemalt potentsiaalselt maailmareligioon. 300 aastaga levis see üle Rooma keisririigi. Sulami kolmas grupp on Rooma keisririiki tunginud germaani sõdalased. Nad elasid impeeriumi põhjapiiril ning 400. aastail valgusid üle piiri. 476. aastaks m.a.j olid nad Lääne-Rooma keisririigi hävitanud. Seal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias, kujunes välja algne Euroopa tsivilisatsiooni sulam. 18

Antiik- ja keskaegne Euroopa

Germaanlased olid kirjaoskamatud ning neist ei jäänud maha kirjalikke ürikuid, mistõttu on meil neist enne nende vallutusretki väga vähe teada. Kõige parem kirjeldus germaanlastest – mis arvatavasti ei tugine oma silmaga nähtule – pärineb Rooma ajaloolase Tacituse sulest 1. sajandist m.a.j. Ta räägib pealikest ja nende küljeluudest, kes elasid ja sõdisid koos ning elasid selleks, et sõdida: Lahinguväljal on pealikule alandav, kui tema võitluskaaslased on temast vapramad, ning võitluskaaslastele on alandav mitte olla niisama vapper kui pealik. Pärast pealiku langemist lahingust elusana pääsemine toob häbi kuni surmani. Ustavus tähendab neile pealiku kaitsmist ning iseenda sangarlike tegude temale omistamist. Pealikud võitlevad võidu eest, võitluskaaslased pealiku eest. Paljud kõrgest soost noored liituvad meelega teiste hõimudega, kes parajasti on sõjajalal, sellal kui nende endi sünnimaa pikalt kestva rahu sees mandub. Germaanlastele pole rahu meeltmööda. Kuulsust saab kergemini võita raskustes ning vaid vägivalla ja sõja abil saab alal hoida suurt hulka võitluskaaslasi. Võitluskaaslased nõuavad pealikult alati midagi: anna mulle see sõjaratsu või anna mulle too verine ja võidukas oda. Oma rikkalikku ja lihtsat ninaesist peavad nad lihtsalt töötasuks. Sedasorti heldekäelisust saab endale lubada üksnes sõdade ja rüüstamisega. Selle asemel et maad künda ja kannatlikult saaki oodata, tungib germaanlane pigem vaenlasele kallale ja võtab talt saagi oma haavade hinnaga. Ta leiab, et on vaimuvaene ja madal saada midagi higi ja vaevaga, kui sedasama võib saada vere hinnaga.

KREEK A JA ROOMA TEADMISED

Maailm on lihtne, loogiline ja matemaatiline

RISTIUSK

Maailm on kuri, üksnes Jeesus saab meid päästa

GERMA ANI SÕDALASED

Tapelda on tore

euroopa lühim ajalugu

Need on noodsamad inimesed, kes 300 aastat hiljem Rooma impeeriumi alistasid. Oleme nüüd neile kolmele elemendile pilgu peale heitnud. Võtame need nüüd kokku. Kreeklased arvasid, et maailm on lihtne, loogiline ja matemaatiline. Kristlased arvasid, et maailm on kuri ning üksnes Jeesus päästab sellest. Germaani sõdalased arvasid, et tapelda on tore. Need omavahel pealtnäha sobimatud koostisosad segunevad ning moodustavad Euroopa tsivilisatsiooni. *

Kuidas need kolm elementi kokku said? Esiteks tuleb arvesse võtta ristiusu ja kreeka-rooma maailma omavahelisi seoseid. Rooma võimud püüdsid aeg-ajalt ristiusku välja suretada. Nad konfiskeerisid pühi raamatuid ja kiriku vara, nad panid kristlasi vangi ja piinasid neid, nad hukkasid neid, kes ei soostunud ristiusust taganema. Roomlased olid üldiselt väga sallivad. Nad valitsesid impeeriumi, kus leidus rohkesti rahvaid ja religioone. Kui sa hoidsid omaette, lasid roomlased sul oma rada käia. Sa võisid saada omavalitsuse. Sa võisid järgida omaenda religiooni, ühe erandiga: sa pidid keisrile ohvreid tooma. Roomlased pidasid keisrit otsekui jumalaks. Ohver, mida sult eeldati, oli tilluke. Oli näiteks keisri pilt või kuju ning selle ees põles leek. Sinu asi oli võtta näpuotsaga soola ning pillata see leeki. Leek paisus. Oligi kogu lugu. See oli nagu lipule au andmine või hümni laulmine. Kristlased seda aga ei teinud, sest sarnaselt juutidele ütlesid nemad, et kummardavad ühtainsat jumalat ning keisrit ei saa nad kuidagi jumalana kohelda. Juudid olid Rooma riigis üldiselt vabastatud kohustusest keisrit austada. Roomlased pidasid neid riiakateks ja tasakaalututeks, kuid tunnustasid neid siiski iidse rahvana, kel on omaenda tempel ja jumal ning kes elab mingil oma maa-alal. Kristlased aga, vastupidi, järgisid uut religiooni ning kristlane võis olla kes tahes ja kus tahes. Roomlased pidasid neid õõnestajateks, kes tuleb hävitada. Oleksid roomlased kristlaste tagakiusamist süsteemselt jätkanud, oleks see ehk kordagi läinud. 20

