Meil on hea elada (november 2022)

Meil on hea elada

Eesti paljud erinevad näod

Eesti on pisike kui nööpnõelapea: rahvast vähem kui mõne suurlinna keskmises asumis, kolme tunniga jõuab põhimõtteliselt igast riigi otsast järgmise piirini, räägime ainult ühte keelt (mööndustega), nahavärvilt oleme kõik üsna ühetüübilised ja suudame sõdu pidamata hakkama saada. Aga kui natukene selles riigis ringi liikuda, sõita näiteks mootorrattaga, külastada inimesi igas ilmakaares, saame aru, et Eesti on äärmiselt mitmekihilin

Nagu ehk aru saate, olen motomatkaja, kes igat hooaega alustab ja ka lõpetab tiiruga ümber Eesti. Mõnikord tähendab see tiir rõhuasetust Ida-Virumaale, teinekord saartele, vahel aga müttame päevi Kesk-Eesti metsades. Kuulun sellesse inimgruppi, kes pärast päevategevusi mülkas ja poris, tuules ja vihmas soovib õhtuks jõuda sooja saunaga külalistemajja, kus saab end ööks sättida valgete linade vahele. See omakorda annab võimaluse peatuda väga erilistes paikades ja öömajades ning kohtuda paljude inimestega paljudest Eesti nurkadest.

Mida olen õppinud Eesti kohta?

Eestis ei ole ühtegi samasugust kohta, samamoodi maitsvat rooga, samamoodi mõtlevat inimest ega sama filosoofiaga loodud paika. Kui

sõita Ida-Virumaal ringi, kohtab inimesi, kes on soojad ja kelle mõtlemist on mõjutanud slaavilik külalislahkus: lauad on alati lookas, inimene tuleb kohe appi, kui näeb hädalist. Tegelikkuses võib seda öelda kõikide Eesti piirkondade kohta. Abi saab lihtsasti ja kedagi ukselt minema ei saadeta. Ja huvitava info kohaselt on ka Lõuna-Eestis lauad alati lookas ühel äärmiselt huvitaval põhjusel: nimelt kardeti, et kui Läti poolt tuleb kurjade plaanidega ja sõjakas inimene, siis saab tema plaane väärata, kui pakkuda hästi süüa, joota pea purju ja ta kiirelt suitsusauna saata.

Eesti teed on samuti kiiduväärt, sest nende piirkondade vahel sõitmine võtab ju enamiku ajast ja peab tunnistama, et lõbus on seda teha küll. Eestis on paljud vanad kruusateed sama profiili järgides aetud asfaldi alla ja nii on keeru-

tamist, kallutamist ja adrenaliini palju. See annab ka hoopis teise tunde kohale jõudes: tuju on hea, elust on tuntud mõnu ning nii maitseb toit, jook ja saun igal pool kui jumala and.

Aga mida olen Eesti kohta õppinud? Pisikene, kuid eriline, väike, kuid mitmekihiline ja väärt igal nädalavahetusel uurimist. Minge käige Narva-Jõesuu restoranis Kuthaisi või kolage Karula rahvuspargis, niitke meetreid Sompas või Nõval, igal pool on midagi avastada – looduses, inimestes, toidus, joogis, lõhnades ja tundmustes.

Veinikultuuri aluseks võttes

Kaherattalisega ringi seiklemise kõrval on minu teine kirg hea toit ja vein, mida mõlemat pakutakse Eestis väga kõrgel tasemel. Eesti Veinitee liikmete juures kolades saab samuti selgeks, kui erine-

vad on eestlaste maitsed, kui erinevaid veine toodetakse samast toorainest, kui palju erilisi mõtteid on pandud samasugustesse veinidesse. Ebaküdoonia Habajas on teistsugune kui ebaküdoonia Murimäel, Pindis või kuskil mujal. Lisaks on filosoofiad väga erinevad. Kuid ühine on see, et kõikides veinimajades võetakse vastu suure avatud sülega, isegi kui maja on väike ja polegi kohta, kus inimesi vastu võtta.

Ühte panen südamele: käige enne Nuustakul, kui kipute Pariisi. Eestis on hämmastavalt palju “maitseid”, mida me pole kunagi mekkinud, sest soovime neid leida muudest riikidest. Selleks pole vajadust: sõitke rongiga Aegviitu või bussiga Viljandisse ja juba on seiklus garanteeritud. Otsige Emajõe lätteid või minge meie kõrgeima mäe tippu. Miks mitte!

RÄPINA VALLAVALITSUS

Vastvalminud wittensteini tegevusmuusem viib külastajad 19. sajandisse läbi eheda väikelinna keskkonna, põnevate tegevuste ja esemete ning ainulaadsete digilahenduste.

tegevusmuuseum ootab jõulurännakute ja meistrite õpitubadesse nii suuri kui väikeseid ajarändureid!

LISAKS PEOSAAL KUNI 100 inimesele

Rahulik ja turvaline elupaik, kus on kõigi ja kõige peale mõeldud

Räpina – jah, see on ka aianduskool ja Euroopa vanim töötav paberivabrik, kuid samas veel midagi palju enamat. Kartus, et Räpina puhul on tegemist unise pisikese linnaga, kust peab kõige vajaliku saamiseks naabermaakonda minema, kaob lähemalt tutvudes kiiresti. Räpinas on tagatud inimväärne ja sisukas elu kõigile, olgu tegemist noore või eaka inimesega.

Räpina on meeldivalt väike ja kompaktne linn, kus on olemas kõik eluks vajalik ning lisaks veel nii mõndagi üllatavat. Räpina vald piirneb nii Võhandu jõe kui ka Lämmijärvega. Sellist luksust ei ole just igal omavalitsusel LõunaEestis ning sellest lähtuvalt on märkimisväärne, et Eesti kagunurgas asuvas väikelinnas on võimalik harrastada lohesurfi ja käia ka purjetamistrennis.

Räpina pole mitte ainult viimaste aastate jooksul arenenud, vaid püsiv areng on Räpina valla oluline prioriteet. Vald loob kodanikele järjest uusi võimalusi. Viimaste näidete hulka kuuluvad keskuses asuv uhke staadion, Leevi liikluslinnak, Räpina sadam, rannaalad ja välitreeningpargid valla erinevais paigus ning peagi Räpina kesklinna rajatav madalseikluspark.

Miks on Räpinas hea elada?

