Ruumipilt 2018

RUUMIPILT 2018 Eesti parimad interjöörid ja disain Estonia’s best interiors and design

Ruumipilt 2018 Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design Intervjuud sisearhitektidega / Interviews with the interior architects: Helina Piip Kujundus / Design: Eva Unt, Margus Tammik (Unt & Tammik) Töögrupp / Project team: Kristiina Raid, Kairi Rand Projektijuht / Project manager: Kadri Kaljumets (o2 Works) Eesti keele toimetaja / Estonian language editor: Karin Kastehein Tõlge / Translation: A&A Lingua Portreefotod / Portrait photographs: Rasmus Jurkatam Kaanefoto / Cover photo: Renee Altrov Trükikoda / Printing house: Printon Väljaandja / Publisher: Eesti Sisearhitektide Liit / Estonian Association of Interior Architects Teostus / Realization: o2 Works Tallinn 2018 ISSN 1736-4493 © Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) aastapreemiate žürii / Estonian Association of Interior Architects (EAIA) annual awards jury Päivi Meuronen, sisearhitekt / interior architect Villem Tomiste, arhitekt / architect Jan Graps, sisearhitekt / interior architect Rene Safin, sisearhitekt / interior architect Krista Kodres, kunstiajaloolane / art historian

RUUMIPILT 2018

Sisukord Contents

8

Eramu Viimsis Private Residence in Viimsi

14

Kulla leerimaja Mulgi rural municipality building

20

Lutheri masinasaal Machine Hall at the A. M. Luther Furniture Factory

26

Näitus „Mõeldes labürindist.

50 aastat Tallinna graafikatriennaali” Exhibition “Puzzling Over the Labyrinth.

50 Years Of the Tallinn Print Triennial”

32

Raamat ja näitus „Uus vaev.

Eesti noor disain 1980. aastatel” Book and a related exhibition: “New Pain.

Young Estonian Design in the 1980s”

38

Sfäär Resto Sfäär Restaurant

44

Kommentaarid võidutööde kohta Comments on the winning works

46

Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi kinosaal The Estonian History Museum Film Museum’s cinema hall

86

50

Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi püsiekspositsioon The permanent exhibition of the Estonian History Museum’s Film Museum

Näitus „Uude Maailma! Eesti arhitektid Torontos“ Exhibition “To the New World: Estonian Architects in Toronto”

90

Palverännumaja Pilgrimage House

54

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss Estonian History Museum in Maarjamäe Palace

94

Peetri pink Peeter’s Bench

58

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ruumid Offices of the Estonian Presidency of the Council of the EU

98

Restoran Härg Härg Restaurant

102

Tüüne-Kristin Vaikla doktoritöö „Ruumi ümbermõtestamine: ruumilise sekkumise roll ja järelmõju“ Doctoral dissertation by Tüüne-Kristin Vaikla: “Re-purposing Space: the Role and Potential of Spatial Intervention”

106

Äripäeva kontor Offices of Äripäev

110

Tudengipreemia Student award

62

Eramu Kakumäel Private Residence in Kakumäe

66

Eramu Nõmmel Private Residence in Nõmme

70

Hariduslik-mänguline keskkond „Laste vabariik” A playful learning environment called Children’s Republic

74

Kontoripinnad Creative Fuel Office Space for Creative Fuel

78

Lusthoone saun Sauna on Lusthoone Farm

82

Näitus „100 aastat kiilu all.

Eesti lugu laevades 1918-2018“ Exhibition: “100 Years on Water.

The Ships of Estonia 1918-2018“

Sõna on žüriil The jury's view

KRISTA KODRES, kunstiteadlane, EKA professor / art historian, EKA professor

PÄIVI MEURONEN, sisearhitekt / interior architect

SEEKORD HAKKAS TÖÖDE PUHUL SILMA ajalooliste ruumide kujundamise edukus ning vähe ühiskondlikke ja palju erainterjööre, viimaste puhul vähene loomingulisus.

MINU LEMMIKUD on kõik võidukujundused, kindlasti ka esimene doktoritöö (TüüneKristin Vaikla) ning tegelemine Eesti ruumikujunduse ajalooga (Jüri Kermik „Uus vaev”).

TÖÖDEGA TUTVUDES RÕÕMUSTAS MIND suur hulk uusi tegijaid.

ERILISELT MEELDE JÄÄNUD DETAILID: Kulla leerimaja rõõmsad tapeedid ja Viimsi eramu tore elutuba.

TAHAKSIN KORRAKS VEEL TAGASI... Kahju, et ei näinud oma silmaga Euroopa Liidu eesistumise ruumikujundusi. * WHAT CAUGHT MY EYE IN THESE WORKS was how successfully the historical rooms were designed, and the low number of public interiors and abundance of private interiors, and the relative lack of creativity in the latter.

MY FAVOURITES were all of the winning entries, and certainly the first doctoral dissertation (Tüüne-Kristin Vaikla) as well as the treatment of the history of Estonian interior design (Jüri Kermik, “New Pain”).

AS I FAMILIARIZED MYSELF WITH THE WORKS, I WAS PLEASED to see the large number of newcomers.

PARTICULARLY MEMORABLE DETAILS: The Kulla confirmation house’s cheerful wallpaper and the wonderful living room in the home in Viimsi.

I’D LIKE TO RETURN TO ... I’m sorry I didn’t see the interior designs for the EU Council Presidency with my own eyes.

MÕNED SILMA JÄÄNUD MÄRKSÕNAD: uue interjööri ja ajaloolise arhitektuuri õnnestunud kombinatsioonid. Innovaatiline materjalikasutus. Ning see, et kontoriruumid lähenevad kodukeskkonnale, eramajad aga meenutavad avalikke ruume.

MINU LEMMIKUD on Lutheri masinasaal ja Sfäär Resto.

TÖÖDEGA TUTVUDES RÕÕMUSTAS MIND nii suur valik kõrgekvaliteedilist sisearhitektuuri Eestis aastal 2018.

ERILISELT MEELDE JÄÄNUD DETAILID: maast laeni puidust uksed Viimsi eramus ja erakordne lahendus Maarjamäe lossis, esitlemaks Evald Okase pannood.

TAHAKSIN KORRAKS VEEL TAGASI filmimuuseumisse ja muidugi ühele kenale lõunale Sfääris. * SOME KEYWORDS THAT CAUGHT MY EYE: successful combinations of new interior and historical architecture. Innovative use of material. And the fact that office areas are getting close to a home-like environment, while private homes resemble public spaces.

MY FAVOURITES were the Luther machinery hall and Sfäär.

AS I FAMILIARIZED MYSELF WITH THE WORKS, I WAS PLEASED to see the large selection of high-quality interior architecture in Estonia anno 2018.

PARTICULARLY MEMORABLE DETAILS: the wooden doors extending from floor to ceiling in the Viimsi home and the extraordinary solution used in Maarjamäe Palace for displaying Evald Okas’s monumental paintings.

I WOULD LIKE TO RETURN TO the film museum and, of course, have a nice lunch at Sfäär.

JAN GRAPS, sisearhitekt / interior architect

MÕNED SILMA JÄÄNUD MÄRKSÕNAD: kaine, ratsionaalne, leidlik ja pühendunud.

Minu lemmikud on kahtlemata eepilise klaaskatusega Lutheri masinasaal ning minimalistliku haikuna mõjuv Peetri pink merekaldal.

TÖÖDEGA TUTVUDES RÕÕMUSTAS MIND taas kord võimalus jälgida ja analüüsida ühe laua taga läbilõiget väga erinevatest kategooriatest alates korterite kujundusest kuni doktoritööni. Lõbus on üles leida igas töös peituv iva ja pühendumine. ÜKS ERILISELT MEELDE JÄÄNUD DETAIL: Maarjamäe lossi kahemõõtmeline trepibalustraad toimib värskelt seal ajaloolises keskkonnas.

TAHAKSIN KORRAKS VEEL TAGASI… Kui ma Linnahalli Circle-Kst hommikukohvi ostan, astun sageli läbi Kultuurikatla ette pargitud kollase sõrestiktunneli. See mõjub küll veidi nagu linnast lahkunud tivolituuri mahaununenud dekoratsioon. Aga seda enam loob see kummalise metafüüsilise nostalgia seal tühermaa serval. * SOME KEYWORDS THAT CAUGHT MY EYE: sober, rational, inventive and dedicated.

MY FAVOURITES are undoubtedly the Luther machinery hall with its epic glass roof and the minimalist haiku-like Peeter’s Bench on the seashore.

AS I FAMILIARIZED MYSELF WITH THE WORK, I WAS PLEASED BY, once again, the opportunity to gather at one table and analyse a cross-section of very different categories from apartment design to a doctoral dissertation. It made me happy to find the spark and dedication that lay within every work.

PARTICULARLY MEMORABLE DETAILS: the two-dimensional stair balustrade in Maarjamäe Palace seems fresh in that historical environment.

I WOULD LIKE TO RETURN TO … When I buy my morning coffee at the Linnahall Circle-K service station, I often walk through the yellow latticework tunnel parked in front of the Creative Hub. It seems a little like a decoration left behind after a carnival has closed. But all the more, it creates a strange metaphysical nostalgia there on the edge of the vacant lot.

RENE SAFIN, sisearhitekt / interior architect

VILLEM TOMISTE, arhitekt / architect

SEEKORDSETE TÖÖDE PUHUL HAKKAS SILMA naturaalsus, materjali väärtustamine.

MINU LEMMIKUD on eramu Viimsis ja näituse „Sada aastat kiilu all” kujundus.

TÖÖDEGA TUTVUDES RÕÕMUSTAS MIND üha enam, et sisearhitektuur arvestab ja püüab sulanduda ümbritseva keskkonnaga.

ERILISELT MEELDE JÄÄNUD DETAILID: näitusel „Sada aastat kiilu all” laevamudeleid katvad klaasvitriinid, Maarjamäe lossi kohviku seintel eksponeeritud Peeter Alliku suuremõõtmeline graafika, Viimsi eramu erimööbel.

TAHAKSIN KORRAKS VEEL TAGASI võibolla Viimsi eramusse, et kogeda päevase ja öise, sise- ja välisruumi vahelisi valgusmänge. * WHAT CAUGHT MY EYE IN THESE WORKS was naturalism, and the fact that the value of the material had been enhanced.

MY FAVOURITES are the home in Viimsi and the design of the exhibition at the Maritime Museum.

AS I FAMILIARIZED MYSELF WITH THE WORK, I WAS PLEASED that the interior architecture takes into account and tries to blend with the surrounding environment.

PARTICULARLY MEMORABLE DETAILS: the glass display cases covering the model ships in the exhibition “100 Years on Water”, the large-scale prints by Peeter Allik displayed on the wall of the Maarjamäe Palace café, the custom furniture for the home in Viimsi.

I WOULD LIKE TO RETURN TO… perhaps the home in Viimsi, to experience the play of light during the day and night, between indoors and outdoors.

TÖÖDE PUHUL HAKKAS SILMA see, et mitmekülgsus ilmestab tänapäeva, mil hakkame jõudma selleni, et kvaliteetne siseruum on enesestmõistetav. Tööde rohkus ja nende kirevus juhtis tähelepanu tervikliku ruumi olemuse otsimise või lavastamise vajalikkusele sisearhitektuuris. Imeliste interjööride vahetul kogemisel ühel suvisel žürii ekskursioonipäeval paljastus tänapäevane sisearhitektuur kui pieteeditundeline protsess. Seda nii renoveerimiste, vanade ja päris uute keskkondade edasi ehitamise näol kui ka hoonete puhul, mis on justkui terviklikud ruumilaborid.

MINU LEMMIK on Lutheri Mööblivabriku masinasaali rekonstruktsioon. TÖÖDEGA TUTVUDES RÕÕMUSTAS MIND… vt eelmine vastus.

ERILISELT MEELDE JÄÄNUD DETAILID olid samuti Lutheri Mööblivabriku masinasaalis.

TAHAKSIN KORRAKS VEEL TAGASI Lutheri Mööblivabriku masinasaali. * WHAT CAUGHT MY EYE IN THESE WORKS was that our present-day is graced by multifacetedness, at a time when we are starting to get to the point where high-quality interiors are to be taken for granted. The abundance of works and their variegated nature drew attention to the necessity of staging or seeking out the nature of an integral space in interior architecture. Experiencing amazing interiors first-hand on the jury’s summer excursion day revealed contemporary interior architecture as a process that involves a sense of piety. This was the case in the form of renovations, and continuing work on old and quite new built environments, and buildings, which are like integral spatial labs.

MY FAVOURITE is the renovation of the Luther machinery hall.

AS I FAMILIARIZED MYSELF WITH THE WORKS, I WAS PLEASED BY… see previous answer.

PARTICULARLY MEMORABLE DETAILS were likewise in the Luther Furniture Factory machinery hall. I’d like to return to Luther machinery hall.

Eramu Viimsis Private Residence in Viimsi

asukoht/location

Viimsi · autor/ Kärt Tähema · arhitektuur/ architect Mateusz Kuo Stolarski (Tamizo Architects) · tellija/ client eraisik/private · ehitaja/ construction Nordecon Betoon · fotod/photos Terje Ugandi author

KLIENDILE SOBIVA KÄEKIRJAGA arhitekti leidmiseks läks aega. Eiramata detailplaneeringu nõuet viilkatusega hoonele, soovis klient siiski modernset betoonist maja. Ülesanne oli raske, et see erineks klassikalisest viilkatusega eramust. Lõpuks sattusin Poola arhitektile Mateusz Kuo Stolarskile, kes kombineeris omavahel erilise betoonist varikatuse ning musta lehisvoodriga kaetud viilkatuse. Lõpptulemuseks valmis aasta betoonehitise tiitliga pärjatud hoone, millele oli põnev ka sisekujundus luua.

ALGSELT ÜHEKORDSENA PLAANITUD ja igast kaarest läbipaistev maja sai arhitekti käe all ka teise korruse külaliste tarbeks. Ruumis on justkui üleminekuta dušš ja tualett, pakkudes võimalust eraldi eluoluks ülejäänud hoonest. Pererahva ruumid, avatud elutuba ja magamistoad jäävad esimesele korrusele. Keldrikorrusel on tehniline ruum, majapidamisköök, garaaž ning veinikelder. Eraldiseisev saunamaja koos terrassi süvistatud basseiniga moodustab mõnusa spaakompleksi.

Maja on kogu ulatuses betoonist, sest tellija ise tegutseb betoonehituses. Kipsi pole kasutatud, nii pidi mul kommunikatsioonilahendus olema algusest peale väga läbimõeldud ja peidetud.

PERERAHVAS SOOVIS, et minimalistlik hoone saaks seest hubane ja esile tuleks looduslik materjal. See kodu ongi väga paljus nende endi nägu.

Ideedeks saime inspiratsiooni ka reisides. Suurem osa kogu maja mööblist valmis eritellimusel, näiteks töötlemata terasest raamaturiiulid teisel korrusel, telekalaud elutoas ja monoliitsed metallist trepikäsipuud, garderoobid, köögid majas ja saunamajas, veinikelder ning vannitoamööbel. Läbivalt kasutasime metalli ja tammepuitu. Omapärane lahendus on ka minu disainitud käepidemetega maast laeni uksed, mis liiguvad ilma ukselengita lae ja põranda vahel vabalt. Tehnilised lahendused on peidetud konstruktsiooni sisse, et tulemus saaks võimalikul puhas ja laseks sisustusel esile tõusta.

PERENAINE TAHTIS linnadžunglist inspireeritud sisekujundust, pereisa aga pigem modernset Alpi sisustust. Kombineerituna pääses urban jungle esile eelkõige magamistubades ja elutoas. Alpi modernne sisustus jäi teemaks saunamajas. Koos moodustavad mõlemad stiilid ühtse, pisut eklektilise terviku. Kodu seintel võib nautida kunstnik Juss Piho maale.

Kärt Tähema

AN ARCHITECT WITH A STYLE THAT THE CLIENT LIKED took us quite some time to find.

Without ignoring the municipal plan’s requirement for a building with a slanted roof, the client nevertheless wanted a modern concrete house. It was a difficult task to make it distinct from a classic slant-roof home. Eventually I came across the Polish architect Mateusz Kuo Stolarski, who combined a special concrete awning with a black larchwood-lined slant roof. The result earned the award for Concrete Building of the Year, and it was an exciting house for which to create an interior design.

INITIALLY DESIGNED TO BE ONE-STOREY and transparent on all sides, the house got a second storey for guests by the will of the architect. The space features a boundary-less shower and toilet, offering the opportunity for separation from the rest of the building. The family’s spaces, an open living room and bedrooms, are on the ground floor. The basement features a utility room, a household kitchen, a garage, and a wine cellar. The standalone sauna with a pool sunk into the terrace forms a lovely spa complex.

The house is entirely made of concrete, as the client is in the concrete construction business themselves. No drywall is used, so I had to design the fittings to be well thought out and hidden right from the start.

THE FAMILY WANTED this minimalist building to be cosy inside, highlighting natural materials. The home is very much of themselves. We also got some inspiration from travel. Most of the furniture was custom-made, such as the unfinished steel bookshelves on the second floor, the TV table in the living room and the solid metal banisters, the wardrobes, the kitchens in the main house and the sauna, the wine cellar, and the bathroom fixtures. Metal and oak was used throughout. A unique solution was the floor-toceiling doors with handles of my own design, which move freely between the top and bottom edges without a doorframe. The technical solutions are hidden inside the structure, to make the result as clean as possible, letting the interior take centre place.

THE LADY OF THE HOUSE WANTED an urban jungle inspired design inside, while the father preferred a modern Alpine interior. Reconciling these brought the urban jungle to the forefront primarily in the bedrooms and living room, while the Alpine interior took over the sauna outbuilding. Together the styles form a joint, somewhat eclectic whole. The walls of the home are adorned by the paintings of the artist Juss Piho.

Kärt Tähema

Teekond l천pptulemuseni oli sujuv, t채nu sisearhitektile j천udsid lahendused meieni loomulikult.

Naudime oma maja pere ja s천pradega.

The journey to the final result was smooth, and thanks to the interior architect, the solutions came to us naturally.

Our family and friends are enjoying the house. omanik / owner

Kulla leerimaja Mulgi rural municipality building asukoht/location

Leerimaja, Kulla küla, Mulgi vald, Viljandimaa · autor/author Liis Tarbe (Karlerik Tarbe) · vastutav arhitekt/architect Kalle Kadalipp (VMT Ehitus) · tellija/client Halliste Vallavalitsus · ehitaja/construction Silindia Ehitus · fotod/photos Terje Ugandi

ESIMENE KOHTUMINE. Maja, mis näis väljast sümpaatne, oli seest väga halvas seisus.

Viimati tegutses seal kool, ent 1989. aastast on hoone kasutult seisnud. Pööningult leidsime kolme ajastu klapplaudu. Enim inspireerisid mind aga paikkonna inimesed, kui käisime vallavanema Ene Maateniga kohalikus sööklas. Seal lõunatasidki need, kellele maja pidi valmima: vaesed ja rikkad, lapsed ja vanurid, ühe hambaga ja kuldhammastega. Värvikas seltskond!

TELLIJA SOOVIS, et külarahvas tunneks end siin koduselt. Uusi ruume vajasid ka omavalitsus, raamatukogu ja Püha Anna kogudus. Köögi puhul sooviti võimalust koos leiba küpsetada, tuua sülega puid pliidi alla. Klient tahtis karakteriga maja ja mulle see sobis: rohkelt värvi, ehedat materjali, tekstuuri, tapeedimustreid, kangast. Tühja ruumi pingestamine kahe detailiga ei ole minu stiil.

