LOOMEKONKURSI VÕITJAD
d e s u t e Luul
Kertu Kändla
Teekond paremuse poole Sääsed on suvel liiga tüütud, seega ma panen terve raba põlema. Kõik su kuriteod on siin süütud, isegi kui männimetsad on hõredad. Ma pritsin verd valgetele kaskedele ja hõõrun seda vastu sammalt. Naabrile pole vaja öelda tere, kui ta sulle kirvest kätte annab. Kui näed Pääsküla raba, on meel ainult vaba, sa ei pääse enam siit välja. Kui oled Pääsküla rabas, on inimene su taga, kuid ta ei näe enam selline välja. Mehed karjuvad täiest kõrist, sest keegi astus vanale miinile. Muidu pole seal midagi tõsist, see on vaatamisväärsus siilile. Rabas kõik vaikselt sureb ära, aga laibad ei kao kuskile ära. Mudaplekid tulevad varsti ära, aga hais jääb ikka ninna kinni.
Foto: Shutterstock
Kairit Kolk
Mina olen muutus Muutus on hetk. Muutus on hetk, mis ühendab millegi võimatu võimalikuga, kuigi võimatus on inimkonna suur ebapädevus. Mina olen muutus kõigele. Mina olen muld, kellest saaks sündida leegitsev taevatäht, elutsev mikroorganism, ja kui vaja, ka laudaaken. Mina lendan, mina ei kõnni, ma hõljun. Mina tõestan, et must on valge, kapiuks on sipelgasiil ja on alati olnud. Aga selles loos pole vaid vastandid, näiteks heleoranž võib olla veel heledam oranž, kui tahan. Olen ka kõik muu, mis tähendab lõpmatus ja koht, kus lõpmatus hakkab lõppema. Mina tean, kuulen, hõiskan, et on nii. Ehkki vaid siis, kui sulg puudutab pärgamenti, olen ma muutus.
