Tööstuse võlud ja valud

Mida aasta edasi, seda enam veenab tegelikkus meid, et tuleviku ennustamine pole pelgalt tänamatu tegevus, vaid ka lihtsalt võimatu.

Näiteid koguneb järjest enam. Tööstuse areng maailmas on selle üheks tõestuseks. Koosneb see ju nii paljude, nii juhuslike ja sestap nii ettearvamatute asjaolude koosmõjust õigel ajal ja õiges kohas, et isegi mineviku põhjalik tundmine ei anna meile kätte tuleviku palgejooni.

Ahvatlus ennustada, ent ka vajadus selle järele on suur, sestap töötab maailmas leegion futuriste, kelle korraldatud konverentsist osavõtt teeb sind mitme tuhande euro võrra vaesemaks, mitte aga pilti tulevikust selgemaks.

Siiski on targem jääda selles vallas võimalikult tagasihoidlikuks ja napisõnaliseks. Leiutaja ja teadlase Alessandro Volta (1745–1827), elektrokeemia isa, patarei leiutaja ja metaani avastaja käest küsitud omal ajal: „Mida elektriga pihta hakata? Kuidas võiks seda nähtust tulevikus kasutada?“

Itaallane arvanud, et vast mänguasju peaks saama sellega küll tööle panna … Seda silmas pidades läheme teema juurde.

Tööstuse uueks vundamendiks on laienev koostöö

Maailmas, kus tooted lähevad järjest keerulisemaks ja seega algul ka kallimaks ning koosnevad üha suuremast arvust osadest – seda reeglina, üldise tendentsina, sest erandeid on alati –, selles praeguses maailmas seatakse tööstuse arengus järjest tähtsamale kohale koostöö. Tänu koostööle tekivad imelised arengud, mida inimkond läbi ajaloo on nautinud. Siinjuures on võimatu üle hinnata nn püha kolmainsuse, valitsuse, tööstusfirmade ja akadeemia (teaduse) ühise tegutsemise mõju – just sellest tekkivat uut kvaliteeti – terve riigi ja ühiskonna arengule.

USA suur autoriteet selles vallas, praktik ja teoreetik Eric Schmidt, kelle artikleid ja raamatut „The Age of AI: And Our Human Future“ suuresti soovitan lugeda (kaasautorid Henry Kissinger ja Daniel Huttenlocher), on arvanud, et Hiina pretsedenditult kiire arengu üks põhjusi oli ka asjaolu, et õpiti diktaator Mao katastroofidest, mis läks maksma kümneid miljoneid inimelusid, kuid sai nimetatud koostöö väga hästi toimima. Kõikide tasandite juhtkondi hakati kokku panema pädevust ja liikmete varasemaid saavu- tusi arvesse võttes (meritokraatia). Sellest on tänaseni kinni peetud. Näiteks olgu öeldud, et HKP KK poliitbüroo alatise komitee praegustest seitsmest liikmest üks on Ding Huexiang (60), kes on ka peaministri esimene asetäitja. Ta on pärit vaesest perekonnast ning ilma vanematelt päritud suhete või toetuseta, kuid tipp-poliitikute hulgas au sees väga kiire mõtlemise ja erakordse mäluga inimesena. Ent meie teema jaoks on oluline, et enne poliitilise karjääri algust töötas ta 17 aastat teadlasena Shanghai materjalide teadusliku uurimise instituudis uute materjalide alal (1982–1999) ja tõusis instituudi direktoriks. Uued materjalid on aga tööstuse edasises arengus kindlasti tähtsal kohal.

USA on ainuke suurriik, kus haritud tööliste arv (seega ka tööstus) on kolme aastakümne jooksul

lausa kolmandiku võrra kasvanud.

USA tööstuse silmapaistvat arengut pärast teist maailmasõda seostatakse president D. Eisenhoweri poliitikaga, kes mitmeid uusi organeid luues pani aluse ülikoolide ja erafirmade vahelisele koostööle ning ergutas praktikat, kus kõrgkoolide õppejõududest said mõneks ajaks riigiametnikud, eriti välis- ja kaitseministeeriumis, et mõne aasta pärast naasta tagasi kateedritesse.

USA edu valem

Eric Scmidti arvates jääb iga riik paratamatult tööstuse arengus maha, kui erakapitali ja riigi vahel pole pidevalt kasvavat arusaamist, oma rollide kindlat piiritlemist, aga ka täpselt paika pandud mängureegleid. Ta toob näiteks 5G arengu, kus USA pole osanud sageduste müüki/rentimist teha erafirmadele atraktiivseks ja seetõttu olevat ka digiareng riigis takerdunud, eriti panganduses ja hariduses. Hiinas seevastu on leitud, et laste arengule ja tervisele mõjub pidev veebis surfamine kahjulikult ja seda tegevust on piiratud seadusega paari tunnini päevas. Ilmselt asuvad ka paljud teised riigid hiinlaste kogemusi rakendama, muidugi omal moel, sest igal asjal on mitu tahku.