VANAST JÄI vaid kaks akent. Laega tehti imet, päästes selle suures osas. See peidab osaliselt keerulist talade pingutussüsteemi. Materjalidest on enim kasutatud puitu, palju on krohvitud pindu. Söögiruumi ja eeskodade põrandat katab tellislaotis, mille inspiratsiooniks oli keldrist leitud jupike.

PEAMURDMIST. Sundventilatsiooni ei soovitud ja arhitektile tähendas see parajat peavalu.

Ise nägin palju vaeva, et tapeet õigesse süsteemi saada – kõrges ruumis (3.50–4.10) ei tahtnud seda laeni tõmmata. Tuli nuputada, et proportsioonid oleksid paigas ka lambrii ja kõrgusliistudega. Sain uusi teadmisi, kuidas liistu krohvitud pinna sisse peita.

Mööblit otsisime koos tellijaga antiigisalongide kodulehtedelt kokku ükshaaval. Kahjuks ei ripu eelarvekärpe tõttu laes valgustid, mis olid sinna algselt plaanitud.

VÄRVID. Maja punane tiib mõjub loogilise jätkuna tellisele. Sinine on mälestus mu lapsepõlvest, tädi majast, mis on ka siinkandis. Seal olid pehmet värvi puidust lambriid. Algul valisingi helesinised tapeedid, aga nende tootmine lõpetati (projekt valmis aasta enne ehituse algust). Nüüd on tumesinine. Rõõmsatel mustritel on põdrad, oravad, tiigrid. Vallavanema kabinetis on seinal hobused – tal on ka kodus neli hobust justkui koera eest.

ERITI RAHUL olen voldikseinaga kahe kabineti vahel – tahveldatud puitseina avades võib liita kaks väikest ruumi üheks. Lemmikud on ka vaated, kui seisad tagumises toas – avatud ustest näed hoone teise otsa, kõigi tubade tapeete, põrandaid, vaipu.

Tundsin, et kingin tänu oma tööle unistusi: et kehvadest oludest tulnud lapsedki näeksid – on võimalik elada ka kaunis keskkonnas. Ehk tahavad nad seda kunagi ka oma ellu. Ja vald tuli nii paljus vastu: lase aga käia, muinasjutt on sinu pärusmaa!

Liis Tarbe

FIRST ENCOUNTER. The building looked appealing on the outside, but was in a very poor shape on the inside. Most recently, a school had operated there, yet since 1989 the building had been out of use. In the attic, we found folding desks from three different eras. I was most inspired by the local people, however, when we went to eat at a local cafeteria with the municipality mayor, Ene Maaten. There, the people for whom the building was being constructed, were having lunch. Rich and poor, children and the elderly, some with one tooth, some with gold teeth. A colourful bunch.

THE CUSTOMER’S DESIRE was for the village folk to feel themselves at home there. The local government, library and St. Ann’s congregation also needed new premises. The kitchen should have the facilities to bake bread together, to fetch kindling wood for the wood-fired stove.

The customer wanted a house with character, and that suited me: lots of paint, authentic material, texture, wallpaper patterns, textile. It’s not my style to use only two details to bring an empty room to life.

TWO WINDOWS WERE ALL THAT WAS LEFT OF THE OLD. Miracles were made with the ceiling, we managed to largely save it. It partially conceals the complicated system used to tension the beams. Wood is the material that is most used, and there are many plastered surfaces. The floor in the dining room and the antechambers is covered by brick, which was inspired by a similar small patch of floor I found in the cellar.

WRACKING OUR BRAINS. Forced-air ventilation was not desired and this meant quite a lot of trouble for the architect. I expended a lot of effort myself to get the wallpaper into the right system – because the ceilings were so high (3.50–4.10) – I didn’t want to go all the way up to the ceiling with it. I really had to put my head to work to ensure that the proportions would be in place for the wood panelling and dado rail. I gained new knowledge about how to conceal the dado rail in plastered surfaces.

The customer and I bought furniture from antique showroom websites one piece at a time.

Unfortunately, due to budget cuts, the lights we originally planned for the ceiling had to be omitted.

COLOURS. The red wing of the house seems like a logical continuation of the brick. Blue is a memory from my childhood, from my aunt’s house, which is in the same area. Her house had wood panelling with a soft colour. At first, I, too, chose light blue wallpaper, but it went out of production (the design was completed the year before the beginning of construction). So the wallpaper ended up being dark blue. The cheerful patterns feature moose, squirrels, and tigers.

The municipality mayor’s office has horses on the wall – the mayor has four horses at home like some people might have a dog.

I’M ESPECIALLY HAPPY with the folding wall between the two private offices – the panelled wood wall can be opened to join the two small rooms into one. My favourites are the views when you are standing in the back room – through the open doors you can see all the way to the other end of the building – the wallpapers, floors and carpets and all of the rooms.

I felt like I was giving the gift of dreams through my work. Even children of modest means could see that it is possible to live in a beautiful environment. Perhaps they will want some of that in their lives in future, too. And the municipality was forthcoming in so many things: go for it, you’re creating a fairy-tale.

Liis Tarbe

Mõtlen tihti tänutundega meestele, kes maja 1902. aastal ehitasid, tegid unikaalse lae, tahusid käsitsi palke.

Sisearhitekti töö aitab olnut mäletada – see on ehe, ilus ja soe. Nii erilise hoone puhul lööb ehitajagi särama. Oli väga nauditav ja loominguline protsess.

I often think with gratitude to the men who built the house in 1902, made the unique ceiling, hewed logs by hand. The work of the interior architect helps to recall the past – it’s authentic, beautiful and emotionally warm.

The builder, too, found joy in such a special building. It was a very enjoyable and creative process.

Ene Maaten, tellija esindaja, toonane vallavanem / customer’s representative, then municipality mayor

Lutheri masinasaal Machine Hall at the A. M. Luther Furniture Factory asukoht/location

39, Tallinn ·

Vana-Lõuna

avaliku ala ja

büroode sisearhitektuuri autorid/ authors of interior architecture in public areas and offices

Hanno Grosschmidt, Tomomi Hayashi, Liis Voksepp, Marianna Zvereva, Anna Endrikson, Jüri Nigulas, Andres Ristov, Sander Treijar (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur); kohvik, näituseala ja istumisalade sisearhitektuur/ interior architecture in cafés, exhibition areas and seating areas

Kadri Tamme (Kadri Tamme Sisearhitektuur) · konstruktsioonid/ structural design Maari Idnurm, Merith Auksmann (Ekspertiis ja projekt) · tellija/client Lutheri Ärimaja · ehitaja/construction Nordecon · fotod/photos Terje Ugandi ajakirjale Diivan, Maris Tomba

ESIMENE TUTVUS ruumiga oli muljetavaldav – ülevalt langevas valguses mõjus see pigem luteri kiriku kui Lutheri vabrikuna. Müstiline vaade!

Maja oli väga hullus seisus, lausa avariiohtlik: seinad välja vajunud, betoon karboniseerunud, roostetanud armatuurid, vett jooksis kõikjalt. Polnud kindel, kui palju saab säilitada.

ESKIIS TELLITI kolmelt büroolt, edasi mindi meiega. Ankurrentnik Äripäev võttis kolmandiku pinnast, ülejäänud alale tuli paigutada väiksemad bürood. Muinsuskaitse nõudis avatud ruumi-mulje eksponeerimist. Betoonist kandekonstruktsioon sai puhastatud, uued vahelaed toetuvad teraspostidele, mis on värvitud mustaks, et kihistused eristuksid.

Igal lahendusel peaks olema vähemalt kolm põhjendust – lihtsalt sellest, et arhitekt tahtis nii, ei piisa! Näiteks suur ovaalne ava ruumi keskel, tänu millele pääseb alumisele korrusele valgust ja mis avab perspektiivi. See kordab oma kujult kaaremotiivi, mis on võlvide betoonkaartel, ja ka ümber ava liikumine on mugavam kui nelinurkse puhul.

KÕIGI BÜROODE sissepääsud avanevad keskplatsile, millest tekib ühine sotsiaalne ruum.

Kuna tegu on kunagise vineerivabrikuga, siis soovisime kindlasti kasutada vineeri. Ning just karamellitooni, nagu oli Lutheri lakitud mööblil. Tuli ka lahendada vineerist seinte läbikostvuse küsimus.

ENIM PEAVALU tekitas aga maja olemasolevate seinte kõverus. Konstruktsioonid, mis näivad olevat ruumiga risti, on tegelikult väikese nurga all. Punktimõõdistusega mõõdeti kogu hoone üle. Õnneks oli meil varasem Rotermanni jahulao kogemus, kus oli samuti palju üllatusi. Tuli paindlikult ja loominguliselt läheneda.

TEGELIKULT AGA on kõik see üks korteriomand, suuruses 6520 m2! Ka pärast lammutustöid ja uut kolme korrust pidi pindala samaks jääma, et kaasomanike suhe kaasomandisse ei muutuks. Tänu mitmesugustele nippidele see ka õnnestus (näiteks madalad tehnilised ruumid jm).

KATUSLAE EHITAMINE oli keeruline: tõstukiga ei saanud altpoolt ligi, kuna topelt katuseakende raamistik tuli säilitada. Õnnestunud sekkumiseks võib pidada ka katuseterrassini viivat treppi, mis on toetatud kahe konstruktsiooni vahele – oli dilemma, kui palju nähtavale jätta.

Mitmes kohas korduv kolme pulga juugendlik motiiv (trepipiiretel, aknaklaaside vahel) on tuttav Lutheri toolide seljatoelt. Ja see oli ka maja kõrval säilinud aiajupil.

Ilu – see on tasakaal lihtsuse ja detailide nutikuse vahel. Ja ausus on alati ilus.

Hanno Grossschmidt ja Tomomi Hayashi

OUR FIRST EXPERIENCE of the space was impressive – in the light falling down from above, it felt less like Luther’s factory and more like a Lutheran church. A mystical view!

The building was in very poor shape, and in serious danger of collapse: the walls were crooked, the concrete had carbonized, the bracing was rusted, water dribbled everywhere. It was unclear how much of it could be preserved.

A SCHEMATIC DESIGN WAS COMMISSIONED from three firms, and we were chosen to proceed.

The anchor tenant, Äripäev, took a third of the floor space; the rest of it had to accommodate smaller offices. The National Heritage Board required the open-space feeling to be preserved.

The concrete load-bearing structures were cleaned, and new floor slabs are raised on steel pillars painted black to distinguish the from the existing concrete structure.

EVERY SOLUTION MUST HAVE at least three justifications – it’s not enough that the architect wanted it that way! For example, the large oval opening in the middle of the room, which lets light into the bottom floor and opens up the perspective. Its shape repeats the arch motif of the concrete buttresses, and movement around an oval is more convenient than it would be with a rectangle.

ALL OFFICE entrances open up onto the central square, which becomes a common social space. Because this is a former plywood-furniture factory, we were very eager to use that material – in the exact caramel tone of Luther’s varnished furniture. We also had to solve the issue of sound permeability of plywood walls.

THE BIGGEST HEADACHE was caused by the crooked existing walls. Structures that appear to be perpendicular to the space are actually at a small angle. Point measurement was used to map out the entire building. Fortunately, we had prior experience from the Rotermann flour warehouse, which also offered many surprises. We had to approach this in a flexible and creative way.

TECHNICALLY, all of this is a single residential unit, with a floor area of 6520 m2! Even after demolition work and the three new floors, the floor area had to remain the same, to maintain the co-owners’ shares of ownership. We pulled it off using lots of little tricks (such as low utility spaces, etc.).

BUILDING THE CATHEDRAL CEILING was complicated: we could not reach it from below with a construction lift, because the double frames of the skylights had to be preserved.

The stairs leading to the roof terrace can be considered a successful intervention: it is supported between two structures, and we had a dilemma as to how much of it to keep visible.

The triple-bar Art Nouveau motif that repeats in many places (on the banisters, in the window muntins) is familiar from the backs of Luther chairs. And it was also there in the stretch of fence that survived next to the building.

Beauty is a balance between simplicity and the cleverness of detail. And honesty is always beautiful.

Hanno Grossschmidt ja Tomomi Hayashi

Olen väga rahul, kuidas Hanno ja Tomo leidsid väärika tasakaalu vana tööstusliku arhitektuuri ning uue nüüdisaegse büroohoone vahel. Et on kasutatud ausaid naturaalseid materjale: metalli, betooni, klaasi, vineeri. Et tulemuseks pole rohmakas raskepära, vaid hoopis šikk ja peenekoeline. Tänu ka muinsuskaitsele, kes on mu meelest hakanud rohkem arhitekte usaldama.

I’m very pleased with how Hanno and Tomo found a dignified balance between the old industrial architecture and the new modern office building. That honest, natural materials were used – metal, concrete, glass, plywood.

Thus, the result is anything but crude, ponderous, but rather chic and intricate. Thanks go out to the Heritage Board as well – I think they have grown to trust architects more.

Ramon Rask, tellija esindaja / customer’s representative

Näitus „Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali” Exhibition “Puzzling Over the Labyrinth. 50 Years Of the Tallinn Print Triennial” asukoht/location

Kumu kunstimuuseum, Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn · autor/author Raul Kalvo, Helen Oja · kuraatorid/ curators Eha Komissarov, Elnara Taidre · graafiline disain/graphic design Laura Pappa, Elisabeth Klement · tellija/client Kumu kunstimuuseum · teostuse tehnilised juhid/technical staff Valmar Pappel, Andres Amos (Kumu) · fotod/photos Stanislav Stepaško ©Eesti Kunstimuuseum

NÄITUST KUJUNDADES sellel veel pealkirja polnud, nii et labürindi kujundist me ei lähtunud, vaid ikka sellest, et tegu on ülevaatenäitusega Tallinna graafikatriennaali ajaloost. Välja pandi nii triennaalidel premeeritud tööd kui ka paljud teised, mida ei auhinnatud, ent mis on samuti tähelepanuväärsed ja mõjutanud kunstimaastikku. Võtsime kinni tollest ridadevahelisest teemast.

SEINTELE paigutasime tööd, mis olid auhindu saanud, nende keskele n-ö ridadevahelise graafika tarbeks aga eraldi rivid, mis moodustusid KUMU tüüpseinakonstruktsioonidest. Need näitasid publikule oma alasti tagumist poolt, kandes kujunduse kontseptuaalset mõtet vihjata ka institutsiooni tagaküljele ja andes näitusele lisakihi.

KINDLASTI EI PEA kujundus olema esimene asi, mida sa näed, kui näitusesaali astud – märkad lihtsalt meeldivat keskkonda. Ja kunstinäitus on ikkagi kunstniku(te) üritus, mitte kujundaja oma. Meie anname tausta. Eks vaatajagi tuleb uudistama pigem teoseid kui seda, kuidas need on välja pandud.

Kui me ise näitustel käime, siis Helen vaatabki professionaalsest huvist ainult seda, kuidas töid on eksponeeritud. Kuidas on ruum mõnusaks tehtud, et seal oleks hea kunsti nautida, pilku fokusseerida.

Ei pea ühele näitusele kõiki ideid kuhjama, pigem tasub üks tore asi hästi välja mängida. Ja on ka vahe ju, kas kujundada lühiajalist väljapanekut või püsinäitust. Eks eelarve on samuti enamasti piiratud. ÜLEVAATENÄITUSTEL ON tööde omavahelist ühisosa keerulisem leida kui ühe autori puhul. Vahel ikka juhtub, et kuraator ehmub, kui on kõrvuti pandud kunstnike tööd, kes on abielupaarina lahku läinud, või ei ole kahel autoril lihtsalt omavahel head läbisaamist. Inimsuhted on keerulised... Selle näituse kuraatorid ruumiliselt ei sekkunud, vaid lasid meil tegutseda.

Valgustamine on KUMUs alati keeruline, siine on vähe ja need on n-ö valedes kohtades. Ridadevahelistele töödele sai loodud dimmerdatav valgus.

OLEME ARHITEKTID ja näituse kujundamine on alati natuke asjade, materjalide läbi katsetamine – sul ei ole tohutut vastutust, et interjöör ehitatakse järgnevaks 50 aastaks, vaid see on üleval ainult viis kuud.

Raul Kalvo, Helen Oja

WE DID NOT HAVE a headline as we were drawing up the exhibit, and we did not have a labyrinth in mind, only the fact that it is a general exhibition on the history of Tallinn’s print triennial. Awarded works were on show as well as many others which did not receive recognition at the triennials, but which are also noteworthy and have had an impact on the art scene. We seized on this interlinear topic.

WE HUNG THE PIECES which had won awards on the walls and in the middle of those works of art a separate line was erected out of KUMU’s common wall structures, meant for the interlinear prints. The works showed the public their naked back-sides, carrying a conceptual meaning which pointed to the rear of the institution, while giving the exhibition an additional layer.

THE DESIGN DOES NOT have to be the first thing you notice, when you step in the exhibit hall – you might notice the friendly environment. And an art exhibition is an event for the artist(s), not the designer. We provide the setting. A visitor is there more for the artwork than how they are displayed. When we ourselves visit shows Helen’s professional side only takes interest in how the art pieces are arranged. How the space is made comfortable for viewing art and sharpening your focus.

We do not have to play out every single idea on the exhibit preferring to execute one great idea well instead. And there is a difference whether we are designing a temporary or permanent exhibit. The budget also sets its limits.

FINDING A COMMON THEME for a general exhibition is more difficult compared to an individual showing. It does sometimes happen that the curator is startled to find artwork next to each other by a divorced couple or when two artists do not get on well. Human relations are complex... The curators of this exhibit did not intervene in how the room was set up and gave us free rein.

KUMU’s lighting is always complicated, there are few tracks for lights and they are in the wrong places. A special, more dim, light was created for the pieces of art between the lines.

WE ARE ARCHITECTS at heart and designing an exhibition is always an experiment between various things and materials – you do not have the huge responsibility of building an interior for 50 years, but only for five months.

Raul Kalvo, Helen Oja

Märksõna „ridade vahel“ pakkusid välja näitusekujundajad ja saali ehitatud kolm „koridori“ kehastasidki seda üsna füüsiliselt. Minimalistlik vormi- ning värvilahendus võimaldas heterogeenset materjali eksponeerida rahulikult ja esteetiliselt. Ilmekaid aktsente lõi LED-ribadel põhinev valgustus – nutikas lahendus, soodne ja efektne. On hästi arvestatud ka eksponeeritu omapäraga, paberkandjal kunstiteoste valgustundlikkusega.

The key phrase “Between the lines” was proposed by the exhibition designers and the three “corridors” built in the hall embodies it in quite a physical manner. The minimalist form and colour scheme allowed heterogeneous material to be displayed in a calm and aesthetic manner. The LED strip-based lighting created striking accents – it is a clever solution, economical and impactful. The special character of the items displayed – the light sensitivity of the art works on paper – is well factored in.

Elnara Taidre, kaaskuraator / co-curator

Äramärgitud töö Honorable mention

Raamat ja näitus „Uus vaev.

Eesti noor disain 1980. aastatel” Book and an exhibition: “New Pain. Young Estonian Design in the 1980s” asukoht/location

Eesti Tarbekunstija Disainimuuseum, Lai 17, Tallinn · autor ja näituse kuraator/author and curator Jüri Kermik · näituse kujundus/exhibition design Karin Harkmaa ja Ilmar Valdur (3+1 Arhitektid) · näituse toimkond/ exhibition team Kai Lobjakas, Ketli Tiitsar, Toomas Übner, Ago Märjama · graafiline disain/graphic design Stuudio Stuudio · fotod/ photos Paul Kuimet, Endel Apsalon

RAAMAT ANNAB ÜLEVAATE 1980. aastate Eesti disainis toimunud protsessidest ja muutustest, keskendudes tollasele noorele põlvkonnale, kes just siis oma loometeed alustas. Seda perioodi on disainiloos vähe uuritud, võisin süveneda detailidesse. Ning millal siis veel kui mitte nüüd, tuginedes arhiividele lisaks otseallikaile, toona tegutsenud disaineritele.