Kellele uus elukoht, kellele teine kodu või suvekodu – Räpina vald tõdeb rõõmuga, et püsivad pingutused elanike elutingimuste parandamiseks on vilja kandnud. On hea meel öelda, et Räpinal on viimasel ajal õnnestunud just noori enda juurde elama meelitada. Sellest annab märku asjaolu, et Räpina laste-

aed Vikerkaar on hiljuti avanud uusi lasteaiarühmasid, sealhulgas ka uue sõimerühma.

Räpina on mitmekülgne, puhas, rahulik ja turvaline koht, kus saab lapsi ilma liiklusummikuteta lasteaeda ja kooli viia ning vabal ajal õue peale mängima lasta. Just see meelitab üha enam linnainimesi maale elama tulema. Lastega peredele on suureks boonuseks linnas asuv gümnaasium ja suur lasteaed, mis võimaldavad noortel haridust oma kodu lähedal omandada. Lisaks üldhariduskoolidele on kättesaadav huviharidus nii spordi-, loome- kui ka muusikavaldkonnas ja veekogudega piirnevas Räpinas on võimalik ujumistreeninguid alustada juba lasteaias, kus toimuvad regulaarselt ujumistunnid.

Rahulolu ja rõõmu tunnevad ka siinsed vanemaealised, sest korraldatavad väljasõidud, huviringid ja ühised tegevused panevad silma särama. Kultuurielu on Räpinas kirev igas vanuses inimeste jaoks.

Roheline ja loodusrikas elukeskkond

Lämmijärv, Meenikunno raba, Räpina mõisapark, Räpina polder, Võhandu jõgi – kõik see meelitab kohale puhast looja näol. Räpina loomemaja kandev mõte on pakkuda nii lastele kui ka täiskasvanutele võimalust enda loominguliseks ja muusikaliseks teostamiseks – muusika, lauluringid, keraamika, klaasimaalingu ja paberivalmistamise töötoad ning palju muud. Majarahvas ja isetegemisest saadav tohutu rõõm muudavad loomemaja külastamise erakordseks ning meeldejäävaks elamuseks nii kohalikele kui ka kaugemalt tulnud gruppidele.

dust väärtustavaid inimesi. Räpinas asuvad matkarajad ja veekogud muudavad selle paiga omanäoliselt ilusaks igal aastaajal. Looduse seltsis võib mööda saata nii meeleolukalt seltskondlikke tegemisi kui ka privaatsust nautida. Üle ega ümber ei saa ka üha enam populaarseks muutuvast loodusturismist, mis toob inimesi imetlema piirkonna mitmekülgset ja puutumata loodust, mis omakorda on ainult positiivseks tuuleks siinsetele turismiettevõtjatele.

Kultuur ja loometegevus Räpina pole ainult üks KaguEesti olulisimaid metsa-, puiduja paberitööstuse keskusi, vaid ka silmapaistev kultuuri- ja hariduskeskus.

19. sajandil Räpina mõisa tall-tõllakuurina ehitatud hoone sai kümmekond aastat tagasi uue hinguse hoopis loomema-

Regulaarseid sündmusi toimub nii Räpina valla mitmetes kultuurikeskustes kui ka renoveeritud Räpina mõisas. Rahvakeeli tuntud Sillapää loss on ideaalne suursuguste sündmuste läbiviimiseks, sest möödunud aastal renoveeriti ajaloolises hoones suur saal ja selle kõrvalruumid. Tuleval aastal avatakse seal ka külaliskorter ehk teisisõnu on inimestel võimalik rentida mõisa ruume

ning viibida ka pikemalt ajaloolises mõisas või tähistada suursuguseid sündmuseid kauni roosiaiaga ümbritsetud mõisahoones. Räpinas toimub mitmeid suuri sündmusi, mis kohalikud elanikud mitu korda aastas rõõmsalt kokku toovad – Peipsi Järvefestival, Räpina Hea Kodu päevad, Võhandu maraton, avatud kalasadamate päev, Veriora Rock Stroganoff ja lisaks mitmeid väiksemaid sündmuseid valla erinevais paigus.

Töötamine ja ettevõtlus Räpina on ideaalne paik järjest populaarsemaks muutunud kaugtöö jaoks, mistõttu on piirkonnas asuvad mitmed ettevõtted liitunud kaugtöövõrgustikuga Kupland. Üha enam kohtab Räpinas inimesi, kelle töökoht asub Tallinnas või Pärnus. Ühelt poolt rahulik elukeskkond, teiselt poolt aktiivne ettevõtluskeskkond justkui kallutavad inimesi loovusele, rikastavad kaugtöövõrgustikku ning annavad palju võimalusi alates (loodus) turismist ja põllumajandusest kuni infotehnoloogiani välja.

Räpina on nagu lõuend, kuhu võimalik ikka ja jälle midagi uut ja põnevat juurde luua, mistõttu kutsub paik siia ennast sisse seadma inimesi, kellel peas uudsed ettevõtlikud mõtted.

Suurimad tööandjaid Räpinas on põllumajandus- ja puidutööstussektor, kelle toodangut müüakse lisaks Eesti klientidele ka välisturgudel. Need on valdkonnad, kuhu alati uusi spetsialistide abikäsi oodatakse ja kus tööpuuduse pärast kartma ei pea. Järjest arenev Räpina vald pakub väljakutseid kõikidele tegusatele inimestele, olgu tegu haridus-, kultuuri- ja sotsiaalvaldkonna või muude spetsialistidega.

www.rapina.ee

vald@rapina.ee

Hea HAMBAARST, tule Viljandisse elama.

Siin on rahulik ja mõnus elukeskkond, puhtam õhk ja palju kultuuri. Meil on uus kino ja teater, lastesõbralik linn, lühikesed vahemaad, tasuta parkimine jne.

Aitame sul leida elupaiga ja toetame vajadusel esimeste kuude elamispinnarahadega. Meil on sõbralik kollektiiv ja toredad patsiendid, head töö- ja palgatingimused. Pakume enesearengut, täienduskoolitusi ja sõidukompensatsiooni.

Kui sa päriseks elama ei taha kolida, siis tule kasvõi osalise ajaga – me tasume sinu sõidukulud.

Vaata lähemalt

www.vilhambaravi.ee, www.visitviljandi.ee

Maardus oled Sina prioriteet

TASUB TEADA

Kuus põhjust, miks oled Sina prioriteet

Linn toetab Sind ja peret finantsiliselt mitmekülgsete toetustega. Kusjuures näiteks sünnitoetus ja esimesse klassi mineja toetus on just Maardu linnas üks suurimaid.

