Elukestev õpe

Lapsevanemana koolipingis:

see jõuab kes teeb,

Teadupärast nõuab õppimine omajagu pühendumist, aega ja motivatsiooni. Kui lapseeas on koolis käimine paratamatu elu osa, siis täiskasvanuna tuleb selle jaoks teha teadlik pingutus. Eriti põnevaks muutuvadki asjad aga siis, kui ka pereelu nõuab elamist. Kolme lapse ema Anneli räägib, kuidas tema laste ja täiskohaga töö kõrvalt teise magistrikraadi omandas.

| TEKST: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK |

Inimene õpib kogu elu. Olgu see siis elu- või koolitarkus, midagi uut enda, teiste või maailma kohta saame me teada peaagu iga päev. Lapsi igapäevaselt kooli saates tekib vanematel endalgi tihti väike õpihimu. Uute oskuste ja teadmiste omandamine on tohutult põnev protsess, millest on noorena sagedasti raske aru saada. Teatud vanuseni on levinud suhtumine, et õpitakse ikka vanemate või õpetajate, mitte aga iseenda jaoks. Ja kui õppimisrõõm ükskord kohale jõuab, võib juhtuda, et koolitee on juba peaaegu läbi. Põhjuseid, miks hilisemas eas uuesti koolipinki istuda, võib olla miljoneid, selge on aga see, et lapsevanemana on see teekond hulganisti käänulisem. Planeerida, planeerida, planeerida Anneli otsustas kooliteekonna ette võtta ajal, mil tema noorim laps oli neljandas klassis, keskmine üheksandas ja vanim gümnaasiumi lõpuklassis. Olgugi et lapsed ei olnud enam väga väiksed, mõjutas täiskohaga töö ja emakohustuste täitmine senist elukorraldust üsna tugevalt. Anneli sõnul oli sel perioodil kõige tähtsam oma aega korralikult planeerida. „Ajaplaneerimise olulisusest kuuleme küll

kogu aeg, aga ega enne sellele suurt tähelepanu ei pööra kui tõeline häda käes. Alguses tundus see kõik võimatu: korraga vajasid mind minu lapsed, tööandja ja õpingud.“

Paratamatult on päevas vaid 24 tundi, kuid see, mida erinevad inimesed oma 24 tunniga teha suudavad, on väga erinev. Selleks et olla võimeline käima täiskohaga tööl, olla olemas oma laste jaoks ja veel haridust oman-

dada, peab esmalt läbi tegema väikese eneseavastamise teekonna. „Tuleb leida rütm, mis sinu jaoks sobib,“ räägib Anneli, mida tema enda kohta õppis. „Mina sain aru, et õhtuti minust suuremat õppijat ei ole, lihtsalt ei suutnud keskenduda. Niisiis otsustasin koolitööga tegeleda hommikuti vara, kui ülejäänud pereliikmed veel magasid. Nii suutsin järje peal püsida ja saime õhtuti kogu perega ka veidi koos aega veeta.“

Veel on kasulik meeles pidada, et kõigile ei sobi samad ajaplaneerimissüsteemid. Mõnele meeldib pidada märkmikku, mõni paneb kõik kirja nutitelefoni kalendrisse. Erinevaid võimalusi on tohutu hulk ja kui tunned, et üks ei tööta sinu jaoks väga hästi, siis ei ole mõtet sellest kinni hoida. Anneli püüdis sõbrannade soovitusel küll Google’i kalendrit kasutada, kuid otsustas lõpuks ikkagi vanamoodsamat teed minna: „Proovisin algul nutivarianti, märkisin tähtajad arvutisse üles. Mõne aja pärast sai aga selgeks, et kuna tööalased märkmed teen kalendermärkmikusse, siis on otstarbekas ka kooliasjad sinna ümber kolida.“ Ta tõdeb veel, et planeerimine on akadeemilise edukuse võtmeküsimus, mistõttu soovitab ta kõigil kooliminejatel, mitte ainult lapsevanematel, enda jaoks see õige süsteem leida.