MIND HUVITAS see ühest poliitilisest süsteemist teise viinud aeg, üleminek. Uue põlvkonna ideid ühendava märksõnana kerkis mu uurimuses esile keskkond. Osalesin ka ise 1980. aastail noore disainerina näitustel, olin mitme ürituse, grupeeringu organiseerimise juures.

Samamoodi, kohal olnud inimese positsioonilt, panustas raamatusse Silver Vahtre, kes kirjutas Linnakujundusgrupist ja noortest plakatistidest. Kuna tegu on kogumikuga, sisaldab see veel kunstiajaloolaste Kai Lobjakase ja Triin Ojari analüüse ja kaht sissevaadet väljast: Soome disainiajakirjanikult Iris Helkamalt ja Leedu disainiajaloolaselt Karolina Jakaitėlt.

Sisearhitektuuri fookuses püüab uurimus jäädvustada sedagi, mis toimus samal ajal disainiga seonduvates valdkondades.

RAAMATU KOOSTAMISE KUUEAASTASE protsessi olulise väljundina sündis lisaks ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis toimunud näitus.

Kuraatorina soovisin, et väljapaneku kahe eri ruumi jagunemises kajastuks uue laine esilekerkimine 1986. aastal. Kümnendi algust tutvustavas ruumis eristusid noorte disainerite ideed, mille teostamine oli paraku võimalik pigem kunsti kontekstis, valdavalt pildis ja plakatis lavastatud keskkonna kaudu.

Teises ruumis domineeris mööblidisain ja selle uuenduslikke ambitsioone võimendav plakatikujundus. Palju eksponaate leidsime muuseumidest, ent suur osa graafikat ja plakateid tuli erakogudest. Eksponeeritud oli ka töid ja projekte, mis säilinud vaid reprona.

SOOVISIN, ET näituse ja raamatu kujundajad oleksid praeguse noorema põlvkonna esindajad. Et nende tagasivaatavas tõlgenduses 1980. aastate ruumikeelest-graafikast-värvist-valgusest avaneks ka teistsugune perspektiiv. Mulle kui kuraatorile-koostajale oli selline põlvkondi ühendav koostöö äärmiselt positiivne kogemus.

Jüri Kermik

23.02.–27.05.2018

Young Estonian Design in the 1980s

Eesti noor disain Estonian UUS VAEV 1980.

NEW PAIN Young aastatel Design in the 1980s

UUS VAEV NEW PAIN Eesti noor disain 1980. aastatel

THE BOOK PROVIDES AN OVERVIEW of the processes and changes that took place in Estonian design in the 1980s, focusing on the young generation that was just starting out on their creative careers. The period has seen little study in design history, and I was able to get in-depth with the details. If not now, when – besides the archives, I also relied on the direct sources – the designers who were active back then.

I WAS INTERESTED in the transition time that led from one political system to another. The environment came to the forefront in my research as a keyword that united the generations. I also took part myself in exhibitions in the 1980s as a young designer, and I was there for a number of events and formations of groups. In the same manner, from the position of a person who was there, Silver Vahtre contributed to the book, writing about the Linnakujundusgrupp and young poster artists. As this was a compilation, it also includes analysis from art historians Kai Lobjakas and Triin Ojari and two outside perspectives: Finnish design journalist Iris Helkama and Lithuanian design historian Karolina Jakaitė.

With a focus on interior architecture, the research tries to also capture what happened at the same time in design-related fields.

AS A KEY OUTPUT OF THE SIX-YEAR PROCESS OF WRITING THE BOOK, there was also an exhibition held at the Estonian Museum of Applied Art and Design. As a curator I wanted the division of the exhibit into two different rooms to reflect the rise of the new wave in 1986.

In the room introducing the beginning of the decade, a distinct feature comprised ideas from young designers which due to the times could be executed in the artistic realm predominantly through a staged environment in images and posters. In the other room, the predominant trends were furniture design and poster design that amplified its reform-minded ambitions.

We found many exhibits in museums, but a large part of the prints and posters came from private collections. Work and projects that existed only as reproductions were also displayed.

I WANTED the exhibition and book designers to come from the young generation of today. So that a different sort of perspective would unfold from their retrospective interpretation of the interior architecture style, graphics and colour and light of the 1980s. As a curator and compiler, such cross-generational cooperation left an extremely positive impression on me.

Jüri Kermik

Elame juba mitukümmend aastat modernismijärgses kultuurisituatsioonis. „Uue vaeva“ puhul oli intrigeeriv, huvitav just see modernismiparadigma murdumine/ murdmine, mis väljendus rahutuses, kohati ka peataolekus nii Eesti disaini-, sisearhitektuuri- kui ka arhitektuurivaldkonnas tegutsenute loomingus.

Kindlasti tähendas tolle paradigmamuutuse käsitlemine suurt väljakutset, kuid lähiajalooga on oluline tegeleda, see aitab paremini mõista me praegust kultuurisituatsiooni.

We’ve been living in a postmodern cultural situation for several decades now. What was intriguing in the case of “New Pain” was precisely the refracting or breaking of the modernism paradigm, which was expressed in a restlessness seen in the work of those engaged in Estonian design, interior architecture and architecture, sometimes a sense of being out of control.

Certainly, addressing that paradigm shift meant a major challenge, but it is important to deal with the recent history; it helps make better sense of the current cultural situation.

Carl-Dag Lige, arhitektuurikriitik / architecture critic

Äramärgitud töö Honorable mention

Sfäär Resto Sfäär Restaurant

asukoht/location

Mere puiestee 6E, Tallinn · autor/author Ott Kangur · tellija/client Mere Puiestee 6e · fotod/photos Terje Ugandi ajakirjale Diivan, Renee Altrov

SOOVISIME, ET eelmise Sfääri vaimu – selle ruumi (aja)lugu – jääks siin tunda. Leppisime peakoka ja restorani ühe omaniku Toomas Läätsega märksõnades kokku: heleda-tumeda kontrast, palju rohelust, soe valgus, minimalistlikud detailid. Oluliseks inspiratsiooniks sai Toomase soovitusel Tõnis Vindi looming. Tema metafüüsiline graafiline maailm, märgid, sümbolid, proportsioonid, vormid, värvid – kunstniku mõttemaailmale on siin ruumis palju vihjeid. ÜKS MÄRKSÕNA VEEL – sümbioos. Mind huvitab väga mööblidisain, mis on aastakümned hiljemgi värske ja aegumatu. Olen kümmekond aastat ka ise mööblit ja materjale kogunud.

Sfääri toolid ongi minu kogust, olen neid toonud Soomest, Rootsist, Taanist. Kuigi 1931. aastal Göteborgi orkestri tellimusel sündinud toole hakati hiljuti taas tootma, on siinsed kõik taaskasutatud – restaureeritud ja mustaks värvitud. Baarileti pukktoolid on aastast 1961, diivan 1964.

Valgustite messingtorud leidsin kunagi ajalehekuulutuse kaudu – need olid järele jäänud Tallinna keskküttejaama kütteaparaadist. Kuplid valmisid eritööna Olustvere klaasikojas – soovisin kasutada kohalike käsitöömeistrite häid oskusi. Taaskasutus ja uue-vana koosluse loomine meeldib mulle mu töös ehk enim.

EBAOTSTARBEKAT likvideerimist ja ümber tegemist vältisime. Seegi, kuidas võiks sündida nappide vahenditega uus esteetiline väärtus, ajatu ruum, haakub avangardse Tõnis Vindiga. Joonistasin maha Vindi koduse raamaturiiuli proportsioonid, et luua sama minimalistlik baaririiul. Baarileti messingdetailid on uued, eritellimusena toodetud saarepuidust profiil on jääkmaterjalina leidnud uue kasutuse.

SAAREPUIDUST LAUAD, mis on inspireeritud toolidest ja Vindi esteetikast, koos artdecolike messingdetailidega valmisid samuti Viljandimaal. Proportsioonid mõõtsime välja koos peakokaga, moodulsüsteemis laudu on mugav kokkulahku tõsta. Lokkavas roheluses on samuti mängus Toomas Läätse käsi, taimed on suuresti siin tema valikul.

KÕIGE KEERULISEM OLI ajalimiit – esimest kohtumist peakokaga ja restorani avamist lahutas neli kuud. Üks soov oli mul veel: ruumi sisenemisel võiks tekkida selline tunne, et see koht on siin kogu aeg olnud. Muusika- ja ruumiemotsioon on sõnadega seletamatu, rahvusvaheline keel. Keeruline oleks ehitajale projekti juurde kirja panna, millise emotsiooni peaks ruum tekitama. Pigem on see minu kui kunstniku töö.

Ott Kangur

WE WANTED the spirit of the former Sfäär – the (hi)story of the interior – to remain palpable.

Head chef and co-owner Toomas Lääts and I reached agreement on the keywords: light-dark contrast, much greenery, warm light, minimalist details. A key inspiration was the work of Tõnis Vint, recommended by Toomas. His metaphysical graphic world, symbols, signs, proportions, forms, colours – the interior contains many references to the world of Vint.

ONE MORE KEYWORD – symbiosis. I am very interested in furniture design that is fresh and timeless even decades later. I have been collecting furniture and materials for some ten years now. The chairs at Sfäär are from my own collection, I’ve brought them from Finland, Sweden and Denmark. Although the chairs commissioned by the Gothenburg orchestra in 1931 began to be produced again recently, the ones here are all re-used – restored and painted black. The bar stools are from 1961, sofa from 1964.

The brass pipes of the lights I found at some point through a newspaper ad – they were left over from the Tallinn central heating plant equipment. The domes were custom-made at Olustvere glass workshop – I wanted to use the good skills of local craftsmen. Re-use and creating the combination of new and old are important to me. Re-use and creating the combination of new and old is the thing I like most in my work.

WE AVOIDED UNNECESSARY subtractions and redoing things. Even the way in which we created new aesthetic value using spare means goes well with avant-garde Tõnis Vint. I sketched out the proportions of Vint’s home bookshelf to create just as minimalist a bar shelf. The bar’s brass details are new, and the custom-made moulding strip made of ash wood is salvaged material that has found new use.

THE ASH TABLES, inspired by chairs and the aesthetics of Vint, along with the art deco like brass details, were also made in Viljandi County. We measured the proportions with the head chef. It is easy to move the tables around in the modular system. Toomas Lääts also had a hand in the luxuriant greenery, the plants being largely selected by him.

THE TRICKIEST PART was the time constraints – four months from the first meeting with the chef at the restaurant to opening.

I had one additional desire: when you enter the room, you could get the sense that the place has always been here. It is impossible to put into words the emotion you get from music and interior, it is a universal language. It would be hard to dictate to the builder what emotion it should engender. That is more my job as an artist.

Ott Kangur

Olen hästi ruumi- ja värvitundlik. Söögisaal peab õige olema – stiilne ja minimalistlik, samas soe ning kodune. Igav ei tohi olla! See peab paljudele sobima. Lauad meeldivad mulle väga – need on elegantsed ja õhulised, samas ka mugavad. Kvaliteet on oluline!

Olen ülirahul, et siin pole butafooriat ega üledisainimist.

Keskpärasus on kõige õudsem asi ja seda siin tõesti ei ole, ei ruumis ega menüüs.

I have a great deal of sensitivity to space and colour.

A dining room must be just right – stylish and minimalist yet warm and home-like. It must not be boring! It has to be suitable for all kinds of different people. I really like the tables – they are elegant and airy, yet comfortable. Quality is important! I am extremely satisfied that there are no set pieces here, that it isn’t overdesigned. Mediocrity is the worst thing of all, and it is absent here, both from the interior and the menu.

Toomas Lääts, omanik, peakokk / owner, head chef

Kommentaarid auhinnatud töödele Comments on the awarded works KRISTA KODRES: Kunagine Halliste kiriku leerimaja on üks neist objektidest, mis võeti kaitse alla projekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Kulla leerimaja renoveerimisest ei kujunenud õnneks mitte lihtsalt ühe ajaloolise hoone kordategemine, vaid sellele ka otstarbeka sisu andmine ja väärika vormi kujundamine. Valla ja majaomaniku, Püha Anna kiriku huvide kohaselt asuvad 1902. aastal ehitatud leerimajas praegu valla kontor, raamatukogu ja koguduseruumid. Kaua aega koolimajana kasutatud hoone interjööridest polnud säilinud peaaegu midagi ning seetõttu olid sisearhitektidel tegutsemiseks üsna vabad käed.

Tulemus on väga meeldiv mitmel põhjusel.

Esiteks pole tahetud mitte historitsistlikku kujundust imiteerida, vaid ruumide kujundamisele on lähenetud tundepõhiselt, tabades seejuures eksimatult ülemöödunud sajandivahetuse stiilidega mängimisele toetuvat

VILLEM TOMISTE: A. M. Lutheri mööblivabriku masinasaal on rekonstrueeritud ruumi olemust parimal võimalikul viisil edasi arendades. Endisesse tööstushoonesse on meisterlikult loodud kogu ruumi ühendav ning arhitektuursest pärandist lähtuv emotsionaalne tervik, mille süda kaasab oma ühisala perimeetrile inspireerivad tööruumid. Saali siseruumis kasutatavate materjalide (milleks tuleb pidada ka valgust ja valgustust) koloriidi valik on hoonet monumentaliseeriv.

VILLEM TOMISTE: The machine hall of the furniture factory of A.M. Luther has been renovated by refining the nature of the space in the best way possible. The former industrial

identiteeti. Ka ei ole kujundus ei luksuslik ega epateeriv, vastates hästi mõõdukusele, mis iseloomustab kunagist külahistoritsismi. Ühtlasi on kujundus eluterve ja vaimurikas alternatiiv üldiselt ajaloo-objektide uuskujunduses domineerivale (post)modernistlikule, enamasti formalistlikult mõjuvale lähenemisviisile.

KRISTA KODRES: The former confirmation house of Halliste church is one of the objects that was taken under protection within the project “The analysis and mapping of the 20th century (1870-1991) valuable architecture in Estonia” Fortunately, the renovation of Kulla confirmation house was not just the reparation of a historic building, but also the provision of meaningful content and distinguished form. Pursuant to the interests of the rural municipality and the owner of the house, the Church of Saint Anna, the confirmation house that was built in 1902 now accommodates the rural municipality office, the library and parish premises. Next to nothing remained of the interiors of the building that had long been used as a schoolhouse and this gave interior designers quite a lot of freedom. The result is very likeable for a number of reasons. Firstly, there has been no intention to imitate historicist design. Rooms have been designed with heart and feeling, perfectly capturing the identity of the turn of the 20th century with a playful approach to styles. The design is neither luxurious nor shocking. It corresponds nicely with the characteristic moderation of the village historicism of the time. At the same time, the design is a natural and humorous alternative to the (post)modernist approach dominant in new designs of historic objects that tend to come off as formalist.

building has been turned into a masterful integrated whole that connects all of the space and draws from the industrial heritage of the building. At the heart of this interior we find engaging workrooms on the perimeter of the shared area. The colours (which includes light and illumination) chosen for the interior of the hall also help monumentalise the building.

RENE SAFIN: Hoone puhas ja lakooniline arhitektuur loob sise- ja välisruumi vahel hubase atmosfääri. Siseruumides kasutatud üllaste materjalide käsitlus ja vormikeele puhtus lasevad ruumidel mõjuda mugavate ning väärikatena.

RENE SAFIN: The clean and concise architecture of the building helps establish a cosy atmosphere between the interior and exterior.

The use of generous materials and pure form in the interior make for comfortable and dignified rooms.

KRISTA KODRES: Tegu on 1980. aastate ruumikujunduspõlvkonna loominguliste tegude uurimise ja esitlemisega. Nii Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näitus kui ka mahukas artiklikogumik tõid tänapäeva fookusesse end nõukogudeaja igavaks kulunud vormiga massisisustusele vastandanud nn art-design’i protagonistid. Võttes lipu üle varasematelt „Ruumi ja vormi“ näituste seltskonnalt, käis uus põlvkond nii kujundusprobleemide kui ka -vormidega ringi mänguliselt ja kohati ülbeltki.

See kõik tõi kaasa avalikkuse suure tähelepanu disainile kui esteetilisele, aga ka sotsiaalsele fenomenile. Jüri Kermiku ettevõtmine pakkus nii mäluvärskendust ja uuemat analüüsivat pilku kui ka küllap/loodetavasti inspireeris neidki tegijaid ja vaatajaid, kelle isiklik ajaloomälu 1980. aastatesse ei ulatu.

KRISTA KODRES: This is a study and presentation of the creative activities of the interior design generation of the 80s. The exhibition at the Estonian Museum of Applied Art and Design, as well as the collection of articles, put the so-called art-design protagonists who protested against the dull forms of Soviet-era mass interior at the centre of contemporary focus. The new generation took over from earlier groups at Space and Form exhibitions and introduced playfulness and even a hint of arrogance in their approach to design issues and forms. All of this brought major public attention to design and aesthetics as well as the social phenomenon accompanying it. Jüri Kermik’s undertaking revived memories and gave new analytical insight. It probably/hopefully also inspired those creators and spectators who are too young to have personal memories from the 80s.

VILLEM TOMISTE: Äärmiselt detailitundlik restorani sisekujundus, mille tervikusse on lisaks mööblile ja viimistlusele kaasatud taimestiku, nõude ja kunsti loodav terviklik ruumiemotsioon. Sfääri sisearhitektuuri puhul tuleb rõhutada positiivset seika, et tegu on tänapäevase interjööri teadliku renoveerimise projektiga, mille tervik sünnib restorani eri etappide evolutsioneeruvast edasiarendamisest.

PÄIVI MEURONEN: Huvitav näitusekujundus haarab vaataja endasse ja avaneb samm-sammult. Kujundus toetab näituse sõnumit ja annab selle sisu hästi edasi.

Näituseseinte esiküljele on välja pandud ametlik graafika, tagaküljelt leiab aga nn põrandaalused materjalid.

PÄIVI MEURONEN: The interesting architecture of the exhibition opens little by little, captivating the visitor. The architecture supports the message of the exhibition and communicates well with the content; the official graphic design is shown on the parade side of the exhibition walls, the “underground" material on the backside.

VILLEM TOMISTE: An extremely detailed restaurant interior, which, in addition to furniture and finishing, includes a complete spatial theme created with the help of plants, utensils and art. In terms of the interior architecture of Sfäär, it is worth pointing out that the restaurant is a conscious renovation project of a modern interior. The integrated solution comes together with the evolution of the various stages of the restaurant.

Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi kinosaal The Estonian History Museum Film Museum’s cinema hall

asukoht/location

Pirita tee 64, Tallinn · autorid/authors Kariina-Kristiina Kaufmann, Kadi Karmann, Peeter Klaas, Ville Lausmäe (VL sisearhitektuur) · arhitektuur/architecture Anto Savi, Margus Soonets, Jürgen Lepper, Maiu Hirtentreu (BOA Arhitektid) · akustika/acoustics Marko Ründva, Gerda Kaasik (Akukon) · tellija/ client Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum · ehitaja/ construction Kaido Kann, Eggert Kalmo, Fredy Maalt (OMA Ehitaja) · fotod/photos Tõnu Tunnel

FILMIMUUSEUMI VISIITKAARDIKS soovis tellija kinosaali, millel on ka esindusfunktsioon. Et see oleks natuke rohkem saal kui kommertskino oma. Mullegi meeldib, kui kinno minek on sündmus, mitte lihtsalt kaubanduskeskusest läbi astumine.

