Colombini Casa ametlik maaletooja Eestis Alexanto OÜ | Järve 2, Tallinn | +372 601 1441 | alexanto.ee
Ei ole oluline, kas laps käib alg-, põhi- või keskkoolis, kooliskäijate ja nende vanemate jaoks algab uus aasta
1. septembril, mitte 1. jaanuaril. Aastanumber kalendrites vahetub küll nädalake pärast jõule, kuid uus lehekülg elus pööratakse ikkagi uue kooliaasta saabudes.
Uus kooliaasta tähendab uusi kogemusi, uusi inimesi, uusi väljakutseid, mõne jaoks täiesti uut keskkonda. Eelmise aasta mured on suvega unustatud ja augusti lõpuks on väike kooliigatsus hinge pugenud. 1. september on ühtede jaoks täis elevust ja ootusärevust, teiste jaoks pabistamist ja närveerimist. Suuri tundeid on palju ja need on täiesti õigustatud. Iga kooliaasta algus toob kaasa muudatusi ja see muudab arusaadavalt kõiki pisut ärevaks. Kui aga vaim juba varakult eesolevate muutuste jaoks valmis panna, siis ei tohiks algav koolitee kedagi rivist välja lüüa.
Tihti juhtub, et kooliaasta alguses ei olegi kõige suuremad pabistajad lapsed, vaid hoopis vanemad. Eriti need, kes oma maimukese esimest korda kooli poole teele peavad saatma. Närvide rahustamiseks saab selle ajakirja veergudelt lugeda lapsevanemate ja õpetajate nõuandeid nii eelkoolide, pinalite sisu kui ka huviringi valimise kohta. Vaatame üle, mida koolikotti varuma peaks, kuidas valida lapsele mugavaid koolijalanõusid ja kuidas sisustada lapse aeg pärast koolipäeva lõppu. Samas tasub meeles pidada, et kuigi ettevalmistus on eduka soorituse võti, ei tasu ka liialt üle mõelda. Esimene koolinädal on nii õpilaste, õpetajate kui ka vanemate jaoks sisseelamisperiood. Ette muretseda ei ole mõtet, kui aeg on käes, hakkab kõik sujuma.
Muidugi leiavad nende kaante vahelt lugemist ka vanemad, kes on tähistanud ja üle elanud juba mitmeid esimesi septembreid. Näiteks räägime uue aja abiõpetajate süsteemist, uurime, kuidas koolilapsele murede tekkimisel toeks olla ja mõtiskleme „nutiasjastu“ laste vähese füüsilise aktiivsuse teemadel. Veel vaatame üle, missugune see õige koolikott siis olema peaks, ja anname nõu neile vanematele, kes on laste käest õppimispisiku saanud ning mõtlevad ka ise uuesti koolipinki istuda.
Ilusat algavat kooliaastat ja edu kõikidele kooliminejatele ja nende vanematele!
Erilahenduste ja sisuturunduse
osakonna juht: IRMELI KARJA, irmeli.karja@ekspressmeedia.ee
6Persoon
Polina Mattisen – personaaltreener ja veel nii palju muud!
15Eelkool
Kas eelkool loob eelise?
23Kooliks valmis
Tark ei torma: enne koolitarvete ostmist pea õpetajaga nõu
27 Huviharidus
Huviharidus sillutab teed läbimõeldud karjäärivalikule
31Rahatarkus
Kooli koos esimese
pangakaardiga
36Eraõpetaja
Eraõpetaja pole mõeldud vaid mahajäänud õpilastele
40Kooliriided
Koolipäeva mugavus sõltub ka riietest ja jalanõudest
44Koolikott
Kuidas osta õiges mõõdus koolikotti?
46Lemmikloom
Lemmikuga või lemmikuta?
Lemmikloom õpetab lastele empaatiat ja vastutustunnet
51Terved silmad
Selge silm ja terav pilk
52 Vaimne tervis
Koolilaste peamised mured ja hirmud
57 Elukestev õpe
Lapsevanemana koolipingis: kes teeb, see jõuab
60Liigume
Lapsed liiguvad ja magavad aina vähem. Mis on selles süüdi?
66Vaba aeg
Psühholoog Kertu Leesmaa: laps vajab tuge ja eeskuju ka oma vaba aja sisustamisel
REKLAAM
HELDIN JEGIS, 504 7929, heldin.jegis@ekspressmeedia.ee
SÜGIS 2022
VÄLJAANDJA
AS EKSPRESS MEEDIA
Toimetaja: MARIANN VILBRE mariannrenee.vilbre@ekspressmeedia.ee
Kujundaja: RIINA LESTAL riina.lestal@ekspressmeedia.ee
Keeletoimetaja: HELINA KOLDEK helina.koldek@ekspressmeedia.ee
KERLY VAHUR, 516 2283, kerly.vahur@ekspressmeedia.ee
KELLY SAAREPERA, 5816 9050, kelly.saarepera@ekspressmeedia.ee
Kristianne Melanie Liit, 515 1053 melanie.liit@ekspressmeedia.ee
Jaana Rüütel, 5656 6130 jaana.ruutel@ekspressmeedia.ee
Merit Saribkekjan, 53310253 merit.saribekjan@ekspressmeedia.ee
Rachel Branten, 51911516 rachel.branten@ekspressmeedia.ee
Matilda Kanarbik, 53264766 matilda.kanarbik@ekspressmeedia.ee
Polina Mattiseni (32) tütar Emilia (9) sammub ema jälgedes. Kool on sama, huvialad on samad ja isegi iseloomuomadused on neil kahel väga sarnased. Üks erinevus siiski on.
TEKST: TEELE TEDER
FOTOD: KRISTIIN KÕOSALU
JUMESTUS: REET HÄRMAT
STILIST: MERIT BOEIJKENS
KÕIK RIIDED, JALATSID JA PIKNIKUDETAILID: PRISMA PEREMARKET
Emilia käib samas koolis, kus omal ajal Polinagi. Prantsuse Lütseumis. „Isa suunas mind üheksandast eluaastast kergejõustikutrenni. Seal hakkas mulle väga meeldima ning võistlustel noppisin ka medalikohti. Võistlesin ka mitmevõistlejana,“ meenutab Polina. Seega ei ole raske ära arvata, et tema lemmikõppeaine oli just kehaline kasvatus. Lisaks huvitas teda ka inimese- ja terviseõpetus. Põhikooli lõppedes suundus Polina edasi Audentese spordigümnaasiumisse, kus ta esimesed kaks aastat tegeles Andrei Nazarovi käe all mitmevõistlusega, kuid tema trumpala oli siiski keskmaajooks (800 m). Gümnaasiumi viimasel aastal keskendus ta juba puhtalt keskmaajooksule.
Gümnaasiumi lõppedes ei läinudki ta õppima treeneriks, kellena me teda praegu peamiselt teame. „Sealt edasi suundusin Tallinna Ülikooli rekreatsioonikorralduse erialale, kuna tundsin suurt huvi inimese ja tema tervisliku eluviisi ja seda toetavate vaba aja korralduslike protsesside vastu. Suur soov oli arendada endas teadmisi ja oskust suunata inimesi erinevate liikumisvormide ja liikumise võimaluste juurde ning neid juhendada,“ ütleb ta. Ürituste korraldamiste juurde Polina aga pikalt ei jäänud. „Pärast tütre Emilia sündi oli paras aeg selleks, et haarata oma lapsepõlvest saadud spordipisik endaga kaasa ning suunata oma mõtted sellele, kuidas pärast võistlustasemel sportlase elu saan enda aktiivset ja tervislikku elustiili hoida ja immuunsust tugevdada.“ Ühel hetkel sattus ta aga uurima erinevaid koolitusi ja leidis Fitness Academy of Finlandi (FAF) personaaltreeneri koolituse tutvustuse. „Kuna FAF-i personaaltreeneri baaskoolitus polnud suunatud vaid personaaltreeneriks saamisele, vaid ka neile, kes on tervisest, treeningust ja toitumisest huvitatud, siis see kõnetas mind ja andsin endale võimaluse kandideerida koolitusel osalejaks. Pea aasta aega kest-
nud koolituse koos põhjalike õpingutega anatoomia, füsioloogia ja toitumise alal läbisin edukalt.“
Suurim rõõm
Enda elukvaliteedi parandamise kaudu jõudis Polina ka teiste aitamiseni. „FAF-i personaaltreenerite koolituse programm hõlmas väga palju praktikat – kuidas ning millest alustada inimesega esmast treeningkohtumist; kuidas, mille järgi hinnata inimese kehalist aktiivsust, luustikku ümbritsevat lihaskonda, liigeste liikuvusulatavust, kliendi poolt sooritatud harjutuse liigutustehnikat jne. Praktikate käigus taipasin, et eelnimetatu ja inimestega suhtlemine paelus mind ning puges mulle hinge nii väga, et sealt tekkis huvi ja soov aidata ning suunata ka teisi püsima tervetena ja tundma end oma kehas hästi, sest see on ju suurim rõõm, kui sina ise ja sinu keha on terved.“
Praegu ütleb Polina oma valitud eriala kohta nii: „Personaaltreeneri töö toidab mu hinge, tunnen rõõmu klientide pühendumise, järjepidevuse ja distsipliini üle. Nii tulevad ka edusammud ning eesmärkide saavutamised. Personaaltreeneriametis meeldib mulle selle mitmekülgsus. Uue kliendiga algab esmasest treeningkohtumisest alates iga kord nii minu kui ka minu poole pöördunud inimese jaoks justkui uus hingamine. Me kõik oleme nii erinevad oma eripäradega – luustiku ehitusega, kehalise võimekuse tasemega, harjumuste, eesmärkide, soovidega jne. See soojendab mu südant, kui saan oma teadmistega tõsta inimeses teadlikkust treeningute ja toitumise valdkonnas. Kõik selleks, et meie füüsis ja vaim oleks tervik ning tunneksime elust rõõmu ja naudingut.“ Aga õpingud pole Polina jaoks kindlasti veel lõppenud. Ta soovib end veelgi täiendada näiteks psüh-
Kõik selleks, et meie füüsis ja vaim oleks tervik ning tunneksime elust rõõmu ja naudingut.
holoogias. „Personaaltreeneri töö on minu jaoks pidev enesearendamine – ja seda ma naudin.“
Professionaalne jumestaja
Aga kui Polina poleks personaaltreener, siis loomulikult võiks ta olla ürituste korraldaja, aga ta võiks vabalt olla ka professionaalne jumestaja, sest erialane paber on tal olemas. Kuna varasemas eluetapis oli tal palju erinevate ürituste külastusi, siis ühel hetkel otsustas ta läbida professionaalsel tasemel meigiõppe, et osata iseend jumestada ning miks mitte pakkuda meigiteenust ka teistele. „Esimesel aastal personaaltreenerina töötades pakkusin ka jumestamise vallas teenust, kuid ühel hetkel otsustasin siiski end täielikult treeneritööle pühendada.“
Emilia ja Polina suvi, nagu arvata võikski, on siiani möödunud väga aktiivselt.
Suve alguses käis Emilia oma esimeses nädal aega kestnud kergejõustiku spordilaagris Kurgjärvel ja Tallinna Prantsuse Lütseumi tantsuansambli Leesikate neli päeva väldanud laagris Märjamaal. Augustis on veel üks laager tulemas.
„Suvevaheaja päevi veedame väga palju õues, värskes õhus olles. Liigutame end palju! Sealt ka hea söögiisu, kuna oluline on ju hoida energia tasakaalu. Lisaks käime ujumas ja ratastega sõitmas.“
Selle suve eredaim mälestus on aga nädalane matkabussireis Lätti ja Leetu. „Sellel reisil õppisime endalt ja reisikaaslastelt palju, nägime ilusaid, meie jaoks uusi mererandasid ja huvitaval kombel olid ilmad nii ilusad. Ükski päev ei möödunud ilma jäätiseta,“ meenutab Polina. Kui suve lõpus veel üks vaba nädal tekib, tahaks Polina uuesti matkabussi ja kal-
Panime Emilia Tallinna Prantsuse Lütseumi, sest mulle oli koolikord ja õppekorraldus juba tuttavad. Pean lugu kooli kokkuhoidvusest, kuidas õpetajad pühenduvad klassi igale õpilasele sooviga neid aidata ja abistada. Nii minu ajal kui ka praegu näen, et ka Emilia klassikaaslased on kõik väga üksteisest lugupidavad ja arvestavad. Näiteks ei mäleta ma ka oma lütseumi kooliajast ühtegi koolikiusamist. Lisaks pean lapsevanemana lugu Tallinna Prantsuse Lütseumi traditsioonidest. Näiteks üheks iga-aastaseks traditsiooniks on kooli musikaalne sünnipäev. Lütseumi sünnipäev – 1. oktoober –langeb kokku rahvusvahelise muusikapäevaga. Sel puhul käiakse terve kooliga sümfooniakontserdil Estonia kontserdisaalis. Luuakse isiklik side Eesti ja teiste maade heliloojate ja nende teoste, nimekate artistide ja dirigentidega. Traditsioonidest veel – rahvusooperi ühiskülastused. Rahvusooper Estonia saab lütseumlasele aastatega sama koduseks kui kool. Algklasside kavas on harilikult kaks balletti aastas: traditsiooniline „Pähklipureja“ jõulukuus ja uus teos kevadel. Enne jõule käiakse ka Estonia valges saalis ja kuulatakse hubases kohvikumeeleolus kammermuusikat. Lisaks mu sisetunne ütles, et kui Emilia peaks kooli sisseastumiseksamid edukalt ära tegema, siis ta saab ka õpingutega hakkama. Seda ta ka teeb. Siin on muidugi suur roll ja panus ka lapsevanematel.
lid inimesed võtta ning uusi sihtkohti avastada.
Kõige tähtsam amet Kõige tähendusrikkam ja tähtsam amet on aga olla ema. Polina ütleb, et Emilia on kõige enam õpetanud talle kannatlikkust. „Enda puhul on kihvt tähele panna, kuidas erinevates olukordades jääb just kannatlikkusest vajaka ja on vajadus liigne tormakus jätta. Märkan, õpin ja naudin õpitust töö vilju.“ Polina sõnul on nad Emiliaga üsna sarnased. Üheks suurimaks sarnasuseks peab ta empaatiavõimet. „Hoolime esmajärjekorras endast, oma lähedastest ja kallitest inimestest ning ka meid ümbritsevatest inimestest. Leian, et just empaatilisus on üks tähtsamatest omadustest hoidmaks oma kalleid inimesi ja ühiskonda tervena ja heas usus. Emana olen rõõmus, et
Kui näed, et su päeva- või nädalagraafi kus ei ole ruumi, kuhu mahutada aeg ise endale, siis on aeg see tekitada. Ära karda paluda lähedastelt aega iseendale – puhkamiseks, liigutamiseks, treenimiseks. See on selleks oluline, et saaksime just nendes tegevustes ja toimetamistes, millega me kipuma oma päeva- või nädalagraafikuid üle koormama, olla produktiivsemad, värs kemad ja tugevamad.
Ütluse „Mul pole aega trenni teha“ taga võib peituda teadlikkuse puudumi ne või selle eiramine. Inaktiivne olnud ini mene ei pruugigi teada, kuidas ja mis mahuga liigutamist alustada. Selleks on oma ala professionaalid, kes saavad vajadusel abistada.
Oluline on läbi mõelda see, kas soovi te iseenda, oma pere, oma laste jaoks ole mas olla kauem, elada pikemalt ja tervelt?
150–300 minutit mõõduka või 75–150 minutit intensiivse koormusega aeroobset liigutamist nädalas või neid omavahel kombineerides. Pluss 2–3 korda nädalas lihaseid ja luid tugevdavaid harjutusi, mis panevad lihased ja närvisüsteemi tööle. Ainuüksi 10 000 sammu ei taga meile piisavat aktiivsust, kuna lihased ei saa sammumisel piisavat koormust tagamaks optimaalset tervist.
Emilia on soe, teisi toetav, hooliv ja armastav hing.
Meil on ka selliseid ühiseid iseloomuomadusi, mis on meie õpikohtadeks. Lähedased inimesed teavad neist.“
Kuigi Emilial ja Polinal on sarnased huvid, neil on sarnane koolitee, siis üks asi on neil siiski täiesti erinev. Emilia unistab nimelt lauljakarjäärist. Emilia sõnutsi on see talle juba väga pisikesest peale huvi pakkunud.
Ütlus „Kõik, kõik on uus septembrikuus“ peab ka Polina puhul paika, sest kui kõik läheb plaanipäraselt ootab sügisest teda ja Emiliat uus kodu ja teistmoodi elukorraldus. Kesklinna piirkonnast kolitakse linnaserva, kus nii Emilia kui Polina saavad veelgi rohkem looduses aktiivselt aega veeta. „Eks see saab olema uus elukorraldus meie mõlema jaoks ja ootame seda väga.“ l
Ka eakate (alates 65+) normid on täpselt samad mis täiskasvanutel ehk 150–300 minutit mõõduka või 75–150 minutit intensiivse koormusega aeroobset liigutamist nädalas või neid omavahel kombineerides. Pluss 2–3 korda nädalas skeletilihaseid ja luid tugevdavaid harjutusi. Lisaks teha vajadusel tasakaalu- ja koordinatsiooniharjutusi.