Loomulikult huvitab tervet maailma USA tegevus tööstuse arengus, sest just tootmine tegi selle rahva rikkaks ja andis talle praeguse heaolu. Ameeriklaste sissetulek elaniku kohta jääb maha vaid ülirikaste naftariikide omast. Ka kõige vaesema osariigi Mississippi keskmise elaniku ostujõud on prantslaste omast suurem – üle 50 000 dollari.

Tasub meeles pidada, et USA on suurema SKP-ga kui ülejäänud kuus rikast demokraatlikku tööstusriiki (Jaapan, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Kanada ja Itaalia) kokku! (Vastavalt 58 ja 42%.) Need moodustavad formaalse G-7 grupi, kelle kohtumistel võetakse vastu ka tööstuse arengule tähtsaid otsuseid. USA-s kasvab keskmine sissetulek Jaapanist ja Lääne-Euroopa riikidest kiiremini. Miks? Lühike vastus on: tööstuse halastamatult nutikas eelisarendamine. USA on ainuke suurriik, kus haritud tööliste arv (seega ka tööstus) on kolme aastakümne jooksul jõudsalt kasvanud, lausa kolmandiku võrra. Teistes arenenud riikides on see number kolm korda väiksem, üks kümnendik. (The Economist, 15.04.2023, lk 9). Kui siia lisada, et Ameerika tööline töötab aastas paarsada tundi rohkem kui sinikraed mujal, ent tema töö tootlikkus on kõrgem, siis hakkab olukord selginema. Kuid suure pildi jaoks on vaja silmas pidada ka hulka teisi tegureid. Näiteks.

Kui Vene oligarhid ostavad hoki- ja pallimängu meeskondi kokku, et tuua riigile au ja kuulsust nende võitudega ning nõndaviisi teenida Vladimir Putini heakskiitu ja leevendada tema ohtlikku nurinat kapitali pagemise üle välismaale, siis USA miljonärid ja miljardärid peavad kõige kiiduväärsemaks ülikoolide ja teadlaste toetamist, asutavad kuulsate inimeste nimelisi uurimisasutusi ja kateedreid ning annavad heldeid stipendiume taibudele. Välismaal registreeritud patentidest on iga viies USA päritolu, Nobeli auhinna laureaatide rohkusest rääkimata. USA väga head tingimused meelitavad tervest maailmast helgemaid päid seal oma uurimistööd jätkama. Viis suurimat firmat eesotsas Apple’iga kulutavad USA-s 200 miljardit dollarit uuendusteks ja uurimistöö finatseerimiseks kas tellimustöödena või oma uurimislaborites.

Viis suurimat firmat eesotsas Apple’iga kulutavad USA-s 200 miljardit dollarit uuendusteks ja uurimistöö finatseerimiseks.

Arvudes on seda raske rehkendada, ent tööstusele annavad palju juurde asjatundjate arvates optimaalse suurusega ingliskeelne Põhja-Ameerika arenenud turg (Kanada + USA) oma ligi 370 miljoni elanikuga, kõrge töökultuur ja novaatorlust ergutav seadustik, sealhulgas maksunduse alal. Lisagem siia juurde normaalse suhtumise ja arusaamise selles tegevuses paratamatult ette tulevatest ebaõnnestumistest (pankrotid) ning riskidest.

Samuti erineb USA tööturg suuresti Euroopa ja Jaapani omast dünaamilisuse poolest ehk teisisõnu, sind on kerge tööle võtta ja samas ka vallandada. Kes meist poleks kuulnud filmides legendaarset hüüatust You are fired! või näinud pankrotti läinud firmast oma isiklikke asju pappkastis välja tassivaid töötuks jäänud inimesi.

Tänu kõigele sellele on USA-st alguse saanud või just tänu ameeriklastele laiatarbekaubaks muutunud (loe: odavaks) paljud tooted autodest kodumasinate, arvutite ja internetini.

Pakendirobot

• Kompaktne disain

• Pakendite paigaldamine alusele reavõi korruse kaupa

• Seadistatav vastavalt teie pakenditele

• Vahelehtede paigaldamine

• Vahelehtede pööramine

• Pakendite testimine/kontrollimine (valikuline)

• Pakendite pööramine (valikuline)

PAKENDITE LAHTI PAKKIJA (DEPALLETIZER)

• Kompaktne disain

• Kohandatav vastavalt teie tootele ja aluste kõrgustele

• Aluste kõrgused kuni ca 2700 mm

• Eemaldab ka vahelehed ja koondab need näiteks kasti

• Eemaldab alustelt korraga terve korruse pakendeid

• Virnastab alused (valikuline)

Viimasel ajal levib kulutulena USA ja India uurijate koostöö iseäranis teadusmahukatel aladel ja seda interneti kaudu. Ajavahet arvesse võttes saab seda korraldada pidevalt, nonstop, seega peaaegu ööpäevaringselt. Koroonavaktsiini väljatöötamisel tähendas see suurt võitu ajas ja rahas.

