Magnaat (mai 2019) by Delfi Meedia

Jänesed šampanjat ei joo

Foto Taavi Sepp

„M

e ju kõik teame, et enamik Eesti inimesi on tegelikult tropid,“ tunnistas üks ettevõtja mulle hiljuti. Päris karmid sõnad. Isegi solvavad. Kuidas nii? Milline vihakõne! Ta täpsustas oma seisukoha konteksti. Tuntud ettevõtja käib aeg-ajalt uudistest läbi, kuid paljud tema head kavatsused vallandavad netikommentaatorites kurjuse ja sõimu. Mitmed neist kukuvad ebaõiglaselt lahmima. Ettevõtja juba teab seda „pasarahet“ oodat a. Selle eest saabki, et ta teeb. Tropp tähistab tema jaoks seega anonüümset inimest, kes ise üldjuhul ei tee, aga on valmis mõnitama ja kritiseerima neid, kes teevad. Tropist ei sõltu suures plaanis peaaegu midagi. 18. aprillil toimus Eesti Ekspressi ärikonverents „Julgus teha teisiti“. Kõnelejate seas astusid üles maailma tipud, kes jagasid kogemusi, kuidas paremaid investeerimis-, turundus- ja juhtimisotsuseid teha. Ettekandeid kuulates võis lõpuks tõdeda, et sageli ei peagi teisiti või paremini tegema, et asi õnnestuks. Piisab sellest, kui lihtsalt teed. Viid julgelt oma ideed ja unistused materiaalsusesse, võtad vastu proovikivid, seisad silm silma, hammas hamba vastu riskidega, astud vee peale. Mitte ainult ei räägi, vaid käärid käised

üles ja tegutsed. Kas või vastutuult, kõigi troppide kiuste. Just sellist julgust vajab iga ettevõtja. Julgust astuda oma suures asjas esimene samm (ja seejärel teine, kolmas...), mis nii paljude jaoks tundub kohutavalt pikk. Aprilli lõpus tähistas kristlik maailm ülestõusmispühi. Jeesus kannatas, suri ja tõusis üles, et meil oleks elu. Nelipühikiriku piiskop, joodikuid ja narkomaane rehabiliteeriva Lootuse Küla asutaja Märt Vähi ütles, et usklikel on mõtetu palvetada „Jumal, tee seda, ja Jumal, korralda teist“. Sest Jumal ei tee midagi ilma, et kristlased asuks tegudele: läheks välja ja kuulutaks evangeeliumi kogu loodule. Sügaval stagnaajal 1977. aastal sai Vähi taevaisalt selge korralduse toimetada 2000 piiblit Kanadast raudse eesriide taha Armeeniasse, kus kristlus oli põlu ja keelu all. Omamata Armeenias kontakte ning teadmata, kuhu täpselt piiblid viia tuleb ja kelle kätte anda, asus mees teele, võttes keelatud raamatulaadungiga koos auto peale ka kogu oma pere koos väikeste lastega. Sõge tegu tõi Vähi kaudu Armeenia kristlastele suure õnnistuse: piiblid läksid põrandaalustes kogudustes nagu soojad saiad ning praeguseks on Armeenia kristlik riik. Mõni unistab ja visioneerib terve elu. Sada korda mõõdab, ühtegi korda ei lõika. Teine hüppab pea ees tundmatusse järve ja lõpetab ratastoolis. Aga rohkem tegutsemisjulgust on kindlasti hea ja universaalne soovitus. Tänase Magnaadi kangelased on kõik selle elavaks näiteks. Toivo Tänavsuu

sisukord

EDUKATE ETTEVÕTJATE LOOD

„Pank 2“: Ühispanga loomise lugu, millest saaks isegi põnevama telesarja kui Hansapanga loomisest

Salapärased ja edukad piirikauplejad: Alko1000 meeste veel üks unistus Eesti oma kodumaisest säästuketist

SULEV VEDLER

MIKK SALU

Andunud jahimehed on valmis metsloomade tapmise nimel välja käima terve varanduse. Miks nad seda teevad ja mis on selle kinnisidee tegelik hind?

Intervjuu kahe energiatöösturi Kristjan Rahu ja Janek Veeberiga: „Toasoojale ei kuluta Eesti inimene rohkem kui alkoholile“

„Tuleviku pank on nagu tark mees taskus,“ räägib Eesti ühe edukama idufirma Monese asutaja Norris Koppel, kes lahendab Londonis maailmarändurite pangakontomuresid

TO I V O TÄ N AV S U U

G R E E T E PA L M I ST E

Perefirma Carmen Catering on toitnud tuhandeid inimesi, sealhulgas sedavõrd tähtsaid ja kuulsaid, keda enamik meist on vaid teleekraanilt näinud M A R TA T U U L

100 Kes ja kuidas teeb oma töötajatele pai? 2019. aasta firmapeod ilma arutu pummeldamiseta, aga see eest koos lae all vuhisevate laserkiirte, tantsijate ja õhtujuhtidega G R E E T E PA L M I ST E

Intervjuu Konesko juhi Mart-Järvo Hirtentreuga: „Pean õppima aeglaselt elama. Seda ma ei oska veel!“ ANN-MARII NERGI

Vipside äriimpeerium pärast pereisa lahkumist. Poeg Mart: „Võtsin isa surma järel vastutuse, väikesed vennad on liiga noored“ ANDRES REIMER

ELLE HUNT

80 Coopi juht Jaanus Vihand räägib avameelselt kaubanduse tulevikust, nutikassadest, toidukauba kojuvedamisest, maapoodidest

108 Pilk ajalukku: 1930ndatel võeti Eestis suund riigikapitalismile. President Pätsi valvsa pilgu all kerkis Kehrasse tselluloosivabrik P E K K A E R E LT

M AT T H I A S K A L E V

Projektijuht Toivo Tänavsuu Toivo.Tanavsuu@ekspress.ee

Keeletoimetaja Katrin Hallas

Reklaam Maksim Hrustaljov Maksim.Hrustaljov@ekspressmeedia.ee

Kujundaja Tarmo Rajamets

Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Ekspress Meediale. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.

rubriik Foto Laura Oks / Õhtuleht

„Pank 2“: Ühispanga lugu Ühispanga sünnist ja arengust saaks sama põneva või isegi põnevama telesarja kui Hansapanga omast. SU LEV VEDLER

hispangast kõneleva sarja peategelaseks oleks … Ükskõik milline ka ei oleks tema ekraaninimi, kuid tema prototüübiks sobib Ain Hanschmidt. Hanschmidt juhtis Ühispanka sünnist kuni „surmani“ ehk ajani, kui pangahoonetele kinnitati uue ülemeremaise omaniku järgi SEB sildid. Ühispank oligi Aini šõu. Hanschmidt on üks kõige karismaatilisemaid ettevõtjaid tänapäeva Eestis. Tema firmamärgina teatakse laia naeratust. Fotopangad on täis fotosid, kus Panga-Ain muigab, naeru pugistab või lausa hüsteeriliselt naeru lagistab. Ka ränga väsimuse ja raskustest rääkimise puhul püsis naeratus tema näol. Ja vallandamistest rääkides. Tõenäoliselt oskab ta isegi naerdes nutta.

Aga Ekspress on ka hoiatanud lugejaid, et sellest heast tujust ja rõkkavast naerust ei tasu lasta end ära petta. Hanschmidt võib imekähku muutuda teemantkõva tahtega läbirääkijaks. Pangajuhina sai Hanschmidt oma suhtlemisoskust ja ärarääkimise võimet lihvida meeletult, sest Ühispanga moodustamine oli erakordset veenmisjõudu vajav tegevus. Ühispankurite pearivaal Hansapank alustas tegevust 1991. aastal Tartu Kommertspanga filiaalina. Ta iseseisvus peagi ja omandas kiiresti jõukate inimeste panga maine. Hansapanga juhtideks ja omanikeks olid taasiseseisvumisaja alguse kõige edumeelsemad ettevõtjad. Hansapankureid ei vaevanud nõukogudeaegne taak. Nad käisid Läänes ja vaatasid, kuidas seal pan-

Foto Vallo Kruuser

ÜLEVÕTMINE: Ehitusmehed paigutavad Põhja-Eesti Panga endise peahoone katusele Ühispanga logo. Ü-täht pidi sümboliseerima kliendisõbralikkust, lugupidamist ja üksteisega arvestamist. Foto Rauno Volmar

Foto Tiit Koha

Hanschmidt sõitis mööda Eestit ringi ja seletas, et tuleb teha üks suur pank. Veenis, kuidas oskas, kasutas isegi hädavalet.

FIRMAMÄRK: Ühispanga suurim sümbol oli tema president, alati naeratav Ain Hanschmidt.

gatöö käib. Parimate äripraktikate ülevõtmine tasus end kuhjaga ära. Hansapank sai külge kvaliteedi ja edu märgi. Tema juhid esinesid enesekindlalt. Hannes Tamjärv poseeris Eesti Ekspressile usutlust andes tüsedate rahapakkidega. Hansapanga soliidsed ja külmad toonid mõjusid kõrgilt. Hansapank polnudki rahvapank, ta ei ajanud taga lihtinimestest kundesid, neid hoopis tõrjuti eemale krõbeda kontoavamise tasuga. Ühispank seevastu alustas raskuste keskelt. Ta sai stardi punasest pangasüsteemist: NSV Liidu Agrotööstuspanga Eesti Vabariikliku Panga osakondadest. Need muutusid pisikesteks maapankadeks. Edgar Savisaare valitsus andis jaanuaris 1992 välja määruse Eesti Maapanga reorganiseerimise kohta. Selle kohaselt pidid maakondlikest pankadest saama riigi, juriidiliste isi-

kute ja üksikisikute omandil põhinevad iseseisvad pangaasutused. Nemad ei saanud lubada endale luksust valida, keda võtta kliendiks ja keda mitte. Tartu Maapanga reklaamlause kõlas: „Ole maa- või linnamees, me uks on lahti sinu ees!“ Väikefirmad on küll tugeva majanduse alus, kuid seda pole väikepangad finantssektoris. Krooni saabudes oli pankadele kehtestatud omakapitali nõue vaid pool miljonit, vanas rahas viis miljonit rubla. Kõvemad ettevõtjad ja aferistid avasid järjepanu oma taskupanku. Polnud vaja olla hiromant, et ennustada sääraste pangakeste kokkukukkumise lainet. Ainus võimalus säästjaid ähvardava katastroofi ärahoidmiseks oli mängureeglite karmistamine. Eesti Pank kohustaski panku suurendama 1993. aasta alguseks omakapitali kuue miljoni kroonini. Siit saigi tõuke Ühispanga sünnilugu ja Ain Hanschmidti tõus Ees-

ti panganduses. TPI (Tallinna Tehnikaülikooli) tööstuse planeerimise erialal lõpetanud Hanschmidt oli selleks ajaks töötanud Sõpruse kolhoosi raamatupidajana ja agrotööstuskoondise juhataja asetäitjana. Kui Haapsalu mees Andres Lipstok edutati Tallinna rahandusministri asetäitjaks, sai Hanschmidtist tema järeltulija Läänemaa abimaavanema kohal. Lipstokil peaks telesarjas samuti roll olema, sest temast sai Hanschmidti toetaja. Ärihuvid seovad neid seniajani. Lipstok lendas kõrge kaarega. Temast sai maavanem ning Reformierakonda astudes tegi ta suurepärase poliitilise karjääri. Teda valiti korduvalt riigikokku, ta töötas rahandusministrina ja majandusministrina ning lõpuks Eesti Panga presidendina. Tema puhul saab sisse tuua ka traagilise noodi, sest nooruses vehklemist harrastanud Lipstok haigestus rängalt ja liigub seetõttu vaevaliselt.

TÄIELIK RETRO: „Haapsalu maffia“ liige Andres Lipstok.

Hanschmidti, Lipstokki ja nende head kaaslast, samuti poliitikas läbi löönud Toomas Vilosiust tunti nende kodulinna järgi „Haapsalu maffiana“. 1992. aastal sai Hanschmidtist Haapsalu Maapanga pealik. Ta sai kiiresti aru, et ellu jäämiseks peavad pisikesed pangad liituma. Hanschmidt hakkas rajama keskset Ühispanka, mis pidi väikesed maapangad üheks löögirusikaks kokku liitma. See töö oli raske nagu Augeiase tallide puhastamine. Iga pisipanga juht üritas olla kohalik jumal ega tahtnud võimu käest ära anda. Mis

sest, et senine süsteem oli ebamajanduslik. Hanschmidt sõitis mööda Eestit ringi ja seletas, et tuleb teha üks suur pank. Veenis, kuidas oskas, kasutas isegi hädavalet, et ühinemine teoks saaks. Selline tegevus oleks Tarmo Jüristole, Eero Epnerile (nemad tegid Hansapanga arengust „Panga“) ja igale teisele telesarja stsenaristile kullaauk. Pingeid, rõõme ja pettumusi saab seal kujutada lõputult. Mõned pangakesed jätkasid siiski omatahtsi ja neist ühe ümber koondus tulevane Eesti Maapank, mis hiljem suure pauguga pankrotti läks. Ka Põlva Rahvapank otsustas minna oma teed. Kümme pangakest aga ühinesid.

15. detsembril 1992 liitusid nad Eesti Ühispangaks. Esialgu oli see täis ühing, poolteist aastat hiljem muutus aktsiaseltsiks. Pangalitsentsi sai värske pank 12. jaanuaril 1993, iseseisvate välisoperatsioonide loa 16. märtsil. Seni olid maapankade välisarveldused käinud teiste, suuremate pankade kaudu. Ühispangal polnud kerge, sest tal puudus tugev peakontor ja kasvaval turul käis kibe võitlus turuosade pärast. Aga kellelgi polnud lihtne. Hansapangal oli hea maine ja tugev keskus, kuid tal polnud laia kontorite võrku. Tallinna Pank üritas jäljendada seda, mida tegi Hansapank (ta sündis samuti Tartu Kommerts panga filiaalina). Hoiupank ehk 11

Foto Marko Mumm

nõukogudeaegne hoiukassade süsteem oli rohkete harukontorite ja peavalitsusega, nn Hansagrupist tulnud Olari Taal hakkas seda moderniseerima. Kui Hansapank ja Tallinna Pank püüdsid laieneda, siis Hoiupank püüdis vastupidi just kontorivõrku optimeerida ja kulusid kontrolli alla saada. Sotsiaalpanka iseloomustasid hämara taustaga omanikud, aga tugev tugi riigieelarve raha kujul. Suuremate pankade sekka kuulus ka riiklik Põhja-Eesti Pank, mis oli kokku kraabitud 1992. aasta pangakriisi jäänustest. Lisaks tegutses pinutäis väiksemaid pangakesi. Hanschmidt oli kannatlik. Ta teadis, et mängib pika võidu peale. Esimestel aastatel sõitis ta iga päev Žiguli 09ga Tallinna ja Haapsalu vahet edasi-tagasi. (Samamoodi liikus kahe linna vahet ka Andres Lipstok, kes elas endiselt Haapsalus.) Korteri Tallinna kesklinna soetas Hanschmidt alles 1995. aastal. Ühise panga loomine nõudis vaeva, sest eri pangakeste töökultuur ning kasutatud süsteemid erinesid nagu öö ja päev. Lisaks veel pangasisesed võimumängud. Avalikkuse ees teatas Hanschmidt: „On hea, et peakontori loomisega Tallinna ei kaasnenud võimu tsentraliseerimist. Kõik osanikpangad töötavad nagu ennegi iseseisvate üksustena.“ Tegelikult oli see viimane asi, mida oli vaja. Konkurendid naersid Ühispanga üle ja kasutasid tema nõrkusi ära. Nad ostsid näiteks Ühispanga sees kehtinud eri kursse kasutades ühest osapangast välisvaluutat ja müüsid seda teisele, teenides lõdvalt vaheltkasu. Vahepeal arutas meeleheitele aetud peamaja isegi nn Hansapanga varianti, mis nägi ette osanikpankadelt koore riisumist ja selle põhjal uue panga asutamist. S eptembr is 1993 tunnistas Hanschmidt Kaubalehes: „Käega katsutavatest ettevõtmistest on tähtsaim panna tööle korralik arvutiprogramm, et peakontoril oleks osanikpankadega otseside reaalajas. Operatiivne infovahetus, juhtimine ja kontroll teevad kogu töö oluliselt efektiivsemaks.“ Päris käima sai Ühispank alles 12

Esimestel aastatel sõitis Hanschmidt iga päev Žiguli 09ga Tallinna ja Haapsalu vahet edasi-tagasi. Korteri Tallinna kesklinna soetas ta alles 1995. aastal.

1996. aasta lõpus, kui kõik kontorid online-süsteemi ühendati. Alles kevadel 1997 jõudis pank infotehnoloogias nii kaugele, et ei pidanud pangasiseste ülekannete sooritamiseks tarvitama Eesti Panga arveldusvalitsuse abi. Panga „vana“, Tallinna Logistika majas paiknenud peakontori fuajeesse paigutatud sularahaautomaat aga ei töötanud üle aasta. Ühispanga põhiomanikeks olid endistest maapankadest välja kasvanud kümme investeerimisfirmat, neist igaühe osa kõikus 5–13 protsendi vahel. Küsimus tekkis aga, kui suur on riigi osa. Savisaare valitsus otsustas nimelt, et riigi osaluse reorganiseeritud maapankades moodustavad nende kasutuses olev vara (sh pangamajad) ja põhikirjafondi paigutatud rahalised vahendid. Aga kui suur see osalus siis täpselt oli? Hanschmidt teatas juba enne Ühispanga moodustamist, et riik peab asju täpsustama ja nimetama oma osalusele valitseja. Aga kulus poolteist aastat, enne kui Mart Laari valitsus selle ette võttis. Ühtäkki said ministrid jahmatusega teada, et riigi osalus on vaid 7,2 protsenti. Kiiresti tekkis idee suurendada riigi osalus 29,3 protsendini või isegi pooleni, sest riigilt saadud kinnisvara polnud panga bilanssi pandud nende õiglase väärtusega. Pingeid oli kõvasti, vahepeal ragistasid sel teemal isegi justiitsminister Kaido Kama ja Eesti Panga asepresident Vahur Kraft. Riigi esindajaks nimetati rahandusministeeriumi kantsler Enn Pant.

Pant peaks olema Ühispangast kõneleva seriaali teine sangar. Tuliste silmadega Pant on samasugune heatujuline tegelane nagu Hanschmidt, aga keerulisema ja järsuma iseloomuga. Pant on pärit Setumaalt ja tema sõpruskonda tuntakse „Setu maffiana“. Eesti rahvas tunneb Panti praegu Eesti ühe olulisema ettevõtte, laevafirma Tallink suuromanikuna. Pandi eraelu on ühtaegu salapärane ja värvikas, mis oleks samuti hea seriaali aine. Ta elab vaheldumisi Eestis, USAs ja Tais. On hästi päevitunud, äri kõrval on tema südameasjaks tennis (Pant tahtis kunagi isegi spordiajakirjanikuks saada). Tennisega tutvustas teda Ain Hanschmidt. Pant saatis riigi esindajana Hanschmidti maapangakeste ühendamisel. Sealt algaski nende sõprus. Ükskord Haapsalus küsis Hanschmidt Pandilt, kas ta on tennist mänginud. Kuuldes, et kantsler ei oma kogemust, ütles ta, et lähme. Mitmed suurettevõtjad on väljendanud kadedust, et kuidas küll Pandi-sugune riigiametnik niivõrd rikkaks sai. Nad on unustanud, et Pant oli riigiametnik vaid neli aastat, enne seda töötas ta erasektoris, Balti Ühispanga (UBB) asepresidendina. Samamoodi oli Hansagrupist riigitööl näiteks Toomas Sildmäe, kes pidas Laari valitsuses majandusministri kohta. Ühispanga peamised konkurendid Hansapank ja Hoiupank kavandasid peagi laienemist Lätti, Leetu, Venemaale, isegi Ukrainasse. Eestlased matkisid välispanku kiiremini kui

TALLINKI TÜÜRIMEES: Enn Pant sai Ühispanga toel maailma ühe ägedama laevafirma juhiks ja omanikuks.

KAKS KANGET: Eesti Panka juhtinud Siim Kallas ja Ühispangas suurinvestorina vilksatanud Ernesto Preatoni. NÄITAB RUSIKAT: Ühispanga asepresident Janek Mäggi, kes sai kuulsaks avaliku sõnasõjaga Tallinna Panga suuromaniku Guido Sammelselja vastu.

sealsed pankurid ja säärane edu lubas neil laieneda endises Nõukogude Liidus, kuhu Lääne pangad veel otse tulla ei julgenud. Ühispank jäi teistest maha, nuputas alles, kuidas saada jalg vahele pealinna turule. „Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et 70–80 protsenti rahast ringleb praegu siiski just Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses. Siinsete soodsate võimaluste kasutamata jätmine võiks nõrgendada meie konkurentsivõimet ja pidurdada seega

ka meie edasiminekut maapiirkondades,“ põhjendas Ain Hanschmidt 1995. aasta aruandes. Ühispanga suureks kasvamisele aitaski palju kaasa Enn Pant. Enne kui Sotsiaalpank kokku kukkus, hakkas riigieelarve raha ümber suunamine. Oma suure ampsu sai ka Ühispank. Panga nõukogu liikmena hoolitseski selle eest kantsler Pant. Muu hulgas viidi Ühispanka üle rahandusministeeriumi töötajate palgaarved. Hiljem jällegi aitas Hanschmidt Panti. Ühispank oli andnud suuri laene firmale Hansatee (tänapäeva Tallink), mis oli 1996. aastal kohutavas olukorras, sisuliselt pank-

roti veerel. Pank vajas usaldusväärset tegelast, kes firma üle võtaks ja kasumlikult käima paneks. Hanschmidt küsis Pandilt, kas ta teab mõnda sellist inimest. Pant pakkus välja iseennast. Temast sai laevafirma juht ja ka suuraktsionär – aga see polnud lihtsalt kingitus, vaid ta võttis aktsiate soetamiseks Ühispangast kopsaka laenu. „Ta sai kohustuse selga,“ ütles Hanschmidt hiljem. „Meil oli Tallinki etteotsa vaja inimest, kes oleks isiklikult huvitatud, et sellel firmal läheks hästi.“ Hanschmidtist kasvas Eesti mitteametlik meister kabinetimängudes ja lobitegemises. Tema ja pan13

ga nõukogu esimees Aare Urm tarvitasid oma veenmisoskust ka poliitikute peal. Näiteks muutus Ühispanga toetajaks Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kelle väärtpaberitehingud käisid just selle panga kaudu. Ja ennäe: sel ajal, kui Savisaar töötas siseministrina, viis siseministeerium Ühispanka politseiprefektuuride arveldusrahad. Enn Pandi järel rahandusministeeriumi kantsleriks saanud Agu Lellep oli mõnda aega H anschmidti golfipartner. Kui Hanschmidt kuulis, et Tallinna linnapeaks valitud suurärimees Robert Lepikson käib hommikuti Pirital ujumas, hakkas ta ka ise seal käima, kuigi polnud mingi eriline ujuja. Lepiksonist sai panga nõukogu liige ja linn tõi oma raha panka. Vaprust jätkus ühispankuritel kõvasti. 1996. aastal sai Hanschmidtist esimene Eesti pankur, kes julges anda korvi Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupangale. Selle asemel müüdi suurem ports aktsiaid Itaalia ärimehele Ernesto Preatonile. Preatonil peaks samuti sarjas kindel roll olema. Ta saaks kehastada kogenud kasumikütti, kes tuleb pärismaalaste sekka vilja lõikama. Preatonit saatis Itaalias vallutaja kuulsus, kuid Hanschmidt kinnitas: „Ta ei suuda Ühispangas võimu haarata!“ Nii ka juhtus. Preatoni ei püsinud Ühispangas kaua. Ta müüs oma aktsiapaki enne esimest suurt börsikriisi, mis puhkes sügisel 1998. 14