Lihastrenn on vajalik selleks, et tõsta meie skeleti võimekust, et hoida meie lihasmassi kasvõi selleks, et tualetipotilt püsti saada. Lihastreening võiks olla selline, mis paneb su tavapärasest roh kem lihaseid pingutama.
Selleks et harjutusi eesmärgipäraselt sooritada, lase mõnel pädeval treeneril liigutustehnika üle vaadata ja seda vaja dusel korrigeerida. Nii veendud, et teed harjutust turvaliselt ja hästi.
Kooliealiste ehk 7–18-aastaste laste pu hul on oluline, et nad oleksid kehaliselt aktiivsed vähemalt 60 minutit päevas, mis võib olla jagatud väikesteks osa deks. Vähemalt kolm korda nädalas tu leks teha kõrge intensiivsusega luid ja li haseid tugevdavaid tegevusi.
Viis põhilist liigutussuunda jõutreenin gus: tõsta, kanna, küki, tõmba ja suru!
Vali sündmusi: kumu.ekm.ee/kalender
Weizenbergi 34 / Valge 1, Tallinn
Sari 4–8-aastaste lastega peredele
Iga kuu esimesel ja teisel kolmapäeval kella 11–12 eesti keeles
Mängud ja lood näitustel pere pisematele
Vaata: kumu.ekm.ee/tasapisi
Iga kuu esimesel ja teisel pühapäeval (september–mai) kella 12.00–13.30 eesti keeles
Iga kuu viimasel ja eelviimasel pühapäeval kella 12.00–13.30 vene keeles
Loomingulised tegevused näitusel ja stuudios
Vaata: kumu.ekm.ee/perehommik
Sari 1–3-aastaste lastega peredele
Septembris avatud stuudiod tutvumiseks
Vaata lähemalt: kumu.ekm.ee/stuudio-ja-laager/laste-kunstistuudiod
Väikeste laste targemaks kasvatamine on kuum teema – iga oma last armastav vanem tahab anda oma parima, et lasteaeda lõpetav laps koolis võimalikult hästi hakkama saaks.
Mis lapsele kõige kasulikum on, seda aga hinnatakse igas peres erinevalt. Kes usaldab eelkõige iseennast, kes oma lapse lasteaeda, kes soovib mõlemale lisaks veel ka eelkooli või mõnd harivat ringi.
Algõpetuse emeriitprofessor Leida Talts ütleb, et kindlasti võiksid eelkooli kasuks otsustada need lapsevanemad, kelle laps pole lasteaias käinud. „Sel juhul annab eelkool esmalt võimaluse suurema hulga lastega kokku puutuda, samuti saab laps aimu, mida temalt kooli minnes oodatakse,“ arutleb Talts ning lisab, et kui laps käib lasteaias ja saab seal hästi hakkama, siis tegelikult pole eelkool sageli üldse vajalik.
Et elumuutused oleks lihtsamad
Lapsevanem Jaanika Viilup meenutab, et tema tütre kooliaja algus langes aega, mil pere hakkas vahetama elukohta ja Tallinnast Järvamaale kolima.
„Tahtsime, et laps oleks muutusteks võimalikult hästi ette valmistatud
ja valisime talle Kullo eelkooli,“ meenutab Jaanika.
Tagantjärele hindab ta seda heaks valikuks. Kullo polnud seotud ühegi kooliga, ent andis lapsele kena sissevaate, mida koolielu toob.
„Ostsime eelkooli jaoks koolikoti ja pinali, et oleks õige tunne – kott käib seljas, kooliasjad käivad kotis ja laual,“ meenutab ta. Kullos oli eelkoolipäeval neli erinevat tundi, tutvust tehti eesti keele, matemaatika, kunsti- ja muusikaõpetusega. Rütm oli samasugune nagu koolis: neljakümne viie minutiline tund ja siis vahetund.
„Usun, et eelkool oli õige otsus,“ arutleb Jaanika Viilup nüüd juba teismeeas tütre kooliteele tagasi vaadates, kuid kinnitab samas, et ei taha põrmugi pisendada lasteaia rolli laste kooliks ette valmistamisel.
Kui Jaanika teine laps lasteaia lõpurühma jõudis, oli ema süda päris rahulik ja ta nägi, et laps saab koolialguseks vajaminevad teadmised kätte koolimaja kõrval asuva lasteaia lõpurühmast. Ning kuna oma kool eelkooli ei teinud, ei pidanud ta vajalikuks ka last mõne muu kooli eelkooli
saata. Sedagi otsust pole ema kordagi kahetsema pidanud.
Eelkool lasteaia osana
Lapsevanem Krista Väljas kiidab südamest oma kolme lapse eelkooli, kuid märgib, et see nagu polnudki otseselt tema valik, vaid pigem kooli ja lasteaia koostöös sündinud õppevorm.
„Mu kolm poega on käinud Lindi lasteaed-algkoolis, kus lasteaia osas oli kaks liitrühma – sõimeealised koos noorema rühmaga ja alates neljandast eluaastast kuni koolini. Et vanemas liitrühmas käivad koolieelikud saaksid olla ka omaette ning rahulikult vajalikke tarkusi õppida, korraldati neile eelkoolipäevad. See tähendas, et lõunaune asemel mindi koos koolimajja ja seal toimusid esimesed tunnid ning õpiti aru saama, mis see koolielu on ja kuidas koolis ollakse.
Lastele meeldis see muidugi väga ning vanemate jaoks oli see suurepäraselt korraldatud. Kõik jäi lasteaiapäeva sisse ja selle eest makstav lisatasu oli pigem sümboolne, kattis lihtsalt materjalide hinna,“ meenutab Krista Väljas.
Koolieelse lasteasutuse seaduse (§2 lg 1 ja 2) kohaselt on alusharidus teadmiste, oskuste, vilumuste ja käitumisnormide kogum, mis loob eeldused edukaks edasijõudmiseks igapäevaelus ja koolis. Alusharidus omandatakse lasteasutuses või kodus.
Kui vanemad soovivad enne kooliminekut tutvustada oma lapsele eesseisvat koolielu, võib lapse panna eelkooli.
Eelkoolis õppimine ei ole lastele kohustuslik.
Eelkoolid tegutsevad erinevate koolide, erakoolide, huvikoolide juures ja mujal ning on tasulised.
Eelkoolis õppimine on abiks kooliks ettevalmistusel, kuid ei taga õppekohta ühes või teises koolis.
Allikas: Viivi Lokk, Tallinna linnavalitsuse hariduskorralduse osakonna juhtivspetsialist
Tagantjärele hinnates meenutab ta, et lastel läks lasteaiast kooli üleminek kergelt ja koolis õppimine meeldis.
Eelkooli asemel inglise keel
Lapsevanem Kaido Karu meenutab, et eelkooli otsustati nende peres lapsi mitte panna. „Pidasime nõu ka lasteaiaõpetajatega ja saime kinnituse, et lasteaed valmistab lapsed korralikult kooliks ette. Küll aga käisime kolme lapsega täiendavalt inglise keelt õppimas – valisime Helen Doroni meetodil tegutseva erakooli ning hakkasime sealsetes tundides käima tegelikult juba sõimeeas, enne lasteaeda. Kuna seal aga lastele väga meeldis, jätkasime kooli alguseni välja.“
Helen Doroni metoodika puhul hindab Kaido Karu eelkõige seda, et kogu õppetöö toimus inglise keeles –maast madalast said lapsed teadmise, et inimesed räägivad erinevaid keeli ja et see on igati loomulik. Lisaks kord nädalas kooskäimisele oli igaks päevaks ka väike kodutöö, nimelt tuli iga lapsega kuulata titest peale tema „kur-
susega“ seotud plaati – lausa kaks korda päevas – ning vaadata sama sõnavara ja lauludega multikat. Lastele see õnneks meeldis.
„Tagantjärele ütlen, et see oli õige otsus ja hästi kulutatud raha,“ hindab Kaido Karu ning rõhutab, et sõltumata sellest, millised huvid lastel kooliajal on – võõrkeeleoskus on ikka vajalik.
„Tegelikult ei saa ma – ise mitte haridusala inimesena – öelda kindlat sõna, kas selline võõrkeelne laulu-mänguring muudab lapse tulevast võõrkeeleõpet kergemaks. Aga kuna mu laste jaoks on inglise keel praegu alg- ja põhikoolis pigem kerge aine, siis ... ehk oligi abiks asi!“
Professor Leida Talts soovitab lapsevanematel teha lasteaiaga võimalikult tihedat koostööd ja kindlasti ka kodus oma laste arendamisega ise tegeleda.
„On palju väikeseid ühiseid tegevusi, mis ei nõua aega ega raha, ent on lastele väga kasulikud. Koos saab raa-
matuid vaadata ja õhtul juttu lugeda, isegi köögitööst ja lauakatmisest saab teha ühise targa kvaliteetaja,“ viitab ta taldrikute ja söögiriistade ülelugemisele. Lisaks sellele on oluline ka, et laps õpiks kuulama, kaasa mõtlema ja arutlema, ning ka seda on kerge edasi anda lapse ja vanema vahelises suhtlemises.
„Lasteaedade alushariduse programm on väga läbimõeldud ja ehitatud üles sellele, et lapsed jõuaksid kooli vajaminevate teadmistega,“ ütleb ta ning kinnitab, et suurel etteõppimisel pole tegelikult mõtet, sest enamik lapsi suudab kooliprogrammiga kenasti hakkama saada. Võib-olla on täiendavat abi vaja sel puhul, kui laps soovitakse panna rangete sisseastumiskatsetega kooli ning eelkooli programmis osalemine annab nii lapsele, lapsevanemale kui ka õpetajale parema ettekujutuse sellest, kas laps võiks soovitud kooli sobida,“ arutleb Leida Talts. Samas toob ta ka välja, et vestlused uute kooli tulijatega on tänapäeval vist juba kõikides koolides ja kooliminek on iga lapse õigus.
Eelkoolidest rääkides toob Leida Talts välja veel ühe asjaolu – need toimuvad lasteaiapäeva sees ning see tähendab muu hulgas ka, et lapse päevakava ja programm lasteaias on selle päeva jagu hakitum. l
Kooliks valmistumisel võib abi ja rõõmu olla ka harivatest arvutimängudest. Leheküljel kooliksvalmis.ee on neid palju!
„Kooliks valmis“ pakub avastamisrõõmu 5–7-aastastele lastele. Koos vahva veebiõpetajaga õpitakse tähti, numbreid, kujundeid, taimi, loomi ning muidugi ka lugema, kirjutama ja arvutama. Õpikeskkonna kasutamine loob eeldused edukaks koolitee alguseks ja äratab tegijate sõnul lapse huvi õppimise vastu.
Mängude koostamisel lähtuti kolmest aspektist: teadmiste omandamine, omandatud teadmiste kontrollimine ja e-õppevahendite kasutamisoskuse arendamine. Lapsevanem saab ülevaate kooliks ettevalmistamise protsessist, milles ta ise osaleb last abistades või temaga koos mängides.
On palju väikeseid ühiseid tegevusi, mis ei nõua aega ega raha, ent on lastele väga kasulikud.
Õunalogoga nutiseadmetega käib
tihtipeale kaasas kahepidine kuulsus – ühelt poolt kiidetakse seadmete disaini, töökindlust ja vastupidavust, teiselt poolt arvatakse, et tegemist on ülehinnatud toodetega. Kumb siis ikkagi
tõele vastab? Uurime, miks võiks enne kooliaega iDeali esindusse kiigata ja mida sealt leida võib.
KASUTAMISLIHTSUSES PEITUB VÕLU
Tõepoolest, riiuli ees uut sülearvutit valides hakkab esimese asjana silma see, et Macid on teistest mudelitest hinnaklass eespool. Kuigi Apple’i arvutid on tõepoolest silmapaistvad, siis suures plaanis näevad ju seadmed samasugused välja. Millest tekib siis hinnaerinevus?
Siinkohal tulebki mängu kasutajalihtsus – Apple on kliendi eest väga palju protsesse juba enne ostu ära teinud. Tihtipeale tuleb erinevaid arvuteid pärast ostu alles seadistama hakata. Sinna on tarvis erinevaid programme, millega reaalselt koolitöid teha saaks
(kõiksugu lisavidinad tähendavad loomulikult ka lisakulutusi). Apple’i seadmetega tuleb kaasa tasuta tarkvara, millega saab kõik vajaliku tehtud. Inimene saab reaalselt seadet kohe kasutama hakata, ilma et peaks millegi muuga vaeva nägema.
Telefoniga tehakse tänapäeval kõike muud kui helistatakse. Jah, loomulikult ka seda, ent nutiseade meie taskus on muutunud multifunktsionaalseks tööriistaks – nagu tuhande erineva funktsiooniga Šveitsi nuga. Töö dokumentidega, videotöötlus ja -kõned, igasugused rahatehingud – kõik see toimub nutiseadmes, olgu selleks telefon, sülearvuti või tahvel. See on muutunud nii tööriistaks kui ka õppevahendiks ja seepärast on uue seadme valikul kõige olulisem teada, mida sellega tegema hakatakse.
Just see on küsimus, mida iDealis inimeselt esimesena küsitakse – mida seadmega teha on vaja? Kui mõtleme, et enamikul inimestel pole kindlaid spetsiifilisi nõudeid, siis tegelikult on olukord siiski natuke kirjum. „Ma teen tavalisi asju“ – needsamad tavalised
asjad on tänapäeval äärmiselt individuaalsed. Seetõttu on kõige mugavam pöörduda kogenud klienditeenindaja poole, kes oskab mõne täpsustava küsimuse abil juba väga täpselt soovitusi jagada. Igaüks meist kasutab tegelikult rakendusi natuke erinevalt, igaühel on tekkinud nutiseadmete kasutamisel oma isikupärane muster ning loomulikult erinevad meie tööfookused vastavalt vajadustele. Siinkohal on suunavatest nõuannetest tihtipeale suur abi, et oma töö- või koolielu õige seadme abil veelgi efektiivsemaks muuta.
Uut nutiseadet valides võiks vaadata ka kaugemasse tulevikku. Kui kaua seadet kasutada plaanitakse? Näiteks iPhone’ide tarkvarauuendused toimivad üldjuhul ka 6–7 aastat vanematel mudelitel, seega kasutusaeg on päris pikk. Lisaks hoiavad Apple’i seadmed hästi ka oma väärtust – iDeal ostab teie vana seadme (kusjuures tegemist ei pea olema ainult Apple’iga) ja uue hankimine on sellevõrra soodsam. Loomulikult jääb ära ka tänavanurgal
kahtlaste tüüpidega kohtumine, kui oma vana seadet tahetakse müüa.
Mis saab, kui minu seadmega midagi juhtub? Kindlasti on paljud meist kuulnud õudusjutte sellest, kuidas seade oli remondis nädalaid, võib-olla isegi kuid. iDeali keskmine hooldustöö võtab aega nädal – remonttööd (näiteks akuvahetus) tehakse kohapeal ja selleks pole vaja seadet kuhugi saata.
Kindlasti tuleb sülearvutite puhul rääkida ka viirustest, mis muutuvad üha keerulisemaks. Privaatsus on muutunud luksuskaubaks ja andmekaitse mängib iga päev järjest olulisemat rolli. Kuna Apple’i sülearvuteid on PC-arvutitega võrreldes maailmas vähem, siis enamik viiruseid õunaseadmel lihtsalt ei tööta. Rääkides lisainvesteeringutest – ka eraldi viirusetõrjet pole Macile vaja hankida. Kogu operatsioonisüsteemi turvab Apple ise ja sellesse investeeritakse igal aastal sadu miljoneid.
Alati võib juhtuda, et seadmele valatakse peale kohvi või halvemal juhul võib see sattuda valedesse kätesse. Kasutaja seisukohast lisab
kindlasti südamerahu ka iCloudiga sünkroniseerimise võimalus –kõik tähtsad andmed ja kontaktid on üle veebi kättesaadavad ka siis, kui seadmega peaks midagi juhtuma. Ja kogemus näitab, et inimestel ikka juhtub. Kõik me unustame, ent kui olulised töö- või kooliasjad on pilveteenuses, ei pea selle pärast eraldi muretsema.
Kas tead, kus ja kui palju veedab laps internetti kasutades aega?
Apple’i seadmetega on võimalik sellest ülevaade saada ja reaalselt lapse tegevusest teadlikumaks saada. Tihti ei pruugi laps ise adekvaatselt erinevate rakenduste kasutusohte hinnata. Lisaks võib lapsel ekraani süvenedes kaduda ka ajataju – kilomeeter Instagrami kerida pole mingi probleem, aga see röövib ju tohutult aega! Nutisõltuvuse kontrollimiseks on võimalik kasutusaega ka piirata. Selle jaoks saab valida erinevaid kategooriaid – näiteks rakenduse Screent Time abil on võimalik määrata, kui kaua saab päevas kasutada sotsiaalmeediat, kui kaua mängida jne.
Tegelikult ei pea lapsevanemal endal isegi Apple’i seadet olema. Kõige kergem on tulla iDeali, kus õpetatakse teid välja. Kui aga ka vanemal on Apple’i seade, siis on lapse telefoni võimalik distantsilt kontrollida. Pole midagi teha –nutimaailmas tuleb tegeleda nutidistsiplineerimisega ja sellised võimalused teevad elu oluliselt lihtsamaks.