KINO ASUB SIIN eraldi hoones selleks loodud betoonmäe sees. Esteetiliselt inspireeriski selle koopalik olemus. Kinosaalis siiski betooni eksponeerida ei saa, kogu ruum koosneb läbipaistvast akustiliselt kangast. Kui tavalises kinos on seinas summutav plaat ja sellel kangas, siis siinsed seinad peidavad puuraamil pulkade-orkide abil rajatud keerulist akustilist lahendust. Ka lagi on „villast-papist“, kerge ning õhuline. Selle väljamõtlemine ning ehitamine oli paras peavalu. Kaasasime mitmeid insenere ja lae ehitaja oli väga hea.

Siin pole heli ja pildi suunamisel arvestatud klassikalist kuldset keskkohta, akustika üritab olla võrdsem. Akustika poolest sama keerukat saali sain teha Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Sealgi nähti valu ja vaeva lae ja seina juures, tooli ja põranda värv olid hoopis teisejärgulised.

VAATAJASÕBRALIKUM OLNUKS black box’i taoline must saal, mis su ümbert filmi vaadates olematuks hajub. Ent esindussaal ei saa olla must – keerukamate vormide puhul muutuks see varsti vanaks, väsinuks ja natuke räpaseks. Teatud materjalide ja värvidega töötamisel on oma eripära. Niisiis tuli saal kompromissina hall, eirates konsultantide soovitusi, kuid inspiratsiooniks vaatasime näiteks Sõpruse saali, kus seinad on hoopis sinised, lagi hele ja filmid nägemata ei jää.

ERILISEKS TEEB filmimuuseumi kino veel see, et saali tagaseinas, kus tavaliselt on projektorile ainult väike ava jäetud, on suur klaassein. Et koolilapsed näeksid haridusprogrammi käigus projektsiooniruumi aparaate. Seegi lahendus pani akustika proovile. Et klaas filmi vaatamise ajal ei peegeldaks, saab selle ruloodega katta.

ASTMESTIKUGA SAALI puhul on kogu ruum pikalt tellingurägastikku täis. Kui tellingud lõpuks maha võeti, oli tõesti pidulik hetk, käisime sel päeval kogu bürooga vaatamas.

Ville Lausmäe

THE CUSTOMER WANTED THE CINEMA TO BE A CALLING CARD for the museum and intended for it to have a reception function as well. It was supposed to be a little bit more of a hall than a commercial cinema. I myself like when going to the cinema is an event, more than just strolling through a shopping mall.

THE CINEMA IS HERE in a separate building inside a concrete hill made for this purpose.

The cave-like nature of the place was the aesthetic inspiration. Concrete is nevertheless not exposed in the cinema, as translucent acoustic fabric is used throughout the room. An ordinary cinema will have acoustic tile along the walls and fabric on top of that, but these walls conceal a complicated acoustic solution built on a wooden frame using pegs and sticks. The ceiling also has a “fabric and cardboard”, as it were – light and airy. It was quite the headache to design and build. We involved a number of engineers and the ceiling builder was very good.

Sound and light are directed not based on a classic golden middle point; the acoustics attempts to be more evenly distributed. I was able to produce just as complex a ceiling for the Baltic film, media, arts and communication institute. There, too, all the agony and toil was spent on the ceiling and wall. The colours of the chair and floor were secondary.

A black box theatre style hall, which would fade into non-existence around you as you are watching the film, would have been MORE VIEWER-FRIENDLY. Yet a reception hall can’t be black – if more complicated forms are used, it would soon become old, distressed, a little dingy-looking. Working with certain materials and colours has its own specific character. As a compromise, we used the colour grey in the cinema, in disregard of consultants’ recommendations, but for inspiration we looked at Sõprus Cinema’s hall where the walls are blue, the ceiling is light and films can be seen just fine.

WHAT MAKES THE FILM MUSEUM’S CINEMA SPECIAL is that, while ordinarily only a small opening is left for the projector in the back wall of the room, here there’s a big glass wall. So schoolchildren on an educational programme can see the projection room equipment. This solution was also an acoustic challenge. To keep the glass from reflecting during the film, it can be covered with a rollup shade.

IN THE CASE OF A TERRACED HALL, the whole room was full of scaffolding for a long period.

When the scaffolding was finally removed, it was truly a grand moment, we came in with our whole office to witness it.

Ville Lausmäe

Filmimuuseumi saal on suurepärane näide, kuidas kinole omaste keeruliste tehniliste nõudmiste täitmise kõrval on võimalik luua ka esteetiliselt nauditav keskkond. See on funktsionaalselt hea ja samas ka ilus saal, kuhu on meeldiv tulla nii lihtsalt filmi vaatama kui ka esilinastusi korraldama.

The film museum’s cinema is a great example of how an aesthetically pleasing environment can be created while also meeting the complicated technical requirements of a cinema. It is a functionally effective and also beautiful hall, a pleasant place to come to watch a film or hold a premiere.

Ivo Felt, filmiprodutsent / film producer

Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseumi püsiekspositsioon The permanent exhibition of the Estonian History Museum’s Film Museum asukoht/location

Pirita tee 64, Tallinn · autor/author Tarmo Piirmets, kaasa töötasid Inna Fleišer, Jekaterina Zakilova · arhitektuur/architecture Anto Savi, Margus Soonets, Jürgen Lepper, Maiu Hirtentreu (BOA Arhitektid) · tellija/client Eesti Ajaloomuuseumi Filmimuuseum · ehitaja/construction Virko Vähi (Riksen) · fotod/photos Maris Tomba

SELLE NÄITUSE KUJUNDAMINE algas konkursitööga. Oli idee, kuidas panna külastajad eksponaatide vahelt läbi liikuma ja osalema; et sa pole ainult vaatleja, vaid lood ka ise.

Filmitegemisega seotud teemad koonduvad viie suure ringikujulise kasevineerist vaheseina embusse. Inspiratsiooniks filmivõtetel kasutatavate dekoratsioonide taust.

KURAATOREID OLI MITU ja kõigil neil oli nii palju ideid, et kõvasti jäi ülegi. Eks nad oskasid ka öelda, mis juhtub, kui vitriinilt ei saa tolmu pühkida või kui mõnd eset väga näppima hakatakse või missugune eksponaat võiks kõige menukamaks osutuda.

Külastaja saab n-ö võttepaikade vahel kulgedes osa filmimaailma telgitagustest: kuidas sünnib stsenaarium ja montaaž; mis toimub võttepaigal jms. Punasel vaibal võib staariks kehastuda. Ka hoones eneses on ju dramaatilisust – sisened majja altpoolt, justkui konnasilma perspektiivilt, see võimendab ruumi mõju. Vahekorrusel on ajaloolised masinad, mis näitavad liikuvaid pilte – siin piirdus sisearhitekti töö peamiselt kuraatori ideede puhtaks joonistamisega.

MULLE ENDALE MEELDIVAD näitused, kuhu õnnestub ruumiliselt sisse minna, ise seal osaleda. Nii et unustad hetkeks üldse ära, kus oled. Film on üks suur illusioon – sind pannakse uskuma midagi, mida ei ole olemas. Ka minu töö oli sellele kaasa aidata, luua keskkond, kus võid muutuda kellekski teiseks.

Samas sulle kogu aeg meenutatakse, et see pole päris, vaid kellegi loodud maailm.

Palju on multimeedialahendusi ja aja jooksul saab lisada veel nutikamaid asju vastavalt sellele, kuidas tehnika areneb.

JÄIN RAHULE, et ideed teostusid ja ei olnud suhtumist, et pole võimalusi või aega.

Tarmo Piirmets

THE PATH TO THE EXHIBIT began with a competition. The idea was to motivate visitors to walk between the pieces and interact; that you are not just a spectator, but also a creator.

The themes of film-making are gathered between five circular birch plywood screens. They are inspired by background scenery used on movie sets.

SEVERAL CURATORS worked on the project and the volume of ideas was such that many were left out. They knew what would happen if the top of the stands could not be dusted or if a piece would be fondled too much, or which work would prove to be the most popular.

The guest would experience being behind the scenes of the film world, gliding between shooting locations: how are the script and montage created; what happens on the set, etc. You can try being a star on the red carpet. The building itself also lends to the drama – you enter the building from below, with lower expectations, which in turn enhances the impact of the room.

Old equipment, showing moving pictures, is on the mezzanine – here the interior architect’s input was only limited to cleaning up the curator’s thoughts.

I MYSELF PREFER exhibitions where spatial experience is open, where I can interact. For a moment you forget where you are. Film is a grand illusion – you are led to believe something which doesn’t exist. Part of my work here was to assist in this, to create an environment where you would morph into someone else. But you are also constantly reminded that it is a world created by someone and it is not real. Many multimedia solutions are used, and more intelligent gadgets will be added as technology evolves.

I WAS HAPPY that the ideas saw light and a no can do attitude was absent.

Tarmo Piirmets

Püsinäituse kujundamine sujus sisearhitekti kaasamõtlemisel koos arhitektidega mõnusasti.

Olen väga rahul, et oldi valmis uitmõtetega kaasa tulema isegi siis, kui näituse projekteerimine oli juba lõppfaasis. Hästi oluline on, et sisekujundaja annaks võimaluse (vastavalt oludele) ka midagi mugandada või muuta. Näituse keskkonnad lasevad põigata filmimeeskonna liikmete töömaailma. Ning kõiki neid ühendav detail – töölaud – on ka õnnestunud leid.

The design of the permanent exhibition flowed collaboratively with a meeting of minds between interior architects and the architects. I am very pleased that there was readiness to embrace and pursue serendipitous, whimsical ideas even when the exhibition design was already in the final phase. It is very important that the interior designer gives the possibility to adapt or change things (based on circumstances). The exhibition environments allow one to pop into the world that film crew members work in. And a detail that unites all of them – the desk is an inspired find.

Maria Mang, Eesti Filmimuuseumi juhataja / director of the Estonian Film Museum

Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe loss Estonian History Museum in Maarjamäe Palace asukoht/location

Pirita tee 56, Tallinn · autorid/authors Raili Paling, Kadri Kaldam, Kärt Loopalu (KOKO arhitektid) · arhitektuur/architect Raivo Kotov, Olga Batuhtina, Alo Sidorov, Andrus Kõresaar (KOKO arhitektid) · maastikuarhitektuur/ landscape architect Eleriin Tekko · projektijuht/project manager Jaanus Männik · tellija/client Eesti Ajaloomuuseum · ehitaja/ construction Oma Ehitaja · fotod/ photos Tõnu Tunnel, Vahur Lõhmus/ Eesti Ajaloomuuseum

ARHITEKTUURIVÕISTLUSE lähtepunktiks oli luua hoones loogilised liikumisteed. Kui enne tuli sisenedes laskuda alla keldrisse, siis nüüd, pärast korruste kõrguse muutmist jõuab kohe fuajeesse, kust võib edasi kulgeda muuseumi või restorani. Püsiekspositsioonini viib uus trepp ja lift. Vastuvõtualas asuvaid tualettruume ja garderoobi saavad mugavalt kasutada nii muuseumi, restorani kui ka konverentsi külastajad. Maja sai ka ratastoolisõbralikuks.

PRAEGUSE AJALOOMUUSEUMI hoonel on kirju minevik, kõigist ajastutest on jäänud märke.

Kuna 1980. aastatel restaureerisid lossi poolakad, on rohkem näha nende tehtud otsused.

Meie töö läbivaks märksõnaks saigi kihistused.

Uue osa rõhutamiseks on fuajee minimalistlikult lakooniline, lakke on kleebitud graafiliselt kujundatud karniisid. Paekivist põrandaplaatidesse on freesitud muster, mis meenutab ühte koridori katnud Pärsia vaipu.

KÕIGE KEERULISEM oli suvesaalis Evald Okase pannood „Rahvaste sõprus” katva nutiklaasi projekteerimine. Pakkusime välja, et see võiks olla maja maasikas – äratada maal multimeedia abil ellu. Nutikile lubab valida, kas teos on täielikult näha või saab piimjaks muutuvale klaasile kuvada fotosid ning video. Kuna valgusega hakkas vastasseintes olev klaas peegeldama, tuli kõik teist tüüpi projektorile ümber teha. Keeruline oli ka kallist eksponaati rahaliselt põhjendada.

KÕIGE ENAM MEELDIBKI nüüd Okka saali üldmulje – tumeda raskepärase ruumi asemel on see valge, helgem ja õrnem. Piltidelt on näha, et varem oli seal parketi asemel laudpõrand, ja nüüd on laiad tammelauad jälle maas.

Kuna tamme hind tõusis tublisti töö käigus, tuli ehitaja pakutud alternatiivide juures oksakohtade suhtes tähelepanelik olla.

Restorani seintel on nüüdisaegne kunst – Peeter Alliku tööd, mis valmisid muuseumi antud märksõnade järgi ja on suurendatud. Söögisaalis on ka moodsat vaskplekki, halli-roosa värvigamma. Suvesaali alla rajati tunnel, et restorani teenindajate teed ei ristuks külastajate omaga.

Konverentside pidamiseks sobib suveköögi hooneosas olev kaminasaal.

See ruum jäi paljuski nii, nagu Taevo ja Helle Gans selle kunagi kujundasid.

Lisasime vaid tänapäeva normidele vastava valgustuse ja parema akustika huvides kasutati laes akustilist krohvi.

TORNI KATUSELE pääses enne luugi kaudu, nüüd võib aga astuda trepimademele, avada klaasist tamburi ukse ja nautida imelist vaadet väliterrassil.

Raili Paling

THE ARCHITECTURE COMPETITION centred on creating logical paths of movement in the building. Before, you had to descend to the cellar after you entered, but now that the height of the storeys has been changed, visitors can reach the lobby directly, and can continue to the museum or restaurant. A new stair and lift lead to the permanent exhibition. The reception area has rest rooms and a coat check, convenient for visitors to the museum, restaurant and conferences. The building is now also wheelchair-accessible.

THE CURRENT HISTORY MUSEUM building has a colourful past, with traces left of all of the eras. As Polish specialists renovated the palace in the 1980s, the decisions they made are most visible. Layers became the general keyword for our work.

To emphasize the new part, the foyer was kept minimalistically understated, and graphically designed cornices were pasted to the ceiling. A pattern reminiscent of a Persian carpet that covered the floor of a corridor has been cut into the limestone tiles.

THE MOST COMPLICATED part was the design of the smart glass covering the Evald Okas mural painting Friendship of the Peoples in the summer hall. We proposed it could be the cherry on top in this building – to bring the painting to life using multimedia. Switchable smart glass allows you to choose whether to display the work completely or whether photos and video can be displayed on the glass, which becomes milky. As there was glare off the glass in lighted conditions, everything had to be redesigned for a different kind of projector. It was also hard to justify the expensive display item from a financial standpoint.

WHAT I LIKE MOST NOW is the general impression of the Okas hall – instead of a dark, ponderous space, it is now white, lighter and more delicate. On pictures, you can see there were floorboards that were later replaced with parquet, and now it’s wide oak boards again. As the price of oak rose appreciably in the course of the work, we had to be attentive to in the alternatives proposed by the builder.

The restaurant walls feature contemporary art – works by Peeter Allik that were commissioned based on keywords supplied by the museum and enlarged. The dining hall also has modern sheet copper, and a grey and pink spectrum. A tunnel was built under the summer hall so that restaurant service staff would not be using the same routes as the visitors.

The fireplace hall in the summer kitchen part of the building is appropriate for hosting conferences. This room mostly ended up as Taevo and Helle Gans once designed it. We only added lighting to meet modern requirements and acoustic plaster was used on the ceiling.

THE TOWER ROOF used to be reached through a hatch, but now one can step on a landing, open a glass breezeway door and enjoy the great view on the outdoor deck.

Raili Paling

Maarjamäe loss on Eesti Ajaloomuuseumi süda. KOKO arhitektide ees seisis keeruline ülesanne – anda mitu korda ümber ehitatud suvemõisale tagasi väärikas lossilik hingus.

Hoolimata üsna paljudest piirangutest suutsid nad meid üllatada elegantse valge suvesaali lahendusega, lossitorni n-ö klaaskupliga, mis avas varem suletud torni külastajatele, Peeter Alliku töödega vürtsitatud restoraniga, lapselikku mängulusti lisas Laste Vabariigi liutoru. Rõõmustame ka moodsate tööruumide üle.

The Maarjamäe Palace is the heart of the Estonian History Museum. KOKO Architects faced a complicated challenge – giving a summer manor that has been rebuilt several times back its distinguished palatial spirit.

In spite of the rather many restrictions, they were able to surprise us with their design for an elegant white summer hall, the so-called glass dome of the castle tower, which opened a previously closed tower to visitors, the restaurant salted with works by Peeter Allik; the Children’s Republic slide-tower added a more innocent sense of play. We were also pleased by the modern offices.

Inge Laurik-Teder, Eesti Ajaloomuuseumi arendusdirektor / Head of Development of the Estonian History Museum

Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ruumid Offices of the Estonian Presidency of the Council of the EU asukoht/location

Tallinnas Kultuurikatlas, Brüsselis Justus Lipsiuse, Europa hoones ja Eesti esinduses · autor/author TüüneKristin Vaikla, Urmo Vaikla (Vaikla Studio), Mikk Meelak (Platvorm); kaasa töötasid Ann Mirjam Vaikla, Kaia Tungal, Kadri Tikerpuu, Elo-Liis Parmas (Vaikla Studio), Raul Kalvo, Marti Kaljuve, Mikk Pärast, Andreas Wagner, Agnes Ratas (Platvorm) · tellija/client Riigikantselei · fotod/photos Ingel Vaikla, Annika Haas, Agnes Ratas

PROJEKTI IDEE OLI LUUA mittetraditsioonilised start-up’ilikud tööruumid, milles on lahedust ja vabadust, mis loovad end pop-up’ilikult igal hetkel uuesti, kohandudes muutuvate vajadustega. Juba konkursitöö lähteülesandes kordusid märksõnad loodus ja e-riik.

ENIM INSPIREERIS Kultuurikatla tööstusarhitektuur, Brüsselis oli oluline üllatada ja tõmmata tähelepanu Eestile kui ELi liikmesriigi identiteedile. Esimestest sammudest peale olime korraldusmeeskonnaga tihedas dialoogis.

INTERAKTIIVNE INSTALLATSIOON Kultuurikatlas ja ka Brüsseli Euroopa Majas oli digitaalne kunstiteos, mis lasi vaatajail sekkuda loodusjõududesse – püüda kinni virtuaalne tuulepuhang, hõljuda Ristna poolsaare iilides või proovida tekitada tornaadot mööduva Angela Merkeli suunas. Kui külastajaid polnud, jätkus vool ekraanidel ikka, põhinedes Ristna poolsaarel mõõdetud tuule kiirusel. Interaktiivne mahuline valguslagi, digiekraansein ja tekstiilidisainerite valguskangas moodustasid omaette ruumilise terviku.

Kultuurikatlas soovisime tuua hoone ruumilisi omadusi esile ka valgustuse abil. Kõige mõjuvam oli black box – pime projektiruum tuli kohandada mõnusa atmosfääriga töökeskkonnaks nii valguse kui sisustuse osas, mis pidi iga päev muutuma vastavalt etiketile ja praktilisele kasutusele.

ET TEGU OLI üliturvalise sündmusega, tuli arvestada kõige ebatavalisega nagu öised pommikoerad, ootamatud politseinikud, ajalimiit, keerukas logistika jms. Me enda lemmikkohad, valgussaun Brüsselis ja kasvuhoone-suitsuruum Kultuurikatla hoovis kujunesid ägedateks kohtumispaikadeks, kus peeti ka olulised neljasilmavestlused.

