ELUKESTEV ÕPE
Lapsevanemana koolipingis:
kes teeb, see jõuab Teadupärast nõuab õppimine omajagu pühendumist, aega ja motivatsiooni. Kui lapseeas on koolis käimine paratamatu elu osa, siis täiskasvanuna tuleb selle jaoks teha teadlik pingutus. Eriti põnevaks muutuvadki asjad aga siis, kui ka pereelu nõuab elamist. Kolme lapse ema Anneli räägib, kuidas tema laste ja täiskohaga töö kõrvalt teise magistrikraadi omandas.
| TEKST: MARIANN VILBRE FOTOD: SHUTTERSTOCK |
I
nimene õpib kogu elu. Olgu see siis elu- või koolitarkus, midagi uut enda, teiste või maailma kohta saame me teada peaagu iga päev. Lapsi igapäevaselt kooli saates tekib vanematel endalgi tihti väike õpihimu. Uute oskuste ja teadmiste omandamine on tohutult põnev protsess, millest on noorena sagedasti raske aru saada. Tea-
tud vanuseni on levinud suhtumine, et õpitakse ikka vanemate või õpetajate, mitte aga iseenda jaoks. Ja kui õppimisrõõm ükskord kohale jõuab, võib juhtuda, et koolitee on juba peaaegu läbi. Põhjuseid, miks hilisemas eas uuesti koolipinki istuda, võib olla miljoneid, selge on aga see, et lapsevanemana on see teekond hulganisti käänulisem.
Planeerida, planeerida, planeerida Anneli otsustas kooliteekonna ette võtta ajal, mil tema noorim laps oli neljandas klassis, keskmine üheksandas ja vanim gümnaasiumi lõpuklassis. Olgugi et lapsed ei olnud enam väga väiksed, mõjutas täiskohaga töö ja emakohustuste täitmine senist elukorraldust üsna tugevalt. Anneli sõnul oli sel perioodil kõige tähtsam oma aega korralikult planeerida. „Ajaplaneerimise olulisusest kuuleme küll
KOOLI! 57