Küll aga mõjutas Preatoni ja tema kompanjonide aktsionärideks siginemine Ühispanga imagot. Pank hakkas tarvitama reklaamlauset „Banco Unione“. Telereklaamis kiitis šikk noormees neljale beibele panka itaalia keeles: magnifico, optimale, maximale, confidenziale. Ühispanga logo kujutas õnnetoovat hobuserauda. Muidugi oli see kuldkollane. Rohkelt kabinetimänge oli seotud ka riikliku Põhja-Eesti Panga ülevõtmisega. Esialgu ostis Ühispank seal kuuendiku, hiljem võttis üle kogu panga. Sellega kaasnes hulk skandaale ja skandaalikesi, sest Põhja-Eesti Pank oli sisuliselt riiklik prügipank. Kõige hullemas skandaalis tuli välja, et Põhja-Eesti Panga kaudu kadus 8 miljonit dollarit (pettuse algsumma oli 10 miljonit dollarit, kuid pätid maksid sellest 2 miljonit kohe intressidena tagasi, mis rahustas pankureid). See afäär viis kohtupinki keskpanga endise presidendi Siim Kallase, kes mõisteti õigeks. 1990. aastate keskel andsid Eesti majanduses tooni börsimängud. Ühispanga aktsiad noteeriti Tallinna börsil nagu teistegi pankade omad ning rahvas vaatas, suu ammuli, kuidas börsimull paisuma hakkas. Hanschmidt teatas ajakirjanikele, et „kui firma töötajad mõtlevad ainult firma aktsiatele, siis on see firma surm“. See oli asjalik märkus, aga pankurid olid aktsiamängudest vägagi huvitatud. Panga juhtkond sai tänu vastavatele programmidele akt-

siaid osta soodushinnaga ja suurtes kogustes. Ühispank tegeles ka oma aktsia hinna üles pumpamisega. Äriseadustik ütles toona, et ettevõte ise ei tohi oma aktsiaid omada, kuid nendega said äritseda kõrvalstruktuurid. Ühispank tarvitas selleks tütarfirmat Ühisinvesteeringud ja Belize’is registreeritud maksuvaba firmat Golfberg Holding. Toona oli Eestis (ja terves maailmas) offshore-kompaniidesse suhtumine märksa lõdvem kui praegu. Ühispanga aktsionäride nimekiri kubises maksuvabadest ettevõtetest ja kuigi formaalselt oli tegemist välis ettevõtetega, siis aktsionäride koosolekul esindasid neid „välisinvestoreid“ eestlased. Muu hulgas näiteks linnapea Lepiksoni ja toonase peaministri Tiit Vähi lähikondsed. Ühispangale sigines ka n-ö oma sõpruskond ehk ärimehed, kes olid pangaga tihedalt seotud. Nemadki osalesid aktsiamängudes ja pank omakorda aitas neid. Augustis 1997 kinnitas Ühispanga kapitaliturgude direktor Margus Kangro täiesti avalikult: „Loomulikult on Ühispangal olemas oma fännklubi, kes ostab kokku Ühispanga aktsiaid.“ Kangro oli Eestis esimene mees, kes sai tuntuks Ferrari omanikuna. Vaeses riigis jäid sellised asjad silma (Hansagrupist ostis peagi Ferrari Rain Lõhmus). Ühispangaga laenusidemetes olnud piimatööstur Oliver Kruuda hoidis liigse tähelepanu vältimiseks oma suurt kaatrit välismaal. Muidugi ehitas Ühispank endale uue hoone – nii nagu ka teised pangad. Aga tema oma tuli kõige uhkem – linna kõrgeim pilvelõhkuja, otse keset Tornimäge. 26 korrusega hoone valmimise ajal polnud veel rajatud Tartu maantee pikendust, mistõttu inimesed ei taibanud kohe, miks asub peauks „valel“ pool. Hanschmidt hoolis oma meeskonnast. Juhatuse koosolekud olid üldiselt pingevabad. Hääletamisel ei küsinud Hanschmidt tavaliselt, kes on poolt, vaid ega keegi vastu ole. Tema paremal käel istus Lembit Kitter – Tartu Maapanga kunagine juht, kes nihutati vahepeal Põhja-Eesti Panga pealikuks. 1990. aastate keskel sigines Ühispanka veel üks tähelepanuväärne tegelane: Janek Mäggi. Äripäeva pan15

gandusreporter, kelle Hanschmidt PR-juhiks palkas. Mäggi sai uhke tiitli asepresident. Hanschmidt lasi end nimetada Ühispanga presidendiks. See oli kõvem nimetus kui juhatuse esimees, kes ta oli juriidiliselt. Aastaid hiljem regionaalministriks tõusnud Mäggi tegi Hanschmidtist meediatähe. Pank korraldas mitmeid pidulikke üritusi ja kutsus alati kohale fotograafid. Hanschmidt säras klantsajakirjades. Ikka naeratades. Mäggi sai ka kõvad tuleristsed, sest ta pidi kaitsma Ühispanga huve avalikus sõnasõjas Guido Sammelseljaga. Suhkruäris rikastunud Sammelselg oli konkureeriva Tallinna Panga suuromanik. Mäggi ründas südilt, süüdistas Sammelselga avalikult kantimises. Sammelselg põrutas vastu. Kumbki ei kavatsenud järele anda. Tüli läks lõpuks niivõrd inetuks, et keskpanga president Vahur Kraft kutsus mõlemad pooled vaibale ja nõudis rahu tegemist. Aga 1998. aastal võttis Ühispank Tallinna Panga üle ehk kaks hiljutist vaenlast heitsid ühte. Raha jõud oli emotsioonidest üle. Pärast seda oli Eesti pangandusturg laias laastus ära jaotatud. Hansapank liitus Hoiupangaga ning hõivas esikoha. Põhja-Eesti Panga ja Tallinna Panga alla neelanud Ühispangast sai kindel number kaks. Hansapanga ja Hoiupanga liitumise puhul tehti nalja, et see on „võrdne“ liitumine isegi nimede tasemel: Hansapanga nimest võetakse Hansa ja Hoiupanga omast pank. Samasugune suhtumine valitses ka Ühispanga ja Tallinna Panga puhul. Üks Tallinna Panga töötaja tunnistas toona Ekspressis: „Me oleme parema kvalifikatsiooniga kui Ühispanga omad, vähemasti meie endi meelest. [---] Minu arve on nüüd Hansapangas – kas või juba sellel lihtsal põhjusel, et Ühispanga infotehnoloogia on kaks aastat maas sellest, mis oli Tallinna Panga oma, ning kuna ma olen harjunud kasutama teatud teenuseid, siis oleks mul väga raske nendest loobuda.“ Ühispank pääses nüüd lõunanaabrite turule, sest Tallinna Pank omas Läti pankade esikümnesse kuulunud Saules-panka. Aga seal edasi arenemisest ei tulnud suurt midagi välja, sest Ühispanga võttis üle Skan16

Telereklaamis kiitis šikk noormees neljale beibele panka itaalia keeles: magnifico, optimale, maximale, confidenziale.

NÜÜD ROOTSLASED TULEVAD MÜRINAL KÕIK: Ain Hanschmidt ja Lars Gustafsson augustis 2000 pressikonverentsil, kus teatati, et SEB võtab Ühispanga üle.

dinaviska Enskilda Banken (SEB) Rootsist. See oleks ilmselt telesarja üks dramaatilisemaid osasid. Ülevõtmine toimus ajal, kui Eesti pangad olid haavatud. 1998. aastal, pärast börsimulli lõhkemist ei voolanud enam välismaalt raha sisse ning Eesti pangad elasid kapitalinäljas. Sel tundlikul hetkel libiseski siinne pangaturg rootslaste kätte. Tegelikult nägi SEB-d heameelega oma uue omanikuna hoopis Hansapank. Perekond Wallenbergi juhitav SEB oli samasugune äripank nagu Hansapank. Kuid Hansapangale heitis silma ka tänane Swedbank, mis oli sealne hoiukassade süsteem, kolhoositaoline organisatsioon. Hansapanga juhtkond korraldas seepeale sisuliselt võidupakkumise SEB ja Swedbanki vahel. Viimane jäi peale. Kaotaja ehk SEB ostis siis Ühispanga, aga ka pangad Lätis ja Lee-

dus. See tähendas ühtlasi Ühispanga laienemise lõppu, sest tema tegevusala piirati Eestiga. Saules Banka müüdi maha. Kui Ain Hanschmidt teatas, et ta läbis Rootsis nn Wallenbergi akadeemias juhtimiskursused, võeti seda kui kindlat signaali, et tema jääb erinevalt Hansapanga bossidest ametisse. Ühispank tegi Hanschmidti rikkaks. 2000. aastal nimetas maksu amet teda riigi suurimaks üksiksikust tulu saajaks. Postimees avaldas pangajuhist tüüpilise naerufoto ning kirjutas juurde: „Hanschmidti sõnul on suurimaks maksumaksjaks pürgimine auasi.“ See oli suur edasiminek, kui arvestada, et pangajuhiks saades oli Hanschmidti palk 3000 krooni kuus. Mõni aasta hiljem ujus aga avalikkuse ette vastik lugu, millest saaks igas ärialases teleseriaalis paraja pinevuse üles kerija. Nimelt selgus, et Ühispanga tippjuhid teenisid salajase

boonusprogrammiga kümneid miljoneid kroone palgalisa. Maksuamet väitis, et tegemist oli pangatöötajatele preemia maksmisega. Kuid veelgi suurem oli pauk, mis kõlas vahePanga uus tut pärast Hanschmidti peahoone pangast lahkumist suehitati koos vel 2005. Ühtäkki kuuHüvitusfondiga. lis avalikkus, et talle kuulub kolmandik Tallinki emafirmast. Ekspress kirjutas toona: „Halb pole siis, kui ühel läheb hästi, vaid ikka siis, kui teistel läheb kehvasti.“ Aga avalikkus ei suutnud seda mõtet alla neelata. Äripäev arvutas välja, et säärase kingituse väärtus oli 700 miljonit krooni. Kohe tekkis küsimus, ega Hanschmidt pangajuhina oma positsiooni ära kasutanud. Mis sest, et Tallinki uute laevade avamisel oli pangajuht ammu peremehe näoga ringi käinud. Hanschmidt polnud enam avaliku ettevõtte juht, kes peab selgitusi andma. Ta puges varju. Püsis seal tükk aega ja kui lõpuks välja tuli, Pank siis naeratas jälle. Temast sai kavandas Tallinki emafirma Infortar tePeterburigi gevjuht. See aga on juba hooVene pis teine edulugu, sarja „Laev“ Ühispanka. alusmaterjal. Ühtlasi algas tol aastal nime vahetamise protsess. Esialgu muutus panga nimi SEB Eesti Ühispangaks. Märtsis 2008 jäi sellest alles SEB. PR-osakond rõhutas pressiteates, et nime hääldatakse ess-ee-bee. Eestipäraselt kõlaks ju sama nimi seebina.

Ekraanitõmmise d reklaamklipist

Peahoone tipus asus panga nõukogu liikme

Aadu Luukase kontor.

Ühispank soovis saada Eesti, Peterburi, Läti ja Leedu regiooni

suurimaks pangaks.

Esimese tegevusaasta (1993) kasum oli

690 000 eurot.

Kristjan Rahu ja Janek Veeber:

Fotod Vallo Kruuser

energeetika

„Toasoojale ei kuluta Eesti inimene rohkem kui alkoholile“ Kahe peale Tallinnas ja Tartus sadu tuhandeid majapidamisi kütvad soojaärimehed Kristjan Rahu (46) ja Janek Veeber (47) ütlevad, et kaugküttekliendi parim uudis on toasooja stabiilne hind. Kõik kallineb, aga küte odavneb. Ometi ei pane kliendid seda rõõmusõnumit justkui tähelegi.

TO IVO TÄN AVS U U

Kui teie kohta öelda „energiamagnaadid“, kuidas kõlab?

Rahu: „Magnaat“ on halva kõlaga sõna. Mingisugune kahjur. Rockefeller oli magnaat, meie ei ole. Veeber: Nõus. Ja mina olen Kristjani kõrval FIE, arvestades tegevuste mõõdet. Soojaärimeestena pälvite sageli tähelepanu. Kui meeldiv see on?

Rahu: Mõnele tähelepanu meeldib, mulle mitte. Olla energiaettevõtja, see tähendab eelkõige suurt vastutust väga paljude inimeste elukondliku heaolu ja ka kulukorvi eest. Võtame asja väga tõsiselt. Veeber: Tartus on tähelepanuga lihtsam. Väiksem koht. Kõik on hästi, kui toasoe on olemas ja sooja hind inimesele mõistlik. Kui aga mi20

dagi natuke valesti läheb, pööratakse kõik torud meie poole ja antakse niimoodi tuld, et seda ei kujuta halvimaski unenäos ette. Kui toasoe kallineb, siis on kõik vihased. Kui aga odavneb, siis keegi ei märkagi.

Rahu: See mõtteviis on kahjuks levinud. Statistikaameti andmetel kulub keskmisel Eesti perel toasoojale vähem kui side- ja teleteenustele ning umbes sama palju kui alkoholile koos tubakaga või elektrile. Toasoe ei ole ammu suur igapäevane kulu. Pakaselistel talvekuudel võib küttearve küll päris suureks paisuda ja inimene, kes ei tule nii hästi toime, tajub seda oma neljatoalise korteriga. Aga fakt on see, et inimeste sissetulekud on kümne aasta jooksul kor-

TÄHTSAD MEHED: Kristjan Rahu (vasakul) ja Janek Veeberi ettevõtted varustavad energiaga sadu tuhandeid majapidamisi ning annavad tööd mitmesajale inimesele. Mõlemad kinnitavad, et tunnevad suurt vastutust. 21

Foto Fortum Tartu

TARTLASTE SOE JA KÜLM: Veeberi osalusega Fortum Tartule kuuluvad Tartu Elektrijaam ja Kesklinna Külmajaam (pildil).

dades kasvanud ning sooja hind aastaid langenud. Inimesed ei ole soojuse hinnaga kursis: neile tundub, et järjest kallineb. Tegelikult, sõltuvalt piirkonnast langeb või püsib samal tasemel. Veeber: Olime Tartus ainukesed, kellel sel aastal jäi hind paika või isegi langes 50 sendi võrra. Seda ei pannud keegi tähele. Ei tea, kuidas seda üle uudisekünnise oleks saanud viia: võib-olla nii, et panen läkiläki pähe ja jooksen paljalt mööda linna ringi. Nii oleks ehk tähelepanu saanud. Rahu: Meie saatsime kunagi pressiteateid soojahinna langetamise kohta. Alguses neid isegi avaldati. Aga artikli juurde pandi kaks kommentaari stiilis „käige perse, ärge valetage“. Monopolistid-kapitalistid?

Rahu: Needki on halva kõlaga sõnad. Valus teema. Selline kuvand on sama palju muudetav kui see, millal hakatakse soojahinna langetamisest rõõmu tundma. Suur osa inimestest põhimõtteliselt ei hakka seda kunagi tegema. Aga elada tuleb selle järgi, mida Peetrus lõpuks arvab, mitte selle järgi, mida inimesed arvavad. Nii et mainekujundusega ei annaks midagi teha? 22

Mu vanamehele meeldis torutangidega mööda linna ringi kõndida. Ma lonkisin sabas. Nüüd tunnen igat kaevikut. Janek Veeber Rahu: Esiteks me ei ole monopolistid! Inimene võib kütta, millega tahab. Keegi peab olema vee-ettevõtja, keegi kaugkütteettevõtja. Vesi on monopol, elektri ülekandevõrk samuti. Aga kütte osas – tee oma võrk, pane paneelid, ükskõik mis. Keegi ei ole Fortum Tartule ega Utilitas Tallinnale andnud monopoolset seisundit.

Veeber: Monopoolses seisundis oleksime siis, kui majaehitajal oleks kohustus meie juures liitumislepingud sõlmida. Rahu: Alati, kui monopolistidest räägitakse, loevad seda poliitikud, kes mõtlevad selle ümber jälle mingi kampaania välja. „Monopolistil natist kinni!“ või midagi sellist. „Kodukulud alla“?

Rahu: Millega see lõppes? See oli suurim hinnatõusuperiood. Kui lõpetati kodukuludevastane võitlus, hakkasid need kohe langema. Sa ei investeeri ju sentigi, kui keegi sind kogu aeg kasutab oma poliitilises lühiajalises agendas. Konkurendid te ei ole, aga kui sageli õllekannu taga energeetika üle arutate?

Rahu: Vahel ikka. Veeber: Aga meil on ka kõigest muust rääkida. Meil veregrupid sobivad. Mis on kaugküttekliendile lähemate aastate parim uudis?

Veeber: Stabiilsus. Kui metsaraie peaks lõpetatama, läheks keeruliseks. Siis peaks turbaga kütma. Rahu: Õigus. Kuna linnad, mil23

Foto Utilitas

TALLINLASTE SOE: Kristjan Rahu osalusega Utilitase kaks elektrijaama Tallinna külje all Väos.

lest saame rääkida, on puiduhakkel, tagab see üsna hea hinnastabiilsuse. Sellele avaldavad mõju varasemate aastate investeeringud. Riiklike aktsiiside ja muude sisendite eest, mis võivad hinda mõjutada, me vastutada ei saa. Aga aktsiis ei saa tõusta kümneid protsente korraga. Kas mõni halb uudis on ka?

Rahu: Ei tule meelde. Miks Utilitas reklaamib, et kaugkütteklient on meie aja kangelane?

Rahu: Et tõsta klientide teadlikkust ja rahulolu. Sul on ju hea meel, kui sinu klient on rõõmus ja saab aru, et see, mille eest ta maksab, ei soojenda mitte ainult tema tuba, vaid kätkeb endas ka tähtsat keskkonnaaspekti. Kaugküte on kõige rohelisem ja odavam kütteviis. Veeber: Nii on. Tartus kaevati juba kaks aastat tagasi maa sisse külmatorud. Soojaärimehed hakkasid külma tegema!

Veeber: Praegu on meil juba kuus kilomeetrit külmatorusid. Kaugjahutus on äri, mis järjest kasvab: üks 24

jaam on kesklinnas, Lõunakeskuse ja ERMi jaoks on eraldi jaamad. Helsingis ja Stockholmis tegeletakse sellega juba märkimisväärselt. Aga seal on ka lihtsam: saab minna kivi sisse ja kasutada jahutuseks merevett. Kuidas kliendid on „külmategemise“ vastu võtnud?

Veeber: Alguses oli nalja kui palju – soojavennad hakkavad külma tegema! Mõni arvas, et hakkamegi esitama kaks korda suuremaid soojaarveid. Aga tagasiside on positiivne. Vaadates, millised peavad tulevikus välja nägema ehitised, lahendab kaugjahutus paljude külmavajaduse. Konditsioneerikastid jäävad ära, sisekliima paraneb. See on absurdne, kui suures kaubamajas üks korrus ainult huugab, aga all peavad töötama rendipinnad. Rahu: Mullune kuum suvi tõi klientidelt ka Tallinnas palju küsimusi, millal kaugjahutus tuleb. Esimene projekt on olemas – üks väike ärikvartal Sossi mäel. Ka Postimehe uus maja tuleb kaugjahutusega. Elamukvartalites seda veel pakkuda ei saa, aga ärikvartalites küll. Eelised on

nii esteetilised kui ka majanduslikud: kaugjahutusega on jahutamine soodsam kui konventsionaalsetel viisidel. Kristjan rääkis detsembris, et Utilitas kavandab Väosse energiasalve: hiiglaslikud tagurpidi püramiidid maa sees, PVC kiht peal. Väo jaamadest üle jääv soe salvestatakse nendesse järvedesse. Ülemises järvekihis vesi 95 kraadi ja alumises 40–50 kraadi. Järvedest saab vajaduse korral sooja võtta. Kas projekt teostub?

Rahu: Investeerimisotsuse teeme lähiajal. See on üks rohelisemaid asju, mida annab üldse teha. Veeber: Väga loogiline. Ka meil on sarnane projekt mõttes, liigume vaikselt. Energiasalvesti aitab tipukoormusi katta. Tehnoloogia on aastatega kõvasti edasi arenenud. Mõnes kohas, näiteks Soomes, on neid aga lihtsam teha: vanad punkrid, mis mõeldud kaitseks sõja eest – lased vee kalju sisse! Rahu: Jah, üks asi on kaevata kivisse igavene auk. Teine asi aga võidelda vesiliivade, diktüoneemakiltkivi ja muidu sooga – pinnas, millele meie linnake siin on kahjuks püstitatud. Eesti on sisuliselt sohu raja25

tud ja see muide kajastub ka võrgukadudes. Meie võrgud on maa all, aga mitte kivis või liivas, mis oleks ideaalne, vaid vees! Vesi aga teeb paar-kolm protsenti võrgukadu juurde. Lisaks on Tallinn kahjuks veel ka pikk, laialivalguv. Tartu on kompaktsem. Veeber: Tartus on meil 185 kilomeetrit soojatrasse, neist 70 protsenti uuendatud. Trassi kaod on umbes 10 protsenti. Rahu: Meile on see tase ainult eesmärk. Veeber: Meie alustasime investeerimist ka oluliselt varem ja trassid olid enda omad.

Inimeste sissetulekud on kümne aasta jooksul kordades kasvanud ning sooja hind samal ajal langenud.

Te vist tunnete oma firmade võrke nagu oma viit sõrme?

Rahu: Olen hariduselt humanitaar, aga 20 aastat seda äri teinud. Midagi on kohale jõudnud. Veeber: Mu vanamehele meeldis torutangidega mööda linna ringi kõndida. Ma lonkisin sabas. Nüüd tunnen igat kaevikut. Janek, sa plaanisid Tartusse Raadile rajada Eesti suurima päikesefarmi. Kui läks maaostuks, napsas krundi endale parema pakkumise teinud Neinar Seli ettevõte. Mis juhtus?

Veeber: Tugevam võitis. Alustasime seda projekti 2015. Oli huvitav õppida ja näha, kuidas päikesepaneelide tehnoloogia areneb ja selle hind langeb. Projekti maksumus oleks olnud 40 miljonit eurot. Investeering tundus loogiline. Kuigi Eesti kliimas, kus mullu oli 1600 tundi päikest, seda ilma toetusteta ei tee. Kui keegi suudab teha, siis müts maha ja jõudu. Olime nii kaugel, et jaama rajamiseks vajalikud lepingud said tehtud ja maa pandi oksjonile. Me osalesime sellel, kasutades oma parimaid teadmisi. Aga tugevam võitis. Lepingus on selgelt kirjas, et nad peavad aasta jooksul selle valmis ehitama. Minul see aasta tükki küljest ei võta, ootan rahulikult. Riigil on ju kohustus teha passiivmaju. Kui kellelgi on vaja A-klassi nn nullenergiamaja, siis päikesepaneelid annavad selle tulemuse. Rahu: See on eraldi teema, mismoodi koostatakse metoodika, mille järgi arvutatakse majade energiaklasse. Kui võrdleme kaugkütet ja õhksoojuspumpa kogu energiasüsteemi 26

lasta ei ole okei. Keegi ei keskendu sisulisele, vaid teema tahetakse päevakorrast maha saada. Rahu: Niisuguste vaidluste poliitilise vankri ette panemine peaks olema hukkamõistetav. Tselluloositehase vaidlus oleks pidanud tuginema kuivalt ainult keskkonna- ja majandusaspektidele. Aga elu paraku ei ole kuiv ega tugine kunagi millelegi. Asjast kujunes üleüldine palagan.

HEAS TUJUS: Kahe energiatöösturi iseloomud sobivad hästi. Sageli arutavad mehed õllelauas nalju visates maailma asju. Siis on vähem juttu energeetikast, rohkem kõigest muust.

kontekstis, siis võib tunduda, et viimane on veel tunduvalt rohelisem. Aga tegelikult ei ole. Talvel käideldakse õhksoojuspumpa ikkagi elektriga ja elektrit tehakse Narvas põlevkivist. Väiksemate elamute – suvilate, villade, eramute puhul õhksoojuspump aitab, aga suurtes asumites on tipus ikkagi sooja juurde vaja. Aga kui tipus annad sooja ainult talvel, kui on külm, siis see on kuradi kallis, sest siis vajavad seda kõik. Mida päikesefarmi maaoksjoni tulemustest õppisid?

Veeber: Tuleb inimeseks jääda. Ükskõik mis asju teed. Rahu: Oksjoni tulemus oli klassikaline Tartu värk! Kui keeruline on lobitöö energeetikas?

Rahu: „Lobi“ on halva kõlaga sõna, kuid selle põhimõte on ühene – oma

seisukohtade selgitamine, et otsustajad oleksid informeeritud. Kui seda ei tee, siis kust saavad otsustajad sisendi selle kohta, kuidas linnu üldse köetakse? Oleks ju tobe, kui võim ja ettevõtlus omavahel üldse ei suhtleks. Veeber: Meie mõlema ettevõttel on palju ette näidata, mida oleme teinud, et kliendile oleks selline hind. Tartus ei ole kunagi jagelemist olnud, olenemata sellest, mis valitsus üleval on või kes linna juhivad. Oma linna eest seistakse. Rahu: Tallinnas on linnavõim olnud väga stabiilne. Ma ei ole kaugeltki Keskerakonna valija ja pole mitmes küsimuses nendega nõus, aga linna juhtimine on olnud, vähemalt meie vaatevinklist, apoliitiline. Turbulentsi on olnud pigem riigivõimu valimiste kontekstis. Kas energeetilise lobi senine suurim edulugu on Sõõrumaa ja taastuvenergiatasud?

Rahu: See on vaenulikult laetud küsimus. Taastuvenergiatasud on Euroopa Liit läbi hekseldanud ja uurinud. Meie tasud on Euroopa 40 riigi hulgas tagantpoolt kuuendad. Veeber: Ajal, kui see teema päevakorda tuli, olid Eestis müügil oluliselt lahjemad ravimid. Teatud asjad võimendusid sinna, kuhu nad ei oleks pidanud võimenduma. Kui see teema jälle tõstatada, võivad uued vennad valitsuses saada idee, keda hakata hammustama. Kas uued vennad Ratase valitsuses toovad totaalse muutuse?

tekkivaid maksuauke katta, võib kõike teha. Teeme kas või nulliringi! Rahu: Filosoofilises plaanis on aktsiis luksusmaks. Selle mõte on vähendada tarbimist. Kas me tahame, et elektrit, gaasi ja alkoholi vähem tarbitaks? Meie muide tegutseme selle nimel, et ka soojust vähem tarbitaks. Kõlab õõnsalt, aga see on tee, mida mööda maailm liigub. Kokkuhoid on oluline. Kui minu käest küsid, kas luksusautodel peaks olema luksusmaks – jumala eest, tuld! Mida ma õllesõbrana aktsiisidest arvan, seda ei hakka ütlemagi.

Rahu: Anname uuele valitsusele aega. Majandusvaldkonda juhib Taavi Aas, kes on juhtinud ka Tallinna linna.

Mida me õppisime EstFori tselluloositehase kaasusest?

Kas taotlus langetada järsult aktsiise, sealhulgas kütuse ja elektri omi, on mõistlik?

Veeber: Kui on vahendeid, millest

Veeber: Selliseid tehaseid peab saama ehitada. Meil on Eestis metsandus ja põllumajandus, lisaks mõned maavarad – ja kõik. Rohkem ei ole midagi. Sedamoodi projekte põhja

Kuidas saaks selliseid projekte ellu viia?