MATERJALID – sise- ja välisruumis kasutati installatiivse keskkonna tarbeks puitlippidest korendusaia ja võsa motiivi, samuti roostekarva terasepindu ning funktsionaalset Eesti disaini. Traditsiooniliste lilleseadete asemel vohas tünnides kohalik köögivili: peedid, kartulid, kurgid jt – imeline nüanss tööstusinterjööris. Digisummiti ajal, mil olid kohal 27 liikmesriigi juhid ja arutleti digimajanduse õitsengu üle, kattis black box’i põrandat päevalillepõld, kõik Hollandi varud suunati Eestisse.

EESTI AVALIKKUS jälgis huviga Angela Merkelit, Emmanuel Macroni, Theresa Mayd. Merkeli nõunik käis enne Digisummiti ruumilahendusega tutvumas, et vastavalt sellele valida riietus. Kuid riigipead liikusid kõikjal ning jälgisime hinge kinni hoides otseülekannet, kuidas Merkel suigatas pressitelgis hapras klapptoolis.

Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Mikk Meelak

THE IDEA OF THE PROJECT WAS TO CREATE a non-traditional, startup-style workspace, imbued with cool and freedom, constantly recreating itself like a pop-up store, and adjusting to changing needs. The competition brief frequently mentioned the keywords “nature” and “e-state”.

THE BIGGEST INSPIRATION was the industrial architecture of the Tallinn Creative Hub. It was important to surprise the Brussels crowd and to draw attention to Estonia’s identity as an EU member state. From the first steps, we were in close dialogue with the organizing team.

THE INTERACTIVE INSTALLATION at the Creative Hub and at the Europa Building in Brussels was a digital artwork that let the viewers intervene in the powers of nature – to catch a virtual gust of wind, to float among the squalls at the Ristna peninsula, or to try to send a tornado at Angela Merkel as she passes by. When there were no visitors, the flow continued on screen, matching the current wind speed measured at the Ristna peninsula. The interactive shaped light-ceiling, digital screen wall, and light-fabric courtesy of textile designers worked together to create a particular spatial whole. At the Creative Hub, we wanted to use the lighting to highlight the building’s remarkable space. The most impactful thing was the Black Box – a dark projection room that had to be adapted into a pleasant working environment using both lighting and furnishings. These needed to be altered daily, based on etiquette and practical use.

AS THIS WAS a very high-security event, we needed to account for all manner of unusual factors, such as bomb-sniffing dogs at night, unexpected police visits, time limits, complex logistics, etc. Our own favourite spots, the light sauna in Brussels and the greenhouse smoking room in the courtyard of the Creative Hub, became awesome meeting spots, often used for important one-on-one conversations.

MATERIALS – the interior and exterior spaces used roundpole fence and shrubbery motifs for installation environments, along with rust-colour steel surfaces and functional Estonian design.

Instead of traditional flower arrangements, there were barrels full of local vegetables – beets, potatoes, cucumbers, etc. – a wonderful nuance in an industrial interior. During the Digital Summit, when the heads of the 27 member states were in attendance to discuss the blossoming of the digital economy, the floor of the Black Box was covered by a field of sunflowers: Holland’s entire supply of them was diverted to Estonia.

THE ESTONIAN PUBLIC watched Angela Merkel, Emmanuel Macron and Theresa May with interest. Merkel’s advisor paid an advance visit to review the spatial solution of the Digital Summit, to select her clothes accordingly. But the heads of state moved about everywhere, and on the live broadcast, we watched with bated breath as Merkel napped on a fragile folding chair in the press tent.

Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Mikk Meelak

Kahtlemata olid need tööd löövad ja Eesti kuvandit nutikalt võimendavad, Kultuurikatel mõjus väliskolleegidele lausa jahmatavalt kaunina. Brüsselis olid aga eesistumise ruumid minu jaoks lihtsalt armsad. Saunalava kujundusega nõupidamisnurka (kus hõljus ka suitsusauna hõng) kasutasin mõnuga ning tunnen sellest praegugi puudust.

These designs were undoubtedly impactful and leveraged Estonia’s image in a clever way, and the Creative Hub left an astonishingly attractive impression on our foreign colleagues. In Brussels, on the other hand, the Presidency's areas were just familiar and dear to me. I used the meeting corner designed like a sauna (where the aroma of a smoke sauna could be detected) with great pleasure and I still miss it now.

Kaja Tael, Eesti suursaadik ELi juures / Estonian Ambassador to the EU

Eramu Kakumäel Private Residence in Kakumäe

asukoht/location

Tallinn · autorid/ Rasmus Tamme, Kristina Oolu, Karolin Kõll, Janika Verzun (ARS Projekt) · arhitektuur/ architecture ARS Projekt · eritellimusmööbel/custom furniture Argo Mööbel · tellija/client eraisik/ private · ehitaja/construction Andrus Meier (Sumer Ehitus) · fotod/photos Adriano Carafoli authors

TAVAARUSAAMALE SUVEMAJAST see kodu ei vasta, küll aga pere elustiilile. Projekteerimise hetkel oli neil plaan elada seal vaid laste suvevaheajal, ülejäänud osa aastast veedeti pereisa töö tõttu välismaal. Elanike elustiili järgib rätsepatööna ka hoone ruumiprogramm. Puuduvad näiteks saun ja garaaž ning majapidamisruum on tilluke. Hoolimata väikesest pindalast on nii saavutatud luksuslikult avar üldmulje.

VISUAALNE PUHTUS JA VAIKUS oli see, mida taotlesime. Oleme eelmistelt põlvedelt pärinud mõtteviisi, et midagi ei tohi ära visata, ning elame ajas, mis pommitab lakkamatult mitmesuguste stiimulitega. Tänapäeval on väärtus pigem see, kui sul on ruumi, nii füüsilist kui mentaalset. Sellest kodust tahtsime teha paiga, kus hing puhkab harmoonias ja lihtsuses, ent kus on olemas ka tänapäevased mugavused. Palju funktsionaalset on peidus seinte sees.

Köögis, kus on tehnikat rohkem, on näiteks nähtaval ainult tööpinda uputatud valamu koos segistiga ning pliidiplaat. Nii põimub avatud köögi sisustus loomulikult elutoaga.

ENIM INSPIREERIS maja asukoht ja loodus. Kuna viibin ise ka palju Eestist eemal, mõistsin hästi pere soovi, et kujunduse peategelaseks saaks männimets akna taga. Tegime koos arhitektidega kõik mis võimalik, et välis- ja siseruumi vahelist piiri muljeliselt kaotada.

Suuresti mõjutas otsuseid maja perenaise visioon ja stiilitunnetus. Oli õnn kohtuda tellijaga, kellega mõtlesime sarnaselt. Janika Verzun on märgitud ka töö kaasautorina.

VÄRVINA DOMINEERIB interjööris elav ehk valguses mängiv must, milles on halli ja pruuni nüansse nagu männitüvedelgi. Tume raamistus muudab aknast avanevad vaated intensiivseks ja ruumis tunned, nagu kaoksid lagi ja seinad. Avatud elutuba on peaaegu neli meetrit kõrge, ent tumedana (lagi on ka sama värvi) mõjub ruum hubaselt. Põrandat katab mustjaspruuniks peitsitud tammeparkett, seinu osaliselt musta tammespooni paneelid. Lastetubade rõõmsad värvid valisid nende elanikud ise.

MUSTALE SEKUNDEERIV BEEŽ TRAVERTIIN on visuaalselt rahulik ja soe looduskivi ning vananeb ilusti. Minu jaoks seostub travertiin Itaaliaga, kus seda on ehituses kasutatud aastatuhandeid. Selle eksponeerimine kamina ümber seob elutoa Itaalia disainmööbli ja valgustid kenasti konteksti.

KUI KÕIK OLI VALMIS, tundsime rõõmu, et olime oma algset minimalistlikku visiooni usaldanud. Elu ime – kui lood talle endas aega ja ruumi – saabki su ees lahti rulluda.

Karolin Kõll

THE IMAGE OF A TYPICAL SUMMER HOUSE is not something this home matches – but it does match the family’s lifestyle. At the planning stage, the intention was to live there only during the children’s summer break, with the rest of the year spent abroad due to the father’s job. The space layout is tailored exactly to the residents’ lifestyle as well. There is no sauna or garage, and the utility room is tiny. Despite the small floor area, the house achieves a luxuriously spacious overall impression.

VISUAL CLEANLINESS AND SERENITY were the objective. We have inherited from prior generations the mind-set of never throwing anything away, and we live in a time when we are incessantly bombarded by various stimuli. Today, value lies in having space, both physical and mental. We wanted to make this home into a place where the soul can rest in harmony and simplicity, but one that also has modern amenities. A lot of the functionality is hidden within the walls. In the kitchen, with its many appliances, the only things visible are the sink and faucet cut into the countertop, and the hob. Thus, the open kitchen’s furnishings are naturally interwoven with the living room.

THE MAIN INSPIRATIONS were the house’s location and nature. As I am away from Estonia a lot myself, I understood very well the family’s desire to have the pine forest outside the window as the protagonist of the interior design. Together with the architects, we did all we could to conceal the border between outdoor and indoor space.

Decisions were strongly affected by the vision and stylistic instincts of the lady of the house.

It was a blessing to meet a client whose thinking was alike to myself. Janika Verzun is also listed as a co-author of the work.

THE DOMINANT COLOUR of the interior is a vibrant black that plays with the natural light, containing grey and brown nuances, like the trunk of a pine. Dark frames make the views out of the windows intense, and from the inside, you feel as though the ceiling and walls fade away.

The open living room is nearly four meters high, but the dark room (with the ceiling painted in the same colour) feels cosy. The floor is finished in an oak parquet, stained blackish-brown; the walls are partially covered in oak veneer panels. The joyful colours of the children’s rooms were chosen by their occupants themselves.

THE BEIGE TRAVERTINE THAT ASSISTS THE BLACK is a visually calm and warm natural stone that ages beautifully. To me, travertine speaks of Italy, where it has been used in construction for millennia. Displaying it around the fireplace does a great job of incorporating the Italian designer furniture and light fixtures into the overall context.

ONCE EVERYTHING WAS READY, we felt happy to have trusted our original minimalist vision. The miracle of life – if you make the time and space for it inside yourself – will unfold before you.

Karolin Kõll

See maja on just meie pere nägu.

Suured aknad annavad väga palju avarust, loodus on justkui kogu aeg toas. Meeldib, et ei ole asjade müra. Elame siin nüüd aastaringselt, kuid ei muudaks midagi – kõik on olemas, mis meile vaja.

This house matches our family very well. The large windows make it expansive, and bring the nature into the interior. We like that there is no clutter. We live here all year round now, but we would not change anything – everything we need is there.

Janika Verzun, tellija / client

Eramu Nõmmel Private Residence in Nõmme

asukoht/location

Tallinn · autor/ Riina Harik, kaasa töötas Kadri Ruusna (Saha In) · arhitektuur/architecture Emil Urbel, Andrus Mark (Arhitektibüroo Emil Urbel) · tellija/client eraisik/private · ehitaja/construction 1Partner · fotod/photos Katrin Uusoja author

TELLIJA SOOVIS interjööri, mis moodustaks terviku Emil Urbeli loodud arhitektuuriga.

Oluline oli mõelda nii väljast sisse kui ka vastupidi, pakkuda kaunilt komponeeritud lõpetatud vaateid.

MULLE MEELDIB, et tulemus on hästi arhitektuurne. Siin on palju puhast pinda, kus on eksponeeritud materjali ilu. Eriti suurejooneline ja keskne on elutoa kamina lahendus.

Gaasikaminaga sein on kaetud suurte, maast laeni slääbidega, mille oma ala meistrid oskuslikult eri nurkade all kokku liimisid. Kõik laed ja seinad on helehalli värvi. See toob esile olulised detailid ja dekoratiivsed elemendid. Palju sai nuputatud lae üleminekute, valguskarniiside, ribide ja ventilatsiooni lahendustega.

PROTSESS. Iga detail on osake tervikust, siin polnud tähtsaid ja vähem tähtsaid teemasid. Moodsad tehnilised lahendused võimaldavad teostada üha suuremaid ideid.

Lükanduksed on ilma nähtavate siinilahendusteta; kolme meetri kõrgustel pöördustel, mida võib liigutada elegantse kergusega, on põrandal ja laes vaid minimaalsed punktkinnitused. Kauniks detailiks on ka eridisainina loodud käepidemed. Natuke omapärasem lahendus on elutoa põrand. Ruumi perimeetrit ääristab tume looduskivi, keskpõrandal on ruutu paigutatud tammelaudparkett, mida omakorda raamivad wengepuust liistud.

HUVITAVAKS JA HARIVAKS kujunes nii mulle kui ka kohalikule tootjale erimööbli tegemine. Vahel tasub jonni ajada ja soovida lahendusi, mille teostamine tundub võimatu. Tihti jääb mõni erilisem idee sobiva furnituuri puudumise taha. Seekord tasus otsimine ja katsetamine vaeva ning me saime väga popid ja minimalistlikud vitriinkapid – mida väiksemad on kinnitused, seda õhemaks saab minna ka konstruktsiooniga.

Riina Harik

THE CUSTOMER WANTED an interior that would form a whole together with the architecture designed by Emil Urbel. It was important to think from the outside in and vice versa – to offer beautifully composed, finished views.

WHAT I LIKE IS THAT the result is very architectural. There are extensive pure surfaces where the beauty of the material is showcased. The fireplace design in the living room is especially grand and central. The wall with the gas fireplace is covered with large slabs extending floor to ceiling which were glued into place skilfully at different angles by masters in their field. All walls and ceilings are light grey. It brings out the key details and decorative elements. Much thought was given to the transitions of the ceiling, light cornices, ribs and ventilation solutions.

PROCESS. Every detail is part of the whole, there were no more or less important themes.

The modern technical solutions allow bigger and bigger ideas to be accomplished. The sliding doors have no visible tracks; the three metre high swing doors that move with elegant ease have only minimal point fastenings to floor and ceiling. The custom designed door handles are a lovely detail. The living room floor is a somewhat unusual approach. The room’s perimeter is bordered by dark natural stone, the central floor has oak parquet squares, which in turn are framed by dark wenge wood mouldings.

PRODUCING THE CUSTOM FURNITURE WAS A FASCINATING AND EDUCATIONAL EXPERIENCE for both me and the local cabinetmaker. Sometimes it’s worth being stubborn and insisting on solutions that seem impossible to execute. Often special ideas go ahead because of lack of suitable details and accessories. This time seeking and experimenting paid off, and stylish and minimalist display cases were the end result – the smaller the fastenings, the more delicate the structure can be.

Riina Harik

Koostöö sisearhitekti, arhitektide ning ehitajaga oli niivõrd meeldiv, et sellest saigi ainult sündida üks detailides terviklik ja elegantselt hubane kodu. Oleme lõpptulemusega äärmiselt rahul ning naudime iga kodus veedetud hetke.

The collaboration with interior architect and builder was so enjoyable that it could only culminate in this elegantly cosy home, integral in terms of its details. We were extremely satisfied with the end result and enjoy every moment spent at home. omanik / owner

Hariduslik-mänguline keskkond „Laste vabariik” A playful learning environment called Children’s Republic asukoht/location

Eesti Ajaloomuuseum, Pirita tee 56, Tallinn · autorid/authors Aet Ader, Karin Tõugu, Mari Hunt, Kadri Klementi, Mari Möldre, Helena Koop, Nele Šverns (b210) · kuraatorid/curators Ehti Järv, Kristi Paatsi, Sireli Uusmaa · graafiline disain ja illustratsioonid/ graphic design and illustrations

Kristina Tort · tellija/client Eesti Ajaloomuuseum · fotod/photos Maris Tomba

SIIN TULI ÜHTE RUUMI majutada laste jaoks põnev ja kaasav tegevuspaik ning keerulised teemad nagu poliitika, riigivalitsemine, demokraatia, ajalugu. Pidime arvestama eri vanuste ja keeltega ning kas tullakse üksi või grupiti. Ühistel koosolekutel kuraatoritega arutasime lisaks ruumiküsimustele ka laste ning pedagoogikaga seotut. Meie meelest on oluline väikeste külastajate endi algatuslikkus. Siin ei ole kindlat rada, mis tuleb läbida. Asjad on lapse kõrgusel, ta ise uurib ja otsustab. Proovisime teha natuke nagu ussivabariigi, et saaks ka ronida-turnida-rullida, ja vaikseid soppe üksi olemiseks.

IDEID AMMUTASIME enda lapsepõlvest. Kadri eredaim ruumielamus oli väiksena ringliikumine – kui sai käia ruumides nii, et jõudsid taas alguspunkti, vahepeal tagasi pöördumata. „Laste vabariigis“ võib ronida näiteks ruumi keskel asuvas majas. Projektis oli see vägevamgi, aga selgus, et põrandapaneelid poleks nii suurt raskust kandnud. Pidime maja lihtsustama: nüüd on see ilma teise korruseta, aga siiski eri tasapindadega. See on mõnus ja ei meenutagi sees olles maja.

Illustraator Kristina Tordi loodud värvikate tegelaste puhul oli oluline, et neid on täiesti igasuguseid (nagu ühiskonnaski) ja nad ei korda liiglevinud rolle.

SAMAL AJAL projekteerisime muuseumi hoovi ka mänguväljakut ning kõik tehnilised nõudmised olid kogu aeg silme ees: mis kõrguselt tohib kukkuda, millised piirangud ja võimalused on ronimisel. Muidugi mõtlesime ka sellele, kuidas lapsed asju kasutaksid, et midagi oleks neilegi, kellele ei meeldi turnida, vaid näiteks sonkida.

KUI MISKI OLI KEERULINE, siis võib-olla liutoru. See joonestati Saksamaal ning esimese joonise järgi tulnuks torusse siseneda maja välisfassaadilt...

Pidime siis liutorude spetsiifikaga tutvuma: kalded, pöörangud, turvatsoonid jms. Liutoru ei hakka ruumis kohe silma, vaid on siin ära peidetud. Nii et kui avastad suudme, tahad teada, kus on alguspunkt. Ja kui leiad, oled avastanud ruumi saladuse. Torust mahub alla laskma ka täiskasvanu.

Mari Hunt, Kadri Klementi

AN EXCITING AND ENGAGING location for kids, and tricky subjects such as politics, governance, democracy and history had to be united under one roof. We had to prepare for various ages and languages, as well as visitors arriving alone or in a group. Besides the arrangement of objects, we also discussed topics related to children and to education, at meetings with the curators. The initiative of the little guests is important, we thought. There is no clear path which must be followed. Everything is placed at a child’s height; the children will investigate and make decisions themselves. We aimed to build a free-for-all, where the kids can climb, move and roll around and we added small corners for some alone-time.

WE USED IDEAS THAT ORIGINATED FROM our own childhoods. Kadri’s most vivid memory of space involved moving around as a small child, walking between rooms and making her way back, without having to turn around.

In the Children’s Republic, you can climb around in the house in the centre, for example. The house looked even more amazing in the initial project, but the floorboards could not handle such weight. We had to cut back on the house and now there is no second floor, but it is still great and has different levels. From the outside, you observe it as a house, but once inside you no longer perceive it as such.

The important thing about the colourful characters created by illustrator Kristina Tort is that there are all kinds of people (as in society) and that they don’t mimic the most common roles.

AT THE SAME TIME, we were designing a playground in the courtyard of the museum and all the technical requirements were always in focus – from what height can a child fall unhurt, what limits and possibilities there are to climbing on the equipment. We also anticipated how children might use different parts of the playground. So, there would be activities for those who prefer to prod and poke instead of climbing.

PERHAPS THE SLIDE posed the most difficulties. It was drawn up in Germany and according to the initial plans, kids would have had to climb off the exterior of the house to get into the slide... We then had to delve into the details of slide construction: slopes, turns, safe zones, etc.