Sea endale siht silme ette ja koonda enda ümber ergutustiim Kooli tagasi minemine on kahtlemata suur samm. Enne otsuse langetamist tuleb endale kindlasti selgeks teha, miks sa seda teha tahad. Kuna täiskohaga töö ja pere nõuavad inimeselt üsna palju, võib motivatsioon õpingutega jätkata raskuste esinemisel kaduda. Sellistes olukordades on hea endale meelde tuletada, miks õppimisega üldse algust tehtud sai. Olgu selleks soov ennast arendada, avardada oma karjäärivõimalusi, teha elus kannapööre või selgeks saada mõni uus oskus. Kui siht on selge, on selle poole lihtsam püüelda. Ka Anneli tundis magistritöö kirjutamise ajal, et äkki oleks parem lõpetamine järgmisesse aastasse lükata. „Lõputöö kirjutamisest sai minu jaoks tõeline proovikivi. Viimasel semestril tahtsin väga alla

Enne otsuse langetamist tuleb endale kindlasti selgeks teha, miks sa seda teha tahad.

anda. Kaitsmise lükkamine järgmisesse aastasse tundus valgusena tunneli lõpus.“ Sel hetkel tuletas ta aga endale meelde, miks ta selle teekonna ette oli võtnud ja kui vähe lõpuni veel jäänud on. „Pidasin maha pika vestluse oma töö juhendaja ja perega. Kõik innustasid mind selleks viimaseks pingutuseks. Lõpuks sain ise ka aru, et kui seda praegu ära ei tee, siis see jääbki tegemata.“

Veel soovitab Anneli kõigil lapsevanematel, kes uuesti kooli minemist kaaluvad, juba enne sisseastumist oma tugivõrgustik kaardistada. „Rääkisin vanemate, abikaasa ja lastega läbi, et võib juhtuda, et vajan õpingute ajal veidi lisatuge, ja õnneks olid kõik valmis abikäe ulatama.“ Lisakohustuse võtmine kooli näol tähendab, et midagi tuleb jätta kas tegemata või anda ülesanne edasi kellelegi teisele. „Minu kooliminek sai õnneks sellisele ajale, kus väga väikseid lapsi enam kodus ei olnud, kuid kujutan ette, et neile, kel kodus veel väikelapsed, on vanavanemate või lapsehoidja abi vältimatu.“

Kuigi taas koolipinki istumine võib hirmutav tunduda, ei ole see midagi ületamatut. Oluline on enne kooliteekonna ette võtmist olla kindel, et teed seda sellepärast, et sina tahad, mitte sellepärast, et tunned, et peaksid. Kui nooremas eas on veel võimalik välise motivatsiooni abil midagi korda saata, siis täiskasvanuna peab õppimissoov tulema sügavalt sinu enda seest. Hariduse omandamine kellegi teise jaoks ei ole jätkusuutlik ega muuda inimest õnnelikuks. Lisaks tasub enne alustamist otsa vaadata oma elukorraldusele sellel hetkel ja hinnata, kas ja milliseid muudatusi õpingute võimaldamiseks teha tuleks. l

Lapsed liiguvad ja magavad aina vähem. Mis on selles süüdi?

Kas tõesti on laste vähese aktiivsuse taga aina nooremate sõrmede vahele maanduvad nutitelefonid? Kas vähem magatakse, kuna värviliste virtuaalmaailmadega endale külla kutsuvad arvutimängud takistavad uinuda? Kuhu maandub siinjuures televiisor? Kas lapsed teeb paksuks ja mugavaks aina laiemalt leviv „ekraanidekultus“?

| TEKST: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK |

Laste tervise ja arengu toetamiseks on Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO toonud välja soovituslikud normid – laps võiks liikuda vähemalt 60 minutit päevas mõõduka kuni suure intensiivsusega. Mõõduka kehalise aktiivsuse all peetakse silmas selliseid tegevusi, mille tagajärjel hingamine kiireneb ja tekib kerge higistamine (kiirkõnd, sörkjooks, rattasõit, ujumine jne), ning tugeva kehalise aktiivsuse all tegevusi, mille tagajärjel tekib tugev hingeldus ja higistamine (jooksmine, kiire rattasõit, suusatamine jne).

Soovitatud liikumisnormi täidab aga vaid 16% Eesti lastest. Kui toome võrdluseks naabrid, näeme, et Lätis on see number 19%, Leedus 18%, aga Soomes pea kaks korda suurem – 30%. Arvestades kiiret elutempot, ei jaksa vanemad laste liikumisele igapäevaselt tähelepanu pöörata ning eks koolipäevadki ole üsna pikad. Numbrite järgimisest on olulisem mõista, et ka vähene liikumine on parem kui mitte midagi ja minimaalselt liikuvate laste puhul tuleb aktiivsust tõsta järk-järgult. Tegevusi planeerides on oluline keskenduda ka laste istumisaja vähendamisele – seda eelkõige ekraani taga istumisele kuluva aja arvelt. Eesti laste tervisliku seisundi uuringutest nähtub, et 17% lastest on ülekaalus ja rasvunud.