Veeber: Enne kui äriplaan arutusele tuleb, peab arendaja aru saama, mida kohalikud inimesed asjast arvavad. Keskkond on teema number üks. Rahu: Kärajatest tuleb alustada. Kogukonnapõhisest mõtteviisist. Rahva vastu ei saa minna. Mida arvate vendade Sõnajalgade võitlusest kaitseministeeriumiga: riik ei luba neil tuuleparki rajada, sest peab seda ohuks Eesti riigikaitsele – tuulikud segaksid väidetavalt radarite tööd?

Rahu: Saaremaal peatati ka ühe meretuulepargi rajamine põhjusel, et selle taga võib olla veel midagi. Ma ei usu, et kaitseministeeriumi taga on Eesti Energia huvid, aga pole selge, mis selle taga on. Kui tegemist on lihtsalt ametkondliku pusimisega, on asi halb. Aga võib-olla on kaitseministeeriumil õigus. 27

puu, millest oleks võimalik midagi enamat teha. Veeber: Meie pärast ei pea keegi ühtegi puud rohkem maha võtma. Nõustun, et metsaraie on Eestis piiri lähedal. Aga meil on ka metsatööstus väga kõrgel tasemel. Rahu: Ühestki teisest töötleva tööstuse harust ei saa me nii palju uhkust tunda kui puidusektorist. Ainult IT üle oleme veel uhked.

Kaks kanget Kristjan Rahu on Utilitase väikeosanik ja nõukogu esimees. Utilitase kontsern varustab seitsmes linnas toasoojaga kokku ligi 170 000 majapidamist. Ettevõttel on kümmekond katlamaja ja kaks suurt soojuselektrijaama. 2018. aasta lõpus müüs Rahu enamusosaluse, kuid säilitas kontrolli ettevõtte juhtimise üle. Ta pälvis eritähelepanu sellega, et kinkis pärast osaluse müümist igale kontserni töötajale 50 000 eurot. Janek Veeber on legendaarse Tartu soojaärimehe Tiit Veeberi poeg, kes päris oma isa ettevõtted. Tema firma Giga omab 40protsendilist osalust tartlasi soojaga varustavas ettevõttes Fortum Tartu. Seal on tema äripartner Soome energiakontsern Fortum. Giga tegutseb ka ehitusja transpordiäris ning kirjastab koos Hans H. Luigega Õhtulehte.

Kui oleks teie võimuses, mida teeksite Eesti Energiaga?

Rahu: Sama hästi võiks küsida, mida teeksid Luik ja Linnamäe ERRiga, kui see oleks nende võimuses. Eesti Energia ei ole iseenesest paha. Aga nende käes on mingid hoovad, mis võimaldavad neil teha mitteturupõhiseid otsuseid. Seda nimetatakse turumoonutuseks. Kui turumoonutus halvasti läheb, siis kiputakse seda poliitiliste vahenditega parandama. Ühiskond peab jälgima, et see nii ei läheks. Kuidas tõsta Eesti inimeste palku ja vähendada palgavaesust?

Mis on ametkondlik pusimine?

Rahu: See, kui ametnikkond muutub puutumatuks ja tekitab endale tööd juurde ega langeta oma heaolu huvides otsuseid. Veeber: See on lausa rahvuslik sport. Ka Tartus, me ei ole aiaga eraldatud. Ja ega ülikool ka nii palju juurde anna, et meil nii palju targemaid oleks. Rahu: See ei tähenda, et ettevõtjad peaksid saama, mida nad tahavad. Ametkondlik pusimine hoiab teinekord ära, et keset sõiduteed ei ehitata viinerikioskit, kuigi kellelegi tundub see hea mõte. Ettevõtja Sandor Liive on rääkinud, et Eestisse võiks tuumajaama ehitada.

Rahu: Tuleme taas fosforiidi ja EstFori juurde tagasi. Tuumajaama küsimust ei ole uuritud ega analüüsitud. Saan aru, et jutt käib väikestest reaktoritest ja tehnoloogiast, mis on sada protsenti ohutu. Lõpliku tõe teadasaamiseks on hea, et Liive-sugune võimekas tegelane seda ajab. Võib-olla kujuneb Eestist millalgi to28

hutu tööstusriik – kust me siis selle elektri võtame? Millisel määral on Eestit võimalik puhtalt rohelise energiaga kütta?

Rahu: Eesmärk, et 2030. aastaks oleks 80 protsenti energiast roheline, on realistlik. Tallinn on suur ja praegu kõige vähem roheline. Aga me ei ole 70 protsendist kaugel. Kui paneksime Kohtla-Järvel ja Narvas õlitootmise kinni ja hakkaksime linnu puiduga kütma, siis ei oleks seal kedagi, kes selle eest maksaks. Aga teoreetiliselt on seegi võimalik. Veeber: Tartus kasutame umbes 5 protsenti gaasi, 95 protsenti on taastuvenergia. Kas Eestis raiutakse liiga palju metsa?

Rahu: Me oleme psühholoogilise piiri lähedal. Usun, et praegune tase on optimaalne. Ettevõtted, millega seotud oleme, jälgivad hoolega, mida ahju ajame. Et see oleks kraavipervede või liinialuste puhastamisest tekkinud jääde, mis muidu jääks kusagile vedelema, aga mitte

Rahu: Selleks on ainult üks meede – majanduse areng. Majandus areneb siis, kui riik sellesse võimalikult vähe sekkub. Ettevõtja on Eesti kommentaatorite hulgas ikkagi pigem kaabakas, kes ei maksa piisavalt palka. Või siis on ta muud moodi varas ja endine kommunist. Aga kogu meie riigi ülalpidamine tuleb ettevõtetelt, mitte kusagilt mujalt. Loodame, et Eesti majandus areneb. Elan lootuses, et iga aastaga jääb palgavaeste arv väiksemaks. Veeber: Kristjan ütles väga selgelt kõik ära, ma ei suuda üle targutada. Kui suur pealik räägib, siis ma kuulan. Olen ikkagi õppija rollis. Selleks et midagi paremaks teha, tuleb majandus käima lükata. Mitte nii, et hommikul ärkab kogu staff üles, kõigil on topelt käsipidurid peal ja hakkame aga Eesti asja ajama! Kus kuradi kohast sa nii ajad?! Rahu: Tahaksin kasutada võimalust, et tunnustada Janekit ja tema isa. See on suuresti Tartu meeste eeskuju, et Eestis on soojamajandus nii üles ehitatud, nagu ta on. Tartu läks juba 1990ndatel puiduhakkele üle. Siis kui peavool pidas seda idiootsuseks. Nüüd on kõik puidu peal. Respekt! 29

pereettevõte Fotod Vallo Kruuser

Tipptegija

armen atering – riigipeade väärikas toitlustaja

Äripäeva toitlustusfirmade edetabelis 2018. aastal esikoha võitnud Carmen Catering on toitnud tuhandeid inimesi, sealhulgas sedavõrd tähtsaid ja kuulsaid, keda enamik inimesi on vaid teleekraanilt näinud. M A RTA TU U L

resident Lennart Meri, USA president George W. Bush, Prantsuse president Emmanuel Macron – need on vaid mõned riigipead, kellele Carmen Catering sööke ja jooke pakkunud. Ja ehk mõtles Saksamaa kantsler Angela Merkel Kultuurikatlas president Kersti Kaljulaidi kõnet kuulates just Carmen Cateringi ampsudele. Paljud head asjad saavad alguse õnnelikust juhusest. Nii ka perefirma Carmen Catering. 21 aastat tagasi polnud ühe hakkaja kelneri isa nõus tähistama oma 50 aasta juubelit tikuvõileibadega. See hakkaja kelner on Argo Koppa. Sünnipäeva pidamiseks oli isa välja valinud Harku peokeskuse ja kui ta läks juubeliasju arutama, kutsus kaasa ka poja – ehk oskab Olümpia hotelli kelner head nõu anda.

Argo mäletab, et peokeskuses ootas neid Uudo Seenema, kes oli toona edukamaid toitlustusteenuse pakkujaid. Seenemal oli kange tahtmine serveerida juubelilauale tikuvõileibu. See ei passinud Koppadele kuidagi – nemad olid harjunud pidusöömingul seapraadi sööma, bändi kuulama ja tantsima. Niipea kui Koppad uksest välja said, ütles isa pojale: „Kuule, tehke see pidu mulle ise ära. Mina ei taha tikuvõileibu!“ Koos sõber Margus Linkgreimiga hakkaski Argo korraldama isa juubelit. Olümpia hotellist laenati laudlinad, nõud ja ka kokad. Teenindajad oli Argo ja tema sõbrad. „Olümpia oli tipptase, kõrgem klass. Tegime sünnipäeva ära ja peokeskuse perenaine küsis, et äkki tahate veel teha.“ Järgmine pidu oli Estonian Airi töötajatele. Kui isa sünnipäeva korraldades polnud Argo äriajamisele 31

OLÜMPIA: Kelneriamet pole täna enam see, mis ta oli noil kurikuulsatel Olümpia hotelli aegadel. Hea 20 aastat tagasi töötasid seal oma ala absoluutsed tipud ja kelneri amet oli au sees. Nii mõnigi toonane tunnustatud kelner omab täna oma restorani.

Kord jäi riigivisiit tund aega hiljaks ja siis tuli pooleteise tunniga pakkuda viis käiku. 32

GAAS JA PIDUR: Räägitakse, et Argo Koppa on Carmen Cateringi gaasipedaal. Kohati hullumeelsed ideed on just need, mis murravad uksi lahti, ent seda hoogu on tulnud tasandada ja pidurdada Argo partneritel Margusel ning viimasel kümnendil peamiselt Argo abikaasal Relikal (alumisel pildil).

MOTOORNE RAHUTUS: Just see motoorne rahutus ei lubanud Argol niisama olla ja sundis kelneriameti kõrval oma ettevõtlusega tegelema. Kusjuures vaba firma leidis Argo Ekspressi veergudelt.

mõelnudki, siis nüüd tahtis tellija tasuda ka arve. Kähku-kähku oli vaja firmat ja pangakontot. Argo leidis Eesti Ekspressist firmade müügikuulutuste hulgast ettevõtte Kreeker Konsultatsioonid, helistas selle müüjale ja lepiti kokku, et juba järgmisel päeval toimub ostutehing. Argo avas firmale pangakonto, saatis arve ja raha töö eest kanti üle. Nii pandi ettevõttele vundament. Sõber Margus mäletab, et algul tehti toitlustust hobi korras, ise oldi teenindajad ja pesti nõusid. Margus jätkas tööd kelnerina Olümpias veel kuus aastat, kuni hobi põhitööks sai. „Tahtsime tõestada, et oleme head te-

gijad ja et hea teenindusega on võimalik turgu muuta,“ meenutab Margus. Aeg oli toona pöördeline. Esimesed pakkumised kirjutati käsitsi paberile. Arvuteid ju polnud. Näiteks Dublineri pubi ees tegi Argo pakkumise ühele pruutpaarile. Näitas paberi ette ja sai noogutuse. Soojad road toodi restorani Kännu Kukk kulinaariast. Argo oli seal töötanud ja Kännu Kuke kokad olid head tuttavad. „Sõitsid autoga hoovi, panid potid pagasnikusse ja korras,“ kirjeldab ta. Külmlaua tegid Olümpia kokad. Tasapisi firma kasvas, Carmen Cateringist on saanud üks Eesti tuntumaid ja mainekamaid toitlustusfir33

Vanasti võeti napsu ja see oli probleem. Nüüd noored napsu ei võta, aga kuramus, telefon on käe külge kasvanud.

lihtsalt jalutas sisse, pistis teenindajatele käe pihku ja tervitas.

Segadus George W. Bushiga

I’M YOURS: Abikaasadena ühiselt äri vedamine pole meelakkumine, vaid raske töö. Keeruline katsumus. Relika ja Argo saavad sellega hakkama kirglikult muresid lahendades ja ikka teineteisele toeks olles, nagu nende lauluski, mis kannab pealkirja “I’m Yours”.

masid, kus on end proovile pannud ka paljud peakokad.

Ootamatu tervitaja Carmen Catering teenindas ka läinud suvel toimunud Euroopa Liidu eesistumist. Nende toitlustada olid kõik Kultuurikatla staabis viibinud inimesed. Neid jagus hommikust õhtuni. Kõik said eri menüüsid. „See oli nonstoptoitlustus,“ ütleb Argo abikaasa ja äripartner Relika Tiik-Koppa. Pinge oli laes, aga lõpuks – ole millisel kõrgel ametipostil tahes – tahad lihtsalt süüa. 34

Kui keegi arvab, et kuulsused on erilise maitsemeelega, siis Koppade kogemus kinnitab vastupidist. „Igast väikesest asjast probleemi ei tehta. Nad tahavad süüa head sooja toitu,“ tõdeb Argo. Sageli on väga tähtsate ja suurte vastuvõttude toitlustajad üsna ärevil. Aga närviliseks ei tee mitte toit, vaid julgeolek, ajakava ja muu seesugune. Tohutu suur süsteem. Selliste õhtusöökide korraldamiseks tuleb tunda etiketti ja ürituse taustsüsteemi. Aga eesistumise ajal juhtus nii, et Prantsusmaa president Emmanuel Macron

Argo on teenindanud ka president Lennart Meri. Argo sõnul oli Meri selline persoon, keda tunnetasid ka siis, kui olid tema poole seljaga. Noorena Argo isegi kartis teda pisut. Ühe riigivisiidi ajal oli Argo Meri korraldatud üritusel kelner, ja ruumis, kus president viibis, pidid olema märjad käterätikud riigipeadele, et end värskendada. Mida aga ei olnud, olid käterätid. „Keegi pidi need tooma ja Meri teadis, et pidi rätid saama,“ meenutab Argo ärevat olukorda. Lõpuks, kui käterätikud toodi, küsis Meri: „Noh, mis firmast te olete?“ Siis oli Argol küll kehv tunne. Katsumusena meenutab Argo USA presidendi George W. Bushi visiiti Tallinna 2006. aastal. Argo oli teenindusmeeskonna peakelner. Bush oli kõikidele kelneritele terekäe andnud ja kõik toimis nii, nagu läbi mängitud. Siis aga tekkis olukord, et ei tea, kuhu pead minema. Ühtäkki vaatas Argo, et Bush sammub laua 35

Aare Tark: Pereettevõtted ka majanduse tormiaegadel edukamad kui teised Pereettevõtted moodustavad arvestatava osa kõige kasumlikumatest ettevõtetest kogu maailmas. See pole kokkusattumus, vaid pereettevõtluse põhiväärtuste otsene tagajärg. Just tasakaalukus ja pikk vaade on võimaldanud sellistel suurtegijatel nagu Ford või Samsung kasvatada nii omanike kui ka ühiskonna jõukust aastakümneid. Mais oma viiendat sünnipäeva tähistav Eesti pereettevõtjate liit jätkab tööd selle kogukonna liitmisel ja liikmete kogemuste vahendamisel. Liidu asutasid pisut enam kui 30 ettevõtjat. Praeguseks on liikmeskond kasvanud peaaegu kolmekordseks. Meie seas on tugevaid Eesti ettevõtlusega seotud perekondi, nagu Aavisto, Berman, Habakuk, Hanschmidt, Hääl, Ermo, Isok, Kraft, Kõuhkna, Tammo ja teised. Pereettevõtlus pole ainult äri, vaid võimalus anda oma elutöö viljad edasi järgmisele põlvkonnale. Nemad omakorda saavad viia tehtud töö tasemele, mida me praegu ettegi ei kujuta. Samas on põlvkonnavahetus pereettevõtte üks suurimaid proovikive. Nii praegused kui ka tulevased pereettevõtjad peavad leidma vahendid ja võimalused, kuidas tasakaalustada peresuhted ettevõtlusega ning säilitada ettevõtte edu. Nii ettevõtjate seas kui ka ühiskonnas on oluline teema, kuidas anda võimalikult väheste kaotustega järgmisele põlvkonnale ettevõtte omand ja juhtimine. Tegemist pole vaid pärandi üle andmisega, vaid eelkõige järeltuleva põlvkonna ettevalmistamisega pereettevõtte jätkusuutlikuks arendamiseks ja lisandväärtuse loomiseks. Tuleb arvestada, et paljud X- või Z-generatsiooni esindajad ei pruugi ettevõtete juhtimisega kaasnevat vastutust kanda. Seetõttu tuleb neid koolitada oma osakuid valitsema lootuses, et omakorda nende järeltulijatest tõuseb mõni juht. Kõige tähtsam on aga õpetada järeltulevat

põlve koos tegutsema ühise eesmärgi nimel olukorras, kus esivanemad on lahkunud. Pereettevõtjate liit abistab peresid, kus tuleb vormistada juriidiliselt korrektselt omandi üleminek järgmisele põlvkonnale, mis välistaks laste või lastelaste vahelisi vaidlusi omandi kasutamisel või käsutamisel. Eestis on veel üsna vähe tuntud selleks tarbeks loodud perekonna hartad, konstitutsioonid jne. Rahvusvahelise kogemuse alusel oleme neid aga hakanud Eestis edukalt koostama ja ellu viima. Pereettevõtjad Eestis ja mujal maailmas teavad, et kestvuseks ja kasvamiseks on vaja sügavaid juuri – inimeste väärtustamist, rahulikku meelt ja põlvkondadeülest vaadet. See pole lihtsalt sõnakõlks. Teame maailma praktikast, et pereettevõtted motiveerivad oma töötajaid edukamalt, säilitavad oma juhte kauem ning hoiavad kulud kontrolli all. Seetõttu püsivad pereettevõtted ka majanduse tormiaegadel edukamad kui teised. Seega on Eesti majanduse säilimise ja kasvamise nurgakivi just pereettevõtted. Eestis on pereettevõtlus kasvanud rahulikult ja järjepidevalt. Tõrvikut, mille süütasid 19. sajandi Eesti vabrikupidajad, kannavad edasi paljud Eesti juhtivad ettevõtted. AARE TARK, VANDE ADVOKAAT, EESTI PERE ETTEVÕTJATE LIIDU PRESIDENT

juurde, aga ükski kelner ei lähe talle tooli pakkuma, nii nagu viisakas on. Argo astus siis väga kiiresti tooli juurde ja presidendi turvamehed vaatasid, et oi-oi-oi, miks see mees sealt tuli. Vale koha pealt. Tegelikult pidanuks lähemal olev kelner tulema. Argo pakkus Bushile tooli ja tundis, et turvamees seisab täpselt tema taga – juhuks kui Argol on „mingi plaan“.

Pidev valmisolek Riigipeade toitlustus ongi pisut teistmoodi kui muudel üritustel söögi ja joogi pakkumine. Õhtusöökidel tehakse ju tööd. Inimesed suhtlevad, seega tuleb pakkuda toitu, mida on lihtne kiiresti süüa. Relika ütleb, et alati tehakse protokolliinimestele ka degustatsioon. Ükskord näiteks oli mõte pakkuda elegantset vutti koivaga. Ei läinud läbi – koib tuli eemaldada, mingeid konte olla ei tohi. Degustatsioonide kaudu õpitakse, saadakse kogemusi ja teatakse järgmine kord, mida vältida. See ongi ehk restorani ja catering’i üks vahe. Restoranis ootad, et pakutaks e roogi uhkete vidinatega. Aga catering’is peab olema kõik kergesti lõigatav ja söödav, et saaks ruttu ära süüa ja kohe juttu jätkata. Sageli tuleb kiiresti teenindada. Kord jäi riigivisiit Foto Teet Malsroos

Mis on Carmen Grupp?

TUGISAMBAD: Relika ja Argo sõnul püsib catering tugisammastele, inimestele, kes kannavad ühiseid väärtusi ja panustavad igapäevaselt. Nemad loovadki Carmeni vaimu.

tund aega hiljaks ja siis tuli pooleteise tunniga pakkuda viis käiku. Vahel teatab protokolliosakond sündmuse ajal, et nüüd tuleb ruttu taldrikud laualt ära viia. Vahet pole, kas on kõigil söödud või kellelgi veel söömine pooleli. Kõik maha! Riigipead on erinevad. Kord oli Argo Gruusia presidendi Mihheil Saakašvili kelner. President istus lauas, ja järsku hüppas püsti. Talle oli telefon. Võttis kõne vastu ja läks teise ruumi rääkima. Argo läks kaasa, juhuks kui presidendil on midagi vaja, siis jõuab kiiresti reageerida. Saakašvili rääkis umbes 15 minutit ja terve selle aja laua teenindus seisis. Saakašvili lõpetas kõne ja ütles mulle: „Kak u vas zdes? U nas problemõ.“ (Kuidas teil siin läheb? Meil on probleemid – Toim.) Mina vastasin, et meil on kõik hästi. Kord tuli teenindada üht idariigi presidenti. Eelroog oli veiseliha carpaccio. Roog viidi lauale ja tema küsis: „Midagi teravat ei ole siia kõrvale?“ Pakkuda oli ainult konjak, tema tahtis viina. Mis teha. Tuli leppida

konjakiga. Riigipea keeras carpaccio ümber kahvli rulli ja võttis konjakit peale. „Sa võid välja mõelda toidu ja veini sobivuse, aga inimesed on tavalised ja lihtsad. Presidendid pole tulnukad. Nad on tavalised inimesed. Pole olnud ühtegi pirtsakat ja pahatahtlikku presidenti,“ ütleb Relika.

Kokkade kasvulava Carmenist pole läbi käinud mitte ainult ida, lääne, lõuna ja põhja maitsed, vaid ka tippkokad. Näiteks Imre Kose. Toona ei oodanud keegi catering’is nn fine dining’u (restoranile kohase teeninduse ja atmosfääri loomine – Toim.) käekirja. Carmenile on oma jälje jätnud ka Anni Arro, Roman Zaštšerinski, Peeter Pihel ja Dmitri Haljukov. „Ta [Dmitri] oli meil kuu aega olnud, kui mõtles: appi, kuhu ma sattunud olen,“ meenutab Relika. Toitlustuses on suured kogused, tonnide viisi hakkimist. Glamuuri pole. Nad on tippkokad, aga mõni päev tuleb lihtsalt kümme tundi päevas masinaga peekonit tükeldada. Et kuulsad peakokad ettevõttest ei lahkuks, tuli teha pikaajalisi plaa-

Carmen Grupp on pereettevõte, kuhu kuuluvad restoranid Korsten, Armastus & Hea Toit ja Saku Gastro, Carmen Café kohvikud ja Carmen Catering ning 2018. aastast ka uus restoran Maarjamäel. Carmen Catering oli Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ametlik toitlustuspartner nii igapäevaste lõunasöökide kui ka pidulike õhtusöökide raames. Carmen Catering on olnud mitu korda presidendi kantselei aastapäevavastuvõtu partner. Carmen Catering annab tööd ligi 130 inimesele. 2017. aasta käive ulatus 5 653 353 euroni.

ne. Haljukovile, kes unistas oma restoranist, mitte salatite hakkimisest, lubas Argo oma restorani, kui ta paar aastat catering’i oma käekirjaga kaunistab. Kahe aasta pärast sündis restoran Cru, mille peakokk Haljukov on tänini. 2015. aastal sai Haljukov kokkade olümpial Bocuse d’Or 14. koha.

Carmeni tugisambad Tuhandete inimeste toitmine on logistiline ülesanne. Peakokk mõtleb välja road, nende disaini, aga ka selle, kuidas pakkuda näiteks hommi37

ILMA TIIBADETA: Samal ajal kui toitlustusäris saavad aina populaarsemaks igasugused vidinad, peab cateringi maailm mõtlema, kuidas sööja oma ampsu kiirelt alla saab neelata ja kohe juttu edasi rääkida, selmet veetleva leedi kombel kive täis suuga joriseda.

kul kell seitse sadadele inimestele hommikusööki. Seda kogust omletti juba paari tunniga valmis ei klopi ning ettevalmistused võivad kesta mitu päeva. Selle juures peab toit jõudma vahetult enne sööjaid lauda värskena. Praegu juhib Carmeni köögis vägesid peakokk Jevgeni Ševtšuk, kes Relika ja Argo sõnul on Carmeni jälle uuele tasemele viinud. Kuigi nimekad peakokad on olulised, peetakse Carmen Cateringi raudvaraks Irina Maloševat. „Ta on olnud meie kõikide peakokkade parem käsi. Kui tema ära 38

läheb, siis on nägemist! Siis on meil väga raske,“ tunnistab Argo. Irina on tunnustusest meelitatud. Mais saab tal Carmenis täis 15 aastat. „Väga mõnus on. Siin on väga huvitav,“ hindab ta. Irina ütleb, et toitlustusäri on nagu tramm. Iga tunni aja tagant läheb üks üritus välja. Iga kord oled uues ja huvitavas kohas, uute põnevate inimestega. Parimaks maitseelamuseks peab ta oma poiste tehtud rulle lihast ja kalast. Raudvara nagu Irina on Carmenis veelgi. Argo ja Relika sõnul peab igas osakonnas olema vähemalt üks

sammas, kellele kogu tegevus ja teised inimesed toetuvad, kes kannab edasi väärtusi ja teadmisi.