Kui rääkida päris väikestest põngerjatest, siis võib-olla ei taha kõik meist esimese klassi juntsule iPhone’i veel tasku pista. Kui enda telefoniekraanilt pole võimalik vaadata, kus laps on või kas ta ikka jõudis kenasti koolist koju, siis selle jaoks on teisigi võimalusi. Üks innovatiivsemaid võimalusi on Apple AirTag – võtmehoidja-suurune ripats, mille saab alati enda telefoniga positsioneerida. Selle võib pista lapsele koolikotti või jopetaskusse. Väike asi küll, aga südamerahu kui palju!
Osmo on iPadi lisaaksessuaar, mis ühendab nutimaailma paberi ja pliiatsiga. See on suurepärane võimalus õppida tähed selgeks või korrutustabel pähe. Võimalusi on loomulikult palju. Kui omal ajal pidi poest ostma abijoontega vihiku, et ilusat käekirja harjutada, siis nüüd saab seda iPadiga teha virtuaalselt. Programm on võimsa tehnoloogilise efektiga – õppimine on muudetud mänguliseks ja inspireerivaks. Järjest rohkem pannakse rõhku iga lapse individuaalsusele –milline õppeviis lapsele kõige paremini sobib? iPadiga ühilduv Osmo on üks lisatööriist, mis tekitab õppimishuvi ja muudab igavad tunnid põnevaks.
Poeletid on juba ammu uhkelt koolitarvete all lookas, aga mida sellest silmade eest kirjuks võtvast valikust võtta ja mida jätta? Kogenud õpetajad ja lapsevanemad soovitavad kooliasjade ettevarumisse suhtuda pigem rahulikult ja enne suuremat ostutuuri konsulteerida klassijuhatajaga, et raha ebavajalike vahendite peale ei kuluks.
Koolikoti komplekteerimiseks konsulteeri õpetajaga
Soovid ja nõuded erinevad kooliti nii palju, et üldist nimekirja vahenditest, mida kõikidel kindlasti algklassides tarvis läheb, on väga keeruline kokku panna. Kõige olulisem soovitus esimese klassi lapse vanematele on oodata ära kooliaasta esimene nädal ning küsida klassijuhatajalt, mida ja kui palju täpselt tarvis läheb. Teine soovitus on vaadata üle kooli koduleht ja uurida, kas ehk on sinna üles pandud soovituslik nimekiri. Niisama uisapäisa ei ole mõtet poodi tormata, sest suures hoos ostetud värvilised ja erinevate
joonevahede või ruutudega vihikud võivad lihtsalt sahtlisse seisma jääda.
On koole, kus klassijuhataja või aineõpetaja ostab pea kogu vajamineva kraami ja lapsevanematel jääbki üle ainult laps õigel ajal kooli saata. Taolise teguviisi põhjus on puhtalt praktiline – nii saavad kõik õpilased ühesugused vihikud, mis on õppeainete järgi värvide kaupa sorteeritud. Samuti ei teki siis tunni algul küsimust, mis värvi vihik tuleb kotist välja otsida, ära jääb ka kadedus pinginaabri või klassikaaslase uhke ja läikiva kassipildiga vihiku üle.
Lapse elu kõige esimene koolinädal on sisseelamise nädal, kus õpitak-
se üksteist ja koolimaja tundma ning saadakse selgeks koolis käimise olulised reeglid. Samuti selgitatakse välja, millised töövahendid vajalikud on. Seega on õpetajad väga mõistvad ja üldjuhul kellelegi märkuseid selle eest, et vihikul pole õiget paberit ümber või vajalikku vihikut poes saada polnud, ei kirjuta. Tean kooli, kus jooneline vihik tehti esimest korda lahti alles oktoobris ja ruudulised jäidki uut õppeaastat ootama.
Üks on kindel – pinalit läheb igal juhul vaja. Torukujulised ei ole head, sealt on keeruline vajalikke asju kiiresti üles leida. Need sobivad pigem põhikoolilastele. Algklassilapse pinalis peaks igal vildikal ja pliiatsil olema oma koht, kust laps need kenasti üles leiab ja kätte saab.
Esimese klassi lapse pinalisse peaks mahtuma joonlaud, kogujaga teritaja ja korralik kustutuskumm,
| TEKST: MARI SKUIN, kahe koolilapse ema FOTOD: SHUTTERSTOCK |
kaks-kolm teritatud harilikku pliiatsit (soovitatavalt neid, millel on kustukumm otsas) ning põhivärvides pliiatsid. Lisaks võiks juures olla lapse käe jaoks mugavad käärid ja liimipulk.
Koolist sõltuvalt kas teisest või kolmandast klassist alates on pinalis kindlasti koht ka kustutataval tindipliiatsil ehk tintenpennil. Neid võib kohe julgelt kümme tükki osta, sest tintenpennidel on halb komme ära kaduda või ootamatult tühjaks saada, siis on hea, kui lapsel on kohe uus kirjapulk võtta.
Kõik õpetajad on ühte meelt: mida vähem pliiatseid ja vildikaid, seda lihtsam on lapsel ja ka õpetajal. Muidu tekib olukord, kus õpetaja palub võtta rohelise pliiatsi ning laps ei tea, kas valida hele- või tumeroheline pliiats. Vildikad võivad olla, aga ei pea, sest paljud õpetajad kasutavad neid ainult kunstitundides: õhukestest vihikulehtedest imbub vildika tugev värv läbi.
Vildikate ja pliiatsite kvaliteedi osas ei soovita ei õpetajad ega kogenud lapsevanemad järeleandmisi teha. Pigem osta kallimad, sest need kirjutusvahendid peavad üldjuhul kauem vastu, pliiatsi süsi ei murdu, kui laps hoogsalt värvib, ja kui murdubki, on
Tugeva seljaosaga kerge ranits, millel on mitu sahtlit
Õpilaspäevik (paljudel koolidel on oma päevikud)
Kaheosaline pinal, milles on igale töövahendile oma koht
2–3 harilikku pliiatsit tugevusega HB, soovitatavalt kustukummiga
Värvipliiatsid (põhivärvid)
Joonlaud (20 cm)
Kustutuskumm (hele, pehme)
Kahe eri suuruses auguga ja purukogujaga teritaja
Vihikud vastavalt õpetaja soovitustele
Noodivihik
Värvilised paberid A4
Plastiliin
Guaššvärvid (12 värvi)
Vesivärvid (12 värvi)
3–4 pintslit (eri laiusega – lai, kitsas ja üks terava otsaga)
Veetops (pealt suletava kaanega)
Joonistusplokid (A3 ja A4; paksem)
seda lihtsam uuesti teritada. Lisaks on pisut kallimate brändide pliiatsid ilusate tugevate toonidega
Kust saab soodsamalt?
Kui nüüd on selge, milliseid vihikuid konkreetselt vaja on, võiks ka neid mitu tükki valmis osta. Seda siis muidugi juhul, kui õpetaja ise lapsi vajalike vihikutega ei varusta. Põhjus lihtne – kui vihik saab ootamatult täis ja tavaliselt selgub see tööpäeva õhtul, kui poed on juba suletud, saab sahtlist kohe uue võtta ning lapsel jääb ära mure, kuidas järgmisel päeval õpetajale öelda, et tal vihikut pole.
Seda, kas kunstitarbed ostab õpetaja ise või tuleb need lapsevanemal endal varuda, soovitavad õpetajad klassijuhatajalt uurida. Järjest rohkem kasutatakse seda varianti, kus õpetaja ise vajalikud vahendid hangib.
Hindadest ka: raamatupoodides võib küll valik suurem olla, kuid hinnad on soodsamad suurte poekettide kauplustes. Lapsevanemad, kes on kooli saatnud juba mitu last, soovitavad mööda lasta augustikuise ostuhulluse – siis hinnatakse koolikaup märkimisväärselt alla ja saad kogu vajaliku varustuse oluliselt parema hinnaga. l
Õlipastellid (vähemalt 12 värvi)
Liimipulk, PVA-liim, käärid
Värvipalett
Lauakate
Võimlemisriided – pikad ja lühikesed dressid, sise- ja välisjalatsid
Vahetusjalatsid
Paksud kaustikud – muudavad koti väga raskeks
Suured ja uhked vildika- ja pliiatsikomplektid
Hiigelpikad joonlauad, mis pinalisse ära ei mahu
Kilekaaned – kõik vihikud, õpikud ja töövihikud on erinevas suuruses, huupi kaasi ostes ei pruugi neist ükski hiljem õppematerjalile ümber sobida
Pastakad – olgu need nii värvilised ja ahvatlevad kui tahes, algklassides üldiselt pastakaga ei kirjutata
Korrektorid (nii lindid kui ka vedelikud) – neid koolides üldjuhul kasutada ei lubata
€
Uus kooliaasta peaks algama nii lapse kui ka tema vanemate jaoks rõõmsalt ja mugavalt. Üks võimalus sel perioodil stressi vältida on saada kõik vajalikud koolitarbed ühest kohast. Prisma ei lepi vähema kui 5+ koolitarvete valikuga.
€
• väikelaste rühmad, ettevalmistusrühmad
• noorem mudilaskoor, mudilaskoor
• lastekoor, tütarlastekoor
• kammernaiskoor „Musamari“
Eestis osaleb huvihariduses ühel või teisel moel üle 200 000 noore ja selle laiad võimalused koos tulevikuperspektiiviga annavad ka selgelt aimu, miks. Lisaks meeldivale ajaveetmisele siin ja praegu on huviharidusel oluline roll noorte sobiva karjäärivalikuni suunamisel.
Huvihariduseks nimetatakse väljaspool üldhariduskooli riiklikke õppekavasid toimuvat vabatahtlikku harivat tegevust, mis toimub süsteemse programmi alusel ning vastavate oskuste ja kvalifikatsiooniga juhendaja käe all. Selle alla kuuluvad muu hulgas jalgpalli- ja korvpallitrennid, robootika ning tehnoloogia huviringid, muusika- ja kunstikoolid või ka näiteks linnuvaatlus.
Eesti puhul saab huvihariduse kohta väita, et igaühe jaoks leidub kusagil sobiv. Spetsialistide sõnul on riigi ja kohalike omavalitsuste otsused huvihariduse osas selgelt soosivad, mis tähendab muu hulgas, et ka lapsevanemate endi initsiatiiv uue huviringi
algatamisel ning läbiviimisel on väga kõrgelt hinnatud. Toimivad täiendkoolitused ja tugiprogrammid võimaldavad uue kutsumuse leidnud inimesel endale uues valdkonnas arvestatava pädevuse omandada.
Milleks jaguneb, kuidas eristub?
Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liige Rasmus Kits ütleb, et huvihariduse saab laias laastus jagada kolme rühma.
Vabahuviharidus (tuntud ka kui mõiste huvitegevus) keskendub mehe sõnul lihtsas mõttes huviharidusele, mille raames käib laps kusagil – näiteks enda kooli läbiviidavas – huviringis. See võib, kuid ei pea olema süs-
teemne õpe. „Näiteks koolis toimuv robootika või koorilaulu huviring kuuluvad mõlemad vabahuvihariduse kategooriasse. See on organiseeritud ning toimub üldjuhul kvalifitseeritud ja kõrgharidusega juhendaja läbiviimisel. Selle tasandi huvihariduses osaleb umbes 81 000 last,“ selgitab Kits.
Põhihuvihariduse puhul saame rääkida juba süsteemsest huvikoolides toimuvast huviharidusest. Ühest huvi-
Eesti Teadushuvihariduse Liidu juhatuse liige Rasmus Kits | TEKST: UKU ADRIAN ILVES FOTOD: RUUDU RAHUMARU, SHUTTERSTOCK |koolist teeb huvikooli vastav koolitusluba ja ministeeriumi kinnitatud õppekava, mille järgi huvikool tegutseda tohib. Õpe on reeglina mitmeaastane, mitte vaid üks aasta kestev tsükkel. Sinna alla kuuluvad näiteks pikkade traditsioonidega huvikoolid, nagu kunsti- ja muusikakoolid ning spordikoolid, aga uute tulijatena ka tehnoloogiavaldkonna huvikoolid. Ka siin toimub kõik vaba tahte alusel, kuid süsteemsemalt, vastava erialase ja pedagoogilise kvalifikatsiooniga õpetajate käe all, kelle kvalifikatsioon on võrreldav üldhariduskoolide õpetajate omaga, kuid kes tegelevad lihtsalt mingi konkreetse valdkonnaga. Näiteks mõni pilliõpetaja või jalgpallitreener.
Kolmas ja kõige vähem levinud, aga kindlasti mitte selle võrra vähem tähtis valdkond on eelprofessionaalne õpe. Teatud huvihariduse valdkondades on tugevalt kanda kinnitanud ja äärmiselt oluline veelgi kõrgemal ning süvendatud tasemel eelprofessionaalne õpe, mille kaudu valmistab noor ennast ette juba kõrgharidusse sisenemiseks ning oma kutse ja suuna ettevalmistamiseks. Sellist õpet pakuvad näiteks muusikakoolid ja tantsukoolid, mille õpilastest saavad tihti kõrgharidusega tantsupedagoogid või professionaalsed muusikud. Enamasti on see mõeldud õpilastele vanuses 15 ja üle selle.
„Ei saa öelda, et noored eelistavad ühte või teist, nad on endiselt erinevate huvidega ja kõik valdkonnad on ilusti kaasatud. Aga kindlasti köidab noori tehnoloogia ja sellega tuleb ilmselgelt ka tegeleda,“ ütleb Kits, täpsustades, et loodus- ja tehnikateaduste valdkonna osakaal on hetkel alla
tada. Samuti on tulnud ette, et pikkade traditsioonidega huvialad ja -koolid saavad rohkem tähelepanu ning nende suurema toetusega ollakse rohkem harjunud. Ka pole erinevate omavalitsuste panus huviharidusse ning haridus- ja noorsootöö tegevusse alati ühtlane. „Loodus- ja täppisteadused ning tehnoloogia (LTT) valdkond ei ole väga kaua esindatud olnud. Selle uudsuse tõttu ei ole selle toetusmeetmed olnud alati sama suured.“
Lapse huvid esikohale
Lapsevanemaid peab Kits üldjuhul väga teadlikeks. Nad oskavad olla nõudlikud, eeldada kvaliteeti ja soovivad ka ise nii rahaliselt kui ka sisuliselt panustada. „Lapsevanem on huvihariduse juures väga oluline, sest kuigi tegutsetakse lapse nimel, siis lapsevanem aitab ja toetab.“
15 protsendi kogu huvihariduse osakaalust, kuid kümmekond aastat tagasi oli see protsent vaid kolme juures. „Avalikkuses on palju räägitud ka tehnoloogia negatiivsetest mõjudest. Just huviharidus on see, mille kaudu on võimalik suunata noort tehnoloogiateadlikuks tulevikukodanikuks.“
Siiski on Kitse sõnul noorte huvide suunamisel oluline osa ka trendidel ja muudel mõjutajatel. Vahetult enne laulupidu ei maksa koorilaulu ja tantsu populaarsuse kasvu üle imes-
Katsetamine tuleb kasuks
Selge on aga see, et laste ja noorte huvid on tihtipeale muutlikud ning huvi ja õhinaga ettevõetud ala võib nende jaoks ennast mõne aja jooksul ammendada. Kitse sõnul pole selles ka midagi halba, sest iseenda arendamise protsessis on katsetamine pigem loomulik nähtus.
„Ma arvan, et katsetamine ja proovimine on huvihariduse juures täiesti normaalne protsess. Laps tegelebki iseenda arendamisega ja otsib iseenda teed. IT-valdkonna tudengite seas tehtud uuringust selgus, et umbes 40 protsenti õpilastest teevad oma tuleviku ja erialavaliku huvihariduse põhjal. Huviharidus on noore tuleviku valimisel oluliselt tähtsam, kui me seda võib-olla teadvustada oskame. Mul on väga häid näiteid just noortest robootikutest, kellest on saanud kümme aastat hiljem Eesti tasemel tippspetsialistid näiteks küberturbe või automaatika ja mehhatroonika valdkonnas.“
Eesti Teadushuvihariduse Liidu ellu kutsutud keskkond huviring.ee koondab endas huvihariduse pakkujaid, tehes lapsevanemale oma lapsele sobiva huvihariduse leidmise võimalikult mugavaks. l
Tulevikus on 80 protsenti töökohtadest seotud tehnoloogiaga ja huviharidus on see, mis nende oskuste arengut väga palju toetab.
Küll tänapäeva ajajärk on üks nauditav aeg, kuna miski pole defitsiit ja kõigil on võimalus tegeleda hobidega, mis mõned kümnendid tagasi polnud pooltki nii kättesaadavad ega taskukohased.
Praegusaja noored on teatud mõttes ehk keerulisemas seisus kui mõned ajad tagasi, sest tänapäeva infotulv on suur ning väsitav. Neid ümbritseb sotsiaalmeedia, mis teinekord loob keerukaid tundeid neis enestes. Seda aitaks kindlasti maandada mõni hobi, mis pakub midagi hingele. Rahustaks ning viiks mõtted harmooniasse. Üks nauditav hobi on näiteks muusika loomine, mängida mõnda toredat muusikainstrumenti. Muusika ümbritseb meid kõikjal.