The slide is hidden, it does not immediately catch the eye when you enter the room. When you do find the slide’s end you will want to know where the entrance is. And once you find that, you also find the secret of the room. Adults too can fit in the slide.

Mari Hunt, Kadri Klementi

Mulle meeldis suur puu, kus lapsed ringi hullavad.

Laste vabariik on hea koht peituse mängimiseks oma salanurkade ja pesadega.

I liked the big tree the kids run around like crazy.

The Children’s Republic is a good place to play hide-and-seek, it has secret corners and dens.

Moona, 8-aastane / age 8

Kontoripinnad Creative Fuel Office Space for Creative Fuel

asukoht/location

Kultuurikatel, Põhja pst 27A, Tallinn · autorid/ authors Tomomi Hayashi, Mari Põld, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve · metallkonstruktsioonid (vahekorrused ja trepid)/metal structures (split levels and stairs) Koddi · tellija/client Division · ehitajad/construction Astlanda Ehitus, Rand&Tuulberg · fotod/ photos Kristiin Kõosalu

KULTUURIKATLAS LOOVETTEVÕTTEID ühendav klaster Creative Fuel soovis ühe katuse all asuvaid firmasid ka omavahel koostööle innustada ning luua selleks ruumiliselt soodsa keskkonna. Kerge see ülesanne polnud, sest igal ettevõttel on ju ka omad vajadused. Ruumid on hoones keerulised, paiknevad kohati poolkorrustena, mõnes kohas on sopilised, mõnes kitsad ja pikad. Kuna majal on palju sissepääse ja see on läbikäidav, logistiliselt keeruline, tekkis sellestki hargnevusi. Soovisime liikumist suunata ühte kohta ja lõime ühisalasid: koosolekuruume, söömisala, kus inimesed omavahel tutvuksid ja suhtleksid. Tõsi, universaalsuse taotlus kahandas esialgset plaani teha midagi isikupärasemat, samas on too ühisala ka praeguse lahendusega hubane.

TÖÖSTUSLIKKUST JA AJAS TEKKINUD kihistusi tahtsime säilitada. Võimendasime kontraste vana ja uue vahel, kõrvutades robustseid pindu puhaste ja rahulikega, kasutasime peegleid – sekretäri boks, mis on ruum ruumis ja kaeti väljast peeglitega, neeldub nüüd ümbritsevasse.

Samas ei pingutanud me disainiga üle ja nii pääseb detailirohke keskkond ise mõjule. Ühes koosolekuruumis jäid seintele näiteks ehitajate märkmed ja grafiti.

Meie endi lemmikkohad on katuseterrassil, kust avanevad suurepärased vaated.

SELLISED PROJEKTID, kus hoone esmaseid kasutusfunktsioone säilitada ei saa, ent hoone tehakse korda, on väga tänuväärsed! Maja seintes on selle ajalugu alles. Põnev ruum on ilus! Ja meenutades Leonhard Lapini ütlust, et maja peab olema igast küljest vaadeldav – sama võiks kehtida ka ruumi kohta.

Mari Põld, Tomomi Hayashi, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve

A CLUSTER OF CREATIVE ENTERPRISES AT THE TALLINN CREATIVE HUB, Creative Fuel wanted to encourage all the companies located under its one roof to collaborate, and to create a space that promotes this effort. It was not an easy task, with each company having its own particular needs. The building’s spaces are difficult, occasionally split-level, with lots of nooks, sometimes long and narrow. The house has many entrances and pass-through traffic, and is logistically complex, which led to diversions. We wanted to direct traffic into one place, and created common spaces – conference rooms, a food area where people can meet and communicate.

While a desire for universality downscaled our original plans for something more characterful, the common space is still cosy enough with the current solution.

LAYERS OF INDUSTRIAL AND HISTORICAL BUILD-UP were worth preserving. We amplified the contrasts between old and new, juxtaposing robust surfaces with clean and calm ones, and used mirrors – the secretary’s booth, a space within a space, is lined with mirrors on the outside, and fades into the surroundings.

At the same time, we did not over-exert ourselves in terms of the design: the highly detailed environment creates its own effect. For example, one conference room still has builders’ markings and graffiti on its walls.

Our own favourite spots are on the roof terrace, which has an outstanding view.

SUCH PROJECTS, where the building’s original function cannot be preserved, but the building itself is rehabilitated, are to be highly respected! The house’s walls retain its history. An exciting space is a beautiful one! Recalling Leonhard Lapin’s saying that a house must be viewable from any side – the same might apply to a space.

Mari Põld, Tomomi Hayashi, Ahti Grünberg, Tõnis Kalve

Varasemast koostööst teadsime, et see meeskond tunneb meid ning saab eelarve ja hoone põhiprojektist tulenevate piirangute kiuste hästi hakkama.

Korrustel ja korpustes on igal agentuuril oma pesa. Kõike ühendab ühis-, töö- ja puhkeala, mis on nagu klubi, kus saavad kokku eri loovagentuuride ideed, et koos projekte teostada, õppida või lihtsalt lõunatada ja vahel ka pidu pidada. Lahendus töötab hästi – seda näitavad edukad ühised uued ettevõtted ja projektid ning Kultuurikatlas kasvavad startup'id.

From our previous collaboration, we knew this team was familiar with us and could manage well with despite the restrictions stemming from the principal building design. Each agency has its own nest on the storeys and wings of the building. It’s all connected to a common/work/ leisure area, which is like a club where ideas from different creative agencies get together, to carry out projects together, learn or just have lunch, sometimes hold a celebration as well. The solution works well – as shown by the successful new joint ventures and projects and the start-ups growing in the Creative Hub. Riho Pihelpuu, Creative Fuel / ADM Interactive

Lusthoone saun Sauna on Lusthoone Farm asukoht/location

Harjumaa · Peeter Pere, Eva Kedelauk (Peeter Pere Arhitektid) · arhitektuur/architecture Peeter Pere Arhitektid · tellija/ client eraisik/Private · ehitaja/ construction Bauest · fotod/photos tellija / client, Tõnu Tunnel autorid/authors

ESIMEST KORDA Lusthoone talus käies mõjus vana (ümberehitatud) suitsusaun eemal põllul kui üksik hütike. Pererahvas soovis talle partnerit. Selleks et eraldiseisev uus ei jätaks arhailist hoonet nukrasse seisu, tekkis idee ehitada talle sõna otseses mõttes peale ja juurde, pakkides mõlemad saunad samasse kesta.

INSPIREERIS Lusthoone eestiaegne elumaja, mis on oma valtspleki ja liistutatud seinaga jõuline tegija. Kuna olen ise ka suur saunataja, sain soovitada muljeid kohtadest, kus olen käinud. Kahe sauna vahele jääv tühi aatriumi ala seob tervikuks nii hooned, maastiku kui ka taeva. Leilitatakse ju enamasti õhtuti ja tähistaeval või suve helendaval loojangul on saunlemises oma osa. Seintes ning terrassi kohal katuses on rombikujulised avad, kust kõiksust vaadelda, kosmost enda ümber.

SISERUUMIDES on lähtutud Eesti traditsioonist – siin on Soome sauna leiliruum, lisaks pesemis-, riietumis- ja puhkeruum, samuti WC ning kööginurk, sest elumaja asub eemal. Ja muidugi terrass. Kõik pidi mahtuma algselt lepitud üldmahtu… hiljem tundus, et võinuks siitsealt avaram saada.

Koopalik, vaid ühe väikse aknaga leiliruum on tume nagu ürgne suitsusaun. Siit küljest väljudes satub privaatsele maastikule, kus on rahulik jahtuda. Vastukaaluks on klaasseintega kaminaruum, lustliku järelmaiguga lõõgastuskoht vaatega elumajale.

Kuna saunaruumis ei kasutata tavaliselt metalli nagu siin, on loodud ka väike intriig.

Pererahvalt nõudis selle idee realiseerimine kahtlemata julgust.

KÕIGE KEERULISEMAKS osutus aga kõrval jooksev kuivenduskraav, millele oli nõukogude ajast jäänud kaitsetsoon. Vaidlus keskkonnaametiga võttis aega, ehitusluba siiski saadi. Eelarveprognoos ületati paraku kordades ja mõned materjalid vahetati seetõttu välja – alumiiniumi asemel on nüüd alutsink ning akna klaasseinaraamid laiemad kui algses plaanis. Materjalid käitusid teisiti kui ehitaja mõtles, seega pidi otsima õigete omadustega segusid, et anda siseruumides betooni matkivat viimistlust.

Kindlasti oli ehitajale pähkliks seegi, et kaskede jaoks tuli katusesse avad jätta ning jälgida, et puid ei kahjustaks. Mu meelest on need kased väga oluline lisadetail.

ENAM MEELDIB mulle mõnus atmosfäär, mis kompleksi loomisega tekkis.

Ilus vanaaegne vorm tänapäevaste materjalide valtsitud raamistuses, milles on pingestatud rütmimängu. Hoone iseloomu rõhutab ka valgustus – peegeldused, kumad. Pimedas helendades mõjub saun veidi talumaale maabunud tulnukana.

Peeter Pere

THE FIRST TIME I visited Lusthoone Farm, the old (converted) smoke sauna seemed like a lone little hut off in a field. The owners wanted it to have a partner. They didn’t want a separate new structure that might leave the old-fashioned building even more forlorn, and thus they developed the idea to build an addition and a superstructure, packaging both saunas in the same shell.

I WAS INSPIRED by the Lusthoone’s interwar era farmhouse, which with its rolled sheet metal and ribbed look was a compelling player. Since I myself am an avid sauna-goer, I was able to suggest impressions of places I have been to. The empty atrium area between the two saunas integrates the buildings, landscape and even the sky into a whole. Most people go to the sauna in the evenings and the starry sky overhead or a beautiful sunset are part of the charm of the experience. The walls and the roof over the terrace have diamond-shaped openings through which one can gaze up at the universe.

THE INTERIORS follow from an Estonian tradition – it has the Finnish style sauna platform area where you throw water on the rocks, and washing, dressing and sitting areas. There’s also a WC and a kitchenette, because the main house is a distance away. And of course, a terrace.

Everything had to fit into the overall dimensions agreed on in the beginning… later it felt that here and there it could’ve been more spacious.

The cave-like steam room, with only one small window, is dark like a primeval smoke sauna.

Exiting from this side, you find yourself in a private landscape, a tranquil place to cool off. The counterweight is a fireplace room with glass walls, a cheerful place to relax, with a view of the main house.

Because metal is not usually used in a sauna room as it is here, a little bit of intrigue has been added in. No doubt it required some courage from the homeowners to go ahead with this design.

THE MOST COMPLICATED part however was the drainage ditch that ran alongside the structure, as it was part of a special conservation zone from Soviet times. Debating with the Environmental Board took time, but a building permit was finally obtained. Unfortunately, the budget forecast was exceeded by several times and some materials were replaced – there is now alu-zinc instead of aluminium and the glass wall frames of the window are wider than originally planned. The materials behaved differently than the builder intended, and thus we had to look for a compound with the right properties to give the interior a finishing that imitated that of concrete.

It was certainly a challenge for the builder to leave openings in the roof for the birch trees and vigilance was necessary so the trees would not be damaged. I think those birch trees are a very important additional detail.

WHAT I LIKE MOST IS THE PLEASANT ATMOSPHERE THAT TOOK SHAPE HERE. A beautiful old-fashioned form in a framework of modern materials, with a taut interplay of rhythm. The nature of the building is also accentuated by the lighting – reflections, luminance. Glowing in the dark, the sauna seems a bit like an extraterrestrial that has landed on farmland.

Peeter Pere

Olen rahul, et sain eestiaegse talu hoovi ühe modernse litaka!

Hoone proportsioonid on õnnestunud ja see ongi tähtsaim.

Meeldib, et valgust on palju, pimedal ajal hästi efektne. Uus ja vana said hästi seotud. Maal võiks kindlasti olla rohkem modernset arhitektuuri!

I’m satisfied that the end result was a modern, sparkling spangle in the yard of a farm from the early 20th century! The proportions of the building work, and that is the most important.

I like the abundance of light, it is very striking during the darker times of the year. New and old were well integrated.

In general, I think there could definitely be more modern architecture in the countryside.

Priidu Pärna, tellija / client

Näitus „100 aastat kiilu all. Eesti lugu laevades 1918-2018“ Exhibition: “100 Years on Water. The Ships of Estonia 1918-2018“ asukoht/location

Lennusadam, Vesilennuki tee 6, Tallinn · autorid/ authors Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor) · tellija/client Eesti Meremuuseum · graafiline disain ja illustratsioonid/graphic design and illustrations Polaar · teraslaevade tootja/steel ships produced by: HN Steel · fotod/photos Erlend Staub

KUIDAS TÕMMATA TÄHELEPANU ruumis, kus on sees elusuuruses allveelaev? Kus ei saa kasutada seinapindu ja on hämar nagu tuukri unenäos. Kuna tegu on laevanäitusega sajast Eestile olulisest laevast, liikus mõte üleelusuurustele paberlaevukestele – nende valged siluetid hakkavad juba eemalt silma ning väljapanek eristub selgelt muust muuseumis.

NÄITUSELE SAABUD teiselt korruselt, esimese üldpildi saad ülalt eksponaate silmitsedes. Laevad on komponeeritud eri suundades, et mõjuda juhuslikult. Lisatähendusena võib mõelda veel valge laeva kujundile, mis seostub Eestile omase unistamise ja merele vaatamisega. Samas arvestasime ka paberlaevukeste fotogeenilisusega – sotsiaalmeedias levivad pildid aitaksid samuti näituse sõnumit levitada. Ilmselt oleks pakkunud põhjust pildistamiseks ka võimalus ronida mõne laeva pardale, nagu kujutlesime oma konkursitöös. Ent selgus, et selle insener-tehniline lahendus oleks liiga kallis, et ohutust tagada.

TERASPLEKIST LAEVADE välja töötamisel oli abiks tootja, kes tegi arvutused töö käigus.

Laevu pidi saama ka monteerida ja transportida.

Muuseumi meistrid valmistasid papist üks ühele mudeli ja me vaatasime, kuidas sättida sellele vajalikke tekste. Avastasime, et kui üle parda kiigata, saaks tekste lugeda ka laevade seest. Oluline oli, et tekstide paigutusest jääks mulje, nagu oleksid laevad tõesti ajalehtedest. Ka endal tuli päris mitu lehte laevukeseks voltida, et näidata, milline võiks jääda lõpptulemus. Mõned liikuvad pildid on projitseeritud laevadele ümmarguste mullide-illuminaatoritena.

VEEL ON VÄLJAPANEKUS kuues suuruses vitriinid – sinna pidid mahtuma näiteks kapteni vormiriietus või kahemeetrised laevamudelid. Alt valgustatud vitriinid moodustavad hiiglaslike paberlaevade vahel visuaalselt lained.

KÕIGE RASKEM on hoida algset mõtet – sul on kontseptsioon peas, näed uneski, milline võiks näitus välja näha. Selleks et visioon käest ei libiseks, tuleb kompromisse teha väga targalt.

Mis saab aga laevadest siis, kui näitus läbi? Ehk on võimalik kasutada neid linnaruumis, mõnes väikesadamas? Metallihunti oleks ju kahju ajada.

Janno Roos, Andres Labi

HOW TO DRAW ATTENTION in a room that contains a life-sized submarine? Where you can’t use the wall surfaces and it’s dim like in a diver’s dream. Since this is a ship exhibition featuring 100 ships important to Estonia, our thoughts turned to the idea of larger-than-life paper ships – their white silhouettes catch the eye from a distance and they are distinct from the other items in the museum.

THE EXHIBITION IS ACCESSED from the second floor, and thus the first general impression comes from above. The ships are composed in different directions to leave an unarranged impression. Taking the theme further, it also suggests the motif of the “white ship” that Estonians yearned for, as they gazed across the water hopefully. At the same time, we also considered the photogenic qualities of the paper ships – pictures shared on social media would also help disseminate the message of the exhibition. The possibility of climbing aboard some ships, like we imagined in our competition entry, would also have given people reason to take pictures. Yet it turned out that the engineering solution would be too expensive for ensuring visitor safety.

THE MANUFACTURER was helpful in developing the sheet metal ships; they made the calculations as the work progressed. It also had to be possible to assemble and transport the ships.

The museum’s technicians prepared a 1:1 cardboard model and we pondered how to install the necessary texts in relation to the model. We discovered that if you peeked across the gunwales, texts could be read from inside the ships as well. It was important that the positioning of the text leave an impression as if the ships were indeed made from newspapers. I myself had to fold quite a few newspapers to illustrate what the end result should look like.

Some moving images were projected on to the ships as round bubbles-illuminators.

THE EXHIBIT ALSO INCLUDES showcases in six sizes – these had to house exhibits such as the captain’s uniforms and two-metre ship models. The showcases, lighted from below, create the visual effect of waves between the giant paper ships.

THE HARDEST PART was not to lose sight of the original idea – you have the concept in your head; even in your sleep you see what the exhibition could be like. To keep the vision from slipping away, you have to make compromises in a very clever way.

What will become of the ships when the exhibition is over? Perhaps it will be possible to use them in the urban space, in some marina? It would be a shame if they were destined for the metal crusher.

Janno Roos, Andres Labi

Näitus on esteetiliselt kaunis – selle avatud kontseptsioon, heledad suured „paberlaevad“ ja sillerdav valgus köidavad juba muuseumisse sisenemisel.

Lapsed uurivad laevamudeleid detailselt ja kujutavad ennast laevadel ringi liikumas. Tore, et jäämurdja Suur Tõll, mis on näitusel mudelina, seisab meil ka Lennusadama jahisadamas ja on samuti külastajatele avatud.

The exhibition is aesthetically pleasing – its open concept, large light coloured “paper boats” and the shimmering light enrapture you as soon as you walk into the museum. Children study the model ships in detail and imagine themselves moving around on them. It’s great that the icebreaker Suur Tõll, which is represented by a model at the exhibition, is itself located at the Seaplane Harbour marina and is also open to visitors.

Herman Miller, Meremuuseumi teenindusjuht / Maritime Museum customer service director

Näitus „Uude Maailma!

Eesti arhitektid Torontos“ Exhibition “To the New World: Estonian Architects in Toronto” asukoht/location

Eesti Arhitektuurimuuseum, Ahtri 2, Tallinn · autorid/authors Lembit-Kaur Stöör, Silver Liiberg (ÖÖ-ÖÖ Arhitektid) · kuraator/ curator Jarmo Kauge (Eesti Arhitektuurimuuseum) · graafiline disain/graphic design Laura Pappa · fotod/photos Reio Avaste / Eesti Arhitektuurimuuseum

KUNA NÄITUSEL OLI PALJU arhitektuurifotosid – Kaido Haagen käis neid spetsiaalselt Torontos tegemas –, tekkis idee hämarast ruumist, kus pildid hästi välja valgustatud.

Valguskastide hind oleks tulnud ulmeline, nii liikus mõte tagant valgustatud kangale. Keset ruumi oli veel alles eelmisest, Paco Ulmani näitusest „Heitmaa“ jäänud risttahukas, otsustasime seda taaskasutades panna vaatajad ümber selle käima.

KOGU TEHNILINE POOL lahenes katse-eksituse meetodil, tegin ka 3D-mudeleid. Teadsime, et kangale saab printida lõpmatult pika rivi – kuidas seda aga üles riputada? Trükkisime kuuemeetrise proovitüki ja leidsime mugavaima lahenduse: kanga servadesse tehtud tunnelitesse pandi torud, kust tõmmati üles peened vaevumärgatavad trossid ja kinnitati taladele.