Maardulasena otsustad Sina, kellele usaldad oma linna juhtimise, võttes osa kohalikest valimistest.

Sina kujundad linnakeskkonda – kord aastas ideekonkursi „Kodulinn kaunimaks” raames saad maardulasena esitada ettepaneku linnakeskkonna parendamiseks (olgu selleks välibasseini, korvpalliväljaku või hoopis vabaõhulava ehitamine). Võitja idee viib linn ellu.

Sinu füüsilise tervise peale on mõeldud – Maardus avas oma uksed uus ja kaasaegne Tervisekeskus. Lisaks uutele tehnoloogiatele ja kvaliteetsetele perearstidele pakub Maardu linn erilisi spordivõimalusi igale maitsele – allveeujumine, taekwondo, lauatennis, iluvõimlemine, tänavatants, poks jpm. Linnas on basseiniga spordikeskus, massiivne jalgpallistaadion, terviserajad, liivakattega võrkpalliväljak ja rulapark. Ka seetõttu on Maardust pärit väga paljud spordilegendid – jalgpallurid Konstantin Vassiljev ja Dmitri Kruglov, peotantsu maailmameister Konstantin Gorodilov, sukeldumises Euroopa meistrivõistluste hõbemedali omanik Jelena Smirnova jt.

Eesti pealinnast vaid 15 minuti kaugusel paikneb noor ja dünaamiline Maardu. Lähinaabriteks on linnal Viimsi ja Jõelähtme vald. Täna ei jää linn kellelgi märkamata – selle karastust, potentsiaali ja võimekust märgatakse ka väljaspool Eestit. Maardul on enam kui 20 sõpruslinna üle maailma, kellega tehakse koostööd kultuuri, hariduse, noorsootöö, spordi ja ettevõtluse valdkonnas. Koostöö raames on traditsiooniks saanud meie linna loomekollektiivide esinemised välismaa festivalidel, laste väljasõidud suvepuhkustele, noorteüritustele ja spordivõistlustele.

Maardu kui võimekas koostööpartner ja tähtis lüli Eesti majanduses

Maardu on aastakümneid mänginud transiidi- ja tööstuskeskusena olulist rolli Eesti majanduselus. Linn asub geopoliitiliselt soodsas kohas, kus ristuvad mere-, raud- ja maanteed. Muuga sadam on Eesti suurim rahvusvahelise tähtsusega merekaubasadam ning TallinnaHelsingi tunneli ja Rail Balticu raudtee ehitamine loovad olulised eeldused selleks, et Maardust saaks Baltimaade suurim transiidi- ja logistikakeskus.

Noortelinn, kus kõik võimalused on käega katsutavad

Maardus elavad enam kui viiekümne rahvuse esindajad, kodanike keskmiseks vanuseks kujuneb 35–36 aastat. Maardut peetakse noortelinnaks, täna on siin kõik tingimused õppimiseks, töötamiseks ja vaba aja veetmiseks.

Linnas on neli lasteaeda, kolm üldhariduskooli ja Maar-

du Kunstide Kool. Maardu Gümnaasiumis pakutakse lisaks võimalust omandada haridust mittestatsionaarses õppes. Gümnaasium üllatab ka oma ainulaadse metoodikaga, nimelt on haridusasutus edukas keelekümbluses ning võimaldab integreerida vene keelt kõnelevaid õpilasi Eesti keskkonda ja omandada teadmisi mõlema kultuuri ja traditsioonide kohta. Kallavere Keskkool kasutab oma õppetöös hoopis kolmekordset keelekümblust, õpeta-

des osa aineid eesti, inglise ja vene keeles.

Linnas töötab 15 spordisektsiooni, 43 huviringi, Maardu Linna Raamatukogu ja palju vokaal-, tantsu- ja loomingulisi stuudioid, nende seas teater Veer & Shpaga ning stuudio Art Arena.

Maardusse ehitatakse uusi maju ja luuakse kõik tingimused, et noored pered tuleksid siia elama. Siin kehtib ka hea traditsioon – tervitada Maardu noorimaid elanikke. Nimelt võtab linnapea mitu korda aastas pidulikus õhkkonnas vastu vastsündinuid ja nende vanemaid. Õnnelikele peredele kingitakse hõbelusikas koos nimelise tunnistusega.

Tuntud sporditähed tulevad just Maardust

Tänu mitmekülgsetele spordivõimalustele on linlased väga aktiivsed väga erinevatel spordialadel. Edukamad neist on toonud Maardule palju säravaid võite.

Klubi Maardu Olümp Kalev on juba mitu aastat tunnistatud Eesti tugevaimaks poksiklubiks. Noored taekwondo harrastajad ja sumomaadlejad on edukalt võistelnud erineva tasemega konkurssidel. Hinnatud on meie allveeujujate ja võistlustantsijate võidud nii Eestis kui Euroopas. Jalgpallivõistkond Maardu Linnameeskond on võitnud Esiliiga ja omab kogemust Eesti kõrgemas Premium liigas.

Sport on meie linnas muutunud rahvusvaheliseks – linn kut-

sub sportlasi kogu maailmast rahvusvahelistele poksi-, kreeka-rooma maadluse ja lauatennise turniiridele. Noored jalgpallurid võistlevad igal aastal teiste riikide jalgpallimeeskondadega rahvusvahelisel laste jalgpalliturniiril Maardu Cup. Oma spordipotentsiaali tulevad maardulased avastama igal aastal toimuvatel kevad- ja sügisjooksudel ning tervisematkadel. Lumistel talvedel armastatakse suusavõistluseid ja võisteldakse ka jääaluses kalapüügivõistluses Maardu Ahven. Kolm korda aastas leiavad aset iluvõimlemise turniirid. Rahvusvahelised on neist Balti Sügis, Maikellukesed ja vabariiklik Veebruari Täht. Spordisõbrad saavad osaleda võrkpalli, rannavõrkpalli ja jalgpalli amatöörturniiridel. Noorte seas on populaarsed tänavavõimlemis- ja tänavatantsuturniirid, kus on osalejaid lisaks Eestile ka naaberriikidest.

Missiooniga vaba aeg Lisaks väga laiale vaba aja veetmise valikule, mida linn pakub, on Maardus tähelepanuväärsed mitmed vabatahtlikud organisatsioonid ja ühendused, tänu millele saab nii nooruk, täiskasvanu kui pensionär tunda end vajaliku ja kasuliku ühiskonnaliikmena ning teha linnaelu mõistes midagi ära.