Üheks aktiivsuse takistuseks võib pidada ka laste autodega kooli sõidu-

tamist. Osaliselt on selle põhjustanud ka välisruumi ebasobiv planeering, kehv transpordiühendus või halb ligipääs koolile, ent kindlasti mängib siin rolli ka vanemate vähene teadlikkus, kui suur on sellise harjumuse mõju lapse liikumisharjumuste kujundamisele. Kohaliku omavalitsuse panuseks saab olla laste liikumisharjumuse toetamine juba algusest peale – koolide renoveerimisel ja ehitamisel. See kõik aga eeldab koostööd koolilaste liikumishuvide eest seisvate inimestega.

Ebapiisav uni halvendab lapse tervist Tänapäeva lapsed magavad ka üha kasinamalt – uuringute järgi koguni kaks tundi ööpäevas vähem kui saja aasta eest. Põhjuseks on mitmed moodsa aja segavad tegurid, nagu arvuti ja telekas, mille helendavate ekraanide taga veedetakse järjest rohkem aega. Juba koolieelikutel esineb unevõlga, mille võib kirjutada nutiseadmete ja väheliikuva elustiili arvele. Hea Une Keskuse unenõustaja Kene Verniku sõnul veedab Ameerikas tehtud uuringute kohaselt tavaline 9–10-aastane laps 5–7 tundi ööpäevas ekraanide ees ja tõenäoliselt valitseb sama olukord ka Eestis.

Verniku sõnul on see väga halb harjumus hilisõhtul nutiseadmeid kasutada. Näiteks saadetakse laps kella üheksast või kümnest oma tuppa magama, aga ei kontrollita, kas ta ka tõesti puhkama heidab. „Sageli asuvad lapsed vargsi teki all hoopis nutiseadmega mänge mängima või tšättima,“ toob Vernik näite.

Voodis lehitsetav tahvelarvuti või mobiil toimivad ent salakavalalt – nad ei võta endale ainult netis surfamisele kuluvat puhkamisaega, vaid sinine ekraanivalgus saadab ajule signaali, justkui oleks alles päev ja organismil pole veel vaja hakata unehormooni tootma. Nutitelefonist või telerist filmi või multifilmi vaatamine ergutab omakorda aju. Nõnda ei tule uni veel tükk aega isegi pärast helendava ekraani sulgemist.

Pideva unevõla tõttu võivad koolilastel välja kujuneda meeleolu- ja käitumishäired, hüperaktiivsus, jonni ajamine ning tujukus. Hinded halvenevad, langeb tähelepanu- ja keskendumisvõime, kannatavad mälu ja reaktsioonikiirus, väheneb loomingulisus, ilmnevad või süvenevad konfliktid vanematega. Tekib krooniline väsimus, käegalöömistunne, loidus, soov sagedasti midagi magusat või soolast näksida ning ülekaalulisus. Viimastel aastakümnetel on tehtud mitmeid uuringuid, mis tõestavad, et ööpäevas kuus või vähem tundi magavad inimesed kalduvad kauem magajatest enam tüsedusele. Eriti teravalt tuleb uneaja ja kehakaalu vaheline seos esile laste ja noorte puhul – need, kes magavad vähem, on sageli ülekaalulised.

Nutitelefon mõjutab ka lapse vaimset tervist Tartu Ülikooli psühholoogia instituut viis läbi mahuka uuringu, kus vaadeldakse nutitelefoni ja sotsiaalmeedia problemaatilise kasutamise seost meeleolu- ja ärevushäirete sümptomitega. Instituudi juhataja, kliinilise ja tervisepsühholoogia lektori Kariina Laasi sõnul on lasteaialaste puhul digivahendite kasutamise seosed ärevuse, une ja käitumisprobleemidega küll olulised, aga veel nõrgad. Kooliealistel tulevad vaimse tervise ja ekraani ees veedetud aja seosed paremini esile. „Just selline ekraaniaeg, mis on seotud sotsiaalmeedias olemise, mängimise ja meelelahutusega, on tugevamalt seotud õpilase halva tuju, muretsemise, meeleolu languse ja kehvemale vaimsele tervisele viitavate sümptomitega. On uuritud ka seda, kuidas laps tajub pere ja sõprade sotsiaalset toetust: ühelt poolt, kuidas ta end kodus tunneb, kas ta saab vanematega oma muredest rääkida, milline on kodune õhkkond, ning teisalt, millised on tema suhted sõprade ja koolikaaslastega,“ selgitab Laas.