Paljud lapsevanemad on tihti mures ja hädas, kuidas lapsele õige pill leida, kui laps on huvi mõne pilliliigi kohta välja näidanud. Selleks ei peagi kõike ise teadma. Alati on võimalik konsulteerida pillipoe töötajatega, kes on kindlasti pädevad andma nii õige instrumendi suuruse kui ka kvaliteedi nõu, mis lapsele kõige paremini sobiks.
Hirmud, mis kaasnevad e-poest pilli tellimisega, on samuti õigustatud, kui pole sellises valdkonnas teadmisi. Kui info on kogutud pelgalt kõne või e-posti teel, on ebakõlad kerged tekkima. Paljud kipuvad tellima instrumente kohtadest, kus pillidest kahjuks eriti ei teata, st ollakse keskendunud vaid kõige müümisele ning käibele. Pilli nagu iga kauba puhul kiputakse vaatama hinda – ikka seda kõige soodsamat varianti. Kuid nagu kõigega, siis ka antud valdkonnas on millegi pealt kokku hoitud, et seda madalat hinda saavutada. Nii võib selle noore inimese huvi kiirelt kaduda, sest kehv instrument, eriti seadistamata, võib tekitada negatiivseid emotsioone. Ta ei leia seda, mida pillimängu puhul otsima läks – mugavat mängu ning täpset nooti. Seetõttu ka soovitus soetada pill oma valdkonda hästi tundva müüja käest, kus pill on enamjaolt ka seadistatud.
Kui endal sisemine soov, et laps võiks tegeleda muusikaga, siis võtke teekond pillipoodi. Vaadake, proovige ning kuulake, mis võiks talle hingelähedaseks saada. Viimased aastad on väga populaarseks, nn perepilliks saanud ukulele, mida koos hakatakse viljelema. Sealt saab muusikapisik alguse – muud pilliliigid kipuvad tulevikus lisaks tulema, mis on ju alati meeldiv.
Mis saaks tegelikult olla nauditavam, kui turgutada hinge muusika loomise ning tegemisega neil ärevatel aegadel. Olge julged konsulteerima ning nautige pillimängust tulevaid imelisi helisid, kui muusika sünnib noore inimese sõrmede alt.
www.kayansound.ee
Kauplus: Tartu mnt 35 Tallinn Tel +372 5196 0638
Kooliminekuga algab uus ja varasemast märksa iseseisvam etapp ka lapse rahaküsimustes. Siis tõuseb taskuraha teema eriti tuntavalt päevakorda ning ise otsustamist, kuhu, kuidas ja millal raha kulutada, saab koolilaps rohkem juurde. Just nüüd on hea aeg tutvustada lapsele pangakaarti.
„Olukord, kus letini mitte ulatuv laps maksab kaupluses kontaktivabalt pangakaardiga, ei ole enam üllatav – üha populaarsemaks muutub see, et juba alates seitsmendast eluaastast tehakse lapsele oma isiklik konto ja sellega seotud deebetkaart,“ ütleb SEB eraklientide segmendi müügijuht Victoria Saard. „Pangakaart on võimalus ja samal ajal ka vastutus ning see aitab lapsel teha esimesed sammud rahalise iseseisvumiseni. Tavaliselt alustatakse seda teekonda just koos kooliminekuga – siis hakatakse saama regulaarselt taskuraha ja alustatakse pangakaardi kasutamist.“
Pangakaart on sularahast mugavam ja turvalisem Luminori Eesti klienditoe juht Mari Kõuhkna toob välja pangakaardi eelised sularahaga arveldamise ees: kaardi kasutamine on nii vanemale kui ka lapsele turvalisem, lihtsam ja kergemini kontrollitav, sest raha on alati ühes kindlas kohas. Lapsevanem saab seada pangakaardile sularaha väljavõtmiseks ja poes maksmiseks nii päeva- kui ka kuulimiidid, mida saab vastavalt vajadusele muuta. Ja muidugi on võimalus ootamatute kulutuste puhul lapse kontole kiiresti raha juurde kanda. Nii vanemale kui ka lapsele tekib võimalus saldol äpis või netipangas silm peal hoida ning kulutusi ja laekumisi pidevalt üle vaadata. Selline analüüsimine on rahatarkuse seisukohalt väga tervitatav ja arendab lapse arusaamist rahaasjadest.
Mida teha, kui kaart ära kaob?
Mari Kõuhkna sõnul ongi lapsevanemate kõige levinum mure pan -
gakaardi kaotamine ja selle asendamine. Selleks et kogu suure vaevaga kogutud raha ohtu ei satuks, on tal hea soovitus. „Kui lapsel on mingil põhjusel suurem summa raha, siis võib selle jätta eraldi kontole ja pangakaardiga seotud kontole lisada ainult mingiks perioodiks ette nähtud summa. Kui lapsele on ette nähtud konkreetne igakuine taskuraha, siis selle võib omakorda jaotada nädalarahaks ning sellisel juhul on raha kaitstud nii läbimõtlemata kulutamise kui ka muu eest. Samuti, kuniks laps õpib raha planeerima, on võimalik muuta kaardilimiidid lastepäraseks,“ juhendab ta.
„Kui juhtubki, et laps pangakaardi ära kaotab, siis pole raha kadunud. Selleks et raha uuesti kasutada, saab lapsevanem telefoni teel kadunud kaardi lukku panna ja uue tellida,“ lisab Victoria Saard.
Näita head eeskuju ning õpeta ka säästmist ja tarbimist
Mari Kõuhkna soovitab rahaasjadest rääkimisega alustada juba varakult. „Tasub meeles pidada, et mida varem hakata lastele rahaasju selgitama, seda lihtsam on valmistuda kooliajaks, kus lapsel on niigi palju uut ja huvitavat õppida.“ Näiteks võib pangakaardi teha lapsele võimalusel juba varem ning lapsega poes käies lasta tal mõningate pisiasjade eest ise tasuda. See tegevus tekitab ka lapses endas asja vastu suuremat huvi. Samuti ei piirdu rahatarkus ainult raha saamise ja kulutamisega ning seetõttu on paslik juba varakult hakata lapsele ka säästmisest ja kogumisest rääkima. Ka siin tasub alustada lihtsamatest sammudest, näiteks mingiks konkreetseks asjaks kogumisega. Pange lapsega paika plaan, mida soovitakse osta ja kui palju on selleks raha vaja, ning jällegi läbi mängulise selgitamise aidake lapsel sel teekonnal edukas olla. Siinjuures võib eesmärk esialgu olla selline, et kogumine ei võtaks üleliia palju aega. Vastasel juhul võib lapses huvi kaduda.
Victoria Saard soovitab koos lapsega põhjalikult üle vaadata ja analüüsida kontoväljavõtteid. „Kui olete lapsega kokku leppinud, millise osa oma sissetulekust ta igapäevasteks vaja -
dusteks kavatseb kulutada ja kui palju millegi kallima ostmiseks koguda, saate kuu või mõne muu kokkulepitud ajavahemiku möödudes koos analüüsida, kas kokkuleppest on kinni peetud, millised kulutused olid ebavajalikud ja kui palju ilma nendeta oleks saanud säästa. Ka on hea lasta lastel teinekord ilma keelamata oma taskuraha kulutada, et nad saaksid oma vigadest õppida. Parem, kui nad teevad mitu üheeurost viga, kui et kuna-
Mida vanemaks laps saab, seda rohkem ja põhjalikumalt tuleks rääkida säästmisest ja investeerimisest. Veel parem on see, kui laps ise hakkab nende teemade kohta uurima. Vanemad lapsed hakkavad kaardiga sooritama tehinguid internetis. Siin on tähtis, et laps oleks teadlik kõikidest riskidest ning oskaks eristada pettust ja päris pakkumist. l
1. Kõige olulisem on lapsega rääkida turvalisusest ja sellest, kui tähtis on oma kaardi andmed ja paroolid ainult enda teada jätta. Tähtsaimad reeglid: PIN-koodi ei tohi jagada, kaarti tuleb hoida kindlas ja turvalises kohas, oma kaarti ei tohi kellegi teise kätte anda.
2. Samuti võiks laps teada, mida peab tegema juhul, kui kaart ära kaob – oluline on kiirelt reageerida ja kadunud kaart lukku panna.
3. Turvalisuse huvides võib esialgu lapse kaardil viipemakse aktiveerimata jätta, sest viipamisel iga kord PIN-koodi sisestama ei pea ja sellisel moel on võimalik tasuda kuni 50-euroste ostude eest.
4.Selleks et laps õpiks ise oma kulutusi planeerima ja raha jaotama, võiks määrata nädala- või päevaraha.
5. Kindlasti peaks lapsega rääkima ka säästmisest, sest harjumused kujunevad ajaga ning lapsevanematel on nende kujundamisel suur roll. Näiteks kui mõne ostuga jääb raha üle, siis ei pea ülejäänud summat tingimata ära kulutama, vaid selle raha võib kanda hoopis kogumiskontole. Nii kogub laps iseendale raha ja õpib tunnetama raha väärtust.
6. Lapsele tuleb selgitada, kui palju on tal arvel raha ja palju ta selle eest midagi osta saab. Kindlasti tasub sellist analüüsi teha mänguliselt ja mänguraha abil selgitada, kuidas ühe või teise asja ostmisel summa tema kontol väheneb. Eesmärk on panna laps mõistma, et pangakaardil on päris raha ja kaardiga makstes ei saa asju tasuta, kuigi see esmapilgul võib noorele inimesele nii tunduda, sest midagi füüsiliselt justkui ära ei anta.
gi tulevikus õpivad oluliselt suuremate summadega.“
lapsele kasvõi kohe peale tema sündi, siis esimese pangakaardi saab tellida
talle 6. eluaastal. Nii on võimalus õpetada
lapsele pangakaardiga ümberkäimist juba enne, kui laps kooli läheb.
Küsimustele, millal lapsele esimene kaart tellida, kuidas temaga rahast rääkida ja kui palju otsustusõigust anda, teab vastust iga lapsevanem ise, kuid mida varem laps rahaasjadesse kaasata, seda parem. Üks suurimaid vigu, mida raha ja lapsega seoses teha saad, on rahaasjadest vaikimine ja nende varjamine. See võib tekitada lapses tunde, et raha on tähtsusetu või sootuks midagi, mida peaks kartma või varjama. Räägi talle näiteks, kuidas mõjutavad vee ja elektri tarbimine pere kulutusi ning kuidas nende arvel kokku hoida. Jutusta, kust raha tuleb ja kuhu raha läheb.
Hea võimalus lapsele päriselt rahaga ümberkäimist õpetada on avada talle päris oma pangakonto. See tähendab tema jaoks teatud iseseisvuse lisandumist ning pangakaardi omamine eeldab oskusi rahaga ka ümber käia. Enne lapse kooliminekut tasukski talle põhitõed selgeks teha ja esimesed praktilised sammud koos läbi teha – näidata, kuidas kaardiga maksta ja raha välja võtta, selgitada, mille peale raha kulutada ja millele mitte, miks ei tohiks kellelegi kaardi PIN-koodi öelda jne.
Lisaks saad LHV-s ise valida, kui palju otsustusõigust rahaasjade ajamiseks oma lapsele annad. Enamasti piisab võimalustest maksta, raha välja võtta, kontojääki vaadata ja raha juurde küsida. Kui vaja, saad lubada lapsel ka ise makseid teha. Lapsevanemana omad ka sina ülevaadet tema rahaasjadest: näed kontojääki ja tehtud tehinguid ning saad muuda kaardi limiite – sularaha
väljavõtu, kaardimaksete ja internetiostude limiite nii päeva kui ka kuu arvestuses. Nii ei pea sa muretsema, et laps liiga palju sularaha välja võtab või kogu raha mõne päevaga laiaks lööb. Vajadusel saad aga limiite hetkega suuremaks või väiksemaks muuta.
Kuna enamasti ajavad lapsed ja noored oma rahaasju nutitelefonis, tasub neile varakult ka mobiilipanka tutvustada. LHV mobiiliäpp on tehtud lastele just selliseks, nagu neil tarvis. Seal on ainult sellised vaated ja võimalused, mida neil päriselt vaja on ja mis teevad esimeste sammude astumise rahamaailmas võimalikult lihtsaks. Laps saab vaadata kontojääki ja väljavõtet, kasutada „Küsi raha“ võimalust ning kui talle on avatud ka Kasvukonto, jälgida, kuidas investeeritud raha kasvab. Kui lapsel on võimalus LHV mobiiliäpis oma taskurahal silm peal hoida, õpib ta ka ise varakult aru saama, millele ja kui palju tal kulub.
Konto avamine ja kaardi tellimine lapsele on LHV-s imelihtne. Selleks pole vaja külastada pangakontorit, vaid lapsekonto saad avada mobiiliäpis või internetipangas vaid mõne minutiga. Ka pangakaarti pole vaja füüsilisel kujul tellida, sest LHV virtuaalkaart võimaldab teha kõiki vajalikke toiminguid nutiseadmega, ilma plastkaarti omamata. Konto avamine ja kasutamine on täiesti tasuta, lisaks kaasnevad Noortekaardiga mitmed soodustused, ostukindlustus, võimalus võita taskuraha või koguda iga kaardimaksega raha oma Kasvukontole.
Uuri lähemalt: lhv.ee/lapsekonto
Nagu öeldakse, siis laps on ikka kodu peegel. Kui peres on harjumus laristada, elada palgapäevast palgapäevani ja elada üle võimete, saab laps ka sarnased signaalid. Selgita talle, mis on allahindlused, miks ei saa endale alati kõike lubada. Näita, kuidas taskuraha jagada ja kulutada nii, et sellest piisaks terveks kuuks või nädalaks, mitte esimeseks kaheks päevaks.
Enamik inimesi peab raha koguma, et minna näiteks reisile, osta uus arvuti või maksta kodu sissemaks. Aita ka lapsel sihte seada –leppige kokku mingi summa, mille ta võiks näiteks aastaga koguda. Sageli tekib ka lastel õhin, et summa kiiresti kokku saada. Kui õpetad varakult, et osa taskurahast võiks alati panna kõrvale, tekib lapsel säästmisharjumus ja ta ei kuluta kogu taskuraha tühja-tähja peale, vaid saab ise oma suuremaid või väiksemaid unistusi täide viia.
Selle asemel, et anda lapsele raha siis, kui ta küsib, tasuks juba varakult harjutada teda igakuise või -nädalase taskurahaga. Taskuraha on lapsele nagu töötasu meile – kui palk tuleb, teame, kui palju millegi peale kulutada saame ja õpime homsest kaugemale mõtlema. Ka laps harjub nii olemasoleva summaga arvestama ning kulutama nii, et taskuraha jaguks kauemaks.
Kui pangakonto võib LHV pangas avada lapsele kasvõi kohe peale tema sündi, siis esimese pangakaardi saab tellida 6. eluaastal. Kui pangakaart olemas, võiks lapsele tutvustada ka LHV mobiiliäppi, sest see lihtsustab veelgi rahaasjade ajamist ning võimaldab lapsel endal mugavalt kontojäägil ja kulutustel silma peal hoida.
Eraõpetajaid on paralleelselt üldise kooliharidusega ühel või teisel viisil alati kasutatud ning põhjused varieeruvad alates õppeaines mahajäämisest kuni olümpiaadideks valmistumise ja ülikooli sissesaamise hõlbustamiseni välja. Mida rohkem on eraõpetaja leidmiseks erinevaid võimalusi, seda paremini selle kasutegureid ka märgatakse.
Arusaam, et eraõpetajaid vajavad vaid mahajäänud ja koolist väljakukkumise äärel olevad õpilased, on endiselt kerge tekkima. Paraku pole see aga sugugi tõsi, sest eraõpetajatele annavad tööd ka hea õppeedukusega ning ambitsioonikad õpilased, kes soovivad personaalsemat lähenemist ja/või teistsugust õp-
pemetoodikat, mille abil olümpiaadideks valmistuda või ülikooli sissesaamiseks lõpueksamitel võimalikult hea tulemus saavutada.
Eraõpetajaid koondava veebiplatvormi Mentornaut turundusjuhi Monika Muru sõnul on eraõpetaja toest abi igale õpilasele. „Kindlasti on eraõpetajatest kasu ka mahajäänud õpilastele, kes vajavad lisatähelepanu või
kellele ei sobi kooli haridussüsteem, aga samas ka täiesti vastupidi – väga hea õppeedukusega õpilastele, kellel hakkab koolis igav ning kes tahavad näiteks paremini olümpiaadideks valmistuda, lõpueksamitel 100 punkti saada või välismaale ülikooli õppima minna. Ka sellised õpilased on eraõpetajatega üldiselt väga rahul, sest nad saavad neilt rohkem aega ja tähelepanu,“ ütleb Monika Muru ja lisab, et eraõpetaja teenuseid kasutatakse väga erineva ajaskaala raames. On õpilasi, kes vajavad abi homseks füüsika kontrolltööks, võtavad eraõpetajalt ühe tunni ja ka saavad soovitud abi. Paljud võtavad eratunde aga läbi terve õppeaasta või ka mitu aastat järjest.