Antiik- ja keskaegne Euroopa

Rooma keiser Constantinus (272–337), kes 313. aastal kiitis ristiusu ametlikult heaks.

Siis aga sündis ime. Keiser Constantinusest sai 313. aastal kristlane või vähemalt andis ta ristiusu kirikutele ametliku heakskiidu. Ta arvas, et kristlaste jumal võib teda ja keisririiki paremini valvata kui ülejäänud jumalad. Ehkki ristiusk polnud veel kaugeltki valdav religioon, võttis valitseja selle omaks, andis kirikutele raha ja tunnustas piiskoppide võimu. Viiskümmend aastat hiljem keelustas järgmine kristlasest keiser kõik ülejäänud religioonid. Nelisada aastat pärast seda, kui Jeesus ühes Rooma keisririigi probleemses ja kõrvalises provintsis jutlustanud oli, sai ristiusust keisririigi ametlik ja ainuke religioon. Piiskopid ja preestrid kõndisid nüüd linnades ringi ja marssisid maale paganlikke templeid hävitama. See on esimene ühenduslüli kolme elemendi vahel: Rooma keisririik võtab omaks ristiusu. Selles faasis oli kirik vägagi teistsugune kui alguspäevil. Esialgu said kristlased kokku eramajades. Nüüd, kolm-nelisada aastat hiljem, oli aga olemas palgaliste täiskohaga kirikutegelaste täielik hierarhia: preestrid, piiskopid ja peapiiskopid. Üks piiskoppidest, nimelt Rooma piiskop, oli suutnud isegi paavstiks saada ja valitses kogu kirikut. Kirikul oli oma õigussüsteem ning seaduste jõustamiseks oma kohtud ja vanglad. Kirik ei tegelnud üksnes usuasjadega, vaid valitses üsna oluliste valdkondade üle, näiteks 21

euroopa lühim ajalugu

abielu ja pärandus. Kirikul oli omaenda maksukogumissüsteem, kuna kõik olid kohustatud kirikule lõivu maksma. Kui Rooma keisririik kokku varises, jäi kirik alles – see oli kui valitsus iseeneses. Paavst tegutses Rooma keisriga paralleelselt ning valitses alluva hierarhia üle. Siin võime näha sulami järgmist komponenti: kirik muutub roomalikuks. Kui Rooma riik oli kokku varisenud, talletas kirik Kreeka ja Rooma teadmised (mida ta oli juba tegema hakanud). See on hämmastav asjade käik, kuna kõik Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjanikud, filosoofid ja teadlased olid paganad, mitte kristlased. Miks pidanuks ristiusukirik selliste inimestega oma pead vaevama? Kirikus oli ka rühm inimesi, kes leidis, et ei peakski, et nende kirjutised on vale ning et ainuke tõde peitub Jeesuses. „Mis on Ateenal Jeruusalemmaga pistmist?“ küsis Tertullianus. Selline seisukoht aga ei jäänud peale. Kristlased ei loonud omaenda haridussüsteemi, nii et kui ristiusk hakkas oma tõekspidamisi süstematiseerima ja neis korda looma, tugines ta selles kreeka-rooma traditsioonist läbi imbunud õpetatud inimestele. Need kasutasid ristiusu kaitsmiseks Kreeka filosoofiat ja Kreeka loogikat. Nood ristiusu õpetlased leidsid, et Kreeka ja Rooma suurte filosoofide päralt oli osa tõde, samal ajal kui kogu tõde oli mõistagi ristiusu päralt. Kreeka filosoofe oli aga võimalik kasutada teejuhtidena tõe juurde ning arutlemiseks tõe üle. Seetõttu säilitas ja kasutas kirik nende kirjutisi, ehkki nad olid paganad. See on kolmas seos: kirik säilitab Kreeka ja Rooma teadmised. Rooma keisririiki tungides ei soovinud germaanlased seda hävitada. Nad tahtsid röövida, parimaid maid endale kahmata ning jääda paikseks ja nautida head elu. Nad olid suurima rõõmuga valmis keisrit tunnustama. Probleem oli aga selles, et 400. aastail tuli nii palju germaanlasi, kes võtsid endale nii palju maad, et keisril polnud enam millegi üle valitseda. Sisuliselt sai Rooma riik otsa, kuna midagi polnud enam valitseda. Nõnda avastasid germaanlastest sõdalased, et on sunnitud valitsema ühiskondade üle, kuhu nad olid sisse tunginud, mida nad tegelikult polnud ette kavatsenud, ning nad pidid seda kõike tegema 22