Uuringu tulemuste põhjal saab aga öelda, et rohkem otsivad just sotsiaalsest digimaailmast seltsi ja meelelahutust lapsed, kelle suhted vanemate ja sõpradega ei ole nii head, kui võiksid olla. Seda võib muidugi tõlgendada ka nii, et kui virtuaalsetele suhetele liiga palju aega pühendada, mõjub see kehvasti suhetele päriselus. Lastel, kes veedavad liiga palju aega sotsiaalmeedias, kas seal ise osaledes või jälgides, mis teised teevad, esineb rohkem ärevus- ja meeleoluhäirete sümptomeid. l

NUKUTEATRIMUUSEUM

on täis teatrit ja mängurõõmu!

Autor Gerli Mägi Tallinna vanalinnas asuvas Nukuteatrimuuseumis avaneb imetabane teatrimaailm, kus igaüks saab ise valida, kas osaleda või olla pealtvaataja.

Püsinäitus tutvustab erinevaid nukuliike, mängida saab kaasa nii lauanukkude, varrasnukkude, käpiknukkude kui ka marionettidega. Lisaks saab kuulata Nukuteatri esimese kunstilise juhi Ferdinand Veike elu- ja loomelugu ning külastada Ajamasinat. Tõeline fantaasialend saab alguse, kõndides 7-meetrise nuku pea kohal.

Selle aasta teatrikuul uuenes Nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioon. Eesti Noorsooteatri 70. sünnipäeval avati teatri juubelile pühendatud uus püsinäituse osa „7×10. Teater Laia tänava nurgal“. Näitus jutustab loo teatri 70 tegutsemisaastast Tallinnas Laia tänava nurgal, välja on toodud nopped teatri ajaloost 1950. aastatest kuni 2010. aastate lõpuni. Eksponeeritud on tekstiraamatud, noodid, kavandid, helisalvestused ning suur hulk väljavõtteid fotoarhiividest. Pisematele külastajatele on Nukuteatri minevikku esitletud põnevate temaatiliste mängudega iga kümnendi kohta.

Iga laps, noor ja täiskasvanu on aasta ringi oodatud Nukuteatrimuuseumisse oma sünnipäeva tähistama. Nukuteatrimuuseumis on ainulaadne võimalus oma sünnipäeval kõndida maa ning taeva vahel, puhuda küünlaid butafoorselt sünnipäevakoogilt ja kutsuda sõbrad päris oma nukku meisterdama. Erinevate nukkude valmistamise töötubades saab tutvuda konkreetse nukuliigi ajalooga, loomise ja mängimise põhimõtetega. Haruldane võimalus on ise proovida, kuidas liigutavad nukunäitlejad marionetti, lauanukku, varrasnukku või käpiknukku. Pärast nuku valmimist saab iga sündinud tegelane esimest korda teatrilavale astuda.

Nukuteatrimuuseum paneb fantaasia lendama ja arendab loovust ning väljendusoskusi, tutvustades nukumõtlemise meetodit kui üht enesearendamise võimalust.

Lapse kodune õppimisnurk

KUI RÜHI KUJUNDAJA

Lapse jaoks on õppimine suur osa tema igapäevaelust – seda nii koolis kui ka kodus. Selleks, et laps omandaks uusi teadmisi võimalikult hästi, tuleks talle ka koju võimalikult toetav ja mugav õpikeskkond luua.

KUIDAS VALIDA TOOLI?

Enamjaolt toimub õppimine laua taga istudes. Korrektse rühi ja õige istumisasendi aitabki tagada üks kvaliteetne töötool. Kuldreegel istumisel kehtib nii täiskasvanutele kui ka lastele: istuda tuleb tooli tagumises nurgas, selg toetatud vastu seljatuge. Aga töötooli tagumises nurgas saab istuda ainult siis, kui toolil on istuja järgi mugavaks reguleeritud istumiskõrgus, seljatoe kõrgus ja kaldenurk.

KORREKTNE ISTUMINE JA RÜHT

Vaatame lähemalt, milline võiks olla parim istumisasend. Esmalt tuleks parajaks reguleerida tooli kõrgus selliselt, et jalad ulatuksid täistallaga maha. Tihtipeale võib märgata, kuidas lapsel liiga kõrgel toolil istudes jalad ripuvad. Selline asend võib tekitada aga vereringehäireid.