Lõpuks sai ümber musta tahuka sakiliselt paigutatud kangast kokku 75 meetrit. Iga kolmemeetrise lõigu taga paiknes valgusti. Idee toimis hästi, tulemus jäi särav ja erk. Õrn ning kerge, õhuline konstruktsioon.

NÄITUSE TEEMA oli minu jaoks põnev. Kanadasse emigreerunud arhitektide tööd on maailmatasemel, siiani ajatud. Ekspositsiooni tugev lindi kujund õigustas end ka viitena kronoloogilisele kulgemisele, teekonnale.

Tume risttahukas muutis ruumi väiksemaks ja organiseeris seda. Tundus loogiline panna näitusega seotud filmid selle sisse.

Lembit-Kaur Stöör

BECAUSE THERE WERE MANY architecture photographs at the exhibition – Kaido Haagen travelled to Toronto specially to take them – we hit on the idea of a dim room where the pictures would be well-lighted. The price of light boxes would have been astronomical, so we started thinking about back-lighted fabric instead. In the middle of the room was a 3D geometric object left from the last exhibition, Paco Ulman’s “Wasteland”, so we decided to put it to new use and get the viewers to walk around it.

THE ENTIRE TECHNICAL SIDE was resolved by trial and error, and I also made some 3D models. We knew that an endlessly long row could be printed on a fabric – but how to hang it up? We printed a six-metre-long test piece and found the most convenient solution – pipes were inserted into tunnels along the edges of the textile, and thin, barely perceptible cables were pulled up and fastened to beams.

In the end, a total of 75 metres of fabric was installed in zig-zagging fashion around the geometric solid. A light was located behind every three-metre segment. The idea worked well; the result was bright, sprightly. Delicate and light, airy construction.

THE EXHIBITION TOPIC was exciting for me. The work of the architects who emigrated to Canada are world-class, not dated in any way. The exhibition’s strong ribbon motif was well-justified as a reference to chronological progression, a journey.

The dark geometric solid made the room smaller and gave it a sense of structure. It seemed logical to screen the films related to the exhibition inside of the structure.

Lembit-Kaur Stöör

Vaatmike valget kangast võib võtta ka kui sümboolset viidet sellele, et eesti sõjapõgenikud saabusid Rootsist Kanadasse meritsi. Kanga kerge liikumine õhus rõhutas samuti purjeriide assotsiatsiooni.

Ruumi keskele jäi eelmise näituse installatsioon. Pärast süsimustaks värvimist sai sellest kinosaalina kujunduse keskpunkt, veidi müstiline tahukas, umbes nagu „2001: Kosmoseodüsseia“ kuulus monoliit, mille seest kostis hurmav jutt pagulasarhitektide vanamoelises eesti keeles.

The white fabric can be seen as a symbolic reference to the fact that the Estonian refugees arrived in Canada from Sweden by sea. The billowing of the fabric also stressed an association with sailcloth. In the middle of the room was an installation from the last exhibition. After being painted jet-black, it became the centre-point of the exhibition as a cinema room; it was a slightly mysterious object, something akin to the famous monolith in 2001: A Space Odyssey. From inside, one could hear the émigré architects talking fascinatingly about their work, in the rhythms of their old-fashioned Estonian.

Jarmo Kauge, näituse kuraator / exhibition curator

Palverännumaja Pilgrimage House

asukoht/location

Vana-Vastseliina, Võrumaa · autorid/authors Toomas Adrikorn, Margit Argus, Margit Aule, Kaiko Kerdmann, Laura Ojala (KAOS Arhitektid) · arhitektuur/ architecture KAOS Arhitektid · insenerid/structural design Projekt O2 · tellija/client Vastseliina Piiskopilinnuse SA · ehitaja/ construction Eviko · fotod/photos Terje Ugandi ajakirjale Diivan

ALUSTASIME ASUKOHA OTSIMISEST ELAMUSKESKUSELE – kuhu see krundil paigutada. Oru kaldal, kus avanevad kaunid vaated ojale, sulab hoone hästi maastikku. Kuna Vastseliina piiskopilinnus on samas kõrval, pani see meile ranged piirangud ning ka muinsuskaitsel olid eksterjöörile oma nõudmised.

TELLIJAL OLI VÄGA KINDEL ruumiprogramm. Selleks et hakata tutvustama gruppidele keskaegsete palverännakutega seotut, vajasid nad näitlikke ruume: kööki suure leivaahjuga, ihuharimise paika kümblusvannidega, magamiskohti, kõrtsi. Ja palveruumi ehk kabelit.

Kaasasime spetsialistideks Krista Andersoni, kes ongi keskendunud palverännu teemale, ning linnamuuseumi teadlase Risto Paju.

MAJJA SISENEDES laskud esmalt alla kitsastest müüritreppidest. Ka aknad, mis on väikesed justkui müüriavad, viitavad keskajale. Soovisime, et ruum saaks poeetiline ja meditatiivne, askeetlik.

Materjalid viitavad keskajale – seintel ja lagedel on lubikrohv, põrandal põletatud tellis. On puitu ja oksiidiga põletatud musta metalli, messingit. Kabeli laes olevate lühtrite reljeef matkib kahemõõtmeliselt linnusemüüri ja kaitsetornikesi. Laudadele on joonistatud nõud ning kirjutatud keskaegsed retseptid. Graafika abil on markeeritud linad vooditel ja sissepääsu juures raamatukogu.

Ruumid on natuke nihestatud, laed ja uksed on ebatavaliselt kõrged. Juba see, kui uksed on ainult pool meetritki kõrgemad, mõjutab ruumi terviklikkust palju: kuidas valgus liigub jms.

PALVERÄNNUMAJA ON gruppidele mõeldud show-ruum, ent üksi minnes võid eest leida endasse vaatamise paiga. Seal puudub levi ja oledki silmitsi enesega. Päris palverändurid saavad ka ulualust – nüüd võib ju taas matkata palverännuteel Pirita kloostrist Vana-Vastseliina kabelini.

Minu enda lemmikkoht ongi kabel – askeetlik ruum, kust avaneb imeline vaade orule. Kuuled vaimulikku laulu Codex Calixtinuselt, mille sisse sulab ühel hetkel metsa- ja merehääli Fred Jüssi plaadilt „Cardium”. Kui loodushelid hajuvad, kõlab jälle vaikne palvelaul.

KÕIGE ROHKEM OLEN RAHUL SELLEGA, et maja tervikuna toimib.

Tööprotsessis tekkis mitu korda mure, kuidas siduda meie ja kliendi visiooni.

Me ei tahtnud luua keskaja butafooriat, vaid otsisime delikaatset lahendust, et keskaegsus oleks tajutav moodsas arhitektuuris tunnetuslikult, õhustikus. Õnneks töötas tellija kaasa.

Margit Argus

WE STARTED BY SEARCHING FOR A LOCATION FOR AN EXPERIENCE CENTRE – where to place it within the grounds. On the banks of the valley, with beautiful views of the creek, the building blends well into the landscape. With the Vastseliina Episcopal Castle right alongside, we were under strict limitations – and the Heritage Conservation Board also had its own requirements for the exterior.

THE CLIENT HAD A VERY SPECIFIC room listing. In order to start presenting the history of medieval pilgrimages to tour groups, they needed display rooms: a kitchen with a large bread oven, a scrubbing room with baths, a dormitory, a tavern. And a prayer room, that is to say, a chapel. We brought in specialists: Krista Anderson, who has focused on pilgrimage topics, and Risto Paju, a researcher from the Tallinn City Museum.

UPON ENTERING THE HOUSE, you first descend down a steep wallside staircase. The windows, small like battlements, also evoke the medieval times. We wanted the space to be poetic and meditative, even ascetic.

The materials are also medieval references: the walls and ceilings are covered in lime mortar; the floors are lined with fired bricks. There is wood, oxidized burnt black metal, brass. The relief of the chandeliers in the chapel roof mimics a two-dimensional castle wall with defence towers. The tables have drawn-on tableware and writings of medieval recipes. Graphics are used to mark out the sheets on the beds and the library next to the entrance.

The rooms are slightly shifted, the doors and ceilings unusually tall. Even the fact that the doors are half a meter taller than normal greatly affects the room as a whole – how the light moves, etc.

THE PILGRIMAGE HOUSE is a showroom aimed at tour groups, but if you visit it alone, you may find it a place of introspection. It has no phone signal, and you are left face-to-face with yourself. True pilgrims will, indeed, get shelter here – it is now possible to hike the pilgrimage path from the Pirita Convent to the chapel at Vana-Vastseliina. My own favourite spot is the chapel itself – an ascetic space with a wonderful view of the valley. You hear a spiritual song from the Codex Calixtinus, which eventually blends together with sounds of the forest and the sea from Fred Jüssi's record Cardium. Once the nature sounds dissipate, you are left once again with a quiet hymnal.

THE MOST SATISFYING THING FOR ME is that the house works as a whole. During implementation, we often worried about reconciling the client’s vision with our own. We did not want to create a faux medieval place; rather, we were looking for a delicate solution that evoked the medieval within contemporary architecture, in the senses and atmosphere. Fortunately, the client worked with us.

N

Margit Argus

Palverännumaja on üks osa siinsest elamuskompleksist. Juba on käinud ka neid, kes läbinud 15–17päevase palverännaku. Oleme kodunenud ning rahul, et kokku on viidud vana aeg ja tänapäevane.

Enamik ekspositsioonist on praktiliselt kasutatav, enim elevust tekitavad ihuharimise ruum ja köök, mille suures ahjus valmib tellimisel kasin söök – läätsepuder, leib ning ingveriküpsised, mida süüakse vaikuses.

The pilgrimage house is one part of the experience-oriented complex here. We’ve already had some people who have completed a 15-17-day pilgrimage. We now have grown used to it and are satisfied with how the old days and the modern have been fused. Most of the exhibition has a practical use, and people are most taken with the flesh-scrubbing room and the kitchen where an ascetic repast is cooked on request – stewed lentils, coarse bread and ginger biscuits, which are eaten in silence.

Ivar Traagel, linnuseisand / master of the fortress

Peetri pink Peeter’s Bench

asukoht/location

Tallinn · autor/ Taso Mähar · tellija/ client eraisik/private · valmistaja/ manufacturer Berg Interiors · fotod/ photos Maris Tomba author

PINK ON LOODUD varalahkunud Peeter Kerni mälestuseks. Starmani asutajana oli Peeter visionäär ja nii sai see lese palvel ka seljatoele kirja. Pink asub Kakumäel pangapealsel, kus Peeter käis õhtuti jalutamas ja mõtisklemas.

ESIMENE KORD vaatasin koha üle 2016. aasta lörtsisel sügispäeval, kuigi paik oli tuttav – ka Kernide maja oli kunagi meilt tellitud. Ja hauakivi tegin... Tähtaega ei antud.

Kuna seal on väike astang, siis tekkis mure, ega pinnas tormidega ära ei lagune.

EI TAHTNUD SINNA linnalikku disainpinki. Pealegi pidi see raske ja vandaalikindel saama.

Tuli lauahunniku mõte. Staabel – lauavirna nimetatakse nii. Ja staabeldamisel jäetakse ikka õhku vahele. Üks pruss, mis sai seljatoeks, viitab, et töö on pooleli jäänud… nagu Peetrilgi jäi.

Tegin mõned väikesed maketid. Algul vaatasin, kuidas 2.40 mõjuks, aga kolmemeetrine oli parem. Selleks et saada ettekujutust mahust, pingi suurusest, ostsin pakendikeskusest pappkaste ja teipisime need kohapeal kõva tuule käes kokku.

MIKS MÄND? Ega igas puidufirmas olegi nii suuri prusse, mändi oli. Palkide mõõdust sõltus ka see, et kasutasin just kuut lauda. Toetavaks konstruktsiooniks on nelikantteras. Püüdsime anda pinoteksiga tooni, mis on päikest saanud puidul ja vanadel majadel.

Kitsa kallasraja tõttu tuli pingi paigaldamiseks kõik detailid ükshaaval üles viia.

ILUS on see, mis on lihtne. Teinekord on mõnd lihtsat, meeldejäävat asja raskemgi teha.

Sellisel pingil ei peagi olema mugav istuda. Eks igaüks leiab oma asendi, kasvõi lamaskleda saab. Võid küünarnukiga seljatoele toetuda. Ega see olegi niivõrd pink kuivõrd objekt või skulptuur.

Kui pink sai valmis, istusime sellel koos Peetri lesega ja vaatasime merd.

Olen hiljem veel mõned korrad käinud, et näha, kas pink on ikka alles. Lauad on ilusti praguliseks muutunud. Nagu elugi, mis teeb trikke, lõhed tulevad sisse ja see on loomulik nagu surmgi.

Taso Mähar

Šotimaal käies jäid mulle silma mälestuspingid mäenõlvadel. See tundus nii sümpaatne – meenutada oma lähedast kaunist vaadet imetledes. Abikaasale meeldis päikese loojumist silmitseda ja kunagi arvestas Taso ka me kodu sisekujundust luues, et võiksime loojanguid näha. Pingile on leitud hea, ebatraditsiooniline lahendus. See valmis kaks aastat pärast mu abikaasa surma ja kui pingil esimest korda istusin, tundsin suurt rahu, lõpetatuse tunnet. Hea kogukas on see ka, mahume terve perega peale.

When I visited Scotland, memorial benches on hillsides caught my eye. It seemed so sympathetic – to remember a loved one while admiring a nice view. My husband liked to watch the sunset and Taso also designed the interior of our home so that we could see the sun go down. A good, untraditional solution for the bench has been found. It was completed two years after my husband died and when I sat there for the first time, I felt great peace, a sense of closure. It’s nicely massive, too – the whole family can fit.

Marju Kern, tellija / client

THE BENCH WAS ESTABLISHED in memory of Peeter Kern, an Estonian businessman who died before his time. As the founder of Starman, Peeter was a visionary and an inscription referencing this was also included on the backrest. The bench is located on the top of a sea cliff in the Kakumäe neighbourhood where Peeter was fond of walking and thinking in the evenings.

I VISITED THE SITE FOR THE FIRST TIME on an autumn day in 2016, it was sleeting – but the place was familiar, as the Kerns’ house had once been commissioned from us. And I fashioned the gravestone… I wasn’t given a deadline.

As there is a small steep drop-off, I was worried about erosion due to storms.

I DIDN’T WANT an urban designer bench. It had to be heavy and vandalism-proof. I had the idea of a stack of boards. But some air is left in between the boards when you stack them.

One of the boards, which was used as the backrest, suggests that the work is unfinished – as it was for Peeter.

I made some small scale models. I considered what effect 2.40 would leave, but finally chose 3-metre lengths. To get an idea of the volume, the size of the bench, I bought cardboard boxes from the packaging centre and we taped them together on site, in a strong wind.

WHY PINE? Not every timber company carries such large sizes of dimensional lumber, but pine was available. The measurements of the boards were the reason I used six of them. Square steel is the supporting structure. We used a wood stain to try to imitate the tone of wood that has been out in the sun or wood in old houses.

Because of the narrow shoreline path, all of the parts of the bench had to be transported to the site one by one.

SIMPLICITY IS BEAUTIFUL. Sometimes it is even harder to fashion something that is simple and memorable.

It doesn’t even have to be comfortable to sit on per se. Everyone will find their own position, they can even lie down on it. You can rest an elbow on the backrest. It isn’t so much a bench as a sculpture.

When the bench was completed, we sat on it with Peeter’s widow and looked out on the sea.

I’ve been back a few times to make sure that the bench is still there. The boards have become attractively cracked. Like life and its tricks, cracks appear and it is as natural as death.

Taso Mähar

Restoran Härg Härg Restaurant

asukoht/location

Maakri 21, Tallinn · Ines Käärma (Ace of Space), Aap Piho · tellija/client Pull · ehitaja/construction Merko Ehitus · fotod/photos Terje Ugandi ajakirjale Diivan autorid/authors

ESIMENE MULJE RUUMIST oli väga hea – ajalooline on südamelähedane ja seda modernsega kombineerides tekivad kontrastid, mis töötavad hästi. Eks ennekõike lähtudki ruumist, asukohast, söögikoha puhul ka toiduspetsiifikast. Oskame head kööki hinnata: kui on ilus ruum, aga toit halb, siis ega sellisesse kohta tagasi ju ei läheks. Hea restoran peaks aga suutma pakkuda terviklikumat elamust, lisaks maitsemeelele ka erilist ruumikogemust.

KASUTASIME LOODUSLIKKE MATERJALE, mis elavad ajas oma elu: kivi, puitu, vaske. Tihti eelistatakse söögikohtades imitatsioone, et pinda oleks kergem puhastada. Me ei tahtnud vaske lakkida, et ei jääks kunstmaterjali mulje. Vask annab sära ja ka punastest tellistest seinad toetasid valikut. Härjas sooviski tellija pisut säravamat ja luksuslikumat saali kui Pullis, mille juures varem koostööd tegime.

Enamik mööblist ja valgustid on eritöö, vaid toolid ning baaripukid on tellitud Hispaania tootjalt. Valgust annavad lühtrid, seinavalgustite motiivid meenutavad härjasarvi. Tehnilist valgustust ei ole, sest soovisime hubast sumedust, mida toetavad ka valguslahendused seinapaneelides ja baariletis.

BETOONELEMENTIDEST MUST LETT kroonib baariosa. Pidime tegijat pikalt otsima, sest mitmed meistrid leidsid, et see on liiga keeruline, aga järeleandmisi ei olnud me nõus tegema.

Seinaäärse betoonpõranda muudab eriliseks roheline värv. Ka selles osas üritas ehitaja pakkuda pigem standardlahendust. Lõpptulemus näitab, et tasub riskida, eksperimenteerida ja piire kombata. Nii saab tootja väärtusliku kogemuse ja võidab ka eriala.

380 m2 restoran on Eesti kohta suur, saalis on 120 kohta, lisaks terrass.

Saab valida, kas istuda reas teiste vahel, oma laudkonnaga eraldi või hoopis ukse juures diivanil. Ühe osa ruumist võib vajadusel sulgeda ja samuti on võimalik kasutada projektorit.

Saia lõikamiseks on omaette ruumike, et teenindaja ei peaks käima seda köögist toomas.

Detailid on olulised! Käisime tellijaga isegi nõusid koos valimas.

MEIE ENDA LEMMIKKOHAD? Ines: Mulle meeldib hoovi pool akna all istuda, kus on peeglid ja ümmargused lauad, kahepoolsed suured uksed, mis avavad siseruumi väljapoole. See olevatki kõige popim koht.

Aap: Baarileti ees on ka ebaeestlaslikult hea enne sööki üks drink teha. Ses ruumis on väga hea olla. Eestis on küll palju väga häid interjööre ja ma ei taha kõlada postsovetlikult, ent Härjas tekib natuke selline kõditav välismaa tunne, mis minu kogemuse põhjal on hea ruumi üks olulisi tunnuseid.

Ines Käärma, Aap Piho

THE FIRST IMPRESSION OF THE SPACE was very good – we are very much into the historical look, and combining it with the modern produces contrasts that work well. Of course, you start with the space itself, and as it’s an eatery, from the specifics of the food. We know how to appreciate good cuisine: if the space is beautiful, but the food is bad, you wouldn’t go back there. A good restaurant must offer a complete experience, not just in the taste, but also in the feeling of the space.

WE USED NATURAL MATERIALS that live their own lives over time: stone, wood, copper.

Eateries often prefer imitations, to make surfaces easier to clean. We did not want to varnish the copper to avoid it feeling artificial. Copper gives off a shine, and the red brick walls supported the choice. At Härg, the client wanted a somewhat more radiant and luxurious room than at Pull, our previous collaboration.