Maardu kodanikuühendus Emade Linn toob kokku tahtejõulisi naisi, kes soovivad aktiivselt osaleda linna ühiskondlikus elus, saada kasulikku teavet, leida sõpru ning olla üksteisele ja piirkonnale eeskujuks. Ühendus korraldab spordiüritusi, matku, harivaid loenguid ja seminare, samuti tegeleb aktiivselt vabatahtliku tegevuse ja vanemate inimeste abistamisega.

Noored Kotkad ja Kodutütred on Maardus tegutsev ja Kaitseliidu tiiva all olev vabatahtlik organisatsioon, mis arendab noorukites patriotismi vaimu, loob tingimused isiksuse arenguks

Sisustame südamega Sinu vaba aega – Maardu Rahvamajas ja Vaba Aja Keskuses toimub igal aastal üle saja erineva tasuta ürituse. Kultuuri- ja infokeskus korraldab aga suurimaid massifestivale: Maslenitsa, kevadlaat, jaanipäev, linnapäev, sügislaat ja linnapidustused uusaastaööl. Metsapargis saab mängida paintball’i, kettagolfi või matkata. Maardu järve ääres saab nautida rannamõnusid ja aasta ringi tegeleda ka kalapüügiga.

Sina, noor, oled samuti prioriteet – linnas tegutsev Noortevolikogu annab noortele võimaluse end tõestada, oma ideid realiseerida ja anda panus linna arengusse. Uue põlvkonna lemmik on ka noortekeskus. Erivajadustega noortele toimub päevakeskus, kus vaimse puudega noortele pakutakse sotsiaalteenuseid turvalises ja loomingulises keskkonnas. Keskuste külastajad saavad tegeleda käsitööga, sportida ning neile korraldatakse väljasõite näitustele ja muuseumidesse.

ja õpetab olema ettevõtlik eestvedaja. Noored läbivad mitmekülgse väljaõppe ja omandavad olulisi teadmisi kodanikuõpetusest, ajaloost, turvameetmetest ja ellujäämisest. Meil kasvavad linnas tugevad, julged, juhtimisoskuse ja suure potentsiaaliga noored.

Noorteorganisatsiooni Сompassi missioon on kaasata noori kõikvõimalikesse tegevustesse, sh sporti, haridusse, kultuuri, vabatahtlikku tegevusse. Iga Compassi liige saab organisatsiooniga liitudes vabatahtliku passi – seega aitab aktiivne ühiskondlik ja sotsiaalne tegevus noortel ülikooli astuda või edukalt läbida tööintervjuu. Ühendus toetab ka noorte inimeste vaimset tervist, õpetades neid stressiga toime tulema. Koos korraldatakse erinevaid heategevuslikke aktsioone, põnevaid flashmob’e, noortedis-

kosid ja avatud mikrofoniga üritusi, kus igal noorel on võimalik end väljendada sõna, muusikalise etteaste või tantsulises vormis. Compassi noori vabatahtlike saab märgata igal linna rahvaüritusel ning mitmed Compassi kasvandikud on ka aktiivsed Maardu Noorte Linnavolikogu liikmed. Noorteorganisatsioonil Compass on üks vabatahtlik, kes aitas linna rohkem kui 100 erineval üritusel ja sai seetõttu supervabatahtliku staatuse. Paljud organisatsiooni liikmed püüdlevad ka täna selle staatuse poole.

Maardu linna mitmekülgsus pakub võimalusi iga elaniku heaoluks, enesearenguks ja eneseteostuseks. Teie heaolu on meie heaolu, teie areng on meie areng – mistõttu me väärtustame ja seame teid oma prioriteediks. Olete oodatud meie seltsi, astuge läbi!

Mees, kes on kinkinud Järva vallale mitu visiitkaarti

Kalju Kertsmik sattus Albu kanti veterinaari ametisse 36 aastat tagasi pärast Eesti põllumajandusakadeemia lõpetamist ja armeeteenistust. Kalju eestvedamisel sündisid nii Albu vald, suvelavastused Tammsaare mail, Albu kunstisuved renoveeritud mõisahäärberis kui ka Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskus. 21. oktoobril, kui (nüüd juba Järva) vallal täitus viies aasta, pälvis Kalju Kertsmik südamega tehtud töö eest valla kõrgeima autasu: vapimärgi*.

ARNIKA TEGELMANN

Kalju pole üldse siitkandimees. Ta on sündinud Tartus ja põhihariduse sai Laupa mõisakoolis. Kalju meenutab, et päris esimese palga teenis ta pärast kuuendat klassi suvel majandis karjas käies – teenitud raha eest ostis ta jalgratta.

Albu kanti, õigemini Seidla ühismajandisse sattus ta suunamisega pärast EPA lõpetamist ja pooleteiseaastast sõjaväeteenistust okupeeritud Preisimaal ehk Kaliningradi oblastis. Aasta oli siis 1986.

Põhikoolis olid tema lemmikained ajalugu ja bioloogia, neis ainetes esindas ta kooli olümpiaadidel nii rajoonis kui kaugemalgi. Sealt ka loomaarmastus, mis viis Väimelasse ja sealt edasi EPA-sse loomaarstiks õppima. Vahel Kalju mõtiskleb, mis oleks elust saanud siis, kui tema valik oleks langenud ajaloole. Siis oleks ta sattunud ühele kursusele Mart Laariga.

Kalju meenutab, kuidas ta Väimelas pärast koolipäeva tunde tallides veetis, hobuste eest hoolitses ja nendega ratsutas. Loomatohtri oskused võimaldasid tal tudengipõlves Tähtveres Tartu ratsabaasis veerandkohaga ka veterinaarina töötada.

Suusatama õppis Kalju alles Väimelas. Teised ees ja tema

nende järel. Ülikoolikaaslastega käis ta Tartu maratonilgi ja mäletab aegu, kui stardis oli 12 000 inimest.

VALD

Kalju osales kodanike komiteedes ja Rahvarinde loomises. Esimesed vabad valimised olid 1990. aastal. Toona olid veel külanõukogud, Albu oma hakkas juhtima Rein Arjukese. Paari aasta pärast olid esimesed riigikogu valimised ja Rein valiti riigikokku, külanõukogu jäi Kalju juhtida ja vallaks ümber vormistada. „Olude sunnil olime Eestis üks viimaseid, kes sai omavalitsuse staatuse. Kuna Mart Laar oli värske peaminister ja mulle tema toimetamine meeldis, sai talle tehtud ettepanek, et ta tuleks meile omavalitsuslikku staatust üle andma. Tuligi. See oli 1993. aasta kevadel. Laariga kujunesid head suhted.“

Kalju oli Albu vallavanema ametis aastatel 1993–2016 ning pärast seda veel neli aastat Järva vallavolikogu liige, haridus- ja noorsootöö komisjoni esimees.