Antiik- ja keskaegne Euroopa

väga keerulistes oludes. Nad ise olid kirjaoskamatud, nende põhjustatud kaoses varisesid kokku viimsedki Rooma valitsuse riismed ning kaubandus ja linnad tõmbusid kokku. Sõdalaste pealikud määrasid end kuningaiks ja rajasid oma väikesed kuningriigid. Nad sõdisid omavahel ning kuningriigid tekkisid ja kadusid kui üleöö. Kulus mitu sajandit, enne kui Lääne-Euroopas hakkasid välja kujunema nüüdisaegsete riikide piirjooned: Prantsusmaa, Hispaania, Inglismaa. Tol ajal olid valitsused erakordselt nõrgad. Nad olid lausa nii nõrgad, et polnud võimelised isegi makse koguma. (Meile võib see tunduda kummalise vastuoluna – valitsus, kes ei kogu makse.) Pealikuks olemise asemel kuulutas germaani sõdalane nüüd end kuningaks ja jaotas maa võitluskaaslaste vahel, kellest kujunes välja aadel, seda tingimusel, et kui kuningal peaks sõjaväge vaja minema, siis aadlikud korraldavad selle talle. Nad saadavad siis nii ja nii palju sõjamehi. Aadlikud aga hakkasid seda maad iseenda omaks pidama ning neil oli oma arusaam sellest, kui palju, kui häid ja mille jaoks üldse sõjamehi läkitada. Tänapäeval tervitavad riigipead auvahtkondi. Nad liiguvad rivide eest läbi pealtnäha sõdureid takseerides, vahel ütlevad sõna või paar. See on jäänuk varakeskaegsest praktikast, mil kuningas tõepoolest uuris talle saadetud sõjamehi ja vandus endamisi: mis rämpsu nad mulle seekord saatnud on? Kuningad võitlesid pikka aega selle nimel, et rohkem võimu haarata. Nad tahtsid valitseda aadlikest sõltumata, tahtsid ise maksu koguda, tahtsid armeed, mis oleks nende täieliku kontrolli all, tahtsid omaenda bürokraatiat. Aga kuna nad alustasid nii nõrgalt positsioonilt, oli siiski midagi, mida nad kunagi ähvardada ei saanud. Eraomand sai pühaks. Aadlikud olid neile lääniks antud maad eraomandiks muutnud. See seadis valitsustele piirangud, nii et ehkki Euroopa kuningate võim aina kasvas, ei muutunud nad eales idamaade despootide sarnaseks, kellele kuulus kõik nende valitsusalas. Kui despoodil oli midagi vaja, konfiskeeris ta lihtsalt kellegi vara või saatis sõjamehed turule kaupa endale krabama. Euroopa valitsused ei saanud kunagi niimoodi toimida, isegi kui neid kutsuti absolutistlikeks. Mitte kõik ei kuulu kuningale oli mõte, millele tugines 23