Noori raske tööle panna Carmen Cateringis on tööl ligikaudu 130 inimest. Firma tegevjuht Sten Kosina alustas kunagi samuti kelnerina. Suurim proovikivi inimeste tööle võtmisel olevat aga inimeste suhtlema õpetamine. Relika nendib, et panna inimesed teretama ja silmsidet looma on väga keeruline. Hiljuti oli ettevõttel ka üks töövaidlus. Kliendid kaebasid, et teenindaja on telefo39

nis. On reegel, et telefon peab olema tagaruumis ja teenindussaalis seda ei kasutata. Aga tütarlaps toksib samal ajal nii kassas kui ka telefonis. „See on tänapäeva probleem. Ja siis sa hakkadki inimesele teretamist õpetama. Noored ei julge võõra inimesega suhelda. Aga teenindajana pead seda tegema,“ selgitab Relika. Ka Argo tõdeb, et tegemist on teenindussfääri kõige suurema probleemiga: „Vanasti võeti napsu ja see oli probleem. Nüüd noored napsu ei võta, aga kuramus, telefon on käe külge kasvanud.“ Ja kuigi palgasurve mõjutab ka toitlustusvaldkonda tõsiselt, arvab Argo, et vahel polegi asi rahas. Pigem

pidevas soovis kuhugi edasi liikuda. Tööd justkui ei taheta enam teha. Hiljuti käisid Argo ja Relika Austrias puhkamas, õhtuti sattusid väliskolleegidega juttu puhuma. Hotellis, kus nad viibisid, töötasid Sloveenia kelnerid kuus päeva nädalas kaksteist tundi päevas. Nende palk oli 2000 eurot. Eestis tahetakse aga pigem nelja tööpäeva eest sama palka. Ettekandjal ja kelneril pole enam ka vanu hüvesid: sularahas makstakse üha harvemini ja tippi kui tänu hea teeninduse eest kelnerile enam ei jäeta. Nii kaob aga motivatsioon. Inimeste tööperega sidumine ja hoidmine on aina keerulisem.

Toitlustusäri on nagu tramm. Iga tunni aja tagant läheb üks üritus välja.“ Carmen Cateringi raudvara Irina Malõševa

Carmenist sai perefirma Kuigi Relika on Carmeniga seotud juba üle kümne aasta, vormistati Carmen Catering perefirmaks neli aastat tagasi. Toimusid ettevõtte ajaloo suurimad muudatused. Carmen Catering jagati pooleks. Kuna Margusel oli soov rohkem restoranidega tegeleda, jäid talle restoranid Platz ja Ribe. Argole ja Relikale Carmen Catering. Ajal, kui Argo ja Relika minuga oma restoranis Korsten rääkisid, kõlas Jason Mrazi laul „I’m Yours“. Seda peavad Argo ja Relika oma looks. „Kuulasime seda ühel hommikul ühes Riia hotellis ja tellisime hunniku omletti kurgi ja tomatiga. Kelner küsis, et mismoodi kurgiga. Ütlesime, et prae kurk ära ja viska muna peale. Sõime ja väga hea oli,“ meenutab Argo. Varem töötas Relika Argo suurima konkurendi heaks. Pärast seda, kui Argo Relika südame röövis, jäi konkurent Relikast ilma. Marguse sõnul on Relika Argole hea täiendus. Nimelt olevat Argo suurte ideedega tööloom, gaasipedaal. Polevat ime, kui Argo kell kaks öösel kirju saadab. „Igal võidusõiduautol on vaja pidurit ja gaasi. Argo oli gaas ja mina olin pidur. Relika täidab ilmselt praegu sama ülesannet, mis minul oli,“ selgitab Margus muigega. Küsimus, kuidas selle pereäri ajamisega siis ikkagi abikaasade vahel on, kisub Argo suunurgad kõrgele: „Väga hea küsimus! Relika! Meil õhus just!“ Relika vastab: „Keeruline!“ Sageli tuleb ette, et äriasju tuleb arutada ka kodus. Kuigi Relika ja Argo on vastutusalad omavahel ära jaganud, peab Argo enda sõnul alati ka Relika arvamust teadma ja lepitaksegi lõpuks kokku nii, nagu Relika tahab. Sealjuures mõlemad, nii Relika kui ka Argo muigavad. Kunagi soovib Argo tööd ja tegemised lastele üle anda. Paaril on kolm tütart, kellest vanim kõrgkooli lõpusirgel. Ent noored tahtvat pigem ise oma asjaga end tõestada. Olla iseseisvad. Kord läksid vanemad vanima tütre Kaisaga restorani ja võtsid äri ülevõtmise teemaks. Kaisa arvas, et sellist elu nagu tema vanematel, pidevalt tööd teha, tema küll ei taha. Nüüd olevat aga tema mõtteviis veidi muutunud. Lapsed on pereäris isegi teenindajatena kaasa löönud. 41

intervjuu Foto Vallo Kruuser

Mart Vips:

võtsin isa surma järel vastutuse, väikesed vennad on liiga noored Läinud sügisel lahkus 62aastasena mõjukas kaupmees Jüri Vips. Tema poeg Mart Vips (36) räägib, kuidas ta isa ärides rooliratta haaras ning kuhu soovib tüürida autoäris, jae- ja hulgikaubanduses tegutseva ABC Grupi. A N D R ES R E I M E R

PEREMEHE PILK: Pilt ajast, kui maksis Eesti kroon ja Jüri Vipsi ettevõtmiste piiriks oli vaid taevas.

aid 62aastasena raske haiguse tõttu lahkunud Jüri Vips alustas äri tegemist nõukogude ajal, tehes kaasa 90. aastate kõige pöörasemad viraažid. Ta on meedias väitnud, et müüs 1988. aastal ühe tehinguga maha rohkem BMWsid kui selle margi ametlik esindus Eestis kümne aasta jooksul. Enne krooni tulekut valuutaoksjonitega hästi teeninud Vips oli üks võtmetegijaid Tallinna börsi rajamisel ning samuti Forexpanga asutamisel. Börsil on Vips ka suuri summasid kaotanud. Vipsi kirjeldatakse v isionäärina, sest nii mõnigi tema alustatud ettevõte oli omas ajas Eestis teedrajav. Visionääriks nimetasid Vipsi ka alluvad, sest ta tavatses silmast Foto Vallo Kruuser

UUS KAPTEN: ABC Grupi Mart Vips seisab Tallinna südalinna ühe esinduslikuma Solarise toidupeo väravas, mille eeskujust kasvab välja ABC Grupi toidupoodide uus kaubamärk Delice.

silma kohtudes peamiselt ise rääkida ning langetada isegi tühisena näivaid otsuseid sujuvalt alluva eest. Automüüja ABC Motorsi asutamise eel käis ta autosalongides ja valis ise välja autod, millega tema töötajad sõitma hakkasid. Nii näiteks kirjeldas omal ajal mitut Vipsile kuulunud ettevõtet juhtinud R aimo Kaarlaid Eesti Päevalehes, et kui ta rääkis Vipsile plaanist osta väike paat, lõppes see sellega, et Vips müüs talle nii-öelda raskesti keeldutava pakkumisega oma paadi. Jüri Vipsi olulisust Eesti majandu-

Isa ütles, et tervis on kehv ja küsis, kas ma saan tulla ja aidata. Olin valmis kohe vastutuse võtma.

sele võib võrrelda Kaubamaja Grupi loonud Jüri Käo ja OG Elektra omaniku Oleg Grossi panusega. Vipside C omarketi kauplusekett ehitati 1990ndatel suhkru vahendamiseks asutatud Abestocki hulgilao ja Spari poeketi pankrotivaremetele. Pikaajalised töötajad harjusid Jüri Vipsi juhtimisel elama nagu kaitseingli tiiva all. Nüüd peab uus põlvkond asuma navigeerima konkurentsis tormiseks löödud turul. Saame näha, kui suurt ja kaitsvat varju nende tiivad suudavad heita.

Foto Vallo Kruuser

Mart Vips, nii mõnigi nii-öelda pere ettevõte on tegutsenud mõnda aega, siis aga selgub, et uuel põlvkonnal pole enam huvi ja firma müüakse maha. Miks teie puhul teisiti läks?

Ma pole kunagi isa äridesse aktiivselt sekkunud, ehkki rohkem kui mõni kord oli mind kutsutud. Arvasin, et peaksin suutma ka ise midagi ära teha enne, kui siia gruppi tulen. Andsin endale aru, et varem või hiljem tuleb mul pere ettevõtetes mingisugune roll võtta. Aga esimene kokkupuude isa äriga oli alles aasta tagasi. Olen alati üritanud asju iseseisvalt ajada. 15 aastat tegelesin iseseisvalt põhiliselt kohviseadmete ja kohvi müügiga. Kui ma 2017. aastal oma ettevõtte Baltcapile müüsin, oli ta nimi Vending Automaadid. Tänaseks on liitutud toonase konkurendi Selectaga ja ühine nimi on Coffee Address. Väljusin kohviärist hiljuti ja kavatsesin natuke aega rahulikumalt võtta, aga läks teistmoodi. Isa nägi teid äris oma otsese järglasena?

Ta oli seda mulle eri ajahetkedel ikka maininud. Võib-olla tuleb see mingisugustest minu omadustest, mille poolest ma eristun teistest vendadest. Aasta tagasi, kui ma isalt selle 46

SELTSKONDLIK: Jüri Vips oma Comarketi kaupluses (ülemisel pildil) ja 11 aastat tagasi koos abikaasa Marge Vipsiga Vapiano restorani avamisel.

kõne sain, et tervis on kehva ja kas ma saan tulla ja aidata, siis ma olin valmis kohe vastutuse võtma. See pole vastutus mitte üksnes ettevõtte ees, vaid ka pere ees, sest väikesed vennad on liiga noored, et ettevõttes rolli võtta. Kas Jüri Vips seeniori poolt loodud ärigrupp jätkab ühtsena ja teil pole kavatsust seda maha müüa või tükeldada?

Grupp kui tervik jääb püsima. Aeg-

ajalt toimub väiksemaid oste või müüke, kuid see on suure ettevõtte puhul loomulik. Millised eesmärgid on ABC Grupi kõrval tegutseval ettevõttel Continetal Fit?

Praegune ettevõtete struktuur on eri põhjustel selliseks kujunenud. Põhiline tegevus toimub ikkagi ABC Grupi liinis, Continental Fiti alla kuulub näiteks Viimsi kaubanduskeskus ja paar arendusettevõtet. Meil on 47

Foto Vallo Kruuser

plaan tegevust ühtlustada ja struktuuri loogilisemaks muuta. Autod, jae- ja hulgikaubandus – mis hakkab teie juhtimise all toimuma erinevate ärisuundadega?

Meie põhiäri on ABC Supermarkets, kuhu kuuluvad Comarket, Delice ja Solarise toidupood. Ehkki turul tervikuna on kogu distributsiooniäri olnud langevas trendis, siis meie liigume Abestockiga selgelt ülespoole. Olen Abestocki ga väga rahul, sest oleme aastaga

esinduslikkusega, Comarketid on aga väikesed kodulähedased poed, mille olemasolust ei pruugi mujal elav inimene isegi teadlik olla. Kuidas edasi?

Ma ei tea, kas see oli isa teadlik valik, et neid kahte kaubamärki selliselt eristada. Suur vahe on tootevalikus ja kliendis, seetõttu on nad ka väliselt erinevad. Solarise keskus on huvitatud, et poe nimi oleks Solarise toidupood. Kuid sellest premium-kontseptsioo-

Seetõttu oleks vara hakata nii suuri otsuseid vastu võtma. Ma pigem näen, et meie poodides muutusi tehes on võimalik saavutada paremat tulemust. Loomulikult ei saa keegi öelda, et kõik on kivisse raiutud, kuid hetkel näen potentsiaali. Meil on töögrupp ja väljast palgatud asjatundjad. Kaardistame võimalusi. Otsused võtame vastu mõne kuu pärast – ja muudatusi tuleb.

ga kaasa minema ei hakka, sest selles valdkonnas on juba väga tugevad tegijad. Coopi toidukappidega sarnaseid lahendusi meil esialgu plaanis ei ole ning ka e-poodi meie lähema kahe aasta jooksul ei planeeri. Nüüd tuleb turule juurde veel Lidl, mille mõju selgub pärast nende poodide avamist. Hetkel on teada 4–6 Lidli poe asukohta. Leedus näiteks osutus Lidli tulek Maximale väga valusaks üllatuseks.

Miks teie ettevõte loobus kesklao pidamisest, kas see ei osutunud teie puhul tasuvaks?

Kuidas suhtute väljavaatesse oma jaekauplused müüa?

Lidli ühelt poolt kõik kardavad, kuid teisalt näevad ka palju vaeva, et oma kvaliteeti parandada või säilitada. Käimas on võitlus klientide nimel.

ära teinud suure töö, et laieneda ja kindlustada oma positsiooni. Praegu käib turul teatav konsolideerumine ja meie tugevdame oma positsiooni päris jõudsalt. Paljud suured tarnijad on hakanud viimasel ajal suurte kaubanduskettidega otse töötama. See on üks põhjuseid, miks mõned ettevõtted jäävad nõrgaks või keskenduvad teisele ärisuunale. Meie püüame oma portfelli selliste tarnijate või toodetega laiendada. Näiteks hiljuti kaasasime oma valikusse lemmikloomatoodete kaubamärgi dr Stern. Läbirääkimiste faasis on mitmed teised, millest veel vara rääkida. Püüame konkurentidest eristuda, pakkudes tarnijatele personaalsemat lähenemist ja parimat teenuse kvaliteeti. Solarise keskuse pood paistab silma 48

nist kasvas välja Delice, mis asub meil Viimsis ja Pärnus. Praegu kaardistame ABC Supermarketsi äri ja paneme paika strateegia järgmisteks aastateks. Kaasame oskusteavet ka väljastpoolt, et jõuda selgusele, milliseid kontseptsiooni muudatusi teha, et turul positsiooni kindlustada. Delice kontseptsioon on Solarise ja Comarketi vahepealne pood väga heas kohas. Mõne Comarketi võiks täitsa vabalt juba praegu ümber nimetada Deliceks. Kuidas vaatate kodulähedaste poodide äris alanud rebimisele? Rimi on hakanud neid avama kõikvõimalikes kohtades.

Rimi express on kaasaminek maailma trendidega, sest kiirostud kasvavad. Meie väikeste kioskpoodide trendi-

Mitmed turul olijad on meie vastu huvi tundnud nii otse kui ka vahendajate kaudu, kuid hetkel panustame iseseisvale tegutsemisele. Minu arvates on meil koht turul olemas ja kavatseme oma kontseptsiooni arendada nii, et tunneksime ennast senisest kindlamalt. Kontseptsiooni all mõtlen seda, milline on kaubavalik ja millised on tootegrupid; kus need poes paiknevad, kellele me müüme ja mida müüme. Samuti tuleb ühel hetkel tuua sisse mõned üllatused. Uudiseid on oodata.

See on hea küsimus, mille peaks esitama minu isale. Ta mulle ei põhjendanud, kui selle otsuse kolm aastat tagasi tegi. Kunagi oli selline ladu, kus ka Abestock ladustas oma kaupa. Hetkel ostame teenust sisse. Samas ei ole meil kesklao järele ka põletavat vajadust, sest logistikaettevõtted toimivad väga hästi. Tarkvara integratsioon on Eestis juba sellisel tasemel, et iga ettevõte saab keskenduda oma põhitegevusele. Poodides on niigi kogu kaubavalik jaotunud tarnijate vahel ära ja tarnija toob selle ise kohale.

Mis tasemele te oma kauplused konkurentidega võrreldes paigutate?

Kui küsida kliendi käest, siis tema nägemuses on Maxima ja Gross justkui odavamad ning üleval otsas asuvad Selverid. Selle loogika järgi peaksime meie olema kusagil keskel. Kaubandusketid ennast nii ei paiguta, sest kaubad ja tootevalikud on suhteliselt sarnased ning edu sõltub asukoha valikust. Mis puudutab Lidli tulekut, siis ühelt poolt kõik kardavad, kuid teisalt näevad ka palju vaeva, et oma kvaliteeti parandada või säilitada. Käimas on võitlus klientide nimel. Kas see, et te ei anna kauplusi osta soovijatele järele, on taktika või hoiate, nagu raudpolt, oma ärist kinni?

Siin on mitu aspekti. Olen grupis olnud veel liiga vähe. Aasta tagasi hakkasin ennast kurssi viima, kuid aktiivsemalt olen panustanud pool aastat.

Teie poliitika ei näe ette garanteeritult ühtset kaubavalikut kõikides poodides?

Laias laastus kaubavalik kõikides poodides muidugi kattub, kuid erinevusi poodide vahel on päris palju, olenevalt poe asukohast, suurusest ja kliendiprofiilist. Kas see tähendab, et kohalikul tootjal on teie ketiga lihtsam koostööd teha kui mõne suure ketiga?

KINDLAL KURSIL: ABC Grupil seisab Mart Vipsi juhtimisel ees küll ridade korrastamine, kuid äri liigub edasi varem valitud kursil.

Sellele tasandile ei ole ma oma nina pistnud, sest sisseostupoliitika jääb tegevjuhtkonna otsustada. Mina saan rääkida vaid oma visioonidest laiemalt. Mida te kavatsete ette võtta grupi üsna suure kinnisvaraportfelliga?

Meile kuulub nii elukondlikke kinnistuid kui ka metsa- ja transpordi49

Foto Vallo Kruuser

LAIENEV AUTOÄRI : Mart Vips laiendab autode keretööde äri ning Renault’ müügisalong saab uuendusega hulga ruumi juurde.

Vipside kolme peaga lohe ABC Grupi aktsiaselts tegutseb peamiselt kolmes valdkonnas. Omavahel üpris tihedalt haakuvad jaekaubandusega tegelev ABC Supermarkets ja hulgikaubandusega tegelev Abestock. Jaekaubanduses kõige kauem tegutsenud kaubamärgiks on 16 kauplusega lähipoodide kett Comarket. Lipulaevaks aga võib pidada esinduslikku toidupoodi Solarise keskuses, mille kontseptsioonist lähtudes kujundatakse välja premium-klassi Delice kaubandusketti. Praegu tegutseb üks Delice kauplus Viimsis ja teine Pärnus. ABC Motors müüb Renault’ sõiduautosid ja kuni 3,5tonnise kandevõimega tarbesõidukeid, arendades uue tegevussuunana veoautode keretööde teenust. Viimase kolme aasta jooksul on ABC Grupi käive järjest kasva-

nud. Kui 2016. aastal oli müügitulu 112 miljonit eurot, siis mulluseks tulemuseks saavutati juba 126 miljonit eurot. Kasuminumbrid on aga paraku vähenenud. Kui 2016. aastal teatas ettevõte 7,5 miljoni euro suurusest äritulust, siis mulluse aasta kasumiks kujunes 1,5 miljonit eurot.

Lõviosa ärigrupi aktsiatest kuulub Vipside perekonnale, kes siin asuvad vanuse järjekorras: Siim (40), Anne-Ly (39), Mart (36), Jüri (18), Mihkel (16). Teiste aktsionäridega ligikaudu samas proportsioonis kuulub osalus ka juhatuse liikmele Ülle Kukele.

Foto Tiina Kõrtsini

KODUNE POOD: Comarketite kett jätkab lähipoodide kontseptsiooniga, kuid valmistub oma sisu ulatuslikuks värskendamiseks.

Foto Stanislav Moshkov

Vipside perest sirgub Eesti esimene Vormel 1 piloot 18aastase Jüri Vips juuniori tähtsaim ülesanne on tänavu F3 sarjas tšempioniks kerkida või olla piisavalt kiire, et saada võimalus F2 tasemel läbi lüüa. „Kindlasti on Jüri loootustandvaim motosportlane Eestis,“ ütleb Mart Vips. F3 sarjas sõidavad küll väiksemad autod ja nõrgemad mootorid kui F2s, kuid hetkel võib seda pidada pärast F1 sarja tugevuselt teiseks võistlusplatvormiks, kus kõigile antakse võrdsed autod ja tehnoloogia on väga sarnane. „Selle hooaja järgi on uus F3 koht, kus tegutsevad kõik tulevased staarid,“ tõdeb Mart Vips. Mehest õhkub, et kirg, millega ärimees Jüri Vips aastaid tagasi ko-

maad – kokku paarkümmend krunti üle Eesti. Me ei pea ennast kinnisvaraettevõtteks, oleme mitu kinnistut müünud. Osa vara kasutab grupp rentnikuna, mõningaid krunte kavatseme hakata väärtustama. Osa vara on seotud olnud plaanidega, mis on jäänud soiku. Isa oli väga aktiivne. Talle meeldis kinnistuid osta ja nendele funktsioone välja mõelda, kuid kõik p laanid ei realiseerunud. Osteti, et teha mingit äri või eeldati, et saab kasumiga edasi müüa. On ostetud krunte poe tegemiseks, kuid plaanist seejärel loobutud. Samuti on palju metsa kokku ostetud. Kõige väärtuslikum kinnisvara on Viimsi kaubanduskeskus. Oleme leidnud partneri, kes tegeleb üürnikega, et saada uus hingamine: täpselt sihtida, milliseid üürnikke me vajame. Logistiliselt asub keskus väga hea koha peal, kuid piirkonnas on ka väga suur konkurents. Samas keskuses on meie Delice. Kui kõrvale tulid konku52

KIIRED JA ILUSAD: Red Bulli tiiva alla võetud Jüri Vips juniorilt ootab perekond võidukat karjääri Vormeli-maailmas.

duses garaažis pusides oma poega kardiga sõitma innustas, pole vanemas vennas Mardis sugugi jahtunud. „Loomulikult pole see kõige odavam spordiala, aga hetkel on Jüri juba ka sellisel tasemel, et suurem osa panusest tuleb järgmised viis aastat peasponsorilt Red Bullilt,

kes otsib õiged tiimid, varustuse ja vastutab, et Jüri oleks treenitud nii füüsiliselt kui ka psühholoogiliselt,“ lisab Mart Vips. Ungari on Eestile lähim täismõõdus ringrajaga koht, kuhu on noore Jüri Vipsi mehetegusid võimalik vaatama sõita.

rendid, siis meie käive kukkus järsult, kuid nüüd oleme jälle kasumis.

jõudsalt kaubandusturgu enda kätte võtmas?

Mis toimub teie ettevõtte autoäris ABC Motors, mis müüb Renault’ sõidukeid?

Autoäris läheb väga hästi ja me planeerime laienemist. Selle aasta prognoosides ei näe ka halba muutust. Kasvame olemasolevatest ruumidest välja ja planeerime keretööde töökoja majast välja viia Tallinna linna piirile Paldiski maanteele. Uuel töökojal tuleb ka võimekus värvida suuri veokeid, palju Eestis selliseid töökodasid pole. ABC Motorsi alla kuulub nüüd ka ABC Rent. Kuna tegemist on selgelt sünergiat pakkuvate äridega, viisime need äriüksused kokku. Kuna ABC Rendile kuulub lisaks Renault’le ka teisi automarke, siis autopark on päris suur. Kuidas suhtute asjaolusse, et lõunanaabrid on Eestis väga

Leedulaste ja lätlaste jõuline tulek Eesti kaubandusse tekitab ühelt poolt muret, kuid teiselt poolt paneb kõik teised kõvasti tööle. Suheldes ka teiste ettevõtjatega, kuulen, et kõik on mures. Arutletakse, et kui ettevõtet müüa, äkki peaks eelistama veidi õhema rahakotiga kodumaist ostjat. Kuid seda on raske teha, kui lõunanaabrid on valmis maksma turu tasemest kõrgemat hinda. Näiteks leedulased suudavad odavamalt toimetada. On küsitav, kas sellega tuleb kaasa kvaliteet – pigem mitte. Kui sul on suured mahud, siis on sul ka lihtsam laieneda. Teine faktor on tööjõukulud. Eesti ettevõtjad peavad toime tulema regiooni kõige kõrgemate tööjõukuludega. Kui suur grupp saab teatavad strateegilised kulud hoida näiteks Leedus, saab ta juba eelise. 53

väiksem kaupmees

A1000 –

veel üks unistus Eesti omast säästuketist Aprilli lõpus avati Tallinnas A1000 Marketi toidupood. See on viies sellenimeline Eesti turul. Omanikud on samad, kes õpetasid eestlased Läti piiril ostmas käima. Nüüd tahavad nad luua Eesti turgu muutva toiduja tarbekaupade säästuketi. MIK K SA LU

„K

urat, isegi Coca-Colat peab Lätist tooma!“ kaigub ühel a p r i l l i ku u p ä e val üle Valka piiripunkti. Klient – rahulolev, et kauba odavalt sai, aga tige, et selleks piirile peab sõitma – vaarub, koolapudelid käes, auto poo le. On kolmapäeva lõunaaeg ja tegevuskohaks piirikaubanduse pioneeri Alko1000 kauplus, ehitatud sada meetrit Eesti piirist lõuna poole vanasse piiripunkti. Just siit sai alguse revolutsioon, mis mõjutanud nii Eesti rahandust, poliitikat kui ka kaubandust. Selles juhuslikult pealt kuuldud fraasis (et isegi Coca-Colat tuleb Lätist tuua) on peidus üks suurem tõde. See tõde räägib sellest, et piirikaubandus ei ole tingitud pelgalt aktsiisipoliitikast ja aktsiisilangetustega on seda väga raske tagasi keerata. Aga ka sellest, mille najal Alko1000 omanikud Einar Visnapuu ja Marko Palm usuvad, et Eesti turul oleks ruumi

veel ühele tõelisele toiduja tarbekaupade säästuketile. Kui Visnapuu poolteist aastat tagasi Postimehele rääkis oma plaanist teha säästupoodide kett, naersid konkurendid ta välja. „Mina ei pea A1000 absoluutselt mingiks konkurendiks,“ teatas näiteks Oleg Gross, lisades: „Ma ei taha küll kellelegi halba soovida, aga ma ei näe neil mingit eduvõimalust. Täiesti edutu projekt. [---]See, et nad on praegu pannud konservid riiulisse, ei ole veel mingi poekett.“ Samasugust juttu viisakamal moel rääkisid ka Selveri ja Rimi juhid. Tõsi on see, et jutt suurest võitlusest A1000 ja teiste poekettide vahel kõlab veel absurdselt. Koos Tal-

linna kaupluse avamisega jõuab A1000 Eesti töötajate arv alles sajani. Aga Rimis ja Selveris töötab paar tuhat inimest. Kaalukategooriad on totaalselt erinevad. Ka Visnapuu valib täna oma plaanidest rääkides ettevaatlikumaid sõnu. Algul oli neil näiteks Tallinnas kavas pood avada juba eelmisel aastal, aga asjad on veninud. Kõik on olnud keerulisem, kui alguses tundus, kuid eesmärki pole maha maetud. „Discounter-keti ehitamise plaan meil on jah,“ kinnitab kolmas A1000 Marketi osanik Tarmo Lauring. Praegu on A1000 poed Tartus, Võrus, Valgas ja Viljandis. Nüüd siis Tallinnas, järgmisena, kunagi kevade lõpus või suve alguses, tehakse lahti poed

SADA MEETRIT EESTIST: Just siit vanast Valka piiripunktist sai alguse piiri kaubandus.