ALBU MÕISAKOOL

Albu mõisahäärber, kus asus kool*, oli kokkukukkumise äärel. „Ajad olid keerulised. Riigieelarvest sai miljoni krooni kau-

pa renoveerimiseks raha küsitud. Nooruke Albu vald võttis oma esimese laenu,“ tõmbab Kalju suure töö lühidalt kokku. „Muinsuskaitsel küll raha polnud, aga nõudmised olid ja nende reeglite järgi tuli käituda. Samas tuli tagada ka korralik õpikeskkond. Keeruline oli kompromisse leida. Renoveerimine kestis kuus aastat, 2000. aastal taasavasime.“

Siis algasid mõisas ka Albu kunstisuved. „See oli 1999. aastal, aasta enne avamist. Suur saal oli juba valmis saanud, mõtlesime, et see pole ju ainult haridusobjekt, vaid ka kultuuri oma – miks mitte ka kunstiprojekte algatada. See oli minu idee.“

Esimesena oli vaadata Eesti rahakupüüridel kujutatud isikute vahakujude näitus ja Leonhard Lapini tööde näitus. Näitused jätkusid igal suvel.

TEATER

1995. aastal tuli lavastaja Merle Karusool idee teha Vargamäel põnev projekt, kus inimestel oleks päev läbi tegemist. „Selle jutuga läks ta muuseumirahva juurde, nemad omakorda võtsid mind kampa. Albu vald tegi rahataotluse Järvamaa omavalitsuste liidule. Saime. Esimese korraga me teatrini siiski ei jõudnud. Karusoo idee polnud aga maha visatud, kusagilt pidi ju pihta hakkama. Esimene teatritükk oli koos Ugalaga „Tõe ja õiguse“ I osa järgi 1997. aastal,“ meenutab Kalju. „Seal, kus nüüd on kiigeplats, tegime

vallarahvaga esimese talgupäeva. Sellest sai tava, kaasa lõid ka Järvamaalt valitud riigikogu liikmed. Eks meie huvi oli ka riigieelarvest mõisakooli renoveerimiseks raha saada.“

Kalju on suur algataja, aga peab olema ka inimesi, kes kaasa tulevad. „Mäletan neid kümneid Albu inimesi, kes igal suvel aitasid teatriprojekti ajal pileteid müüa, parkimist korraldada, turvata, toitlustada. Kui suvi oli läbi, küsisid kohalikud, millal siis järgmine projekt tuleb,“ meenutab Kalju. Tasuks said Albu inimesed professionaalset teatrit kohapeal nautida, kontrolletendus oli sooduspiletiga.

ALBU PARGIVÕISTLUS

Seda, et suusataja Jaak Mae* on Albu poiss, teavad kõik. Seepärast alustati kodukohas ka tema nime kandva suusavõistluse korraldamist. 2001. aastal toimus esimene Albu pargivõistlus Jaak Mae karikale. „Ega see niisama polnud. Enne kui korraldama asusime, pidime võtma Jaak Mae nõusoleku ja kirjutama alla lepingule, et võime tema pildiga postkaarte trükkida,“ räägib Kalju. „Need viis talve polnud ideaalsed. Kunstlund ju polnud. Kilomeetrise raja põhja tarvis vedasime mitu kuud enne võistlust nädalavahetustel paarikolmekümne kohaliku inimesega kokku looduslikku lund, kes labida, kes kopaga. Suusaradade tegemisel oli alati abiks ka Jaagu ema Elle Vahel sulas kokkuveetud lumi sootuks ära. Siis

KOMMENTAAR

ALO LÕOKE

alustasime uuesti. See oli hullumeelne töö, mida sai viis aastat tehtud!“

Ühel aastal tuldi päev enne võistlust Kõrvemaalt ATV-dega rajale sõitma. „Sõitsid raja sodiks – siin oli ainuke lumerada, miks mitte proovida. Õnneks aitasid needsamad sõitjad enne võistlust raja ka korda teha,“ meenutab Kalju. „Kui võistlus oli Albu mõisapargis viis aastat toimunud, oli see kasvanud nii suureks, et 2006. aastal kolisime Valgehobusemäele* –siis polnud siin veel midagi peale ühe majakese (Valgehobusemäe külastuskeskuse ehitamine alles käis), välisvõistlejad said seal rõivaid vahetada.“

Kalju kinnitab, et kui Albus poleks läbi pisarate neid viit pargivõistlust olnud, kui siis oleks alla antud, poleks täna ka Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskust.

2023. aastal 19. märtsil kannab võistlus juba numbrit 22. Nendest, kes paarkümmend aastat tagasi Albu pargis lund kokku kühveldasid, käivad paljud abiks võistlust korraldamas tänini.

VALGEHOBUSEMÄGI

Mäest Kalju teadis, vaatetorni juurest metsa vahelt tuli alla kitsuke rada – sealt kelgutati vastlapäeviti alla. Sai pika liu. Muide – 1950. aastatel siin metsa polnud, ümberringi olid põllumaad. Siin tegi hädamaandumise üks kalalastiga lennukki. Remonditi ära ja tõusis jälle siitsamast õhku.

SA

Valgehobusemäe Suusa- ja Puhkekeskus nõukogu esimees See, et Albu vald ja Kalju Kertsmik on sünonüümid, on mulle teada olnud mitukümmend aastat. Mingil hetkel liitus sünonüümi kolmandaks osaks ka Valgehobusemäe keskus. Kalju isik, meeletu töötahe ja asjade päriselt ärategemine paistsid kaugelt silma. Kui töötasin aastatel 2016–2022 SA Eesti Terviserajad võrgustiku juhina, hakkasin Kaljuga ka tööalaselt läbi käima ja keskust tihemini külastama. Siis sain kõrvalt näha, et kui osa inimesi räägib pikalt plaanidest, siis Kalju teeb asjad kohe ära. Seminaride korraldamiseks ja külaliste viimiseks kasutan meeleldi Valgehobusemäe keskust, et näidata selle mitmekesisust ja isikupära. Selle koha plussid ongi mitmekülgsus, eri alade valikuvõimalused ja isikupära. Just isikupära ja ainulaadsus on sellistele keskustele olulised.