„Eraõpetaja peab suutma pakkuda õpilasele tuge kogu õpitee jooksul, aidata koostada õpiplaani ning selgitada
| TEKST: UKU ADRIAN ILVES FOTOD: SHUTTERSTOCK |täpselt välja, kus on tekkinud lüngad. Alati ei saa õpilane ise ega ka lapsevanem sellest täpselt aru. Võib tunduda, et 11. klassi õpilane ei tunne lihtsalt integraale, kuid tegelikult võivad olla lüngad juba 6. klassi teadmistes ning seega tuleb hakata asju sealt maalt üles ehitama ja teemasid selgeks tegema.“
Õpetajateks nii tudengid kui ka staažikad pedagoogid
Monika Muru sõnab, et 2020. aasta kevadel alustanud Mentornaut annab suurema kindlustunde nii õpilastele, nende vanematele kui ka õpetajatele. Enne oma platvormil õpetajateenuse pakkumise võimaldamist kontrollivad nad õpetajate motivatsiooni, sobivust ja pädevust, kusjuures formaalne õpetajaharidus ei ole kohustuslik. Eraõpetajate seas on kõige rohkem noori tudengeid, samas ka juba väga staažikaid pedagooge. Enamasti pakuvad õpetajad üks ühele tunde nii veebikeskkonnas kui ka näost näkku. Mentornauti platvormilt on võimalik selekteerida õpetajaid nii kogemuse,
õpetatava aine, klassi, asukoha kui ka muude parameetrite järgi, et endale või oma lapsele võimalikult sobiv lahendus leida. Õpetaja ja õpilase omavaheline klapp on Muru sõnul edukaks koostööks väga oluline. Pärast õpetaja väljavalimist saavad õpilane ja lapsevanem õpetajaga juba spetsiifilistes tingimustes omavahel kokku leppida. Erinevad õpetajad suhtlevad palju ka omavahel ning kui peaks juhtuma, et õpilane ja õpetaja teineteisega kõige paremini kokku ei sobi, leitakse kogukonnast uus õpetaja. Kuigi Mentornauti näol on tegu teenuse pakkumiseks mõeldud platvormiga ning õpetajad ei ole Mentornauti palgal, peavad nad siiski tundma end osana nende keskkonnast.
„Lapsevanemal ja õpilasel endal on võimalik valida, kas soovitakse vanemat pedagoogi või noort tudengit. Noortele meeldib tihti õpetajaks valida just tudengeid, kes on ise hiljuti kooli lõpetanud ja oskavad teemasid mõne teise nurga alt seletada. Ka veebitundides oskavad nad tihti leida ägedaid uusi võimalusi mõne tee-
ma edasiandmiseks. Üks meie õpetaja õpetas näiteks vene keelt läbi Minecrafti mängu ja sellised asjad võivadki tihtipeale olla n-ö ühendajad, mis õpilases huvi tekitavad.“
Muru sõnul on enamik inimesi hinnatundlikud ja alati soovitakse teenust võimalikult odavalt, kuid ta rõhutab, et sobivate teadmistega eraõpetaja on ka tihti oma hinda väärt ning seda nii Mentornauti keskkonnast kui ka mujalt leituna.
Eestis on erinevaid kanaleid pidi võimalik eraõpetajaid leida kõikides üldhariduskoolides õpetatavates ainetes, sh informaatikas ja võõrkeeltes. Sageli kiputakse eraõpetajaid vajama just reaalainetes ja ka Mentornauti kogemus ütleb, et umbes 60% pakutavatest tundidest on ikkagi matemaatikatunnid. „Vahepeal kirjutatakse meile ka sooviga mingit pilli õppida. Me oleme n-ö hands-on tüüpi iduettevõte ja me üritame soovi korral alati uusi õpetajaid otsida ehk klientidele vastu tulla.“
Huvi on tõusuteel
Muru sõnul sobib eraõpe palju laiemale ringile, kui pealtnäha tundub. Tema sõnul on huvi eraõpetajate vastu järjest tõusmas ning inimesed hakkavad järjest rohkem teadvustama, mida see täpselt tähendab ja kellele see mõeldud on. Sobivalt valitud eraõpetaja võib aidata õpilastel tekitada püsiva motivatsiooni kooli min-
na, oma kahed-kolmed, koolistressi ning „paha ja mõttetu“ suhtumise ära kaotada. „Oluline on alati õpetajatega piisavalt suhelda, sest õpetajad märkavad üldiselt kõige paremini, kus on lüngad. Kui midagi on jäänud õppimata ja ebaselgeks, siis edaspidi sinna peale ehitada ongi raskem, aga muidugi mitte võimatu. Eraõpetajalt julgevad õpilased ka rohkem küsida. Gümnaasiumis klassi ees protsentide kohta küsides pigem kardetakse tagasisidet, et nii rumal küsimus. Kindlasti ei tasu eraõpetajaga tunni võtmiseks oodata, kuni õpiprobleemid juba väga suured ja õpilasel igasugune õpimotivatsioon ja eneseusk kadunud on. Palju kasutatakse eraõpetaja tuge iganädalaselt näiteks kodutööde lahendamiseks. Personaalne haridus ja eraõpetaja tugi on kindlasti kasuks kõigile õpilastele ning tuleb lahti lasta stigmast, et see on vaid õpilastele, kes on koolis mõnel põhjusel teistest maha jäänud. Iga õpilane on väärt seda, et õpetaja keskendub just temale.“ l
Sadade värviliste piltidega mahukad ja hõlpsasti kasutatavad lasteentsüklopeediad. Usaldusväärne allikas nii koju kui ka kooli.
Eraõpetajate leidmiseks on erinevaid võimalusi alates isiklikest tutvustest ja soovitustest kuni spetsiaalsete platvormide ja teenusepakkujateni välja. Lisaks Mentornautile on muu hulgas Tallinna 21. kooli õpilased juba aastaid õpilasfirma Student Network alt eratunde pakkunud. Tallinnas ja Tabasalus tegutseb ettevõte Eratunnid.ee ning Facebookis on leht „Koduõpetajate pank“, läbi mille samuti palju õpilasi ja õpetajaid üksteist leiavad. Eraopetaja.ee lehel pakutakse individuaaltunde eelkoolilastele ja kuni 4. klassi õpilastele.
Küllap on iga lapsevanem kogenud olukorda, kus kooliaasta alguseks tuleb lapsele osta vajalikud asjad selga-jalga panekuks.
| TEKST: ANNE-MARI ALVER
FOTOD: SHUTTERSTOCK |
Kooliriiete valikul tuleb esmalt teada, mida eeldab kool. Kui koolivormi, siis pikemaks mõttetööks enam ruumi pole. Kui poolt koolivormi, näiteks pluusi-vesti, siis käib samuti kaasas soovitus, mida õpilane allpool peaks kandma.
Vaba riietuse korral peaks riided olema esmajoones mugavad. Enamik õpetajaid on läbi aastate olnud seisukohal, et hea kooliriie on pigem lihtne. Ja kindlasti terve ning puhas!
Hea valik on heleda tallaga sandaalid
Jalatsite valik on aga märksa keerulisem. Sihtasutuse Tallinna Koolitervishoid juhatuse liige Valentina Hazinskaja ütleb, et üldreegel on see, et laste jalatsid peaksid sobima ilmastikuga,
kaitsma jalga keskkonnatingimuste eest ja need ei tohi jala liikumist piirata: „Soovitatav on eelistada naturaalsetest materjalidest jalatseid, kuid see ei ole siiski määrav – tänapäeval on juba ka väga häid uusi kunstmaterjale ja seoses sellega on seisukohad natuke muutunud. Igal juhul võib teha enne internetis veidi eeltööd ja kindlasti suhelda jalatsipoe klienditeenindajatega.“
Hazinskaja kinnitab, et kooliminejale lapsele sobivad siseruumides liikumiseks hästi kinnise kannaosaga või kannarihmaga sandaalid, sellises jalavarjus saab jalg õhku ja kingad ei hakka pigistama. Reeglina on sandaalid ka laiema varbaosaga, ninast kitsenevad kingad, mis varbaid kängitsevad, pole kindlasti lapse jalale head. Nooremate klasside lapsed tahavad vahetunnis natuke joosta ja mängida, tagant päris lahtised jalanõud pole seega kindlasti sobivad. Ka võimlemissussid pole parim variant, neil on õhuke ja sile tald, nii on oht libiseda. Koolikingade ja -sandaalide valimisel võiks valida heleda tallaga jalavarjud, need ei jäta koolipõrandatele musti jooni.
Lihased peavad saama liikuda
„Kui lapsevanem ja laps eelistavad siiski üleni kinnist jalavarju, võiks see olla õhku läbilaskvast materjalist,“ räägib Valentina Hazinskaja ja lisab, et sama kehtib spordijalanõude kohta, mida on vaja kehalise kasvatuse tunnis, ka need peaks õhku läbi laskma ning olema painduva tallaga, nii saavad lapse lihased vabalt liikuda. Ja kui lapsed ise eelistavad takjakinnitusega tossusid, siis peenmotoorika arendamise huvides oleks pealtseotavad paelad isegi parem variant.
„Kindlasti ei piisa lapse jalanumbri teadmisest ja isegi mitte tallajoonisest. Jalanõusid valima minnes tuleb neid kohapeal jalga proovida, poes natuke edasi-tagasi jalutada, et oleks näha, kas kõndimine on hea, samuti hiljem jalanõu n-ö sisse kanda.
Kinnise jalanõu puhul tuleks veenduda, et jalatsid on paraja suurusega, sest sageli tõmbavad lapsed varbad konksu ja vanemale jääb mulje, et jalatsid on lapsele suured, tegelikult ei pruugi olla. Õige valik on selline jalats, kus laps saab vabalt sees varbaid liigutada, kuid liiga palju kasvuruumi jätta pole ka hea – siis hakkab king jalas loksuma. Seda saab vanem jalatsit pealtpoolt katsudes teataval määral ka kontrollida,“ selgitab kooliõde. l
Enamik meist istus koolipingis sirge selja ja põlvest 90 kraadi kõverdatud jalgadega ning vaatas otse ees olnud tahvlile. Kooliõpilastele on maast madalast õpetatud, et õige asend õppimiseks, tähele panemiseks, teema omandamiseks on püstine istumisasend. Tegelikkuses on tõde sellest kaugel, tegelikkuses peaks õppima asendis, mida keha konkreetsel hetkel vajab.
Kontorimööblit müüva Intera turundusjuht Fred Frosh ütleb, et päeva lõikes soovib iga inimene istuda erinevat moodi, erinevad tegevused soosivad erinevaid asendeid. Kiiremate tegevuste jaoks üks, rohkem süvenemist vajavate jaoks teine, sinna vahele veidi seismist ja miks mitte ka poose, mida esmapilgul „õige“ tööasendiga ei seostagi. Turundusjuht möönab, et sirgelt istumise nõue koolides oli ja on siiani distsipliinile allutamise vahend – tegemist on pigem moraalse kui õpitehnilise nõudega ning paremat õppimist see kuidagi ei garanteeri.
„Meil on ütlus, et „parim istumisasend on sinu järgmine asend“. Tähendab see seda, et ei ole ühte õiget vas-
tust, kuidas peaks inimene tööd tehes või õppides istuma, millises asendis inimene kõige paremini õpib, millises asendis on mälu parem ja nii edasi. Parim asend kõige tegemiseks on kõige mugavam asend, olgu selleks siis tooliga laua taga, diivanil külitades, tugitoolis sülelauaga ja tõstetud jalgadega või hoopis püsti seistes. Teadlased on istumisasendeid uurinud ja leidnud, et kõige olulisem on igas tegevuses end regulaarselt liigutada, ühes asendis istuda maksimaalselt kuni 20 minutit. Kui aga on vaja pikalt ühes kindlas asendis istuda, siis leiti, et parimaks asendiks on 135-kraadine seljanurk ehk kergelt taha kalduv istumine. Nii on kaalujaotus ühtlane, koormus seljale väike ja veri käib kehas paremini ringi,“ selgitab Frosh.
Nagu selgub, siis ei ole ühte õiget istumisasendit, mida kiivalt järgida, ja nii peaks ka mööbel aitama kaasa sellele, et saaks erinevates asendites töötada ning õppida. Nii soovitab Frosh vaadata otsa kooliõpilasele, mõeldes sellisele lauale ja toolile, mida on võimalik lapse kasvamise järgi pidevalt parajaks sättida, lisaks on oluline, et mööbel toetaks igat võetud asendit.
„Dialoogid lapsevanematega on aastaid samad – augustist oktoobrini. Esimene küsimus on, et millises vanuses lapsele on mõtet oma tool ja laud üldse osta. Selline, mis ka säiliks ja oleks pikalt kasutuses. Minu soovi-
tus on, et enne kui laps kasvab umbes 140 cm pikkuseks, ei ole vaja eraldi töötooli osta, kasutage kõike seda, mis kodus juba olemas. Lapsed ei püsi eriti ühe koha peal – maksimaalselt paarkümmend minutit ühes asendis ja siis leiavad juba uue. Kui aga mainitud pikkus on saavutatud, siis oleks juba vaja mööblit, millega saaks liikuda läbi keskkooli ja miks mitte ka ülikooli,” lisab Frosh.
Niisiis oleks vaja osta mööbel, mis kasvaks koos lapsega. Siin tulevad mängu muudetava kõrgusega lauad, miks mitte mootorlauad – erinevad teadlased soovitavad igas töötunnis 5–20 minutit seista, miks mitte see harjumus varakult omandada – ja kvaliteetsed kontoritoolid, mis ise istuja kaalu ja kehakujuga kohandudes igas valitud asendis mõnusalt tuge pakuvad. Frosh lisab, et toolil peaks olema kindlasti reguleeritav istmesügavus, mis toetaks igas vanuses istujat vastavalt tema pikkusele. Kui aga rääkida lauast, siis võiks selle sügavus olla 0,7–1 meetrit ja laius vähemalt 1,2 meetrit, nii mahuvad kõik asjad sellele ära. Kindlasti ei tohiks laud piirata jalgade asendit ehk siis peaks jälgima laua kõrgust ja ka seda, kus asuvad sahtlid. Poiste puhul on see eriti oluline, sest võib juhtuda, et „kasvupurske“ järel ei mahu jalad üldse laua alla ära.
„Võib-olla ei ole kõige poliitkorrektsem vastus, kuid hea tool on kui
protees: sa ei tunne tooli, vaid sa lihtsalt istud ja teed oma tööd. Sama võib öelda laua kohta,“ lisab turundusjuht.
Frosh ütleb otse välja, et nemad ootavad inimesi enda salongi mitte ainult mööblit vaatama, vaid seda ka reaalselt kasutama. „Tulge paariks tunniks meile tööd tegema, võtke lapsed ka kaasa ja „kontrollige“ oma kehaga järele, milline laud ja milline tool sobivad. Tegemist on ikkagi investeeringuga, mida ei saa vaid paberil või pildil järgi teha. Meie mööbel kestab, nagu mainisin, ülikooli lõpuni, kui seda on vaja. Laiendatud toidupoest hea rahaga ostetud mööbli saab iga paari aasta tagant välja vahetada,“ mainib turundusjuht.
Mida peaks turundusjuhi meelest veel silmas pidama, on see, et tool võiks olla hingavast materjalist, eriti kui sellel pikalt istutakse – kindlasti võiks loobuda polüestrist ja (kunst)nahast. Lisaks ei soovita Frosh väga heledaid kangaid, sest need määrduvad kiiresti. Ning parim laud on mootorlaud, mis annab võimaluse ka laual asendiga kaasa liikuda.
„Tänased mootorlauad on juba väga taskukohaste hindadega, peavad kaua vastu ja neid on väga erineva välimusega. Igaüks peaks leidma endale sobiliku,“ lisab Frosh.
Töötool peab olema ratastel (olemas on rattaid nii pehmele kui ka kõvale põrandale) – nii saab laps end lauast õigele kaugusele liigutada.
Tool peab olema kõrgusreguleeritav.
Tooli istmepadja sügavus peab olema reguleeritav (lapsed ju kasvavad), parim istme sügavus on selline, kus istme ja põlveõndla vahele mahub 3–4 sõrme jagu ruumi.
Tooli seljatugi peab tagama selja nimmeosa toestuse ehk toolil võiks olla üles-alla ja ette-taha reguleeritav nimmetugi. Mõned uuemad mudelid on ka keha ja asendi järgi painduva seljatoega.
Tooli kiigemehhanism peab olema istuja kaalule parajaks reguleeritav või isereguleeruv.
Tooli käetoed võiks minimaalselt olla reguleeritava kõrguse ja laiusega, ideaalis ka pööratavad, et kõik tegevused oleks toestatud.
Kui valida peatoega tool, siis see võiks olla lisaks kõrgusele ka reguleeritava nurga või sügavusega – ühte asendisse fikseeritud peatugi on pigem staatusesümbol kui kasulik abivahend.
Materjalidest tasub eelistada villaseid kangaid – need kuluvad aeglasemalt, ei määrdu nii kergesti ja hingavad paremini.