TAHAB EESTISSE SÄÄSTUKETTI: Järgmise sammuna tahab Visnapuu koos kompanjonidega üles ehitada tervet Eestit katva discounter-toidupoeketi.

Narvas, Kohtla-Järvel ja Pärnus. Edasi võiks katta terve Eesti.

Vahepeal lõi tüli majja Et piirikaubanduse meeste ärist paremini aru saada, tuleks kogu ettevõtmise struktuur korraks üle rääkida. Piiril tegutsetakse Läti ettevõtte ET Invest SIA ja kaubamärgi Alko1000 kaudu, mida peaaegu sajaprotsendiliselt kontrollivad Visnapuu ja Palm. Eestisse loodud A1000 Marketis on aga Visnapuul ja Palmil võrdsetes osades kokku üle 80protsendiline osalus. Ülejäänu kuulub Tarmo Lauringule. Olulisi otsuseid, kinnitavad mehed, tehakse aga ikkagi kolmekesi. Aasta alguses kirjutasid ajalehed sellest, kuidas Alko1000 osanikud on 56

omavahel tülli pööranud. Nii süüdistas Alko1000 üks (endistest) osanikest Tano Toomjõe, et Visnapuu ja Palm on osakapitali suurendamise abil tema ettevõttest välja puksinud. Sõltuvalt vaatenurgast ongi tülist kaks versiooni: kas ühe osaniku välja surumine või vaenuliku ülevõtmiskatse takistamine. Nimelt teatas peamiselt Soome turistidele suunatud alkoholipoodide keti SuperAlko omanik Elmo Ehrlich aasta tagasi, et ostis poole Alko1000 ketist. See on aga just üks episood võitlusest Alko1000 omanikuõiguse üle. Hetkesisuga paistab nii, et Visnapuu ja Palm olid võidukad. Nemad on omanikud. Muud teated mingite osaluste omandamisest olid ennatlikud.

Eesti-poolse äritegevuse ehk A1000 Marketi omanikega on asi lihtsam. Siin on kohe algusest peale olnud klaar: Palm, Visnapuu ja Lauring. Kõige pikem jaekaubanduse kogemus on neist just Lauringul. Ta on olnud aastaid Võru Tarbijate Ühistu juhtimise juures. Palm on ennast rikkaks teinud alkoholi hulgimüügifirmaga Avallone. Kolmikust kõige kirjum on Visnapuu taust. Tema CVst leiab ehitust, kõrtsipidamist, transporti, marjade-seente kokkuostu, metsandust. Viimasega seoses on Visnapuul ammusest ajast ka üks kriminaalkaristus. Aastal 2003 võttis ta koos kompanjonidega ühe metsa maha, aga võttis rohkem, kui har57

PEREPUHKUS: Enamik käijatest ion eestlased, kohtab aga ka soomlasi ja lätlasi. Tullakse üksi ja tullakse koos perega.

LÄTIS KÕIK ODAVAM: Isegi Coca-Colat peab Lätist tooma.

vendusraie luba ette nägi. Isetegevus sai karistatud 1,3 miljoni kroonise trahviga. Visnapuu ise nimetab oma varasemaid ettevõtmisi katsetusteks. Mõned aastad tagasi tegi järjekordse katsetuse ja avas koos partneritega Luhamaa piiripunktis alkoholipoe. See oli mõeldud venelastele, kes tahtsid kodumaale importjooke viia. Mõnda aega äri toimis, aga siis tõusid Eestis aktsiisid, Vene rubla kurss langes ning Luhamaa poel oli lõpp. Visnapuu tegi järgmise katsetuse – ta avas Valkas sada meetrit Eesti piirist Alko1000 nimelise poe. Sealt edasi, nagu öeldakse, on asi ajalugu. Läinudaastal valiti Visnapuu Päevalehe ja Delfi poolt kokkupandavas Eesti 58

kõige mõjukamate inimeste edetabelis 14. kohale.

Ootamatu jackpot piiril

Lidlil oleks jõudu tulla suure pauguga. Näidata, et poodi saab pidada märksa soodsamate hindadega ja säästukett ei tähenda „odava ja kahtlase“ müümist.

Ei saa öelda, et mees oleks sellist piirkaubanduse menu ette näinud. Ta meenutab, et kui 2015. aastal Valka vanas piiripunktis poe lahti tegi, siis oli esimesed kolm kuud vaikus. Visnapuu vaatas sama hoone ülemisele korrusele tekitatud kontoris aknast välja, käis rõdul suitsu tegemas, ootas kundesid. Liiklust polnud, kliente samuti mitte. Oleks veel teine kolm kuud samamoodi läinud, oleks see poeke lisandunud Visnapuu katsetuste jadasse. Praegu on kombeks mitmetes halbades asjades meediat süüdistada. Aga Visna59

NEED EI OLE MÜÜGIKS: Visnapuu kabinetis loovad meeleolu (aga müügiks need pole) kohalikust toormest valminud puskari pudelid.

puu ütleb muiates, et kui ajakirjandus järsku piiripoe üles leidis ja sellest kirjutama hakkas, tulid ka kliendid. Ja neid oli palju. Kui Mag naat apr illi keskel Alko1000 poes külas käib, on rahvast mõõdukalt. See on aga ka kolmapäeva lõunaaeg, nädalavahetusel on rahvast murdu. Enamik autosid kannab Eesti numbrimärki, sekka ka mõned Läti ja Soome numbritega masinad. Poe kohal asuv Visnapuu kontor näeb välja, nagu oleks see pärit aastast 1997. Sülearvuti paistab ainus moodne ese. Samasugused lihtsad, peene disaini ja uhke sisekujunduseta on ka ülejäänud kontorirahva töötingimused. Pood ise on samuti lakooniline ja napp. Ei mingeid kellasid ja vilesid. Seinte ääres saepuruplaatidest kokku löödud riiulid. Põrandapind kaetud eruroalustega, mis joogikaste triiki täis. Igal pool suured sildid, mis kuulutavad ühe või teise toote odavat hinda. Samasugust lihtsust, lakoonilisust ja konkreetsust kasutatakse ka A1000 Marketite puhul. Väikeosanik Lauring ütleb, et snitti võetakse Euroopas tegutsevatelt säästukettidelt. Eesti jaekaubandusturg on tegelikult veider. Ühelt poolt väga tihe60

Pole mingi saladus, et Eesti jaekaubanduses on hinnad kõrged. Igaüks, kes natukenegi Euroopas reisinud, teab seda.

da konkurentsiga: poepinnalt elaniku kohta oleme Euroopa tipmiste hulgas, kettide kasumid on väikesed. Näiteks Selver teenis ülemöödunud aastal 431 miljoni eurose käibe juures 13 miljonit eurot kasumit. Rimi käive oli 378 miljonit eurot ja kasum 1,3 miljonit. Pole ime, et konkurendid A1000 Marketi suurtesse plaanidesse skeptiliselt suhtuvad. Turul ruumi enam ei ole – nii vähemalt tundub. Teisalt on Eesti ka ainulaadne: siin ei tegutse mitte ühtegi nn discounter- või super discounter-tüüpi ketti. Muu Euroopa on just neid täis. Enamikus riikides tegutseb neid lausa mitu, kes ka omavahel konkureerivad. Eestis oli omal ajal sama mudeli järgi ehitatud Säästumarket, kopeeritud peaaegu üks-ühele sakslaste Lidli pealt. Siis aga müüsid Säästumarketi omanikud keti Rimile, said ise protsessi käigus rikkaks, aga Rimi pani aegamööda kõik Säästumarketid kinni. Vahepeal tundus, et Maxima või Oleg Gross tahaksid selliste säästukettide nišši täita, aga viimaste aastate arengud näitavad, et nemadki liiguvad teises suunas. Konsumitest said Coopid, aga sisuliselt purjetavad ka nemad Selveri ja Rimi tuules. 61

Eesti turg vajab raputust Visnapuu ütleb, et ootab Lidli Eestisse väga. Tema arvates vajab siinne turg raputust. A1000-l võtab see kõik aega, aga Lidlil oleks jõudu tulla suure pauguga. Näidata, et poodi saab pidada märksa soodsamate hindadega ja säästukett ei tähenda „odava ja kahtlase“ müümist. Lidl saaks kasvatada ja harida klienti ka teiste discounter-kettide jaoks. Pole mingi saladus, et Eesti jaekaubanduses on hinnad kõrged. Igaüks, kes natukenegi Euroopas reisinud, teab seda. Tallinna turgudel müüakse kaupa, mis on ostetud mõne Mandri-Euroopa suuriigi poest (mitte tootja või hulgimüüja käest, vaid tavalisest supermarketist) – mida räägib see kõnekas fakt Eesti hindade kohta?

Kui suured on juurdehindlused, see jääb ärisaladuseks. Visnapuu annab mõista, et nende puhul võiks rääkida 10 protsendist. Kui lugeda Selveri ja Rimi majandusaasta aruandeid ja teha tagurpidi arvutuskäik, siis nendes kettides võiks olla juurdehindlus pigem 40 protsendi kandis. Järelikult on ruumi, et proovida ka teistsugust ärimudelit. Kõige hullem, mida Visnapuu, Palmi ja Lauringu plaanide puhul karta, on see, et äkki lähevad pehmoks kätte. Kui Magnaat Visnapuuga kohtub, siis valibki ta sõnu ettevaatlikult, proovib olla diplomaatiline. Eks teda ole aasta-paari jooksul sõimatud ka, nii otseselt kui kaudselt, poliitikute ning teiste jaekaupmeeste poolt. Äkki võiks õppust võtta hoopiski Ryanairi kauaaegselt juhilt Michael

O’Learylt. O’Leary on oma provotseerivate sõnavõttudega aastaid ärritanud kõiki konkurente, ametnikke, poliitikuid. Ta pole viisakalt ümber nurga kõnelenud, vaid öelnud otse, et teised on laisad, jobud, ahned, et tema teeb revolutsiooni. Kuna meediale selline avameelitsemine meeldib, siis on O’Leary saanud tohutult tasuta lehepinda ja genereerinud Ryanairile hulganisti tasuta reklaami. Koos sellega aga ka ajakirjanike, konkurentide ja tarbijate ajudesse tagunud, et Ryanair ongi kõige odavam viis ühest kohast teise lendamiseks. Kui algul oli O’Leary stiil pilkeobjetiks, siis täna ei naera Ryanairi üle enam ükski konkurent. Samasugust uljust võiks oodata ka A1000 omanikelt, kui nad ka päriselt tahavad Eesti jaekaubanduses revolutsiooni teha.

Visnapuu ütleb muiates, et kui ajakirjandus järsku piiripoe üles leidis ja sellest kirjutama hakkas, tulid ka kliendid. Ja neid oli palju.

idufirma

astal 2000 kolis Norris Koppel Inglismaale. Ees terendas uus elu tasuva tööga. Ta läks panka ja soovis avada konto, kuid jäi pika ninaga. Inglismaal peab klient konto avamiseks tõestama, et tal on ametlik elukoht, selleks piisab näiteks gaasiarvest. Koppel aga jagas korterit kaaslastega ja ükski teenus polnud tema nimel. Panga silmis oli ta kodutu. Polnud kohalikku pangakontot, millele laekuks palk või millelt tasuda üür. Kolmteist aastat hiljem Florida valgel rannaliival puhates meenus Koppelile see ammune lugu. Sama mure kummitab ju veel miljoneid maailmakodanikke, mõtiskles ta. Mis oleks, kui looks mobiilse pangateenuse, mis annab igaühele võimaluse konto avada mis tahes riigis.

Foto Paul Clarke / erakogu

Norris Koppel:

tuleviku pank on nagu tark mees taskus

LONDONIS: Monese sündis Suurbritannias, sest seal on parem hüppelaud maailma. Väiksemas skaalas polegi mõtet mõelda, ütleb Norris Koppel.

Mind paelub ettevõtlus, kuna saan kompida iseenda võimete ja isiksuse ülemisi piire.

Kuidas Monese visioon vastu võeti, ilmselt peeti teid hullumeelseks?

Jah. Isegi kui meil oli juba midagi ette näidata, ei saanud kõik päris täpselt aru, millest ma rääkisin. Üsna pikka aega ei uskunud enamik inimesi, et asi võiks lendu minna. Oli neid, kes pidasid seda mahavisatud ajaks. Aga ega mulle näkku ei julgetud öelda, et ma hull olen. Monese idee on pakkuda globaalset pangandust, mis toimib nii, et pole vahet, kes sa oled või kust sa tuled (eestlane Londonis või Pariisis või britt Eestis) – Monese kliendina saad nupuvajutusega endale uues riigis luua kohaliku pangakonto, millega käivad kaasas deebetkaart, rahvusvahelised ülekanded jm tooted. Veelgi olulisem – konto avamine käib kahe kuu asemel kahe minutiga. Ja seda turvaliselt ning nutitelefonis.

Eesti algkapitaliga ja eestlase loodud Monese lahendab miljonite maailmarändurite mure avada pangakonto. Mullu kasvas Monese kolm korda. Mõtle globaalselt ja ära muretse väikeste asjade pärast, ütleb mobiilseid pangandusteenuseid pakkuva Eesti idufirma asutaja ja tegevjuht Norris Koppel.

GRE E T E PALMIST E

Praegu kaasate hooga investoreid, aga vahepeal oli Monesel keeruline seis. Tuli otsustada, kas üldse jätkata.

Tõsi, oli keerulisi hetki. Esiteks polnud ühtki teist näidet maailmas, et selline projekt võiks töötada. Ehitasime toodet, täpsemalt isikutuvastuse tehnoloogiat n-ö garaažis kaks aastat. Klientidega sel ajal kokku ei puutunud. Me ei teadnud, kas inimestel ikka on meie toodet vaja, ehkki ise uskusime väga. 64

Foto erakogu

BREXITI METEORIIT: Monese paigutas Londoni rongijaama ette meteoriidi, et hoiatada – kui Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust, ei saa nad kosmoseagentuurist langeva meteoriidi kohta piisavalt vara infot. Laiemalt: Brexit halvab Suurbritannia.

Teiseks, tootele, mida klient pole isegi näinud, on raske leida arendusmeeskonda ja investoreid. Esimese aasta rahastasin ettevõtet oma taskust, ja õnneks polnud kulu väga suur. Raha sain ka sõpradelt ja perekonnalt. See oli piisav summa, et taotleda Suurbritannia finantsteenuste litsents. Seemneraha saime Eesti investoritelt. Litsentsi saime 2014. aastal ja kui järgmisel sügisel klientidega tegelema hakkasime, võeti meid superhästi vastu. Olime Suurbritannia esimene ainult mobiilne pangandusteenus. Saime meedia tähelepanu, ettevõtmine läks tempokamaks. Muidugi oli olukordi, kus raha oli vähe. Mitu korda mõtlesin: kas elame selle üle? Nüüd oskame selliseid olukordi pikemalt ette prognoosida ja vältida. Monese on kiiresti liikuval rongil, aga liiprid ja rööpad on seatud õigesti. Kuidas klassikalised pangad teisse suhtuvad?

Meil on vaja pankade ja teiste finantsettevõtetega koostööd teha, sest hoiame oma klientide raha eri pankades, eri riikides. Tuleb tunnis66

Pangad, kes innovatsioonile ei mõtle, tunnevad seda varsti omal nahal üsna valusasti.

tada, et ega pangad alguses eriti toru ei tõstnud ega saanud ka väga aru, mida me tahame teha. Aja jooksul läks surve pankadele suuremaks. Nad tundsid, et tekib üha uusi finantsasutusi, mis haara-

vad nende turuosa, tükke nende tooteportfellidest ja et teenuseid osutatakse neist oluliselt paremini. Pankade ülim konservatiivsus ja passiivsus muutus huviks ning paljud pangad soovisid tulla meilt õppima. Siis oli Monese juba turul. Ettevõtja ja pangandusspetsialist Indrek Neivelt püüdis teha sarnast asja – PocoPayd. Miks see käima ei läinud?

PocoPay oli väga vinge ettevõtmine. Monese tegi teisiti seda, et pühendas enne lansseerimist kaks aastat mõtestamisele, millist olulist probleemi aitame lahendada. Oleme oma klientuuri leidnud – aitame sadu tuhandeid, peatselt isegi miljoneid inimesi. Mulle on võõras ainult väiksele koduturule mõelda. Kas teie ettevõtmisega saab tuua paralleeli Bolti (Taxify) „sõidujagamine“ vs. taksod? Kuna ütlete, et te pole pank (olgugi et väga sarnane), siis olete pääsenud mõnest kohustustest, mis on pankadel?

Meile kehtivad reeglid klientide isikutuvastuse ja raha turvalise hoidmi67

Monese Monese käivitus 2015. aastal. Suurbritannias ja mujal Euroopas on kasutajaks registreerunud umbes 600 000 inimest. Uute klientide arv kasvas möödunud aastal kolm korda. Igal aastal teevad kliendid Monese kontode kaudu tehinguid rohkem kui 2,5 miljardi dollari ulatuses.

se ning rahapesu tõkestamise kohta täpselt nagu pankadelegi. Me ei pääse kergemini. Oleme isegi rohkem luubi all, peame usalduse võitmise nimel pingutama. Kui pangad meid ei usaldaks, ei saaks me areneda. Tegin Monese registreerimise läbi. Kõik oli lihtne, kuni viimase sammuna tuli pildistada dokumenti mõlemalt poolelt ja teha endast video. Jäin mõtlema. Oli tunne, nagu võõras inimene oleks mul palunud end paljaks võtta.

Aga kui sa panka lähed, siis pead ju ka dokumenti näitama? Muidugi! Ma usaldan e-süsteeme, aga kuklas istub manitsus, et oma dokumenti ei tohi pildistada. Nüüd saatsin selle mingi äpi sisse! Aga tõenäoliselt olete selle eest hoolitsenud, et andmed jooksu ei pane?

Jah, turvalisus on üks meie alustala, kulutasime selle arendamisele palju aega. Tihtipeale inimesed guugeldavad meid, sest tekibki tunne, et esitatakse liiga palju küsimusi. Kuid äpi 68

poodides on kümneid tuhandeid inimesi, kes ütlevad, et teenus on turvaline ja et nad on rahul. Meie usaldushinnang on 9/10. Pankadel on see tavaliselt 2–3 punkti kandis. Kui palju teid internetis seetõttu rünnatakse, et teil on magus amps isiklikke andmeid?

Iga päev. Ilmselt nagu kõiki panku. Meie eelis on, et oleme algusest peale teadnud, et täielikult digitaalset teenust üles ehitades tekivad kõikvõimalikud kurikaelad, kes tahavad meie süsteemidesse sisse murda. Siin on meie eelis võrreldes tavapankadega. Kas olete avastanud ka mõne kahtlase tehingu, mis võiks olla rahapesukatse?

Jaa, muidugi. See on asi, mis juhtub kõikide pankadega maailmas kogu aeg. Küsimus on, kuidas pank sellele reageerib. Meil on ehitatud välja kõikvõimalikud automaatsed masin õppel baseeruvad süsteemid, mis õpivad kasutajate käitumist ja reaalajas uurivad-vaatavad rahavoogusid.

Isegi kui on pealtnäha süütud tehingud, kaalub masin, kas esineb kahtlasi mustreid, mis võivad hiljem viia millegi negatiivseni. Oleme ka pankade rahvusvahelises suhtlusvõrgustikus. Palun tooge mõni näide?

Iga päev juhtub näiteks sedagi, et inimesed püüavad kontot avada varastatud passiga, esitleda end kellegi teisena. Miks ei saa Eestis e-residentidele pangakontode loomiseks sarnast süsteemi luua? Küll leiutatakse videokõnesid, küll ostetakse teenust soomlastelt.

Kui Monese on algusest peale ehitatud tegutsema rahvusvaheliselt, siis klassikalised pangad keskenduvad reeglina koduturule. Välismaalaste tausta on raske välja selgitada, see on pankadele koormav ja kulukas ning väliskliendid toovad lisariski. Puudub ka võimekus korralikuks isikutuvastuseks. Kõik on muidugi võimalik ja sõltub ka tahtmisest. 69

Foto erakogu

Praegu haldab Monese kontosid ja rahvusvahelisi ülekandeid ning deebetkaarte. On teil plaan areneda panga poole ja hakata näiteks laenu andma?

Plaanis on toote spektrit kiiresti laiendada. Kuna kliendid seda soovivad, hakkame pakkuma säästukontosid ja laenutooteid. Siin on siiski erinevus tavapankadega: me ei plaani laenata klientidele oma bilansist, vaid toome parimad tooted kliendile kokku, ilma et ta ise peaks n-ö ringi šoppama. Kuna enamik kliente kasutab meid peamiselt palgakontona, on meil erakordselt hea ülevaade nende käitumisest ja sellest, kus ja kui palju nad kulutavad. Saame selle baasilt pakkuda klientidele säästmisnõustamist. Kas fintech-ettevõtete ringkonnas tuleb välismaal selgitada, mis Eestis toimub?

Eesti skandaalid on välismaal tuntud. See pole küll igapäevane teema, aga aeg-ajalt tuleb jutuks. Kahjuks kaalutakse seetõttu, kas Eesti on ikka hea ja turvaline koht. Seda on eriti kahju vaadata selle taustal, kui palju tööd oleme aastakümnete jooksul e-riigi ja avatud ühiskonna nimel teinud. Aga küll me sellest halvast läbi tuleme! Monese klientide arvu ega reputatsiooni pole skandaalid mõjutanud. Kas sularaha kaob ära?

Pakun, et jah. Ei tea, kui kiiresti see juhtub, aga osa riike on juba põhimõtteliselt sularahavabad.

„Eestis arendada on kallis, aga teeme seda patriootlusest“ Üle poole Monese meeskonnast ehk 150 inimest töötab Tallinnas. Hiljuti koliti Telliskivi loomelinnakus kahele korrusele, aga juba ollakse valmis pakkuma tööd veel mitmesajale inimesele. „Oleme teadlikult arendustiimi ja suure osa intellektuaalsest omandist sidunud Eestiga. Siia jääb ka edaspidi põhirõhk.“ Koppeli sõnul on Eestis terav kriis talendika tööjõu leidmisega, puudu on IT-arendajaid ja eksperte. „Oleme sunnitud tooma helgeid päid mujalt ja sellele peale maksma. Lihtne oleks minna mujale, aga me ei tee seda. Tahame panustada Eestisse.“ Miks on Monese Suurbritannia ettevõte? „Seal on meie algne turg. Eesti koduturg on pisike ja kasvamine oleks olnud palju raskem. London on parem hüppelaud maailma minekuks. Aga arenduse põhirõhk jääb Eestisse.“ Monese pakub teenuseid kaheteistkümnes keeles, peagi ka eesti keeles. „See on auküsimus,“ ütleb Koppel.

Mis on finantssektori järgmine innovatsioon?

Kogu pangandus liigub sinnapoole, et ta muutub järjest rohkem automatiseeritud abimeheks ja aitab lahendada kliendi argiseid rahamuresid. Monese suudab tulevikus äpi kaudu teada, milline on sinu tarbimiskäitumine, ta annab märku näiteks järgmisest autoliisingu maksest ja ütleb, kas sul on selle tasumiseks piisavalt raha. Kui pole, pakub abikätt või lahendusi. Nagu tark mees taskus. On näha, et pangandusmaailm liigub sinna. Kümne aasta perspektiivi on muidugi raske ennustada. Fakt on, et ka tavapangad peavad innovatsioonile rõhku panema. Pangad, kes arvavad, 70

et see neid ei mõjuta, tunnevad seda varsti üsna valusasti oma naha peal. Mis on teie kõige suurem õppetund ettevõtjana?

Pole mõtet väikeste asjade pärast muretseda. Alati on ukse taga ootamas uus ja suurem probleem. Miski ei lähe väiksemaks ega kergemaks. Kui raskusteks valmis oled ega muretse ette, nii et juuksed välja kukuvad, on oluliselt kergem. Mind paelub ettevõtluse juures, et on võimalik midagi nullist üles ehitada oma visiooni ja oma näo järgi. On võimalik kompida iseen-

da võimete ja isiksuse ülemisi piire. Minu eesmärk on näha, kui kaugele ma suudan minna ja kuhu isiksusena areneda. Usun, et Monesel on ühiskonnas positiivne roll, muudame võimalikuks asju, mida varem polnud. Ettevõtlus peab tegema ühiskonda paremaks. Nimetaksite te end pankuriks?