Eks iga asi vajab arendamist ja uuendamist. Kindlasti on praegu puudu sportimisruum gruppidele, kui on halb ilm ja oleks vaja seetõttu jõusaali- või saalitrenn sisetingimustes ära teha.

Teenuste pakkumist saab ka kindlasti parendada, et laenutuse järjekord liiga pikk poleks ning saaks veelgi mugavamalt oma asjad kätte ja tagasi anda.

Keskus on mõeldud kõigile, kogu perele ja seda nii harrastajate kui ka professionaalide tasemel. Samas on Valgehobusemäe suusaja puhkekeskus valmis vastu võtma ka asutuste gruppe seminarideks ja spordipäevadeks. Keskusesse võib aga ka lihtsalt puhkama ja loodust nautima tulla.

Kunagi läks siit läbi Tallinna maratoni suusarada. Igal juhul kasvas ümberringi mets. Selle keskel, Sillaotsa talu maadel kunagises laudahoones oli Tallinna tehnikaülikoolile kuuluv välibaas, kus suveperioodil põhjavee uuringuid tehti. „Neile kuulub pragugi 0,2 hektarit, mida rendime ja heaperemehelikult kasutame,“ täpsustab Kalju. Naabertalule kuulus 13,6 hektarit maad, AS Feer ostis need kunagi ära, neilt omakorda Albu vald eesmärgiga rajada siia spordi- ja puhkekeskus. „Aasta oli siis 1999 – tol ajal omavalitsused ei mõelnud eriti spordi- ja vaba aja tegevustele,

Veterinaariks õppinud Kalju loomadeta ei saa. Kass Timo sai nime ühe Soome kettagolfimängija järgi, kes siin laagris oli. Valgehobusemäe suusa- ja puhkekeskuse hooned on igatahes hiirtest priid –nüüd juba üheksa-aastane kõuts Timo teeb kõvasti tööd.

Kalju sõnul tuleb igal aastal mõelda välja midagi uut, et üllatusmoment ei kaoks. Sel aastal sai laste mänguväljakule ehitatud kiiged.

pigem tegeleti haridusasutuste katuste lappimisega. Küllap oli meie volinikel pikem vaade tulevikule, et nad seda maad osta lubasid,“ arutleb Kalju. „Kui sa tahad, et inimesed siin elaksid, siis pead arvestama, et lisaks tööle vajavad nad ka puhkeja spordikeskust.“

SUUSA- JA PUHKEKESKUS

Esimese asjana renoveeriti aastatel 2000–2001 keskkonna investeeringute keskuse (KIK) abiga vaatetorn. Sealt sai maitse suhu. Suusakeskuse idee tuli 2003. aastal. „Eelnevalt külastasime Albu valla huvilistega sarnaseid suusakeskuseid Haanjas, Mammastes, Otepääl. Lõuna-Eestiga ei anna küll võrrelda, aga PõhjaEesti kohta on meilgi parajalt kõrge mägi,“ kinnitab Kalju.

Tol ajal toetas riik igas maakonnas ühe tervisespordikeskuse rajamist. „Albu valla arengudokumentides oli kirjas Valgehobusemäele suusa- ja puhkekeskuse rajamine, teistel omavalitsustel sarnast objekti arengukavades polnud,“ põhjendab Kalju, miks just Albu vald sai riigilt kaks miljonit krooni. Oli 2004. aasta. Sellega oli algus tehtud. „Soojenduseks alustasime koostöös KIK-iga matkaradadega, aga kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liitu astus, oli teada, et rahakapi uks keeratakse lukust lahti ja on võimalik toetusi taotleda – vallal polnud raha kuskilt võtta.“

2005. aastal küsitigi toetust projekteerimistöödeks, 2006. aastal tegevuste elluviimiseks, neist kõige tähtsam oli külastuskeskuse ehitamine ning rajatehnika ostmine, veekogu rajamine jne.

Kui peahoonele 2006. aasta mais nurgakivi pandi, olid kohal ka olümpiasangarid Jaak Mae ja Allar Levandi. „Allar oli skeptiline, et kes siia metsadesse tulema hakkab.

Kõik võtab aga lihtsalt aega. Nüüd on ta perega siin isegi igatalvine külaline ja talle väga meeldib, et see koht on Tallinnale nii lähedal.“

Külastuskeskus avati 2007. aasta 17. detsembril. „See on mul hästi meeles, talve esimene ots oli soe ja lörtsine. Rahvatantsijad tantsisid murul,“ meenutab Kalju.

Projekt lõppes 2008. aastal, kui valmis veekogu. „Esimestel aastatel tuli mäele minna tipa-tapa. Vana

köistõstuki ehk rahvakeeli pukatsi saime Nõmme spordikeskusest osta hiljem. Linttõstuki, mis teenindab nii mäge kui ka tuubirada, ostsime alles aastal 2017 teise EL-i projekti rahaga, sellega saime juurde ka 15 tegevuspaika ja tee Valgehobusemäele mustkatte alla.“

Kalju täpsustab, et esimese projektiga saadi 13,5 miljonit krooni, teisega 1,2 miljonit eurot. Lisaks tuli raha KIK-ist, LEADER-ist, kultuuriministeeriumist, näpuotsaga vallalt ka. „Näiteks esimeses projektis oli Albu valla omaosalus kõigest 5% ehk valla raha on siia vähe läinud, valla raha pidi minema ikka haridusellu ja keskkonnaobjektidele. See oli kõik teisene,“ märgib Kalju. Teise EL-i projekti omaosalust toetas Albu vald 15 %-ga.

Need, kes olid suusatamisega seotud, võtsid keskuse vastu hästi. Majutuskohti on 60. „Meil pole hotell, vaid hostel,“ täpsustab Kalju.