Kuigi ranits läheb iga klassiga raskemaks, ei saa seda siiski mitmeks aastaks ette osta. Kasvufaasis lapsel peaks see olema võimalikult mugav, et kandam kandjale liiga ei teeks.
päeva kooli ja koju – selline on iga õppuri argirutiin. Pole ju tahtmist vantsida nii pikalt, logisev kast seljas. Seetõttu on kõige olulisem valida lapsele sobiva suurusega koolikott, mida pea märkamatu iga päev kanda. Seda kaupluses selga proovides reguleeri kõik rihmad – ka rinnaesine kinnitusrihm – lapse järgi. Seejärel hinda silmaga, kas kott on lapsel seljas õigel kõrgusel või vajub alla. Õiges mõõdus koti tagakülg peaks olema seljaga enam-vähem ühelaiune ja lõppema vöökohal, mitte istmikul. Kui kott vajub vööst madalamale, on see liiga suur.
Oluline on proovimisel arvestada ka sellega, et kooliaasta on pikk ja suur osa jääb aega, kui seljas paks jope. Kui silma järgi jope paksuse juurde arvestamine tundub raske, võtke jope lihtsalt kaasa ja reguleerige koos sellega rihmad parajaks. Kui kõik klapib, siis palju õnne – olete leidnud õige suurusega koolikoti.
Iga kott pole koolikott
Mõni bränd võib olla olulisem kui teine, aga algklassilaste ranitsal peaks olema korralik vahtplastist hingav toestus kogu selja ulatuses ja S-kujulised õlarihmad koos rinnaesise kinnitusega, mis kõik kokku jaotab raskuse laiali ega laota seda vaid õlgadele.
Toestusega seljakotti võiks kanda 6. klassini, kui selg on muutunud tugevaks ja rüht välja kujunenud. Vanemate klasside õpilased longivad sageli ringi, kott üle ühe õla. Fü-
sioterapeutide sõnul ei ole säärane kandmisviis soovitatav, sest koormab üht õlga ja kujundab pikapeale nigela rühi. Üks asi veel! Hea koolikott on kindlasti tugevdatud põhjaga, et vältida koti viledaks kulumist ja hoida vihikuid-õpikuid paremini püstiasendis. Ka võiks kotil olla riputussang.
Kellad ja viled, mis tulevad kasuks
Hea asjana on paljudel ranitsatel kaasas lisakott, kus saab kanda kekaasju või vahetusjalatseid. Sama kasulikuks boonuseks on lisataskud, kuhu mugav susata veepudel. Hea, kui tootja on koti varustanud ka helkurribadega, et laps oleks liikluses pimedal ajal hästi nähtav. Vähem oluline pole ka koti materjal, mis võiks olla võimalikult ohutu ja mitte sisaldada kahjulikke aineid. Info selle kohta leiab koti dokumentidest, küsida tasub ka müüjalt, kas kott mitte ei sisalda samu kahjulikke keemilisi ühendeid nagu sellised plastnõud, mida sa kasutada ei taha.
Tähelepanu tuleks pöörata ka lukkude kvaliteedile ja üle tasuks vaadata ka õmblused, eriti see, millise materjaliga on kaetud koti siseõmblused – tekstiilist kant ei murene.
Erilist hooldust koolikott ei nõua – puhastada saab seda kõige kergemini niiske lapiga. Kui kott vajab põhjalikku puhastust, on soovitatav pesta seda käsitsi rohkes leiges vees, pehme harjaga õrnalt hõõrudes. Kuivanud ranitsa vee- ja määrdumiskindluse taastamiseks võib kasutada spetsiaalseid kaitsevahendeid. l
Ilmselt ei ole kellelegi üllatus, et lapsed armastavad loomi. Eriti hästi teavad seda need vanemad, kelle lapsed juba pikemat aega koera, kassi, merisiga või väikest hamstritki luninud on. Kui oled juba pikemat aega mõlgutanud mõtteid lemmiklooma teemal, või on lapsed suutnud sulle augu juba peaaegu pähe rääkida, võib peas keerelda veel viimane küsimus: kas loomaga kaasnevad lisakohustused on tõesti seda väärt?
Karvased neljajalgsed on ainulaadsed seltsilised, kes armastavad tingimusteta ja kuulavad hukka mõistmata. Kuigi uuringud inimese ja loomade vahelise suhtluse alal on veel lapsekingades, on esialgsed tulemused näidanud, et koduloomad suudavad vähendada stressi, leevendada üksildustunnet, tõsta tuju ja pakkuda emotsionaalset tuge.
Maandab stressi
Aeg-ajalt on meie kõigi elus stressirohkemaid perioode. Eriti tundlikud selle suhtes on aga lapsed ja teismelised. Õpiraskused, mured sõprussuhetes, surve koolis häid tulemusi saada – need on kõik raskused, millega koolilapsed igapäevaselt tegelevad ja mõnikord võib see koorem nende jaoks liiga raske olla. Sellistes olu-
kordades on lemmikloomad suurepärased stressi maandajad. Lisaks sellele, et nad pakuvad lapsele seltsi, leiavad noores lemmikuga mängides või teda paitades aset ka psühholoogilised muudatused. Neljajalgsega suhtlemisel on täheldatud stressihormooni kortisooli taseme langust ja dopamiini ning oksütotsiini (õnnehormoonide) vabanemist.
Paljude laste jaoks on lemmikutest sõbrad, kelle truuduses ega armastuses ei pea kunagi kahtlema, need kõige paremat sorti sõbrad. Karvased kaaslased ei haava kunagi lapse tundeid, ei jäta teda mängust välja ja pööravad talle alati tähelepanu. Just seepärast ongi lemmikloom üksilduse vastu üks parimaid ravimeid. Eriti nende laste jaoks, kel on veidi keerulisem sõpru leida või kes elavad naabruskonnas, kus mängukaaslasi nõnda palju ei ole. Lisaks ei ole loom lapsele mitte ainult sõbra eest, vaid ka suur paar kõrvu. Paljude laste jaoks, kes tunnevad, et neil ei ole kedagi, kellele oma muresid kurta, muutuvad lemmikud usaldusisikuteks. Just nooremate seas on see eriti levinud, et tunded ja mõtted arutatakse koera, kassi, jänese või deeguga läbi ning tuuakse sedaviisi enda sisemaailma selgust.
Lemmiklooma heaolu sõltub tema omanikest. Inimese abita ei saa ta süüa, tema veekauss jääb tühjaks ja isegi meelelahutuse ja treeningu koha pealt peab lemmik inimesele lootma. Kuna lemmikloomad sõltuvad otseselt omanikest, kes nende eest hoolitsevad, äratab see lastes sageli empaatiat ja kaastunnet. Lemmikuga koos elades õpivad lapsed märkama teisi elusolendeid enda ümber ja neil avaneb võimalus ette kujutada, mis tunne oleks olla kellegi teise kingades, olgu see teine siis kasvõi neljajalgne. Veel loob kodune karvapall mugavad tingimused rääkimaks, kuidas teine elusolend end tunda
võib, kui talle liiga tehtaks või kui teda ignoreeritaks. Teiste peale mõtlemine on esimene samm empaatia suunas ja lemmikloomad aitavad emotsionaalsele intelligentsusele suuresti kaasa.
Õpetab vastutustunnet
Iga lapsevanem teab, et lastele vastutustundlikkuse õpetamine ei ole lihtne ülesanne. Tihtipeale on neile sedagi keeruline selgeks teha, et nemad vastutavad oma koolikoti pakkimise või hammaste pesemise eest. Lemmiklooma omamine on aga suurepärane motivaator vastutuse õpe-
koormama. Samuti on tähtis, et teatud vanuseni vanemad last lemmikuga jälgiksid ning vajadusel õpetussõnu ja tuge jagaksid.
Suurendab füüsilist aktiivsust
Palju tehakse juttu sellest, et noored ei veeda piisavalt palju aega õues ja istuvad aina toas nutiseadmetes. Kui aga valida lemmikuks näiteks koer, on teatud füüsiline aktiivsus garanteeritud. Olenevalt koeratõust vajab mõni rohkem, mõni vähem aega õues jooksmiseks, kuid maailma avastada tahavad nad kõik. Koerad aitavad aktiivsetel lastel põletada koolipingis istumisest ülejäänud energiat ja tubaseid tegevusi eelistavaile annavad neljajalgsed võimaluse õues aega veeta ning päevase koguse D-vitamiini saada.
Kuigi lemmikloom toob endaga kaasa hulga positiivset, on see siiski suur otsus, mis tuleb hoolikalt läbi kaaluda. Hetkeemotsiooni pealt looma kindlasti võtta ei tohiks ja enne uue sõbra koju toomist tuleks kõik aspektid läbi mõelda.
tamisel, sest nüüd on lastel veel üks elusolend, kelle heaolu nendest sõltub. Lemmikloom aitab neil mõista, et nende tegudel või tegemata jätmistel on tagajärjed, ja näitab, et looma omamine ei ole midagi, millesse kergekäeliselt suhtuda. Muidugi peavad siinkohal ka vanemad aeg-ajalt mängu astuma. Lemmikut ei saa võtta eeldusega, et kogu vastutus jääb lapse kanda. Kohustuste jagamisel peab arvestama lapse võimetega ja teda mitte üle
Lemmiklooma valides tuleb arvesse võtta elukorraldust, kodu suurust, pere suurust ja lemmiku eeldatavat eluiga. Väiksesse korterisse, kus suurem osa päevast kedagi kodus ei ole, ei tasu suurt aktiivse eluviisiga koera võtta. Tihti tahame karvase kaaslase valida armsa näo ja suurte silmade alusel. Nii võib aga juhtuda, et valitud saab loom, kes meie eluviisiga ei sobi ja kellele me ei suuda õnnelikuks eluks kõike vajalikku pakkuda.
silmade alusel. Nii võib aga juhtuda, et
Enne valiku tegemist tuleks kindlasti konsulteerida eksperdiga, näiteks veterinaariga. Tema oskab soovitada, milliste liikide ja tõugude peale mõelda tasub ning mida nende eest hoolitsemine endaga kaasa toob. l
Allikas: verywellfamily.com
„Kõik suured ja väikesed peaksid teadma, et iga poole tunni tagant tuleb pilk ekraanilt või vihikult tõsta ja kaugusesse vaadata,“ tuletab optometrist uue kooliaasta alguses peredele meelde.
| TEKST: EVE KALLASTE FOTOD: JUST SEE OPTIKA |
Kooliaasta algusele peaks eelnema ka lapse silmade kontrollimine ja alates lapse kuuendast eluaastast teostab tema nägemiskontrolli optometrist. „Vajadusel suunab optometrist lapse edasi laste silmaarsti juurde,“ selgitab Just See Optika optometrist Margit Peebo. Margit räägib, kuidas näeb välja lapse silmade kontrollimine, missugused on esimesed märgid silmaprobleemidest ja kuidas valida lapsele prille.
Kuidas see silmade kontrollimine siis välja näeb?
Kogu kontroll on valutu ja võimalikult mänguline. Kuna selles vanuses enamasti lapsed tunnevad numbreid ja tähti, siis nägemisteravuse hindamiseks neid näitamegi.
Kui lapsevanem on ise julgustav ja rahulik, siis üldjoontes lapsed on ka väga koostöövalmis, rõõmsameelsed ja head suhtlejad. Alati muidugi on ka pisut häbelikumaid lapsi, püüame siis varuda rohkem aega ja kannatust.
Tuleks kasuks, kui vanem informeerib optometristi suguvõsas esinenud silmahaiguste ja prillikandjate osas.
Kuidas lapsevanem võiks üldse aru saada, et lapsel võib olla nägemisega probleeme?
Siinkohal tasub tähele panna järgmisi märke:
•kui laps kolmeaastaselt kõõritab;
• kui väikelapsest välguga tehtud pildil paistavad pupillid eri värvi või eri tumedusega;
• kui laps kissitab telerit või koolis tahvlile vaadates silmi või istub telerile väga lähedal;
• kui laps ei suuda lähitööle üle 10 minuti keskenduda või kui tal on keskendumisraskused koolis, hoiab raamatut silmadele väga lähedal;
• kui lapse silmad on kuivad, punased, valulikud või kui esineb peavalusid.
silmalauge
pupillireflekse
nägemisteravust
värvusnägemist
stereonägemist
kontrastitundlikkust
silmade koostööd
Samuti soovitan tähelepanu pöörata sellele, kui laps vaatab imelikult pea viltu. Näiteks see, kui laps keerab ühte pea poolt või silma ettepoole, võib viidata, et üks silm näeb paremini.
Nn laiska silma ehk amblüoopiat on avastada raskem, sest kõõrsilmsust ei pruugi olla ja silmad on otse. Tavaliselt avastatakse selline asi juhuslikult, näiteks piraadimängus, kui silm, mis näeb paremini, kinni pannakse ja laps ei näe. Siit ka hea soovitus, mängige lapsega piraati ja katke vaheldumisi ta silmi kinni. Nii on võimalus avastada lapsel amblüoopiat, mille õigeaegne ravi (enne kuuendat eluaastat) annab häid tulemusi.
Missuguste omadustega on lastele sobivad prillid?
Laste prillide puhul on väga tähtis, et prilliläätsed oleksid kriimustuskindlad ja raamid vastupidavast materjalist. Kindlasti peavad prilliraamid pidama vastu kukkumisele ja kergematele traumadele.
Prilliraamide valikul tuleb arvesse võtta ka retsepti ehk seda, kui tugeva pluss- või miinuskorrektsiooniga on tegemist.
Väikelastele soovitame pigem
Pilguta silmi kergelt ja kiiresti 10–15 korda. Sulge silmad, puhka 20 sekundit ja korda tegevust 2–3 korda. Kiire silmade pilgutamine mõjub lõdvestavalt ja aitab sarvkesta loomulikul teel niisutada.
plastraame. Raamid peavad olema mugavad ja kerged, istuma korralikult ninajuurel. Väga oluline on jälgida sangade pikkust, et prill ei hakkaks ninal vajuma.
Kui sobiv mudel on koos spetsialistiga välja valitud, siis prilliraami värvi üle võiks laps ise otsustada. Prilliraame valides tasub alati arvestada lapse soovidega – need peavad eelkõige meeldima temale endale!
Kas laste ja noorte prillide puhul on ka moetrendid?
Moetrend on hetkel endiselt suureraamilised mudelid ja noorukid tihti just selliseid soovivadki. Tasub aga teada, et mõnikord ei pruugi prilliretseptis olevad klaasitugevused sinna sobida. Sellised raamid võivad olla ninal rasked ja kandmiseks ebamugavad. Moest tähtsam on siiski prillikandja igapäevane enesetunne. l
Millised on koolilapse peamised mured ja hirmud ning kuidas lapsevanemad saavad teda sel teekonnal toetada, selgitab City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa.
testada. Enam pole lapse jaoks ainus teadmiste allikas puhas kogemus, vaid uusi teadmisi on võimalik omandada ka teiste lugusid kuulates, järeldusi tehes. Aju muutub suuteliseks mõistma mitte ainult seda, mida tajub käesolevas hetkes, vaid ka seda, mis leiab aset väljaspool tajukogemust. Mõttelisele ajajoonele tekib samm-sammult tulevikku vaatav perspektiiv, mis võimaldab planeerida edasisi samme mineviku kogemuste baasil.
küpsus, mis võimaldab alustada iseseisvat elu.
Levinumad koolilapse mured
Kooliikka jõudes seisab laps mitmete arenguliste eesmärkide ees. Ühelt poolt algab kiire teadusliku mõtlemise areng: haridust omandades õpitakse uusi sõnu ja luuakse nendevahelisi seoseid, mis aitavad ümbritsevat elu üha enam ratsionaalselt mõ-
Paralleelselt kognitiivse arenguga on haridustee alustamine lapse jaoks tohutu hüpe sotsiaalses pildis: laps hakkab suhestuma erinevate sotsiaalsete süsteemidega väljaspool oma perekonda. Õpib ära uusi rolle, kaasnevaid piiranguid ja võimalusi. Nüüd ei vastuta ainult vanemad tema heaolu eest, vaid tasapisi saab ta üha enam selle jaoks ka ise midagi teha. Murdeikka jõudes on põhiküsimuseks identiteet – kes ma olen ja kuhu sobitun, mis on mulle omane; kuidas teised mind näevad; missugused on minu tugevused ja nõrkused. Nii tekib murdeea lõppedes vaimne
Eelkirjeldatu oli vajalik selleks, et mõista koolilaste peamisi probleeme. Mured on ju eelkõige seotud sellega, kui miski häirib eesmärkide saavutamist. Seega on need seotud nii õppimise ja uute teadmiste hankimisega kui ka tõrgetega inimsuhete maastikul. Meil on inimestena palju ühist, kuid kõik me ei ole siia ilma sündinud sarnase portfelliga. Õppimise puhul võib mõni laps vajada ülesannete täitmiseks rohkem tuge ja aega, sealjuures kui teine laps täidab tublisti kõik koolikohustused, kuid vajab mõnd julgustavat sõna esimeste sõprussuhete loomisel ja enda enesekindlana tundmisel.