Järgmiseks peaks istme sügavuse reguleerima reie pikkuse järgi selliselt, et alaselg ulatuks vastu seljatuge. Kui alaselja ja seljatoe vahele jääb liiga suur vahe, vajub keha lösakile ja nii võib lapsel tekkida vale istumise harjumus. Tulemuseks hakataksegi toolil nihelema, sest laps otsib alateadlikult asendit, kuidas saaks mugavamalt olla.

Tooli seljatugi peaks toetama nimmeosa. Soovitav on valida just selline tool, mille seljatoe kaldenurga ja istumisosa kaldenurga reguleerimine toimuks eraldi, teineteisest sõltumatult.

REGULEERITAV LAUD

Selleks, et iga paari aasta tagant ei peaks lapsele koju uut mööbli ostma, on nutikas valik reguleeritava kõrgusega lauad. Neid on laias laastus kahesuguseid – mehaaniliselt ja elektrooniliselt reguleeritavad. Esimene nendest näeb välja kui tavapärane laud neljal jalal, mille käega keeramisel saab laua kõrgust vastavalt lapse kasvule õigeks sättida. Mõned lauad on varustatud ka gaasiamordiga, muutes laua kõrguse muutmise eriti mugavaks.

Elektriliselt reguleeritav laud on varustatud nutikalt jala sisse peidetud mootoriga, tõstest kerge nupulevajutusega laua soovitud kõrgusele. Mõned mudelid on varustatud ka mälufunktsiooniga – nii saab ühte lauda kasutada mitu pereliiget ja ühe nupuvajutusega selle enda eelistuse järgi salvestada. Korrektne istumisasend laua taga võimaldab lapsel tähelepanu koolitöödele suunata, ilma et keha kuidagi ebamugavust või sundpoosis väsimust tunneks. Kui tool on lapse järgi õigeks seatud, siis laua taha sättides peaks järgima, et keha ja lauaplaadi vahele jääks umbes rusikasuurune vahe. Kui toolil on käetoed, siis peaks need reguleerima nii, et need ei segaks tooliga lauale lähemale liikumist.

ALATI EI PEA LAUA TAGA ISTUMA!

Näiteks võimaldab reguleeritava kõrgusega laud vahelduseks selle taga ka püsti seista ja erinevaid koolitöid tehes valida mugav kõrgus. Vahel ongi tore just käelisi tegevusi teha kas püsti seistes või upakil laua peal – peaasi, et mõnus ja mugav oleks!

KORREKTNE RÜHT AITAB KESKENDUDA

Ebakorrektne istumisasend koormab keha, tekitades ebamugavust ja pikapeale ka pingeid. See omakorda ei lase aga lapsel õppimisele keskenduda, ajades lapse nihelema ning tulemuseks võibki õppeedukus kannatada. Seega uute teadmiste omandamisel mängib ergonoomiline asend eriti olulist rolli.

ÕPPIMISKOHA VALGUS

Niisama tähis, nagu tool ja laud, on ka piisav valgus õppimiskohas. Kui tuba on hämar, vajab laps kindlasti lauale ka korralikku valgustit. Ebapiisav valgus väsitab silmi ja muudab uniseks. Parim lahendus töölauale on reguleeritava kõrgusega kohtvalgusti, mis võimaldab valgusvihu sättida täpselt raamatu kohale. Oluline on ka see, millist valgusallikat lambis kasutatakse. Näiteks on silmadele kõige sõbralikum LED-pirniga varustatud valgustid, sest nendel on kõige väiksem värelus, mis silmi väsitaks.

KOOLILAPSE TUBA

Loomulikult sõltub lapse toa sisekujundus ruumi suurusest, kuid ideaalis võiksid toas

olla alad nii magamise, õppimise kui ka vaba aja jaoks. Parimaid lahendusi saab luua mööbliga, mis on multifunktsionaalne või kerge vaevaga kohaldatav ühest tegevusest teise. Kui tuba on aga jagatud mitme lapse peale, siis näiteks reguleeritava kõrgusega lauda saavad kasutada erinevas vanuseastmes õpilased.

Iga lapsevanema suurimaks sooviks on ju see, et nende laps õpiks võimalikult hästi. Selleks tulekski panustada kvaliteetsele ja mugavale koolimööblile. Kui laps tunneb end õppetöid tehes hästi, läheb õppimine ladusamalt ja saab kiiremini mängima minna.