Kõige keerulisem oli lumeta talv enne koroonakevadet. „Et ellu jääda koondasime kaks töötajat ja ise töötasime osa aega palgata. Mõtlesime klientidele välja lumeta paketid, erinevad tegevused metsas. See eeldas teistmoodi lähenemist.“

16. HOOAEG

Elektrihinna tõus on kõigile suur väljakutse. „10% võrra oleme suutnud sel aastal tarbimist vähendada. Prognoos aasta lõpuni on ikkagi umbes 32 000 eurot suurem kui eelmisel aastal. See on suur summa, kokku kulub sel aastal elektrile 72 000 eurot,“ räägib Kalju murelikult. Lume tootmine võtab raha, eriti kui seda tuleb teha 4–5 külmakraadi juures. „Nüüd on selge, et alla 8–10 külmakraadi pole mõtetki lund toota, elektrikulu on suur, aga tootlikkus väike. Samas tahaks ju lund kiiresti-kiiresti.“ Lumekahureid on neli. Kui on rohkem kui kümme kraadi külma, peavad lumemeistrid iga pooleteise tunni tagant kahureid, voolikuid ja kaableid edasi liigutama, et kunstlund ei tekiks ühte kohta liiga palju. See on mõtestatud ja füüsiliselt raske töö. „Kas mehed jäid ühel ööl magama, ei tea, aga esimesel talvel oli ühel hommikul Kümmeli nõlval* viiemeetrine kinni külmunud

lumekuhil, mille lahti harutamiseks tuli tellida kopp. Tohutu energia, mis sellele kulus!“

See talv tuleb keeruline, sest lisaks kallile elektrile on kuiva suve tõttu järve veetase väga madal –nii madal pole varem olnudki. See seab piirid.

Töötajaid on seitse, talvel lisandub rajameister ja kaks varustuse (murdmaa- ja mäesuuskade ja lumelaudade) hooldusse ja laenutusse ning mäele. Põhiline on osata planeerimist. Kõike muud on võimalik kohapeal õppida.

Et mitte vaid talvele lootma jääda, on mõeldud palju ka lumevabale ajale – Valgehobusemäe hobufestival oli selle aasta juulis juba neljas. Suvel on puhkekeskusel pakkuda 14 eriilmelist tegevust. On maastikusuutlikud elektritõukerattad, fat-rattad, saab mängida tennist ja kettagolfi 18 korviga rajal, on suvine tuubirada, korvpalli- ja rannavolleplatsid, järvekesel saab sõita aerulaua või vesijalgrattaga jne. Suviste tegevuste arendamiseks kasutatigi Euroopa Liidu viimast projektitoetust. Väga populaarne on laste mänguväljak, mida on jõudumööda ise edasi arendatud. „Lapsed kasutavad seda aasta ringi, olgu või 15 kraadi külma. Eelmisel aastal tegime korvpalli- ja tenniseväljakule esimest korda liuvälja, sel aastal teeme ka – ostsime ka jäähokiväravad. Kes tahavad, saavad hokit mängida. Mina ja meie meeskond oleme häälestunud talvelainele. Ettevalmistustööd käivad, broneeringuid küsitakse,“ ütleb Kertmik kuu aega enne 16. hooaja algust. „Jääb loota, et enne talve tuleb veel rohkelt vihma, et veekogu ja kümme hektarit sooala, kust veekogu saab oma toite, veega täituks.“

2008. aastal pandi Kalev Kangro eestvedamisel alus lumelauaõppele – nüüd tuleb 15. hooaeg. Talve jooksul käib algõppes paarkümmend last. Juba viiendat hooaega tehakse koostööd lumekooliga Tallinnast, kümmekond treenerit on nõus tulema ja tegelema nii individuaalõppe kui ka gruppidega. „Meie valla koolide lapsed käivad treeningutel, aga osalus võiks olla aktiivsem. Seni oleme Albu ja Aravete kooli lastele pakkunud välja ka suusabussi – buss toob lapsed suu-

SELGITUSEKS

n Vapimärk –Järva valla kõrgeim autasu, mida on viie aasta jooksul välja antud ainult kaks. Esimese pälvis muuseumimees, Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga asutaja Tuve Kärner, teise Kalju Kertsmik. Käsitööna valmiva Järva valla vapimärgi autor on tekstiili- ja ehtekunstnik Lilian Bristol Esna galeriist. Sellist kuldtikandiga kaunistud asümmeetrilise kompositsiooniga vapimärki pole ühelgi teisel Eesti omavalitsusel.

satama ja viib koju tagasi, sel talvel pakume seda võimalust ka teistele Järva valla koolidele. Juba on paras aeg suusabussi ajad broneerida,“ ütleb Kalju. Kohalikke käib Kalju sõnul päris palju, lisaks spordiklubid (kohalikest RR Suusaklubi ja Ambla spordiklubi suusatajad).

14. hooaeg aastal 2020/2021 oli külastajate arvu poolest hea, vahest liigagi. „Koroona pani Euroopa ja pool Eestit lukku, Järvamaa ja Lõuna-Eesti jäid piirangutest välja. Selle tulemusena vajus kogu rahvas meile ja Lõuna-Eestisse. Külastajaid oli umbes 48 000, järjekorrad olid pikad. Meie keskus pole ehitatud sellisele rahvahulgale, seega ei jõudnud me normaalselt teenindada. Eelmine talv oli taas normaalne, nii 35 000 külastajaga. Majutuse ja toitlustuse hinnad on 10–15% võrra tõusnud, mäepiletite hindu arutame järgmisel nädalal, aga ega needki palju tõuse.“ Kalju sõnul tuleb igal aastal mõelda välja midagi uut, et üllatusmoment ei kaoks. „Sel aastal sai laste mänguväljakule ehitatud kiiged, mida lapsed on ammu oodanud, ja üles pandud lauatennise laud,“ ütleb Kalju. Ta lisab, et Valgehobusemäel on ligi poolsada taristuobjekti, mis nõuavad ressurssi ja hooldamist. „Talvised tulud lähevad taristusse. Sel suvel sai rekonstrueeritud imbväljak ja remonditud kunstlume tootmisega seotud pumbad, mis katki läksid, rääkimata inventari uuendamisest.“ Hetkel on käsil madalsüsinik spordihoone projekteerimine.“

Kui aega on ja tervis lubab, paneb ta neli-viis korda nädalas isegi suusad alla. „Esimestel aastatel huvitas mind, mis loom see lumelaud on. Sain teada, miks lumelauamägi peab just nii hooldatud olema. Kui suusatamas käin, tutvun ka raja olukorraga, kas midagi oleks vaja teisiti teha. Joostes samuti,“ ütleb Kalju. „Tuubirada proovin ka igal talvel.“

„See on vormitud puhtast hõbedast ja tuhmumise vältimiseks kullatud. Kontuuride paremaks esiletoomiseks on hundi kujutis ja muud elemendid tehtud musta kuumemailiga. Vappi palistab kuldne kantillrant ehk kuldtikanditehnikas traditsiooniline peenike kullatud metallspiraal. Vapimärgil on esindatud ka vabariigi värvid: mustadele vapidetailidele lisaks lipusinine muareepael. Kogu kompositsiooni taustaks on valge villane kalev, mille tellisime Itaalia kangrutelt, sest Eestis nii õhukest kalevit kahjuks ei toodeta. Sama lugu oli muareepaelaga, kuid kõik ülejäänud detailid kullatud messingraamist kinnitusnõelani on kohalike meistrite töö. Märgi vasakule poole on tikitud tammeoks, mille kujutis on inspireeritud kindral Laidoneri paraadvormi käise vappi ümbritsevast tammevanikust,“ on kirjeldanud Lilian Bristol.