Ei. Kui ma pankuritega aega veedan, saan kiiresti aru, et saame elust ja olust erinevalt aru. Pigem olen tehnoloog, kes juhuslikult tegutseb finantssektoris. 71

tööstur

Mart-Järvo Hirtentreu: „Pean õppima aeglaselt elama. Aga ma ei oska veel!“

AN N -M AR I I N E RG I

ohtume Mardiga, kui ta on käinud „Tõde ja õigust“ vaatamas. „Hea film, aga siiani on kuidagi kehv olla. Ikka liiga depressiivne oli see kõik,“ arutleb ta. „Eks ma rääkisin pärast pojale ka, et tänapäeval ei ole vaja mõelda, kes talupidamise üle võtab ja iga päev lehma ära lüpsab, vaid saadki veeta ühe nädalavahetuse Pariisis ja teise Brüsselis.“ Kuigi Mart-Järvo Hirtentreu veel ei mõtle, kas keegi tema neljast lapsest oleks millalgi valmis tema elutöö

– Konesko tehased ja kaubamärgi üle võtma, tegi ta ise just seda ehk jätkas isa alustatut. Küll juba vabas turumajanduses, mitte enam nõukogude korra all. Mardi isa, 20 aastat motospordiga tegelenud ja 15 korda Eesti meistriks tulnud Alvar Hirtentreu juhatas omal ajal väärikat katsemehaanikatehast Teras, kuhu ka poiss tööle läks. Õhtuti käis TPIs ja päeval mähkis tööl elektrimootoreid. Tolleks ajaks oli napilt täiskasvanud meest elu juba korralikult karastanud, sest pärast põhikooli lõpetamist läks Mart Tallinna

Fotod Vallo Kruuser

Motosportlase hingega ettevõtja Mart-Järvo Hirtentreu (55) on üles ehitanud rasketööstuse- ja seda toetava logistikavõrgustiku, mis annab tööd kokku 600 inimesele üle Eesti.

KÕIK SAI ALGUSES SIIT: MartJärvo Hirtentreu seisab Tallinnas Kalarannas paigas, kus Konesko sai alguse. Täpsemalt ühe kirstuvabriku ärklikorrusel, mille majast ei ole tänaseks enam ainsatki kivi alles.

tehnikakõrgkooli, kust ta teisel õppeaastal välja visati.

Esimene lugu Nimelt käis ta legendaarsel, Kadri oru staadionil toimunud Propelleri kontserdil ja mürgli käigus jäi temast „kuriteopaika“ maha nimesilt. Samal õhtul oli KGB musta Volgaga Hirtentreude Õismäe korteri akna all... „See on üks neist sündmustest, mis ei lähe kunagi meelest. Pagari tänava KGB maja keldrisse pandi mind järele mõtlema ja koolist anti valik – kas lähed vangi või lahkud koolist.“ Õpin-

gud jätkusidki mitte enam nii prestiižses õhtukeskkoolis ja palgatöötaja elu sai maitsta öösiti katlaoperaatori ametit pidades. „See oli hea koht, sest meil oli seal oma nurk, kus saime vennaga mootorratast ehitada. Elu keerles peaasjalikult ikka ümber motovõistluste.“ Häid tulemusi teinud Mart Hirtentreu seiklused jätkusid peagi hoopis Leningradis Nõukogude armee spordiroodus, kus ta sai kaks aastat elukutseline võidusõitja olla. Tõeliselt Mardi elu muutnud otsus tuli paar aastat hiljem, 1988. aas-

tal, kui teda koos paari sõbraga Soome, kuulsasse Kone tehasesse väljaõppele kutsuti. „Elevust oli palju ja tööpakkumine sealjuures teisejärguline. Me saime esimest korda välismaale! Võtsime kõik oma keelatud nodi kaasa, mida piiri taga rahaks teha, ja kuu aega töötasimegi Soomes,“ meenutab ta. Taasiseseisvumise perioodil nägi ka välispartner, et Terases polnud töömoraalist suurt midagi järele jäänud. Ainsana olid inimesed motiveeritud vaid sealsamas välisosakonnas, kust mootoreid Soome saa73

Pagari tänava KGB maja keldrisse pandi mind järele mõtlema ja koolist anti valik – kas lähed vangi või lahkud koolist.

deti ja raha sai tükitöö eest. Ülejäänu puhul oli saavutus, kui kell kaks päeval inimesed veel kained olid. Kone pakkus, et Mart oma kambaga tehku enda firma. 1992. aastaks oli kuue aktsionäriga Konesko AS loodud, esimene tööpind Kalarannas asunud kirstuvabriku ärklikorrus. „Kaks korda nädalas – kui kraanajuht kaine oli – tõsteti meile teisele korrusele kümneid tonne kaaluvaid mootoreid. Maja ise oli nii logu, et hoiatasime all kirstude tegijaid, et kui midagi peaks hakkama kaela sadama, ronige oma kirstudesse ja tõmmake kaas peale!“ kirjeldab ettevõtja 1990ndate tööohutusnorme.

Teine lugu Esimese „päris“ tehase panid mehed püsti 1997. aastal Koerus pärast hoolikat otsimist ja Eestimaal ringisõitmist. Koerus oli nõukaajal kuulus Volgade remonditehas, kus töötas 130 inimest. Ehtne edulugu! Konesko-meeste sinna jõudes olid tehasest alles vaid seinad, sest see erastati kõigepealt soomlasest ärikale („selline tõeline huijari!“), kes ettevõtte põhja lasi, kõigile võlgu jäi ning lahkudes müüs vanametalliks viimsegi kaabli ja radiaatori. Tehase ostmine on teine lugu, mis Mardil kunagi meelest ei lähe. Koeru jõudes 74

piidlesid kohalikud võimalikke ostjad kui järjekordseid õnneotsijaid ning mehi hoiatati, et asukoht on väga probleemne – mitmele hektarile on maetud hulgaliselt autokeresid ja akusid, millega kaasnevad lõpuks trahvid ja muu jama. Mart aga rääkis asjast oma Emexis töötavale sõbrale ja lasi teha pakkumise – palju sa mulle vanametalli eest maksad, kui tuled ja kaevad need välja? „See oli mastaapne operatsioon, nad tulid eritehnikaga kohale, et autokered kohapeal kokku pressida jne. Kokkuvõttes sain ma aga peaaegu sama raha, mis tehase eest maksnud olin.“

Teine kord kohtume Mart Hirtentreuga tema tuttuues tehasehoones, järjekorras kaheksandas, Türi-Allikul, kus parajasti käib ehitajalt 5000ruutmeetrise majalahmaka ülevõtmine. Hoone maksis kolm miljonit eurot, kohe veetakse sisse kaheksa miljoni eest seadmeid – moodsaimat automaatikat, millega Konecranesile kraanadetaile valmistada. Nendesamade hiiglaslike detailide valmistamiseks ja transpordiks on Mart üles ehitanud üle-eestilise firmade võrgustiku, nii et otseselt või kaudselt saab tööd umbes 650 inimest. Sinna kuuluvad Konesko teha75

Mart rõhutab, et ammu enam ei aja ta taga kasumit, vaid esikohal peab olema tulemus ja nauding tehtust.

KINDEL NAISEKÄSI: Kuigi tehasetöö võib tunduda füüsiliselt raske, on praegu Konesko töötajatest pooled naised. Uue tehasega saab tööd veel 50 inimest. ALATI PULDI JUURES: Konecranesi kraanade juhtkabiinid (vasakul fotol) sõidavad enamasti Soome. Ülemisel pildil on ettevõtte uus tehas Türi-Allikul, kuhu neil päevil sisse kolitakse ja kuhu tuleb moodsaim automaatika standarmootorite tootmiseks. Alumisel pildil on vana tehas Koerus, mis jätkab samuti tööd.

sed Türi-Allikul, Koerus ja Põltsamaal kokku 450 inimesega, lisaks nende oluline koostööpartner, peamiselt standardmootoreid valmistav firma Ida-Virumaal, kelle Konesko on välja koolitanud. Kraanade juhikabiinide korpused valmistab aga näiteks Tallinnas asuv Konesko Autotarvik. Valutöid tehakse BLRTs ning tööd saavad logistikafirmad, sest iga päev saadab Konesko teele viis rekatäit kaupa. Peamiselt üle lahe Soome, aga järjest enam ka kaugematesse maailmanur76

kadesse. Mart möönab, et see kõik on suur vastutus, aga teistmoodi, midagi muud kui ettevõtja olla ta ei oskagi. „Mõnele on see raske, mõnele arusaamatu, mõni peab seda huvitavaks ja mõni arvab, et see ongi tavaline elu. Mina olen see viimane.“ See ei tähenda, et heal järjel firmaomanik elu nautida ei oskaks. Mitmel (pimedamal) kuul aastast alustab Mart oma tööpäevi hoopis Marbella-kodust Hispaania lõunarannikul. Veel meeldivad talle „kõik 77

Kõigepealt öeldakse, et on alkoholivaba õlu, siis tulevad lamellrehvid, elektriauto ja siis juba kumminaine!

kiired asjad“ ning ehkki mootorratastega on Mart lõpparve teinud, on tema kirg sportautode viimane sõna ja mootorpaadid. Teslat Mardi autokollektsioonis siiski ei kohta. „Selle kohta ma viskan alati nalja, et kõigepealt öeldakse, et on alkoholivaba õlu, siis tulevad lamellrehvid, elektriauto ja siis juba kumminaine!“ Sisekujundajast abikaasa Triinuga rännatakse tihti mööda maailma ning golfi mängimise asemel on abikaasadel hoopis isevärki hobi. Nimelt on Hirtentreud võtnud oma südameasjaks vanade majade ülesvuntsimise ja seda nii Tallinnas kui ka Hispaanias. Eeskujuliku kinnisvaraomanikuna on Mart lasknud restaureerida vanalinnas hulga maju, hea näide riigikogu kõrval asuv Toom-Kooli 1, mida ühes kinnisvarakuulutuses iseloomustatakse kui „esinduslikku aadlielamut“. Hispaanias on nad mõne aastaga korda teinud luksuslikke villasid. Järgmine projekt on Lillepaviljon, mille kordategemisega on Mardil suured plaanid. Ta rõhutab, et ammu enam ei aja ta taga kasumit, vaid esikohal peab olema tulemus ja nauding tehtust.

Kolmas lugu Kuigi Mart Hirtentreul on kõigis ettevõtmistes läinud hästi ja sujuvalt, 78

TULEVANE MÕISAHÄRRA: Hirtentreu istub kunagise Türi-Alliku mõisa trepil, mis ka parima kujutlusvõime juures mõisa ei meenuta. Nõukogude võim tegi oma töö. Tulevikus kaalub ettevõtja mõisa korda tegemist.

on elu visanud ette ka šokimomente. 2006. aasta kuumal suvel kajastasid uudisteportaalid lugu, kuidas Tallinna lähistel hukkus BMW roolis kihutanud ärimees. Tegemist oli Mardi ülikooliaegse sõbra ja Konesko kaasomaniku Margus Sädega, kes õnnetuses silmapilk hukkus. „See oli täielik kaos. Õhtu, kui ma sellest teada sain... See on kolmas asi, mis mul kunagi meelest ei lähe,“ räägib Hirtentreu. Kogu tragöödia juhtus päev enne, kui Marti ootas ees onkoloogi vastuvõtt, sest seljal oli avastatud halb sünnimärk. „Meil oli sel suvel palju tööd ja me pidime šokist hoolimata kõigega edasi minema. Margus vastutas firmas palju eest, mida

ainult tema teadis või oskas. Ja nüüd ühtäkki ei olnud kelleltki küsida.“ 2013. aastal müüs Marguse perekond oma osaluse, 30 protsenti ettevõttest soomlastest koostööpartnerile Konecranesile, kellel oli juba enne 19% ettevõttest. Enda elukogemusest jagab Mart oma lastele (vanim 35aastane, noorim 21) põhimõtet, et ringi rapsimise asemel tuleks keskenduda ühele peamisele erialale või valdkonnale. See selgeks teha ja hiljem jõuab kõrvalt asju juurde võtta. Mida ta elus veel saavutada tahaks? Selle peale nendib kärsitu motosportlase hingega Mart Hirtentreu, et peaks õppima aeglaselt elama. „Seda ma ei oska veel!“ 79

rubriik

Coopi juht Jaanus Vihand:

„Tegelikult me teame, kes, kus ja mida ostab!“

Fotod Vallo Kruuser

Coopi juhatuse esimees arutleb, kuidas tuleviku tehnoloogiad võiksid ostu ja kauba reklaami mõjutada, kuidas muudavad nutikassad ja kojutellimine töötajate rolli, ega pea dramaatiliseks, et tulevikus ei olegi enam väiksemates maakohtades poode. M ATTH IAS KA LEV RAUDNE HAARE KA TÖÖVÄLISELT: „Parim juht 2019“ nominent ei tegele karmikäeliselt vaid alluvate rakkes hoidmisega. Jiujitsu matil teeb ta seda kellega iganes. Ka ajakirjanikega!

„P

atsuta matti, kui pilt hakkab eest minema!“ Eesti kõige kiiremini kasvava toidupoeketi juhatuse esimehe Jaanus Vihandi parema randme arter paisub mu jõulisest kägistamisest nagu nahaalune vaskuss. Kui suurema osa päevast on Vihandi tätoveering peidetud viimaste moestandardite järgi liiga laiade teksapükste alla, siis praegu on tal jalas ju-jutsu kimono püksid. Keskiga, kiilas pea, hooldatud habe ja vangutamatu figuur. Mõne büroohoone viimase korruse konverentsisaalis paistaks nii aikidood kui ka ju-jutsut musta vöö vääriliselt valdav triiksärgistatud kogu tähtsate otsuste langetamise stereotüüpkestana. Seda ta aga ei ole. „Ma arvan, me oleme Eestis enim turundusinvesteeringute tasuvust mõõtev ja analüüsiv organisatsioon,“ sõnab Vihand uhkuseta, pigem pikkade tööpäevade sisu konstateerides. Tema nakatavalt tempokas kõnes ja autoriteetses olekus peitub karmi vana kooli mehe ja nohikust visionääri tasakaalukas sümbioos. Kohtume, et arutleda kaubanduse tuleviku üle ajal, kui inimeste ostuharjumuste kohta saadav teave üha kasvab. Vihand selgitab, kuidas seda informatsiooni lähitulevikus elu mugavamaks muutmiseks kasutama hakatakse. Kus on meie ostuharjumusi suunav teadus praegu ning mis het-

kest on privaatsete andmete kogumine privaatsuspiiride kompamine. Kas te inimeste kohta andmeid ka kogute?

Individuaalselt me seda teha ei saa. Andmekaitsereeglite kohaselt ei tohi andmeid personaliseerida. Aga statistilisi analüüse saame teha ja peamegi tegema. Meil tehakse umbes 86% ostudest Säästukaardiga. Ehk me teame, kes, kus ja mida ostab. Personaliseeritud reklaame nende andmete põhjal saadate?

Tõenäoliselt need hakkavad tulema! Kui sa käid Chrome’is, siis tulevad suunatud reklaamid seeläbi, et kuskil on mingi küpsis kirja pannud, mida sa tegid. Sellisel suunal me areneda plaanime. Ehk siis varsti saavad kliendid pakkumisi nende ostuharjumusi analüüsivate programmide põhjal?

Kindlasti. Vähehaaval on meil seda ka juba tekkinud, aga keegi ei ole veel väga hästi õppinud seda kasutama. Peale Google’i ja Amazoni. Coopis tehakse iga päev umbes 180 000 ostu. Aastas 64 miljonit. Andmeid on väga palju. Ja eriti edukalt me neid praegu kasutada ei oska. Kraabime üksnes pealispinda. Tõenäoliselt umbes kümne aasta pärast osatakse andmeid palju paremini töödelda. Kui praegu mõeldakse e-poe all seda, et sa lähed kuskile keskkonda ja pead seal asju tellima, 81

Kõik ju teavad, et kui sul on õige muusika, siis inimesed ostavad rohkem. Kui poes on mõnus saia lõhn, siis ostetakse ka rohkem saiakesi.

siis kümne aasta pärast teab andmeanalüüs, mida sa vajad. Sulle tehakse pakkumine, mida sa ainult kinnitad. Või oled mingi paketi ära tellinud ja isegi ei kinnita. Mis mustreid ühe toidukaupluste võrgustiku algoritmid kogutavatest andmetest peamiselt otsivad?

Väga erinevaid. Eks inimene peab andma algoritmile tähenduse. Ise nad veel midagi ei tee. Me oleme siin aastaid otsinud ja katsetanud. Teadlased on käinud ja analüüse teinud. Aga eks AI ka areneb. Paar päeva tagasi tuli välja programm, mis suudab enne inimest ennast aru saada, millal ta tahab töölt ära minna. Analüüsib, mida sa loed, vaatad, kui tihti sotsiaalmeedias käid. Ühesõnaga, tal on teada, mis mustrid ennustavad sinu rahutust töökoha osas, ja neid ta jälgib. Samasuguseid mustreid otsitakse üha enam ka ostude juures. Naljaga öeldes: kui perre hakatakse rohkem mähkmeid ostma, siis meestele hakatakse suunama rohkem kalastustarbeid või õlut. Andmeanalüüs leiab, et nende järele tekib suurem vajadus. 82

Mis te arvate, kus ja kas üldse sellisel andmekogumisel inimeste kohta piirid on?

ni õlut. Selleks ajaks on teile siis kas pakkumine või tuleb kaup kohale.

See on hästi fantastiline maailm, kus hakkab kindlasti läbimurdelisi asju tulema. Summad on tohutud. Põhiline, mis võib takistuseks saada ilusale tulevikule, kus andmed kõik kätte saadakse ja töödeldakse, on GDPRid ja muud andmekaitseseadused. Privaatsusega on sama nagu iga muu asjaga. Igale asjale tekib vastureaktsioon. Lased immigrante sisse, immigrantide vastasus kasvab. See on looduslik ja paratamatu. Ka andmetega on nii, et mida rohkem neid ära tahetakse kasutada, seda enam tekib vastaseid, kes tahavad kontrollida, et inimeste privaatsus säiliks.

Algul poed, siis pank jne. Kas Coopi eesmärk ongi olla see üks suur asi, mis meil siin Eestis ja miks mitte ka mujal inimese igapäevamajandamise lahendab?

Aga tulevikus on reaalne, et Coop teab, et nelja päeva pärast tahan ma kakaod ja saadab selle mulle siis kohale?

Jaa, kindlasti! Süsteem teab ette, et iga märtsi teisel neljapäeval on teil mingil põhjusel sõpradega tähistamine: sööte Tai sööki ja joote Jaapa-

Kindlasti ei saa me olla üks ja ainus suur asi. Aga teenuseid, mida me tulevikus osutame, tuleb juurde. Näiteks Soomes on sealse Coopi ehk S-Grupi käive umbes 12,5 miljardit. Sellest pool on toiduja esmatarbekaubad. Lisaks veel kütus, hotellid, restoranid, taastuvenergia ja muu. Inglismaal pakub Coop veel matuseteenuseid ja eraarstiabi. Mõnel pool turismi. Tšehhidel on oma mobiilioperaator. Meie eesmärk on kasvada nii kaubanduses kui ka panganduses. Aga kindlasti leiame ka uusi valdkondasid. Kui Inglismaa Coopil on haiglad ja arstiabi, on neil ju ka andmed, et inimesel on mingi haigus. Te saate seda ju talle teenuste suunamiseks ära kasutada ja omamoodi haiguste arvelt rikastuda? 83

Ma ei oska sellele täpselt vastata. Pole ei apteekide ega ravimite poole pealt sees olnud. Aga arvan, et inimesele pakkumiste tegemine vastavalt haigustele – kui inimene on nõusoleku andnud – on igati okei. Praegu on GDPRi peamine asi ehk nõusoleku andmine kohati absurdini viidud. Vaatad internetis meie enda Delfit või Äripäeva. Pidevalt tuleb uuesti teadaanne, et kasutame küpsiseid, anna oma nõusolek. Nii tüütu! Monitoorite te ka seda, kuidas poliitilised otsused teid mõjutavad?

Kui oli maksumuudatus, 500 eurot maksuvaba tulu, siis ütlesid poliitikud, et mis te, kaupmehed, muretsete, inimesed hakkavad rohkem raha teenima ja toovad selle poodi. Praegu võin kindlalt öelda, et ei – poodi seda raha ei toodud! Mis puudutab alkoholi tarbimist, siis see on Eestis kõva löögi saanud. Meil on piirkondi, kus võrreldes 2015. aastaga on pool alkoholimüügist ära kadunud. Täpselt see, mis me ütlesime, et hakkab juhtuma, ka juhtus. Eestlased tarbivad rohkem kui vanasti. Kuigi Ossinovski ütles mulle, et tema ei usu iialgi, et midagi sellist juhtub. Raius nagu rauda, et siin ei tule mingit piirikaubandust.

Mis peamised kaubandustrendid praegu on? Tarbivad inimesed rohkem?

Väga võimalik, et tulevikus ei olegi enam väiksemates maakohtades poode. On ainult toidukapid ja tarvete hankimine käib nende ja koju toomise kaudu.

Maht tükiliselt enam eriti ei kasva. Kui vanasti osteti ka tüki poolest kaupa üha enam, siis tänapäeval on kogused jäänud samaks. Küll aga ostetakse üha kvaliteetsemat kaupa. Eelistused erinevad piirkonniti ja vanuseti tugevalt. Huvitav, et linnainimesed arvavad, et maainimesed söövad nimetut vorsti ja on sellega rahul. Aga maainimesed tahavad ka head sinki, konjakit ja veini. Üks asi, mida me näeme, on see, et kaupluse rekonstrueerimine kasvatab käivet hüppeliselt. Parem kaubavalik ja uus kontseptsioon. Inimesed tahavad saada heas keskkonnas head kaupa. Tegelikult on Eesti elanikel ju rohkem raha. Kuigi virisetakse ka rohkem. Aga see – nagu Olari Taal hiljuti ütles – on tarbimiskiusatuse lõks! Olin üks õhtu (Coopi) jõusaalis. Ja sinna tulid laopoisid. Nad ei saa väga suurt tasu, aga telefonid olid kaks korda uhkemad kui minul. Vaadatakse Ameerika seriaale ja igasuguseid peeneid pilte Instagramist. Kõik tahaksid elada nagu kuningad. Kuigi kõik elavadki tänapäeval paremini kui kuningad paarsada aastat tagasi. Aga tunnetus on see,

ROBOTID ASENDAVAD INIMESI: Coopi juht Jaanus Vihand ütleb, et nutikassad, toidu kojutellimine ja muud moodsad lahendused kärbivad järgnevatel aastatel sadu inimtöötunde. “Kümne aasta pärast tehakse alla poole ostudest traditsioonilistes kauplustes. Ülejäänud tuuakse drooni või roboti abil koju, autosse või toidukappidesse,” ütleb ta.

et kuskil keegi elab veel paremini ja miks mina seda ei saa. Koju kättetoomine, mida te püüate jõudsalt arendada, tundub seda mõttetut tarbimist veelgi mugavamaks tegevat!

Mis puudutab kodust e-tarbimist, siis näeme, et koju toodavad ostud on tunduvalt suuremad kui tavakaubanduses. Aga mitte seepärast, et inimesed tarbiksid rohkem ja mõtlematult. Need on pigem läbimõeldud ostud. Tavaliselt poole nädala või nädala ostukorv korraga. Ei ole impulssoste. Ehk siis, te ei ole veel leidnud, kuidas inimesi veebis tavapoega võrdsel määral impulssoste sooritama meelitada?

INIMESI TULEB POODI MEELITADA: Kord kuus Säästukaardi kasutajate vahel välja loositav Volkswagen Passati äraandmine on Vihandi sõnul selgelt kasumlik projekt.

Eks kassatsoonid on muidugi ehitatud nii, et äkki ta võtab siit veel jäätise ja siis veel joogi. E-poes sellist pealesurumist praegu ei ole.

gesti ja viisakalt teha. Oleme siin igasuguseid algoritme katsetanud. Aga üheksal juhul kümnest need siiski ootuspäraselt ei tööta.

Aga on see plaanis?

Oletame, et inimene käis kümme korda poes ja viiel korral ostis Kasekese kommi. Täna jäi ostmata, aga teie programm juba teab, et sellele inimesele maitseb Kaseke ja siis enne ostu kinnitamist pakute, et võtad äkki Kasekese paki ka?

Otseselt plaanis ei ole. Aga ma ei välista, et me kunagi hakkame seda tegema. Amazon näiteks teeb seda väga edukalt eri valdkondades. Pigem ei jää see mitte meie tahtmise, vaid meie suutlikkuse taha seda õi-

Veel me seda ei tee, aga tulevikus kindlasti. Praegu peame e-kaubanduses maadlema sellega, kuidas efektiivsust – pakendamist ja transporti – õigesti käima saada. Näiteks aasta teiseks pooleks üritame saada oma e-kaubaostule väga head mobiilivõimekust. Kui strateegiline ja läbimõeldud kaupade paigutus teil poes praegu on? 87

Väga teaduslik ja strateegiline. Aga nagu iga asjaga, millalgi tuleb ikka sisse natuke usu küsimust. Näiteks mahlade juures on igipõline küsimus, kas mahlad peaksid olema jaotatud tüübi või brändi järgi. Üks uuring väidab ühte, teine teist. Kui suur on impulssostude osakaal kogu müügist, mille te strateegilise paigutusega inimestelt välja meelitate?

Me oleme arvutused teinud. Aga neid jagada ei taha. Aga eks see on avalik saladus. Kõik ju teavad, et kui sul on õige muusika, siis inimesed ostavad rohkem. Kui poes on mõnus saialõhn, siis ostetakse ka rohkem saiakesi. Kui sul on impulsstsoonides õiged kaubad, siis loomulikult neid ostetakse rohkem. Milline muusika teie kaupluses mängib?