Parima valiku leiab Isku kauplusest www.isku.ee

Psühholoog Kertu Leesmaa:

laps vajab tuge ja eeskuju ka oma vaba aja sisustamisel

Miks lapsed nii tihti igavuse üle kurdavad, mida siis ette võtta ja kuidas selliseid olukordi vältida, õpetab City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa.

| TOIMETAS: TEELE TEDER FOTO: SHUTTERSTOCK |

Igavusest rääkides tuleks kõigepealt alustada selle mõiste sisust – mida selle all silmas peetakse? Kas igav on siis, kui keegi ei ütle lapsele, mida tegema peaks (näiteks koolivaheajal) ja varjutakse vanemaid hulluks ajava lause „mul on igav“ taha selleks, et loobuda ise ideid genereerimast. Või on see siis, kui ollakse kõiki võimalusi juba proovinud – nii iseseisvalt tegevusi leida kui ka sõpru ja peret tegevustesse kaasata –, kuid ollakse ainüksi enda initsiatiivist tüdinenud ning oodatakse seltsi, vajatakse sotsiaalsust, stimulatsiooni väljastpoolt. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on igavus tegevusetusest, millegi üksluisusest, vaheldusetusest või huvitusetusest tingitud tüdimustunne. Mida on laps nii pikalt teinud või kus viibinud, et teda valdab tüdimus? Küsimused, mida endalt küsida Laps ei kasva üksi ja igavuse üle mõtiskledes tuleks ka lapsevanemal endasse vaadata: missugused on hetkel olemasolevad ressursid lapsega aja veetmiseks? Kas ja kui palju mõjutab lapsega veedetud kvaliteetaega isiklik stressitase, elutempo? Missugune on vanema enda valmisolek rahulikult reageerida või mitte reageerida, kui laps taas oma igavusejutuga ligi astub? Kui kergelt antakse kätte nutiseade või luba minna arvutisse? Kuidas lapsevanem ise igavusega (s.o vaba ajaga) toime tuleb? Missugused on huvitegevused nii koos kui ka eraldi, kui palju on ühiseid traditsioonilisi peresündmusi?

Noore inimese täidesaatvate funktsioonide (sh enesejuhtimis-) piirkond ajus on alles arengujärgus. See tähendab seda, et nii, nagu ta vajab abi söögiriistadega söömise õppimisel ja kooliajal tunniplaanist kinnipidamisel, on tal esialgu vaja tuge ning eeskuju ka oma vaba aja sisustamisel. Vanematel ja lähedastel on siinjuures tähtis roll enesedistsipliini ja -juhtimisoskuste mudeldajatena. Sama oluline on märgata ja tunnustada last, kui ta iseseisvalt või koos vanema abiga millegagi hakkama saab. Positiivsete emotsioonide kogemine paneb nii täiskasvanuid kui ka väiksemaid maailmakodanikke neid veelgi enam ise otsima, käivitades meie motivatsioonisüsteemi. Kui ei kehti piiranguid nutiseadmete kasutamisele, on tujutõstvat serotoniini (rahvakeeli õnnehormooni) kogust paraku väga lihtne saada ka nutiseadmest, kuid see jätab lapse ilma selliste oluliste oskuste arendamisest nagu sotsiaalsed ja enesejuhtimisoskused. Liigse ekraaniaja olemasolul võib süveneda ärevustunne ja võivad tekkida keskendumisraskused õppetöös.

Lapsed on alati õppinud mängu kaudu. Mida noorem on laps, seda rohkem vajab ta selleks vanema tuge ja õpetussõnu. On loomulik, et alates teatud vanusest ei saa lapsevanem olla lapsega kogu aeg koos, kuid see on oluline koht lapsele arenguks: kui tekib tühjus, plaanitus, siis mida sellega teha? Andrus Kivirähk on ühes Müürilehe artiklis kirjutanud kiidulaulu molutamisele, mis ühtib paljude ajuteadlaste, kaasa arvatud meie enda neuroteadlase Jaan Aru seisukohtadega: „Molutamine on ju nagu paastumine – kõht läheb tühjaks ja tekib isu.“ Nii on ka lastega. Jäädes vanematena tugevaks telefoni mitte liiga lihtsalt kätte andes, on tekkinud hea pinnas lapse loovuse arenguks ja igavusest saab uus ressurss edasiseks eluks vajalike oskuste omandamiseks. l

ÖKOLOOGILISED SMUUTID LASTELE