SUHTED
Esimese suhte võlu ja valu Foto: Shutterstock
Suhtesse astumine ja sellega toime tulemine võib asetada noore õlule paraja koorma. Surve vastata ootustele, soov muljet avaldada ja meeldida võib panna iseennast ja oma tundeid unustama. Eriti valusalt võib see tabada neid, kel madal enesehinnang ja raskusi “ei” ütlemisega. Oma esimese suhte lugu jagab Liis. Nõuandeid, kuidas suhtega kaasneda võiva surve ja kahetsusega toime tulla, annab psühholoog, paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel. TEKST: HELINA KOLDEK
Liisi (29) lugu “Kolisin oma esimese kaaslasega kokku juba 18-aastaselt. Tundsin sel ajal, et hoolin temast päriselt, aga tagantjärele olen mõelnud, et mind lihtsalt vaimustas see, et keegi tunneb minu vastu lõpuks ometi huvi.” Liisi sõnul ei olnud ta oma eakaaslaste hulgas eriti populaarne ja tajus end pidevalt autsaiderina, keda seltskonda ei oodatud. Nii oligi Liis väga meelitatud, kui kohtas endast kuus aastat vanemat noormeest, kes talle tä12
NOORTE EKSPRESS 25. august 2021
helepanu pööras. “Kindlasti ei olnud see mingi suur armastus, aga olin tähelepanust täiesti lummatud. Olin elevil ja uskusin, et tegemist on suurte tunnetega. Samuti tahtsin teistele näidata, et ka mina olen midagi väärt ja lausa nii palju väärt, et keegi soovib minuga kogu oma elu jagada, minuga koos elada. Muidugi ei mõelnud ma tol ajal, et teen seda kõike teistele näitamiseks – alles hiljem olen enda jaoks oma suhtega kiirustamise niimoodi lahti mõtestanud.”
Esialgu tundus kõik hästi olevat. “Käisin gümnaasiumi viimases klassis, mul oli palju tegemist ja nii ei jäänud eriti aega oma tunnete üle mõtisklemiseks. Kõik läks kuidagi iseenesest ja samas oli ka äge. Suhe andis mulle justkui uue ettekujutuse iseendast. Mulle tundus, et minusse suhtutakse paremini, nagu minus oleks mingi elutarkus või küpsus, mida teised imetlevad,” meenutab Liis. Mõne aja möödudes pani ta aga tähele, et kaaslasega koos veedetud lähedushetkedest jääb justkui midagi puudu. Ehkki Liis ei tundnud ennast suhtes enam hästi, ei kiirustanud ta oma kõhklusi kaaslasega jagama. Nii kestiski nende suhe lausa kuus aastat. “Ma ei mõelnud selle aja jooksul kordagi tõsiselt lahkumineku algatamise peale. Mulle tundus, et need probleemid, mis mul on, on mingi minu isiklik teema, et mu kaaslane ei ole milleski süüdi, ja kui avaldan soovi lahku minna, siis peaks mul olema ette näidata mõni suur põhjus, suur etteheide. Kui lahku minnakse, siis ju alati küsitakse esimese asjana: “Miks?” Aga miks siis? Oli selge, et sellist suurt põhjust mul ei ole ja pole mõtet seda üldse jutuks võttagi.”
Alles siis, kui lõpuks hoopis kaaslase soovil lahku mindi, hakkas Liis seljataha jäänud suhet põhjalikumalt analüüsima. Koos veedetud aastad tundusid talle raisatud ajana, sest ta oli kogu selle aja peaaegu täielikult suhtele pühendanud. “Ma ei läinud pärast gümnaasiumi lõppu ülikooli, olin oma vanematest täiesti võõrdunud, mul ei olnud tekkinud tugevaid sõprussuhteid, olin üksi ja ainus emotsioon, mida tundsin, oli kahetsus rai-
“Suhe andis mulle justkui uue ettekujutuse iseendast. Mulle tundus, et minusse suhtutakse paremini.” satud aja pärast. Kuigi nüüdseks olen edasi liikunud, tunnen mõnikord siiani, et minu esimene suhe avaldab mõnes olukorras mulle endiselt mõju. Kõike seda, mis on esimene, tuuakse ju esile, peetakse eriliseks – mul on kahju, et mul ei ole oma esimesest suhtest ilusat mälestust, vaid ainult valus õppetund.”