Igasugune. Meeleolu ei tohi olla liiga üleval. Samas peab ostleja olema mõnus ja lõdvestunud. Ei tohi tunda pinget. Meil on partner, kes peaaegu kõikidele siinsetele kaubanduskettidele playliste koostab. Praegune sinivalge Coopi logo on pigem edulugu?

Kohe esimeses uuringus pärast uuele märgile üle minemist arvasid inimesed, et Coop on parema kvaliteediga kui Maksimarket või Konsum. Selles mõttes õnnestus. See, et inimesed üha kvaliteet semat kaupa ostavad ja ka teie kvaliteeti usuvad, on muidugi tore, aga kui palju tõenäolisemalt otsustab ostleja mingi kauba kasuks hoopis allahindluse tõttu?

Väga palju asju ostetaksegi ainult kampaania korras. Tualettpaber, kodukeemia, juustud, alkohoolsed joogid. Kuigi seda viimast vist ei tohiks kirja panna. Muidu keelatakse alkoholiseadusega alkoholi allahindlused ka ära. Arvate, et peaksime aktsiisipoliitika tagasi keerama?

Kindlasti! See, mis tehti, oli lollus. Kõikidest ennustustest ja spetsialistide hoiatustest hoolimata. Kõik teadsid, mis juhtub. See oli lihtsalt Ossinovski egotrip. Ta arvas, et hakkab nüüd maailma päästma! 88

MARSISAMMUL TULEVIKKU: „Kui täna e-poe all mõeldakse seda, et sa lähed kuskile keskkonda ja pead seal mingisuguseid asju tellima, siis umbes kümne aasta pärast teab andmeanalüüs, mida sa vajad. Sulle tehakse mingi pakkumine, mida sa ainult kinnitad. Või oled sa mingi paketi ära tellinud ja isegi ei kinnita.“

Kui Ossinovski ütleb meile, et me oleme kuradi mõrtsukad ja et meil ei ole vahet, mis rahva tervisest saab, siis tal ei ole õigus. Meie huvi on, et inimesed oleksid terved, rõõmsad ja elaksid võimalikult pika elu. Mõõdukas tarbimine tähendab pikas perspektiivis seda, et tarbitakse kõige enam. On siin alateadvuse maailmas ka mingid trendid? Kas pakend, milles inimestele meeldib praegu porgandit ja WC-paberit osta, on hoopis teine kui näiteks kümne aasta pärast?

Ajas muutuvad kõik asjad. Vaata näiteks oma telefoni. Kümne aasta pärast tundub iga praegune disain väga vana ja väsinud. Ka Coopi sinine ja valge. Eks me hoiame pöialt pulsil. Kindlasti muutub keskkonnasõbralikumaks pakendimaterjal. Nii loomuliku arengu kui ka riikliku sun-

ni teel. Eelmisel aastal keelati näiteks õhukesed kilekotid kassade juures. Teie kontseptsioon on „Hoiame elu igas Eestimaa nurgas“. Ometi panete te poode kinni?

Igal aastal paneme kinni. Ja kinni läheb neid veel. Aga eks see on orgaaniline. Kauplused on kohtades, kus kunagi elas mingi arv inimesi. Mõned aga kolisid minema ja teised surid ära. Võib-olla tekkis liiklussõlm teisele kohale. Mingit draamat siin ei ole. Väga võimalik, et tulevikus ei olegi enam väiksemates maakohtades poode. On ainult toidukapid ja tarvete hankimine käib nende ja koju toomise kaudu. Aga eks meie turuliidrina peame siin suunda näitama. Nagu Henry Ford ütles: „Kui inimestelt küsida, mida nad tahavad, siis nad tahavad kiiremaid hobuseid. Seda seepärast, et nad ei oska autot tahta.“ 89

hobi Foto Rex / Vida Press

Andunud jahimehed – alates lõvi Cecili elupäevad lõpetanud hambaarstist kuni naiseni, kes laskis Islay saarel soku – on valmis metsloomade tapmise nimel välja käima terve varanduse. Miks nad seda teevad ja mis on selle kinnisidee tegelik hind?

Kes tahaks

KALLIKS LÄINUD TROFEE: Hambaarst Walter Palmer (vasakul) sai kurikuulsaks, sest tappis trofeejahi käigus armastatud lõvi Cecili.

tappa? Trofeeküttide mõttemaailmas Foto Shutterstock

on Thomson on korraga tapnud 32 elevanti. Selleks kulus tal 15 minutit. Th o m s o n k a s va s üles Rodeesias (tänapäeva Zimbabwe) ja alustas jahipidamisega juba teismeeas. 1959. aastal sai temast rahvuspargi pargivaht. Sageli kutsuti teda tapma loomi, kes olid inimesega konflikti sattunud. „Kui aus olla, pakkus see palju põnevust,“ räägib ta telefoni teel oma praegusest elukohast Kenton-onSeas, mis on väike rannikulinn Lõuna-Aafrikas. „Osa inimesi naudib jahipidamist samavõrd, kui teised seda põlastavad. Mina nautisin.“ Juba aastakümneid pole 79aastane Thomson elevanti lasknud. Tal on keeruline leida eelarvamuseta publikut, kes kuulaks lugusid sellest, kuidas ta on enda väitel küttinud kaugelt enam loomi kui ükski teine elusolev inimene. Jahiharrastajaid on ka tänapäeval, kuid palju rohkem leidub neid, kes tunnevad selle vastu sügavat tülgastust; neid, kelle jaoks vaatepilt inimese tapetud loomast – hoolimata liigist, eesmärgist, õiguslikust seisundist või ajaloolisest konteks-

tist – pole midagi muud kui eemaletõukav. Need lõhed paljastuvad kõige sagedamini siis, kui mõni foto koos jahisaagiga poseerivast irevil hammastega jahimehest viraalseks muutub, nagu juhtus möödunud sügisel USA küti ja saatejuhi Larysa Switlykiga. Fotod Switlykist poseerimas soku ja Soay lambaga, kelle ta oli seaduslikult Šotimaal Islay saarel küttinud, levisid sotsiaalmeedias jahiringkondadest väljapoole ja võeti vastu sügava põlgusega. Šoti parlamendi liige Mike Russell ütles Šoti BBC-le, et näha varjerõivas inimesi rõõmustamas soku tapmise üle on vastuvõtmatu. Avalikkuse pahameeletormi toetas ka Šotimaa esimene minister Nicola Sturgeon, kes kinnitas, et seadused vaadatakse üle. Switlyk kirjutas Instagramis, et lülitab järgmise jahiseikluse ajal interneti välja. „Loodetavasti annab see kõikidele mulle surmaähvardusi saatvatele ignorantidele piisavalt aega, et end jahinduses ja loodushoius harida.“ Siinsel juhul oli tegu vaid sokuga. Liikide puhul, keda inimesed metsikusse loodusesse uudistama reisi91

vad või lihtsalt looduskanalist jälgivad, võib raev levida üle kogu maakera. Mis võiks panna kedagi tahtma tappa kõiki neid loomi, eriti veel, kui peab selle eest tuhandeid eurosid maksma? „Küsid seda sajalt jahimehelt ja saad sada eri vastust,“ ütleb Jens Ulrik Høgh Rootsi metsadest, kuhu ta viib jahigruppe metssigu küttima. Høgh, kes töötab Taani jahireisifirmas Limpopo Travel & Diana Hunting Tours, võrdleb jahilkäimist mägironimise, allveesukeldumise või golfiga: see

Foto Shutterstock

on füüsiline hobi, mille abil maailma näha. Jahimehed reisivad, et kogeda eri väljakutseid. Näiteks on sebrade jahtimine keerukas, sest nad kogunevad avamaal karjadesse ja on kiskjate suhtes tähelepanelikud. „Nende silmad vaatavad alati mitmes suunas – tavaliselt läheb ühe sebra püüdmiseks päevi.“ Arvuka, kuid intelligentse ahvilise paaviani puhul on tarvis olla hea jahimees, hea jälitaja ja hea laskja. Loomade nõudlus peegeldub vastu hinnalipikult. Kaelkirjaku küt-

timine maksab seaduse järgi suhteliselt vähe – umbes 3500 eurot –, sest neid peetakse jahimeeste seas lihtsaks sihtmärgiks ja nad pole seega ihaldusväärsed. „Kaelkirjak on põhimõtteliselt üks kuulekas lihahunnik. Sama hästi võin põllul lehma lasta,“ ütleb Høgh. Samal põhjusel pööritab ta silmi ka Switlyki, isehakanud „karmi naisküti“ peale, kes Islay saarel oma trofeedega poseeris. „Kes tahaks lasta lammast?“ küsib ta. Kuigi Høgh on reisinud Aafrikasse 30 korral, pole ta kunagi tapnud lõvi, elevanti või teisi ülisuuri metsloomi. Põhjus on lihtne: see on väga kulukas, maksab tavaliselt 23 000 eurot või rohkem (ja õigusega, lisab ta). „Ma lihtsalt ei saa endale lõvijahti lubada. Aga kui saaksin, siis teeksin seda.“ Need, kes saavad, moodustavad tema sõnul jahimeestest väikese osa. Høgh arvab, et neid on vähem kui üks protsent, kuid ta selgitab, et tuleb vahet teha metsikul lõvil ja „konservlõvil“ – loomal, keda on kasvatatud tapmiseks. Viimane on palju odavam, kuid Høghi sõnul ei taha sellist hinda maksta ükski eneseväärikustundega jahimees. „Sisuliselt on tegu põllumajandusloomaga. Seda ei saa isegi jahipidamiseks nimetada,“ ütleb ta. Trofeejahist rääkides kerkib teemana üha uuesti üles lõvi Cecil, kelle Minne sota hambaarst Walter Palmer tappis 2015. aastal Zimbabwes. Kuigi tema laskmine oli seaduslik, oli armastatud Cecil enne rahvuspargi territooriumilt välja meelitatud. Lisaks ei tapnud vibuga küttinud Palmer lõvi kohe, mis tähendab, et Cecil kannatas. „See oli häbiväärne ja närune tegu,“ ütleb USA teaduskirjanik David Quammen, kes on inimeste ja kiskjate vahelisi suhteid ulatuslikult uurinud. Ta lisab siiski, et vanu tavasid ja ausa jahi reegleid järgides peitub jahipidamises omamoodi õilsus. „Keegi, kes pole taimetoitlane, ei tohiks jahipidajaisse üleolevalt suhtuda,“ leiab ta. On vastuvaidlematu tõsiasi, et tööstuslik lihatootmine põhjustab rohkem globaalseid kannatusi kui 93

jahindus. Kuid isegi süüdistused silmakirjalikkuses ei heiduta jahipidamise vastaseid – ka inimesi, kes ise liha söövad –, sest nende arust ei õigusta küttimisest saadav põnevus elu võtmist. See peegeldab meie ja loomade vahelise emotsionaalse, kuid sageli vastuolulise suhte keerukust, mida Quanmen uurib oma 2003. aastal ilmunud raamatus „Monster of God“. Jahipidamine on igivana impulss. Jääajaaegsest mammutite surmamisest kuni Rooma aja gladiaatorivõitlusteni, kas toiduks või meelelahutuseks – inimesed on end alati loomadele vastandanud. Suurtel kiskjatel, nagu suurkaslastel ja karudel, on meie kollektiivses alateadvuses sümboolne tähendus. Neid nähakse kas inimsööjatena või karismaatiliste ja nunnudena, nagu Simba või Puhh. Jahipidajad väidavad, et selline sentimentaalsus kahjustab meie võimet neid liike kaitsta. „Loomade „hollywoodifitseerimine“ on nende ellujäämisele suurem oht kui ükski teine,“ väidab Loodt Büchner. Tootabi Hunting Safarise direktor Büchner, kes nüüd peamiselt kontoris laua taga töötab, viib oma enamjaolt USAst pärit kliente jahireisidele, mis toimuvad viie lõunapoolse Aafrika riigi rantšomaadel. Kuid vaesena Lõuna-Aafrikas üles kasvades jõudis ta jahipidamiseni vaid seetõttu, et selle abil väärtuslikku proteiiniallikat hankida. Ta läks oma isaga esimest korda antiloopi küttima, kui oli vaid viie- või kuueaastane. Nüüd pakub tema ettevõtte heategevuslik haru igal kuul Eastern Cape’i provintsi koolilastele 3400 trofeeloomade lihast tehtud einet. Büchner ütleb, et vastureaktsioon jahipidamisele pärineb „väga õrnahingelistelt inimestelt“, kes ajavad segi loodushoiu – mis vahel tähendab ka loomade tapmist – ja konserveerimise ehk „tulistamise Canoni fotoaparaadi, mitte vintpüssiga“. Ta ei erista toidu nimel küttivaid inimesi neist, kes maksavad tema firmale 13 500 dollarit (12 000 eurot)

On vastu vaidlematu tõsiasi, et tööstuslik lihatootmine põhjustab rohkem globaalseid kannatusi kui jahindus.

Foto Shutterstock

paketi eest, mis annab õiguse küttida 10 trofeelooma 10 päeva jooksul. Hoolimata asjaoludest ei lähe ükski tapetud loom raisku, sest nende liha müüakse maha või tarbitakse ise ära. Ta ütleb, et Tootabi käive on 54 protsendi võrra kasvanud. Ta peab seda Cecili tapmise mõjuks, sest enne seda ei teadnud inimesed, et legaalne jaht Aafrikas on võimalik. Høgh väidab aga, et kasv võib olla tingitud püüdlustest lõpetada jahipidamine „konservlõvidele“. Suur osa huvilisi on hiljutised ülikoolilõpetajad, väidab Büchner, kes näeb selle taga uue põlvkonna soovi oma unikaalseid kogemusi sotsiaalmeedias dokumenteerida. „On hämmastav näha hulka Manhattanilt pärit noori, kes ühtäkki saavad aru, et kuskil ootab terve maailm avastamist, et kõik ei keerle ainult aktsiate ja osakute ümber: „Me võime päriselt loomi jahtida, see kõlab vapustavalt.“

Botswanas, kus elab maailma suurim elevantide populatsioon, on loomade arv läinud nii suureks, et elukeskkond ei suuda neid enam ülal pidada. Vastased selgitavad jahipidamise kirge – eriti himu „ehete“ järele, nagu pead või sarved – sageli mehe-ego upitamisega. 35 aastat Tansaanias jätkusuutmatu lõvijahi vastu võidelnud, kuid nüüd Minneapolises elav ökoloog Craig Packer ütleb, et paljud

jahimehed kujundavad end Marlboro mehe järgi, kes on maskuliinsuse stereotüüp – või täpsemalt „toksilise maskuliinsuse“, nagu P acker seda nimetab. Ta meenutab oma kohtumisi Steven Chancelloriga, USA vabariiklaste toetajaga, kes on lasknud kokku

Foto Shutterstock

Foto Stuart Abraham / Alamy Stock Photo

umbes 50 lõvi ja on nad oma Indiana kodus näitamiseks välja pannud. „Ta riietub musta ja on väga sisse võetud kogu kauboiasjandusest.“ Chancellor on ka üks paljudest suurloomaküttidest, kes kuulub uude riiklikku nõukokku, mis nõustab USAd impordiseaduste osas. P ackeri sõnul ühendavad jahimehi sageli vabariiklikud vaated, nad on pärit maalt ja usklikud, mistõttu lükkavad nad tagasi tõendid liikide ohustatusest, sest (Packer jäljendab maaka keelt) „ainult jumal suudab metsloomadest lahti saada“. Pole üllatav, et jahimehed tõrjuvad süüdistusi, nagu motiveeriks neid nende endi maskuliinsuse haprus. Høghi sõnul on see asjatundmatusel põhinev stereotüüp. Büchner nimetab seda seksistlikuks. „Akrediteeritud ohtlike ulukite kütile pole ühegi looma tapmine lõbus ega võimalus enda ego upitada,“ ütleb ta. Kuid eelnevalt oli ta väitnud, et jahimehi utsitab tagant adrenaliinitulv – jaht on ju lõbus? Høghi sõnul peitub probleem sel98

les, et teised inimesed näevad „süütu“ looma tapmist fundamentaalselt dramaatilise või kurja teona ja samas ka jahipidamise peamise eesmärgina. „See pool sekundit pole kõige olulisem,“ kinnitab Høgh. „Olen kohanud vähe selliseid, kes nautisid loomade tapmist. Nende puhul soovin tõepoolest, et nad jahipidamisega lõpu teeksid. See on lihtsalt perversne – nad on sadistid.“ Kuid on mõistetav, et inimesed saavad asjast teistmoodi aru, sest nii see neile paistab, lisab ta. „Jahimehed on halvasti oma tegevust tutvustanud. Sageli näitame maailmale vaid fotot surnud loomast ja meist endist seal taga laialt irvitamas.“ Høgh palub, et tema juhitud grupid ei postitaks saagist internetti pilte või vähemalt kaaluks enne, milline mulje võiks sellest kõrvalistele isikutele jääda. Kuid leidub indiviide – Høgh jäljendab Ameerika aktsenti –, kes väidavad, et neil on selleks õigus. „Ja ongi, aga ikkagi on see pagana rumal.“ Vaidluse muudab veelgi keeru-

kamaks see, et mõne sõnul ei taipa paljud jahipidamise vastu seisvad inimesed, millised on ulukitega koos elamise tegelikud olud ja hind. „Metsloomad kujutavad paljudele inimestele probleemi,“ ütleb Gloucestershire’i ülikooli teadlane ja BBC Radio 4 dokumentaalsaate „Big Game Theory“ juht professor Adam Hart. Näiteks elevandid rüüstavad põllukultuure ja kahjustavad puid. Suurkaslased aga tapavad kariloomi ja antiloobid võistlevad viimastega toidu pärast. Trofeejahi vastase kampaania algataja Gonçalvesi sõnul on oluline eristada neid, kes tapavad looma delikaatselt ja oskuslikult liha pärast, mille nad ise ära tarbivad, ja jahti „seinakaunistuse ja selfi nimel“. Paljud, sealhulgas Hart ja Büchner, usuvad, et jahipidamine suurtele metsloomadele pole mitte ainult jätkusuutlik, vaid ka kasulik liikide ellujäämisele. Nende sõnul muudab loomadele hinna külge panemine liigid väärtuslikuks ja säilitamisväärseks. Kui jahipidamine osutub tulusamaks kui loomakasvatus või ökoturism, on

Suurim probleem on, et inimesed ei mõista olukorra keerukust – on erinevad liigid, elukeskkonnad, riigid, majandused ja ühiskonnad. Professor Adam Hart

õigustused, et kogukonnad ja konservatsioon lõikasid jahipidamisest kasu, väites, et kui see oleks jahipidajate eesmärk, võiksid jahimehed eesmärgiks niisama raha annetada. „Nad püüavad oma verejanu õigustada ratsionaalsete argumentidega,“ arvab ta. Peale selle olevat lahutamatu side trofeejahi ja salaküttimise vahel. Salaküttidevastased seadused mõjutavad Aafrika asukate elu, samal ajal kui jõukad lääne inimesed seaduse abil täpselt sama asjaga tegelevad, ainult et raha eest. Thomson ütleb, et elevantide liigse arvukuse tõttu kannatavad paljud teised liigid: puumaod ja kameeleonid, mustad maasarvikud, kuningkotkad, galaagod. Elevantide elu on hinnatud teistest kõrgemalt ainult emotsionaalsuse tõttu, kinnitab ta vihaselt. „Nii mõtlevad inimesed ei tea eluslooduse majandamisest midagi. Need on tugitooliinimesed, elagu nad Londonis, New Yorgis või kus tahes. Nad esitavad nõudmisi, kuid ei saa asjadest aru. Meie oleme need, kes Aafrikas elevantide eest hoolitsevad. Nemad põhjustavad vaid probleeme.“ 1971. aastal kutsuti Thomson ja veel kaks jahimeest vähendama poole võrra elevantide populatsiooni Gonarezhou rahvuspargis Zimbabwes. Nad tapsid poolautomaatsete vintpüssidega kokku 2500 looma. „Neile ajju lastes suutsime kolmekesi kohe tappa 30–50 elevanti, selleks kulus vähem kui 60 sekundit. Mõnel juhul päästikule vajutades me peaaegu et puudutasime elevante. Tegime tööd, mida oli vaja teha, polnud emotsioone ega verest välja löömist, ja meil läks erakordselt hästi.“ Thomson kahetseb, et ei alustanud elevantide tapmisega varem. Loomade arvukus oli kasvanud juba nii suureks, et põhjustas pöördumatut kahju rahvuspargi ahvileivapuudele – mõned neist olid Thomsoni sõnul nii vanad, et kasvasid juba ajal, kui Tutanhamon Egiptust valitses. „Kui nägin neid vanu puid hävimas, murdis see mu südame.“ © Guardian News & Media

Foto Shutterstock

„MÕTTETU LIHAHUNNIK“: Kaelkirjakud pole trofeeküttide seas kõrges hinnas, sest neid on liiga kerge tabada.

maaomanikud ajendatud maad juurde ostma ja liikide pikaaegse säilimise eest hoolt kandma. Harti sõnul tundub selline mõttekäik Namiibias ja Lõuna-Aafrikas toimivat, kuid ta hoiatab liigse lihtsustamise eest. „Kas on hea, et meil on süsteem, kus ainuke viis elusloodust säilitada on seda aktiivselt kasutada? Meie (britid) vastaksime eitavalt, kuid meil on ka väga privilegeeritud vaatenurk. Suurim probleem on, et inimesed ei mõista olukorra keerukust – on erinevad liigid, elukeskkonnad, riigid, majandused ja ühiskonnad.“ Packer pole põhimõtteliselt lõvijahi vastu. Kuid Tansaanias nägi ta, kuidas kohalikud ettevõtjad seisavad uuenduste vastu ja küsivad jahitud looma eest liiga vähe raha, et sellest piisaks nende maal eluslooduse säilitamiseks. „Mind ajab raevu, et nad esitlevad end eluslooduse suurte päästjatena, kuid panustavad naelade asemel penne.“ Packeri sõnul peaks lõvi õiglane hind olema umbes miljon dollarit. „Steve Chancellor võib ehk seda endale lubada. Kuid maailmas pole palju Steve Chancellore.“ Botswanas, kus elab maailma suurim elevantide populatsioon, on loomade arv läinud nii suureks, et elukeskkond ei suuda neid enam ülal pidada. Seetõttu põhjustavad elevandid seal püsivat kahju. Valitsus kaalub 2014. aastal kehtestatud elevantide hobi korras jahtimise keelu lõpetamist, viidates asjaolule, et praegu elab 237 000 looma piirkonnas, mis jõuaks toetada 50 000 isendit. Sir Ranulph Fiennes, Bill Oddie, Peter Egan ja Briti parteideülene parlamendiliikmete grupp andsid Botswana ülemkomisjonile üle 250 000 allkirjaga petitsiooni keelu lõpetamise vastu, väites, et jahipidamise lubamine põhjustaks liigi väljasuremise. Protest lansseeris trofeejahi vastase kampaania, mille algataja on Eduardo Gonçalves. Ta väidab, et elevantide arvukus on kasvanud ainult tänu 2014. aasta keelule, samal ajal kui naaberriikides on nende populatsioon kahanenud. „Trofeejahi keeld on konservatsioonile hästi mõjunud – seda pole võimalik kaheti mõista,“ ütleb Gonçalves. Ta lükkab järsult tagasi

Foto Picasa

meelelahutus

Ettevõtete peod on läinud ühtaegu igavamaks ja põnevamaks. Unustatud on arutu pummeldamine – niisiis ei lenda ei rusikad ega toolid. Küll aga vuhisevad lae all laserkiired, tantsijad või õhtujuhid. Seda kõike töötajatele pai tegemiseks. GREETE PA L MI ST E

maailmatasemel meelelahutussõu ja motivatsioonipakett 100

HOLMES & WATSON: Hobukaarik Saku Suurhallis Inglismaa detektiivi stiilipeol annab efekti ja pakub elamust.

n 2018. aasta sügis. Saku suurhall on tei nud läbi kui ajarän naku taasiseseisvu nud Eesti sünniaega. Külastajad kohtuvad maja ees okas traatide ja robustsete vanglaprožek toritega – iseseisvus ei saabunud ju klanitult. Saalis sätendab baari kohal mää ratu diskokera ja päikesekiirtena üle poole ruumi ulatuvad leedvalgustid. Saali seinad oleksid kui kaetud tohu tute pikslitega. Lähemal vaatlusel sel gub, et need on üksteise otsa laotud suured kuubikujulised plastmahutid. Igaüks vilgub omas rütmis. Pakutakse kõike, mida 1990ndate alguse vabadus noorde riiki tõi: ba naane, vanu häid hapukoore-ketšu pikastmest nõrguvaid külaputkabur gereid, longerot, suhkruvatti ja grill kana. Ja siis algab programm, mis on otsekui kontsert-ajarännak läbi Balti riikide viimase 27 aasta. Esmalt Bal ti kett, kus käsikäes laulavad teiste seas Lauri Pihlap ja isa mälestuseks ka Tarmo Pihlapi tütar. Pisut hiljem haarab mikrofoni Jam. Kas nüüd astub lavale tõesti Pet 101

Foto Sergei Zjuganov

MITTE LIHTSALT AUTOESITLUS: Et esitlus eelmistest erineks, pakuti elamusõhtusööki – iga käiku saadab ERSO kammerorkester Vivaldi „Aastaaegadega“.