Kas murrang või uus peatükk tööstuse arengus?

Teema puhul ei saa mööda meie aja tähtsaimate suhete kompleksist. Selleks on kahe kõige suurema majandusega riigi USA ja Hiina omavaheline läbisaamine. Kui 2018 alustas USA president Donald Trump sisuliselt kaubandussõda hiinlastega, kehtestades järjest uutele ja uutele sealt tulevatele kaubagruppidele kõrgeid tariife ja muid makse, üllatas mind hiinlastest läbirääkijate, iseäranis delegatsiooni juhi, Harvardi koolitusega asepeaministri Liu He ülimalt suur vaoshoitus. USA poliitikat tauniti ja argumente, et hiinlased varastavad tehnoloogiasaladusi ning nende kaupadel on põhjendamatult odavad hinnad, mis toob kahe riigi vahelises väliskaubanduses kaasa suure puudujäägi, pareeriti sellega, et kaubandussõjas pole võitjaid, vaid kaotajaks on mõlemad riigid, nende elanikud ja firmad. Uus president Biden karmistas veelgi tingimusi, ent hiinlased ei teinud justkui väljagi. See oli suur kontrast võrreldes näiteks Leeduga, kui sellele riigile kehtestati täielik embargo suhtlemise eest Taiwa- ni kui iseseisva riigiga. Milles siis asi? Esmapilgul võib teha loogilise järelduse, et mastaabid ja kaubavahetuse tähtsus on väga erinevad ning sellest johtuvalt valisid hiinlased vähemalt esialgu USA-le vastamisel leiguse. Lähemal uurimisel selgub, et HKP 18. kongressil 2012 esines XI Jinping kinnisel istungil kõnega, mille sisuks oli, et tänu hiinlaste leebusele ja rumalusele on lääne firmad Hiinat „kaaperdamas“. Iseäranis agressiivsed on USA korporatsioonid. Sellele tuleb vastu seista, et meid röövitakse uuesti, tõsi küll – uutmoodi ja kavalamalt, mitte nii ilmselgelt kui oopiumisõdadega 19. sajandi keskel, mida hiinlased seniajani nimetavad alanduste sajandiks.

See oli suur kontrast võrreldes näiteks Leeduga, kui sellele riigile kehtestati täielik embargo suhtlemise eest Taiwani kui iseseisva riigiga.

Teatavasti oli Hiina reformide ja riigi avamise isa nende kuulus riigijuht Deng Xiaoping (1904–1997), kes on ka andnud nõu, et tuleb kannatlikult ära oodata oma aeg ja mitte näidata välja omi tugevusi.

Järelikult oli Trumpi kaubandussõda pärikarva ka hiinlastele, kes otsustasid kasutada soodsat juhust, et asuda end USA-st lahti ühendama. Siis aga tuli pandeemia, mis lõi kaardid täiesti segi. Võib oletada, et uus peaminister Li Qiang, kel pole küll varasemat kogemust asepeaministrina nagu tema eelkäijatel, ent seevastu on Xi täielik usaldus ja Shanghai juhtimise kogemus, on veennud partei juhtkonda, et USA kõrvaleheitmisega tuleb oodata. Riigile on hädasti vaja uusi investeeringuid, mis pandeemia tõttu kokku kuivasid. Ja edu näib saabuvat. Nii planeerivad mitu USA firmat Li ergutusel rajada Hiinasse uusi tehaseid. Apple’i juhi Timothy (Tim) Cooki (62) sõnade kohaselt pole Hiina oma külgetõmbejõudu sugugi kaotanud, otse vastupidi. Ehk teisiti öeldes, seal on endiselt võimalik teenida suurt tulu. Ent kui kaua, selles on küsimus. Jaapanlased prognoosivad, et aastateks 2033–2035 on Hiina majandus planeedi suurim.

Ameeriklased teevad muidugi kõik, et seda ei juhtuks, kaasa arvatult suured subsiidiumid oma tööstusele, mida eurooplased omakorda kiiva pilguga pealt vaatavad, porisedes, et sedaviisi rikutakse ausa konkurentsi reegleid.

Praegune aeg, mida ilmestab selle kõige foonil kiire tehisintellekti areng, on kõike muud kui etteprognoositav.

Uued avastused ja leiutised muudavad tööstuse palet üha kiiremini. Uuest peatükist kasvab välja murrang.

Ja see on ka ainus, milles ollakse ühel meelel.