euroopa lühim ajalugu

Euroopa arusaam valitsusest. Õigusest eraomandile tuleneb arusaam inimõigustest, mis on lääne traditsioonis kesksel kohal. Põhimõte, et valitsuse volitusi on vaja kitsendada, tulenes sellest, et alguses oligi valitsemine erakordselt piiratud. Valitsuse volituste piiramine oli tähtis ka majandusarengu seisukohalt. Just see, et kaupmehed said end turvaliselt tunda, oli oluline põhjus, miks Euroopas majandus kasvas kiiremini kui kusagil mujal. Tuginedes sellele, mida me nende sõdalaste ja hoiakute kohta teame, ei tohiks see tulla erilise üllatusena, et peagi pärast keisririiki tungimist võtsid nad vastu ristiusu. Kirik oli ainuke institutsioon, mis Rooma riigi kokkuvarisemise üle elas. Sageli oli just piiskop see, kes läks rüüstama saabunud sõdalastele vastu. Just piiskop sõnas: „Võtke endale maa teisel pool jõge, kuid jätke ülejäänu meile.“ Ta võis kätte näidata endise Rooma kuberneri palee, mille pealik mõistagi endale võttis, ning pakkuda välja, et külastab teda seal peagi ning aitab teda valitsemise juures. Piiskopid suutsid sõdalasi kaunis kiiresti veenda, et ristiusujumalat omaks võttes suudavad nad palju enam vaenlasi teise ilma saata. Need olid erilist sorti vallutajad, kuna nad võtsid omaks alistatud rahva usu. Kirik tegi uutele valitsejatele, kuningatele ja aadlikele kiiresti selgeks, et nende kohus on muuhulgas ka ristiusku au sees hoida. See on meie viimane seos: germaani sõdalased seisavad hea ristiusu eest. Kui nüüd kõik need seosed kokku võtta:

Kreeklaste ja roomlaste teadmised

Ristiusk

Rooma keisririik muutub kristlikuks Ristiusukirik muutub roomalikuks Kirik talletab kreeklaste ja roomlaste teadmised Germa ani sõdalased pöörduvad ristiusku

Germa ani sõdalased

Antiik- ja keskaegne Euroopa

jõuame sellele järeldusele:

Germa ani sõdalased

toetavad

Rooma ristiusukirikut

mis talletab

kreeklaste ja roomlaste teadmised

Eks ole see kaunis kentsakas segu? Tegu pole sugugi loomulike liitlastega. See on ebastabiilne sulam. Lõppude lõpuks see laguneb, kuid ligikaudu tuhat aastat püsib see koos – umbes Lääne-Rooma riigi langemisest 476. aastal kuni umbes 1400. aastani. Seda ajastut kutsuvad ajaloolased keskajaks. Suurt pilti vaatavad ajaloolased peavad 1400. aastat uusaja alguseks. Seega koosneb Euroopa ajalugu kolmest ajastust: Constantinuse usuvahetus

313

Rooma langemine

476

Antiik

Kesk aeg

1400 Uusaeg

See kentsakas kolmik püsib koos läbi terve keskaja, kuid elemendid muutuvad siiski. Võtkem näiteks ristiusk. Mida see endast ka ei kujutanud, sõjakas religioon see polnud. Jeesus ütles: „Armasta oma vaenlast.“ Varakristlased keeldusid sõjaväekohustusest, mis oli üks põhjuseid, miks roomlased neile viltu vaatasid. Nüüd aga on kristlased germaani sõdalastega mestis. Teist põske ette keerata soovitava usu taga seisavad raudmehed. Milline vastuolu? Vastuolu 25

euroopa lühim ajalugu

pole aga nii suur, kui see välja paistab. Kuna Constantinus oli ristiusu omaks võtnud ning sellest sai ametlik riigiusk, pidi see muutma ka oma seisukohti vägivalla suhtes. Valitsejad peavad sõdima ning kui kirik tahtis, et valitseja teda toetaks, pidi ta soostuma, et vahel võivad valitsejad ka õiglaselt sõdida. Sõdalastega mesti lüües ei võtnud aga kirik nende väärtus- hinnanguid lõpuni omaks. Sajandite vältel moondus sõdalane rüütliks. Rüütel armastas tapelda, ta oli oma võitlusoskuse üle uhke, kuid ta võitles õilsate eesmärkide nimel. Kirik õhutas teda võitlema mittekristlaste vastu – see oli kahtlemata väga õilis eesmärk. Kirik toetas ristisõdu pühale maale, mis oli langenud moslemite kätte. Ristisõtta minejatele andestati nende patud ja kuriteod.