Shop Boys? Ei, need on hoopis ette võtte asutajad, kes tervitavad külali si ajastutruult sinises ja kollases kos tüümis, peas seenekübaraid meenu tavad mütsid, nagu Pet Shop Boysi mehed „Go Westi“ muusikavideos. Hõbedases kombekas Caater, Mr. Happyman – järjest tervitavad peolisi tuntud balti muusikud. Õhtu naela na hõiskab lavalt üks ja ainus Dr Al ban & Haddaway: „What is love! Baby don’t hurt me, don’t hurt me, no more!“ Plaksutatakse veerandsajandi parimatele spordi- ja kultuurisaa vutustele. Vilguvad laserid, sähvata vad hiiglaslikud leedekraanid, pahi seb tossu! Selline on viimase aja suure joonelisim firmaüritus, mida Eestis peetud. Kummarduse ja ajalooretke oma töötajatele korraldas Are Altraja koos Saku suurhalli tegevjuhi Tarmo Hõbe ja agentuuri Broadline omani ku Janek Reimaliga. Korraldusmees konnas oli 300 inimest. Pidu pidasid Eesti, Läti ja Leedu ASi Fifaa ja ASi Ja lajälg (Nike importija) töötajad koos pikaajaliste koostööpartnerite, sport laste ja muusikutega. Tähistati Fifaa 25. aastapäeva – sestap ka tavalisest suurejoonelisem programm. Paljud ettevõtte praegused töö tajad (nt Sportlandis) on sündinud 102

Töökaaslast, kellega on koos laval kitarri täristatud või mitu kuud muusikaliks harjutatud, usaldad ka edaspidi läbi ja lõhki. vabas Eestis. Tarmo Hõbe sõnul tek kiski peo kontseptsioon mõttest näi data, milline oli aeg siis, kui ettevõ te alguse sai, ning meenutada, milli se tee on Balti riigid 25 aasta jooksul läbi käinud. Mitte igal Sportlandi või Fifaa peol ei astu lavale 20 artisti. Siiski on Fifaa asutajad, Hõbe ja Reimal juba aastaid töötanud selle nimel, et töö tajatele korraldatud pidu oleks meel dejääv ja üllatav. Sageli võetakse pidu ka väljakutsena tehniliselt piire nihu tada. „364 ja pool päeva annavad kõik meie partnerid ja töötajad maksimu mi meiega ühiste eesmärkide saavu tamiseks – täisaastast alles jääva 12

tunni jooksul soovime neile tagasi peegeldada seda suhtumist ja pari mat, mida nad väärivad,“ ütleb Alt raja. Sellest põhimõttest lähtuvalt on firmapeod üldiselt Eestis mõneteist aasta jooksul teinud läbi märkimis väärse arengu. „Oleme vaid rohke al koholiga pidude ajastust välja kasva nud. See enam firmapidu ei iseloo musta,“ ütleb agentuuri Orangetime üritusturundaja Mikk Puurmann. Su vepäevad, kus mõni kolleeg käe- või jalaluu murdis, on saanud pigem pi dude korraldajatele millenniumi vahetuse „nostalgiliseks“ meenutu seks. Unustatud on hierarhiline jao tus, et ettevõtte juhtkonna toidulaud 103

Fotod Orangetime

Suurhalli lae alt on lastud alla autosid, klavereid, leedekraane, torte, rääkimata lauljatest ja õhtujuhtidest. MAAILMATASE: Eesti agentuurid võitsid Coca-Cola Euroopa regiooni tippkohtumise korralduse. Katsetati kineetilise õhtujuhiga (ülal) ja loodi keset jaanuari rannavõrkpalli saali suvi reaalajas loojuva päikesega.

on kaetud rikkalikumalt kui ülejää nud töötajatel. „Kui kümmekond aastat tagasi võeti pidusid kui kohustust ja kulu, siis nüüd on tajuda, et seda nähakse investeeringuna,“ selgitab Janek Rei mal. Võib öelda, et pidudele kuluta tud eurod – ja hea produktsiooniga pidudele ei lähe neid eurosid vähe – on kasutatud targemalt. Viinajõgedest enam tahavad et tevõtted töötajatele pakkuda emot siooni ja ka uusi teadmisi või koge must. Trendiks võibki nimetada seda, et trendi pole – iga firma tahab peo luua enda näo ja olemuse järgi. „Usun, et just emotsionaalne, kirglikult ja stiilselt üles ehitatud ja professionaalselt lavastatud teema programm annab töötajatele suure 104

ma energialaengu kui mis tahes ra haline preemia,“ selgitab Are Altraja.

üllatada ja nii nihutavad agentuurid pidevalt oma võimekuse piire.

Miljon ja üks võimalust

Kuidas siis neid maailmu luuakse?

Emotsioonide loomiseks on miljon ja üks võimalust. Firmapidude pla neerimist võib näha kui uue maail ma loomist vaid üheks või paariks õhtuks. „Loomine on üks osa planeeri misest. Kõigepealt tulebki idee n-ö maha müüa. Pärast alles hakkad nu putama, kuidas täpselt seda teha,“ selgitab Mikk Puurmann. Mõni kord võib saatan peituda just detai lides. Näiteks: kuidas toimetada üri tuse toimumise ajaks Hiinast Eestis se 70 000 pallikest, millest peaks saa ma pallimeri? Puurmanni sõnul tu leb aga klienti pidevalt heas mõttes

Harvemini jääskulptuuride või kilode viisi õhku lastud konfettidega (nen de koristamise eest küsitakse sageli lisatasugi), mis ehk stamppildina sil me ette tulevad. Sagedamini kasuta takse tänapäeval lasereid ja valgus sõud. Näiteks eelkirjeldatud Fifaa ja Jalajälje peol leiutati, kuidas valgus tada 500 suurt plasttünni ja paiguta da need vilkuma nii, et tekiks hiigel suurte pikslite mulje. Niisugust la hendust polnud ei Reimal ega Hõbe varem katsetanud. Tulemus – vau! Samuti on üha suurem roll leed ekraanidel ja eriti neile spetsiaalselt

igaks peoks kavandatud graafikal. Tavalisemal juhul liigub ekraanil mi dagi abstraktset, mis annab ruumile värvi ja valgusega tooni. Reimal toob aga näite, kuidas ekraan ja õhtujuhid pandi kui teineteisega suhtlema. Nii tekkisid õhtujuhtidele tiivad, nende taha pilved, sõnad ja ruumid. Endiselt pakub efekti suurte ob jektide liigutamine. Suures ruumis sõitev auto pole midagi tavatut, ome tigi on see elamus. Saku suurhalli saal on näinud autosid Dacari rallil kasu tatavatest masinatest uunikumide ja

uhiuute, lausa salastatud mudelite ni. Aga ka hobuseid. Näiteks on läbi saali sõitnud hobukaarik, et luua veelgi autentsemat õhkkonda Inglis maa Watsoni & Holmesi stiilis peole. Suurhalli lae alt on lastud alla kõik võimalikku mõeldavat: autosid, kla vereid, leedekraane, torte, rääkima ta lauljatest ja õhtujuhtidest. Ühel Janek Reimali korraldatud üritusel laskus lae alt Ott Lepland, loomulikult koos klaveriga. „See oli kontserdi avalugu, tema peal oli üks valgusvihk – väga ilus. Kõike on või

malik teha, aga asjal peab olema ka point,“ märgib ta. Point on, nagu mainitud, elamus ja töötajate motiveerimine. Telia pidude superstaarid on juba viimased viis-kuus aastat Telia enda töötajad, kes kolleegidega laval mõõ tu võtavad. Kõik sai alguse muusika list, mis kirjutati just Teliale, firma si senaljade ja tegelastega. Siis pandi et tevõtte peale kokku bändid, kes aas tagalal omavahel lahingusse astusid. On parodeeritud saadet „Su nägu kõ lab tuttavalt“ ja vändatud filmgi. 105

rubriik Foto Andre Altjõe / Telia

VARJATUD TALENT: Telia aastagaladel üllatavad kolleegid üksteist talendiga näiteks lauluvõistlusel.

Töötajad ise ongi staarid „Need esinemised pole pioneerilaag ri tasemel,“ räägib Telia üritusturun dusjuht Katrin Järve. „Jube kihvt oli teada saada, kuidas tüdruk telefoni müügist laulab nii, et ta võiks sellega ka raha teenida.“ Sel ajal, kui töötajad paar-kolm kuud enne galat tantsu- ja lauluproo ve vihuvad teha, teeb ettevõte kõik, et lavale astudes oleks neil olemas, mida üheks professionaalseks kontserdiks vaja. Seegi pole odav lõbu, kuid Jär ve sõnul on sellised ettevõtmised end tõestanud kui parim viis, kuidas kol leegid saavad harjutada meeskonna tööd ning üksteisega tutvuda. Töö kaaslast, kellega on koos laval kitarri täristatud või mitu kuud muusikaliks harjutatud, usaldad ka edaspidi läbi ja lõhki. Ja siis sujub töögi paremini. Telias töötab 1800 inimest. „Nii suure ettevõtte puhul on äärmiselt oluline, et töötajad mõistaksid, kui suures ettevõttes nad töötavad ning et igaühel neist on täita oma oluline roll,“ märgib Järve. Ühisel peol tekib ki tunne, et oled osa millestki suurest ja ühisest. Mitte kõik ettevõtted ei soovi fir mapeole lae all kiikuvaid tantsijan nasid või röögatut pallimerd. Aga ka väiksemas mastaabis on ettevõt lus- ja töökultuur viimastel aasta 106

tel aina rohkem töötajale keskendu nud. „IT-inimesse ei suhtuta enam kui patsiga poissi toanurgas. Ta ta hab sotsialiseeruda ja valib tööand jat ka selle järgi, millised on lisahü ved peale palga,“ räägib Mikk Puur mann ja viitab eriti start-up-firmades levinud pisikestele premeerimistele: näiteks hommikusöögid kontoris, ühine kontsertlõuna vms.

Eesti on maailmatasemel Praeguse majandustõusu ajal on näha, et ettevõtetel on võimalus pisut enam panustada. See kõik on oma korda andnud võimaluse üritustu rundusagentuuridel jõuda maail matasemele. Tõestus sellest on näiteks möö dunud sügisel Eestis toimunud Coca-Cola Euroopa regiooni tipp kohtumine, mis tõi kaheks päevaks Eestisse sadu inimesi üle kogu Eu roopa. Sellist päeval-konverents-õh tul-pidu-formaati kutsutakse edutainment’iks ning see on kasvav trend ka Eesti ettevõtete seas. Coca-Co la ürituse korraldamiseks tuli Ees ti agentuuridel Orangetime ja Vool võistelda ühise pakkumisega Vene maa ja Poola tugevate konkurenti dega. Eesti ideed võitsid. Mikk Puurmann meenutab, et ettevalmistusteks oli vaid kolm kuud

ja kiirelt tegutsemise kõrval tuli pal ju improviseerida. Näiteks ehita ti ruumipuudusel konverentsipai gaks Tere tennisekeskus. Seal vura sid ringi Starshipi ja Cleveroni robo tid ning sai tutvuda Coca-Cola uusi mate toodetega, nagu söödavad top sid või kokteilimasin. Üks õhtustest pidudest korraldati aga rannavõrkpallihallis Teras Beach. Liiva täis ruum muudeti suureks ran napeoks, mida saatis 60ruutmeetri sele seinale projitseeritud loojuv päi ke, mis reaalajas pidevalt liikus. Ar vestades, et väljas oli samal ajal kõva pakane, vaimustas külalisi juba see, kui nad said paljajalu 27kraadises „rannas“ lõõgastuda. Orangetime’i ja Vooli ühine pingu tus sai peaaegu kõigilt külalistelt hin deks „suurepärane“ ja pärjati turun dusauhinna Kuldmuna grand prix’ga. „Aastal 2019 ei räägi me enam pi dude korraldamisest, vaid kogemus te, emotsioonide ja suhtlemiskesk kondade loomise protsessist. Sõna „pidu“ kirjeldab vaid ühte osa sellest teekonnast,“ lisab Janek Reimal. Praegu, aprilli keskpaigas on üri tusturundajatel põgus hingetõmbe aeg: 2019. aasta jõulupidude esime sed broneeringud ja plaanid said teh tud jaanuarist märtsini. Peagi jõuab kätte suviste pidude aeg. 107

ajalugu

Riigi tselluloosi tehas püstitati Kehrasse president Pätsi valvsa silma all

Foto Riigiarhiiv

Kolmekümnendatel aastatel allutati eraettevõtlus Eestis riiklikele huvidele: riik hakkas ise majandust suunama ja suuri tehaseid ehitama. PE KK A ER ELT

Foto Eesti Filmiarhiiv / Parikas

LEO SEPP: Endine rahaminister ja üks riikliku majanduse juhtimise suuna ideolooge.

108

ehra paberivabrik esindab Eesti tööstuse pikaajalisi traditsioone nende parimas tähenduses. Juba pärast valmimist 1938. aastal sai Kehra sulfaattselluloosi vabrikust üks meie tööstuse visiitkaarte ja ta ei ole oma tähtsust minetanud tänapäevalgi. Praegu tuntakse tehast Horizon Tselluloosi ja Paberi nime all. Miks otsustas Eesti riik selle suurtehase ehitada? Pärast majanduskriisi ületamist 1930. aastate algul hakkas valitsus üha jõulisemalt majandust ise tüürima. Uue suuna järgi pidi majanduses esimest viiulit mängima riik ehk siis siht võeti riigikapitalismile. 1932. aastal ütles endine rahaminister ja uue suuna üks ideolooge Leo Sepp, et Eestis tuleks üle minna majanduse riiklikule juhtimise-

HIIGLASLIK: Vaade korstnalt tehase ehitusele 11. novembril 1937.

le, säilitades samas vajalikul määral vaba algatuse võimaluse. Selle suuna sõnastas täpselt õigusteadlane Ernst Ein: „Eraettevõtlus on eestlastele küll ainuomane, kuid vajadusel võib selle allutada riiklikele huvidele.“

Vabamajandus – iganenud majandussüsteem Neile põhimõtteile tuginedes valmis 1935. aasta sügiseks Eesti majanduse arengukava, mille üks koostajaid oli Sepp. Kava kohaselt tuli suurendada riigi juhtrolli majanduses ja kasvatada riigifirmade osatähtsust. See aga

ei meeldinud paljudele eraettevõtjatele, kellest häälekaimaks kujunes suurärimees ja Kaubandus-Tööstuskoja esimees Joakim Puhk. Veebruaris 1936 peetud kõnes ütles Puhk otse välja, et riiklik sekkumine õõnestab eramajanduse aluseid ning see omakorda ohustab riigi iseseisvust. Sepp ja Puhk kaitsesid häälekalt oma huve kuni iseseisvuse lõpuni. 1938. aasta aprillis rõhutas Sepp majandusteadlaste kongressil, et vabamajandus on iganenud majandussüsteem ning et isegi USA ja Inglismaa liiguvad reguleeritud majandu-

Eraettevõtlus on eestlastele küll ainuomane, kuid vajadusel võib selle allutada riiklikele huvidele. Õigusteadlane Ernst Ein 109

Foto Riigiarhiiv

Oskustöölised teenisid 100–118 krooni kuus. Võrdluseks: piimaliiter maksis 13 senti ja leivakilo 16 senti.

se poole. Sama aasta lõpus esitas majandusministriks saanud Sepp edasise majanduspoliitika põhimõtted, mille kohaselt tuli järgida sotsiaalse õigluse printsiipi ja eelistada ühiskondlikke huve erahuvidele. Puhk vastas teravalt 1939. aasta märtsis, kritiseerides Riiginõukogus riigieelarve arutelul taas riigi majanduspoliitikat. Puhki sõnul on üldiste huvide eelistamine erahuvidele iseloomulik totalitaarsetele riikidele. „Me saame aru, et nüüdsel komplitseeritud ajastul riik on kohustatud majanduselu suunama ning sellesse 110

omalt poolt teatavat plaanilikkust sisendama. Kuid see ei tähenda veel, et riik õigustatud oleks ise töösturiks või kaupmeheks hakkama, et riik õigustatud oleks eramajandust ruineerima.“ Oma mõjuvõimule vaatamata ei suutnud Puhk uut majanduskurssi muuta, riik viis oma kava ikkagi ellu.

Riik hakkab tehaseid ehitama Kui septembris 1935 Eesti riigi uus majanduspoliitika avalikkusele teatavaks tehti, oli selle üheks tähtsamaks punktiks „tööstuse laiendamine oma maa tooraineid ümber töö-

tava ettevõtluse arendamisega“. Teisisõnu kavatseti rajada kodumaistel loodusvaradel põhinev ja majanduskriisidele vastupidav tööstus. Prioriteetide hulka kuulusid põlevkivi-, põlevkivikeemia-, turba- ja sulfaattselluloositööstus, mille toodangut oli võimalik turustada ka välismaal. Nende väljaarendamisel ei hoitud raha kokku, valitsus tegi väga suuri kapitalimahutusi. Eestisse rajati uusi tehaseid, nende seas ka tselluloositehas Kehrasse. Tselluloositehase ehitamise mõte sündis juba 1934. aastal, et „otstarbekohasemalt ja tulusamalt kasutada ära kodumaa peenikest männi tarbepuud ja neid männi ning kuuse sortimente, mis senini turustamisele kuulusivad küttepuudena“. Mõtte kiitis juunis heaks ka Eesti valitsus. Edasi algas arvutamine ning jaanuaris 1936 valmis kaks kalkulatsiooni: 20 000tonnise aastatoodanguga tehase ehitamine ja seadmestamine läinuks maksma 4,05 miljonit ning 30 000tonnise aastatoodanguga tehas 5,27 miljonit krooni. Tehase rajamine kinnitati lõplikult 23. aprillil 1936 valitsuse erakorralisel koosolekul. Otsustati luua Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühing, mille aktsiad kuuluksid kuni sajaprotsendiliselt riigile. Ühingu juhiks sai majandusministeeriumi tööstusosakonna direktor Oskar Hinto. Suveks oli juba selgunud, et uue tehase varustamisel toorainega raskusi ei teki ning seetõttu otsustati ehi111

Foto Riigiarhiiv Foto Riigiarhiiv

VALMIB TSELLULOOS: Kehra tselluloosi vabrik töötamas 1938. Foto Riigiarhiiv

VÄRSKELT VALMIS: Kehra sulfaat tselluloosi tehas avamispäeval, 25. augustil 1938.

MOODSAD MAJAD: Vaade tehase töölistele ehitatavatele elumajadele 27. juulil 1937.

tada suurem tehas, mis annaks vähemalt 30 000 tonni tselluloosi aastas. Tehase asukohaks valiti oodatult Kehra – seal oli piisavalt vett, hea raudteeühendus ning ka Tallinn ei olnud kaugel.

Suurtehas kerkib aastaga Tselluloositehase ehitamise eeltööd algasid juba novembris 1936. Järgmise aasta kevadeks rajati uus raudteeharu ja veeti kohale suur osa ehitusmaterjale. Ehitusel osales umbes 1200 töölist, kes palgati kogu Eestist, Saaremaalt Peipsini välja. Ehitustöid juhtis üks Eesti paremaid 112

ehitusinsenere Karl Ipsberg. Töödel hoidsid silma peal nii valitsus kui ka president Konstantin Päts, kes nõudis igal kuul ettekannet Kehra kohta ning käis juunis 1937 ka isiklikult ehitusel. Tehasehoonete rajamine algas 17. aprillil 1937: esimestena püstitati remonditöökoda ja tööliste elamud. Kõik sujus üllatavalt ladusalt – suurim Eesti iseseisvuse ajal ehitatud vabrik valmis vaid veidi rohkem kui aastaga. Üle tähtaja läksid seadmete montaažitööd, seda peamiselt Soome metallitööstuse streigi ning torustikuhankija hilinemise

tõttu. Esialgu pidid tööd lõppema 1. maiks 1938, kuid viibisid eelmainitud põhjustel mitu nädalat. Kõik ehitised kokku maksid üle kahe miljoni krooni. Sisseseade oli veelgi kallim. Soome firmalt Karhula O/Ü tellitud masinad läksid maksma ligi 3 miljonit krooni. Lisaks tuli osta veel aurukatlad, turbogeneraatorid, elektrimootorid, turbiinid ja muu, mis valmistati vabrikutes Franz Krull, Ilmarine, Volta, AEG jt. See tegi tehase sisseseade kogumaksumuseks 5,65 miljonit krooni. Nii läks Kehra tselluloosi-

tehas riigile maksma kokku 7,7 miljonit krooni.

Tehase käivitas vabariigi president Tehase pidulikule avamisele Kehrasse 25. augustil 1938 oli palutud ligi 150 auvõõrast – kohal oli kogu riigi koorekiht: president Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner, Vabariigi Valitsus eesotsas peaminister Kaarel Eenpaluga, Riiginõukogu esimees Mihkel Pung, Eesti Panga president Jüri Jaakson, Kaubandus-Tööstuskoja esimees Joakim Puhk, Tartu Ülikooli rektor Hugo

Kaho, Tallinna Tehnikaülikooli rektor Paul Kogerman, Tallinna linnapea Anton Uesson jt, lisaks külalisi Soomest, Rootsist ja Inglismaalt. Tol pärastlõunal oli tehase peasissekäik kaunistatud pärgade ja Eesti lippudega. Kell 16.10 peatus presidendi auto tehase ees. „Kõrgesti austatud härra president! Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingu nimel on mul au ette kanda, et Kehra sulfaattselluloosi tehas on käiguvalmis,“ võttis presidendi vastu direktor Hinto. Järgnes kõne, milles Hinto tutvustas auvõõrastele tehase saamislugu. Oma sõnavõtu lõpul pöördus ta pre-

sidendi poole: „Palun härra vabariigi presidenti austada tehast avamistalitusega, mis toimub puuelevaatori juures.“ Puupeenendusosakonnas pidas president lühikese kõne, sõnastades muu hulgas uue tehase eesmärgid: „Vabariigi Valitsus ei ole tahtnud selle tehasega alustada mingit uut majandussuunda, vaid see tehas on mõeldud meie rahva rikastamiseks. Eesti rahvas on aegade jooksul ikka jäänud vaeseks rahvaks ja tema kapitalijõud on väike. Meie ülesanne on hakata suurendama rahva jõukust. Kuna Eestis suurim jõud on praegu 113

Foto Riigiarhiiv Foto Eesti Filmiarhiiv / Parikas

JOAKIM PUHK: Suurtööstur, kellest kujunes häälekaim riigikapitalismi kriitik. KAABUD: Aukülalised Kehra avapidustustel 25. augustil 1938.

riigi jõud, siis on riigil tulnud selle tehase asutamisele asuda.“ Pärast järgnenud kiiduavaldusi vajutas president rohelisega dekoreeritud puldil nupule ja pani käima linttransportööri, mis hakkas kandma puid hakkehoonesse. Sellega oli Kehra sulfaattselluloosi tehas ametlikult avatud.

Tselluloosi suurim ostja oli USA Valminud tehas oli võimeline tootma 36 000 tonni sulfaattselluloosi aastas, lisaks kõrvalproduktina tärpentini ja tallõli. Kehra tselluloosi kasutati tollal tugeva pakkepaberi, tsemendikottide, elektrikaablite isolatsioonipaberi jm valmistamiseks. Tehas tootis ka rullides seinakatet ehk Kehra tapeeti. Siseviimistluses värviti see lainjas rihvelpapp üle ning seda kutsuti juba tollal pestavaks tapeediks. Esimestel aastatel oli tehases 464 töötajat, neist 380 töölised. Palgad olid head. Kui 1935. aastal kalkuleeriti meestööliste palgaks 70–80 ja naistöölistel 55 krooni kuus, siis tegelikult maksti rohkemgi, näiteks oskustöölised teenisid kuus 100–118 krooni. Võrdluseks: piimaliiter maksis tollal 13 senti ja leivakilo 16 senti. Tselluloosi müügi suhtes oldi optimistlikult meelestatud, vähemasti avalikkuse ees. „Turgude pärast tehasel muret ei ole ja eksport algab tu114

Eesti rahvas on aegade jooksul ikka jäänud vaeseks rahvaks ja tema kapitalijõud on väike. Meie ülesanne on hakata suurendama rahva jõukust. President Konstantin Päts Kehra vabriku avamisel

leval kuul,“ kirjutas ajaleht Uus Eesti tehase avamise puhul. Tegelikkus paraku nii roosiline ei olnud, tselluloosi hinnad olid maailmaturul madalad ja nõudlus väike. 1939. aasta hakul kattis hind vaevalt tootmise kulud, amortisatsiooniks aga ei jäänud midagi. Seetõttu töötas tehas äärmise kokkuhoiu tähe all, et ots otsaga kokku tulla. Teise maailmasõja algus septembris 1939 aga tõi kaasa nii tselluloosi hinna kui ka nõudluse kasvu. Kuigi sõja tõttu kaotati senine olulisim turg Inglismaa, samuti Prantsusmaa ja Austraalia, õnnestus müüa 15 000 tonni tselluloosi Ameerika Ühendriikidesse. USAst kujuneski suurim turg, kuhu eksporditi mitu korda rohkem kui teistesse riikidesse kokku. Kehra tselluloosi ostsid 1939. aastal veel Bulgaaria, Läti, Taani, Belgia ja Kreeka. 1939. aastal toodeti Kehras 34 400 tonni tselluloosi. Lisaks tselluloosile valmistati ka 212 tonni toortärpentini ja 431 tonni vedelvaiku. Kuna tehase elektrijaama võimsus ületas kaugelt ettevõtte enda vajaduse, müüdi ka elektrit. Aasta lõpul võidi tõdeda, et raskustele vaatamata on hästi toime tuldud: ettevõte teenis puhaskasumit 73 000 krooni. Riigikapitalismi lipulaev Kehra tselluloositehas jätkas kuni Eesti okupeerimiseni juunis 1940 ning sealt edasi tänapäevani. Aga see on juba teine lugu.