„Väga ilus,“ ütleb vapimärgi kavaler Kalju Kertsmik. Teda tunnustati 2001. aastal Valgetähe medaliklassi teenetemärgi ja Järvamaa teenetemärgiga, 2006. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi ja 2008. aastal Järvamaa vapimärgiga. 2022. aastal pälvis Kalju Kertsmik Eesti olümpiakomitee teenetemärgi.

n Albu mõis ja kool – teated Albu mõisast pärinevad 1282. aastast ning sellega on see Järvamaa vanim ordumõis ja üks Eesti vanimaid. Kinnist keldriosa avades ja põrandaid lahti võttes tuli ilmsiks, et samas kohas on asunud hoone juba vähemalt 14. sajandil. Interjööris on säilinud valge-sinistest kahhelkividest barokne ahi ja klassitsistlikud valgetest kahlitest ahjud. Restaureerimise käigus avastati 1998. aastal vestibüüli seintelt ja laest krohvi all olnud puidule maalitud suuremõõtmeline, kõige paremini ruumilise tervikkompositsioonina säilinud barokne monumentaalmaaling.

Albu mõisas asuvas põhikoolis kasvas õpilaste arv sel õppeaastal 85-ni, Albus töötab ka Koeru muusikakooli filiaal. Muusikaõpetaja Kaja Kraav paneb aga koolis kõik lapsed laulma ja pilli mängima. Selle kinnituseks tähistati läinud aastal kooli sajandat sünnipäeva sajandi muusikaliga, milles lõi kaasa kogu koolipere.

n Jaak Mae – Albust pärit endine murdmaasuusataja. Ta on osalenud viitel olümpiamängudel ja kümnel maailmameistrivõistlusel. 2002. aasta taliolümpiamängudel Salt Lake Citys võitis ta 15 km klassikas pronksmedali ja 2003. aasta maailmameistrivõistlustel Val di Fiemmes 15 km klassikas hõbemedali.

n Valgehobusemägi – Kõrvemaa kõrgeim tipp, asub Mägede mõhnastikus. Mäe kõrgus merepinnast on 106, 9 meetrit. Mäel asuvast vaatetornist avaneb vaade Kõrvemaa maastikule – ulatuslikele metsadele ja soodele. Legend räägib Valgehobusemäe kohta, et kord jälle Kalevipoeg kündnud Mägede küla serval oma hobusega. Lasknud siis hobuse sööma, ise heitnud puhkama, hundid tulnud Röövliorust ja Hundiaukudest ning murdnud Kalevipoja valge hobuse. Looma kehast tekkinud mägi, mida nimetatakse Valgehobusemäeks. Mäelt lähevad alla hobuse jalgade taolised seljandikud. Pisut kaugemal metsa all on ka Kalevipoja künnivaod.

n Kümmeli nõlv – Jaak Mae karikavõistlustel ühe aasta märtsis suutis suusataja Peeter Kümmel seal kaks korda kukkuda.

MAAL ELAMISE PÄEV 2023

on 23. septembril

Maal elamise päev on võimalus maal elavatel inimestel kohtuda teiste oma kogukonna liikmetega ning linnas elavatel peredel näha ja kuulda, miks maal on hea ja mida tähendab täisväärtuslik elu maal.

„Meie vald osales maal elamise päeval esimest korda. Meile oli tore üllatus, et valla toimetamiste vastu oli nii suur huvi väljastpoolt. Huvilisi jagus terveks päevaks ja saime hea kogemuse ettevalmistamaks juba järgmist aastat.“

Maale kolides ei pääse kogukonnast. Aina enam näeme, kuidas alles hiljuti maale tulnud tulevad siia õhinaga tegutsema, uut energiat tooma, juba olemasolevate aktiivgruppidega liituma. Maal elamine ei tähenda enam ammu pendelrändes elamist. Maale tulles näed, et võimalused täisväärtuslikuks ja mitmekülgseks eluks on olemas. Meie riigis on suurepärased kohalikud omavalitsused, mis pakuvad elanikule vajalikku. Uued lasteaiad, koolid, elu- ja töökohad, raamatukogud ja kogukonnakeskused. Ka iseendale töökoha loomisel ei pea enam ammu piirduma Eesti suuremate linnadega. Oleme näinud palju edulugusid, kuidas maale kolinud pered on loonud enda kodudest oma töökohad. Piesta Kuusikaru talu rahvas toodab mahla ja pakub hubast majutust, kosmeetikat tootva Lumi loojad kolisid kogu tootmise ühes perega aga Läänemaale. Ega teisiti ei saakski. Maale jõuavad need, kellel teotahet ja ettevõtlikkust.

Maal elamise päeva raames näeme tegusaid kohalikke omavalitsusi oma teenuseid tutvustamas, kogukondade tugisambaid oma maal elamise kogemusest rääkimas, kuuleme erinevaid lugusid ja näeme kauneid kodusid.

„Osaleme maal elamise päeval juba neljandat aastat ja tutvustame oma valda piirkondade kaupa. Sellel aastal tõdesime, et inimesed tulevad osalema juba väga teadlikult. Kui kohal ollakse, siis uuritakse, millised on kohapeal elamise võimalused, kas on töökohti, millised lasteaiad ja koolid on piirkonnas. Ise oleme väga uhked selle üle, et just maal elamise päeva kaudu on info meie valla kohta liikunud kaugemale ja meile on tulnud elama noori peresid, kes nüüd ka ise aktiivselt päeva ettevalmistuses kaasa löövad.“

Maalelamisepäev

Otepää ja Elva vallas Fotod:

OtepääjaElvavald

– Andy Tilk, abivallavanem, Saarde vald, Pärnumaa

– Varje Paaliste, kultuuri- ja spordinõunik, Lääne-Nigula vald, Läänemaa

Tule ja vaata, me elame maal – päriselt!