Eakohaste väljakutsete täitmist takistavad suuresti lisanduvad raskused. Tavapärasest rohkem tuge ja märkamist vajab laps siis, kui lisaks normipärastele eesmärkidele tuleb toime tulla näiteks koolikiusamisega või kohaneda muutustega peresüsteemis. Eriti keerulises olukorras on need lapsed, kel juhtub ühte ajaperioodi sattuma stressoreid kõikjal: kui kaos valitseb nii koolis kui ka kodus. Arenev aju on nagu svamm, mis imeb sisse kõik, mis ümbritsevast keskkonnast võtta on. Kasvueas lapsel on väga raske seada piire, mis ütleksid talle, et va-
Kertu Leesmaa
FOTO: ERAKOGU
SHUTTERSTOCK
nematevahelistes pingetes ei vastuta tema ning et tema peaks keskenduma kooliülesannete täitmisele. Samuti ei oska ta veel nii selgelt eristada teiste arvamust iseenda omast – kui koolikaaslased suhtuvad temasse mingil moel halvustavalt (nt süstemaatilise koolikiusamise korral) ja ta jääb oma mõtetega üksi, ei suuda ta näha end paremas valguses kui see, mis keskkond talle ütleb.
Millal saab murest probleem ehk kuidas ohumärke märgata Eakohastest argielu muredest võib saada probleemne käitumine siis, kui on märgata märkimisväärset muutust lapse meeleolus, õpitulemustes või suhetes. Näiteks kui varem viieline laps jätkab uuel kooliaastal kolmelise staatuses või kui tiheda suhtlusvõrgustikuga teismeline eelistab üha enam üksiolekut ning hoidub ka tegemistest perekonnaringis. Piiride katsetamine ja kiire meeleolude vaheldumine on kiires kasvueas loomulik, kuid püsiva protestivaimu korral
võiks leida viisi noorega lähedasema kontakti ja põhjuste otsimiseks. Arenev laps seisab korraga silmitsi paljude väljakutsetega ning negatiivsete mõtetega üksi jäämine võib viia destruktiivsete mõtlemis- ja käitumismustriteni.
Teismeeas tasub tähelepanu pöörata sellele, kui laps viibib lisaks kooliajale enamiku aja kodust eemal ja satub pahandustesse kas koolis või väljaspool. Eriti kiiret sekkumist vajab olukord, mil on märke ennastkahjustavast käitumisest: vägivaldsus iseenda või teiste suhtes (sh lõikumine, löömine), alkoholi või muude mõnuainete tarvitamine, mitteeakohane ja/ või ülemäärane seksuaalne käitumine.
Igaüks on oma lapse jaoks lapsevanem esimest korda elus. Kui vanemana on tunda iseendas ärevust olukorraga tegelemise ees, tasub nõu küsimiseks alati ka üksi psühholoogi juurde pöörduda. Peresüsteem on üks väärtuslikumaid ressursse, kust laps muutustega kohanemiseks ja uute teadmiste omandamiseks jõudu ammutab. l
REKLAAM
Lapsed on küll avatud ja siirad, kuid seda mitte alati oma muredest rääkimisel. Põhjuseid, miks nad oma muresid ei jaga, võib olla mitmeid – neil võib olla kartus saada hukkamõistu osaliseks, soov enda pärast mitte muretsema panna või puudub neil oskus enda mõtteid ja muresid sõnadega väljendada.
Kuna probleem on laste hulgas üsna sage, kutsub lasteabitelefon 116 111 sotsiaalkampaaniaga „Soovin, et sa mind kuulad – mul on hääl“ lapsi üles oma häält kasutama ja lapsevanemaid lastele rohkem tähelepanu pöörama. Kuidas julgustada lapsi end rohkem avama, selgitab kasulike soovituste näitel lasteabitelefoni projektijuht Mari-Liis Mänd.
1Ärge alahinnake oma
lapse muret
Mured võivad olla sisult erinevad, kuid neid ei ole võimalik suuruse järgi ritta seada. Isegi kui lapse mure tundub pealtnäha tühisena, tuleb arvestada, et lapse jaoks võib olla tegu vaimselt väga raske olukorraga. Püüdke mõista igat lapse muret, kuulake tähelepanelikult, mõelge kaa-
MUUTI lastesmuutide perekonda lisandus uus toode – Ökoloogiline Pirni-maasikapüree kookose ja küpsistega 110 g ehk lihtsalt
Babé STOP AKN puhastav ja matistav näosprei täiustab rasusele, probleemsele ja aknele kalduvale nahale mõeldud STOP AKN sarja. Aktiivse sidrunivee, prebiootikumide ja rasutootmist reguleeriva kompleksiga rikastatud näosprei reguleerib liigset rasutootmist ja matistab, takistab vistrike teket, tugevdab ja kaitseb naha kaitsefunktsiooni, tasakaalustab ja rahustab nahka ning on värskendava toimega. Võib pihustada meigile.
Praktiline 75 ml pudel mahub nii kotti kui ka taskusse. Dermatoloogiliselt ja oftalmoloogiliselt testitud.
Müügil apteekides, Apotheka Beauty e-poes, Tradehouse’is, mylook.ee, loverte.com ja mactabeauty.com.
Kreemja konsistentsiga smuuti sobib mõnusaks vahepalaks nii beebidele (peale 6. elukuud) kui ka väikelastele. Uus MUUTI on põnev maitsekooslus marja- ja puuviljapüreedest, küpsistest ning eksootilisest kookosest. MUUTI sobib suurepäraselt tervislikuks vahepalaks või trennieelseks snäkiks. Tänu mugavale ning alumiiniumivabale pakendile on lapsel seda hea lasteaeda, kooli või trenni kaasa võtta.
sa ning andke mõista, et hoolite ja soovite abiks olla.
Lisaks kodutööde kontrollimisele tundke huvi oma lapse kooliväliste tegevuste vastu. Näidake üles initsiatiivi ja küsige lapse sõpruskonna kohta või arutlege muudel päevakajalistel teemadel. Nii harjub laps suhtlemisega ning tunneb, et lisaks koolile huvitute te ka muudest asjadest. Oluline on tajuda, kas lapsel on tuju suhtluseks, ja vältida pealetükkivust. Tähtis on panna tähele lapse enda kutset vestlusele ja olla tema jaoks olemas just siis, kui tema seda parasjagu vajab.
Ärge keskenduge vaid lahenduste otsimisele
Lapsevanemad mõtlevad murede puhul kohe nende lahendamisele – tegelikult aga ei tasu sellega kiirustada, sest ka kuulamisoskus mängib väga olulist rolli. Tihti piisabki vaid kuulamisest, sest see annab lapsele võimaluse end avada ja lihtsalt rääkida, ilma et keegi asuks kohe lahendusi pakkuma. Vältida tuleks tungivaid kü-
simusi ning tasub oodata lahenduste pakkumisega – lapsel peab olema võimalus oma mure ise lahendada.
Ärge
Iga lapsevanem soovib oma last nii palju aidata kui võimalik. Küll aga võib tekkida olukordi, kus liigne abistamine ei too olukorrale lahendust. Hoiduda tuleks pealekäimisest ja pärimisest. Kui laps annab märku, et ta ei soovi oma muret jagada, siis ei peaks teda sundima. Lapsele tuleb anda aega ja kinnitada talle nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt, et alati, kui ta soovib rääkida, ollakse valmis teda kuulama.
Suur osa abistamisest seisneb lapse pidevas julgustamises. Last tuleb julgustada oma tunnetest rääkima, kuid selle saavutamiseks tuleb vanemal ise eeskuju näidata. Jagades enda kogemusi ja sarnaselt raskeid olukordi ning kirjeldades oma tundeid, mida need kogemused tekitasid, aitavad vanemad lapsel ennast rohkem avada. Lisaks annate mõista, et probleemide ja murede olemasolu on igati normaalne ning et igast olukorrast on alati ka välja-
vib rääkida, ollakse valmis teda kuulama.
Lasteabitelefon 116 111 pakub esmast sotsiaalset nõustamist nii lastele kui ka täiskasvanutele lastega seotud teemadel, tagades vajadusel saadud info edastamise spetsialistidele. Helistamine lasteabi nõuandetelefonil 116 111 on tasuta ja kõnedele vastavad ööpäevaringselt kogenud nõustajad nii eesti kui ka vene keeles. Samuti on võimalik pöörduda kirjalikult e-kirja teel või online-vestluses.
Kiviõli pakub 6 päeva nädalas ägedaid tegevusi tervele perele, alates pesamunadest, kes astuvad alles oma esimesi samme, kuni vanavanavanemateni välja.
Tuubirajad, ronimispark, paadid, autod, “tulekahju” kustutamine, päris ehtsad miniekskavaatorid, tõukerattad, mäetipust algavad rattarajad ja palju muud. Vapramatele Eesti pikim trosslaskumine – 600 meetrit!
Vaata lähemalt seikluskeskus.ee
Teadupärast nõuab õppimine omajagu pühendumist, aega ja motivatsiooni. Kui lapseeas on koolis käimine paratamatu elu osa, siis täiskasvanuna tuleb selle jaoks teha teadlik pingutus. Eriti põnevaks muutuvadki asjad aga siis, kui ka pereelu nõuab elamist. Kolme lapse ema Anneli räägib, kuidas tema laste ja täiskohaga töö kõrvalt teise magistrikraadi omandas.
Inimene õpib kogu elu. Olgu see siis elu- või koolitarkus, midagi uut enda, teiste või maailma kohta saame me teada peaagu iga päev. Lapsi igapäevaselt kooli saates tekib vanematel endalgi tihti väike õpihimu. Uute oskuste ja teadmiste omandamine on tohutult põnev protsess, millest on noorena sagedasti raske aru saada. Tea-
tud vanuseni on levinud suhtumine, et õpitakse ikka vanemate või õpetajate, mitte aga iseenda jaoks. Ja kui õppimisrõõm ükskord kohale jõuab, võib juhtuda, et koolitee on juba peaaegu läbi. Põhjuseid, miks hilisemas eas uuesti koolipinki istuda, võib olla miljoneid, selge on aga see, et lapsevanemana on see teekond hulganisti käänulisem.
Anneli otsustas kooliteekonna ette võtta ajal, mil tema noorim laps oli neljandas klassis, keskmine üheksandas ja vanim gümnaasiumi lõpuklassis. Olgugi et lapsed ei olnud enam väga väiksed, mõjutas täiskohaga töö ja emakohustuste täitmine senist elukorraldust üsna tugevalt. Anneli sõnul oli sel perioodil kõige tähtsam oma aega korralikult planeerida. „Ajaplaneerimise olulisusest kuuleme küll
|kogu aeg, aga ega enne sellele suurt tähelepanu ei pööra kui tõeline häda käes. Alguses tundus see kõik võimatu: korraga vajasid mind minu lapsed, tööandja ja õpingud.“
Paratamatult on päevas vaid 24 tundi, kuid see, mida erinevad inimesed oma 24 tunniga teha suudavad, on väga erinev. Selleks et olla võimeline käima täiskohaga tööl, olla olemas oma laste jaoks ja veel haridust oman-
mat teed minna: „Proovisin algul nutivarianti, märkisin tähtajad arvutisse üles. Mõne aja pärast sai aga selgeks, et kuna tööalased märkmed teen kalendermärkmikusse, siis on otstarbekas ka kooliasjad sinna ümber kolida.“ Ta tõdeb veel, et planeerimine on akadeemilise edukuse võtmeküsimus, mistõttu soovitab ta kõigil kooliminejatel, mitte ainult lapsevanematel, enda jaoks see õige süsteem leida.
anda. Kaitsmise lükkamine järgmisesse aastasse tundus valgusena tunneli lõpus.“ Sel hetkel tuletas ta aga endale meelde, miks ta selle teekonna ette oli võtnud ja kui vähe lõpuni veel jäänud on. „Pidasin maha pika vestluse oma töö juhendaja ja perega. Kõik innustasid mind selleks viimaseks pingutuseks. Lõpuks sain ise ka aru, et kui seda praegu ära ei tee, siis see jääbki tegemata.“
dada, peab esmalt läbi tegema väikese eneseavastamise teekonna. „Tuleb leida rütm, mis sinu jaoks sobib,“ räägib Anneli, mida tema enda kohta õppis. „Mina sain aru, et õhtuti minust suuremat õppijat ei ole, lihtsalt ei suutnud keskenduda. Niisiis otsustasin koolitööga tegeleda hommikuti vara, kui ülejäänud pereliikmed veel magasid. Nii suutsin järje peal püsida ja saime õhtuti kogu perega ka veidi koos aega veeta.“
Veel on kasulik meeles pidada, et kõigile ei sobi samad ajaplaneerimissüsteemid. Mõnele meeldib pidada märkmikku, mõni paneb kõik kirja nutitelefoni kalendrisse. Erinevaid võimalusi on tohutu hulk ja kui tunned, et üks ei tööta sinu jaoks väga hästi, siis ei ole mõtet sellest kinni hoida. Anneli püüdis sõbrannade soovitusel küll Google’i kalendrit kasutada, kuid otsustas lõpuks ikkagi vanamoodsa-
Sea endale siht silme ette ja koonda enda ümber ergutustiim
Kooli tagasi minemine on kahtlemata suur samm. Enne otsuse langetamist tuleb endale kindlasti selgeks teha, miks sa seda teha tahad. Kuna täiskohaga töö ja pere nõuavad inimeselt üsna palju, võib motivatsioon õpingutega jätkata raskuste esinemisel kaduda. Sellistes olukordades on hea endale meelde tuletada, miks õppimisega üldse algust tehtud sai. Olgu selleks soov ennast arendada, avardada oma karjäärivõimalusi, teha elus kannapööre või selgeks saada mõni uus oskus. Kui siht on selge, on selle poole lihtsam püüelda. Ka Anneli tundis magistritöö kirjutamise ajal, et äkki oleks parem lõpetamine järgmisesse aastasse lükata. „Lõputöö kirjutamisest sai minu jaoks tõeline proovikivi. Viimasel semestril tahtsin väga alla
Veel soovitab Anneli kõigil lapsevanematel, kes uuesti kooli minemist kaaluvad, juba enne sisseastumist oma tugivõrgustik kaardistada. „Rääkisin vanemate, abikaasa ja lastega läbi, et võib juhtuda, et vajan õpingute ajal veidi lisatuge, ja õnneks olid kõik valmis abikäe ulatama.“ Lisakohustuse võtmine kooli näol tähendab, et midagi tuleb jätta kas tegemata või anda ülesanne edasi kellelegi teisele. „Minu kooliminek sai õnneks sellisele ajale, kus väga väikseid lapsi enam kodus ei olnud, kuid kujutan ette, et neile, kel kodus veel väikelapsed, on vanavanemate või lapsehoidja abi vältimatu.“
Kuigi taas koolipinki istumine võib hirmutav tunduda, ei ole see midagi ületamatut. Oluline on enne kooliteekonna ette võtmist olla kindel, et teed seda sellepärast, et sina tahad, mitte sellepärast, et tunned, et peaksid. Kui nooremas eas on veel võimalik välise motivatsiooni abil midagi korda saata, siis täiskasvanuna peab õppimissoov tulema sügavalt sinu enda seest. Hariduse omandamine kellegi teise jaoks ei ole jätkusuutlik ega muuda inimest õnnelikuks. Lisaks tasub enne alustamist otsa vaadata oma elukorraldusele sellel hetkel ja hinnata, kas ja milliseid muudatusi õpingute võimaldamiseks teha tuleks. l
Kas tõesti on laste vähese aktiivsuse taga aina nooremate sõrmede vahele maanduvad nutitelefonid? Kas vähem magatakse, kuna värviliste virtuaalmaailmadega endale külla kutsuvad arvutimängud takistavad uinuda? Kuhu maandub siinjuures televiisor? Kas lapsed teeb paksuks ja mugavaks aina laiemalt leviv „ekraanidekultus“?
Laste tervise ja arengu toetamiseks on Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO toonud välja soovituslikud normid – laps võiks liikuda vähemalt 60 minutit päevas mõõduka kuni suure intensiivsusega. Mõõduka kehalise aktiivsuse all peetakse silmas selliseid tegevusi, mille tagajärjel
hingamine kiireneb ja tekib kerge higistamine (kiirkõnd, sörkjooks, rattasõit, ujumine jne), ning tugeva kehalise aktiivsuse all tegevusi, mille tagajärjel tekib tugev hingeldus ja higistamine (jooksmine, kiire rattasõit, suusatamine jne).
Soovitatud liikumisnormi täidab aga vaid 16% Eesti lastest. Kui too -
me võrdluseks naabrid, näeme, et Lätis on see number 19%, Leedus 18%, aga Soomes pea kaks korda suurem –30%. Arvestades kiiret elutempot, ei jaksa vanemad laste liikumisele igapäevaselt tähelepanu pöörata ning eks koolipäevadki ole üsna pikad. Numbrite järgimisest on olulisem mõista, et ka vähene liikumine on parem kui mitte midagi ja minimaalselt liikuvate laste puhul tuleb aktiivsust tõsta järk-järgult. Tegevusi planeerides on oluline keskenduda ka laste istumisaja vähendamisele – seda eelkõige ekraani taga istumisele kuluva aja arvelt. Eesti laste tervisliku seisundi uuringutest nähtub, et 17% lastest on ülekaalus ja rasvunud.