Frankide kuningas Karl Suur kinnitab mõõga Rolandi vööle, kes legendi järgi suri Hispaanias moslemite vastu võideldes.

Rüütel kaitses ka nõrku, eriti kõrgest soost naisi. Nüüd, kus võitlemisel oli uus moraalne mõõde, sai mees rüütliks omamoodi religioosse tseremoonia käigus. Tema mõõk asetati ristiusu kirikus altarile ning seejärel kinnitati rüütli vööle, kes siis asus teele ja saatis sellega korda häid tegusid. Selline daamide kaitsmine ja au sees hoidmine pidas Euroopa kultuuris kaua vastu. Rüütlite kadudes hakkas niimoodi käituma „džentelmen“, kristliku rüütli järeltulija. Džentelmen näitas austust daamide vastu sellega, et tõusis püsti, kui naised ruumi astusid, võttis istet alles pärast seda, kui naised seda tegid, ning naiste tervita26

Antiik- ja keskaegne Euroopa

miseks puudutas kübaraserva. Mina õppisin seda koolis ning mul on seda raske unustada. Selles mõttes olen ma keskaja elav jäänuk. Viimasel ajal on feministid sellise austuse vastu võitlema hakanud. Nad ei tahtnud, et neid pjedestaalile tõstetaks ja niimoodi austataks, nad tahtsid olla võrdsed. Võitluses võrdsuse eest oli neil kasvueelis, sest parem on alustada pjedestaalilt kui maa pealt. Et Euroopa kultuuris naisi niivõrd austati, võeti feminism üsna kergesti omaks. Teistes kultuurides on teised lood. Vaadelgem selle krempli teist pingekollet: ristiusu kirik talletab kreeklaste ja roomlaste teadmised. See oli aktiivne tegevus, mitte nii, et kirik pani lihtsalt targad raamatud kappi ja jättis need sinna. Need teosed on säilinud ning me saame neid tänapäeval lugeda üksnes seetõttu, et kirik kopeeris neid aina ja üha terve keskaja vältel. Trükikunsti ei tuntud, raamatud mädanevad ja saavad hukka. Paljud Kreeka ja Rooma aarded säilisid meie jaoks tänu kloostrites tegut- senud munkadele, kes pahatihti ei teadnud, mida nad kopeerivad – sestap ka rohked vead.

Ristiusu kirik säilitas kreeklaste ja roomlaste teadmised ning kaitses nende abil oma doktriini.

Iseenesest sisaldab see kirjandus ebakristlikku, paganlikku filosoofiat, väärtussüsteemi, ellusuhtumist. Kirikul oli aga keskajal vaimuelu üle selline mõjuvõim, et seda kirjandust ei loetud eales sellisena, 27

euroopa lühim ajalugu

nagu see iseenesest oli. Kirik laenas sealt seda, mida tal vaja oli, pani laenatud tükid ise uuesti kokku, kombineeris neid piiblitsitaatidega ning konstrueeris seeläbi kristliku teoloogia ehk siis loo Jumalast, Jumala maailmast ning tema plaanist inimkond päästa. Nõnda pandi kõik – kreeka filosoofia, kreeka tarkused ja kreeka loogika ristiusu kasuks tööle. Õpetlasi ei häirinud ka uute iidsete ürikute avastamine, kuna uued avastused sai põimida teoloogia uue versiooni sisse.

Germa ani sõdalased

toetavad

Rooma ristiusukirikut

Germa ani sõdalastest

saavad

kristlikud rüütlid Kristlik doktriin

mis talletab

kreeklaste ja roomlaste teadmised

toetab

kreeklaste ja roomlaste teadmisi

RISTIUSU MAAILM

Antiik- ja keskaegne Euroopa

Võtame nüüd kokku, kuidas see sulam keskajal töötas. Meil on kristlikeks rüütliteks saanud sõdalased, meil on kristluse heaks tööle pandud kreeklaste ja roomlaste teadmised. Selle kummalise liidu keskel seisab kirik, kes hoiab seda kõike koos. Teadmised on kristlikud, rüütlid on kristlikud, terve ilm on ristiusu maailm, kus elab ristirahvas. Pärast 1400. aastat hakkab see kummaline liit lagunema ning algab see, mida ajaloolased kutsuvad uusajaks.