Most of the furniture and lighting fixtures are custom-made, only the chairs and bar stools were ordered from a Spanish manufacturer. Lighting is provided by chandeliers, and the wall lights’ motifs resemble a bull’s horns. There is no technical lighting, as we wanted a cosy subdued environment, and this is supported by the lighting solutions in the wall panels and the bar countertop.

THE BLACK MODULAR CONCRETE COUNTERTOP crowns the bar section. We spent a long time looking for a supplier, since multiple artisans found the brief too difficult, but we were not willing to compromise.

The concrete floor by the walls is special due to its green colour. Here, too, the builder tried to offer a more standard solution. The end result shows that it’s worthwhile to take risks, experiment, and push boundaries. That way the supplier gets valuable experience, and the entire field benefits.

THE 380 sq m restaurant is big for Estonia, seating 120 inside, plus the terrace. You can choose to sit inline with others, at a separate table with your party, or on the couch by the door. One part of the space can be closed off if needed, and a projector is also available.

There is a separate little room for cutting bread, so the servers don’t have to go off to the kitchen for it. Details are important! We even went shopping for tableware together with the client.

OUR OWN FAVOURITE SPOTS? Ines: I like to sit by the window on the courtyard side, where you have the mirrors and the round tables, with the large double doors that open up onto the outside. This is apparently the most popular spot.

Aap: It’s good to have a drink by the bar before eating, even if it is not a popular custom in Estonia. This is a very good space to be in. Estonia has a lot of great interiors, and I don’t want to sound post-Soviet, but at Härg I get a bit of an exciting sense of being abroad, which in my experience is one of the hallmarks of a good space.

Ines Käärma, Aap Piho

Oleme sisekujundusliku terviklahendusega väga rahul.

Glamuurselt hubane miljöö, vaskdetailid, võimsad ümarad lauad, ainulaadsed valgustid, stiilsed peeglid, mustast betoonist võlvidega valgustatud baarilett, ülisuur privaatne sisehoov terrassiga jne. Enamik elemente on käsitööna valmistatud just meile. Klientidele meeldib ka suur avatud köök – nii võib oma silmaga näha, kuidas toit valmib ning et kõik on puhas ja korras. Vürtsi ning stiilsust lisavad Silver Koppeli kunstiteosed.

We’re very satisfied with the integral interior design. A glamorous yet cosy environment, copper details, imposing round tables, unique lights, stylish mirrors, an illuminated bar with black-concrete vaults, an extremely large private interior courtyard with terrace, and more.

Most elements were hand-crafted specially for us. Customers like the large open kitchen – they can see the food being prepared and how spotless everything is.

Artworks by Silver Koppel add zest and stylishness.

Enn Tobreluts, restoranide Härg ja Pull omanik, grillimeister / owner and grill master at Härg and Pull restaurants

Tüüne-Kristin Vaikla doktoritöö „Ruumi ümbermõtestamine: ruumilise sekkumise roll ja järelmõju“ Doctoral dissertation

by Tüüne-Kristin Vaikla: “Re-purposing Space: the Role and Potential of Spatial Intervention” autor/author

Tüüne-Kristin Vaikla · juhendajad/supervisors Mart Kalm, Ranulph Glanville · toimetaja/editor Epp Lankots · fotod/photos Martin Siplane, Vaikla Stuudio

RUUMI MUUTUMINE ja veelgi enam ruumiline sekkumine on mind huvitanud viimased viisteist aastat. Hüljatud paikade ajutine elustamine on inspireeriv piiridel kõndimine kavandamise ja realiseerimise vahepeal, et tuua esile ruumilisi suhteid, mis seni varjatud. Uurimus tegeleb ajalooliste hoonete ümbermõtestamisega, soovides avardada ja üldistada professionaalse ruumilise sekkumise mõistet. Töö uurib ka fenomenoloogilise ruumikäsitluse, disainiaktivismi ja gentrifikatsiooniprotsessi vastasmõjusid.

EESTIS ON pikaajaline sisearhitektuuri haridus ja praktika keskendunud traditsiooniliselt füüsilisele ruumile. Huvitusin, millises seoses on eriala teooria ja praktika dünaamika tänapäevases muutuvas maailmas. Doktorantuuri jooksul osalesin mitme ülikooli töös. Võimalus käsitleda arhitektuurset ruumi eri vaatenurkadest inspireeris looma näitusi ja katsetama lähenemisviise hüljatud hoonetes. Otsisin viise, kuidas leida hoone ümbermõtestamise tulemusena parim võimalik toimimisviis tänapäevase kasutaja ja ajaloolise hoone vahel.

Sellega kaasnes küsimus, millised on olulised väärtused ajaloolises hoones ja kuidas need aja jooksul muutuvad. Ka sellega tegeleb tänapäevane ruumiline keskkond pidevalt. Töötades kompleksses ehitusprotsessis füüsilise ruumiga, kaob emotsionaalne tunnetus ja vastupidi – vaid mentaalsele keskendudes võivad jääda lahendamata ruumi funktsionaalsed, praktilised vajadused.

JUHTUMIUURINGUTE NÄITEL (Pärnu mudaravila, Tallinna Linnahall, Hiiumaa Palu kirik) avastab loomepõhine uurimus ruumi aktiveerimise võimalusi ja vaatleb ühtaegu füüsilisi, mentaalseid ning sotsiaalseid kihistusi. Doktoritöö lähtekoht on luua mudeleid professionaalse ruumilise sekkumise mõiste laiendamiseks nii installatiivsel kui performatiivsel moel. Sisearhitektina huvitun ruumi mõjust inimestele ja inimeste mõjust ruumile ehk teisisõnu, kuidas on võimalik füüsilise ruumi abil suunata inimeste käitumist ning mil moel inimene mõjutab ruumi atmosfääri. Väitekiri keskendub mineviku (hoonete) ja tuleviku (kasutajate) vaheliste seoste otsingutele, väärtustades ruumilisi kihistusi ja inimlikke käitumismustreid.

Tüüne-Kristin Vaikla

I HAVE BEEN INTERESTED IN CHANGES IN SPACE, and, even to a greater extent, intervention in space for the last 15 years. Bringing abandoned places back to life temporarily is an inspiring walk along the boundary of design and execution, to bring out the spatial relations that were hitherto concealed. The dissertation deals with re-purposing historical buildings in the desire to broaden and generalize the concept of professional spatial intervention. The research also studies phenomenological approaches to space, and the reciprocal influences of design activism and the gentrification process.

IN ESTONIA, interior architecture education and practice have traditionally focused on physical space. I took an interest in what the dynamics of theory and practice were like in the changing world of today. Over the course of my doctoral studies, I took part in the work of several universities. The possibility to deal with architectural space from different points of view inspired me to create exhibitions and test out approaches in abandoned buildings. I looked for ways to find the best possible modus operandi between the modern user and the historical building as an outcome of repurposing the building. This was accompanied by the question of what the important values are in an historical building and how they change over time. The contemporary spatial environment is constantly dealing with these, too. Working in a comprehensive construction process with physical space, the emotional sensibility is lost and vice versa – by focusing only on the intellectual, the space’s functional and practical needs can go unresolved.

BASED ON THE EXAMPLE OF CASE STUDIES (Pärnu Mud Baths, Tallinn Linnahall Concert Hall, Palu Church on Hiiumaa Island), artistic research discovers ways of activating spaces and examines physical, intellectual and social issues all at once. The point of departure for the doctoral dissertation is to create models for broadening the concept of professional spatial intervention in both an installative and performative manner. As an interior architect, I am interested in the effect of space on people and how people influence space; in other words, how physical space can be used to direct people’s behaviour and in what way people influence the atmosphere of a space. The dissertation focuses on seeking connections between the past (buildings) and the future (users), putting value on spatial stratifications and patterns of human behaviour.

Tüüne-Kristin Vaikla

Tegu on esimese ruumikujundusalase doktoritööga Eestis. Väitekirja oponendilt, Chalmersi tehnoloogiaülikooli professorilt Morten Lundilt ja Eesti Kunstiakadeemia kaitsmisnõukogult sai see kiitva hinnangu. Teema on aktuaalne: mida teha ajalooliste hoonetega, millel pole võimalik taastada kunagist funktsiooni. Analüüsides maailma ja omaenda kogemust, pakub autor välja konkreetsed objektid ja nende eluvõimalused.

Gentrifikatsiooniprobleem vajabki mõlemat: mõtestamist ja näitamist.

This is the first doctoral dissertation in Estonia on the subject of interior design.

It drew praise from the opponent, Chalmers University of Technology professor Morten Lund, and the Academy of Arts defence committee. The topic of what to do with historical buildings that cannot be restored to their onetime function is a salient one. Analysing experience worldwide and personal experience, the researcher proposes specific sites and their potential. The gentrification problem needs both – theorization and illustration.

Krista Kodres, kunstiteadlane, EKA professor / art historian, EKA professor

Äripäeva kontor Offices of Äripäev

asukoht/location

Vana-Lõuna 39, Tallinn · autorid/authors Hannelore Kääramees, Illimar Truverk, Tiiu Saal, Kaur Käärma (Arhitekt 11) · tellija/client Äripäev · fotod/photos Terje Ugandi , Tõnu Tunnel

KUI ÄRIPÄEV OTSIS uut rendipinda, oli neil eriline soov – paigutada 270 töötajat ühele korrusele. Tänapäeva kontor on midagi enamat kui lihtsalt töö tegemise koht. See peaks olema inspireeriv, funktsionaalne ja sotsiaalne ruum, mis soodustab koostööd, nii et kõik tahaksid rõõmuga tööle tulla.

20. SAJANDI ALGUL EHITATUD Lutheri vineerivabriku masinasaal lummas oma vägevusega, meenutades sakraalhoonet. See on basiilika tüüpi, 12,6 meetrit kõrge kesklöövi ja kahe madalama külglööviga. Aukartustäratav, selle aja üks erilisemaid raudbetooni kasutusega tehasehooneid Baltikumis! Nii ongi kõik betoonpostid ja -laed oma ilus nähtaval. Ka soklikorrusel võib näha, kus kandvad postid enne põranda tõstmist asetsesid.

TÄNAPÄEVANE BÜROO peab olema tegevuspõhine, et sul oleks rohkem võimalusi kui lihtsalt koosolekuruum ja töölaud. Siin on kontori südameks kohvik, kus võid samuti tööd teha nagu ka arvukates muudes soppides-nurgakestes. On nõupidamisruumid, koolitusklassid, ühistöölauad, Skype'i ruumid, raamatukogu, telefonitoolid, laste- ja loovtuba. Suur akvaarium koos hiiglasliku kala, taimetoidulise piraaja Edgariga, oli Äripäeval juba eelmiseski toimetuses.

VINEER, mida siin kunagi toodeti, inspireeris ka siseviimistluse loomisel. Spoonirulli ümarast joonest tuli kaarjate, vineeriga kaetud ruumobjektide (nõupidamisruumid, garderoobid, WC-d jt) vormiidee. Paigutades need vabalt nurkade all, liigendub töötsoon kohvikualast.

AKUSTIKA KONSULTANDIKS tuli selle ala korüfee Linda Madalik. Kui algul kestis järelkaja tühjas ruumis 4 sekundit, siis tänu helineelavatele plaatidele seintes ja lagedes saadi tulemuseks 2 sekundit. Tänu ka mööblis kasutatud akustilistele materjalidele jõuti 1,5 sekundi peale, mis on nii suure ruumi puhul väga hea.

EELARVE seadis oma piirid. Ventilatsioonitorud olid eskiisprojektis põrandasse plaanitud, ent tehnilise keerukuse ja eelarve tõttu jäi see plaan kõrvale – ventilatsioon on nüüd lae all. Eelarvesse mahtunud valgustid on eelkõige funktsionaalsed, algul oli projekteeritud ka rohkem meeleoluvalgust.

KÕIGE ROHKEM OLEN RAHUL sellega, et ajaloolist ruumi, selle keha eksponeerides tekkisid ka lummavad sisevaated. Ja et kohvikuosa toimib hästi sotsiaalse paigana, töötajad naudivad lisaväärtusi. Tundub, et õnnestus ümber mõtestada ruum, mis ei olnud algselt loodud vaimseks, vaid füüsiliseks tööks.

Hannelore Kääramees

WHEN ÄRIPÄEV WAS LOOKING for new rental space, they had a special wish – to fit 270 employees on one floor. Today’s office is more than just a place where to do your job. It must be an inspirational, functional and social space that promotes collaboration, so that everyone looks forward to coming to work.

BUILT IN THE EARLY 20TH CENTURY, the machine hall of the Luther plywood factory exudes power, reminiscent of a sacral building. The layout is that of a basilica, with a 12.6-metre-high central nave and two lower side naves. Truly awe-inspiring, this was one of the most outstanding reinforced-concrete factory buildings in the Baltics – so all the concrete pillars and ceilings have been preserved and displayed in their glory. The basement floor shows how the load-bearing pillars were arranged before the floor was raised.

A MODERN OFFICE needs to be activity-based, with more possibilities than just a meeting room or a desk. Here, the heart of the office is the cafeteria, which is as much of a workspace as the numerous other nooks and crannies. Yes, there are conference rooms, training classrooms, co-working desks, Skype pods, a library, phone chairs, a children’s room, and a creative space. The large aquarium with its gigantic fish came here from Äripäev’s previous newsroom.

THE PLYWOOD that was once produced here also inspired the interior furnishings. The circular line of a veneer roll provided the idea for the shapes of arches and plywood-panelled room objects (conference rooms, cloakrooms, toilets, etc.). Arranged freely at angles, they separate the work zone from the cafeteria zone.

THE ACOUSTIC CONSULTANT brought in for the project was the maestro of the field, Linda Madalik. Where initially the echo of the empty room kept ringing for 4 seconds, sound-absorbing panels on the walls and ceilings brought that down to 2 seconds. Thanks to acoustic materials incorporated into the furniture, the echo was brought down to 1.5 seconds, which is a very good result for such a large space.

THE BUDGET set its own limits. The original design called for ventilation ducts in the floor, but the technical difficulty and the budget forced this idea off the table – ventilation is now under the ceiling. The lights that could be shoehorned into the budget are functional above all – originally, there was going to be more mood lighting.

I AM MOST HAPPY with the fact that in the exposition of the body of this historical space, we also produced awesome interior views. Also, that the cafeteria works well as a social space, and the employees enjoy the added benefits. It seems that we have been successful in reconceptualising a space that was originally designed for physical, not mental work.

Hannelore Kääramees

Hoone inspireeris kõiki osapooli: arendajat, arhitekte, ehitajat, Äripäeva inimesi. Ja tundub, et vauefekt on säilinud, kui jälgida esimest korda meile külla sattuvate inimeste reaktsiooni.

Oleme lõpptulemusega väga rahul ja tunneme, et ruum toetab koostööd, avatud suhtumist ja ühise asja ajamist.

The building has inspired all the parties: the developer, the architects, the builders, and the Äripäev staff. It seems that the “wow” effect has lasted, judging by the reactions of the people who come to our office for the first time. We are very happy with the end result, and we feel that the space promotes teamwork, an open attitude, and a spirit of a common purpose.

Toomas Truuverk, Äripäeva peadirektori asetäitja / deputy managing director of Äripäev

Vello Asi on olnud aastakümnete vältel võtmepersoon sisearhitektuuritudengite koolitamisel, nende kujunemisel isiksuseks ning oma ala professionaaliks. Tema põhimõtted, eetika ja suhtumine töösse ja loomingusse on väärtushoiakud, mida loodame näha ka tänaste noorte sisearhitektide juures. Seega antakse seekordne tudengipreemia välja Vello Asi nimelisena.

Tudengipreemia on žüriiväline preemia ning see antakse välja Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna koostöös.

Over the decades, Vello Asi has been a key figure in the education of interior architecture students, and guiding their development to personalities and professionals in their field. His principles, ethics and attitude towards his work and art are values that we hope to see in today’s young interior architects as well. This year’s student prize is called the Vello Asi Prize.

The student prize is a prize not bestowed by the jury; it is awarded in cooperation between the board of the Association of Interior Architects and the Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture.

Tudengipreemia Student award Karolin Kull fotod/photos Päär Keedus, Karolin Kull, Are Tralla

„Naudin vaatleva pilguga uitamist. Uusi mõtteid saan looduslike vormide ja tekstuuride maailmast enda ümber. Samas hindan ka nüüdisaegsust, kus naturaalselt esinev on ümber tõlgitud tänapäevasesse. Lisaks füüsiliselt ümbritsevale meeldib mulle katsetada ka virtuaalsete vormide ja nende tunnetusega. Ideede rakendamises mängib minu jaoks olulist rolli kõhutunde järgimine, samuti pean lugu lihtsusest. Tihti on parimaks lahenduseks keeruka idee lihtsustamine loomulikuks ja universaalselt mõistetavaks.”

I enjoy being a flâneur. I get new ideas from the natural forms and textures in the world around me. I also value modernity, where qualities that exist naturally are translated into the contemporary idiom. In addition to that which physically surrounds me, I like to experiment with virtual forms and a sensibility for them. In implementing ideas, following my gut feeling plays an important role for me; I also value simplicity. Often the best solution is to simplify a complicated idea so that it is natural and universally comprehensible.”

Kõike kogu aeg küsimuse alla pannes on Karolin Kull õppejõududele tõeliseks nuhtluseks. Õpetajaametist huvitatute jaoks on aga tema näol tegemist suurepärase väljakutsega. Pingutame omalt poolt, et Karolin kahtleks kõiges ka tulevikus, õppides samaaegselt vastuseisuga kaasnevaid energialaenguid soodsas suunas juhtima.

Preemiaga pärjatud objekt on hea näide Karolini arukast ning tundlikust vormi- ja konstruktsioonitunnetusest, esindades sisearhitektuuriosakonnas aastakümneid levinud väärtusi omal parimal moel.

By continually calling everything into question, Karolin Kull is a real nuisance for her teachers.

For those interested in the teaching profession, she poses a great challenge, however. We are doing our best for Karolin to continue her sceptical tack in future as well, while simultaneously learning to direct the energy charges that stem from resistance in a favourable direction.

This award-winning design is a good example of Karolin’s wise and delicate sensibility for form and structure, and represents in the best possible way the values that have been propagated for decades in the Department of Interior Architecture. kooli juhtkond / school board

ESL tänab toetajaid

... ja heategijaid

pistikupesad ja lülitussüsteemid

Hea disain kõneleb enda eest!

www.berker.com maaletooja: Silmani Elekter AS www.silman.ee

K I N D EL VA L I K A A S TAT EK S Sisustussalong: Tedre 55, Tallinn / + 372 661 7320 Projektimüügisalong: Rästa 18, Tallinn / + 372 662 7070 tallinn@elkemoobel.ee / www.elkemoobel.ee

EUROOPA TIPPDISAIN kodu | bĂźroo | avalik ruum

psisisustus.ee Salong: Suve 2, Tallinn sisustus@psisisustus.ee | +372 51 31 140

www.nordicwood.ee

Ruumipilt koondab traditsiooniliselt Eesti sisearhitektuuri paremiku Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate nominentide näol. Valiku hulka kuuluvad peamiselt erineva funktsiooniga terviklikud avalikud ruumilahendused, töökeskkonnad, koduinterjöörid ja ka näitused. Siin on ülevaade enam kui kahekümnest valdavalt möödunud aastal valminud tööst, mis tekitavad mitmekülgse pildi meie sisearhitektuuris tooni andnud kujundusideedest ja -keelest.

Ruumipilt traditionally surveys the best works of Estonian interior architecture by featuring the nominees for the Estonian Association of Interior Architects annual prizes. The selection mainly includes integral public interior designs with different functions, work environments, home interiors and exhibitions. This is an overview of more than 20 works, most completed last year, which foster a multifaceted view of the design ideas and vernacular that set the tone in Estonian interior architecture.