Üheks aktiivsuse takistuseks võib pidada ka laste autodega kooli sõidu-
| TEKST: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK |27.09.2022–6.06.2023 (teisipäeviti kell 17.30–20.15)
24.09.2022–27.05.2023 (kord kuus laupäeval / pühapäeval)
Õppekava on koostatud neile, kes soovivad omandada teadmisi lilleseade valdkonnas. Kursusel õpitakse lilleseade algteadmisi, erinevates stiilides lillekimpe ja -seadeid ning temaaatilisi ruumikujundusi. Koolitus lõpeb tunnistusega. Oleme Eesti Töötukassa koolituskaardi koostööpartner (Atlanto Arendus OÜ))
Kursuse õppetasu: soodustasu 1019.- (sooduskood: KOOLI), kehtib registreerimisel kuni 30.08.2022
tamist. Osaliselt on selle põhjustanud ka välisruumi ebasobiv planeering, kehv transpordiühendus või halb ligipääs koolile, ent kindlasti mängib siin rolli ka vanemate vähene teadlikkus, kui suur on sellise harjumuse mõju lapse liikumisharjumuste kujundamisele. Kohaliku omavalitsuse panuseks saab olla laste liikumisharjumuse toetamine juba algusest peale – koolide renoveerimisel ja ehitamisel. See kõik aga eeldab koostööd koolilaste liikumishuvide eest seisvate inimestega.
Ebapiisav uni halvendab lapse tervist
Tänapäeva lapsed magavad ka üha kasinamalt – uuringute järgi koguni kaks tundi ööpäevas vähem kui saja aasta eest. Põhjuseks on mitmed moodsa aja segavad tegurid, nagu arvuti ja telekas, mille helendavate ekraanide taga veedetakse järjest rohkem aega. Juba koolieelikutel esineb unevõlga, mille võib kirjutada nutiseadmete ja väheliikuva elustiili arvele. Hea Une Keskuse unenõustaja Kene Verniku sõnul veedab
Ameerikas tehtud uuringute kohaselt tavaline 9–10-aastane laps 5–7 tundi ööpäevas ekraanide ees ja tõenäoliselt valitseb sama olukord ka Eestis.
Verniku sõnul on see väga halb harjumus hilisõhtul nutiseadmeid kasutada. Näiteks saadetakse laps kella üheksast või kümnest oma tuppa magama, aga ei kontrollita, kas ta ka tõesti puhkama heidab. „Sageli asuvad lapsed vargsi teki all hoopis nutisead-
mega mänge mängima või tšättima,“ toob Vernik näite.
Voodis lehitsetav tahvelarvuti või mobiil toimivad ent salakavalalt – nad ei võta endale ainult netis surfamisele kuluvat puhkamisaega, vaid sinine ekraanivalgus saadab ajule signaali, justkui oleks alles päev ja organismil pole veel vaja hakata unehormooni tootma. Nutitelefonist või telerist filmi või multifilmi vaatamine ergutab omakorda aju. Nõnda ei tule uni veel tükk aega isegi pärast helendava ekraani sulgemist.
Pideva unevõla tõttu võivad koolilastel välja kujuneda meeleolu- ja käitumishäired, hüperaktiivsus, jonni ajamine ning tujukus. Hinded halvenevad, langeb tähelepanu- ja keskendumisvõime, kannatavad mälu ja reaktsioonikiirus, väheneb loomingulisus, ilmnevad või süvenevad konfliktid vanematega. Tekib krooniline väsimus, käegalöömistunne, loidus, soov sagedasti midagi magusat või soolast näksida ning ülekaalulisus. Viimastel aastakümnetel on tehtud mitmeid uuringuid, mis tõestavad, et ööpäevas kuus või vähem tundi magavad inimesed kalduvad kauem magajatest enam tüsedusele. Eriti teravalt tuleb uneaja ja kehakaalu vaheline seos esile laste ja noorte puhul – need, kes magavad vähem, on sageli ülekaalulised.
Nutitelefon mõjutab ka lapse vaimset tervist
Tartu Ülikooli psühholoogia instituut viis läbi mahuka uuringu, kus vaadeldakse nutitelefoni ja sotsiaalmee-
dia problemaatilise kasutamise seost meeleolu- ja ärevushäirete sümptomitega. Instituudi juhataja, kliinilise ja tervisepsühholoogia lektori Kariina Laasi sõnul on lasteaialaste puhul digivahendite kasutamise seosed ärevuse, une ja käitumisprobleemidega küll olulised, aga veel nõrgad. Kooliealistel tulevad vaimse tervise ja ekraani ees veedetud aja seosed paremini esile.
„Just selline ekraaniaeg, mis on seotud sotsiaalmeedias olemise, mängimise ja meelelahutusega, on tugevamalt seotud õpilase halva tuju, muretsemise, meeleolu languse ja kehvemale vaimsele tervisele viitavate sümptomitega. On uuritud ka seda, kuidas laps tajub pere ja sõprade sotsiaalset toetust: ühelt poolt, kuidas ta end kodus tunneb, kas ta saab vanematega oma muredest rääkida, milline on kodune õhkkond, ning teisalt, millised on tema suhted sõprade ja koolikaaslastega,“ selgitab Laas.
Uuringu tulemuste põhjal saab aga öelda, et rohkem otsivad just sotsiaalsest digimaailmast seltsi ja meelelahutust lapsed, kelle suhted vanemate ja sõpradega ei ole nii head, kui võiksid olla. Seda võib muidugi tõlgendada ka nii, et kui virtuaalsetele suhetele liiga palju aega pühendada, mõjub see kehvasti suhetele päriselus. Lastel, kes veedavad liiga palju aega sotsiaalmeedias, kas seal ise osaledes või jälgides, mis teised teevad, esineb rohkem ärevus- ja meeleoluhäirete sümptomeid. l
Allikad: Pere ja Kodu, Õpetajate Leht
Tallinna vanalinnas asuvas Nukuteatrimuuseumis avaneb imetabane teatrimaailm, kus igaüks saab ise valida, kas osaleda või olla pealtvaataja.
Püsinäitus tutvustab erinevaid nukuliike, mängida saab kaasa nii lauanukkude, varrasnukkude, käpiknukkude kui ka marionettidega. Lisaks saab kuulata Nukuteatri esimese kunstilise juhi Ferdinand Veike elu- ja loomelugu ning külastada Ajamasinat. Tõeline fantaasialend saab alguse, kõndides 7-meetrise nuku pea kohal.
Selle aasta teatrikuul uuenes Nukuteatrimuuseumi püsiekspositsioon. Eesti Noorsooteatri 70. sünnipäeval avati teatri juubelile
pühendatud uus püsinäituse osa „7×10. Teater Laia tänava nurgal“. Näitus jutustab loo teatri 70 tegutsemisaastast Tallinnas Laia tänava nurgal, välja on toodud nopped teatri ajaloost 1950. aastatest kuni 2010. aastate lõpuni. Eksponeeritud on tekstiraamatud, noodid, kavandid, helisalvestused ning suur hulk väljavõtteid fotoarhiividest. Pisematele külastajatele on Nukuteatri minevikku esitletud põnevate temaatiliste mängudega iga kümnendi kohta.
Iga laps, noor ja täiskasvanu on aasta ringi oodatud Nukuteatrimuuseumisse oma sünnipäeva tähistama. Nukuteatrimuuseumis on ainulaadne võimalus oma sünnipäeval kõndida maa ning taeva vahel, puhuda küünlaid butafoorselt sünnipäevakoogilt ja kutsuda sõbrad päris oma nukku meisterdama. Erinevate nukkude valmistamise töötubades saab tutvuda konkreetse nukuliigi ajalooga, loomise ja mängimise põhimõtetega. Haruldane võimalus on ise proovida, kuidas liigutavad nukunäitlejad marionetti, lauanuk-
ku, varrasnukku või käpiknukku. Pärast nuku valmimist saab iga sündinud tegelane esimest korda teatrilavale astuda.
Nukuteatrimuuseum paneb fantaasia lendama ja arendab loovust ning väljendusoskusi, tutvustades nukumõtlemise meetodit kui üht enesearendamise võimalust.
Lapse jaoks on õppimine suur osa tema igapäevaelust – seda nii koolis kui ka kodus. Selleks, et laps omandaks uusi teadmisi võimalikult hästi, tuleks talle ka koju võimalikult toetav ja mugav õpikeskkond luua.
Enamjaolt toimub õppimine laua taga istudes. Korrektse rühi ja õige istumisasendi aitabki tagada üks kvaliteetne töötool. Kuldreegel istumisel kehtib nii täiskasvanutele kui ka lastele: istuda tuleb tooli tagumises nurgas, selg toetatud vastu seljatuge. Aga töötooli tagumises nurgas saab istuda ainult siis, kui toolil on istuja järgi mugavaks reguleeritud istumiskõrgus, seljatoe kõrgus ja kaldenurk.
Vaatame lähemalt, milline võiks olla parim istumisasend. Esmalt tuleks parajaks reguleerida tooli kõrgus selliselt, et jalad ulatuksid täistallaga maha. Tihtipeale võib märgata, kuidas lapsel liiga kõrgel toolil istudes jalad ripuvad. Selline asend võib tekitada aga vereringehäireid.
Järgmiseks peaks istme sügavuse reguleerima reie pikkuse järgi selliselt, et alaselg ulatuks vastu seljatuge. Kui alaselja ja seljatoe vahele jääb liiga suur vahe, vajub keha lösakile ja nii võib lapsel tekkida vale istumise harjumus. Tulemuseks hakataksegi toolil nihelema, sest laps otsib alateadlikult asendit, kuidas saaks mugavamalt olla.
Tooli seljatugi peaks toetama nimmeosa. Soovitav on valida just selline tool, mille seljatoe kaldenurga ja istumisosa kaldenurga reguleerimine toimuks eraldi, teineteisest sõltumatult.
Selleks, et iga paari aasta tagant ei peaks lapsele koju uut mööbli ostma, on nutikas valik reguleeritava kõrgusega lauad. Neid on laias laastus kahesuguseid – mehaaniliselt ja elektrooniliselt reguleeritavad. Esimene nendest näeb välja kui tavapärane laud neljal jalal, mille käega keeramisel saab laua kõrgust vastavalt lapse kasvule õigeks sättida. Mõned lauad on varustatud ka gaasiamordiga, muutes laua kõrguse muutmise eriti mugavaks.
Elektriliselt reguleeritav laud on varustatud nutikalt jala sisse peidetud mootoriga, tõstest kerge nupulevajutusega laua soovitud kõrgusele. Mõned mudelid on varustatud ka mälufunktsiooniga – nii saab ühte lauda kasutada mitu pereliiget ja ühe nupuvajutusega selle enda eelistuse järgi salvestada. Korrektne istumisasend laua taga võimaldab lapsel tähelepanu koolitöödele suunata, ilma et keha kuidagi ebamugavust või sundpoosis väsimust tunneks. Kui tool on lapse järgi õigeks seatud, siis laua taha sättides peaks järgima, et keha ja lauaplaadi vahele jääks umbes rusikasuurune vahe. Kui toolil on käetoed, siis peaks need reguleerima nii, et need ei segaks tooliga lauale lähemale liikumist.
Näiteks võimaldab reguleeritava kõrgusega laud vahelduseks selle taga ka püsti seista ja erinevaid koolitöid tehes valida mugav kõrgus. Vahel ongi tore just käelisi tegevusi teha kas püsti seistes või upakil laua peal –peaasi, et mõnus ja mugav oleks!
Ebakorrektne istumisasend koormab keha, tekitades ebamugavust ja pikapeale ka pingeid. See omakorda ei lase aga lapsel õppimisele keskenduda, ajades lapse nihelema ning tulemuseks võibki õppeedukus kannatada. Seega uute teadmiste omandamisel mängib ergonoomiline asend eriti olulist rolli.
Niisama tähis, nagu tool ja laud, on ka piisav valgus õppimiskohas. Kui tuba on hämar, vajab laps kindlasti lauale ka korralikku valgustit. Ebapiisav valgus väsitab silmi ja muudab uniseks. Parim lahendus töölauale on reguleeritava kõrgusega kohtvalgusti, mis võimaldab valgusvihu sättida täpselt raamatu kohale. Oluline on ka see, millist valgusallikat lambis kasutatakse. Näiteks on silmadele kõige sõbralikum LED-pirniga varustatud valgustid, sest nendel on kõige väiksem värelus, mis silmi väsitaks.
KOOLILAPSE TUBA
Loomulikult sõltub lapse toa sisekujundus ruumi suurusest, kuid ideaalis võiksid toas
olla alad nii magamise, õppimise kui ka vaba aja jaoks. Parimaid lahendusi saab luua mööbliga, mis on multifunktsionaalne või kerge vaevaga kohaldatav ühest tegevusest teise. Kui tuba on aga jagatud mitme lapse peale, siis näiteks reguleeritava kõrgusega lauda saavad kasutada erinevas vanuseastmes õpilased.
Iga lapsevanema suurimaks sooviks on ju see, et nende laps õpiks võimalikult hästi. Selleks tulekski panustada kvaliteetsele ja mugavale koolimööblile. Kui laps tunneb end õppetöid tehes hästi, läheb õppimine ladusamalt ja saab kiiremini mängima minna.
Miks lapsed nii tihti igavuse üle kurdavad, mida siis ette võtta ja kuidas selliseid olukordi vältida, õpetab City Tervisekliiniku psühholoog Kertu Leesmaa.
Igavusest rääkides tuleks kõigepealt alustada selle mõiste sisust – mida selle all silmas peetakse?
Kas igav on siis, kui keegi ei ütle lapsele, mida tegema peaks (näiteks koolivaheajal) ja varjutakse vanemaid hulluks ajava lause „mul on igav“ taha selleks, et loobuda ise ideid genereerimast. Või on see siis, kui ollakse kõiki võimalusi juba proovinud – nii iseseisvalt tegevusi leida kui ka sõpru ja peret tegevustesse kaasata –, kuid ollakse ainüksi enda initsiatiivist tüdinenud ning oodatakse seltsi, vajatakse sotsiaalsust, stimulatsiooni väljastpoolt. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on igavus tegevusetusest, millegi üksluisusest, vaheldusetusest või huvitusetusest tingitud tüdimustunne. Mida on laps nii pikalt teinud või kus viibinud, et teda valdab tüdimus?
Küsimused, mida endalt küsida
Laps ei kasva üksi ja igavuse üle mõtiskledes tuleks ka lapsevanemal endasse vaadata: missugused on hetkel olemasolevad ressursid lapsega aja veetmiseks? Kas ja kui palju mõjutab lapsega veedetud kvaliteetaega isiklik stressitase, elutempo? Missugune on vanema enda valmisolek rahulikult reageerida või mitte reageerida, kui laps taas oma igavusejutuga ligi astub? Kui kergelt antakse kätte nutiseade või luba minna arvutisse?
Kuidas lapsevanem ise igavusega (s.o vaba ajaga) toime tuleb? Missugused on huvitegevused nii koos kui ka eraldi, kui palju on ühiseid traditsioonilisi peresündmusi?
Noore inimese täidesaatvate funktsioonide (sh enesejuhtimis-) piirkond
ajus on alles arengujärgus. See tähendab seda, et nii, nagu ta vajab abi söögiriistadega söömise õppimisel ja kooliajal tunniplaanist kinnipidamisel, on tal esialgu vaja tuge ning eeskuju ka oma vaba aja sisustamisel. Vanematel ja lähedastel on siinjuures tähtis roll enesedistsipliini ja -juhtimisoskuste mudeldajatena. Sama oluline on märgata ja tunnustada last, kui ta iseseisvalt või koos vanema abiga millegagi hakkama saab. Positiivsete emotsioonide kogemine paneb nii täiskasvanuid kui ka väiksemaid maailmakodanikke neid veelgi enam ise otsima, käivitades meie motivatsioonisüsteemi. Kui ei kehti piiranguid nutiseadmete kasutamisele, on tujutõstvat serotoniini (rahvakeeli õnnehormooni) kogust paraku väga lihtne saada ka nutiseadmest, kuid see jätab lapse ilma selliste oluliste oskuste arendamisest nagu sotsiaalsed ja enesejuhtimisoskused. Liigse ekraaniaja olemasolul võib süveneda ärevustunne ja võivad tekkida keskendumisraskused õppetöös. Lapsed on alati õppinud mängu kaudu. Mida noorem on laps, seda rohkem vajab ta selleks vanema tuge ja õpetussõnu. On loomulik, et alates teatud vanusest ei saa lapsevanem olla lapsega kogu aeg koos, kuid see on oluline koht lapsele arenguks: kui tekib tühjus, plaanitus, siis mida sellega teha? Andrus Kivirähk on ühes Müürilehe artiklis kirjutanud kiidulaulu molutamisele, mis ühtib paljude ajuteadlaste, kaasa arvatud meie enda neuroteadlase Jaan Aru seisukohtadega: „Molutamine on ju nagu paastumine – kõht läheb tühjaks ja tekib isu.“ Nii on ka lastega. Jäädes vanematena tugevaks telefoni mitte liiga lihtsalt kätte andes, on tekkinud hea pinnas lapse loovuse arenguks ja igavusest saab uus ressurss edasiseks eluks vajalike oskuste omandamiseks. l
| TOIMETAS: TEELE TEDER FOTO: SHUTTERSTOCK |Merivälja tee 24 www.piritahambaravi.ee info@piritahambaravi.ee 606 1677, 5855 0855
25 aastat tegutsenud hambaravis ning laste ja täiskasvanute lepingupartner
